Access to European Union law
<a href="https://eur-lex.europa.eu/content/help/eurlex-content/experimental-features.html" target="_blank">More about the experimental features corner</a>
Choose the experimental features you want to try
EUR-Lex
Access to European Union law

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

You are here
Use quotation marks to search for an "exact phrase". Append an asterisk (*) to a search term to find variations of it (transp*, 32019R*). Use a question mark (?) instead of a single character in your search term to find variations of it (ca?e finds case, cane, care).
Search tips
Need more search options? Use the Advanced search

Document 32012L0018

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2012/18/EL, 4. juuli 2012 , ohtlike ainetega seotud suurõnnetuse ohu ohjeldamise ning nõukogu direktiivi 96/82/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta EMPs kohaldatav tekst

    ELT L 197, 24.7.2012, p. 1–37 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

    ⏵Dokument on avaldatud eriväljaandes (HR)

    Legal status of the document In force

    ELI: http://data.europa.eu/eli/dir/2012/18/oj

    24.7.2012   

    ET

    Euroopa Liidu Teataja

    L 197/1

    EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2012/18/EL,

    4. juuli 2012,

    ohtlike ainetega seotud suurõnnetuse ohu ohjeldamise ning nõukogu direktiivi 96/82/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta

    (EMPs kohaldatav tekst)

    EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

    võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 192 lõiget 1,

    võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

    olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

    võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

    olles konsulteerinud Regioonide Komiteega,

    toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (2)

    ning arvestades järgmist:

    (1)

    Nõukogu 9. detsembri 1996. aasta direktiivis 96/82/EÜ (ohtlike ainetega seotud suurõnnetuste ohu ohjeldamise kohta) (3) on sätestatud eeskirjad suurõnnetuse vältimiseks, mis võib tuleneda teatavast tööstuslikust tegevusest, ning selle tagajärjel inimeste tervisele ja keskkonnale avalduva mõju piiramiseks.

    (2)

    Suurõnnetuse tagajärjed on sageli rängad, nagu seda on näidanud Sevesos, Bhopalis, Schweizerhalles, Enschedes, Toulouse’is ja Buncefieldis toimunud katastroofid. Suurõnnetuse mõju võib kanduda ka üle riigipiiride. Seega tuleb võtta asjakohased ennetavad meetmed, et tagada kogu liidu ulatuses kodanike, kogukondade ja keskkonna kõrgetasemeline kaitse. Seepärast on vaja tagada praeguse kõrge kaitsetaseme säilimine samas ulatuses või selle tõstmine.

    (3)

    Direktiiv 96/82/EÜ on aidanud vähendada kõnealuste õnnetuste tõenäosust ja tagajärgi ning loonud seeläbi kogu liidus parema kaitsetaseme. Nimetatud direktiivi läbivaatamine on kinnitanud, et suurõnnetuste arv ei ole muutunud. Kuigi üldiselt on olemasolevad sätted eesmärgikohased, tuleb teha mõned muudatused, et tõsta veelgi kaitsetaset, eriti mis puudutab suurõnnetuste ärahoidmist. Samas tuleks direktiiviga 96/82/EÜ kehtestatud süsteem kohandada selles viidatud liidus ainete ja segude klassifitseerimise süsteemis tehtud muudatustega. Mitmeid sätteid tuleks ka täpsustada ja ajakohastada.

    (4)

    Seepärast on olemasoleva kaitsetaseme säilitamise ja edasise tõstmise tagamiseks asjakohane asendada direktiiv 96/82/EÜ, muutes sätted tõhusamaks ning vähendades võimaluse korral tarbetut halduskoormust menetluste sujuvamaks muutmise ja lihtsustamise abil tingimusel, et sellega ei kahjustata ohutust, keskkonna- ja inimese tervise kaitset. Samas peavad uued sätted olema selged, seostatud ja kergesti mõistetavad, et muuta rakendamine ja jõustatavus paremaks, samal ajal kui inimese tervise ja keskkonnakaitse tase jääb vähemalt samaks või tõuseb. Komisjon peaks tegema direktiivi tegelikul rakendamisel liikmesriikidega koostööd. See koostöö peaks muu hulgas puudutama ainete ja segude iseliigitumise teemat. Vajaduse korral tuleks direktiivi rakendamisse kaasata sidusrühmad, nagu tööstuse, töötajate ning inimese tervise kaitset või keskkonnakaitset edendavate vabaühenduste esindajad.

    (5)

    ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni tööstusõnnetuste piiriülese mõju konventsioonis, mille liit kiitis heaks nõukogu 23. märtsi 1998. aasta otsusega 98/685/EÜ tööstusõnnetuste piiriülese mõju konventsiooni sõlmimise kohta, (4) on sätestatud võimaliku piiriülese mõjuga tööstusõnnetuste ärahoidmise, nendeks valmisoleku ja neile reageerimise, samuti kõnealuse valdkonna rahvusvahelise koostöö meetmed. Direktiiviga 96/82/EÜ on konventsioon üle võetud liidu õigusesse.

    (6)

    Suurõnnetuse tagajärjed võivad olla piiriülesed ning sellega seotud ökoloogilisi ja majanduslikke kulusid ei kanna mitte üksnes kahjustatud käitis, vaid ka asjaomased liikmesriigid. Seepärast on vaja kehtestada ohutusmeetmed ja riskide vähendamise meetmed ning neid kohaldada, et vältida võimalikke õnnetusi, vähendada õnnetuste tekkimise riski ja leevendada nende võimalikke tagajärgi, võimaldades tagada kõrgetasemelise kaitse kogu liidu ulatuses.

    (7)

    Käesoleva direktiivi sätteid tuleks kohaldada liidu töötervishoiu- ja tööohutus- ning töökeskkonnaalaste sätete, eriti nõukogu 12. juuni 1989. aasta direktiivi 89/391/EMÜ (töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta) (5) kohaldamist piiramata.

    (8)

    Teatav tööstuslik tegevus tuleks käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja jätta, juhul kui selle suhtes kohaldatakse muid liidu või liikmesriikide õigusakte, mis tagavad samaväärse kaitsetaseme. Komisjon peaks jätkuvalt kontrollima, kas kehtivas õiguslikus raamistikus on suuri lünki, eriti seoses uute ja alles kujunevate tootmisharude ning konkreetsetest ohtlikest ainetest tulenevate riskidega, ning esitama seadusandliku ettepaneku nende lünkade kaotamiseks, kui see on asjakohane.

    (9)

    Direktiivi 96/82/EÜ I lisas on loetletud selle reguleerimisalas olevad ohtlikud ained, viitega muu hulgas teatavatele sätetele nõukogu 27. juuni 1967. aasta direktiivis 67/548/EMÜ (ohtlike ainete liigitamist, pakendamist ja märgistamist käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta) (6) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. mai 1999. aasta direktiivis 1999/45/EÜ (ohtlike preparaatide klassifitseerimist, pakendamist ja märgistamist käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta) (7). Direktiivid 67/548/EMÜ ja 1999/45/EÜ on asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 1272/2008 (mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist), (8) millega rakendatakse liidus ÜRO raames rahvusvahelisel tasandil vastu võetud ühtne ülemaailmne kemikaalide klassifitseerimise ja märgistamise süsteem. Nimetatud määrusega on võetud kasutusele uued ohuklassid ja -kategooriad, mis vaid osaliselt vastavad kehtetuks tunnistatud direktiivide alusel kasutatud klassifikatsioonile. Teatavaid aineid või segusid selle süsteemi raames aga ei klassifitseeritaks, kuna selles raamistikus puuduvad vastavad kriteeriumid. Direktiivi 96/82/EÜ I lisa on vaja seepärast muuta, et viia see vastavusse kõnealuse määrusega, jättes samas muutmata kõnealuses direktiivis ette nähtud kaitsetaseme või tõstes seda veelgi.

    (10)

    Vääristatud biogaasi klassifitseerimisel tuleks võtta arvesse Euroopa Standardikomitee (CEN) standardite arengut.

    (11)

    Määrusega (EÜ) nr 1272/2008 vastavusse viimisel võib olla soovimatuid kõrvaltoimeid ja selle määruse hilisem kohandamine võib mõjutada ainete ja segude klassifikatsiooni. Käesolevas direktiivis esitatud kriteeriumide alusel peaks komisjon hindama, kas on ohtlikke aineid, mis ei ole vaatamata nende ohuklassile suurõnnetusohtlikud, ning esitama vajaduse korral seadusandliku ettepaneku asjaomaste ohtlike ainete välistamiseks käesoleva direktiivi reguleerimisalast. Hindamine peaks algama kiiresti, eelkõige pärast aine või segu klassifikatsiooni muutmist, et vältida käitajatele ja liikmesriikide pädevatele asutustele langevat tarbetut koormust. Erandid käesoleva direktiivi reguleerimisalast ei tohiks takistada ühtki liikmesriiki säilitamast või võtmast rangemaid kaitsemeetmeid.

    (12)

    Käitajate suhtes peaks kehtima üldine kohustus võtta kõik vajalikud meetmed suurõnnetuse ärahoidmiseks, selle tagajärgede leevendamiseks ja kõrvaldamiseks. Kui käitises olevad ohtlike ainete kogused ületavad teatava piiri, annavad käitajad pädevale asutusele piisaval määral teavet, et asutus või asutused saaks kindlaks teha käitise, selles olevad ohtlikud ained ja võimalikud ohud. Käitaja peaks töötama välja ka suurõnnetuse vältimise põhimõtted ja – kui seda nõutakse siseriikliku õigusega – esitama need pädevale asutusele, nähes suurõnnetuse ohu ohjeldamiseks ette üldise lähenemisviisi ja meetmed, sealhulgas asjakohase ohutuse juhtimise süsteemi. Kui käitajad teevad kindlaks ja hindavad suurõnnetuse ohtu, tuleks arvesse võtta ka ohtlikke aineid, mis võivad tekkida käitises toimuva raske õnnetuse ajal.

    (13)

    Suurõnnetuse põhjustatud keskkonnakahjustuste suhtes kohaldatakse tavaliselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/35/EÜ (keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta) (9).

    (14)

    Kui käitised paiknevad selliselt või nii lähestikku, et see suurendab suurõnnetuse tõenäosust või raskendab selle tagajärgi, tuleks doominoefekti riski vähendamiseks teha käitajatel koostööd asjakohase teabe vahetamisel ja üldsuse, sealhulgas mõjualas olevate naaberkäitiste teavitamisel.

    (15)

    Näitamaks et suurõnnetuse vältimiseks ning hädaolukorras toimimise plaanide koostamiseks ja vastumeetmete kavandamiseks on tehtud kõik vajalik, peaks käitaja käitiste puhul, kus on märkimisväärses koguses ohtlikke aineid, andma pädevale asutusele ohutusaruande kujul teavet. Nimetatud ohutusaruanne peaks sisaldama üksikasju käitise, seal leiduvate ohtlike ainete, seadmete ja ladustamisrajatiste, võimaliku suurõnnetuse ja riskianalüüsi, ennetus- ja sekkumismeetmete ning kasutatavate juhtimissüsteemide kohta, et vältida ja vähendada suurõnnetuse riski ja võimaldada astuda vajalikke samme sellise õnnetuse tagajärgede piiramiseks. Suurõnnetuse riski võib suurendada käitise asukohaga seotud loodusõnnetuste toimumise tõenäosus. Seda tuleks arvestada suurõnnetuste stsenaariumide koostamisel.

    (16)

    Käitiste puhul, kus on märkimisväärses koguses ohtlikke aineid, on hädaolukorraks valmistumiseks vaja koostada käitisesisene ja -väline hädaolukorras toimimise plaan ning luua menetlused, mis tagaksid selliste plaanide kontrollimise ja läbivaatamise vastavalt vajadusele ja nende rakendamise suurõnnetuse või selle tõenäosuse korral. Käitise personaliga tuleks konsulteerida käitisesisese hädaolukorras toimimise plaani küsimuses ja asjaomasel üldsusel peaks olema võimalus avaldada arvamust käitisevälise hädaolukorras toimimise plaani kohta. Allhange võib mõjutada käitise ohutust. Liikmesriigid peaksid nõudma, et käitajad võtaksid seda arvesse suurõnnetuse vältimise põhimõtete, ohutusaruande või käitisesisese hädaolukorras toimimise plaani väljatöötamisel.

    (17)

    Sobivate käitamismeetodite, sealhulgas järelevalve- ja kontrollimeetodite valimisel peaksid käitajad võtma arvesse parimate tavade kohta kättesaadavat teavet.

    (18)

    Elamurajoonide, ühiskondliku kasutamise seisukohast oluliste alade ja looduse poolest erilist huvi pakkuvate või eriti tundlike alade paremaks kaitsmiseks on liikmesriikides vaja kohaldada maakasutuse või muid asjakohaseid põhimõtteid, et tagada selliste alade ja sellist ohtu kujutavate käitiste vahel sobiv vahemaa ning et olemasolevate käitiste puhul rakendataks vajaduse korral täiendavaid tehnilisi meetmeid, et oht inimestele ja keskkonnale püsiks vastuvõetaval tasemel. Otsuste tegemisel tuleks arvesse võtta piisaval määral teavet riskide kohta ja nendega seotud tehnilisi nõuandeid. Eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete halduskoormuse vähendamiseks tuleks menetlused ja meetmed võimaluse korral ühitada muudest asjakohastest liidu õigusaktidest tulenevate menetluste ja meetmetega.

    (19)

    Juurdepääsu hõlbustamiseks keskkonnateabele tuleks vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni konventsioonile, milles käsitletakse juurdepääsu teabele, avalikkuse kaasamist otsuste langetamisse ja õiguskaitse kättesaadavust keskkonnaküsimustes („Århusi konventsioon”) ning mis kiideti liidu nimel heaks nõukogu 17. veebruari 2005. aasta otsusega 2005/370/EÜ (keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni sõlmimise kohta Euroopa Ühenduse nimel), (10) suurendada üldsusele pakutava teabe mahtu ja parandada teabe kvaliteeti. Eelkõige tuleks piisavalt teavitada isikuid, kelle puhul on tõenäosus sattuda suurõnnetuse mõjualasse, sellises olukorras võetavatest meetmetest. Liikmesriigid peaksid tegema kättesaadavaks teabe selle kohta, kust leida teavet nende isikute õiguste kohta, keda suurõnnetus mõjutab. Üldsusele antav teave peaks olema sõnastatud selgelt ja arusaadavalt. Lisaks aktiivsele teavitamisele, mis ei eelda päringu esitamist üldsuse poolt, ning välistamata muid teabelevi viise, peaks kõnealusele teabele olema püsijuurdepääs ning seda peaks elektrooniliselt ajakohastama. Samal ajal tuleks turvalisuse kaalutlusel muu hulgas võtta asjakohaseid konfidentsiaalsusmeetmeid.

    (20)

    Teabe haldamine peaks olema kooskõlas ühise keskkonnateabe süsteemi algatusega, mida tutvustati komisjoni 1. veebruari 2008. aasta teatises pealkirja „Ühise keskkonnateabesüsteemi (SEIS) väljakujundamine” all. Samuti peaks teabe haldamine olema kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. märtsi 2007. aasta direktiiviga 2007/2/EÜ (millega rajatakse Euroopa Ühenduse ruumiandmete infrastruktuur (INSPIRE)) (11) ja selle rakenduseeskirjadega, mille eesmärk on võimaldada jagada keskkonnaalast ruumiteavet avaliku sektori organisatsioonide vahel ja hõlbustada üldsuse juurdepääsu ruumiandmetele kogu liidu ulatuses. Teavet tuleks hoida üldsusele juurdepääsetavas üleeuroopalises andmebaasis, mis hõlbustab ka rakendamise kontrollimist ja aruandlust.

    (21)

    Århusi konventsiooni kohaselt võimaldab üldsuse tõhus kaasamine otsuste tegemisse asjaomasel üldsusel väljendada ja otsustajatel arvesse võtta arvamusi ja probleeme, mis võivad olla selliste otsuste puhul asjakohased, ning suurendada otsustamise vastutustundlikkust ja läbipaistvust, aidata parandada üldsuse keskkonnateadlikkust ja tagada üldsuse toetus vastuvõetavatele otsustele.

    (22)

    Suurõnnetuse korral asjakohaste päästemeetmete võtmise tagamiseks peaks käitaja teatama õnnetusest viivitamata pädevale asutusele ja edastama talle teabe, mille põhjal on võimalik hinnata kõnealuse õnnetuse mõju inimese tervisele ja keskkonnale.

    (23)

    Kohalikud ametiasutused on huvitatud suurõnnetuste vältimisest ja nende tagajärgede leevendamisest ning neil võib olla tähtis roll. Seda peaksid liikmesriigid käesoleva direktiivi rakendamisel arvesse võtma.

