52008PC0820

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel, 3.12.2008

KOM(2008) 820 lõplik

2008/0243 (COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS,

millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest

(uuesti sõnastatud)

{SEK(2008) 2962}{SEK(2008) 2963}

SELETUSKIRI

ETTEPANEKU TAUST

- Ettepaneku põhjused ja eesmärgid

Käesoleva ettepanekuga sõnastatakse uuesti nõukogu 18. veebruari 2003. aasta määrus (EÜ) nr 343/2003, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest (edaspidi Dublini määrus)[1].

Komisjoni 6. juunil 2007. aastal avaldatud Dublini süsteemi hindamisaruande[2] ning rohelisel raamatul[3] põhinevate konsultatsioonide käigus mitmelt sidusrühmalt saadud vastuste abil tuvastati mitmeid puudusi, mis on peamiselt seotud kehtivate õigusaktidega loodud süsteemi tõhususe ja Dublini menetluse kohaldamisalasse kuuluvatele rahvusvahelise kaitse taotlejatele pakutava kaitse tasemega. Seega soovib komisjon Dublini määrust muuta, et ühelt poolt tõhustada süsteemi ja teiselt poolt tagada, et rahvusvahelise kaitse taotlejate vajadusi võetakse vastutava liikmesriigi määramise menetluses igati arvesse. Kooskõlas varjupaigapoliitika kavaga[4] on ettepaneku eesmärk käsitleda ka olukordi, kus liikmesriikide vastuvõtusuutlikkusele või varjupaigasüsteemidele langeb osaks eriti suur koormus või kus rahvusvahelise kaitse taotlejate kaitse ei ole piisav.

Vastavalt varjupaigapoliitika kavas teatatule moodustab käesolev ettepanek osa esimesest ettepanekute paketist, mille eesmärk on tagada Euroopa ühise varjupaigasüsteemi puhul suurem ühtlus ja paremad kaitsenõuded. Ettepanek võetakse vastu koos uuesti sõnastatud Eurodaci määruse[5] ja vastuvõtutingimuste direktiiviga[6]. 2009. aastal teeb komisjon ettepaneku muuta kvalifitseerumisdirektiivi[7] ja varjupaigamenetluste direktiivi[8]. 2009. aasta esimeses kvartalis teeb komisjon ettepaneku luua varjupaigaküsimuste Euroopa tugiamet, mille eesmärk on pakkuda liikmesriikidele praktilist abi varjupaigataotluste üle otsustamisel. Tugiamet pakub eriteadmiste ja praktilise toe vormis abi ka liikmesriikidele, kelle varjupaigasüsteemil lasub eelkõige geograafilise asendi tõttu eriline koormus, et täita ühenduse õigusaktidest tulenevaid nõudeid.

- Üldine taust

Alal, kus kontroll liikmesriikide sisepiiridel puudub, on vaja menetlust liikmesriikides esitatud varjupaigataotluste läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramiseks, et ühelt poolt tagada tegelik juurdepääs pagulasseisundi kindlakstegemise menetlusele ja mitte seada ohtu varjupaigataotluste kiire menetlemise eesmärki, ning teiselt poolt hoida ära varjupaigamenetluse kuritarvitamine, mille puhul esitab isik varjupaigataotluse mitmes liikmesriigis üksnes selleks, et pikendada oma viibimist liikmesriikides.

Varjupaigataotluste läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise menetlus oli algselt ette nähtud valitsustevahelise Schengeni konventsiooniga, mis asendati Euroopa Ühenduse liikmesriigile esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava riigi määramise konventsiooniga,[9] mida tuntakse Dublini konventsiooni nime all. Selleks et toetada Dublini konventsiooni rakendamist, võeti vastu nõukogu 11. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 2725/2000/EÜ[10] Eurodac-süsteemi (kogu ühendust hõlmav varjupaigataotlejate sõrmejälgede võrdlemise süsteem) kehtestamise kohta (edaspidi Eurodaci määrus)..

Selleks et rakendada EÜ asutamislepingu artikli 63 esimese lõigu punkti a, milles nõutakse Dublini konventsiooni asendamist ühenduse õigusaktiga, ning täita 1999. aasta oktoobris Tamperes kogunenud Euroopa Ülemkogu järeldustes esitatud soovi, võeti 2003. aasta veebruaris vastu Dublini määrus.

Dublini määrust peetakse Euroopa ühise varjupaigasüsteemi peamiseks nurgakiviks. Määrusega täiustati märkimisväärselt Dublini konventsiooni ning kehtestati mitmed uuendused, kuid tugineti samadele üldpõhimõtetele, eelkõige seisukohale, et taotluse läbivaatamise eest peaks vastutama eelkõige liikmesriik, kelle roll taotleja sisenemisel liikmesriikide territooriumile ja seal viibimisel oli kõige suurem, välja arvatud mõne erandi puhul, mille eesmärk on kaitsta perekonna ühtsust.

Haagi programmis palutakse komisjonil lõpetada esimese etapi varjupaigaalaste õigusaktide hindamine ning esitada teise etapi õigusaktid ja meetmed nõukogule ja Euroopa Parlamendile, et need saaks vastu võtta enne 2010. aasta lõppu. Dublini süsteemi hindamisaruandes jõuti järeldusele, et süsteemi peamised eesmärgid, eelkõige selge ja toimiva menetluse loomine varjupaigataotluste läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramiseks, on üldiselt suurel määral saavutatud, kuid säilinud on mõned probleemid nii süsteemi praktilise kohaldamise kui ka tõhususe seisukohast. Lisaks sellele nimetati rohelisele raamatule antud vastustes märkimisväärne hulk puudusi, mis on seotud Dublini menetluse kohaldamisalasse kuuluvatele rahvusvahelise kaitse taotlejatele pakutava kaitsega.

Käesolevas ettepanekus muuta Dublini määrust rahuldatakse seega Haagi programmis esitatud palve ja ettepaneku eesmärk on kõrvaldada Dublini määruse rakendamisel tuvastatud puudused.

Lisaks on ettepaneku eesmärk tagada kooskõla ELi varjupaigaõigustiku arenguga, eelkõige varjupaigamenetluste direktiivi, kvalifitseerumisdirektiivi ja nõukogu direktiiviga 2003/9/EÜ, millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded (edaspidi vastuvõtutingimuste direktiiv)[11].

Käesolevale ettepanekule on lisatud mõjuhinnang, mis sisaldab käesoleva määrusega seotud probleemide ja määruse läbivaatamiseks tehtud ettevalmistuste üksikasjalikku analüüsi, ülevaadet eri poliitilistest valikutest ning selgitusi parimaks tunnistatud tegutsemisviisi kindlaksmääramise ja hindamise kohta.

- Ettepaneku valdkonnas kehtivad õigusnormid

Dublini süsteem koosneb Dublini määrusest ja Eurodaci määrusest ning nende rakendusmäärustest, milleks on komisjoni 2. septembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1560/2003, millega kehtestatakse üksikasjalikud rakenduseeskirjad määrusele (EÜ) nr 343/2003, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest (edaspidi Dublini rakendusmäärus),[12] ning nõukogu 28. veebruari 2002. aasta määrus (EÜ) nr 407/2002, millega nähakse ette sõrmejälgede võrdlemise Eurodac-süsteemi kehtestamist Dublini konventsiooni tõhusa kohaldamise eesmärgil käsitleva määruse (EÜ) nr 2725/2000 teatavad rakenduseeskirjad[13].

Euroopa parlamendi ja nõukogu määrusega (millega kohandatakse teatavaid asutamislepingu artiklis 251 sätestatud menetluse kohaseid õigusakte otsusega 2006/512/EÜ muudetud nõukogu otsusega 1999/468/EÜ kontrolliga regulatiivmenetluse osas)[14] kohandati mitmeid Dublini määruse sätteid kontrolliga regulatiivmenetlusega. Nimetatud kohandused on inkorporeeritud käesolevasse ettepanekusse.

- Kooskõla muude tegevuspõhimõtetega

Käesolev ettepanek on Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomise seisukohast täielikult kooskõlas 1999. aastal Tamperes kogunenud Euroopa Ülemkogu järeldustega ja 2004. aasta Haagi programmiga. Samuti on see täielikult kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga, eelkõige varjupaigaõiguse ja isikuandmete kaitse seisukohast.

KONSULTEERIMINE HUVITATUD ISIKUTEGA

Dublini süsteemi hindamisel otsustas komisjon kasutada kaheosalist lähenemisviisi: korraldada nii tehniline kui ka poliitika hindamine. Tehniline hindamine (Dublini süsteemi hindamisaruanne) tugines liikmesriikide ulatuslikule tagasisidele, sealhulgas vastustele komisjoni 2005. aasta juulis saadetud üksikasjalikule küsimustikule, ekspertide kohtumistel toimunud korrapärastele aruteludele ja statistikale. Samuti analüüsiti põhjalikult muudelt sidusrühmadelt, eelkõige ÜRO pagulaste ülemvolinikult ja kodanikuühiskonna organisatsioonidelt saadud tagasisidet. Poliitikat hinnati Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tulevikku käsitleval rohelisel raamatul põhineva konsultatsiooni raames. Sellise avaliku konsultatsiooni tulemusel saadi erinevatelt sidusrühmadelt 89 vastust. Peamiselt konsultatsiooni ajal tõstatatud küsimuste ja esitatud ettepanekute alusel valmistati ette varjupaigapoliitika kava, millega nähakse ette tegevuskava järgnevateks aastateks ja loetletakse meetmed, mida komisjon kavatseb esitada Euroopa ühise varjupaigasüsteemi teise etapi lõpuleviimiseks ja mille hulgas on ka ettepanek muuta Dublini määrust.

5. märtsil 2008. aastal toimus sisserände- ja varjupaigakomitee raames komisjoni talituste ja liikmesriikide mitteametlik arutelu käesoleva ettepaneku üldpõhimõtete üle. Lisaks korraldati 2007. aasta oktoobrist 2008. aasta juulini ka ekspertide kohtumisi liikmesriikide asjaomase valdkonna töötajate, ÜRO pagulaste ülemvoliniku büroo, valitsusväliste organisatsioonide, juristide, kohtunike ja Euroopa Parlamendi liikmetega, et küsida nende arvamust Dublini määruse täiustamise vajaduse kohta.

Konsultatsiooni käigus selgus, et enamik liikmesriike toetavad Dublini määruse aluspõhimõtete säilitamist, tunnistades samas vajadust täiustada teatavaid aspekte, eelkõige neid, mis on seotud süsteemi tõhususega. Teisalt toetavad paljud kodanikuühiskonna organisatsioonid ja ÜRO pagulaste ülemvolinik praegusest täiesti erinevat lähenemisviisi, mille kohaselt määrataks vastutav liikmesriik vastavalt sellele, kus rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud. Kuna poliitiline tahe sellise muudatuse tegemiseks puudub, kutsuvad nad üles määrusega senisest paremini reguleerima rahvusvahelise kaitse taotlejate kaitsevajadusi. Euroopa Parlamendi 2. septembril 2008. aastal vastuvõetud aruandes Dublini süsteemi hindamise kohta[15] tehti praeguse süsteemi täiustamiseks mitmeid ettepanekuid, millest enamik oli suunatud kaitse parandamisele.

Komisjoni ettepanekus on arvesse võetud kõigi huvitatud isikute väljendatud muret. Tehes ettepaneku säilitada Dublini määruse aluspõhimõtted, on komisjon seisukohal, et käesolevas ettepanekus on eriti oluline käsitleda nii tõhususe kui ka kaitsega seotud probleeme.

ETTEPANEKU ÕIGUSLIK KÜLG

- Kavandatud meetmete kokkuvõte

Ettepaneku peamine eesmärk on tõhustada süsteemi ja tagada Dublini menetluse kohaldamisalasse kuuluvate isikute kaitse kõrgemad standardid. Samal ajal on ettepaneku eesmärk aidata kaasa liikmesriikide vastuvõtukeskuste ja varjupaigasüsteemide erakorralise koormuse vähendamisele.

Ettepanekus säilitatakse kehtiva Dublini määruse aluspõhimõtted, nimelt see, et rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutab eelkõige liikmesriik, kelle roll taotleja sisenemisel liikmesriikide territooriumile ja seal viibimisel oli kõige suurem, välja arvatud erandite puhul, mille eesmärk on kaitsta perekonna ühtsust.

Lisaks säilitatakse ettepanekus kehtiva õigusakti olemus, see tähendab, et eelkõige määratletakse liikmesriikide kohustused üksteise suhtes ning lisatakse sätted, millega reguleeritakse liikmesriikide kohustusi Dublini menetluse kohaldamisalasse kuuluvate varjupaigataotlejate suhtes ainult niivõrd, kuivõrd nimetatud sätted mõjutavad liikmesriikide vahelise menetluse kulgu või on vajalikud selleks, et tagada kooskõla muude varjupaigaalaste õigusaktidega. Lisaks tehakse ettepanek parandada nii kehtivaid menetluslikke tagatisi, et seeläbi tagada kaitse kõrgem tase, kui ka lisada uusi õiguslikke tagatisi, et senisest paremini arvestada Dublini menetluse kohaldamisalasse kuuluvate isikute erivajadusi, püüdes samal ajal vältida lünki nende kaitses.

Ettepanekus käsitletakse järgmisi küsimusi.

1. Määruse kohaldamisala ja kooskõla ühenduse varjupaigaõigustikuga

Ettepanekuga laiendatakse määruse kohaldamisala, eesmärgiga kaasata sellesse täiendava kaitse taotlejad (ja sellise kaitse alla võetud isikud). Seda muudatust peetakse vajalikuks, et tagada kooskõla ELi õigustikuga, nimelt kvalifitseerumisdirektiiviga, millega kehtestati täiendava kaitse õiguslik mõiste. Lisaks ühtlustatakse ettepanekuga määruses kasutatavat terminoloogiat ja mõisteid teistes varjupaigaalastes õigusaktides sätestatutega.

2. Süsteemi tõhusus

Selleks et tagada vastutava liikmesriigi määramise menetluse sujuv toimimine, tehakse mitu muudatusettepanekut:

- kehtestatakse tähtajad tagasivõtmispalvete esitamiseks ja lühendatakse teabe saamiseks esitatud palvetele vastamise tähtaega; kehtestatakse humaansetel põhjustel esitatud vastuvõtmispalvetele vastamise tähtaeg ja täpsustatakse, et selliseid palveid võib esitada igal ajal. Nende muudatuste eesmärk on tagada, et vastutava liikmesriigi määramise menetlus muutuks senisest tõhusamaks ja kiiremaks;

- täpsustatakse kohustuste äralangemist käsitlevaid sätteid, eelkõige tingimusi, mille korral tuleks selliseid sätteid kohaldada, samuti liikmesriike, kellel lasub tõendamiskohustus, ning kohustuste äralangemisega kaasnevaid tagajärgi. Nende täpsustuste eesmärk on tagada määruse senisest ühtsem kohaldamine ja piirata selle erinevat tõlgendamist liikmesriikides, mis võib vastutava liikmesriigi määramise muuta keerukaks või seda viivitada;

- täpsustatakse kaalutlusõigust käsitlevate sätete (humanitaar- ja suveräänsusklausel) kohaldamise tingimusi ja korda, et muu hulgas tagada määruse senisest ühtsem ja tõhusam kohaldamine liikmesriikides. Nimetatud sätete muudatuste üksikasjad on esitatud punktis 4;

- lisatakse üleandmist käsitlevad sätted ekslike üleandmiste ja üleandmiskulude kohta. Lisatakse uus säte asjakohase teabe vahetamise kohta enne üleandmist (üksikasjad on esitatud punktis 5), et muu hulgas hõlbustada liikmesriikide koostööd üleandmise praktilisel teostamisel;

- kehtivat vaidluste lahendamise korda, mida Dublini rakendusmääruse kohaselt kasutatakse praegu ainult humanitaarklausli erineva kohaldamise korral liikmesriikides, laiendatakse nii, et see hõlmaks kogu määruse kohaldamisega seotud vaidlusi;

- lisatakse kohustusliku vestluse korraldamist käsitlev säte, et asutused saaksid koguda kogu vastutava liikmesriigi määramiseks vajaliku teabe ja vajaduse korral suuliselt teavitada taotlejat määruse kohaldamisest. Eesmärk on tõhustada süsteemi, hõlbustades määruse kohaldamist, ning pakkuda rahvusvahelise kaitse taotlejatele piisavaid tagatisi.

3. Dublini menetluse kohaldamisalasse kuuluvate isikute õiguslikud tagatised

Selleks et tugevdada rahvusvahelise kaitse taotlejate õiguslikke tagatisi ja võimaldada neil senisest paremini kaitsta oma õigusi, tehakse ettepanekuga mitmeid muudatusi:

- määruses täpsustatakse senisest enam rahvusvahelise kaitse taotlejale antava teabe sisu, vormi ja ajastust. Lisaks nähakse ettepanekuga ette kõigis liikmesriikides kasutatava ühise teabelehe koostamine. Rahvusvahelise kaitse taotlejate senisest parem teavitamine Dublini määruse mõjudest suurendab nende teadlikkust vastutava liikmesriigi määramise menetlusest, mis muu hulgas võiks kaasa aidata taotlejate edasiliikumise vähenemisele liikmesriikides;

- kehtestatakse õigus vaidlustada üleandmisotsus, pädevate asutuste kohustus otsustada sellise otsuse täitmise peatamise üle ja asjaomase isiku võimalus jääda liikmesriigi territooriumile kuni lõpliku otsuse tegemiseni. Lisaks täpsustakse õigust saada õigusabi ja/või seadusliku esindaja teenuseid ning õigust saada vajaduse korral keelelist abi, samuti täpsustatakse üleandmisotsusest teatamise korda, et pakkuda taotlejatele senisest tõhusamaid õiguskaitsevahendeid;

- lisatakse uus säte, millega tuletatakse meelde aluspõhimõtet, et isikut ei tohiks kinni pidada ainult sel põhjusel, et ta taotleb rahvusvahelist kaitset. See põhimõte vastab kinnipidamist käsitlevale ELi õigustikule, eelkõige varjupaigamenetluse direktiivile, ning samuti tagatakse selle abil kooskõla ELi põhiõiguste harta ja selliste inimõigusi käsitlevate rahvusvaheliste õigusaktidega nagu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsioon ja ÜRO piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastane konventsioon. Et välistada Dublini menetluse kohaldamisalasse kuuluvate varjupaigataotlejate meelevaldset kinnipidamist, tehakse ettepanek kehtestada piiratud arv eritingimusi, mille korral nende kinnipidamine on lubatud. Dublini menetluse kohaldamisalasse kuuluvaid varjupaigataotlejaid tuleb kohelda samaväärselt muude kinnipeetud varjupaigataotlejatega, kelle kinnipidamist reguleeritakse ettepanekuga muuta vastuvõtutingimuste direktiivi. Nagu ettepanekus muuta vastuvõtutingimuste direktiivi on ka käesolevas määruses alaealiste ja saatjata alaealiste eriolukorda arvesse võttes kehtestatud nende kohta erisätted. Kuna kõnealune säte kehtib ainult Dublini menetluse kohaldamisalasse kuuluvate isikute kinnipidamise piiratud arvu eritingimuste kohta, on loogiline lisada see säte pigem käesolevasse määrusesse kui ettepanekusse muuta vastuvõtutingimuste direktiivi;

- täpsustatud on mitut sätet, et tagada varjupaigamenetlusele tegeliku juurdepääsu põhimõtte järgimine.

