28.2.2018

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 58/1

---

KOMISJONI DELEGEERITUD MÄÄRUS (EL) 2018/273,

11. detsember 2017,

millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1308/2013 viinapuude istutuseks antavate lubade süsteemi, istandusregistri, saatedokumentide ja sertifitseerimise, sissetulevate ja väljaminevate kaupade registri, kohustuslike deklaratsioonide, teavituste ja teabe avaldamise osas, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1306/2013 asjakohase kontrolli ja karistuste osas ning millega muudetakse komisjoni määrusi (EÜ) nr 555/2008, (EÜ) nr 606/2009 ja (EÜ) nr 607/2009 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EÜ) nr 436/2009 ja komisjoni delegeeritud määrus (EL) 2015/560

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 922/72, (EMÜ) nr 234/79, (EÜ) nr 1037/2001 ja (EÜ) nr 1234/2007, (1) eriti selle artikleid 69, 89, artikli 145 lõiget 4, artikli 147 lõiget 3 ja artikli 223 lõiget 2 ning VIII lisa II osa D jao punkti 5,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008, (2) eriti selle artikli 64 lõiget 6 ja artikli 89 lõiget 5,

ning arvestades järgmist:

(1)

Nõukogu määrusega (EL) nr 1308/2013 tunnistati kehtetuks ja asendati määrus (EÜ) nr 1234/2007 (3). Määruse (EL) nr 1308/2013 III peatüki I jaotis ja II osa II peatüki 2. jagu sisaldab viinapuude istutuseks antavate lubade süsteemi ja selle juhtimise, istandusregistri, saatedokumentide ja sertifitseerimise, sissetulevate ja väljaminevate kaupade registri ja teavitusnõuete eeskirju veinisektoris ning sellega antakse komisjonile volitused võtta vastu asjaomaseid delegeeritud ja rakendusakte. Need õigusaktid asendatavad komisjoni määruse (EÜ) nr 555/2008 (4) ja komisjoni määruse (EÜ) nr 436/2009 vastavaid sätteid, (5) samuti komisjoni määruste (EÜ) nr 606/2009 (6) ja (EÜ) nr 607/2009 (7) mõned sätteid sordiveinide sertifitseerimise ning sissetulevate ja väljaminevate kaupade registrite halduseeskirjade kohta. Lihtsustamise huvides tuleks uude delegeeritud õigusakti inkorporeerida komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/560 (8) sätted.

(2)	Õiguskindluse huvides tuleks määratleda teatavad käesolevas määruses ja komisjoni rakendusmääruses (EL) 2018/274 (9) kasutatavad mõisted. On asjakohane määrata kindlaks eri tüüpi veinipiirkonnad ja ettevõtjad seoses konkreetsete õiguste ja nõuetega, mis on nende jaoks ette nähtud mõlemas määruses.

(3)

Määruse (EL) nr 1308/2013 artiklis 62 on sätestatud liikmesriikidele üldine nõue anda luba viinapuude istutuseks üksnes tootjatele, kes on esitanud taotluse viinapuid istutada või taasistutada. Vastavalt kõnealuse artikli lõikele 4 kohaldatakse teatud piirkondadele siiski erandit lubade andmise süsteemist. On vaja sätestada eeskirjad nimetatud erandi kohaldamise tingimuste kohta. Katselistel eesmärkidel või pooktaimede istanduseks mõeldud alasid tuleks kasutada üksnes kindlaksmääratud eesmärkidel, vältimaks kõrvalehoidmist uuest süsteemist. Sellistelt aladelt saadud viinamarjadest valmistatud tooteid tohiks turustada üksnes siis, kui liikmesriigid leiavad, et puudub turuhäirete oht. Olemasolevatel katseistandustel ja pooktaimede kasvatustel tuleks lubada tegevust jätkata vastavalt kohaldatavatele eeskirjadele enne delegeeritud määruse (EL) 2015/560 jõustumist. Tagamaks, et kasvualad, kus valmistatud vein või veinitooted on mõeldud ainult viinamarjakasvataja oma majapidamise tarbeks, ei põhjustaks turuhäireid, on asjakohane sätestada mahupiir ja kohaldada erandit tingimusel, et veinikasvataja ei valmista veini turustamiseks. Samal põhjusel tuleks kõnealust erandit laiendada ka organisatsioonidele, kes ei tegele äritegevusega. Selliste kasvualade puhul, mille on loonud tootjad, kes on kaotanud teatava viinapuude kasvuala siseriikliku õiguse kohaselt avalikes huvides toimunud sundvõõrandamise tõttu, tuleks kehtestada tingimused uue maksimaalse pindalaga kasvuala kohta, et vältida nende üldeesmärkide õõnestamist, mis on kehtestatud viinapuude istutuseks lubade andmise süsteemiga.

(4)

Määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 64 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud viinapuude uusistutuseks antavate lubade andmise eeskirjad ning esitatud toetuskõlblikkus- ja prioriteetsuskriteeriumid, mida liikmesriigid võivad kohaldada. Tuleks kehtestada mõnede toetuskõlblikkus- ja prioriteetsuskriteeriumidega seotud eritingimused, et luua võrdsed tingimused nende rakendamiseks ja vältida, et tootja, kellele antakse luba, hoiaks lubade andmise süsteemist kõrvale. Lisaks tuleks säilitada delegeeritud määruses (EL) 2015/560 kasutusele võetud kolm kriteeriumi: toetuskõlblikkuskriteerium, mis käsitleb kaitstud geograafiliste tähiste maine seadusvastase omastamise ohtu; prioriteetsuskriteerium, mille kohaselt antaks eelis neile tootjatele, kes täidavad süsteemi eeskirju ja ei hülga enda valduses olevaid viinapuude kasvualasid, ning prioriteetsuskriteerium, mille kohaselt antaks eelis sotsiaalse eesmärgiga mittetulunduslikele organisatsioonidele, kes on saanud oma valdusse maad, mis on konfiskeeritud seoses terrorismi või muud liiki kuritegudega. Toetuskõlblikkuskriteerium vastab vajadusele kaitsta konkreetsete geograafiliste tähiste mainet samaväärselt kui konkreetsete päritolunimetuste mainet, tagades et uued istutused neid ei ähvarda. Esimese prioriteetsuskriteeriumi alusel antaks eeliseid teatavatele taotlejatele selle eest, et nad järgivad lubade andmise süsteemi eeskirju ega taotle uusistutuste lube juhul, kui neil on täisistutatud alasid, millel ei toimu tootmist ja mille alusel võiks taasistutuslube saada. Teise prioriteetsuskriteeriumi eesmärk on anda eelis sotsiaalse eesmärgiga mittetulunduslikele organisatsioonidele, kes on saanud oma valdusse maad, mis on konfiskeeritud seoses terrorismi või muud liiki kuritegudega, et kasutada sotsiaalselt maad, mis võiks vastasel juhul tootmisest välja jääda.

(5)

Võttes arvesse määruse (EL) nr 1306/2013 artiklit 118, ja et arvestada konkreetse territooriumi erinevate alade looduslike ja sotsiaalmajanduslike erinevustega ning tootjate erinevate kasvatusstrateegiatega, tuleks liikmesriikidel lubada kohaldada määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 64 lõigetes 1 ja 2 osutatud toetuskõlblikkus- ja prioriteetsuskriteeriume ning kolme täiendavat toetuskõlblikkus- ja prioriteetsuskriteeriumi erinevalt piirkondlikul tasandil, konkreetsete, kindla kaitstud päritolunimetusega kasvatusalade, konkreetsete, kindla kaitstud geograafilise tähisega kasvatusalade ja ilma geograafilise tähiseta kasvatusalade suhtes. Sellised erinevused kriteeriumide kohaldamisel konkreetse territooriumi erinevatel aladel peaksid põhinema alati nende alade vahelistel erinevustel.

(6)

Selleks et reageerida kõrvalehoidmise juhtumitele, millega käesolevas määruses ei ole arvestatud, peaksid liikmesriigid võtma meetmed, et loataotlejad ei saaks toetuskõlblikkus- ja prioriteetsuskriteeriumidest kõrvale hoida, kui nende tegevus ei ole juba hõlmatud käesoleva määruse kohaste konkreetsetest toetuskõlblikkus- ja prioriteetsuskriteeriumidest kõrvalehoidmise vastaste sätetega.

(7)

Määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 66 lõikes 2 on sätestatud tootja poolt välja juurida lubatud viinapuude ja vastistutatud viinapuude kooseksisteerimise võimalus. Liikmesriikidel peaks eeskirjade eiramise ärahoidmiseks olema võimalus tagada asjakohaste vahenditega, et täidetaks võetud väljajuurimiskohustust, sh nõuet esitada tagatis eeldatava taasistutusloa väljastamisel. Peale selle on vaja täpsustada, et juhul, kui väljajuurimist ei teostata kõnealuses sättes osutatud nelja-aastase tähtaja jooksul, loetakse kohustusealusele alale istutatud viinapuid loata istutatuiks.

(8)

Määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 66 lõike 3 kohaselt võivad liikmesriigid tunnustatud ja representatiivsete kutseorganisatsioonide soovituste alusel piirata taasistutust piirkondades, mis vastavad kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisega veinide valmistamise nõuetele. Selliste piiramisotsuste põhjused tuleks määrata kindlaks, et sätestada selgelt nende kohaldamisala piirid, tagades samal ajal süsteemi ühtsuse, ja hoida ära sellest kõrvalehoidmine. Tuleks tagada, et määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 66 lõikega 1 kehtestatud automaatne taasistutuslubade andmine ei takistaks liikmesriikide võimalust piirata konkreetsetes piirkondades lubade andmist vastavalt kõnealuse määruse artikli 63 lõike 2 punktile b ja lõikele 3. Sellegipoolest tuleks täpsustada, et teatavaid erijuhte ei saa lugeda süsteemist kõrvalehoidmiseks.

(9)	Määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 145 kohaselt peavad mõned liikmesriigid istandusregistrit, mis sisaldab ajakohast teavet tootmisvõimsuse kohta. Käesolevasse määrusesse tuleks lisada istandusregistrisse kantava teabe üksikasjad.

(10)	Määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 147 lõikega 1 võib lubada veinitooted liidu territooriumil ringlusse üksnes koos ametlikult kinnitatud saatedokumendiga. Tuleks sätestada selle saatedokumendi kasutamise eeskirjad.

(11)

Liikmesriikide kogemused on näidanud, et saatedokumendiga veinitoodete veo kohustusest lubatavad erandid võivad hõlmata pikemaid ja laiaulatuslikumaid tegevusi, lihtsustades seega veinitoodete liikumist, ilma et see takistaks veinitoodete jälgitavuse rahuldavat taset. Eelkõige CN-koodide 2009 61 ja 2009 69 alla kuuluva viinamarjamahla ja -virde suhtes, mida tarnitakse ettevõtjatele, kes ei osale veinivalmistamisel, tuleks kohaldada erandit, sest neid ettevõtjaid ei kontrolli veinisektori eest vastutavad asutused ning kõnealuste toodete jälgitavuse saab tagada äridokumendi abil.

(12)

Nõukogu direktiiv 2008/118/EÜ (10) sisaldab teatavate aktsiisikaupade, sh teatavad alkohoolsed joogid, ühtlustatud korda ning sellega on ette nähtud elektrooniline haldusdokument ja muud dokumendid, mis peavad selliste kaubasaadetistega kaasas olema. Selleks et kehtestada ühtsed Euroopa Liidu piires kohaldatavad ja haldusformaalsusi lihtsustavad eeskirjad ettevõtjatele, on asjakohane sätestada, et aktsiisieeskirjade kohaldamisel kasutatavaid veinitoodete veo saatedokumente võiks kasutada saatedokumentidena määruse (EL) nr 1308/2013 tähenduses.

(13)

Võttes arvesse direktiivi 2008/118/EÜ artiklit 40 ja selleks, et kiirendada haldusformaalsusi ettevõtjate jaoks ning tagada usaldusväärsem veinitoodete sertifitseerimine ja jälgitavus, tuleb tunnustada liikmesriikide elektrooniliste saatedokumentide väljastamiseks loodud lihtsustatud teabesüsteemi, mis tagab, et äridokument sisaldab vähemalt toote identimiseks ja selle liikumise jälgimiseks vajalikke andmeid väiketootjate veinitoodete ja nende veinitoodete veo kohta, millele ei kohaldata aktsiisimaksu. Selleks et liikmesriigid, kes ei kasuta veel kõnealust teabesüsteemi, saaksid selle rajada, tuleks ette näha üleminekuperiood, mille jooksul võiks kasutada nii paberkandjal kui ka elektroonilisi saatedokumente.

(14)	Võttes arvesse direktiivi 2008/118/EÜ artiklit 30, tuleks liikmesriikidel lubada kasutada lihtsustatud menetlusi ja dokumente, mis võimaldavad neil jälgida veinitoodete liikumist, mis toimub üksnes nende territooriumil.

(15)

Saatedokumente võib kasutada üldiselt veinitoodete teatavate omaduste ning nende aastakäigu või viinamarjasortide ja nende kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähise tõendamiseks. Kõigi ettevõtjate võrdse kohtlemise tagamiseks tuleks käesolevas määruses kehtestada tingimused, mille alusel saab saatedokumente selliseks tõendamiseks kasutada. Et haldusformaalsusi ettevõtjate jaoks lihtsamaks muuta ja pädevaid asutusi rutiinsetest kohustustest vabastada, tuleks sätestada, et pädevad asutused annavad kaubasaatjatele volituse täita saatedokumendid ja tõendada neis järgmised üksikasjad: veinitoodete päritolu- ja lähteriik ning omadused, aastakäik või viinamarjasort (-sordid), millest tooted on valmistatud, ja veini kaitstud päritolunimetus või kaitstud geograafiline tähis.

(16)	Kui ettevõtjad peavad kolmandate riikide taotlusel esitama veinitoodete omaduste kohta konkreetsed sertifikaadid, peaks käesolev määrus pakkuma võimalust kasutada eksporditud veinitoodete sertifitseerimist ning sätestama tingimused sertifikaadi ehtsuse ja kasutamise kohta.

(17)

Lisaks saatedokumentidele nõutakse tollieeskirjades veinitoodete ekspordi tõendamiseks selliseid täiendavad dokumente nagu ekspordideklaratsioonid. Seetõttu tuleks sätestada täiendavad menetlused nende dokumentide koostamiseks ja kontrollimiseks vastavalt sätestatud eeskirjadele või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr 952/2013 (11).

(18)

Vaadis veetavate veinitoodete puhul on pettused tõenäolisemad kui märgistatud villitud toodete puhul, mis on lisaks varustatud ühekorrasulguriga. Seetõttu nõutakse selliste saadetiste puhul laadimiskoha pädeva asutuse eelnevat teavitamist saatedokumentides sisalduvatest üksikasjadest, välja arvatud juhul, kui kasutatakse teabesüsteemi, mis võimaldab pädeval asutusel mahalaadimiskohas juurdepääsu neile üksikasjadele.

(19)

Selleks et pädevatel transpordiasutustel oleks hõlpsam vabasse ringlusse lubatud kolmanda riigi toodete saadetisi või esialgu liidust eksporditud ja seejärel taas liitu imporditud tooteid kontrollida, tuleks ette näha, et toote saatedokumendil pärast selle vabasse ringlusse lubamist peaks olema viide dokumentidele, mida kasutati toote vabasse ringlusse lubamisel, või Euroopa Liidust pärinevate toodete puhul saatedokumendile, mis anti välja esialgse partii jaoks, või muule dokumendile, mis tõendab kõnealuste toodete päritolu.

(20)	Õiguskindluse huvides tuleks sätestada eeskirjad, millega ühtlustada meetmed, mida kaubasaaja peab võtma, kui keeldub tootest, mida tarnitakse saatedokumendi alusel, samuti tuleb kehtestada eeskirjad, millega täpsustada, millise saatedokumendi alusel võib kaupa seejärel vedada.

(21)

Selleks et käsitleda juhte, kus pädev asutus leiab või tal on õigustatud põhjus kahtlustada, et kaubasaatja on pannud siseriiklike eeskirjade tõsise rikkumise veinisektoris seoses veinitoodete veoga saatedokumentide alusel või toodete tootmistingimuste või koostisega ning selleks, et võimaldada pädevatel asutustel toote liikumise seiret või otsustada kõnealuse toote edasise kasutamise üle, on asjakohane kehtestada üksikasjalikud sätted menetluse kohta, mida pädev asutus võib nõuda sellistel juhtudel seoses saatedokumentide ja teabevahetusega ning pädevate asutuste vahelise vastastikuse abiga.

(22)

Selleks et tagada heidutav mõju või taastada seaduslikkus tõsiste rikkumiste korral, mis on seotud veinitoodete veo saatedokumentidega, tuleks kehtestada eeskirjad, mis võimaldavad pädeval asutusel, kes eeskirjade eiramise avastas, võtta asjakohaseid meetmeid, et sellist vedu reguleerida või võtta nõuetele vastavuse taastamiseks proportsionaalsed meetmed eeskirjade, sealhulgas keeld kõnealuste toodete turustamiseks, eiramiste suhtes ning teavitada pädevat asutust laadimiskohal.

