Access to European Union law
<a href="https://eur-lex.europa.eu/content/help/eurlex-content/experimental-features.html" target="_blank">More about the experimental features corner</a>
Choose the experimental features you want to try
EUR-Lex
Access to European Union law

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

You are here
Use quotation marks to search for an "exact phrase". Append an asterisk (*) to a search term to find variations of it (transp*, 32019R*). Use a question mark (?) instead of a single character in your search term to find variations of it (ca?e finds case, cane, care).
Search tips
Need more search options? Use the Advanced search

Document 02020L1828-20230502

    Consolidated text: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2020/1828, 25. november 2020, mis käsitleb tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ (EMPs kohaldatav tekst)EMPs kohaldatav tekst

    Access initial legal act
    (

    Legal status of the document In force

    )

    Access current version (18/07/2024)

    ELI: http://data.europa.eu/eli/dir/2020/1828/2023-05-02

    02020L1828 — ET — 02.05.2023 — 001.001

    Käesolev tekst on üksnes dokumenteerimisvahend ning sel ei ole mingit õiguslikku mõju. Liidu institutsioonid ei vastuta selle teksti sisu eest. Asjakohaste õigusaktide autentsed versioonid, sealhulgas nende preambulid, on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas ning on kättesaadavad EUR-Lexi veebisaidil. Need ametlikud tekstid on vahetult kättesaadavad käesolevasse dokumenti lisatud linkide kaudu

    ►B

    EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2020/1828,

    25. november 2020,

    mis käsitleb tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ

    (EMPs kohaldatav tekst)

    (ELT L 409 4.12.2020, lk 1)

    Muudetud:

     

     

    Euroopa Liidu Teataja

      nr

    lehekülg

    kuupäev

    ►M1

    EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) 2022/1925, 14. september 2022,

      L 265

    1

    12.10.2022



    ▼B

    EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2020/1828,

    25. november 2020,

    mis käsitleb tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ

    (EMPs kohaldatav tekst)



    1. PEATÜKK

    REGULEERIMISESE, KOHALDAMISALA JA MÕISTED

    Artikkel 1

    Reguleerimisese ja eesmärk

    1.  
    Käesolevas direktiivis on sätestatud normid, millega tagatakse, et kõikides liikmesriikides on kättesaadav esindushagi instituut, mille eesmärk on kaitsta tarbijate kollektiivseid huve, ning sätestatakse samal ajal asjakohased kaitsemeetmed, et hoida ära kohtuvaidluse kuritarvitamist. Käesoleva direktiivi eesmärk on aidata kõrge tarbijakaitse taseme saavutamisega kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele, ühtlustades esindushagisid käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide teatavaid aspekte. Selle saavutamiseks üritatakse käesoleva direktiiviga ka parandada tarbijate juurdepääsu õiguskaitsele.
    2.  
    Käesoleva direktiiviga ei takistata liikmesriikidel võtta vastu või säilitada menetlusnorme, mille eesmärk on tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmine liikmesriigi tasandil. Liikmesriigid tagavad siiski, et vähemalt üks menetlus, mis võimaldab pädevatel üksustel esitada esindushagisid nii ettekirjutuse kui ka õiguskaitsemeetme taotlemiseks, vastab käesolevale direktiivile. Käesoleva direktiivi rakendamine ei anna alust vähendada tarbijakaitset valdkondades, mis kuuluvad I lisas loetletud õigusaktide kohaldamisalasse.
    3.  
    Pädevatel üksustel on võimalik valida ükskõik milline liidu või liikmesriigi õiguse alusel neile kohalduv menetluskord, millega tagatakse tarbijate kollektiivsete huvide kaitse.

    Artikkel 2

    Kohaldamisala

    1.  
    Käesolevat direktiivi kohaldatakse esindushagide suhtes, mis esitatakse kauplejate vastu I lisas osutatud liidu õigusaktide sätete rikkumise korral, sealhulgas ka liikmesriigi õigusesse üle võetud sätete rikkumise korral, mis kahjustab või võib kahjustada tarbijate kollektiivseid huve. Käesoleva direktiiviga ei piirata I lisas osutatud liidu õigusaktide sätete kohaldamist. Seda kohaldatakse riigisiseste ja piiriüleste rikkumiste suhtes, sealhulgas selliste rikkumiste suhtes, mis on enne esindushagi esitamist või enne esindushagi lahendamist lõppenud.
    2.  
    Käesolev direktiiv ei mõjuta liidu ega liikmesriigi norme, millega kehtestatakse lepingulised ja lepinguvälised õiguskaitsevahendid, mida tarbijad saavad kasutada lõikes 1 osutatud rikkumiste korral.
    3.  
    Käesolev direktiiv ei piira liidu rahvusvahelise eraõiguse normide, eelkõige selliste normide kohaldamist, mis reguleerivad kohtualluvust, tsiviil- ja kaubandusasjades tehtud kohtuotsuste tunnustamist ja täitmise tagamist ning lepinguliste ja lepinguväliste kohustuste suhtes kohaldatavaid õigusnorme.

    Artikkel 3

    Mõisted

    Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

    1) 

    „tarbija“ – füüsiline isik, kes tegutseb eesmärgil, mis ei ole seotud tema kaubandus-, majandus-, ametialase või kutsetegevusega;

    2) 

    „kaupleja“ – füüsiline või juriidiline isik, olenemata sellest, kas viimane on era- või avalik-õiguslikus omandis, kes tegutseb – kaasa arvatud teiste isikute kaudu, kes tegutsevad tema nimel või ülesandel – eesmärgil, mis on seotud tema kaubandus-, majandus-, ametialase- või kutsetegevusega;

    3) 

    „tarbijate kollektiivsed huvid“ – tarbijate üldised huvid ning eelkõige õiguskaitsemeetmete kohaldamise eesmärgil tarbijate rühma huvid;

    4) 

    „pädev üksus“ – tarbijate huve esindav organisatsioon või avalik-õiguslik asutus, mille liikmesriik on määranud pädevaks esitama käesoleva direktiivi kohaselt esindushagisid;

    5) 

    „esindushagi“ – hagi tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmiseks, mille on hagejana tarbijate asemel esitanud pädev üksus ning mille eesmärk on ettekirjutuse, õiguskaitsemeetme või mõlema taotlemine;

    6) 

    „riigisisene esindushagi“ – esindushagi, mille esitab pädev üksus liikmesriigis, kus pädev üksus oli määratud;

    7) 

    „piiriülene esindushagi“ – esindushagi, mille esitab pädev üksus muus liikmesriigis kui see, kus ta oli määratud;

    8) 

    „tava“ – kaupleja tegevus või tegevusetus;

    9) 

    „lõplik lahend“ – liikmesriigi kohtu või haldusasutuse lahend, mida ei ole võimalik või ei ole enam võimalik tavapäraseid edasikaebamisvahendeid kasutades läbi vaadata;

    10) 

    „õiguskaitsemeede“ – meede, millega kohustatakse kauplejat pakkuma hagist puudutatud tarbijatele eraõiguslikke õiguskaitsevahendeid nagu hüvitis, parandamine, asendamine, hinnaalandus, lepingu lõpetamine või makstud hinna tagasimaksmine, kuivõrd see on asjakohane ning liidu või liikmesriigi õiguses ette nähtud.



