23.7.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 218/82

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee väljendab sügavat heameelt Euroopa Komisjoni ettepaneku üle võtta vastu direktiiv, millega muudetakse direktiive 2003/71/EÜ ja 2009/138/EÜ. Komitee toetab komisjoni jõupingutusi muuta valdkondlikke õigusakte nii, et need võimaldaksid Euroopa Finantsjärelevalve Süsteemil (EFJS) tulemuslikult toimida. Komitee kordab oma kindlat toetust uutele kindlustuse järelevalve-eeskirjadele („Solventsus II”), eriti hiljutise finantskriisi kogemusi arvestades.

1.2

Siiski tuleks tugevate maksevõime standardite taotlemisel arvesse võtta vajadust tagada, et kindlustusturud on võimelised kandma klientide riske ja täitma oma rolli igas suuruses kogukondade ja ettevõtete rahastajatena.

1.3

Komitee kiidab heaks „Solventsus II” direktiivi täiendava muutmise üleminekueeskirjade osas lisaks rakendamise tähtaja pikendamisele kahe kuu võrra.

1.4

Komitee rõhutab praeguselt süsteemilt („Solventsus I”) uuele süsteemile („Solventsus II”) ülemineku põhimõtte vajalikkust. Uuele režiimile tuleks üle minna sujuvalt. Turuhäireid tuleks vältida, kasutades lähenemisviisi, millega seotakse järelevalvemeetmed järjekindlalt üleminekueeskirjadega. „Solventsus II” direktiivi režiim ei tohiks kaasa tuua turu konsolideerumist, eriti väikese ja keskmise suurusega kindlustusandjate osas.

1.5

Praeguses ettepanekus sätestatud üleminekumeetmed peaksid võimaldama üleminekuprotsessi, milles võetakse arvesse ettevõtete võimet muutusi ellu viia. Ülempiirina sätestatud ülemineku kestust võiks komisjon lühendada, kui selle toetuseks on olemas vastavad tõendid. On ilmselge, et erinevates valdkondades on üleminekuperioodide kestus erinev.

1.6

Rakendamise ajakava peaks realistlikult kajastama nii järelevalveasutuste kui ka kindlustusandjate, sh väiksemate äriühingute võimet saavutada „Solventsus II” direktiivis sätestatud eesmärgid. Komitee nõuab tungivalt, et komisjon ja Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve tagaksid, et uus režiim ei too kaasa liigset halduskoormust ega oleks haldamatult keeruline, nii et see võiks kahjustada tarbijatele pakutava teenuse kvaliteeti.

1.7

Komitee kiidab heaks tulevase Euroopa kindlustusandjate reeglistiku („ühtse eeskirja”) demokraatliku õiguspärasuse suurendamise. Järelevalvealase ühtlustumise saavutamise lisavahendina ja eesmärgiga töötada välja ühtne eeskiri tuleks kaaluda ka tehniliste standardite asjakohase reguleerimisala määratlemist.

1.8

Komitee on arvamusel, et selgelt tuleks eristada ühest küljest puhtalt tehnilisi küsimusi ja teisest küljest poliitilisi küsimusi, mille üle peavad otsustama ühenduse institutsioonid, kellel on poliitiline mandaat.

1.9

Komitee rõhutab siiski Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve staatust iseseisva organina. Täites oma ülesannet aidata töötada välja ühtne eeskiri, tegutseb Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve poliitiliselt vastutavate seadusandlike institutsioonide seatud volituste raames.

1.10

Komitee usub, et kindlustussektor peaks ka edaspidi pakkuma tarbijatele garanteeritud pikaajalisi pensione ja peaks jääma neile vanaduses elatusvahendite pakkujana usaldusväärseks partneriks. Seepärast on solventsuskapitali arvutamisel hädavajalik asjakohane intressikõver. Komitee toetab lahendust, mis võimaldab tagada, et sellised tooted on ka edaspidi majanduslikult tasuvad.

1.11

Lisaks sellele soovitab komitee mitte käsitleda sellistes arvutustes kasutatavaid meetodeid ainult tehnilise küsimusena, vaid need tuleks määratleda parlamendi ja nõukogu järelevalve all, nii et võetaks arvesse seda, kuidas selliste meetodite kehtestamine võib poliitiliselt mõjutada kodanike üldist valmisolekut seoses oodatava eluea tõusuga ja põlvkondade vahetuse madala tasemega.

