Liidetud kohtuasjad T-231/06 ja T-237/06

Madalmaade Kuningriik ja

Nederlandse Omroep Stichting (NOS)

versus

Euroopa Komisjon

Riigiabi – Avalik ringhäälinguteenus – Madalmaade ametiasutuste võetud meetmed – Otsus, millega abi loetakse osaliselt ühisturuga kokkusobivaks ja osaliselt ühisturuga kokkusobimatuks – Uus abi või olemasolev abi – Mõiste „riigiabi” – Mõiste „ettevõtja” – Avaliku teenuse osutamise kulude ülemäärane hüvitamine – Proportsionaalsus – Põhjendamiskohustus – Kaitseõigused

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Riigiabi – Komisjoni otsus algatada riigi poolt võetud meetme osas ametlik uurimismenetlus ning ajutine kvalifitseerimine uue abina – Põhjendamiskohustus – Ulatus

(EÜ artikli 88 lõige 2; nõukogu määrus nr 659/1999, artikkel 6)

2.      Riigiabi – Komisjonipoolne läbivaatamine – EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse algatamise otsus – Komisjoni seisukoha muutumine menetluse tulemusel

(EÜ artikli 88 lõige 2; nõukogu määrus nr 659/1999, artikkel 7)

3.      Konkurents – Ühenduse eeskirjad – Ettevõtja – Mõiste – Majandustegevuse teostamine – Mõiste – Avalike teenuste osutamise kohustused – Mõju puudumine – Avaliku võimu teostamisega seotud tegevused – Erand

(EÜ artikli 87 lõige 1)

4.      Riigiabi – Konkurentsi kahjustamine – Tegevusabi – Avatud konkurentsiga turul avalikku teenust osutava ettevõtja rahastamine

(EÜ artikli 87 lõige 1, EÜ artiklid 86 ja 88)

5.      Riigiabi – Mõiste – Meetmed, millega hüvitatakse ettevõtjale avaliku teenuse pakkumisega tekkivad kulutused

(EÜ artikli 86 lõige 2 ja EÜ artikli 87 lõige 1)

6.      Riigiabi – Olemasolev abi – Meetmed, millega hüvitatakse ettevõtjale avaliku teenuse pakkumisega tekkivad kulutused – Otsus 2005/842 – Ulatus

(EÜ artikli 86 lõige 2; komisjoni otsus 2005/842)

7.      Riigiabi – Olemasolev abi ja uus abi – Meede, millega muudetakse olemasolevat abi – Uue abina kvalifitseerimine – Kriteeriumid

(EÜ artikkel 88; nõukogu määrus nr 659/1999, artikkel 1)

8.      Konkurents – Üldise majandushuvi teenuste osutamiseks volitatud ettevõtjad – Üldise majandushuvi teenuste määratlemine – Liikmesriikide kaalutlusõigus

(EÜ artikli 86 lõige 2; komisjoni teatis 2001/C 17/04, punkt 22 ja komisjoni teatis 2001/C 320/04, punkt 36)

1.      EÜ artikli 88 kohaldamist käsitleva määruse nr 659/1999 artikkel 6 näeb ette, et kui komisjon otsustab algatada ametliku uurimismenetluse, siis võib menetluse algatamise otsus piirduda sellega, et selles esitatakse kokkuvõtlikult asjakohased faktid ja õigusküsimused ning antakse esialgne hinnang selle kohta, kas käsitletava riikliku meetme puhul on tegemist abiga, ning märgib põhjused, miks on alust kahelda selle kokkusobivuses ühisturuga. Selle sama artikli 6 kohaselt peab menetluse algatamise otsus seega võimaldama huvitatud isikutel tõhusalt osaleda ametlikus uurimismenetluses, mille raames neil peab olema võimalus esitada omapoolsed argumendid. Selle jaoks on piisav, kui huvitatud isikutele on teada põhjendused, millest lähtudes komisjon asus esialgsele seisukohale, et kõnesolev meede võib kujutada endast ühisturuga kokkusobimatut uut abi.

(vt punktid 37 ja 38)

2.      EÜ artikli 88 kohaldamist käsitleva määruse nr 659/1999 artiklist 7 tuleneb, et ametliku uurimismenetluse tulemusel võib komisjoni analüüs olla muutunud, sest ta võib lõpuks otsustada, et meede ei kujuta endast abi või et kahtlused ühisturuga kokkusobivuse kohta on kõrvaldatud. Sellest tuleneb, et lõplik otsus võib olla menetluse algatamise otsusest mõnevõrra erinev, ilma et need erinevused seaksid siiski kahtluse alla lõpliku otsuse kehtivust.

(vt punkt 50)

3.      Konkurentsiõiguse kontekstis tähendab ettevõtja mõiste mis tahes majandustegevusega tegelevat üksust, sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist. Majandustegevus on igasugune tegevus, mis seisneb kaupade või teenuste pakkumises teataval turul.

Selles osas ei saa asjaolu, et teatud üksusele on pandud kohustus täita teatavaid üldise huvi ülesandeid, välistada kõnealuse tegevuse käsitlemist majandustegevusena. Seevastu ei kujuta avaliku võimu teostamisega seotud tegevus endast majanduslikku laadi tegevust, mis õigustaks asutamislepingu konkurentsieeskirjade kohaldamist.

Et selgitada välja, kas konkreetse üksuse tegevus kujutab endast ettevõtja tegevust asutamislepingu tähenduses, tuleb seega uurida, mis laadi tegevusega on tegemist.

(vt punktid 92–95)

4.      Abi, mille eesmärk on vabastada ettevõtja selliste kulude kandmisest, mida ta oleks normaaltingimustes pidanud seoses igapäevase juhtimise või tegevusega ise kandma, rikub põhimõtteliselt konkurentsitingimusi.

Asjaolu, et ettevõtjal lasub avaliku teenuse osutamise ülesanne ja et ta täidab seda kooskõlas nimetatud ülesannet reguleerivate sätetega, ei kõrvalda iseenesest ohtu, et seoses teiste ettevõtjatega moonutatakse konkurentsi; vastasel juhul kaotaksid EÜ artiklid 86–88 kogu kasuliku mõju. Avaliku teenuse osutamise ülesanne võib nimelt tingida ülemäärase hüvitamise asjassepuutuva liikmesriigi poolt, mis juhul kui see tuvastatakse, toob omakorda kaasa konkurentsi moonutamise ohu turul, mis on avatud konkurentsile.

(vt punktid 119 ja 120)

5.      Euroopa Kohtu 24. juuli 2003. aasta otsuse kohtuasjas C‑280/00: Altmark sõnastusest, mis ei ole sugugi mitmetähenduslik, tuleneb, et selles kehtestatud neli tingimust puudutavad üksnes asjaomase meetme riigiabina kvalifitseerimise küsimust ja täpsemalt eelise olemasolu kindlakstegemist.

Riiklikku sekkumist, mille puhul ei ole täidetud üks või rohkem eespool viidatud tingimustest, tuleb pidada riigiabiks EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.

(vt punktid 145 ja 146)

6.      Otsuse 2005/842 EÜ artikli 86 lõike 2 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi suhtes artikkel 1 näeb ette, et selle otsuse eesmärk on määrata kindlaks tingimused, mille alusel loetakse selline riigiabi ühisturuga kokkusobivaks ning vabastatakse EÜ artikli 88 lõikes 3 sätestatud teatamisnõudest.

Sellest tuleneb, et otsus 2005/842 ei määratle sugugi ise tingimusi, millele peavad vastama avaliku teenuse osutamise eest makstavad hüvitised, eeskätt seoses antava eelisega, selleks et neid ei kvalifitseeritaks riigiabiks, vaid seda kohaldatakse vastupidi meetmete suhtes, mis on juba riigiabiks kvalifitseeritud, kuid mille puhul tuleb välja selgitada, kas need on ühisturuga kokkusobivad. Lisaks sellele viitab otsus 2005/842 sõnaselgelt Euroopa Kohtu poolt 24. juuli 2003. aasta kohtuotsuses C‑280/00: Altmark sedastatud kriteeriumidele, et tuvastada eelnevas staadiumis vastava valdkonna riigiabi olemasolu.

Seega peab komisjon esiteks kontrollima, kas Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuses Altmark sedastatud kriteeriumid on täidetud, et selgitada välja, kas asjaomane rahastamine kujutab endast riigiabi, ning pärast seda, kui ta on järeldanud, et tegemist on riigiabiga, uurima selle kokkusobivust ühisturuga.

(vt punktid 153–155)

7.      EÜ artikli 88 kohaldamist käsitleva määruse nr 659/1999 artiklist 1 tuleneb, et olemasoleva abiga on tegemist igasuguse abi puhul, mis oli olemas enne asutamislepingu jõustumist vastavates liikmesriikides, ja komisjoni või nõukogu poolt heakskiidetud abi puhul ning et uue abina tuleb käsitada mis tahes olemasoleva abi muudatust.

Selle artikli ühetähenduslikust sõnastusest nähtub, et uue abina ei tule käsitada mitte „mis tahes muudetud olemasolevat abi”, vaid uueks abiks võidakse kvalifitseerida üksnes muudatus kui selline. Seega on uue abikavaga tegemist üksnes juhul, kui muudatus mõjutab esialgset abikava sisuliselt. Kuid sellise sisulise muudatusega ei saa olla tegemist siis, kui uus element on esialgsest abikavast selgelt eristatav.

Et määratleda abikava kas uue abina või olemasoleva abikava muudatusena, tuleb lähtuda aktist, millega abi ette nähti, abi tingimustest ja selle piiridest.

(vt punktid 176 ja 177, 180)

8.      Liikmesriikidel on selliste teenuste määratlemisel, mida nad peavad üldist majandushuvi pakkuvateks teenusteks, laiaulatuslik kaalutlusõigus. Järelikult ei saa komisjon liikmesriikidepoolset kõnealuste teenuste määratlust kahtluse alla seada muul juhul, kui ainult ilmse vea olemasolul.

Ringhäälingu valdkonna avaliku teenuse määratlemist puudutavas ei ole küll komisjoni pädevuses otsustada, kas teatud programmi pakutakse üldist majandushuvi pakkuva teenusena, ega seada kahtluse alla konkreetse toote laadi või kvaliteeti, kuid asutamislepingu garandina peab tal olema õigus sekkuda ilmse vea korral.

(vt punktid 223 ja 224)

ÜLDKOHTU OTSUS (esimene laiendatud koda)

16. detsember 2010(*)

Riigiabi – Avalik ringhäälinguteenus – Madalmaade ametiasutuste võetud meetmed – Otsus, millega abi loetakse osaliselt ühisturuga kokkusobivaks ja osaliselt ühisturuga kokkusobimatuks – Uus abi või olemasolev abi – Mõiste „riigiabi” – Mõiste „ettevõtja” – Avaliku teenuse osutamise kulude ülemäärane hüvitamine – Proportsionaalsus – Põhjendamiskohustus – Kaitseõigused

Liidetud kohtuasjades T‑231/06 ja T‑237/06,

Madalmaade Kuningriik, esindajad: H. Sevenster ja M. de Grave,

hageja kohtuasjas T‑231/06,

Nederlandse Omroep Stichting (NOS), asukoht Hilversum (Madalmaad), esindajad: advokaadid J. Feenstra ja H. Speyart van Woerden,

hageja kohtuasjas T‑237/06,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: N. Khan ja H. van Vliet,

kostja,

mille ese on nõuded tühistada komisjoni 22. juuni 2006. aasta otsus 2008/136/EÜ Madalmaade avalik-õigusliku ringhäälingu sihtotstarbelise rahastamise kohta Madalmaade poolt – Riigiabi nr C 2/2004 (ex NN 170/2003) (ELT 2008, L 49, lk 1),

ÜLDKOHUS (esimene laiendatud koda),

kohtuotsuse tegemise ajal koosseisus: F. Dehousse (ettekandja), kes täidab koja esimehe ülesandeid, kohtunikud I. Wiszniewska-Białecka, K. Jürimäe, A. Dittrich ja S. Soldevila Fragoso,

kohtusekretär: ametnik J. Plingers,

arvestades kirjalikus menetluses ja 10. märtsi 2010. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Õiguslik raamistik

1        EÜ artikkel 16 sätestab:

„Ilma et see piiraks [EÜ] artiklite 73, 86 ja 87 kohaldamist ning arvestades kohta, mis liidu ühistes väärtustes kuulub üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele, nagu ka nende osa ühiskondliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamisel, hoolitsevad ühendus ja liikmesriigid, igaüks oma vastavate volituste ja käesoleva lepingu kohaldamisala piires, et niisugused teenused toimiksid põhimõtete ja tingimuste alusel, mis võimaldavad neil täita oma ülesandeid.”

2        EÜ artikli 86 lõige 2 sätestab:

„Ettevõtjad, kellele on antud üldist majandushuvi esindavate teenuste osutamine või kes on fiskaalmonopolid, alluvad käesoleva lepingu eeskirjadele, eriti konkurentsieeskirjadele niivõrd, kuivõrd nimetatud eeskirjade kohaldamine juriidiliselt ega faktiliselt ei takista nendele määratud eriülesannete täitmist. Kaubanduse arengut ei tohi mõjutada määral, mis oleks vastuolus ühenduse huvidega.”

3        EÜ artikli 87 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Kui käesolevas lepingus ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, ühisturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.”

4        EÜ artikkel 311 sätestab:

„Käesolevale lepingule liikmesriikide ühisel kokkuleppel lisatud protokollid moodustavad selle lahutamatu osa.”

5        Protokoll liikmesriikide avalik-õigusliku ringhäälingu kohta (ELT 1997, C 340, lk 109, edaspidi „Amsterdami protokoll”), mis lisati EÜ asutamislepingusse Amsterdami lepinguga, sätestab:

„Võttes arvesse, et liikmesriikide avalik-õiguslik ringhääling on otseselt seotud iga ühiskonna demokraatlike, sotsiaalsete ja kultuuriliste vajadustega ning vajadusega säilitada meedia pluralism, on [liikmesriigid] leppinud kokku järgmistes tõlgendavates sätetes, mis lisatakse [EÜ] asutamislepingule.

[EÜ] asutamislepingu sätted ei piira liikmesriikide pädevust rahastada avalik-õiguslikku ringhäälingut niivõrd, kuivõrd need summad määratakse ringhäälinguorganisatsioonidele avaliku teenuse osutamiseks, nagu selle teeb ülesandeks, määratleb ja korraldab iga liikmesriik, ja niivõrd, kuivõrd selline rahastamine ei mõjuta kaubandustingimusi ega konkurentsi ühenduses määral, mis oleks vastuolus üldiste huvidega, kusjuures arvesse võetakse avaliku teenuse osutamist.”

6        Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrus (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [EÜ artikli 88] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artikkel 1 sisaldab järgmisi määratlusi:

„a)      abi – meede, mis vastab kõikidele [EÜ artikli 87] lõikes 1 sätestatud kriteeriumidele;

b)      olemasolev abi:

i)      igasugune abi, mis oli olemas enne asutamislepingu jõustumist vastavates liikmesriikides, see tähendab abiprogrammid ja individuaalne abi, mis kehtisid enne ja mida rakendatakse ka pärast asutamislepingu jõustumist […];

ii)      heakskiidetud abi, see tähendab komisjoni või nõukogu poolt heakskiidetud abikavad või individuaalne abi;

[…]

c)      uus abi – kogu abi, see tähendab abikavad ja individuaalne abi, mis ei ole olemasolev abi, sealhulgas olemasoleva abi muudatused;

[…]

f)      ebaseaduslik abi – uus abi, mis on kehtestatud vastuolus [EÜ artikli 88] lõikega 3;

[…]”.

7        15. novembril 2001 avaldas Euroopa Ühenduste Komisjon teatise 2001/C 320/04 riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta avalik-õigusliku ringhäälingu suhtes (EÜT C 320, lk 5; ELT eriväljaanne 08/02, lk 117, edaspidi „ringhäälinguteatis”), milles tõi välja põhimõtted, mida ta järgib EÜ artikli 86 lõike 2 ja EÜ artikli 87 kohaldamisel avalik-õiguslikule ringhäälingule antava riikliku rahastamise suhtes.

 Vaidluse taust

8        Pärast mitme kaebuse saamist 2002. ja 2003. aastal eeskätt Madalmaade eraõiguslikelt ringhäälinguorganisatsioonidelt, kes väitsid sisuliselt seda, et Madalmaade avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide rahastamise süsteem kujutas endast ühisturuga kokkusobimatut riigiabi, palus komisjon Madalmaade Kuningriigilt täiendavat teavet. Saadud teabe alusel otsustas ta 3. veebruari 2004. aasta otsusega algatada ametliku uurimismenetluse EÜ artikli 88 lõike 2 alusel (ELT C 61, lk 8, edaspidi „menetluse algatamise otsus”).

9        Ametliku uurimismenetluse tulemusel võttis komisjon 22. juunil 2006 vastu otsuse 2008/136/EÜ Madalmaade avalik-õigusliku ringhäälingu sihtotstarbelise rahastamise kohta – Riigiabi nr C 2/2004 (ex NN 170/2003) (ELT L 49, lk 1, edaspidi „vaidlustatud otsus”).

10      Vaidlustatud otsuses kirjeldas komisjon üksikasjalikult Madalmaade avalik-õigusliku ringhäälingu süsteemi, eeskätt selle osalisi ja rahastamist.

11      Ta märkis, et lisaks kommertskanalitele tegutseb mitu avalik-õiguslikku ringhäälinguorganisatsiooni. Ta täpsustas, et viimaste hulgas täidab kaksikrolli Nederlandse Omroep Stichting (NOS, Madalmaade ringhäälinguliit), kes on hageja kohtuasjas T‑237/06. Esiteks on ta avalik-õiguslik ringhäälinguorganisatsioon, kes tegutseb nime NOS RTV (edaspidi „NOS RTV”) all. Teiseks täidab NOS-i juhatus, kes tegutseb nime Publieke Omroep (avalik-õiguslik ringhääling, edaspidi „PO”) all, Mediawet’i (Madalmaade meediaseadus, Staatsblad 1987, nr 249) artikli 16 kohaselt kogu avalik-õigusliku ringhäälingusüsteemi koordineerimise ülesannet (vaidlustatud otsuse põhjendus 13).

12      Komisjon märkis vaidlustatud otsuses lisaks, et avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide, sh NOS-i puhul on tema mõlema ülesande rahastamise peamised vahendid riigilt saadavad iga-aastased maksed. Avalik-õiguslikel ringhäälinguorganisatsioonidel on lubatud eelarvekõikumiste tasakaalustamiseks moodustada reserve. Alates 1994. aastast saavad nad ka sihtotstarbelisi makseid, mida vaidlustatud otsus käsitleb. Neid hinnatakse vaidlustatud otsuse jaotises III riigiabieeskirjade seisukohalt.

13      Pärast riigiabiks kvalifitseerimise küsimuses läbi viidud uurimist, mis arvestas eeskätt Euroopa Kohtu 24. juuli 2003. aasta otsuses kohtuasjas C‑280/00: Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (EKL 2003, lk I‑7747, edaspidi „Altmarki kohtuotsus”) sedastatud kriteeriume, jõudis komisjon järeldusele, et sihtotstarbeline rahastamine kujutas endast riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses (vaidlustatud otsuse punkt 6).

14      Teatavate sihtotstarbelisi makseid iseloomustavate omaduste alusel (vaidlustatud otsuse põhjendus 109) jõudis komisjon seejärel vaidlustatud otsuse põhjenduses 111 järeldusele, et neid tuleb käsitada uue abina.

15      Vaidlustatud otsuse punktis 8 viis komisjon lõpule uurimise sihtotstarbelise rahastamise ühisturuga kokkusobivuse kohta vastavalt EÜ artikli 86 lõikele 2, tuvastades, et mõningatele avalik-õiguslikele ringhäälinguorganisatsioonidele oli makstud ülemäärast hüvitist, mis üldjuhul kanti nende programmireservidesse (vaidlustatud otsuse põhjendus 141). 2005. aastal kanti osa neist reservidest üle PO-le; komisjon käsitas ka seda ülekannet, mis suurendas ülemäärast hüvitamist, sihtotstarbelise rahastamisena (vaidlustatud otsuse põhjendus 146).

