52014DC0021

Sissejuhatus

Energiahinna tõus on oluline poliitiline probleemküsimus. See põhjustab lisakoormust kodutarbijate ja äriühingute[1] eelarvetele, mis on niigi surve all, ning mõjutab Euroopa konkurentsivõimet maailmas. Euroopa Ülemkogu palvel koostas Euroopa Komisjon Euroopa energiahindade ja -kulude põhjaliku analüüsi, et aidata poliitikakujundajatel mõista olukorra tausta, hiljutiste hinnatõusude mõju tarbijatele ja nende poliitilisi järelmeid.

Aruandes esitatakse rohkesti üksikasjalikke andmeid, mis on saadud paljudest eri allikatest. Selles hinnatakse energiahindade ja -kulude suundumusi, uuritakse nende võimalikke põhjusi ning esitatakse järeldusi, mis aitaksid teha otsuseid kõnealuse probleemi lahendamiseks vajalike poliitikameetmete kohta[2]. Aruanne on lisatud käesolevale teatisele[3].

Aruandes keskendutakse elektri- ja gaasihindadele. Maailma nafta- ja söeturgudel maksavad kõik energiatarbijad enam-vähem sarnast hinda. Seetõttu ei ole hinnaerinevused – mis võivad suurendada tarbijate kulusid ning tekitada konkurentsieeliseid või ebasoodsat konkurentsiolukorda – neis valdkondades nii problemaatilised. Nimetatud põhjusel ei ole kahte mainitud kütust ja transpordisektorit aruandes põhjalikumalt käsitletud.

Energiatoodete, eriti fossiilkütuste hinnad on viimastel aastatel kasvanud. Energiahindade ja -kulude tõus ei ole uus nähtus. Euroopas on sajandeid pidevalt pingutatud piisava ja taskukohase energiavarustuse tagamise nimel. Praeguse aja eripära seisneb selles, et Euroopa energiasektoris on asutud oluliselt vähendama imporditud fossiilkütuste kasutamist ning vajatakse suuri investeeringuid, vaatamata majanduslikule ebakindlusele. Lisaks on ELi ja tema suuremate majanduspartnerite energiahindade vahe suurenenud mitmetel põhjustel, millest paljusid ei saa Euroopa kuigivõrd mõjutada. Püüdlused vähendada elektritootmises CO2-heidet on toonud kaasa eelkõige tuule- ja päikeseenergia valdkonna märgatava kasvu, mis on avaldanud suurt mõju elektrivõrkudele ja energiatootmise kuludele. Samuti arendatakse alternatiivseid gaasitarnekanaleid, näiteks kildagaasi ja Kaspia gaasi jaoks, mis vajavad omakorda investeeringuid. Samal ajal väheneb Euroopa gaasi- ja elektrisektorites avalik-õiguslike monopolide osakaal ning hoogustub liikumine konkureerivatest äriühingutest koosneva vabaturu suunas, kus uute energiainvesteeringute eest tasuvad energiakasutajad, mitte maksumaksjad.

Kõigi nimetatud muutuste vastastikmõju tõlgendamiseks ja prognoosimiseks on mitmeid eri võimalusi. Prognooside kohaselt suurendab turu liberaliseerimine konkurentsi, mis peaks tõhustama energiavarustust ja alandama hinda. Keskkonna- ja kliimapoliitika ning CO2-heite vähendamise eesmärk on tagada pikaajaliselt kestlik energiasektor, mille nimel lepitakse lühiajaliselt suuremate kuludega, mis on eelkõige tingitud investeeringutest. Valitsused loodavad, et sellised muutused toovad tarbijatele kasu juba lähiperspektiivis (töökohtade ja parema elukvaliteedi kaudu) ning aitavad ühtlasi saavutada pikaajalisemaid kestlikkuse eesmärke. Energiatööstus ise peab kohanema oluliselt muutunud keskkonna-, kaubandus-, regulatiiv- ja tehnoloogianormidega. Paraku ei osatud ette näha majandusliku kindluse suurt ja pikaajalist vähenemist.

Selleks et Euroopa suudaks kõigi nimetatud muutustega toime tulla ning tagada samal ajal oma kodanike varustamise säästva ja taskukohase energiaga ja säilitada tööstuse konkurentsivõime, on vaja teha jõupingutusi nii üleeuroopalisel kui ka riiklikul poliitilisel tasandil, samuti peavad tegutsema ettevõtjad ja üksiktarbijad.

Järgnevates punktides antakse ülevaade energiahindade ja -kulude kujunemisest ning toimunud muutuste põhjustest, et saada aru, millised meetmed toimiksid kõige tõhusamalt. Seejärel käsitletakse muutuste mõju ELi ülemaailmsele konkurentsivõimele ning tulevasi hinna- ja kulusuundumusi.

Lõpetuseks pakub komisjon välja mitu tegevussuunda, mille eesmärk on tagada, et Euroopa kodanikud ja äriühingud tuleksid edukalt toime energiahinna probleemiga ning EL säilitaks oma konkurentsivõime tänasest kuni 2030. aastani ja kauemgi.

Mida sisaldab meie energiaarve?

Enne allpool esitatud majandusanalüüsi juurde asumist on oluline mõista, mida peetakse silmas energiahindade ja -kulude all. Osaliselt sõltub meie energiaarvete suurus meie tarbitud energia kogusest – seega saab energiakulusid vähendada energiatõhusamate toodete kasutamise ja muude energiat säästvate võtetega. Siiski peetakse sageli olulisemaks ja raskemini mõistetavaks energiaarvete hinnaelementi. Tarbijate makstav elektri- ja gaasihind sisaldab mitmeid elemente, mida mõjutavad nii turujõud kui ka valitsuse poliitika.

