EUROOPA KOMISJON

Strasbourg, 24.10.2017

COM(2017) 623 final

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE, REGIOONIDE KOMITEELE JA EUROOPA INVESTEERIMISPANGALE

Tugevam uuendatud strateegiline partnerlus ELi äärepoolseimate piirkondadega

{SWD(2017) 349 final}

1.Sissejuhatus

Üheksal äärepoolseimal piirkonnal (Guadeloupe, Prantsuse Guajaana, Martinique, Mayotte, Réunion ja Saint-Martin (Prantsusmaa), Kanaari saared (Hispaania), Assoorid ja Madeira (Portugal)) on Euroopa Liidu jaoks eriline väärtus. Äärepoolseimad piirkonnad rikastavad ELi majanduslikult, kultuuriliselt ja geograafiliselt. Nad tagavad ELile strateegilise juurdepääsu meredele ja pakuvad unikaalseid loodusvarasid, hõlmates 80 % ELi elurikkusest.

Äärepoolseimate piirkondade kaugus, väiksus, tundlikkus kliimamuutuste suhtes ning asjaolu, et enamasti on tegemist saartega, 1 põhjustavad probleeme nende arengule ja takistavad siseturuga lõimumist.

Nende piirkondade erilist olukorda on tunnustatud ELi aluslepingutes alates 1999. aastast ning alates 2009. aastast ELi toimimise lepingu artiklis 349, mis võimaldab neil saada kasu konkreetsetest meetmetest ELi peamistes poliitikavaldkondades, nagu põllumajandus, ühtekuuluvus ja konkurents.

Ajavahemikus 2014–2020 antakse äärepoolseimatele piirkondadele Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest ning põllumajanduse erimeetmete raames (POSEI määrus) 2 peaaegu 13,3 miljardit eurot, mis on oluline abi investeeringuteks ja töökohtade loomiseks. Abi hõlmab kahte konkreetset eraldist regionaalarengu ja kalanduse valdkonnas, et hüvitada nende piirkondade erilisest olukorrast tulenevad täiendavad kulud 3 .

Lisaks kohaldatakse äärepoolseimate piirkondade puhul erieeskirju sellistes valdkondades nagu riigiabi 4 (seoses tegevusabi ja investeeringuteks ettenähtud abiga) ning maksu- ja tollipoliitika, et tugevdada nende konkurentsivõimet. Kõnealuse olulise toetusega ELilt arendatakse taristut, pakutakse elanikele teenuseid, luuakse töökohti, investeeritakse haridusse ja oskustesse ning suurendatakse ettevõtete konkurentsivõimet. Samuti aitab see parandada ja mitmekesistada põllumajandustegevust, säilitada keskkonda ning tegelda kliimamuutuse probleemidega. Käesoleva teatise juurde kuuluvas komisjoni talituste töödokumendis antakse ülevaade 2012. aasta strateegias kavandatud meetmete rakendamisest ja esitatakse üksikasjalik teave äärepoolseimate piirkondade sotsiaal-majanduslikust olukorrast.

Vaatamata aastate jooksul tehtud edusammudele seisavad äärepoolseimad piirkonnad silmitsi suurte väljakutsetega, mida võimendavad veelgi üleilmastumine ja kliimamuutused. Nende areng on ebakindel. Enamik neist vajab investeeringuid baastaristusse, näiteks teedesse ning vee- ja jäätmekäitluse rajatistesse, ning nende majandus sõltub vaid vähestest majandussektoritest 5 . Nende piirangud, sealhulgas kaugus, toovad kaasa täiendavad kulud kõnealuste piirkondade äriühingutele, eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKEd), mis takistab nende täielikku osalemist siseturul.

Äärepoolseimate piirkondade poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse olukorra arengusuundumused on viimastel aastatel suur murekoht. Kasvanud on tööpuudus, eriti noorte seas, ning mõnel piirkonnal on probleeme suureneva ebaseadusliku rände ja sotsiaalse kriisiga. Neis piirkondades on töötus noorte seas 40–55 %. Mõne äärepoolseima piirkonna arengutase, jõukus ning sotsiaal-majanduslikud võimalused erinevad suurel määral Mandri-Euroopa omadest. 2017. aasta septembri orkaanide põhjustatud häving, eelkõige Saint-Martini saarel, näitab nende territooriumide haavatavust, kuna on tõenäoline, et tulevikus esineb äärmuslikke ilmastikuolusid üha sagedamini.

On selge, et jõupingutusi tuleb tõhustada, et äärepoolseimad piirkonnad saaksid ELi liikmesuse eeliseid täielikult ära kasutada ja üleilmastumisprobleeme ohjeldada. On vaja tugevamat ja paremini kohandatud lähenemisviisi, et luua nende arenguks soodne raamistik ning pakkuda nende kodanikele võrdseid võimalusi. Kuigi äärepoolseimatel piirkondadel on teatavaid ühiseid probleeme, on piirkonnad siiski erinevad ja igaühel on oma konkreetsed vajadused. Poliitiliste lahenduste puhul tuleb seda arvesse võtta.

Lisaks ei saa kõiki äärepoolseimate piirkondade probleeme lahendada ELi tasandil. Majandusliku ja sotsiaalse arengu edendamine oma äärepoolseimate piirkondades on eelkõige liikmesriikide ülesanne, eriti sellistes valdkondades nagu tervis ja haridus. Äärepoolseimad piirkonnad ise peaksid tegema täiendavaid jõupingutusi, et päästa valla oma kasvupotentsiaal. Samal ajal peaks ELi pakkuma toetavamat raamistikku, mis võimaldab maksimeerida nende jõupingutuste mõju, ja võtma arvesse äärepoolseimate piirkondade huve ELi pädevusse kuuluvates valdkondades, nagu kaubandus.

Käesolevas teatises esitatakse komisjoni uus lähenemisviis selle kohta, kuidas soodustada äärepoolseimate piirkondade arengut, kasutades maksimaalselt ära nende ressursse ning uusi majanduskasvu ja töökohtade loomise võimalusi. Selleks tuleb paremini arvesse võtta nende eripära ja vajadusi. See nõuab ka konkreetseid ja kooskõlastatud meetmeid nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil, samuti äärepoolseimates piirkondades endis (meetmete üksikasjalik loetelu on esitatud lisas). Samuti on vaja tugevdada partnerlust kõnealuste piirkondade, nende liikmesriikide ja ELi institutsioonide vahel.

Selline uus lähenemisviis põhineb eelmise strateegia 6 rakendamisel saadud kogemustel ja laiaulatuslikul mõttevahetusel äärepoolseimate piirkondade esindajatega, mis muu hulgas toimus äärepoolseimate piirkondade 4. foorumil 30. ja 31. märtsil 2017 Brüsselis. Lähenemisviis tugineb ka nende piirkondade ettepanekutele, mis esitati komisjoni presidendile, ning Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide panusele 7 .

Iga algatuse puhul, millel on mõju eelarvele, järgitakse nõuetekohaselt iga-aastast eelarvemenetlust ja see ei mõjuta järgmist 2020. aasta järgset mitmeaastast finantsraamistikku.

Uus juhtimissüsteem, mis põhineb tugeval partnerlusel

Kuigi äärepoolseimad piirkonnad on osa EList ja selle ühtsest turust, on nad siiski mitmes mõttes erinevad. Uue, ennetava lähenemisviisi raames võtab komisjon paremini arvesse kõnealuste piirkondade vajadusi ja edendab ELi poliitikameetmeid, mis sobivad paremini nende olukorraga, tagades, et äärepoolseimate piirkondade eripära kajastatakse järjekindlalt komisjoni algatustes (kui see on asjakohane).

