—

Commerz Nederland NV, esindaja: advocaat R. Wesseling,

—

Havenbedrijf Rotterdam NV, esindajad: advocaat E. Pijnacker Hordijk ja advocaat A. Kleinhout,

—

Madalmaade valitsus, esindajad: M. Noort ja M. Bulterman,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: P‑J. Loewenthal ja S. Noë,

1

Eelotsusetaotlus puudutab ELTL artikli 107 lõike 1 tõlgendamist.

2

See taotlus esitati Commerz Nederland NV (edaspidi „Commerz Nederland”) ja 100% Rotterdami linnale (Madalmaad) kuuluva sadamaettevõtja Havenbedrijf Rotterdam NV (edaspidi „Havenbedrijf Rotterdam”) vahelises vaidluses, mis puudutab muu hulgas nende garantiide kehtivust, mis Havenbedrijf Rotterdami juhataja selle äriühingu nimel ja põhikirja sätteid eirates Commerz Nederlandile kolmandast isikust laenuvõtjatele krediidiliini andmiseks andis.

3

Commerz Nederland andis RDM Vehicles BV‑le (edaspidi „RDM Vehicles”) 5. novembril 2003 sõlmitud lepinguga 25 miljoni euro suuruse krediidiliini soomusmasina valmistamise rahastamiseks. Samal päeval andis Gemeentelijk Havenbedrijf Rotterdami (edaspidi „GHR”) – Rotterdami linna munitsipaalasutusena tegutsev sadamaettevõtja – juht garantii, millega GHR tagas Commerz Nederlandile nimetatud krediidiliinist RDM Vehiclesele tulenevate kohustuste täitmise.

4

Sadamaettevõtja liideti 1. jaanuaril 2004 Havenbedrijf Rotterdamiga, mille ainuosanikuks oli põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal Rotterdami linn.

5

GHR endine juht ja Havenbedrijf Rotterdami juhataja andis 4. juunil 2004 viimase nimel Commerz Nederlandile RDM Vehiclesele antud laenu eest garantii. Vastutasuks garantii eest loobus Commerz Nederland oma õigustest, mis tulenesid GHR antud garantiist.

6

Advokaadibüroo esitas Commerz Nederlandile vastavalt 10. novembril 2003 ja 4. juunil 2004 koostatud õiguslikud arvamused, mille kohaselt on GHR ja Havenbedrijf Rotterdami nimel RDM Vehiclesele antud laenu eest antud garantiid „kehtivad, siduvad ja jõustatavad kohustused” garandi jaoks.

7

Commerz Nederland andis 27. veebruari 2004. aasta lepingutega RDM Finance I BV‑le (edaspidi „RDM Finance I”) ja RDM Finance II BV‑le (edaspidi „RDM Finance II”) vastavalt 7,2 miljoni euro suuruse ja 6,4 miljoni euro suuruse krediidiliini RDM Technology BV‑le esitatud sõjavarustuse tellimuste rahastamiseks.

8

Havenbedrijf Rotterdami juhataja andis 2. märtsil 2004 garantiid, millega see äriühing tagas Commerz Nederlandile RDM Finance I ja RDM Finance II kohustuste täitmise nimetatud äriühingutele antud laenude alusel.

9

Käesoleva kohtuotsuse punktis 6 nimetatud advokaadibüroo esitas Commerz Nederlandile 3. märtsil 2004 õigusliku arvamuse, mis on võrreldav käesoleva kohtuotsuse punktis 6 nimetatud arvamustega.

10

Commerz Nederland lõpetas 29. aprilli 2004. aasta kirjadega RDM Finance I‑le ja RDM Finance II‑le antud laenu ning nõudis laenujäägi tagasimaksmist. Kuna makset ei tehtud, nõudis Commerz Nederland Havenbedrijf Rotterdamilt antud garantiidele tuginedes vastavalt 4869 euro ja 14 538,24 euro suuruse summa ning kõrvalkulude tasumist. Havenbedrijf Rotterdam jättis selle nõude täitmata.