Arve energiaelement koosneb kahest osast. Neist esimene on hulgimüügihind. Üldjuhul kajastab see ettevõtjate kulusid seoses energia võrku tarnimisega. See hõlmab kütuse ostmist või tootmist, transporti ja töötlemist, samuti elektrijaamade ehitamise, käitamise ja dekomisjoneerimise kulusid. Teine osa on jaemüügihind, mis on seotud energia müügiga lõpptarbijatele. Võrgukulud on seotud ülekande- ja jaotustaristu kuludega, mis on tingitud võrkude hooldamisest ja laiendamisest, süsteemiteenustest ja võrgukadudest. Sageli lisatakse võrgutariifidele tasusid, mille arvelt kaetakse näiteks kohustusliku avaliku teenuse ja tehnoloogilise toe pakkumisest tulenevaid kulusid. Viimaseks elemendiks on maksud ja lõivud, mis võivad olla üldist laadi (käibemaks, aktsiis) või konkreetse energia- ja/või kliimapoliitika toetamiseks kehtestatud lõivud.

Tarbijahinna elemendid

1. Energiahinnad Euroopas

Kuigi kütuste ja seadmetega (näiteks veeldatud maagaasi tankerid, tuulegeneraatorid jne) kaubeldakse teataval määral ülemaailmselt, valitsevad gaasi- ja elektriturgudel parimal juhul regionaalsed hinnad ning sagedamini riiklikud või veel väiksemates piirkondades kehtivad hinnad, mis mõjutavad tarbijatele kehtivaid jaemüügi kulusid ja jaehindu ning võivad kahjustada ühisturgu.

Euroopa tarbijate elektri- ja gaasihinnad[4] on tõusnud ja jätkavad tõusmist. Kuigi elektri ja gaasi tarbijahinnad on pidevalt tõusnud peaaegu kõigis liikmesriikides, püsib eri riikide hindade vahel endiselt suur vahe: kõrgeima hinnaga liikmesriikides maksavad tarbijad elektri ja gaasi eest 2,5 kuni 4 korda rohkem kui madalaima hinnaga liikmesriikides[5]. Liikmesriikide tarbijate makstava kõrgeima ja madalaima elektri- ja gaasihinna vahe on aja jooksul suurenenud, eriti majapidamisgaasi puhul. Seega on Euroopas hindade ühtlustumise ja turgude tõhustumise asemel püsima jäänud riiklikud erinevused püsivad.

Kodutarbijate jaehinna areng

ELis on kodutarbijatele kehtivad elektrihinnad viimase viie aasta jooksul (2008–2012) kasvanud keskmiselt 4 % aastas[6]. Enamikus liikmesriikides ületab see kasv inflatsiooni määra. Kodutarbijatele kehtivad gaasihinnad on kasvanud aastas 3 %, mis samuti ületab enamikus liikmesriikides inflatsiooni määra. Nimetatud keskmiste väärtuste taga peituvad siiski olulised riikidevahelised erinevused hinna kujunemises aja jooksul.

Kodutarbijatele müüdava elektri hinnad (senti/kWh koos maksudega)

Allikas: Eurostati energiastatistika

Kodutarbijatele müüdava maagaasi hinnad (senti/kWh koos maksudega)

Allikas: Eurostati energiastatistika

Äritarbijate jaehinna areng

Elektri jaehind äritarbijatele on tõusnud samal perioodil ligikaudu 3,5 % aastas, mis ületab inflatsiooni pooltes liikmesriikides. Gaasihind on tõusnud samal ajal vähem kui 1 % aastas ning see jääb enamikus liikmesriikides alla inflatsiooni taset.

Äritarbijatele müüdava elektri hinnad (senti/kWh, v.a käibemaks, tagastatavad maksud ja lõivud ning erandid)

Allikas: Eurostati energiastatistika

Äritarbijatele müüdava gaasi hinnad (senti/kWh, v.a käibemaks, tagastatavad maksud ja lõivud ning erandid)

Allikas: Eurostati energiastatistika

Hulgihinnad

Erinevalt jaehindade arengust on elektri hulgihinnad ajavahemikus 2008–2012 langenud Euroopa elektrimüügi suuremate võrdlusalustega võrreldes 35–45 %. Gaasi hulgihinnad on vahepeal langenud ja siis uuesti endisele tasemele tõusnud, nii et kogu perioodi arvesse võttes hinnatõusu ei esinenud.

Hinnakomponentide jaotus

Euroopa keskmise hinna tõus varjab suuri erinevusi liikmesriikide ja tööstusharude ning eri ajaperioodide vahel. Mõnes sektoris on hinnavolatiilsus olnud märksa suurem, nt kodutarbija elektrihinna muutuste vahemik eri riikides on –2 % kuni +47 %. Kui ELi keskmine gaasihind äritarbijatele kasvas aastatel 2008–2012 vähem kui 1 % aastas, teatasid mõned energiamahukad tööstusharud, et nende gaasihind on aastatel 2010–2012 tõusnud 27 % kuni 40 %. Lisatud aruandes on selliseid erinevusi lähemalt uuritud, eriti tööstussektorite võrdluses, ning tuuakse esile, et hind ja poliitikameetmete mõju on eri kasutajate jaoks erinev. Energiahindade ja poliitika seose paremaks mõistmiseks on kasulik lahutada hinnad üksikuteks komponentideks.

Elektri jaehinna kujunemine komponentide kaupa

Energia elemendi osakaal elektri jaehinnas on üldiselt aja jooksul vähenenud. Selle põhjuseks on asjaolu, et alates 2008. aastast on kõige rohkem tõusnud maksude/lõivude komponent[7] ning energiakulu elemendi tõus on olnud kõige väiksem. Alates 2008. aastast on elektrivõrgu kulud tõusnud kodutarbijatele 18,5 % ja äritarbijatele 30 %, maksud ja lõivud on tõusnud kodutarbijatele 36 % ja äritarbijatele 127 % vabastusi arvestamata. Kuigi puuduvad järjepidevad andmed riiklike maksuvabastuste kohta, on mitmed liikmesriigid kehtestanud suuri maksu- ja lõivuvabastusi mõnedele energiamahukatele tegevusaladele, aidates oluliselt leevendada maksude/lõivude kasvu mõju.