Selleks kohandatakse ELi poliitikat äärepoolseimate piirkondade vajadustega, õõnestamata liidu õiguskorra sidusust. Sama eesmärk on paljudel käesolevas teatises esitatud meetmetel. Tuleb leida tasakaal, mis hõlmab äärepoolseimate piirkondade kohtlemist Euroopa piirkondadena, millega kaasnevad kõik õigused ja kohustused, ning nende geopoliitilise ja majandusliku konteksti ennetavat tunnustamist.

Sellise lähenemisviisiga võetakse arvesse Euroopa Kohtu otsust (detsember 2015), 8 milles selgitatakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 349 kohaldamisala.

Komisjon hindab mis tahes olulist mõju äärepoolseimatele piirkondadele kooskõlas parema õigusloome suunistega 9 ja eelkõige kooskõlas territoriaalse mõju menetlustega, et anda teavet poliitika kujundamiseks ja töötada vajaduse korral välja leevendamismeetmed. Sellise mõju kindlakstegemine ja analüüsimine ning selle mõju hindamine, mida avaldavad äärepoolseimatele piirkondadele kehtivad õigusaktid, sõltub usaldusväärsete andmete olemasolust ja sidusrühmade valmisolekust kasutada parimaid teadmisi kõnealuste piirkondade eripärade kohta.

Eurostat ja riiklikud statistikaasutused peavad seetõttu tegema koostööd, et parandada andmete usaldusväärsust ja täpsustada statistikat, mis ei kajasta praegu täielikult äärepoolseimate piirkondade eripära ja ohte, mis mõjutavad tulemusi. Sidusrühmi kutsutakse lisaks üles osalema komisjoni konsultatsioonides ja tagasiside andmise mehhanismides, et esitada oma seisukohad ja tõendada mõju äärepoolseimatele piirkondadele.

Nendele piirkondadele avalduva mõju hindamine on eriti oluline, kui EL sõlmib ja vaatab läbi rahvusvahelisi lepinguid. Äärepoolseimate piirkondade huvid võivad olla eriti tundlikud teatavate kaubandus- või kalanduslepingute puhul. Seepärast on oluline tagada läbirääkimiste kõigis etappides pidev andmetel põhinev dialoog ja teabevahetus komisjoni, liikmesriikide ja piirkondade vahel. Äärepoolseimaid piirkondi kutsutakse üles väljendama oma huvisid ja konkreetseid mureküsimusi kõigi olemasolevate vahendite abil, nagu kaubanduslepingute alaste läbirääkimiste alustamiseks tehtavate mõjuhinnangute raames toimuvad konsultatsioonid ja läbirääkimiste käigus tehtavad jätkusuutlikkuse mõjuhinnangud.

Lisaks olemasolevatele vahenditele, mille abil saavad piirkonnad oma huve väljendada, tagab komisjon ad hoc platvormi, mis võimaldab vahetada arvamusi äärepoolseimate piirkondade ja asjaomaste sidusrühmadega ELi poliitika kujundamise ja rakendamise kõikides etappides. See võimaldab komisjonil konkreetsete probleemide tekkides esitada algatusi, milles võetakse paremini arvesse äärepoolseimate piirkondade ressursse ja muresid. Lisaks aitab see läbi vaadata asjaomaste ELi poliitikavaldkondade tõhususe kohapeal ning selgitada välja kasvuvõimalused. Platvorm hakkab ühendama komisjoni, liikmesriikide ja äärepoolseimate piirkondade ametiasutusi ning teisi asjaomaseid osalejaid.

Lisaks kõiki äärepoolseimaid piirkondi ühendava laiapõhjalise platvormi loomisele võtab komisjon ka meetmeid, et toetada üksikuid piirkondi, millel on spetsiifilised probleemid. Kui äärepoolseim piirkond määratleb probleemi, mis nõuab ühiseid meetmeid asjaomastelt sidusrühmadelt, loob komisjon vajaduse korral spetsiaalse töökonna, et seda küsimust käsitleda ning pakkuda toetust asjakohaste meetmetega.

2.Tuginemine äärepoolseimate piirkondade ressurssidele 

Äärepoolseimatel piirkondadel on ainulaadsed ressursid, mida saaks paremini ära kasutada tipptasemel teadusuuringutes ja innovatsioonis sellistes valdkondades nagu biomajandus 10 või kliimamuutused, sealhulgas kasvuhoonegaaside vähendamise meetmed, katsetades vähese süsinikdioksiidiheitega transporti ja energiatõhusaid lahendusi. Nende looduslikud ressursid on eelkõige järgmised:

·suur elurikkus – puhver tormide ja üleujutuste vastu, alus olulistele majandussektoritele, nagu turism, kalandus, metsandus, põllumajandus, ning kasvavatele sektoritele, näiteks naturaalsed bioressursipõhised tooted, biomeditsiin ja kosmeetikatooted;

·olulised majandusvööndid, mis pakuvad võimalusi sinise majanduse arendamiseks ning muudavad äärepoolseimad piirkonnad olulisteks osalisteks rahvusvahelises ookeanide majandamises;

·asukoht ja kliima, mis on sobilik tegevuseks kosmose ja astrofüüsika valdkonnas;

·lähedus kolmandate riikide turgudele, et hõlbustada vahetust, sealhulgas kaubanduse ja investeeringute valdkonnas.

Lisaks on äärepoolseimatel piirkondadel märkimisväärsed sotsiaalsed ressursid: rikas kultuuripärand, mis koos elurikkuse ja loodusmaastikega muudab äärepoolseimad piirkonnad atraktiivseteks turismisihtkohtadeks; Euroopa oskusteave, millega luuakse nende ettevõtetele kindel alus, lisaks kvaliteetne haridus.

Kõnealuseid ressursse tuleks paremini ära kasutada, et luua töökohti ja ärivõimalusi; äärepoolseimad piirkonnad peaksid keskenduma nendele valdkondadele, kus neil on suhtelised eelised, nagu on määratud kindlaks nende aruka spetsialiseerumise strateegiates, ja traditsioonilistele tegevusaladele, mis on olulised töökohtade loomiseks. Komisjon kutsub äärepoolseimaid piirkondi üles leidma sobiliku tasakaalu toetuste ja rahastamisvahendite vahel, kombineerides erinevaid riiklikke, piirkondlikke ja Euroopa rahastamisallikaid.

Oma ressursside hindamiseks ja arengu optimeerimiseks uute võimaluste abil peaksid äärepoolseimad piirkonnad parimal viisil ära kasutama kättesaadavaid rahalisi vahendeid, sealhulgas Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi vahendeid. Lisaks peaksid äärepoolseimad piirkonnad võimalikult palju kasutama Euroopa investeerimisnõustamise keskuse ja Euroopa investeerimisprojektide portaali pakutavaid võimalusi.

Sinine majandus

Kestlik sinine majandus peaks aitama kaasa kõigi äärepoolseimate piirkondade sotsiaal-majanduslikule arengule. Praegu on edusammud selles valdkonnas ebaühtlased. Kuigi tegevuse intensiivsus on igas piirkonnas erinev, on kasvumustrid ja puudused samalaadsed. Traditsioonilised mere- ja merendussektorid, nagu kalandus, 11 laevandus, ranniku- ja kruiisiturism, aitavad luua töökohti kohalikele elanikele, samas kui uued sektorid, nagu mere taastuvenergia, vesiviljelus ja sinine biotehnoloogia ei ole ikka veel piisavalt arenenud.