11

Commerz Nederland Commerz lõpetas 20. augusti 2004. aasta kirjaga RDM Vehiclesele antud laenu ja nõudis laenujäägi tagasimaksmist. Kuna makset ei tehtud, nõudis Commerz Nederland Havenbedrijf Rotterdamilt antud garantiile tuginedes 19843541,80 euro suuruse summa ja kõrvalkulude tasumist. Havenbedrijf Rotterdam ei täitnud ka seda nõuet.

12

Commerz Nederland esitas 20. detsembril 2004 Rechtbank Rotterdamile Havenbedrijf Rotterdami vastu hagi, milles nõudis Havenbedrijf Rotterdami antud garantiile tuginedes RDM Vehiclesele antud laenu eest võlgnetava summa tasumist. Nimetatud kohus jättis selle hagi 24. jaanuari 2007. aasta otsusega rahuldamata, leides, et kõnealune garantii on ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses abimeede, millest oleks tulnud Euroopa Komisjoni ELTL artikli 108 lõike 3 kohaselt informeerida, ning seega on kõnealune garantii Madalmaade tsiviilseadustiku artikli 3:40 lõike 2 kohaselt tühine.

13

Commerz Nederland esitas selle otsuse peale Gerechtshof ’s‑Gravenhagele apellatsioonkaebuse, esitades täiendavad nõuded, milles palus Havenbedrijf Rotterdamilt lisaks välja mõista nimetatud äriühingu antud garantiidele tuginedes RDM Finance I‑le ja RDM Finance II‑le antud laenu eest võlgnetavad summad. Gerechtshof ’s‑Gravenhage jättis 1. veebruari 2011. aasta otsusega Rechtbank Rotterdami kohtuotsuse muutmata ja Commerz Nederlandi nõuded apellatsioonkaebuses esitatud muudetud kujul rahuldamata.

14

Gerechtshof ’s‑Gravenhage asus iseäranis seisukohale, et kohtuotsuses Prantsusmaa vs. komisjon (C‑482/99, EU:C:2002:294) esitatud kriteeriumide põhjal asjaoludele antud hinnangu alusel võib järeldada, et põhikohtuasjas kõne all olevate garantiide andmine tuleb omistada Madalmaade ametiasutustele.

15

Siinjuures tugines Gerechtshof ’s‑Gravenhage asjaoludele, et Rotterdami linn on Havenbedrijf Rotterdami kõikide aktsiate omanik, et selle äriühingu juhatuse ja järelevalvenõukogu liikmed nimetatakse aktsionäride üldkoosoleku ehk siis kõnealuse kohaliku omavalitsuse poolt, et järelevalvenõukogu juhib sadama eest vastutav linnavalitsuse liige, et Havenbedrijf Rotterdami põhjakirjas nõutakse selliste garantiide, nagu on kõne all põhikohtuasjas, andmiseks järelevalvenõukogu nõusolekut ning et Havenbedrijf Rotterdami põhikirjajärgne eesmärk ei ole mingil viisil võrreldav tavalise kasumit taotleva ettevõtja eesmärgiga, võttes arvesse üldise huvi suurt tähtsust.

16

Apellatsioonikohus järeldas sellest, et niisugustel asjaoludel omab Rotterdami linn Havenbedrijf Rotterdami üle suurt mõju ning järelikult erineb põhikohtuasja faktiline kontekst kohtuotsuse Prantsusmaa vs. komisjon (EU:C:2002:294) aluseks olnud kohtuasja faktilistest asjaoludest. Sellist järeldust ei muuda asjaolu, et Havenbedrijf Rotterdami juhataja tegutses omavoliliselt, hoides garantiide andmist teadlikult salajas ja jättis asjaomase äriühingu järelevalvenõukogu nõusoleku taotlemata.