(23)	Õiguskindluse huvides on asjakohane, et on olemas eeskirjad vääramatu jõu või ettenägematute juhtumite kohta veo käigus, nii et kaubavedaja on teadlik, mida talt nõutakse kõnealuse veo nõuetele vastavuse taastamiseks.

(24)

Määruse (EL) nr 1308/2013 artikliga 90 on ette nähtud, et kõnealuse artikliga hõlmatud imporditud veinitoodetel on kaasas toote päritoluriigis pädeva asutuse koostatud sertifikaat ja toote päritoluriigi määratud asutuse või osakonna koostatud analüüsiaruanne. Selleks et vähendada liidus nõutavate dokumentide arvu ja lihtsustada liikmesriikide pädevate asutuste teostatavat kontrolli, tuleks osutatud sertifikaat ja analüüsiaruanne lisada ühte dokumenti – dokumenti VI-1. Et tagada õiguskindlus ja lihtsustada kaubandust, tuleks ette näha, et sellist dokumenti kasutatakse veinitoote omaduste, aastakäigu või viinamarjasordi (-sortide) või kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähise tõendamiseks.

(25)

Ühtlustamise huvides ja selleks, et leevendada nii ettevõtjate kui ka liikmesriikide halduskoormust, tuleks erandid nõudest esitada liitu imporditavate veinitoodete puhul dokument VI-1 viia kooskõlla eranditega, mida kohaldatakse veinitoodete veo saatedokumentide suhtes pärast veinitoodete lubamist vabasse ringlusse Euroopa Liidu piires liidu tollimaksuvabastuse süsteemis, mis on sätestatud nõukogu määruses (EÜ) nr 1186/2009 (12) ja eranditega, mis tulenevad konkreetsetest kolmandate riikidega sõlmitud konventsioonidest diplomaatiliste suhete kohta.

(26)

Selleks et võimaldada liikmesriikide pädevatel asutustel kohaldada ühtlustatud korda ja kasutada sama liiki dokumenti, olenemata millise sihtriigiga on imporditud toodete puhul tegemist, tuleks näha ette ka dokumendi VI-1 näidis ja selle väljavõte, samuti väljavõte VI-2, lisaks tuleks ette näha dokumentide väljaandmisega seotud menetluse üksikasjad.

(27)

Tuleks sätestada dokumendi VI-1 ja väljavõtte VI-2 kasutamise eeskirjad, et kõik asjaomased isikud järgiksid saadetiste vabasse ringlusse lubamisel sama menetlust. Kaubandustavade arvessevõtmisel tuleks selgeks teha, et kui saadetis jagatakse osadeks, antakse asutusele volitus lasta oma järelevalve all koostada dokumendi VI-1 väljavõtted, mis lisatakse igale saadetise osadeks jagamise tulemusel saadud uuele partiile.

(28)	Et hõlbustada kaubandust ja lihtsustada kaudset importi, on asjakohane sätestada eeskirjad, milles täpsustatakse juhud, millal on vaja teha muust kolmandast riigist kui veinitoote päritoluriik imporditud (kuid mis ei ole selle päritoluriik) veini täiendavad analüüsid.

(29)

Eesmärgiga käsitleda konkreetsete veinide, nt liköörveinide ja destilleerimiseks kangendatud veinide samuti geograafilist tähist kandvate veinide eriomadusi, tuleks sätestada eeskirjad dokumendi VI-1 kasutamise kohta selliste veinide veo puhul. Selleks et leevendada eksportijate ja asutuste ülesannet, peaks dokumendi VI-1 esitamisest piisama, et tõendada sellise veinist saadud alkoholi geograafilist tähist või päritolu, mis lisatakse liköörveinidele või destilleerimiseks kangendatud veinidele, tingimusel et teatavad tingimused on täidetud.

(30)

Eesmärgiga hõlbustada kauplemist kolmandate riikidega, kes on sõlminud liiduga kokkulepped, mis seisnevad pettuse vältimiseks tehtavas tihedamas koostöös ja kohustuses säilitada liiduga head kaubandussuhted ning selleks, et lihtsustada kauplemist kõnealuste kolmandate riikidega, on asjakohane anda nende riikide tootjatele volitus väljastada ise dokumente VI-1 ja käsitada neid nagu asjaomase kolmanda riigi määratud asutuse või osakonna poolt välja antud dokumente, nagu on osutatud määruse (EL) nr 1308/2013 (EL) artiklis 90, nii nagu seda on juba tehtud liidust pärit veinide puhul.

(31)

Võttes arvesse veinisektoris arvutipõhiste süsteemide arengut ja selleks, et lihtsustada veinitoodete liikumise seiret ja kontrollimist, on asjakohane lubada ka kasutada arvutisüsteeme ja elektroonilisi dokumente, mida väljastavad kolmandate riikide pädevad asutused otse või kolmandate riikide ettevõtjad oma pädevate asutuste järelevalve all. Sellest hoolimata tuleks arvutisüsteemide kasutamist lubada juhul, kui on täidetud teatavad miinimumtingimused ning liit on kinnitanud, et kolmandas riigis kehtestatud kontrollisüsteemi alusel on piisavalt tagatud kõnealusest kolmandast riigist liitu imporditavate veinitoodete laad, päritolu ja jälgitavus. Seepärast on vaja need miinimumtingimused sätestada. Selleks et lihtsustada ja kiirendada nii ettevõtjate kui ka pädevate asutuste jaoks menetlust väljavõtete VI-2 puhul, on asjakohane lubada liikmesriikide asutustel väljastada selliseid väljavõtteid arvutisüsteemide abil vastavalt nende poolt kehtestatud menetlusele.

(32)

Määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 147 lõike 2 kohaselt peavad füüsilised või juriidilised isikud, kelle valduses on veinitooted, pidama kõnealuste toodete kohta sissetulevate ja väljaminevate kaupade registrit. Kuid teatavate ettevõtjate puhul, kelle varud või käive ei ületa teatavaid künniseid või kes müüvad ainult oma ruumides, oleks registri pidamine ebaproportsionaalne koormus. Seetõttu tuleks neid sellest kohustusest vabastada. Liikmesriigid peaksid koostama selliste ettevõtjate loetelu, kes on kohustatud pidama sissetulevate ja väljaminevate kaupade registrit läbipaistvuse ja kontrolli eesmärgil. Selleks et tagada veinitoodete jälgitavus ning toodete liikumise ja ladustamise seire, tuleks ühtlasi sätestada eeskirjad, milles käsitletakse vajadust luua iga ettevõtja jaoks eraldi register, ning üksikasjad, kuidas registrit pidada ja millised toimingud sinna kanda.

(33)

Käesolevas määruses tuleks sätestada ühised eeskirjad, mida kohaldatakse kõigile ettevõtjatele. Et hõlbustada kontrollimist, peaksid liikmesriigid saama vähemalt kehtestada täiendavaid eeskirju teatavate toodete või toimingutega seotud üksikasjade registreerimise või registrisse kandmise kohta, samuti peaks neil olema võimalus nõuda, et ettevõtjad teavitavad neid teatavate töötlemisviiside registrisse kandmisest. Kuna kõnealused teated võivad põhjustada teatavatele ettevõtjatele ebaproportsionaalseid halduskulusid, on siiski põhjendatud piirata liikmesriikide võimalust selliseid teateid nõuda.

(34)

Selleks et lihtsustada turuteabe andmete kogumist turu seireks ja korraldamiseks, samal ajal piirates halduskoormust, tuleks ette näha sätted tagamaks, et toodangu- ja varude deklaratsioonid esitataks asjaomaste ettevõtjate poolt, kes asuvad liikmesriikides, kus on kohustus pidada istandusregistrit. Selliste deklaratsioonide nõudmiseks tuleks anda võimalus liikmesriikidele, kel ei ole istandusregistri pidamise kohustust. Selleks et vältida andmete dubleerimist, peavad need liikmesriigid, kes kasutavad istandusregistrit, mis sisaldab iga-aastaselt ajakohastatud teavet igale viinamarjakasvatajale kuuluva viinapuude kasvuala kohta, suutma vabastada ettevõtjaid nende kasvualade deklareerimisest toodangudeklaratsioonides.

(35)	Et parandada jälgitavust ja turukorraldust, tuleks liikmesriikidel lubada koguda täiendavaid andmeid veini valmistamiseks mõeldud viinamarjade ja -virde toodangu kohta. Selleks peaks liikmesriikidel olema lubatud nõuda saagideklaratsioone.

(36)

Et parandada jälgitavust ja turukorraldust, tuleks liikmesriikidel lubada koguda andmeid tegevuste kohta, mis võivad toimuda tegeliku saagikoristuse tähtaja ja selle tähtaja vahel, mil esitatakse toodangut ja saaki käsitlevad deklaratsioonid koristatud viinamarjade või neist saadud viinamarjavirde ja -mahla turustamise kohta.

(37)	Suurema läbipaistvuse ja turukorralduse huvides ei peaks käesolevas määruses kehtestatud eeskirjad olema liikmesriikidele takistuseks põhjalikuma teabe nõudmisel. Tootmise või varude puudumise korral peaks liikmesriikidel olema ka võimalus ettevõtjaid deklaratsioonide esitamisest vabastada.

(38)

Siseturu kontrollide teostamiseks tuleks kehtestada ühtsed eeskirjad kõnealuse määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 89 tähenduses. Seetõttu tuleks veinitoodete ladustamise ja turustamise seire eest vastutavatele asutustele anda vajalikud vahendid tõhusa kontrolli teostamiseks kooskõlas ühtsete eeskirjadega, mida kohaldatakse kogu Euroopa Liidus tootmisvõimsuse, istandusregistri, saatedokumentide, sertifitseerimise ning sissetulevate ja väljaminevate kaupade registri suhtes.

(39)	Selleks et viinamarjatoodete kontrollimine ja proovide võtmine toimuks tõrgeteta, tuleks vastu võtta sätted, mis välistaksid kontrollitavatel pooltel nende suhtes tehtavate kontrollide takistamise ning kohustaksid neid proovivõtmist hõlbustama ja andma käesoleva määruse alusel vajalikku teavet.

(40)

Et anda liikmesriikidele tõhusad vahendid veinipettuste ohuga võitlemisel, on loodud isotoopide analüüside andmepank, millele on osutatud määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 89 lõikes 5 ja mida haldab Teadusuuringute Ühiskeskuse raames asutatud Euroopa veinisektori kontrolli referentkeskus. Isotoopanalüüsi standardmeetod tagab tõhusa kontrolli veinitoodete rikastamise üle või aitab avastada seda, kas sellistele toodetele on lisatud vett. Koos muude analüüsimeetoditega võimaldab isotoopide analüüside andmepank kontrollida veinitoodete vastavust deklareeritud päritolule ja sordile. Sel eesmärgil tuleks kehtestada sätted isotoopanalüüsi standardmeetodi kasutamise ning isotoopide analüüside andmepanga pidamise ja ajakohastamise kohta.

(41)

Liikmesriigid peavad tagama veinisektori kontrolliasutuste töö tõhususe. Sel eesmärgil tuleks kontroll pädevate asutuste vahel kooskõlastada nendes liikmesriikides, kus vastutab veinisektori kontrollimise eest mitu asutust, ning liikmesriigid peaksid määrama ühe asutuse, kes vastutab nende ja komisjoni vahelise koostöö eest.

(42)	Kontrollimise hõlbustamiseks kogu liidus peaksid liikmesriigid võtma vajalikud meetmed, et tagada pädevate asutuste ametisikutele piisavad uurimisvolitused eeskirjade järgimine tagamiseks.

(43)

Et tagada veinitoodete jälgitavus ning nende vastavus liidu veinisektori eeskirjadele, peaksid pädevad asutused veinisektoris säilitama kontrollide kooskõla ja juurdepääsu teabele. Et täielikult rakendada sellist kooskõlastatud lähenemist, peaksid eri asutused, kes tegelevad aktsiisiga maksustatavate veinitoodete kontrolliga, saama juurdepääsu teabele nende toodete liikumise kohta, et teostada kontroll vastavalt direktiivile 2008/118/EÜ ja määrusele (EÜ) nr 684/2009. Sel eesmärgil on asjakohane arvesse võtta Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusega nr 1152/2003/EÜ (13) kehtestatud aktsiisiga maksustatava kauba liikumist ja jälgimist võimaldavat arvutisüsteemi.

(44)

Veinisektori turgude omavaheline seotus ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vaheline kaubandus nõuab tihedat koostööd erinevate kontrolliasutuste vahel. Selleks et liikmesriikidevaheline koostöö oleks tõhus, peaksid liikmesriikide pädevad asutused olema veinisektorit reguleerivate eeskirjade kohaldamisel valmis tegema koostööd teise liikmesriigi pädevate asutustega. Selleks tuleks sätestada eeskirjad, mis reguleerivad liikmesriikidevahelist vastastikust abi taotluse alusel. Proovide võtmise ja saatmise, analüüside ja organoleptilise hindamise ning ekspertide kaasamise kulude haldamise lihtsustamiseks tuleks sätestada, et need kulud peab kandma selle liikmesriigi pädev asutus, kes tellis proovivõtmise või eksperdi kaasamise.

(45)	Selleks et suurendada pädevate asutuste vastastikuse abi tõhusust, peaks käesolevas määruses sisalduma ka säte, mis käsitleb käesoleva määruse kohaselt teostatud kontrolli järelduste õigusjõudu mõnes liikmesriigis, mis ei ole sama liikmesriik, kus kontroll teostati.

(46)

Selleks et pettusega tõhusalt võidelda, tõsist pettuseohtu vältida või asjakohaseid meetmeid võtta juhul, kui kahtlustatakse või avastatakse, et veinitooted ei vasta liidu eeskirjadele, peaksid asjaomaste liikmesriikide kontaktasutused suutma üksteist sellistest juhtumitest teavitada. Selleks peaksid asjaomased liikmesriigid kasutama komisjoni poolt kättesaadavaks tehtud teabesüsteeme.

(47)

Määruse (EL) nr 1306/2013 artikliga 64 on nähtud ette halduskaristused põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktide kohaldamisest tulenevate toetuskõlblikkuskriteeriumide, kulukohustuste või muude kohustustega seotud mittevastavuste korral. Määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 71 lõike 4 kohaselt tuleb heidutava mõju tagamiseks kohaldada loata istutuste suhtes karistusi. Heidutava mõju tagamiseks peaksid liikmesriigid saama määrata asjaomaste karistuste suuruse vastavalt asjaomastel viinapuude kasvualadel toodetavate veinide kaubanduslikule väärtusele. Kõnealuste karistuste miinimumsuurused peaksid vastama aasta keskmisele sissetulekule viinapuude kasvuala hektarilt liidu tasandil, mõõdetuna brutomarginaalina viinapuude kasvuala hektari kohta. Tuleks kehtestada astmestik nimetatud miinimumväärtusest ülespoole, sõltuvalt mittetäitmise perioodi pikkusest. Liikmesriikidele tuleks anda ka võimalus kohaldada kindla piirkonna tootjate suhtes kõrgemaid miinimumkaristusi, kui liidu tasandil kindlaksmääratud miinimumtase on väiksem kui hinnanguline aasta keskmine sissetulek hektari kohta asjaomases piirkonnas. Karistuste miinimumväärtuste selline suurendamine peaks olema proportsionaalne hinnangulise aasta keskmise sissetulekuga hektari kohta piirkonnas, kus loata istutatud viinapuude kasvuala asub.

(48)

Arvestades vajadust tagada kiire ja tõhus tarbijakaitse, on oluline näha ette võimalus peatada ettevõtjate poolt saatedokumentide ja sertifitseerimismenetluste kasutamine, kui on leitud või kahtlustatakse veinitoodete tootmise või veo mittevastavust Euroopa Liidu tootmiseeskirjadele, või lihtsustatud korra või elektrooniliste menetluste kasutamine impordiks pettuse või terviseriski tekitamise tõttu tarbijatele.

(49)

Selleks et tagada käesoleva määruse tõhus kohaldamine ja nõuetekohane seire veinituru üle, tuleks ette näha heidutava mõjuga karistused, mida liikmesriigid kohaldavad vastavalt olukorra tõsidusele ja mittevastavuse kordumisel juhtudel, kui rikutakse kohustust pidada sissetulevate ja väljaminevate kaupade registrit, esitada deklaratsioone või edastada teateid.

(50)	Õiglase kohtlemise tagamiseks tuleks sätestada eeskirjad juhtude korral, kus esineb ilmseid vigu ja erandlikke asjaolusid.

(51)	Kooskõlas määruse (EL) nr 1308/2013 artikliga 223 tuleks kehtestada eeskirjad komisjoni teavitamise kohta liikmesriikide poolt. Selleks on asjakohane kehtestada edastatava teabe iseloom ja liik ning selle teabe avaldamise tingimused.