16      Pärast hüvitiste hindamist PO-d puudutavas jõudis komisjon vaidlustatud otsuse punktis 9 järeldusele, et PO oli saanud ülemäärast hüvitist, mis tuli NOS-ilt tagasi nõuda PO ülesannetega seonduvalt (vaidlustatud otsuse põhjendus 178). Sellele järeldusele järgnes järgmine resolutsioon, mille siduvaks versiooniks on hollandikeelne versioon:

„Artikkel 1

1.      Sihtotstarbeline riigiabi, mida [Madalmaade Kuningriik andis NOS-ile PO ülesannetega seonduvalt] avaliku teenuse osutamise ülesande täitmiseks Madalmaade avalik-õigusliku ringhäälingusüsteemi raames, on ühisturuga kokkusobimatu.

2.      Ühisturuga kokkusobimatu sihtotstarbeline riigiabi tuleb NOS-ilt tagasi nõuda. Tagasimaksmisele kuuluv summa on 76,327 miljonit eurot, millele lisanduvad intressid.

3.      Avalik-õiguslikele ringhäälinguorganisatsioonidele antud sihtotstarbeline riigiabi on ühisturuga kokkusobiv tingimusel, et abist tingituna avaliku teenuse osutamise ülesande ülemäärase hüvitamise korral hoitakse ülejääki erireservis, mis ei tohi ületada 10% ringhäälinguorganisatsiooni aastaeelarvest, ning [Madalmaade Kuningriik kontrollib] regulaarselt selle piirangu järgimist.

Artikkel 2

1.      [Madalmaade Kuningriik rakendab] kõik vajalikud meetmed artiklis 1 nimetatud ja abisaajale õigusvastaselt antud abi PO-lt tagasinõudmiseks.

2.      Tagastamine peab toimuma viivitamata […].

3.      Vastavalt lõikele 2 arvutatakse tagastatav intress vastavalt […] määruse (EÜ) nr 794/2004 artiklites 9 ja 11 sätestatud menetlusele.

[…]

Artikkel 3

[Madalmaade Kuningriik teatab] komisjonile kahe kuu jooksul pärast käesolevast otsusest teavitamist selle täitmiseks kavandatud ja juba võetud meetmetest. […]

Artikkel 4

Käesolev otsus on adresseeritud Madalmaade Kuningriigile.”

 Menetlus ja poolte nõuded

17      Üldkohtusse 30. augustil ja 4. septembril 2006 esitatud ning vastavalt kohtuasjadena T‑231/06 ja T‑237/06 registreeritud hagiavaldustega algatasid esiteks Madalmaade Kuningriik ja teiseks NOS käesoleva kohtumenetluse.

18      Kohtuasjas T‑231/06 palub Madalmaade Kuningriik Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus täielikult, v.a artikli 1 lõige 3;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

19      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja Madalmaade Kuningriigilt.

20      Kohtuasjas T‑237/06 palub NOS Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus ja eeskätt selle artikli 1 lõiked 1 ja 2 ning artiklid 2 ja 3 ning samuti põhjendused, millele need tuginevad, ja tühistada vaidlustatud otsus igal juhul osaliselt;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

21      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja NOS-ilt.

22      9. juuni 2009. aasta otsusega andis Üldkohus käesolevad kohtuasjad lahendamiseks esimesele kojale laiendatud koosseisus vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 51 lõikele 1; koja koosseisu muudeti Üldkohtu presidendi 22. juuni 2009. aasta otsusega, sest üks koja liikmetest ei saanud asja lahendamisel osaleda.

23      Esimese koja laiendatud koosseisus esimehe 17. detsembri 2009. aasta määrusega liideti pärast poolte ärakuulamist kohtuasjad T‑231/06 ja T‑237/06 suulise menetluse ja kohtuotsuse huvides vastavalt kodukorra artiklile 50.

24      Poolte kohtukõned ning vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 10. märtsi 2010. aasta kohtuistungil.

 Õiguslik käsitlus

25      Madalmaade Kuningriik esitab oma hagi toetuseks kohtuasjas T‑231/06 kolm väidet. Esimene neist tugineb kaitseõiguste rikkumisele, teine sihtotstarbeliste maksete vääralt uueks abiks kvalifitseerimisele ning kolmas, millele ta tugineb täiendava võimalusena, vigadele ja põhjendamatusele ülemäärase hüvitise ja selle abisumma arvutamisel, mis tuleb tagastada.

26      NOS esitab oma hagi toetuseks kohtuasjas T‑237/06 kuus väidet. Neist esimene tugineb hindamisveale ja puudulikule põhjendamisele seoses sihtotstarbeliste maksete kvalifitseerimisega uueks abiks. Teine väide tugineb puudulikule põhjendamisele ja käesoleva kohtuotsuse punktis 13 viidatud Altmarki kohtuotsuse väärale kohaldamisele Amsterdami protokolli asemel. Kolmas väide tugineb rikkumistele, mis seonduvad sihtotstarbeliste maksete ning väidetava ülemäärase hüvitise vahelise seose puudumisega. Neljandas väites, mis jaguneb kolmeks osaks, viitab NOS teatud riigiabiks kvalifitseerimiseks vajalike elementide puudumisele ning põhjenduste puudumisele. NOS-i viies väide tugineb ebapiisavale proportsionaalsuse kontrollimisele. Kuues väide tugineb EÜ artikli 88 lõike 2 ning kaitseõiguste rikkumisele.

27      Madalmaade Kuningriigi esimest väidet ning NOS-i kuuendat väidet, mis tuginevad kaitseõiguste ja EÜ artikli 88 lõike 2 rikkumisele, on sobilik uurida koos. Seejärel tuleb esiteks uurida NOS-i teist ja neljandat väidet riigiabiks kvalifitseerimise ja käesoleva kohtuotsuse punktis 13 viidatud Altmarki kohtuotsuse kohaldamise kohta, analüüsides seejärel koos Madalmaade Kuningriigi teist väidet ja NOS-i esimest väidet, mis käsitlevad asjaomaste meetmete uueks abiks kvalifitseerimise ekslikkust. Lõpetuseks tuleb uurida mõlema hageja kolmandat väidet ning NOS-i viiendat väidet, mis käsitlevad ülemäärase hüvitise arvutamist ning abi proportsionaalsust.

 Väide, mille kohaselt on rikutud kaitseõigusi ja EÜ artikli 88 lõiget 2

 Poolte argumendid

28      Nii Madalmaade Kuningriik kui ka NOS (edaspidi koos „hagejad”) väidavad sisuliselt, et komisjon on rikkunud EÜ artikli 88 lõiget 2 ja nende kaitseõigusi, kuna vaidlustatud otsus lahkneb oluliselt ja mitmes aspektis menetluse algatamise otsusest.

29      Esiteks ei käsitlenud komisjon hagejate arvates menetluse algatamise otsuses sõnaselgelt eri avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide rahastamise küsimust. Vaidlustatud otsus aga käsitleb nende ringhäälinguorganisatsioonide tulusid ja kõrvaltegevusi ning nende hinnangulisi reserve.

30      Teiseks väidavad hagejad, et ülemäärase hüvitise arvutusmeetod ning asjaolud, mida menetluse algatamise otsuses arvesse võeti, on erinevad nendest, millele tugineb vaidlustatud otsus.

31      NOS lisab, et komisjon pikendas vaidlustatud otsuses ametliku uurimismenetlusega hõlmatud ajavahemikku. Kuna komisjon märkis menetluse algatamise otsuses, et uuritakse üksnes ajavahemikku 1992–2002, siis oleks ta pidanud piirduma vaidlustatud otsuses selle ajavahemikuga.

32      Lõpetuseks väidab NOS, et menetluse algatamise otsuse ja vaidlustatud otsuse vahelised erinevused kujutavad endast tema kaitseõiguste rikkumist seda enam, et komisjon keeldus rahuldamast tema taotlusi koosolekute korraldamiseks ning toimikuga tutvumiseks.

33      Komisjon vaidlustab hagejate argumendid.

 Üldkohtu hinnang

34      Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kaitseõiguste tagamine mis tahes isiku suhtes algatatud menetluses, kus võidakse teha tema huve kahjustav lahend, kujutab endast ühenduse õiguse aluspõhimõtet ning see peab olema tagatud ka erieeskirjade puudumisel. Selle põhimõtte kohaselt on nõutav, et isikul, kelle suhtes komisjon on algatanud haldusmenetluse, oleks nimetatud menetluse jooksul reaalne võimalus esitada oma seisukoht komisjoni esitatud faktide ja asjaolude tegelikkusele vastavuse ja asjakohasuse ning dokumentide kohta, mida komisjon kasutab väidetava ühenduse õiguse rikkumise tõendamiseks (vt Esimese Astme Kohtu 22. oktoobri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑309/04, T‑317/04, T‑329/04 ja T‑336/04: TV 2/Danmark jt vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑2935, punkt 136 ja seal viidatud kohtupraktika).

35      Esiteks on riigiabi kontrollimise menetlus selle üldist ülesehitust arvestades menetlus, mis algatatakse liikmesriigi suhtes, kes vastutab abi andmise eest ühenduse õigusest tulenevate kohustuste alusel. Seetõttu ei tohi komisjon kaitseõiguste järgimiseks juhul, kui sellel liikmesriigil ei ole võimaldatud teatud teabe kohta oma arvamust avaldada, selle riigi vastu tehtavas otsuses seda teavet kasutada (vt Euroopa Kohtu 24. septembri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑74/00 P ja C‑75/00 P: Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑7869, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika).

36      Teiseks, mis puudutab riigiabi saanud ettevõtjate õigusi, siis tuleb märkida, et riigiabi puudutav haldusmenetlus on algatatud üksnes asjassepuutuva liikmesriigi vastu. Abi saanud ettevõtjaid käsitletakse selles menetluses üksnes huvitatud isikutena. Sellest järeldub, et huvitatud isikutel – nagu käesoleval juhul NOS – on üksnes õigus olla kaasatud haldusmenetlusse ja seda määral, mis on juhtumi asjaolusid arvestades kohane, kuid kindlasti ei ole neil niisuguseid kaitseõigusi nagu isikutel, kelle vastu on menetlus algatatud (vt selle kohta käesoleva kohtuotsuse punktis 34 viidatud kohtuotsus TV 2/Danmark jt vs. komisjon, punkt 137 ja seal viidatud kohtupraktika).

37      Lisaks tuleb meenutada, et määruse nr 659/1999 artikkel 6 näeb ette, et kui komisjon otsustab algatada ametliku uurimismenetluse, siis võib menetluse algatamise otsus piirduda sellega, et selles esitatakse kokkuvõtlikult asjakohased faktid ja õigusküsimused ning antakse esialgne hinnang selle kohta, kas käsitletava riikliku meetme puhul on tegemist abiga, ning märgib põhjused, miks on alust kahelda selle kokkusobivuses ühisturuga (vt käesoleva kohtuotsuse punktis 34 viidatud kohtuotsus TV 2/Danmark jt vs. komisjon, punkt 138 ja seal viidatud kohtupraktika).

38      Seega peab menetluse algatamise otsus võimaldama huvitatud isikutel tõhusalt osaleda ametlikus uurimismenetluses, mille raames neil peab olema võimalus esitada omapoolsed argumendid. Selle jaoks on piisav, kui huvitatud isikutele on teada põhjendused, millest lähtudes komisjon asus esialgsele seisukohale, et kõnesolev meede võib kujutada endast ühisturuga kokkusobimatut uut abi (vt käesoleva kohtuotsuse punktis 34 viidatud kohtuotsus TV 2/Danmark jt vs. komisjon, punkt 139 ja seal viidatud kohtupraktika).

39      Eespool toodud kohtupraktika alusel ning arvestades sellega, et asjassepuutuva liikmesriigi ja huvitatud isikute olukord on ametliku uurimismenetluse raames kaitseõigusi puudutavas erinev, tuleb uurida hagejate argumente, mille kohaselt vaidlustatud otsus lahkneb menetluse algatamise otsusest niivõrd, et rikuti Madalmaade Kuningriigi kaitseõigusi ja piiratumaid õigusi, mis on NOS‑il huvitatud isikuna.

40      Esiteks, mis puudutab argumenti, mille kohaselt komisjon uuris avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide individuaalset finantsolukorda palju põhjalikumalt vaidlustatud otsuses kui menetluse algatamise otsuses, siis tuleb esiteks märkida, et menetluse algatamise otsusest ja eeskätt selle pealkirjast tuleneb, et selle esemeks olid Madalmaade avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide tarvis kehtestatud sihtotstarbelised meetmed ning Nederlandse Omroepproduktie Bedrijf (Madalmaade äriühing, kes toodab ringhäälingusaateid, edaspidi „NOB”).

41      Lisaks, arvestades et komisjoni käsutuses ei olnud menetluse algatamise otsuse tegemise hetkel täpset teavet iga avalik-õigusliku ringhäälinguorganisatsiooni võimaliku ülemäärase hüvitamise kohta, vaid ta leidis, et neile kui kogumile oli makstud ülemäärast hüvitist, siis ei olnud komisjonil muud võimalust, kui algatada ametlik uurimismenetlus seda puudutavate kahtluste kontrollimiseks. Avalik-õiguslikule ringhäälingusüsteemile antud võimaliku abi uurimine eeldab vältimatult iga avalik-õigusliku ringhäälinguorganisatsiooni olukorra eraldi uurimist.

42      Seega ei saa komisjonile ette heita seda, et ta ei täpsustanud menetluse algatamise otsuses, et ta uurib eraldiseisvalt kõigi avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide finantsolukorda.

43      Samuti oli NOS teadlik mõttekäigust, mille alusel komisjon jõudis esialgsele järeldusele, et kõnealune abi võis kujutada endast uut abi, ning tal oli võimalus esitada oma argumendid käesoleva kohtuotsuse punktis 38 viidatud kohtupraktika tähenduses.

44      Mis puudutab Madalmaade Kuningriiki, siis tuleb liikmesriikide kaitseõiguste järgimist käsitlevas kohtupraktikas kehtestatud nõuetega arvestades asuda seisukohale, et tema kaitseõigusi selles osas ei rikutud. Nimelt, ja vastupidi sellele, mida väidab Madalmaade Kuningriik, oli tal isegi juhul, kui eeldada, et uurimise eset laiendati, võimalus 2005. aastani reageerida individuaalse teabe esitamisele ning sellele, et komisjon arvestab mainitud teabega. Nimelt tuleneb toimikust, et komisjon palus Madalmaade Kuningriigilt 22. detsembri 2005. aasta kirjaga täiendavat teavet eri ringhäälinguorganisatsioonide individuaalsete reservide kohta. Madalmaade Kuningriik vastas 3. veebruari 2006. aasta kirjaga, mis sisaldas 18 lehekülge üksikasjalikke märkusi komisjoni 22. detsembri 2005. aasta kirja kohta. Selle teabe osas vahetasid komisjon ja Madalmaade ametiasutused 14. veebruaril 2006 arvamusi. Oma 3. veebruari 2006. aasta kirjas märkisid Madalmaade ametiasutused sõnaselgelt ja rahulolevalt, et komisjoni uurimus käsitles ka aastaid 2002–2005 kaasa arvatuna. Kuivõrd komisjon võttis vaidlustatud otsuse vastu 22. juunil 2006, siis oli Madalmaade ametiasutustele antud võimalus esitada omalt poolt märkusi mainitud teabe arvessevõtmise kohta, mida nad ka tegid.

45      Seetõttu ei ole hagejate argumentatsioon selles osas põhjendatud ning esimene etteheide tuleb seega tagasi lükata.

46      Teiseks, mis puudutab argumenti, mille kohaselt menetluse algatamise otsuses kasutatud ülemäärase hüvitise arvutamise meetod ja aluseks võetud arvnäitajad olid erinevad neist, mida kasutati vaidlustatud otsuses, siis tuleb märkida, et komisjon piirdus menetluse algatamise otsuse tegemise staadiumis märkusega, et Fonds Omroep Reserve’i (Ringhäälingu reservfond, edaspidi „FOR”) ning avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide programmireservidesse paigutatud vabalt kasutatavad summad kujutasid endast viidet sellele, et avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide avaliku teenuse osutamise ülesande netokulusid oli ülemääraselt hüvitatud ning et 2001. aasta seisuga tuvastatud kokkuvõtlike arvnäitajate alusel jäi sihtotstarbelisest rahastamisest kokku kasutamata 110 miljonit eurot (menetluse algatamise otsuse punkt 105).

47      Avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide individuaalsete arvnäitajate alusel, mis puudutasid ajavahemikku 1999–2005 ning mida komisjon oli kogunud ametliku uurimismenetluse käigus, tuvastas ta vaidlustatud otsuses kaks asjaolu. Esiteks – mis puudutab avalik-õiguslikke ringhäälinguorganisatsioone – ei ületa nende reservide individuaalne summa pärast osa reservist ülekandmist PO-le 10% nende aastaeelarvest (vaidlustatud otsuse punktid 146–149). Teiseks – mis puudutab PO-d – ulatub talle antud abi kogusumma, mis hõlmab nii uut kui ka olemasolevat abi ja mille ta kandis reservi aastatel 1994–2005, 98,365 miljoni euroni, millest üksnes 76,327 miljonit eurot tuleb uue abi menetluse raames tagastada, kusjuures 33,870 miljonit eurot sellest summast pärineb FOR-ilt ning 42,457 miljonit eurot 2005. aastal toimunud avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide reservide ülekandmisest (vaidlustatud otsuse põhjendused 153 ja 154).

48      Vaidlustatud otsus erineb seega menetluse algatamise otsusest sellepoolest, et komisjon kasutas Madalmaade ametiasutuste poolt edastatud lõplikke ja individuaalseid arvandmeid seoses ajavahemikuga kuni aastani 2005, et ta võttis arvesse 2005. aastal pärast menetluse algatamise otsuse vastu võtmist toimunud avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide reservide ülekandmist PO-le ning et ta võttis tagasinõutava abi summa arvutamisel arvesse üksnes neid summasid, mis olid antud rahastamise raames, mida ta käsitas uue abina.

49      Kuid need erisused tulenevad komisjonile edastatud teabest ning ühest toimingust, mis tehti pärast menetluse algatamise otsuse vastu võtmist ja ametliku uurimismenetluse jooksul, mis võimaldab käsitleda põhjalikumalt ning selgitada menetluse algatamise otsuses tõstatatud küsimusi. Komisjon ei saanud seega menetluse algatamise otsuses nende asjaoludega arvestada, kuid ta pidi neid arvesse võtma vaidlustatud otsust vastu võttes.

50      Lisaks sellele tuleneb määruse nr 659/1999 artiklist 7, et ametliku uurimismenetluse tulemusel võib komisjoni analüüs olla muutunud, sest ta võib lõpuks otsustada, et meede ei kujuta endast abi või et kahtlused ühisturuga kokkusobivuse kohta on kõrvaldatud. Sellest tuleneb, et lõplik otsus võib olla menetluse algatamise otsusest mõnevõrra erinev, ilma et need erinevused seaksid siiski kahtluse alla lõpliku otsuse kehtivust (Esimese Astme Kohtu 4. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑424/05: Itaalia vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 69).

51      Lõpetuseks, mis puudutab täpsemalt Madalmaade Kuningriigi vastavasisulist argumentatsiooni, siis tuleneb komisjoni 22. detsembri 2005. aasta kirjast ning selle kirja 1. lisast koostoimes ringhäälinguteatisega, et Madalmaade ametiasutustel oli vähemalt sel kuupäeval võimalik aru saada, millist meetodit komisjon ülemäärase hüvitise arvutamiseks kasutab. Madalmaade ametiasutused said seega tõhusalt tugineda oma kaitseõigustele.

52      Seetõttu tuleb tagasi lükata hagejate esitatud teine etteheide.

53      Kolmandaks, mis puudutab NOS-i argumenti, mille kohaselt komisjon oleks pidanud vaidlustatud otsuses piirduma sihtotstarbelise rahastamise uurimisega ajavahemikul 1992–2002, millele viidati menetluse algatamise otsuses, siis tuleb esiteks märkida, et vaidlustatud otsuse punktis 140 on komisjon sõnaselgelt märkinud, et vaidlustatud otsus käsitleb sihtotstarbelisi makseid, mida tehti alates 1994. aastast ja kuni 2005. aastani. Ta märkis samuti esiteks seda, et kuigi menetluse algatamise otsuse kohaselt hõlmas menetlus 1992. aastast algavat ajavahemikku, said avalik-õiguslikud ringhäälinguorganisatsioonid esimesed sihtotstarbelised maksed alles 1994. aastal (vaidlustatud otsuse punkt 10), ning et tema käsutuses olid lõplikud andmed üksnes kuni 2005. aastani, mis õigustas seda, et ta ei võtnud arvesse neid arvandmeid, mis Madalmaade Kuningriik esitas seoses 2006. aastaga (vaidlustatud otsuse põhjendused 10 ja 139).