    2. PEATÜKK

    ESINDUSHAGID

    Artikkel 4

    Pädevad üksused

    1.  
    Liikmesriigid tagavad, et käesolevas direktiivis sätestatud esindushagisid saavad esitada pädevad üksused, mille liikmesriigid on selleks määranud.
    2.  
    Liikmesriigid tagavad, et üksusi, eelkõige tarbijaorganisatsioone, sealhulgas organisatsioone, mis esindavad enam kui ühe liikmesriigi liikmeid, võib määrata pädevaks üksuseks riigisiseste või piiriüleste esindushagide või mõlema esitamiseks.
    3.  

    Liikmesriigid määravad lõikes 2 osutatud üksuse, kes on esitanud taotluse pädeva üksusena piiriüleste esindushagide esitamiseks, kui nimetatud üksus vastab kõigile järgmistele kriteeriumidele:

    a) 

    ta on määrava liikmesriigi õiguse kohaselt nõuetekohaselt asutatud juriidiline isik, kes suudab tõendada, et enne määramistaotluse esitamist on ta juba 12 kuud reaalselt avalikult tegutsenud tarbijate huvide kaitsmisel;

    b) 

    tema põhikirjajärgne eesmärk näitab, et tal on õigustatud huvi kaitsta tarbijate huve kooskõlas I lisas osutatud liidu õigusaktide sätetega;

    c) 

    ta on mittetulunduslikku laadi;

    d) 

    tema suhtes ei ole alustatud maksejõuetusmenetlust ning välja ei ole kuulutatud tema maksejõuetust;

    e) 

    ta on sõltumatu ja teda ei mõjuta isikud, kes ei ole tarbijad ja eelkõige ei mõjuta teda kauplejad, kes on majanduslikult huvitatud esindushagide esitamisest, sealhulgas juhul, kui tegemist on kolmandate isikute poolt rahastamisega, ning tal on selle jaoks loodud sellise mõju ennetamise kord ning iseenda, oma rahastajate ja tarbijate huvide vahelise huvide konflikti ennetamise kord;

    f) 

    ta avalikustab lihtsas ja arusaadavas keeles kõigi asjakohaste vahendite abil, eelkõige oma veebisaidil, teabe, mis tõendab vastavust punktides a–e loetletud kriteeriumidele, ning teabe oma rahastamisallikate kohta üldiselt, oma organisatsioonilise, juhtimis- ja liikmeskonna struktuuri, põhikirjajärgsete eesmärkide ja tegevuse kohta.

    4.  
    Liikmesriigid tagavad, et kriteeriumid, mida nad kasutavad üksuse määramiseks pädevaks üksuseks riigisiseste esindushagide esitamiseks, on kooskõlas käesoleva direktiivi eesmärkidega tagada selliste esindushagide tulemuslikkus ja tõhusus.
    5.  
    Liikmesriigid võivad otsustada, et lõikes 3 loetletud kriteeriumeid kohaldatakse ka riigisiseseid esindushagisid esitavate pädevate üksuste määramise suhtes.
    6.  
    Liikmesriigid võivad määrata pädeva üksuse ad hoc-põhimõttel konkreetse riigisisese esindushagi esitamise jaoks, nimetatud üksuse enda taotlusel, kui ta vastab liikmesriigi õiguses sätestatud pädeva üksuse määramise kriteeriumidele.
    7.  
    Olenemata lõikest 3 ja 4, võivad liikmesriigid määrata avaliku sektori asutused pädevate üksustena esindushagisid esitama. Liikmesriigid võivad sätestada, et avaliku sektori asutused, mis on juba määratud pädeva üksusena direktiivi 2009/22/EÜ artikli 3 tähenduses, jäävad käesoleva direktiivi kohaldamisel endiselt pädevaks üksuseks.

    Artikkel 5

    Pädevate üksustega seotud teave ja nende seire

    1.  
    Iga liikmesriik edastab komisjonile tema poolt eelnevalt piiriüleste esindushagide esitamiseks määratud pädevate üksuste loetelu, sealhulgas iga pädeva üksuse nime ja põhikirjajärgse eesmärgi 26. detsembriks 2023. Iga liikmesriik teavitab komisjoni iga kord, kui kõnealuses loetelus on tehtud muudatusi. Liikmesriigid teevad selle loetelu avalikkusele kättesaadavaks.

    Komisjon koostab nende pädevate üksuste koondloetelu ja teeb selle avalikkusele kättesaadavaks. Komisjon ajakohastab seda loetelu iga kord, kui talle edastatakse liikmesriigi pädevate üksuste loetelu kohta muudatusi.

    2.  
    Liikmesriigid tagavad, et teave riigisiseste esindushagide esitamiseks eelnevalt määratud pädevate üksuste kohta tehakse avalikkusele kättesaadavaks.
    3.  
    Liikmesriigid hindavad vähemalt iga viie aasta järel, kas pädevad üksused vastavad jätkuvalt artikli 4 lõikes 3 loetletud kriteeriumidele. Liikmesriigid tagavad, et pädev üksus kaotab oma staatuse, kui ta ei vasta enam ühele või mitmele kriteeriumile.
    4.  
    Kui liikmesriigil või komisjonil tekib kahtlusi seoses pädeva üksuse vastavusega artikli 4 lõikes 3 loetletud kriteeriumidele, uurib kõnealuse pädeva üksuse määranud liikmesriik neid kahtlusi. Liikmesriik tühistab vajaduse korral nimetatud pädeva üksuse määramise, kui ta ei vasta enam ühele või mitmele kriteeriumile. Esindushagi kostja rollis oleval kauplejal on võimalus esitada kohtule või haldusasutusele põhjendatud kahtluse korral küsimusi selle kohta, kas pädev üksus vastab artikli 4 lõikes 3 loetletud kriteeriumidele.
    5.  
    Liikmesriigid määravad lõike 4 kohaldamiseks riiklikud kontaktpunktid ning edastavad komisjonile kõnealuste kontaktpunktide nimed ja kontaktandmed. Komisjon koostab kõnealuste kontaktpunktide loetelu ja teeb selle liikmesriikidele kättesaadavaks.