(52)

Selliste veinitoodete impordidokumentide, mis on välja antud kolmandas riigis, kontrollimise hõlbustamiseks peaks komisjon koostama ja tegema avalikuks loetelu pädevatest asutustest, määratud asutustest või osakondadest ning heakskiidetud veinitootjatest, kellest kolmandad riigid on selliste dokumentide koostamise eesmärgil teavitanud. Eesmärgiga hõlbustada teabevahetust ning toetusetaotlusi ühelt poolt liikmesriikide ja komisjoni vahel ning teiselt poolt kolmandate riikide vahel tuleb komisjonil avalikustada igas kolmandas riigis kindlaks määratud kontaktasutus, mis peab olema kontaktis komisjoni ja liikmesriikidega.

(53)

Veinitoodete kvaliteedi tagamiseks tuleks ette näha viinamarjade ülepressimise keelu rakendamise sätted. Selgus, et selle keelu nõuetekohane kohaldamine eeldab piisavat seiret veinivalmistamise kõrvalsaaduste ja nende lõpliku kasutamise üle. Selleks tuleks kindlaks määrata eeskirjad kõrvalsaadustes pärast viinamarjade pressimist sisalduva alkoholi miinimumprotsendi, samuti pädevate asutuste järelevalve all kõrvaltoodete kõrvaldamise kohustuse tingimuste kohta füüsiliste või juriidiliste isikute või isikurühmade puhul, kelle valduses on kõrvalsaadused. Kuna sellised tingimused on otseselt seotud veinivalmistamise protsessiga, tuleks neid loetleda koos veinivalmistustavade ja veini tootmisele kohaldatavate piirangutega, mis on sätestatud määruses (EÜ) nr 606/2009. Seepärast tuleks kõnealust määrust vastavalt muuta.

(54)	Selguse ja õiguskindluse huvides tuleks välja jätta määruste (EÜ) nr 555/2008, (EÜ) nr 606/2009 ja (EÜ) nr 607/2009 sätted, mis asendatakse käesoleva määruse ja rakendusmäärusega (EL) 2018/274. Samal põhjusel tuleks kehtetuks tunnistada määrus (EÜ) nr 436/2009 ja delegeeritud määrus (EL) 2015/560,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I PEATÜKK

SISSEJUHATAVAD SÄTTED

Artikkel 1

Reguleerimisese

Käesolevas määruses sätestatakse eeskirjad, mis täiendavad määrusi (EL) nr 1306/2013 ja (EL) nr 1308/2013 järgmistes valdkondades:

a)	lubade andmise süsteem viinapuude istutuseks;

b)	istandusregister;

c)	tunnustatud saatedokumendid, sertifitseerimine ja veini importimise eeskirjad;

d)	sissetulevate ja väljaminevate kaupade register;

e)	kohustuslik teave;

f)	kontrollimine ja isotoopide analüüside andmepank;

g)	pädevad asutused ja nende vaheline vastastikune abi;

h)	karistused;

i)	teated ja teabe avaldamine.

Artikkel 2

Mõisted

1.   Käesolevas määruses ja rakendusmääruses (EL) 2018/274 kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)   „viinamarjakasvataja“– füüsiline või juriidiline isik või füüsiliste või juriidiliste isikute rühm, olenemata sellest, missugune õiguslik seisund sellele rühmale ja rühma liikmetele on riikliku õigusega antud, kelle põllumajanduslik majapidamine asub liidu territooriumil, nagu on määratletud Euroopa Liidu lepingu artiklis 52 koostoimes Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 355, ning kellel on viinamarjade kasvuala, mille saadusi ta kasutab veinitoodete tööstuslikuks tootmiseks või mille eest ta saab maksuvabastust katselistel eesmärkidel või pooktaimede kasvatamise tõttu, nagu on osutatud käesoleva määruse artikli 3 lõikes 2;

b)   „veinitooted“– tooted, mis on loetletud määruse (EL) nr 1308/2013 I lisa XII osas, v.a veiniäädikas, mis kuulub CN-koodide 2209 00 11 ja 2209 00 19 alla;

c)   „viinamarjaistanduseks kasutatav maatükk“– määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 67 lõike 4 punkti a tähenduses põld, kuhu on istutatud viinapuud või mille eesmärk on veinitoodete tööstuslik tootmine või maksuvabastuste saamine katselistel eesmärkidel või pooketaimede kasvatamise tõttu, nagu on osutatud käesoleva määruse artikli 3 lõikes 2;

d)   „viljelusest kõrvale jäetud viinamarjakasvatusala“– viinapuude kasvuala, mida ei harita enam korrapäraselt ega eesmärgiga saada turustatavat toodangut enam kui viie veiniaasta jooksul, ilma et see piiraks liikmesriikide poolt määratletud konkreetseid juhtumeid, ning mille väljajuurimine ei anna tootjale enam taasistutusloa õigust vastavalt määruse (EL) nr 1308/2013 artiklile 66;

e)   „saagikoristaja“– füüsiline või juriidiline isik või selliste isikute rühm, olenemata sellest, missugune õiguslik seisund sellele rühmale ja rühma liikmetele on riikliku õigusega antud, kes koristab viinamarjasaagi viinapuude kasvualalt selleks, et turustada neid viinamarju veinitoodete tootmiseks kolmandate isikute poolt või viinamarjade töötlemiseks veiniks oma ettevõttes või enda nimel mujal kaubanduslikel eesmärkidel;

f)   „töötleja“– füüsiline või juriidiline isik või selliste isikute rühm, olenemata sellest, missugune õiguslik seisund sellele rühmale ja rühma liikmetele on riikliku õigusega antud, kelle poolt või kelle nimel veine töödeldakse, mille tulemusena valmivad veinid, liköörveinid, vahuveinid ja poolvahuveinid, gaseeritud vahuveinid ja poolvahuveinid, kvaliteetvahuveinid või aromaatsed kvaliteetvahuveinid;

g)   „jaemüüja“– füüsiline või juriidiline isik või selliste isikute rühm, olenemata sellest, missugune õiguslik seisund sellele rühmale ja rühma liikmetele on riikliku õigusega antud, kelle tegevusala hõlmab väikestes kogustes veini müüki otse tarbijale vastavalt iga liikmesriigi eeskirjadele, võttes arvesse kauplemise ja turustamise eripära, kuid mitte need isikud, kelle kasutuses on keldrid kauba ladustamiseks ja veini villimiseks suurtes kogustes või kes tegelevad vaadis veetava veini rändmüügiga;

h)   „villimine“– veini kui lõpptoote pakendamine kaubanduslikul eesmärgil kuni 60-liitristesse mahutitesse;

i)   „villija“– füüsiline või juriidiline isik või selliste isikute rühm, olenemata sellest, missugune õiguslik seisund sellele rühmale ja rühma liikmetele on riikliku õigusega antud, kes villib võib laseb seda enda nimel teha;

j)   „turustaja“– füüsiline või juriidiline isik või selliste isikute rühm, olenemata sellest, missugune õiguslik seisund sellele rühmale ja rühma liikmetele on riikliku õigusega antud, välja arvatud eratarbijad ega jaemüüjad, kes ladustavad veinitooteid kaubanduslikel eesmärkidel või on kaasatud kauplemisse ning võimalik, et ka villivad, välja arvatud väikepiiritustehastes;

k)   „veiniaasta“– veinisektori turustusaasta, nagu on osutatud määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 6 punktis d.

2.   Käesoleva määruse IV–VIII peatüki, välja arvatud rakendusmääruse (EL) 2018/274 artikli 47 ja IV–VII peatüki tähenduses „tootja“ – füüsiline või juriidiline isik või selliste isikute rühm, olenemata sellest, missugune õiguslik seisund sellele rühmale ja rühma liikmetele on riikliku õigusega antud, kes töötleb ise värskeid viinamarju, viinamarjavirret või käärivat toorveini või viinamarjavirret kaubanduslikel eesmärkidel, või on lasknud neid töödelda enda nimel.

3.   Artikli 10 lõike 1 tähenduses on „väiketootja“ – tootja, kes toodab keskmiselt vähem kui 1 000 hl veini aastas, tuginedes aasta keskmisele toodangule vähemalt kolmel järjestikusel aastal.

Liikmesriigid võivad otsustada, kas mõiste „tootja“ hõlmab ka tootjaid, kes ostavad värskeid viinamarju, viinamarjavirret või käärivat toorveini veiniks töötlemiseks, või mitte.

II PEATÜKK

VIINAPUUDE ISTUTUSEKS ANTAVATE LUBADE SÜSTEEM

Artikkel 3

Piirkonnad, mille kohta on tehtud erand viinapuude istutuseks antavate lubade süsteemist

1.   Määruse (EL) nr 1308/2013 II osa I jaotise III peatükiga kehtestatud viinapuude istutuseks antavate lubade süsteem ei kehti istutuse ja taasistutuse suhtes kõnealuse määruse artikli 62 lõikes 4 osutatud piirkondades, mis vastavad kõnealuse artikli lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatud tingimustele.

2.   Istutusest või taasistutusest katseteks mõeldud piirkondades või pooktaimede kasvatustes tuleb pädevaid asutusi ette teavitada. Teated sisaldavad kogu asjakohast teavet nende alade kohta ja ajavahemikku, mil katse teostatakse või mille jooksul pooktaimede kasvatus toodangut annab. Pädevaid asutusi tuleb teavitada ka osutatud ajavahemike pikendamisest.

Kui loetakse, et turuhäire ohtu ei ole, võivad liikmesriigid otsustada, et kõnealustel aladel esimeses lõigus osutatud ajavahemikel toodetud viinamarju ja veinitooteid tohib turustada. Osutatud ajavahemike lõpus tootja kas:

a)	saab asjaomase ala kohta loa kooskõlas määruse (EL) nr 1308/2013 artikliga 64 või 68, nii et seal toodetud viinamarju ja veinitooteid tohib turustada, või

b)	juurib alal kasvavad viinapuud kooskõlas määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 71 lõikega 1 omal kulul üles.

Kõik katseteks mõeldud kasvualad või pooktaimede kasvatused, kuhu viinapuud on istutatud vastavalt uusistutusõigustele enne 1. jaanuari 2016, vastavad ka pärast nimetatud kuupäeva osutatud õiguste kasutamise tingimustele kuni katse- või pooktaimede kasvatuse tootmisaja lõpuni, milleks load on antud. Pärast nende ajavahemike möödumist kohaldatakse esimeses ja teises lõigus kehtestatud eeskirju.

3.   Kasvualadel, kust saadav vein ja viinamarjasaadused on mõeldud ainult viinamarjakasvataja oma majapidamise tarbeks, toimub istutus või taasistutus järgmistel tingimustel:

a)	kasvuala pindala ei ületa 0,1 ha;

b)	asjaomane viinamarjakasvataja ei tegele ei veini ega muude veinitoodete kaubandusliku tootmisega.

Käesoleva lõike kohaldamisel võivad liikmesriigid lugeda teatavaid kaubandusliku tegevusega mittetegelevaid organisatsioone samaväärseks viinamarjakasvataja majapidamisega.

Liikmesriigid võivad otsustada, et esimeses lõigus osutatud istutustest tuleb teatada.

4.   Tootja, kes on kaotanud teatava viinapuude kasvuala siseriikliku õiguse kohaselt avalikes huvides toimuva sundvõõrandamise raames, saab õiguse istutada uue kasvuala eeldusel, et selline uusistutatud kasvuala ei anna rohkem kui 105 % kaotatud kasvuala puhassaagist. Uusistutatud kasvuala registreeritakse istandusregistris.

5.   Nende kasvualade väljajuurimine, mille suhtes kohaldatakse lõigetes 2 ja 3 osutatud erandeid, ei taga määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 66 kohase taasistutusloa saamist. Luba antakse siiski juhul, kui juuritakse välja lõikes 4 osutatud erandi alusel uusistutatud kasvuala.

Artikkel 4

Lubade andmise kriteeriumid

1.   Kui liikmesriigid kohaldavad määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 64 lõike 1 punktis c sätestatud toetuskõlblikkuskriteeriumi, kehtivad käesoleva määruse I lisa A jaos esitatud eeskirjad.

Liikmesriigid võivad kohaldada ka täiendavat objektiivset ja mittediskrimineerivat kriteeriumi, et kohaldamine ei põhjustaks märkimisväärset konkreetse kaitstud geograafilise tähise maine väärkasutamise ohtu, mida eeldatakse, kui riiklikud asutused ei ole sellist ohtu tõendanud.

Kõnealuse täiendava kriteeriumi kohaldamist reguleerivad eeskirjad on kehtestatud I lisa B jaos.

2.   Kui liikmesriigid otsustavad kohaldada üht või mitut määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 64 lõike 1 punktides a–c osutatud toetuskõlblikkuskriteeriumi ja käesoleva artikli lõikes 1 osutatud lisakriteeriumi, võivad nad kohaldada neid kriteeriume uusistutuslubade andmisel kas riiklikul või madalamal territoriaalsel tasandil.

3.   Kui liikmesriigid kohaldavad üht või mitut määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 64 lõikes 2 nimetatud prioriteetsuskriteeriumi, kehtivad käesoleva määruse II lisa jagudes A–H kehtestatud eeskirjad.

Liikmesriigid võivad kohaldada ka täiendavaid ja mittediskrimineerivaid kriteeriume seoses tootja varasema käitumisega ning seoses mittetulunduslike organisatsioonidega, kes on saanud oma valdusse maad, mis on konfiskeeritud seoses terrorismi või muud liiki kuritegudega. Nende täiendavate kriteeriumide kohaldamist reguleerivad eeskirjad on sätestatud II lisa I jaos.

4.   Kui liikmesriigid otsustavad kohaldada üht või mitut määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 64 lõike 2 punktides a–h ette nähtud prioriteetsuskriteeriumi ja käesoleva artikli lõikes 3 osutatud lisakriteeriumi, võivad nad kohaldada neid kriteeriume uusistutuslubade andmisel kas samamoodi riiklikul tasandil või erineva olulisustasemega liikmesriikide erinevate alade tasandil.

5.   Ühe või mitme määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 64 lõikes 2 osutatud kriteeriumi kasutamist toetuskõlblikkuskriteeriumina ühel artikli 63 lõikes 2 nimetatud geograafilisel tasandil loetakse nõuetekohaselt põhjendatuks kõnealuse määruse artikli 64 lõike 1 punkti d kohaldamiseks, kui sellise kasutamise eesmärk on lahendada konkreetset probleemi, mis mõjutab veinisektorit sellel konkreetsel geograafilisel tasandil ja mida saab lahendada üksnes sellise piiranguga.

6.   See ei piira I ja II lisas sätestatud eeskirjade kohaldamist vajaduse korral konkreetsete toetuskõlblikkus- ja prioriteetsuskriteeriumide suhtes, et vältida loataotlejate kõrvalehoidmist nimetatud lisades sisalduvatest toetuskõlblikkus- ja prioriteetsuskriteeriumidest.

Artikkel 5

Load eeldatavaks taasistutuseks

Liikmesriigid võivad seada loa andmise eeltingimuseks tootjatele, kes on kohustunud vastavalt määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 66 lõikele 2 viinapuude kasvuala välja juurima, tagatise esitamise nõude.

Igal juhul, kui tootjad ei juuri viinapuid välja neljanda aasta lõpuks alates uute viinapuude istutamise kuupäevast, kohaldatakse kasvualade suhtes, mille suhtes võetud väljajuurimiskohustust ei ole täidetud, määruse (EL) nr 1308/2013 artiklit 71.

Artikkel 6

Taasistutamise piirangud

Liikmesriigid võivad piirata taasistutamist määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 66 lõike 3 alusel, kui konkreetne taasistutatav kasvuala asub piirkonnas, mille puhul uusistutuslubade andmine on piiratud kooskõlas määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 63 lõike 2 punktiga b, ning tingimusel, et vastav otsus on põhjendatud vajadusega vältida konkreetse kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähise väärtuse märkimisväärse vähenemise hästi tõendatud ohtu.

Esimeses lõigus osutatud väärtuse märkimisväärse vähenemise ohtu ei ole, kui

a)

konkreetne taasistutamiseks määratud kasvuala asub samas kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähise piirkonnas kui väljajuuritud kasvuala ja kui viinapuude taasistutamine vastab samale kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähise spetsifikaadile kui väljajuuritud kasvuala;

b)	taasistutamise eesmärk on toota geograafilise tähiseta veine tingimusel, et taotleja võtab samad kohustused, mis on sätestatud uusistutuste kohta käesoleva määruse I lisa A ja B jao punktis 2.

III PEATÜKK

ISTANDUSREGISTER

Artikkel 7

Istandusregistris sisalduv minimaalne teave

1.   Määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 145 lõike 1 kohaldamiseks rakendavad liikmesriigid viinapuude istutuseks antavate lubade süsteemi ning istandusregistri ajakohastatud teave peab sisaldama vähemalt käesoleva määruse III ja IV lisas esitatud üksikasju ja spetsifikatsioone iga viinamarjakasvataja kohta.