54      Esiteks tuleb märkida, et menetluse algatamise otsuse põhjenduses 4 märkis komisjon sõnaselgelt, et ametlik uurimismenetlus käsitleb 1992. aastal algavat ajavahemikku. Menetluse algatamise otsus ei näinud seega ette ajalist piirangut asjaomase ajavahemiku lõpu osas.

55      Lisaks sellele ei ole põhjendatud argument, mille kohaselt tuvastas komisjon menetluse algatamise otsuses üksnes ajavahemikuga 1992–2002 seonduvaid asjaolusid, sest menetluse algatamise otsuse põhjendusest 47 tuleneb, et komisjon võttis arvesse teatud konkreetseid arvnäitajaid seoses ajavahemikuga 2001–2006. Lisaks sellele on selline argument tulemusetu, sest komisjon ei ole menetluse algatamise otsuses mingil moel välistanud, et tema uurimus käsitleks 2002. aastale järgnevaid aastaid.

56      Seega tuleb tagasi lükata NOS-i argument, mis tugineb asjaomase ajavahemiku pikendamisele vaidlusaluses otsuses.

57      Neljandaks, mis puudutab NOS-i argumenti, mille kohaselt ei antud talle võimalust esitada komisjonile oma seisukohta koosolekul, siis tuleb esiteks märkida, et NOS väidab, et komisjon kiitis heaks avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide reservide ülekandmise PO-le „28. juuni 2005. aasta koosolekul NOS-i esindajate ja konkurentsi[ga seonduvate küsimuste eest vastutava komisjoni liikme vahel]”. NOS osales seega nimetatud 28. juuni 2005. aasta koosolekul ja lisaks 14. veebruari 2006. aasta koosolekul, mille kohta ta siiski väidab, et see ei ole võrdsustatav võistleva menetlusega. Selles osas tuleb lisada, et huvitatud poolena ei saa NOS igal juhul tugineda nendele kaitseõigustele, mis on antud asjassepuutuvale liikmesriigile (vt käesoleva kohtuotsuse punktis 36 viidatud kohtupraktika).

58      Seejärel tuleb tuvastada, et nagu rõhutas komisjon, saatis NOS talle 21. aprillil 2004 kirja, milles ta märgib, et ta esitab menetluse algatamise otsuse tagajärjel oma märkused „otseselt huvitatud poolena” ja eeskätt avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide nimel. NOS taotles lisaks komisjonilt 8. märtsi 2005. aasta kirjaga selgitusi.

59      Seetõttu, lisaks sellele, et NOS-i menetluse algatamise menetluses nimetati, kaastati ta ka menetlusse vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 36 viidatud kohtupraktikale.

60      Lõpetuseks, mis puudutab NOS-i väiteid selle kohta, et tema toimikuga tutvumise taotlust ei rahuldatud, siis piisab, kui märkida, et ta ei ole esitanud sellise taotluse esitamise ja selle rahuldamata jätmise kohta ühtegi tõendit.

61      Komisjon ei ole seega rikkunud EÜ artikli 88 lõiget 2, Madalmaade Kuningriigi kaitseõigusi ja NOS-i kui huvitatud poole piiratumaid õigusi, mistõttu tuleb Madalmaade Kuningriigi esimene väide ning NOS-i kuues väide tagasi lükata.

 Väide, mille kohaselt sihtotstarbeline rahastamine kvalifitseeriti ekslikult riigiabiks

62      NOS vaidlustab eri aspektidest ja mitme väitega, mida on sobilik uurida koos, komisjoni poolt vaidlustatud otsuses sihtotstarbelisele rahastamisele riigiabi eeskirjade alusel antud hinnangu. Oma neljanda väite esimeses osas viitab NOS sellele, et Coproductiefonds Binnenlandse Omroep’i (ringhäälingusaadete kaastootmise fond, edaspidi „CoBo”) tulud kvalifitseeriti ekslikult riigi ressurssideks; neljanda väite teises osas sellele, et NOS-i puhul – kui ta täidab PO ülesandeid – ei ole tegemist ettevõtjaga, ja neljanda osa kolmandas osas sellele, et konkurentsi ei moonutatud ja et selles osas oli otsus põhjendamata. Oma teises väites vaidlustab NOS käesoleva kohtuotsuse punktis 13 viidatud Altmarki kohtuotsuse tõlgendamise ja kohaldamise komisjoni poolt sihtotstarbelisest rahastamisest tuleneva majandusliku eelise uurimisel ja ta viitab selles osas ka põhjenduste puudumisele.

 Väide, mille kohaselt CoBo autoriõigustest tulenev tulu kvalifitseeriti ekslikult riigi ressurssideks

–       Poolte argumendid

63      NOS on seisukohal, et autoriõiguste eest tasu maksmine Belgia ja Saksa kaabellevivõrgu operaatorite poolt kujutab endast avaliku teenuse osutamise ülesandest eraldiseisvat rahastamisallikat. NOS väidab, et Madalmaade õiguse kohaselt käsitatakse avalik-õigusliku ringhäälingu osalemist oma saadete kaabli abil välismaal edastamises kõrvaltegevusena. Saadud summad on ilmselgelt eraõiguslikku päritolu vahendid ja mitte riigi ressursid EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.

64      NOS väidab, et välismaiste kaabellevivõrgu operaatorite poolt autoriõiguste eest makstud summasid käsutab CoBo, keda haldavad avalik-õiguslikud ringhäälinguorganisatsioonid. Asjaolu, et ametiasutused on kehtestanud nende fondide kasutamise suhtes teatud tingimused, ei muuda kuidagi nende eraõiguslikku päritolu.

65      Komisjon on seisukohal, et see etteheide on tulemusetu, sest PO ei ole saanud CoBo-lt mingeid makseid. Lisaks sellele vaidlustab ta CoBo fondide eraõigusliku laadi.

–       Üldkohtu hinnang

66      Kuivõrd NOS täpsustas kohtuistungil Üldkohtu esitatud küsimusele vastates, et tema esitatud tühistamisnõue ei käsitle vaidlustatud otsuse artikli 1 lõiget 3, siis tuleb nentida, et NOS-i neljanda väite esimene osa on tulemusetu.

67      Nimelt palus NOS tühistada vaidlustatud otsuse artikli 1 lõiked 1 ja 2, milles loetakse NOS-ile PO ülesannetes antud riigiabi ühisturuga kokkusobimatuks ja kehtestatakse kohustus see NOS-ilt tagasi nõuda. Kuid vaidlustatud otsuse põhjendusest 45 ja põhjenduses 152 esitatud tabelist ilmneb, et PO ei ole CoBo-lt saanud mingisuguseid makseid. CoBo fondid ei oma seega tähtsust seoses riigiabiga, mida PO väidetavalt sai ja mille tagasinõudmise kohustus kehtestati.

68      Seega tuleb NOS-i neljanda väite esimene osa tagasi lükata.

 Väide, mille kohaselt NOS-i puhul ei ole PO ülesannete täitmisel tegemist ettevõtjaga

–       Poolte argumendid

69      Kuigi NOS tunnistab, et tema puhul on ringhäälingusaadetega seonduva tegevuse raames tegemist ettevõtjaga, ei ole ta enda sõnul ettevõtja EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses avalik-õigusliku ringhäälingusüsteemi haldamise ja koordineerimise tegevusega seonduvalt. Vahe nende kahe tegevuse kategooria vahel tuleneb selgelt Mediaweti artiklist 16 ja sellest, et nende kohta peetakse eraldi raamatupidamisarvestust.

70      Seega on vaidlustatud otsus tema arvates väär, kuna komisjon ei ole asjaolusid piisavalt uurinud, kuna ta kvalifitseeris NOS-i ekslikult ettevõtjaks, kuna ta tõlgendas vääralt EÜ artikleid 87 ja 88 ning kuna ta ei põhjendanud piisavalt oma hinnangut, mille kohaselt NOS kui ettevõtja sai ülemäärast hüvitist. NOS on seisukohal, et tema tegevus avalik-õigusliku ringhäälingusüsteemi haldaja ja koordineerijana ei kujuta endast turul toimuvat äritegevust. Selles osas viitab NOS Madalmaade konkurentsiameti 29. septembri 2005. aasta otsusele asjas 5059/NOS-NOB, milles nimetatud amet asus seisukohale, et NOS-i kui ringhäälinguorganisatsiooni tegevus kujutas endast äritegevust, kuid et NOS ei kujuta endast ettevõtjat, kui ta täidab talle seaduse alusel pandud üldise huvi ülesandeid.

71      NOS juhib tähelepanu sellele, et kohtupraktika kohaselt võivad avalik-õiguslikud institutsioonid või nendega seotud üksused olla ettevõtjad EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, kui nad tegelevad äritegevusega; kuid nende puhul ei ole tegemist ettevõtjatega siis, kui nad täidavad seadusega neile määratud ülesandeid.

72      Seega ei saanud NOS sihtotstarbelisi makseid summas 33,8 miljonit eurot kui ettevõtja, sest need maksed seondusid ülesannetega, mida ta peab vastavalt Mediawetile täitma. NOS-i võib seega selles osas käsitada ettevõtjate ühendusena EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses, kuid sellest ei piisa siiski talle ettevõtja staatuse omistamiseks.

73      NOS on seisukohal, et kuna avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide moodustatud reservid kanti üle PO-le, siis ei saa neid enam käsitada ettevõtjat soodustava riigiabina. NOS sai need summad avaliku teenuse osutamise tegevuse haldajana ja ta sai neid käsutada vastavalt seadusele.

74      Lisaks sellele väidab NOS, et ükski ülesannetest, mis komisjon oma kirjalikes dokumentides loetles seoses NOS-i tegevusega avalik-õigusliku ringhäälingusüsteemi haldamisel ja koordineerimisel, ei too kaasa seda, et teda tuleks pidada turul kaupu või teenuseid pakkuvaks ettevõtjaks. Selles osas oleks komisjon vastavalt kohtupraktikale pidanud uurima, milliste tegevuste alusel sai NOS tulu ja mis laadi need tegevused olid.

75      Esiteks ei toimi NOS välismaistele kaabellevivõrgu operaatoritele saadete õiguste müümisel või seoses satelliidi kaudu edastamisega mitte iseseisva üksusena, vaid ta kujutab endast administratiivset vahendajat, kes kaitseb kolmandate isikute õigusi, kelleks on avalik-õiguslikud ringhäälinguorganisatsioonid.

76      Lisaks sellele on intresside, renditasu ja dividendide saamine seotud NOS-i finantsjuhtimisega, nagu mis tahes muu avalik-õigusliku institutsiooni puhul.

77      Lõpetuseks ei ole NOS-i taasülekande tegevus seotud tema tegevusega avalik-õigusliku ringhäälingu haldaja ja koordineerijana.

78      Komisjon vaidleb NOS-i argumentidele vastu.

–       Üldkohtu hinnang

79      Sissejuhatuseks tuleb märkida, et põhjendamiskohustus on oluline vorminõue, mida tuleb eristada põhjenduste sisulise õigsuse küsimusest, mis on vaidlusaluse akti sisulise õiguspärasuse küsimus (vt Esimese Astme Kohtu 18. jaanuari 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑93/02: Confédération nationale du Crédit mutuel vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑143, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).

80      EÜ artikli 253 kohaselt nõutavad põhjendused peavad vastama kõnesoleva akti laadile ning neist peab selgelt ja ühemõtteliselt nähtuma akti vastu võtnud institutsiooni mõttekäik, nii et isikutel, keda see akt puudutab, oleks võimalik teada võetud meetme põhjendusi ning pädeval kohtul oleks võimalik teostada kontrolli. Põhjendamise nõude hindamisel tuleb arvestada konkreetse juhtumi asjaolusid, eelkõige kõnesoleva akti sisu, esitatud põhjenduste laadi ning seda, milline huvi võib akti adressaatidel ja teistel asjassepuutuvatel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, olla selgituste saamiseks. Ei ole nõutav, et põhjendustes oleks ära toodud kõik asjassepuutuvad faktid ja õigusküsimused, kuna seda, kas akti põhjendused vastavad EÜ artikli 253 nõuetele, tuleb hinnata mitte ainult lähtudes akti sõnastusest, vaid ka selle kontekstist ning samuti vastavat valdkonda reguleerivatest õigusnormidest tervikuna (vt Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I‑1719, punkt 63, ja eespool punktis 34 viidatud kohtuotsus TV 2/Danmark jt vs. komisjon, punkt 178).

81      Vastavalt oma pealkirjale käsitleb vaidlustatud otsus Madalmaade avalik-õigusliku ringhäälingu sihtotstarbelist rahastamist, kusjuures avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide ettevõtja staatust ei ole vaidlustatud. Vaidlustatud otsuse punktis 2 kirjeldab komisjon üksikasjalikult kogu avalik-õiguslikku ringhäälingusüsteemi, alustades selle osalistest. See kirjeldus hõlmab NOS-i nii NOS RTV kui ka PO-na (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 11).

82      Komisjon uuris nende osaliste, sh kaksikrolli täitva NOS-i (vaidlustatud otsuse põhjendus 14), finantsallikaid ning tuvastas, et nad said peamiselt iga-aastaseid makseid riigilt, et neil oli lubatud moodustada reserve ning et nad olid alates 1994. aastast saanud sihtotstarbelisi makseid (vaidlustatud otsuse põhjendus 33).

83      Sihtotstarbelisi makseid kirjeldades uuris komisjon vaidlustatud otsuse punktis 2.3.3 FOR-ilt pärinevaid makseid (vaidlustatud otsuse põhjendused 39–42). Ta märkis, et selle fondi eesmärk oli rahastada teatavaid PO algatusi ning võimaldada tal parandada kvaliteeti, täiustada saateid ja investeerida avalik-õiguslikku ringhäälingusse. Komisjon täpsustas, et 2005. aastaks oli avalik-õiguslik ringhäälingusüsteem saanud FOR-ilt 191,2 miljonit eurot, millest 157,4 miljonit eurot eraldati avalik-õiguslikele ringhäälinguorganisatsioonidele ja 33,8 miljonit eurot PO-le (vaidlustatud otsuse põhjendus 42).

84      Komisjon hindas neid sihtotstarbelisi makseid, sh FOR-ilt PO-le tehtud makseid, riigiabi eeskirjadega arvestades. Nimelt hõlmab vaidlustatud otsuse põhjenduses 87 viidatud 191,2 miljoni euro suurune summa PO-le makstud 33,8 miljonit eurot (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 83).

85      Komisjon kontrollis eeskätt seoses FOR-ilt pärinevate maksetega riigi ressursside kasutamist (vaidlustatud otsuse punkt 6.1) ja majandusliku eelise olemasolu (vaidlustatud otsuse punkt 6.2). Seejärel uuris ta konkurentsi moonutamise tingimusi (vaidlustatud otsuse punkt 6.3) ja mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele (vaidlustatud otsuse punkt 6.4); seda kõike seonduvalt avalik-õigusliku ringhäälingusüsteemi osalistega. Komisjon jõudis vaidlustatud otsuse põhjenduses 105 järeldusele, et sihtotstarbelise rahastamise näol on tegemist riigiabiga avalik-õiguslikele ringhäälinguorganisatsioonidele, sh NOS-ile.

86      Kuivõrd avalik-õiguslikel ringhäälinguorganisatsioonidel lasus komisjoni arvates ning muuseas ka Madalmaade ametiasutuste seisukohast (vt viimase kohta vaidlustatud otsuse põhjendus 76) avaliku teenuse osutamise ülesanne, siis uuriti seejärel vaidlustatud otsuse punktis 8 sellise sihtotstarbelise rahastamise kokkusobivust EÜ artikli 86 lõikega 2.

87      Eri avalik-õiguslikele ringhäälinguorganisatsioonidele makstud hüvitise hindamise raames tuvastas komisjon, et 14 ringhäälinguorganisatsiooni olid saanud ülemäärast hüvitist aastatel 1994–2005, vastavad summad kanti üldjuhul üle programmireservidesse (vaidlustatud otsuse põhjendused 141 ja 146).

88      Selles raamistikus ja uurimise selles staadiumis märkis komisjon, et 2005. aastal kanti osa nendest reservidest üle PO-le, mis vähendas eri avalik-õiguslikele ringhäälinguorganisatsioonidele makstud hüvitiste üldsummat, samas suurendades PO ülemäärast hüvitamist (vaidlustatud otsuse põhjendus 146). PO-le makstud ülemäärase hüvitise arvutas komisjon PO eraldiseisva raamatupidamisarvestuse alusel. Nimelt märkis komisjon, et kuigi NOS RTV ja PO on sama juriidilise isiku osad ja esitavad konsolideeritud raamatupidamisaruande, oli teineteise rahade kasutamine täielikult välistatud (vaidlustatud otsuse põhjendus 151).

89      Vaidlustatud otsuse põhjenduses 152 esitatud tabelist 4 tuleneb, et PO-le tehtud sihtotstarbelised maksed, mille tagastamist nõutakse, on FOR-ilt pärinevad maksed, mida võeti arvesse riigiabiks kvalifitseerimist uurides (vt käesoleva kohtuotsuse punktid 83–85), ja reservidest üle kantud summad (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 87), mis samuti arvati sihtotstarbelise rahastamise hulka (vaidlustatud otsuse põhjendus 146).

90      Vastupidi NOS-i väidetele uuris komisjon seega küllaldaselt faktilisi asjaolusid ja põhjendas õiguslikult piisavalt oma järeldust, mille kohaselt kujutas sihtotstarbeline rahastamine endast avalik-õiguslikele ringhäälinguorganisatsioonidele, sh NOS-ile antavat riigiabi, ning et ülesandeid, mida NOS täidab PO ülesannetes avaliku teenuse osutamisel, on hüvitatud ülemäära, millest tulenevalt tuleb vastavad summad NOS-ilt tagasi nõuda (vaidlustatud otsuse artikli 1 lõiked 1 ja 2 otsuse siduvas keeleversioonis).

91      Mis puudutab sisulist põhjendatust, siis väidab NOS ekslikult, et tema puhul ei ole tegemist ettevõtjaga, kui ta täidab PO ülesandeid.

92      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tähendab ettevõtja mõiste konkurentsiõiguse kontekstis mis tahes majandustegevusega tegelevat üksust, sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist. Sellega seoses tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et majandustegevus on igasugune tegevus, mis seisneb kaupade või teenuste pakkumises teataval turul (vt Euroopa Kohtu 12. septembri 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑180/98–C‑184/98: Pavlov jt vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑6451, punktid 74 ja 75 ning seal viidatud kohtupraktika).

93      Samuti tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei kujuta avaliku võimu teostamisega seotud tegevus endast majanduslikku laadi tegevust, mis õigustaks asutamislepingu konkurentsieeskirjade kohaldamist (vt selle kohta Euroopa Kohtu 19. jaanuari 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑364/92: SAT Fluggesellschaft, EKL 1994, lk I‑43, punkt 30, ja 26. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑113/07 P: Selex Sistemi Integrati vs. komisjon ja Eurocontrol, EKL 2009, lk I‑2207, punkt 70).

94      Euroopa Kohus on samuti juba otsustanud, et kui teatud üksusele on pandud kohustus täita teatavaid üldise huvi ülesandeid, ei saa see välistada kõnealuse tegevuse käsitlemist majandustegevusena (vt selle kohta Euroopa Kohtu 25. oktoobri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑475/99: Ambulanz Glöckner, EKL 2001, lk I‑8089, punkt 21, ja 23. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑237/04: Enirisorse, EKL 2006, lk I‑2843, punkt 34).

95      Et selgitada välja, kas käesolevas kohtuasjas kujutab NOS-i tegevus endast ettevõtja tegevust asutamislepingu tähenduses, tuleb uurida, mis laadi tegevusega on tegemist (vt selle kohta käesoleva kohtuotsuse punktis 93 viidatud kohtuotsus SAT Fluggesellschaft, punkt 19).

96      Nagu me juba märkisime käesoleva kohtuotsuse punktides 11 ja 81, täidab NOS esiteks avalik-õigusliku ringhäälinguorganisatsiooni rolli, millega seoses ei ole vaidlustatud, et tema puhul on tegemist ettevõtjaga, isegi kui tal lasub avaliku teenuse osutamise ülesanne.

