LISA

ELi toetus ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 1540 (2004) rakendamisele

1.   Taust

Resolutsiooni nr 1540 komitee tegi oma 2006. aasta aprillikuu aruandes järelduse, et kuuekümne kahel riigil on veel esitamata oma esimene riiklik aruanne ja viiskümmend viis riiki, kes olid selle küll esitanud, pidid lisaks andma täiendavat teavet ja selgitusi. Kuna need riigid on koondunud kolme geograafilisse piirkonda (Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkond) ning kuna riiklike aruannete puudujääkide puhul esinevad teatavad piirkondlikud seaduspärasused, tegi resolutsiooni nr 1540 komitee ettepaneku, et riikide abistamise meetmed UNSCR 1540 rakendusnõuete täitmiseks tuleks koondada neisse piirkondadesse ja valdkondadesse, kus on määratud kindlaks konkreetsed vajadused.

Sellele tuginedes toetas EL resolutsiooni nr 1540 komitee tegevust aastatel 2004–2007 kahel moel:

—	EL tegi demarše kolmandatele riikidele, et õhutada neid esitama UNSCR 1540 kohaseid aruandeid;

—

EL võttis 12. juunil 2006 vastu oma ühismeetme 2006/419/ÜVJP, milles sätestati rahaline toetus viiele teavitustegevusele, mis olid suunatud viiele erinevale arengumaade piirkonnale. Seminaride kujul teostatud teavitustegevuse eesmärk oli parandada arengumaade teadlikkust oma UNSCR 1540 kohastest kohustustest ning anda panus kolmandate riikide valitsusasutuste suutlikkuse parandamisse UNSCR 1540 rakendamist käsitlevate riiklike aruannete koostamisel.

Resolutsiooni nr 1540 komitee esimehe poolt 17. detsembril 2007 ÜRO Julgeolekunõukogule esitatud ülevaate kohaselt on tehtud märkimisväärseid edusamme seoses ÜRO liikmesriikide aruandmiskohustustega, kuid eelseisval perioodil tuleb teha täiendavaid jõupingutusi, et jõuda resolutsiooni kõikide aspektide täieliku rakendamiseni. 2008. aasta märtsiks olid sada nelikümmend neli riiki esitanud oma esimese aruande ning üheksakümmend üheksa riiki olid juba esitanud nõutud lisateabe. Sellest tulenevalt tunnistati resolutsiooni nr 1540 komitee poolt 2007. aasta oktoobris peetud temaatilises arutelus teavitustegevuse küsimuses vajadust järkjärgulise lähenemisviisi järele ning soovitati, et tulevikus tuleks teavitustegevuses keskenduda vähem aruandluse küsimusele ja enam nende liikmesriikide abistamisele, kellel on resolutsiooni rakendamisel probleeme.

2007. aasta detsembri ülevaates rõhutati ka seda, kuidas komitee praktilises töös tuleks aruandluse asemel keskenduda UNSCR 1540 kõikide aspektide rakendamisele. Seoses sellega võiks liikmesriike resolutsiooni rakendamisel ilmnevate raskustega hakkamasaamisel aidata individuaalselt sobitatud teavitus- ja abitegevused, mis vastavad piirkondlikele ja muudele spetsiifilistele oludele. Komitee märkis oma töökavas, et rakendamist käsitlevad riiklikud kavad ja teekaardid võivad olla riikidele kasulikud planeerimisvahendid ning et seda mõtet tuleb täiendavalt edendada. Asjaomased riigid peaksid saama rohkem abi oma riiklike tegevuskavade väljatöötamiseks. Samuti tuleks suurendada liikmesriikide suutlikkust koostada tulemuslikke abitaotlusi.

2.   Projektide kirjeldus

UNSCR 1540 rakendamise toetamise projektid viiakse ellu kuue seminari näol, mille eesmärk on parandada ekspordikontrolliprotsessi haldamise kõikide aspektide eest vastutavate ametnike suutlikkust kuues allpiirkonnas (Aafrika, Kesk-Ameerika, MERCOSURi riigid, Lähis-IDA ja Pärsia lahe piirkond, Vaikse ookeani saared ja Kagu-Aasia), et kõnealused ametnikud oleksid võimelised praktilisel tasandil tegelema UNSCR 1540 rakendamise meetmetega. Kavandatavad seminarid on suunatud konkreetselt piiri-, tolli- ja reguleerivate asutuste ametnikele ning hõlmavad ekspordikontrolliprotsessi põhielemente, kohaldatavaid seadusi (sealhulgas riigi ja rahvusvahelise õigusega seotud aspekte), nõuetekohasuse kontrolle (sealhulgas lubade andmist käsitlevaid sätted, lõppkasutaja kontrollimist ja teadlikkuse parandamise programme) ning rakendamist (sealhulgas kauba kindlakstegemist, riskihindamist ja avastamismeetodeid).

