(1)

Praeguse COVID-19 pandeemia ja sellest tulenevate ulatuslike liikumispiirangute tõttu on kõigi liikmesriikide põllumajandustootjad, viinamarjakasvatajad, oliiviõlitootjad ja mesinikud erakordsetes raskustes. Logistikaprobleemid ja tööjõu nappus on muutnud nad pandeemia põhjustatud majandushäirete suhtes haavatavaks. Eelkõige on neil tekkinud finantsraskused ja rahavooprobleemid. Eespool nimetatud mitmesuguste eri asjaolude erandliku laadi tõttu on vaja neid raskusi leevendada, kehtestades erandid ühises põllumajanduspoliitikas kohaldatavate eri rakendusmääruste teatavatest sätetest.

(2)

Vastavalt komisjoni rakendusmääruse (EL) 2017/892 (2) artikli 9 lõikele 1 peavad tootjaorganisatsioonid esitama liikmesriigi pädevale asutusele toetusetaotluse või toetuse jääksumma taotluse iga sellise rakenduskava kohta, mille jaoks toetust taotletakse, toetuse taotlemise aastale järgneva aasta 15. veebruariks. Kõnealuse määruse artikli 9 lõike 3 kohaselt võivad toetusetaotlused hõlmata kavandatud, kuid kandmata kulusid, kui on tõendatud teatavad asjaolud. Sinna hulka kuulub asjaolu, et asjaomaseid toiminguid ei saanud teha rakenduskava kohaldamisaasta 31. detsembriks asjaomasest tootjaorganisatsioonist sõltumatutel põhjustel ja et neid saab teha selle aasta 30. aprillini, mis järgneb toetuse taotlemise aastale, mille jaoks toetust taotletakse. COVID-19 pandeemiat silmas pidades on vaja teha erand rakendusmääruse (EL) 2017/892 artikli 9 lõike 3 punktist b ja näha ette, et 15. veebruariks 2021 esitatavad toetusetaotlused võivad hõlmata 2020. aastaks kavandatud, kuid 31. detsembriks 2020 tegemata toimingute kulusid, kui neid toiminguid on võimalik teha 15. augustiks 2021. Samal põhjusel on ka vaja teha erand rakendusmääruse (EL) 2017/892 artikli 9 lõike 3 punktist b ja näha ette, et 15. veebruariks 2020 esitatud toetusetaotlused võivad hõlmata 2019. aastaks kavandatud, kuid 31. detsembriks 2019 tegemata toimingute kulusid, kui neid toiminguid on võimalik teha 15. augustiks 2020.

(3)

Meetmed, mida valitsused on viimastel kuudel COVID-19 pandeemiast tingitud kriisi lahendamiseks võtnud, eelkõige hotellide, baaride ja restoranide sulgemine, inimeste ja kaupade liikumise piiramine hädavajaliku määrani ning teatavate piiride sulgemine liidus, avaldavad ELi veinisektorile märkimisväärset negatiivset mõju. Hinnanguliselt mõjutab hotellide, baaride ja restoranide sulgemine ELis tarbitava veini kogusest otseselt 30 %, s.o 50 % ELis tarbitava veini väärtusest. Lisaks avaldavad pandeemia põhjustatud tööjõunappus ja logistikaprobleemid survet viinamarjakasvatajatele ja kogu veinisektorile. Peatsel saagikoristusel seisavad viinamarjakasvatajad silmitsi üha suuremate probleemidega – madalad hinnad, vähenenud tarbimine, transpordi- ja müügiraskused.

(4)

Pealegi oli liidu veinituru olukord raske juba 2019. aastal ja veinivarud on suurimad alates 2009. aastast. Selline areng on peamiselt tingitud 2018. aasta rekordsaagist ja üldisest veinitarbimise vähenemisest liidus. Lisaks on eksporti mõjutanud asjaolu, et Ameerika Ühendriigid kui peamine liidu veini eksporditurg kehtestasid liidu veinidele täiendavad imporditariifid. COVID-19 pandeemia on veel järjekordne löök niigi ebakindlale sektorile, mis ei suuda enam oma tooteid tõhusalt turustada ega jaotada, seda peamiselt tingituna suurte eksporditurgude sulgemisest ning nõuetekohaste liikumis- ja muude piirangute järgimiseks võetud meetmetest, eelkõige igasuguse toitlustustegevuse katkestamisest ja suutmatusest varustada tavakliente. Kõige selle tõttu väheneb veinisektoris tegutsejate sissetulek. Ebakindlus, mis valitseb pandeemiaga võitlemiseks võetud meetmete pikkuse suhtes ja selle osas, kuidas need võivad mõjutada hindu, tarbimisharjumusi ja sissetulekuid, avaldab liidu veinisektorile veelgi survet.