Sinise majanduse arendamine nõuab strateegilist planeerimist ja investeeringuid. Näiteks võiks juhtida kalandust sellisel viisil, mis suurendab kohalike kalurite sissetulekut, kasutades samas ressursse säästval tasemel. Suuremate turismivoogudega võiks kaasneda vee säästmise meetmed ja taastuvatel energiaallikatel töötavate magestamisrajatiste arendamine, et rahuldada kasvavat nõudlust vee järele 12 . Mereressursse tuleks kasutada selleks, et töötada välja sinine biotehnoloogia, mis ulatuks kaugemale praegustest nišiturgudest. Eelkõige võiks laiendada projekte, mis kasutavad vetikaid kosmeetikatoodete, toidu või biokütuste tootmiseks.

Äärepoolseimad piirkonnad peaksid koostama sinise majanduse strateegiad, et parandada sünergiat avaliku sektori meetmete ja investeeringute vahel, ning hõlbustama väikeettevõtjate juurdepääsu rahastamisele mikrokrediidi ja finantsinstrumentide kaudu (nt laenud ja garantiifondid).

Liikmesriigid peaksid tõhustama teaduslike andmete kogumist ning toetust kalandus- ja mereuuringutele, võtma vastu kalavarude majandamise meetmed ning kaaluma tasuvuse korral võimalust piirata kalapüüki 100 miili raadiuses äärepoolseimates piirkondades registreeritud laevade jaoks 13 . Liikmesriigid peaksid ka tugevdama oma jõupingutusi võitluses ebaseadusliku kalapüügi vastu. Komisjon kavatseb selle teema päevakorda võtta kolmandate riikidega sõlmitavate asjakohaste koostöö- ja majanduslepingute puhul.

Põllumajandus ja maaelu areng

Põllumajandus ja maaelu areng moodustavad olulise osa äärepoolseimate piirkondade majandusest. ELi põllumajanduskava äärepoolseimate piirkondade jaoks (POSEI) ja maaelu arengu programmid, mis koos moodustavad poole kõigist eraldistest äärepoolseimatele piirkondadele Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide 16 raames, aitavad moderniseerida põllumajandustootmist säästval viisil ning suurendada põllumajandusliku toidutööstuse konkurentsivõimet.

Lisaks toetatakse maaelu arengu programmidega meetmeid, millega taastada, säilitada ja suurendada elurikkust põllumajanduses ja metsanduses ning edendada maapiirkondade majanduslikku arengut. Koos Euroopa innovatsioonipartnerlusega „Põllumajanduse tootlikkus ja jätkusuutlikkus“ toetavad programmid teadustegevust ja innovatsiooni. Läbivaadatud ELi riigiabi eeskirjad, mis sisalduvad üldises grupierandi määruses, 17 mis nüüd hõlmab ka põllumajandust, lihtsustavad riigiabi andmist kõnealuses sektoris, võimaldades uusi investeeringuid.

Äärepoolseimad piirkonnad peaksid toetama investeeringuid uude tehnoloogiasse põllumajanduses ja maaelu arengus ning kasutama ja arendama riskijuhtimise abivahendeid (kindlustus majandusliku kahju vastu, usaldusfondid, sissetuleku stabiliseerimine), mis on sätestatud Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) käsitlevas määruses 18 . Samuti peaksid nad suurendama ühenduse või liikmesriigi tunnustatud põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade arvu, innustama põllumajandustootjaid sellistes kavades osalema ning toetama nende toodete edendamist, sealhulgas äärepoolseimate piirkondade logo kasutamisega ELi ja rahvusvahelistel turgudel 19 .

Elurikkus

Äärepoolseimate piirkondade elurikkus on ainulaadne pärand nii Euroopa kui ka kogu maailma jaoks. Mitmed äärepoolseimate piirkondade majandussektorid, sealhulgas turism, kalandus, metsandus ja põllumajandus, sõltuvad otseselt elurikkusest. Lisaks pakuvad terved ökosüsteemid ühiskonnale hädavajalikke kaupu, näiteks puhast õhku ja vett, ning aitavad kaasa kliimamuutustega kohanemisele ja nende mõju leevendamisele.

ELi ühine põllumajanduspoliitika toetab seda erinevate vahenditega, nagu põllumajanduse keskkonna- ja kliimameetmed või säästva metsamajandamise toetused, mida kaasrahastab EAFRD. Alates 2010. aastast edendatakse algatusega BEST 21 elurikkuse säilitamist ja ökosüsteemi teenuste säästvat kasutamist äärepoolseimates piirkondades ning ülemeremaades ja -territooriumidel väikeste projektidega, millega soovitakse ära kasutada kohalikku potentsiaali. Mitmeid elurikkuse projekte äärepoolseimates piirkondades rahastati alates 2012. aastast ka keskkonna rahastamisvahendist (LIFE).

Lisaks peaksid äärepoolseimad piirkonnad ning asjaomased liikmesriigid tegema koostööd partneritega ülemeremaades ja -territooriumidel ning Vaikse ookeani piirkonna riikides, et edendada elurikkusega seotud ühiseid eesmärke rahvusvahelistes lepingutes.

Ringmajandus

Ringmajandus on paljulubav kasvuvaldkond, millega toetada endogeenset arengut äärepoolseimates piirkondades. Ringmajandusele ülemineku kiirendamine on eriti oluline nendes väikestes ja kaugetes piirkondades, mis sõltuvad imporditud ressurssidest. Jäätmekäitlus võib olla eriti keeruline, kuna jäätmekäitlustaristu on puudulik ning puudub mastaabisääst jäätmete kogumise, töötlemise ja ringlussevõtu puhul. Seda olukorda raskendab mõnel juhul kasvav elanikkond ja turismi tipphooaeg, mil tekitatakse palju jäätmeid. Selle tulemusena saadavad mitmed äärepoolseimad piirkonnad oma jäätmeid mandrile.

Ringmajandus pakub ka ärivõimalusi ning edendab innovatsiooni ja töökohtade loomist. Äärepoolseimate piirkondade väljatöötatud lahendusi saab korrata ka teistel territooriumidel, kes soovivad ressursse tõhusalt kasutada, sealhulgas saartel. Mõned äärepoolseimad piirkonnad on arendanud välja head tavad ja meetodid – näiteks biojäätmete kasutamine kompostina Kanaari saarte parkides, banaanimolekulide kasutamine mahekosmeetika tootmiseks Martinique’il, taastuvenergia kasutamine hüdroenergia tootmiseks Madeiral.

Liikmesriigid ja äärepoolseimad piirkonnad peaksid analüüsima ringmajanduse potentsiaali majanduskasvu ja tööhõive loomiseks asjaomastes piirkondades ja määrama kindlaks prioriteetsed projektid, sealhulgas säästev turism. Nad peaksid tõhustama sobivat jäätmekäitlust, et suurendada jäätmete liigiti kogumist, arendama orgaaniliste jäätmete kohalikku komposteerimist, toodete taaskasutamist, parandamist ja ringlussevõttu ning soodustama jäätmetekke vältimist. Lisaks peaksid nad parandama keskkonnasõbralike tavade edendamist, sealhulgas mahepõllumajandus, ning loodusvarade säästvat majandamist põllumajanduses ja metsanduses ühise põllumajanduspoliitika vahendite kaudu.

Kliimamuutused

Äärepoolseimad piirkonnad on eriti vastuvõtlikud kliimamuutuste teatavale mõjule, milleks on eeskätt merepinna taseme tõus ja äärmuslikud ilmastikunähtused, nagu orkaan Irma, mis tabas Saint-Martini saart 23 . Sellistes olukordades saab abi pakkuda Euroopa Komisjoni hädaolukordadele reageerimise keskus, sealhulgas ELi kodanikukaitse mehhanismi kaudu.

