1. LISA

TEATIS

(suurim formaat A4 (210 × 297 mm))

2. LISA

TÜÜBIKINNITUSMÄRGI PAIGUTUS

NÄIDIS A

(Vt käesoleva eeskirja punkti 4.4.)

NÄIDIS B

(Vt käesoleva eeskirja punkti 4.5)

---

(1)  Viimane number on esitatud üksnes näitena.

3. LISA

KATSETUSMETOODIKA

1.   SÕIDUKI PAIGALDAMINE JA ETTEVALMISTAMINE

1.1.   Katsetusala

Katsetusala peab olema piisavalt suur, et sellele mahuks kiirendusrada, tõke ja katseks vajalikud tehnilised seadeldised. Raja vähemalt viie meetri pikkune osa enne tõket peab olema horisontaalne, tasane ja sile.

1.2.   Tõke

Tõkke esikülje moodustab deformeeritav konstruktsioon, nagu on määratletud käesoleva eeskirja 9. lisas. Deformeeritava konstruktsiooni esikülg asetseb katsesõiduki liikumissuuna suhtes ± 1° ulatuses risti. Tõke kinnitatakse vähemalt 7 ×104 kg raskuse massi külge, mille esikülg on ± 1° ulatuses vertikaalne. Mass kinnitatakse maa sisse või asetatakse maapinnale, piirates vajaduse korral massi liikumist lisaseadmete abil.

1.3.   Tõkke paigutus

Tõke peab olema asetatud nii, et sõiduki esimene kokkupuude tõkkega toimuks roolisambapoolsel küljel. Kui katse korraldamisel on võimalik valida vasak- või parempoolse rooliga sõiduki vahel, siis tuleb katse teha vähem soodsal variandil, mille üle otsustab katsete tegemise eest vastutav tehniline teenistus.

1.3.1.   Sõiduki vastavusse seadmine tõkkega

Sõiduki ja tõkke kattuvus on 40 % ± 20 mm.

1.4.   Sõiduki seisund

1.4.1.   Üldine spetsifikatsioon

Katsesõiduk on seeriatoodangut esindav, igati tavapäraselt varustatud ja normaalses töökorras. Mõned osad võib asendada samaväärsete massidega, kui on kindel, et asendamine ei mõjuta punkti 6 kohaseid mõõtmistulemusi.

1.4.2.   Sõiduki mass

1.4.2.1.   Katses peab katsetatava sõiduki mass vastama tühimassile.

1.4.2.2.   Kütusepaak täidetakse veega, mille mass võrdub 90 % ±1 % tootja poolt kindlaksmääratud kütusepaagi täismassist.

1.4.2.3.   Muud süsteemid (piduri-, jahutussüsteem jne.) võivad olla tühjad, sellisel juhul peab vedelike mass olema hoolikalt korvatud.

1.4.2.4.   Kui sõidukile paigaldatud mõõteseadmete mass ületab lubatu 25 kg võrra, siis tuleb see korvata vähendamiste abil, mis ei avalda märgatavat mõju punkti 6 kohastele mõõtmistulemustele.

1.4.2.5.   Mõõteseadmete mass ei tohi ühegi telje etalonkoormust muuta üle 5 % või üle 20 kg ühegi variandi puhul.

1.4.2.6.   Punktis 1.4.2.1 nimetatud sõiduki mass märgitakse katseprotokolli.

1.4.3.   Sõitjateruum

1.4.3.1.   Rooliratta asend

Reguleeritav rooliratas tuleb panna tootja poolt ettenähtud normaalasendisse, kõnealuste andmete puudumise korral keskasendisse reguleerimisulatuse piirväärtuste vahel. Etteliikumise lõpus peab rooliratas olema vaba, kusjuures kodarad peavad jääma tootja poolt ettenähtud asendisse, kui sõiduk liigub otse ette.

1.4.3.2.   Aknad

Liigutatavad aknad peavad olema suletud. Mõõtmise eesmärgil võib need katse ajaks tootja nõusolekul alla lasta juhul, kui reguleerimiskäepide on suletud asendile vastavas asendis.

1.4.3.3.   Käigukang

Käigukang peab olema neutraalasendis.

1.4.3.4.   Pedaalid

Pedaalid peavad olema tavapärases seisuasendis. Reguleeritavad pedaalid asetatakse keskasendisse, kui tootja ei ole ette näinud muud asendit.

1.4.3.5.   Uksed

Uksed peavad olema suletud, kuid lukustamata.

1.4.3.6.   Katuseluuk

Sõiduki luugiga või eemaldatav katus peab asetsema omal kohal ning olema suletud. Mõõtmiseks ning tootjaga kokkuleppel võib see olla avatud.

1.4.3.7.   Päikesesirm

Päikesesirmid peavad olema kokku pandud.

1.4.3.8.   Tahavaatepeegel

Sisemine tahavaatepeegel peab olema tavapärases kasutusasendis.

1.4.3.9.   Käetoed

Ees ja taga paiknevad reguleeritavad käetoed peavad olema alla lastud, kui seda ei takista mannekeenide asend sõidukis.

1.4.3.10.   Peatoed

Kõrguse suhtes reguleeritavad peatoed peavad olema kõrgeimas asendis.

1.4.3.11.   Istmed

1.4.3.11.1.   Esiistmete asend

Pikisuunas reguleeritavad istmed peavad olema asetatud nii, et H-punkt, mis on määratud 6. lisas sätestatud korra kohaselt, vastaks keskasendile või sellele kõige lähemal paiknevale lukustusasendile ning tootja poolt ettenähtud kõrgusele (kui istmed on kõrguse suhtes eraldi reguleeritavad). Pinkistme puhul peab võrdluspunkt vastama juhiistme H-punktile.

1.4.3.11.2.   Esiistmete seljatugede asend

Reguleeritavad seljatoed tuleb panna asendisse, milles mannekeeni rindkere kalle vastab võimalikult täpselt tootja poolt tavakasutuses ettenähtud kaldele või kui tootja konkreetne soovitus puudub, vertikaalasendist 25° tahapoole.

1.4.3.11.3.   Tagaistmed

Reguleeritavad tagaistmed või tagumised pinkistmed tuleb panna kõige tagumisse asendisse.

2.   MANNEKEENID

2.1.   Esiistmed

2.1.1.   HYBRID III (1) spetsifikatsioonidele vastav mannekeen, mille kederluu moodustab 45 ° nurga ning mis on spetsifikatsioonide kohaselt reguleeritud, paigaldatakse igale välimisele esiistmele vastavalt 5. lisas ettenähtud tingimustele. Mannekeeni kederluu nõuetele vastavus peab olema tõendatud 10. lisas ettenähtud korra kohaselt.

2.1.2.   Katsesõidukis peavad olema tootja poolt ettenähtud turvasüsteemid.

3.   KÄIVITAMINE JA SÕIDUKI TEEKOND

3.1.   Sõiduk tuleb käivitada kas sõiduki enda mootori või mis tahes muu käivitusseadme abil.

3.2.   Kokkupõrke hetkel ei tohi ükski rooli- või käivitusseadme lisaseade sõidukile mõju avaldada.

3.3.   Sõiduki teekond peab vastama punktides 1.2 ja 1.3.1 ettenähtud nõuetele.

4.   KATSETAMISKIIRUS

Sõiduki kiirus kokkupõrke hetkel peab olema 56 (– 0, + 1) km/h. Katset loetakse siiski rahuldavaks ka siis, kui katsetamisel oli kiirus kokkupõrke hetkel suurem ning sõiduk vastas nõuetele.