4. Perekonna ühtsus, suveräänsusklausel ja humanitaarklausel

Selleks et tugevdada õigust perekonna ühtsusele ning täpsustada suveräänsus- ja humanitaarklausli vastasmõju, tehakse järgmised ettepanekud:

- laiendada perekonna taasühinemise õigust, sest see hõlmaks ka teistes liikmesriikides elavaid täiendava kaitse alla võetud pereliikmeid;

- muuta kohustuslikuks ülalpeetavate sugulaste (st kas taotleja abist sõltuv sugulane või sugulase abist sõltuv taotleja) taasühinemine ja saatjata alaealiste taasühinemine sugulastega, kes saavad nende eest hoolitseda. Selleks viiakse kõnealust kahte küsimust käsitlevad kehtivad sätted humanitaarklausli alt siduvate vastutava liikmesriigi määramise kriteeriumide alla;

- laiendada mõistet "pereliikmed" seoses alaealistega, et tagada lapse huvide senisest parem kaitse;

- välistada võimalus saata tagasi taotleja, kelle suhtes saab kõige hilisema taotluse esitamise hetkel kohaldada vähemalt ühte perekonna ühtsuse kriteeriumi, tingimusel et liikmesriik, kus esitati esimene taotlus, ei ole esimest sisulist otsust veel teinud. Eesmärk on eelkõige tagada, et liikmesriik, kelle territooriumil varjupaigataotleja viibib, saaks varjupaigataotleja perekondliku olukorraga seotud võimalikke uusi asjaolusid nõuetekohaselt arvesse võtta kooskõlas inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsioonis sätestatud kohustustega;

- selguse huvides koondada suveräänsus- ja humanitaarklausel samasse peatükki pealkirjaga "Kaalutlusõigust käsitlevad sätted" ning vaadata need klauslid läbi. Tehakse ettepanek kasutada suveräänsusklauslit peamiselt humaansetel ja inimliku kaastundega seotud põhjustel. Seoses humanitaarklausli kohaldamise tingimustega tehakse ettepanek säilitada üldsäte, millega lubatakse liikmesriikidel humanitaarklauslit kohaldada juhul, kui siduvate kriteeriumide range kohaldamine tooks kaasa pereliikmete või muude sugulaste lahutamise;

- täpsustada ka kaalutlusõigust käsitlevate sätete kohaldamise menetluse eri aspekte. Selleks et välistada suveräänsusklausli kohaldamine juhul, kui see on vastuolus taotleja huvidega, säilitatakse kohustus saada selleks taotleja nõusolek.

5. Saatjata alaealised ja muud kaitsetus olukorras olevad rühmad

Selleks et võtta Dublini menetluses saatjata alaealiste huvisid senisest paremini arvesse, täpsustatakse ja laiendatakse ettepanekus saatjata alaealisi käsitlevaid kehtivaid sätteid ning nähakse ette täiendavad kaitsetagatised:

- lisatakse uus säte, milles käsitletakse alaealiste suhtes kehtivaid tagatisi ning milles muu hulgas esitatakse kriteeriumid, mida liikmesriigid peavad arvesse võtma, hinnates lapse huvisid ja täpsustades tema õigust esindajale;

- laiendatakse saatjata alaealistele pakutavat kaitset, et võimaldada neil taasühineda mitte ainult tuumikperekonnaga, vaid, nagu eespool mainitud, ka muude, mõnes teises liikmesriigis viibivate sugulastega, kes saavad nende eest hoolitseda. Lisaks täpsustatakse, et pereliikme või muu sugulase puudumise korral vastutab liikmesriik, kus taotleja esitas oma kõige hilisema taotluse, tingimusel et see on tema huvides.

Dublini menetluse raames on seoses kaitsetus olukorras olevate rühmade kaitsega tehtud järgmist:

arvestades esmast eesmärki tagada pakutava kaitse järjepidevus Dublini menetluse kohaldamisalasse kuuluvate taotlejate jaoks, kelle suhtes kohaldatakse vastutavale liikmesriigile üleandmise otsust, sisaldab ettepanek menetlust asjakohase teabe vahetamiseks liikmesriikide vahel enne üleandmist.

6. Erakorraline koormus või ebapiisav kaitse

Selleks et hoida ära teatavate piiratud vastuvõtuvõimega liikmesriikide erakorralise koormuse suurenemist Dublini süsteemi kohaste üleandmiste tulemusel, lisatakse määrusesse uus menetlus, mis võimaldab peatada sellised üleandmised vastutavale liikmesriigile. Sellist menetlust saab kasutada ka juhul, kui on alust arvata, et taotleja üleandmine Dublini süsteemi kohaselt toob kaasa tema ebapiisava kaitse vastutavas liikmesriigis, eelkõige seoses vastuvõtutingimustega ja juurdepääsuga varjupaigamenetlusele.

- Keelelised parandused

Käesoleva ettepaneku itaaliakeelsesse versiooni tuleb teha üks keeleline parandus, nimelt lisada artikli 3 lõikesse 3 sõna "riiki" ette sõna "kolmandasse". Sellega viiakse määruse (EÜ) nr 343/2003/EÜ artikli 3 lõike 3 itaaliakeelne versioon vastavusse nimetatud määruse teiste keele versioonidega ning seda on vaja teha selleks, et välistada nimetatud artikli valesti tõlgendamine.

Keelelisi parandusi võidakse teha ka määruse teistesse keele versioonidesse.

- Õiguslik alus

Käesoleva ettepanekuga muudetakse määrust (EÜ) nr 343/2003/EÜ ja see põhineb samal õiguslikul alusel kui nimetatud määrus, nimelt EÜ asutamislepingu artikli 63 esimese lõigu punkti 1 alapunktil a.

Asutamislepingu IV jaotist ei kohaldata Ühendkuningriigi ega Iirimaa suhtes, välja arvatud juhul, kui need kaks riiki ei otsusta teisti vastavalt asutamislepingutele lisatud Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukohta käsitlevas protokollis sätestatule.

Määrus (EÜ) nr 343/2003/EÜ on Ühendkuningriigi ja Iirimaa suhtes siduv, sest nad on eespool nimetatud protokollile tuginedes teatanud oma soovist osaleda nimetatud määruse vastuvõtmises ja kohaldamises. Nimetatud liikmesriikide seisukoht määruse (EÜ) nr 343/2003 suhtes ei mõjuta nende võimalikku osalemist muudetud määruse vastuvõtmises ja kohaldamises.

Asutamislepingutele lisatud Taani seisukohta käsitleva protokolli artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva määruse vastuvõtmises ning see ei ole talle siduv ega kuulu tema suhtes kohaldamisele. Arvestades, et Taani kohaldab kehtivat Dublini määrust 2006. aastal Euroopa Ühendusega sõlmitud rahvusvahelise lepingu[16] kohaselt, teatab ta vastavalt nimetatud lepingu artiklile 3 komisjonile oma otsusest selle kohta, kas ta hakkab muudetud määrust rakendama või mitte.

- Ettepaneku mõju ELi mittekuuluvatele, kuid Dublini süsteemiga ühinenud riikidele

Lisaks sellele, et mitu ELi mittekuuluvat riiki on ühinenud Schengeni õigustikuga, on ühendus sõlminud (või sõlmimas) mitmeid lepinguid, millega nimetatud riigid ühinevad ka Dublini ja Eurodac-i õigustikuga:

- 2001. aastal sõlmitud leping, mille alusel ühinevad Island ja Norra[17];

- 28. veebruaril 2008. aastal sõlmitud leping, mille alusel ühineb Šveits[18];

- 28. veebruaril 2008. aastal allakirjutatud protokoll, mille alusel ühineb Liechtenstein[19].

Selleks et luua õigused ja kohustused rahvusvahelise lepingu alusel Dublini ja Eurodac-i õigustikuga ühinenud Taani ja eespool nimetatud ühinenud riikide vahel, on ühendus ja ühinenud riigid sõlminud kaks täiendavat õigusakti[20].

Vastavalt kolmele eespool nimetatud lepingule on ühinenud riigid eranditeta nõus Dublini ja Eurodac-i õigustiku ning selle edasiarendamisega. Nad ei osale ühegi Dublini õigustikku muutva või täiendava õigusakti (sealhulgas käesoleva ettepaneku) vastuvõtmises, kuid pärast seda, kui nõukogu ja Euroopa Parlament on õigusakti heaks kiitnud, peavad nad komisjonile ettenähtud aja jooksul teatama, kas nad nõustuvad sellise õigusakti sisuga. Kui Norra, Island, Šveits või Liechtenstein ei nõustu Dublini või Eurodac-i õigustikku muutva või täiendava õigusaktiga, kohaldatakse nn giljotiinklauslit ja lõpetatakse asjaomased lepingud, välja arvatud juhul, kui lepingute alusel loodud ühis- või segakomitee otsustab ühehäälselt teisiti.

- Subsidiaarsuse põhimõte

EÜ asutamislepingu IV jaotises, milles käsitletakse viisa-, varjupaiga-, sisserände- ja muu isikute vaba liikumisega seotud poliitikat, antakse nimetatud küsimustes teatavad volitused Euroopa Ühendusele. Selliseid volitusi tuleb teostada kooskõlas EÜ asutamislepingu artikliga 5, st ainult niisuguses ulatuses ja siis, kui liikmesriigid ei suuda täielikult saavutada kavandatava meetme eesmärke ning seepärast saaks kavandatava meetme ulatust ja mõju arvestades neid paremini saavutada ühenduse tasandil.

Kehtiv õiguslik alus ühenduse tegevuseks seoses kriteeriumide ja mehhanismidega selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest, on EÜ asutamislepingu artikli 63 esimese lõigu punkt a.

Kuna varjupaigavaldkonna probleemid on oma olemuselt üldiselt piiriülesed, on ELil hea võimalus pakkuda Euroopa ühise varjupaigasüsteemi raames lahendusi küsimustele, mis on osutunud probleemideks Dublini määruse kohaldamisel. Kuigi 2003. aastal vastuvõetud määrusega ühtlustati õigusnorme märkimisväärselt, saab siiski ELi tasandil võtta veel meetmeid, et muuta Dublini süsteem senisest tõhusamaks ja kaitsvamaks.

- Proportsionaalsuse põhimõte

Dublini määruse muutmist käsitlevas mõjuhinnangus hinnati põhjalikult iga võimalust lahendada tuvastatud probleeme, pidades silmas tulude ja kulude vahelise tasakaalu saavutamist, ning jõuti järeldusele, et käesolevas ettepanekus esitatud ELi meede ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik osutatud probleemide lahendamiseks.

- Mõju põhiõigustele

Käesolev ettepanek on esitatud pärast põhjalikku kontrolli, et oleks tagatud ettepaneku sätete täielik kooskõla põhiõiguste kui ühenduse üldpõhimõtete ning rahvusvahelise õigusega. Erilist tähelepanu on pööratud vajadusele tugevdada Dublini menetluse kohaldamisalasse kuuluvate isikute õiguslikke ja menetluslikke tagatisi ning võimaldada neil kaitsta oma õigusi senisest paremini. Samuti on erilist tähelepanu pööratud vajadusele senisest paremini tagada õigus perekonna ühtsusele ning parandada kaitsetus olukorras olevate rühmade, eelkõige saatjata alaealiste olukorda, et nende erivajadused oleksid senisest paremini rahuldatud.

Dublini menetluse kohaldamisalasse kuuluvate isikute senisest parema kaitse tagamisel on põhiõiguste seisukohast ka üldine tugev positiivne mõju varjupaigataotlejatele. Varjupaigataotlejate senisest parem teavitamine käesoleva määruse kohaldamisest ning nende õigustest ja kohustustest selle raames võimaldab neil senisest paremini kaitsta oma huve ning võiks kaasa aidata ka taotlejate teistesse liikmesriikidesse edasi liikumise vähenemisele, sest varjupaigataotlejatel on võimalus järgida süsteemi senisest paremini. Õiguskaitsevahendite kasutamise õigust tõhustatakse eelkõige järgmiselt: kehtestatakse nii õigus vaidlustada üleandmisotsus kui ka õigus viibida riigis seni, kuni on võetud vastu otsus üleandmise peatamise vajaduse kohta; lisatakse sätted, mille kohaselt isikule, kellele on teatatud üleandmisotsusest, tuleks anda mõistlik tähtaeg õiguskaitsevahendite taotlemiseks, ning kehtestatakse õigus saada õigusabi ja/või kasutada seaduslikku esindajat. Et tugevdada varjupaigamenetlusele tegeliku juurdepääsu põhimõtet , mis on osa varjupaigaõigusest , täpsustatakse vastutava liikmesriigi kohustust hinnata põhjalikult talle Dublini menetluse kohaselt üle antud varjupaigataotlejate kaitsevajadusi. Õigust vabadusele ja vaba liikumise õigust tugevdatakse sätetega, mille kohaselt Dublini menetluse kohaldamisalasse kuuluvaid isikuid tohib kinni pidada ainult määruses ettenähtud erandjuhtudel ja ainult siis, kui see on kooskõlas vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõttega. Nõuetekohaselt tuleb arvesse võtta alaealiste olukorda ning neid võib kinni pidada ainult juhul, kui see on nende huvides. Saatjata alaealisi ei tohi ühelgi juhul kinni pidada.

Perekonna taasühinemise õigust tugevdatakse märkimisväärselt, laiendades selleks eelkõige määruse kohaldamisala, et see hõlmaks ka täiendava kaitse taotlejaid ja sellise kaitse alla võetud isikuid, muutes ülalpeetavate sugulaste taasühinemise võimaldamise kohustuslikuks ning keelates teatavatel tingimustel saata tagasi taotleja, kelle suhtes saab kõige hilisema taotluse esitamise hetkel kohaldada vähemalt ühte perekonna ühtsuse kriteeriumi. Selliste tagatistega ei suurendata mitte ainult varjupaigataotlejate kaitse taset, vaid need aitavad ka vähendada taotlejate edasiliikumist teistesse liikmesriikidesse, sest vastutava liikmesriigi määramise menetluses võetakse senisest paremini arvesse iga varjupaigataotleja isiklikku olukorda.

Kaitsetus olukorras olevate rühmade eriolukorda käsitletakse senisest paremini, tugevdades selleks eelkõige saatjata alaealiste õigusi , määratledes muu hulgas senisest paremini põhimõtte seada esikohale lapse huvid, ning kehtestades menetluse asjakohase teabe, eelkõige üleantava isiku tervislikku seisundit käsitleva teabe vahetamiseks, mille peamine eesmärk on tagada sellisele isikule pakutava kaitse ja õiguste järjepidevus.

Liikmesriigid on kohustatud käesoleva määruse kohaldamisel täielikult järgima põhiõigusi. Määruses nähakse ette järelevalve- ja hindamiskohustus. Nimetatud järelevalve hõlmab ka sätteid, mis mõjutavad põhiõigusi.

ê 343/2003/EÜ

ð uus

2008/0243 (COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS,

millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku ð või kodakondsuseta isiku ï esitatud varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï läbivaatamise eest

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eelkõige selle artikli 63 esimese lõigu punkti 1 alapunkti a,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust[21],

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust[22],

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras[23]

ning arvestades järgmist:

ò uus

1. Nõukogu 18. veebruari 2003. aasta määrusesse (EÜ) nr 343/2003, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest[24], tuleb teha olulisi muudatusi. Selguse huvides tuleks kõnealune määrus uuesti sõnastada.

ê 343/2003/EÜ põhjendus 1

2. Ühine varjupaigapoliitika, sealhulgas Euroopa ühine varjupaigasüsteem on osa Euroopa Liidu eesmärgist luua järk-järgult vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala, mis on avatud isikutele, kes neist sõltumatute asjaolude tõttu taotlevad õiguspäraselt kaitset ühenduses.

ê 343/2003/EÜ põhjendus 2

3. Oma erakorralisel istungil kohtumisel Tamperes 15. ja 16. oktoobril 1999 otsustas Euroopa Ülemkogu püüelda sellise Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomise poole, mis põhineb pagulasseisundit käsitleva 28. juuli 1951. aasta Genfi konventsiooni, nagu seda (mida on täiendatud 31. jaanuari 1967. aasta New Yorgi protokolliga,) täielikul kohaldamisel, millega tagatakse, et kedagi ei sunnita naasma riiki, kus teda ohustab tagakiusamine, st kohaldatakse mittetagasisaatmise tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet. Selles suhtes peetakse liikmesriike, kes kõik järgivad mittetagasisaatmise tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet, kolmandate riikide kodanikele turvalisteks riikideks, ilma et see mõjutaksmata käesolevas määruses sätestatud vastutuskriteeriume.

ê 343/2003/EÜ põhjendus 3

4. Tampere istungi kohtumise järeldustes tõdetakse ka, et see süsteem peaks lühiajaliselt hõlmama selget ja toimivat menetlust varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramiseks.

ê 343/2003/EÜ põhjendus 4

ð uus

5. Selline menetlus peaks põhinema liikmesriikide ja asjaomaste isikute seisukohast erapooletutel ja õiglastel alustel. Eelkõige peaks see võimaldama kiiresti määrata vastutav liikmesriik, et tagada tegelik juurdepääs pagulasseisundi ð rahvusvahelise kaitse seisundi ï kindlakstegemise menetlusele ja mitte seada ohtu varjupaigataotluste ð rahvusvahelise kaitse taotluste ï kiire menetlemise eesmärki.

ê 343/2003/EÜ põhjendus 5

Kuna Euroopa ühise varjupaigasüsteemi järkjärgulise sisseseadmise lõpptulemuseks peaks olema ühine menetlus ja varjupaiga saanute ühtne seisund kogu liidus, on praeguses järgus asjakohane kogemuste põhjal vajalikke täiustusi tehes kinnitada põhimõtteid, mis on aluseks Dublinis 15. juunil 1990 allkirjastatud konventsioonile mõnes Euroopa ühenduste liikmesriigis esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava riigi määramise kohta,[4] edaspidi "Dublini konventsioon", mille rakendamine on edendanud varjupaigapoliitika ühtlustamist.

ò uus

6. Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomise esimene etapp on nüüd lõpule viidud ning alustatud töö lõpptulemuseks peaks olema ühine menetlus ja varjupaiga saanute ühtne seisund kogu liidus. 4. novembri 2004. aasta istungil võttis Euroopa Ülemkogu vastu Haagi programmi, milles sätestatakse eesmärgid, mida tuleb vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal ajavahemikul 2005–2010 saavutada. Sellega seoses kutsuti Haagi programmis Euroopa Komisjoni üles lõpetama esimese etapi õigusaktide hindamine ning esitama teise etapi õigusaktid ja meetmed nõukogule ja Euroopa Parlamendile, et need saaks vastu võtta enne 2010. aastat.

7. Hindamiste tulemusi arvestades on praeguses etapis asjakohane kinnitada määruse (EÜ) nr 343/2003 põhimõtteid, tehes samal ajal kogemuste põhjal vajalikke parandusi, et tõhustada süsteemi ja kõnealuse menetluse alusel rahvusvahelise kaitse taotlejatele pakutavat kaitset.