17

Lisaks lükkas Gerechtshof ’s‑Gravenhage tagasi Commerz Nederlandi argumendi, mille kohaselt ei saanud kõnealustest garantiidest kasu RDM Vehicles ega RDM Finance I ega ka RDM Finance II, kuna need tagatised olid antud RDM Holding NV ja GHR vahel 28. detsembril 2002 sõlmitud lepingu alusel, millega RDM Holding NV võttis kohustuse mitte tarnida Taiwanile allveelaevatehnoloogiat ning GHR andis RDM kontserni äriühingute võlausaldajatele vastutasuks vähemalt 100 miljoni euro suuruses summas garantiid (edaspidi „allveelaevaleping”). Selline varasem kohustus ei võtnud nimetatud garantiidelt „eelise” olemust ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

18

Commerz Nederland palub eelotsusetaotluse esitanud kohtul Gerechtshof ’s‑Gravenhage tehtud kohtuotsuse tühistada. Ta väidab muu hulgas, et apellatsioonikohtu poolt arvesse võetud asjaolude alusel ei ole võimalik järeldada, et Rotterdami linn osales põhikohtuasjas kõne all olevate garantiide andmises. Peale selle meenutab Commerz Nederland, et kui Rotterdami linna oleks sellest teavitatud, ei oleks ta nende garantiidega nõustunud, samuti et asjassepuutuv juhataja oli sunnitud oma ametikohalt Havenbedrijf Rotterdamis tagasi astuma ning et ta mõisteti oma tegevuse tõttu selles asjas kriminaalkorras süüdi. Viimaseks vaidlustab Commerz Nederland apellatsioonikohtu hinnangu, mis puudutab allveelaevalepingu mõju põhikohtuasjas kõne all olevate garantiide eeliseks kvalifitseerimisele.

19

Hoge Raad der Nederlanden leiab sellega seoses, et apellatsioonikohus otsustas õigesti, et garantii andmine on iseseisev õigustoiming, kuigi selle eesmärk on tagada lepingulise kohustuse täitmine. See on nii iseäranis seetõttu, et allveelaevalepingus ei ole öeldud, milliste äriühingute eest ja millises summas garantiid antakse.

20

Kõnealuste garantiide riigile omistamisega seoses leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kohtuotsust Prantsusmaa vs. komisjon (EU:C:2002:294) võib tõlgendada nii, et niisugune omistamine sõltub sellest, kas kõikide asjaolude alusel saab teha järelduse, et ametiasutused on asjaomaste meetmete andmises osalenud, pidades silmas, et tegemist peab olema reaalse ja faktilise osalemisega. Käesoleval juhul tähendaks see tõlgendus, et kõnealuseid garantiisid ei saa Rotterdami linnale omistada.

21

Kohtuotsust Prantsusmaa vs. komisjon (EU:C:2002:294) võib siiski tõlgendada ka nii, et tõendamaks ametiasutuste osalemist asjaomase meetme võtmisel, piisab sellest, kui kõikide asjaolude alusel saab teha järelduse, et üldjuhul määravad riigi osalusega äriühingus selliste meetmete võtmisel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kohaldatava otsustamisprotsessi kindlaks või omavad tegelikult selle protsessi üle tugevat ja määravat mõju nimetatud ametiasutused. Asjaolu, et riigi osalusega äriühingu juhataja käesoleval juhul asjaomasest meetmest ametiasutustele ei teatanud ja eirati teadlikult põhikirja, mille tagajärjel anti garantiid järelevalveorganite ning Rotterdami linna ja riigi tahte vastaselt, ei pruugi seega kõnealuste meetmete ametiasutustele omistamist takistada.

22

Neil asjaoludel otsustas Hoge Raad der Nederlanden menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

23

Suuline menetlus lõppes 8. mail 2014 pärast kohtujuristi ettepaneku esitamist.

24

Commerz Nederland taotles 5. juuli 2014. aasta kirjaga, mis saabus samal päeval Euroopa Kohtusse, suulise menetluse uuendamist.

25

Ta väitis oma taotluse põhjendamiseks, et kohtujuristi ettepanekus on esitatud ebapiisav ülevaade faktilistest asjaoludest, samuti ei käsitleta selles piisavalt ühte neist tõlgendustest, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus alternatiivselt välja pakkus, ning kolmandaks tugineb see ettepanek õiguslikele kaalutlustele, mille kohta ei ole menetluspooled saanud piisavalt oma arvamust väljendada.