ELi solidaarsusfond, 24 millest antakse abi õnnetuste tõttu kannatanud piirkondade taastamiseks, sisaldab konkreetseid sätteid äärepoolseimate piirkondade jaoks, et võimaldada raha välja maksta madalama kahju tekkimise künnise korral. Komisjon hindab Euroopa Liidu Solidaarsusfondi rakendamist äärepoolseimates piirkondades fondi laiema hindamise käigus, mis viiakse lõpule 2018. aastal.

Liikmesriigid ja äärepoolseimad piirkonnad peaksid korrapäraselt ajakohastama äärepoolseimate piirkondade konkreetseid vajadusi, riske ja haavatavusi, sealhulgas võimalikke kohandamise meetmeid, mida võtta arvesse piirkondlikes või riiklikes lähenemisviisides kliimamuutustega kohanemiseks ja katastroofiohu ohjamiseks. Toetada tuleks õppusi, koolitusi ja parimate tavade vahetamist ELi kodanikukaitse mehhanismi kontekstis, sealhulgas valdkondades, mis on olulised ennetuse ja valmisoleku jaoks ning, kui see on asjakohane, kaasata äärepoolseimate piirkondade naaberriike.

Energeetika

Äärepoolseimatel piirkondadel on sageli paremad taastuvenergia allikad kui Mandri-Euroopas. Kuid taastuvate energiaallikate potentsiaali ei kasutata täielikult ära tehniliste, majanduslike ja õiguslike tõkete tõttu 26 . Kuna äärepoolseimad piirkonnad ei ole ühendatud Mandri-Euroopa energiavõrkudega, sõltub enamik neist elektritootmisel ikka veel kulukast imporditud naftast. Selleks on vaja ka nafta ostmise toetust, sest muidu oleksid elektrihinnad liiga kõrged. Võttes arvesse, et äärepoolseimate piirkondade energiasüsteemid on sageli piiratud, on neil võimalus tõsta esile oma rolli puhtale energiale ülemineku eestvedajatena, kes rakendavad säästva energia lahendusi. Äärepoolseimate piirkondade energiasõltumatuse suurendamine toob arvestatavat majanduslikku kasu majanduskasvu, konkurentsivõime ja kohalike töökohtade loomise näol ning aitab samal ajal kaasa ELi energia- ja kliimapoliitika eesmärkide elluviimisele.

2014. aastal lõid äärepoolseimad piirkonnad energiavõrgustiku, et teha koostööd säästvate energialahenduste valdkonnas, ning enamik piirkondi on katsetamas ja arendamas taastuvaid energiaallikaid. Kuid vaja on täiendavaid jõupingutusi ja investeeringuid, eelkõige taastuvate mereenergiaallikate valdkonnas (ookeani soojusenergia, lainete energia, avamere tuuleenergia), mida kombineeritakse innovaatilise salvestustehnoloogiaga, samuti suurema energiatõhususe tehnoloogia ja keskkonnasõbralike transpordilahenduste valdkonnas. Kõigel sellel on äärepoolseimates piirkondades suur potentsiaal.

Äärepoolseimad piirkonnad on peamised kandidaadid, et katsetada säästva energia süsteeme ning edendada kohalikke taastuvenergia kogukondi. Kuid neid võimalusi saavad nad täielikult ära kasutada vaid juhul, kui asjaomased liikmesriigid kohandavad oma õigusakte vastavalt nende vajadustele. Riigiabi eeskirjad võimaldavad liikmesriikidel toetada taastuvate energiaallikate arendamist äärepoolseimates piirkondades, võttes arvesse tegelikke elektritootmise kulusid, mitte riiklikke elektri võrdlushindu.

Liikmesriigid peaksid tagama, et nende õigusaktid ja kavad toetavad taastuvenergia ja energiatõhususe arengut kõnealustes piirkondades (nt oksjonite korraldamine konkreetselt äärepoolseimate piirkondade jaoks, kohalikud maksukavad, elektrivõrkude ja energia salvestamisvõimsuse arendamine). Ehitussektori energiatõhusust käsitlevaid siseriiklikke sätteid, millega võetakse üle hoonete energiatõhususe direktiiv, 27 võib kohandada, et võtta arvesse kohalikke tingimusi 28 .

Lisaks peaksid äärepoolseimad piirkonnad võtma juhtrolli puhtale energiale üleminekul kooskõlas ELi saarte puhta energia algatusega, 29 mis loodi koos paketiga „Puhas energia kõikidele eurooplastele“.

ELi toetusel investeerivad äärepoolseimad piirkonnad ka energiatõhususe parandamisse. Kuna transport moodustab enam kui poole äärepoolseimate piirkondade primaarenergia tarbimisest, on nad hakanud edendama elektripõhist liikuvust. ELi energiaalased õigusaktid, sealhulgas mõningad hiljutised ettepanekud, 30 pakuvad võimalusi ja stiimuleid saada energia osas sõltumatuks. Äärepoolseimad piirkonnad peaksid korraldama kampaaniaid, millega teavitatakse elanikkonda ja kohalikke kogukondi taastuvenergiasse ja energiatõhususse investeerimise tasuvusest.

3.Majanduskasvu ja töökohtade loomise soodustamine

Äärepoolseimad piirkonnad on vastu võtnud aruka spetsialiseerumise strateegiad, 31 et toetada investeeringuid teadusuuringutesse ja innovatsiooni 2014.–2020. aasta Euroopa Regionaalarengu Fondi programmide raames. Nendes strateegiates määratakse kindlaks ressursid ja paljutõotavad sektorid, võttes arvesse iga piirkonna tugevaid külgi ja ka piiranguid, eelkõige nende ettevõtete väiksust, teadlaste väikest arvu ja piiratud tugiteenuste pakkumist.

Kõnealused strateegiad võimaldavad äärepoolseimatel piirkondadel suunata oma investeeringud piirkondlikesse prioriteetidesse ja suure potentsiaaliga sektoritesse ning tugevdada koostööd ülikoolide ja uurimiskeskuste, ettevõtete ja piirkondlike omavalitsuste vahel. Strateegiaid tuleks korrapäraselt hinnata, kaasates asjaomased sidusrühmad, ning prioriteete ümber hinnata vastavalt tehnoloogia arengule ja uute turgude tekkimisele.

Teadusuuringud ja innovatsioon

Teadusuuringud ja innovatsioon ning tehnosiire on väga olulised, et äärepoolseimatest piirkondadest saaksid mitmetes paljutõotavates sektorites eestvedajad. Äärepoolseimates piirkondades asuvad mitmed maailmatasemel teadus- ja operatiivkeskused, näiteks astrofüüsika instituut Kanaari saartel ja Guajaana kosmosekeskus, või korraldatakse seal kõrgetasemelisi rahvusvahelisi üritusi, näiteks elurikkuse teemal 32 . Seal eksperimenteeritakse uute tegevustega, mis on seotud ookeanielustiku, vulkanoloogia, energia ja telemeditsiiniga.

Äärepoolseimad piirkonnad asuvad heas kohas ja peaksid kasutama uusi võimalusi kosmosealaseks tegevuseks kommertsturgudel. See hõlmab mikrosatelliitide turgu, mis püüab rahuldada üha kasvavaid vajadusi, eelkõige kosmoselähedase video, madalaorbiidiliste satelliitide või telekommunikatsiooni valdkonnas.

Kooskõlas 2016. aastal vastu võetud Euroopa kosmosestrateegiaga toetab komisjon turuleviimist, mis sisaldab ka seotud tegevusi, nagu juurdepääs investeeringutele ja riskifinantseerimine. Toetatakse ka Euroopa kanderakettide nõudluse liitmist Galileo ja Copernicuse programmides.