    (24)

    Teabevahetuse lihtsustamiseks ja samalaadsete õnnetuste vältimiseks tulevikus peaksid liikmesriigid edastama komisjonile teabe oma territooriumil toimunud suurõnnetuste kohta, et komisjon saaks analüüsida nende õnnetustega seotud ohte ja käivitada süsteemi eelkõige suurõnnetusi ja nendest saadud õppetunde käsitleva teabe levitamiseks. Kõnealune teabevahetus peaks käsitlema ka esinenud ohtlikke olukordi, mida liikmesriigid peavad suurõnnetuse vältimisel ja selle tagajärgede piiramisel tehniliselt eriti oluliseks. Liikmesriigid ja komisjon peaksid püüdma tagada, et suurõnnetuste kohta teabe vahetamise lihtsustamiseks loodud teabesüsteemid sisaldavad täielikku teavet.

    (25)

    Liikmesriikidel tuleks määrata pädevad asutused, kes vastutavad selle eest, et käitajad täidaksid oma ülesanded. Pädevad asutused ja komisjon peaksid tegema koostööd rakendamise toetamiseks, koostama näiteks asjakohased suunised ja korraldama parimate tavade vahetamist. Tarbetu halduskoormuse vältimiseks tuleks teavitamiskohustus ühitada muude liidu õigusnormide reguleerimisalasse kuuluvate kohustustega, kui see on asjakohane.

    (26)

    Liikmesriigid peaksid tagama, et pädevad asutused võtavad vajalikke meetmeid käesoleva direktiivi sätete täitmatajätmise korral. Tõhusa rakendamise ja jõustamise tagamiseks tuleks sisse seada inspekteerimissüsteem, mis hõlmab korrapäraste kindla ajavahemiku järel toimuvate inspekteerimiste ja pisteliste inspekteerimiste kava. Kui see on võimalik, tuleks inspekteerimist kooskõlastada muude liidu õigusaktide, sealhulgas vajaduse korral Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta direktiivi 2010/75/EL (tööstusheidete kohta (saastuse kompleksne vältimine ja kontroll)) (12) kohaselt toimuva kontrollimisega. Liikmesriigid peaksid tagama, et kontrolli tõhusaks teostamiseks on piisavalt vajalike oskuste ja kvalifikatsiooniga töötajaid. Pädevad asutused peaksid pakkuma asjakohast tuge, kasutades vahendeid ja mehhanisme kogemuste vahetamiseks ning koondades teadmisi, sealhulgas liidu tasandil.

    (27)

    Tehnika arengu arvessevõtmiseks peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte II–VI lisa muutmiseks, et kohandada neid tehnika arenguga. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

    (28)

    Selleks et tagada käesoleva direktiivi rakendamiseks ühetaolised tingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrusega (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (13).

    (29)

    Liikmesriigid peaksid kehtestama eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel vastu võetud riigi õigusaktide rikkumise korral, ja tagama nende rakendamise. Kõnealused karistused peaksid olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

    (30)

    Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt inimese tervise ja keskkonna kõrgetasemelise kaitse tagamine, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning seda on parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv selle eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

    (31)

    Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta (14) kohustuvad liikmesriigid põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate siseriiklike õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et selliste dokumentide edastamine on põhjendatud.

    (32)

    Direktiivi 96/82/EÜ tuleks seetõttu muuta ja see hiljem kehtetuks tunnistada,

    ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

    Artikkel 1

    Sisu

    Käesoleva direktiiviga kehtestatakse eeskirjad ohtlike ainetega seotud suurõnnetuse vältimiseks ja sellest inimese tervisele ja keskkonnale tuleneva mõju piiramiseks, et järjepidevalt ja tulemuslikult tagada kõrgetasemeline kaitse kogu liidus.

    Artikkel 2

    Reguleerimisala

    1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse artikli 3 punktis 1 määratletud käitiste suhtes.

    2.   Käesolevat direktiivi ei kohaldata

    a)

    sõjaväekäitistele, -rajatistele ja sõjaväe ladustamisrajatistele;

    b)

    ainetest lähtuva ioniseeriva kiirguse tekitatud ohtudele;

    c)

    ohtlike ainete veole ja sellega otseselt seotud ajutisele vaheladustamisele maanteel, raudteedel, siseveekogudel, merel või õhus väljaspool käesoleva direktiiviga hõlmatud käitisi, kaasa arvatud laadimine, lossimine ja vedu muudesse transpordivahenditesse ja neist välja dokkides, kaidel ja sorteerimisjaamades;

    d)

    ohtlike ainete edasitoimetamisele mööda torujuhtmeid, sealhulgas pumbajaamades, väljaspool käesoleva direktiiviga hõlmatud käitisi;

    e)

    mineraalide tootmisele, nimelt nende otsimisele, kaevandamisele ning töötlemisele kaevandustes ja karjäärides, sealhulgas puuraukude abil;

    f)

    mineraalide, sh süsivesinike puurimisele ja kaevandamisele avamerel;

    g)

    gaasi maa-alustele ladustamispaikadele avamerel; see hõlmab nii spetsiaalseid hoidlaid kui ka kohti, kus toimub lisaks mineraalide, sealhulgas süsivesinike uurimine ja kasutamine;

    h)

    jäätmete matmispaikadele, sealhulgas jäätmete maa-alusele ladustamisele.

    Ilma et see piiraks esimese lõigu punktide e ja h kohaldamist, kuuluvad direktiivi reguleerimisalasse gaasi maa-alune ladustamine maismaal looduslikes kihtides, põhjaveekihtides, soolakaevandustes ja suletud kaevandustes ning ohtlike ainetega seotud keemilised ja termilised töötlemistoimingud ja nende toimingutega kaasnev ladustamine, samuti toimivad rikastamisjäätmete kõrvaldamise rajatised, sh nende tiigid ja tammid, mis sisaldavad ohtlikke aineid.

    Artikkel 3

    Mõisted

    Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

    1)   „käitis”– kogu käitaja kontrolli all olev ala, kus on ohtlikke aineid ühes või mitmes rajatises, kaasa arvatud ühised või seotud infrastruktuur ja toimingud; eristatakse madalama tasandi käitiseid ja kõrgema tasandi käitiseid;

    2)   „madalama tasandi käitis”– käitis, kus on ohtlikke aineid niisama palju või rohkem, kui on loetletud I lisa 1. või 2. osa tabeli teises veerus, kuid vähem, kui on loetletud I lisa 1. või 2. osa tabeli kolmandas veerus, kasutades I lisa märkuses 4 esitatud liitmisreeglit, kui see on asjakohane;

    3)   „kõrgema tasandi käitis”– käitis, kus on ohtlikke aineid niisama palju või rohkem, kui on loetletud I lisa 1. või 2. osa tabeli kolmandas veerus, kasutades I lisa märkuses 4 esitatud liitmisreeglit, kui see on asjakohane;

    4)   „naaberkäitis”– käitis, mis asub teisele käitisele nii lähedal, et see suurendab suurõnnetuse riski või raskendab selle tagajärgi;

    5)   „uus käitis”–

    a)

    käitis, mis on käivitatud või ehitatud 1. juunil 2015 või hiljem, või

    b)

    tegevuskoht, mis kuulub käesoleva direktiivi reguleerimisalasse, või madalama tasandi käitis, millest saab kõrgema tasandi käitis või vastupidi 1. juunil 2015 või hiljem selle rajatiste või seal tehtavate toimingute muutumise tõttu, mis toob kaasa tegevuskoha või käitise ohtlike ainete loetelu muutumise;

    6)   „olemasolev käitis”– käitis, mis 31. mail 2015 kuulub direktiivi 96/82/EÜ reguleerimisalasse ja alates 1. juunist 2015 kuulub käesoleva direktiivi reguleerimisalasse, ilma et muutuks käitise liigitus madalama tasandi käitiseks või kõrgema tasandi käitiseks;

    7)   „muu käitis”– tegevuskoht, mis kuulub käesoleva direktiivi reguleerimisalasse, või madalama tasandi käitis, millest saab kõrgema tasandi käitis või vastupidi 1. juunil 2015 või hiljem muudel kui punktis 5 osutatud põhjustel;

    8)   „rajatis”– maapinnal või maa all asuv tehniline üksus käitises, milles toodetakse, kasutatakse, käideldakse või ladustatakse ohtlikke aineid; see hõlmab kõiki rajatise tööks vajalikke seadmeid, ehitisi, torusid, masinaid, tööriistu, erakasutuses olevaid haruraudteid, dokke, rajatist teenindavaid lossimiskaisid, maabumissildu, ladusid ja muid samalaadseid, sealhulgas ujuvkonstruktsiooniga ehitisi;

    9)   „käitaja”– füüsiline või juriidiline isik, kes käitab või kontrollib käitist või rajatist või, kui see on sätestatud siseriiklikus õiguses, kellele on antud määrav majanduslik võim või otsustusõigus käitise või rajatise tehnilise toimimise üle;

    10)   „ohtlik aine”– aine või segu, mis on hõlmatud I lisa 1. osaga või nimetatud I lisa 2. osas, sealhulgas tooraine, toote, kõrvaltoote, jääkaine või vahesaaduse kujul;

    11)   „segu”– kahest või enamast ainest koosnev segu või lahus;

    12)   „ohtlike ainete olemasolu”– ohtlike ainete tegelik või eeldatav olemasolu käitises või selliste ohtlike ainete olemasolu, mis võivad käitise rajatistes läbi viidavate menetluste, kaasa arvatud ladustamistegevuse kontrolli alt väljumisel mõistliku oletuse kohaselt tekkida kogustes, mis on samaväärsed I lisa 1. või 2. osas sätestatud piirväärtustega või neist suuremad;

    13)   „suurõnnetus”– suur heide, tulekahju või plahvatus, mis tekib käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluva käitise töö kontrolli alt väljumise tagajärjel ja seab inimese tervise või keskkonna kohe või hiljem ilmnevasse tõsisesse ohtu käitise sees või väljaspool seda ja mis on seotud ühe või mitme ohtliku ainega;

    14)   „oht”– ohtliku aine või teatava olukorra olemuslik omadus, mis võib põhjustada kahju inimese tervisele või keskkonnale;

    15)   „risk”– teatava tagajärje ilmnemise tõenäosus teatava aja jooksul või teatavate asjaolude korral;

    16)   „ladustamine”– ohtlike ainete koguse hoidmine kaubavaruna turvalises hoidlas või laos;

    17)   „üldsus”– üks või mitu füüsilist või juriidilist isikut ja, vastavalt siseriiklikule õigusele või tavale, nende ühendused, organisatsioonid või rühmad;

    18)   „asjaomane üldsus”– üldsus, keda artikli 15 lõikega 1 hõlmatud küsimustes tehtavad otsused mõjutavad või tõenäoliselt mõjutavad või kes on huvitatud kõnealuste otsuste tegemisest; käesoleva mõiste puhul loetakse, et kõnealune huvi on vabaühendustel, kes edendavad keskkonnakaitset ja vastavad siseriiklikust õigusest tulenevatele nõuetele;

    19)   „inspekteerimine”– kõik meetmed, sealhulgas paikvaatlus, sisemeetmete, süsteemide ja aruannete ning järeldokumentide kontrollimine, samuti vajalikud järelkontrollimeetmed, mida võtavad pädevad asutused või mis võetakse nende nimel selleks, et kontrollida ja suurendada käitiste vastavust käesoleva direktiiviga kehtestatud nõuetele.

    Artikkel 4

    Teatava ohtliku aine suurõnnetusohtlikkuse hindamine

    1.   Asjakohastel juhtudel või vastavalt lõikele 2 esitatud liikmesriigi teate põhjal hindab komisjon, kas on tegelikult võimatu, et teatav ohtlik aine, mis on hõlmatud I lisa 1. osaga või loetletud I lisa 2. osas, põhjustab aine või energia vabanemise, mis võib põhjustada suurõnnetuse nii tava- kui ka erandlikes tingimustes, mida on võimalik mõistlikult ette näha. Sellisel hindamisel võetakse arvesse lõikes 3 osutatud teavet ja hindamine peab põhinema ühel või mitmel järgmisel tunnusel:

    a)

    ohtliku aine olek tavapärastes töötlemis- või käitlemistingimustes või lekke korral;

    b)

    ohtliku aine omadused, eriti need, mis on seotud eraldumisega suurõnnetuse korral, nagu molekulmass ja aururõhk;

    c)

    ainete maksimaalne kontsentratsioon segude puhul.

    Esimese lõigu kohaldamisel tuleks vajaduse korral arvesse võtta ka ohtliku aine säilitamise seadet ja tavakohast pakendit, eriti siis, kui selle kohta kehtivad liidu eriõigusaktid.

    2.   Kui liikmesriik leiab, et ohtlik aine ei ole suurõnnetusohtlik vastavalt lõikele 1, teavitab liikmesriik sellest komisjoni ja esitab asjakohase põhjenduse, sealhulgas lõikes 3 osutatud teabe.

    3.   Lõigete 1 ja 2 kohaldamisel hõlmab teave, mis on vajalik hindamaks ohtliku aine ohtlikke omadusi tervisele ja keskkonnale ning füüsikaliselt ohtlikke omadusi, järgmist:

    a)

    kõikehõlmav loetelu omadustest, mis on vajalikud selleks, et hinnata ohtliku aine potentsiaali põhjustada füüsilist kahju, kahju tervisele või keskkonnale;

    b)

    füüsikalised ja keemilised omadused (näiteks molekulmass, aururõhk, toksilisus, keemistemperatuur, reaktiivsus, viskoossus, lahustuvus ja muud olulised omadused);

    c)

    ohuga tervisele ja füüsikalise ohuga seotud omadused (näiteks reaktiivsus, süttivus, toksilisus koos lisateguritega, nagu organismi kahjustamise viis, vigastuste ja surmajuhtumite suhe ning pikaajaline mõju ning muud tähtsad omadused);

    d)

    keskkonnaohuga seotud omadused (näiteks ökotoksilisus, püsivus, bioakumulatsioon, keskkonnas pikaajalise edasikandumise potentsiaal ja muud tähtsad omadused);

    e)

    aine või segu klassifikatsioon liidu süsteemis, kui see on olemas;

    f)

    teave aine eriomaste käitamistingimuste kohta (näiteks temperatuur, rõhk ja muud asjaomased tingimused), mille kohaselt ohtlikku ainet ladustatakse, kasutatakse ja/või milles ohtlik aine võib esineda ettenähtava tavapäratu käitamise või õnnetuse, näiteks tulekahju korral.

    4.   Pärast lõikes 1 osutatud hindamist esitab komisjon vajaduse korral Euroopa Parlamendile ja nõukogule seadusandliku ettepaneku, et arvata asjaomane ohtlik aine käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja.

    Artikkel 5

    Käitaja üldised kohustused

    1.   Liikmesriik tagab, et käitaja on kohustatud võtma kõik vajalikud meetmed suurõnnetuse vältimiseks ja selle tagajärgede piiramiseks inimese tervisele ja keskkonnale.

    2.   Liikmesriik tagab, et käitaja on kohustatud tõendama artiklis 6 osutatud pädevale asutusele mis tahes ajal, eelkõige artiklis 20 osutatud inspekteerimiste ja kontrollimise jaoks, et ta on võtnud kõik vajalikud käesoleva direktiivi kohased meetmed.

    Artikkel 6

    Pädev asutus

    1.   Ilma et see piiraks käitaja kohustusi, loob või määrab liikmesriik pädeva asutuse, kes vastutab käesolevas direktiivis sätestatud kohustuste täitmise eest („pädev asutus”), ja vajaduse korral ka organid, kes abistavad pädevat asutust tehniliselt. Liikmesriik, kes loob või määrab rohkem kui ühe pädeva asutuse, tagab ülesannete täitmiseks kasutatavate menetluste täieliku kooskõlastatuse.

    2.   Pädevad asutused ja komisjon teevad käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalike meetmete võtmisel koostööd, kaasates sellesse vajaduse korral sidusrühmi.

    3.   Liikmesriik tagab, et pädevad asutused võtavad vastu käesoleva direktiivi kohaldamise seisukohast samaväärse teabe, mille käitaja on esitanud muude asjakohaste liidu õigusaktide kohaselt ja mis vastab käesolevas direktiivis sätestatud nõuetele. Sellistel juhtudel tagavad pädevad asutused käesolevas direktiivis sätestatud nõuete täitmise.

    Artikkel 7

    Teatamine

    1.   Liikmesriigid kohustavad käitajat saatma pädevale asutusele teatise järgmise teabega:

    a)

    käitaja nimi ja/või ärinimi ja asjaomase käitise täielik aadress;

    b)

    käitaja registrijärgne tegevuskoht ja selle täielik aadress;

    c)

    käitise eest vastutava isiku nimi ja ametikoht, kui see erineb punktis a nimetatust;

    d)

    piisav teave käitises esinevate või käitises tõenäoliselt esinevate ohtlike ainete ja ainekategooriate kindlakstegemiseks;

    e)

    asjaomase ohtliku aine või ohtlike ainete kogus ja olek;

    f)

    rajatise või hoidla tegevus või kavandatud tegevus;

    g)

    käitise vahetu ümbrus, asjaolud, mis võiksid tõenäoliselt põhjustada suurõnnetuse või raskendada selle tagajärgi, sealhulgas kättesaadavad üksikasjad naaberkäitiste, samuti käesoleva direktiiviga hõlmamata territooriumide, alade ja muutuste kohta, mis võivad põhjustada suurõnnetuse või suurendada selle ohtu, raskendada tagajärgi või põhjustada doominoefekti.