2.   Määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 145 lõike 3 kohaldamiseks liikmesriikides, kus ei rakendata kõnealust viinapuude istutuseks antavate lubade süsteemi, vaid riiklikke toetusprogramme viinamarjaistanduste ümberkorraldamiseks või muutmiseks, peab istandusregistri ajakohastatud teave sisaldama vähemalt käesoleva määruse III lisas esitatud üksikasju ja lihtsustatud spetsifikatsioone.

IV PEATÜKK

VEINITOODETE SAATEDOKUMENDID JA TOODETE IMPORTIMISE EESKIRJAD

I JAGU

VEINITOODETE SEIRE JA SERTIFITSEERIMISEGA SEOTUD SAATEDOKUMENDID

Artikkel 8

Üldeeskirjad

1.   Määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 147 lõike 1 kohaldamiseks peab iga viinamarjakasvatajate, saagikoristajate, tootjate, töötlejate, villijate või turustajate või nende ja jaemüüjate vahelise veinitoodete veo etapp olema kajastatud saatedokumendis.

Esimeses lõigus osutatud ettevõtjad peavad suutma esitada saatedokumendi pädevale asutusele kogu veo jooksul.

2.   Üks saatedokument kehtib ainult ühe veo kohta.

3.   Liikmesriigid koostavad ja ajakohastavad käesolevas artiklis osutatud ettevõtjate loetelu. Kui selline loetelu või register on muuks otstarbeks juba olemas, võib seda kasutada ka käesoleva määruse kohaldamisel.

Artikkel 9

Erandid

1.   Erandina artiklist 8 ei nõuta saatedokumenti järgmistel juhtudel:

a)

veinitooteid veetakse viinamarjaistandusest veinivalmistusruumidesse, sama ettevõtja ühest ruumist teise või tootjarühmale kuuluvast ühest ruumist teise ilma omaniku vahetuseta, tingimusel et vedu toimub veini valmistamise, töötlemise, ladustamise või villimise eesmärgil, vahemaa kogupikkus ei ületa 70 km ja vedu toimub ainult ühe liikmesriigi territooriumil või see on heaks kiidetud asjaomaste liikmesriikide pädevate asutuste poolt;

b)

veetakse viinamarjade pressimisjääke või veinisetet: i) veetakse piiritustehasesse või veiniäädika tootmisettevõttesse tingimusel, et tootega on kaasas tootja kättetoimetamisteade, mis on ette nähtud selle liikmesriigi pädevate asutuste poolt, kus vedu algab, või ii) tingimusel, et vedu toimub teiste pädevate asutuste kontrolli all ja toote veinivalmistamise protsessist kõrvaldamise eesmärgil, nagu on ette nähtud rakendusmääruse (EL) 2018/274 artikli 14 lõike 1 punkti b alapunktis vii ja artikli 18 lõikes 2;

c)	CN-koodide 2009 61 ja 2009 69 alla kuuluva viinamarjamahla ja -virde tarnimisel neile ettevõtjatele, kes ei osalenud veini valmistamises tingimusel, et tootega on kaasas äridokument;

d)	veinitoodete tootmine ja vedu toimub ainult liikmesriikide territooriumil, mille suhtes ei kehti kohustus pidada istandusregistrit kooskõlas määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 145 lõikega 1;

e)

järgmistel juhtudel, kui veinitooteid veetakse ainult ühe liikmesriigi territooriumil mahutites nominaalmahuga kuni 60 liitrit: i) veinitooted on märgistatud mahutites nominaalmahuga kuni 10 liitrit, mis on suletud ühekorrasulguriga, juhul kui kogu veetav kogus ei ületa järgmisi väärtusi: — viis liitrit või kilogrammi puhastatud ja puhastamata kontsentreeritud viinamarjavirret; — kõigi teiste toodete puhul 100 liitrit; ii) veetakse veini või viinamarjamahla, mis on ette nähtud diplomaatilistele esindustele, konsulaatidele ja samalaadsetele asutustele kindlaks määratud koguste piires; iii) veetakse veini või viinamarjamahla, — mis ei ole ette nähtud müügiks; kodumajapidamiste kolimise käigus; — laevas, lennukis või rongis kohapeal kasutamiseks; iv) eraisikud veavad kaubasaaja või tema pere isiklikuks tarbeks ette nähtud veini, osaliselt kääritatud veini või osaliselt kääritatud viinamarjavirret tingimusel, et veetav kogus ei ole suurem kui 30 liitrit; v) veetakse teaduslikeks ja tehnilisteks katseteks ette nähtud tooteid, kui veetav üldkogus ei ole suurem kui üks hektoliiter; vi) kaubanäidised; vii) pädeva asutuse või määratud labori jaoks mõeldud proovid.

2.   Juhul kui saatedokumenti ei nõuta, peavad kaubasaatjad suutma igal ajal tõendada kogu teabe õigsust V peatükis ette nähtud sissetulevate ja väljaminevate kaupade registris või muudes registrites, mida nõuab liikmesriik, kus vedu alguse saab.

Artikkel 10

Tunnustatud saatedokumendid

1.   Pädevad asutused tunnustavad saatedokumentidena järgmisi dokumente, kui need vastavad tingimustele, mis on ette nähtud V lisa punktides 2–5:

a)

veinisektori toodete puhul, mida lähetatakse ühe liikmesriigi piires või liikmesriikide seas, ilma et see piiraks käesoleva lõigu punkti b kohaldamist: i) üks neist dokumentidest, millele osutatakse direktiivi 2008/118/EÜ artikli 21 lõikes 6 või artikli 26 lõike 1 punktis a, toodete puhul, mida veetakse liidu piires aktsiisi peatamise korra alusel, tingimusel et esitatakse selgelt tuvastataval viisil kõnealuse direktiivi artikli 21 lõikes 3 osutatud unikaalne haldusviitenumber (HVN), mis on koostatud vastavalt komisjoni määrusele (EÜ) nr 684/2009 (14) ning juhul, kui kasutatakse direktiivi 2008/118/EÜ artikli 26 lõike 1 punktis a osutatud dokumenti, peab kaubasaatja tegevus vastama lõikele 1; ii) liidu piires veetavate kaupade puhul pärast selles liikmesriigis, kus vedu algab, tarbimiseks ringlusse laskmist, direktiivi 2008/118/EÜ artikli 34 lõikes 1 osutatud lihtsustatud saatedokument, mis on koostatud vastavalt komisjoni määrusele (EMÜ) nr 3649/92 (15); iii) väiketootjate poolt lähetatud aktsiisiga maksustatavate veinitoodete puhul vastavalt direktiivi 2008/118/EÜ artiklile 40 ja veinitoodete puhul, mille suhtes ei kohaldata aktsiisimaksu, üks järgmistest dokumentidest, mis on koostatud vastavalt lähteliikmesriigis ette nähtud tingimustel: — juhul kui liikmesriik kasutab teabesüsteemi, niimoodi loodud elektroonilise haldusdokumendi trükitud koopiat, mis tahes äridokumenti, mis on selgelt tuvastatav, konkreetset halduskoodi („MVV“ kood), mille on määratud elektroonilisele haldusdokumendile süsteem tingimusel, et dokument on koostatud kooskõlas kehtivate siseriiklike eeskirjadega; — juhul kui liikmesriik ei kasuta teabesüsteemi, pädeva asutuse poolt määratud haldusdokumenti või MVV koodi kandvat äridokumenti tingimusel, et nimetatud dokument ja selle koopia on kinnitatud vastavalt käesoleva artikli lõikele 3;

b)	veinitoodete puhul, mida lähetatakse direktiivi 2008/118/EÜ artikli 5 lõigetes 2 ja 3 osutatud kolmandasse riiki või territooriumile, üks punkti a alapunktides i või iii osutatud dokumentidest.

Dokumente, millele osutatakse esimese lõigu punkti a alapunkti iii teises taandes, võib kasutada ainult 31. detsembrini 2020.

2.   Lõike 1 esimese lõigu punktis a osutatud saatedokumendid peavad sisaldama V lisa A jaos osutatud teavet või võimaldama pädevate asutuste juurdepääsu kõnealusele teabele.

Kui kõnealused dokumendid kannavad direktiivi 2008/118/EÜ artikli 21 lõikes 2 osutatud arvutisüsteemi numbrit või MVV koodi, mille määrab lähteliikmesriigi loodud teabesüsteem, millele osutatakse lõike 1 esimese lõigu punkti alapunkti iii esimeses taandes, tuleb säilitada kasutatavas süsteemis käesoleva määruse V lisa A jao teave.

3.   Lõike 1 esimese lõigu punkti a alapunkti iii teises taandes osutatud dokumendid ja nende koopiad kinnitatakse enne lähetamist:

a)	kuupäeva, pädeva asutuse ametniku allkirja ja ametniku pandud eritempliga või

b)	kuupäeva, kaubasaatja allkirja ning olenevalt olukorrast kaubasaatja pandud i) V lisa C jaos olevale näidisele vastava eritempliga, ii) pädevate asutuste ettenähtud margiga või iii) pädevate asutuste heakskiidetud tembeldamismasina templijäljendiga.

Punktis b nimetatud eritemplit võib eelnevalt vormile trükkida, kui trükkimist teostab selleks volitatud trükikoda.

4.   Kolmandatest riikidest imporditud veinitoodete puhul lõike 1 esimese lõigu punktis a osutatud dokumentides tuleb osutada päritoluriigis vastavalt artiklile 20 koostatud sertifikaadile.

5.   Erandina lõikest 1 võivad liikmesriigid tunnustada saatedokumentidena muid dokumente, sealhulgas dokumente, mille koostamisel kasutatakse elektroonilist menetlust, mis on ette nähtud vastavate riikide territooriumil toimuvate veinitoodete veo ja nende territooriumilt vahetu eksportimisega seotud menetluste lihtsustamiseks.

Artikkel 11

Veini päritolu, omaduste, aastakäigu või viinamarjasordi ja kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähise tõendamine

1.   Artikli 10 lõike 1 esimese lõigu punkti a alapunktides i ja iii osutatud dokumente käsitatakse tõendamaks veinitoodete päritolu, kvaliteeti ja omadusi, aastakäiku või viinamarjasorti või -sorte, millest veinitoored on valmistatud ning vajaduse korral kaitstud päritolunimetust või kaitstud geograafilist tähist. Sel eesmärgil täidab kaubasaatja või kaubasaatja nimel tegutsev volitatud isik nende dokumentide lahtri 17 l VI lisa I osas esitatud asjakohase teabega.

2.   Kaubasaatja tõendab lõikes 1 nõutava teabe õigsust sissetulevate ja väljaminevate kaupade registri alusel, mida peetakse kooskõlas V peatükiga või kõnealuse toote eelmiste vedude saatedokumentides tõendatud teabe õigsust ning pädevad asutused teostavad ametliku vastavuskontrolli vastavalt VII peatükile.

3.   Kui liikmesriigid nõuavad nende territooriumil toodetud veinitoodete puhul selleks volitatud kontrolliorganilt kaitstud päritolunimetust ja kaitstud geograafilist tähist tõendav dokumendi koostamist, peab saatedokument sisaldama viidet kõnealusele tõendavale dokumendile ning kontrolliasutuse nime ja vajaduse korral e-posti aadressi.

Artikkel 12

Eksporditud veinitoodete sertifitseerimine

1.   Kui pädevad asutused nõuavad kolmanda sihtriigi pädevatelt asutustelt tõendit artiklis 11 osutatud veinitoodete lähetamiseks kolmandasse riiki, tuleb sertifikaadina kasutada üht järgmistest vormidest:

a)

elektrooniline haldusdokument või muu äridokument, mida kasutatakse kooskõlas direktiivi 2008/118/EÜ artikli 21 lõikega 6, või dokument, millele osutatakse käesoleva määruse artikli 10 lõike 1 punkti a alapunktis iii, tingimusel et kaubasaatja või tema nimel tegutsev volitatud isik märgib käesoleva määruse VI lisa I osas esitatud asjakohase teabe;

b)	käesoleva määruse VI lisa II osas ette nähtud näidisvormi ja sätestatud nõuete alusel koostatud konkreetne ekspordisertifikaat.

2.   Lõike 1 punktis b osutatud sertifikaat loetakse autentseks, kui seda kinnitab kuupäev ning kaubasaatja või tema nimel tegutseva volitatud isiku allkiri ning kui kaubasaatja märgib sertifikaadil saatedokumendi HVN numbri või pädeva asutuse määratud MVV koodi haldusviitena.

3.   Lõikes 1 osutatud sertifikaadi suhtes kohaldatakse artikli 11 lõikeid 2 ja 3 mutatis mutandis.

Artikkel 13

Eksporditõendina kasutatavad dokumendid

1.   Kui veinitooteid ringlevad artikli 10 lõike 1 esimese lõigu punkti a alapunktis i osutatud dokumendi alusel, on liidu tolliterritooriumilt lahkumise tõendiks direktiivi 2008/118/EÜ artiklis 28 nimetatud ekspordiaruanne, mille koostab eksporditolliasutus kooskõlas komisjoni määruse (EL) 2015/2447 (16) artikliga 334.

2.   Kui veinitooted ringlevad artikli 10 lõike 1 esimese lõigu punkti a alapunktis iii osutatud dokumendi alusel, on liidu tolliterritooriumilt lahkumise tõendiks ekspordiaruanne, mis koostatakse kooskõlas rakendusmääruse (EL) 2015/2447 artikliga 334. Sel juhul registreerivad kaubasaatja või tema nimel tegutsev volitatud isik ekspordideklaratsiooni viite, millele on osutatud kõnealuse määruse artiklis 331 ja mille on väljastanud eksporditolliasutus saatedokumendi kohta, kasutades ühte käesoleva määruse V lisa D jaos sätestatud tähistest.

3.   Veinitoodetel, mida eksporditakse ajutiselt nõukogu määruse (EL) nr 952/2013 artikli 210 punktis d sätestatud välistöötlemise korra alusel kooskõlas komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/2446 (17) VII jaotise I ja V peatükiga ning rakendusmääruse (EL) 2015/2447 VII jaotise I peatükiga ühte Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) liikmesriiki ladustamise, laagerdamise ja/või pakkimise eesmärgil, peab olema saatedokumendiga kaasas 3. detsembri 1963. aasta tollikoostöö nõukogu ettepanekuga ette nähtud teabeleht. Teabelehel kantakse toote kirjeldamiseks ette nähtud lahtritesse liidu ja riiklikele eeskirjadele vastav toote kirjeldus ning veetava veini kogus.

Kõnealune teave võetakse selle saatedokumendi originaaleksemplarist, mille alusel on vein veetud tolliasutusse, kus teabeleht väljastatakse. Teabelehele märgitakse ka eelneva veo puhul kasutatud saatedokumendi liik, kuupäev ja number.

Kui esimeses lõigus osutatud tooted tuuakse tagasi liidu tolliterritooriumile, koostab teabelehe nõuetekohaselt pädev EFTA tolliasutus. Nimetatud dokument kehtib veo saatedokumendina liidu sihtkoha tolliasutuseni või ringlusse suunava tolliasutuseni, kui dokumendi lahtris „Kaupade kirjeldus“ sisaldub esimeses lõigus kindlaks määratud teave.

Liidu asjaomane tolliasutus kinnitab kaubasaaja või tema esindaja esitatud dokumendi koopia või valguskoopia oma viisaga ning tagastab selle talle käesolevas määruses sätestatud nõuete täitmiseks.

Artikkel 14

Pakendamata veinitoodete vedu

1.   Kui artikli 10 lõike 1 esimese lõigu punkti a alapunkti iii esimeses taandes või artikli 10 lõikes 5 osutatud arvuti- või teabesüsteemi ei kasutata või kus kõnealune süsteemi ei võimalda mahalaadimiskoha pädeva asutuse juurdepääsu teabele, peab pakendamata veinitoodete kaubasaatja esitama hiljemalt veovahendite lahkumisel saatedokumendi koopia pädevale asutusele, kelle territooriumil pealelaadimiskoht asub, järgmiste toodete kohta:

a)

liidu päritoluga ja üle 60-liitrise kogusena veetavad tooted: i) vein, mis on ette nähtud kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisega veini, sordiveini või aastakäiguga veini tootmiseks või sellisel kujul turustatava veinina pakendamiseks; ii) osaliselt kääritatud viinamarjavirre; iii) puhastatud ja puhastamata kontsentreeritud viinamarjavirre; iv) värske viinamarjavirre, mille käärimine on peatatud alkoholi lisamise teel; v) viinamarjamahl; vi) kontsentreeritud viinamarjamahl;

b)

muu kui liidu päritoluga ja üle 60-liitrise kogusena veetavad tooted: i) värsked viinamarjad, välja arvatud lauaviinamarjad; ii) viinamarjavirre; iii) puhastatud ja puhastamata kontsentreeritud viinamarjavirre; iv) osaliselt kääritatud viinamarjavirre; v) värske viinamarjavirre, mille käärimine on peatatud alkoholi lisamise teel; vi) viinamarjamahl; vii) kontsentreeritud viinamarjamahl; viii) liköörvein nende toodete valmistamiseks, mis ei kuulu CN-koodi 2204 alla;

c)

tooted sõltumata nende päritolust ja veetavast kogusest, ilma et see piiraks artiklis 9 osutatud erandite kohaldamist: i) veinisete; ii) destilleerimiseks või muuks tööstuslikuks töötlemiseks ette nähtud viinamarjade pressimisjäägid: iii) viinamarjade pressimisjääkidest valmistatud vein (piquette); iv) destilleerimiseks kangendatud vein; v) vein, mis on valmistatud viinamarjasortidest, mis vastavalt määruse (EL) nr 1308/2013 artiklile 81 koostatud liigituses ei ole loetletud veiniviinamarjasortidena selle haldusüksuse jaoks, kust nad on koristatud; vi) tooted, mida ei tohi pakkuda või tarnida otseseks inimtarbimiseks.