8. Selleks et tagada kõigi rahvusvahelise kaitse taotlejate ja sellise kaitse alla võetud isikute võrdne kohtlemine ning kooskõla ELi kehtiva varjupaigaõigustikuga, eelkõige nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiviga 2004/83/EÜ (miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud või kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu kohta)[25], on asjakohane laiendada käesoleva määruse kohaldamisala, et see hõlmaks ka täiendava kaitse taotlejad ja sellise kaitse alla võetud isikuid.

9. Selleks et tagada kõigi varjupaigataotlejate võrdne kohtlemine, tuleks … direktiivi […/…/EÜ], millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded,[26] kohaldada vastutava liikmesriigi määramise menetluse suhtes, mida reguleeritakse käesoleva määrusega.

10. Vastavalt 1989. aasta ÜRO lapse õiguste konventsioonile ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartale peaksid liikmesriigid käesoleva määruse kohaldamisel esmatähtsaks pidama lapse huvisid. Lisaks tuleks saatjata alaealiste jaoks sätestada konkreetsed menetluslikud tagatised nende eriti kaitsetu olukorra tõttu.

ê 343/2003/EÜ põhjendus 6

Perekonna ühtsus tuleks säilitada, kuivõrd see on kooskõlas muude eesmärkidega, mida taotletakse varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise kriteeriumide ja mehhanismide kehtestamisega.

ò uus

11. Vastavalt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartale peaksid liikmesriigid käesoleva määruse kohaldamisel esmatähtsaks pidama austust perekonna ühtsuse vastu.

ê 343/2003/EÜ (põhjendus 7)

ð uus

12. Ühe pere liikmete varjupaigataotluste ð rahvusvahelise kaitse taotluste ï menetlemine koos ühes liikmesriigis võimaldab tagada taotluste põhjaliku läbivaatamise, ja nende suhtes tehtavate otsuste omavahelise kooskõla ð ja selle, et pereliikmeid üksteisest ei lahutata ï.

ò uus

13. Selleks et tagada perekonna ühtsuse ning lapse huvide esikohale seadmise põhimõtte täielik austamine, peaks sõltuvussuhe taotleja ja tema laiendatud perekonna vahel raseduse, emaduse, tervisliku seisundi või kõrge vanaduse tõttu olema siduv vastutava liikmesriigi määramise kriteerium. Kui taotleja on saatjata alaealine, peaks mõnes muus liikmesriigis viibiva ja sellise taotleja eest hoolitseda võiva sugulase olemasolu olema samuti siduv vastutava liikmesriigi määramise kriteerium.

ê 343/2003/EÜ (põhjendus 7)

ð uus

14. Liikmesriikidel peaks olema võimalus teha vastutuskriteeriumidest erandeid, et oleks võimalik pereliikmeid kokku viia, kui see on humanitaarsetel põhjustel vajalik ð eelkõige humaansetel ja inimliku kaastundega seotud põhjustel, ning vaadata läbi selles või mõnes muus liikmesriigis esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus, isegi kui see liikmesriik ei vastuta määruses sätestatud siduvate kriteeriumide alusel sellise taotluse läbivaatamise eest, tingimusel et asjaomane liikmesriik ja taotleja on sellega nõus ï.

ò uus

15. Selleks et hõlbustada rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramist, tuleks korraldada taotlejaga vestlus ja vajaduse korral suuliselt teavitada taotlejat käesoleva määruse kohaldamisest.

16. Arvestades eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47, tuleks vastutavale liikmesriigile üleandmise otsustega seoses ette näha õiguslikud tagatised ja õigus tõhusale õiguskaitsevahendile, et tagada asjaomaste isikute õiguste tõhus kaitse.

17. Kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikaga peaks tõhus õiguskaitsevahend hõlmama nii käesoleva määruse kohaldamise kui ka selle liikmesriigi õigusliku ja tegeliku olukorra hindamist, kuhu taotleja üle antakse, et oleks tagatud rahvusvahelise õiguse järgimine.

18. Varjupaigataotlejate kinnipidamist tuleks kohaldada kooskõlas põhimõttega, et isikut ei tohiks pidada kinni ainult sel põhjusel, et ta taotleb rahvusvahelist kaitset. Eelkõige tuleb varjupaigataotlejate kinnipidamisel kohaldada Genfi konventsiooni artiklit 31 ning järgida selgelt määratletud erandjuhte ja tagatisi, mis on ette nähtud direktiiviga […/…/EÜ], [millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded]. Lisaks tuleks piirata kinnipidamise kasutamist vastutavale liikmesriigile üleandmise eesmärgil ning võetud meetmete ja taotletavate eesmärkide suhtes kohaldada proportsionaalsuse põhimõtet.

19. Kooskõlas komisjoni 2. septembri 2003. aasta määrusega (EÜ) nr 1560/2003 (millega kehtestatakse üksikasjalikud rakenduseeskirjad määrusele (EÜ) nr 343/2003)[27] tohib üleandmist vastutavale liikmesriigile teostada kas vabatahtlikkuse alusel, järelevalve all toimuva lahkumisena või saatjaga. Liikmesriigid peaksid soodustama vabatahtlikkuse alusel toimuvaid üleandmisi ning tagama, et järelevalve all toimuvad või saatjaga üleandmised toimuksid inimlikult, austades täielikult põhiõigusi ja inimväärikust.

ê 343/2003/EÜ põhjendus 8

20. Sellise sisepiirideta ala järkjärguline rajamine, kus isikute vaba liikumine on tagatud Euroopa Ühenduse asutamislepingu kohaselt, ja kolmandate riikide kodanike sisenemise ja viibimise tingimusi käsitlevate ühenduse põhimõtete väljatöötamine, kaasa arvatud ühised jõupingutused välispiiride haldamisel, eeldavad tasakaalu loomist vastutuskriteeriumide vahel solidaarse vastutuse vaimus.

ò uus

21. Käesoleva määruse kohaldamine võib teatavatel asjaoludel põhjustada lisakoormust liikmesriikide jaoks, kes on eriti kiiret tegutsemist nõudvas olukorras, millega kaasneb eriti suur koormus nende vastuvõtuvõimele, varjupaigasüsteemile või infrastruktuurile. Selliste juhtude jaoks on vaja kehtestada tõhus menetlus, mille kohaselt saaks üleandmised asjaomasele liikmesriigile ajutiselt peatada ja pakkuda rahalist abi olemasolevate ELi rahastamisvahendite kaudu. Dublini süsteemi raames toimuvate üleandmiste ajutise peatamisega saab seega kaasa aidata suurema solidaarsuse saavutamisele liikmesriikidega, kelle varjupaigasüsteemile langeb eelkõige nende geograafilise asendi või demograafilise olukorra tõttu osaks eriti suur koormus.

22. Et tagada kõigi rahvusvahelise kaitse taotlejate piisav kaitse kõigis liikmesriikides, tuleks üleandmiste peatamise korda kohaldada ka juhul, kui komisjon on seisukohal, et rahvusvahelise kaitse taotlejate kaitse tase teatavas liikmesriigis ei vasta ühenduse varjupaigaõiguses sätestatule, eelkõige seoses vastuvõtutingimustega ja juurdepääsuga varjupaigamenetlusele.

23. Käesoleva määruse kohaldamisel kohaldavad liikmesriigid isikuandmete töötlemisel Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta[28].

24. Taotlejate isikuandmete, sealhulgas delikaatsete tervisealaste andmete vahetamisel enne üleandmist tagatakse, et pädevad varjupaigaasutused pakuvad taotlejatele piisavat abi ning tagavad taotlejatele pakutava kaitse ja õiguste järjepidevuse. Selleks et tagada kõnealuses olukorras olevate taotlejate andmete kaitse, tuleks kehtestada erisäte kooskõlas direktiiviga 95/46/EÜ.

ê 343/2003/EÜ põhjendus 9

25. Käesoleva määruse kohaldamist saab hõlbustada ja tõhustada liikmesriikide vaheliste kahepoolsete kokkulepete abil, millega parandatakse suhtlust pädevate ametkondade vahel, lühendatakse menetlustähtaegu, lihtsustatakse vastuvõtmis- või tagasivõtmistaotlustepalvete menetlemist või kehtestatakse menetlused üleandmiste teostamiseks.

ê 343/2003/EÜ põhjendus 10 (kohandatud)

26. Tuleks tagada Dublini konventsiooniga √ määrusega (EÜ) nr 343/2003 ∏ loodud vastutava liikmesriigi määramise süsteemi ja käesoleva määrusega loodud süsteemi vaheline järjepidevus. Samamoodi tuleks tagada käesoleva määruse ja nõukogu 11. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 2725/2000[.../...] [(mis käsitleb sõrmejälgede võrdlemise EurodacEURODAC-süsteemi kehtestamist Dublini konventsiooni √ määruse ∏ tõhusa kohaldamise eesmärgil)[29]] omavaheline kooskõla.

ê 343/2003/EÜ põhjendus 11 (kohandatud)

ð uus

27. Määrusega (EÜ) nr 2725/2000 […/…] √ [(mis käsitleb sõrmejälgede võrdlemise EURODAC-süsteemi kehtestamist Dublini määruse tõhusa kohaldamise eesmärgil)] ∏ sisseseatud kehtestatud EurodacEURODAC-süsteemi kasutamine toimimine ja eelkõige nimetatud määruse artiklite 4 6 ja 8 10 rakendamine peaks hõlbustama käesoleva määruse rakendamist √ kohaldamist ∏ .

ò uus

28. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. juuli 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 767/2008 (mis käsitleb viisainfosüsteemi (VIS) ja liikmesriikidevahelist teabevahetust lühiajaliste viisade kohta)[30] loodud viisainfosüsteemi toimimine ja eelkõige nimetatud määruse artiklite 21 ja 22 rakendamine peaks hõlbustama käesoleva määruse kohaldamist.

ê 343/2003/EÜ põhjendus 12

29. Käesoleva määrusega hõlmatud isikute kohtlemisel osas on liikmesriigid seotud kohustustega, mis tulenevad rahvusvahelistest õigusaktidest, millega nad on ühinenud.

ê 343/2003/EÜ põhjendus 13

30. Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta kooskõlas nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusega 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused[31].

ê 1103/2008/EÜ lisa punkti 3 esimene lõik (kohandatud)

ð uus

31. √ Eelkõige ∏ tuleks Kkomisjonile tuleks määruse (EÜ) nr 343/2003 puhul anda volitused võtta vastu humanitaarklausli ð saatjata alaealisi ja ülalpeetavate sugulaste taasühinemist käsitlevate sätete ï rakendamise tingimused ja kord ning üleandmiste teostamise kriteeriumid. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta √ käesoleva ∏ määruse (EÜ) 343/2003 vähem olulisi sätteid, täiendades seda uute vähem oluliste sätetega, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

ò uus

32. Määruse (EÜ) nr 343/2003 rakendamiseks vajalikud meetmed on vastu võetud määrusega (EÜ) nr 1560/2003. Määruse (EÜ) nr 1560/2003 teatavad sätted tuleks inkorporeerida käesolevasse määrusesse selguse huvides või seepärast, et need võivad kaasa aidata üldeesmärgi saavutamisele. Eelkõige on nii liikmesriikide kui ka asjaomase varjupaigataotleja seisukohast oluline kehtestada üldine kord lahenduse leidmiseks juhul, kui liikmesriigid kohaldavad käesolevat määrust erinevalt. Seepärast on õigustatud määruses (EÜ) nr 1560/2003 sätestatud humanitaarklausli kohaldamisega seotud vaidluste lahendamise menetluse inkorporeerimine käesolevasse määrusesse ja selle kohaldamisala laiendamine kogu käesolevale määrusele.

ê 343/2003/EÜ põhjendus 14 (kohandatud)

ð uus

33. ð Et järelevalve ï Kkäesoleva määruse kohaldamiset ð üle oleks tõhus ï , tuleks √ seda ∏ hinnata korrapäraste ajavahemike tagant.

ê 343/2003/EÜ põhjendus 15 (kohandatud)

ð uus

34. Käesolevas määruses √ austatakse põhiõigusi ning ∏ järgitakse eeskätt Euroopa Liidu põhiõiguste hartas[32] tunnustatud põhiõigusi ja põhimõtteid. Eelkõige püütakse √ käesoleva ∏ määrusega tagada harta artikliga 18 tagatud varjupaigaõiguse täielik järgimine ð ja edendada nimetatud harta artiklite 1, 4, 7, 24 ja 47 kohaldamist ning käesolevat määrust tuleb rakendada sellele vastavalt ï .

ê 343/2003/EÜ põhjendus 16

ð uus

35. Kuna kavandatud meetme eesmärki, milleks on mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku ð või kodakondsuseta isiku ï esitatud varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise kriteeriumide ja mehhanismide kehtestamine, ei suuda liikmesriigid piisavalt hästi saavutada ja kuna meetme ulatust ja mõju silmas pidades saab seda paremini saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuspõhimõttega subsidiaarsuse põhimõttega. Kooskõlas sSamas artiklis sätestatud proportsionaalsuspõhimõtte proportsionaalsuse põhimõttega kohaselt piirdub ei lähe käesolev direktiiv määrus üksnes kaugemale sellest, mis on vajalik kõnealuse eesmärgi saavutamiseks vajalikuga,

ê 343/2003/EÜ põhjendus 17 (kohandatud)

Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukohta käsitleva protokolli artikli 3 kohaselt teatasid Ühendkuningriik ja Iirimaa 30. oktoobri 2001. aasta kirjadega oma soovist osaleda käesoleva määruse vastuvõtmisel ja kohaldamisel.

ê 343/2003/EÜ põhjendus 18 (kohandatud)

Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Taani seisukohta käsitleva protokolli artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva määruse vastuvõtmisel, mistõttu ei ole see tema suhtes siduv ega kohaldatav.

ê 343/2003/EÜ põhjendus 19 (kohandatud)

Dublini konventsioon jääb jõusse ja seda kohaldatakse Taani ja nende liikmesriikide vahel, kelle suhtes käesolev määrus on siduv, seni, kuni sõlmitakse kokkulepe, mis võimaldab Taanil käesolevas määruses osaleda,

ê 343/2003/EÜ (kohandatud)

ð uus

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I PEATÜKK

SISU JA MÕISTED

Artikkel 1

√ Sisu ∏

Käesolevas määruses sätestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku ð või kodakondsuseta isiku ï esitatud varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï läbivaatamise eest.

Artikkel 2

√ Mõisted ∏

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

a) "kolmanda riigi kodanik" - isik, kes ei ole liidu kodanik Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 17 lõike 1 tähenduses ð ning kellel ei ole ühenduse vaba liikumise õigust, nagu see on kindlaks määratud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 562/2006[33] artikli 2 punktis 5 ï;

b) "Genfi konventsioon" - 28. juuli 1951. aasta pagulasseisundi konventsioon, mida on muudetud 31. jaanuari 1967. aasta New Yorgi protokolliga;

c) varjupaigataotlus - kolmanda riigi kodaniku esitatud taotlus, mida võidakse käsitada mõnelt liikmesriigilt rahvusvahelise kaitse taotlemisena Genfi konventsiooni alusel. Rahvusvahelise kaitse taotlemist käsitletakse varjupaigataotlusena, välja arvatud juhul, kui kolmanda riigi kodanik selgesõnaliselt taotleb mõnda muud liiki kaitset, mida saab eraldi taotleda;

ò uus

b) "rahvusvahelise kaitse taotlus" - direktiivi 2004/83/EÜ artikli 2 punktis g määratletud rahvusvahelise kaitse taotlus;

ê 343/2003/EÜ

ð uus

c)d) "taotleja" või "varjupaigataotleja" - kolmanda riigi kodanik ð või kodakondsuseta isik ï , kes on esitanud varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï , mille suhtes ei ole lõplikku otsust veel tehtud;

d)e) varjupaigataotluse ð "rahvusvahelise kaitse taotluse ï läbivaatamine" - varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï igasugune läbivaatamine või taotluse üle otsustamine pädevate asutuste poolt kooskõlas siseriiklike õigusaktidega ð nõukogu direktiiviga 2005/85/EÜ[34] ï , välja arvatud menetlused vastutava liikmesriigi määramiseks käesoleva määruse ð ja direktiivi 2004/83/EÜ ï kohaselt;

e)f) Varjupaigataotluse ð "rahvusvahelise kaitse taotluse ï tagasivõtmine" - toimingud, millega varjupaigataotleja lõpetab oma varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï esitamisega algatatud menetlused kooskõlas siseriikliku õigusega ð direktiiviga 2005/85/EÜ ï kas selgesti väljendatult või vaikimisi;

f)g) pagulane ð "rahvusvahelise kaitse alla võetud isik" ï - kolmanda riigi kodanik ð või kodakondsuseta isik, kes on tunnistatud direktiivi 2004/83/EÜ artikli 2 punktis a määratletud rahvusvahelist kaitset vajavaks isikuks ï kes on Genfi konventsioonis määratletud seisundis ja kellel on selle alusel lubatud elada liikmesriigi territooriumil;

ò uus

g) "alaealine" - alla 18aastane kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik;

ê 343/2003/EÜ

ð uus

h) "saatjata alaealine" - alla 18aastane vallaline isik ð alaealine ï , kes saabub liikmesriigi territooriumile tema eest õigusjärgselt või tavakohaselt vastutava täiskasvanuta, niikaua kui selline täiskasvanu ei ole teda tegelikult oma hoole alla võtnud; see mõiste hõlmab ka alaealist, kes on pärast tema sisenemist liikmesriikide territooriumile sisenemist jäänud saatjata;

i) "pereliikmed" - järgmised taotleja perekonna liikmed, kes on viibivad liikmesriikide territooriumil, eeldusel, et perekond oli juba olemas päritoluriigis:

i) varjupaigataotleja abikaasa või temaga püsivas suhtes olev vabaabielukaaslane, kui asjaomase liikmesriigi õigusaktide või tava kohaselt koheldakse vabaabielupaare välismaalasi käsitlevate õigusaktide alusel võrdväärselt abielus paaridega;

ii) alapunktis i osutatud paaride või taotleja alaealised lapsed, tingimusel et nad ei ole abielus ja on ülalpeetavad, ja sõltumata sellest, kas siseriikliku õiguse tähenduses on nad sündinud registreeritud abielust või registreerimata abielust väljaspool abielu või on nad lapsendatud;

ò uus

iii) alapunktis i osutatud paaride või taotleja alaealised abielus olevad lapsed, sõltumata sellest, kas riikliku õiguse tähenduses on nad sündinud abielust või väljaspool abielu või on nad lapsendatud, kui nende huvides on elada koos taotlejaga;

ê 343/2003/EÜ (kohandatud)

ð uus

iv)iii) √ taotleja ∏ isa, ema või eestkostja, kui taotleja või pagulane on alaealine ja vallaline ð või kui ta on alaealine ja abielus, kuid tema huvides on elada koos oma isa, ema või eestkostjaga ï;

ò uus

v) taotleja alaealine vallaline õde või vend, kui taotleja on alaealine ja vallaline või kui taotleja või tema õde või vend on alaealine ja abielus, kuid nendest ühe või enama huvides on elada koos;

ê 343/2003/EÜ

ð uus

j) "elamisluba" - liikmesriigi asutuste väljastatud väljaantud luba, millega lubatakse kolmanda riigi isikul kodanikul ð või kodakondsuseta isikul ï viibida liikmesriigi territooriumil, sealhulgas dokumendid, mille põhjal lubatakse territooriumil viibida ajutise kaitse korra raames või seni, kuni väljasaatmiskorralduse täitmist takistavad asjaolud lõppevad, välja arvatud viisad ja elamisload, mis on väljastatud välja antud tähtaja vältel, mis on vajalik vastutava liikmesriigi määramiseks käesoleva määruse kohaselt, või varjupaiga- ð rahvusvahelise kaitse ï või elamisloataotluse läbivaatamise tähtaja vältel;

k) "viisa" - liikmesriigi antud luba või tehtud otsus, mida nõutakse selles liikmesriigis või mitmes liikmesriigis läbisõiduks või viibimise eesmärgil sisenemiseks. Viisa liik määratakse kindlaks järgmiste määratluste kohaselt:

i) "pikaajaline viisa" - liikmesriigi antud luba või tehtud otsus, mida on vaja, et siseneda sellesse liikmesriiki eesmärgiga viibida seal rohkem kui kolm kuud;

ii) "lühiajaline viisa" - liikmesriigi antud luba või tehtud otsus, mida on vaja, et siseneda sellesse liikmesriiki või mitmesse liikmesriiki eesmärgiga viibida seal kuni kolm kuud;

iii) "transiidiviisa" - liikmesriigi antud luba või tehtud otsus, mida on vaja, et sõita läbi selle liikmesriigi või mitme liikmesriigi territooriumi, välja arvatud sõit läbi lennujaama lennujaamatransiit;

iv) "lennujaama transiidiviisa" - luba või otsus, millega võimaldatakse kolmanda riigi kodanikul, kellelt nõutakse just sellist viisat, viibida rahvusvahelise lennu kahe osa vahelise vahemaandumise või ümberistumise ajal lennuvälja lennujaama läbisõidualas transiidialal, pääsemata asjaomase liikmesriigi territooriumile;

ò uus

l) "põgenemisoht" – üksikjuhul esinevad põhjused, mis tuginevad õigusaktiga kehtestatud objektiivsetele kriteeriumidele ning annavad alust arvata, et taotleja või kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kelle suhtes kohaldatakse üleandmisotsust, võib põgeneda.