    2.   Teatis või selle ajakohastatud versioon saadetakse pädevale asutusele järgmiste tähtaegade jooksul:

    a)

    uue käitise puhul mõistliku aja jooksul enne ehitustööde või tegevuse alustamist või enne selliste muudatuste tegemist, mis toovad kaasa muutuse ohtlike ainete loetelus;

    b)

    kõigil muudel juhtudel ühe aasta jooksul alates kuupäevast, mil asjaomase käitise suhtes kohaldatakse käesolevat direktiivi.

    3.   Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata, kui käitaja on siseriikliku õiguse nõuete kohaselt saatnud pädevale asutusele teatise enne 1. juunit 2015 ning teatises sisalduvad andmed on kooskõlas käesoleva artikli lõikega 1 ja need ei ole muutunud.

    4.   Käitaja eelteavitab pädevat asutust järgmistest asjaoludest:

    a)

    käitaja poolt vastavalt lõikele 1 esitatud teatises märgitud ohtlike ainete koguse märkimisväärne suurenemine või vähenemine või laadi või oleku märkimisväärne muutumine või ainete kasutamise protsessi märkimisväärne muutumine;

    b)

    muudatuste tegemine käitises või rajatises, mis võib oluliselt mõjutada suurõnnetusohtlikkust;

    c)

    käitise alaline sulgemine või tegevuse lõpetamine;

    d)

    lõike 1 punktis a, b või c osutatud teabe muutumine.

    Artikkel 8

    Suurõnnetuse vältimise põhimõtted

    1.   Liikmesriik nõuab, et käitaja koostaks kirjaliku dokumendi, milles ta esitab suurõnnetuse vältimise põhimõtted, ja tagaks nende põhimõtete nõuetekohase rakendamise. Põhimõtete abil tagatakse inimese tervise ja keskkonna kõrgetasemeline kaitse. Põhimõtted peavad vastama suurõnnetuse ohule. Need peavad hõlmama käitaja üldisi tegevuseesmärke ja -põhimõtteid, juhtkonna rolli ja vastutust ning kohustust parandada pidevalt suurõnnetuse ohu ohjeldamist ja tagada kõrge kaitsetase.

    2.   Suurõnnetuse vältimise põhimõtted koostatakse ja – kui see on siseriikliku õiguse kohaselt nõutav – saadetakse pädevale asutusele järgmise tähtaja jooksul:

    a)

    uue käitise puhul mõistliku aja jooksul enne ehitustööde või tegevuse alustamist või enne selliste muudatuste tegemist, mis toovad kaasa muutuse ohtlike ainete loetelus;

    b)

    kõigil muudel juhtudel ühe aasta jooksul alates kuupäevast, mil asjaomase käitise suhtes kohaldatakse käesolevat direktiivi.

    3.   Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata, kui käitaja on juba kehtestanud suurõnnetuse vältimise põhimõtted ja saatnud need enne 1. juunit 2015 pädevale asutusele, kui siseriiklik õigus seda nõuab, ning teatises sisalduvad andmed on kooskõlas lõikega 1 ja need ei ole muutunud.

    4.   Ilma et see piiraks artikli 11 kohaldamist, vaatab käitaja suurõnnetuse vältimise põhimõtted regulaarselt vähemalt iga viie aasta järel läbi ja vajaduse korral ajakohastab neid. Kui see on siseriikliku õiguse kohaselt nõutav, edastatakse suurõnnetuse vältimise ajakohastatud põhimõtted viivitamata pädevale asutusele.

    5.   Suurõnnetuse vältimise põhimõtteid rakendatakse kohaste vahendite, struktuuride ja ohutusjuhtimise süsteemi abil kooskõlas III lisaga vastavalt suurõnnetuse ohu suurusele ning käitise ülesehituse või tegevuse keerukusele. Madalama tasandi käitiste puhul võib suurõnnetuse vältimise põhimõtteid rakendada muude asjakohaste vahendite, struktuuride ja juhtimissüsteemide abil vastavalt suurõnnetuse ohu suurusele, võttes arvesse III lisas sätestatud põhimõtteid.

    Artikkel 9

    Doominoefekt

    1.   Liikmesriik tagab, et pädev asutus teeb artiklite 7 ja 10 kohaselt käitajatelt saadud teavet kasutades või pärast pädeva asutuse poolt täiendava teabe saamiseks esitatud taotlust või artikli 20 kohaste inspekteerimiste käigus saadud teavet kasutades kindlaks kõik madalama tasandi ja kõrgema tasandi käitised või käitiste rühmad, mille puhul võib suurõnnetuse risk olla suurem või selle tagajärjed tõsisemad käitiste geograafilise asukoha ja vastastikuse kauguse ning nendes paiknevate ohtlike ainete varude tõttu.

    2.   Kui pädeval asutusel on täiendavat teavet lisaks sellele, mille esitas käitaja vastavalt artikli 7 lõike 1 punktile g, teeb ta selle asjaomasele käitajale kättesaadavaks, juhul kui see on vajalik käesoleva artikli kohaldamiseks.

    3.   Liikmesriik tagab, et lõike 1 kohaselt määratletud käitiste käitajad

    a)

    vahetavad asjakohast teavet, mis võimaldab kõnealustel käitistel võtta suurõnnetuse vältimise põhimõtetes, ohutusjuhtimise süsteemides, ohutusaruannetes ja käitisesisestes hädaolukorras toimimise plaanides kohaselt arvesse suurõnnetuse üldise ohu laadi ja ulatust;

    b)

    teevad koostööd, et teavitada üldsust ja naabruses paiknevaid tegevuskohti, mida direktiivi reguleerimisala ei hõlma, ning edastada teave käitiseväliste hädaolukorras toimimise plaanide koostamise eest vastutavale asutusele.

    Artikkel 10

    Ohutusaruanne

    1.   Liikmesriik kohustab kõrgema tasandi käitise käitajat esitama ohutusaruande, mille eesmärk on

    a)

    näidata, et suurõnnetuse vältimise põhimõtted ja nende rakendamiseks loodud ohutuse juhtimise süsteem on jõustatud kooskõlas III lisas sätestatud teabega;

    b)

    näidata, et suurõnnetusohud ja võimalikud suurõnnetuse stsenaariumid on kindlaks tehtud ning et on võetud vajalikud meetmed suurõnnetuse vältimiseks ja selleks, et piirata selle mõju inimese tervisele ja keskkonnale;

    c)

    näidata, et käitise rajatiste, hoidlate, seadmete ja nende toimimisega seotud infrastruktuuride kavandamisel, ehitamisel, töös hoidmisel ja hooldamisel on piisavalt arvestatud ohutust ja töökindlust ning peetud silmas käitise tegevusega seotud suurõnnetuse ohtu;

    d)

    näidata, et käitises on koostatud käitisesisesed hädaolukorras toimimise plaanid, ning esitada vajalik teave käitiseväliste hädaolukorras toimimise plaanide koostamiseks;

    e)

    esitada pädevale asutusele piisavalt teavet, mis võimaldaks teha uue tegevuse jaoks asukoha määramise otsuseid või muudatusi olemasolevates käitistes.

    2.   Ohutusaruanne sisaldab vähemalt II lisas loetletud teavet ja andmeid. Selles nimetatakse asjaomased aruande koostamises osalevad organisatsioonid.

    3.   Ohutusaruanne saadetakse pädevale asutusele järgmiste tähtaegade jooksul:

    a)

    uue käitise puhul mõistliku aja jooksul enne ehitustööde või tegevuse alustamist või enne selliste muudatuste tegemist, mis toovad kaasa muutuse ohtlike ainete loetelus;

    b)

    olemasoleva kõrgema tasandi käitise puhul 1. juunist 2016;

    c)

    muude käitiste puhul kahe aasta jooksul alates kuupäevast, mil asjaomase käitise suhtes kohaldatakse käesolevat direktiivi.

    4.   Lõikeid 1, 2 ja 3 ei kohaldata, kui käitaja on riigi õigusaktides sätestatud nõuete kohaselt saatnud pädevale asutusele ohutusaruande enne 1. juunit 2015 ning teatises sisalduvad andmed on kooskõlas käesoleva artikli lõigetega 1 ja 2 ning neid ei muudeta. Selleks et täita lõikeid 1 ja 2, esitab käitaja ohutusaruande kõik muudetud osad pädeva asutuse poolt ette nähtud vormingus lõikes 3 osutatud aja jooksul.

    5.   Ilma et see piiraks artikli 11 kohaldamist, vaatab käitaja ohutusaruande regulaarselt vähemalt iga viie aasta järel läbi ja vajaduse korral ajakohastab seda.

    Samuti vaatab käitaja omal algatusel või pädeva asutuse taotluse korral pärast tema käitises toimunud suurõnnetust ja mis tahes muul ajal ohutusaruande läbi ning vajaduse korral ajakohastab seda, kui see on põhjendatud uute asjaolude tõttu või kui see on vajalik selleks, et võtta arvesse uusi ohutust käsitlevaid tehnilisi teadmisi, mis on saadud näiteks õnnetusi või, kui võimalik, ohuolukordi analüüsides ja ohtude hindamist käsitlevate teadmiste analüüsimisel.

    Ajakohastatud ohutusaruanne või selle ajakohastatud osad edastatakse viivitamata pädevale asutusele.

    6.   Enne kui käitaja alustab ehitustöid või tegevust ning käesoleva artikli lõike 3 punktides b ja c ning käesoleva artikli lõikes 5 osutatud juhtudel edastab pädev asutus mõistliku aja jooksul pärast aruande saamist käitajale ohutusaruande läbivaatamise tulemused, kui see on asjakohane, kooskõlas artikliga 19 keelab asjaomase käitise kasutuselevõtmise või edaspidise kasutamise.

    Artikkel 11

    Rajatise, käitise või hoidla muutmine

    Kui rajatist, käitist, hoidlat või protsessi või ohtlike ainete laadi või olekut või kogust muudetakse viisil, mis võib oluliselt mõjutada suurõnnetuse ohtu või mille tagajärjel võib madalama tasandi käitisest saada kõrgema tasandi käitis või vastupidi, tagab liikmesriik, et käitaja vaatab läbi ja vajaduse korral ajakohastab teatist, suurõnnetuse vältimise põhimõtteid, ohutuse juhtimise süsteemi ja ohutusaruannet ning teatab pädevale asutusele ajakohastamise üksikasjad enne muutmist.

    Artikkel 12

    Hädaolukorras toimimise plaanid

    1.   Liikmesriik tagab, et kõigi kõrgema tasandi käitiste puhul

    a)

    koostab käitaja käitisesisese hädaolukorras toimimise plaani, mis hõlmab käitises võetavaid meetmeid;

    b)

    esitab käitaja pädevale asutusele andmed, mida asutus vajab käitisevälise hädaolukorras toimimise plaani koostamiseks;

    c)

    koostab liikmesriigi selleks määratud asutus kahe aasta jooksul pärast seda, kui punkti b kohane vajalik teave on käitajalt laekunud, käitisevälise hädaolukorras toimimise plaani selle kohta, milliseid meetmeid tuleb võtta väljaspool käitist.

    2.   Käitaja täidab lõike 1 punktides a ja b sätestatud kohustused järgmiste tähtaegade jooksul:

    a)

    uue käitise puhul mõistliku aja jooksul enne tegevuse alustamist või enne selliste muudatuste tegemist, mis toovad kaasa muutuse ohtlike ainete loetelus;

    b)

    olemasoleva kõrgema tasandi käitise puhul 1. juuniks 2016, välja arvatud juhul, kui enne nimetatud kuupäeva on vastavalt riigi õigusaktides sätestatud nõuetele koostatud käitisesisene hädaolukorras toimimise plaan ja lõike 1 punktis b osutatud teave on kooskõlas käesoleva artikliga ja seda ei muudeta;

    c)

    muude käitiste puhul kahe aasta jooksul alates kuupäevast, mil asjaomase käitise suhtes hakatakse kohaldama käesolevat direktiivi.

    3.   Hädaolukorras toimimise plaanide koostamisel tuleb silmas pidada järgmisi eesmärke:

    a)

    õnnetuse ohjeldamine ja kontrolli alla saamine, et minimeerida selle tagajärgi ja piirata mõju, mida see avaldab inimese tervisele, keskkonnale ja varale;

    b)

    vajalike meetmete rakendamine inimese tervise ja keskkonna kaitsmiseks suurõnnetuse mõju eest;

    c)

    vajaliku teabe edastamine üldsusele ja piirkonna asjaomastele teenistustele või asutustele;

    d)

    keskkonna suurõnnetusejärgse taastamise ja puhastamise sätestamine.

    Hädaolukorras toimimise plaanid sisaldavad IV lisas sätestatud teavet.

    4.   Liikmesriik tagab, et käesolevas direktiivis sätestatud käitisesiseste hädaolukorras toimimise plaanide koostamisel konsulteeritakse käitises töötavate inimestega, sealhulgas allhangete teostajate asjaomaste pikaajaliste töötajatega.

    5.   Liikmesriik tagab, et asjaomasel üldsusel oleks võimalus avaldada aegsasti arvamust käitiseväliste hädaolukorras toimimise plaanide kohta, kui neid koostatakse või oluliselt muudetakse.

    6.   Liikmesriik tagab, et käitajad ja määratud asutused vaatavad käitisesisesed ja käitisevälised hädaolukorras toimimise plaanid läbi, katsetavad neid ning vajaduse korral ajakohastavad neid sobiva aja järel, kuid vähemalt kord kolme aasta jooksul. Läbivaatamisel võetakse arvesse asjaomastes käitistes või hädaabiteenistustes toimunud muudatusi ning uusi teadmisi tehnika ja suurõnnetusele reageerimise kohta.

    Käitiseväliste hädaolukorras toimimise plaanide puhul võtab liikmesriik arvesse vajadust hõlbustada kodanikukaitse abijõudude tugevdatud koostööd suurõnnetuse korral.

    7.   Liikmesriik tagab, et hädaolukorras toimimise plaani viib viivitamata ellu käitaja ja vajaduse korral, kui toimub suurõnnetus või leiab aset kontrollimatu sündmus, mille laad võib põhjustada suurõnnetuse, selleks määratud pädev asutus.

    8.   Ohutusaruandes sisalduvat teavet arvesse võttes võib pädev asutus teha põhistatud otsuse mitte kohaldada lõikes 1 osutatud käitisevälise hädaolukorras toimimise plaani esitamise nõuet.

    Artikkel 13

    Maakasutuse planeerimine

    1.   Liikmesriik tagab, et maakasutuse põhimõtetes või muudes asjakohastes põhimõtetes võetakse arvesse eesmärki vältida suurõnnetusi ja piirata selliste õnnetuste tagajärgi inimese tervisele ja keskkonnale. Nimetatud eesmärkide poole püüdlemiseks kontrollitakse

    a)

    uute käitiste paigutust;

    b)

    artikliga 11 hõlmatud käitiste muutmist;

    c)

    muutusi, mis on seotud ühendusteede, üldkülastatavate kohtade ja elamurajoonidega käitiste läheduses, kui nende paigutus või areng on selline, et võib põhjustada suurõnnetuse, suurendada suurõnnetuse riski või raskendada selle tagajärgi.

    2.   Liikmesriik tagab, et maakasutuse põhimõtetes või muudes asjakohastes põhimõtetes ja nende rakendamise menetluses võetakse pikas perspektiivis arvesse järgmisi vajadusi:

    a)

    säilitada ohutuse tagamiseks vajalik vahemaa käesoleva direktiivi reguleerimisalas oleva käitise ning elamurajoonide, üldkasutuses olevate hoonete ja alade, puhkealade ning võimaluse korral peamiste transpordiliinide vahel;

    b)

    kaitsta looduse poolest erilist huvi pakkuvaid või eriti tundlikke alasid käitise läheduses, tagades selleks ohutu vahemaa või võttes muid asjakohaseid meetmeid, kui see on asjakohane;

    c)

    võtta olemasoleva käitise puhul täiendavaid tehnilisi meetmeid vastavalt artiklile 5, et mitte suurendada riski inimese tervisele ja keskkonnale.

    3.   Liikmesriik tagab, et kõik pädevad asutused ja planeerimisasutused, kes vastutavad otsuste tegemise eest kõnealuses valdkonnas, võtavad kasutusele konsulteerimismenetlused, et soodustada lõike 1 alusel kehtestatud põhimõtete rakendamist. Menetlused peavad olema sellised, et käitajalt saadav teave käitises tekkivate riskide kohta oleks piisav ja otsuste tegemise puhul oleks tagatud tehnilise nõustamise kättesaadavus kas juhtumipõhiselt või üldiselt.

    Liikmesriik tagab, et madalama tasandi käitise käitajad edastavad pädeva asutuse taotluse korral piisavalt maakasutuse planeerimiseks vajalikku teavet käitises esinevate riskide kohta.