    Artikkel 6

    Piiriüleste esindushagide esitamine

    1.  
    Liikmesriigid tagavad, et teises liikmesriigis piiriüleste esindushagide esitamiseks eelnevalt määratud pädevad üksused saavad esitada piiriüleseid esindushagisid nende kohtutele või haldusasutustele.
    2.  
    Liikmesriigid tagavad, et kui artikli 2 lõikes 1 osutatud väidetav liidu õiguse rikkumine mõjutab või tõenäoliselt mõjutab eri liikmesriikide tarbijaid, võib liikmesriigi kohtule või haldusasutusele esindushagi esitada mitu pädevat üksust eri liikmesriikidest, et kaitsta eri liikmesriikidest pärit tarbijate kollektiivseid huve.
    3.  
    Kohtud või haldusasutused aktsepteerivad artikli 5 lõikes 1 osutatud loetelu tõendina pädeva üksuse õiguslikust staatusest, mis annab õiguse piiriülese esindushagi esitamiseks, ilma et sellega piirataks kohtute või haldusasutuste, mille poole pöörduti esimesena, õigust kontrollida, kas pädeva asutuse põhikirjajärgne eesmärk õigustab konkreetsel juhul hagi esitamist.

    Artikkel 7

    Esindushagi

    1.  
    Liikmesriigid tagavad, et artikli 4 kohaselt määratud pädevad üksused saavad esitada käesoleva direktiiviga sätestatud esindushagisid nende kohtutele või haldusasutustele.
    2.  
    Esindushagi esitamisel annab pädev üksus kohtule või haldusasutusele piisavalt teavet esindushagist puudutatud tarbijate kohta.
    3.  
    Kohtud või haldusasutused hindavad konkreetse esindushagi lubatavuse nõudeid vastavalt käesoleva direktiivi sätetele ja liikmesriigi õigusele.
    4.  

    Liikmesriigid tagavad, et pädevatel üksustel on õigus taotleda vähemalt järgmiste meetmete võtmist:

    a) 

    ettekirjutused;

    b) 

    õiguskaitsemeetmed.

    5.  
    Liikmesriigid võivad võimaldada pädevatel üksustel vajaduse korral taotleda lõikes 4 loetletud meetmete võtmist ühe esindushagi raames. Liikmesriigid võivad sätestada, et need meetmed peab võtma ühe otsusega.
    6.  
    Liikmesriigid tagavad, et esindushagides esindavad tarbijate huve pädevad üksused ning et neil pädevatel üksustel on menetlusosalise õigused ja kohustused. Esindushagist puudutatud tarbijatel on õigus lõikes 4 nimetatud meetmetest kasu saada.
    7.  
    Liikmesriigid tagavad, et kohtul või haldusasutusel on võimalik vastavalt liikmesriigi õigusele otsustada jätta ilmselgelt alusetud hagid läbi vaatamata menetluse võimalikult varajases etapis.

    Artikkel 8

    Ettekirjutus

    1.  

    Liikmesriigid tagavad, et artikli 7 lõike 4 punktis a osutatud ettekirjutused on kättesaadavad järgmises vormis:

    a) 

    ajutine meede, mille eesmärk on lõpetada tava või kohasel juhul keelata tava, kui nimetatud tava käsitatakse artikli 2 lõikes 1 osutatud rikkumisena;

    b) 

    lõplik meede, mille eesmärk on lõpetada tava või kohasel juhul keelata tava, kui nimetatud tava käsitatakse artikli 2 lõikes 1 osutatud rikkumisena.

    2.  

    Lõike 1 punktis b osutatud meede võib kooskõlas riigisisese õigusega hõlmata järgmist:

    a) 

    meede, millega tehakse kindlaks, et see tava kujutab endast artikli 2 lõikes 1 osutatud rikkumist; ning

    b) 

    kohustus avaldada meetme kohta tehtud otsus täielikult või osaliselt ning kohtu või haldusasutuse poolt asjakohaseks peetud kujul või kohustus avaldada parandusavaldus.

    3.  

    Selleks et pädev üksus saaks taotleda ettekirjutust ei ole nõutav, et üksiktarbijad väljendaksid oma tahet olla nimetatud pädeva üksuse poolt esindatud. Pädev üksus ei ole kohustatud tõendama

    a) 

    artikli 2 lõikes 1 osutatud rikkumisest mõjutatud üksiktarbijale tekkinud tegelikku kahju ega

    b) 

    kaupleja tahtlikkust või hooletust.

    4.  
    Liikmesriigid võivad kehtestada või säilitada riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt on pädeval üksusel lubatud taotleda lõike 1 punktis b osutatud ettekirjutusi üksnes pärast seda, kui ta on asunud kauplejaga konsulteerima eesmärgiga püüda mõjutada kauplejat lõpetama artikli 2 lõikes 1 osutatud rikkumine. Kui kaupleja ei lõpeta rikkumist kahe nädala jooksul pärast konsultatsioonitaotluse saamist, võib pädev üksus viivitamata esitada esindushagi sellise ettekirjutuse tegemiseks.

    Liikmesriigid teavitavad komisjoni liikmesriigi õigusaktide kõigist vastavatest sätetest. Komisjon tagab, et see teave tehakse avalikkusele kättesaadavaks.

    Artikkel 9

    Õiguskaitsemeede

    1.  
    Õiguskaitsemeetmega nõutakse, et kaupleja pakuks hagist puudutatud tarbijatele eraõiguslikke õiguskaitsevahendeid, nagu hüvitis, parandamine, asendamine, hinnaalandus, lepingu lõpetamine või makstud hinna tagasimaksmine, kuivõrd see on asjakohane ning liidu või liikmesriigi õiguses ette nähtud.
    2.  
    Liikmesriigid kehtestavad õigusnormid, milles sätestatakse, kuidas ja millises õiguskaitsemeetme taotlemiseks esitatud esindushagi etapis peavad hagist puudutatud üksiktarbijad pärast nimetatud esindushagi esitamist ettenähtud tähtaja jooksul sõnaselgelt või vaikimisi väljendama oma tahet, et pädev üksus esindaks neid nimetatud esindushagi raames ning et hagimenetluse tulemus oleks nende jaoks siduv.
    3.  
    Olenemata lõikest 2, tagavad liikmesriigid, et üksiktarbijad, kelle harilik viibimiskoht ei ole esindushagi adressaadiks oleva kohtu või haldusasutuse asukohaliikmesriigis, peavad sõnaselgelt väljendama oma tahet olla esindushagis esindatud, et nimetatud esindushagi tulemus oleks nende jaoks siduv.
    4.  
    Liikmesriigid sätestavad normid, millega tagatakse, et tarbijaid, kes on sõnaselgelt või vaikimisi väljendanud oma tahet olla esindushagis esindatud, ei saa esindada teistes esindushagides, millel on sama alus ja ese ning mis on suunatud sama kaupleja vastu, ning nad ei saa esitada individuaalhagi, millel on sama alus ja ese ning mis on suunatud sama kaupleja vastu. Liikmesriigid sätestavad samuti normid, millega tagatakse, et tarbijad ei saa sama kaupleja vastu samal alusel esitatud hagi eest hüvitist rohkem kui üks kord.
    5.  
    Kui õiguskaitsemeetme puhul ei täpsustata üksiktarbijaid, kellel on õigus saada kasu õiguskaitsemeetmega ette nähtud õiguskaitsevahenditest, tuleb selle puhul vähemalt kirjeldada tarbijate rühma, kellel on õigus nimetatud vahenditest kasu saada.
    6.  
    Liikmesriigid tagavad, et õiguskaitsemeede võimaldab tarbijatel õiguskaitsemeetmega ette nähtud õiguskaitsevahenditest kasu saada, ilma et oleks vaja esitada eraldi hagi.
    7.  
    Liikmesriigid kehtestavad või säilitavad õigusnormid, mis käsitlevad tähtaegu, mille jooksul üksiktarbijad saavad õiguskaitsemeetmest kasu saada. Liikmesriigid võivad sätestada normid kehtestatud tähtaegadeks välja maksmata jäetud hüvitissummade kasutamise kohta.
    8.  
    Liikmesriigid tagavad, et pädevad üksused saavad esitada esindushagisid õiguskaitsemeetme taotlemiseks, ilma et kohus või haldusasutus peaks eelnevalt eraldi menetluse tulemusel artikli 2 lõikes 1 osutatud rikkumise tuvastama.
    9.  
    Esindushagi raames õiguskaitsemeetmega ette nähtud õiguskaitsevahenditega ei piirata liidu või liikmesriigi õiguse alusel tarbijatele kättesaadavaid täiendavaid õiguskaitsevahendeid, mida esindushagis ette ei nähtud.