ê 343/2003/EÜ (kohandatud)

ð uus

II PEATÜKK

ÜLDPÕHIMÕTTED √ JA TAGATISED ∏

Artikkel 3

√ Juurdepääs rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise menetlusele ∏

1. Liikmesriigid vaatavad läbi kõikide selliste kolmanda riigi kodanike ð või kodakondsuseta isikute ï ð rahvusvahelise kaitse ï taotlused, kes taotlevad varjupaika rahvusvahelist kaitset mõne liikmesriigi √ territooriumil, sealhulgas ∏ piiril või ð transiidialal ï territooriumil. Taotluse vaatab läbi üks liikmesriik, kelleks on √ käesoleva määruse ∏ III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav liikmesriik.

ê 343/2003/EÜ artikkel 13

ð uus

2. Kui käesolevas määruses loetletud kriteeriumide põhjal ei saa varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï läbivaatamise eest vastutavat liikmesriiki määrata, vastutab taotluse läbivaatamise eest esimene liikmesriik, kellele ð rahvusvahelise kaitse ï taotlus esitati.

ê 343/2003/EÜ

ð uus

3. Iga liikmesriik säilitab õiguse saata varjupaigataotleja oma siseriiklike õigusaktide kohaselt ð turvalisse ï kolmandasse riiki kooskõlas Genfi konventsiooni sätetega ð vastavalt direktiivis 2005/85/EÜ sätestatud eeskirjadele ja tagatistele ï .

ê 343/2003/EÜ artikli 3 lõige 4 (kohandatud)

ð uus

Artikkel 4

√ Õigus saada teavet ∏

41. ð Rahvusvahelise kaitse taotluse saamise korral teavitavad liikmesriigi pädevad asutused ï Vvarjupaigataotlejalet teatatakse kirjalikult keeles, mille mõistmist temalt põhjendatult eeldatakse, käesoleva määruse kohaldamisest ning selles sätestatud tähtaegadest ja selle mõjust. ð eelkõige järgmisest ï:

ò uus

a) käesoleva määruse eesmärgid ja mõnes muus liikmesriigis uue taotluse esitamisega kaasnevad tagajärjed;

b) vastutava liikmesriigi määramise kriteeriumid ja nende tähtsusjärjestus;

c) üldine menetlus ja tähtajad, mida liikmesriigid peavad järgima;

d) menetluse võimalikud tulemused ja nendega kaasnevad tagajärjed;

e) üleandmisotsuse vaidlustamise võimalus;

f) asjaolu, et pädevad asutused võivad vahetada isikuga seotud andmeid üksnes selleks, et täita käesolevast määrusest tulenevaid kohustusi;

g) õigus tutvuda temaga seotud andmetega ning õigus taotleda temaga seotud ebakorrektsete andmete parandamist või temaga seotud ebaseaduslikult töödeldud andmete kustutamist, sealhulgas õigus saada teavet nimetatud õiguste kasutamise korra kohta ja saada nende riiklike andmekaitseasutuste kontaktandmed, kes vaatavad läbi isikuandmete kaitset käsitlevaid kaebusi.

2. Lõikes 1 osutatud teave esitatakse kirjalikult keeles, millest taotleja on kõigi eelduste kohaselt võimeline aru saama. Sel eesmärgil kasutavad liikmesriigid ühist teabelehte, mis on koostatud lõike 3 kohaselt.

Et taotleja teavet täielikult mõistaks, esitatakse see vajaduse korral ka suuliselt vestlusel, mis korraldatakse artikli 5 kohaselt.

Liikmesriigid esitavad teabe sobival viisil, võttes arvesse taotleja vanust.

3. Ühine teabeleht, mis sisaldab vähemalt lõikes 1 osutatud teavet, koostatakse artikli 40 lõikes 2 osutatud korras.

Artikkel 5

Vestlus taotlejaga

1. Käesoleva määruse kohaselt vastutava liikmesriigi määramise menetlust teostav liikmesriik annab taotlejatele võimaluse vestluseks, mida juhib isik, kes on selleks riiklike õigusaktide kohaselt pädev.

2. Taotlejaga peetava vestluse eesmärk on hõlbustada vastutava liikmesriigi määramist, eelkõige võimaldada taotlejal esitada asjakohast teavet, mida on vaja vastutava liikmesriigi õigeks määramiseks, ning teavitada suuliselt taotlejat käesoleva määruse kohaldamisest.

3. Vestlus taotlejaga toimub aegsasti pärast rahvusvahelise kaitse taotluse saamist ja igal juhul enne sellise otsuse tegemist, milles käsitletakse taotleja artikli 25 lõike 1 kohast üleandmist vastutavale liikmesriigile.

4. Vestlus taotlejaga toimub keeles, millest taotleja on kõigi eelduste kohaselt võimeline aru saama ja milles ta on võimeline suhtlema. Vajaduse korral valivad liikmesriigid tõlgi, kes on võimeline tagama taotleja ja vestlust juhtiva isiku asjakohase suhtlemise.

5. Vestlus taotlejaga toimub tingimustes, millega on tagatud nõuetekohane konfidentsiaalsus.

6. Taotlejaga vestlust korraldav liikmesriik koostab lühikese kirjaliku aruande, mis sisaldab taotleja vestlusel esitatud peamist teavet, ning teeb selle aruande koopia taotlejale kättesaadavaks. Aruanne lisatakse artikli 25 lõike 1 kohaselt üleandmisotsusele.

Artikkel 6

Alaealiste suhtes kehtivad tagatised

1. Liikmesriigid peavad kõigi käesolevas määruses sätestatud menetluste puhul esmatähtsaks eelkõige lapse huvisid.

2. Liikmesriigid tagavad, et esindaja esindab ja/või abistab saatjata alaealist kõigis käesolevas määruses sätestatud menetlustes. Nimetatud esindaja võib olla ka direktiivi […/…/EÜ] [(millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded)] artiklis 23 osutatud esindaja.

3. Lapse huvisid hinnates teevad liikmesriigid omavahel tihedat koostööd ja võtavad nõuetekohaselt arvesse eelkõige järgmisi tegureid:

a) perekonna taasühinemise võimalused;

b) alaealise heaolu ja sotsiaalne areng, võttes eelkõige arvesse alaealise etnilist päritolu ning usulist, kultuurilist ja keelelist tausta;

c) ohutus- ja julgeolekukaalutlused, eelkõige juhul, kui last ähvardab oht langeda inimkaubanduse ohvriks;

d) alaealise seisukohad vastavalt tema vanusele ja küpsusele.

4. Liikmesriigid kehtestavad riiklike õigusaktidega menetluse saatjata alaealise liikmesriikides viibivate pereliikmete või muude sugulaste leidmiseks. Liikmesriigid hakkavad saatjata alaealise pereliikmeid või teisi sugulasi otsima võimalikult kiiresti pärast rahvusvahelise kaitse taotluse saamist, kaitstes samal ajal saatjata alaealise huvisid.

5. Artiklis 33 osutatud pädevad asutused, kes menetlevad saatjata alaealistega seotud taotlusi, saavad asjakohast koolitust alaealiste erivajaduste kohta.

ê 343/2003/EÜ (kohandatud)

ð uus

III PEATÜKK

KRITEERIUMIDE TÄHTSUSJÄRJESTUS

√ VASTUTAVA LIIKMESRIIGI MÄÄRAMISE KRITEERIUMID ∏

Artikkel 5 7

√ Kriteeriumide tähtsusjärjestus ∏

1. Vastutava liikmesriigi määramise kriteeriume kohaldatakse käesolevas peatükis esitatud järjestuses.

2. Nende √ Käesolevas peatükis esitatud ∏ kriteeriumide kohaselt määratakse vastutav liikmesriik olukorra põhjal, mis valitses hetkel, mil varjupaigataotleja esimest korda esitas esitas esimest korda oma ð rahvusvahelise kaitse ï taotluse mõnele liikmesriigile.

ò uus

3. Selleks et tagada perekonna ühtsuse ning lapse huvide esikohale seadmise põhimõtte austamine, määratakse erandina lõikest 2 artiklites 8–12 sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav liikmesriik olukorra põhjal, mis valitses hetkel, mil varjupaigataotleja esitas oma kõige hilisema rahvusvahelise kaitse taotluse. Käesolevat lõiget kohaldatakse tingimusel, et varjupaigataotleja varasemate taotluste suhtes ei ole esimest sisulist otsust veel tehtud.

ê 343/2003/EÜ (kohandatud)

ð uus

Artikkel 6 8

√ Saatjata alaealised ∏

1. Kui varjupaigataotlejaks on saatjata alaealine, vastutab ð rahvusvahelise kaitse ï taotluse läbivaatamise eest liikmesriik, kus viibib seaduslikult mõni tema pereliige, tingimusel et see on alaealise huvides.

ê 343/2003/EÜ artikli 15 lõige 3 (kohandatud)

ð uus

23. Kui varjupaigataotlejaks ð taotleja ï on saatjata alaealine, kellel on mõnes muus liikmesriigis üks sugulane või mitu sugulast, kes saab/saavad tema eest hoolitseda, ð viibib seaduslikult ï √ mõnes muus liikmesriigis ∏, viivad liikmesriigid alaealise võimaluse korral kokku tema sugulase või sugulastega, välja arvatud juhul, ð vastutab see liikmesriik taotluse läbivaatamise eest, tingimusel et ï kui see ei ole √ on ∏ alaealise huvides.

ò uus

3. Kui taotleja pereliikmed või muud sugulased viibivad seaduslikult mitmes liikmesriigis, määratakse taotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik alaealise huvidest lähtudes.

ê 343/2003/EÜ

ð uus

4. Pereliikme ð või muu sugulase ï puudumisel korral vastutab taotluse läbivaatamise eest liikmesriik, kus alaealine esitas oma ð kõige hilisema ï varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse, tingimusel et see on alaealise huvides ï.

ê 1103/2008/EÜ lisa punkti 3 alapunkt 1

ð uus

5. Käesoleva artikli Lõigete 2 ð ja 3 ï rakendamise tingimused ja korra, sealhulgas vajaduse korral lepitusmenetlused kõnealuste isikute kokkuviimise vajadust või selle teostamise paika käsitlevate liikmesriikide vaheliste erimeelsuste lahendamiseks, võtab vastu komisjon. Kõnealused meetmed käesoleva määruse vähemoluliste sätete muutmiseks määruse täiendamise teel võetakse vastu artikli 2740 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetluse kohaselt.

ê 343/2003/EÜ (kohandatud)

ð uus

Artikkel 79

√ Pereliikmed, kes on võetud rahvusvahelise kaitse alla ∏

Kui varjupaigataotlejal on pereliige, kellel on lubatud elada pagulasena ð rahvusvahelise kaitse alla võetud isikuna ï mõnes liikmesriigis elada, sõltumata sellest, kas perekond oli päritoluriigis juba olemas, vastutab see liikmesriik varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï läbivaatamise eest, tingimusel et asjaomased isikud seda soovivad √ on väljendanud sellist soovi ∏ √ kirjalikult ∏ .

Artikkel 810

√ Rahvusvahelist kaitset taotlevad pereliikmed ∏

Kui varjupaigataotlejal on mõnes liikmesriigis pereliige, kelle ð rahvusvahelise kaitse ï taotluse suhtes ei ole √ selles liikmesriigis ∏ veel esimest sisulist otsust tehtud, vastutab see liikmesriik varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï läbivaatamise eest, tingimusel et asjaomased isikud seda soovivad √ on väljendanud sellist soovi ∏ √ kirjalikult ∏ .

Artikkel 1511

√ Ülalpeetavad sugulased ∏

21. Kui asjaomane isik √ varjupaigataotleja ∏ sõltub teise isiku √ sugulase ∏ abist kas raseduse, vastsündinud lapse, raske haiguse, raske puude või vanaduse tõttu √ või kui sugulane ∏ sõltub ð samadel põhjustel ï √ taotleja abist ∏ ð , vastutab see liikmesriik taotluse läbivaatamise eest, keda peetakse kõige asjakohasemaks neid koos hoidma või taasühendama ï hoiavad liikmesriigid varjupaigataotleja üldjuhul koos tema mõne liikmesriigi territooriumil viibiva sugulasega või viivad nad omavahel kokku, tingimusel et päritoluriigis olid perekondlikud sidemed olemas ð ja asjaomased isikud on väljendanud sellist soovi kirjalikult. Kõige asjakohasema liikmesriigi määramisel võetakse arvesse asjaomaste isikute huvisid, näiteks asjaolu, kas ülalpeetav isik on võimeline reisima. ï

ê 1560/2003 artikli 11 lõige 1 (kohandatud)

Kui varjupaigataotleja sõltub mõnes liikmesriigis viibiva sugulase abist või kui mõnes liikmesriigis viibiv sugulane sõltub varjupaigataotleja abist, kohaldatakse määruse (EÜ) nr 343/2003 artikli 15 lõiget 2.

ê 1103/2008/EÜ lisa punkti 3 alapunkt 1

2.5 Käesoleva artikli Lõike 1 rakendamise tingimused ja korra, sealhulgas vajaduse korral lepitusmenetlused kõnealuste isikute kokkuviimise vajadust või selle teostamise paika käsitlevate liikmesriikide vaheliste erimeelsuste lahendamiseks, võtab vastu komisjon. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähem olulisi sätteid, täiendades sedamääruse täiendamise teel, võetakse vastu vastavalt artikli 2740 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

ê 343/2003/EÜ (kohandatud)

ð uus

Artikkel 14 12

√ Pereliikmete taotluste menetlemine ∏

Kui mitu ühe perekonna mitu liiget esitavad varjupaigataotlused ð rahvusvahelise kaitse taotlused ï samas liikmesriigis ühel ajal või piisavalt väikese ajavahega, et vastutava liikmesriigi määramise menetlusi saabks teostada üheskoos, ja kui käesolevas määruses sätestatud kriteeriumide kohaldamise tagajärjel oleks need teostatud eraldi oleksid nad üksteisest eraldatud, määratakse vastutav liikmesriik järgmiste sätete alusel:

a) kõikide ühe perekonna kõigi liikmete varjupaigataotluste ð rahvusvahelise kaitse taotluste ï läbivaatamise eest vastutab liikmesriik, kes kriteeriumide kohaselt vastutab suurima arvu pereliikmete vastuvõtmise taotluste läbivaatamise eest;

b) muul juhul vastutab taotluste läbivaatamise eest liikmesriik, kes kriteeriumide kohaselt vastutab vanima pereliikme taotluse läbivaatamise eest.

Artikkel 913

√ Elamisloa või viisa väljaandmine ∏

1. Kui varjupaigataotlejal on kehtiv elamisluba, vastutab varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï läbivaatamise eest elamisloa väljastanud väljaandnud liikmesriik.

2. Kui varjupaigataotlejal on kehtiv viisa, vastutab varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï läbivaatamise eest viisa väljastanud väljaandnud liikmesriik, välja arvatud juhul, kui viisa väljastati anti välja mõne muu liikmesriigi nimel või kirjalikul loal. Sel juhul vastutab varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï läbivaatamise eest viimati nimetatud kõnealune muu liikmesriik. Kui liikmesriik küsib esmalt nõu mõne muu liikmesriigi keskasutuselt, eeskätt julgeolekuga seotud põhjustel, ei kujuta keskasutuse vastus endast kirjalikku luba käsitleta keskasutuse vastust kirjaliku loana käesoleva sätte tähenduses.

3. Kui varjupaigataotlejal on mitu kehtivat elamisluba või viisat, mille on väljastanud välja andnud erinevad liikmesriigid, vastutavad liikmesriigid varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï läbivaatamise eest järgmises järjestuses:

a) liikmesriik, kes väljastas andis välja pikima kehtivusajaga elamisloa, või kehtivusaegade samasuse korral liikmesriik, kes väljastas andis välja elamisloa, mille kehtivusaeg lõpeb kõige hiljem;

b) sama liiki viisade puhul liikmesriik, kes väljastas andis välja viisa, mille kehtivusaeg lõpeb kõige hiljem, juhul kui viisad on sama liiki;

c) eri liiki viisade puhul liikmesriik, kes väljastas andis välja pikima kehtivusajaga viisa, või kehtivusaegade samasuse korral liikmesriik, kes väljastas andis välja viisa, mille kehtivusaeg lõpeb kõige hiljem.

4. Kui varjupaigataotlejal on vaid üks või mitu elamisluba, mille kehtivusaeg on lõppenud vähem kui kaks aastat tagasi, või üks viisa või mitu viisat, mille kehtivusaeg on lõppenud vähem kui kuus kuud tagasi, ja mõni nimetatud dokumentidest on tal võimaldanud siseneda mõne liikmesriigi territooriumile, kehtivad lõiked 1-3 seni, kuni taotleja ei ole liikmesriikide territooriumilt lahkunud.

Kui varjupaigataotlejal on üks või mitu elamisluba, mille kehtivusaeg on lõppenud rohkem kui kaks aastat tagasi, või üks viisa või mitu viisat, mille kehtivusaeg on lõppenud rohkem kui kuus kuud tagasi, ja mõni nimetatud dokumentidest on tal võimaldanud siseneda mõne liikmesriigi territooriumile ja ta ei ole liikmesriikide territooriumilt lahkunud, vastutab ð rahvusvahelise kaitse ï taotluse läbivaatamise eest liikmesriik, kus taotlus esitati.