    4.   Käesoleva artikli lõigetes 1, 2 ja 3 sätestatud nõuete kohaldamine ei piira Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/92/EL (teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta) (15), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2001. aasta direktiivi 2001/42/EÜ (teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta) (16) ning liidu muude asjakohaste õigusaktide kohaldamist. Liikmesriigid võivad näha ette kooskõlastatud või ühised menetlused käesolevas artiklis ja nimetatud õigusaktides sätestatud nõuete järgimiseks, et muu hulgas vältida hindamise ja nõustamise dubleerimist.

    Artikkel 14

    Üldsuse teavitamine

    1.   Liikmesriik tagab, et V lisas osutatud teave on üldsusele pidevalt kättesaadav, ka elektrooniliselt. Teavet ajakohastatakse vajaduse korral, sealhulgas artikliga 11 hõlmatud muudatuste puhul.

    2.   Kõrgema tasandi käitiste puhul tagab liikmesriik ka, et

    a)

    isikud, keda suurõnnetus võib mõjutada, saaksid, ilma et peaksid seda taotlema, korrapäraselt ja sobivaimas vormis selgelt ja arusaadavalt sõnastatud teavet ohutusmeetmete ja suurõnnetuse korral käitumise kohta;

    b)

    ohutusaruanne tehakse taotluse korral üldsusele kättesaadavaks, arvestades artikli 22 lõikes 3 sätestatut; artikli 22 lõike 3 kohaldamise korral tehakse kättesaadavaks aruande muudetud versioon, näiteks tehniliste üksikasjadeta kokkuvõtte kujul, mis hõlmab vähemalt teavet suurõnnetuse ohu, inimese tervisele ja keskkonnale avalduvate võimalike tagajärgede ja suurõnnetuse korral kohustusliku käitumise kohta;

    c)

    ohtlike ainete loetelu tehakse taotluse korral üldsusele kättesaadavaks, arvestades artikli 22 lõikes 3 sätestatut.

    Käesoleva lõike esimese lõigu punkti a kohaselt esitatav teave sisaldab vähemalt V lisas nimetatud teavet. Kõnealune teave edastatakse samuti kõigile avalikult kasutatavatele hoonetele ja aladele, sealhulgas koolidele ja haiglatele, ning artikliga 9 hõlmatud käitiste puhul kõigile naaberkäitistele. Liikmesriik tagab teabe esitamise vähemalt kord viie aasta jooksul ning selle korrapärase läbivaatamise ja vajaduse korral ajakohastamise, sealhulgas artikliga 11 hõlmatud muutmiste puhul.

    3.   Liikmesriik esitab kõrgema tasandi käitisest alguse saava piiriülese mõjuga suurõnnetuse toimumise tõenäosuse kohta piisavalt teavet liikmesriikidele, keda selline õnnetus võiks mõjutada, et võimalikud mõjutatud liikmesriigid saaksid vajaduse korral kohaldada artiklite 12 ja 13 ning käesoleva artikli asjakohaseid sätteid.

    4.   Kui asjaomane liikmesriik on otsustanud, et teise liikmesriigi territooriumi lähedal asuv käitis ei saa tekitada suurõnnetuse ohtu väljaspool selle riigi territooriumi vastavalt artikli 12 lõikele 8, ja seega ei ole vaja esitada käitisevälist hädaolukorras toimimise plaani vastavalt artikli 12 lõikele 1, teatab ta oma põhistatud otsusest teisele liikmesriigile.

    Artikkel 15

    Üldsusega konsulteerimine ja üldsuse kaasamine otsuste tegemisse

    1.   Liikmesriik tagab, et asjaomasel üldsusel oleks võimalik esitada aegsasti oma arvamus üksikute eriprojektide kohta, mis on seotud järgmiste valdkondadega:

    a)

    uue käitise planeerimine vastavalt artiklile 13;

    b)

    artikliga 11 hõlmatud käitise oluline muutmine, kui muutmise suhtes kohaldatakse artiklis 13 sätestatud planeerimiskohustusi;

    c)

    käitise ümbruse kasutuselevõtt, mille puhul asukoht või muutmine võib suurendada suurõnnetuse riski või raskendada selle tagajärgi vastavalt artiklile 13.

    2.   Lõikes 1 osutatud üksikute eriprojektide puhul teavitatakse üldsust otsuse tegemise varases etapis või hiljemalt siis, kui teavet saab nõuetekohaselt esitada, kas avalike teadaannete või muude sobivate vahendite, näiteks võimaluse korral elektroonilise meedia abil järgmistest küsimustest:

    a)

    eriprojekti objekt;

    b)

    tõsiasi, et projekti puhul tuleb viia läbi riikliku või piiriülese keskkonnamõju hindamine või liikmesriikide vahelised konsultatsioonid vastavalt artikli 14 lõikele 3, kui hindamine või konsultatsioonid tuleb läbi viia;

    c)

    üksikasjad pädeva asutuse kohta, kes vastutab otsuse tegemise eest, kellelt saab asjakohast teavet ja kellele võib esitada märkusi ja küsimusi, ning märkuste ja küsimuste edastamise ajakava koha;

    d)

    võimalike otsuste laad ja olemasolu korral otsuse eelnõu;

    e)

    teadaanne selle kohta, millal, kus ja kuidas tehakse asjakohane teave kättesaadavaks;

    f)

    üksikasjad käesoleva artikli lõike 7 kohase üldsuse kaasamise korra ja konsultatsioonide läbiviimise kohta.

    3.   Lõikes 1 osutatud üksikute eriprojektide puhul tagab liikmesriik, et asjaomasele üldsusele tehakse asjakohaste tähtaegade jooksul kättesaadavaks järgmine:

    a)

    kooskõlas liikmesriigi õigusaktidega peamised aruanded ja nõuanded, mis on pädevale asutusele esitatud ajal, mil asjaomast üldsust teavitati lõike 2 kohaselt;

    b)

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2003/4/EÜ (keskkonnateabele avaliku juurdepääsu kohta) (17) sätete kohaselt muu kui käesoleva artikli lõikes 2 osutatud teave, mis on vajalik kõnealuse otsuse tegemiseks ja mis saab kättesaadavaks alles pärast seda, kui asjaomast üldsust on nimetatud lõike kohaselt teavitatud.

    4.   Liikmesriik tagab, et asjaomasel üldsusel on enne lõikes 1 osutatud üksikut eriprojekti käsitleva otsuse tegemist võimalus pädevale asutusele arvamust avaldada ja märkusi teha ning et otsuse tegemisel võetakse asjakohaselt arvesse lõike 1 kohaste konsultatsioonide tulemusi.

    5.   Liikmesriik tagab, et asjaomase otsuse vastuvõtmise korral teeb pädev asutus üldsusele kättesaadavaks järgmise:

    a)

    otsuse sisu ja põhjendused, sealhulgas hilisemad ajakohastamised;

    b)

    enne otsuse tegemist peetud konsultatsioonide tulemused ja selgituse selle kohta, kuidas kõnealuseid tulemusi otsuse tegemisel arvesse võeti.

    6.   Lõike 1 punktis a või c osutatud valdkondadega seotud üldkavade või -programmide koostamisel tagab liikmesriik, et üldsusele antakse võimalus võtta aegsasti ja tõhusalt osa nende ettevalmistamisest, muutmisest ja läbivaatamisest menetluste abil, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. mai 2003. aasta direktiivi 2003/35/EÜ (milles sätestatakse üldsuse kaasamine teatavate keskkonnaga seotud kavade ja programmide koostamisse) (18) artikli 2 lõikes 2.

    Liikmesriik määrab kindlaks üldsuse, kellel on vastavalt käesolevale lõikele õigus osaleda, sealhulgas asjakohased vabaühendused, mis vastavad siseriiklike õigusaktidega kehtestatud asjakohastele nõuetele, näiteks keskkonnakaitset edendavad ühendused.

    Käesolevat lõiget ei kohaldata kavade ja programmide suhtes, mille puhul kasutatakse üldsuse kaasamise menetlust vastavalt direktiivile 2001/42/EÜ.

    7.   Üldsuse teavitamise ja asjaomase üldsusega konsulteerimise üksikasjaliku korralduse määrab kindlaks liikmesriik.

    Menetluse eri etappidele nähakse ette mõistlikud tähtajad, jättes piisavalt aega üldsuse teavitamiseks ning asjaomase üldsuse ettevalmistamiseks ja tõhusaks osalemiseks keskkonnaalaste otsuste tegemisel vastavalt käesoleva artikli sätetele.

    Artikkel 16

    Käitaja poolt esitav teave ja pärast suurõnnetust võetavad meetmed

    Liikmesriik tagab, et võimalikult kiiresti pärast suurõnnetust teeb käitaja kõige otstarbekamaid vahendeid kasutades järgmist:

    a)

    teavitab pädevat asutust;

    b)

    esitab pädevale asutusele järgmised andmed niipea, kui need saavad teatavaks:

    i)

    õnnetuse asjaolud;

    ii)

    õnnetusega seotud ohtlikud ained;

    iii)

    teadaolevad andmed, mille põhjal saab hinnata õnnetuse mõju inimese tervisele, keskkonnale ja varale;

    iv)

    võetud erakorralised meetmed;

    c)

    teatab pädevale asutusele, millised meetmed on kavandatud selleks, et

    i)

    leevendada õnnetuse keskmise kestusega ja pikaajalist mõju;

    ii)

    välistada õnnetuse kordumine;

    d)

    ajakohastab esitatud teabe, kui hilisema uurimise käigus ilmnevad täiendavad asjaolud, mille tõttu kõnealune teave või tehtud järeldused muutuvad.

    Artikkel 17

    Pädeva asutuse poolt pärast suurõnnetust võetavad meetmed

    Pärast suurõnnetust kohustab liikmesriik pädevat asutust

    a)

    tagama, et võetakse kõik kiireloomulised, keskmise kestusega ja pikaajalised meetmed, mis võivad osutuda vajalikuks;

    b)

    koguma inspekteerimise ja uurimise teel või muul otstarbekal viisil teavet, mis on vajalik õnnetuse tehniliste, organisatsiooniliste ja juhtimisega seotud aspektide täielikuks analüüsimiseks;

    c)

    tegutsema asjakohaselt, et käitaja võtaks vajalikud heastavad meetmed;

    d)

    andma soovitusi edaspidiste ennetusmeetmete kohta ning

    e)

    teavitama toimunud õnnetusest isikuid, keda see tõenäoliselt mõjutab, ning andma neile vajaduse korral teavet meetmete kohta, mida on võetud suurõnnetuse tagajärgede leevendamiseks.

    Artikkel 18

    Liikmesriigi poolt pärast suurõnnetust esitatav teave

    1.   Suurõnnetuste vältimist ja nende tagajärgede leevendamist silmas pidades teatab liikmesriik komisjonile oma territooriumil toimunud suurõnnetusest, mis vastab VI lisa kriteeriumidele. Ta esitab komisjonile järgmised üksikasjad:

    a)

    liikmesriik, aruande eest vastutava asutuse nimi ja aadress;

    b)

    õnnetuse toimumise kuupäev, kellaaeg ja koht ning asjaomase käitaja täielik nimi ja käitise aadress;

    c)

    lühiülevaade õnnetuse asjaoludest, sealhulgas õnnetusega seotud ohtlikest ainetest ja õnnetuse vahetust mõjust inimese tervisele ja keskkonnale;

    d)

    lühiülevaade võetud erakorralistest meetmetest ja õnnetuse kordumise vältimiseks rakendatud vajalikest ettevaatusabinõudest;

    e)

    oma analüüsi tulemused ja soovitused.

    2.   Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud teave esitatakse võimalikult kiiresti, kuid mitte hiljem kui aasta jooksul alates õnnetuse toimumise kuupäevast, kasutades selleks artikli 21 lõikes 4 osutatud andmebaasi. Kui selle ajavahemiku jooksul saab andmebaasi lisamiseks esitada lõike 1 punkti e alusel vaid esialgset teavet, ajakohastatakse seda siis, kui on olemas täiendavate analüüside tulemused ja täiendavad soovitused.

    Liikmesriik võib viivitada lõike 1 punktis e osutatud teabe edastamisega, kui on vaja lõpetada kohtumenetlus, mida selline aruandmine võiks mõjutada.

    3.   Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud teabe edastamiseks liikmesriikide poolt kehtestatakse aruande vorm rakendusaktidega. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 27 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

    4.   Liikmesriik teatab komisjonile kõikide nende organite nimed ja aadressid, kellel võiks olla olulist teavet suurõnnetuse kohta ja kes võiks anda nõu teiste liikmesriikide pädevatele asutustele, kes peavad sellise õnnetuse puhul sekkuma.

    Artikkel 19

    Kasutamise keelamine

    1.   Liikmesriik keelab käitise, rajatise või hoidla või nende mis tahes osa kasutamise või kasutuselevõtmise, kui käitaja võetud meetmetes suurõnnetuse vältimiseks ja selle tagajärgede leevendamiseks on tõsiseid puudujääke. Selleks võtavad liikmesriigid muu hulgas arvesse tõsiseid puudujääke inspekteerimisaruandes vajalikuks peetud meetmete võtmisel.

    Liikmesriik võib keelata käitise, rajatise või hoidla või nende mis tahes osa kasutamise või kasutuselevõtmise, kui käitaja ei ole teatisi, aruandeid või muud käesoleva direktiivi kohaselt nõutavat teavet esitanud sätestatud tähtaja jooksul.

    2.   Liikmesriik tagab, et käitaja võib pädeva asutuse poolt vastavalt lõikele 1 välja antud keelava korralduse edasi kaevata siseriiklike õigusaktide ja korra kohaselt kindlaks määratud asjakohasele organile.

    Artikkel 20

    Inspekteerimine

    1.   Liikmesriik tagab, et pädev asutus kehtestab inspekteerimissüsteemi.

    2.   Inspekteerimise laad peab vastama asjaomase käitise liigile. Inspekteerimine ei sõltu ohutusaruande või muu esitatud aruande saamisest. Inspekteerimine peab olema piisav käitises kasutatavate tehniliste, korralduslike ja juhtimissüsteemide plaanipäraseks ja süstemaatiliseks läbivaatamiseks, tagades eelkõige selle, et

    a)

    käitaja suudab tõendada, et ta on võtnud erinevate käitises toimuvate tegevuste puhul suurõnnetuse vältimiseks vajalikud meetmed;

    b)

    käitaja suudab tõendada, et ta on näinud ette vajalikud vahendid õnnetuse tagajärgede piiramiseks nii käitise territooriumil kui ka väljaspool seda;

    c)

    ohutusaruandes või mis tahes muus esitatud aruandes sisalduvad andmed ja teave kajastavad asjakohaselt käitises valitsevaid olusid;

    d)

    üldsust on teavitatud vastavalt artiklile 14.

    3.   Liikmesriik tagab, et kõik käitised on hõlmatud inspekteerimiskavaga riigi, piirkonna ja kohalikul tasandil ning et kava vaadatakse korrapäraselt läbi ja vajaduse korral ajakohastatakse.

    Iga inspekteerimiskava sisaldab järgmist:

    a)

    asjaomaste ohutusküsimuste üldhinnang;

    b)

    kavaga hõlmatud geograafilise piirkonna määratlus;

    c)

    kavaga hõlmatud käitiste loetelu;

    d)

    selliste käitiserühmade loetelu, mille puhul võib tekkida artikli 9 kohane doominoefekt;

    e)

    selliste käitiste loetelu, mille puhul teatavad välised riskid või ohuallikad võivad suurendada suurõnnetuse riski või raskendada selle tagajärgi;

    f)

    rutiinse inspekteerimise puhul kasutatavad menetlused, sealhulgas lõike 4 kohased inspekteerimisprogrammid;

    g)

    lõike 6 kohase pistelise inspekteerimise menetlused;

    h)

    sätted eri inspekteerimisasutuste koostöö kohta.

    4.   Pädev asutus koostab lõikes 3 osutatud inspekteerimiskavade põhjal korrapäraselt kõigi käitiste korrapärase inspekteerimise programmid, määrates sealhulgas eri käitiseliikide puhul kindlaks kohapealse kontrollimise sageduse.

    Kahe järjestikuse kohapealse kontrollimise vahele jääv ajavahemik ei ole kõrgema tasandi käitise puhul pikem kui üks aasta ja madalama tasandi käitise puhul pikem kui kolm aastat, välja arvatud juhul, kui pädev asutus on asjaomase käitise suurõnnetusohtlikkuse süstemaatilise hindamise põhjal koostanud inspekteerimisprogrammi.

    5.   Asjaomaste käitistega seotud ohtude süstemaatiline hindamine põhineb vähemalt järgmistel kriteeriumidel:

    a)

    asjaomaste käitiste võimalik mõju inimese tervisele ja keskkonnale;

    b)

    registreeritud andmed käesoleva direktiivi nõuete täitmise kohta.

    Muude liidu õigusaktide kohase inspekteerimise tulemusi võetakse samuti arvesse, kui see on asjakohane.

    6.   Oluliste kaebuste, raskete õnnetuste ja ohtlike olukordade, vahejuhtumite ja nõuetele mittevastavuste uurimiseks tehakse erakorraline inspekteerimine nii kiiresti kui võimalik.