97      NOS-i teist rolli täidab tema juhatus, PO. Viimase vahendusel on NOS-il eeskätt ülesanne edendada avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide vahelist koostööd, koordineerida kolme riikliku telekanali tegevust ja esitada kaks korda aastas meediaametile aruanne avalik-õigusliku ringhäälingu tegevuse kohta (vaidlustatud otsuse põhjendus 13 ja Mediaweti artikkel 16). Madalmaade Kuningriik märkis lisaks kohtuistungil, et PO-d ei tule käsitada avalik-õiguslikest ringhäälinguorganisatsioonidest eraldiseisva üksusena. PO haldab ja koordineerib kogu süsteemi ning rahastamisviisi uurimisel tuleb arvesse võtta avalik-õiguslikku ringhäälingusüsteemi, kuhu kuulub ka PO, tervikuna.

98      Kuid esiteks ei saa NOS-i avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide koordineerimise ja haldamise ülesande täitmisel samastada avalikku võimu teostava riigiasutusega.

99      Nimelt ei eelda selline koordineerimise ja haldamisega seonduv tegevus esiteks avaliku võimu teostamist. NOS ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis võimaldaks tuvastada, et PO teostab avalikku võimu. Lisaks tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktis 94 viidatud kohtupraktikast, et ainuüksi asjaolu, et NOS-ile on omistatud teatavad üldise huvi ülesanded, ei saa olla takistuseks kõnealuse tegevuse käsitamisele majandustegevusena. NOS ei ole tõendanud ka seda, et need üldise huvi ülesanded on mittemajanduslikku laadi.

100    Teiselt poolt piirdub see NOS-ile antud koordineerimise ja haldamise ülesanne üksnes avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonidega ning seondub nende telesaadete müümises ning edastamises seisneva majandustegevusega, samas kui riiklikul tasandil tegutseb ka mitu eratelekanalit (vaidlustatud otsuse põhjendus 18).

101    Nagu märgib komisjon oma vastuses Üldkohtu kirjalikele küsimustele, ei erine NOS-i poolt PO vahendusel teostatav koordineerimine sellest, mida teostab erakapitalil põhinev ettevõtja oma eratelekanalite suhtes. Mitme avalik-õigusliku ringhäälinguorganisatsiooni olemasolu tõttu on vajalik kesktasandil toimuv koordineerimine. NOS täidab ülesandeid, mida vastasel juhul peaksid täitma asjaomased ettevõtjad ise või mille täitmise nad peaksid igal juhul korraldama või selle korraldamise eest tasu maksma.

102    Teiseks nähtub vaidlustatud otsuse põhjenduses 152 esitatud tabelist 4, et PO saab tulu ka äritegevusest ja seda arvestatavas kogusummas 133,7 miljonit eurot asjaomasel ajavahemikul. Madalmaade ametiasutuste poolt 24. veebruaril 2006 komisjonile saadetud kirjast ilmneb, et PO tulud pärinevad eeskätt edastamise õiguste müügist Belgia ja Saksa kaabellevivõrgu operaatoritele, satelliidi kaudu edastamisest, mitmesugusest edendustegevusest ning teenuste osutamisest ringhäälinguorganisatsioonidele või kolmandatele isikutele; PO saab lisaks sellele intresse, renti, dividende ja komisjonitasu haldamise eest.

103    NOS ei vaidlusta sellise tulu olemasolu, kuid leiab, et ta tegutseb üksnes administratiivse vahendajana, eeskätt saadetega seonduvate õiguste müümisel Belgia ja Saksa kaabellevivõrgu operaatoritele. Selles osas ei kõrvalda esiteks asjaolu, et NOS teostab kõnealuste õiguste müümises seisnevat tegevust väidetavalt vahendajana, selle tegevuse majanduslikku laadi (vt käesoleva kohtuotsuse punktis 92 viidatud kohtupraktika). Teiseks kujutab majandustegevuses osalejate vahendamise tegevus endast majandustegevust.

104    Lõpetuseks ja vastupidi NOS-i väidetele ei teinud Madalmaade konkurentsiamet oma 29. septembri 2005. aasta otsuses NOS-i ettevõtjaks kvalifitseerimise kohta üldise huvi ülesannete teostamisel otsust. Olles meenutanud, et NOS-i puhul on tegemist ettevõtjaga tema majandustegevuse teostamisel, leidis amet, et tasu, mida NOS saab oma ringhäälingutegevuse eest (NOS RTV), saab käsitada käibena.

105    Seetõttu kujutab NOS-i tegevus PO ülesannetes isegi juhul, kui seda käsitleda eraldiseisvalt, endast majandustegevust eespool viidatud kohtupraktika tähenduses. Seega käsitas komisjon NOS-i vaidlustatud otsuses õigesti ettevõtjana, eeskätt riigiabi eeskirjade (EÜ artikkel 87) kohaldamisel, ja seda vaatamata sellele, et ta täidab seoses avaliku teenuse osutamise ülesandega kaksikrolli.

106    Kuivõrd ükski NOS-i esitatud argumentidest ei ole põhjendatud, tuleb tema neljanda väite teine osa tagasi lükata.

 Väide, mille kohaselt konkurentsi ei ole moonutatud ja otsus on selles osas põhjendamata

–       Poolte argumendid

107    NOS väidab, et komisjoni hinnang, mille kohaselt sihtotstarbeline rahastamine võib konkurentsi moonutada, ei ole piisavalt põhjendatud, on osaliselt ekslik ning vastuolus teiste komisjoni tuvastustega vaidlustatud otsuses.

108    Esiteks väidab NOS selle kohta oma hagiavalduses, et vaidlustatud otsuse põhjendus kujutab endast ringtõestust. Lisaks sellele annab komisjon ekslikult mõista, et kui on tegemist riigiabiga, siis on konkurentsi moonutamine automaatselt tõendatud. Lõpetuseks ei viidanud komisjon – nii nagu seda nõuab kohtupraktika – sellele, kuidas kõnealused meetmed võivad konkurentsi moonutada.

109    Lisaks sellele väidab NOS, et komisjon asus ekslikult seisukohale, et käesolevas kohtuasjas moonutati konkurentsi. Ülemäärase hüvitise olemasolu ei tähenda käesoleval juhul seda, et ülemäära saadud summasid oleks olnud võimalik kasutada muul eesmärgil, kui NOS-i avaliku teenuse osutamise ülesande täitmiseks, ja et nii oleks moonutatud konkurentsi muudel turgudel. Komisjon oleks seetõttu pidanud tuvastama, kas ja millisel määral moonutas reservide moodustamine konkurentsi turul.

110    Lõpetuseks on komisjoni hinnang, mille kohaselt on tegemist konkurentsi moonutamisega, vastuolus vaidlustatud otsuse põhjenduses 155 ja järgnevates põhjendustes sisalduva väitega, mille kohaselt neil kolmel olulisel turul, kus avalik-õiguslikud ringhäälinguorganisatsioonid ja eraõiguslikud ringhäälinguettevõtjad konkureerivad, ei esine konkurentsivastast tegevust.

111    Teiseks väidab NOS oma repliigis, et – nagu komisjon on märkinud oma kirjalikes dokumentides – selgitamaks välja, kas tegemist on olemasoleva või uue abiga, tuleb võtta arvesse meetme õiguslikku alust, meetme võimalikke muudatusi ja seda, kas need muudatused teevad esialgsest meetmest uue meetme. Kuid komisjon ei kohaldanud neid kolme kriteeriumi NOS-i arvates õigesti.

112    Komisjon vaidlustab NOS-i argumendid. Ta juhib muu hulgas tähelepanu sellele, et NOS-i argumentatsioon repliigis ei oma mingisugust seost neljanda väite kolmanda osa pealkirjaga ning hagiavalduse raames esitatud argumentatsiooniga.

–       Üldkohtu hinnang

113    Sissejuhatuseks tuleb märkida, et argumentatsioon, mille NOS oma repliigis neljanda väite kolmanda osa raames esitas, käsitleb uueks abiks kvalifitseerimist, mis on tema esimese väite ese ning mida ei saa viimase suhtes määratleda iseseisva väitena. See argumentatsioon ei oma mingisugust seost hagiavalduses esitatuga ning vastava väite kolmanda osaga. Seetõttu tuleb NOS-i esitatud neljanda väite nimetatud osa uurimisel piirduda väitega, et konkurentsi ei moonutatud ja et vaidlustatud otsus on selles osas põhjendamata, ning viidata ülejäänud osas käesoleva kohtuotsuse punktidele159–198 (vt eeskätt käesoleva kohtuotsuse punktid 176–180, mis käsitlevad vahe tegemist olemasoleva ja uue abi vahel, ning käesoleva kohtuotsuse punktid 182–188, mis käsitlevad käesolevas asjas uut abi iseloomustavaid asjaolusid).

114    Mis puudutab väidetavat põhjenduste puudumist, siis märgib komisjon avalik-õiguslikku ringhäälingusüsteemi üksikasjalikult kirjeldades vaidlustatud otsuse põhjenduses 18, et avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide kõrval tegutsevad riiklikul tasandil ka mitu erakanalit. Lisaks sellele esitasid komisjonile kaebuse just need erakanalid, väites, et Madalmaade avalik-õigusliku ringhäälingu riigi ressurssidest rahastamise kord kujutas endast ebaseaduslikku riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses (vaidlustatud otsuse põhjendus 1).

115    Vaidlustatud otsus sisaldab punkti 6.3. „Konkurentsi kahjustamine”, mille ainus põhjendus on sõnastatud järgmiselt:

„Eeliseid, mida Madalmaade avalik-õiguslikud ringhäälinguorganisatsioonid saavad sihtotstarbelise rahastamise, CoBo ülekannete ja tasuta tehniliste vahenditena, ei anta ühelegi teisele võrreldavas olukorras olevale ettevõtjale. Võttes arvesse, et konkurentsi kahjustatakse alati, kui riigiabi tugevdab abisaaja konkurentsivõimet võrreldes tema konkurentidega, võib selline eelis kahjustada [avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide] ja teiste ettevõtjate vahelist konkurentsi.”

116    Vaidlustatud otsuse punktis 6.4 uuris komisjon seejärel sihtotstarbelise rahastamise mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele. Pärast viitamist kohaldatavale kohtupraktikale ja ringhäälinguteatisele märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 103 järgmist:

„Kõnealuses juhtumis tegutsevad Madalmaade avalik-õiguslikud ringhäälinguorganisatsioonid ise aktiivselt rahvusvahelisel turul: Euroopa Ringhäälinguliidu kaudu vahetavad nad telesaateid ja osalevad Eurovisiooni süsteemis. Lisaks kantakse nende saateid üle Belgias ja Saksamaal. Pealegi konkureerivad Madalmaade avalik-õiguslikud ringhäälinguorganisatsioonid otseselt rahvusvahelisel ringhäälinguturul tegutsevate ja rahvusvahelise omanikeringiga kommertskanalitega.”

117    Seega tuleb nentida, et vastupidi NOS-i väidetele sisaldab vaidlusalune otsus selles osas põhjendust, mis võimaldab NOS-il aru saada komisjoni mõttekäigust ja tagada oma kaitse ning Üldkohtul teostada kontrolli (vt käesoleva kohtuotsuse punktis 80 viidatud kohtupraktika). Komisjon leiab, et avalik-õiguslikele ringhäälinguorganisatsioonidele, sh NOS-ile, k.a PO ülesannetes, antud eelis võib moonutada konkurentsi, kuna asetab nad eelisolukorda võrreldes nende konkurentidega, st kommertskanalitega.

118    Kuivõrd NOS vaidlustab lisaks sellise põhjenduse sisulise põhjendatuse (vt käesoleva kohtuotsuse punktis 79 viidatud kohtupraktika), väites, et käesolevas kohtuasjas ei ole konkurentsi moonutatud, tuleb meelde tuletada esiteks seda, et EÜ artikli 87 lõige 1 keelab riigi poolt antava abi, mis kahjustab „või ähvardab kahjustada konkurentsi”, soodustades teatud ettevõtjaid. Seega piisab konkurentsi kahjustamise ohust või ähvardusest. Komisjon ei ole kohustatud tõendama juba antud abi tegelikku mõju (vt selle kohta Euroopa Kohtu 23. veebruari 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑346/03 ja C‑529/03: Atzeni jt, EKL 2006, lk I‑1875, punkt 74). Käesolevas kohtuasjas ei pidanud komisjon seega tõendama, et kõnealuste meetmete adressaadid, see tähendab avalik-õiguslikud ringhäälinguorganisatsioonid, sh NOS oma kaksikrollis, kasutasid saadud vahendeid muudel eesmärkidel, kahjustades sellega konkurentsi.

119    Teiseks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et abi, mille eesmärk on vabastada ettevõtja selliste kulude kandmisest, mida ta oleks normaaltingimustes pidanud seoses igapäevase juhtimise või tegevusega ise kandma, rikub põhimõtteliselt konkurentsitingimusi (vt Esimese Astme Kohtu 8. juuni 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑459/93: Siemens vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑1675, punktid 48 ja 77 ning seal viidatud kohtupraktika; 30. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑214/95: Vlaamse Gewest vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑717, punkt 43, ja 23. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑217/02: Ter Lembeek vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑4483, punkt 177).

120    NOS-ile – kas siis PO või NOS RTV-na – tehtud maksed vabastavad ta teatud tegevuskuludest, mida ta oleks tavaliselt pidanud ise kandma, nagu märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 93. Asjaolu, et tal lasub avaliku teenuse osutamise ülesanne ja et ta täidab seda kooskõlas nimetatud ülesannet reguleerivate sätetega, ei kõrvalda iseenesest ohtu, et seoses teiste ettevõtjatega moonutatakse konkurentsi; vastasel juhul kaotaksid EÜ artiklid 86–88 komisjoni sõnul kogu kasuliku mõju. EÜ artikli 86 lõike 2 kohaselt alluvad ettevõtjad, kellele on pandud avalike teenuste osutamise ülesanne, asutamislepingu eeskirjadele, eriti konkurentsieeskirjadele. Avaliku teenuse osutamise ülesanne võib nimelt tingida ülemäärase hüvitamise asjassepuutuva liikmesriigi poolt, mis juhul kui see tuvastatakse, toob omakorda kaasa konkurentsi moonutamise ohu turul, mis – nagu ringhäälinguturg – on avatud konkurentsile.

121    Lisaks, mis puudutab argumenti, mille kohaselt konkurentsi moonutamise tuvastamine vaidlustatud otsuse põhjenduses 100 on vastuolus komisjoni järeldustega konkurentsivastase käitumise puudumise kohta, siis tuleb rõhutada, et konkurentsile avaldatava mõju analüüsimine (vaidlustatud otsuse punkt 6.3) toimub uurimise käigus, kas esineb abi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses (vaidlustatud otsuse punkt 6). Seevastu käsitletakse avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide konkurentsivastast käitumist vaidlustatud otsuse punktis 8.5, kus uuritakse seda, kas kõnealused meetmed on ühisturuga kokkusobivad EÜ artikli 86 lõike 2 alusel.

122    Kuid ilmneb selgelt, et kohtupraktika teeb vahet meetme riigiabiks kvalifitseerimise küsimusel ja riigiabi ühisturuga kokkusobivuse küsimusel (Esimese Astme Kohtu 11. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑354/05: TF1 vs. komisjon, EKL 2009, lk II‑471, punkt 134). Seega toimis komisjon õigesti, kui ta kontrollis vaidlustatud otsuses esiteks seda, kas käesolevas asjas olid täidetud tingimused, mida EÜ artikli 87 lõige 1 näeb ette selleks, et kõnealust meedet saaks kvalifitseerida riigiabiks, sh konkurentsi kahjustamise võimalikkus, ning uuris seejärel, kas EÜ artikli 86 lõikes 2 ette nähtud erand oli käesolevas asjas kohaldatav. Selle viimase uurimise raames ja vastavalt Amsterdami protokollile tuleb kontrollida eeskätt seda, kas avalik-õiguslikud ringhäälinguorganisatsioonid käituvad äriturgudel konkurentsivastaselt moel, mis ei ole nende avaliku teenuse osutamise ülesande täitmiseks vajalik (vt selle kohta käesoleva kohtuotsuse punktid 211–218).

123    Konkreetse konkurentsivastase käitumise välja selgitamata jäämine kõnesoleva hüvitise proportsionaalsuse kontrollimisel ei ole seega vastuolus komisjoni tuvastustega konkurentsi moonutamise kohta, mis tehti sihtotstarbelise rahastamise riigiabiks kvalifitseerimise küsimuse raames. Nimelt ei muuda see kuidagi asjaolu, et selline rahastamine võib kahjustada konkurentsi EÜ artikli 87 tähenduses, nagu märgib komisjon vaidlustatud otsuse punktis 100.

124    Seega tuleb NOS-i esitatud neljanda väite kolmas osa tagasi lükata.

 Väide, mille kohaselt on käesoleva kohtuotsuse punktis 13 viidatud Altmarki kohtuotsust tõlgendatud ja kohaldatud vääralt ning vaidlustatud otsus on selles osas puudulikult põhjendatud

–       Poolte argumendid

125    NOS väidab sisuliselt, et komisjoni hinnang, mille kohaselt sihtotstarbeline rahastamine kujutab endast uut abi, tugineb käesoleva kohtuotsuse punktis 13 viidatud Altmarki kohtuotsuse väärale tõlgendamisele ja kohaldamisele ning samuti puudulikule põhjendamisele.

126    Esiteks väidab NOS, et komisjon asus ekslikult seisukohale, et antud juhul tuleb lähtuda käesoleva kohtuotsuse punktis 13 viidatud Altmarki kohtuotsuses toodud järeldustest.

127    Nimelt määratletakse käesoleva kohtuotsuse punktis 13 viidatud Altmarki kohtuotsuses tingimused, mis võimaldavad siseriiklikul kohtul välja selgitada, kas teatud abist oleks tulnud komisjonile teatada või mitte, kuid see ei kujuta endast sobivat õiguslikku raamistikku selleks, et selgitada välja, kas teatud meede kujutab endast riigiabi või mitte; see kujutab endast puhtmateriaalset küsimust.

128    Lisaks sellele on käesoleva kohtuotsuse punktis 13 viidatud Altmarki kohtuotsuses kehtestatud eeskätt menetluslikud tingimused. Seega, mis puudutab tingimust, et avaliku teenuse osutamisest tulenevate kulude hüvitamine peab olema eelnevalt määratletud kindlate kriteeriumide abil, võib siiski juhtuda, et meede, mis seda tingimust ei täida, ei kujuta endast sellegipoolest riigiabi, kui makstav hüvitis ei ületa avaliku teenuse osutamisega seonduvaid kulusid. Lisaks sellele tuleneb komisjoni teatisest 97/C 209/03 ametivõimude korraldatavas maa ja hoonete müügis sisalduvate riigiabi elementide kohta (EÜT 1997, C 209, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 143), et tingimus, mille kohaselt müük peab toimuma pakkumismenetluse kaudu, on puhtmenetluslik.

129    Lisaks sellele käsitleb käesoleva kohtuotsuse punktis 13 viidatud Altmarki kohtuotsus hageja arvates olukordi, kus eraõiguslik ettevõtja täidab aeg-ajalt avaliku teenuse osutamise kohustusi, kusjuures need kohustused on piiratud laadi ning nende suhtes korraldatakse teatava regulaarsusega „uusi pakkumismenetlusi”. Kuid käesolevas kohtuasjas on Madalmaade avalik-õiguslik ringhäälingusüsteem erinev, sest tegemist on püsiva rahastamissüsteemiga. Seega ei saa tõstatada küsimust pakkumismenetlusest või võrdlemisest eduka ettevõtjaga.

130    Teiseks väidab NOS, et komisjon oleks pidanud riigiabi olemasolu hindama esiteks Amsterdami protokolli alusel, mis kujutab endast esmase õiguse allikat. Nimetatud protokolli kohaselt saab tegemist olla riigiabiga üksnes siis, kui tegemist on sellise ülemäärase rahastamisega, mis mõjutab konkurentsi määral, mis on vastuolus ühenduse huvidega. Seetõttu ei saa NOS-ile tehtud sihtotstarbelisi makseid käsitada riigiabina ning komisjon on tõlgendanud vääralt EÜ artiklid 87 ja 88.