5. Asjaolu, et elamisluba või viisa väljastati anti välja väljamõeldud või vale isikuna esinemise identiteedi või valede, võltsitud või kehtetute dokumentide alusel, ei välista vastutuste panemist liikmesriigile jaoks, kes elamisloa või viisa väljastas välja andis. Elamisloa või viisa väljastanud väljaandnud liikmesriik ei ole siiski vastutav, kui ta suudab tõendada, et pärast elamisloa või viisa väljastamist väljaandmist pandi toime pettus.

Artikkel 1014

√ Liikmesriiki sisenemine ja/või seal viibimine ∏

1. Kui artikli 2218 lõikes 3 osutatud kahes loendis kirjeldatud otseste või kaudsete tõendite, sealhulgas määruse (EÜ) nr […/…] 2725/2000 √ [(mis käsitleb sõrmejälgede võrdlemise Eurodac-süsteemi kehtestamist Dublini määruse tõhusa kohaldamise eesmärgil)]∏ III peatükis osutatud andmete põhjal tehakse kindlaks, et varjupaigataotleja on kolmandast riigist maismaa, mere või õhu kaudu tulles ebaseaduslikult ületanud mõne liikmesriigi piiri, vastutab varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï läbivaatamise eest liikmesriik, kuhu sel viisil siseneti. See vVastutus lõpeb 12 kuu möödumisel ebaseadusliku piiriületuse päevast.

2. Kui liikmesriiki ei saa või enam ei saa käsitleda lõike 1 kohaselt vastutavana ja kui artikli 2218 lõikes 3 osutatud kahes loendis kirjeldatud otseste või kaudsete tõendite põhjal tehakse kindlaks, et varjupaigataotleja, kes on sisenenud liikmesriikide territooriumile ebaseaduslikult või kelle sisenemise asjaolusid ei saa kindlaks teha, on enne √ rahvusvahelise kaitse ∏ taotluse esitamist elanud vähemalt viis kuud järjest mõnes liikmesriigis, vastutab viimati nimetatud see liikmesriik varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï läbivaatamise eest.

Kui liikmesriike, kus taotleja on elanud vähemalt viis kuud järjest, on mitu, vastutab varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï läbivaatamise eest liikmesriik, kus ta viimati on elanud.

Artikkel 1115

√ Viisavaba sisenemine liikmesriiki ∏

1. Kui kolmanda riigi kodanik ð või kodakondsuseta isik ï siseneb mõnda liikmesriiki mõne liikmesriigi territooriumile, kus talt temalt viisat ei nõuta, vastutab see liikmesriik tema varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï läbivaatamise eest.

2. Lõikes 1 sätestatud põhimõte ei kehti, kui kolmanda riigi kodanik ð või kodakondsuseta isik ï esitab oma varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï mõnes muus liikmesriigis, kust talt temalt samuti ei nõuta territooriumile sisenemiseks viisat. Sel juhul vastutab varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï läbivaatamise eest viimati nimetatud kõnealune muu liikmesriik.

Artikkel 1216

√ Avalduse esitamine lennuvälja rahvusvahelisel transiidialal ∏

Kui kolmanda riigi kodanik ð või kodakondsuseta isik ï esitab varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï mõne liikmesriigi lennuvälja lennujaama rahvusvahelisel transiidialal, vastutab taotluse läbivaatamise eest nimetatud liikmesriik.

IV PEATÜKK

HUMANITAARKLAUSEL

√ KAALUTLUSÕIGUST KÄSITLEVAD SÄTTED ∏

Artikkel 1517

√ Kaalutlusõigust käsitlevad sätted ∏

ê 343/2003/EÜ artikli 3 lõige 2 (kohandatud)

ð uus

1. 2.Erandina artikli 3 lõikest 1 võib iga liikmesriik ð eelkõige humaansetel ja inimliku kaastundega seotud põhjustel ï √ otsustada ∏ läbi vaadata varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï , mille on talle esitanud kolmanda riigi kodanik ð või kodakondsuseta isik ï , isegi kui käesolevas määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt ei vastuta ta sellise selle läbivaatamise eest ð , tingimusel et taotleja on sellega nõus ï .

Sel juhul muutub see liikmesriik vastutavaks liikmesriigiks käesoleva määruse tähenduses ja võtab endale selle sellise vastutusega seotud kohustused. Vajaduse korral teatab ta sellest varem vastutanud liikmesriigile, vastutava liikmesriigi määramise menetlust teostavale liikmesriigile või liikmesriigile, kellel on palutud taotleja vastu või tagasi võtta ð , kasutades selleks määruse (EÜ) nr 1560/2003 artikliga 18 loodud elektroonilist sidevõrku "Dublinet" ï .

Käesoleva lõike kohaselt vastutuse võtnud liikmesriik edastab määruse (EÜ) nr [.../...] [(mis käsitleb sõrmejälgede võrdlemise EURODAC-süsteemi kehtestamist Dublini määruse tõhusa kohaldamise eesmärgil)] artikli 17 lõike 6 kohaselt viivitamata EURODACi kaudu teate vastutuse võtmise kohta.

ê 343/2003/EÜ (kohandatud)

ð uus

2. 1 Iga liikmesriik, isegi kui ta ei ole käesolevas määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav, √ Liikmesriik, kus rahvusvahelise kaitse taotlus esitati ja kes teostab vastutava liikmesriigi määramise menetlust, või vastutav liikmesriik ∏ võib ð igal ajal mõnelt muult liikmesriigilt paluda taotleja vastuvõtmist, et ï pereliikmeid ja muid ülalpeetavaid sugulasi kokku viia humanitaarsetel humaansetel põhjustel, lähtudes eeskätt perekondlikest või kultuurilistest kaalutlustest ð , isegi kui selline liikmesriik ei ole käesoleva määruse artiklites 8–12 sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav liikmesriik ï . Sel juhul vaatab see liikmesriik mõne teise liikmesriigi palvel läbi asjaomaste isikute varjupaigataotlused. See eeldab asjaomaste isikute √ kirjalikku ∏ nõusolekut.

ê 1560/2003 artikli 13 lõige 2

Vastuvõtmispalve sisaldab kõikikogu materjali, mis on palve esitajaks oleva liikmesriigi valduses olevaid materjalening mis on vajalik selleks, et palve saajaks olev liikmesriik saaks olukorda hinnata.

ê 1560/2003 artikli 13 lõige 3

ð uus

Palve saajaks olev liikmesriik teeb vajalikud kontrollibmised, et teha sõltuvalt asjaoludest kindlaks humanitaarsed põhjused, eeskätt perekondlikku või kultuurilist laadi põhjused, või asjaomase isiku ülalpeetavuse vajadus või teise asjaomase isiku suutlikkus ja tahe anda vajalikku abi, ð esitatud humaanseid põhjusi ja teeb palve suhtes otsuse kahe kuu jooksul pärast selle saamist ï. ð Palve tagasilükkamise otsuses esitatakse otsuse aluseks olevad põhjused ï.

ê 343/2003/EÜ (kohandatud)

ð uus

4. Kui √ palve saajaks olev ∏ liikmesriik, kelle poole sellise palvega pöördutakse, palve rahuldab selle, läheb vastutus taotluse läbivaatamise eest talle üle.

ê 343/2003/EÜ (kohandatud)

ð uus

V PEATÜKK

VASTUVÕTMINE JA TAGASIVÕTMINE

√ VASTUTAVA LIIKMESRIIGI KOHUSTUSED ∏

Artikkel 1618

√ Vastutava liikmesriigi kohustused ∏

1. Käesoleva määruse kohaselt varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï läbivaatamise eest vastutav liikmesriik on kohustatud:

a) võtma artiklites 17–1921, 22 ja 28 sätestatud tingimustel vastu võtma varjupaigataotleja, kes on esitanud taotluse mõnes muus liikmesriigis;

b)c) võtma artiklites 2023, 24 ja 28 sätestatud tingimustel tagasi taotleja, kelle taotlus on läbivaatamisel ja ð kes on esitanud taotluse mõnes muus liikmesriigis või ï kes viibib loata ð elamisloata ï mõnes muus liikmesriigis mõne muu liikmesriigi territooriumil;

c)d) võtma artiklites 2023, 24 ja 28 sätestatud tingimustel tagasi taotleja, kes on läbivaatamise käigus taotluse tagasi võtnud ja esitanud taotluse mõnes muus liikmesriigis;

d)c) võtma artiklites 2023, 24 ja 28 sätestatud tingimustel tagasi kolmanda riigi kodaniku ð või kodakondsuseta isiku ï , kelle taotluse ta on tagasi lükantud ja ð kes on esitanud taotluse mõnes muus liikmesriigis või ï kes viibib loata ð elamisloata ï mõnes muus liikmesriigis mõne muu liikmesriigi territooriumil.

√ 2. Vastutav liikmesriik ∏ ð vaatab kõikidel lõike 1 punktides a–d osutatud juhtudel taotleja esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbi või ï viibma varjupaigataotluse selle läbivaatamise ð artikli 2 punkti d tähenduses ï lõpule. ð Kui vastutav liikmesriik on katkestanud taotluse läbivaatamise pärast seda, kui taotleja on oma taotluse tagasi võtnud, tunnistab ta taotluse läbivaatamise katkestamise otsuse kehtetuks ja viib taotluse läbivaatamise artikli 2 punkti d tähenduses lõpule. ï

Artikkel 19

√ Kohustuste äralangemine ∏

1. 2.Kui liikmesriik väljastab annab taotlejale välja elamisloa, lähevad artikli 18 lõikes 1 täpsustatud kohustused üle sellele liikmesriigile.

2. 3.Artikli 18 Llõikes 1 täpsustatud kohustused langevad ära, kui ð taotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik suudab taotleja või muu artikli 18 lõike 1 punktis d osutatud isiku vastuvõtmise või tagasivõtmise palve saamise korral tõendada, et ï kolmanda riigi kodanik √ asjaomane isik ∏ on liikmesriikide territooriumilt lahkunud vähemalt kolmeks kuuks, välja arvatud juhul, kui kolmanda riigi kodanikul √ asjaomasel isikul ∏ on vastutava liikmesriigi väljastatud väljaantud kehtiv elamisluba.

ò uus

Sellise eemalviibimise järel esitatud taotlust käsitatakse uue taotlusena, mille suhtes kohaldatakse uut vastutava liikmesriigi määramise menetlust.

ê 343/2003/EÜ (kohandatud)

ð uus

3. 4.Artikli 18 Llõike 1 punktides d c ja e d täpsustatud kohustused langevad ära ka juhul, kui taotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik ð suudab taotleja või muu artikli 18 lõike 1 punktis d osutatud isiku tagasivõtmise palve saamise korral tõendada, et asjaomane isik on liikmesriikide territooriumilt lahkunud pärast taotluse tagasivõtmist või tagasilükkamist tehtud tagasisaatmisotsuse või antud väljasaatmiskorralduse kohaselt ï on pärast taotluse tagasivõtmist või tagasilükkamist vastu võtnud või tegelikult rakendanud meetmeid, mis on eelduseks kolmanda riigi kodaniku minekuks oma päritoluriiki või mõnda muusse riiki, kuhu ta võib seaduslikult reisida.

ò uus

Tegeliku väljasaatmise järel esitatud taotlust käsitatakse uue taotlusena, mille suhtes kohaldatakse uut vastutava liikmesriigi määramise menetlust.

ê 343/2003/EÜ (kohandatud)

ð uus

VI PEATÜKK

√ VASTUVÕTMISE JA TAGASIVÕTMISE MENETLUS ∏

√ I JAGU: menetluse alustamine ∏

Artikkel 420

√ Menetluse alustamine ∏

1. Käesoleva määruse kohaselt algab vastutava liikmesriigi määramine niipea, kui varjupaigataotlus ð rahvusvahelise kaitse taotlus ï on esimest korda esitatud mõnele liikmesriigile.

2. Varjupaigataotlus ð Rahvusvahelise kaitse taotlus ï loetakse esitatuks, kui varjupaigataotleja esitatud vorm või asutuste koostatud protokoll on laekunud asjaomase liikmesriigi pädevatele asutustele. Kui taotlus ei ole tehtud kirjalikult, peaks tahteavalduse ja protokolli koostamise vaheline aeg olema võimalikult lühike.

3. Käesoleva määruse kohaldamisel ei või varjupaigataotlejaga kaasasoleva ja artikli 2 punktis i esitatud pereliikme määratlusele vastava alaealise olukorda käsitleda tema vanema või eestkostja omast eraldi, vaid ning seda käsitleb liikmesriik, kes vastutab kõnealuse vanema või eestkostja varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï läbivaatamise eest, isegi kui alaealine ise ei ole varjupaigataotleja ð , tingimusel et see on alaealise huvides ï . Samamoodi koheldakse lapsi, kes on sündinud pärast varjupaigataotleja jõudmist saabumist liikmesriikide territooriumile, ilma et oleks vaja algatada uut menetlust nende vastuvõtmiseks.

4. Kui varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï esitab liikmesriigi pädevatele asutustele taotleja, kes on viibib mõne muu liikmesriigi territooriumil, määrab vastutava liikmesriigi see liikmesriik, kelle territooriumil taotleja on viibib. Taotluse saanud liikmesriik teatab sellest viivitamata liikmesriigile, kus taotleja on viibib, misjärel käsitletakse viimati nimetatud taotleja viibimiskohaks olevat liikmesriiki käesoleva määruse kohaldamisel liikmesriigina, kellele varjupaigataotlus ð rahvusvahelise kaitse taotlus ï on esitatud.

Taotlejale teatatakse kirjalikult sellisest vastutuse üleandmisest ja selle toimumise kuupäevast.

5. Kui varjupaigataotleja on mõnes muus liikmesriigis ja esitab seal varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï pärast oma √ esimese, ∏ √ teises liikmesriigis esitatud ∏ taotluse tagasivõtmist vastutava liikmesriigi määramise menetluse käigus, võtab liikmesriik, kellele esitati √ esimene ∏ varjupaigataotlus ð rahvusvahelise kaitse taotlus ï , taotleja tagasi artiklites 2023, 24 ja 28 sätestatud tingimustel, et viia varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise menetlus lõpule.

See kohustus langeb ära, kui ð liikmesriik, kellel palutakse vastutava liikmesriigi määramise menetlus lõpule viia, suudab tõendada, et ï varjupaigataotleja on vahepeal lahkunud liikmesriikide territooriumilt vähemalt kolmeks kuuks või on saanud mõnelt √ muult ∏ liikmesriigilt elamisloa.

ò uus

Sellise eemalviibimise järel esitatud taotlust käsitatakse uue taotlusena, mille suhtes kohaldatakse uut vastutava liikmesriigi määramise menetlust.

ê 343/2003/EÜ (kohandatud)

ð uus

√ II jagu: vastuvõtmispalve menetlemine ∏

Artikkel 1721

√ Vastuvõtmispalve esitamine ∏

1. Kui liikmesriik, kellele on esitatud varjupaigataotlus ð rahvusvahelise kaitse taotlus ï , leiab, et taotluse läbivaatamise eest vastutab mõni muu liikmesriik, võib ta võimalikult kiiresti ja igal juhul kolme kuu jooksul pärast taotluse esitamist artikli 420 lõikes 2 määratletud tähenduses taotluse esitamisest paluda sellisel muul liikmesriigil taotleja vastu võtta.

Kui palvet taotleja vastuvõtmiseks ei esitata kolme kuu jooksul, vastutab varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï läbivaatamise eest liikmesriik, kus taotlus esitati.

2. Palve esitajaks olev liikmesriik võib paluda kiirelt vastata juhul, kui varjupaigataotlus ð rahvusvahelise kaitse taotlus ï esitati pärast sissesõidu- või elamisloa sisenemis- või viibimisloa andmisest keeldumist, pärast ebaseadusliku viibimise eest kinnipidamist vahistamist või pärast väljasaatmiskorralduse kättetoimetamist või täideviimist ja/või kui varjupaigataotlejat hoitakse peetakse kinni.

Palves põhjendatakse kiire vastamise vajalikkust ja esitatakse tähtaeg, mille jooksul vastust oodatakse. See tähtaeg on vähemalt üks nädal.

3. Mõlemal juhul esitatakse mõnele muule liikmesriigile saadetav vastuvõtmispalve tüüpvormil ja lisatakse artikli 1822 lõikes 3 osutatud kahes loendis kirjeldatud otsesed või kaudsed tõendid ja/või asjakohased osad varjupaigataotleja avaldustest, mis võimaldavad palve saajaks oleval liikmesriigil kindlaks teha, kas ta on käesolevas määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav.

Palvete koostamise ja edastamise kord võetakse vastu artikli 2740 lõikes 2 osutatud korras.

Artikkel 1822

√ Vastuvõtmispalvele vastamine ∏

1. Palve saajaks olev liikmesriik teeb kõik vajalikud kontrollimised kontrollib kõiki asjaolusid vastavalt vajadusele ja teeb taotleja vastuvõtmiseks esitatud palve suhtes otsuse kahe kuu jooksul palve saamisest.

2. Käesolevas määruses sätestatud varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise menetluses kasutatakse otseseid ja kaudseid tõendeid.

3. Artikli 2740 lõikes 2 osutatud korras koostatakse ja vaadatakse korrapäraste ajavahemike tagant korrapäraselt läbi kaks loendit, milles esitatakse otsesed ja kaudsed tõendid, järgmistel alustel:

a) otsesed tõendid:

i) need hõlmavad vormilisi tõendeid, mille põhjal määratakse kindlaks käesoleva määruse kohane vastutus, kui vastupidised tõendid neid ümber ei lükka;

ii) liikmesriigid esitavad artiklis 27 40 osutatud komiteele eri liiki haldusdokumentide näidised kooskõlas vormiliste tõendite loendis esitatud liigitusega;

b) kaudsed tõendid:

i) need hõlmavad kaudseid tõendeid, mis, olgugi et need on ümberlükatavad, võivad teatavatel juhtudel olla oma tõendusjõu poolest piisavad;

ii) nende tõendusjõudu seoses vastutusega varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï läbivaatamise eest hinnatakse iga juhtumi puhul eraldi.

4. Tõendeid ei tohiks nõuda rohkem, kui on vaja käesoleva määruse nõuetekohaseks kohaldamiseks.

5. Vormiliste tõendite puudumisel korral tunnistab palve saajaks olev liikmesriik end vastutavaks, kui kaudsed tõendid on omavahel kooskõlas, tõendatavad kontrollitavad ja vastutavuse kindlakstegemiseks piisavalt üksikasjalikud.

6. Kui palve esitajaks olev liikmesriik on palunud kiiret vastust kooskõlas artikli 1721 lõikega 2, annab palve saajaks olev liikmesriik endast parima, et soovitud tähtajast kinni pidada. Erandjuhtudel, mil on võimalik tõendada, et taotleja vastuvõtmise palve läbivaatamine on eriti keeruline, võib palve saajaks olev liikmesriik anda vastuse vastata pärast soovitud tähtaja möödumist, kuid peab seda igal juhul tegema ühe kuu jooksul. Sel juhul peab palve saajaks olev liikmesriik palve esitajaks olevale liikmesriigile algselt soovitud tähtaja jooksul teatama oma otsusest vastamine edasi lükata.

