4.7.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 177/6

(1)

Ühendus on seadnud eesmärgiks vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala säilitamise ja arendamise. Sellise ala järkjärguliseks loomiseks tuleb ühendusel piiriülese toimega tsiviilasjade osas tehtava õigusalase koostöö raames võtta vajalikke meetmeid sel määral, mil see on vajalik siseturu nõuetekohaseks toimimiseks.

(2)

Asutamislepingu artikli 65 punkti b kohaselt hõlmavad need meetmed selliseid meetmeid, mis edendavad liikmesriikides kohaldatavate rahvusvahelise eraõiguse normide ja kohtualluvuse eeskirjade kokkusobivust.

(3)

Euroopa Ülemkogu 15. ja 16. oktoobri 1999. aasta Tampere kohtumisel kinnitati kohtuotsuste ja õigusasutuste muude otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtet kui tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö nurgakivi ning kutsuti nõukogu ja komisjoni võtma vastu meetmete programmi nimetatud põhimõtte rakendamiseks.

(4)

Nõukogu võttis 30. novembril 2000. aastal vastu komisjoni ja nõukogu ühisprogrammi, mis käsitleb meetmeid tsiviil- ja kaubandusasjades tehtud otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamiseks (3). Programmis määratletakse rahvusvahelise eraõiguse normide harmoneerimisega seotud meetmed kui meetmed, mis hõlbustavad kohtuotsuste vastastikust tunnustamist.

(5)

Euroopa Ülemkogu poolt 5. novembril 2004 vastu võetud Haagi programmis (4) kutsuti lepinguliste võlasuhetega seotud rahvusvahelise eraõiguse normide („Rooma I”) osas aktiivselt tööd jätkama.

(6)

Selleks et muuta kohtuvaidluste tulemused prognoositavaks, parandada õiguskindlust ja kohtuotsuste vaba liikumist, loob siseturu nõuetekohane toimimine vajaduse selle järele, et liikmesriikide rahvusvahelise eraõiguse normid sisaldaksid samu pidemeid kohaldatava õiguse kindlaksmääramiseks, olenemata sellest, millises riigis on kohtule hagi esitatud.

(7)

Käesoleva määruse sisuline reguleerimisala ja sätted peaksid olema kooskõlas nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (5) („Brüssel I”) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määrusega (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (6) („Rooma II”).

(8)

Perekondlikud suhted peaksid hõlmama abielu- ja hõimlussuhteid ning otse- ja külgjoones sugulust. Artikli 1 lõikes 2 osutatud abielu ja teiste perekondlike suhetega samalaadset mõju omavate suhete mõistet tuleks tõlgendada kooskõlas selle liikmesriigi õigusega, kus on kohtusse pöördutud.

(9)

Vekslitest, tšekkidest ja võlakirjadest ning muudest vabalt kaubeldavatest väärtpaberitest tulenevad võlasuhted peaksid hõlmama ka veokirju sellises ulatuses, mil veokirjast tulenevad võlasuhted tekivad selle kaubeldavusest.

(10)

Lepingueelsetest toimingutest tekkinud võlasuhteid reguleerib määruse (EÜ) nr 864/2007 artikkel 12. Need võlasuhted tuleks seetõttu käesoleva määruse reguleerimisalast välja jätta.

(11)

Lepingupoolte vabadus kohaldatavat õigust valida peaks olema lepinguliste võlasuhete asjades rahvusvahelise eraõiguse süsteemi nurgakivi.

(12)

Selle kindlaksmääramisel, kas õiguse valikut on selgelt väljendatud, tuleks muu hulgas arvesse võtta pooltevahelist kokkulepet usaldada lepingust tulenevate vaidluste lahendamise ainupädevus ühe liikmesriigi ühele või mitmele kohtule.

(13)

Käesolev määrus ei takista pooltel viitamast nendevahelises lepingus õigusele, mis ei ole riigi poolt kehtestatud, või rahvusvahelisele konventsioonile.

(14)

Kui ühendus peaks asjakohases õigusaktis vastu võtma lepinguõiguse materiaalõiguslikud normid, sealhulgas tüüptingimused, võib kõnealuse õigusaktiga ette näha, et pooled võivad valida nende normide kohaldamise.