    7.   Nelja kuu jooksul pärast inspekteerimist teatab pädev asutus käitajale selle tulemused ja vajalikuks peetavad meetmed. Pädev asutus tagab, et käitaja võtab kõik vajalikud meetmed mõistliku aja jooksul pärast teatise saamist.

    8.   Kui inspekteerimise käigus tuvastatakse käesoleva direktiivi oluline rikkumine, kontrollitakse käitist kuue kuu jooksul uuesti.

    9.   Kui võimalik, kooskõlastatakse kõnealune inspekteerimine muude liidu õigusaktide kohaselt toimuva inspekteerimisega ja ühitatakse, kui see on asjakohane.

    10.   Liikmesriik soovitab pädeval asutusel luua mehhanismid ja vahendid kogemuste vahetamiseks ja teadmiste süvendamiseks ning osaleda sellises tegevuses liidu tasandil, kui see on asjakohane.

    11.   Liikmesriik tagab, et käitaja pakub pädevale asutusele vajalikku abi inspekteerimise tegemiseks ja käesoleva direktiivi kohaste kohustuste täitmiseks vajaliku teabe kogumiseks, eelkõige selleks, et pädev asutus saaks täies ulatuses hinnata suurõnnetuse tõenäosust ja määrata kindlaks suurõnnetuse tõenäosuse võimaliku suurenemise või selle tagajärgede muutumise raskemaks, et koostada käitiseväline hädaolukorras toimimise plaan ja võtta arvesse ohtlikud ained, mis oma oleku, eriomaste tingimuste või asukoha tõttu võivad nõuda eritähelepanu.

    Artikkel 21

    Infosüsteem ja teabevahetus

    1.   Liikmesriigid ja komisjon vahetavad teavet kogemuste kohta, mis on omandatud seoses suurõnnetuste vältimise ja nende tagajärgede ulatuse piiramisega. Kõnealune teave käsitleb eelkõige käesolevas direktiivis sätestatud meetmete toimimist.

    2.   Liikmesriik esitab komisjonile 30. septembriks 2019 ja seejärel iga nelja aasta järel aruande käesoleva direktiivi rakendamise kohta.

    3.   Käesoleva direktiiviga hõlmatud käitiste puhul annavad liikmesriigid komisjonile vähemalt järgmist teavet:

    a)

    käitaja nimi või ärinimi ja asjaomase käitise täielik aadress;

    b)

    käitise tegevus või tegevused.

    Komisjon loob liikmesriikide esitatud teavet sisaldava andmebaasi ja ajakohastab seda. Üksnes komisjoni volitatud isikutel ja liikmesriikide pädevatel asutustel on andmebaasile juurdepääs.

    4.   Komisjon loob ja teeb liikmesriikidele kättesaadavaks andmebaasi, mis sisaldab eelkõige üksikasju liikmesriikide territooriumil toimunud suurõnnetuste kohta, selleks et

    a)

    teave, mida liikmesriigid esitavad vastavalt artikli 18 lõigetele 1 ja 2, jõuaks kiiresti kõigi pädevate asutusteni;

    b)

    edastada pädevatele asutustele suurõnnetuse põhjuste analüüs ja selle põhjal tehtud järeldused;

    c)

    jagada pädevatele asutustele teavet ennetusmeetmete kohta;

    d)

    edastada teavet organisatsioonide kohta, kes võivad anda nõu või vajalikku teavet suurõnnetuste toimumise, vältimise ja nende tagajärgede leevendamise kohta.

    5.   Komisjon võtab 1. jaanuariks 2015 vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse teabe edastamise vorm käesoleva artikli lõigetes 2 ja 3 osutatud teabe edastamiseks liikmesriikide poolt ning lõigetes 3 ja 4 osutatud liidu asjakohastest andmebaasidest. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 27 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

    6.   Lõikes 4 osutatud andmebaas sisaldab vähemalt järgmist:

    a)

    teave, mida liikmesriigid edastavad vastavalt artikli 18 lõigetele 1 ja 2;

    b)

    õnnetuse põhjuste analüüs;

    c)

    pärast õnnetust tehtud järeldused;

    d)

    ennetusmeetmed, mis on vajalikud õnnetuse kordumise välistamiseks.

    7.   Komisjon teeb mittekonfidentsiaalse teabe avalikult kättesaadavaks.

    Artikkel 22

    Juurdepääs teabele ja andmete konfidentsiaalsus

    1.   Läbipaistvust silmas pidades tagab liikmesriik, et pädev asutus on kohustatud avaldama kogu käesoleva direktiivi kohaselt saadud teabe kõigile füüsilistele ja juriidilistele isikutele, kes seda direktiivi 2003/4/EÜ kohaselt taotlevad.

    2.   Pädev asutus võib käesoleva direktiivi, sealhulgas artikli 14 kohaselt taotletava teabe avaldamisest keelduda või seda piirata, kui direktiivi 2003/4/EÜ artiklis 4 sätestatud tingimused on täidetud.

    3.   Ilma et see piiraks käesoleva artikli lõike 2 kohaldamist, võib pädev asutus talle laekunud, artikli 14 lõike 2 punktide b ja c kohase täieliku teabe avaldamisest keelduda, kui käitaja on soovinud jätta ohutusaruande või ohtlike ainete loetelu teatavad osad avalikustamata direktiivi 2003/4/EÜ artiklis 4 sätestatud põhjustel.

    Pädev asutus võib samadel põhjustel aruande või loetelu teatavatele osadele juurdepääsu mitte lubada. Sellisel juhul esitab käitaja nimetatud pädeva asutuse nõusolekul pädevale asutusele aruande muudetud versiooni, millest nimetatud osad on välja jäetud.

    Artikkel 23

    Õiguskaitse kättesaadavus

    Liikmesriigid tagavad, et

    a)

    käesoleva direktiivi artikli 14 lõike 2 punkti b või c või artikli 22 lõike 1 kohase teabe taotlejal on õigus taotleda vastavalt direktiivi 2003/4/EÜ artiklile 6 pädeva asutuse tegevuse või tegevusetuse läbivaatamist seoses kõnealuse taotlusega vastavalt käesolevale direktiivile;

    b)

    asjaomase üldsuse esindajatel on oma siseriikliku õigussüsteemi raames juurdepääs direktiivi 2011/92/EL artiklis 11 sätestatud läbivaatamismenetlusele, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi artikli 15 lõike 1 kohaste juhtude suhtes.

    Artikkel 24

    Juhised

    Komisjon võib välja töötada juhised ohutu kauguse ja doominoefekti kohta.

    Artikkel 25

    Lisade muutmine

    Komisjon võtab kooskõlas artikliga 26 vastu delegeeritud õigusakte II–VI lisa kohandamiseks tehnika arenguga. Selliste kohandustega ei tohi olulisel määral muuta käesolevas direktiivis sätestatud liikmesriikide ja käitajate kohustusi.

    Artikkel 26

    Delegeeritud volituste rakendamine

    1.   Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

    2.   Artiklis 25 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 13. augustist 2012. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist uuendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite, tehes seda hiljemalt neli kuud enne iga ajavahemiku lõppemist.

    3.   Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklis 25 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

    4.   Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

    5.   Artikli 25 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväiteid või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväiteid. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

    Artikkel 27

    Komiteemenetlus

    1.   Komisjoni abistab direktiivi 96/82/EÜ alusel asutatud komitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

    2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

    Artikkel 28

    Karistused

    Liikmesriik määrab kindlaks karistused, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi kohaselt vastu võetud siseriiklike õigusnormide rikkumise korral. Kehtestatavad karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Liikmesriik teatab need sätted komisjonile 1. juuniks 2015 ja annab viivitamata teada nende edaspidisest muutmisest.

    Artikkel 29

    Aruandlus ja läbivaatamine

    1.   Liikmesriikide poolt artikli 18 ja artikli 21 lõike 2 kohaselt esitatud teabe ja artikli 21 lõigetes 3 ja 4 osutatud andmebaasides sisalduva teabe põhjal ning artikli 4 rakendamist arvesse võttes esitab komisjon 30. septembriks 2020 ning pärast seda iga nelja aasta järel Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva direktiivi tulemusliku rakendamise ja toimimise kohta, mis sisaldab ka teavet liidus toimunud suurõnnetuste ning nende õnnetuste võimaliku mõju kohta käesoleva direktiivi tõhusale toimimisele. Komisjon lisab esimesse aruandesse hinnangu käesoleva direktiivi reguleerimisala muutmise vajaduse kohta. Aruandele lisatakse seadusandlik ettepanek, kui see on asjakohane.

    2.   Komisjon võib asjakohaste liidu õigusaktide raames hinnata vajadust tegeleda käitaja finantskohustuste, sealhulgas kindlustusega seotud küsimustega, suurõnnetuste puhul.

    Artikkel 30

    Direktiivi 96/82/EÜ muutmine

    Direktiivi 96/82/EÜ I lisa 1. osa kategooriasse „Naftatooted” lisatakse sõnad „d) rasked kütteõlid”.

    Artikkel 31

    Ülevõtmine

    1.   Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid 31. maiks 2015. Nad kohaldavad neid alates 1. juunist 2015.

    Sõltumata esimeses lõigus sätestatust jõustavad liikmesriigid käesoleva direktiivi artikli 30 järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 14. veebruariks 2014. Nad kohaldavad neid alates 15. veebruarist 2014.

    Nad edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile.

    Kui liikmesriigid need meetmed vastu võtavad, lisavad nad nendesse meetmetesse või nende meetmete ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

    2.   Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetavate põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

    Artikkel 32

    Kehtetuks tunnistamine

    1.   Käesolevaga tunnistatakse direktiiv 96/82/EÜ kehtetuks alates 1. juunist 2015.

    2.   Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile ja loetakse vastavalt VII lisas esitatud vastavustabelile.

    Artikkel 33

    Jõustumine

    Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

    Artikkel 34

    Adressaadid

    Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

    Strasbourg, 4. juuli 2012

    Euroopa Parlamendi nimel

    president

    M. SCHULZ

    Nõukogu nimel

    eesistuja

    A. D. MAVROYIANNIS

    (1)  ELT C 248, 25.8.2011, lk 138.

    (2)  Euroopa Parlamendi 14. juuni 2012. aasta seisukoht ja nõukogu 26. juuni 2012. aasta otsus.

    (3)  EÜT L 10, 14.1.1997, lk 13.

    (4)  EÜT L 326, 3.12.1998, lk 1.

    (5)  EÜT L 183, 29.6.1989, lk 1.

    (6)  EÜT 196, 16.8.1967, lk 1.

    (7)  EÜT L 200, 30.7.1999, lk 1.

    (8)  ELT L 353, 31.12.2008, lk 1.

    (9)  ELT L 143, 30.4.2004, lk 56.

    (10)  ELT L 124, 17.5.2005, lk 1.

    (11)  ELT L 108, 25.4.2007, lk 1.

    (12)  ELT L 334, 17.12.2010, lk 17.

    (13)  ELT L 55, 28.2.2011, lk 13.

    (14)  ELT C 369, 17.12.2011, lk 14.

    (15)  ELT L 26, 28.1.2012, lk 1.

    (16)  EÜT L 197, 21.7.2001, lk 30.

    (17)  ELT L 41, 14.2.2003, lk 26.

    (18)  ELT L 156, 25.6.2003, lk 17.

    LISADE LOETELU

    I lisa.

    Ohtlike ainete loetelu

    II lisa.

    Minimaalsed andmed ja teave, mis tuleb esitada artiklis 10 osutatud ohutusaruandes

    III lisa.

    Suurõnnetuste vältimise seisukohast tähtis artikli 8 lõikes 5 ja artiklis 10 osutatud teave käitise ohutuse juhtimise süsteemi ja korralduse kohta

    IV lisa.

    Andmed ja teave, mis peavad sisalduma artiklis 12 osutatud hädaolukorras toimimise plaanis

    V lisa.

    Üldsusele artikli 14 lõike 1 ja artikli 14 lõike 2 punkti a kohaselt edastatav teave

    VI lisa.

    Artikli 18 lõikes 1 sätestatud kriteeriumid, mille kohaselt suurõnnetusest tuleb teatada komisjonile

    VII lisa.

    Vastavustabel

    I LISA

    OHTLIKE AINETE LOETELU

    Käesoleva lisa 1. osa tabeli 1. veerus loetletud ohukategooriatega hõlmatud ohtlikele ainetele kohaldatakse 1. osa tabeli 2. ja 3. veerus sätestatud piirkoguseid.

    Kui ohtlik aine on hõlmatud käesoleva lisa 1. osaga ning on samuti loetletud 2. osas, kohaldatakse 2. osa tabeli 2. ja 3. veerus sätestatud piirkoguseid.

    1.   OSA

    Ohtlike ainete kategooriad

    Käesolev osa hõlmab kõiki ohtlikke aineid, mille kohta kehtivad 1. veerus loetletud ohukategooriad.

    1. veerg

    2. veerg

    3. veerg

    Määruse (EÜ) nr 1272/2008 kohased ohukategooriad

    Artikli 3 lõikes 10 osutatud ohtlike ainete piirkogused (tonnides) järgmiste käitisetüüpide kohaldamiseks

    Madalama tasandi nõuded

    Kõrgema tasandi nõuded
    H osa.   

    Oht tervisele

    H1 – AKUUTNE TOKSILISUS, 1. kategooria, kõik kokkupuuteviisid

    5

    20

    H2 – AKUUTNE TOKSILISUS

    —

    2. kategooria, kõik kokkupuuteviisid

    —

    3. kategooria, kokkupuude sissehingamise kaudu (vt märkus 7)

    50

    200

    H3 STOT (specific target organ toxicity) – TOKSILISUS SIHTORGANI SUHTES – ÜHEKORDNE KOKKUPUUDE

    STOT SE 1. kategooria

    50

    200

    P osa.   

    Füüsiline oht

    P1a – PLAHVATUSOHTLIKUD (vt märkus 8)

    —

    Ebapüsivad plahvatusohtlikud või

    —

    plahvatusohtlikud, alamklassid 1.1, 1.2, 1.3, 1.5 või 1.6 või

    —

    ained või segud, millel määruse (EÜ) nr 440/2008 meetodi A.14 järgi on lõhkeaine omadused (vt märkus 9) ja mis ei kuulu ohuklassidesse „Orgaanilised peroksiidid” või „Isereageerivad ained ja segud”

    10

    50

    P1b – PLAHVATUSOHTLIKUD (vt märkus 8)

    Plahvatusohtlikud, alamklass 1.4 (vt märkus 10)

    50

    200

    P2 – TULEOHTLIKUD GAASID

    Tuleohtlikud gaasid, 1. või 2. kategooria

    10

    50

    P3a – TULEOHTLIKUD AEROSOOLID (vt märkus 11.1)

    1. või 2. kategooria tuleohtlikud aerosoolid, mis sisaldavad 1. või 2. kategooria tuleohtlikke gaase või 1. kategooria tuleohtlikke vedelikke

    150 (neto)

    500 (neto)

    P3b – TULEOHTLIKUD AEROSOOLID (vt märkus 11.1)

    1. või 2. kategooria tuleohtlikud aerosoolid, mis ei sisalda 1. või 2. kategooria tuleohtlikke gaase ega 1. kategooria tuleohtlikke vedelikke (vt märkus 11.2)

    5 000 (neto)

    50 000 (neto)

    P4 – OKSÜDEERIVAD GAASID

    Oksüdeerivad gaasid, 1. kategooria

    50

    200

    P5a – TULEOHTLIKUD VEDELIKUD

    —

    1. kategooria tuleohtlikud vedelikud või

    —

    2. või 3. kategooria tuleohtlikud vedelikud, mida hoitakse nende keemistemperatuurist kõrgemal temperatuuril, või

    —

    muud kuni 60 °C leektäpiga vedelikud, mida hoitakse nende keemistemperatuurist kõrgemal temperatuuril (vt märkus 12)

    10

    50

    P5b – TULEOHTLIKUD VEDELIKUD

    —

    2. või 3. kategooria tuleohtlikud vedelikud, mille puhul sellised konkreetsed töötlemistingimused nagu kõrge rõhk või kõrge temperatuur võivad tekitada suurõnnetuse ohu, või

    —

    muud kuni 60 °C leektäpiga vedelikud, mille puhul sellised konkreetsed töötlemistingimused nagu kõrge rõhk või kõrge temperatuur võivad tekitada suurõnnetuse ohu (vt märkus 12)

    50

    200

    P5c – TULEOHTLIKUD VEDELIKUD

    2. või 3. kategooria tuleohtlikud vedelikud, mida ei hõlma P5a ega P5b

    5 000

    50 000

    P6a – ISEREAGEERIVAD AINED JA SEGUD ning ORGAANILISED PEROKSIIDID

    Isereageerivad ained ja segud, tüüp A või B või orgaanilised peroksiidid, tüüp A või B

    10

    50

    P6b – ISEREAGEERIVAD AINED JA SEGUD ning ORGAANILISED PEROKSIIDID

    Isereageerivad ained ja segud, tüübid C, D, E või F või orgaanilised peroksiidid, tüübid C, D, E või F

    50

    200

    P7 – PÜROFOORSED VEDELIKUD JA TAHKED AINED

     

    Pürofoorsed vedelikud, 1. kategooria

     

    Pürofoorsed tahked ained, 1. kategooria

    50

    200

    P8 – OKSÜDEERIVAD VEDELIKUD JA TAHKED AINED

     

    Oksüdeerivad vedelikud, 1., 2. või 3. kategooria, või

     

    oksüdeerivad tahked ained, 1., 2. või 3. kategooria

    50

    200

    E osa.   