7. Kui vastust ei anta lõikes 1 osutatud kahe kuu jooksul või lõikes 6 osutatud ühe kuu jooksul, loetakse palve rahuldatuks, millega kaasneb kohustus isik vastu võtta, sealhulgas √ kohustus ∏ võtta vajalikud meetmed tema saabumiseks.

√ III jagu: tagasivõtmispalve menetlemine ∏

Artikkel 20 23

√ Tagasivõtmispalve esitamine ∏

ê 343/2003/EÜ (kohandatud)

ð uus

1. Varjupaigataotleja võetakse tagasi ð Kui liikmesriik, kus on esitatud hilisem rahvusvahelise kaitse taotlus või mille territooriumil taotleja või muu artikli 18 lõike 1 punktis d osutatud isik viibib ilma elamisloata, leiab, et ï kooskõlas artikli 20 4 lõikega 5 ja artikli 18 16 lõike 1 punktidega c, d ja e b, c ja d kohaselt järgmiselt ð on vastutav mõni muu liikmesriik, võib ta paluda sellisel liikmesriigil taotleja tagasi võtta ï:

ò uus

2. Hilisema rahvusvahelise kaitse taotluse korral esitatakse asjaomase isiku tagasivõtmise palve võimalikult kiiresti ja igal juhul kahe kuu jooksul määruse (EÜ) nr [.../...] [(mis käsitleb sõrmejälgede võrdlemise EURODAC-süsteemi kehtestamist Dublini määruse tõhusa kohaldamise eesmärgil)] artikli 6 lõike 5 kohase EURODAC-i kokkulangevuse teate saamisest.

Kui hilisema rahvusvahelise kaitse taotluse esitanud isiku tagasivõtmise palve tugineb muudele tõenditele kui EURODAC-süsteemist saadud andmed, tuleb need saata palve saajaks olevale liikmesriigile kolme kuu jooksul pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist artikli 20 lõikes 2 määratletud tähenduses.

3 Kui hilisem rahvusvahelise kaitse taotlus puudub ja palve esitajaks olev liikmesriik otsustab vastavalt määruse (EÜ) nr [.../...] [(mis käsitleb sõrmejälgede võrdlemise EURODAC-süsteemi kehtestamist Dublini määruse tõhusa kohaldamise eesmärgil)] artiklile 13 teha otsingu EURODAC-süsteemis, esitatakse asjaomase isiku tagasivõtmise palve võimalikult kiiresti ja igal juhul kahe kuu jooksul nimetatud määruse artikli 13 lõike 4 kohase EURODAC-i kokkulangevuse teate saamisest.

Kui asjaomase isiku tagasivõtmise palve tugineb muudele tõenditele kui EURODAC-süsteemist saadud andmed, tuleb need saata palve saajaks olevale liikmesriigile kolme kuu jooksul pärast seda, kui palve esitajaks olev liikmesriik on saanud teada, et asjaomase isiku eest võib vastutada mõni muu liikmesriik.

4. Kui palvet taotleja või muu artikli 18 lõike 1 punktis d osutatud isiku tagasivõtmiseks ei esitata lõigetes 2 ja 3 osutatud ajavahemiku jooksul, vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse eest liikmesriik, kus esitati hilisem taotlus esitati või mille territooriumil asjaomane isik ilma elamisloata viibib.

ê 343/2003/EÜ (kohandatud)

ð uus

5 a) Palve taotleja √ või muu artikli 18 lõike 1 punktis d osutatud isiku ∏ tagasivõtmisekspalve ð esitatakse tüüpvormil ja sellele lisatakse otsesed või kaudsed tõendid ja/või asjakohased osad isiku avaldustest ï peab sisaldama teavet, mis võimaldavadb palve saajaks oleval liikmesriigil √ asutustel ∏ kindlaks teha, et √ kas ∏ ta on vastutav;.

3. Otseseid ja kaudseid tõendeid ja nende tõlgendamist käsitlevad eeskirjad ning palvete koostamise ja edastamise kord võetakse vastu artikli 2740 lõikes 2 osutatud korras.

Artikkel 24

√ Tagasivõtmispalvele vastamine ∏

(b)1. √ Palve saajaks olev ∏ liikmesriik, kellel palutakse taotleja tagasi võtta, on kohustatud tegema vajalikud kontrollimised kontrollib asjaolusid vastavalt vajadusele ja vastama talle esitatud √ teeb ∏ √asjaomase isiku tagasivõtmise ∏ palvele suhtes √ otsuse ∏ võimalikult kiiresti ja igal juhul ühe kuu jooksul palve esitamisest √ palve saamisest ∏ . Kui palve põhineb Eurodac-süsteemist saadud teabel, lüheneb see tähtaeg kahele nädalale;.

(c)2. kui palve saajaks olev liikmesriik ei teata oma otsusest √ Kui vastust ei anta ∏ punktis b lõikes 1 mainitud osutatud ühe kuu või kahe nädala jooksul, loetakse ta olevat varjupaigataotleja tagasivõtmisega nõustunud; √ loetakse palve rahuldatuks ∏ ð , millega kaasneb kohustus ï √ asjaomane isik ∏ tagasi võtta, ð sealhulgas kohustus võtta vajalikud meetmed tema saabumiseks ï.

d) liikmesriik, kes nõustub varjupaigataotleja tagasi võtma, on kohustatud lubama sellel isikul oma territooriumile naasta. Palve esitajaks olev liikmesriik annab taotleja pärast asjaomaste liikmesriikide omavahelist nõupidamist üle kooskõlas oma siseriikliku õigusega esimesel võimalusel ja hiljemalt kuue kuu jooksul ajast, mil mõni muu liikmesriik on vastuvõtmispalve rahuldanud, või kaebuse või uuesti läbi vaatamise suhtes tehtud otsusest, kui sellel on peatav toime;

e) palve esitajaks olev liikmesriik teatab varjupaigataotlejale tema tagasivõtmist käsitlevast otsusest, mille vastutav liikmesriik on teinud. Otsus sisaldab põhjendust. See sisaldab üleandmise teostamistähtaega ja vajaduse korral teavet selle kohta, kuhu ja millal taotleja peaks ilmuma, kui ta reisib vastutavasse liikmesriiki omal käel. Selle otsuse võib edasi kaevata ja taotleda selle uut läbivaatamist. Otsuse edasikaebamine või selle uuesti läbi vaatamine ei peata üleandmise teostamist, välja arvatud juhul, kui kohtud või pädevad asutused ei otsusta siseriikliku õiguse kohaselt teisiti.

Vajaduse korral esitab palve esitajaks olev liikmesriik varjupaigataotlejale artikli 27 lõikes 2 osutatud korras vastuvõetud näidisele vastava reisiloa.

Vastutav liikmesriik teatab palve esitajaks olevale liikmesriigile sõltuvalt asjaoludest kas varjupaigataotleja kohalejõudmisest või sellest, et taotleja ei ole ettenähtud tähtaja jooksul kohale ilmunud.

2. Kui üleandmine ei toimu kuue kuu jooksul, lasub vastutus liikmesriigil, kus varjupaigataotlus esitati. Nimetatud tähtaega võib pikendada kõige rohkem ühe aastani, kui üleandmist või taotluse läbivaatamist ei saa teostada varjupaigataotleja vangistuse tõttu, või kõige rohkem kaheksateistkümne kuuni, kui varjupaigataotleja varjab ennast.

3. Otseseid ja kaudseid tõendeid ja nende tõlgendamist käsitlevad eeskirjad ning palvete koostamise ja edastamise kord võetakse vastu artikli 27 lõikes 2 osutatud korras.

4. Üleandmiste teostamist käsitlevad täiendavad eeskirjad võib vajaduse korral vastu võtta artikli 27 lõikes 2 osutatud korras.

√ IV jagu: menetluslikud tagatised ∏

Artikkel 1925

√ Üleandmisotsusest teatamine ∏

1. Kui palve saajaks olev liikmesriik nõustub taotleja √ või muu artikli 18 lõike 1 punktis d osutatud isiku ∏ vastu võtmaisega √ või tagasi võtma ∏ , teatab √ palve esitajaks olev ∏ liikmesriik, kus varjupaigataotlus esitati, √ asjaomasele isikule ∏ taotleja otsusest taotlust mitte läbi vaadata ja kohustusest anda taotleja √ ta ∏ üle vastutavale liikmesriigile √ ning vajaduse korral ka otsusest jätta ta rahvusvahelise kaitse taotlus läbi vaatamata ∏ . ð Selline teade esitatakse kirjalikult keeles, millest isik on kõigi eelduste kohaselt võimeline aru saama, ja hiljemalt viieteistkümne tööpäeva jooksul palve saajaks oleva liikmesriigi vastuse saamisest. ï

2. Lõikes 1 osutatud otsus sisaldab põhjendust ð , sealhulgas otsuse tegemise menetluse peamiste etappide kirjeldust ï .ð Otsus sisaldab teavet nii olemasolevate õiguskaitsevahendite ja nende kasutamise tähtaegade kohta kui ka teavet füüsiliste või juriidiliste isikute kohta, kes võivad asjaomasele isikule pakkuda konkreetset õigusabi ja/või teda seaduslikult esindada. ï See sisaldab üleandmise teostamistähtaega ja vajaduse korral teavet selle kohta, kuhu ja millal taotleja √ asjaomane isik ∏ peaks ilmuma, kui ta reisib vastutavasse liikmesriiki omal käel. ð Üleandmise tähtaeg määratakse kindlaks selliselt, et isik saaks mõistliku aja jooksul kasutada kooskõlas artikliga 26 õiguskaitsevahendeid. ï Selle otsuse võib edasi kaevata või taotleda selle uut läbivaatamist. Otsuse edasikaebamine või selle uuesti läbi vaatamine ei peata üleandmise teostamist, välja arvatud juhul, kui kohtud või pädevad asutused ei otsusta siseriikliku õiguse kohaselt teisiti.

ò uus

Artikkel 26

Õiguskaitsevahendid

1. Taotlejal või muul artikli 18 lõike 1 punktis d osutatud isikul on õigus tõhusale õiguskaitsele artiklis 25 osutatud üleandmisotsuse faktiliste või õiguslike asjaolude vaidlustamise või läbivaatamise kaudu kohtus.

2. Liikmesriigid näevad ette mõistliku tähtaja, mille jooksul asjaomane isik võib kasutada oma lõike 1 kohast õigust tõhusale õiguskaitsele.

3. Artiklis 25 osutatud üleandmisotsuse vaidlustamise või läbivaatamise korral otsustab käesoleva artikli lõikes 1 osutatud asutus ametiülesande korras võimalikult kiiresti ja igal juhul seitsme tööpäeva jooksul vaidlustamise või läbivaatamise taotluse esitamisest, kas asjaomane isik võib jääda kuni vaidlustamise või läbivaatamise tulemuste selgumiseni asjaomase liikmesriigi territooriumile.

4. Isikut ei tohi üle anda enne lõikes 3 osutatud otsuse tegemist. Otsuses, mille kohaselt asjaomasel isikul ei lubata jääda vaidlustamise või läbivaatamise tulemuste selgumiseni asjaomase liikmesriigi territooriumile, esitatakse selle otsuse aluseks olevad põhjused.

5. Liikmesriigid tagavad, et asjaomasel isikul on oleks võimalus saada õigusabi ja/või kasutada seaduslikku esindajat ning saada vajaduse korral keelelist abi.

6. Liikmesriigid tagavad, et õigusabi ja/või seadusliku esindaja teenuseid pakutakse tasuta juhul, kui asjaomane isik ei suuda tasuda sellega kaasnevaid kulusid.

Õigusabi ja/või seadusliku esindaja kasutamise kord sätestatakse riiklike õigusaktidega.

V jagu: kinnipidamine üleandmise eesmärgil

Artikkel 27

Kinnipidamine

1. Liikmesriigid ei tohi isikut kinni pidada ainult sel põhjusel, et ta taotleb rahvusvahelist kaitset kooskõlas direktiiviga 2005/85/EÜ.

2. Ilma et see piiraks direktiivi […/…/EÜ] [(millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded)] artikli 8 lõike 2 kohaldamist, võivad liikmesriigid vajaduse korral ja igat juhtumit eraldi hinnates ning juhul, kui muid, leebemaid sunnimeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada, varjupaigataotlejat või muud artikli 18 lõike 1 punktis d osutatud isikut, kelle suhtes kohaldatakse vastutavale liikmesriigile üleandmise otsust, pidada teatavas kohas kinni ainult juhul, kui tema põgenemise oht on märkimisväärne.

3. Muude, leebemate sunnimeetmete kasutamise võimaluste hindamisel lõike 2 kohaldamise eesmärgil kaaluvad liikmesriigid selliseid kinnipidamise asendamise võimalusi nagu korrapärane ilmumine asutustesse, rahalise tagatise andmine, kohustus viibida kindlaksmääratud kohas või muud meetmed, millega välditakse põgenemise ohtu.

4. Lõike 2 kohast kinnipidamist võib kohaldada üksnes hetkest, mil vastutavale liikmesriigile üleandmise otsus on vastavalt artiklile 25 asjaomasele isikule teatavaks tehtud, kuni isiku üleandmiseni vastutavale liikmesriigile.

5. Lõike 2 kohane kinnipidamine nähakse ette võimalikult lühikeseks ajaks. See ei tohi ületada ajavahemikku, mida on põhjendatult vaja üleandmise teostamiseks vajalike haldusmenetluste täitmiseks.

6. Otsuse lõike 2 kohase kinnipidamise kohta teevad õigusasutused. Kiireloomulistel juhtudel võivad otsuse kinnipidamise kohta teha haldusasutused, kuid sellisel juhul peavad õigusasutused kinnipidamiskorralduse kinnitama 72 tunni jooksul pärast kinnipidamist. Kui õigusasutus leiab, et kinnipidamine on ebaseaduslik, vabastatakse asjaomane isik viivitamatult.

7. Otsus lõike 2 kohase kinnipidamise kohta tehakse kirjalikult ning selles esitatakse faktilised ja õiguslikud asjaolud, eelkõige põhjused, mille alusel leitakse, et asjaomase isiku põgenemise oht on märkimisväärne, ning kinnipidamise kestus.

Kinnipeetavale isikule teatatakse viivitamatult keeles, millest ta on kõigi eelduste kohaselt võimeline aru saama, kinnipidamise põhjused, kinnipidamise kavandatud kestus ning riiklikes õigusaktides sätestatud menetlused kinnipidamiskorralduse vaidlustamiseks.

8. Lõike 2 kohaselt kinnipeetud isiku kinnipidamise jätkamise vaatab õigusasutus mõistlike ajavahemike järel läbi kas asjaomase isiku taotlusel või ametiülesande korras. Kinnipidamist ei tohi ühelgi juhul alusetult pikendada.

9. Lõike 2 kohase kinnipidamise korral tagavad liikmesriigid asjaomasele isikule võimaluse kasutada õigusabi ja/või seadusliku esindaja teenuseid, mida pakutakse tasuta juhul, kui isik ei suuda tasuda sellega kaasnevaid kulusid.

Sellistel juhtudel nähakse õigusabi ja/või seadusliku esindaja kasutamise kord ette riiklike õigusaktidega.

10. Alaealisi ei tohi kinni pidada, välja arvatud juhul, kui see on nende huvides käesoleva määruse artikli 7 kohaselt ja kooskõlas nende olukorra individuaalse hindamisega vastavalt direktiivi […/…/EÜ] [(millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded)] artikli 11 lõikele 5.

11. Saatjata alaealisi ei tohi ühelgi juhul kinni pidada.

12. Liikmesriigid tagavad, et käesoleva artikli kohaselt kinnipeetud varjupaigataotleja vastuvõtutingimused on samaväärsed nendega, mis on kinnipeetud taotleja jaoks ette nähtud eelkõige direktiivi […/…/EÜ] [(millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded)] artiklites 10 ja 11.

ê 343/2003/EÜ (kohandatud)

ð uus

√ VI jagu: üleandmine ∏

Artikkel 1928

√ Menetlused ja tähtajad ∏

13. √ Palve esitanud ∏ Lliikmesriik, kus varjupaigataotlus esitati, annab taotleja √ või muu artikli 18 lõike 1 punktis d osutatud isiku ∏ pärast asjaomaste liikmesriikide omavahelist nõupidamist vastutavale liikmesriigile üle kooskõlas oma siseriikliku riigi õigusega esimesel võimalusel ja hiljemalt kuue kuu jooksul √ ajast, mil teine liikmesriik rahuldas vastuvõtmis- või tagasivõtmispalve ∏ vastuvõtmispalve rahuldamisest või √ tehti ∏ ð lõplik ï √ otsus ∏ kaebuse vaidlustamise või uuesti läbi vaatamise suhtes tehtud otsusest, kui sellel on oli peatav toime ð vastavalt artikli 26 lõikele 3 ï .

Vajaduse korral esitab annab palve esitajaks olevnud liikmesriik varjupaigataotlejale artikli 2740 lõikes 2 osutatud korras vastuvõetud näidisele vastava reisiloa.

Vastutav liikmesriik teatab palve esitajaks olevalenud liikmesriigile sõltuvalt asjaoludest kas varjupaigataotleja √ asjaomase isiku ∏ kohalejõudmisest või sellest, et taotleja isik ei ole ettenähtud tähtaja jooksul kohale ilmunud.

24. Kui üleandmine ei toimu kuue kuu jooksul, lasub vastutus liikmesriigil, kus varjupaigataotlus esitati ð vabaneb vastutav liikmesriik kohustusest asjaomane isik vastu või tagasi võtta .ning vastutus läheb üle palve esitanud liikmesriigile ï . Nimetatud tähtaega võib pikendada kõige rohkem ühe aastani, kui üleandmist ei saa teostada varjupaigataotleja √ asjaomase isiku ∏ vangistuse tõttu, või kõige rohkem kaheksateistkümne kuuni, kui varjupaigataotleja √ isik ∏ varjab ennast on põgenenud.

ò uus

3. Kui isik antakse üle ekslikult või kui üleandmisotsus lükatakse pärast üleandmist ümber otsuse vaidlustamise tulemusel, peab üleandmise teostanud liikmesriik isiku viivitamata tagasi võtma.

ê 1103/2008/EÜ lisa punkti 3 alapunktid 2 ja 3

45. Üleandmiste teostamist käsitlevad täiendavad eeskirjad võib vastu võtta komisjon. Komisjon võib vastu võtta üleandmise teostamist käsitlevaid täiendavaid eeskirju. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta määruse vähem olulisi sätteid, täiendades seda määruse täiendamise teel, võetakse vastu vastavalt artikli 2740 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

ò uus

Artikkel 29

Üleandmiskulud

1. Kulud, mis tekivad taotleja või muu artikli 18 lõike 1 punktis d osutatud isiku üleandmisega vastutavale liikmesriigile, katab isikut üle andev liikmesriik.

2. Kui isik on vaja saata mõnda liikmesriiki tagasi sellepärast, et tema üleandmine oli ekslik või üleandmisotsus lükati pärast üleandmist ümber otsuse vaidlustamise tulemusel, katab isiku tagasitoomisega oma territooriumile tekkivad kulud liikmesriik, kes algselt teostas isiku üleandmise.