5.   MÕÕTMISED ESIISTMETELE PAIGALDATUD MANNEKEENIDEL

5.1.   Kõik jõudluskriteeriumide vastavuse kontrollimiseks vajalikud mõõtmised tehakse 8. lisa spetsifikatsioonidele vastavate mõõtesüsteemide abil.

5.2.   Erinevad parameetrid registreeritakse järgmise kanali sagedusklassi (CFC) sõltumatute andmekanalite kaudu.

5.2.1.   Mõõtmised mannekeeni peal

Raskuskeskmele suunatud kiirendus (a) arvutatakse kiirenduse triaksiaalsete komponentide põhjal, CFC on 1 000.

5.2.2.   Mõõtmised mannekeeni kaelal

5.2.2.1.   Telgtõmbejõu ja ette/taha suunatud nihkejõu mõõtmisel kaela/pea ühenduskoha juures on CFC 1 000.

5.2.2.2.   Paindemomendi mõõtmisel ümber lateraalse telje kaela/pea ühenduskoha juures on CFC 600.

5.2.3.   Mõõtmised mannekeeni rindkerel

Rindkere läbipainde mõõtmisel rinnaku ja lülisamba vahel on CFC 180.

5.2.4.   Mõõtmised mannekeeni reie- ja sääreluul

5.2.4.1.   Telgsurvejõu ja paindemomentide mõõtmisel on CFC 600.

5.2.4.2.   Sääreluu nihet reieluu suhtes mõõdetakse põlveliigese juures, CFC on 180.

6.   MÕÕTMISED SÕIDUKIL

6.1.   7. lisas kirjeldatud lihtsustatud katse tegemiseks määratakse konstruktsiooni aeglustuskõver B-samba löögipoolse külje alumisele osale asetatud pikisuunaliste kiirendusmõõturite väärtuste põhjal 8. lisa nõuetele vastavate andmekanalite abil, kusjuures CFC on 180.

6.2.   Kiiruskõver, mida kasutatakse 7. lisas kirjeldatud katsemenetluses, saadakse B-samba löögipoolsele küljele asetatud pikisuunalisest kiirendusmõõturist.

---

(1)  Mannekeeni Hybrid III tehnilised näitajad ja üksikasjalikud joonised, mis vastavad peamistelt mõõtmetelt 50 %-le Ameerika Ühendriikide meestele, ning reguleerimisnõuded selle katse jaoks on antud hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile ning nendega saab taotluse korral tutvuda Euroopa Majanduskomisjoni sekretariaadis aadressil Palais des Nations, Genf, Šveits.

4. LISA

JÕUDLUSKRITEERIUMIDE MÄÄRAMINE

1.   PEA JÕUDLUSKRITEERIUM (HPC) JA PEA KIIRENDUS 3ms JOOKSUL

1.1.	Pea jõudluskriteerium (HPC) loetakse täidetuks, kui pea ei puutu katse ajal kokku ühegi sõidukiosaga.

1.2.

Kui pea puutub katse käigus kokku mõne sõidukiosaga, arvutatakse HPC 3. lisa punkti 5.2.1 kohaselt mõõdetud kiirenduse (a) põhjal järgmise valemi abil: kus: 1.2.1. a on 3. lisa punkti 5.2.1 kohaselt mõõdetud kiirendus, mõõdetuna raskuskiirenduse ühikutes g (1 g = 9,81 m/s2); 1.2.2. kui pea kokkupuute alguse saab nõuetekohaselt kindlaks määrata, siis väljendavad t1 ja t2 ajahetki sekundites, millega määratakse kindlaks intervall peakontakti alguse ja andmesalvestuse lõpu vahel, kui HPC väärtus on maksimaalne; 1.2.3. kui pea kokkupuute algust ei saa kindlaks määrata, siis väljendavad t1 ja t2 ajahetki sekundites, millega määratakse kindlaks intervall andmesalvestuse alguse ja lõpu vahel, kui HPC väärtus on maksimaalne; 1.2.4. HPC väärtused, kui ajavahemik (t1 – t2) on suurem kui 36 ms, jäetakse maksimaalse väärtuse arvutamisel arvesse võtmata.

1.3.	Pea kiirenduse väärtus ettesuunatud löögi ajal, mis kumulatiivselt ületab 3 ms, arvutatakse peale mõjuvast kiirendusest, mis on saadud 3. lisa punkti 5.2.1 kohasel mõõtmisel.

2.   KAELAVIGASTUSKRITEERIUMID (NIC)

2.1.	Kaelavigastuskriteeriumid (väljendatud kN-des) määratakse 3. lisa punkti 5.2.2 kohaselt mõõdetud telgsurvejõu, telgtõmbejõu ja pea/kaela ühenduskohale suunatud ette/taha suunatud nihkejõu ning nende jõudude millisekundites väljendatud kestuse põhjal.

2.2.	Kaela paindemomendikriteerium määratakse Nm-des väljendatud ning lateraaltelje ümber pea/kaela ühenduskohal 3. lisa punkti 5.2.2 kohaselt mõõdetud paindemomendi põhjal.

2.3.	Kaela Nm-des väljendatud paindemoment tuleb registreerida.

3.   RINDKERE SURVEKRITEERIUM (ThCC) JA VISKOOSSUSKRITEERIUM (V * C)

3.1.	Rindkere survekriteerium määratakse rindkere deformatsiooni absoluutväärtuse põhjal, mida väljendatakse millimeetrites ning mõõdetakse 3. lisa punkti 5.2.3 kohaselt.

3.2.	Viskoossuskriteerium (V * C) arvutatakse rinnakule mõjuva surve ja läbipaindekiiruse hetketulemusena, mõõdetuna 3. lisa punkti 6 ning samuti punkti 5.2.3 kohaselt.

4.   REIELUULE SUUNATUD JÕU KRITEERIUM (FFC)

4.1.	Kõnealune kriteerium määratakse kindlaks 3. lisa punkti 5.2.4 kohaselt mõõdetud, mannekeeni mõlemale reieluule suunatud telgsurvejõu (väljendatud kN-des) ja millisekundites väljendatud survejõu kestuse põhjal.

5.   SÄÄRELUULE SUUNATUD SURVEJÕU KRITEERIUM (TCFC) JA SÄÄRELUUINDEKS (TI)

5.1.	Sääreluule suunatud survejõu kriteerium määratakse mannekeeni mõlemale sääreluule suunatud ning 3. lisa punkti 5.2.4 kohaselt mõõdetud telgsurvejõu (FZ) põhjal, mida väljendatakse kN-des.

5.2.

Sääreluuindeks arvutatakse punkti 5.1 kohaselt mõõdetud paindemomentide (Mx ja My) põhjal järgmisest avaldisest: kus: Mx = paindemoment x-telje ümber My = paindemoment y-telje ümber (Mc)R = kriitiline paindemoment, mille väärtuseks võetakse 225 Nm FZ = telgsurvejõud suunas z (Fc)Z = z-suunaline kriitiline survejõud, mille väärtuseks võetakse 35,9 kN ja Sääreluuindeks arvutatakse kummagi sääreluu üla- ja alaosas; Fz mõõtmised võib teha siiski ükskõik kummas punktis. Saadud väärtust kasutatakse üla- ja alaosa sääreluuindeksi arvutamisel. Mõlemad momendid Mx ja My mõõdetakse eraldi mõlemas kohas.

6.   HYBRID III MANNEKEENI VISKOOSSUSKRITEERIUMIDE (V * C) ARVUTAMINE

6.1.	Viskoossuskriteerium arvutatakse rinnakule avalduva surve ja sissepaindekiiruse hetketulemusena. Mõlemad tuletatakse rinnaku sissepainde mõõtmistulemusest.