(15)

Kui kohaldatav õigus valitakse ja kõik muud olukorda mõjutanud asjakohased asjaolud esinevad muus riigis kui riik, mille õigus kohaldamiseks valiti, ei piira õiguse valik selle teise riigi õiguse nende sätete kohaldamist, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda. Seda reeglit tuleks kohaldada sõltumata sellest, kas õiguse valikule lisati kohtu valik. Kuigi ei ole kavas teha sisulist muudatust võrreldes lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse 1980. aasta konventsiooni (7) (edaspidi „Rooma konventsioon”) artikli 3 lõikega 3, tuleks käesoleva määruse sõnastus võimalikult suures ulatuses määruse (EÜ) nr 864/2007 artikli 14 tekstiga vastavusse viia.

(16)

Et aidata kaasa käesoleva määruse üldeesmärgi saavutamisele, milleks on õiguskindluse tagamine Euroopa õigusruumis, peaksid rahvusvahelise eraõiguse normid olema suurel määral prognoositavad. Kohtutele peaks siiski jääma teatav kaalutlusõigus otsustada, milline õigus on konkreetse olukorraga kõige tihedamalt seotud.

(17)

Valiku puudumisel kohaldatava õigusega seoses tuleks „teenuste osutamise” ja „kaupade müügi” mõistet tõlgendada samal viisil kui määruse (EÜ) nr 44/2001 artiklit 5 kohaldades, niivõrd kuivõrd kaupade müük ja teenuste osutamine on selle määrusega hõlmatud. Kuigi frantsiisi- ja turustuslepingud on teenuse osutamise lepingud, kohaldatakse nende suhtes erinorme.

(18)

Valiku puudumisel kohaldatava õigusega seoses peaksid mitmepoolsed süsteemid – näiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/39/EÜ (finantsinstrumentide turgude kohta) (8) artiklis 4 osutatud reguleeritud turud ja mitmepoolsed kauplemissüsteemid – olema need, kus toimub kauplemine, olenemata sellest, kas nende puhul kasutatakse keskset poolt või mitte.

(19)

Kui kohaldatavat õigust ei ole valitud, tuleb see kindlaks määrata kooskõlas konkreetset liiki lepingu suhtes kehtestatud erinormiga. Kui lepingut ei saa liigitada ühte kindlaksmääratud liiki või kui selle elemendid kuuluvad rohkem kui ühte kindlaksmääratud liiki, peaks leping olema reguleeritud selle riigi õigusega, kus on selle poole harilik viibimiskoht, kellelt nõutakse lepingule iseloomulikku sooritust. Kui leping hõlmab õiguste ja kohustuste kogumit, mida on võimalik liigitada rohkem kui ühe kindlaksmääratud lepingu liigi alla, tuleks lepingule iseloomulik sooritus kindlaks määrata vastavalt sellele, millise liigiga on leping kõige tihedamalt seotud.

(20)

Kui leping on ilmselgelt tihedamalt seotud mõne teise riigiga kui artikli 4 lõikes 1 või 2 osutatud riigid, tuleks nn vabastusklausliga sätestada, et kohaldada tuleb selle teise riigi õigust. Sellise riigi kindlaksmääramiseks tuleks muu hulgas arvesse võtta, kas kõnealune leping on väga tihedalt seotud mõne teise lepingu või teiste lepingutega.

(21)

Valiku puudumisel, kui kohaldatavat õigust ei saa kindlaks määrata sellest lähtuvalt, et leping kuulub ühte kindlaksmääratud liiki või et lepingu puhul on tegemist selle riigi õigusega, kus on selle poole harilik viibimiskoht, kellelt nõutakse lepingule iseloomulikku sooritust, peaks leping olema reguleeritud selle riigi õigusega, millega see on kõige tihedamalt seotud. Selle riigi kindlaksmääramiseks tuleks muu hulgas arvesse võtta, kas kõnealune leping on väga tihedalt seotud mõne teise lepingu või teiste lepingutega.