Elektrihinna areng komponentide kaupa aastatel 2008–2012

Allikas: Eurostat. Kodutarbijate puhul sisaldab makse; äriühingute puhul ei sisalda käibemaksu ega muid tagastatavaid makse, kuid samas ei ole arvesse võetud muid vabastusi (neid käsitlevad andmed ei ole kättesaadavad).

Gaasi jaehinna kujunemine komponentide kaupa

Maagaasi jaehinna puhul on energiakomponent alates 2008. aastast samuti muutumatuna püsinud, samas kui ELis keskmiselt on võrgukomponendi hind tõusnud kodutarbijatele 17 % ja äritarbijatele 14 %. Maksud on tõusnud kodutarbijatele 12–14 % ja äritarbijatele 12 %.

Gaasihinna areng komponentide kaupa aastatel 2008–2012

Allikas: EK, liikmesriikide metaandmed. Kodutarbijate puhul sisaldab makse; äriühingute puhul ei sisalda käibemaksu ega muid tagastatavaid makse.

Hinna energiakomponenti mõjutavad tegurid

Üldiselt on energiakulude element energiahinna kolmest komponendist (energia, võrgutasud, maksud ja lõivud) suurim, kuigi selle osakaal väheneb. Nagu eespool mainitud, on elektri hulgihinnad erinevalt jaehindade energiakomponendist üksteisele lähenenud ja langenud. Seda võib seostada ELi energiapoliitikaga: turgude liitmise järel kasvanud konkurents, elektritootmise lahutamine süsteemihaldusest, ELi heitkogustega kauplemise süsteemi CO2 hindade langus[8] ja väiksemate tegevuskuludega elektritootmisvõimsuse (näiteks tuule- ja päikeseenergia lisaks olemasolevale tuuma- ja hüdroenergiale) kasv.

Sellegipoolest ei ole väiksemad hulgihinnad avaldunud jaehindade energiakomponendi vähenemises, kuigi energiatarnijatel peaks olema võimalik konkureerida just energiaarve selles osas. Sellisest tulemusest võib järeldada, et mitmetel jaeturgudel valitseb nõrk hinnakonkurents, mis võimaldab tarnijatel vältida väiksemate hulgihindade ülekandmist jaehindadesse[9].

Hulgi- ja jaehindade seost võib häirida suur turu kontsentratsioon. Lisaks kipub mõnes liikmesriigis kasutatav üldine jaehinna reguleerimine kahjustama jaeturul valitsevat konkurentsi, kuna see peletab konkurente turule sisenemast ja investeerimast. Sellega võib kaasneda jaehindade vähene paindlikkus[10]. Lisaks peaksid liikmesriigid kaaluma muid poliitikameetmeid haavatavate kodutarbijate ja majandusharude kaitsmiseks.

Gaasiturul mõjutavad olukorda lisaks turu kontsentratsioonile ja hindade reguleerimisele sageli ka tarnekitsendused (väike tarnijate arv ja nõrk konkurents) ning asjaolu, et gaasihinnad on sageli endiselt seotud naftahindadega[11]. Selle mõjul kaob gaasi hulgihinna seos tegeliku pakkumise ja nõudlusega, mis ei võimalda energiatarnijatel muutuvatele turutingimustele paindlikult reageerida ning küsida tarbijatelt tegelikele kuludele vastavat hinda. Sellistel juhtudel on viimastel aastatel toimunud naftahinna tõus otseselt soodustanud teatud turgudel gaasihinna tõusu, halvendades nõnda asjaomaste piirkondade tarbijate ja äriühingute olukorda.

Hinna maksude/lõivude komponenti mõjutavad tegurid

Selles elemendis on oluline eristada üldisi energia maksustamise meetmeid ning energiasüsteemiga seotud kulusid, mida rahastatakse lõivude abil. Energia- ja kliimapoliitika rahastamiseks kasutatavad maksud ja lõivud on üldjuhul enamikus liikmesriikides kõige väiksem hinnakomponent, kuid eriti lõivud on muudest komponentidest märksa rohkem kasvanud. See komponent on jõudnud võrgukuludega samale tasemele või neid isegi ületanud ning moodustab nüüd kolmes liikmesriigis kodutarbijate elektrihinnast suurima osa, samas kui mõnedes muudes riikides on selle osakaal endiselt väike. Enamikus liikmesriikides rahastatakse maksude ja lõivude arvelt energia- ja kliimapoliitika meetmeid, mis hõlmavad ka energiatõhusa energiatootmise ja taastuvenergia tootmise edendamist. Jaehinnale lisatud taastuvenergia tasu moodustab ELi keskmisest elektrihinnast 6 % kodutarbijate puhul[12] ja ligikaudu 8 % äritarbijate puhul vabastusi arvestamata. Ka siin võib leida tasudes suuri erinevusi: Hispaanias ja Saksamaal on taastuvenergia tasu osakaal 15,5 % ja 16 % kodutarbijate elektrihinnast, samas kui Iirimaal, Poolas ja Rootsis on see alla 1 %.

Kuigi mõnesid riiklikke energia- ja kliimapoliitikaid rahastatakse lõivude arvelt, kajastuvad ELi heitkogustega kauplemise süsteemi kulud energiahinna hulgielemendis. Riiklikud lõivud muudavad hindu ja põhjustavad eri riikide turgude vahel erinevusi, olenemata sellest, milles ahela etapis neid kohaldatakse. Selliste moonutuste vähendamiseks peaks valitsuste sekkumine energiasektorisse (taristu või energiatootmise, nt taastuvenergia, tuumaenergia kulude või fossiilkütustel põhineva paindliku tootmisvõimsuse rahastamine) olema võimalikult kulutõhus[13].