6.2.

Rinnaku sissepainde tulemus filtreeritakse üks kord CFC 180-s. Ajahetkel t avalduv surve arvutatakse kõnealusest filtreeritud signaalist järgmiselt: Rinnaku sissepaindekiirus ajahetkel t arvutatakse filtreeritud sissepainde väärtusest järgmise valemi põhjal: kus D(t) on paine ajahetkel t (meetrites) ning δt on ajavahemik (sekundites) painde mõõtmiste vahel. δt maksimaalne väärtus on 1,25 x 10-4 sekundit. Arvutamise käik on esitatud järgmise skeemina:

5. LISA

Mannekeenide asetus ja paigaldamine ning turvasüsteemide reguleerimine

1.   MANNEKEENIDE ASETUS

1.1.   Eraldi istmed

Mannekeeni sümmeetriatasand peab kokku langema istme keskmise vertikaaltasandiga.

1.2.   Eesmine pinkiste

1.2.1.   Juht

Mannekeeni sümmeetriatasand peab asuma vertikaaltasandil, mis läbib rooliratta keskme paralleelselt sõiduki pikisuunalise keskjoonega. Kui istekoha määrab pingi kuju, siis loetakse iste eraldi istmeks.

1.2.2.   Välimisel istmel asuv sõitja

Mannekeeni sümmeetriatasand ning mannekeenist juhi sümmeetriatasand peavad olema sõiduki pikisuunalise keskjoone suhtes sümmeetrilised. Kui istekoha määrab pingi kuju, siis loetakse iste eraldi istmeks.

1.3.   Eesistuva sõitja pinkiste (juht välja arvatud)

Mannekeeni sümmeetriatasandid peavad kokku langema tootja poolt määratletud istmete kesktasanditega.

2.   MANNEKEENIDE PAIGALDAMINE

2.1.   Pea

Pea mõõteriistaalus seatakse horisontaalasendisse lubatud hälbega 2,5°. Mannekeeni pea horisontaalasendisse seadmisel sõidukites, mille istmete püstseljatoed ei ole reguleeritavad, tuleb toimida järgmiselt. Esmalt reguleeritakse H-punkti asend allpool esitatud punktis 2.4.3.1 ettenähtud piirides ning seatakse horisontaalasendisse mannekeeni pea ristiasetsev mõõteriistaalus. Kui pea ristiasetsev mõõteriistaalus ei ole ikka veel horisontaalne, siis tuleb reguleerida mannekeeni vaagna nurka allpool esitatud punktis 2.4.3.2 ettenähtud piirides. Kui pea risti asetsev mõõteriistaalus ei ole ikka veel horisontaalne, siis tuleb reguleerida mannekeeni kaelatuge ulatuses, millest piisab mõõteriistaaluse horisontaalasendi tagamiseks 2,5° piires.

2.2.   Käsivarred

2.2.1.   Juhi õlavarred peavad paiknema piki rindkeret nii, et nende keskjooned oleksid vertikaaltasapinnale võimalikult lähedal.

2.2.2.   Sõitja õlavarred peavad kokku puutuma seljatoega ning rindkere külgedega.

2.3.   Käed

2.3.1.   Juhiistmel asuva mannekeeni peopesad peavad kokku puutuma rooliääriku välimise osaga ääriku horisontaalsel keskjoonel. Pöidlad peavad ulatuma üle rooliratta äärise ning olema kleeplindiga äärise külge kinnitatud nii, et mannekeeni käe ülespoole liikumisel jõu mõjul alates 9 N kuni 22 N vabaneb teibitud käsi rooliratta äärikult.

2.3.2.   Sõitjaistmel asuva mannekeeni peopesad peavad olema reite väliskülgedel. Väike sõrm peab kokku puutuma istmepadjaga.

2.4.   Kere

2.4.1.   Pinkistmetega sõidukites peab nii juhi- kui ka sõitjaistmel asuva mannekeeni kere ülaosa toetuma seljatoele. Mannekeenist juhi sagitaalne kesktasand peab vertikaalselt ja paralleelselt sõiduki pikisuunalise keskjoonega läbima rooliratta ääriku keskme. Mannekeenist sõitja sagitaalne kesktasand peab olema vertikaalne ja paralleelne sõiduki pikisuunalise keskjoonega ning asuma mannekeenist juhi sagitaalse kesktasandiga võrdsel kaugusel pikisuunalisest keskjoonest.

2.4.2.   Üksikistme(te)ga sõidukites peab nii juhi- kui ka sõitjaistmel asuva mannekeeni kere ülaosa toetuma seljatoele. Mannekeenist juhi ja mannekeenist sõitja sagitaalsed kesktasandid peavad olema vertikaalsed ning kattuma üksikistme(te) pikisuunalise keskjoonega.

2.4.3.   Kere alaosa

2.4.3.1.   H-punkt

Mannekeenist juhi ja mannekeenist sõitja H-punkt peavad täpsusega 13 mm vertikaalselt ja 13 mm horisontaalselt kattuma punktiga, mis asub seadme 6. lisas kirjeldatud meetodiga määratud H-punktist 6 mm allpool, kuid H-punkti aparaadi sääre- ja reieosa pikkust tuleb reguleerida nii, et see oleks 417 ja 432 millimeetri asemel vastavalt 414 ja 401 millimeetrit.

2.4.3.2.   Vaagnanurk

Nurka mõõdetakse mannekeeni H-punkti mõõteavasse asetatud vaagnanurga mõõturi (GM) võrdluseks detaili 572 integreeritud joonise 78051-532 abil. Horisontaaltasapinna ja mõõturi 76,2 mm pinna vahel mõõdetud nurk peab olema 22,5° ± 2,5°.

2.5.   Sääred

Mannekeenist juhi ja mannekeenist sõitja säärte ülaosad peavad toetuma istmepadjale ulatuses, nagu seda võimaldab jalgade asetus. Põlve välimise kinnituskahvli ringseibi pindade vaheline esialgne kaugus peab olema 270 mm ± 10 mm. Võimaluse piires peaksid mannekeenist juhi vasak jalg ning mannekeenist sõitja mõlemad jalad asetsema vertikaalsel pikitasandil. Võimaluse piirides peaks mannekeenist juhi parem jalg asetsema vertikaaltasandil. Jalgade asendit on lubatud vastavalt punktis 2.6 ettenähtud sõitjateruumi konfiguratsioonile lõplikult korrigeerida.

2.6.   Jalad

2.6.1.   Mannekeenist juhi parem jalg peab olema vabastatud gaasipedaalil, kusjuures kanna viimane osa toetub põrandale pedaali tasandil. Kui jalga ei ole võimalik gaasipedaalile asetada, siis tuleb see asetada risti sääreluuga ning võimalikult kaugele piki pedaali keskjoont, kusjuures kanna viimane toetuspunkt peab olema põrandal. Vasaku jala kand peab olema asetatud võimalikult ette ning toetuma põrandale. Vasaku jala tald peab võimalikult täielikult toetuma varvaslauale. Vasaku jala pikikeskjoon tuleb seada võimalikult paralleelseks sõiduki pikikeskjoonega.

2.6.2.   Mannekeenist sõitja mõlemad kannad asetatakse nii ette kui võimalik ning need peavad toetuma põrandale. Mõlemad tallad peavad võimalikult täielikult toetuma varvaslauale. Jalgade pikikeskjoon tuleb seada võimalikult paralleelseks sõiduki pikikeskjoonega.