(22)

Veolepingute tõlgendamise osas ei ole Rooma konventsiooni artikli 4 lõike 4 kolmandat lauset kavas sisuliselt muuta. Seetõttu tuleks tšartereid ühe reisi kohta ja muid lepinguid, mille põhieesmärk on kaubavedu, käsitada kaubaveolepinguna. Käesolevas määruses peaks mõiste „kaubasaatja” viitama isikule, kes sõlmib vedajaga veolepingu, ning mõiste „vedaja” peaks viitama lepingupoolele, kes kohustub kaupa vedama, olenemata sellest, kas ta teostab vedu ise või mitte.

(23)

Kui leping on sõlmitud nõrgema poolega, siis tuleks seda poolt kaitsta rahvusvahelise eraõiguse normidega, mis on tema huvide suhtes soodsamad kui üldnormid.

(24)

Tarbijalepingu puhul peaks rahvusvahelise eraõiguse normi alusel olema võimalik vähendada kulusid, mis on seotud tarbijalepingu vaidluste lahendamisega, sest tavaliselt on sellised vaidlused seotud väikeste summadega, ning võtma arvesse kaugmüügimeetodite arengut. Ühtsuse tagamiseks määrusega (EÜ) nr 44/2001 on ühelt poolt vajalik, et tarbijakaitse eeskirja kohaldamise eeltingimusena osutataks „suunatud tegevuse” mõistele, ning teiselt poolt, et seda mõistet tõlgendataks määruses (EÜ) nr 44/2001 ja käesolevas määruses ühtemoodi, pidades silmas, et nõukogu ja komisjoni ühisdeklaratsioonis määruse (EÜ) nr 44/2001 artikli 15 kohta on täpsustatud, et selleks, et artikli 15 lõike 1 punkti c kohaldataks, „ei piisa sellest, et ettevõte suunab oma tegevuse ühte liikmesriiki või mitme liikmesriigi hulgas ka nimetatud liikmesriiki, kus on tarbija elukoht, vaid leping peab olema sõlmitud selle tegevuse raames”. Samuti tuletatakse deklaratsioonis meelde, et „veebilehest ei piisa artikli 15 kohaldamiseks. See peab sisaldama ka teavet, milles kutsutakse üles sõlmima sidevahendi abil lepingut ning leping peab ka tegelikkuses mis tahes viisil olema sidevahendi abil sõlmitud. Sellisel puhul ei ole veebilehel kasutatud keel või vääring olulised.”.

(25)

Tarbijaid peaksid kaitsma selle riigi, kus on tarbija harilik viibimiskoht, eeskirjad, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda, tingimusel et tarbijaleping on sõlmitud tulenevalt sellest, et kutseala esindaja teostab selles riigis oma majandus- või kutsetegevust. Samasugune kaitse tuleks tagada juhul, kui kutseala esindaja ei teosta oma majandus- või kutsetegevust tarbija hariliku viibimiskoha riigis, kuid suunab oma tegevuse sellesse või koos selle riigiga veel mitmesse muusse riiki, sealhulgas ka vaadeldavasse riiki, ning leping on sõlmitud sellise tegevuse tulemusena.

(26)

Käesoleva määruse kohaldamisel peaksid kutseala esindaja poolt tarbijale osutatavad finantsteenused, näiteks investeerimisteenused ja -tegevus ning kõrvalteenused (millele on viidatud direktiivi 2004/39/EÜ I lisa punktides A ja B), samuti ühisinvesteerimisettevõtjate osakute müügi lepingud sõltumata sellest, kas nõukogu 20. detsembri 1985. aasta direktiiv 85/611/EMÜ (avatud investeerimisfonde (UCITS) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta) (9) neid hõlmab või mitte, olema reguleeritud käesoleva määruse artikliga 6. Sellest tulenevalt peaks viide siirdväärtpaberite emiteerimise või avaliku pakkumise tingimustele või ühisinvesteerimisettevõtjate osakute märkimisele või tagasiostmisele sisaldama kõiki aspekte, mis seovad emiteerijat või pakkujat tarbijaga, kuid ei tohiks sisaldada finantsteenuste osutamisega seotud aspekte.

(27)

Tarbijalepingute puhul tuleks teha mitmeid erandeid kohaldatava õiguse valiku üldnormist. Ühe sellise erandi alusel ei tuleks üldnormi kohaldada lepingute suhtes, mille esemeks on kinnisasjaõigus või õigus kasutada kinnisasja, välja arvatud lepingud, mille esemeks on kinnisasja osaajaline kasutusõigus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 1994. aasta direktiivi 94/47/EÜ (ostjate kaitse kohta, mis puudutab kinnisvara osaajalise kasutamise õiguse ostulepingute teatavaid aspekte) (10) tähenduses.