Energia maksustamise Euroopa õigusraamistikus ei nähta ette täielikku ühtlustamist, mistõttu iga liikmesriik võib oma makse ja maksumäärasid muuta ning lisada ELi õiguses sätestatud põhielementidele või miinimumtasemetele[14] uusi elemente või tasemeid. Kui kasutada taas elektrienergia näidet, võib jällegi näha riikide vahel suuri erinevusi energiahinna maksude/lõivude komponendi osakaalus ja absoluutväärtuses. Liikmesriigid kasutavad makse ja lõivusid väga erinevatel eesmärkidel. Nendeks võivad olla üldine tulude kasvatamine (nt tervishoiu ja hariduse jaoks), aga ka energia tootmise ja tarbimise väliskulude sisestamine ning otseselt energiaga seotud strateegiate (näiteks kliima- ja energiapoliitika või fossiilkütuste kasutuse sektoripõhise kohandamise) rahastamine.

Andmed maksuvabastuste ja liikmesriikide pakutavate muude toetuste (eriti energiamahukatele tööstusharudele pakutavate toetuste) kohta on praeguse seisuga lünklikud ja ebaühtlased[15]. Sel põhjusel valmistab komisjon ette põhjalikku uuringut, et koguda järjepidevaid ja täielikke andmeid kõigi elektrisektori eri tehnoloogialahendustega seonduvate kulude ja toetuste kohta.

Hinna võrgukomponenti mõjutavad tegurid

Ülekande- ja jaotuskulude osakaalud ja absoluutväärtused on liikmesriigiti väga erinevad. Selle põhjusi ei ole alati lihtne mõista. Andmed kõnealust hinnakomponenti mõjutavate tegurite ja komponendi kujunemise kohta on napid, eriti gaasi puhul. Seetõttu käsitletakse allpool ainult elektri valdkonda.

Märkus: Teatavad liikmesriigid lisavad võrgutasudele võrguga mitteseotud kulusid,

 mida käesolevates andmetes ei eristata.

Alates 2008. aastast on elektrienergia võrgukulud kasvanud äritarbijatele 30 % ja kodutarbijatele 18,5 %. Võrgukulude pidev kasv, eriti kodutarbijate jaoks, ei ole energiasektori ümberkujundamist arvestades ootamatu, kuid seda saaks leevendada võrkude parema haldamisega.

Võrgutasude absoluutväärtuste vahemik on 2–7 senti/kWh[16] ning on selge, et selline kulu võib avaldada olulist mõju elektri lõpphindadele ning elektri koguhinna erinevusele liikmesriigiti ning ELi ja tema kaubanduspartnerite vahel. Osaliselt on hinnavahed tingitud ka riikide väga erinevatest tavadest seoses võrgutariifide reguleerimise ja kulude jagamisega, samuti võrkude füüsilistest erinevustest ja erinevast tõhususest.

2. Energia maksumus Euroopas

Kuigi energia hinnatase pälvib kõige rohkem tähelepanu, on kodutarbijatele ja äriühingutele praktikas olulisem energia maksumus, kuna see näitab arvete tegelikku suurust. Hinnatõus võib stimuleerida energiatõhususe parandamist ja tarbimise vähendamist ning seda saab nende meetmete abil teatud määral kompenseerida. See saavutatakse protsesside, toodete või kodumajapidamiste energiatõhususe suurendamise ning teatud majandusharude või isegi kogu majanduse energiamahukuse vähendamise abil. Teisalt võib hindade alanemise mõju jääda alla tarbimise kasvule näiteks elektrit tarbivate kaupade kasutuse suurenemise tõttu.

Kodutarbijate sektoris on energiatõhusus oluliselt paranenud kõigis energia kasutusvaldkondades, aga võib-olla kõige silmnähtavamalt eluasemete kütmise valdkonnas.

Eluasemete kütmise energiatarbimise suundumus (naftaekvivalentkilogrammi/m2)

Allikas: Odyssee

Üldiselt langes aastatel 2008–2011 kodutarbijate elektritarbimine 1 % ja gaasitarbimine 15 %. Sellele vaatamata on kodutarbijate energiakulud suurenenud näiteks seetõttu, et ebatõhusate elamute renoveerimise ja ebatõhusate seadmete väljavahetamise kiirus ei ole olnud piisav hinnatõusu mõju kompenseerimiseks. Liikmesriikide koondandmetest ilmneb, et energia osakaal kodutarbijate tarbimises[17] on aastatel 2008–2012 kasvanud 15 %, tõustes kogutarbimise 5,6 % tasemelt 6,4 % tasemele. Kuna energiakulud moodustavad sageli suurema osa vaesemate kodutarbijate kuludest, mõjutab selline kasv keskmisest rohkem just n-ö haavatavaid kodutarbijaid.

Allikas: Eurostat

Euroopa tööstuse energiatõhususe jätkuv suurendamine ning majanduskriisist ja rahvusvahelisest konkurentsist tingitud tootmise vähenemine põhjustasid ajavahemikus 2008–2011 elektritarbimise languse 4 % võrra. Siiski on elektrihinna tõus eespool nimetatud suundumuse üles kaalunud ning kasvatanud äritarbijate kogukulu umbes 4 % võrra maksu- ja lõivuvabastusi arvestamata. Teistsugune olukord valitseb gaasi valdkonnas, kus aastatel 2008–2011 langes äriühingute gaasitarbimine 5,3 % võrra ning sellest tingitud kulud langesid kokku 6,8 % võrra.

Üldiselt on Euroopa majandus tõhususe poolest maailmas esirinnas. Siiski on ruumi täiendavate tõhustamismeetmete jaoks (osaliselt on need juba töös seoses ELi uue energiatõhususe direktiivi rakendamise ja energiatoodete pideva täiustamisega), eriti arvestades suuri erinevusi liikmesriikide vahel ja sees. Energiakulusid käsitlevate standarditud andmete kättesaamine ei ole lihtne. Olemasolevate arvude põhjal näib, et vaadeldes energiakulude osakaalu tootmiskuludes võivad tulemusnäitajad olla äärmiselt erinevad. Sel põhjusel tasub põhjalikumalt uurida energiamahukaid tööstusharusid, kaasa arvatud paberi- ja trükitööstust, keemiatööstust, mittemetalsete mineraalide, raua- ja terasetööstust, värviliste metallide tootmist ja muid tootmisvaldkondi, kus energiakulude osakaal tootmiskuludes on suur. Energiamahukates tööstusharudes tehtavates põhjalikes juhtuuringutes osalevad ELi äriühingud on teatanud, et ajavahemikul 2010–2012 nende jaoks elektri- ja gaasihinnad (pärast vabastuste arvestamist) suurenesid.