(5)

Sellest tulenevalt on olukorra lahendamiseks vaja võtta kiireloomulisi meetmeid ja võimaldada paindlikumalt rakendada teatavaid määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 43 kohaseid toetusmeetmeid, tehes erandi komisjoni rakendusmääruse (EL) 2016/1150 (3) mitmest sättest.

(6)

Komisjoni rakendusmääruse (EL) 2016/1150 artikli 2 lõikes 1 on sätestatud, et määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 41 lõikes 5 osutatud kohaldatavate toetusprogrammide muudatusi ei esitata rohkem kui kaks korda eelarveaasta jooksul. Selleks et liikmesriigid saaksid COVID-19 pandeemiast tingitud kriisist tulenevalt kiiresti kohandada oma riiklikke toetusprogramme, on asjakohane lubada esitada selliseid muudatusi rohkem kui kaks korda eelarveaasta jooksul, tingimusel et seda tehakse enne 15. oktoobrit 2020. Liikmesriigid peaksid suutma kiiresti reageerida COVID-19 pandeemiast tingitud kriisiga seotud erakorralistele asjaoludele ning esitama oma programmi muudatused nii vara ja nii tihti, kui peetakse vajalikuks. Selline paindlikkus võimaldaks liikmesriikidel turuolukorrast lähtuvalt optimeerida juba kehtivaid meetmeid, suurendada sekkumismeetmete arvu ja teha sagedamini kohandusi. Lisaks võimaldaks see liikmesriikidel, kes soovivad lisada oma riiklikku toetusprogrammi täiendavaid meetmeid, teha seda kohe pärast käesoleva määruse jõustumist, selle asemel et oodata ära järgmine muudatusettepanekute esitamise tähtaeg. Tänu suuremale paindlikkusele oleks ettevõtjatel, sealhulgas uutel turule tulijatel, rohkem võimalusi toetusetaotlusi esitada. Sellega soovitakse kergendada veinisektori olukorda ja tagada paindlikkus, mida on vaja COVID-19 pandeemiast tingitud kriisi tagajärgedega toimetulekuks.

(7)

Seepärast on vaja ajutiselt teha erand rakendusmääruse (EL) 2016/1150 artikli 2 lõikest 1, et riiklikke toetusprogramme oleks võimalik muuta ka siis, kui see on vajalik ka seoses määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 45 lõike 1 punktis a ning artiklites 46–52 osutatud meetmetega. Seoses määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 45 lõike 1 punktis b osutatud müügiedendusmeetmega võimaldab komisjoni rakendusmäärus (EL) 2020/133 (4) liikmesriikidel teha vajaduse korral muudatusi oma riiklikes toetusprogrammides.

(8)

Võttes arvesse COVID-19 pandeemiast tingitud kriisi ja sellest tulenevat inimressursside nappust, on tootjatel praktiliselt võimatu teha saagi toorelt koristamiseks kavandatud toiminguid. Seepärast on asjakohane lükata 2020. aasta puhul edasi nii toorelt koristamise toetuse taotluste esitamise tähtaeg kui ka toorelt koristamise toimingute tähtaeg, nagu on sätestatud vastavalt rakendusmääruse (EL) 2016/1150 artikli 8 punktides b ja d. Sellega peaksid tootjad saama lisaaega nende toimingute kavandamiseks ja vajaliku tööjõu leidmiseks.

(9)

Lisaks tundub, et COVID-19 pandeemiast tingitud kriisi ja sellest tulenevat veinitoodangu ülejääki turul silmas pidades on iganenud nõue, et liikmesriigid esitaksid konkreetse põhjenduse toorelt koristamise meetmete kasutamise kohta. Seepärast on asjakohane teha erand rakendusmääruse (EL) 2016/1150 artikli 8 punktist c ja 2020. aasta puhul ajutiselt mitte nõuda, et liikmesriigid määraksid kindlaks eeldatava turuolukorra, mis annab alust toorelt koristamisele, et taastada turu tasakaal ja vältida kriisi.

(10)

Määruse (EL) nr 1308/2013 artiklis 29 on sätestatud eeskirjad tootjaorganisatsioonides oliiviõli- ja lauaoliivide sektori toetuseks koostatud kolmeaastaste tööprogrammide kohta. COVID-19 pandeemiast tingitud jätkuv kriis paneb erakordselt ja enneolematult proovile toetusesaajate võime läbi viia kavandatud tegevust oliiviõli- ja lauaoliivide sektorit toetavate kolmeaastaste programmide teisel ja kolmandal rakendusaastal. Sellest tulenevalt tagatakse toetusesaajatele erandkorras paindlik võimalus ja lubatakse teatavatel tingimustel tegevust muuta. Sellise paindlikkuse võimaldamiseks on seepärast vaja teha erand komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 615/2014 (5) teatavatest sätetest, ilma et see mõjutaks ELi toetuse väljamaksmise tähtaega.