131    Olenemata sellest, kas käesoleva kohtuotsuse punktis 13 viidatud Altmarki kohtuotsuse tingimused on täidetud või mitte, ei saa riigiabiga olla tegemist siis, kui ettevõtjale ei ole antud eelist, nagu tuleneb komisjoni 28. novembri 2005. aasta otsusest 2005/842/EÜ [EÜ] artikli 86 lõike 2 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi suhtes (ELT L 312, lk 67).

132    Lõpetuseks rõhutab NOS, et komisjon järeldab käesoleva kohtuotsuse punktis 13 viidatud Altmarki kohtuotsuse alusel ekslikult, et avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide tehniliste vahenditega varustamine NOB poolt kujutab endast riigiabi, samas kui NOB saab selle teenuse osutamise eest riigilt hüvitist, kusjuures seda makstakse vahenditest, mis riik annab NOS-i käsutusse.

133    Kolmandaks väidab NOS, et komisjon ei ole piisavalt põhjendanud vaidlustatud otsuse põhjenduses 96 sisalduvat hinnangut, mille kohaselt FOR-ilt, võrdse rahastamise fondilt ja CoBo-lt pärinevad maksed ei põhine eelnevalt kehtestatud eesmärkidel ja läbipaistvatel kriteeriumidel.

134    Komisjon vaidlustab NOS-i argumentatsiooni täpsustades samas, et ta ei saa hästi aru väite esemest, sest esitatud argumendid ei ole selged.

–       Üldkohtu hinnang

135    Esiteks tuleb ainetuse tõttu tagasi lükata NOS-i argument avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide tehniliste vahenditega varustamise kohta NOB poolt. Nimelt tuleneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 137, et komisjon asus seisukohale, et seda meedet ei olnud vaja tema arvutustes arvesse võtta. Seega ei oma see tähtsust avalik-õiguslikele ringhäälinguorganisatsioonidele makstud ülemäärase hüvitise hindamisel ning a fortiori PO-le makstud ülemäärase hüvitise arvutamisel, mida peetakse ainukesena silmas esitatud tühistamisnõudes.

136    Mis puudutab esiteks vaidlustatud otsuse põhjendusi seoses käesoleva kohtuotsuse punktis 13 viidatud Altmarki kohtuotsusega, siis on komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 93 märkinud, et sihtotstarbeline rahastamine annab Madalmaade avalik-õiguslikele ringhäälinguorganisatsioonidele majandusliku eelise, sest nimetatud meetmed vabastavad need tegevuskuludest, mida nad muidu peaksid kandma.

137    Seejärel vastab komisjon vaidlustatud otsuse punktis 6.2.1 „Altmarki kohtuotsuse kohaldamine” Madalmaade ametiasutuste ja ringhäälinguorganisatsioonide argumendile, mille kohaselt sihtotstarbeline rahastamine kujutab endast viimaste jaoks nende avaliku teenuse osutamise ülesande täitmisel tekkinud netokulude hüvitamist. Vaidlustatud otsuse põhjenduse 94 viimases lauses on märgitud, et see tähendaks, et sihtotstarbeline rahastamine ei anna avalik-õiguslikele ringhäälinguorganisatsioonidele eeliseid ega kujuta endast Altmarki kohtuotsuses sedastatud tingimustele vastavat abi.

138    Komisjon loetleb seejärel vaidlustatud otsuse põhjenduses 95 tingimused, mis peavad käesoleva kohtuotsuse punktis 13 viidatud Altmarki kohtuotsuse kohaselt olema täidetud selleks, et riiklikud meetmed, millega hüvitatakse üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamisest tulenev täiendav netokulu, ei kujutaks endast riigiabi.

139    Lõpetuseks põhjendab komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 96–98 oma järeldust, mis on toodud nimetatud otsuse põhjenduses 99 ning mille kohaselt neist tingimustest kolm viimast ei ole käesolevas asjas täidetud.

140    Esiteks on komisjon seisukohal, et FOR-ilt ja võrdse rahastamise fondist pärinevad maksed ning samuti CoBo rahaline toetus ei põhinenud eelnevalt kehtestatud objektiivsetel ja läbipaistvatel parameetritel. Teiseks leiab ta, et sihtotstarbeliste rahastamismeetmete ega ka CoBo poolse rahastamise puhul ei olnud võetud arvesse avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide kogu asjaomast tulu ning puuduvad vajalikud ettevaatusabinõud ülemäärase hüvitamise välistamiseks. Seetõttu kaasnes sihtotstarbelise rahastamisega tegelikult märkimisväärne ülemäärane hüvitamine. Kolmandaks ei valitud Madalmaade avalik-õiguslikke ringhäälinguorganisatsioone üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutajateks hankemenetluse tulemusel. Samuti ei viidud läbi analüüsi tagamaks, et hüvitise suuruse kindlaksmääramisel on võetud aluseks keskmise, avaliku teenuse osutamiseks kehtestatud nõuete täitmiseks vajaliku hästi korraldatud juhtimise ja nõuetekohase varustusega ettevõtja selliste kulude analüüs, mis oleksid ettevõtjal tekkinud nende kohustuste täitmisel.

141    Seega tuleb tuvastada, et vastupidi NOS-i väidetele võimaldab vaidlustatud otsus käesoleva asja asjaoludel ning eeskätt arvestades vaidlustatud otsuse sisu ja eelkõige selle põhjendustes 35–45 viidatud eri rahastamisviiside kirjeldusega, huvitatud isikutel mõista, millistel põhjendustel põhineb komisjoni järeldus, et käesolevas asjas ei olnud järgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 13 viidatud Altmarki kohtuotsuses sedastatud kriteeriume, ning Üldkohtul selle üle järelevalvet teostada.

142    Komisjon on vaidlustatud otsuses piisavalt selgelt ära toonud faktid ja õiguslikud kaalutlused, millel on otsuse ülesehituse seisukohalt selles osas oluline tähendus (vt selle kohta käesoleva kohtuotsuse punktis 119 viidatud kohtuotsus Ter Lembeek vs. komisjon, punkt 246).

143    Mis puudutab teiseks NOS-i poolt hagiavalduses esitatud argumenti, mille kohaselt käesoleva kohtuotsuse punktis 13 viidatud Altmarki kohtuotsuses sedastatud tingimused on mõeldud kasutamiseks üksnes siseriikliku kohtu poolt, siis ei tugine see väide mingisugusele õiguslikule alusele ning viidatud kohtuotsus ei toeta seda kuidagi.

144    Nimelt tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktis 13 viidatud Altmarki kohtuotsuse punktidest 87–94 selgelt, et seal Euroopa Kohtu poolt sedastatud põhimõtted on üldkohaldatavad vaatamata sellele, et need on määratletud siseriikliku kohtu poolt esitatud eelotsusetaotlusele vastamise raames. Euroopa Kohus ei ole piiranud käesoleva kohtuotsuse punktis 13 viidatud Altmarki kohtuotsuses sedastatud põhimõtte kohaldamist asjaomase kohtuasjaga, reserveerinud selle kohaldamist siseriiklikule kohtule ega välistanud selle kohaldamist avalik-õigusliku ringhäälingu valdkonnas.

145    Üldkohus täpsustas käesoleva kohtuotsuse punktis 122 viidatud kohtuotsuses TF1 vs. komisjon (punkt 130), et käesoleva kohtuotsuse punktis 13 viidatud Altmarki kohtuotsuse sõnastusest, mis ei ole sugugi mitmetähenduslik, tuleneb, et selles kehtestatud neli tingimust puudutavad üksnes asjaomase meetme riigiabina kvalifitseerimise küsimust ja täpsemalt eelise olemasolu kindlakstegemist.

146    Riiklikku sekkumist, mille puhul ei ole täidetud üks või rohkem eespool viidatud tingimustest, tuleb pidada riigiabiks EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses (käesoleva kohtuotsuse punktis 122 viidatud kohtuotsus TF1 vs. komisjon, punkt 129).

147    Kuna Madalmaade ametiasutused ja avalik-õiguslikud ringhäälinguorganisatsioonid väitsid käesolevas kohtuasjas just nimelt seda, et sihtotstarbeline rahastamine kujutas endast nende viimaste jaoks nende avaliku teenuse osutamise ülesande täitmisest tulenevate netokulude hüvitamist, siis kontrollis komisjon majandusliku eelise olemasolu käsitleva uurimise raames õigesti ning hindamisviga tegemata, kas antud juhul olid täidetud käesoleva otsuse punktis 13 viidatud Altmarki kohtuotsuses kehtestatud tingimused.

148    Samuti tuleb märkida, et kuigi NOS vaidlustab käesoleva kohtuotsuse punktis 13 viidatud Altmarki kohtuotsuse kohaldamise antud asjas, ei vaidlusta ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 99 sisalduvat komisjoni järeldust, mille kohaselt käesoleva kohtuotsuse punktis 13 viidatud Altmarki kohtuotsuses sätestatud tingimused ei ole täidetud. NOS ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis võimaldaks ümber lükata komisjoni poolt vaidlustatud otsuse põhjendustes 96–98 esitatud põhjendused.

149    Mis puudutab kolmandaks Amsterdami protokolli, siis tuleb rõhutada esiteks seda, et see ei välista, et avalik-õigusliku ringhäälingu rahastamise puhul võib tegu olla riigiabiga. Nimelt näeb see ette, et asutamislepingu sätted ei piira liikmesriikide pädevust rahastada avalik-õiguslikku ringhäälingut niivõrd, kuivõrd need summad määratakse ringhäälinguorganisatsioonidele avaliku teenuse osutamiseks, nagu selle teeb ülesandeks, määratleb ja korraldab iga liikmesriik, ning niivõrd, kuivõrd selline rahastamine ei mõjuta kaubandustingimusi ega konkurentsi ühenduses määral, mis oleks vastuolus üldiste huvidega, kusjuures arvesse võetakse avaliku teenuse osutamist. NOS ei saa seega väita, et Amsterdami protokoll välistab konkurentsieeskirjade kohaldamise ning keelab komisjonil kontrollida, kas sihtotstarbeline rahastamine annab Madalmaade avalik-õiguslikele ringhäälinguorganisatsioonidele majandusliku eelise, tuginedes selleks Euroopa Kohtu poolt käesoleva kohtuotsuse punktis 13 viidatud Altmarki kohtuotsuses määratletud kriteeriumidele.

150    Teiseks ei vaidlusta komisjon Amsterdami protokolli olulist rolli sellise rahastamise hindamisel, mis on suunatud ringhäälinguorganisatsioonidele nende avaliku teenuse osutamise ülesande täitmiseks. Komisjon viitab sellele lisaks vaidlustatud otsuse põhjenduses 122, mis kuulub otsuse punkti 8 „Abi ühisturuga kokkusobivus vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 86 lõikele 2” alla. Komisjon tugines selles uurimises ka kohtupraktikale (vaidlustatud otsuse põhjendused 113 ja 114) ning ringhäälinguteatisele, mis viitab eeskätt Amsterdami protokollile. Seega ei saa väita, et komisjon ei arvestanud kõnealuse protokolliga.

151    Mis puudutab neljandaks otsust 2005/842, siis ei toeta see samuti teesi, mille kohaselt komisjon kohaldas kõnealuses asjas vääralt käesoleva kohtuotsuse punktis 13 viidatud Altmarki kohtuotsust.

152    Nimelt sätestab otsuse 2005/842 põhjendus 5 järgmist:

„Kui [Altmarki kohtuotsuse] neli tingimust on täidetud, ei ole avaliku teenuse osutamise hüvitis riigiabi, ning [EÜ] artikleid 87 ja 88 ei kohaldata. Kui liikmesriigid nimetatud tingimusi ei täida ja kui on täidetud [EÜ] artikli 87 lõike 1 kohaldamise üldtingimused, on avaliku teenuse osutamise hüvitis riigiabi, mille suhtes kohaldatakse [EÜ] artikleid 73, 86, 87 ja 88. Käesolevat otsust tuleb seetõttu kohaldada avaliku teenuse osutamise hüvitise suhtes vaid juhul, kui see kujutab endast riigiabi.”

153    Lisaks sellele näeb otsuse 2005/842 artikkel 1 ette, et selle otsuse eesmärk on määrata kindlaks tingimused, mille alusel loetakse riigiabi, mida antakse avaliku teenuse eest makstava hüvitisena teatavatele ettevõtjatele, kellele on tehtud ülesandeks üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamine, ühisturuga kokkusobivaks ning vabastatakse EÜ artikli 88 lõikes 3 sätestatud teatamisnõudest.

154    Sellest tuleneb, et otsus 2005/842 ei määratle sugugi ise tingimusi, millele peavad vastama avaliku teenuse osutamise eest makstavad hüvitised, eeskätt seoses antava eelisega, selleks, et neid ei kvalifitseeritaks riigiabiks, vaid seda kohaldatakse vastupidi meetmete suhtes, mis on juba riigiabiks kvalifitseeritud, kuid mille puhul tuleb välja selgitada, kas need on ühisturuga kokkusobivad. Lisaks sellele ja vastupidi NOS-i väidetele viitab otsus 2005/842 sõnaselgelt Euroopa Kohtu poolt käesoleva kohtuotsuse punktis 13 viidatud Altmarki kohtuotsuses sedastatud kriteeriumidele, et tuvastada eelnevas staadiumis vastava valdkonna riigiabi olemasolu.

155    Seega toimis komisjon õigesti, kui kontrollis vaidlustatud otsuses esiteks seda, kas Euroopa Kohtu poolt käesoleva kohtuotsuse punktis 13 viidatud Altmarki kohtuotsuses sedastatud kriteeriumid olid täidetud, enne kui asus käsitlema küsimust, kas sihtotstarbeline rahastamine kujutas endast riigiabi, ning pärast seda, kui oli järeldanud, et tegemist on riigiabiga, uuris selle kokkusobivust ühisturuga (vt selle kohta käesoleva kohtuotsuse punktis 122 viidatud kohtuotsus TF1 vs. komisjon, punktid 134–147).

156    Lõpetuseks, mis puudutab argumenti, millele NOS näib soovivat oma repliigis tugineda, viidates komisjoni teatisele 97/C 209/03 ametivõimude korraldatavas maa ja hoonete müügis sisalduvate riigiabi elementide kohta, siis on see igal juhul asjakohatu. Nimelt käsitleb vaidlustatud otsus käesolevas asjas ringhäälingusektorit ning mitte maa ja hoonete müüki. Viidatud analoogial puudub seega igasugune alus.

157    Kuna ükski NOS-i poolt oma teise väite toetuseks esitatud argumentidest ei ole põhjendatud, tuleb teine väide tagasi lükata.

158    NOS ei ole seega tõendanud, et komisjoni poolt vaidlustatud otsuses sihtotstarbelise rahastamise riigiabiks kvalifitseerimise osas tehtud järeldused on ekslikud ja põhjendamata.

 Väide, mille kohaselt sihtotstarbeline rahastamine kvalifitseeriti ekslikult uueks abiks ning vaidlustatud otsus on selles osas põhjendamata

 Poolte argumendid

159    Hagejad väidavad sisuliselt, et komisjon on rikkunud EÜ artiklit 88 ja määrust nr 659/1999, kvalifitseerides sihtotstarbelise rahastamise uueks abiks. Vaidlustatud otsus ei ole lisaks sellega seonduvalt piisavalt põhjendatud.

160    Hagejad leiavad, et komisjon tegi ekslikult vahet sihtotstarbelisel rahastamisel ja riigilt saadud iga-aastastel maksetel. Esiteks ei kujuta sihtotstarbeline rahastamine sarnaselt iga-aastastele maksetele endast rahaliste vahendite automaatset käsutusse andmist. Neid kahte liiki makseid tehakse pädeva ministri eriotsuse alusel. Teiseks on nii sihtotstarbelised kui ka regulaarsed iga-aastased maksed ette nähtud konkreetsete eesmärkide saavutamiseks, st Mediaweti artikliga 13c avalik-õiguslikule ringhäälingule seatud ülesannete täitmiseks.

161    Esiteks, mis puudutab sihtotstarbelist rahastamist (võrdse rahastamise fondist, FOR-ilt ja CoBo-lt saadud maksed), siis väidavad hagejad, et need kuuluvad avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide tavapärase rahastamissüsteemi alla. Nimelt pärinevad sihtotstarbelised maksed samast allikast kui regulaarsed iga-aastased maksed, st enne 1958. aastat loodud meediaeelarvest, ning nende suhtes kehtivad samad finantseeskirjad, mille põhimõtted kehtestati enne 1958. aastat. Sihtotstarbelisi makseid ei ole oluliselt muudetud, kuivõrd neid makstakse endiselt Algemene Omroep Reserve’ist (ringhäälingureserv, edaspidi „AOR”).

162    Hagejad viitavad Euroopa Kohtu 9. augusti 1994. aasta otsusele kohtuasjas C‑44/93: Namur-Les assurances du crédit (EKL 1994, lk I‑3829). Nad leiavad, et sellest kohtuotsusest tuleneb, et sellise ettevõtja puhul, kelle uut tegevust rahastatakse olemasoleva süsteemi alusel, on samuti tegemist olemasoleva abiga ning asjaolu, et rahastamisel on uus õiguslik alus, ei ole piisav kõnealuse meetme uueks abiks kvalifitseerimiseks. Kõnealusest kohtupraktikast tuleneb hagejate arvates, et see, kuidas rahalisi vahendeid käsutusse antakse, ei ole abi uueks abiks või olemasolevaks abiks kvalifitseerimise seisukohast otsustava tähtsusega.

163    Hinnang, mille kohaselt sihtotstarbeline rahastamine erineb regulaarsest iga-aastasest rahastamisest seetõttu, et selle õiguslik alus on teine, on materiaalselt vale.

164    Teiseks väidavad hagejad, et komisjon kvalifitseeris ekslikult uueks abiks meetme, mis nägi ette osa avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide programmireservidest reserveerimise PO-le. Madalmaade Kuningriik lisab, et komisjon ei ole seda kvalifikatsiooni piisavalt põhjendanud.

165    Hagejad on seisukohal, et kõnesolev reservide ülekandmine PO-le on olemuselt olemasolev abi, kuna need reservid on moodustatud regulaarse iga-aastase rahastamise raames riigi vahendite käsutusse andmise alusel. Komisjon ei ole nende arvates tõendanud, et nimetatud reservid moodustati sihtotstarbelise rahastamise alusel.

166    Lisaks sellele väidab NOS, et kõnealuste reservide ülekandmine kiideti heaks 28. juuni 2005. aasta koosoleku raames, mis toimus NOS-i esindajate ja konkurentsi küsimustes pädeva komisjoni liikme vahel.

167    Madalmaade Kuningriik väidab omakorda, et programmireservide ülekandmine PO-le on komisjoni poolt olemasolevat abi käsitleva menetluse raames ette pandud kasuliku meetme tagajärg. Seega on vastuvõetamatu, et selline meede saaks olla aluseks uue abi andmisele, mille tagasinõudmise kohustuse võib komisjon hiljem sätestada.

168    Kolmandaks väidab NOS, et avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide tehniliste vahenditega varustamine NOS-i poolt ei kujuta endast riigiabi ning igal juhul ei ole tegemist uue abiga. NOB poolne tehniliste vahenditega varustamine ei toimu tasuta.

169    Komisjon rõhutab esiteks, et kohtuvaidluse jaoks omab tähtsust üksnes küsimus, kas FOR-ilt pärinevad maksed ning programmireservide ülekandmine PO-le kujutavad endast uut abi. Ta vaidlustab seejärel hagejate argumentatsiooni, millega soovitakse toetada sihtotstarbelise rahastamise olemasolevaks abiks kvalifitseerimist.

 Üldkohtu hinnang

170    Sissejuhatuseks tuleb tunnistada ainetuks hagejate argumendid, millega väidetakse, et võrdse rahastamise fondist ning CoBo-lt saadud maksed ei kujuta endast uut abi. Nimelt tuleneb nende nõuetest (vt käesoleva kohtuotsuse punktid 18 ja 20) ja NOS-i poolt kohtuistungil selles osas esitatud täpsustustest (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 66), et hagejad piirasid oma hagi eseme vaidlustatud otsuse artikli 1 lõigete 1 ja 2 tühistamisega. Need argumendid, mis käsitlevad võrdse rahastamise fondist ja CoBo-lt pärinevaid makseid, ei mõjuta seega kohtuvaidluse lahendust; kohtuvaidlus käsitleb üksnes NOS-ile PO ülesannetes tehtud sihtotstarbelisi makseid, mille tagastamist nõutakse, st FOR-ilt pärinevaid makseid ja avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide reservide ülekandmist (vt vaidlustatud otsuse põhjenduses 152 esitatud tabel 4, vaidlustatud otsuse põhjendused 154, 178 ja 179 ning vaidlustatud otsuse artikli 1 lõige 2). Mis puudutab NOB poolt tehniliste vahenditega tasuta varustamist puudutava hagejate argumentatsiooni ainetust, siis tuleb viidata käesoleva kohtuotsuse punktile 135.