(28)

Oluline on tagada, et finantsinstrumendi kujul esinevad õigused ja kohustused ei ole reguleeritud tarbijalepingute suhtes kohaldatava üldnormiga, kuna see võib viia olukorrani, kus iga emiteeritud instrumendi suhtes kohaldatakse erinevat õigust, muutes sellega nende laadi ning takistades asendatavate instrumentidega kauplemist ja nende pakkumist. Samamoodi ei peaks selliste instrumentide emiteerimise või pakkumise korral emiteerija või pakkuja ja tarbija vahelisele võlasuhtele tingimata kohustuslikus korras kohaldama tarbija hariliku viibimiskoha riigi õigust, sest vajalik on tagada emiteerimise või pakkumise tingimuste ühtsus. Sama põhimõtet tuleks kohaldada artikli 4 lõike 1 punktiga h hõlmatud mitmepoolsete süsteemide suhtes, mille puhul tuleks tagada, et tarbija hariliku viibimiskoha riigi õigus ei mõjutaks nimetatud süsteemide raames või nende süsteemide käitajatega sõlmitud lepingute suhtes kohaldatavaid norme.

(29)

Käesoleva määruse kohaldamisel peaksid viited õigustele ja kohustustele, mis moodustavad siirdväärtpaberite emiteerimise, avalike pakkumiste või avalike ülevõtmispakkumiste tingimused, või viited ühisinvesteerimisettevõtja osakute märkimisele või tagasiostmisele sisaldama tingimusi, mis reguleerivad muu hulgas väärtpaberite või ühisinvesteerimisettevõtjate osakute eraldamist, õigusi ülemärkimise korral, loobumisõigusi ja muid samalaadseid pakkumisega seotud küsimusi, samuti artiklites 10, 11, 12 ja 13 osutatud küsimusi, tagades seega, et pakkumise kõik asjakohased lepingulised aspektid, mis seovad emiteerijat või pakkujat tarbijaga, on reguleeritud ühe õigusaktiga.

(30)

Käesolevas määruses tähendavad finantsinstrumendid ja siirdväärtpaberid direktiivis 2004/39/EÜ osutatud instrumente.

(31)

Käesolev määrus ei tohiks millegagi piirata Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 1998. aasta direktiivi 98/26/EÜ (arvelduse lõplikkuse kohta makse- ja väärtpaberiarveldussüsteemides) (11) artikli 2 punktis a süsteemina käsitatava vormilise struktuuri toimimist.

(32)

Veo- ja kindlustuslepingute iseärasuste tõttu tuleks reisijate ja kindlustusvõtjate piisav kaitse tagada eraldi sätetega. Seetõttu ei peaks artiklit 6 nende konkreetsete lepingute puhul kohaldama.

(33)

Kui kindlustusleping, millega ei kaeta suurt riski, katab enam kui üht riski, millest vähemalt üks asub liikmesriigis ja vähemalt üks asub kolmandas riigis, tuleks käesoleva määruse kindlustuslepinguid reguleerivaid erisätteid kohaldada üksnes riski(de) suhtes, mille asukoht on ühes või mitmes asjaomases liikmesriigis.

(34)

Individuaalseid töölepinguid reguleeriv norm ei tohiks piirata selle riigi õiguse üldist kehtivust omavate sätete kohaldamist, kuhu töötaja on lähetatud kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiiviga 96/71/EÜ (töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega) (12).

(35)

Töötajat ei tohiks ilma jätta kaitsest, mis talle on antud vastavalt sätetele, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda või millest saab kõrvale kalduda üksnes töötaja huvides.

(36)

Individuaalsete töölepingutega seoses tuleks teises riigis töötamist lugeda ajutiseks, kui eeldatakse, et pärast ülesannete täitmist välismaal asub töötaja taas tööle päritoluriigis. Uue töölepingu sõlmimine algse tööandjaga või temaga samasse gruppi kuuluva tööandjaga ei peaks välistama seda, et töötaja töötamist teises riigis saaks pidada ajutiseks.