26

Sellega seoses on vaja märkida, et kodukorra artikli 83 kohaselt võib Euroopa Kohus igal ajal, olles kohtujuristi ära kuulanud, uuendada määrusega menetluse suulise osa, eelkõige kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt teavet või kui asja lahendamisel tuleks tugineda argumendile, mille üle pooled või Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikud ei ole vaielnud (kohtuotsus Ühendkuningriik vs. nõukogu, C‑431/11, EU:C:2013:589, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

27

Käesolevas kohtuasjas leiab Euroopa Kohus pärast kohtujuristi ärakuulamist, et tal on olemas kogu vajaminev teave vastamaks esitatud küsimustele ning et seda teavet on käesolevas asjas toimunud kohtuistungil käsitletud.

28

Järelikult tuleb Commerz Nederlandi suulise menetluse uuendamise taotlus rahuldamata jätta.

29

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tahab oma küsimustega, mida tuleb käsitleda koos, teada sisuliselt seda, kas ELTL artikli 107 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et tegemaks kindlaks, kas riigi osalusega äriühingu antud garantiid on teda kontrollivale ametiasutusele omistatavad või mitte, omab tähtsust esiteks asjaolu, et nimetatud äriühingu juhataja, kes need garantiid andis, tegutses ebaseaduslikult, hoidis garantiide andmist teadlikult saladuses ja eiras äriühingu põhikirja, ning teiseks asjaolu, et kui asjaomast ametiasutust oleks garantiide andmisest informeeritud, ei oleks ta sellega nõustunud. Lisaks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas nimetatud asjaolud on oma olemuselt sellised, mis välistavad niisuguse omistamise põhikohtuasjas kirjeldatud olukorras.

30

Esiteks tuleb märkida, et on selge, et Havenbedrijf Rotterdami poolt nende garantiide andmisega, mis hõlmavad RDM Vehiclesele, RDM Finance I‑le ja RDM Finance II‑le antud laenusid, kaasatakse riigi ressursse ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, kuna nende garantiidega kaasneb piisavalt konkreetne majanduslik risk, mis võib tekitada Havenbedrijf Rotterdamile kulusid, ning et viimati nimetatu kuulus põhikohtuasja asjaolude aset leidmise ajal 100% Rotterdami linnale.

31

Mis puudutab nende garantiide riigile omistamist ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, siis tuleb meenutada, et seda ei saa järeldada ainuüksi asjaolu alusel, et garantiid andis riigi osalusega äriühing, keda riik kontrollib. Isegi kui riik saab riigi osalusega äriühingut kontrollida ja tal on valitsev mõju kõnealuse ettevõtja toimingute üle, ei saa automaatselt eeldada, et konkreetsel juhul seda kontrolli ka tegelikult teostatakse. Lisaks tuleb uurida, kas ametiasutused olid ühel või teisel moel seotud nende meetmete vastuvõtmisega (vt selle kohta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, EU:C:2002:294, punktid 50–52).

32

Sellisel juhul ei ole nõutav, et oleks üksikasjalikult tõendatud, et ametiasutused kallutasid konkreetse nõudmisega riigi osalusega äriühingut kõnealuseid abimeetmeid võtma. Riigi osalusega äriühingu võetud abimeetme omistamist riigile võib järeldada mitmest näitajast, mis on tingitud juhtumi asjaoludest ja meetme võtmise kontekstist (selle kohta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, EU:C:2002:294, punktid 53 ja 55).

33

Eeskätt omavad tähtsust kõik asjaolud, mis konkreetse juhtumi puhul osutavad ühelt poolt ametiasutuste osalemisele või nende mitteosalemise ebatõenäosusele meetme vastuvõtmisel, arvestades ka meetme rakendusala, sisu ja selles toodud tingimusi, või teiselt poolt ametiasutuste mitteosalemisele kõnealuse meetme vastuvõtmisel (kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, EU:C:2002:294, punktid 56 ja 57).