171    Mis puudutab esiteks vaidlustatud otsuse põhjendusi seoses uueks abiks kvalifitseerimisega, siis on komisjon vaidlustatud otsuse punktis 2.3 kirjeldanud avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide eri rahastamisallikaid, sh iga-aastaseid makseid ja sihtotstarbelist rahastamist, k.a FOR-ilt pärinevaid makseid. Vaidlustatud otsuse punktis 2.4 on komisjon samuti käsitlenud üksikasjalikult eri ringhäälinguorganisatsioonide reserve ning sedastanud vaidlustatud otsuse põhjenduses 49, et 2005. aastal otsustas PO, et osa programmireservidest tuleb talle üle kanda; ringhäälinguorganisatsioonidel lubati siiski säilitada osa programmireservidest. Komisjon lisas, et avalik-õiguslikud ringhäälinguorganisatsioonid kandsid PO-le üle 42,457 miljonit eurot.

172    Sihtotstarbelise rahastamise kvalifitseerimist uueks abiks käsitleb vaidlustatud otsuse punkt 7 (vaidlustatud otsuse põhjendused 106–111). Komisjon eristab selle raames Mediaweti artikli 110 alusel tehtud iga-aastaseid makseid, mis kujutavad endast olemasolevat abi, ning sihtotstarbelist rahastamist.

173    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 109 esitas komisjon neid üksikasjalikult käsitledes viis asjaolu, mis eristavad sihtotstarbelist rahastamist regulaarsest iga-aastasest rahastamisest ning mis räägivad vastu olemasolevaks abiks kvalifitseerimisele:

–        sihtotstarbeliste maksete õiguslik alus kehtestati pärast EÜ lepingu jõustumist, st käesoleva kohtuvaidluse raames asjakohaste maksete osas 1998. aastal seoses võimalusega, et FOR-ist tehakse sihtotstarbelisi makseid ringhäälinguorganisatsioonidele;

–        makseid tehti alles alates 1994. aastast ja FOR-ist alates 1999. aastast;

–        sihtotstarbelise rahastamise puhul ei ole tegemist rahastamisega, millele avalik-õiguslikel ringhäälinguorganisatsioonidel on õigus, maksete tegemine ei ole automaatne;

–        raha eraldamise tingimused on sätestatud 1999. ja 2002. aastal kehtestatud raha eraldamise protokollides;

–        raha eraldatakse konkreetseteks eesmärkideks, nagu näiteks selleks, et ergutada ringhäälinguorganisatsioone tootma paremaid saateid, tasakaalustada reklaamitulude kõikumisi, korvata spordiülekannete õiguste hinnatõus ja motiveerida Belgia ja Saksamaa ringhäälinguorganisatsioonide ühistoodangut.

174    Lisaks selgitas komisjon eri avalik-õiguslikele ringhäälinguorganisatsioonidele makstud hüvitisi puudutavas hinnangus (vaidlustatud otsuse punkt 8.4.1), et neist 14-le maksti ajavahemikul 1994–2005 ülemäärast hüvitist, mille alusel teeniti 32 miljonit eurot kasumit, mis üldjuhul kanti ringhäälinguorganisatsioonide programmireservidesse. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 146 kordas komisjon, et ülemäärane hüvitis kanti peamiselt programmireservidesse ning lisas, et 2005. aastal otsustati esimest korda, et eri ringhäälinguorganisatsioonide reservid, mis olid suuremad kui 5–10% nende aastaeelarvest, tuleb üle kanda PO-le. Ta lisas, et seda ülekannet peeti samuti sihtotstarbelise rahastamise osaks ning et seda võeti arvesse hüvitamise proportsionaalsuse kindlaksmääramisel.

175    Seega tuleb nentida, et vastupidi NOS-i väidetele sisaldab vaidlustatud otsus sihtotstarbelise rahastamise uueks abiks kvalifitseerimise üksikasjalikku põhjendust, millest vastavalt kohtupraktikale nähtub selgelt ja ühemõtteliselt akti vastu võtnud institutsiooni mõttekäik, nii et isikutel, keda see akt puudutab, on võimalik teada võetud meetme põhjendusi ning Üldkohtul võimalik teostada kontrolli.

176    Mis puudutab teiseks hindamisviga, mille komisjon tegi hagejate väitel seeläbi, et kvalifitseeris sihtotstarbelise rahastamise uueks abiks, siis tuleneb määruse nr 659/1999 artiklist 1, et olemasoleva abiga on tegemist igasuguse abi puhul, mis oli olemas enne EÜ lepingu jõustumist vastavates liikmesriikides, ja komisjoni või nõukogu poolt heakskiidetud abi puhul ning et uue abina tuleb käsitada mis tahes olemasoleva abi muudatust.

177    Viidatud artikli ühetähenduslikust sõnastusest nähtub, et uue abina ei tule käsitada mitte „mis tahes muudetud olemasolevat abi”, vaid uueks abiks võidakse kvalifitseerida üksnes muudatus kui selline. Seega on uue abikavaga tegemist üksnes juhul, kui muudatus mõjutab esialgset abikava sisuliselt. Kuid sellise sisulise muudatusega ei saa olla tegemist siis, kui uus element on esialgsest abikavast selgelt eristatav (Üldkohtu 30. aprilli 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑195/01 ja T‑207/01: Government of Gibraltar vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑2309, punktid 109 ja 111).

178    EÜ artikli 88 lõige 3 samastab olemasoleva abi muudatused uue abiga selleks, et vältida olukorda, kus riikidel on võimalik uuest abist teatamise kohustusest kõrvale hiilida, saavutades sama tulemuse juba jõustunud abikava ulatuse laiendamisega (vt selle kohta Euroopa Kohtu 9. oktoobri 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 91/83 ja 127/83: Heineken Brouwerijen, EKL 1984, lk 3435, punkt 17).

179    Käesolevas kohtuasjas on selge, et vaidlustatud otsuses on uueks abiks kvalifitseeritud üksnes sihtotstarbeline rahastamine, sh reservide ülekandmine PO‑le 2005. aastal (vaidlustatud otsuse põhjendused 111 ja 146). Komisjon märgib vaidlustatud otsuse põhjenduses 8, et regulaarseid iga-aastaseid makseid ja ergutusfondi (Stifo) makseid uuritakse eraldiseisvas olemasolevat abi käsitlevas menetluses. Vaidlustatud otsus ei käsitle seega esialgset olemasolevat abikava.

180    Et määratleda abikava kas uue abina või olemasoleva abikava muudatusena, tuleb lähtuda aktist, millega abi ette nähti, abi tingimustest ja selle piiridest (vt selle kohta käesoleva kohtuotsuse punktis 162 viidatud kohtuotsus Namur-Les assurances du crédit, punkt 28).

181    NOS osutab just nimelt käesoleva kohtotsuse punktis 162 viidatud kohtuotsusest Namur-Les assurances du crédit tulenevale praktikale väitmaks, et ehkki asjaolud, millele komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 109 viitas (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 173), võivad olla põhjendatud, ei ole ükski neist otsustava tähtsusega.

182    Sihtotstarbeline rahastamine sarnaneb teatud asjaolude poolest minevikus kehtinud mehhanismide või teatava iga-aastase rahastamisega. Sellegipoolest annavad sihtotstarbelist rahastamist iseloomustavad asjaolud kogumina tunnistust sellest, et tegemist on 1958. aastal kehtestatud abist eristatava uue abiga. See välistab võimaluse, et nimetatud asjaolud iseloomustaks olemasolevat abi, sest käesoleva kohtuasja konteksti ei saa võrrelda selle kohtuasja kontekstiga, milles tehti käesoleva kohtuotsuse punktis 162 viidatud kohtuotsus Namur-Les assurances du crédit.

183    Nimelt ei ole hagejad esitanud ühtegi tõendit, mis seaks kahtluse alla komisjoni väited, mille kohaselt sihtotstarbelise rahastamise õiguslik alus kehtestati pärast EÜ lepingu jõustumist ning mille kohaselt makseid, mis ei ole regulaarsed ja automaatsed, vaid vastavad vastupidi konkreetsetele vajadustele, tehti käesolevas kohtuasjas käsitletavas osas alles alates 1999. aastast.

184    Mis puudutab FOR-i, siis vaatamata sellele, et hagejad väidavad, et FOR-ilt pärinevad maksed tehakse endiselt meedia üldeelarvest, ei vaidlusta nad asjaolu, et FOR loodi alles 1997. aastal. Mediaweti FOR-i käsitlevad artiklid 106a ja 170c jõustusid 1998. aastal. Vaatamata sellele, et üks seaduse eelnõu nägi 1953. aastal ette FOR-i loomise, ei võetud seda eelnõu seadusena siiski vastu.

185    Pealegi, mis puudutab hagejate väiteid, mille kohaselt oli mainitud alusel tehtud maksetega sarnaseid makseid AOR-ist tehtud juba palju aastaid, siis tuleb nentida, et väidetu ei tõenda kuidagi, et oleks väär vaidlustatud otsuse põhjenduse 109 teises taandes sisalduv komisjoni väide, mille kohaselt esimesed maksed FOR-ist tehti 1999. aastal, ning vaidlustatud otsuse põhjenduses 146 sisalduv komisjoni väide, mille kohaselt ringhäälinguorganisatsioonide reservidest ühe osa ülekandmine PO-le teatud tingimustel otsustati 2005. aastal.

186    Täpsemalt, mis puudutab reservide ülejäägi ülekandmist summas 42,457 miljonit eurot PO-le, siis tuleneb vaidlustatud otsusest selgelt, et komisjon asus seisukohale, et tegemist oli PO-le antava uue abiga, mille andmine otsustati esimest korda 2005. aastal ning mille aluseks on Mediaweti artikkel 109a, mis kohustab neid avalik-õiguslikke ringhäälinguorganisatsioone, kelle reservid ületavad kindlaksmääratud maksimumi, kandma vastava vahe üle PO-le, ja mitte iga-aastase rahastamisega Mediaweti artiklite 101 ja 110 tähenduses.

187    Tuleb tuvastada, et selline avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide reservide ülekandmine toimus tõepoolest esimest korda 2005. aastal pärast Madalmaade ametiasutuste otsust lubada igal avalik-õiguslikul ringhäälinguorganisatsioonil luua omaenda reserv, mis moodustab maksimaalselt 5–10% tema aastaeelarvest. Kõnesolev ülekandmine tugines Mediaweti artiklile 109a, mis lisati kõnealusesse õigusakti pärast asutamislepingu jõustumist. Seega ei ole selline ülekandmine kindlasti mitte osaks iga-aastasest rahastamisest Mediaweti artiklite 101 ja 110 tähenduses, mis reguleerivad olemasolevat abi. Lisaks tuleneb Madalmaade ametiasutuste 1. septembri 2005. aasta kirja lisast, et sellise ülekande vajalikkus ilmnes seetõttu, et tavaeelarvest ei piisanud teleprogrammidega seotud ambitsioonide elluviimiseks, mistõttu see ülekanne vastas ka konkreetsetele vajadustele (vt käesoleva kohtuotsuse punktid 182 ja 183). Määruse nr 659/1999 artikli 1 ja käesoleva kohtuotsuse punktides 177 ja 180 viidatud kohtupraktika kohaselt tuleb kõnesolev ülekanne, mis vähendas eri avalik-õiguslikele ringhäälinguorganisatsioonidele makstud hüvitiste üldsummat, samas suurendades PO-le ülemäära antud hüvitist, seega kvalifitseerida PO-le antud uueks abiks, mis lisandub viimasele juba makstavale olemasolevale abile. Kui seda niimoodi ei kvalifitseeritaks, siis – nagu annab tunnistust käesolev kohtuasi – saaks liikmesriik juba niisuguste ülekannete tegemisega jätta põhjendatud tagastamise kohustuse vähemalt osaliselt täitmata.

188    Seega on hagejate argumendid ainetud niivõrd, kuivõrd need puudutavad seda, et osa olemasolevast abist oli olemas avalik-õiguslike ringhäälinguettevõtjate reservide näol varasemas staadiumis, kuid vaidlustamata seejuures riigiabi andmist PO-le (vt samuti käesoleva kohtuotsuse punkt 239). Nimelt, isegi kui eeldada, et see asjaolu on tõendatud, ei muuda see midagi seoses sellega, et kogu PO-le makstud abi puhul on tegemist uue abiga.

189    Igal juhul ei ole hagejad esitanud ühtegi täpset tõendit, kas siis arvulist või muul kujul, toetamaks nende väiteid selle kohta, et osa olemasolevast abist kuulus avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide reservide alla.

190    Komisjon märkis vaidlustatud otsuse põhjenduses 141, et ülemäärast hüvitist maksti 14-le avalik-õiguslikule ringhäälinguorganisatsioonile, mille tõttu teeniti 32 miljonit eurot kasumit, mis üldjuhul kanti ringhäälinguorganisatsioonide programmireservidesse. Komisjon väidab – ilma et hagejad talle vastu vaidleksid –, et igale ringhäälinguoperaatorile makstud ülemäärane hüvitis arvutati sama meetodi alusel, mida on vaidlustatud otsuses kirjeldatud seoses NOS-iga PO ülesannetes. Selles osas tuleneb komisjoni poolt 22. detsembril 2005 Madalmaade ametiasutustele saadetud kirjast ja eeskätt sellele I lisana lisatud tabelist, et komisjon palus neil tõepoolest esitada kulud ja tulud iga ringhäälinguoperaatori kohta ajavahemikul 1994–2005, tehes vahet avaliku teenuse osutamisega seonduvatel netokuludel, tavalistel iga-aastastel maksetel, võimalikul üle- või puudujäägil ning eraldi eri sihtotstarbelistel maksetel, et tal oleks võimalik lõpuks arvutada võimalik ülemäärane hüvitis. Nagu PO puhul oli komisjonil seega võimalik arvutada Madalmaade ametiasutuste poolt 3. veebruaril 2006. aastal esitatud arvandmete alusel ülemäärane hüvitis, mida oli makstud eri avalik-õiguslikele ringhäälinguorganisatsioonidele sihtotstarbeliste maksete abil ning mis olid kantud nende programmireservidesse. Kuid hagejad piirduvad sellega, et väidavad üldiselt ning lähtudes uue abi täielikust puudumisest, et tagastamise nõue hõlmab osaliselt ka neid summasid, mida maksti olemasoleva abi raames; sellest aga ei piisa nende väidete tõendamiseks.

191    Selles osas tuleb lisada, et kui komisjon hindas vaidlustatud otsuse põhjenduses 153 PO-le ajavahemikul 1994–2005 makstud ülemäärase hüvitise summaks 98,365 miljonit eurot ja käsitles seda ühisturuga kokkusobimatu abina, siis vaidlustatud otsuse põhjenduses 154 määras ta tagasinõutavaks summaks 76,327 miljonit eurot, mis vastab üksnes „väljaspool olevemasoleva abi meetmeid saadud” sihtotstarbelistele maksetele.

192    Siin ei ole ilmselgelt tegemist arvutusveaga, nagu seda väidab NOS. Vastupidi, see arvestab NOS-i väljendatud murega, et tagasinõutava summa hulka ei arvataks olemasolevast abist tulenevat ülemäärast hüvitist. Komisjon soovis just nimelt piirata tagastamise nõude sihtotstarbelise rahastamise näol antud uue abiga, st FOR-ilt saadud maksete ning 2005. aastal ringhäälinguorganisatsioonide reservidest PO-le tehtud 42,457 miljoni euro suuruse ülekandega. Nimelt tuleneb vaidlustatud otsuse põhjenduses 152 esitatud tabelist 4, et ümardatud 98,4 miljoni euro suurune summa hõlmab lisaks sihtotstarbelistele maksetele summas 76,3 miljonit eurot ka PO-le antud ülemäärast hüvitist summas 20,7 miljonit eurot, mis tuleneb erinevusest viimase iga-aastase rahastamise ja riikliku rahastamise vajaduse vahel. Seda ülemäärast hüvitist vaidlustatud otsuses kehtestatud tagasinõudmise kohustus ei hõlma.

193    Lisaks, mis puudutab Madalmaade Kuningriigi argumenti, et avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide reservide ülekandmine PO-le kujutab endast komisjoni poolt olemasoleva abiga seonduva menetluse raames esitatud nõude täitmist, siis see tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

194    Esiteks ei ole Madalmaade Kuningriik esitanud sellega seoses ühtegi tõendit.

195    Teiseks, nagu on märgitud eespool (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 187), tuleneb Madalmaade ametiasutuste poolt 1. septembril 2005 komisjonile saadetud kirja lisast, et nimetatud reservide ülekandmises seisnevat meedet õigustas asjaolu, et tavalisest haridus- kultuuri- ja teaduseelarvest ei piisanud teleprogrammidega seotud ambitsioonide elluviimiseks. Sellel põhjendusel ei ole mingit seost olemasolevat abi käsitleva menetlusega.

196    Kolmandaks ei ole PO riigiamet, mistõttu nimetatud reservide talle ülekandmine ei ole võrdsustatav kõnealuste summade riigile tagasimaksmisega. Seetõttu vaidleb komisjon põhjendatult ja igal juhul vastu sellele, et nimetatud ülekanne võiks vastata tema nõudele olemasolevat abi käsitleva menetluse raames. Sellisel juhul, kui vastab tõele, et konkurentsiküsimuste eest vastutav komisjoni liige andis 28. juunil 2005 NOS-iga toimunud kohtumise raames – mis komisjoni sõnul oli mitteametlik –, kõnealuste reservide ülekandmisele tulevikus positiivse hinnangu, siis võis see käsitleda reservide ülekandmist Madalmaade riigile. NOS ei ole tõendanud, et komisjon oleks heaks kiitnud sellise ülekande PO-le.

197    Lisaks, kuigi on õige, et Madalmaade ametiasutused võisid märkida, et nende eesmärk oli kanda reservide ülejäägid üle AOR-ile, mille puhul on tegemist riigile kuuluva reserviga, mis on osaks meediaeelarvest, tuleneb vaidlustatud otsuse põhjenduse 149 62. joonealusest märkusest, et Madalmaade ametiasutused võtsid endale 4. mai 2006. aasta kirjaga kohustuse lisada see eeskiri 2006. aasta eelarveseadusesse, mis tagab eeskirja kohaldamise kuni 2007. aasta Mediaweti vastuvõtmiseni. Madalmaade Kuningriik ei ole esitanud ühtegi tõendit, mille alusel võiks tuvastada, et see eeskiri oli vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal juba kohaldatav.

198    Seega tuleb tagasi lükata Madalmaade Kuningriigi teine väide ja NOS-i esimene väide, mis mõlemad tuginevad asjaolule, et sihtotstarbeline rahastamine kvalifitseeriti uueks abiks ekslikult.

 Väide, mille kohaselt kohaldati vääralt EÜ artikli 86 lõiget 2, esinevad vead väidetava ülemäärase hüvitise arvutamisel ning vaidlustatud otsus on selles osas põhjendamata

199    Kolmas väide, mille Madalmaade Kuningriik esitas teise võimalusena, jaguneb kolmeks osaks. Esimeses osas väidab Madalmaade Kuningriik, et komisjon tegi ekslikult järelduse ülemäärase hüvitamise esinemise kohta, samas kui ta ei olnud tuvastanud mitte mingisugust tegelikku konkurentsi moonutamist. Teises osas väidab Madalmaade Kuningriik, et komisjon pani toime hindamisvea ja rikkus oma põhjendamiskohustust, kuna ta ei püüdnud välja selgitada, kas osa ühisturuga kokkusobimatuks tunnistatud abist summas 33,870 miljonit eurot võis tõepoolest kujutada endast PO-le antud ülemäärast hüvitist. Kolmandas osas väidab Madalmaade Kuningriik, et komisjon oleks pidanud kohaldama PO-le ülekantud summa suhtes 10‑protsendilist lubatud hälvet, mida ta kohaldas avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide puhul.