1.12

Komitee rõhutab, et pidevalt tuleb konsulteerida Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve sidusrühmadega, kelle hulka kuuluvad kõnealuse sektori ametiühingute esindajad, finantsteenuste tarbijad, samuti reguleerimise ja järelevalve valdkonnaga seotud akadeemiliste ringkondade esindajad.

2.1

19. jaanuaril 2011 võttis komisjon vastu ettepaneku võtta vastu direktiiv, millega muudetakse kaht varasemat finantsteenuste sektorit reguleerivat direktiivi, prospektidirektiivi ja „Solventsus II” direktiivi. Ettepanekut nimetatakse „Omnibus II” direktiiviks, sest see on teine direktiiv, milles on ühendatud mitmed olemasolevate direktiivide muudatused, selleks et kohandada neid Euroopa finantsjärelevalve uue struktuuriga.

2.2

„Solventsus II” direktiiv reguleerib kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamist ja jätkamist. Euroopa kindlustusjärelevalve põhjalikult ettevalmistatud reformi eesmärgiks on kindlustussektori jätkusuutlikul viisil tugevdamine ja selle konkurentsivõime suurendamine: kindlustusandjate kapitalinõuded muudetakse palju riskipõhisemaks (I sammas). Samuti ajakohastatakse kvalitatiivse riskijuhtimise (II sammas) ja kindlustusandjate aruandluse (III sammas) nõuded.

2.3

„Omnibus II” direktiivi eesmärgiks on kohandada Euroopa järelevalvekorraldust, arvestades Jacques de Larosière'i juhitud kõrgetasemelise töörühma järeldusi ja komisjoni 2009. aasta mai teatist, milles tehti ettepanek luua Euroopa Finantsjärelevalve Süsteem, mis koosneks riiklike järelevalveasutuste võrgustikust, mis töötaks koos uute Euroopa järelevalveasutustega.

2.4

Komitee vastuvõetud arvamustes (muu hulgas CESE 100/2010 ja 446/2010) uue järelevalvekorralduse kohta üldjoontes toetati reforme ja rõhutati, et tuleb eristada tehnilisi küsimusi ja poliitilisi küsimusi, mida nähti poliitilist mandaati omavate ühenduse institutsioonide pädevusse kuuluvana. Komitee arvamustes rõhutati, et uued asutused peavad säilitama dialoogi finantsteenuste sektori esindusorganisatsioonidega, ametiühingutega, finantsteenuste tarbijatega ja ühtlasi ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kui Euroopa kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajaga.

2.5

Komitee väljendas oma üldist toetust komisjoni tööle, millega anti äsjaloodud asutustele volitused tehniliste standardite kehtestamiseks ja riiklike järelevalveasutuste erimeelsuste lahendamiseks sarnaselt sellega, mida praeguse ettepanekuga kavatsetakse teha väärtpaberite, kindlustuse ja tööandjapensionide valdkonnas.

2.6

Komitee kiidab heaks direktiivi üldeesmärgid, nimelt kaitsta kõiki finantsteenuste tarbijaid ja tagada paindliku lähenemisviisi kaudu turgude stabiilsus, samuti selle, et järelevalvealase ühtlustumise ja ühtse eeskirja väljatöötamise suunas liikumisel toetatakse vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid. Need eesmärgid võivad aidata ühtsel turul tegelikkuseks muutuda ja hoida Euroopat rahvusvaheliste standardite esirinnas, kaotamata sidet rahvusvaheliste finantsteenuste turgudega.

2.7

„Omnibus II” direktiiviga muudetakse peamiselt „Solventsus II” direktiivi, sätestades uued volitused siduvate tehniliste standardite kehtestamiseks ja viies rakendusmeetmete menetlused kooskõlla Lissaboni lepinguga. Ettepanekus sisalduvad üldised muudatused, mis on enamikule „Omnibus I” direktiiviga hõlmatud finantssektori valdkondlikele õigusaktidele ühised ja vajalikud selleks, et direktiivid saaksid toimida uute asutuste kontekstis, näiteks nimetatakse Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Komitee (CEIOPS) ümber Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalveks (EIOPA) ning tagatakse asjakohaste teabevahetuskanalite olemasolu.

2.8

Samuti viiakse sellega olemasolev rakendusvolituste režiim (teine tasand) Lissaboni lepinguga kooskõlla. „Solventsus II” direktiiv jõustus enne uut aluslepingut. Seepärast on vajalik olemasolevate teise tasandi volituste muutmine volitusteks võtta vastu delegeeritud õigusakte, rakendusmeetmeid või reguleerivaid tehnilisi standardeid. Tuleks ette näha asjakohased kontrollimenetlused.