Pädev asutus, kelle territooriumil asub laadimiskoht, teavitab pädevat asutust, kelle territooriumil asub mahalaadimiskoht, veo algusest.

2.   Erandina lõikest 1 võivad liikmesriigid määrata erinevad ajavahemikud ainult nende territooriumil veetavate veinitoodete veo saatedokumendi koopia edastamiseks.

Artikkel 15

Kolmandate riikide või liidu selliste toodete vedu, mida on esialgselt veetud välja kolmandasse riiki

1.   Liidu tolliterritooriumi piires vabasse ringlusse lubatud kolmanda riigi toodete veo puhul peab saatedokumendi aluseks võtma artiklis 20 osutatud dokumendi VI-1 või samaväärse dokumendi, nagu on osutatud artiklis 26 või 27, ja need peavad sisaldama järgmist teavet või võimaldama pädevate asutuste juurdepääsu järgmisele teabele:

a)	dokumendi VI-1 number või viide ühele artiklites 26 ja 27 nimetatud dokumentidest;

b)	punktis a osutatud dokumendi koostanud või tootja poolt koostama volitatud kolmanda riigi asutuse nimi ja aadress;

c)	punktis a osutatud dokumendi koostamise kuupäev.

Ettevõtja peab suutma esitada liikmesriikide pädevate asutuste nõudmisel dokumendi VI-1, artiklis 26 või 27 nimetatud samaväärse dokumendi või artiklis 22 osutatud väljavõtte VI-2.

2.   Liidus piires veetavate liidust pärinevate, algselt kolmandasse riiki eksporditud või direktiivi 2008/118/EÜ artikli 5 lõigetes 2 ja 3 osutatud territooriumile lähetatud veinitoodete veol liidu tolliterritooriumil sisaldab saatedokument järgmist teavet või võimaldatakse pädevate asutuste juurdepääs kõnealusele teabele:

a)	viide käesoleva määruse artikli 10 lõike 1 esimese lõigu punktis b nimetatud saatedokumendile, mis on koostatud algseks lähetamiseks või

b)	viide muudele importija koostatud toote päritolu tõendavatele dokumentidele, mida pädev asutus on pidanud kauba liidus vabasse ringlusse lubamiseks piisavaks.

3.   Kui kasutatakse direktiivi 2008/118/EÜ artikli 21 lõikes 2 osutatud arvutisüsteemi või liikmesriigi teabesüsteemi, peab käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 osutatud teave sisalduma ka kasutatud süsteemides.

Artikkel 16

Toodete vastuvõtust keeldumine

Kui kaubasaaja keeldub saatedokumendi alusel veetud toodet või osa tootest vastu võtmast, teeb ta dokumendi tagaküljele koos kuupäeva ja oma allkirjaga märke „kaubasaaja keeldub vastu võtmast“ ning märgib vajaduse korral vastu võtmata koguse liitrites või kilogrammides.

Sellisel juhul võib asjaomase toote saata kaubasaatjale sama saatedokumendi alusel, mis lähetatakse teele koos kaubaga või hoitakse vedaja tööruumides, kuni koostatakse uus dokument, mille alusel toode edasi saadetakse.

Artikkel 17

Saatedokumendi valideerimine tõsise rikkumise või nõuetele mittevastavuse korral

1.   Kui pädev asutus leiab või tal on objektiivne põhjus kahtlustada, et kaubasaatja on saatnud veinitoote, mis ei vasta Euroopa Liidu õigusnormidele või nende alusel vastuvõetud riiklike õigusaktide sätetele seoses tootmistingimuste või koostisega, või veinitoote, millega seoses on toime pandud tõsine rikkumine saatedokumentide osas, võib ta nõuda kaubasaatjalt selle veinitoote kohta uut saatedokumenti ja lasta see pädeval asutusel kinnitada.

Kui luba antakse, võidakse valideerimine siduda asjaomase toote edasise kasutamise tingimustega või keelustatakse toote turustamine. Viisa koosneb templist, pädeva asutuse ametniku allkirjast ja kuupäevast.

2.   Lõikes 1 nimetatud asutus teavitab sellest laadimiskoha piirkondliku või kohaliku vastutusega asutust. Veo korral Euroopa Liidu piires kohaldatakse vastastikust abi või nõuetele mittevastavuse kahtlusest teatamist artiklite 43 ja 45 alusel.

Artikkel 18

Meetmed saatedokumentidega seotud rikkumiste korral, kui tegemist ei ole tõsise rikkumisega

1.   Kui pädev asutus leiab, et vedu, mis peaks toimuma saatedokumendiga, toimub ilma selle dokumendita või ekslikke või puudulikke andmeid sisaldava dokumendi alusel, võtab ta vajalikud meetmed, et taastada sellise veo nõuetele vastavus kas vigade parandamise või uue dokumendi koostamise teel.

Kõnealuse sätte kohaselt parandatud või koostatud dokumentidele lööb templi esimeses lõigus osutatud asutus. Veo nõuetega kooskõlla viimine ei tohi põhjustada kõnealuse veo hilinemist rohkem kui möödapääsmatult vajalik.

Eeskirjade korduva eiramise korral sama kaubasaatja poolt, teavitab lõike 1 esimeses lõigus osutatud asutus sellest piirkondliku või kohaliku vastutusega laadimiskoha asutust. Veo korral Euroopa Liidu piires kohaldatakse vastastikust abi või nõuetele mittevastavuse kahtlusest teatamist artiklite 43 ja 45 alusel.

2.   Kui vedu ei ole võimalik lõike 1 esimese lõigu tähenduses nõuetega kooskõlla viia, peatab selles lõigus nimetatud asutus veo. Asutus teavitab kaubasaatjat veo peatamisest ja selle tagajärjena meetmete võtmisest. Nimetatud meetmetega võib keelata toote turule laskmist.

Artikkel 19

Vääramatu jõud või ettenägematud asjaolud

Kui veo ajal tekib olukord, kus vääramatu jõu või mõne ettenägematu asjaolu tõttu saadetis, mille kohta on nõutav saatedokument, tuleb jagada osadeks või läheb saadetis täielikult või osaliselt kaotsi, palub vedaja pädevat asutust, mis asub kõige lähemal sellele kohale, kus õnnetus või vääramatu jõud toimus, teha nende asjaolude kohta avaldus ja astuda vajalikud sammud, et viia kõnealune veooperatsioon nõuetega kooskõlla.

II JAGU

VABASSE RINGLUSSE LUBATUD IMPORDITUD VEINITOODETE SAATEDOKUMENDID

Artikkel 20

Imporditud veinitoodete nõuetelevastavuse sertifitseerimine

1.   Imporditud veinitoodete saatedokument hõlmab (EL) nr 1308/2013 artikli 90 lõike 3 punktides a ja b nimetatud sertifikaati ja analüüsiaruannet, mis moodustavad ühe dokumendi (edaspidi „dokument VI-1“). Ent dokumendi VI-1 analüüsiaruande osa ei ole vaja täita, kui kaup ei ole ette nähtud otsetarbimiseks.

Asjaomaste kolmandate riikide suhtes on määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 90 lõike 3 punktides a ja b osutatud pädevad asutused ja määratud asutused või osakonnad need, mida on nimetatud käesolevas määruse artikli 51 lõike 1 punktides a ja b.

2.   Dokument VI-1 koostatakse ja seda kasutatakse kooskõlas artiklitega 22–25 ja seda käsitatakse tõendamaks, et imporditud toode:

a)	omab veinitoodete omadusi, mis on kooskõlas liidu õigusega või Euroopa Liidu ja kolmandate riikide vahel sõlmitud kehtivate kahepoolsete lepingutega;

b)	on valmistatud konkreetse aastakäigu viinamarjadest või on toodetud määratud viinamarjasortide sordist või sortidest;

c)

vastab geograafilise tähise spetsifikatsioonidele kooskõlas Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepinguga või geograafilisi tähiseid käsitlevate liidu õigusaktidega või geograafiliste tähiste tunnustamist ja kaitset käsitleva lepinguga, mis on sõlmitud liidu ja kolmanda riigi vahel, kust vein on pärit.

Artikkel 21

Erandid

Erandina määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 90 lõikest 3 kohaldatakse järgmisi eeskirju:

a)

dokumenti VI-1 ei ole vaja esitada: i) kuni 10-liitrise nominaalmahuga ühekorrasulguriga suletud märgistatud mahutites toodete kohta, kui transporditav üldkogus (olenemata sellest, kas tegemist on eraldi saadetistega või mitte) ei ületa 100 liitrit; ii) kolmandast riigist alaliselt liitu elama asuva eraisiku isiklike asjade (nõukogu määruse (EÜ) nr 1186/2009 artikli 3 tähenduses) hulka kuuluva veini ja viinamarjamahla kohta; iii) veini kohta, mille üks üksikisik saadab teisele (nõukogu määruse (EÜ) nr 1186/2009 artikli 25 tähenduses) ja mida on maksimaalselt 30 liitrit saadetise kohta; iv) reisijate isiklikus pagasis (määruse (EÜ) nr 1186/2009 artikli 41 tähenduses) sisalduva veini, viinamarjavirde ja -mahla kohta, mida on maksimaalselt kuni 30 liitrit reisija kohta; v) määruse (EÜ) nr 1186/2009 artikli 90 tähenduses messide jaoks ettenähtud veini ja viinamarjamahla kohta, tingimusel et kõnealused tooted on pakendatud kuni kaheliitristesse ühekorrasulguriga suletud märgistatud mahutitesse; vi) mujal kui punktis v osutatud mahutites veetava veini-, viinamarjavirde- ja viinamarjamahla kohta, mida imporditakse teaduslike või tehniliste katsete tegemiseks ja mille kogus ei ületa 100 liitrit; vii) veini ja viinamarjamahla kohta, mis on imporditud vastavalt 18. aprilli 1961. aasta diplomaatiliste suhete Viini konventsioonile, 24. aprilli 1963. aasta konsulaarsuhete Viini konventsioonile või 16. detsembri 1969. aasta erimissioonide New Yorgi konventsioonile; viii) rahvusvahelisi liine teenindavate laevade ja lennukite pardal asuvates kauplustes hoitava veini ja viinamarjamahla kohta; ix) kolmandasse riiki eksporditud ja tagasi liidu tolliterritooriumile toodud ning vabasse ringlusse lubatud liidust pärit ja seal villitud veini ja viinamarjamahla kohta;

b)

kuni 60-liitristes ühekorrasulguriga suletud märgistatud mahutites oleva veini puhul, mis on pärit VII lisa IV osa A jaos nimetatud kolmandast riigist, kes on esitanud liidu heaks kiidetud eritagatised, tuleb dokumendi VI-1 analüüsiaruande osas esitada üksnes järgmine teave: i) tegelik alkoholisisaldus mahuprotsentides; ii) üldhappesus; iii) vääveldioksiidi üldsisaldus.

Artikkel 22

Dokumendi VI-1 ja väljavõtte VI-2 koostamise eeskirjad

1.   Dokument VI-1 koostatakse vormis, mis vastab VII lisa I osas esitatud näidisele ja on kooskõlas kõnealuses lisas sätestatud tehniliste nõuetega.

Selle allkirjastab artikli 51 lõikes 1 sätestatud nimekirjas loetletud pädeva asutuse ja määratud asutuse või osakonna ametiisik.

Tootega peab olema kaasa dokumendi VI-1 originaaleksemplar ja koopia.

Väljavõtte (edaspidi „väljavõte VI-2“) võib koostada vastavalt VII lisa II osas esitatud näidisele, mis sisaldab dokumendile VI-1 või väljavõtte VI-2 esitamisel väljavõttele VI-2 kantavaid andmeid ning sellele lööb templi Euroopa Liidu tolliasutus. Tootega peab olema kaasas väljavõtte VI-2 originaaleksemplar ja kaks koopiat.

2.   Dokumentidel VI-1 ja väljavõtetel VI-2 on seerianumber, mille dokumentide VI-1 puhul määrab pädev asutus, mille ametiisik allkirjastab dokumendi, väljavõtete VI-2 puhul lööb sellele templi tolliasutus.

Artikkel 23

Dokumendi VI-1 ja väljavõtete VI-2 kasutamine

Asjaomase saadetise vabasse ringlusse lubamiseks nõutavate tolliformaalsuste täitmisel antakse dokumendi VI-1 originaaleksemplar ja koopia ning väljavõtte VI-2 originaaleksemplar ja koopiad üle selle liikmesriigi pädevale asustusele, kus kõnealused tolliformaalsused täideti, järgmiselt:

a)

tolliasutus täidab dokumendi VI-1 originaaleksemplari ja koopia tagakülje või väljavõtte VI-2 originaaleksemplari ja koopiad, tagastab dokumendi VI-1 originaaleksemplari või väljavõtte VI-2 originaaleksemplari ja koopia asjaomasele isikule ning säilitab dokumendi VI-1 koopiat või väljavõtte VI-2 koopiat vähemalt viis aastat;

b)

kui saadetis saadetakse edasi enne selle vabasse ringlusse lubamist, annab uus kaubasaatja saadetist kontrollivale tolliasutusele kõnealust saadetist käsitleva dokumendi VI-1 või väljavõtte VI-2 või kui saadetise juurde kuulub nii varem täidetud väljavõte VI-2 kui ka hiljem täidetud väljavõte VI-2, siis need kaks väljavõtet VI-2. Juhul kui väljavõte VI-2 on esitatud koos dokumendiga VI-1, kontrollib tolliasutus, et dokumendile VI-1 kantud andmed vastavad väljavõttele VI-2 kantud andmetele. Juhul kui hiljem täidetud väljavõte VI-2 on esitatud koos varem täidetud väljavõttega VI-2, kontrollib tolliasutus, et varem täidetud väljavõttele VI-2 kantud andmed vastavad hiljem täidetud väljavõttele VI-2 ning lööb templi viimasele, mis on seejärel samaväärne varem täidetud väljavõttega VI-2. Tolliasutus täidab seega dokumendi VI-1 või varem täidetud väljavõtte VI-2 originaaleksemplari ja koopia tagakülje. Tolliasutus tagastab dokumendi VI-1 originaaleksemplari ja mis tahes väljavõtte VI-2 originaaleksemplari uuele kaubasaatjale ning säilitab koopia vähemalt viis aastat. Väljavõtet VI-2 ei pea täitma, kui tootesaadetis reeksporditakse kolmandasse riiki;

c)

kui saadetis jagatakse enne vabasse ringlusse lubamist osadeks, annab asjaomane isik kõnealust saadetist kontrollivale tolliasutusele jagatavat saadetist käsitleva dokumendi VI-1 või varem täidetud väljavõtte VI-2 originaaleksemplari ja koopia ning hiljem iga uue saadetise kohta täidetud väljavõtte VI-2 originaaleksemplari ja kaks koopiat. Kui tolliasutus teeb kindlaks, kas dokumendile VI-1 või varem täidetud väljavõttele VI-2 kantud andmed vastavad hiljem iga uue saadetise kohta täidetud väljavõtte VI-2 andmetele. Kui need andmed on kooskõlas, lööb tolliasutus templi viimasele, mis seejärel on samaväärne varem täidetud väljavõttega VI-2 ning täidab dokumendi VI-1 originaaleksemplari ja koopia tagakülje või varem täidetud väljavõtte VI-2 originaaleksemplari ja koopia tagakülje. Kõnealune asutus tagastab hiljem täidetud dokumendi VI-2 originaaleksemplari ja väljavõtte VI-1 originaaleksemplari või varem täidetud väljavõtte VI-2 originaaleksemplari asjaomasele isikule ning säilitab nende dokumentide koopiad viis aastat.