200    Oma kolmandas väites viitab NOS sisuliselt sellele, et komisjoni järeldus seose olemasolu kohta sihtotstarbelise rahastamise ja ülemäärase hüvitamise vahel, mille tagasinõudmise kohustuse ta kehtestas, on väär. Lisaks sellele ei põhjendanud komisjon selles osas piisavalt vaidlustatud otsust ning tõlgendas vääralt EÜ artikleid 86–88. Oma viiendas väites viitab NOS sellele, et komisjon kohaldas vääralt EÜ artikli 86 lõiget 2 ja ei põhjendanud piisavalt vaidlustatud otsust, sest ta ei uurinud proportsionaalsuse kontrollimise raames seost väidetud ülemäärase hüvitamise olemasolu ning konkurentsi moonutamise puudumise vahel.

201    Esiteks tuleb uurida EÜ artikli 86 lõike 2 rikkumist seoses proportsionaalsuse hindamisega; teiseks seose puudumist sihtotstarbelise rahastamise ja väidetava ülemäärase hüvitamise vahel ja samal ajal ülemäärase hüvitamise arvutamisel arvesse võetavaid kulusid; kolmandaks tuleb uurida PO-le makstud ülemäärase hüvitise arvutamisel FOR-ilt pärinevate summade väära arvessevõtmist ning neljandaks seda, et programmireservidest tehtud ülekandega seonduvalt tagasinõutava summa arvutamisel ei võetud arvesse komisjoni kehtestatud 10‑protsendilist lubatud hälvet.

 Väide, mille kohaselt rikuti EÜ artikli 86 lõiget 2 seoses proportsionaalsuse hindamisega

–       Poolte argumendid

202    Madalmaade Kuningriik väidab sisuliselt, et komisjon rikkus EÜ artikli 86 lõiget 2 ja EÜ artikli 87 lõiget 1, tehes vastuolulise järelduse, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, samas kui ta ei olnud tuvastanud konkurentsivastase tegevuse olemasolu. Seega toimis komisjon ekslikult, kui nägi vaidlustatud otsuses ette kohustuse nõuda käsitletud summad tagasi, kuigi konkurentsimoonutusi ei esinenud. Madalmaade Kuningriik viitab selles osas ringhäälinguteatise punktile 58. Ta täpsustab lõpuks, et ta ei väida, et komisjon oleks pidanud esitama konkreetseid tõendeid konkurentsivastase tegevuse kohta, kuid ta juhib tähelepanu sellele, et komisjon ise nentis, et uuritavad meetmed ei olnud põhjustanud konkurentsivastast tegevust.

203    NOS omakorda väidab esiteks, et komisjon kohaldas vääralt EÜ artikli 86 lõiget 2 ja ei põhjendanud piisavalt vaidlustatud otsust, sest ta ei uurinud proportsionaalsuse kontrollimise raames seost väidetava ülemäärase hüvitamise olemasolu ja konkurentsimoonutuste puudumise vahel. Selles osas vaidleb NOS vastu komisjoni väitele, mille kohaselt kõnealune väide on identne NOS-i neljanda väite kolmanda osaga. Nimelt leiab NOS, et kui oma neljanda väite kolmanda osa raames viitab ta sellele, et käesolevas kohtuasjas ei ole konkurentsi moonutatud, mis kujutab endast vajalikku tingimust meetme abiks kvalifitseerimiseks, siis käesoleva väite raames viitab ta sellele, et komisjon oleks pidanud uurima asjaolu, et puudub konkurentsi moonutamine seoses sellega, et NOS-il lasub avaliku teenuse osutamise ülesanne.

204    Esiteks oleks komisjon NOS-i arvates pidanud võtma arvesse asjaolu, et hilinemine saadud maksete kasutamisel on teatud ajavahemike osas õigustatud sellega, et hollandi keelt kasutatakse piiratud territooriumil.

205    Selles osas vaidleb NOS vastu sellele, et ta sai kõnealusel ajavahemikul makseid avaliku teenuse osutamisega seonduvatest netokuludest suuremas summas. Ta väidab, et tihtipeale saadakse tellitud saated valmis ning antakse üle alles järgmisel aastal. Seega ei ole veenev komisjoni väide, mille kohaselt on seda asjaolu arvestatud reegli puhul, et avalik-õiguslikel ringhäälinguorganisatsioonidel on lubatud luua reserve 10% mahus aastaeelarvest, sest ta peaks arvesse võtma kõiki käesolevas kohtuasjas tähtsust omavaid asjaolusid. Ühena niisugustest asjaoludest toob NOS välja selle, et hollandi keelt kasutava ala piiratud olemus on sageli oluliseks takistuseks heade tootjate või saatejuhtide leidmisele lühikese aja jooksul ning põhjustab hilinemist.

206    Teiseks väidab NOS, et komisjon oleks pidanud arvesse võtma asjaolu, et ülemäärane hüvitamine pidi lähitulevikus lõppema. Nimelt tuli avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide poolt PO-le üle kantud reservid täies ulatuses ära kasutada kas 2006. aastaks või hiljemalt 2007. aastaks.

207    Lõpetuseks leiab NOS, et komisjoni argument, mille kohaselt oli ta kohustatud vaidlustatud otsuse vastu võtma selle vastuvõtmise kuupäeval esinevate asjaolude alusel, ei ole põhjendatud, kuivõrd käesolevas kohtuasjas kasutati kõik 2006. aastal ning osaliselt 2007. aastal eri ringhäälinguorganisatsioonide poolt loodud reservid täies ulatuses avaliku teenuse osutamise ülesande täitmiseks.

208    Teiseks väidab NOS, et komisjon rikkus vaidlustatud otsuse põhjendustes 116–121 EÜ artikli 86 lõiget 2, kuivõrd tema pädevuses ei ole määratleda avaliku teenuse osutamise ülesande sisu ega kontrollida, kas selle ülesande kirjelduses siseriiklikes õigusnormides ei esine ilmseid vigu. Selles osas vaidlustab NOS komisjoni hinnangu vaidlustatud otsuse põhjenduses 121, mille kohaselt spordisaated võivad hõlmata maksimaalselt 10% üldisest saateajast.

209    Kolmandaks vaidlustab NOS vaidlustatud otsuse artikli 1 lõikes 1 sisalduva järelduse, mille kohaselt abi on ühisturuga kokkusobimatu, samas kui komisjon ei ole uurinud, kas see abi ei või olla õigustatud EÜ artikli 87 lõigete 2 ja 3 alusel, arvestades hollandi keelt kasutava ala piiratusega.

210    Komisjon vaidleb vastu hagejate argumentidele.

–       Üldkohtu hinnang

211    Sissejuhatuseks, mis puudutab hagejate väidet, et EÜ artiklis 87 ette nähtud konkurentsi moonutamine puudus, kuna pärast seda, kui komisjon oli uurinud abi kokkusobivust EÜ artikli 86 lõike 2 alusel (vaidlustatud otsuse punkt 8) ja täpsemalt abi proportsionaalsust, jõudis ta järeldusele, et kõnealuse menetluse käigus ei tuvastatud konkurentsivastast käitumist, siis selles osas tuleb viidata käesoleva kohtuotsuse punktidele 114–124. Neist tuleneb esiteks, et komisjon on õigesti tuvastanud ja põhjendanud konkurentsi moonutamise ohu olemasolu seoses sihtotstarbelise rahastamise kvalifitseerimisega riigiabiks EÜ artikli 87 tähenduses. Teiseks ei ole konkurentsi moonutamise ohu olemasolu tuvastamine, mis on vajalik riigiabiks kvalifitseerimiseks, vastuolus asjaoluga, et komisjon ei tuvastanud hüvitise proportsionaalsust uurides konkreetset konkurentsivastast tegevust (vt käesoleva kohtuotsuse punktid 121–124).

212    Mis puudutab konkurentsivastase tegevuse olemasolu uurimist hüvitise proportsionaalsuse kontrollimisel, siis märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 124–126 ringhäälinguteatisele viidates, et tegemist on teise elemendiga nendest kahest aspektist, mida ta peab proportsionaalsuse hindamisel arvestama.

213    Selles osas tuleneb eeskätt vaidlustatud otsuse põhjendusest 126:

„Teisalt peab komisjon uurima kogu tema käsutuses olevat teavet, mis viitaks sellele, et avalik-õiguslikud ringhäälinguorganisatsioonid kahjustavad äriturgudel konkurentsi rohkem kui on vajalik avaliku teenuse osutamiseks. Näiteks kui väiksemat tulu täiendatakse riigiabiga, võib avalik-õiguslikul ringhäälinguorganisatsioonil tekkida kiusatus langetada turul reklaami- või muude äriliste teenuste hindu, vähendades seega konkurentide tulu. Sellise tegevuse tõttu on äritegevusest saamata jäänud tulude hüvitamiseks vajalik täiendav riigipoolne rahastamine ja see viitaks sellele, et tegemist on avaliku teenuse kohustuse ülemäärase hüvitamisega.”

214    Pärast seda, kui komisjon oli proportsionaalsuse hindamisel uurinud esimest aspekti, st antud konkreetsel juhul võrrelnud saadud hüvitise taset avaliku teenuse osutamise ülesande netokuluga, ja olles tuvastanud PO-le ülemäärase hüvitise maksmise (vaidlustatud otsuse põhjendus 154), uuris ta edasi avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide konkurentsivastast käitumist (vaidlustatud otsuse punkt 8.5), lähtudes mõningatest konkurentsi moonutamise võimalustest, mis olid määratletud menetluse algatamise otsuses. Asjaomased valdkonnad on saadete edastamine kaabellevi kaudu, reklaamiturg ja jalgpallivõistluste uue ülekandmise õigused. Nende piiratud valdkondade uurimise tulemusena järeldas komisjon, et kõnealune menetlus ei võimaldanud määratleda konkreetseid konkurentsivastaseid tegevusi, ning lisas, et küsimus, kas süsteem kui selline pakub piisavalt tagatisi võimaliku konkurentsivastase käitumise takistamiseks, on olemasolevat abi käsitleva menetluse E‑5/2005 esemeks.

215    Seega on komisjon vaidlustatud otsust ka selles osas põhjendanud kooskõlas kohtupraktikast tulenevate nõuetega (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 80).

216    Vastavalt ringhäälinguteatise punktidele 57 ja 58 lähtus komisjon esimese aspekti uurimisel õigesti põhimõttest, et riigipoolne rahastamine oli vajalik avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide avaliku teenuse osutamise ülesande täitmiseks. Ta kontrollis selle raames, kas on täidetud nõue, mille kohaselt peavad riigi rahastamine ja avaliku teenuse osutamisest tulenevad netokulud olema proportsionaalsed. Seejärel kontrollis ta teist aspekti eraldi uurides muu hulgas ka seda, kas esinevad võimalikud konkurentsi moonutused, mis ei ole vajalikud avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide avaliku teenuse osutamise ülesande täitmiseks.

217    Igal juhul ei saa teise aspekti eraldiseisva uurimise alusel tehtud järeldused muuta kehtetuks või seada kahtluse alla järeldusi, mis komisjon tegi sellest erineva esimese aspekti hindamise raames. See ei muuda midagi asjaolus, et PO avaliku teenuse osutamise netokulusid hüvitati ülemääraselt, nagu tuleneb vaidlustatud otsuse põhjenduses 152 esitatud tabelist 4.

218    Seega tuleb hagejate sellekohased etteheited tagasi lükata.

219    Mis puudutab NOS-i argumenti seoses hollandi keelt kasutava ala piiratusega, siis tuleb tuvastada, et see ei sea kahtluse alla komisjoni tuvastust, mille kohaselt riiklik rahastamine on ebaproportsionaalne, kuna see ületab avaliku teenuse osutamise netokulusid.

220    Mis puudutab argumenti, mille kohaselt kasutati abi väidetavalt kooskõlas selle eesmärgiga, siis ka see asjaolu – kui eeldada, et see on tõendatud – ei suuda tuvastatud ülemäärast hüvitamist olematuks teha. Isegi kui pädev minister on sellele loa andnud, võib sihtotstarbeline rahastamine olla ülemäärane võrreldes avaliku teenuse osutamise kuludega ning tuua sel moel kaasa konkurentsi moonutamise kommertskanalite suhtes.

221    Mis puudutab argumenti, mille kohaselt kõnealused reservid kaovad lähemas tulevikus, siis vastupidi NOS-i väidetele ei saanud komisjon sellega vaidlustatud otsuses arvestada. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb riigiabi küsimuses tehtud otsuse õiguspärasuse hindamisel lähtuda sellest teabest, mis oli komisjoni käsutuses otsuse tegemise momendil (Euroopa Kohtu 14. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑276/02: Hispaania vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑8091, punkt 31, ja Esimese Astme Kohtu 31. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑354/99: Kuwait Petroleum (Nederland) vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑1475, punkt 65).

222    Selles osas tuleb siiski märkida, et kostja vastuses ei välista komisjon seda, et 2006. aastal aset leidnud asjaolud võiksid omada tähtsust kokkuleppe sõlmimisel Madalmaade Kuningriigiga vaidlustatud otsuse rakendamise osas vastavalt EÜ artiklile 10.

223    Mis puudutab seda, et komisjonil puudub pädevus kontrollida, kas liikmesriik on – või ei ole – teinud avaliku ringhäälinguteenuse määratlemisel ilmseid hindamisvigu, siis tuleb meenutada, et – nagu märkis komisjon oma 20. septembri 2000. aasta teatise üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kohta Euroopas (KOM(2000) 580 (lõplik)) punktis 22 – liikmesriikidel on selliste teenuste määratlemisel, mida nad peavad üldist majandushuvi pakkuvateks teenusteks, laiaulatuslik kaalutlusõigus. Järelikult ei saa komisjon liikmesriikidepoolset kõnealuste teenuste määratlust kahtluse alla seada muul juhul, kui ainult ilmse vea olemasolul (vt Üldkohtu 15. juuni 2005 aasta otsus kohtuasjas T‑17/02: Olsen vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑2031, punkt 216 ja seal viidatud kohtupraktika).

224    Seda põhimõtet on korratud ringhäälinguteatise punktis 36. Sellest tuleneb, et ringhäälingu valdkonna avaliku teenuse määratlemist puudutavas ei ole küll komisjoni pädevuses otsustada, kas teatud programmi pakutakse üldist majandushuvi pakkuva teenusena, ega seada kahtluse alla konkreetse toote laadi või kvaliteeti, kuid asutamislepingu garandina peab tal olema õigus sekkuda ilmse vea korral.

225    Komisjon on seega käesolevas kohtuasjas toiminud oma pädevuse piires.

226    Mis puudutab seda, et komisjon ei ole uurinud EÜ artikli 87 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud erandite kohaldamist, siis piisab, kui märkida, et esiteks ei ole NOS väitnud, et ta oleks komisjonis toimunud haldusmenetluse raames viidanud sellele, et sihtotstarbelise rahastamise suhtes võiksid nimetatud erandid olla kohaldatavad, ja ta ei ole vaidlustanud komisjoni väidet, mille kohaselt Madalmaade Kuningriik väitis oma 30. aprilli 2004. aasta kirjas üksnes seda, et juhul kui sihtotstarbelise rahastamise näol on tegemist riigiabiga, on see ühisturuga kokkusobiv vastavalt EÜ artikli 86 lõikele 2. Teiseks tuleb tuvastada, et NOS ei ole Üldkohtus esitanud ühtegi argumenti, mis võimaldaks tõendada, et hollandi keelt kasutava ala geograafiline suurus saaks mis tahes moel õigustada seda, et komisjon on hea halduse kohustusest tulenevalt kohustatud omal algatusel uurima, kas sihtotstarbeline rahastamine võis olla õigustatud EÜ artikli 87 lõigete 2 ja 3 alusel.

227    Kuna ükski hagejate esitatud argumentidest ei ole põhjendatud, tuleb seega tagasi lükata Madalmaade Kuningriigi kolmanda väite esimene osa ja NOS-i viies väide, mis tuginevad EÜ artikli 86 lõike 2 rikkumisele seoses proportsionaalsuse hindamisega.

 Väide, mille kohaselt puudub seos sihtotstarbelise rahastamise ja väidetava ülemäärase hüvitamise vahel ning millega vaidlustatakse ülemäärase hüvitise arvutamisel arvesse võetud kulud

–       Poolte argumendid

228    NOS väidab sisuliselt, et komisjon tegi ekslikult järelduse seose olemasolu kohta sihtotstarbelise rahastamise ja ülemäärase hüvitise vahel, mille tagasinõudmise kohustuse ta kehtestas. Komisjon ei põhjendanud lisaks NOS-i väitel selles osas piisavalt vaidlustatud otsust ning tõlgendas vääralt EÜ artikleid 86–88.

229    Esiteks väidab NOS, et komisjon ei ole tõendanud, millisel määral kasutati sihtotstarbelisi makseid reservide loomisel, mis on ülemäärase hüvitamise aluseks. On täiesti võimalik, et reservid loodi muude maksete, kui sihtotstarbeliste maksete alusel, näiteks olemasoleva abi alusel. Nad ei kaota seda kvalifikatsiooni seetõttu, et need kanti üle PO-le, kellel on võimalik neid uuesti käsutusse anda üksnes Mediaweti artikli 109a lõike 1 alusel. Lisaks ei ole programmireservide ülekandmine PO-le osaks vaidlustatud otsuse põhjendustes 37–45 käsitletud sihtotstarbelisest rahastamisest.

230    Teiseks vaidlustab NOS komisjoni poolt vaidlustatud otsuse põhjenduses 129 ja järgmistes põhjendustes antud hinnangu, mille kohaselt tuleb reservide summa arvutamisel arvesse võtta ka netotulu, mis on saadud tegevusest, mis ei ole seotud avaliku teenuse osutamise ülesande täitmisega, sest ei järgitud komisjoni 25. juuni 1980. aasta direktiivis 80/723/EMÜ liikmesriikide ja riigi osalusega äriühingute vaheliste finantssuhete läbipaistvuse kohta (EÜT L 195, lk 35; ELT eriväljaanne 08/01, lk 20) kehtestatud eeskirju. Selles osas oleks komisjon pidanud avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide raamatupidamise suhtes läbi viima täiendava uurimise, mille puhul ei võetaks arvesse avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide äritegevusest saadud tulu.

231    Esiteks on NOS-i arvates ekslik arvata, et eri avalik-õiguslikud ringhäälinguorganisatsioonid kasutasid erinevaid arvutusmeetodeid seoses avaliku teenuse osutamise ülesandega seotud kulude ja tuludega.

232    Seejärel väidab NOS, et avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide raamatupidajad hoolitsevad selle eest, et kulud arvutatakse õigesti ning Commissariat voor der Media (meediakomissariaat) selle eest, et krediiti kasutatakse õigustatult.

233    Lisaks sellele peetakse avaliku teenuse osutamise tegevuse ja äritegevuse kohta eraldi raamatupidamisarvestust ning nende haldussüsteemid on erinevad vastavalt Handboek Financiele Verantwoording’ule (finantsvastutust käsitlev käsiraamat) ja Commissariat voor der Media juhtnööridele. Selles osas väidab NOS, et kõnealuse käsiraamatu, mis on Madalmaade õigusesse üle võetud, järgimine on avalik-õiguslikele ringhäälinguorganisatsioonidele kohustuslik. Iga avalik-õigusliku ringhäälinguorganisatsiooni finantsaruandes on ära toodud eri tegevustega seonduvate kulude määratlemiseks kasutatud raamatupidamismeetodid.

234    Pealegi rikub komisjoni sellekohane hinnang EÜ artikli 87 lõiget 1, kuna äritegevusest tulenevad tulud ei kujuta endast riigi ressursse.

235    Lisaks sellele väidab NOS komisjoni argumentidele vastates, et asjaolu, et direktiiv 80/723 võeti Madalmaade Kuningriigi siseriiklikusse õigusesse üle hilinemisega, ei saa talle ette heita, kuna direktiivide adressaadid on liikmesriigid. Nimetatud direktiiv ei kohusta igal juhul kasutama ühte konkreetset raamatupidamismeetodit. Isegi kui eeldada, et direktiivi 80/723 ei võetud siseriiklikusse õigusesse nõuetekohaselt üle, oleks komisjon siiski pidanud uurima põhjalikult avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide kulusid.

236    Lõpetuseks leiab NOS, et komisjon „liitis” vaidlustatud otsuses ekslikult sihtotstarbelised maksed muude maksetega, et tuvastada ülemäärase hüvitise olemasolu, samas kui rahastamine, mis ei ole sihtotstarbeline, kujutab endast olemasolevat abi.