(37)

Üldsuse huvidest lähtuvatel kaalutlustel võimaldatakse liikmesriikide kohtutel kohaldada erandjuhtudel avalikul korral ja üldist kehtivust omavatel sätetel põhinevaid erandeid. Mõistet „üldist kehtivust omavad sätted” tuleks eristada mõistest „sätted, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda” ning seda tuleks tõlgendada kitsamalt.

(38)

Nõudeõiguse üleminekuga seoses peaks mõiste „omavaheline suhe” selgitama, et artikli 14 lõiget 1 kohaldatakse õiguskorras samuti ülemineku omandiga seotud aspektidele senise võlausaldaja ja uue võlausaldaja vahel, kui selliseid aspekte käsitletakse lahus võlasuhetele kohaldatava õiguse kohastest aspektidest. Mõistet „omavaheline suhe” ei tuleks siiski mõista viitena mis tahes omavahelisele suhtele, mis võlausaldaja ja uue võlausaldaja vahel võib esineda. Eelkõige ei peaks see hõlmama eelnevaid küsimusi seoses nõudeõiguse lepingu alusel üleminekuga. Mõiste peaks piirduma rangelt aspektidega, mis on otseselt seotud konkreetse nõudeõiguse lepingu alusel üleminekuga.

(39)

Õiguskindluse huvides tuleks selgelt määratleda harilik viibimiskoht, eriti äriühingute ja muude juriidiliste isikute või organiseeritud ühenduste puhul. Erinevalt määrusest (EÜ) nr 44/2001, mille artikli 60 lõikes 1 on kehtestatud kolm kriteeriumit, peaks rahvusvahelise eraõiguse normi aluseks olema üks kriteerium, sest vastasel juhul ei oleks lepingupooltel võimalik prognoosida nende olukorra suhtes kohaldatavat õigust.

(40)

Vältida tuleks rahvusvahelise eraõiguse normide hajutamist mitme õigusakti vahel ning nende normide vahelisi erinevusi. Käesolev määrus ei peaks siiski välistama võimalust kehtestada konkreetseid valdkondi käsitlevates ühenduse õigusnormides lepinguliste võlasuhete suhtes rahvusvahelise eraõiguse norme.

Käesoleva määrusega ei tohiks piirata teiste siseturu nõuetekohast toimimist toetavaid sätteid sisaldavate õigusaktide kohaldamist, kui neid ei saa kohaldada koostoimes käesoleva määruse sätetega kindlaks määratud õigusega. Käesoleva määruse sätetega kindlaks määratud kohaldatava õiguse sätete kohaldamine ei tohiks piirata kaupade ja teenuste vaba liikumist, mis on reguleeritud ühenduse õigusaktidega, nagu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/31/EÜ (infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta)) (13).

(41)

Austus liikmesriikide poolt võetud rahvusvaheliste kohustuste vastu tingib selle, et käesolev määrus ei tohiks mõjutada rahvusvahelisi konventsioone, mille osaliseks käesoleva määruse vastuvõtmise ajal on üks või mitu liikmesriiki. Eeskirjade parema kättesaadavuse huvides peaks komisjon avaldama liikmesriikide saadetud teabe alusel asjakohaste konventsioonide loetelu Euroopa Liidu Teatajas.

(42)

Komisjon teeb Euroopa Parlamendile ja nõukogule ettepaneku korra ja tingimuste kohta, mille kohaselt võivad liikmesriigid erandjuhtudel ja valdkondlikes küsimustes pidada kolmandate riikidega enda nimel läbirääkimisi ja sõlmida nendega enda nimel lepinguid, mis sisaldavad sätteid lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta.

(43)

Kuna käesoleva määruse eesmärki ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning seetõttu on seda määruse ulatuse ja mõju tõttu parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus oma eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(44)

Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukohta käsitleva protokolli artikli 3 kohaselt on Iirimaa teatanud oma soovist osaleda käesoleva määruse vastuvõtmisel ja kohaldamisel.