    Artikkel 10

    Õiguskaitsemeetme saamiseks esitatud esindushagide rahastamine

    1.  
    Liikmesriigid tagavad, et kui õiguskaitsemeetme saamiseks esitatud esindushagi rahastab kolmas isik ja kui see on liikmesriigi õigusega lubatud, välditakse huvide konflikte ning et rahastamine kolmandate isikute poolt, kellel on majanduslik huvi esindushagi esitamise või tulemuse suhtes, ei suuna esindushagi kõrvale tarbijate kollektiivsete huvide kaitselt.
    2.  

    Lõike 1 kohaldamisel tagavad liikmesriigid eelkõige, et:

    a) 

    kolmas isik ei mõjuta esindushagi raames põhjendamatult pädeva üksuse otsuseid, sealhulgas kokkuleppeid käsitlevaid otsuseid viisil, mis kahjustaks esindushagiga liitunud tarbijate kollektiivseid huve,

    b) 

    esindushagi ei esitata kostja vastu, kes on rahastaja konkurent, või kostja vastu, kellest rahastaja sõltub.

    3.  
    Liikmesriigid tagavad, et kohtutel või haldusasutustel on õigus õiguskaitsemeetme saamiseks esitatud esindushagi raames hinnata, kas järgitakse lõikeid 1 ja 2, kui sellise järgimise osas tekivad põhjendatud kahtlused. Selleks esitavad pädevad üksused kohtule või haldusasutusele finantsülevaate, milles on loetletud esindushagi toetuseks kasutatud rahaliste vahendite allikad.
    4.  
    Liikmesriigid tagavad, et lõigete 1 ja 2 kohaldamisel on kohtul või haldusasutusel õigus võtta asjakohaseid meetmeid, näiteks nõuda pädevalt üksuselt asjaomasest rahastamisest keeldumist või selle muutmist ja vajaduse korral otsustada, et pädev üksus kaotab konkreetse esindushagi puhul pädeva üksuse õigusliku staatuse. Kui pädev üksus kaotab konkreetse esindushagi puhul pädeva üksuse õigusliku staatuse, siis ei mõjuta see esindushagist puudutatud tarbijate õigusi.

    Artikkel 11

    Kokkulepped õiguskaitsevahendi määramise kohta

    1.  

    Kokkuleppe kinnitamise eesmärgil tagavad liikmesriigid, et õiguskaitsemeetme taotlemiseks esitatud esindushagi raames:

    a) 

    võivad pädev üksus ja kaupleja kohtule või haldusasutusele ühiselt esitada kokkuleppe esindushagist puudutatud tarbijatele õiguskaitsevahendi määramise kohta; või

    b) 

    võivad kohus või haldusasutus pärast pädeva üksuse ja kauplejaga konsulteerimist kutsuda pädevat asutust ja kauplejat üles jõudma seoses õiguskaitsevahendiga mõistliku ajavahemiku jooksul kokkuleppele.

    2.  
    Lõikes 1 osutatud kokkulepete suhtes kohaldatakse kohtu või haldusasutuse kontrolli. Kohus või haldusasutus hindab, kas ta peab kokkuleppe kinnitama või selle kinnitamisest keelduma, juhul kui kokkulepe on vastuolus liikmesriigi imperatiivsete õigusnormidega või hõlmab tingimusi, mille täitmist ei saa tagada, võttes arvesse kõigi osaliste ning eelkõige puudutatud tarbijate õigusi ja huve. Liikmesriigid võivad sätestada õigusnormid, mis võimaldavad kohtul või haldusasutusel keelduda kokkuleppe kinnitamisest põhjusel, et kokkulepe on ebaõiglane.
    3.  
    Kui kohus või haldusasutus kokkulepet ei kinnita, jätkab ta asjaomase esindushagi menetlemist.
    4.  
    Kinnitatud kokkulepe on pädevale üksusele, kauplejale ja hagist puudutatud üksiktarbijatele siduvad.

    Liikmesriigid võivad sätestada õigusnormid, millega antakse esindushagist puudutatud ja järgnevasse kokkuleppesse kaasatud üksiktarbijatele võimalus nõustuda enda sidumisega lõikes 1 osutatud kokkuleppega või sellest keelduda.

    5.  
    Lõike 2 kohaselt kinnitatud kokkuleppe alusel määratud õiguskaitsevahend ei piira õigust kasutada liidu või liikmesriigi õigusaktide alusel tarbijaile kättesaadavaid täiendavaid õiguskaitsevahendeid, mis ei ole kõnealuse kokkuleppega hõlmatud.

    Artikkel 12

    Õiguskaitsemeetme saamiseks esitatud esindushagi kulude jaotus

    1.  
    Liikmesriigid tagavad, et õiguskaitsemeetme saamiseks esitatud esindushagide puhul on pool, kelle kahjuks otsus tehti, kohustatud tasuma teise poole kantud menetluskulud vastavalt liikmesriigi kohtumenetlusõiguses üldiselt sätestatud tingimustele ja eranditele.
    2.  
    Õiguskaitsemeetme saamiseks esitatud esindushagist puudutatud üksiktarbijad menetluskulusid ei kanna.
    3.  
    Erandina lõikest 2 võib erandjuhtudel õiguskaitsemeetme saamiseks esitatud esindushagist puudutatud üksitarbijatelt siiski välja mõista menetluskulud, mille see üksiktarbija tahtlikult või hooletuse tõttu põhjustas.

    Artikkel 13

    Teave esindushagide kohta

    1.  