    Keskkonnaoht

    E1 – ohtlikud veekeskkonnale Akuutse toksilisuse 1. kategooria või kroonilise toksilisuse 1. kategooria

    100

    200

    E2 – ohtlikud veekeskkonnale Kroonilise toksilisuse 2. kategooria

    200

    500

    Osa O.   

    Muud ohud

    O1 – ained või segud ohulausega EUH014

    100

    500

    O2 – ained ja segud, millest kokkupuutel veega eraldub tuleohtlikke gaase (1. kategooria)

    100

    500

    O3 – ained või segud ohulausega EUH029

    50

    200

    2.   OSA

    Nimetatud ohtlikud ained

    1. veerg

    CASi number (1)

    2. veerg

    3. veerg

     

    Piirkogused (tonnides) järgmiste käitisetüüpide kohaldamiseks

    Ohtlikud ained

     

     

    Madalama tasandi nõuded

    Kõrgema tasandi nõuded

    1.

    Ammooniumnitraat (vaata märkust 13)

    —

    5 000

    10 000

    2.

    Ammooniumnitraat (vaata märkust 14)

    —

    1 250

    5 000

    3.

    Ammooniumnitraat (vaata märkust 15)

    —

    350

    2 500

    4.

    Ammooniumnitraat (vaata märkust 16)

    —

    10

    50

    5.

    Kaaliumnitraat (vaata märkust 17)

    —

    5 000

    10 000

    6.

    Kaaliumnitraat (vaata märkust 18)

    —

    1 250

    5 000

    7.

    Arseenpentoksiid, arseen(V)hape ja/või selle soolad

    1303-28-2

    1

    2

    8.

    Arseentrioksiid, arseenis(III)hape ja/või selle soolad

    1327-53-3

     

    0,1

    9.

    Broom

    7726-95-6

    20

    100

    10.

    Kloor

    7782-50-5

    10

    25

    11.

    Nikliühendid sissehingatava pulbri kujul: nikkelmonooksiid, nikkeldioksiid, nikkelsulfiid, trinikkeldisulfiid, dinikkeltrioksiid

    —

     

    1

    12.

    Etüleenimiin

    151-56-4

    10

    20

    13.

    Fluor

    7782-41-4

    10

    20

    14.

    Formaldehüüd (kontsentratsioonis ≥ 90 %)

    50-00-0

    5

    50

    15.

    Vesinik

    1333-74-0

    5

    50

    16.

    Vesinikkloriid (veeldatud gaas)

    7647-01-0

    25

    250

    17.

    Pliialküülid

    —

    5

    50

    18.

    Tuleohtlikud veeldatud gaasid, 1. ja 2. kategooria gaasid (k.a veeldatud naftagaas) ja maagaas (vaata märkust 19)

    —

    50

    200

    19.

    Atsetüleen

    74-86-2

    5

    50

    20.

    Etüleenoksiid

    75-21-8

    5

    50

    21.

    Propüleenoksiid

    75-56-9

    5

    50

    22.

    Metanool

    67-56-1

    500

    5 000

    23.

    4,4′-metüleen bis (2-kloraniliin) ja/või selle soolad, pulbri kujul

    101-14-4

     

    0,01

    24.

    Metüülisotsüanaat

    624-83-9

     

    0,15

    25.

    Hapnik

    7782-44-7

    200

    2 000

    26.

    2,4-tolueendiisotsüanaat

    584-84-9

    10

    100

    2,6-tolueendiisotsüanaat

    91-08-7

    27.

    Karbonüüldikloriid (fosgeen)

    75-44-5

    0,3

    0,75

    28.

    Arsiin (arseentrihüdriid)

    7784-42-1

    0,2

    1

    29.

    Fosfiin (fosfortrihüdriid)

    7803-51-2

    0,2

    1

    30.

    Vääveldikloriid

    10545-99-0

     

    1

    31.

    Vääveltrioksiid

    7446-11-9

    15

    75

    32.

    Polüklorodibensofuraanid ja polüklorodibensodioksiinid (k.a TCDD), arvutatud TCDD-ekvivalendina (vaata märkust 20)

    —

     

    0,001

    33.

    Järgmised KANTSEROGEENID või segud, milles järgmiste kantserogeenide sisaldus on üle 5 massiprotsendi:

    4-aminobifenüül ja/või selle soolad, bensotrikloriid, bensidiin ja/või selle soolad, bis (klorometüül)eeter, klorometüülmetüüleeter, 1,2-dibromoetaan, dietüülsulfaat, dimetüülsulfaat, dimetüülkarbamoüülkloriid, 1,2-dibromo-3-kloropropaan, 1,2-dimetüülhüdrasiin, dimetüülnitrosamiin, heksametüülfosfortriamiid, hüdrasiin, 2- naftüülamiin ja/või selle soolad, 4-nitrodifenüül ning 1,3-propaansultoon

    —

    0,5

    2

    34.

    Naftasaadused ja alternatiivkütused

    a)

    Mootoribensiin ja ligroiin,

    b)

    petrooleum (sh reaktiivkütus),

    c)

    gaasiõlid (sh diislikütused, tarbekütteõlid ja gaasiõli kokkusegamisosised),

    d)

    raske kütteõli,

    e)

    alternatiivkütused, mis on sama otstarbega ning süttivuse ja keskkonnaohtude osas sarnaste omadustega kui punktides a–d osutatud tooted

    —

    2 500

    25 000

    35.

    Veevaba ammoniaak

    7664-41-7

    50

    200

    36.

    Boortrifluoriid

    7637-07-2

    5

    20

    37.

    Vesiniksulfiid

    7783-06-4

    5

    20

    38.

    Piperidiin

    110-89-4

    50

    200

    39.

    Bis(2-dimetüülaminoetüül) (metüül)amiin

    3030-47-5

    50

    200

    40.

    3-(2-etüülheksüüloksü)propüülamiin

    5397-31-9

    50

    200

    41.

    Naatriumhüpokloritit sisaldavaid segud (*1), mis on klassifitseeritud ohtlikuks veekeskkonnale akuutse toksilisuse 1. kategooriasse [H400], sisaldab vähem kui 5 % aktiivkloori ja ei ole liigitatud mõne teise I lisa 1. osa ohukategooriatesse.

     

    200

    500

    42.

    Propüülamiin (vt märkus 21)

    107-10-8

    500

    2 000

    43.

    Tert-butüülakrülaat (vt märkus 21)

    1663-39-4

    200

    500

    44.

    2-metüül-3-buteennitriil (vt märkus 21)

    16529-56-9

    500

    2 000

    45.

    Tetrahüdro-3,5-dimetüül-1,3,5-tiadiasinaan-2-tioon (dasomet) (vt märkus 21)

    533-74-4

    100

    200

    46.

    Metüülakrülaat (vt märkus 21)

    96-33-3

    500

    2 000

    47.

    3-metüülpüridiin (vt märkus 21)

    108-99-6

    500

    2 000

    48.

    1-bromo-3-kloropropaan (vt märkus 21)

    109-70-6

    500

    2 000

    I   LISA MÄRKUSED

    1.

    		 Ained ja segud on klassifitseeritud vastavalt määrusele (EÜ) nr 1272/2008.

    2.

    		 Segusid käsitletakse puhaste ainetega samaväärsena, kui nende kontsentratsioon jääb piiridesse, mis on vastavalt nende omadustele määratud kindlaks määruse (EÜ) nr 1272/2008 kohaselt või selle viimase tehnika arengut arvesse võtva muudatuse põhjal, kui ei ole eriomaselt esitatud nende protsentuaalset koostist või muud kirjeldust.

    3.

    		 Ülaltoodud loetelus on sätestatud piirkogused iga käitise kohta.

    Kogused, mida tuleb silmas pidada asjakohaste artiklite kohaldamisel, on maksimaalsed kogused, mis on või võivad olla mis tahes ajal olemas. Kui käitises on ohtlikke aineid ainult kuni 2 % asjaomasest piirmäärast, ei võeta seda kogust olemasoleva summaarse koguse arvutamisel arvesse, kui nende ainete asukoht käitises ei saa põhjustada suurõnnetust mujal käitise territooriumil.

    4.

    		 Ohtlike ainete või ohtlike ainete kategooriate lisamise kohta kohaldatakse vajaduse korral järgmisi eeskirju.

    Käitises, kus ei ole üksikut ohtlikku ainet asjaomasest piirkogusest rohkem või sellega võrdselt, kohaldatakse järgmist reeglit, et teha kindlaks, kas käitis on hõlmatud käesoleva direktiiviga ette nähtud asjakohaste nõuetega.

    Käesolevat direktiivi kohaldatakse kõrgema tasandi käitistele, kui järgmise tehte summa

    q1 / QU1 + q2 / QU2 + q3 / QU3 + q4 / QU4 + q5 / QU5 + … on vähemalt 1,

    kus qx on käesoleva lisa 1. või 2. osaga hõlmatud ohtliku aine (või ohtlike ainete) x kogus

    ja QUX on käesoleva lisa 1. või 2. osa 3. veerus oleva ohtliku aine või kategooria x asjaomane piirkogus.

    Käesolevat direktiivi kohaldatakse madalama tasandi käitistele, kui järgmise tehte summa

    q1 / QL1 + q2 / QL2 + q3 / QL3 + q4 / QL4 + q5 / QL5 + … on vähemalt 1,

    kus qx on käesoleva lisa 1. või 2. osaga hõlmatud ohtliku aine (või ohtlike ainete kategooria) x kogus

    ja QLX on käesoleva lisa 1. või 2. osa 2. veerus oleva ohtliku aine või kategooria x asjaomane piirkogus.

    Kõnealust eeskirja kasutatakse selleks, et hinnata ohtu tervisele, füüsilist ohtu ja keskkonnaohtu. Seepärast tuleb seda rakendada kolm korda:

    a)

    et lisada ohtlikke aineid, mis on loetletud 2. osas ja mis on klassifitseeritud akuutse toksilisuse 1., 2. või 3. kategooriasse (sissehingamise kaudu) või STOT 1. kategooriasse, koos ohtlike ainetega, mis kuuluvad 1. osa H osasse: kanded H1 kuni H3;

    b)

    et lisada ohtlikke aineid, mis on loetletud 2. osas ja mis on klassifitseeritud plahvatusohtlikuks, tuleohtlikuks gaasiks, tuleohtlikuks aerosooliks, oksüdeerivaks gaasiks, tuleohtlikuks vedelikuks, isereageerivaks aineks või seguks, orgaaniliseks peroksiidiks, pürofoorseks vedelikuks või tahkeks aineks, oksüdeerivaks vedelikuks või tahkeks aineks, koos ohtlike ainetega, mis kuuluvad 1. osa P osasse: kanded P1 kuni P8;

    c)

    et lisada ohtlikke aineid, mis on loetletud 2. osas ja mis on klassifitseeritud ohtlikuks veekeskkonnale akuutse toksilisuse 1. kategooriasse või kroonilise toksilisuse 1. või 2. kategooriasse, koos ohtlike ainetega, mis kuuluvad 1. osa E osasse: kanded E1 ja E2.

    Käesoleva direktiivi asjakohaseid sätteid kohaldatakse, kui vastavalt punktile a, b või c saadud summa on 1 või sellest suurem.

    5.

    		 Ohtlike ainete, sealhulgas selliste jäätmete puhul, mida ei ole määrusega (EÜ) nr 1272/2008 kaetud, kuid mis on käitises või võivad olla käitises ja millel on või võib olla käitises valitsevate olude korral omadusi, mis on samaväärsed suurõnnetusi põhjustada võivate omadustega, liigitatakse need ajutiselt neile kõige sarnasema kategooria või nimetatud ohtliku ainena, mis jääb käesoleva direktiivi reguleerimisalasse.

    6.

    		 Ohtlike ainete puhul, mida võib nende omaduste põhjal klassifitseerida rohkem kui ühte kategooriasse, kasutatakse käesoleva direktiivi kohaldamisel madalaimat piirkogust. Märkuses 4 sätestatud reegli kohaldamisel tuleks kasutada antud märkuse punktides a, b ja c nimetatud kategooriate asjaomasele klassifikatsioonile vastavat madalaimat piirkogust.

    7.

    		 Ohtlikud ained, mis kuuluvad suukaudse akuutse toksilisuse 3. kategooriasse (H 301), kuuluvad ohuklassi H2 – AKUUTNE TOKSILISUS, kui ei ole klassifitseeritav ei akuutne toksilisus sissehingamise kaudu ega akuutne nahakaudne toksilisus, näiteks kui puuduvad lõplikud sissehingamise või naha kaudu avalduva toksilisuse andmed.

    8.

    		 Ohuklass „plahvatusohtlikud” hõlmab lõhkeainetooteid (vt määruse (EÜ) nr 1272/2008 I lisa punkt 2.1). Kui plahvatusohtliku aine või segu kogus tootes on teada, arvestatakse käesoleva direktiivi kohaldamisel osutatud kogust. Kui plahvatusohtliku aine või segu kogus tootes on teadmata, käsitatakse käesoleva direktiivi kohaldamisel kogu toodet lõhkeainena.

    9.

    		 Ainete ja segude plahvatusohtlikkuse katsetamine on vajalik ainult siis, kui ÜRO ohtlike kaupade veo soovituste katsete ja kriteeriumide käsiraamatu (2) (edaspidi „ÜRO katsete ja kriteeriumide käsiraamat”) 6. liite 3. osa kohase sõelumismenetlusega on leitud, et aine või segu võib olla plahvatusohtlik.

    10.

    		 Kui punkti 1.4 kohaseid plahvatusohtlikke aineid vabastatakse pakendist või pakitakse ümber, klassifitseeritakse need kande P1a alla, kui ei ole näidatud, et oht vastab määruse (EÜ) nr 1272/2008 kohaselt ikkagi veel punktile 1.4.

    11.1.

    		 Tuleohtlikke aerosoole klassifitseeritakse vastavalt nõukogu 20. mai 1975. aasta direktiivile 75/324/EMÜ (aerosoole käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) (3) (aerosoolide direktiiv). Direktiivi 75/324/EMÜ kohased eriti tuleohtlikud ja tuleohtlikud aerosoolid vastavad määruse (EÜ) nr 1272/2008 tuleohtlike aerosoolide 1. ja 2. kategooriale.

    11.2.

    		 Kõnealuse kande kasutamiseks peab olema dokumenteeritud, et aerosoolimahutis ei ole 1. ega 2. kategooria tuleohtlikku gaasi ega 1. kategooria tuleohtlikku vedelikku.

    12.

    		 Vastavalt määruse (EÜ) nr 1272/2008 I lisa punktile 2.6.4.5 tuleb vedelikud leektäpiga üle 35 °C klassifitseerida 3. kategooriasse, kui ÜRO katsete ja kriteeriumide käsiraamatu III osa punktis 32 kirjeldatud põlemisvõime ülalhoidmise katse L.2 tulemused on negatiivsed. See ei kehti aga kõrgendatud rõhu ja temperatuuri puhul ja seepärast on sellised vedelikud käesolevas kategoorias.

    13.

    		 Ammooniumnitraat (5 000 / 10 000): väetised, mis on võimelised oma lagunemist toetavaks lagunemiseks

    Öeldu kehtib ammooniumnitraadipõhiste kompleks- ja täisväetiste kohta (kompleks- ja täisväetised sisaldavad ammooniumnitraati koos fosfaadi ja/või potasega), mis vastavalt ÜRO künakatsele (vt ÜRO katsete ja kriteeriumide käsiraamatu III osa alapunkt 38.2) võivad hakata oma lagunemist toetavalt lagunema ja milles ammooniumnitraadis oleva lämmastiku protsent on

    —

    15,75 (4) ja 24,5 (5) massiprotsendi vahemikus ja mis ei sisalda põlevaid/orgaanilisi aineid kokku üle 0,4 % või mis vastavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2003/2003 (väetiste kohta) (6) III-2 lisa nõuetele;

    —

    kuni 15,75 massiprotsenti ja põlevate ainete kogus ei ole piiratud.

    14.

    		 Ammooniumnitraat (1 250 / 5 000): väetisele sobiva puhtusastmega

    Kohaldatakse ammooniumnitraadipõhiste lihtväetiste ning kompleks- ja täisväetiste suhtes, mis vastavad määruse (EÜ) nr 2003/2003 III-2 lisa nõuetele ja mille ammooniumnitraadipõhise lämmastiku sisaldus on

    —

    üle 24,5 massiprotsendi, välja arvatud ammooniumnitraadipõhise lihtväetise segud dolomiidi, lubjakivi ja/või kaltsiumkarbonaadiga, mille puhtusaste on vähemalt 90 %;

    —

    üle 15,75 massiprotsendi ammooniumnitraadi ja ammooniumsulfaadi segude puhul;

    —

    üle 28 massiprotsendi (7), kui kõne all on ammooniumnitraadipõhise lihtväetise segu dolomiidi, lubjakivi ja/või kaltsiumkarbonaadiga, mille puhtusaste on vähemalt 90 %.