Energiamahukate tööstusharude energiakulude osakaal tootmiskuludes

(Vertikaaljooned tähistavad alamsektoreid[18] ning neile on märgitud liikmesriikide madalaim ja kõrgeim väärtus ja ELi keskmine, 2010)

Allikas: Eurostat, ettevõtluse struktuurstatistika

3. Energia ja Euroopa rahvusvaheline konkurentsivõime

Kuigi energia ei ole Euroopas kunagi odav olnud, on ELi ja tema suuremate majanduspartnerite energiahindade vahe viimastel aastatel veelgi suurenenud: keskmiselt on ELi äriühingutele kehtivad gaasihinnad praegu kolm kuni neli korda kõrgemad kui võrreldavad hinnad Ameerika Ühendriikides, Indias ja Venemaal, 12 % kõrgemad kui Hiina hinnad, sarnasel tasemel Brasiilia hindadega ja madalamad kui Jaapani hinnad.

Odavamad regionaalsed hinnad, mis on tingitud näiteks kildagaasi suurenenud kasutamisest Ameerika Ühendriikides ja veeldatud maagaasiga kauplemise pidevast kasvust, ei ole veel avaldunud madalamate hindadena Euroopa turul. See on tingitud teatavate tootjariikide siseriiklikest subsiidiumidest, kaubanduspiirangutest ja/või taristu piirangutest ning naftahinnaga sidumise mõjust. ELi ja Ameerika Ühendriikide hindade vahet on suurendanud ka nõudluse kasv Aasias, eriti Jaapanis pärast Fukushima tuumakatastroofi.

Euroopas kehtivad elektri hulgihinnad langesid vaadeldava ajavahemikul vältel, püsivad suhteliselt madalad ja on taseme poolest võrreldavad Ameerika Ühendriikide elektri hulgihindadega. Praeguste vahetuskursside juures on äritarbijatele kehtivad elektri jaehinnad[19] ELis aga üle kahe korra kõrgemad kui Ameerika Ühendriikides ja Venemaal, 20 % kõrgemad kui Hiinas, aga 20 % madalamad kui Jaapanis. Jällegi on Ameerika Ühendriikide ja Venemaa odavamad gaasihinnad (ning sellest tulenevad odavamad söehinnad) aidanud alandada nimetatud riikide elektrihindu. Sellegipoolest on elektri varustuskindlus (katkestuste/pingekõikumiste põhjal) enamikus liikmesriikides suurem kui Ameerika Ühendriikides, Jaapanis, Hiinas ja Venemaal[20]. Katkestused tähendavad samuti kulusid. Rahvusvahelised andmed võrgukulude kohta on raskesti kättesaadavad ning ei võimalda kontrollida hüpoteesi, et võrgud on ELis küll kulukamad, aga see-eest töökindlamad kui mujal maailmas. Andmed maksustamise kohta on mõnevõrra paremini kättesaadavad ning nendest ilmneb, et ELis maksustatakse elektrit ja gaasi keskmiselt kõrgemalt kui mujal maailmas.

Energiahindade vahe kasvu mõju tööstuse konkurentsivõimele saab hinnata kahe põhinäitaja alusel: energiamahukate tootmisettevõtete eksport ja tootmismaht Euroopas.

· ELi energiamahukad kaubad on maailma eksporditurgudel endiselt valitseval kohal, vaatamata alates 2008. aastast kasvanud energia hinnavahedele. Viimastel aastatel on EL siiski oluliselt vähendanud oma eksporttoodangu energiamahukust, samal ajal kui tärkava turumajandusega riigid, näiteks Brasiilia, Venemaa ja Hiina tarnivad üha rohkem energiamahukaid vahetooteid. Rahvusvahelise Energiaagentuuri (IEA) hinnangu kohaselt[21] võib prognoosida, et ELi ja muude piirkondade energiahindade ja -kulude vahe suurenemine vähendab ELi osatähtsust maailma energiamahukate kaupade eksportturul.

· Energiamahukate tööstusharude tootmismahud on olnud languses alates 2008. aastast ning energiamahukate tööstusharude üldine osakaal Euroopa SKPs väheneb[22]. Siiski ei saa selle põhjuseks esialgu pidada üksnes energiahindu, sest olulist mõju on avaldanud ka energiamahukate tööstusharude maksu- ja lõivuvabastused, majanduslangus, maailma majanduse struktuursed muutused ning sellest tingitud tarbijanõudluse muutused. ELi tootmissektoris on juba aastakümneid toimunud restruktureerimine energiamahukuse vähendamise ja suurema lisandväärtusega toodangu soodustamise suunas ning see on osaliselt leevendanud energiahindade kasvu mõju. Lisaks on mõju avaldanud paljud muud tegurid, kaasa arvatud tööjõukulud ja väljaspool ELi asuvate turgude ligitõmbavus, mis on viinud investeeringuid nendele turgudele.

Nimetatud kaks mõõdet on omavahel seotud. Viimastel aastatel on mõned Euroopa energiamahukad tööstusharud pöördunud maailma turgude poole, et kompenseerida ekspordi või rahvusvaheliste investeeringute abil majanduslanguse mõju ning sellest tingitud väiksemat nõudlust Euroopas. Seda on tehtud ka selliste kohaliku iseloomuga tööstusharude puhul nagu näiteks telliste ja katusekivide tootmine. Selle tagajärjel avaldab rahvusvaheline konkurents neile tööstusharudele veelgi suuremat mõju ning nad peavad otsustama, kas investeerida Euroopas või välisriikides, kus turudünaamika on märksa paljutõotavam. Kuna teistes riikides tegutsevad konkurendid püüavad oma energiatõhusust suurendada, avaldab energiahindade erinevus investeerimisotsustele ning ettevõtete konkureerimis- ja arenemisvõimalustele suuremat mõju.