    Liikmesriigid sätestavad õigusnormid tagamaks, et pädevad üksused annavad eelkõige oma veebisaidil teavet järgmiste asjaolude kohta:

    a) 

    esindushagid, mille nad on otsustanud kohtule või haldusasutusele esitada,

    b) 

    nende poolt juba kohtule või haldusasutusele esitatud hagide staatus ning

    c) 

    punktides a ja b osutatud esindushagide tulemused.

    2.  
    Liikmesriigid sätestavad õigusnormid tagamaks, et õiguskaitsemeetme saamiseks algatatud käimasolevast esindushagimenetlusest puudutatud tarbijad saavad esindushagi kohta teavet õigeaegselt ja asjakohaste vahendite kaudu, et neil tarbijail oleks võimalik sõnaselgelt või vaikimisi väljendada oma tahet olla esindushagis esindatud vastavalt artikli 9 lõikele 2.
    3.  
    Ilma et see seaks piiranguid käesoleva artikli lõikes 1 ja 2 osutatud teabele, nõuab kohus või haldusasutus, et kaupleja teavitaks esindushagist puudutatud tarbijaid enda kulul kõigist lõplikest lahenditest, millega nähakse ette artiklis 7 osutatud meetmed, ning artiklis 11 osutatud kinnitatud kokkulepetest juhtumi asjaoludega sobival viisil ning määratud tähtajaks, teavitades sealhulgas kohasel juhul kõiki esindushagist puudutatud tarbijaid individuaalselt. See kohustus ei kehti juhul, kui puudutatud tarbijaid teavitatakse lõplikust lahendist või kinnitatud kokkuleppest muul viisil.

    Liikmesriigid võivad sätestada õigusnormid, mille kohaselt peaks kaupleja olema kohustatud sellist teavet esitama üksnes siis, kui pädev üksus seda taotleb.

    4.  
    Lõikes 3 osutatud teavitamisnõudeid tuleb kohaldada pädeva üksuse suhtes mutatis mutandis lõplike lahendite puhul, mis tehakse õiguskaitsemeetme saamiseks esitatud esindushagi menetlusse võtmisest keeldumise või läbi vaatamata jätmise kohta.
    5.  
    Liikmesriigid tagavad, et võitnud poolel on võimalik saada hüvitist tarbijatele esindushagi raames teabe edastamisega vastavalt artikli 12 lõikele 1 kantud kulude eest.

    Artikkel 14

    Elektroonilised andmebaasid

    1.  
    Liikmesriigid võivad luua riiklikud elektroonilised andmebaasid, mis on avalikult kättesaadavad veebisaidil ja mis sisaldaksid teavet pädevate üksuste kohta, kes on eelnevalt määratud esitama riigisiseseid ja piiriüleseid esindushagisid, ning üldist teavet käimasolevate ja lahendatud esindushagide kohta.
    2.  
    Kui liikmesriik loob lõikes 1 osutatud elektroonilise andmebaasi, teatab ta komisjonile selle veebisaidi aadressi.
    3.  

    Komisjon loob elektroonilise andmebaasi ja haldab seda järgmistel eesmärkidel:

    a) 

    kogu artikli 5 lõigetes 1, 4 ja 5 ning artikli 23 lõikes 2 osutatud liikmesriikide ja komisjoni vaheline kommunikatsioon;

    b) 

    artikli 20 lõikes 4 osutatud pädevate üksuste vaheline koostöö.

    4.  

    Käesoleva artikli lõikes 3 osutatud elektrooniline andmebaas on vajalikus ulatuses vahetult kättesaadav:

    a) 

    artikli 5 lõikes 5 osutatud riiklikele kontaktpunktidele,

    b) 

    kohtutele ja haldusasutustele, kui see on liikmesriigi õiguse kohaselt vajalik,

    c) 

    liikmesriikide poolt piiriüleste esindushagide ja riigisiseste esindushagide esitamiseks määratud pädevatele üksustele ning

    d) 

    komisjonile.

    Teave, mida liikmesriigid jagavad käesoleva artikli lõikes 3 osutatud elektroonilises andmebaasis artikli 5 lõikes 1 osutatud piiriüleste esindushagide esitamiseks määratud pädevate üksuste kohta, on avalikult kättesaadav.

    Artikkel 15

    Lõplike lahendite mõju

    Liikmesriigid tagavad, et liikmesriigi kohtu või haldusasutuse lõplikku lahendit tarbijate kollektiivseid huve kahjustavate rikkumiste olemasolu kohta saavad kõik menetlusosalised kasutada tõendina seoses kõigi muude esindushagidega riigisisestes kohtutes või haldusasutustes, millega taotletakse õiguskaitsemeetmeid sama kaupleja vastu sama tava eest kooskõlas tõendite hindamist käsitleva liikmesriigi õigusega.

    Artikkel 16

    Aegumistähtajad

    1.  
    Liikmesriigid tagavad vastavalt liikmesriigi õigusele, et artiklis 8 osutatud ettekirjutuse taotlemiseks esitatud ja menetlusse võetud esindushagi tagajärjel kõnealusest esindushagist puudutatud tarbijate nõuete aegumistähtajad peatuvad või katkevad, nii et kõnealustel tarbijatel ei takistata hiljem seoses väidetava artikli 2 lõikes 1 osutatud rikkumisega õiguskaitsemeetme saamiseks esindushagi esitamist põhjusel, et kõnealuse ettekirjutuse taotlemiseks esitatud esindushagi menetlemise ajal on nõuded aegunud.
    2.  
    Samuti tagavad liikmesriigid, et artikli 9 lõikes 1 osutatud õiguskaitsemeetme saamiseks esitatud ja menetlusse võetud esindushagi tagajärjel peatuvad või katkevad kõnealusest esindushagist puudutatud tarbijate nõuete aegumistähtajad.

    Artikkel 17

    Menetluse otstarbekus ja kiirus

    1.  
    Liikmesriigid tagavad, et artiklis 8 osutatud ettekirjutuse taotlemiseks esitatud esindushagisid menetletakse võimalikult otstarbekalt ja kiirelt.
    2.  
    Esindushagisid, mis esitatakse artikli 8 lõike 1 punktis a osutatud ettekirjutuse taotlemiseks, menetletakse asjakohasel juhul lihtmenetluses.

    Artikkel 18

    Tõendite esitamine

    Liikmesriigid tagavad, et kui pädev üksus on esitanud esindushagi põhjendamiseks piisavad mõistlikult kättesaadavad tõendid ning on märkinud, et täiendavad tõendid on kostja või kolmanda isiku käsutuses, on kohtul või haldusasutusel võimalik määrusega nõuda nimetatud pädeva üksuse taotlusel liikmesriigi menetlusõiguse kohaselt, et kostja või kolmas isik esitaks sellised tõendid, järgides liidu ja liikmesriigi kohaldatavaid konfidentsiaalsuse ja proportsionaalsuse norme. Liikmesriigid tagavad, et kohus või haldusasutus saab kostja taotluse korral vastavalt liikmesriigi menetlusõigusele samuti nõuda, et ka pädev üksus või kolmas isik esitaks asjakohaseid tõendeid.