    15.

    		 Ammooniumnitraat (350 / 2 500): tehnilise puhtusastmega

    See kehtib ammooniumnitraadi ja ammooniumnitraadi segude suhtes, milles ammooniumnitraadipõhise lämmastiku sisaldus on

    —

    24,5–28 massiprotsenti ja mis sisaldab kuni 0,4 % põlevaid aineid;

    —

    üle 28 massiprotsendi ja mis sisaldab kuni 0,2 % põlevaid aineid.

    Samuti kehtib see ammooniumnitraadi vesilahuste suhtes, mille ammooniumnitraadisisaldus on üle 80 massiprotsendi.

    16.

    		 Ammooniumnitraat (10/50): nõuetele mitte vastavad materjalid ja väetised, mis ei läbi detonatsioonitesti

    See kehtib järgmistel juhtudel:

    —

    tootmisprotsessist kõrvaldatud materjal, ammooniumnitraat ja ammooniumnitraadi segud, ammooniumnitraadipõhised lihtväetised ning märkustes 14 ja 15 osutatud ammooniumnitraadipõhised kompleks- ja täisväetised, mis lõppkasutaja tagastab või on tagastanud tootjale, saatnud ajutiseks ladustamiseks või ümbertöötamiskäitisele ümbertöötamiseks, ringlussevõtuks või ohutu kasutamise jaoks ümbertöötamiseks, kuna need ei vasta enam märkuste 14 ja 15 nõuetele;

    —

    käesoleva lisa märkuse 13 esimeses taandes ja märkuses 14 osutatud väetiste suhtes, mis ei vasta enam määruse (EÜ) nr 2003/2003 III-2 lisa nõuetele.

    17.   Kaaliumnitraat (5 000 / 10 000)

    See kehtib selliste granuleeritud/mikrogranuleeritud kaaliumnitraadipõhiste liitväetiste kohta, mille omadused on sama ohtlikud kui puhtal kaaliumnitraadil.

    18.   Kaaliumnitraat (1 250 / 5 000)

    See kehtib selliste kristallitud kaaliumnitraadipõhiste liitväetiste kohta, mille omadused on sama ohtlikud kui puhtal kaaliumnitraadil.

    19.   Vääristatud biogaas

    Käesoleva direktiivi rakendamiseks võib vääristatud biogaasi klassifitseerida I lisa 2. osa kandesse 18, kui seda on töödeldud kooskõlas puhastatud ja vääristatud biogaasi puhul kohaldatavate standarditega, millega tagatakse maagaasile vastav kvaliteet, kaasa arvatud metaanisisaldus, ning kui selle hapnikusisaldus ei ületa 1 %.

    20.   Polüklorodibensofuraanid ja polüklorodibensodioksiinid

    Polüklorodibensofuraanide ja polüklorodibensodioksiinide koguste arvutamiseks kasutatakse järgmisi tegureid.

    Maailma Terviseorganisatsiooni TEFid (2005)

    2,3,7,8-TCDD

    1

    2,3,7,8-TCDF

    0,1

    1,2,3,7,8-PeCDD

    1

    2,3,4,7,8-PeCDF

    0,3

     

     

    1,2,3,7,8-PeCDF

    0,03

     

     

     

     

    1,2,3,4,7,8-HxCDD

    0,1

     

     

    1,2,3,6,7,8-HxCDD

    0,1

    1,2,3,4,7,8-HxCDF

    0,1

    1,2,3,7,8,9-HxCDD

    0,1

    1,2,3,7,8,9-HxCDF

    0,1

     

     

    1,2,3,6,7,8-HxCDF

    0,1

    1,2,3,4,6,7,8-HpCDD

    0,01

    2,3,4,6,7,8-HxCDF

    0,1

     

     

     

     

    OCDD

    0,0003

    1,2,3,4,6,7,8-HpCDF

    0,01

     

     

    1,2,3,4,7,8,9-HpCDF

    0,01

     

     

     

     

     

     

    OCDF

    0,0003

    (T = tetra, P = penta, Hx = heksa, Hp = hepta ja O = okta)

    Viide: Van den Berg et al., „The 2005 World Health Organization Re-evaluation of Human and Mammalian Toxic Equivalency Factors for Dioxins and Dioxin-like Compounds” (Dioksiinide ja dioksiinilaadsete ühendite toksilisust inimesele ja imetajatele iseloomustavate toksilisuse ekvivalentfaktorite ümberhindamine Maailma Terviseorganisatsiooni poolt 2005. aastal).

    21.

    		 Kui nimetatud ohtlik aine kuulub ka tuleohtlike vedelike ohukategooriasse P5a või P5b, siis kasutatakse käesoleva direktiivi kohaldamisel madalaimat piirkogust.

    (1)  CASi number on näidatud üksnes viitena.

    (*1)  Tingimusel et segu ei liigitata naatriumhüpokloriti puudumisel ohtlikuks veekeskkonnale akuutse toksilisuse 1. kategooriasse [H400].

    (2)  Rohkem juhiseid katsetustest loobumise kohta on esitatud meetodi A.14 kirjelduses, vt komisjoni 30. mai 2008. aasta määrust (EÜ) nr 440/2008, millega kehtestatakse katsemeetodid vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) (ELT L 142, 31.5.2008, lk 1).

    (3)  EÜT L 147, 9.6.1975, lk 40.

    (4)  15,75 massiprotsenti ammooniumnitraadipõhist lämmastikku vastab 45 protsendile ammooniumnitraadile.

    (5)  24,5 massiprotsenti ammooniumnitraadipõhist lämmastikku vastab 70 protsendile ammooniumnitraadile.

    (6)  ELT L 304, 21.11.2003, lk 1.

    (7)  28 massiprotsenti ammooniumnitraadipõhist lämmastikku vastab 80 protsendile ammooniumnitraadile.

    II LISA

    Minimaalsed andmed ja teave, mis tuleb esitada artiklis 10 osutatud ohutusaruandes

    1.

    		 Suurõnnetuse vältimise seisukohast vajalik teave käitise juhtimissüsteemi ja korralduse kohta

    Kõnealune teave sisaldab III lisas osutatud üksikasju.

    2.

    		 Käitise ümbruse kirjeldus:

    a)

    käitise territooriumi ja ümbruse, sealhulgas geograafilise asukoha, meteoroloogiliste, geoloogiliste, hüdroloogiliste tingimuste ja vajaduse korral ka ajaloo kirjeldus;

    b)

    käitise seadmed ja muu tegevus, mis võib tekitada suurõnnetuse ohtu;

    c)

    olemasoleva teabe põhjal naabruses asuvad asutused, muud käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja jäävad territooriumid, alad ja muutused, mis võivad olla suurõnnetuse allikaks või suurendada suurõnnetuse ohtu, raskendada selle tagajärgi ja põhjustada doominoefekti;

    d)

    selliste alade kirjeldus, kus võib aset leida suurõnnetus.

    3.

    		 Käitise kirjeldus:

    a)

    ohutuse, suurõnnetuse ohu peamiste allikate ja sellist suurõnnetust põhjustavate tingimuste seisukohast tähtsate käitise peamiste tegevusalade ja osade ning toodete kirjeldus koos kavandatud ennetusmeetmete kirjeldusega;

    b)

    tööprotsesside, eriti käitamismeetodite kirjeldus; vajaduse korral võttes arvesse olemasolevat teavet parimate tavade kohta;

    c)

    ohtlike ainete kirjeldus:

    i)

    ohtlike ainete ülevaade, kaasa arvatud:

    —

    ohtlike ainete tunnusandmed: keemiline nimetus, CASi number, nimetus Rahvusvahelise Puhta Keemia ja Rakenduskeemia Liidu nomenklatuuris,

    —

    käitises olevate või olla võivate ohtlike ainete maksimumkogus;

    ii)

    ohtliku kemikaali füüsikalised, keemilised, toksikoloogilised omadused ning inimese tervishoiu ja keskkonnaga seotud ohud, nii vahetu kui ka hiljem avalduva toimega;

    iii)

    aine füüsikaline ja keemiline käitumine tavatingimustel kasutamise ja võimaliku õnnetuse korral.

    4.

    		 Võimalike õnnetuste ohu tuvastamine ja analüüsimine ning õnnetuste vältimise meetodid:

    a)

    suurõnnetuse võimaliku stsenaariumi üksikasjalik kirjeldus ja selle tõenäosus või tingimused, mille juures suurõnnetus on võimalik, samuti ülevaade sündmustest, mis võivad olla olulised stsenaariumi käivitumisel ettevõttesisestel või -välistel põhjustel, kusjuures näidatakse konkreetselt

    i)

    töökorraldusega seotud põhjused;

    ii)

    välised põhjused, näiteks niisugused, mis on seotud doominoefektiga või naabruses asuvate muude käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja jäävate territooriumide, alade ja võimalike muutustega, mis võivad olla suurõnnetuse allikaks, suurendada suurõnnetuse ohtu ja raskendada selle tagajärgi;

    iii)

    looduslikud põhjused, näiteks maavärinad või üleujutused;

    b)

    kindlakstehtud võimaliku suurõnnetuse ulatuse ja tagajärgede raskuse hindamine, sealhulgas kaardid, pildid või vajaduse korral samaväärne kirjeldus, kus näidatakse piirkonnad, mida selline käitise põhjustatud õnnetus võib mõjutada;

    c)

    ülevaade varasematest õnnetustest ja vahejuhtumitest samade ainete ja kasutatavate protsessidega, nendest saadud õppetundide analüüs ja selgesõnalised viited konkreetsetele meetmetele, mis on võetud selliste õnnetuste ärahoidmiseks;

    d)

    käitise ohutuse tagamiseks kasutatud tehniliste parameetrite ja seadmete kirjeldus.

    5.

    		 Kaitse- ja sekkumismeetmed suurõnnetuse tagajärgede piiramiseks:

    a)

    käitisesse paigaldatud selliste seadmete kirjeldus, millega piiratakse suurõnnetuse mõju inimese tervisele ja keskkonnale, sealhulgas näiteks anduri- ja kaitsesüsteemid, tehnilised seadised võimalike juhuslike lekete piiramiseks (sealhulgas sprinklersüsteem, aurutõkkeekraanid, hädaolukorra jaoks ette nähtud kogumisnõud või -anumad, kaitseklapid; inertimissüsteemid; tulekustutusvee laialivoolamise piiramine);

    b)

    häire andmise ja sekkumise korraldus;

    c)

    mobiliseeritavate sise- ja välisressursside kirjeldus;

    d)

    suurõnnetuse mõju vähendamiseks oluliste tehniliste ja mittetehniliste meetmete kirjeldus.

    III LISA

    Suurõnnetuste vältimise seisukohast tähtis artikli 8 lõikes 5 ja artiklis 10 osutatud teave käitise ohutuse juhtimise süsteemi ja korralduse kohta

    Käitaja ohutuse juhtimise süsteemi rakendamisel võetakse arvesse järgmisi elemente:

    a)

    ohutuse juhtimise süsteem peab vastama võimaliku ohu suurusele, ettevõtte tootmistegevusele ja organisatsiooni keerukusele ning tugineb ohtude hinnangule. Ohutuse juhtimise süsteem peaks sisaldama seda osa üldisest juhtimissüsteemist, mis hõlmab suurõnnetuse vältimise põhimõtete määratlemise ja rakendamisega seotud organisatsioonilist struktuuri, vastutusalade jaotust, tavasid, korda, protsesse ja vahendeid;

    b)

    ohutuse juhtimise süsteemis käsitletakse järgmisi küsimusi:

    i)

    korraldus ja töötajad – kõigil korraldustasemetel suurõnnetuse ohu juhtimisega seotud töötajate ülesanded ja kohustused ning meetmed, mille sihiks on suurendada pideva täiustamise vajaduse mõistmist. Selliste töötajate koolitusvajaduste kindlakstegemine ja vastava koolituse pakkumine. Ohutuse seisukohast oluliste töötajate ja käitises töötavate allhankijate kaasamine;

    ii)

    tõsiste ohtude kindlakstegemine ja hindamine – tava- ja erandkäitamisest, sealhulgas vajaduse korral allhankijate tegevusest tulenevate tõsiste ohtude süstemaatilise kindlakstegemise korra vastuvõtmine ja rakendamine ning selliste ohtude tõenäosuse ja raskusastme hindamine;

    iii)

    töökorralduslikud meetmed – käitist, selle tööd, seadmeid, häireolukorras toimimist ja ajutist seiskamist käsitleva korra ja juhendite vastuvõtmine ning rakendamine; parimaid seire- ja kontrollitavasid käsitleva teabe arvessevõtmine, et vähendada süsteemi rikke ohtu; käitisesse paigaldatud seadmete vananemise ja korrosiooniga seotud ohtude juhtimine ja kontrollimine; käitise seadmete loetelu, seadmete seisundi seire ja kontrollimise strateegia ja metoodika; sobivad järelmeetmed ja vajalikud vastumeetmed;

    iv)

    muudatuste juhtimine – uute käitiste, protsesside või hoidlate planeerimise või nende muutmise kavandamise menetluste vastuvõtmine ja rakendamine;

    v)

    plaanide koostamine hädaolukordadeks – menetluste vastuvõtmine ja rakendamine tõenäoliste õnnetusjuhtumite kindlakstegemiseks süstemaatilise analüüsiga ja hädaolukorras toimimise plaanide ettevalmistamine, katsetamine ja läbivaatamine sellistele õnnetustele reageerimiseks ja asjaomastele töötajatele erikoolituse andmiseks. Selline koolitamine hõlmab kõiki käitises töötavaid isikuid, sealhulgas asjakohaseid allhankijaid;

    vi)

    tegevuse jälgimine – menetluste vastuvõtmine ja rakendamine käitaja suurõnnetuse vältimise põhimõtete ja ohutuse juhtimise süsteemiga kehtestatud eesmärkide täitmise pidevaks hindamiseks ning uurimise ja parandusmeetmete võtmise mehhanismid juhuks, kui neid eesmärke ei järgita. Menetlused hõlmavad käitaja süsteemi suurõnnetusest või ohtlikest olukordadest teatamiseks, eriti kui kaitsemeetmetes on olnud puudujääke, ning nende uurimiseks ja saadud õppetundide põhjal järelmeetmete võtmiseks. Menetlused võiksid hõlmata ka tulemuslikkuse näitajaid, nagu ohutusalase tulemuslikkuse näitajad ja/või muud asjakohased näitajad;

    vii)

    auditeerimine ja läbivaatamine – suurõnnetuse vältimise põhimõtete ning ohutuse juhtimise süsteemi tulemuslikkuse ja sobivuse korrapärase süstemaatilise hindamise menetluste vastuvõtmine ja rakendamine; põhimõtete ja ohutuse juhtimise süsteemi toimimise dokumenteeritud läbivaatamine ja ajakohastamine juhtkonna poolt, sealhulgas auditi ja läbivaatamisega kindlaks tehtud vajalike muudatuste kavandamine ja kasutusse võtmine.

    IV LISA

    Andmed ja teave, mis peavad sisalduma artiklis 12 osutatud hädaolukorras toimimise plaanis

    1.

    		 Käitisesisesed hädaolukorras toimimise plaanid:

    a)

    hädaolukorras toimimise korra käivitamiseks volitatud isikute ja käitise territooriumil tagajärgede leevendamise eest vastutava ja seda tegevust koordineeriva isiku nimi või ametikoht;

    b)

    sellise isiku nimi või ametikoht, kelle ülesanne on pidada sidet asutusega, kes vastutab käitisevälise hädaolukorras toimimise plaani eest;

    c)

    suurõnnetuse tekkimise seisukohast oluliste ettenähtavate tingimuste või sündmuste puhul nende kontrolli alla saamiseks võetavate meetmete, samuti nende tagajärgede piiramise meetmete kirjeldus, sealhulgas ohutusseadmete ja olemasolevate vahendite kirjeldus;

    d)

    käitise territooriumil inimesi ähvardavate ohtude piiramise kord, sealhulgas hoiatuste andmise viis ja meetmed, mida inimesed peavad võtma pärast hoiatuse saamist;

    e)

    meetodid, kuidas õnnetuse eest varakult hoiatatakse käitisevälise hädaolukorras toimimise plaani käivitamise eest vastutavat asutust, teave, mida esialgne hoiatus peaks sisaldama, ja edaspidi saadava üksikasjalikuma teabe edastamise kord;

    f)

    vajaduse korral personali koolitamise kord vastavalt ülesannetele, mida ta peab täitma, ja selle korra kooskõlastamine väljaspool käitist paiknevate hädaabiteenistustega;

    g)

    väljaspool käitise territooriumi võetavate tagajärgede leevendamise meetmete toetamise kord.

    2.