Enamiku äärepoolseimate piirkondade osalemine ELi teadusprogrammides ei ole endiselt piisav ning see võiks märkimisväärselt suureneda. Selle saavutamiseks tuleks meetmeid võtta erinevatel tasanditel, sealhulgas osaledes rahvusvahelises koostöös nende programmide raames. Esimese sammuna luuakse programmi „Horisont 2020“ raames 2018.–2020. aasta tööprogrammis spetsiaalne kooskõlastus- ja toetusmeede, mille eelarve on 4 miljonit eurot, et suurendada äärepoolseimate piirkondade osalemist ELi teadusuuringute programmis ning parandada teadusuuringute- ja innovatsioonisuute ning aruka spetsialiseerumise prioriteetide nähtavust, kasutades nende ressursse. See peaks aitama ka uurida konkreetseid probleeme, millele võiks teadusuuringute ja innovatsiooni abil leida lahenduse.

Kõnealune meede aitaks kaardistada äärepoolseimate piirkondade suudet oma eksperditeadmiste valdkondades ning sellest lähtuvalt leida sobituvus Euroopa ja rahvusvaheliste partneritega, et oma suutlikkust veelgi tugevdada. See toetab neid ka konsortsiumide loomisel, et valmistada ette projektitaotlusi. Ühtlasi mõjutab see tulevase ELi teadusuuringute raamprogrammi kavandamist, et edaspidi oleks nende osalemine veelgi tõhusam.

Kiirendamaks teadusuuringuid ja innovatsiooni, peaksid äärepoolseimad piirkonnad ja nende liikmesriigid hindama kõnealuste piirkondade vajadust pikaajaliste investeeringute järele. Samuti tuleks igas äärepoolseimas piirkonnas luua kontaktpunktid, mis on seotud riiklike kontaktpunktidega, et levitada teavet teadusuuringute võimaluste kohta ja korraldada teadlikkuse suurendamise kampaaniaid.

Tööhõive, haridus ja koolitus

Äärepoolseimad piirkonnad on ühed kõrgeima töötuse määraga ELi piirkonnad ning eriti kõrge on töötus noorte hulgas 33 . Tihedas koostöös liikmesriikide ja piirkondadega toetab komisjon äärepoolseimatest piirkondadest pärit inimesi oma oskuste kohandamisel uute tootmissüsteemide ja tehnoloogiatega, eelkõige majanduse digiteerimisega, Euroopa Sotsiaalfondi, Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi kaudu, samuti noorte tööhõive algatuse kaudu.

Näiteks Réunioni saarel arendab E2C (École de la 2ème chance – nn teise võimaluse kool) ebasoodsas olukorras olevate inimeste isiklikke oskusi, sõltumatust ja enesekindlust koostöös ettevõtetega. Samu eesmärke taotles programm Prantsuse Guajaanas, kus kaasati kohalikud noored üheks aastaks Euroopa Kosmosekeskuse Ariane projekti ehitustöödesse.

Siiski tuleks oluliselt tugevdada jõupingutusi, et üliõpilastel ja töötajatel, kellel on nõuetekohane kvalifikatsioon sellistes olulistes valdkondades nagu sinine, roheline või digitaalne majandus, oleks võimalik leida tööd oma piirkonnas või sellest väljaspool. Õppurite ning hariduse ja koolituse valdkonna töötajate suurem liikuvus, eelkõige programmi „Erasmus +“ raames, oleks äärepoolseimate piirkondade jaoks väga kasulik. Euroopa solidaarsuskorpus pakub uusi võimalusi noorte kaasamiseks kogukondade toetamisse, arendades samal ajal oskusi ning pakkudes väärtuslikku suhtlemis- ja töökogemust.

Kõrghariduse valdkonnas jätkab komisjon olemasolevate liikuvuse ja suutlikkuse suurendamise võimaluste edendamist sihipäraste teadlikkuse suurendamise kampaaniate kaudu, mida korraldatakse tihedas koostöös riiklike ametitega. Komisjon juba on alates programmi „Erasmus +“ käivitamisest oluliselt suurendanud rahalist toetust äärepoolseimatest piirkondadest välja reisivatele ja sinna suunduvatele osalejatele ning kohandab seda toetust veelgi alates 2018. aasta projektikonkurssidest. Lisaks kohaldatakse Euroopa solidaarsuskorpuse suhtes programmi „Erasmus +“ raames äärepoolseimate piirkondade puhul spetsiaalseid rahastamiseeskirju. Sellega tagatakse suurem reisitoetus äärepoolseimatest piirkondadest pärit ja sinna suunduvatele osalejatele. Samuti uurib komisjon võimalusi laiendada programmi „Erasmus +“ raames toimuvat piirkondlikku koostööd olulistes valdkondades, et veelgi elavdada liikuvust äärepoolseimate piirkondade ja nende naabruses asuvate kolmandate riikide vahel.

Liikmesriigid ja äärepoolseimad piirkonnad peaksid kaaluma selliste süsteemide tugevdamist või loomist, mis oleksid sarnased Prantsuse rahvusvahelisele praktikaprogrammile, mis võimaldab ettevõtjatel suunata noored välismaale ajutisi ülesandeid täitma.

Konkurentsivõime, ettevõtlus ja ühtne turg

Äärepoolseimad piirkonnad, kelle turud on väikesed, sõltuvad olulisel määral kaubavahetusest Euroopaga ning seisavad silmitsi tugeva konkurentsiga oma naabrite poolt. Siiski võimaldavad nende oskusteave ja suutlikkus neil paljudes sektorites, nagu energeetika, biotehnoloogia, infotehnoloogia ja teenused, konkureerida piirkondlikel turgudel.

Äärepoolseimad piirkonnad peavad täiendavalt tõhustama oma ettevõtete suutlikkust tegutseda ühtsel turul ja rahvusvaheliselt, saada kasu üleilmastumisest ning kasutada parimal viisil ära kaubanduse võimalusi oma geograafilises piirkonnas.

Digitaalne juurdepääsetavus

Äärepoolseimate piirkondade ühendamine Euroopa mandriosa, oma naabrite ja ülejäänud maailmaga, kasutades selleks sobivaid ja usaldusväärseid elektroonilisi sidevõrke, ja selle tagamine, et nende kodanikud ja ettevõtjad saaksid kasu digitaalsetest teenustest, on nende piirkondade edasise arengu seisukohast ülimalt oluline.

Viimastel aastatel on kõnealused piirkonnad märkimisväärselt vähendanud digitaalset lõhet alates ühenduvusest ja internetiteenuste kasutamisest kuni ettevõtete ja avalike teenuste digiteerimiseni, kuid see lõhe on maapiirkondades siiski jätkuvalt suur. Ulatuslikud riiklikud ja piirkondlikud programmid on loodud selleks, et toetada digitaristu kasutuselevõttu ning arendada digiteenuseid. Elanikkond on uued digitaalsed teenused, nagu mobiiltelefoniteenus, hästi omaks võtnud.

Siiski on endiselt palju takistusi, nagu sõltuvus merealustest kaablitest, digitaristu kasutuselevõtu lisakulud, kohalike turgude ja projektide väiksus, mis võib muuta erainvesteeringud ja juurdepääsu rahastamisele keerulisemaks, ettevõtete väiksus, mis piirab nende digitaalset ajakohastamist või raskendab digioskuste ligimeelitamist ja hoidmist.

Komisjoni käimasolevad algatused info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonnas peaksid aitama äärepoolseimatel piirkondadel neid takistusi kõrvaldada. Lairibaühenduse kasutuselevõttu toetatakse uute meetmetega, mis on sätestatud Euroopa elektroonilise side seadustikus, 34 ning nendega soovitakse edendada konkurentsivõimelisi investeeringuid suure läbilaskevõimega võrkudesse. Komisjon jätkab asjaomaste liikmesriikide taotluse korral kohalike või riiklike lairibavõrkude väljaarendamise selliste riigiabimeetmete hindamist, mis on ette nähtud turutõrkepiirkondade ühendamiseks, kohaldades lairibaühendusega seotud riigiabi suuniseid. Euroopa ühendamise lairibaühenduse fond, mida toetatakse Euroopa ühendamise rahastust ja Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondist, võib aidata rahastada ka väiksemaid ja riskantsemaid projekte, et meelitada ligi turul tehtavaid investeeringuid.