237    Komisjon vaidlustab NOS-i vastavasisulised argumendid.

–       Üldkohtu hinnang

238    Mis puudutab NOS-i esimest etteheidet, millele on viidatud käesoleva otsuse punktis 229, siis tuleneb vaidlustatud otsusest (vt eeskätt käesoleva kohtuotsuse punktid 81–89), et esiteks tingis avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide sihtotstarbeline rahastamine nende ülemäärase hüvitamise, mida kasutati üldiselt nende reservide täitmiseks; teiseks kanti need reservid osas, mis ületas 10% nende aastaeelarvest, esimest korda PO-le üle 2005. aastal, ning kolmandaks tingis kõnealune ülekanne omakorda PO ülemäärase hüvitamise. Vastupidi sellele, mida väidab NOS, tõendas komisjon seega vaidlustatud otsuses selgelt seose olemasolu avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide sihtotstarbelise rahastamise ja PO ülemäärase hüvitamise vahel, mis tuleneb viimasele kõnealuste organisatsioonide sihtotstarbelise rahastamisega seonduvate reservide ülekandmisest.

239    Pealegi, kuivõrd NOS väidab, et komisjon ei ole tõendanud, et PO-le üle kantud avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide reservid moodustati sihtotstarbeliste maksete ja mitte regulaarsete iga-aastaste maksete alusel, siis käesoleva kohtuotsuse punktis 188 on juba tuvastatud, et selline argument tuleb ainetuse tõttu tagasi lükata, sest kõnealuste reservide päritolu ei mõjuta hinnangut, mille kohaselt see avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide reservide PO-le ülekandmise meede kujutab endast PO seisukohast uut abi, mis lisandub olemasolevale abile. Seega ei oma vastus küsimusele, kas avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide reservid olid loodud uue abina või olemasoleva abina makstud summade alusel, mingit mõju seoses asjaoluga, et komisjon tuvastas, et nende reservide ülekandmine ise kujutas endast uut abi PO-le.

240    Lisaks sellele tuvastas komisjon õigesti, et olemasolev abi hüvitas juba ülemääraselt avaliku teenuse osutamisest tulenevaid vajadusi. Hagejad ei ole esitanud seda analüüsi ümberlükkavaid tõendeid. Seega vastavad reservi kantud summad tingimata ülemäärasele hüvitisele. Nende reservide hilisem ülekandmine ei mõjutanud nende laadi. Seega esineb tõepoolest seos kõnealuse sihtotstarbelise rahastamise ja ülemäärase hüvitamise vahel.

241    Niisiis tuleb NOS-i esimene etteheide tagasi lükata.

242    Seoses NOS-i teise etteheitega, mille kohaselt pani komisjon sisuliselt toime vea, võttes ülemäärase hüvitise olemasolu tuvastamisel arvesse NOS-i äritegevuse kõiki netotulusid, tuleb märkida, et komisjon sedastas vaidlustatud otsuse põhjendustes 127–131, et selline valik oli tingitud esiteks sellest, et avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide raamatupidamisarvestus ei võimaldanud õigesti määratleda, millised kulud olid seotud avaliku teenuse osutamisega ning millised äritegevusega. See on tema sõnul vastuolus käesolevas kohtuasjas kohaldatava direktiivi 80/723 sätetega, mida Madalmaade Kuningriik rakendas, võttes 2001. aastal vastu eridekreedi, mis kohustab avalik-õiguslikke ringhäälinguorganisatsioone pidama eraldi raamatupidamisarvestust kõigi kõrval- ja liidutegevuste puhul. Teiseks märkis komisjon vaidlustatud otsuses, et avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide kõiki tulusid, sealhulgas äritegevusest tulenevaid tulusid tuli Mediaweti kohaselt kasutada avaliku teenuse osutamiseks.

243    Hindamata direktiivi 80/723 võimaliku väära rakendamise, millele komisjon viitab, olemasolu ja mõju, tuleb tuvastada, et Madalmaade õigusnormide kohaselt pidid avalik-õiguslikud ringhäälinguorganisatsioonid kõiki avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide tulusid, sealhulgas äritegevusest tulenevat tulu, kasutama avaliku teenuse osutamise ülesande täitmiseks. NOS tunnistab oma kirjalikes dokumentides, et määratlusest tulenevalt oleks võimatu, et tema või muud ringhäälinguorganisatsioonid kasutaksid veel kulutamata summasid mõnel muul eesmärgil. Neid tulusid tuli seega võimaliku ülemäärase hüvitamise uurimise raames arvesse võtta.

244    Komisjon ei pannud seega toime viga, võttes Madalmaade avalik-õigusliku ringhäälingusüsteemi osaliste äritegevuse netotulu arvesse, et arvutada välja avaliku teenuse osutamise ülesande täitmise eest makstud ülemäärane hüvitis.

245    Neil tingimustel tuleb ainetuna tagasi lükata NOS-i argumendid, mille kohaselt tema raamatupidamisarvestus on kooskõlas kohaldatavate Madalmaade õigusnormidega, raamatupidamisarvestust kontrollisid raamatupidajad, meediaamet oli kontrollinud käsutusse antud vahendite õigustatud kasutamist ning direktiiv 80/723 võeti Madalmaade Kuningriigi siseriiklikkusse õigusesse üle alles 2001. aastal.

246    Lisaks tuleb tuvastada, et hagejad ütlesid kohtuistungil, et nad ei vaidlusta vaidlustatud otsuse põhjenduses 152 esitatud tabelis 4 sisalduvaid PO-ga seonduvaid arvandmeid. Nad ei ole esitanud ühtegi sellist tõendit, mis seaks kahtluse alla avalik-õigusliku tegevuse netokulude summa, äritegevuse netotulu, riigipoolse rahastamise vajaduse ning iga-aastased maksed; nendest arvnäitajatest lähtudes tuvastas komisjon ainuüksi iga-aastaste maksete alusel PO-d puudutavas ülemäärase hüvitamise summas 20,7 miljonit eurot, millele lisandusid sihtotstarbelised maksed, mille tagasinõudmise kohustus kehtestati.

247    Seega tuleb tagasi lükata ka NOS-i poolt tema kolmanda väite raames esitatud teine etteheide.

 Väide, mis käsitleb FOR-ilt pärinevate summade arvessevõtmist PO-le makstud ülemäärase hüvitise arvutamisel, mille tagasinõudmise kohustus kehtestati, ning mille kohaselt vaidlustatud otsus on selles osas põhjendamata

–       Poolte argumendid

248    Madalmaade Kuningriik väidab sisuliselt, et komisjon pani toime ilmse hindamisvea ja rikkus oma põhjendamiskohustust, leides, et FOR-ilt pärineva 33,870 miljoni euro suuruse summa ülekandmine PO-le oli osaks ülemäärasest hüvitamisest, ilma et ta oleks uurinud kas ja kuidas PO seda summat kasutas. Ta on seisukohal, et kui komisjon oleks seda uurinud, siis oleks ta tuvastanud, et PO kasutas ajavahemikul 1999–2005 ära kogu FOR-ilt pärineva ja talle üle kantud summa, mistõttu 2005. aastal ei olnud PO käsutuses enam mis tahes FOR-ilt pärinevat summat, mida võiks tagasi nõuda.

249    Madalmaade Kuningriik väidab, et vastupidi komisjoni väidetele oli viimane vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeval teadlik sellest, et FOR-i käsutuses ei ole 2006. aasta lõpuks enam üldse raha, kuivõrd Madalmaade Kuningriigi 3. veebruari 2006. aasta kirjas komisjonile oli ta viimast teavitanud sellest, et FOR-i käsutuses oli 2005. aasta lõpus üksnes 8,8 miljonit eurot ning et 2006. aasta lõpuks ei jää sellest midagi järele. Lisaks sellele oleks komisjon võinud jätkata oma uurimist 6 kuu vältel, et võtta arvesse kõiki asjakohaseid asjaolusid.

250    NOS omakorda väidab, et komisjon ei ole vaidlustatud otsuses viidanud mis tahes hooletusele FOR-ilt NOS-ile üle kantud 33,8 miljoni euro suuruste maksete kasutamisel, samas kui need summad kasutati ära tegevuste raames, mis seisnesid eeskätt investeeringutes digitaalmeediasse, vastutuspoliitikas, satelliit- ja raadiolevi edendamises ning seda vastavalt ülekandeprotokollidele.

251    Komisjon vaidlustab hagejate argumendid.

–       Üldkohtu hinnang

252    Mis puudutab väidetavat põhjenduste puudumist, siis tuleb märkida, et FOR-ilt pärinevaid makseid kirjeldatakse vaidlustatud otsuse punktis 2.3.3, mis käsitleb sihtotstarbelist rahastamist, ning komisjon hindab neid seejärel riigiabi eeskirjadega arvestades (vt käesoleva kohtuotsuse punktid 83–85).

253    Selle uurimise alusel nimetatakse FOR-ilt pärinevaid makseid vaidlustatud otsuses nende sihtotstarbeliste maksete hulgas, mis kujutavad endast riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses (vaidlustatus otsuse põhjendus 105) ja täpsemalt uut abi (vaidlustatud otsuse põhjendus 111).

254    Lõpetuseks arvestati vaidlustatud otsuses FOR-ilt pärinevaid makseid riikliku rahastamise proportsionaalsust hinnates ning eeskätt PO-le makstud ülemäärase hüvitise väljaarvutamisel (vt vaidlustatud otsuse põhjenduses 152 esitatud tabel 4 ning vaidlustatud otsuse põhjendus 154).

255    Komisjon põhjendas seega vaidlustatud otsuses oma mõttekäiku ning FOR-ilt pärinevate maksete suhtes tehtud järeldust vastavalt kohtupraktikast tulenevatele nõuetele (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 80).

256    Mis puudutab FOR-ilt pärinevate maksete kasutamist, siis niivõrd, kuivõrd komisjon on vaidlustatud otsuses tuvastanud PO ülemäärase hüvitamise sihtotstarbelise rahastamise kaudu võrreldes tema riikliku rahastamise vajadusega (vt vaidlustatud otsuse põhjenduses 152 esitatud tabel 4), siis ei ole ta kohustatud uurima, kuidas PO neid summasid kasutas. Nimelt, isegi juhul, kui FOR-ilt pärinevaid makseid kasutati nõuetekohaselt, on tegemist siiski PO ülemäärase rahastamisega võrreldes tema riikliku rahastamise vajadusega, mille summat ei ole vaidlustatud.

257    Mis puudutab FOR-ilt pärinevate maksete väidetavalt täielikku ärakasutamist 2006. aastal, siis käesoleva kohtuotsuse punktis 221 viidatud väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb riigiabi küsimuses tehtud otsuse õiguspärasust hinnata sellest teabest lähtudes, mis oli komisjoni käsutuses otsuse tegemise momendil. Vaidlustatud otsus käsitleb aga ajavahemikku 1994–2005; 2005. aasta oli viimane aasta, mille kohta komisjoni käsutuses olid lõplikud andmed (vaidlustatud otsuse põhjendus 10). Seega õigustab see lisaks ning igal juhul seda, et komisjon ei võtnud arvesse 2006. aasta andmeid.

258    Madalmaade Kuningriigi kolmanda väite teine osa ning NOS-i poolt selles osas kolmanda väite raames tõstatatud argument ei ole seega põhjendatud.

 Väide, mille kohaselt programmireservidega seonduva tagasinõutava summa arvutamisel jäeti arvesse võtmata komisjoni poolt kehtestatud 10‑protsendiline lubatud hälve

–       Poolte argumendid

259    Madalmaade Kuningriik väidab sisuliselt, et vastavalt oma otsustuspraktikale ja ringhäälinguteatisele, millega ta on seotud, oleks komisjon pidanud kohaldama PO-le programmireservide ülejäägi ülekandmise suhtes 10‑protsendilist lubatud hälvet selle asemel, et võtta arvesse kõiki reservi paigutatud summasid.

260    Madalmaade Kuningriik väidab, et ta teavitas komisjoni sellest küsimusest õigeaegselt, st oma 1. septembri 2005. aasta kirjas. Ta väidab, et kui Madalmaade seadusandja oleks teatud avalik-õiguslikele ringhäälinguorganisatsioonidele andnud loa moodustada reserve mitte ainult 5% ulatuses, vaid ka 10% ulatuses, siis oleks PO-le ülekantud summa olnud väiksem.

261    Vastusena komisjoni väitele, et Madalmaade ametiasutused olid teadlikud asjaolust, et komisjon lubas reservide summa 10‑protsendilist hälvet, väidab Madalmaade Kuningriik, et kuigi komisjoni 19. mai 2004. aasta otsuses Taani meetmete kohta TV2/Danmark’i kasuks (ELT 2006, L 85, lk 1) tunnustatakse põhimõtet, mille kohaselt reserve võib säilitada ja ühelt aastalt teisele kanda, ei ole seal märgitud mingit konkreetset protsenti. Lisaks sellele võeti otsus 2005/842 vastu pärast ülekannet PO-le.

262    Madalmaade Kuningriik juhib lisaks tähelepanu sellele, et komisjoni kehtestatud 10‑protsendilist lubatud hälvet ületava reservi osa ülekandmine otsustati PO Mediaweti artikli 109a lõike 1 alusel, st see ei toimunud Madalmaade ametiasutuste otsusega.

263    Komisjon vaidleb Madalmaade Kuningriigi argumentidele vastu.

–       Üldkohtu hinnang

264    Mis puudutab Madalmaade Kuningriigi etteheidet komisjonile, et viimane võttis arvesse PO-le reservidest tehtud ülekande kogusummat ja ei võtnud arvesse 10‑protsendilist hälvet, mida ta ringhäälinguorganisatsioonide reservide puhul lubab, siis tuleb tuvastada, et nagu komisjon tunnistab oma kirjalikes dokumentides ning nagu selgelt tuleneb vaidlustatud otsusest (vt eeskätt põhjendused 49, 146 ja 149), võttis komisjon arvesse avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide poolt PO-le Madalmaade õigusaktide kohaselt üle kantud summat. Madalmaade Kuningriik näib seega heitvat komisjonile ette, et ta ei kohaldanud 10‑protsendilist hälvet, mida PO ise ei kohaldanud, samas kui nii NOS kui ka Madalmaade ametiasutused olid sellest lävest teadlikud.

265    Igal juhul, ning olenemata sellest, mis kuupäeval jõustus otsus 2005/842, kanti PO-le tõepoolest – ja ilma et keegi seda oleks vaidlustanud – reservidest üle 42,457 miljonit eurot, mis komisjoni arvates moodustab osa PO-le makstud ülemäärasest hüvitisest. Komisjon toimis õigesti, kui ta analüüsis PO ülemäärast hüvitamist kättesaadavate andmete alusel. Talle ei saa ette heita seda, et ta ei arvestanud PO-le makstud ülemäärase hüvitise väljaarvutamisel asjaoluga, et 10‑protsendilise hälbe alusel, mida ta lubab ning mida oleks võinud kohaldada avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide reservide suhtes, oleks ülemäärase hüvitise summa olnud väiksem. Komisjon ei olnud kohustatud võtma arvesse reservide 10‑protsendilist lubatud hälvet, mis ringhäälinguorganisatsioonid oleksid võinud säilitada, samas kui nad seda ei teinud, mistõttu PO-le makstud ülemäärane hüvitis oli suurem.

266    Lisaks tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjendustest 147–149 tuleneb, et põhimõte, mille kohaselt on võimalik ühe aasta ülemäärast hüvitist teatud protsendi ulatuses järgmisele aastale üle kanda, nagu seda lubab komisjon, on teatud täpsetel tingimustel kohaldatav iga avalik-õigusliku ringhäälinguorganisatsiooni eelarve raames ühest aastast teise, et tasakaalustada avalik-õigusliku ringhäälingu kulude kõikumine. Selle põhimõtte eesmärgiga oleks vastuolus asuda seisukohale, et nimetatud hälve kujutab endast üldist eeskirja, mida tuleb kohaldada avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide nimetatud reservide ülekandmise korral muudele üksustele. Nagu tuleneb otsuse 2005/217 põhjendusest 113 ja nagu kinnitab otsus 2005/842, ei ole selle eeskirja eesmärk vabastada liikmesriik jätkuvalt tagastamise kohustusest. Kõnealuse otsuse artikli 6 teise lõigu kohaselt võib juhul, kui ülemäärase hüvitise suurus ei ületa 10% iga-aastasest hüvitisest, selle üle kanda järgmisesse perioodi ning lahutada järgmise perioodi hüvitisest. Lisaks sellele väidab Madalmaade Kuningriik oma hagiavalduses, et kuni selle 10‑protsendilise läveni võib reserve säilitada ja üle kanda järgmisesse aastasse. See ei vasta käesoleva kohtuasja asjaoludele, sest kõnealust summat just nimelt ei kantud üle järgmisesse aastasse, vaid see kanti üle muule üksusele.

267    Kuna Madalmaade Kuningriigi kolmanda väite kolmas osa ei ole seega põhjendatud, tuleb see järelikult tagasi lükata.

268    Kuna ükski hagejate väidetest ei ole põhjendatud, tuleb Madamaade hagi kohtuasjas T‑231/06 ja NOS-i hagi kohtuasjas T‑237/06 jätta täies ulatuses rahuldamata.

 Kohtukulud

269    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hagejate kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejatelt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (esimene laiendatud koda)

otsustab:

1.      Jätta hagid rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud kohtuasjas T‑231/06 välja Madalmaade Kuningriigilt.

3.      Mõista kohtukulud kohtuasjas T‑237/06 välja Nederlandse Omroep Stichting’ilt (NOS).

Dehousse

Wiszniewska-Białecka

Jürimäe

Dittrich

Soldevila Fragoso

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 16. detsembril 2010 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Õiguslik raamistik

Vaidluse taust

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Väide, mille kohaselt on rikutud kaitseõigusi ja EÜ artikli 88 lõiget 2

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Väide, mille kohaselt sihtotstarbeline rahastamine kvalifitseeriti ekslikult riigiabiks

Väide, mille kohaselt CoBo autoriõigustest tulenev tulu kvalifitseeriti ekslikult riigi ressurssideks

– Poolte argumendid

– Üldkohtu hinnang

Väide, mille kohaselt NOS-i puhul ei ole PO ülesannete täitmisel tegemist ettevõtjaga

– Poolte argumendid

– Üldkohtu hinnang

Väide, mille kohaselt konkurentsi ei ole moonutatud ja otsus on selles osas põhjendamata

– Poolte argumendid

– Üldkohtu hinnang

Väide, mille kohaselt on käesoleva kohtuotsuse punktis 13 viidatud Altmarki kohtuotsust tõlgendatud ja kohaldatud vääralt ning vaidlustatud otsus on selles osas puudulikult põhjendatud

– Poolte argumendid

– Üldkohtu hinnang

Väide, mille kohaselt sihtotstarbeline rahastamine kvalifitseeriti ekslikult uueks abiks ning vaidlustatud otsus on selles osas põhjendamata

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Väide, mille kohaselt kohaldati vääralt EÜ artikli 86 lõiget 2, esinevad vead väidetava ülemäärase hüvitise arvutamisel ning vaidlustatud otsus on selles osas põhjendamata

Väide, mille kohaselt rikuti EÜ artikli 86 lõiget 2 seoses proportsionaalsuse hindamisega

– Poolte argumendid

– Üldkohtu hinnang

Väide, mille kohaselt puudub seos sihtotstarbelise rahastamise ja väidetava ülemäärase hüvitamise vahel ning millega vaidlustatakse ülemäärase hüvitise arvutamisel arvesse võetud kulud

– Poolte argumendid

– Üldkohtu hinnang

Väide, mis käsitleb FOR-ilt pärinevate summade arvessevõtmist PO-le makstud ülemäärase hüvitise arvutamisel, mille tagasinõudmise kohustus kehtestati, ning mille kohaselt vaidlustatud otsus on selles osas põhjendamata

– Poolte argumendid

– Üldkohtu hinnang

Väide, mille kohaselt programmireservidega seonduva tagasinõutava summa arvutamisel jäeti arvesse võtmata komisjoni poolt kehtestatud 10‑protsendiline lubatud hälve

– Poolte argumendid

– Üldkohtu hinnang

Kohtukulud

---

* Kohtumenetluse keel: hollandi.