2.7.   Mõõteriistad ei tohi ühelgi juhul olla paigaldatud nii, et see mõjutaks mannekeeni liikumist kokkupõrke ajal.

2.8.   Mannekeenide ja seadmete temperatuur tuleb enne katsetamist stabiliseerida ning hoida võimalikult täpselt vahemikus 19–22 °C.

2.9.   Mannekeeni riietus

2.9.1.   Mõõteriistadega varustatud mannekeenid riietatakse lühikeste varrukate ja poolpikkade pükstega liibuvasse puuvillstretšist kostüümi, mis on klassifikatsiooni FMVSS 208, jooniste 78051–292 ja 293 kohased või analoogilised.

2.9.2.   Mannekeenide mõlemasse jalga kinnitatakse number 11XW king, mille suurus ning talla ja kanna paksus vastavad USA sõjalise standardi MIL S 13192 versioonile P ning mis kaalub 0,57–0,1 kg.

3.   TURVASÜSTEEMI REGULEERIMINE

Ettenähtud istekohale vastavalt punktide 2.1–2.6 asjakohastele nõuetele paigaldatud mannekeenile asetatakse turvavöö, mis lukustatakse. Turvavöö pingutatakse. Ülakeha rihm tõmmatakse tõmburist välja ning lastakse tagasi joosta. Toimingut korratakse neli korda. Vöörihma mõjutatakse tõmbejõuga vahemikus 9–18 N. Kui turvavöösüsteem on varustatud tõmbepinget vähendava seadmega, siis tuleb ülakeha turvavöö nii lõdvaks lasta, nagu tootja on kasutajale ettenähtud käsiraamatus tavakasutuse puhul soovitanud. Turvavöösüsteemi puhul, mis ei ole varustatud tõmbepinget vähendava seadmega, tuleb vöörihma lõdval osal lasta tagasi tõmbuda tõmburi tagasitõmbejõu toimel.

6. LISA

Mootorsõidukites istekohtade h-punkti ja kere tegeliku kaldenurga kindlaksmääramise kord

1.   EESMÄRK

Käesolevas lisas kirjeldatud korda kasutatakse H-punkti ja kere tegeliku kaldenurga kindlaksmääramiseks ühele või mitmele istumisasendile mootorsõidukis ning mõõteandmete vastavuse kontrollimiseks sõiduki tootja esitatud tehnilistele andmetele (1).

2.   MÕISTED

Käesolevas lisas kasutatakse järgmisi mõisteid.

2.1.   „Võrdlusandmed”– üks või mitu järgmistest istumisasendi omadustest:

2.2.   „Kolmemõõtmeline H-punkti aparaat” (3-DH-aparaat)– seade, mida kasutatakse H-punktide ja kere tegelike kaldenurkade määramiseks. Nimetatud aparaati on kirjeldatud käesoleva lisa 1. liites.

2.3.   „H-punkt”– kere ja reie pöördetsenter 3-DH-aparaadil, mis on paigaldatud sõidukiistmele vastavalt allpool esitatud punktile 4. H-punkt asub aparaadi telgjoone keskpunktis. Telgjoon paikneb H-punkti kontrollnuppude vahel, mis asuvad 3-DH-aparaadi kummalgi küljel. Teoreetiliselt vastab H-punkt R-punktile (tolerantsid on esitatud allpool punktis 3.2.2). Kui H-punkt on punktis 4 kirjeldatud korra kohaselt kindlaks määratud, loetakse H-punkt istmepolstri konstruktsiooni suhtes fikseerituks ja istme reguleerimise korral koos sellega liikuvaks.

2.4.   „R-punkt” või „istme võrdluspunkt”– arvutuslik punkt, mis on sõiduki tootja poolt iga istekoha jaoks kolmemõõtmelise taustsüsteemi abil kindlaks määratud.

2.5.   „Kerejoon”– 3-DH-aparaadi mõõtepea telgjoon, kui mõõtepea on kõige tagumises asendis.

2.6.   „Kere tegelik kaldenurk”– nurk, mis on mõõdetud läbi H-punkti kulgeva vertikaaljoone ja kerejoone vahel, kasutades 3-DH-aparaadi selja kaldenurga mõõturit. Kere tegelik kaldenurk vastab teoreetiliselt kere arvutuslikule kaldenurgale (tolerantsid on esitatud allpool punktis 3.2.2).

2.7.   „Kere arvutuslik kaldenurk”– nurk, mis on mõõdetud läbi R-punkti kulgeva vertikaaljoone ja kerejoone vahel asendis, mis vastab tootja määratud projektijärgsele seljatoeasendile.

2.8.   „Sõitja sümmeetriatasand” (C/LO)– 3-DH-aparaadi kesktasand iga istekoha korral, kuhu aparaat on paigutatud; seda tasandit kujutab H-punkti koordinaat Y-teljel. Ühekohalistel istmetel langeb istme sümmeetriatasand kokku sõitja sümmeetriatasandiga. Muudel istmetel määrab sõitja sümmeetriatasandi tootja.

2.9.   „Kolmemõõtmeline taustsüsteem”– süsteem, mida on kirjeldatud käesoleva lisa 2. liites.

2.10.   „Koordinaatmärgid”– füüsilised punktid (avad, pinnad, märgid või süvendid) sõiduki kerel vastavalt tootja poolt ettenähtule.

2.11.   „Sõiduki mõõteasend”– sõiduki asend, mis on kindlaks määratud koordinaatmärkide koordinaatidega kolmemõõtmelises taustsüsteemis.

3.   NÕUDED

3.1.   Andmete esitamine

Iga istekoha kohta, mille puhul on käesoleva eeskirja sätetele vastavuse tõendamiseks vaja võrdlusandmeid, tuleb esitada kas kõik järgmised andmed või asjakohane valik neist andmetest käesoleva lisa 3. liites osutatud vormis:

3.1.1.

R-punkti koordinaadid kolmemõõtmelise taustsüsteemi suhtes;

3.1.2.

kere arvutuslik kaldenurk;

3.1.3.

kõik näidud, mis on vajalikud istme reguleerimiseks mõõteasendisse (kui see on reguleeritav), mis on sätestatud allpool punktis 4.3.

3.2.   Mõõteandmete ja arvutuslike näitajate suhe

3.2.1.

H-punkti koordinaate ja kere tegeliku kaldenurga suurust, mis on saadud allpool punktis 4 sätestatud menetluse tulemusel, võrreldakse vastavalt R-punkti koordinaatidega ja sõiduki tootja poolt määratud kere arvutusliku kaldenurgaga.

3.2.2.

R- ja H-punktide suhtelisi asukohti ning kere arvutusliku ja tegeliku kaldenurga suhet võib antud istekoha korral pidada rahuldavaks, kui H-punkt, määratletuna oma koordinaatidega, asetseb 50 mm küljepikkusega horisontaalsete ja vertikaalsete külgedega ruudu piirides, mille diagonaalid ristuvad R-punktis, ja kui kere tegeliku kaldenurga erinevus arvutuslikust kaldenurgast jääb 5° piiridesse.

3.2.3.

Kui need tingimused on täidetud, kasutatakse vastavuse tõendamisel käesoleva eeskirja sätetega R-punkti ja kere arvutuslikku kaldenurka.

3.2.4.

Kui H-punkt või kere tegelik kaldenurk ei rahulda eespool esitatud punkti 3.2.2 nõudeid, määratakse H-punkt ja kere tegelik kaldenurk veel kaks korda (kokku kolm korda). Kui kahe nimetatud toimingu tulemused kolmest vastavad nõuetele, kohaldatakse eespool punktis 3.2.3 nimetatud tingimusi.