Lisaks peaks pädevate lairibaühenduse asutuste ELi võrgustik, mille komisjon algatas 2017. aasta alguses, edendama kogemuste jagamist riiklike ja piirkondlike ametiasutuste vahel, sealhulgas rahastamisallikate kohta. Liikmesriigid peaksid tagama, et sellised asutused on loodud selleks, et pakkuda äärepoolseimatele piirkondadele abi lairibaühenduse kasutuselevõtmiseks. Asjaomased riiklikud reguleerivad asutused peaksid oma turuanalüüsides jätkuvalt jälgima olukorda äärepoolseimates piirkondades, et tuvastada konkurentsiprobleemid, mis õigustavad konkreetseid reguleerivaid meetmeid.

Kuna 90 % töökohtadest eeldavad tänapäeval vähemalt algtasemel digitaaloskusi, on tööjõu, eelkõige noorte koolitus ja ümberõpe äärmiselt tähtis, et kasutada ära majanduse ja ühiskonna digiüleminekut. Äärepoolseimaid piirkondi julgustatakse kasutama digioskuste ja töökohtade koalitsiooni 35 poolt kindlaks tehtud häid tavasid ja ühinema nn riikliku koalitsiooniga.

Transport

Tõhustatud transpordialane liikuvus on hädavajalik, et vähendada äärepoolseimate piirkondade juurdepääsuerinevusi, mis on tingitud nende piirkondade kaugusest Mandri-Euroopast, (enamasti) saarelisest asendist ja keerulisest topograafiast. Regulaarsed ja usaldusväärsed ühendused Euroopaga ja saarte endi vahel võivad ergutada majanduskasvu ning töökohtade loomist, meelitades ligi turiste, teenuseosutajaid ja hõlbustades kaubavahetust. Ühendused parandavad ka elanike elukvaliteeti ja majanduslikke väljavaateid, võimaldades juurdepääsu kõrgharidusele ja kutsekoolitusele, tervishoiuteenustele ja laiemale tööturule 36 .

ELi poliitikavaldkonnad, eelkõige ühtekuuluvuspoliitika, on aidanud vähendada erinevust juurdepääsuvõimaluste vahel ning selle maksumust äärepoolseimate piirkondade ja nende elanike jaoks. Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Ühtekuuluvusfondi 37 investeeringud on olnud väga olulised transporditaristu ja -rajatiste uuendamiseks. Lisaks on Euroopa ühendamise rahastust toetatud projekte, mis on seotud muu hulgas meremagistraalide programmi ning keskkonnasäästliku laevandusega.

Oluline roll on ka konkurentsipoliitikal, sealhulgas riigiabi sätetel ja avaliku teenindamise kohustuste eeskirjadel. ELi üldise grupierandi määruse läbivaatamise tulemusena on äärepoolseimates piirkondades võimalik otse rahastada ja rakendada sadamate ja lennujaamade projekte, mis vastavad teatavatele kriteeriumidele (ainult kriteeriumidele mittevastavate projektide puhul on jätkuvalt tarvis komisjoni eelnevat heakskiitu).

Õhu- ja meretranspordi ning muu veetranspordi edendamine, mis on äärepoolseimate piirkondade peamine ühenduslüli Euroopaga ja oma naabruses asuvate riikidega, on nende piirkondade jaoks võtmetähtsusega. Nende lähedus olulistele laevaliinidele, näiteks Panama kanalile või Atlandi-ülestele liinidele, pakub võimalusi ümberlaadimistoiminguteks. Äärepoolseimatest piirkondadest võiksid saada oma lähiümbruses merenduskeskused ning nad võiksid toimida laevaliinide tankimiskohana (sh veeldatud maagaas).

Komisjon kavatseb uurida, kuidas üleeuroopalise transpordivõrgu (TEN-T) poliitika, sealhulgas meremagistraalide programm, võib paremini vastata äärepoolseimate piirkondade vajadustele ja võtta arvesse nende geograafilist asukohta. Äärepoolseimad piirkonnad peaksid ühenduvusprojektide väljatöötamisse lõimima ELi ja piirkondliku vaatepunkti.

Mis puudutab lennutransporti, siis ei kuulu lennud Euroopa Majanduspiirkonna ja äärepoolseimate piirkondade vahel praegu ELi heitkogustega kauplemise süsteemi, nagu ka kõik ühendused kolmandate riikidega. Erandi kehtivus lõppes 1. jaanuaril 2017, kuid komisjon võttis vastu seadusandliku ettepaneku 38 erand säilitada, kuni lõpevad rahvusvahelised läbirääkimised 39 üleilmse turupõhise meetme rakendamiseeskirjade üle.

Seoses kohaliku transpordiga on äärepoolseimates piirkondades probleeme linnades ja rannikualadel valitsevate liiklusummikute ning raske juurdepääsuga sisemaapiirkondadele. Töötatakse välja projekte, mis muudavad transpordi säästvamaks ja puhtamaks, ning need projektid võivad olla heaks eeskujuks teistele ELi piirkondadele ja naaberriikidele. Äärepoolseimad piirkonnad peaksid kohalikul tasandil jätkuvalt katsetama ja arendama säästvaid liikuvuslahendusi.

4.Äärepoolseimate piirkondade koostöö suurendamine oma naabruses ja kaugemal

Piirkondliku koostöö edendamine ja äärepoolseimate piirkondade sidemete tugevdamine naabruses asuvate riikide ja piirkondlike organisatsioonidega on olnud ELi äärepoolseimate piirkondade strateegia peamine põhimõte alates 2004. aastast. Komisjon on kõnealust koostööd soodustanud poliitilise dialoogi, territoriaalse koostöö programmide ja majanduskoostöö lepingutega.

Sellist koostööd hõlbustavad praegu ERFi ja Euroopa Arengufondi (EAF) määrused, Cotonou leping, mis reguleerib ELi suhteid Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikidega, ning ülemeremaade ja -territooriumide assotsieerimise otsus ELi suhete kohta ülemeremaade ja -territooriumidega. Siiski tuleks seda veelgi laiendada valdkondadele, millest on kasu kõigile osapooltele. Jätkata tuleks ühist programmitööd ja projektide kavandamist, kasutades kõiki asjakohaseid koostöövahendeid.

Kehtivate määruste kohaselt on koostööprojekte, mis hõlmavad äärepoolseimaid piirkondi ja muid piirkondlikke partnereid, viimastel aastatel rakendatud Kariibi mere ja India ookeani piirkonnas ning Lääne-Aafrikas. Kariibi mere piirkonnas läbi viidud katseprojekt, mida rahastati EAFi ja ERFi vahenditest, 40 on positiivne samm parema sünergia leidmiseks nende kahe vahendi kasutamise vahel.

Hiljutise katastroofi tõttu, mille põhjustas orkaan Irma Saint Martini saarel, peab EL ühinema ülesehitustöödega ja kaasama kõik asjaomased sidusrühmad, et koordineerida oma toetust, hõlbustamaks koostööd ja ühisprojekte saarte elanike hüvanguks.