2.9

Ka „Solventsus II” direktiivis sisalduvad üleminekumeetmed. See on vajalik uuele režiimile sujuva ülemineku võimaldamiseks. Tuleks vältida turuhäireid ja samuti peaks olema võimalik arvestada mõju paljudele olulistele kindlustustoodetele.

3.1

Oma arvamuses „Solventsus II” direktiivi kohta (CESE 976/2008) toetas komitee põhjalikke jõupingutusi kindlustussektori tugevdamiseks ja selle konkurentsivõime suurendamiseks parema kapitalijaotuse, parema riskijuhtimise ja parema aruandluse kaudu. Sellega seoses on komitee arvamusel, et „Solventsus II” direktiiv on õige reageerimisviis ka hiljutise finantskriisi kogemusi arvestades. Komitee toetab komisjoni lähenemisviisi, mille kohaselt ei tehta „Solventsus II” direktiivis põhimõttelisi muutusi. Siiski võib juhtudel, kus rakendusmeetmete kohandamine näib olevat sobimatu, olla vajalik teha konkreetsetes piiratud ulatusega küsimustes rohkem muudatusi.

3.2

Aja jooksul, kui krediididerivatiividega kauplemisest põhjustatud kriis tõi kaasa mure igasuguse finantstegevuse ohutuse suhtes, väljendati mitmeid hirme seoses sellega, et kindlustustegevusele kohaldatavate solventsusstandardite kujundamist võiksid mõjutada eeldused, mida on inspireerinud äärmuslikule riskikartlikkusele kalduv hoiak. Komitee kiidab heaks komisjoni avaldused, milles kinnitatakse komisjoni püsimist nende standardite küsimuses tasakaalustatud seisukohal. Komitee kutsub komisjoni üles hoiduma tekitamast volatiilsusprobleeme sektoris, kus pikaajalised kokkulepped on normiks.

3.3

Pärast „Solventsus II” reformiprotsessi käivitamist on läbi viidud mitu kvantitatiivsete mõju-uuringute vooru, neist viimane on tuntud nime QIS 5 all ja see hõlmas kaks kolmandikku Euroopa kindlustusturust. Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve avaldas hiljuti selle tulemused ja need nõuavad veel põhjalikku analüüsi. Seni teostatud mõju-uuringutest on siiski selgunud, et uuele režiimile ülemineku ajastus ja ulatus võivad väga tugevalt mõjutada kindlustuse kättesaadavust ja hinda kogukondade, ettevõtete ja kodumajapidamiste jaoks, samuti kindlustusandjate tegevuskeskkonda.

3.4

Komitee kordab oma varasemat toetust proportsionaalsuse ja paindlikkuse põhimõtetele. Komitee rõhutab, et see peaks viima selgete ja piisavate nõueteni, kusjuures asjakohaselt tuleb arvesse võtta kindlustusturu mitmekesisust, seda nii kindlustusandjate suuruse kui ka eripära mõttes. Praegusel hetkel on komitee mures selle pärast, et „Solventsus II” direktiivi rakendamine muudab nõuded nii keerukaks, et väikese ja keskmise suurusega kindlustusandjad ei suuda nendega toime tulla.

3.5

„Solventsus II” üleminekueeskirjade ja ELi finantsjärelevalve asjakohane vorm on kindlustusturgude stabiilsuse tagamiseks hädavajalik. See eesmärk satub ohtu, kui praegu ei seata kurssi õiges suunas.

3.6

Komitee kiidab heaks„Solventsus II” direktiivi rakendamise tähtaja pikendamise kahe kuu võrra. Direktiiv jõustub nüüd 1. jaanuaril 2013.

3.7

Komitee nõustub komisjoniga selles, et parem on alustada uue „Solventsus II” režiimiga koos vastavate uute arvestuse, aruandluse ja muude nõuetega kuupäeval, mis on enamiku kindlustusandjate tavapärase eelarveaasta alguseks (1. jaanuaril), ja mitte kehtestada „Solventsus II” režiimi eelarveaasta jooksul (1. novembril), nagu on sätestatud „Solventsus II” direktiivis. Sellest tulenevalt tuleb ka muid „Solventsus II” direktiivis sisalduvaid tähtaegu, eriti seoses üleminekueeskirjade ja läbivaatamisklausliga, pikendada kahe kuu võrra, nagu on sätestatud „Omnibus II” direktiivis.

3.8

Komisjoni ettepanekuga tullakse vastu üleskutsele muuta üleminek uuendatud „Solventsus I” direktiivi standarditelt „Solventsus II” direktiivi standarditele sujuvamaks, et vältida turuhäireid. Nii ELis kui ka kui väljaspool tegutsevad kontsernid peaksid suutma oma tegevust tulemuslikumalt arendada.