3.2.5.

Kui vähemalt kahe eespool esitatud punktis 3.2.4 kirjeldatud toimingu tulemused kolmest ei vasta punkti 3.2.2 nõuetele või kui tõendamine pole võimalik, sest sõiduki tootja ei ole esitanud teavet R-punkti asukoha või kere arvutusliku kaldenurga kohta, kasutatakse kolme mõõdetud punkti pinnakeset või kolme mõõdetud kaldenurga keskmist ning neid loetakse kohaldatavaiks kõigil juhtudel, kui käesolevas eeskirjas viidatakse R-punktile või kere arvutuslikule kaldenurgale.

4.   H-PUNKTI JA KERE TEGELIKU KALDENURGA MÄÄRAMISE KORD

4.1.   Sõidukis viiakse tootja äranägemisel temperatuur eelnevalt 20 ± 10 °C juurde, tagamaks, et istme materjal saavutab toatemperatuuri. Kui kontrollitaval istmel ei ole kunagi varem istutud, peab sellel kaks korda kestusega üks minut istuma 70-80 kg kaaluv inimene või asetatakse sinna selleks ajaks sama kaaluga seade, et koolutada istmepolstrit ja seljatuge. Tootja nõudel jäävad kõik istme osad koormamata vähemalt 30 minutiks enne 3-DH-aparaadi paigaldamist.

4.2.   Sõiduk peab olema mõõteasendis, nii nagu on määratletud eespool punktis 2.11.

4.3.   Kui iste on reguleeritav, reguleeritakse see esmalt kõige tagumisse tavalisse sõiduasendisse vastavalt sõiduki tootja poolt kindlaksmääratule, arvestades ainult istme pikisuunalist reguleerimist ja mitte istme liikumist muul otstarbel kui tavalise sõiduasendi saavutamiseks. Kui istmel on ka muid reguleerimisviise, nt vertikaalsuunaline, kaldenurga või seljatoe asendi suhtes jne, reguleeritakse need seejärel sõiduki tootja määratud asendisse. Vedrustusega istmetel fikseeritakse vertikaalsuunas reguleeritud asend jäigalt vastavalt tootja määratud tavalisele sõiduasendile.

4.4.   Istme ala, mis puutub kokku 3-DH-aparaadiga, peab olema kaetud piisava suuruse ja sobiva koega musliin-puuvillkangaga (sile puuvillkangas, millel on 18,9 niiti cm2 kohta ja mis kaalub 0,228 kg/m2) või samaväärsete omadustega kootud või mittekootud kangaga. Kui istet katsetatakse väljaspool sõidukit, peab põrand, kuhu iste asetatakse, olema samasuguste põhiomadustega (2) kui sõiduki põrand, kus istet kavatsetakse kasutada.

4.5.   3-DH-aparaadi istme- ja seljaosa asetatakse nii, et sõitja sümmeetriatasand (C/LO) langeb kokku 3-DH-aparaadi sümmeetriatasandiga. Tootja nõudel võib 3-DH-aparaati nihutada C/LO-tasandi suhtes sissepoole, kui 3-DH-aparaat paikneb nii kaugel küljel, et istme serv takistab 3-DH-aparaadi loodimist.

4.6.   Jalalaba- ja sääreosa kinnitatakse istmikuosale kas eraldi või kasutades T-profiili ja sääreosa. Läbi H-punkti kontrollnuppude kulgev joon peab olema maapinnaga paralleelne ja risti istme piki-sümmeetriatasandiga.

4.7.   3-DH-aparaadi jalalaba- ja sääreosa reguleeritakse järgmiselt.

4.7.1.

Ettenähtud istekoht: juhiiste ja välimine eesmine kaassõitjaiste. 4.7.1.1. Nii jalalaba- kui sääreosa liigutatakse ettepoole niiviisi, et jalad võtavad põrandal loomuliku asendi – vajaduse korral pedaalide vahel. Vasak jalalaba peab võimaluse korral olema ligikaudu sama kaugel 3-DH-aparaadi sümmeetriatasapinnast vasakul kui parem jalalaba sellest paremal. 3-DH-aparaadi ristkaldelood seatakse horisontaalseks, reguleerides vajadusel uuesti istmikuosa või seades jalalaba- ja sääreosi tahapoole. Läbi H-punkti kontrollnuppude kulgev joon tuleb hoida istme piki-sümmeetriatasandiga risti. 4.7.1.2. Kui vasakut jalga ei ole võimalik hoida parema jalaga paralleelsena ja vasakut jalalaba ei saa konstruktsioonile toetada, liigutatakse vasakut jalalaba, kuni see on toetatud asendis. Kontrollnuppude joondatust tuleb hoida endisena.

4.7.2.

Ettenähtud istekoht: välimine tagaiste Tagaistmete või lisaistmete korral asetatakse jalad tootja poolt ettenähtud asendisse. Kui jalalabad on sel juhul erinevail põrandatasapindadel, kasutatakse jalga, mis puudutab esimesena esiistet, etalonina, ja teine jalalaba asetatakse nii, et seadme istmikuosa ristkaldelood näitab horisontaalasendit.

4.7.3.

Teised ettenähtud istekohad Järgitakse eespool punktis 4.7.1 kirjeldatud üldist korda, kuid jalalabad tuleb asetada sõidukitootja poolt ettenähtud viisil.

4.8.   Rakendatakse sääre- ja reieraskused ning looditakse 3-DH-aparaat.

4.9.   Seljapaneel kallutatakse ette kõige eesmise võimaliku asendini ja 3-DH-aparaat tõmmatakse T-profiili kasutades istme seljatoest eemale. 3-DH-aparaat asetatakse uuesti istmele, kasutades ühte järgmistest meetoditest.

4.9.1.

Kui 3-DH-aparaat kipub tahapoole libisema, kasutatakse järgmist menetlust: 3-DH-aparaadil lastakse tahapoole libiseda, kuni T-profiilile ei ole enam vaja rakendada horisontaalset ettepoole suunatud hoidejõudu, st kuni istmikuosa läheb vastu istme seljatuge. Vajadusel asetatakse sääreosa uuesti.

4.9.2.

Kui 3-DH-aparaat ei kipu tahapoole libisema, kasutatakse järgmist menetlust: 3-DH-aparaati libistatakse tahapoole, rakendades T-profiilile horisontaalset tahapoole suunatud jõudu, kuni istmikuosa puudutab seljatuge (vt käesoleva lisa 1. liite joonist 2).

4.10.   3-DH-aparaadi selja- ja istmikuosale rakendatakse 100 ± 10 N suurust jõudu puusa nurgamõõturi ja T-profiili korpuse lõikepunktis. Jõu rakendussuunda hoitakse selle joone suunalisena, mis kulgeb läbi eespool nimetatud lõikepunkti vahetult reieprofiili korpusest ülalpool asuvasse punkti (vt käesoleva lisa 1. liite joonist 2). Seejärel viiakse seljapaneel ettevaatlikult tagasi vastu istme seljatuge. Kogu ülejäänud menetluse ajal tuleb olla ettevaatlik, et vältida 3-DH-aparaadi libisemist ettepoole.

4.11.   Paigaldatakse parem- ja vasakpoolne istmikuraskus ja seejärel ükshaaval kaheksa kereraskust. 3-DH-aparaat hoitakse loodis.