    		 Käitisevälised hädaolukorras toimimise plaanid:

    a)

    hädaolukorras toimimise korra käivitamiseks volitatud isikute ja väljaspool käitise territooriumi võetava meetme juhtimise eest vastutavate ja seda koordineerivate isikute nimi või ametikoht;

    b)

    õnnetusjuhtumite eest varase hoiatamise kord ning häire andmise ja abi kutsumise kord;

    c)

    käitisevälise hädaolukorras toimimise plaani rakendamiseks vajalike vahendite koordineerimise kord;

    d)

    käitise territooriumil võetava tagajärgede leevendamise meetme toetamise kord;

    e)

    väljaspool käitist võetavad leevendusmeetmed, sealhulgas reageerimine ohutusaruandes esitatud suurõnnetuse, ka keskkonda kahjustavate suurõnnetuse stsenaariumide korral ning võimaliku doominoefekti arvessevõtmine;

    f)

    õnnetust käsitleva konkreetse teabe artikli 9 kohane üldsusele ja kõigile naaberkäitistele või käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja jäävatele territooriumidele edastamise ja üldsuse õigest käitumisest teavitamise kord;

    g)

    suurõnnetuse võimaliku piiriülese mõju korral teiste liikmesriikide hädaabiteenistuste teavitamise kord.

    V LISA

    Üldsusele artikli 14 lõike 1 ja artikli 14 lõike 2 punkti a kohaselt edastatav teave

    1.   OSA

    Kõigi käesoleva direktiiviga hõlmatud asutuste puhul:

    1.

    käitaja nimi või ärinimi ja asjaomase käitise täielik aadress;

    2.

    kinnitus, et käitise suhtes kohaldatakse käesoleva direktiivi rakendamiseks võetud õigusnorme ja et pädevale asutusele on esitatud artikli 7 lõikes 1 osutatud teatis või artikli 10 lõikes 1 osutatud ohutusaruanne;

    3.

    käitise tegevusala(de) kergesti arusaadav selgitus;

    4.

    käitises olevate ja suurõnnetuse ohtu tekitada võivate asjaomaste ohtlike ainete tavanimetused ja I lisa 1. osaga hõlmatud ohtlike ainete puhul üldnimetused ja üldised ohuklassifikatsioonid koos peamiste ohtlike omaduste kergesti arusaadava kirjeldusega;

    5.

    üldteave selle kohta, kuidas asjaomast üldsust vajaduse korral hoiatatakse; piisav teave suurõnnetuse korral asjakohase käitumise kohta või viide selle kohta, kust niisugust teavet elektroonilisel teel leida;

    6.

    viimase kohapealse kontrollimise kuupäev vastavalt artikli 20 lõikele 4 või viide sellele, kust vastavat teavet elektroonilisel teel leida; taotluse alusel teave selle kohta, kust leida üksikasjalikumat teavet viimase inspekteerimise ja sellega seotud inspekteerimiskava kohta vastavalt artiklis 22 sätestatud nõuetele;

    7.

    üksikasjad selle kohta, kust saab täiendavat teavet, võttes arvesse artiklis 22 sätestatud nõudeid.

    2.   OSA

    Kõrgema tasandi käitiste puhul lisaks käesoleva lisa 1. osas osutatud teabele:

    1.

    üldine teave suurõnnetuse ohtude iseloomu kohta, kaasa arvatud nende võimalik mõju inimese tervisele ja keskkonnale ja kokkuvõtlik faktiteave peamiste suurõnnetuse stsenaariumide ning nende korral võetavate kontrollimeetmete kohta;

    2.

    kinnitus selle kohta, et käitaja peab oma territooriumil võtma piisavad meetmed eelkõige koostöös hädaabiteenistustega, et suurõnnetustega toime tulla ja minimeerida nende mõju;

    3.

    vajalik teave käitisevälise hädaolukorras toimimise plaani kohta, mille alusel leevendatakse õnnetuse võimalikke tagajärgi väljaspool käitise territooriumi. Selles peaks sisalduma nõuanne järgida õnnetuse ajal kõiki hädaabiteenistuste juhtnööre ja korraldusi;

    4.

    vajaduse korral märkida ära, kas käitis asub muu liikmesriigi territooriumi läheduses ja kas on võimalik piiriülese mõjuga suurõnnetus, mille puhul kohaldatakse ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni tööstusõnnetuste piiriülese mõju konventsiooni.

    VI LISA

    Artikli 18 lõikes 1 sätestatud kriteeriumid, mille kohaselt suurõnnetusest tuleb teatada komisjonile

    I.   Komisjonile tuleb teatada kõigist lõikega 1 hõlmatud suurõnnetustest ja suurõnnetustest, millel on vähemalt üks lõikes 2, 3, 4 või 5 osutatud tagajärg.

    1.   Asjaomased ohtlikud ained

    Tulekahju või plahvatus või juhuslik leke, mis hõlmab sellist ohtlike ainete kogust, mis moodustab vähemalt 5 % I lisa 1. või 2. osas 3. veerus sätestatud piirkogusest.

    2.   Inimestele ja kinnisvarale tekitatud kahju

    a)

    Surmajuhtum;

    b)

    käitises on viga saanud ja vähemalt 24 tunniks haiglaravile saadetud kuus inimest;

    c)

    väljaspool käitist on vähemalt 24 tunniks haiglaravile saadetud üks inimene;

    d)

    õnnetuse tagajärjel on saanud kannatada ja muutunud kasutamiskõlbmatuks väljaspool käitist asuv(ad) elamu(d);

    e)

    inimeste evakueerimine või kinnipidamisruumidesse paigutamine rohkem kui kaheks tunniks (inimeste arv × tundide arv): korrutise väärtus on vähemalt 500;

    f)

    joogivee-, elektri- või gaasivarustuse või telefoniteenuste katkemine rohkem kui kaheks tunniks (inimeste arv × tundide arv): korrutise väärtus on vähemalt 1 000.

    3.   Vahetu keskkonnakahju:

    a)

    alaline või pikaajaline kahju elupaikadele maismaal:

    i)

    0,5 ha või rohkem õigusnormidega kaitstud keskkonna- või looduskaitse seisukohast olulisest elupaigast;

    ii)

    vähemalt 10 hektarit ulatuslikumast elupaigast, sealhulgas põllumajandusmaast;

    b)

    märkimisväärne või pikaajaline kahju magevee- ja merekeskkonnale:

    i)

    10 km või rohkem jõest või kanalist;

    ii)

    1 ha või rohkem järve või tiigi pindalast;

    iii)

    2 ha või rohkem delta pindalast;

    iv)

    2 ha või rohkem rannikualast või avamerest;

    c)

    märkimisväärne kahju põhjaveekihtidele:

    1 ha või rohkem.

    4.   Varaline kahju:

    a)

    kahju käitise varale vähemalt 2 000 000 eurot;

    b)

    kahju väljaspool käitist asuvale varale vähemalt 500 000 eurot.

    5.   Piiriülene kahju

    Kõik ohtlike ainetega seotud suurõnnetused, mille tagajärjed ilmnevad väljaspool asjaomase liikmesriigi territooriumi.

    II.   Komisjonile tuleks teatada õnnetustest või ohtlikest olukordadest, mida liikmesriigid peavad erilist tehnilist huvi pakkuvateks suurõnnetuste vältimisel ja nende tagajärgede piiramisel ning mis ei vasta eespool sätestatud kriteeriumidele.

    VII LISA

    VASTAVUSTABEL

    Direktiiv 96/82/EÜ

    Käesolev direktiiv

    Artikkel 1

    Artikkel 1

    Artikli 2 lõike 1 esimene lõik

    Artikli 2 lõige 1 ja artikli 3 lõiked 2 ja 3

    Artikli 2 lõike 1 teine lõik

    Artikli 3 punkt 12

    Artikli 2 lõige 2

    —

    Artikli 3 punkt 1

    Artikli 3 punkt 1

    Artikli 3 punkt 2

    Artikli 3 punkt 8

    Artikli 3 punkt 3

    Artikli 3 punkt 9

    Artikli 3 punkt 4

    Artikli 3 punkt 10

    Artikli 3 punkt 5

    Artikli 3 punkt 13

    Artikli 3 punkt 6

    Artikli 3 punkt 14

    Artikli 3 punkt 7

    Artikli 3 punkt 15

    Artikli 3 punkt 8

    Artikli 3 punkt 16

    —

    Artikli 3 punktid 2–7, 11 ja 12 ning 17–19

    Artikkel 4

    Artikli 2 lõike 2 esimese lõigu punktid a–f ja punkt h

    —

    Artikli 2 lõike 2 esimese lõigu punkt g ja artikli 2 lõike 2 teine lõik

    —

    Artikkel 4

    Artikkel 5

    Artikkel 5

    Artikli 6 lõige 1

    Artikli 7 lõige 2

    Artikli 6 lõike 2 punktid a–g

    Artikli 7 lõike 1 punktid a–g

    Artikli 6 lõige 3

    Artikli 7 lõige 3

    Artikli 6 lõige 4

    Artikli 7 lõike 4 punktid a–c

    —

    Artikli 7 lõike 4 punkt d

    Artikli 7 lõige 1

    Artikli 8 lõige 1

    —

    Artikli 8 lõike 2 punktid a ja b

    Artikli 7 lõige 1a

    Artikli 8 lõike 2 punkt a

    Artikli 7 lõige 2

    Artikli 8 lõige 5

    Artikli 7 lõige 3

    —

    —

    Artikli 8 lõige 3

    —

    Artikli 8 lõige 4

    —

    Artikli 8 lõige 5

    Artikli 8 lõiked 1 ja 2

    Artikli 9 lõiked 1 ja 2

    —

    Artikli 9 lõige 2

    Artikli 9 lõige 1

    Artikli 10 lõige 1

    Artikli 9 lõike 2 esimene lõik

    Artikli 10 lõige 2

    Artikli 9 lõike 2 teine lõik

    —

    Artikli 9 lõige 3

    Artikli 10 lõige 3

    Artikli 9 lõige 4

    Artikli 10 lõige 6

    Artikli 9 lõige 5

    Artikli 10 lõige 5

    Artikli 9 lõige 6

    —

    —

    Artikli 10 lõige 4

    Artikkel 10

    Artikkel 11

    Artikli 11 lõike 1 punktid a ja b

    Artikli 12 lõike 1 punktid a ja b ja artikli 12 lõige 2

    Artikli 11 lõike 1 punkt c

    Artikli 12 lõike 1 punkt c

    Artikli 11 lõige 2

    Artikli 12 lõige 3

    Artikli 11 lõige 3

    Artikli 12 lõiked 4 ja 5

    Artikli 11 lõige 4

    Artikli 12 lõike 6 esimene lõik

    Artikli 11 lõige 4a

    Artikli 12 lõike 6 teine lõik

    Artikli 11 lõige 5

    Artikli 12 lõige 7

    Artikli 11 lõige 6

    Artikli 12 lõige 8

    Artikli 12 lõike 1 esimene lõik

    Artikli 13 lõige 1

    Artikli 12 lõike 1 teine lõik

    Artikli 13 lõige 2

    Artikli 12 lõige 1a

    —

    Artikli 12 lõige 2

    Artikli 13 lõige 3

    —

    Artikli 13 lõige 4

    Artikli 13 lõike 1 esimene lõik

    Artikli 14 lõike 2 esimese lõigu punkt a ja artikli 14 lõike 2 teise lõigu teine lause

    Artikli 13 lõike 1 teise lõigu esimene ja kolmas lause

    Artikli 14 lõike 2 teise lõigu viimane lause

    Artikli 13 lõike 1 teise lõigu teine lause

    Artikli 14 lõige 1

    Artikli 13 lõike 1 kolmas lõik

    Artikli 14 lõike 2 teise lõigu esimene lause

    —

    Artikli 14 lõike 1 teine lause

    Artikli 13 lõige 2

    Artikli 14 lõige 3

    Artikli 13 lõige 3

    Artikli 14 lõige 4

    Artikli 13 lõike 4 esimene lause

    Artikli 14 lõike 2 punkt b

    Artikli 13 lõike 4 teine ja kolmas lause

    Artikli 22 lõike 3 esimene ja teine lõik

    Artikli 13 lõige 5

    Artikli 15 lõige 1

    Artikli 13 lõige 6

    Artikli 14 lõike 2 punkt c

    —

    Artikli 15 lõiked 2–7

    Artikli 14 lõige 1

    Artikkel 16

    Artikli 14 lõige 2

    Artikkel 17

    Artikli 15 lõike 1 punktid a–d

    Artikli 18 lõike 1 punktid a–d ja artikli 18 lõike 2 esimene lõik

    Artikli 15 lõike 2 esimene lõik

    Artikli 18 lõike 1 punkt e ja artikli 18 lõige 3

    Artikli 15 lõike 2 teine lõik

    Artikli 18 lõike 2 teine lõik

    Artikli 15 lõige 3

    Artikli 18 lõige 4

    Artikkel 16

    Artikli 6 lõige 1

    —

    Artikli 6 lõiked 2 ja 3

    Artikkel 17

    Artikkel 19

    Artikli 18 lõige 1

    Artikli 20 lõiked 1 ja 2

    Artikli 18 lõike 2 punkt a

    Artikli 20 lõige 4

    Artikli 18 lõike 2 punktid b ja c

    Artikli 20 lõige 7

    Artikli 18 lõige 3

    Artikli 20 lõige 11

    —

    Artikli 20 lõiked 3, 5, 6, 8, 9 ja 10

    Artikli 19 lõige 1

    Artikli 21 lõige 1

    Artikli 19 lõike 1a esimene lõik

    Artikli 21 lõike 3 esimene lõik

    Artikli 19 lõike 1a teine lõik

    Artikli 21 lõike 3 teine lõik

    Artikli 19 lõike 2 esimene lõik

    Artikli 21 lõige 4

    Artikli 19 lõike 2 teine lõik

    Artikli 21 lõige 6

    Artikli 19 lõige 3

    Artikli 21 lõige 7

    —

    Artikli 21 lõige 5

    Artikli 19 lõige 4

    Artikli 21 lõige 2

    Artikli 20 lõike 1 esimene lõik

    Artikli 22 lõige 1

    Artikli 20 lõike 1 teine lõik

    Artikli 22 lõige 2

    Artikli 20 lõige 2

    —

    —

    Artikkel 23

    —

    Artikkel 24

    Artikli 21 lõige 1

    Artikkel 25

    Artikli 21 lõige 2

    Artikli 21 lõige 5

    Artikkel 22

    Artikkel 27

    Artikkel 23

    Artikkel 32

    Artikkel 24

    Artikkel 31

    Artikkel 25

    Artikkel 33

    Artikkel 26

    Artikkel 34

    —

    Artikkel 26 ja artiklid 28–30

    —

    I lisa sissejuhatavad lõigud

    I lisa sissejuhatuse punktid 1–5

    I lisa märkused 1–3

    I lisa sissejuhatuse punktid 6–7

    —

    I lisa 1. osa

    I lisa 2. osa

    I lisa 1. osa märkused 1–6

    I lisa märkused 13–18

    I lisa 1. osa märkus 7

    I lisa märkus 20

    —

    I lisa märkus 7

    I lisa 2. osa

    I lisa 1. osa

    I lisa 2. osa märkus 1

    I lisa märkused 1, 5 ja 6

    I lisa 2. osa märkus 2

    I lisa märkused 8–10

    I lisa 2. osa märkus 3

    I lisa märkused 11.1, 11.2 ja 12

    I lisa 2. osa märkus 4

    I lisa märkus 4

    II lisa I–III osa

    II lisa punktid 1–3

    II lisa IV osa punkt A

    II lisa punkti 4 alapunkt a

    —

    II lisa punkti 4 alapunkti a taanded i–iii

    II lisa IV osa punkt B

    II lisa punkti 4 alapunkt b

    —

    II lisa punkti 4 alapunkt c

    II lisa IV osa punkt C

    II lisa punkti 4 alapunkt d

    II lisa V osa punktid A–C

    II lisa punkti 5 alapunktid a–c

    II lisa V osa punkt D

    —

    —

    II lisa punkti 5 alapunkt d

    III lisa sissejuhatav lõik ning punktid a ja b

    III lisa sissejuhatav lõik ja punkt a

    Artikli 8 lõiked 1 ja 5

    III lisa punkti c taanded i–iv

    III lisa punkti b taanded i–iv

    III lisa punkti c taanded v–vii

    III lisa punkti b taanded v–vii

    IV lisa

    IV lisa

    V lisa punkt 1

    V lisa 1. osa punkt 1

    V lisa punkt 2

    —

    V lisa punktid 3–5

    V lisa 1. osa punktid 2–4

    V lisa punkt 6

    V lisa 2. osa punkt 1

    V lisa punktid 7 ja 8

    V lisa 1. osa punkt 5

    —

    V lisa 1. osa punkt 6

    V lisa punktid 9 ja 10

    V lisa 2. osa punktid 2 ja 3

    V lisa punkt 11

    V lisa 1. osa punkt 7

    —

    V lisa 2. osa punkt 4

    VI lisa I osa

    VI lisa I osa

    VI lisa II osa

    VI lisa II osa

    —

    VII lisa
    Top