34

Sellest kohtupraktikast lähtudes on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne kontrollida, kas Havenbedrijf Rotterdami antud garantiide riigile omistamist võib käesoleval juhul järeldada kõikide põhikohtuasja asjaolude ja garantiide võtmise konteksti alusel. Selleks tuleb kindlaks teha, kas nende asjaolude alusel on võimalik käesoleval juhul tuvastada ametiasutuste osalemine või mitteosalemise ebatõenäosus kõnealuste garantiide andmisel.

35

Sellega seoses, nagu Havenbedrijf Rotterdam ja komisjon muu hulgas väitsid ja nagu kohtujurist on oma ettepaneku punktides 78 ja 79 märkinud, osutavad Havenbedrijf Rotterdami ja Rotterdami linna vahelised orgaanilised sidemed, mida on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 15, käesoleval juhul põhimõtteliselt ametiasutuste osalemisele või nende mitteosalemise ebatõenäosusele kõnealuste garantiide andmisel.

36

Peale selle tuleb asuda seisukohale, et asjaolu, et riigi osalusega äriühingu juhataja tegutses ebaseaduslikult, ei saa iseenesest välistada ametiasutuste osalemist. Nagu kohtujurist on oma ettepaneku punktides 90 ja 91 märkinud, vähendaks see oluliselt riigiabi käsitlevate eeskirjade tõhusust, kui need eeskirjad saab jätta kohaldamata üksnes põhjusel, et riigi osalusega äriühingu juhataja eiras äriühingu põhikirja sätteid.

37

Sellest hoolimata märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus käesoleval juhul, et Havenbedrijf Rotterdami juhataja ei tegutsenud mitte üksnes ebaseaduslikult ja eiras äriühingu põhikirja, vaid hoidis ka teadlikult saladuses põhikohtuasjas kõne all olevate garantiide andmist, seda eelkõige seetõttu, et võis eeldada, et asjaomane ametiasutus ehk Rotterdami linn ei oleks garantiide andmisega nõustunud, kui teda oleks sellest informeeritud. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates osutavad nimetatud faktorid sellele, et Rotterdami linn ei osalenud kõnealuste garantiide andmisel.

38

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on hinnata, kas nimetatud faktorite alusel saab kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid arvesse võttes tuvastada või välistada Rotterdami linna osalemise kõnealuste garantiide andmisel.

39

Eespool toodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esitatud küsimustele vastata, et ELTL artikli 107 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et tegemaks kindlaks, kas riigi osalusega äriühingu antud garantiid on teda kontrollivale ametiasutusele omistatavad või mitte, omab lisaks kõikidele põhikohtuasjast tulenevatele asjaoludele ja garantiide võtmise kontekstile tähtsust esiteks asjaolu, et nimetatud äriühingu juhataja, kes need garantiid andis, tegutses ebaseaduslikult, hoidis garantiide andmist teadlikult saladuses ja eiras äriühingu põhikirja, ning teiseks asjaolu, et kui asjaomast ametiasutust oleks nimetatud garantiide andmisest informeeritud, ei oleks viimane sellega nõustunud. Siiski ei saa ainult nende asjaolude alusel niisuguses olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, sellist omistamist välistada.

40

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

ELTL artikli 107 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et tegemaks kindlaks, kas riigi osalusega äriühingu antud garantiid on teda kontrollivale ametiasutusele omistatavad või mitte, omab lisaks kõikidele põhikohtuasjast tulenevatele asjaoludele ja garantiide võtmise kontekstile tähtsust esiteks asjaolu, et nimetatud äriühingu juhataja, kes need garantiid andis, tegutses ebaseaduslikult, hoidis garantiide andmist teadlikult saladuses ja eiras äriühingu põhikirja, ning teiseks asjaolu, et kui asjaomast ametiasutust oleks nimetatud garantiide andmisest informeeritud, ei oleks viimane sellega nõustunud. Siiski ei saa ainult nende asjaolude alusel niisuguses olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, sellist omistamist välistada..