4. Tulevased hinna- ja kulusuundumused

Komisjoni kliima- ja energiapoliitika raamistik aastani 2030 põhineb ulatuslikul tööl, mida on tehtud energiakulude ja lõpphindade suhtes esinevate tulevikuootuste mõistmiseks, võttes arvesse maailma ja Euroopa turgude, valitsuste poliitikameetmete ning tarbijate ja äriühingute käitumise arenguid. Komisjoni analüüs kinnitab energia tegevuskavas aastani 2050 tehtud järeldusi, mille kohaselt jätkub fossiilkütuste hindade kasv ja sellest tingitud energiakulude tõus. Elektrienergia valdkonnas jätkub kulude kasv tõenäoliselt kuni 2020. aastani, kuna seda põhjustab fossiilkütuste maksumuse tõus ning vajalikud investeeringud taristusse ja tootmisvõimsusesse. Pärast 2020. aastat peaksid kulud stabiliseeruma ning seejärel pisut alanema, kui fossiilkütused asendatakse taastuvenergiaga. Kapitalikulud kahanevad siiski vähe, samas kui maksud/HKSi enampakkumiste maksed suurenevad.

5. Järeldused: energiakulude vähendamise meetmed

Alates 2008. aastast valitsenud energiahindade suundumuste põhjal saab teha allpool esitatud järeldused.

Elektri hinna ja – mis veel olulisem – maksumuse kasv jätkub üldiselt nii kodutarbijate kui ka äriühingute jaoks, vaatamata tarbimise vähenemisele või samal tasemel püsimisele. Gaasihinnad on kõikunud, aga ei ole aastatel 2008–2012 oluliselt suurenenud.

Toimunud hinnatõusu peapõhjuseks on maksude/lõivude ja võrgukulude suurenemine. Hindade energiakomponendi areng oli ebaühtlane; riikides, kus tuule- ja päikeseenergia kasutamine on levinud, on tekkinud surve energia hulgihindade alanemiseks, kuid muudes riikides sellist survet pole. Energia siseturu toimimises tehtud edusammud oleksid pidanud avaldama positiivset mõju ning tagama Euroopa hulgihindade ühtlustumise. Seda ei toimunud aga jaehindade puhul, kus siseturgu killustavad erinevad jaotusvõrgusüsteemid, riikide koordineerimata energia- ja kliimapoliitika, erinevad maksud, lõivud ja võrgutariifide eeskirjad.

ELi üldised suundumused varjavad olulisi erinevusi liikmesriikide ja tööstussektorite vahel. See osutab energia siseturu nõrkusele, kuna liikmesriikide poliitika seoses võrgukulude ja maksude/lõivudega on väga erinev.

Nii elektri kui ka gaasi puhul kasvab hindade vahe väliskonkurentidega (peamisteks eranditeks on Jaapan ja Korea). Ameerika Ühendriikide järsult langenud gaasihind vastandub Euroopas samal perioodil muutumatuks jäänud hinnale.

EL on seni püsinud energiamahukate toodete ekspordis juhtival kohal. Siiski võib olla, et Euroopa tööstus peab veelgi aktiivsemalt püüdma kompenseerida suuremaid energiakulusid energiatõhususe pideva suurendamisega, pidades samas meeles sellise tegevussuuna füüsilisi piire, kuna ka konkurendid suurendavad oma energiatõhusust ning Euroopa ettevõtjad otsustavad investeerida välisriikidesse, et olla kasvavatele turgudele lähemal.

Hindade ja kulude teatavate aspektide kohta on väga vähe usaldusväärseid, võrreldavaid ja kontrollitavaid andmeid. Eriti puudutab see ülekande- ja jaotuskulusid mõjutavaid tegureid, energia täpset mõju kuludele tootmisüksuste tasandil ning maksude ja toetuste taset, eelkõige äriühingute puhul.

Eeltoodu põhjal usub komisjon, et endiselt on oluline kujundada energia siseturg 2014. aastal lõplikult välja ning arendada edasi energiataristut. Tänu ELi turu liberaliseerimisele saavad äriühingud (eriti väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad) ja kodutarbijad juba praegu valida olemasoleva tarnija soodsama tariifirežiimi või leida soodsamat hinda pakkuva energiatarnija juhul, kui tarnijaid on piisaval arvul. Täiendavaid jõupingutusi on vaja teha turu edasiseks liberaliseerimiseks, investeeringute ja konkurentsi suurendamiseks ning hindade alandamist võimaldavate tõhusamate meetodite juurutamiseks. Samal ajal ei ole dünaamiline hinnaarvestus ja nutikas arvestitehnoloogia enamikule Euroopa kodutarbijatele endiselt kättesaadavad. See vähendab tarbijate võimet oma energiaarvet kontrollida. Nimetatud probleemidega tegelemiseks kavatseb komisjon avaldada jaeturge käsitleva teatise enne 2014. aasta suve.

Kuigi kütuste (nt nafta ja söe) hinnad on ülemaailmsed ja neid on raske mõjutada, saab EL oma mõju suurendada energiatarnijate ja varustustrasside mitmekesistamise, suurte energiapartneritega kõigi ELi liikmete nimel läbirääkimiste pidamise ning energiatõhususe rahvusvahelise edendamise abil. Lisaks aitab taastuvenergia tootmise ja energiatõhususe suurendamine vähendada fossiilkütuste impordi eest tasutavat summat.