(11)

Mesindusprogramme käsitlevad eeskirjad on sätestatud mesindussektori toetamist käsitlevas komisjoni rakendusmääruses (EL) 2015/1368 (6). Kõnealuse rakendusmääruse artikli 2 kohaselt on mesindusaasta 12 järjestikust kuud alates 1. augustist kuni 31. juulini. Seega kestab 2020. mesindusaasta 1. augustist 2019 kuni 31. juulini 2020. Vastavalt kõnealuse rakendusmääruse artiklile 3 peab iga liikmesriik esitama ettepaneku kogu oma territooriumi hõlmava ühtse mesindusprogrammi kohta. Vastavalt kõnealuse rakendusmääruse artiklile 6 võivad liikmesriigid oma mesindusprogrammide meetmeid mesindusaasta jooksul muuta. Aastakulude kavandatud ülemmäära ei tohiks siiski ületada. Rakendusmäärust (EL) 2015/1368 tuleks muuta, et liikmesriigid saaksid võtta 2020. mesindusaastaks kavandatud meetmeid ka pärast 31. juulit 2020. See muudatus ei tohiks mõjutada makseperioodi. Vastavalt määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 55 lõikele 1 tuleb mesindusprogrammid koostada koostöös mesindussektori esindusorganisatsioonidega. Enne mesindusprogrammide muutmise taotlemist peaksid liikmesriigid konsulteerima asjaomaste organisatsioonidega.

(12)

Komisjoni rakendusmääruse (EL) 2017/39 (7) artikli 1 lõikes 2 on sätestatud mõiste „õppeaasta“ määruse (EL) nr 1308/2013 artiklis 23 osutatud toetuskava (edaspidi „koolikava“) kohaldamisel. Liikmesriikides COVID-19 pandeemiaga võitlemiseks kehtestatud meetmed, sealhulgas haridusasutuste ajutine sulgemine, on takistanud koolikava rakendamist 2019/2020. õppeaastal. Need meetmed on ajutiselt takistanud puu- ja köögivilja ning piima jagamist haridusasutustes, kaasnevate haridusmeetmete võtmist ning reklaami, järelevalvet ja hindamist. Seepärast on asjakohane näha ette erand rakendusmääruse (EL) 2017/39 artikli 1 lõikest 2 ja pikendada 2019/2020. õppeaasta kestust, et liikmesriigid saaksid jätkata selleks õppeaastaks kavandatud tegevusega kuni 30. septembrini 2020.

(13)

Rakendusmääruse (EL) 2017/39 artikli 4 lõigetes 3, 4 ja 5 ning artikli 5 lõikes 3 on sätestatud ajavahemik, mida toodete tarnimist ja jagamist ning kaasnevaid haridusmeetmeid käsitlevad toetusetaotlused võivad hõlmata, ning toetusetaotluste esitamise ja koolikava raames toetuse maksmise tähtaeg. Võttes arvesse 2019/2020. õppeaasta pikendamist, tuleks ette näha erand rakendusmääruse (EL) 2017/39 artikli 4 lõigetest 3, 4 ja 5 ning artikli 5 lõikest 3 seoses pärast 31. juulit 2020 koolikava raames toimuva tegevuse toetamise taotlustega, et need võiksid hõlmata lühemat ajavahemikku kui kaks nädalat ning et sätestada toetusetaotluste esitamise ja toetuse maksmise tähtajad.

(14)

Komisjoni rakendusmääruse (EL) 2017/39 artikli 7 lõikes 3 on sätestatud eeskirjad, milles käsitletakse taotlemata liidu toetuse ümberjaotamist selliste koolikavas osalevate liikmesriikide vahel, kes on teatanud oma soovist kasutada soovituslikust eraldisest rohkem vahendeid. Soovitusliku eraldise summa, mille võib ümber jaotada mõnele teisele liikmesriigile, peab põhinema sellel, millisel määral asjaomane liikmesriik liidu toetuse lõplikku eraldist eelmisel õppeaastal kasutas. Liikmesriikides COVID-19 pandeemia vastu võitlemiseks kehtestatud piirangute, sealhulgas haridusasutuste ajutise sulgemise tagajärjeks võib olla see, et 2019/2020. õppeaastal kasutatakse liidu toetust vähem. Seepärast on asjakohane näha ette erand rakendusmääruse (EL) 2017/39 artikli 7 lõikest 3 ja mitte võtta arvesse liidu toetuse kasutamise määra 2019/2020. õppeaastal, kui tehakse otsus taotlemata liidu toetuse ümberjaotamise kohta 2021/2022. õppeaastal koolikavas osalevate liikmesriikide vahel.

(15)

Pidades silmas viivitamatute meetmete võtmise vajadust, peaks käesolev määrus jõustuma Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval.

(16)

Käesoleva määrusega ette nähtud meetmed on kooskõlas põllumajandusturgude ühise korralduse komitee arvamusega,