3. Käesoleva määruse kohaselt üleantavatelt isikutelt ei nõuta sellise üleandmisega seotud kulude katmist.

4. Täiendavaid eeskirju, milles käsitletakse lähteliikmesriigi kohustust katta üleandmiskulud, võib vastu võtta artikli 40 lõikes 2 osutatud korras.

Artikkel 30

Asjakohase teabe vahetamine enne üleandmist

1. Iga üleandmise puhul teatab üleandev liikmesriik vastuvõtvale liikmesriigile, kas isiku tervislik seisund võimaldab teda üle anda. Üle antakse ainult isikuid, kelle tervislik seisund seda võimaldab.

2. Üleandev liikmesriik edastab vastutavale liikmesriigile üleantava taotleja ainult sellised isikuandmed, mis on nõuetekohased, asjakohased ja hädavajalikud selleks, et tagada, et vastutava liikmesriigi pädevad varjupaigaasutused saaksid taotlejale pakkuda piisavat abi, sealhulgas vajalikku arstiabi, ning tagada käesoleva määruse ja direktiiviga […/…/EÜ] [(millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded)] ette nähtud kaitse ja õiguste järjepidevus. Nimetatud andmed edastatakse varakult ja hiljemalt seitse tööpäeva enne üleandmist, välja arvatud juhul, kui liikmesriigile saavad need teatavaks hiljem.

3. Liikmesriigid vahetavad eelkõige järgmist teavet:

a) võimalike vastuvõtvas liikmesriigis viibivate pereliikmete või muude sugulaste kontaktandmed;

b) alaealiste puhul teave nende haridustaseme kohta;

c) taotleja vanus;

d) muu teave, mida lähteliikmesriik peab oluliseks, et kaitsta taotleja õigusi ja erivajadusi.

4. Üleandev liikmesriik edastab teabe üleantava taotleja erivajaduste kohta, mis võib erijuhtudel sisaldada teavet üleantava taotleja füüsilise ja vaimse tervise kohta, üksnes arstiabi või ravi eesmärgil, eelkõige puudega isikute, eakate, rasedate, alaealiste ning piinamise, vägistamise või muu raske psühholoogilise, füüsilise või seksuaalse vägivalla ohvriks langenud isikute puhul. Vastutav liikmesriik tagab, et sellistele erivajadustele pööratakse piisavat tähelepanu, eelkõige juhul, kui taotleja vajab vältimatut arstiabi.

5. Üleandev liikmesriik edastab lõikes 4 osutatud teabe vastutavale liikmesriigile üksnes siis, kui on saadud taotleja ja/või tema esindaja selgesõnaline nõusolek, või kui see on vajalik asjaomase või muu isiku eluliste huvide kaitsmiseks, kui ta ei ole füüsiliselt või õiguslikult võimeline oma nõusolekut andma. Kui üleandmine on lõpule viidud, kustutab üleandev liikmesriik kõnealuse teabe viivitamatult.

6. Isiku tervisega seotud andmeid tohib töödelda ainult tervishoiutöötaja, kellel on riiklike õigusaktide või pädevate asutuste kehtestatud eeskirjade alusel ametisaladuse hoidmise kohustus, või muu isik, kellel on samaväärne saladuse hoidmise kohustus. Sellised tervishoiutöötajad ja muud isikud, kes saavad ja töötlevad kõnealust teavet, saavad nii asjakohast meditsiinialast koolitust kui ka delikaatsete tervisealaste isikuandmete nõuetekohast töötlemist käsitlevat koolitust.

7. Käesolevas artiklis reguleeritud teabevahetus toimub ainult asutuste vahel, kellest on komisjonile artikli 33 kohaselt teatatud määruse (EÜ) nr 1560/2003 artikliga 18 loodud elektroonilise sidevõrgu "DubliNet" kaudu. Asutused, kellest on teatatud käesoleva määruse artikli 33 kohaselt, peavad samuti täpsustama tervishoiutöötajad, kellel on luba töödelda lõikes 4 osutatud teavet. Vahetatud teavet kasutatakse üksnes käesoleva artikli lõigetes 2 ja 4 sätestatud eesmärkidel.

8. Selleks et hõlbustada liikmesriikide teabevahetust, võetakse artikli 40 lõikes 2 osutatud korras vastu tüüpvorm käesolevas artiklis sätestatud andmete edastamiseks.

9. Käesoleva artikli alusel toimuva teabevahetuse suhtes kohaldatakse artikli 32 lõigetes 8–12 sätestatud korda.

VII jagu: üleandmise ajutine peatamine

Artikkel 31

1. Kui liikmesriik on eriti kiiret tegutsemist nõudvas olukorras, millega kaasneb eriti suur koormus tema vastuvõtuvõimele, varjupaigasüsteemile või infrastruktuurile ning rahvusvahelise kaitse taotlejate üleandmine sellele liikmesriigile kooskõlas käesoleva määrusega võib seda koormust veelgi suurendada, võib ta paluda kõnealune üleandmine peatada.

Palve esitatakse komisjonile. Palves esitatakse selle aluseks olevad põhjused ja eelkõige järgmine teave:

a) sellise eriti kiiret tegutsemist nõudva olukorra üksikasjalik kirjeldus, millega kaasneb eriti suur koormus palve esitajaks oleva liikmesriigi vastuvõtuvõimele, varjupaigasüsteemile või infrastruktuurile, sealhulgas asjakohane statistika ja tõendusmaterjal;

b) olukorra tõenäolise lühiajalise arengu põhjendatud prognoos;

c) põhjendatud selgitus täiendava koormuse kohta, mida rahvusvahelise kaitse taotlejate üleandmine käesoleva määruse kohaselt võiks palve esitajaks oleva liikmesriigi vastuvõtuvõimele, varjupaigasüsteemile või infrastruktuurile põhjustada, sealhulgas asjakohane statistika ja muu tõendusmaterjal.

2. Kui komisjon on seisukohal, et mõnes liikmesriigis valitsev olukord võib kaasa tuua selle, et rahvusvahelise kaitse taotlejatele pakutava kaitse tase ei vasta ühenduse õigusaktides sätestatule, eelkõige direktiivile […/…/EÜ], millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded, ning direktiivile 2005/85/EÜ, võib ta lõikes 4 sätestatud korras otsustada peatada taotlejate üleandmise sellele liikmesriigile käesoleva määruse kohaselt.

3. Kui liikmesriik tunneb muret, et mõnes liikmesriigis valitsev olukord võib kaasa tuua selle, et rahvusvahelise kaitse taotlejatele pakutava kaitse tase ei vasta ühenduse õigusaktides sätestatule, eelkõige direktiivile […/…/EÜ], millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded, ning direktiivile 2005/85/EÜ, võib ta esitada palve peatada taotlejate üleandmine sellele liikmesriigile käesoleva määruse kohaselt.

Palve esitatakse komisjonile. Palves esitatakse selle aluseks olevad põhjused ning eelkõige üksikasjalik teave kõnealuses liikmesriigis valitseva olukorra kohta, mis osutab võimalikule mittevastavusele ühenduse õigusaktidega, eelkõige direktiiviga […/…/EÜ], millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded, ja direktiiviga 2005/85/EÜ.

4. Pärast lõike 1 või 3 kohase palve saamist või omal algatusel vastavalt lõikele 2 võib komisjon otsustada peatada taotlejate üleandmise sellele liikmesriigile käesoleva määruse kohaselt. Selline otsus tuleb teha võimalikult kiiresti ja hiljemalt ühe kuu jooksul pärast palve saamist. Üleandmiste peatamise otsuses esitatakse selle aluseks olevad põhjused ja eelkõige järgmine teave:

a) hinnang asjakohastele asjaoludele liikmesriigis, kelle suhtes võidakse üleandmised peatada;

b) hinnang selle kohta, kuidas üleandmiste peatamine võib mõjutada teisi liikmesriike;

c) üleandmiste peatamise kavandatav kuupäev;

d) peatamisega seotud eritingimused.

5. Komisjon teatab nõukogule ja liikmesriikidele otsusest peatada taotlejate üleandmine asjaomasele liikmesriigile käesoleva määruse kohaselt. Iga liikmesriik võib ühe kuu jooksul teatise saamisest suunata komisjoni otsuse arutamiseks nõukogule. Nõukogu võib ühe kuu jooksul alates kuupäevast, mil liikmesriik suunas otsuse nõukogule arutamiseks, teha kvalifitseeritud häälteenamusega teistsuguse otsuse.

6. Pärast komisjoni otsust peatada üleandmised teatavale liikmesriigile vastutavad teised liikmesriigid, kus viibivad taotlejad, kelle üleandmine on peatatud, selliste isikute rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest.

Otsuses peatada üleandmised teatavale liikmesriigile võetakse asjakohaselt arvesse vajadust tagada alaealiste ja perekonna ühtsuse kaitse.

7. Lõike 1 kohases otsuses peatada üleandmised teatavale liikmesriigile põhjendatakse abi, mida selle liikmesriigi abitaotluse alusel antakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse 573/2007/EÜ[35] artiklis 5 sätestatud erakorraliste meetmete jaoks.

8. Üleandmised võib peatada kuni kuueks kuuks. Kui meetmete võtmise põhjused on kuue kuu pärast endiselt alles, võib komisjon asjaomase liikmesriigi lõikes 1 osutatud taotluse alusel või omal algatusel otsustada pikendada nende kohaldamist veel kuue kuu võrra. Sellisel juhul kohaldatakse lõiget 5.

9. Käesolevas artiklis sätestatut ei või tõlgendada selliselt, et see võimaldaks liikmesriikidel kalduda kõrvale nende üldisest kohustusest võtta kõik vajalikud üldised ja konkreetsed meetmed, mille abil tagatakse ühenduse varjupaigaõigusest, eelkõige käesolevast määrusest, direktiivist […/…/EÜ], millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded, ja direktiivist 2005/85/EÜ tulenevate kohustuste täitmine.

ê 343/2003/EÜ (kohandatud)

ð uus

VIVII PEATÜKK

HALDUSKOOSTÖÖ

Artikkel 2132

√ Teabe jagamine ∏

1. Iga liikmesriik edastab igale seda soovivale liikmesriigile sellised varjupaigataotleja t käsitlevad isikuandmed, mis on nõuetekohased, asjakohased ja rangelt hädavajalikud:

a) varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramiseks;

b) varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï läbivaatamiseks;

c) käesolevast määrusest tulenevate kohustuste täitmiseks.

2. Lõikes 1 osutatud andmed võivad hõlmata üksnes:

a) taotleja ja vajaduse korral tema pereliikmete isikuandmeid (täielik nimi ja vajaduse korral endine nimi; hüüd- või varjunimed; praegune ja varasem kodakondsus; sünniaeg ja -koht);

b) isikutunnistusi ja reisidokumente (number, kehtivusaeg, väljaandmise väljastamiskuupäev, väljastanud väljaandnud asutus, väljaandmise väljastamiskoht jne);

c) muud taotleja isikusamasuse kindlakstegemiseks vajalikku teavet, sealhulgas vastavalt määrusele (EÜ) nr 2725/2000 [.../...], √ [mis käsitleb sõrmejälgede võrdlemise EURODAC-süsteemi kehtestamist Dublini määruse tõhusa kohaldamise eesmärgil,] ∏ töödeldud sõrmejälgi;

d) elukohti ja reisiteekondi;

e) liikmesriigi väljastatud väljaantud elamislube või viisasid;

f) kohta, kus taotlus on esitatud;

g) võimalike varasemate varjupaigataotluste ð rahvusvahelise kaitse taotluste ï esitamise kuupäevi, praeguse varjupaigataotluse esitamise kuupäeva, taotluse menetlemisjärku ja võimaliku otsuse sisu, kui selline otsus on tehtud.

3. Lisaks sellele võib vastutav liikmesriik paluda mõnel muul teisel liikmesriigil talle teatada sellest, millega varjupaigataotleja oma taotlust põhjendab, ja võimalike taotleja suhtest tehtud otsuste põhjendustest, kui see on varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï läbivaatamiseks vajalik. Liikmesriik võib keelduda talle esitatud palvele vastamast, kui sellise teabe edastamine võib kahjustada tema olulisi huve või asjaomaste või muude isikute põhivabaduste ja –õiguste vabaduste ja põhiõiguste kaitsmist. Igal juhul on peab ð palve saajaks olev liikmesriik ï soovitud teabe edastamiseks saama vaja varjupaigataotleja ð rahvusvahelise kaitse taotleja ï kirjalikku nõusolekut. √ Sellisel juhul peab taotleja teadma, millise teabe edastamiseks ta nõusoleku annab. ∏

4. Kõik Iga teabe saamiseks esitatud palved ð esitatakse ainult konkreetse rahvusvahelise kaitse taotluse kontekstis ï .ð Palve ï sisaldabvad põhjendust ja, kui nende selle eesmärk on kindlaks teha sellise tingimuse olemasolu, mis tõenäoliselt paneb vastutuse muudab vastutavaks palve saajaks olevale liikmesriigile, märgitakse nendesselles, millistel tõenditel, kaasa arvatud usaldusväärsetest allikatest pärinev asjakohane teave viiside kohta, kuidas varjupaigataotlejad liikmesriikide territooriumile sisenevadsid, või millisel taotleja avalduste üksikasjalikul ja tõendataval osal see põhineb. Selline usaldusväärsetest allikatest pärinev teave ei ole iseenesest piisav selleks, et määrata liikmesriigi vastutus ja pädevus käesoleva määruse alusel, kuid see võib aidata hinnata muid teatava varjupaigataotlejaga seotud asjaolusid.

5. Palve saajaks olev liikmesriik on kohustatud vastama kuue ð nelja ï nädala jooksul. ð Vastusega viivitamist tuleb nõuetekohaselt põhjendada. ï ð Kui uurimisel, mida teostab palve saajaks olev liikmesriik, kes ei pidanud tähtajast kinni, selguvad asjaolud, mille kohaselt on tema vastutav liikmesriik, ei tohi see liikmesriik artiklites 21 ja 23 sätestatud tähtaja möödumist tuua vastuvõtmis- või tagasivõtmispalve rahuldamata jätmise põhjenduseks. ï

6. Teabe andmine toimub liikmesriigi palvel ja üksnes asutuste vahel, kelle määramisest on asjaomane liikmesriik teatanud komisjonile ð vastavalt artikli 33 lõikele 1 ï , kes teavitab sellest teisi liikmesriike.

7. Saadud teavet võib kasutada üksnes lõikes 1 sätestatud eesmärkidel. Igas liikmesriigis võib sellist teavet selle laadist ja vastuvõtva asutuse volitustest sõltuvalt edastada üksnes asutustele ja kohtutele, kelle ülesandeks on:

a) varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramine;

b) varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï läbivaatamine;

c) käesolevast määrusest tulenevate kohustuste täitmine.

8. Teavet andev liikmesriik hoolitseb selle täpsuse ja ajakohasuse eest tagab selle õigsuse ja ajakohasuse. Kui ilmneb, et liikmesriik on andnud ebatäpset teavet või teavet, mida ei oleks tohtinud anda, teatatakse sellest viivitamata teavet saanud liikmesriikidele. Viimati nimetatud Liikmesriigid peavad kõnealuse teabe parandama või kustutama.

9. Varjupaigataotlejal on õigus saada taotluse korral teavet kõikide teda käsitlevate andmete kohta, mida on töödeldud.

Kui ta leiab, et nende andmete töötlemisel on rikutud käesolevat määrust või Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta)[8] eeskätt nende ebatäielikkuse puudulikkuse või ebatäpsuse tõttu, on tal õigus lasta need parandada või kustutada või keelata nende kasutamise.

Andmeid parandav, √ või ∏ kustutav või nende kasutamist keelav asutus teatab sellest sõltuvalt asjaoludest kas teavet andnud või saanud liikmesriigile.

ò uus

Varjupaigataotlejal on õigus esitada hagi või kaebus pädevale asutusele või kohtule liikmesriigis, kes ei võimaldanud tutvuda temaga seotud andmetega või keeldus nende andmete parandamisest või kustutamisest.

ê 343/2003/EÜ (kohandatud)

ð uus

10. Igas asjaomases liikmesriigis märgitakse edastatud teabe andmine ja vastuvõtmine toimikusse, mis käsitleb asjaomast isikut asjaomase isiku toimikusse, ja/või registrisse.

11. Saadud Vahetatud andmeid säilitatakse üksnes nii kaua, kui see on vajalik nende eesmärkide saavutamiseks, milleks need saadi neid vahetati.

12. Kui andmeid ei töödelda automaatselt või kui need ei sisaldu failis toimikus ega ole mõeldud faili sinna sisestamiseks, peab iga liikmesriik võtma sobivad meetmed käesoleva artikli järgimise tagamiseks tõhusa kontrolli abil.

Artikkel 2233

√ Pädevad asutused ja nende vahendid ∏

1. √ Iga ∏ Lliikmesriigidk teatavadb komisjonile ð viivitamata ï ð konkreetsetest ï asutustest, kes vastutavad käesolevast määrusest tulenevate kohustuste ð ja määruse muudatuste ï täitmise eest,. ja √ Liikmesriigid ∏ tagavad, et nendel asutustel on vajalikud vahendid oma ülesannete täitmiseks, eelkõige selleks, et ettenähtud tähtaegade jooksul vastata teabe saamiseks esitatud palvetele ja palvetele võtta varjupaigataotlejaid vastu või tagasi.

ò uus

2. Komisjon avaldab lõikes 1 osutatud asutuste koondnimekirja Euroopa Liidu Teatajas . Nimekirja muutumise korral avaldab komisjon üks kord aastas ajakohastatud koondnimekirja.

3. Lõikes 1 osutatud asutused saavad vajalikku koolitust seoses käesoleva määruse kohaldamisega.

ê 343/2003/EÜ (kohandatud)

ð uus

24. Artikli 2740 lõikes 2 osutatud korras kehtestatakse eeskirjad, mis käsitlevad lõikes 1 osutatud asutuste vaheliste turvaliste elektrooniliste teabeedastuskanalite loomist palvete ð , vastuste ja muu kirjavahetuse ï saatmiseks ja selle tagamiseks, et saatjad saavad automaatselt elektroonilise kättesaamisteatise.

Artikkel 2334

√ Halduskokkulepped ∏

1. Liikmesriigid võivad omavahel sõlmida kahepoolseid halduskokkuleppeid, mis käsitlevad käesoleva määruse rakendamise praktilisi üksikasju, et hõlbustada ja tõhustada selle kohaldamist. Sellised kokkulepped võivad käsitleda:

a) kontaktametnike vahetust;

b) varjupaigataotlejate vastuvõtmiste ja tagasivõtmiste käsitlevate palvete edastamise ja läbivaatamisega seotud menetluste lihtsustamist ja asjakohasteomaste tähtaegade lühendamist.

2. Lõikes 1 osutatud kokkulepetest teatatakse komisjonile. Komisjon kontrollib, et ð kiidab ï lõike 1 punktis b osutatud kokkulepetegaped ð heaks ï √ pärast seda, kui ta on kontrollinud, et nendega ∏ ei rikuta käesolevat määrust.