(45)

Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukohta käsitleva protokolli artiklite 1 ja 2 kohaselt, ja ilma et see piiraks selle artikli 4 kohaldamist, ei osale Ühendkuningriik käesoleva määruse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

(46)

Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Taani seisukohta käsitleva protokolli artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva määruse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav,

a)

füüsilise isiku õigusliku seisundi ning õigus- ja teovõimega seotud küsimused, ilma et see piiraks artikli 13 kohaldamist;

b)

võlasuhted, mis tulenevad perekonnasuhetest ja suhetest, mis on kohaldatava õiguse kohaselt perekonnasuhetega sarnase toimega, sealhulgas ülalpidamiskohustused;

c)

võlasuhted, mis tulenevad abikaasade varasuhtest või varasuhtest, mis kehtib kohaldatava õiguse kohaselt abieluga sarnase toimega kooseluvormis, ning testamentidest ja pärimisasjadest tulenevad võlasuhted;

d)

võlasuhted, mis tulenevad vekslitest, tšekkidest ja lihtvõlakirjadest ning muudest vabalt kaubeldavatest väärtpaberitest sellisel määral, mil võlasuhted tekivad selliste muude kaubeldavate väärtpaberite kaubeldavusest;

e)

arbitraažikokkulepped ja kohtualluvuskokkulepped;

f)

küsimused, mida reguleerib äriühinguõigus ning muid juriidilisi isikuid ja organiseeritud isikute ühendusi käsitlev õigus, näiteks äriühingute ja muude juriidiliste isikute või organiseeritud ühenduste asutamine registreerimise teel või muul moel, nende õigus- ja teovõime, sisemine struktuur või lõpetamine ning osanike ja juhtide isiklik vastutus äriühingu, muu juriidilise isiku või ühenduse kohustuste eest;

g)

küsimus, kas esindaja võib võtta käsundiandjale või organ võtta äriühingule või muule juriidilisele isikule või organiseeritud ühendusele kolmanda isiku ees kohustusi;

h)

sihtfondi asutamine ning suhted asutajate, usaldusisikute ja kasusaajate vahel;

i)

võlasuhted, mis tulenevad lepingu sõlmimisele eelnenud toimingutest;

j)

kindlustuslepingud, mis tulenevad muude organisatsioonide kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. novembri 2002. aasta direktiivi 2002/83/EÜ (elukindlustuse kohta) (14) artiklis 2 nimetatud ettevõtjate tegevusest, mille eesmärk on anda hüvitisi ettevõtja või ettevõtjate grupi või kutseala või kutsealade rühma töötajatele või füüsilisest isikutest ettevõtjatele surma või invaliidistumise korral või tegevuse katkemise või piiramise korral või kutsehaiguste või tööõnnetuste korral.

a)

kauba müümise leping on reguleeritud selle riigi õigusega, kus on müüja harilik viibimiskoht;

b)

teenuse osutamise leping on reguleeritud selle riigi õigusega, kus on teenuse osutaja harilik viibimiskoht;

c)

leping, mille esemeks on kinnisasjaõigus või õigus kasutada kinnisasja, on reguleeritud kinnisasja asukohariigi õigusega;

d)

olenemata punktist c on kinnisasja kasutamise leping, mis on sõlmitud kinnisasja ajutiseks isiklikuks kasutamiseks maksimaalselt kuueks järjestikuseks kuuks, reguleeritud selle riigi õigusega, kus on kasutusse andja harilik viibimiskoht, tingimusel et kasutaja on füüsiline isik ja tema harilik viibimiskoht on samas riigis;

e)

frantsiisileping on reguleeritud selle riigi õigusega, kus on frantsiisivõtja harilik viibimiskoht;

f)

turustusleping on reguleeritud selle riigi õigusega, kus on turustaja harilik viibimiskoht;

g)

kauba oksjonimüügil sõlmitud leping on reguleeritud selle riigi õigusega, kus on oksjoni toimumise koht, kui seda on võimalik kindlaks määrata;

h)

leping, mis on sõlmitud sellise mitmepoolse süsteemi raames, milles viiakse kokku mitmete kolmandate isikute ostu- ja müügihuvid direktiivi 2004/39/EÜ artikli 4 lõike 1 punktis 17 määratletud finantsinstrumentide suhtes või hõlbustatakse nende kokkuviimist kooskõlas mittediskretsionaarsete eeskirjadega, ja mis on reguleeritud üheainsa õigusega, on reguleeritud kõnealuse õigusega.