Artikkel 24

VI-1 dokumendi kasutamine kaudse impordi korral

Kui vein eksporditakse kolmandast riigist, mille territooriumil see on valmistatud (edaspidi „päritoluriik“), teise kolmandasse riiki (edaspidi „eksportiv riik“), kust vein eksporditakse seejärel edasi liitu, võivad eksportiva riigi pädevad asutused koostada päritoluriigi pädevate asutuste poolt koostatud dokumendi VI-1 või mõne võrdväärse dokumendi põhjal asjaomase veini kohta dokumendi VI-1 ilma veini täiendavalt analüüsimata, kui asjaomane vein:

a)	on päritoluriigis villitud ja märgistatud ning seda ei muudeta või

b)	eksporditakse päritoluriigist vaadis ning villitakse ja märgistatakse eksportivas riigis ilma edasise töötlemiseta.

Eksportiva riigi pädev asutus tõendab dokumendil VI-1, et tegemist on esimeses lõigus osutatud veiniga, mis vastab samas lõigus sätestatud tingimustele.

Eksportiva riigi dokumendile VI-1 lisatakse päritoluriigi dokumendi VI-1 originaaleksemplar või kinnitatud koopia või samaväärne dokument.

Käesoleva artikli kohaldamiseks on kolmanda riigi pädevateks asutusteks need, mida on loetletud artikli 51 lõike 1 nimekirjas.

Artikkel 25

Erisätted teatavate veinide sertifitseerimise kohta

1.   Liköörveinide ja destilleerimiseks kangendatud veinide puhul käsitatakse dokumente VI-1 kehtivana üksnes juhul, kui artikli 51 lõikega 1 ettenähtud loetelus esitatud pädev asutus on kandnud lahtrisse 14 järgmise märke:

2.   Dokumendiga VI-1 võib tõendada, et imporditud vein kannab geograafilist tähist kooskõlas intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepinguga (TRIPS) või geograafilisi tähiseid käsitlevate liidu õigusaktidega või geograafiliste tähiste tunnustamist ja kaitset käsitleva lepinguga, mis on sõlmitud liidu ja kolmanda riigi vahel, kust vein on pärit.

Sellisel juhul kantakse lahtrisse 14 järgmine märge:

3.   Lõigetes 1 ja 2 osutatud ja lahtris 14 esitatud sertifikaadile tuleb lisada järgmised andmed:

a)	dokumendi väljastanud pädeva asutuse nimi ja aadress;

b)	pädeva asutuse ametniku allkiri;

c)	pädeva asutuse tempel.

Artikkel 26

Lihtsustatud kord

1.   Dokumente VI-1, mille on koostanud VII lisa IV osa B jaos loetletud kolmandate riikide veinitootjad, kes on esitanud liidus heakskiidetud eritagatised, käsitatakse asjaomaste kolmandate riikide suhtes kehtivate artikli 51 lõikes 1 osutatud loetelus pädevate, määratud asutuste ja osakondade poolt koostatud dokumentidena VI-1, tingimusel et kõnealuste kolmandate riikide pädevad asutused on andnud tootjatele individuaalse heakskiidu ja kontrollivad nende tegevust.

2.   Lõikes 1 osutatud tootjad kasutavad ja täidavad dokumente VI-1, kandes neile eelkõige järgmised andmed:

a)	lahtrisse 1 oma nime ja aadressi ning registreerimisnumbri VII lisa IV osa B jaos loetletud kolmandas riigis;

b)	lahtrisse 9 pädeva asutuse ja neid volitanud kolmanda riigi pädeva asutuse nime ja aadressi;

c)	lahtrisse 10 vähemalt artikli 21 punktiga b ettenähtud üksikasjad.

Tootja kirjutab dokumendile oma allkirja lahtrites 9 ja 10 ettenähtud kohale, kriipsutades läbi sõnad „ametiisiku nimi ja ametinimetus“.

Tembeldamine ega määratud asutuse või osakonna nime ja aadressi märkimine ei ole nõutav.

Artikkel 27

Elektrooniline dokument

1.   Veinitoodete eksportimisel liitu kolmandatest riikidest, kus on loodud kontrollisüsteem, mis on Euroopa Liidu poolt heaks kiidetud samaväärsena kui samade toodete jaoks liidu õigusaktide alusel kehtestatud kontrollisüsteem, võib dokumendi VI-1 asendada elektroonilise dokumendiga.

Kolmanda riigi kontrollisüsteemi võib heaks kiita samaväärsena kui samade toodete jaoks liidu poolt kehtestatud kontrollisüsteemi, juhul kui see vastab vähemalt järgmistele tingimustele:

a)	sellega on tagatud piisavalt asjaomase kolmanda riigi territooriumil toodetud või turustatud veinitoodete laad, päritolu ja jälgitavus;

b)	sellega on tagatud juurdepääs kasutatavale elektroonilisele süsteemile, seoses ettevõtjate, pädevate ja määratud asutuste või talituste registreerimise ja identimisega;

c)	sellega on vastastikuse halduskoostöö raames tagatud võimalus kontrollida punktis b osutatud andmeid.

Kolmandad riigid, kes on vastavalt teisele lõigule kehtestanud liidu poolt samaväärsena heakskiidetud kontrollisüsteemi, lisatakse VII lisa IV osa C jao loetelusse.

2.   Lõikes 1 sätestatud elektrooniline dokument peab sisaldama vähemalt dokumendi VI-1 koostamiseks vajalikke andmeid ja unikaalset haldusviitenumbrit, mille on määranud või mida kontrollivad kolmanda eksportiva riigi pädevad asutused. Number märgitakse äridokumentidele, mis on vajalikud importimiseks liidu tolliterritooriumile.

3.   Selleks annab vajalikele elektroonilistele dokumendile või andmetele juurdepääsu kolmas eksportiv riik, kui seda taotlevad pädevad asutused selles liikmesriigis, kus kaup lubatakse vabasse ringlusse. Kui juurdepääs asjaomastele elektroonilistele süsteemidele ei ole kättesaadav, võib neid andmeid nõuda ka paberdokumendil.

4.   Artikli 22 lõikes 1 osutatud väljavõtteid VI-2 võib väljastada ja kasutada arvutipõhistes süsteemides kooskõlas liikmesriikide pädevate asutuste kehtestatud üksikasjalike eeskirjadega. Elektroonilise väljavõtte VI-2 sisu ja paberkandja sisu peavad olema identsed.

V PEATÜKK

SISSETULEVATE JA VÄLJAMINEVATE KAUPADE REGISTER

Artikkel 28

Sissetulevate ja väljaminevate kaupade registri pidamine

1.   Erandina määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 147 lõikest 2 ning tingimusel, et sissekandeid, väljaminevaid kaupu ja varusid saab kontrollida igal ajal äridokumentide alusel, sissetulevate ja väljaminevate kaupade registrit (edaspidi käesolevas peatükis „register“) ei pea pidama järgmised ettevõtjad:

a)

need, kelle valduses on või kes pakuvad müügiks üksnes veinitooteid kuni 10 liitrises nominaalmahuga märgistatud mahutites, mis on suletud ühekorrasulguriga tingimusel, et veetav kogus ei ole puhastatud või puhastamata kontsentreeritud viinamarjavirde puhul suurem kui 5 liitrit või 5 kilogrammi ja kõigi teiste toodete puhul 100 liitrit;

b)	need, kes müüvad jooke ainult kohapeal tarbimiseks.

2.   Liikmesriigid võivad nõuda turustajatelt, kellel ei ole kaubavarusid, registri pidamist ning kehtestada sel juhul eeskirju ja menetlusi.

3.   Liikmesriigid koostavad ja ajakohastavad nimekirja ettevõtjate kohta, kes on kohustatud registrit pidama. Kui selline nimekiri või register on muuks otstarbeks juba olemas, võib seda kasutada ka käesoleva määruse kohaldamisel.

4.   Registrit tuleb pidada eraldi iga äriühingu kohta.

Kui jaekauplused, kes müüvad otse lõpptarbijale, on osa ühest ja samast äriühingust ning neid varustab üks või mitu sellele ettevõtjale kuuluvat keskladu, peavad kõnealused kesklaod, piiramata lõike 1 punkti a, pidama registrit seoses toodetega, mida ta tarnib. Tarned jaemüügikauplustesse kantakse registrisse kui väljaminevad kaubad.

5.   Registrit tuleb pidada kohas, kus tooteid hoitakse.

Kui sissekandeid, väljaminevaid kaupu ja varusid saab kontrollida muude täiendavate dokumentide põhjal igal ajal selles kohas, kus tooteid hoitakse, võib pädev asutus anda siiski loa

a)	pidada registrit ettevõtja registreeritud tegevuskohas juhul, kui tooteid hoitakse mitmes ühele ja samale ettevõtjale kuuluvas eri laos, mis asuvad ühes ja samas kohalikus haldusüksuses või selle vahetus läheduses asuvas kohalikus haldusüksuses;

b)	usaldada registri pidamine sellele spetsialiseerunud ettevõttele.

Artikkel 29

Registrisse kantavad toimingud

1.   Ettevõtjad, kes peavad pidama registrit, kannavad sinna veinivalmistustavad, menetlused ja -viisid, mida nad rakendavad kooskõlas määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 78 lõikes 2 ja artiklis 80 ning määruse (EÜ) nr 606/2009 I lisa osades A ja D osutatud nõuetega, samuti uute veinivalmistustavade katselise kasutamise, sealhulgas asjakohase viite määruse (EÜ) nr 606/2009 artikli 4 kohaselt asjaomase liikmesriigi poolt antud loale.

2.   Kui seda rakendatakse, kantakse järgmisi valmistamisviise käsitlevad asjakohased toimingud registrisse kooskõlas rakendusmääruse (EL) 2018/274 artiklitega 16 ja 17 ning sealhulgas, kui see on ette nähtud liikmesriikide poolt, esitatakse asjakohased viited kooskõlas artikli 30 lõikega 2 pädevatele asutustele tehtud teadete kohta:

a)	veini alkoholisisalduse korrigeerimine (määrus (EÜ) nr 606/2009 I lisa A osa punkt 40 ja liide 10) ja suhkrusisalduse vähendamine virretes läbi membraanfiltri filtreerimisega (määrus (EÜ) nr 606/2009 I lisa A osa punkt 49 ja liide 16);

b)	rikastamine ja magustamine (määruse (EL) nr 1308/2013 VIII lisa I osa punktid A ja B; määruse (EÜ) nr 606/2009) artiklid 11 ja 12 ning I lisa D osa;

c)	hapestamise ja hapetustamise (määruse (EL) nr 1308/2013 VIII lisa I osa punktid C ja D; määruse (EÜ) nr 606/2009 artikkel 13 ja I lisa A osa punktid 12, 13, 46, 48, 50;

d)	töötlemine veinivalmistuses kasutatava söega (määruse (EÜ) nr 606/2009 I lisa A osa punkt 9);

e)	töötlemine kaaliumferrotsüaniidiga (määruse (EÜ) nr 606/2009 I lisa A osa punkt 26);

f)	elektrodialüüs või töötlemine katioonivahetuspolümeeridega viinhappe soolade koguse stabiilsuse tagamiseks või hapetustamine (määruse (EÜ) nr 606/2009 I lisa A osa punktid 20, 36 ja 43);

g)	dimetüüldikarbonaadi (DMMC) lisamine veinile (määruse (EÜ) nr 606/2009 I lisa A osa punkt 34);

h)	tammepuutükkide kasutamine veini valmistamise käigus (määruse (EÜ) nr 606/2009 I lisa A osa punkt 38 ja liide 9);

i)	uute veinivalmistustavade katseline kasutamine (määruse (EÜ) nr 606/2009 artikkel 4);

j)	lahustatud gaasi reguleerimine veinis membraankontaktorite abil (määruse (EÜ) nr 606/2009 I lisa A osa punkt 52);

k)	töötlemine membraanitehnoloogia ja aktiivsöe abil (määruse (EÜ) nr 606/2009 I lisa A osa punkt 53);

l)	polüvinüülimidasooli/polüvinüülpürrolidooni kopolümeeride kasutamine (määruse (EÜ) nr 606/2009 I lisa A osa punkt 54);

m)	hõbekloriidi kasutamine (määruse (EÜ) nr 606/2009 I lisa A osa punkt 55).

3.   Nende rakendamise korral kantakse registrisse järgmised konkreetsed tegevused:

a)	veini valmistamine kupaažimise või segamise teel, nagu on ette nähtud määruse (EÜ) nr 606/2009 artiklitega 7 ja 8;

b)	villimine;

c)	kõigi vahuveini tüüpide, poolvahuveini ja gaseeritud poolvahuveini valmistamine;

d)	liköörveini valmistamine;

e)	puhastatud ja puhastamata kontsentreeritud viinamarjavirde valmistamine;

f)	kangendatud veini valmistamine destilleerimiseks;

g)	toote ümbertöötlemine mis tahes muu kategooria tooteks, näiteks aromatiseeritud veiniks.

Villimise korral tuleb kindlaks määrata täidetavate mahutite arv ja nende sisu.

Artikkel 30

Siseriiklikud eeskirjad

1.   Liikmesriigid võivad kasutusele võtta täiendavaid eeskirju registreerimise üksikasjade kohta, mis käsitlevad:

a)	nende territooriumi turule lubatavaid tooteid, mis on kuni kümneliitrise nominaalmahuga märgistatud mahutites, mis on suletud ühekorrasulguriga, millele on osutatud artikli 28 lõike 1 punktis a;

b)	rakendusmääruse (EL) 2018/274 artikli 14 lõike 1 punktis a osutatud teatavatesse kategooriatesse kuuluvaid tooteid;

c)	artiklis 29 loetletud teatavaid tegevusi.

Liikmesriigid võivad sätestada kohustuse pidada eraldi raamatupidamisarvestust või kohandada olemasolevat registrit.

2.   Ilma et see piiraks kohustust registreerida üksikasju seoses iga artikli 29 lõike 2 punktides a, b ja c osutatud tegevusega, milleks on alkoholisisalduse korrigeerimine, rikastamine, hapestamine ja hapetustamine, võivad liikmesriigid nõuda, et ettevõtjad teavitaksid asjaomaste toimingute läbiviimisel nende territooriumil riiklikke pädevaid asutusi või organeid neist tegevustest teatava tähtaja jooksul või rikastamise puhul enne selle läbiviimist.

Esimeses lõigus osutatud teatamist ei nõuta veinitoodete puhul, millele kohaldatakse järjekindlalt kõikide toodete partiide süstemaatilist analüütilist kontrolli pädevate liikmesriikide kontrolliasutuste poolt.

VI PEATÜKK

DEKLARATSIOONID

Artikkel 31

Toodangudeklaratsioonid

1.   Tootjad, kes asuvad liikmesriigis, kus on kohustus pidada ajakohastatud istandusregistrit vastavalt määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 145 lõikele 1, esitavad igal aastal pädevatele asutustele selles liikmesriigis oma toodangudeklaratsiooni toodangu kohta vastaval veiniaastal kõnealuses liikmesriigis.

Liikmesriigid, kes on kehtestanud igal aastal ajakohastatava istandusregistri, mille alusel saab viia kokku deklarandid, deklareeritud toodangu ja asjaomased viinamarjakasvatuseks kasutatavad maatükid, võib vabastada kohustusest esitada teavet, millele on viidatud rakendusmääruse (EL) 2018/274 artikli 22 lõike 2 punktis e. Sellisel juhul koostavad liikmesriikide pädevad asutused ise nimetatud artiklites osutatud deklaratsioonid, märkides pindala registris esitatud andmete alusel.

2.   Saagikoristajad, kes on osalised või liikmed veinitootjate ühistus või tootjarühmades ning kes tarnivad kogu oma viinamarjasaagi kõnealustele ühistutele või rühmadele, säilitades õiguse valmistada oma perekonna tarbeks veini koguses, mis ei ületa 10 hektoliitrit, vabastatakse kohustusest esitada toodangudeklaratsioon tingimusel, et kõnealused veinitootjate ühistud või rühmad esitavad ise toodangudeklaratsiooni.

3.   Liikmesriigid, kes ei ole kohustatud pidama ajakohastatud istandusregistrit vastavalt määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 145 lõikele 1, võivad nõuda oma territooriumil asuvatelt tootjatelt lõikes 1 osutatud toodangudeklaratsiooni esitamist.

Sel juhul kohaldatakse lõiget 2 mutatis mutandis.

Artikkel 32

Varude deklaratsioonid

1.   Tootjad, töötlejad, villijad ja turustajad, kellel on kaubavarusid liikmesriigis, kes on kohustatud pidama ajakohastatud istandusregistrit vastavalt määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 145 lõikele 1, esitavad selle liikmesriigi pädevale asutusele igal aastal deklaratsiooni veini ja viinamarjavirde varude kohta, mis on nende valduses 31. juulil.

2.   Liikmesriigid, kes ei ole kohustatud pidama ajakohastatud istandusregistrit vastavalt määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 145 lõikele 1, võivad nõuda oma territooriumil asuvatelt tootjatelt, töötlejatelt, villijatelt ja turustajatelt lõikes 1 osutatud varude deklaratsiooni esitamist.

Artikkel 33

Saagideklaratsioonid

Liikmesriigid võivad nõuda mõnede objektiivsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel, et saagikoristajad esitaksid pädevatele asutustele saagideklaratsiooni selle veiniaasta kohta, mil saak koristati.