    Artikkel 19

    Karistused

    1.  

    Liikmesriigid sätestavad karistusnormid, mida kohaldatakse järgmistes olukordades:

    a) 

    artikli 8 lõikes 1 või artikli 8 lõike 2 punktis b osutatud ettekirjutuse rikkumise või ettekirjutuse täitmisest keeldumise korral või

    b) 

    artikli 13 lõikes 3 ja artiklis 18 osutatud kohustuste täitmata jätmise korral.

    Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada nende normide rakendamine. Ettenähtud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

    2.  
    Liikmesriigid tagavad, et karistusena võidakse muu hulgas määrata trahve.

    Artikkel 20

    Pädevate üksuste abistamine

    1.  
    Liikmesriigid võtavad meetmeid, mille eesmärk on tagada, et esindushagiga seotud menetluskulud ei takista pädeval üksusel tõhusalt kasutada oma õigust taotleda artiklis 7 osutatud meetmeid.
    2.  
    Lõikes 1 osutatud meetmed võivad olla näiteks avaliku sektori vahendite eraldamine, sealhulgas pädevate üksuste struktuuritoetus, kohaldatavate kohtu- või haldustasude piiramine või õigusabi võimaldamine.
    3.  
    Liikmesriigid võivad sätestada normid, mis võimaldavad pädevatel üksustel nõuda, et sellised tarbijad, kes on väljendanud oma tahet olla õiguskaitsemeetmete taotlemiseks esitatud konkreetse esindushagi raames pädeva üksuse poolt esindatud, maksaksid esindushagiga liitumise eest mõõdukat hagiga liitumise tasu või sarnast osalustasu.
    4.  
    Liikmesriigid ja komisjon toetavad ja lihtsustavad pädevate üksuste vahelist koostööd ning nende parimate tavade ja kogemuste vahetamist ja levitamist seoses artikli 2 lõikes 1 osutatud riigisiseste ja piiriüleste rikkumiste lahendamisega.



    3 PEATÜKK

    LÕPPSÄTTED

    Artikkel 21

    Kehtetuks tunnistamine

    Direktiiv 2009/22/EÜ tunnistatakse kehtetuks alates 25. juunist 2023, ilma et see piiraks käesoleva direktiivi artikli 22 lõike 2 kohaldamist.

    Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile ja neid loetakse vastavalt II lisas esitatud vastavustabelile.

    Artikkel 22

    Üleminekusätted

    1.  
    Liikmesriigid kohaldavad käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud õigus- ja haldusnorme esindushagide suhtes, mis esitatakse 25. juunil 2023 või pärast seda kuupäeva.
    2.  
    Liikmesriigid peavad kohaldama direktiivi 2009/22/EÜ ülevõtmiseks vastu võetud õigus- ja haldusnorme esindushagide suhtes, mis esitatakse enne 25. juunit 2023.
    3.  
    Liikmesriigid tagavad, et aegumistähtaegade peatumist või katkemist käsitlevaid õigus- ja haldusnorme, millega võetakse üle artikkel 16, kohaldatakse üksnes õiguskaitsevahendi määramise nõude suhtes, mille aluseks on artikli 2 lõikes 1 osutatud rikkumised, mis pandi toime 25. juunil 2023 või pärast seda kuupäeva. See ei tohi välistada liikmesriigi õiguse sätete kohaldamist selliste aegumistähtaegade peatumise või katkemise suhtes, mida kohaldati enne 25. juunit 2023 artikli 2 lõikes 1 osutatud õiguskaitsevahendi määramise nõuete suhtes, mille aluseks on enne seda kuupäeva toime pandud rikkumised.

    Artikkel 23

    Läbivaatamisklausel

    1.  
    Mitte varem kui 26. juunil 2028 hindab komisjon käesolevat direktiivi ja esitab aruande peamiste järelduste kohta Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele. Hindamine viiakse läbi kooskõlas komisjoni parema õigusloome suunistega. Aruandes hindab komisjon eelkõige käesoleva direktiivi artiklis 2 ja I lisas sätestatud kohaldamisala ning käesoleva direktiivi toimimist ja tulemuslikkust piiriülestes olukordades, sealhulgas õiguskindluse osas.
    2.  

    Liikmesriigid annavad komisjonile esimest korda hiljemalt 26. juuniks 2027 ning seejärel korra aastas järgmist teavet, mis on vajalik lõikes 1 osutatud aruande ettevalmistamiseks:

    a) 

    nende kohtute või haldusasutuste lahendatud esindushagide arv ja liigid;

    b) 

    artikli 2 lõikes 1 osutatud rikkumiste liigid ja nimetatud esindushagide osalised;

    c) 

    nimetatud esindushagide tulemused.

    3.  
    Hiljemalt 26. juuniks 2028 hindab komisjon, kas piiriüleste esindushagidega oleks kõige parem tegeleda liidu tasandil, luues ettekirjutuste ja õiguskaitsemeetmete taotlemiseks esitatud esindushagide Euroopa Ombudsmani, ning esitab peamiste järelduste kohta aruande Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, lisades sellele kohasel juhul seadusandliku ettepaneku.

    Artikkel 24

    Ülevõtmine

    1.  
    Liikmesriigid võtavad vastu käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid ja avaldavad need hiljemalt 25. detsembriks 2022. Nad teatavad nendest viivitamata komisjonile.

    Nad kohaldavad neid meetmeid alates 25. juunist 2023.

    Kui liikmesriigid need meetmed vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

    2.  
    Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas liikmesriigi vastu võetud meetmete teksti.

    Artikkel 25

    Jõustumine

    Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

    Artikkel 26

    Adressaadid

    Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.



    I LISA

    ARTIKLI 2 LÕIKES 1 OSUTATUD LIIDU ÕIGUSNORMIDE LOETELU

    1) 

    Nõukogu 25. juuli 1985. aasta direktiiv 85/374/EMÜ liikmesriikide tootevastutust käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta (EÜT L 210, 7.8.1985, lk 29).

    2) 

    Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiv 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT L 95, 21.4.1993, lk 29).

    3) 

    Nõukogu 9. oktoobri 1997. aasta määrus (EÜ) nr 2027/97 lennuettevõtja vastutuse kohta õnnetusjuhtumite puhul (EÜT L 285, 17.10.1997, lk 1).

    4) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 1998. aasta direktiiv 98/6/EÜ tarbijakaitse kohta tarbijatele pakutavate toodete hindade avaldamisel (EÜT L 80, 18.3.1998, lk 27).

    5) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta direktiiv 1999/44/EÜ tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta (EÜT L 171, 7.7.1999, lk 12).

    6) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) (EÜT L 178, 17.7.2000, lk 1): artiklid 5–7, 10 ja 11.

    7) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiiv 2001/83/EÜ inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta (EÜT L 311, 28.11.2001, lk 67): artiklid 86–90, 98 ja 100.