4.12.   Istme seljatoe survest vabastamiseks kallutatakse seljapaneel ettepoole. 3-DH-aparaati õõtsutatakse kolm korda 10° kaarega küljelt küljele (5° vertikaalsest sümmeetriatasandist kummalegi poole), et kõrvaldada võimalik hõõrdumine 3-DH-aparaadi ja istme vahel.

Õõtsutamise ajal võib 3-DH-aparaadi T-profiil ettenähtud horisontaal- ja vertikaaljoontest kõrvale kalduda. Seepärast tuleb T-profiili paigal hoida, rakendades sellele õõtsumise ajal piisavat külgsuunalist koormust. T-profiili paigalhoidmisel ja 3-DH-aparaadi õõtsutamisel tuleb olla ettevaatlik, tagamaks, et sellele tahtmatult ei rakendu vertikaalset või ette-/tahasuunalist välist koormust.

3-DH-aparaadi labajalgu ei tohi sellel etapil tõkestada ega kinni hoida. Kui labajalgade asend muutub, tuleb need hetkel sellesse asendisse jätta.

Seljapaneel viiakse ettevaatlikult tagasi istme seljatoele ja kontrollitakse kahe vesiloodiga loodisolekut. Kui jalad on 3-DH-aparaadi õõtsutamisel ükskõik millisel viisil liikunud, tuleb need järgmisel viisil uuesti kohale asetada.

Kumbki labajalg tõstetakse kordamööda põrandalt üles ainult niipalju, et see ei pääse rohkem liikuma. Tõstmise ajal võivad jalalabad vabalt pöörduda; neile ei tohi rakendada koormust eest ega küljelt. Kui mõlemad jalad on taas alumises asendis, peab kand puudutama selleks ettenähtud konstruktsiooni.

Vesiloodiga kontrollitakse külgsuunalist loodisolekut; vajadusel rakendatakse seljapaneeli ülemisele osale piisavat külgsuunalist koormust 3-DH-aparaadi istmikuosa loodimiseks istmel.

4.13.   Hoides T-profiili kinni, et hoida ära 3-DH-aparaadi ettepoole libisemine istmepadjal, toimitakse edasi järgmiselt:

a)	seljapaneel viiakse tagasi istme seljatoele;

b)

kordamööda rakendatakse ja vabastatakse selja nurkprofiilile ligikaudu kerele asetatud raskuste keskme kõrgusel horisontaalset tahapoole suunatud maksimaalselt 25 N koormust, kuni puusa nurgamõõtur näitab, et pärast koormusest vabastamist on saavutatud stabiilne asend. Tuleb hoolitseda selle eest, et 3-DH-aparaadile ei rakenduks välist ülalt-alla- või külgsuunalist koormust. Kui 3-DH-aparaati on vaja uuesti loodida, kallutatakse seljapaneeli ettepoole, korratakse loodimist ja punktis 4.12 kirjeldatud menetlust.

4.14.   Tehakse kõik järgmised mõõtmised:

4.14.1.

mõõdetakse H-punkt koordinaadid kolmemõõtmelise taustsüsteemi suhtes;

4.14.2.

kere tegelik kaldenurk loetakse 3-DH-aparaadi selja kaldenurgamõõturilt, kui mõõtepea on kõige tagumises asendis.

4.15.   Kui soovitakse 3-DH-aparaadi paigaldust korrata, peab iste enne seda olema koormamata vähemalt 30 minutit. 3-DH-aparaati ei tohi istmele jätta kauemaks, kui on vaja katse sooritamiseks.

4.16.   Kui sama istmerea istmeid võib käsitleda sarnastena (nt pikk iste, identsed istmed vmt), määratakse igale istmereale ainult üks H-punkt ja üks kere tegelik kaldenurk. Sellisel juhul asetatakse käesoleva lisa 1. liites kirjeldatud 3-DH-aparaat kogu rea suhtes representatiivsele kohale. See koht on:

4.16.1.

esimeses reas juhiiste;

4.16.2.

tagumis(t)es reas/ridades välimine iste.

---

(1)  Muudel istmetel kui esiistmed, kus H-punkti ei saa kindlaks määrata kolmemõõtmelise H-punkti aparaadi või meetodi abil, võib pädeva asutuse äranägemisel aluseks võtta tootja poolt ettenähtud R-punkti.

(2)  Kaldenurk, kõrgusevahe istme paigaldamisel, pinnatekstuur jne.

7. LISA

KATSETUSMETOODIKA KATSESÕIDUKIGA

1.   KATSE ETTEVALMISTAMINE JA METOODIKA

1.1.   Katsesõiduk

Katsesõiduk peab olema ehitatud nii, et sellel ei esineks pärast katset jäävdeformatsiooni. Katsesõiduk peab olema kokkupõrke ajal juhitav nii, et kõrvalekalle ei oleks üle 5° vertikaaltasandil ega üle 2° horisontaaltasandil.

1.2.   Konstruktsiooni seisund

1.2.1.   Üldosa

Katsetatav konstruktsioon peab olema asjaomaste sõidukite seeriatoodangut esindav. Mõne osa võib asendada või eemaldada, kui on kindel, et selline asendamine või eemaldamine ei mõjuta katsetulemusi.

1.2.2.   Reguleerimine

Reguleerimine peab toimuma käesoleva eeskirja 3. lisa punktis 1.4.3 ettenähtud nõuete kohaselt, võttes arvesse punkti 1.2.1 nõudeid.

1.3.   Konstruktsiooni kinnitamine

1.3.1.   Konstruktsioon peab olema katsesõidukile kinnitatud nii tugevasti, et katse ajal ei esineks selle suhtelist nihkumist.

1.3.2.   Konstruktsiooni katsesõidukile kinnitamisel ei tohi esineda istme kinnituspunkte või turvasüsteeme tugevdavat või tarindi tavatut deformeerumist esilekutsuvat mõju.

1.3.3.   Kinnitusvahendina soovitatakse seadet, mille puhul konstruktsioon toetub ligikaudu rattatelgede kohale asetatud tugedele, või võimaluse korral seadet, mille puhul katsesõiduk kinnitatakse peatamissüsteemi kinnituste abil.

1.3.4.   Sõiduki pikitelje ja katsesõiduki liikumissuuna vaheline nurk peab olema 0° ± 2°.

1.4   Mannekeenid

Mannekeenid ning nende asetus peavad vastama 3. lisa punktis 2 esitatud spetsifikatsioonidele.

1.5.   Mõõteseadmed

1.5.1.   Konstruktsiooni aeglustus

Andurid, mis on ette nähtud konstruktsiooni aeglustuse mõõtmiseks kokkupõrke ajal, peavad olema asetatud paralleelselt katsesõiduki pikiteljega, nagu on ette nähtud 8. lisa spetsifikatsioonides (CFC 180).

1.5.2.   Mannekeenidel tehtavad mõõtmised

Kõik loetletud kriteeriumide kontrollimiseks vajalikud mõõtmised on esitatud 3. lisa punktis 5.

1.6.   Konstruktsiooni aeglustuskõver

Konstruktsiooni aeglustuskõver kokkupõrkefaasis peab olema selline, et integreerimise teel saadud kõver, mis väljendab kiiruse muutumist aja suhtes, ei erine üheski punktis üle ± 1 m/s asjaomase sõiduki kiiruse muutumist aja suhtes väljendavast võrdluskõverast, nagu on määratletud käesoleva lisa liites. Võrdluskõvera nihkumist ajatelje suhtes võib kasutada konstruktsiooni kiiruse saamiseks koridoris.