ê 1560/2003 (kohandatud)

ð uus

√ VIII PEATÜKK ∏

Lepitamine

Artikkel 14 35

√ Lepitamine ∏

1. Kui liikmesriigid ei suuda lahendada vaidlust , mis käsitleb kas üleandmise või määruse (EÜ) nr 343/2003 artikli 15 kohase sugulaste kokkuviimise vajalikkust või seda, millises liikmesriigis tuleks asjaomased isikud taas kokku viia, ð mis tahes küsimuses, mis on seotud käesoleva määruse kohaldamisega, ï võivad nad rakendada käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud lepitusmenetlust.

2. Lepitusmenetlus algatatakse taotusega, mille mõni vaidluses osalev liikmesriik esitab määruse (EÜ) nr 343/2003 artikliga 2740 asutatud komitee esimehele. Lepitusmenetluse rakendamisega nõustumisel võtavad asjaomased liikmesriigid kohustuse võtta väljapakutavat lahendust võimalikult suurel määral arvesse.

Komitee esimees määrab kolm komitee liiget, kes esindavad kolme asjaga mitteseotud liikmesriiki. Vaidlusosaliste väited esitatakse neile kirjalikult või suuliselt ja pärast asja arutamist pakuvad nad ühe kuu jooksul välja lahenduse, mis on vajaduse korral läbinud hääletusele pandud.

Asja Aarutamist juhib komitee esimees või tema asetäitja. Ta võib esitada oma seisukoha, kuid ei tohi hääletada.

Väljapakutud lahendus on lõplik ja pöördumatu, sõltumata sellest, kas vaidlusosalised kiidavad selle heaks või lükkavad selle tagasi.

ê 343/2003/EÜ

VIIIX PEATÜKK

ÜLEMINEKU- JA LÕPPSÄTTED

ò uus

Artikkel 36

Karistused

Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid tagamaks, et käesoleva määruse kohaselt töödeldud andmete väärkasutamise suhtes kohaldatakse riiklike õigusaktide kohaseid tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi, sealhulgas haldus- ja/või kriminaalkaristusi.

ê 343/2003/EÜ (kohandatud)

Artikkel 2437

√ Üleminekumeetmed ∏

1. Käesolev määrus asendab mõnes Euroopa ühenduste liikmesriigis esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava riigi määramist käsitleva konventsiooni, mis allkirjastati Dublinis 15. juunil 1990 (Dublini konventsioon).

2. Varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise korra järjepidevuse tagamiseks juhul, kKui taotlus on esitatud pärast artikli 29 44 teises lõigus osutatud kuupäeva, võetakse arvesse asjaolusid, millest tõenäoliselt tuleneb liikmesriigile käesoleva määruse kohane vastutus, isegi kui need on ilmnenud enne seda kuupäeva, välja arvatud artikli 1014 lõikes 2 kirjeldatud asjaolud.

3. Kui määruses (EÜ) nr 2725/2000 osutatakse Dublini konventsioonile, käsitatakse selliseid viiteid viidetena käesolevale määrusele.

Artikkel 2538

√ Tähtaegade arvutamine ∏

1. Kõiki käesolevas määruses sätestatud tähtaegu arvestatakse järgmiselt:

a) kui päevades, nädalates või kuudes väljendatavat tähtaega arvestatakse sündmuse toimumise või toimingu sooritamise hetkest, ei loeta sündmuse toimumise või toimingu sooritamise päeva kõnealuse tähtaja osaks;

b) nädalates või kuudes väljendatav tähtaeg lõpeb tähtaja viimase nädala või kuu selle päevaga, mille nimi mis oli sama nädalapäev või järjekorranumber mille kuupäev vastab päevale, mil toimus sündmus või sooritati toiming, millest alates tähtaega arvestatakse. Kui kuudes väljendatava tähtaja puhul ei ole tähtaja viimases kuus seda päeva, millal tähtaeg peaks lõppema, lõpeb tähtaeg kõnealuse kuu viimase päevaga;

c) tähtaegades sisalduvad laupäevad, pühapäevad ja kõikide asjaomaste liikmesriikide riigipühad.

2. Palveid ja vastuseid saadetakse mis tahes viisil, mille puhul on võimalik saada kättesaamisteatis.

Artikkel 2639

√ Territoriaalne kohaldamisala ∏

Prantsuse Vabariigi puhul kehtib käesolev määrus kohaldatakse käesolevat määrust üksnes tema Euroopas paikneva territooriumi suhtes.

Artikkel 2740

√ Komitee ∏

1. Komisjoni abistab komitee.

2. Kui viidatakse kKäesolevale lõikele viitamisel, kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 5 ja 7.

Otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõikes 6 sätestatud tähtajaks kehtestatakse kolm kuud.

ê 1103/2008/EÜ lisa punkti 3 alapunkt 4

3. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1 kuni 4 ja artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

ê 343/2003/EÜ (kohandatud)

Artikkel 2841

√ Järelevalve ja hindamine ∏

Hiljemalt kolme aasta möödudes kolm aastat pärast artikli 29 44 esimeses lõigus osutatud kuupäevast esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule käesoleva määruse kohaldamist käsitleva aruande ja vajaduse korral muudatusettepanekud. Liikmesriigid edastavad komisjonile kõik aruande koostamiseks vajalikud andmed hiljemalt kuus kuud enne nimetatud tähtaja lõppu.

Pärast kõnealuse aruande esitamist annab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule käesoleva määruse kohaldamise kohta aru samal ajal, kui ta esitab määruse (EÜ) nr 2725/2000 [.../...] √ [(mis käsitleb sõrmejälgede võrdlemise EURODAC-süsteemi kehtestamist Dublini määruse tõhusa kohaldamise eesmärgil)] ∏ artikliga 24 lõikega 5 28 ettenähtud aruanded Eurodac-süsteemi rakendamise kohta.

ò uus

Artikkel 42

Statistika

Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 862/2007[36] artikli 4 lõikega 4 esitavad liikmesriigid komisjonile (Eurostat) statistikat käesoleva määruse ja määruse (EÜ) nr 1560/2003 kohaldamise kohta.

⎢

Artikkel 43Kehtetuks tunnistamine

Määrus (EÜ) nr 343/2003 tunnistatakse kehtetuks.

Komisjoni määruse (EÜ) nr 1560/2003 artikli 11 lõige 1 ning artiklid 13, 14 ja 17 tunnistatakse kehtetuks.

Viiteid kehtetuks tunnistatud määrusele või selle artiklitele käsitatakse viidetena käesolevale määrusele ja neid tuleb lugeda II lisas esitatud vastavustabeli kohaselt.

ê 343/2003/EÜ (kohandatud)

ð uus

Artikkel 2944

√ Jõustumine ja kohaldamine ∏

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas .

Seda Määrust kohaldatakse varjupaigataotluste ð rahvusvahelise kaitse taotluste ï suhtes, mis on esitatud selle jõustumisele järgneva kuuenda kuu esimesest päevast alates, ja sellest kuupäevast alates kohaldatakse seda kõikide varjupaigataotlejate vastuvõtmiste või tagasivõtmiste käsitlevate palvete suhtes, sõltumata varjupaigataotluse esitamise ajahetkest kuupäevast. Enne seda kuupäeva esitatud varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï läbivaatamise eest vastutav liikmesriik määratakse Dublini konventsioonis √ määruses (EÜ) nr 343/2003 ∏ sätestatud kriteeriumide kohaselt.

Käesolev määrus on Euroopa Ühenduse asutamislepingu kohaselt tervikuna siduv ja liikmesriikides vahetult kohaldatav.

Brüssel, […]

Euroopa Parlamendi nimel

president […]

Nõukogu nimel

eesistuja […]

⎡

I LISA

Kehtetuks tunnistatud määrus (millele on osutatud artiklis 43)

Nõukogu määrus (EÜ) nr 343/2003

(ELT L 50, 25.2.2003)

Komisjoni määruse (EÜ) nr 1560/2003 artikli 11 lõige 1 ning artiklid 13, 14 ja 17

(ELT L 222, 5.9.2003)

⎡

II LISA

Vastavustabel

Määrus (EÜ) nr 343/2003 | Käesolev määrus |

Artikkel 1 | Artikkel 1 |

Artikli 2 punkt a | Artikli 2 punkt a |

Artikli 2 punkt b | Välja jäetud |

Artikli 2 punkt c | Artikli 2 punkt b |

Artikli 2 punkt d | Artikli 2 punkt c |

Artikli 2 punkt e | Artikli 2 punkt d |

Artikli 2 punkt f | Artikli 2 punkt e |

Artikli 2 punkt g | Artikli 2 punkt f |

- | Artikli 2 punkt g |

Artikli 2 punktid h–k | Artikli 2 punktid h–k |

- | Artikli 2 punkt l |

Artikli 3 lõige 1 | Artikli 3 lõige 1 |

Artikli 3 lõige 2 | Artikli 17 lõige 1 |

Artikli 3 lõige 3 | Artikli 3 lõige 3 |

Artikli 3 lõige 4 | Artikli 4 lõike 1 sissejuhatav lause |

- | Artikli 4 lõike 1 punktid a–g |

- | Artikli 4 lõiked 2 ja 3 |

Artikli 4 lõiked 1–5 | Artikli 20 lõiked 1–5 |

- | Artikli 20 lõike 5 kolmas lõik |

- | Artikkel 5 |

- | Artikkel 6 |

Artikli 5 lõige 1 | Artikli 7 lõige 1 |

Artikli 5 lõige 2 | Artikli 7 lõige 2 |

- | Artikli 7 lõige 3 |

Artikli 6 esimene lõik | Artikli 8 lõige 1 |

- | Artikli 8 lõige 3 |

Artikli 6 teine lõik | Artikli 8 lõige 4 |

Artikkel 7 | Artikkel 9 |

Artikkel 8 | Artikkel 10 |

Artikkel 9 | Artikkel 13 |

Artikkel 10 | Artikkel 14 |

Artikkel 11 | Artikkel 15 |

Artikkel 12 | Artikkel 16 |

Artikkel 13 | Artikli 3 lõige 2 |

Artikkel 14 | Artikel 12 |

Artikli 15 lõige 1 | Artikli 17 lõike 2 esimene lõik |

Artikli 15 lõige 2 | Artikli 11 lõige 1 |

Artikli 15 lõige 3 | Artikli 8 lõige 2 |

Artikli 15 lõige 4 | Artikli 17 lõike 2 neljas lõik |

Artikli 15 lõige 5 | Artikli 8 lõige 5 ja artikli 11 lõige 2 |

Artikli 16 lõike 1 punkt a | Artikli 18 lõike 1 punkt a |

Artikli 16 lõike 1 punkt b | Artikli 18 lõige 2 |

Artikli 16 lõike 1 punkt c | Artikli 18 lõike 1 punkt b |

Artikli 16 lõike 1 punkt d | Artikli 18 lõike 1 punkt c |

Artikli 16 lõike 1 punkt e | Artikli 18 lõike 1 punkt d |

Artikli 16 lõige 2 | Artikli 19 lõige 1 |

Artikli 16 lõige 3 | Artikli 19 lõike 2 esimene lõik |

- | Artikli 19 lõike 2 teine lõik |

Artikli 16 lõige 4 | Artikli 19 lõige 3 |

Artikli 19 lõike 3 teine lõik |

Artikkel 17 | Artikkel 21 |

Artikkel 18 | Artikkel 22 |

Artikli 19 lõige 1 | Artikli 25 lõige 1 |

Artikli 19 lõige 2 | Artikli 25 lõige 2 ja artikli 26 lõige 1 |

- | Artikli 26 lõiked 2–6 |

Artikli 19 lõige 3 | Artikli 28 lõige 1 |

Artikli 19 lõige 4 | Artikli 28 lõige 2 |

- | Artikli 28 lõige 3 |

Artikli 19 lõige 5 | Artikli 28 lõige 4 |

Artikli 20 lõike 1 sissejuhatav lause | Artikli 23 lõige 1 |

- | Artikli 23 lõige 2 |

- | Artikli 23 lõige 3 |

- | Artikli 23 lõige 4 |

Artikli 20 lõike 1 punkt a | Artikli 23 lõike 5 esimene lõik |

Artikli 20 lõike 1 punkt b | Artikli 24 lõige 1 |

Artikli 20 lõike 1 punkt c | Artikli 24 lõige 2 |

Artikli 20 lõike 1 punkt d | Artikli 28 lõike 1 esimene lõik |

Artikli 20 lõike 1 punkt e | Artikli 25 lõiked 1 ja 2, artikli 26 lõige 1 ning artikli 28 lõike 1 teine ja kolmas lõik |

Artikli 20 lõige 2 | Artikli 28 lõige 2 |

Artikli 20 lõige 3 | Artikli 23 lõike 5 teine lõik |

Artikli 20 lõige 4 | Artikli 28 lõige 4 |

- | Artikkel 27 |

- | Artikkel 29 |

- | Artikkel 30 |

- | Artikkel 31 |

Artikli 21 lõiked 1–9 | Artikli 32 lõiked 1–8 ning lõike 9 esimene, teine ja kolmas lõik |

Artikli 32 lõike 9 neljas lõik |

Artikli 21 lõiked 10–12 | Artikli 32 lõiked 10–12 |

Artikli 22 lõige 1 | Artikli 33 lõige 1 |

- | Artikli 33 lõige 2 |

- | Artikli 33 lõige 3 |

Artikli 22 lõige 2 | Artikli 33 lõige 4 |

Artikkel 23 | Artikkel 34 |

Artikli 24 lõige 1 | Välja jäetud |

Artikli 24 lõige 2 | Artikkel 37 |

Artikli 24 lõige 3 | Välja jäetud |

Artikli 25 lõige 1 | Artikkel 38 |

Artikli 25 lõige 2 | Välja jäetud |

Artikkel 26 | Artikkel 39 |

Artikli 27 lõiked 1 ja 2 | Artikli 40 lõiked 1 ja 2 |

Artikli 27 lõige 3 | Välja jäetud |

Artikkel 28 | Artikkel 41 |

Artikkel 29 | Artikkel 44 |

- | Artikkel 35 |

- | Artikkel 36 |

- | Artikkel 42 |

- | Artikkel 43 |

Määrus (EÜ) nr 1560/2003 | Käesolev määrus |

Artikli 11 lõige 1 | Artikli 11 lõige 1 |

Artikli 13 lõige 1 | Artikli 17 lõike 2 esimene lõik |

Artikli 13 lõige 2 | Artikli 17 lõike 2 teine lõik |

Artikli 13 lõige 3 | Artikli 17 lõike 2 kolmas lõik |

Artikli 13 lõige 4 | Artikli 17 lõike 2 esimene lõik |

Artikkel 14 | Artikkel 35 |

Artikli 17 lõige 1 | Artiklid 9 ja 10 ning artikli 17 lõike 2 esimene lõik |

Artikli 17 lõige 2 | Artikli 32 lõige 3 |

[1] ELT L 50, 25.2.2003, lk 1.

[2] Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Dublini süsteemi hindamisaruanne”, KOM(2007) 299 (lõplik), SEK(2007) 742. Dublini süsteemi ülesanne on määrata, milline liikmesriik vastutab mõne liikmesriigi territooriumil esitatud kolmanda riigi kodaniku varjupaigataotluse läbivaatamise eest. Süsteem hõlmab Dublini määrust ja Eurodaci määrust.

[3] Roheline raamat Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tuleviku kohta, KOM(2007) 301.

[4] Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele, 17. juuni 2008, "Ühtne lähenemisviis kaitse andmisele Euroopa Liidus", KOM(2008) 360.

[5] Ettepanek Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse kohta, mis käsitleb sõrmejälgede võrdlemise EURODAC-süsteemi kehtestamist määruse (EÜ) nr […/…] [, millega sätestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest,] tõhusa kohaldamise eesmärgil, KOM(2008) 825.

[6] Ettepanek Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi kohta, millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded, KOM(2008) 815.

[7] Nõukogu direktiiv 2004/83/EÜ miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu kohta (ELT L 304, 30.9.2004, lk 12).

[8] Nõukogu direktiiv 2005/85/EÜ liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta (ELT L 326, 13.12.2005, lk 13).

[9] EÜT C 254, 19.8.1997, lk 1. Konventsioon jõustus 1. septembril 1997 kaheteistkümnes algselt allakirjutanud riigis, 1. oktoobril 1997 Austrias ja Rootsis ning 1. jaanuaril 1998 Soomes.

[10] EÜT L 316, 15.12.2000, lk 1.

[11] ELT L 31, 6.2.2003, lk 18.

[12] ELT L 222, 5.9.2003, lk 3.

[13] EÜT L 62, 5.3.2002, lk 1.

[14] ELT L 304, 14.11.2008, lk 80.

[15] P6_TA-PROV(2008)0385.

[16] Leping Euroopa Ühenduse ja Taani Kuningriigi vahel, mis käsitleb kriteeriumide ja mehhanismide kehtestamist selle riigi määramiseks, kes vastutab Taanis või mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest, ning sõrmejälgede võrdlemise Eurodac-süsteemi kehtestamist Dublini konventsiooni tõhusa kohaldamise eesmärgil, ELT L 66, 8.3.2006, lk 38.

[17] Euroopa Ühenduse ning Islandi Vabariigi ja Norra Kuningriigi vaheline leping, mis käsitleb liikmesriigis või Islandil või Norras esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava riigi määratlemise kriteeriume ja mehhanisme, EÜT L 93, 3.4.2001, lk 40.

[18] Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vaheline leping liikmesriigis või Šveitsis esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava riigi määratlemise kriteeriumide ja mehhanismide kohta, ELT L 53, 27.2.2008, lk 5.

[19] Protokoll Euroopa Ühenduse, Šveitsi Konföderatsiooni ja Liechtensteini Vürstiriigi vahel Liechtensteini ühinemise kohta Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise lepinguga, mis käsitleb liikmesriigis või Šveitsis esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava riigi määratlemise kriteeriume ja mehhanisme (KOM(2006) 754, seni sõlmimata).

[20] Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelisele lepingule, mis käsitleb liikmesriigis või Šveitsis esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava riigi määratlemise kriteeriume ja mehhanisme, lisatud Euroopa Ühenduse, Šveitsi Konföderatsiooni ja Liechtensteini Vürstiriigi vaheline protokoll (2006/0257 CNS, sõlmitud 24. oktoobril 2008, seni Euroopa Liidu Teatajas avaldamata) ning Euroopa Ühenduse ning Islandi Vabariigi ja Norra Kuningriigi vahelise lepingu (mis käsitleb liikmesriigis või Islandil või Norras esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava riigi määratlemise kriteeriume ja mehhanisme) protokoll (ELT L 57, 28.2.2006, lk 16).

[21] ELT C […], […], lk […].

[22] ELT C […], […], lk […].

[23] ELT C […], […], lk […].

[24] ELT L 50, 25.2.2003, lk 1.

[25] ELT L 304, 30.9.2004, lk 12.

[26] ELT C […], […], lk […].

[27] ELT L 222, 5.9.2003, lk 3.

[28] EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31.

[29] EÜT L 316, 15.12.2000, lk 1.

[30] ELT L 218, 13.8.2008, lk 60.

[31] ELT L 184, 17.7.1999, lk 23.

[32] EÜT C 364, 18.12.2000, lk 1.

[33] ELT L 105, 13.4.2006, lk 1.

[34] ELT L 326, 13.12.2005, lk 13.

[35] ELT L 144, 6.6.2007, lk 1.

[36] ELT L 199, 31.7.2007, lk 23.