Artikkel 34

Töötlus- ja/või turustusdeklaratsioonid

1.   Liikmesriigid võivad sätestada, et viinamarjade, viinamarjamahla, viinamarjavirde saagikoristajad, tootjad ja turustajad, kes enne rakendusmääruse (EL) 2018/274 artiklites 22 ja 24 osutatud töötlus- ja/või turustusdeklaratsioonide esitamise kuupäevi on töödelnud või turustanud veini valmistamiseks ette nähtud veinitooteid, peavad esitama pädevatele asutustele töötlus- ja/või turustusdeklaratsioonid veiniaasta kohta, millal töötlemine või turustamine toimus.

2.   Kui liikmesriigid nõuavad, et saagikoristajad esitaksid lõikes 1 osutatud töötlus- ja/või turustusdeklaratsioonid, saagikoristajad, kes on osalised või liikmed veinitööstuses või tootjarühmades ning kes tarnivad kogu oma viinamarjasaagi kõnealustele ühistutele või rühmadele, säilitades õiguse valmistada oma perekonna tarbeks veini koguses, mis ei ületa 10 hektoliitrit, vabastatakse kohustusest esitada selline deklaratsioon tingimusel, et kõnealused veinitootjate ühistud või rühmad esitavad ise lõikes 1 osutatud töötlus- ja/või turustusdeklaratsioonid.

Artikkel 35

Üldsätted

Liikmesriigid võivad nõuda täiendavat teavet seoses istandusregistri või toodangu- või varude deklaratsioonidega.

Liikmesriigid võivad vabastada ettevõtjad kohustusest esitada artiklites 31 ja 32 ette nähtud deklaratsioonid veiniaasta kohta, millal tootmist ei toimunud või varusid ei olnud järele jäänud.

VII PEATÜKK

KONTROLLID, PÄDEVAD ASUTUSED, VASTASTIKUNE ABI JA KARISTUSED

I JAGU

KONTROLLID, PÄDEVAD ASUTUSED, KONTAKTASUTUSED JA VASTASTIKUNE ABI

Artikkel 36

Üldpõhimõtted

1.   Liikmesriigid kehtestavad kontrolle sellisel määral, mis tagab selle, et kohaldatakse eeskirju, mis hõlmavad viinapuude istutuseks antavate lubade süsteemi, istandusregistrit, saatedokumente ja sertifitseerimist, veini importimist, sissetulevate ja väljaminevate kaupade registrit ning kohustuslikke deklaratsioone, mis on asjaomase sektori jaoks ette nähtud määruse (EL) nr 1308/2013 artiklis 90 ning II osa I jaotise III peatüki ja II osa II jaotise II peatüki 2. jao ning käesoleva määruse sätetega. Liikmesriigid kehtestavad tõhusa ja riskipõhise ametlike kontrollide süsteemi.

2.   Ametlikke kontrolle teostab pädev asutus või teostavad pädevad asutused kooskõlas üldpõhimõtetega, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2017/625, (18) ilma et see piiraks käesoleva määruse ja rakendusmääruse (EL) 2018/274 VI peatüki sätete kohaldamist.

Määruse (EL) nr 1306/2013 artiklit 59 kohaldatakse mutatis mutandis viinapuude istutuseks antavate lubade süsteemi suhtes.

3.   Kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisega veinitoodete kontrollimisel seoses määruse (EL) nr 1308/2013 II osa II jaotise I peatüki 2. jaos ette nähtud toodete tootespetsifikaatide nõuetega kohaldatakse lõikeid 1 ja 2 mutatis mutandis.

Artikkel 37

Kontrolli käsitlevad üldsätted

1.   Kontroll teostatakse selles liikmesriigis, kus toimus tootmine, ilma et see piiraks juhuslikke või riskianalüüsil põhinevaid kontrolle lähteliikmesriigis.

Kontrolli puhul peavad proovide võtmine, arv, laad ja sagedus olema sellised, et kontroll esindaks kogu liikmesriigi territooriumi, ja on vajaduse korral kooskõlas valmistatud veinisektori toodete kogusega, mida on turustatud või turustamise eesmärgil ladustatud.

2.   Lõikes 1 osutatud kontroll on halduskontroll, ja vajaduse korral kohapealne kontroll.

Halduskontroll sisaldab vajaduse korral ristkontrolli, kus muu hulgas kasutatakse ka määruse (EL) nr 1306/2013 V jaotise II peatükis osutatud ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi andmeid.

Kohapealne kontroll tehakse ette teatamata. Kontrollimisest võib siiski minimaalselt vajaliku aja jooksul ette teatada tingimusel, et see ei kahjusta kontrolli eesmärki. Kõige lühem etteteatamise aeg on 48 tundi, välja arvatud nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel, või nende meetmete korral, mille puhul toimuvad süstemaatilised kohapealsed kontrollid. Neid kontrolle tehakse pisteliselt tootjate valimi riskianalüüsi alusel. Iga kohapealse kontrolli kohta tuleb koostada aruanne, mille põhjal saab jälgida tehtud kontrolli üksikasju.

3.   Istanduseregistriga seoses kontrollivad liikmesriigid iga viinamarjakasvataja ning füüsilise ja juriidilise isiku ja selliste isikute rühma puhul, kes peavad esitama artiklis 31 osutatud tootedeklaratsiooni, mis on esitatud III ja IV lisas, kas ette nähtud viinamarjakasvataja ja toodangu toimikutes esitatud struktuuriline olukord vastab tegelikule olukorrale. Kontrollimise põhjal tehakse toimikutesse muudatused.

4.   Kolmandatest riikidest pärit veinide ja muude veinitoodete kontroll teostatakse selles sihtliikmesriigis liidu territooriumil dokumendi VI-1 alusel.

Artikkel 38

Kontrollitavad isikud

1.   Füüsilised või juriidilised isikud või selliste isikute rühmad, kelle ametialase tegevuse suhtes kohaldatakse käesolevas määruses osutatud kontrolle, ei tohi kontrollide tegemist takistada ja peavad kontrollimisele kaasa aitama.

2.   Ettevõtjad, kellelt pädeva asutuse ametiisikud proovid võtavad:

a)	ei või ühelgi viisil takistada nende proovide võtmist ning

b)	peavad andma kõnealustele ametiisikutele käesoleva määruse või rakendusmääruse (EL) 2018/274 alusel nõutava teabe.

Artikkel 39

Isotoopanalüüside andmepank

Euroopa veinisektori kontrolli referentkeskus peab liidu tasandil pidama ja ajakohastama isotoopide analüüside andmepanka liikmesriikide määratud laborite kohta. Need andmed saadakse veinitoodete etanooli ja vee komponentide ühtlustatud isotoopanalüüsi abil, mis võimaldab asjakohast kontrolli kogu turustuse ajal analüüsimeetodite abil, mis on kehtestatud vastavalt määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 80 lõikes 5 ning rakendusmääruse (EL) 2018/274 artiklites 27, 28 ja 29 sätestatud eeskirjadele ja korrale.

Artikkel 40

Pädevad asutused ja kontaktasutused

Liikmesriigid määravad pädevad asutused, kes teostavad artiklis 37 nimetatud kontrolli. Neil asutustel peab olema selliste tõhusate kontrollide teostamiseks piisav arv sobiva kvalifikatsiooni ja kogemustega töötajaid.

Kui liikmesriik määrab veinisektori eeskirjade järgimise kontrollimiseks mitu pädevat asutust, peab ta osutama nende erilisele vastutusvaldkonnale ja koordineerima kõnealuste asutuste tööd.

Iga liikmesriik määrab ühe kontaktasutuse, kes vastutab meediakontaktide eest komisjoni, teiste liikmesriikide kontaktasutuste ja kolmandate riikidega ning võtab vastu ja edastab haldusabi taotlusi.

Artikkel 41

Ametiisikute volitused

Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, et hõlbustada oma pädevate asutuste ametiisikute tööd. Liikmesriik tagab, et sellised ametiisikud, vajaduse korral koos muude selleks eesmärgiks volitatud asutuste ametiisikutega:

a)	pääsevad ligi viinamarjaistandustele, veinitootmis- ja ladustamisseadmetele, veinisektori toodete töötlemisseadmetele ja kõnealuste toodete veoks kasutatavatele transpordivahenditele;

b)	pääsevad ligi nende isikute äriruumidele (või ladudele) ja veokitele, kelle valduses on müügi, turustamise või vedamise eesmärgil veinisektori tooteid või tooteid, mis võivad olla ette nähtud veinisektoris kasutamiseks;

c)	võivad teha veinisektori toodete ja selliste toodete valmistamisel kasutatavate ainete või toodete inventuuri;

d)	võivad võtta proove veinisektori toodetest, selliste toodete valmistamisel kasutatavatest ainetest või toodetest, mida hoitakse eesmärgiga neid müüa, turustada või vedada;

e)	võivad tutvuda raamatupidamisandmetega ja muude kontrollide puhul asjakohaste dokumentidega ning teha neist koopiaid või väljavõtteid;

f)

võivad võtta veinisektori toote või sellise toote valmistamiseks kasutatava toote valmistamise, ladustamise, vedamise, kirjeldamise, esitlemise ja turustamise suhtes asjakohaseid kaitsemeetmeid, kui on alust arvata, et tegemist on liidu õigusaktide tõsise rikkumisega, eriti pettuse või inimeste tervise ohustamisega.

Artikkel 42

Kontrollide koordineerimine ja juurdepääs teabele

Kontrollide puhul, mis tehakse saadetistele artiklis 10 osutatud saatedokumentide alusel, millele on osutatud artiklis 40, peab määratud pädevatel asutustel olema juurdepääs direktiivi 2008/118/EÜ artiklis 21 osutatud teabele arvutipõhises süsteemis ja teabele veinitoodete liikumise kohta kõnealuse direktiivi IV peatükis sätestatud korra kohaselt.

Neil pädevatel asutustel peab olema juurdepääs teabele, mida säilitatakse teabesüsteemides, mis on loodud, et kontrollida veinitoodete liikumist, välja arvatud nende toodete puhul, millele on osutatud esimeses lõigus.

Esimese ja teise lõigu kohaselt säilitatavat teavet võib kasutada ainult käesoleva määruse kohaldamisel.

Artikkel 43

Vastastikune abi

1.   Kui liikmesriigi pädev asutus teostab oma territooriumil kontrolli, võib ta nõuda teavet teiste liikmesriikide pädevatelt asutustelt, kui eespool osutatud kontroll mõjutab neid liikmesriike otseselt või kaudselt. Selline taotlus tuleb esitada artikli 40 kolmanda lõiguga ette nähtud kontaktasutuse kaudu ning abi tagatakse õigeaegselt.

Kui esimeses lõigus osutatud kontroll hõlmab kolmandast riigist pärit toodet ja kui selle toote turustamine võib teistele liikmesriikidele huvi pakkuda, teavitatakse sellest komisjoni.

Nõude saanud asutus annab nõude esitanud asutusele tema kohustuste täitmiseks vajaliku teabe.

2.   Põhjendatud nõude alusel teostab nõude esitanud asutus kontrolli, et saavutada püstitatud eesmärke, nagu on kirjeldatud nõudes, või võtab vajalikud meetmed tagamaks, et selline kontroll teostatakse.

Nõude saanud asutus tegutseb enda nimel.

3.   Nõude esitanud asutus võib kooskõlas nõude saanud asutusega määrata ametiisikud:

a)

et saada selle liikmesriigi pädevalt asutuselt, kus nõude saanud asutus asub, teavet määruses (EL) nr 1308/2013, käesolevas määruses ja rakendusmääruses (EL) 2018/274 nimetatud veinitoodete eeskirjade kohaldamise või kontrollide kohta, sealhulgas veodokumentidest ja muudest dokumentidest või registrite väljavõtetest koopiate tegemise kohta;

b)	või viibida lõikega 2 nõutavate kontrollide juures, kui nõude saanud asutusele on sellest enne kontrollimise algust õigel ajal teatatud.

Esimese lõigu punktis a osutatud koopiaid võib teha ainult kokkuleppel nõude saanud asutusega.

4.   Nõude saanud asutuse ametiisikud vastutavad alati läbiviidavate kontrollide eest nende liikmesriigi territooriumil.

5.   Nõude esitanud asutuse ametiisikud:

a)	esitavad kirjaliku korralduse, kuhu on märgitud nende isikuandmed ja ametikoht;

b)

saavad, ilma et see piiraks selle liikmesriigi poolt, kus nõude saanud asutus asub, oma ametiisikute suhtes kõnealuste kontrolli tegemiseks kehtestatud piirangute kohaldamist: i) artikli 41 punktides a ja b sätestatud ligipääsuõiguse; ii) õiguse saada teavet nõude esitanud asutuse ametiisikute poolt artikli 41 punktide c ja e kontrolli tulemuste kohta.

6.   Kontrollimise eesmärgil proovide võtmise, käsitlemise ja saatmise ning analüüside ja organoleptilise hindamise kulud katab selle liikmesriigi pädev asutus, kes palus proovid võtta. Need kulud arvutatakse vastavalt selles liikmesriigis kohaldatavatele tasumääradele, mille territooriumil toimingud tehakse.

Artikkel 44

Õigusjõud

Teiste liikmesriikide pädevad asutused võivad toetuda käesolevas jaos nõude esitanud pädeva asutuse ametiisikute järeldustele, ning selliselt neil on sama väärtus kui selle riigi pädeva asutuste järeldustel.

Artikkel 45

Nõuetele mittevastavuse kahtlusest teavitamine

Kui liikmesriigi pädeval asutusel on alust kahtlustada või selgub, et veinitoode ei vasta määruses (EL) nr 1308/2013, käesolevas määruses ning rakendusmääruses (EL) 2018/274 sätestatud eeskirjadele veinitoodete kohta, või, kui veinitoodete valmistamisel või turustamisel on kasutatud pettust, teavitab selle liikmesriigi kontaktasutus viivitamata selle riigi kontaktasutust, kus eeskirju ei suudeta täita, ning see võib kaasa tuua haldusmeetmed või kohtumenetluse.

Kui liikmesriigi pädevad asutused leiavad või kahtlustavad, et tooteid on võltsitud nii, et see ohustab tarbijate tervist või need ei vasta määruse (EL) nr 1308/2013 artiklile 80 või 90, teatab selle liikmesriigi kontaktasutus sellest viivitamata komisjonile ja teiste liikmesriikide ning vajaduse korral asjaomaste kolmandate riikide kontaktasutustele komisjoni loodud teabesüsteemi kaudu.

II JAGU

KARISTUSED

Artikkel 46

Karistused ja kulude hüvitamine istutuslubade puudumisel rajatud istanduste puhul

Liikmesriigid kohaldavad rahalisi karistusi tootjaile, kes ei täida määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 71 lõikes 1 sätestatud kohustust.

Rahaliste karistuste miinimumsumma on:

a)	6 000 eurot/ha, kui tootja juurib kõik loata istutatud viinapuud välja nelja kuu jooksul alates päevast, kui teda rikkumisest teavitatakse, nagu on osutatud määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 71 lõikes 2;

b)	12 000 eurot/ha, kui tootja juurib kõik loata istutatud viinapuud välja esimese aasta jooksul nimetatud nelja kuu möödumise järel;

c)	20 000 eurot/ha, kui tootja juurib kõik loata istutatud viinapuud välja pärast aasta möödumist nimetatud nelja kuu möödumise järel.

Kui aasta sissetulekut viinapuude kasvuala asukohapiirkonnas hinnatakse kõrgemaks kui 6 000 eurot/ha, võivad liikmesriigid teises lõigus sätestatud miinimumsummasid suurendada proportsionaalselt hinnangulise aasta keskmise sissetulekuga hektari kohta selles piirkonnas.

Kui liikmesriik tagab loata istutatud viinapuude väljajuurimise oma vahenditega, arvutatakse asjaomased tootjalt sissenõutavad kulud määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 71 lõike 2 kohaselt objektiivselt, võttes arvesse tööjõu, masinate kasutamise ja transpordikulu ning muid tekkinud kulusid. Nimetatud kulud lisatakse kohaldatavale karistusele.

Artikkel 47

Karistused saatedokumentide ja dokumentide VI-1 mittevastavuse korral teatavatele liidu eeskirjadele

1.   Artiklite 10, 11 ja 12 kohaldamise võib peatada artikli 8 lõikes 1 osutatud ettevõtjate puhul, juhul kui liikmesriigi pädevad asutused leiavad või kahtlustavad, et tooteid on võltsitud nii, et see ohustab tarbijate tervist või et need ei vasta määruse (EL) nr 1308/2013 artiklitele 80 või 90.

2.   Artiklite 26 ja 27 kohaldamise võib peatada imporditud veinide suhtes käesoleva artikli lõikes 1 osutatud leidude või kahtluste puhul.