Energiapoliitikast tingitud lõivu- ja maksukomponendi puhul, mis on viimastel aastatel kõige rohkem kasvanud, on oluline kaaluda selliste meetmete väärtust ning tagada, et nende abil rahastatud poliitikat viiakse ellu võimalikult kulutõhusalt. Seetõttu peaksid liikmesriigid läbi vaatama oma erinevad riiklikud tavad ning järgima parimat tava, kaasa arvatud komisjoni suuniseid valitsuse sekkumise kohta energiasektoris, et vähendada negatiivset mõju energiahindadele. Sellega seoses on oluline 2030. aasta kliimamuutuste, taastuvenergia ja energiatõhususe põhimõtete, nagu ka muude poliitikavaldkondade elluviimisel lähtuda kulutõhususe põhimõttest[23].

Hindade võrgukomponent on kasvanud enamikus liikmesriikides, kuid riikide vahel on suuri erinevusi, eriti jaotuskulude osas. Sellest võib järeldada, et vaja on teha rohkem tööd võrgukulude ja vastavate tavade võrdlusaluse loomiseks. See võimaldaks võrkude haldust Euroopas ühtlustada, et suurendada jaotus- ja jaeturgude tõhusust ning vähendada seeläbi hinna võrgukulude komponenti.

Energiakulude kontrolli all hoidmiseks saavad Euroopa kodutarbijad ja äriühingud parandada oma energiatõhusust ning võtta kasutusele nõudlusele reageerimise ja muud uued energiatehnoloogia lahendused ja uuendused, mis võimaldavad säästa energiat ja raha. Jätkuv rahandus- ja majanduskriis muudab kütteostuvõimetuse ja/või energiaga varustamise haavatavuse probleemidega tegelemise täna eriti oluliseks, kuna energiakulude kasv tabab kõige rängemalt just vaeseid kodutarbijaid. Kodutarbijate puhul võib kaaluda kaitse tagamiseks rahaeraldiste tegemist, kuna üldiselt on selliseid haavatavaid tarbijaid tõhusam kaitsta sotsiaalpoliitika meetmete (nt rahaeraldiste), mitte energia hinnakujunduse abil.

Äriühingute puhul peaks EL jätkuvalt tegutsema selle nimel, et tagada energiahindade vallas kõigile võrdsed tingimused. Eriti tuleb rahvusvaheliste partneritega kahepoolsetel kohtumistel ja WTO tasandil kõne alla võtta kohalikele ettevõtjatele makstavad energiasubsiidiumid ja energiatoodetega seotud ekspordipiirangud. Nimetatud meetmed aitavad ka Euroopa äriühingutel parandada oma rahvusvahelist konkurentsivõimet, vaatamata Euroopa energiahindade hiljutisele tõusule ning vajalike investeeringute kallinemisele. Kui eespool nimetatud meetmetest ei piisa, võib osa tööstustarbijatest kaitsta rahaeraldiste ning maksu- ja lõivuvabastuste ja -vähenduste abil tingimusel, et need on kooskõlas riigiabi ja energia siseturu eeskirjadega. HKSis kehtivad riigiabi suunised võimaldavad anda riigiabi teatud energiamahukates sektorites tegutsevatele ettevõtjatele, et kompenseerida HKSi kaudseid heitekulusid. Lisaks nähakse keskkonda ja energiat käsitlevate riigiabi läbivaadatud suuniste ettepanekuna esitatud tekstis (praegu avaliku konsultatsiooni etapis) ette, et liikmesriigid võivad maksa osalist hüvitist taastuvenergia toetuseks suunatud rahastamisega kaasnevate lisakulude eest, et soodustada taastuvenergia toetuse üldist rahastamist ning vältida kasvuhoonegaaside heite ülekandumist. See on eriti oluline energiamahukate tööstusharude puhul. Tuleb siiski meeles pidada, et sihttoetusi rahastavad teised tarbijad või maksumaksjad. Lisaks vähendavad need tõhususe suurendamise otsese stiimuli mõju ning tekitavad energia ühisturul täiendavaid konkurentsimoonutusi, kuna üldjuhul kohaldatakse neid siseriiklikult.

Euroopa peab energiasüsteemi ümberkujundamisest tingitud energiakulude probleemile vastu astuma ELi, liikmesriikide ning kodutarbijate ja äriühingute ühiste kolmepoolsete jõupingutustega. Kui meil on paindlikud energiasüsteemid, kiiresti reageerivad tarbijad, konkurentsivõimelised turud ja kulutõhusad valitsusinstrumendid, on Euroopa paremini suuteline hinnatõuse pidurdama, investeeringute eest maksma ning kulude kasvu piirama. Nii saab ta olla säästval ja taskukohasel energiasüsteemil rajaneva konkurentsivõimelise majanduse praktiliseks eeskujuks.

[1]               Käesolevas aruandes käsitletakse igasuguse majandustegevusega tegelevaid äriühinguid ja majanduse üldandmeid, mitte ainult töötlevat ja rasketööstust.

[2]               EUCO 75/1/13 REV1, 23. mai 2013.

[3]              Järjepidevate ja täielike andmete kogumine energiasektoris on keeruline ning see raskendab olukorra ja poliitika mõju analüüsimist. Käesolevas teatises ja lisatud aruandes esitatud andmed on kõige järjepidevamad ja uusimad olemasolevad andmed kogu ELi kohta.

[4]               Äriühingute hinnad on esitatud kooskõlas direktiiviga 2008/92/EÜ, milles käsitletakse andmete kogumist tööstuslikele lõpptarbijatele määratud elektri- ja gaasihindade kohta, ning selles võidakse arvestada ka muid mittekodutarbijaid. Gaasi puhul on arvesse võetud kõik äritarbijad. Süsteemist on siiski välja jäetud tarbijad, kes kasutavad gaasi elektri tootmiseks elektrijaamas või koostootmisjaamas energiasektorist välja jääval otstarbel (nt keemiatööstuses) mahuga üle 4 000 000 GJ aastas.