    8) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. detsembri 2001. aasta direktiiv 2001/95/EÜ üldise tooteohutuse kohta (EÜT L 11, 15.1.2002, lk 4): artiklid 3 ja 5.

    9) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv) (EÜT L 108, 24.4.2002, lk 51): artikkel 10 ja IV peatükk.

    10) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiiv 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) (EÜT L 201, 31.7.2002, lk 37): artiklid 4–8 ja 13.

    11) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. septembri 2002. aasta direktiiv 2002/65/EÜ, milles käsitletakse tarbijale suunatud finantsteenuste kaugturustust ja millega muudetakse nõukogu direktiivi 90/619/EMÜ ning direktiive 97/7/EÜ ja 98/27/EÜ (EÜT L 271, 9.10.2002, lk 16).

    12) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määrus (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (EÜT L 31, 1.2.2002, lk 1).

    13) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määrus (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91 (ELT L 46, 17.2.2004, lk 1).

    14) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv) (ELT L 149, 11.6.2005, lk 22).

    15) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiiv 2006/114/EÜ eksitava ja võrdleva reklaami kohta (ELT L 376, 27.12.2006, lk 21).

    16) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiiv 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (ELT L 376, 27.12.2006, lk 36): artiklid 20 ja 22.

    17) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1107/2006 puudega ja liikumispuudega isikute õiguste kohta lennureisi puhul (ELT L 204, 26.7.2006, lk 1).

    18) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta määrus (EÜ) nr 1371/2007 rongireisijate õiguste ja kohustuste kohta (ELT L 315, 3.12.2007, lk 14).

    19) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiiv 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (ELT L 133, 22.5.2008, lk 66).

    20) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. jaanuari 2009. aasta direktiiv 2008/122/EÜ tarbijate kaitse kohta seoses osaajalise kasutamise õiguse, pikaajalise puhkusetoote, edasimüügi ja vahetuslepingute teatavate aspektidega (ELT L 33, 3.2.2009, lk 10).

    21) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. septembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 1008/2008 ühenduses lennuteenuste osutamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta (ELT L 293, 31.10.2008, lk 3): artikkel 23.

    22) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 1272/2008, mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist ning millega muudetakse direktiive 67/548/EMÜ ja 1999/45/EÜ ja tunnistatakse need kehtetuks ning muudetakse määrust (EÜ) nr 1907/2006 (ELT L 353, 31.12.2008, lk 1): artiklid 1–35.

    23) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiiv 2009/65/EÜ vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (ELT L 302, 17.11.2009, lk 32).

    24) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiiv 2009/72/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/54/EÜ (ELT L 211, 14.8.2009, lk 55): artikkel 3 ja I lisa.

    25) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiiv 2009/73/EÜ, mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/55/EÜ (ELT L 211, 14.8.2009, lk 94): artikkel 3 ja I lisa.

    26) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiiv 2009/110/EÜ, mis käsitleb e-raha asutuste asutamist ja tegevust ning usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalvet ning millega muudetakse direktiive 2005/60/EÜ ja 2006/48/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2000/46/EÜ (ELT L 267, 10.10.2009, lk 7).

    27) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta direktiiv 2009/125/EÜ, mis käsitleb raamistiku kehtestamist energiamõjuga toodete ökodisaini nõuete sätestamiseks (ELT L 285, 31.10.2009, lk 10): artikkel 14 ja I lisa.

    28) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiv 2009/138/EÜ kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) (ELT L 335, 17.12.2009, lk 1): artiklid 183–186.

    29) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta määrus (EÜ) nr 392/2009 reisijate meritsi vedajate vastutuse kohta õnnetusjuhtumite korral (ELT L 131, 28.5.2009, lk 24).

    30) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 924/2009 piiriüleste maksete kohta ühenduses ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 2560/2001 (ELT L 266, 9.10.2009, lk 11).

    31) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1222/2009 rehvide kütusesäästlikkuse ja muude oluliste parameetrite märgistamise kohta (ELT L 342, 22.12.2009, lk 46): artiklid 4–6.

    32) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1223/2009 kosmeetikatoodete kohta (ELT L 342, 22.12.2009, lk 59): artiklid 3–8 ja 19–21.

    33) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiiv 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv) (ELT L 95, 15.4.2010, lk 1): artiklid 9–11, 19–26 ja 28b.

    34) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 66/2010 ELi ökomärgise kohta (ELT L 27, 30.1.2010, lk 1): artiklid 9–10.

    35) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrus (EL) nr 1177/2010, mis käsitleb meritsi ja siseveeteedel reisijate õigusi ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ELT L 334, 17.12.2010, lk 1).

    36) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2011. aasta direktiiv 2011/61/EL alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate kohta, millega muudetakse direktiive 2003/41/EÜ ja 2009/65/EÜ ning määruseid (EÜ) nr 1060/2009 ja (EL) nr 1095/2010 (ELT L 174, 1.7.2011, lk 1).

    37) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT L 304, 22.11.2011, lk 64).

    38) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 181/2011, mis käsitleb bussisõitjate õigusi ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ELT L 55, 28.2.2011, lk 1).

    39) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta määrus (EL) nr 1169/2011, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 1924/2006 ja (EÜ) nr 1925/2006 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni direktiiv 87/250/EMÜ, nõukogu direktiiv 90/496/EMÜ, komisjoni direktiiv 1999/10/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/13/EÜ, komisjoni direktiivid 2002/67/EÜ ja 2008/5/EÜ ning komisjoni määrus (EÜ) nr 608/2004 (ELT L 304, 22.11.2011, lk 18).

    40) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiiv 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust, muudetakse direktiive 2009/125/EÜ ja 2010/30/EL ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2004/8/EÜ ja 2006/32/EÜ (ELT L 315, 14.11.2012, lk 1): artiklid 9–11a.

    41) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. märtsi 2012. aasta määrus (EL) nr 260/2012, millega kehtestatakse eurodes tehtavatele kreedit- ja otsekorraldustele tehnilised ja ärilised nõuded ning muudetakse määrust (EÜ) nr 924/2009 (ELT L 94, 30.3.2012, lk 22).

    42) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuni 2012. aasta määrus (EL) nr 531/2012, mis käsitleb rändlust üldkasutatavates mobiilsidevõrkudes liidu piires (ELT L 172, 30.6.2012, lk 10).

    43) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta direktiiv 2013/11/EL tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi 2009/22/EÜ (tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise direktiiv) (ELT L 165, 18.6.2013, lk 63): artikkel 13.

    44) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määrus (EL) nr 524/2013 tarbijavaidluste internetipõhise lahendamise kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi 2009/22/EÜ (tarbijavaidluste internetipõhise lahendamise määrus) (ELT L 165, 18.6.2013, lk 1): artikkel 14.

    45) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L 60, 28.2.2014, lk 34).

    46) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/31/EL mitteautomaatkaalude turul kättesaadavaks tegemist käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (ELT L 96, 29.3.2014, lk 107).