Saadud kogemuste põhjal kaalub komisjon uusi meetmeid, et hõlbustada ja tugevdada koostööalgatusi vastavalt asjaomaste piirkondade vajadustele ja ressurssidele. Samuti tehakse tihedat koostööd asjaomaste ELi delegatsioonidega, et soodustada kontakte ja ühisprojekte äärepoolseimate piirkondade, nende naaberriikide ja -territooriumide ning piirkondlike organisatsioonide vahel.

Üha suuremate üleilmsete probleemide ja vastastikuse sõltuvuse tõttu peavad äärepoolseimad piirkonnad tugevdama ja laiendama koostööd väljaspool oma naabrust, kaasates muid kolmandaid riike ja rahvusvahelisi partnereid. Arvestades nende piirkondade geostrateegilist positsiooni, võib neil olla oluline roll rahvusvahelisel areenil sellistes ülemaailmsetes küsimustes nagu rahvusvaheline ookeanide majandamine. Komisjon teeb koostööd asjaomaste liikmesriikidega, et uurida konkreetseid meetmeid, mille abil edendada seotud tegevuskavasid äärepoolseimate piirkondade vastavates geograafilistes piirkondades.

Partnerlus piirkondlike ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, kes evivad oskusteavet ja eksperditeadmisi, aitab samuti edendada arenguvõimalusi paljutõotavates sektorites ning hõlbustada ühismeetmete arendamist ühist huvi pakkuvates valdkondades. Osalemine algatustes, näiteks algatuses „Arukad saared“, 41 võimaldab äärepoolseimatel piirkondadel demonstreerida oma territooriumit uute lahenduste katselavana.

Ränne

Rändesurve naaberriikidest, millega mõned äärepoolseimad piirkonnad koos elanikkonna kiire kasvuga silmitsi seisavad, eriti Prantsuse Guajaanas ja Mayotte’il, põhjustavad majandus- ja sotsiaalprobleeme, mida näitavad muu hulgas hiljutised pinged Prantsuse Guajaanas. Kõnealuseid piirkondi tuleks toetada, et nad saaksid rännet kestlikult hallata. Teiste äärepoolseimate piirkondade puhul on olukord erinev ning seal tuleks lihtustada naaberriikide inimeste, üliõpilaste ja töötajate liikuvust, et luua uusi töökohti ja majanduskasvu võimalusi ning soodustada äärepoolseimate piirkondade piirkondlikku integratsiooni.

5.Kokkuvõte

Vaja on poliitilist tahet ja prioriseerimist ning pidevat pingutust oma ressursside paremal kasutamisel ja uute kasvuallikate leidmisel, et võimaldada äärepoolseimatel piirkondadel muutuda vastupidavamaks, saavutada oma arengupotentsiaal, kõik ELi liikmesusega kaasnevad hüved ja ohjeldada üleilmastumise probleeme.

Käesolevas teatises esitatakse uus lähenemisviis tugeva partnerluse jaoks. See põhineb ennetaval lähenemisviisil, mille käigus äärepoolseimate piirkondade muresid ja huvisid põhjalikult analüüsitakse. Seda toetab platvorm, mis võimaldab neil ja asjaomastel sidusrühmadel vahetada arvamusi poliitika kujundamise ja rakendamise kõikides etappides.

Komisjon teeb tihedat koostööd äärepoolseimate piirkondade ja asjaomaste liikmesriikidega, et tagada enda kavandatud konkreetsete meetmete rakendamine. Komisjon tegutseb ennetavalt tagamaks, et tema algatuste puhul võetakse arvesse mõju äärepoolseimatele piirkondadele ja nende võimalusi. Samuti tuleb komisjon vajaduse korral välja meetmetega, mis võtavad arvesse kõnealuste piirkondade eripära.

Äärepoolseimate piirkondade arengu edendamine nõuab ka jõulisi investeeringuid ning asjaomaste liikmesriikide ja äärepoolseimate piirkondade endi poolt vastutuse võtmist. Komisjon on võtnud endale kohustuse tugevdada pikaajalist koostööd äärepoolseimate piirkondade ja nende liikmesriikidega, et need ELi piirkonnad võiksid maailmas edu saavutada.

(1)

     Kõik äärepoolseimad piirkonnad on saared, välja arvatud Prantsuse Guajaana.

(2)

     Programme d'Options Spécifiques à l'Éloignement et Insularité (kõrvalisele asukohale ja saarelisele asendile vastavate valikmeetmete programm) (POSEI) – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. märtsi 2013. aasta määrus (EL) nr 228/2013, millega kehtestatakse põllumajanduse erimeetmed liidu äärepoolseimate piirkondade jaoks ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 247/2006 (ELT L 78, 20.3.2013, lk 23).

(3)

     Äärepoolseimad piirkonnad saavad toetust spetsiaalsetest lisaeraldistest Euroopa Regionaalarengu Fondist (ERF) ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi (EMKF) hüvituskorrast.

(4)

     Kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktiga a. Riigiabi 2014. aasta reform ning hiljutine üldise grupierandi määruse reform võtavad arvesse äärepoolseimate piirkondade olukorda. Lisaks muudele konkreetsetele toetuskavadele kohaldatakse kõnealuste piirkondade suhtes erieeskirju kõikide sektorite tegevusabi ja investeeringuteks ettenähtud abi puhul.

(5)

     Põllumajanduse ja kalanduse panus äärepoolseimate piirkondade majandusse on üle kahe korra suurem kui ELis keskmiselt, st 3,8 % nende piirkondade kasvumäärast, võrreldes ELi 1,6 %-ga.

(6)

     COM(2012) 287 final, 20.6.2012.

(7)

     Euroopa Parlamendi 6. juuli 2017. aasta resolutsioon 2013/2178(INI), raportöör Younous Omarjee; Euroopa Parlamendi 27. aprill 2017. aasta resolutsioon 2016/2016(INI), raportöör Ulrike Rodust.

(8)

     15. detsembri 2015. aasta otsus kohtuasjas C-132/14.

(9)

      https://ec.europa.eu/info/better-regulation-guidelines-and-toolbox_et

(10)

     Kooskõlas ELi biomajanduse strateegiaga, COM(2012) 60, 13.2.2012.

(11)

     Äärepoolseimate piirkondade kalalaevad on üldiselt väikesed. Nendes piirkondades asuvad ka tööstus- ja kaugpüügi kalalaevastikud, kes varustavad toorainega kohalikul tasandil olulisi kalatöötlemisettevõtteid.

(12)

     COGEA et al., Realising the potential of the Outermost Regions for sustainable blue growth, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2017.

(13)

     Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1380/2013 (ühise kalanduspoliitika kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning nõukogu otsus 2004/585/EÜ (ELT L 354, 28.12.2013, lk 22)) artikli 5 lõikega 3.

(14)

      Toetudes muu hulgas 2017. aasta aruandele GOCEA jt, vt joonealune märkus 12.

(15)

     Iga ELi riigi jaoks kehtestatakse kalalaevastiku püügivõimsuse ülemmäär. Äärepoolseimate piirkondade puhul on konkreetne ja üksikasjalik laevastike püügivõimsuse süsteem sätestatud määruses (EL) nr 1380/2013. Uued kalalaevad võidakse laevastiku koosseisu arvata üksnes pärast samas mahus püügivõimsuse eemaldamist.

(16)

     Ajavahemikus 2014–2020 eraldatakse äärepoolseimatele piirkondadele ühise põllumajanduspoliitika raames 6,1 miljardit eurot.

(17)

     Komisjoni 14. juuni 2017. aasta määrus (EL) 2017/1084, millega muudetakse määrust (EL) nr 651/2014 sadama- ja lennujaamataristule antava abi, kultuuri edendamiseks ja kultuuripärandi säilitamiseks antavast abist teavitamise künnise, spordi- ja mitmeotstarbelise vaba aja veetmise taristule antava abi ja äärepoolseimaid piirkondi käsitlevate regionaalse tegevusabi kavade osas ning millega muudetakse määrust (EL) nr 702/2014 abikõlblike kulude arvutamise osas (ELT L 156, 20.6.2017, lk 1).