Seminaridel julgustatakse riike omavahel suhtlema ja jagama kogemusi kõnealuse resolutsiooni rakendamise praktilistes küsimustes. Riikidel on võimalus võrrelda oma ekspordikontrolliprotsesse ning võrdlemise käigus määrata kindlaks meetmed, mis võiksid teiste kogemustest õppides kasulikuks osutuda. Kui riigid vajavad abi tõhusaimate meetmete rakendamisel, võib koostada vastavad abiprogrammid.

Kavandatud tegevusega peaks ka võimaldama kõnealustel ametnikel selgelt määratleda puudujääke ja vajadusi, võttes arvesse erinevaid vaatenurki (valitsus ja tööstus), nii et oleks võimalik koostada tulemuslikud taotlused koolituse, varustuse ja muudes tegevusvaldkondades. Need taotlused esitatakse riikidele edastamise eesmärgil resolutsiooni nr 1540 komiteele või otse riikidele ning rahvusvahelistele, piirkondlikele ja valitsusvälistele organisatsioonidele. Seminarid tuginevad lisaks resolutsiooni nr 1540 komitee ekspertide teadmistele rahvusvahelisel tasandil kättesaadavale oskusteabele. Seega võivad doonorriigid ning rahvusvahelised valitsustevahelised organisatsioonid osutada abi usaldusväärsete või mainekate asjatundjate seminaridele saatmise näol.

Uus ühismeede tugineb peamiselt teadlikkuse parandamisele ja aruandmiskohustustele keskendatud eelmise ühismeetme 2006/419/ÜVJP kohaselt tehtud jõupingutustele ja intensiivistab neid. Selles sätestatakse selgesõnaliselt projektide tegevus ja allpiirkondlik mõõde, kaasates kolm kuni neli päeva kestvatele seminaridele ligikaudu kolm riigiametnikku (töötajate/ekspertide tasand) igast osalevast riigist.

Puudujääkide ja vajaduste selge määratlemine, mida hõlbustavad käesoleva ühismeetme kaudu rahastatavad seminarid, on Euroopa Liidule eriti kasulik, eelkõige nende riikide valimiseks, kes saaksid kasu stabiliseerimisvahendi kaudu rahastatavatest suutlikkuse suurendamise projektidest. Samuti aitab ühismeede määrata kindlaks konkreetsed tegevusvaldkonnad, kus on täiendavaid ELi meetmeid kõige enam vaja. Seminaridel osalejaid julgustatakse esitama konkreetseid abitaotlusi. EL teeb kindlaks abi ulatuse, võttes arvesse teiste võimalike rahastajate kavatsusi, ning tagab maksimaalse koostoime ELi teiste finantsvahenditega (nt käesoleva ühismeetme ja stabiliseerimisvahendi meetmete täiendav koosmõju kolmandates riikides teostatava ekspordikontrolli vallas).

Projektide tulemused:

—	osalejate paremad teadmised riikide, piirkondade ja rahvusvahelise tasandi jõupingutuste kohta massihävitusrelvade ja nende kandevahendite leviku tõkestamiseks;

—	suurem selgus ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 1540 (2004) praeguste rakendus- ja jõustamismeetmete küsimuses ning rohkem võetud või kavandatud meetmeid nimetatud resolutsiooni edendamiseks;

—	tõhusamad riskihindamise, avastamise ja kontrollimise tehnikad;

—	riiklike ja piirkondlike ekspordikontrolliasutuste ja täitevasutuste vaheline parem suhtlus ja teabevahetus;

—	paremad teadmised lasti liikumise ja ekspordikontrollist hoidumise viiside kohta;

—	paremad teadmised teatud kaupade kahesuguse kasutamise võimaluste kohta ja paranenud suutlikkus massihävitusrelvadega ja nende kandevahenditega seotud nimetatud kahesuguse kasutusega kaupade kindlakstegemiseks;

—	tõhusam koostöö reguleerivate asutuste ja täitevasutuste ametnike ning tööstuse vahel;

—

seminari tulemused osalejate jaoks: a) võimalike riiklike tegevuskavade koostamine; b) tulevaste järelmeetmete jaoks abitaotluste väljatöötamine seminaril käsitletud spetsiifilisemates valdkondades ning vastavalt vajadusele koostöö tõhustamine valitsusvaheliste organisatsioonidega ja allpiirkondlike organisatsioonidega kõnealuse abi osutamisel; c) seminari korraldusest aruandmine.

3.   Kestus

Projekti eeldatav kogukestus on 24 kuud.