1.7.   Asjaomase sõiduki võrdluskõver ÿV = f(t)

Kõnealune võrdluskõver saadakse asjaomase sõiduki aeglustuskõvera integreerimisel, mõõdetuna laupkokkupõrkekatses tõkkega, nagu on ette nähtud käesoleva eeskirja 3. lisa punktis 6.

1.8.   Samaväärne meetod

Katsetamisel võib kasutada muud kui katsesõiduki aeglustamisel põhinevat meetodit juhul, kui kõnealune meetod vastab punktis 1.6 kirjeldatud kiiruse muutumise vahemiku nõuetele.

8. LISA

MÕÕTMISMEETODID MÕÕTMISKATSETES: MÕÕTERIISTAD

1.   MÕISTED

1.1.   Andmekanal

Andmekanal hõlmab kõiki mõõteriistu alates andurist (või teataval kindlal viisil kombineeritud väljundsignaalidega mitmest andurist) kuni mis tahes analüüsiseadmeteni, millega saab muuta signaali sagedust või amplituudi.

1.2.   Andur

Andur on andmekanali esimene seade, mida kasutatakse mõõdetava füüsikalise suuruse muundamisel teiseks suuruseks (näiteks pingeks), mida saab töödelda kanali muudes seadmetes.

1.3.   Kanali amplituudiklass: CAC

Kanali amplituudiklass peab vastama andmekanalile käesolevas lisas määratud amplituudikarakteristikutele. CAC number vastab mõõteulatuse ülemisele piirile.

1.4.   Iseloomulikud sagedused FH, FL, FN

Need sagedused on kindlaks määratud joonisel 1.

1.5.   Kanali sagedusklass: CFC

Kanali sagedusklassi number näitab kanali sageduskaja asukohta joonisel 1 kindlaksmääratud piirides. Kõnealune number ja sageduse FH väärtus hertsides on numbriliselt võrdsed.

1.6.   Tundlikkustegur

Sirgjoone tõus, mis on kõige lähem vähimruutude meetodil määratud kalibreerimisväärtustele kanali amplituudiklassi piires.

1.7.   Andmekanali kalibreerimisfaktor

Tundlikkustegurite keskväärtus, hinnatuna logaritmilisel skaalal FL ja FH/2,5 vahel võrdsete vahedega asuvatel sagedustel.

1.8.   Lineaarsusviga

Kalibreerimisväärtuse ja punktis 1.6 määratletud sirgelt loetava vastava väärtuse vaheline suurim erinevus protsentides kanali amplituudiklassi ülemisel piiril.

1.9.   Risttundlikkus

Väljundsignaali suhe sisendsignaalisse, kui andurisse sisenev signaal on risti mõõtmisteljega. Seda väljendatakse tundlikkuse protsendina mõõteteljel.

1.10.   Faasihilistus

Andmekanali faasihilistus on võrdne siinuselise signaali faasihilistusega (radiaanides), jagatuna kõnealuse signaali nurksagedusega (radiaani/sekundis).

1.11.   Keskkond

Kõigi andmekanalit antud ajahetkel mõjutavate välistingimuste kogumõju.

2.   SOORITUSNÕUDED

2.1.   Lineaarsusviga

Andmekanali lineaarsusvea absoluutväärtus mis tahes CFC sagedusel ei tohi olla üle 2,5 % CAC väärtusest kogu mõõtepiirkonna ulatuses.

2.2.   Amplituud olenevalt sagedusest

Andmekanali sageduskaja peab paiknema joonisel 1 esitatud piirsageduskõverate sees. Null dB-joon määratakse kalibreerimisfaktoriga.

2.3.   Faasihilistus

Kindlaks tuleb määrata faasihilistus andmekanali sisend- ja väljundsignaali vahel ning selle kõikumine vahemikus 0,03 FH ja FH ei tohi olla üle 1/10 FHs.

2.4.   Aeg

2.4.1.   Ajaline ulatus

Ajaline ulatus tuleb registreerida ning see peab olema vähemalt 1/100 s, täpsusega üks protsent.

2.4.2.   Suhteline ajanihe

Suhteline ajanihe kahe või mitme andmekanali signaali vahel olenemata nende sagedusklassist ei tohi olla üle 1 ms, välja arvatud faasinihkest tingitud ajanihe.

Kahe või mitme andmekanali signaalide kombineerimise korral kuuluvad andmekanalid samasse sagedusklassi ning nende suhteline ajanihe ei tohi olla üle 1/10 FHs.

See nõue kehtib nii analoog- ja digitaalsignaalide kui ka sünkroniseerimisimpulsside suhtes.

2.5.   Anduri risttundlikkus

Anduri risttundlikkus peab olema igas suunas alla 5 protsendi.

2.6.   Kalibreerimine

2.6.1.   Üldosa

Andmekanal tuleb kalibreerida vähemalt kord aastas kasutuselolevatele standarditele vastavate etalonseadmete abil. Meetodite puhul, mida kasutatakse võrdlemisel etalonseadmetega, ei tohi mõõteviga olla üle 1 % CACst. Etalonseadmete kasutamine on piiratud sagedusalaga, millele need on kalibreeritud. Andmekanali alasüsteeme võib hinnata eraldi ning kaalutud tulemuste põhjal arvutada välja andmekanali täpsuse koguväärtus. Näiteks saab ilma andurita kontrollida andmekanali võimendustegurit, kui seda mõjutada anduri väljundsignaali simuleeriva elektrisignaaliga, mille amplituud on teada.

2.6.2.   Kalibreerimisel kasutatavate etalonseadmete täpsus

Etalonseadmete täpsus peab olema metroloogiateenistuse poolt dokumentaalselt tõendatud või kinnitatud.

2.6.2.1.   Staatiline kalibreerimine

2.6.2.1.1.   Kiirendamised

Lubatavad vead peavad olema väiksemad kui ± 1,5 % kanali amplituudiklassist.

2.6.2.1.2.   Jõud

Lubatav viga peab olema väiksem kui ± 1 % kanali amplituudiklassist.

2.6.2.1.3.   Nihked

Lubatav viga peab olema väiksem kui ± 1 % kanali amplituudiklassist.

2.6.2.2.   Dünaamiline kalibreerimine

2.6.2.2.1.   Kiirendamised

Etalonkiirendamistel lubatavad vead, väljendatuna protsentides kanali amplituudiklassist, peavad olema väiksemad kui ± 1,5 % sagedusel alla 400 Hz, väiksemad kui ± 2 % sagedustel 400 Hz–900 Hz ning väiksemad kui ± 2,5 % sagedusel üle 900 Hz.

2.6.2.3.   Aeg

Võrdlusaja suhteline viga on väiksem kui 10-5.

2.6.3.   Tundlikkustegur ja lineaarsusviga

Tundlikkustegur ja lineaarsusviga määratakse andmekanali väljundsignaali mõõtmise teel, võrrelduna teadaoleva sisendsignaaliga kõnealuse signaali eri väärtustega. Andmekanal kalibreeritakse kogu sagedusklassi ulatuses.

Kahesuunaliste kanalite puhul kasutatakse nii positiivseid kui ka negatiivseid väärtusi.

Kui kalibreerimisseadmed ei suuda mõõdetava suuruse ülikõrgete väärtuste tõttu tekitada vajalikku sisendsignaali, tuleb kalibreerida kalibreerimisstandardite piires ning kõnealused piirväärtused kanda katseprotokolli.

Kogu andmekanal tuleb kalibreerida sagedusel või sagedusspektris, mille oluline väärtus on vahemikus FL ja (FH/2,5).

