Kohtuasi C-185/07

Allianz SpA, varem Riunione Adriatica di Sicurtà SpA ja Generali Assicurazioni Generali SpA

versus

West Tankers Inc.

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud House of Lords)

„Välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamine ja täitmine — Määrus (EÜ) nr 44/2001 — Kohaldamisala — Liikmesriigi kohtu pädevus võtta vastu kohtumäärus, millega keelatakse poolel algatada või jätkata menetlust teise liikmesriigi kohtus, kuna nimetatud menetlus on vastuolus vahekohtu kokkuleppega — New Yorgi konventsioon”

Kohtujurist J. Kokott’i ettepanek, esitatud 4. septembril 2008   I ‐ 666

Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 10. veebruar 2009   I ‐ 686

Kohtuotsuse kokkuvõte

Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ja kohtuotsuste täitmine tsiviil- ja kaubandusasjades – Määrus nr 44/2001 – Kohaldamisala

(Nõukogu määrus nr 44/2001, artikli 1 lõike 2 punkt d ja artikli 5 lõige 3)

See, kui liikmesriigi kohus teeb kohtumääruse, mis keelab isikul algatada või jätkata menetlust teise liikmesriigi kohtus, põhjusel et selline menetlus rikub vahekohtukokkulepet, on vastuolus määrusega nr 44/2001 kohtualluvuse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades.

Kui oma esemelt, st menetluses kaitstavate õiguste laadilt (nagu kahju hüvitamise nõue), kuulub see menetlus määruse nr 44/2001 kohaldamisalasse, siis kuulub selle määruse kohaldamisalasse ka eelnevat lahendamist vajav küsimus, mis puudutab vahekohtukokkuleppe kohaldatavust, kaasa arvatud eelkõige selle kehtivus.

Sellest järeldub, et pädevuse puudumise vastuväide, mis tugineb vahekohtukokkuleppele, sealhulgas küsimus selle kokkuleppe kehtivusest, kuulub nimetatud määruse nr 44/2001 kohaldamisalasse, ning et just eranditult kohtu ülesanne on võtta seisukoht kõnealuse vastuväite osas ning tema enda pädevuse osas vastavalt määruse nr 44/2001 artikli 1 lõike 2 punktile d ning artikli 5 lõikele 3.

Hagi esitamise keelu kasutamine selleks, et takistada liikmesriigi kohtul, kes tavaliselt on määruse nr 44/2001 artikli 5 lõike 3 kohaselt pädev vaidlust lahendama, teha otsust vastavalt selle määruse artikli 1 lõike 2 punktile d selle sätte enda kohaldamise kohta vaidluse suhtes, mis on talle lahendada antud, võtab tingimata sellelt kohtult võimaluse otsustada tema enda pädevuse üle vastavalt nimetatud määrusele.

Sellest tuleneb esiteks, et hagi esitamise keeld ei järgi üldpõhimõtet, mille kohaselt määrab iga kohus, kellele hagi esitatakse, ise talle kohalduvate õigusnormide alusel kindlaks, kas ta on pädev asjaomast vaidlust lahendama. Siinkohal tuleb meenutada, et määrus nr 44/2001 ei luba – välja arvatud üksikutel erandjuhtudel – ühe liikmesriigi kohtul kontrollida teise liikmesriigi kohtu pädevust.

Edasi, takistades liikmesriigi kohtul teostada talle määrusega nr 44/2001 antud pädevust, st pädevust otsustada kõnealuse määruse materiaalset kohaldamisala määratlevate normide alusel (sealhulgas selle artikli 1 lõike 2 punkti d alusel), kas nimetatud määrus on kohaldatav, läheb hagi esitamise keeld samal ajal vastuollu vastastikuse usaldusega, mis liikmesriikidel üksteise õigussüsteemide ja kohtuorganite suhtes on ning millel määruse nr 44/2001 kohtualluvuse süsteem põhineb.

Lõpuks, juhul kui hagi esitamise keelu kasutamine takistaks liikmesriigi kohtul ise vahekohtukokkuleppe kehtivust või kohaldatavust eelnevalt uurida, saaks üks pool hoiduda menetlusest üksnes sellele kokkuleppele tuginedes ja hageja, kes leiab, et see kokkulepe on kehtetu, tulemusetu või seda ei ole võimalik kohaldada, jääks ilma võimalusest jätkata menetlust selle riigi kohtus, kuhu ta määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 alusel hagi esitas, ning ta kaotaks seega ühe kohtuliku kaitse viisi, millele tal on õigus.

Seda järeldust kinnitab 10. juunil 1958 sõlmitud New Yorgi välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni 2. artikli lõige 3, mille kohaselt laseb selle lepinguosalise riigi kohus, kelle menetluses on asi, mille suhtes on poolte vahel sõlmitud vahekohtukokkulepe, neil ühe poole taotlusel pöörduda vahekohtu poole, kui ta ei leia, et nimetatud kokkulepe on kehtetu, tulemusetu või seda ei ole võimalik kohaldada.

(vt punktid 26–31, 33, 34 ning resolutsioon)