[5]              See vahekord on sarnane kõigi energiatoodete (elekter ja gaas), tarbijaliikide (kodu- ja äritarbijad), tarbimismahtude (mõõdukad, keskmised ja suured tarbijad), ajavahemike (2008–2012) ja rahaühikute (euro, riiklik valuuta või ostujõu standard) puhul. Viimase elemendi puhul vahekord oluliselt ei muutu, kuid liikmesriikide järjestus muutub suurel määral: madala nominaalhinnaga riigis võib energia hind ostujõu standardi alusel olla võrdlemisi kõrge.

[6]  Seda ajavahemikku kasutatakse sageli kogu aruande ulatuses, sest Eurostati energia jaehinna andmete kogumise metoodika muutus perioodi alguses oluliselt ning ei ole kooskõlas varasemate andmetega. Samuti ei ole varasemad andmed kõigi liikmesriikide kohta täielikud.

[7] Nii kodutarbijate kui ka äriühingute puhul (+36,5 % ja +127 %) ELi kaalutud keskmise elektrihinna suhtes. Äriühingute puhul ei sisalda hinnamuutuse arvestus käibemaksu ega muid tagastatavaid makse. Protsendimäära arvutamisel ei ole arvesse võetud äriühingutele tehtud maksuvabastusi.

[8]               CO2 hinnad moodustavad osa hulgihindadest ning on langenud 2008. aasta tasemelt 14–29 eurot/t aastal 2012 tasemele 6–9 eurot/t. Siiski ei ole selge, millisel määral kandub see hinnalangus edasi hulgihindadele või kui asjakohane see on, võttes arvesse madalamate kasutuskuludega tehnoloogialahenduste muutuvkuludel põhinevas järjekorras koormamise mõju.

[9]               Vähene nõudlus koos hulgihindade liikumisega (stabiilsed või langevad sel ajal, kui süsivesinike hinnad kasvasid) on pannud tavatootmisvahendid surve alla. Paljudel juhtudel tekkis negatiivne mõju nii energiatootmise kasumimarginaalile kui ka ettevõtte aktsiahinnale ning rahastamisvõimaluste leidmine on olnud raskendatud. Reeglina peavad ELi kommunaalettevõtjad selle uue ärikeskkonnaga kohanema ning on seda ka teinud, keskendudes rohkem allteenustele, kaasa arvatud detsentraliseeritud tootmine ja energiatõhusus, ning võõrandades järk-järgult oma tavatootmisvahendid.

[10]             Liberaliseeritud turgudel suurendab turule sisenemise lihtsus konkurentsi, mis peaks looma lisastiimuleid kulude vähendamiseks ja madalamate hindade ülekandmiseks tarbijatele. Seda suundumust peegeldavad tööstustarbijate madalamad elektrihinnad Ühendkuningriigis, Belgias ja Madalmaades.

[11]             51 % Euroopas tarbitavast gaasist oli 2012. aastal endiselt seotud naftahinnaga, samas kui 44 % puhul oli hind määratud gaasibörsidel hinnakonkurentsi põhjal (Rahvusvahelise Gaasiliidu (IGU) 2012. aasta uuring). Gaasibörsidel määratud hinnaga maht on alates 2005. aastast kasvanud kolm korda, kuid hulgihindade kujunemise mehhanismides on säilinud suured regionaalsed erinevused: Loode-Euroopas (Ühendkuningriik, Iirimaa, Prantsusmaa, Belgia, Holland, Saksamaa, Taani) määrati 2012. aastal umbes 70 % gaasi hinnast börsil, samas kui Kesk-Euroopas (Austria, Tšehhi Vabariik, Ungari, Poola, Slovakkia, Šveits) tehti seda vähem kui 40 % puhul. Mõned liikmesriigid impordivad kogu gaasi naftahinnaga seotud hinna alusel.

[12]             Taastuvenergia maksude ja lõivude osakaal kodutarbija elektrihinnas ulatub vähem kui 1 % tasemest kuni 15,5 %-ni Hispaanias ja 16 %-ni Saksamaal. See osakaal kasvab seoses taastuvenergia suureneva osakaalu ja langevate hulgihindadega (mis suurendab vahet hulgihinna ja taastuvenergia toetuse vahel). Ent kui arvesse võetakse ka elektrijaamade koormamise järjekorda (hüdro-, tuule- ja päikeseenergia alandavad hulgihinda), peaks taastuvenergia netomõju jaehindu vähendama, mitte suurendama. See näib nii olevat Hispaanias ja Iirimaal, aga mitte Saksamaal. (Vt aruande lisa). Väiksem hulgihind peaks jõudma lõpptarbijateni energiavarustuse kulukomponendi vähenemisena.

[13]             Vt teatis C(2013) 7243, Elektrienergia siseturu saavutamine ning riigi sekkumise parim kasutamine.

[14]             Vt direktiiv 2003/96/EÜ.

[15]             Täpsemalt vt seotud aruande punkt 1.1.1.3.

[16]             Äritarbijate võrgukulud. Kodutarbijate puhul on vahemik 2,2 senti/kWh (MT) kuni 9,7 senti/kWh (ES).

[17]             Mõõdetud ühtlustatud tarbijahinnaindeksiga.

[18]             Vt aruanne, joonis 90.

[19] Arvestamata energiamahukate tööstusharude maksu- või lõivuvabastusi ning märkides raskusi elektrihindade kohta võrreldavate rahvusvaheliste andmete leidmisel.

[20]             Vt talituste töödokumendi 3. peatükk.

[21]             IEA WEO 2013, joonis 8.17.

[22]             Paberi- ja trükitööstuse, kemikaalitööstuse, mittemetalsete mineraalide (sh ehitusmaterjalid, klaas, keraamika) tootmise, põhimetallitööstuse (sh raud ja teras), mitteraudmetallide (alumiinium) brutolisaväärtus (2008–2011) ja tootmise mahuindeks (2008–2012).

[23]             ELi poliitika konkurentsivõime tagamine.