(18)

     Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1305/2013 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1698/2005 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 487).

(19)

     Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta määrus (EL) nr 1144/2014 siseturul ja kolmandates riikides võetavate põllumajandustoodete teavitus- ja müügiedendusmeetmete kohta, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 3/2008 (ELT L 317, 4.11.2014, lk 56).

(20)

     Vt joonealune märkus nr 2.

(21)

     Euroopa ülemereterritooriumide bioloogilist mitmekesisust ja ökosüsteemi teenuseid käsitlev vabatahtlik kava    
http://ec.europa.eu/best  

(22)

     Praegu rahastatakse seda algatuse BEST kaudu.

(23)

     Euroopa Keskkonnaamet „Kliimamuutused, mõjud ja haavatavus Euroopas 2016“:      https://www.eea.europa.eu/publications/climate-change-impacts-and-vulnerability-2016

(24)

     Nõukogu 11. novembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 2012/2002 Euroopa Liidu solidaarsusfondi loomise kohta (EÜT L 311, 14.11.2002, lk 3).

(25)

     ELi strateegia kliimamuutustega kohanemiseks: http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=COM:2013:0216:FIN:ET:PDF  

(26)

     Vt äärepoolseimate piirkondade energiaekspertide 2017. aasta aruanne:

http://ec.europa.eu/regional_policy/en/information/publications/reports/2017/expert-group-report-on-energy-for-the-eu-outermost-regions

(27)

     Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 2010. aasta direktiiv 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta (ELT L 153, 18.6.2010, lk 13).

(28)

     Kooskõlas kõnealuse direktiivi artikliga 1.

(29)

     18. mai 2017. aasta poliitiline deklaratsioon, millele on alla kirjutanud komisjon ja 14 ELi liikmesriiki (Horvaatia, Küpros, Taani, Eesti, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka, Iirimaa, Itaalia, Malta, Portugal, Hispaania ja Rootsi).

(30)

      https://ec.europa.eu/energy/en/news/commission-proposes-new-rules-consumer-centred-clean-energy-transition.

(31)

     Vt teatis „Innovatsiooni edendamine Euroopa piirkondades: vastupanuvõimelise, kaasava ja jätkusuutliku majanduskasvu strateegiad“ – COM(2017) 376 final, 18.7.2017.

(32)

     Rahvusvaheline elurikkuse konverents, Réunion (2008), Guadeloupe (2014) –    
http://www.guadeloupe.developpement-durable.gouv.fr/IMG/pdf/communique_conference_bio.pdf

(33)

     17–27 % Guadeloupe’il, Prantsuse Guajaanas, Martinique’il, Réunioni saarel, Mayotte’il ja Kanaari saartel. Noorte töötuse määr on üle 40 % kõikides äärepoolseimates piirkondades, üle 50 % Kanaari saartel ja Mayotte’il (Eurostat 2016) ning Madeiral (Eurostat 2014).

(34)

      http://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/ALL/?uri=comnat:COM_2016_0590_FIN

(35)

      https://ec.europa.eu/digital-single-market/en/digital-skills-jobs-coalition

(36)

     Eksperdirühma aruanne äärepoolseimate piirkondade transpordiga juurdepääsetavuse kohta

http://ec.europa.eu/regional_policy/sources/policy/themes/outermost-regions/pdf/transport_report_en.pdf

(37)

      http://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/ALL/?uri=comnat:COM_2016_0590_FIN

(38)

     Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ, et jätkata kehtivate piirangute kohaldamist lennutegevuse ulatuse suhtes ja teha ettevalmistusi üleilmse turupõhise meetme rakendamiseks alates 2021. aastast – COM(2017) 54 final, 3.2.2017.

(39)

     Läbirääkimised toimuvad Rahvusvahelises Tsiviillennunduse Organisatsioonis üleilmse turupõhise meetme rakendamiseeskirjade ning selle konkreetse käivitamise üle.

(40)

   Programmitöö perioodil 2014–2020 Guadeloupe’i piirkondliku volikogu ja Guajaana ELi delegatsiooni vahelise „Convention de délégation“’i raames haldab piirkondlik volikogu teatavat osa EAFi vahendeid Kariibi mere piirkonna AKV riikide piirkondlikust programmist, et selgitada välja ja rahastada EAFi/ERFi ühisprojekte.

(41)

      http://www.smartislandsinitiative.eu/en/index.php

EUROOPA KOMISJON

Strasbourg, 24.10.2017

COM(2017) 623 final

LISA

Täielik meetmete loetelu

järgmise dokumendi juurde:

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE, REGIOONIDE KOMITEELE JA EUROOPA INVESTEERIMISPANGALE

Tugevam uuendatud strateegiline partnerlus ELi äärepoolseimate piirkondadega

{SWD(2017) 349 final}

Täielik meetmete loetelu

Käesolevas lisas esitatakse täielik meetmete loetelu, sealhulgas põhimeetmed, mida on nimetatud teatises. Meetmed võetakse komisjoni, liikmesriikide ja äärepoolseimate piirkondade tasandil.

Juhtimine

Sinine majandus

Põllumajandus ja maaelu areng

Elurikkus

Ringmajandus

Kliimamuutused

Energeetika

Teadusuuringud ja innovatsioon

Tööhõive, haridus ja koolitus

Konkurentsivõime, ettevõtlus ja ühtne turg

Digitaalne juurdepääsetavus

Transport

Äärepoolseimate piirkondade koostöö oma naabruses ja kaugemal

Kaubandus

Ränne

(1)

      Toetudes muu hulgas järgmise 2017. aasta aruande järeldustele: COGEA et al., Realising the potential of the Outermost Regions for sustainable blue growth, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2017.

(2)

     Iga ELi riigi jaoks kehtestatakse kalalaevastiku püügivõimsuse ülemmäär. Äärepoolseimate piirkondade puhul on konkreetne ja üksikasjalik laevastike püügivõimus sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määruses (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning nõukogu otsus 2004/585/EÜ. Kõnealuse süsteemi kohaselt võib uued kalalaevad laevastiku koosseisu arvata üksnes pärast samas mahus püügivõimsuse eemaldamist.

(3)

     Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta direktiiviga 2014/89/EL, millega kehtestatakse mereruumi planeerimise raamistik (ELT L 257, 28.8.2014, lk 135).

(4)

     Kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 5 lõikega 3.

(5)

     Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. märtsi 2013. aasta määrus (EL) nr 228/2013, millega kehtestatakse põllumajanduse erimeetmed liidu äärepoolseimate piirkondade jaoks ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 247/2006.

(6)

     Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1305/2013, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1698/2005.

(7)

     Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta määrus (EL) nr 1144/2014 siseturul ja kolmandates riikides võetavate põllumajandustoodete teavitus- ja müügiedendusmeetmete kohta, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 3/2008.

(8)

     Praegu rahastatakse seda algatuse BEST kaudu.

(9)

     Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 2010. aasta direktiiv 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta.

(10)

     Piirkondlike, siseriiklike ja rahvusvaheliste programmide kaasrahastamine.

(11)

     Tuginedes positiivsele kogemusele projektiga Net biome (2007–2016), mis käsitles elurikkust, ja BiodivERsA võrgustikuga ELi rahastamisasutuste vahel.

(12)

     http://ec.europa.eu/internal_market/scoreboard/

(13)

     http://www.smartislandsinitiative.eu/en/index.php

(14)

     „Teatis lapsrändajate kaitse kohta“ – COM(2017) 211 final, 12.4.2017.