3.9

Üleminek peab hõlmama „Solventsus II” direktiivi kõiki kolme sammast: komitee nõustub komisjoniga selles, et arvestuse, halduse ja aruandluse valdkonnas peaks olema võimalik järgida üleminekueeskirju. Tuleb arvestada mõju paljudele kindlustustoodetele, mis on olulised riiklike turgude jaoks. Üleminekunõuete kujundamisel tuleks peamise allikana tugineda viiendale kvantitatiivsele mõju-uuringule (QIS 5). Uuring QIS 5 näitab, et äärmiselt vajalik on järjekindel ülemineku kontseptsioon (uute reeglite kasutuselevõtmine / vanadest loobumine), nii et äriühingutel ja järelevalveasutustel oleks piisavalt aega ettevalmistumiseks.

3.10

Komitee soovitab asjakohaselt hinnata, kuidas on uute eeskirjade mittejärgimise korral võimalik siduda need üleminekueeskirjad järjekindlalt järelevalvemeetmetega. Sujuval üleminekul tuleks arvestada praegust järelevalve sekkumise taset ja samuti tagada, et kindlustusvõtja kaitse praegusega võrreldes ei nõrgeneks.

3.11

Komitee soovitab üleminekul selgesõnalisemalt viidata uuendatud „Solventsus I” direktiivi standarditele kui (vabatahtlikule) miinimumtasemele.

3.12

Aruandlusega seoses soovitab komitee töötada üksikasjalikumalt välja mitte ainult üleminekuperioodi aruandluse meetodid, vaid ka sisu ja ajakava. Kuna kaheldakse selles, mida kvartaliaruanded või isegi algbilanss peaksid sisaldama, siis näib parem lubada aruandlusstandardeid kohandada ka pärast 1. jaanuari 2013. Eriti oluline on see väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele. Eelkõige ei tuleks vastastikustelt kindlustusandjatelt ja muudelt kindlustusandjatelt, kellel puudub juurdepääs aktsiaturule, nõuda samade aruandluskohustuste täitmist kui rahvusvahelistelt aktsiaturul noteeritud äriühingutelt, kes on algusest peale pidanud majandusarvestust IFRSi standardite kohaselt, või sama lühikeste tähtaegade raames püsimist.

3.13

Komitee on rõhutanud, et Euroopa vananeva elanikkonna kontekstis on tähtis tugev ja hästi juhitud pensionisüsteem, samuti muud vanurite eest hoolitsemise vormid; viimati tegi komitee seda arvamuses, mis käsitles komisjoni rohelist raamatut piisava, jätkusuutliku ja kindla Euroopa pensionisüsteemi kohta (CESE 72/2011).

3.14

Pensionide intressimäära arvutamise poliitika kujundamine mõjutab väga olulisel määral tingimusi, mille alusel tarbijatel on võimalik sellist kaitset saada. Komiteele valmistab muret praegu arutluse all olev intressikõver. Tõenäoliselt toob see kaasa pakkumise tohutu vähenemise ja pensionitoodete hinna tõusu.

3.15

Sellega seoses hindab komitee kriitiliselt asjaolu, et vastavalt komisjoni „Omnibus II” direktiivi ettepanekule ei otsusta intressikõvera ja mittelikviidsuse preemia üle seadusandlikud organid. Intressikõverast ja intressimäära riskist sõltub vanurite kindlustatus tulevikus. Sellist tähtsat poliitilist otsust ei saa langetada vaid Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve haldustasandil.

3.16

Veelgi põhimõttelisem küsimus on see, et „Solventsus II” direktiivi rakendamise tähtaeg näib äärmiselt lühike, sest nii käesolev ettepanek kui ka rakendusmeetmed tuleb alles vastu võtta. Kindlustusandjaid ei saa sundida vastutama niisuguste juhiste järgimise eest, mis avaldatakse hiljem. Seepärast kutsub komitee komisjoni üles selliseid juhiseid kiiresti avaldama või siis võimaldama mõistlikke üleminekutähtaegu.

3.17

Samuti täheldab komitee suurt töökoormust, mille Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve on endale võtnud, eriti arvestades, et asutuse laienemise protsess veel kestab ja kavandatud töötajate arvu ei ole veel saavutatud. Seepärast on komitee seisukohal, et praegune ettepanek võib asutust üle võimete koormata, ja ootab, et komisjon võtaks asjakohaselt arvesse kehtestamist vajavate prioriteetide tasakaalu.