a)

reisija harilik viibimiskoht või

b)

vedaja harilik viibimiskoht või

c)

vedaja peakontori asukoht või

d)

lähtekoht või

e)

sihtkoht.

a)

teostab oma majandus- või kutsetegevust riigis, kus on tarbija harilik viibimiskoht, või

b)

kutseala esindaja suunab mis tahes viisil sellised tegevused kõnealusesse riiki või mitmesse riiki, mille hulka kuulub ka kõnealune riik,

a)

teenuse osutamise leping, kui tarbijale tuleb teenust osutada üksnes väljaspool tarbija hariliku viibimiskoha riiki;

b)

veoleping, välja arvatud pakettreisileping nõukogu 13. juuni 1990. aasta direktiivi 90/314/EMÜ (reisipakettide, puhkusepakettide ja ekskursioonipakettide kohta) (15) tähenduses;

c)

leping, mille esemeks on kinnisasjaõigus või õigus kasutada kinnisasja, välja arvatud lepingud, mille esemeks on kinnisasja osaajaline kasutusõigus direktiivi 94/47/EÜ tähenduses;

d)

finantsinstrumendi kujul esinevad õigused ja kohustused, siirdväärtpaberite emiteerimist või üldsusele pakkumist ja avalikke ülevõtmispakkumisi reguleerivate tingimuste kujul esinevad õigused ja kohustused ning ühisinvesteerimisettevõtjate osakute märkimine ja tagasiostmine, kui need toimingud ei ole käsitatavad finantsteenuse osutamisena;

e)

leping, mis on sõlmitud artikli 4 lõike 1 punkti h reguleerimisalasse kuuluva süsteemi raames.

a)

selle liikmesriigi õiguse, kus risk lepingu sõlmimise ajal asub;

b)

selle riigi õiguse, kus on kindlustusvõtja harilik viibimiskoht;

c)

elukindlustuse korral selle riigi õiguse, mille kodanik kindlustusvõtja on;

d)

ühes liikmesriigis, välja arvatud riski asukohaliikmesriik, esinevate juhtumitega piirnevaid riske katvate kindlustuslepingute puhul selle liikmesriigi õiguse;

e)

mis tahes asjaomase liikmesriigi õiguse või selle riigi õiguse, kus on kindlustusvõtja harilik viibimiskoht, juhul kui käesoleva lõike kohase lepingu sõlminud kindlustusvõtja tegeleb majandus- või tööstustegevusega või on vabakutseline ning kindlustusleping hõlmab kahte või enamat sellise tegevusega seotud riski, mis asuvad erinevates liikmesriikides.

a)

lepinguga täidetakse kindlustamiskohustust ainult juhul, kui see vastab asjaomast kindlustust käsitlevatele kindlustamiskohustuse kehtestanud liikmesriigi sätestatud erisätetele. Kui riski asukoha liikmesriigi õigus on vastuolus kindlustuskohustuse kehtestanud liikmesriigi õigusega, kohaldatakse viimast;

b)

liikmesriik võib erandina lõigetest 2 ja 3 sätestada, et kindlustuslepingu suhtes kohaldatakse kindlustamiskohustuse kehtestanud riigi õigust.

a)

kehtestatakse sellised nõuded olenemata riigist, kus leping sõlmitakse ja riigist, mille õigusega on leping reguleeritud, ja

b)

neist nõuetest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda.

a)

tõlgendamist;

b)

lepingu täitmist;

c)

kohtu poolt talle menetlusõiguse alusel antud volituste raames võlasuhete täieliku või osalise rikkumise tagajärgede hindamist, sealhulgas tekitatud kahju hindamist, niivõrd kui see on õigusega reguleeritud;

d)

kohustuste lõppemise mitmesuguseid viise ning aegumisest ja tähtaja möödumisest tulenevat õiguste kaotamist;

e)

lepingu tühisuse tagajärgi.

a)

lõikes 1 osutatud konventsioonide loetelu;

b)

lõikes 1 osutatud konventsioonide denonsseerimised.

a)

uuringut kindlustuslepingute suhtes kohaldatava õiguse kohta ja hinnangut kehtestatavate sätete mõju kohta, kui neid on, ning

b)

hinnangut artikli 6 rakendamise kohta, eelkõige seoses ühenduse õiguse sidususega tarbijakaitse valdkonnas.