    47) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/35/EL teatavates pingevahemikes kasutatavate elektriseadmete turul kättesaadavaks tegemist käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (ELT L 96, 29.3.2014, lk 357).

    48) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/65/EL finantsinstrumentide turgude kohta ning millega muudetakse direktiive 2002/92/EÜ ja 2011/61/EL (ELT L 173, 12.6.2014, lk 349): artiklid 23–29.

    49) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta direktiiv 2014/92/EL maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta (ELT L 257, 28.8.2014, lk 214).

    50) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. novembri 2014. aasta määrus (EL) nr 1286/2014, mis käsitleb kombineeritud jae- ja kindlustuspõhiste investeerimistoodete põhiteabedokumente (ELT L 352, 9.12.2014, lk 1).

    51) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2015. aasta määrus (EL) 2015/760 Euroopa pikaajaliste investeerimisfondide kohta (ELT L 123, 19.5.2015, lk 98).

    51) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta määrus (EL) 2015/2120, millega nähakse ette avatud internetiühendust käsitlevad meetmed ja reguleeritud ELi-sisese side jaehinnad, ning millega muudetakse direktiivi 2002/22/EÜ ning määrust (EL) nr 531/2012 (ELT L 310, 26.11.2015, lk 1).

    53) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/2302, mis käsitleb pakettreise ja seotud reisikorraldusteenuseid ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 90/314/EMÜ (ELT L 326, 11.12.2015, lk 1).

    54) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/2366 makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 337, 23.12.2015, lk 35).

    55) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. jaanuari 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/97, mis käsitleb kindlustustoodete turustamist (ELT L 26, 2.2.2016, lk 19): artiklid 17–24 ja 28–30.

    56) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 4.5.2016, lk 1).

    57) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2017. aasta määrus (EL) 2017/745, milles käsitletakse meditsiiniseadmeid, millega muudetakse direktiivi 2001/83/EÜ, määrust (EÜ) nr 178/2002 ja määrust (EÜ) nr 1223/2009 ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiivid 90/385/EMÜ ja 93/42/EMÜ (ELT L 117, 5.5.2017, lk 1): II peatükk.

    58) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2017. aasta määrus (EL) 2017/746 in vitro diagnostikameditsiiniseadmete kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 98/79/EÜ ja komisjoni otsus 2010/227/EL (ELT L 117, 5.5.2017, lk 176): II peatükk.

    59) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrus (EL) 2017/1128 võrgusisuteenuste piiriülese kaasaskantavuse kohta siseturul (ELT L 168, 30.6.2017, lk 1).

    60) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrus (EL) 2017/1129, mis käsitleb väärtpaberite avalikul pakkumisel või reguleeritud turul kauplemisele võtmisel avaldatavat prospekti ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/71/EÜ (ELT L 168, 30.6.2017, lk 12).

    61) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrus (EL) 2017/1131 rahaturufondide kohta (ELT L 169, 30.6.2017, lk 8).

    62) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2017. aasta määrus (EL) 2017/1369, millega kehtestatakse energiamärgistuse raamistik ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2010/30/EL (ELT L 198, 28.7.2017, lk 1): artiklid 3–6.

    63) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. veebruari 2018. aasta määrus (EL) 2018/302, mis käsitleb siseturul toimuvat põhjendamatut asukohapõhist tõkestust ja muul viisil diskrimineerimist kliendi kodakondsuse, elukoha või asukoha alusel ning millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 2006/2004 ja (EL) 2017/2394 ning direktiivi 2009/22/EÜ (ELT L 60 I, 2.3.2018, lk 1): artiklid 3–5.

    64) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/1972, millega kehtestatakse Euroopa elektroonilise side seadustik (ELT L 321, 17.12.2018, lk 36): artiklid 88 ja 98–116 ning VI ja VIII lisa.

    65) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/770 digisisu üleandmise ja digiteenuste osutamise lepingute teatavate aspektide kohta (ELT L 136, 22.5.2019, lk 1).

    66) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/771 kaupade müügilepingute teatavate aspektide kohta, millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ja direktiivi 2009/22/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/44/EÜ (ELT L 136, 22.5.2019, lk 28).

    ▼M1

    67) 

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. septembri 2022. aasta määrus (EL) 2022/1925, mis käsitleb konkurentsile avatud ja õiglaseid turge digisektoris ning millega muudetakse direktiive (EL) 2019/1937 ja (EL) 2020/1828 (digiturgude määrus) (ELT L 265, 21.9.2022, lk 1).

    ▼B



    II LISA

    VASTAVUSTABEL



    Direktiiv 2009/22/EÜ

    Käesolev direktiiv

    Artikli 1 lõige 1

    Artikli 1 lõige 1

    Artikli 1 lõige 2

    Artikli 2 lõige 1

    –

    Artikli 2 lõige 2

    –

    Artikkel 3

    Artikli 2 lõige 1

    Artikli 7 lõige 1

    Artikli 7 lõike 4 punkt a

    –

    Artikli 7 lõiked 2 ja 3

    Artikli 7 lõike 4 punkt b

    Artikli 7 lõiked 5, 6 ja 7

    Artikli 2 lõike 1 punkt a

    Artikli 7 lõike 4 punkt a

    Artikli 1 lõige 1

    Artikkel 17

    Artikli 2 lõike 1 punkt b

    Artikli 7 lõike 4 punkt a

    Artikli 7 lõike 2 punkt b

    Artikli 13 lõike 3 punkt c

    Artikli 13 lõige 3

    –

    Artikli 8 lõike 2 punkt a

    –

    Artikli 8 lõige 3

    Artikli 2 lõike 1 punkt c

    Artikkel 19

    Artikli 2 lõige 2

    Artikli 2 lõige 3

    Artikkel 3

    Artikli 3 lõige 4

    Artikli 4 lõiked 1 ja 2,

    lõike 3 punktid a ja b

    ning lõiked 6 ja 7

    –

    Artikli 4 lõike 3 punktid c, d, e ja f

    Artikli 4 lõiked 4 ja 5

    –

    Artikli 5 lõiked 2, 3, 4 ja 5

    Artikli 4 lõige 1

    Artikkel 6

    Artikli 4 lõiked 2 ja 3

    Artikli 5 lõige 1

    Artikkel 5

    Artikli 8 lõige 4

    –

    Artikkel 9

    –

    Artikkel 10

    –

    Artikkel 11

    –

    Artikkel 12

    –

    Artikli 13 lõike 1 punktid a ja b

    Artikli 13 lõiked 2, 4 ja 5

    –

    Artikkel 14

    –

    Artikkel 15

    –

    Artikkel 16

    –

    Artikkel 18

    Artikkel 6

    Artikkel 23

    Artikkel 7

    Artikli 1 lõiked 2 ja 3

    Artikkel 8

    Artikkel 24

    –

    Artikkel 20

    Artikkel 9

    Artikkel 21

    –

    Artikkel 22

    Artikkel 10

    Artikkel 25

    Artikkel 11

    Artikkel 26
    Top