3.18

Komitee on arvamusel, et tuleks hoolikalt kaaluda, kas Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalvel on piisavalt ressursse, et täita pärast „Solventsus II” direktiivi jõustumist talle „Omnibus II” direktiiviga antud volitusi ja ülesandeid, eriti seoses tehniliste algandmete ja siduva vahendusrolliga. Ettepanek, et Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve töötaks rakendusmeetmete kavandi välja hiljemalt 31. detsembriks 2011, näib natuke liiga ambitsioonikas.

3.19

Komitee on teadlik asjaolust, et Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve töötajate ja teadmiste kogumise protsess on pooleli. Häirete vältimiseks peaks üleminekurežiim olema vastavuses Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalvele eraldatud ressurssidega. Ressursid peaksid olema kooskõlas volituste ja ülesannetega.

3.20

See võib mõjutada kohustuste tasakaalu uue asutuse ja liikmesriikide järelvalveasutuste vahel, kes peaksid järjekindlalt teostama oma reguleerimisalasse kuuluvate äriühingute igapäevast järelevalvet.

3.21

Konkreetsemalt on komitee seisukohal, et konsolideerimisgrupi järelevalveasutus tuleks kinnitada juhtivasse rolli konsolideerimisgrupi sisemudelite heakskiitmisel ja direktiiv ei tohiks vastavate volituste ja ülesannete kehtivuse suhtes kahtlusi jätta.

3.22

Komitee leiab, et komisjon tegutseb õigesti, käsitledes riiklike järelevalveasutuste ja uue ELi kindlustusjärelevalveasutuse, Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve mitmesuguseid erinevaid rolle. On tähtis anda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalvele asjakohases vormis võimalus lahendada tasakaalustatud viisil vaidlusi neis valdkondades, kus „Solventsus II” direktiivi või muude valdkondlike õigusaktidega on juba ette nähtud ühised otsustusprotsessid.

3.23

Komitee on seisukohal, et Lamfalussy süsteemi (mille kohaselt reguleeritakse finantsvaldkonda erinevatel õiguslikel tasanditel) toimimine vajab ühtset kaskaadsüsteemi, tagamaks, et tehnilised standardid tuginevad rakendusmeetmetele, nii et ühtegi küsimust ei reguleerita ilma poliitilise aruandekohustuseta, eriti subsidiaarsuse vallas, ja et säilib rakendusmeetmete ühtne ja selge suund.

3.24

Komitee võtab teadmiseks komisjoni ettepaneku siduvate tehniliste standardite (kolmas tasand) kohta valdkondades, kus on juba sätestatud rakendusmeetmed (teine tasand). Täiendavate siduvate tehniliste standardite reguleerimisala peaks olema piiratud. Oleks soovitav, et tulevikus iseloomustaks volituste delegeerimisega saavutatavat Euroopa institutsioonide vahelist tasakaalu suurem selgus.

3.25

Komitee on seisukohal, et ühtlustatud reeglite kvaliteedi tagamisel võib olla otsustavaks teguriks siduvate tehniliste standardite prioriteediks seadmine. „Solventsus II” direktiivi kehtivusaja alguses ei ole mõned rakenduslikud tehnilised standardid võib-olla vajalikud ning Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalvele jääks rohkem aega nende väljatöötamiseks, võttes arvesse sektori praktikat ja järelevalveasutuste kogemusi. Teisi rakenduslikke tehnilisi standardeid võiks käsitleda vabatahtlikena ja need tuleks kehtestada vaid siis, kui tulevikus tekib ühtlustamise vajadus.

3.26

Tuleks hoolikalt kaaluda tehniliste standardite ulatust. Siinkohal tasub küsida, kas kavandatud üksikasjalik reguleerimine on subsidiaarsuse seisukohast Euroopa tasandil tõesti vajalik. Kui tekivad kahtlused seoses konkreetsete rakendusmeetmetega (teine tasand), siis ei tohiks kehtestada täiendavaid tehnilisi standardeid (kolmas tasand); näiteks näib, et kolmas tasand ei ole vajalik omariski ja maksevõime hindamisel ning omavahendite või eraldatud toodete liigitamisel.

3.27

Mitmel tasandil ei oleks eeskirjad läbipaistvad. Lisaks sellele on samades reguleeritavates valdkondades võimalikud riiklikud erandid. See teeks asja liiga keeruliseks, eriti VKEde jaoks. Üks aspekt, mis samuti vajab hoolikat kaalumist, on teatud rakendusmeetmete sisu väljapakutud laiendamine.