4.   Abisaajad ja osalejad

Osalevate riikide valimisel on järgitud mitmeid kriteeriume. UNSCR 1540 rakendamise riiklike põhimudelite läbivaatusega määrati kindlaks riigid, kes võivad vajada abi riskihindamise, piiri- ja ümberlaadimiskontrollide, kauba kindlakstegemise ja avastamismeetodite vallas.

Allpool nimetatud riikide projektides osalemise valimisel on arvesse võetud nende erinevaid rakendamise ja suutlikkuse tasemeid. Piirkondlike teemade (näiteks ümberlaadimine) sarnasus on ühine joon, mis teeb võimalikuks riikidevaheliste sünergiate kindlaksmääramise ja väljaarendamise.

Lisaks sellele osalesid valitud riigid varem kõnealustes allpiirkondades korraldatud teavitustegevuses.

Riikidel palutakse määrata ekspordi- ja piirikontrolliprotsessi tundvad ametnikud rakendamise tasandil. Ametnikud peaksid esindama järgmisi valitsuse valdkondi:

—	reguleerivad asutused ning

—	piirikontrolli eest vastutavad asutused (hõlmab ka tolli- ja politseiasutusi; erilist tähelepanu pööratakse valitsustevahelistele ja ametitevahelistele protsessidele).

Vastavalt vajadusele kutsutakse ELi eesistujariigi ja teda abistava peasekretäri/kõrge esindaja vastava otsuse korral lisaks osalema ka ameteid, kel on keskne roll ekspordikontrolliprotsessides.

Kaalutakse ka osalemiskutse esitamist asjaomastele valitsustevahelistele ja piirkondlikele organisatsioonidele.

Tuleb rõhutada, et osa osalevaid riike võib isegi tahtmatult silmitsi seista massihävitusrelvade levimise ohuga oma geograafilise asukoha, poliitilise olukorra või riigi energiakava tõttu. Mitmeid neist riikidest on juba kaasatud konstruktiivsesse dialoogi ELiga massihävitusrelvade leviku tõkestamise teemal, sealhulgas massihävitusrelvade leviku tõkestamist käsitlevaid klausleid sisaldava kahepoolse lepingu üle läbirääkimise ja selle sõlmimise kaudu. Seoses sellega on nimetatud seminaride korraldamine ELile heaks võimaluseks täita oma kohustusi kõnealuste klauslite kohaselt ning näidata, kui oluline on ELi jaoks arengumaade abistamine ka mitmepoolsete vahendite abil.

Seminaridel osalema valitud riigid on järgmised:

1.	Aafrikat hõlmav projekt Ghana, Kenya, Maroko, Nigeeria, Uganda, Lõuna-Aafrika, Kongo Vabariik, Egiptus, Liibüa ja Tansaania.

2.	Kesk-Ameerikat hõlmav projekt Belize, Costa Rica, El Salvador, Guatemala, Honduras, Mehhiko, Nicaragua ja Panama.

3.	MERCOSURi riike hõlmav projekt Argentina, Brasiilia, Uruguay, Paraguay, Venezuela, Boliivia, Tšiili, Colombia, Ecuador ja Peruu.

4.	Lähis-Ida ja Pärsia lahe piirkonda hõlmav projekt Bahrein, Iraak, Jordaania, Kuveit, Omaan, Saudi Araabia, Süüria, Araabia Ühendemiraadid.

5.	Vaikse ookeani saareriike hõlmav projekt Fidži, Marshalli Saared, Mikroneesia Liiduriigid, Nauru, Palau, Paapua Uus-Guinea, Saalomoni saared, Ida-Timor, Tuvalu, Vanuatu.

6.	Kagu-Aasia riike hõlmav projekt Kambodža, Indoneesia, Malaisia, Myanmar, Filipiinid, Singapur, Tai ja Vietnam.

5.   Rakendusüksus

Käesoleva ühismeetme rakendamise eest vastutab eesistujariik, keda abistab peasekretär/kõrge esindaja. Tehnilise rakendamise teeb eesistujariik ÜRO sekretariaadi (ODA) ülesandeks. ÜRO sekretariaat (ODA) kirjutab nende riikidega, kes määratakse võõrustajariikideks, alla võõrustajariigi toetuse lepingule. Võõrustajariik osaleb käesoleva ühismeetmega rahastatavate projektide rakendamisel. ÜRO sekretariaat (ODA) viib võõrustajariigis käesoleva ühismeetme raames teostatavad mis tahes kaupade, tööde või teenuste hanked läbi vastavalt kohaldatavatele ÜRO eeskirjadele ja menetlustele, mis on üksikasjalikult sätestatud ÜRO sekretariaadiga (ODA) sõlmitud rahastamislepingus (käesoleva ühismeetme artikli 3 lõige 3).