Artikkel 48

Karistused sissetulevate ja väljaminevate kaupade registri pidamise, deklaratsioonide esitamise ja teadete edastamise kohustuse täitmata jätmise korral

1.   Halduskaristusi kohaldatakse ettevõtjate suhtes, kes on kohustatud pidama sissetulevate ja väljaminevate kaupade registrit, esitama toodangu-, varude või saagideklaratsioone või teavitama pädevaid asutusi kõnealustest toimingutest, millele osutatakse artikli 30 lõikes 2, kellel ei ole sellist registrit, ei esita neid deklaratsioone rakendusmääruse (EL) 2018/274 artiklites 22, 23 ja 24 mainitud tähtajaks või ei teata käesoleva määruse artikli 30 lõike 2 kohaselt liikmesriigi määratud kuupäeval.

2.   Lõikes 1 osutatud karistus seisneb teatava summa maksmises ning selle kehtestavad ja seda rakendavad liikmesriigid toodete väärtuse, hinnangulise rahalise kasu või kahju alusel, mida on põhjustanud pettus.

3.   Lõikes 1 osutatud kuupäevadel deklaratsioonide esitamise kohustuse tõsise või korduva täitmatajätmise korral ei kohaldata asjaomasele ettevõtjale määruse (EL) nr 1308/2013 artiklites 47 ja 50 ette nähtud toetusmeetmeid kõnealuse eelarveaasta kohta või järgmisel eelarveaastal, välja arvatud järgmistel juhtudel:

a)	kui rakendusmääruse (EL) 2018/274 artiklites 22, 23 ja 24 nimetatud tähtaega ei ületata rohkem kui 15 tööpäeva, kohaldatakse ainult käesoleva artikli lõikes 2 osutatud halduskaristusi;

b)

kui liikmesriikide pädevad asutused leiavad, et lõikes 1 osutatud deklaratsioonid on puudulikud või ebatäpsed ning puuduv või ebatäpne teave on oluline määruse (EL) nr 1308/2013 artiklitega 47 ja 50 ette nähtud toetusmeetmete nõuetekohaseks kohaldamiseks, vähendatakse makstavat abi proportsionaalselt, pädeva asutuse kehtestatud summa võrra sõltuvalt rikkumise astmest; säte ei piira riiklike karistuste kohaldamist.

Artikkel 49

Erandlikud asjaolud ja ilmsed vead

1.   Käesoleva määrusega ettenähtud karistusi ei rakendata määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 2 lõike 2 tähenduses erandlike asjaolude korral.

2.   Käesoleva määruse kohaselt liikmesriigile edastatud mis tahes teadet ja taotlust võib juhul, kui pädev asutus avastab selles ilmse vea, pärast selle esitamist igal ajal parandada.

VIII PEATÜKK

TEATED

Artikkel 50

Esitatava teabe laad ja liik

1.   Liikmesriigid teatavad komisjonile järgmist:

a)	määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 120 lõike 2 punkti a ja käesoleva määruse ning rakendusmääruse (EL) 2018/274, kohaselt vastuvõetud seadustest, määrustest, haldusnormidest;

b)	ametlike analüüside, sertifitseerimise haldusmenetluste ning registrite ja saatedokumentidega seotud kontrollide teostamise eest vastutavate pädevate asutuste nimed ja aadressid;

c)	viinapuude istutamiseks lubade andmise, istandusregistri säilitamise ja ajakohastamise ning tootmisvõimsuse ajakohastatud ülevaate esitamise eest vastutavate pädevate asutuste nimed ja aadressid;

d)	II lisa H jao esimese lõigu punktides 1 ja 2 osutatud lävendid;

e)	VII peatüki kohaldamiseks võetud meetmed, kui kõnealustest meetmetest teatamine on oluline liikmesriikide vahelise koostöö seisukohalt, iga liikmesriigi määratud kontaktasutuse nimi ja aadress;

f)	tingimused, mida nad kohaldavad artikli 10 lõike 1 esimese lõigu punkti a alapunktis iii ja punktis b nimetatud saatedokumentide koostamise suhtes;

g)	viinamarjasordid, mille suhtes kohaldatakse määruse (EL) nr 1308/2013 artiklit 81 ja 120 lõike 2 punkti b.

2.   Vastavalt lõikele 1 teatavad liikmesriigid komisjonile kõigist pädevate asutuste ja kontaktasutuste nimede ja aadresside muutmisest.

3.   Lõikes 1 ettenähtud teade edastatakse kooskõlas rakendusmääruse (EL) 2018/274 artikliga 34.

Artikkel 51

Edastatud teabe avaldamine

1.   Komisjon koostab ja ajakohastab kolmandate riikide pädevate asutuste teadete alusel nimekirjad, mis sisaldavad järgmisi andmeid:

a)	toote päritoluriigi dokumente VI-1 väljastavate pädevate asutuste nimed ja aadressid;

b)	päritoluriigi määratud asutuste või osakondade nimed või aadressid või, kui need päritoluriigil puuduvad, väljaspool toote päritoluriiki asuva juba volitatud labori nimi ja aadress, selleks et täita dokumentide VI-1 analüüsiaruande osa;

c)	dokumentide VI-1 koostamiseks toote päritoluriigi volitatud veinitootjate nimed, aadressid ja ametlikud registreerimisnumbrid;

d)	igas kolmandas riigis määratud kontaktasutuse nimi ja aadress, et võtta vastu ja edastada haldusabi taotlusi ning esindada ja kaitsta oma riiki komisjoni ja liikmesriikide ees.

2.   Komisjon avaldab artikli 50 lõike 1 punktides b ja c nimetatud pädevate asutuste nimed ja aadressid, artikli 50 lõike 1 punktis c osutatud tootmisvõimsuse alase teabe, artikli 50 lõike 1 punktis e nimetatud kontaktasutuse nime ja aadressi; artikli 50 lõike 1 punktis g esitatud veiniviinamarjasordid ning käesoleva artikli lõikes 1 osutatud nimekirjad.

IX PEATÜKK

MUUDATUSED, KEHTETUKS TUNNISTAMINE, ÜLEMINEKU- JA LÕPPSÄTTED

Artikkel 52

Määruse (EÜ) nr 555/2008 muudatused

Määrust (EÜ) nr 555/2008 muudetakse järgmiselt:

1)	artiklid 1, 21, 22 ja 23, 38–54, 74, 83–95a ja 98–102 jäetakse välja;

2)	IX–XIII ja XVI–XXI lisa jäetakse välja.

Artikkel 53

Määruse (EÜ) nr 606/2009 muudatused

Määrust (EÜ) nr 606/2009 muudetakse järgmiselt:

1)	artiklid 12 ja 13 jäetakse välja;

2)

lisatakse artiklid 14a ja 14b: „Artikkel 14a Kõrvaltoodete minimaalse alkoholisisalduse määramine 1.   Võttes arvesse määruse (EL) nr 1308/2013 VIII lisa II osa D jao punkti 1, sätestavad liikmesriigid kõrvalsaaduse minimaalse alkoholisisalduse mahuprotsentides pärast selle eraldamist veinist, võrreldes toodetud veini alkoholisisaldusega. Liikmesriigid võivad alkoholisisalduse miinimummäära muuta objektiivsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel. 2.   Kui kooskõlas käesoleva artikli lõikega 1 liikmesriikide poolt vastavat protsenti ei saavutata, peab asjaomane ettevõtja tarnima teatava koguse enda toodetud veini, et tagada selle protsendini jõudmine. 3.   Kõrvalsaaduste alkoholisisalduse määramiseks võrreldes toodetud veini alkoholisisaldusega, kohaldatakse eri viinamarjakasvatusvööndites järgmisi standardseid naturaalse alkoholisisalduse mahuprotsente: a) 8,0 % viinamarjakasvatusvööndis A; b) 8,5 % viinamarjakasvatusvööndis B; c) 9,0 % viinamarjakasvatusvööndis C I; d) 9,5 % viinamarjakasvatusvööndis C II; e) 10,0 % viinamarjakasvatusvööndis C III. Artikkel 14b Kõrvalsaaduste kõrvaldamine 1.   Tootjad kõrvaldavad veinivalmistamise või viinamarjade töötlemise kõrvalsaadused liikmesriikide pädevate asutuste järelevalve all, vastavalt tarnimise ja registreerimise nõuetele, mis on sätestatud komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2018/273 (*1) artikli 9 lõike 1 punktis b ning komisjoni rakendusmääruse (EL) 2018/274 (*2) artikli 14 lõike 1 punkti b alapunktis vii ja artiklis 18. 2.   Kõrvaldamine teostatakse kooskõlas kohaldatavate liidu õigusaktidega, eelkõige keskkonda käsitlevate õigusaktidega, viivitamata ja hiljemalt selle veiniaasta lõpus, mil kõrvalsaadused saadi. 3.   Liikmesriigid võivad otsustada, et tootjad, kes ei tooda asjaomasel veiniaastal üle 50 hektoliitri veini või kasutavad seda oma majapidamise tarbeks, ei pea oma kõrvalsaadusi kõrvaldama. 4.   Tootjad võivad täita kõrvalsaaduste hävitamise kohustuse, tarnides kõik või osa veinitootmise või viinamarjade muul viisil töötlemise kõrvalsaadused destilleerimiseks. Kõrvalsaaduste kõrvaldamist tõendab pädev asutus selles liikmesriigis. 5.   Liikmesriigid võivad otsustada kõigi või osa veinitootmise või viinamarjade muul viisil töötlemise kõrvalsaaduste destilleerimiseks tarnimise teha objektiivsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel kõigile või osale teatavatele veinitootjatele nende territooriumil kohustuslikuks. (*1)  Komisjoni 11. detsembri 2017. aasta delegeeritud määrus (EL) 2018/273, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1308/2013 viinapuude istutuseks antavate lubade süsteemi, istandusregistri, saatedokumentide ja sertifitseerimise, sissetulevate ja väljaminevate kaupade registri, kohustuslike deklaratsioonide, teavituste ja teabe avaldamise osas, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1306/2013 asjakohase kontrolli ja karistuste osas ning millega muudetakse komisjoni määrusi (EÜ) nr 555/2008, (EÜ) nr 606/2009 ja (EÜ) nr 607/2009 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EÜ) nr 436/2009 ja komisjoni delegeeritud määrus (EL) 2015/560 (ELT L 58, 28.2.2018, lk 1)." (*2)  Komisjoni 11. detsembri 2017. aasta rakendusmäärus (EL) 2018/274, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1308/2013 rakenduseeskirjad viinapuude istutuseks antavate lubade süsteemi, sertifitseerimise, sissetulevate ja väljaminevate kaupade registri, kohustuslike deklaratsioonide ja teadete kohta, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 rakenduseeskirjad asjakohaste kontrollide kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks komisjoni rakendusmäärus (EL) 2015/561 (ELT L 58, 28.2.2018, lk 60).“"

Artikkel 54

Määruse (EÜ) nr 607/2009 muutmine

Määruse (EÜ) nr 607/2009 artikkel 63 jäetakse välja.

Artikkel 55

Kehtetuks tunnistamine

Määrus (EÜ) nr 436/2009 ja delegeeritud määrus (EL) 2015/560 tunnistatakse kehtetuks.

Artikkel 56

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kolmandal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

---

(1)  ELT L 347, 20.12.2013, lk 671.

(2)  ELT L 347, 20.12.2013, lk 549.

(3)  Nõukogu 22. oktoobri 2007. aasta määrus (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus) (ELT L 299, 16.11.2007, lk 1).

(4)  Komisjoni 27. juuni 2008. aasta määrus (EÜ) nr 555/2008, milles sätestatakse veinituru ühist korraldust käsitleva nõukogu määruse (EÜ) nr 479/2008 üksikasjalikud rakenduseeskirjad veinisektoris seoses toetusprogrammide, kolmandate riikidega kauplemise, tootmisvõimsuse ja kontrollidega (ELT L 170, 30.6.2008, lk 1).

(5)  Komisjoni 26. mai 2009. aasta määrus (EÜ) nr 436/2009, millega kehtestatakse üksikasjalikud rakenduseeskirjad nõukogu määrusele (EÜ) nr 479/2008 seoses istandusregistriga, kohustuslike deklaratsioonide esitamise ja turu jälgimiseks vajaliku teabe kogumisega, toodete veo saatedokumentidega ning veinisektoris peetavate registritega (ELT L 128, 27.5.2009, lk 15).

(6)  Komisjoni 10. juuli 2009. aasta määrus (EÜ) nr 606/2009, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 479/2008 teatavad rakenduseeskirjad seoses viinamarjasaaduste kategooriate, veinivalmistustavade ja asjaomaste piirangutega (ELT L 193, 24.7.2009, lk 1).

(7)  Komisjoni 14. juuli 2009. aasta määrus (EÜ) nr 607/2009, millega kehtestatakse üksikasjalikud rakenduseeskirjad nõukogu määrusele (EÜ) nr 479/2008 seoses teatavate veinitoodete kaitstud päritolunimetuste, kaitstud geograafiliste tähiste, traditsiooniliste nimetuste, märgistuse ja esitlusvälimusega (ELT L 193, 24.7.2009, lk 60).

(8)  Komisjoni 15. detsembri 2014. aasta delegeeritud määrus (EL) 2015/560, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1308/2013 viinapuude istutuslubade andmise süsteemi kohta (ELT L 93, 9.4.2015, lk 1).

(9)  Komisjoni 11. detsembri 2017. aasta rakendusmäärus (EL) 2018/274, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1308/2013 rakenduseeskirjad viinapuude istutuseks antavate lubade süsteemi, sertifitseerimise, sissetulevate ja väljaminevate kaupade registri, kohustuslike deklaratsioonide ja teadete kohta, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 rakenduseeskirjad asjakohaste kontrollide kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks komisjoni rakendusmäärus (EL) 2015/561 (vt käesoleva Euoopa Liidu Teataja lk 60).

(10)  Nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiiv 2008/118/EÜ, mis käsitleb aktsiisi üldist korda ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 92/12/EMÜ (ELT L 9, 14.1.2009, lk 12).

(11)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. oktoobri 2013. aasta määrus (EL) nr 952/2013, millega kehtestatakse liidu tolliseadustik (ELT L 269, 10.10.2013, lk 1).

(12)  Nõukogu 16. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1186/2009, millega kehtestatakse ühenduse tollimaksuvabastuse süsteem (ELT L 324, 10.12.2009, lk 23).

(13)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. juuni 2003. aasta otsus nr 1152/2003/EÜ aktsiisiga maksustatava kauba liikumise ja jälgimise arvutistamise kohta (ELT L 162, 1.7.2003, lk 5).

(14)  Komisjoni 24. juuli 2009. aasta määrus (EÜ) nr 684/2009, millega rakendatakse nõukogu direktiivi 2008/118/EÜ seoses aktsiisi peatamise korra alusel toimuva aktsiisikaupade liikumise arvutipõhiste menetlustega (ELT L 197, 29.7.2009, lk 24).

(15)  Komisjoni 17. detsembri 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 3649/92 aktsiisiga maksustatavate lähteliikmesriigis tarbimisse lastud toodete ühendusesisesel liikumisel kasutatava lihtsustatud saatedokumendi kohta (EÜT L 369, 18.12.1992, lk 17).

(16)  Komisjoni 24. novembri 2015. aasta rakendusmäärus (EL) 2015/2447, millega nähakse ette Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 952/2013 (millega kehtestatakse liidu tolliseadustik) teatavate sätete üksikasjalikud rakenduseeskirjad (ELT L 343, 29.12.2015, lk 558).

(17)  Komisjoni 28. juuli 2015. aasta delegeeritud määrus (EL) 2015/2446, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 952/2013 seoses liidu tolliseadustiku teatavaid sätteid täpsustavate üksikasjalike eeskirjadega (ELT L 343, 29.12.2015, lk 1).

(18)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2017. aasta määrus (EL) 2017/625, mis käsitleb ametlikku kontrolli ja muid ametlikke toiminguid, mida tehakse eesmärgiga tagada toidu- ja söödaalaste õigusnormide ning loomatervise ja loomade heaolu, taimetervise- ja taimekaitsevahendite alaste õigusnormide kohaldamine, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruseid (EÜ) nr 999/2001, (EÜ) nr 396/2005, (EÜ) nr 1069/2009, (EÜ) nr 1107/2009, (EL) nr 1151/2012, (EL) nr 652/2014, (EL) 2016/429 ja (EL) 2016/2031, nõukogu määruseid (EÜ) nr 1/2005 ja (EÜ) nr 1099/2009 ning nõukogu direktiive 98/58/EÜ, 1999/74/EÜ, 2007/43/EÜ, 2008/119/EÜ ja 2008/120/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrused (EÜ) nr 854/2004 ja (EÜ) nr 882/2004, nõukogu direktiivid 89/608/EMÜ, 89/662/EMÜ, 90/425/EMÜ, 91/496/EMÜ, 96/23/EÜ, 96/93/EÜ ja 97/78/EÜ ja nõukogu otsus 92/438/EMÜ (ametliku kontrolli määrus) (ELT L 95, 7.4.2017, lk 1).

---

---

---

---

---

---

---

---