2.6.4.   Sageduskaja kalibreerimine

Faasi ja amplituudi karakteristikud sageduse suhtes määratakse andmekanali väljundsignaalide faasi ja amplituudi mõõtmise teel, võrrelduna teadaoleva sisendsignaaliga kõnealuse signaali eri väärtuste juures, mis muutuvad vahemikus FL ja 10 korda CFC või 3 000 Hz, olenevalt sellest, kumb väärtus on väiksem.

2.7.   Keskkonnamõjud

Keskkonnamõjud (elektriline nihkevoog või magnetvoog, kaablikiirus jne) määratakse kindlaks korrapäraste kontrollimiste teel. Seda saab teha näiteks andurite ekvivalendiga varustatud asenduskanalite väljundsignaali registreerimise teel. Oluliste väljundsignaalide puhul võetakse korrigeerivad meetmed, näiteks asendada juhtmed.

2.8.   Andmekanali valik ja kindlaksmääramine

Andmekanali määratlevad CAC ja CFC.

CAC peab olema 110, 210 või 510.

3.   ANDURITE PAIGALDAMINE

Andurid peavad olema kinnitatud liikumatult, et vibratsioon nende näitu võimalikult vähe mõjutaks. Nõuetekohaseks loetakse iga paigaldus, mille puhul madalaim resonantssagedus on võrdne vähemalt andmekanali viiekordse sagedusega FH. Eelkõige kiirendusandurid tuleks paigaldada nii, et tegeliku mõõtmistelje ja nullteljesüsteemi vastava telje vaheline esialgne nurk oleks väiksem kui 5°, välja arvatud juhul, kui tahetakse analüütiliselt või eksperimentaalselt hinnata paigalduse mõju kogutud andmetele. Ühes punktis esinevate mitmeteljeliste kiirenduste mõõtmisel peaks iga kiirendusanduri telg läbima kõnealuse punkti 10 mm ulatuses ning iga kiirendusmõõturi seismilise massi keskme kaugus kõnealusest punktist peaks olema vahemikus 30 mm.

4.   ANDMETE REGISTREERIMINE

4.1.   Magnetlindiga analoogsalvesti

Lindi kiirus peaks olema stabiilne ega või erineda ettenähtud lindikiirusest üle 0,5 %. Salvesti signaali-müra suhe lindi maksimaalsel kiirusel ei tohiks olla alla 42 dB. Kogu harmoonmoonutus peaks olema väiksem kui 3 % ning lineaarsusviga peaks olema väiksem kui 1 % mõõteulatusest.

4.2.   Magnetlindiga digitaalsalvesti

Lindi kiirus peaks olema stabiilne ega või erineda ettenähtud lindikiirusest üle 10 %.

4.3.   Paberlindiga salvesti

Otsese andmesalvestuse puhul peaks paberlindi kiirus mm/s olema vähemalt 1,5 korda suurem FH hertsides väljendatud väärtusest. Muudel juhtudel peaks paberi kiirus võimaldama samaväärset resolutsiooni.

5.   ANDMETÖÖTLUS

5.1.   Filtreerimine

Andmekanali sagedustele vastavat filtreerimist võib teha kas salvestuse või andmetöötluse ajal. Enne salvestust tuleks siiski teha analoogiline filtreerimine CFC tasandist kõrgemal tasandil, et ära kasutada vähemalt 50 % salvesti dünaamilisest ulatusest ning vähendada ohtu, et kõrgsagedused küllastavad salvesti või tekitavad vigu digitaliseerimisel.

5.2.   Digitaliseerimine

5.2.1.   Proovivõtusagedus

Proovivõtusagedus peab olema vähemalt 8 FH. Analoogsalvestusel võib juhul, kui salvestus- ja lugemikiirused on erinevad, proovivõtusageduse jagada kiiruste suhtega.

5.2.2.   Amplituudi resolutsioon

Digitaalsõnade pikkus peaks olema vähemalt 7 bitti ja üks paarsusbitt.

6.   TULEMUSTE ESITAMINE

Tulemused tuleb esitada A4-formaadis paberil (ISO/R 216). Tulemuste esitamise korral skeemina tuleks koordinaattelgedel kasutada mõõtühikuid, mis vastavad valitud ühiku nõuetekohasele täiskordsele (näiteks 1, 2, 5, 10, 20 mm). Kasutatakse SI ühikuid, välja arvatud sõiduki kiiruse puhul, kui on lubatud kasutada ühikut km/h, ning kokkupõrkest tuleneva kiirenduse puhul, kui on lubatud kasutada ühikut g, kui g = 9,81 m/sek2.

Joonis 1

Sageduskarakteristik

9. LISA

DEFORMEERITAVA TÕKKE MÕISTE

1.   OSADE JA MATERJALIDE SPETSIFIKATSIOONID

Tõkke mõõtmed on esitatud käesoleva lisa joonisel 1. Tõkke üksikosade mõõtmed on järgnevalt eraldi loetletud.

1.1.   Kärgstruktuurne põhiplokk

Mõõtmed:

Kõrgus	:	650 mm (kärje ribatelje suunas)
Laius	:	1 000 mm
Sügavus	:	450 mm (kärjetelgede suunas)

Kõik eespool esitatud mõõdud peaksid võimaldama lubatud hälvet ± 2,5 mm.

Materjal	:	Alumiinium 3003 (ISO 209, 1. osa)
Fooliumi paksus	:	0,076 mm ± 15 %
Kärje suurus	:	19,1 mm ± 20 %
Tihedus	:	28,6 kg/m3 ± 20 %
Purustav survejõud	:	0,342 MPa + 0 % – 10 % (1)

1.2.   Löögineelaja

Mõõtmed:

Kõrgus	:	330 mm (kärje ribatelje suunas)
Laius	:	1 000 mm
Sügavus	:	90 mm (kärjetelje suunas)

Kõik eespool esitatud mõõdud peaksid võimaldama lubatud hälvet ± 2,5 mm.

Materjal	:	Alumiinium 3003 (ISO 209, 1. osa)
Fooliumi paksus	:	0,076 mm ± 15 %
Kärje suurus	:	6,4 mm ± 20 %
Tihedus	:	82,6 kg/m3 ± 20 %
Purustav survejõud	:	1,711 MPa + 0 % – 10 % (1)

1.3.   Tagumine plaat

Mõõtmed

Kõrgus	:	800 mm ± 2,5 mm
Laius	:	1 000 mm ± 2,5 mm
Paksus	:	2,0 mm ± 0,1 mm

1.4.   Kestamaterjal

Mõõtmed

Pikkus	:	1 700 mm ± 2,5 mm
Laius	:	1 000 mm ± 2,5 mm
Paksus	:	0,81 ± 0,07 mm
Materjal	:	Alumiinium 5251/5052 (ISO 209, 1. osa)

1.5.   Löögineelaja esiosa plaat

Mõõtmed

Kõrgus	:	330 mm ± 2,5 mm
Laius	:	1 000 mm ± 2,5 mm
Paksus	:	0,81 mm ± 0,07 mm
Materjal	:	Alumiinium 5251/5052 (ISO 209, 1. osa)

Liim

Soovitatakse kasutada kahekomponendilist polüuretaanliimi (nt Ciba-Geigy XB5090/1 vaik ja X85304 kõvendaja või samaväärne toode).

2.   ALUMIINIUMIST KÄRGSTRUKTUURI SERTIFITSEERIMINE

Täielik katsemenetlus alumiiniumist kärgstruktuuri sertifitseerimiseks on esitatud NHTSA TP-2141-s. Järgmisena esitatakse kokkuvõte menetlusest, mida tuleks kasutada laupkokkupõrkes kasutatava tõkke materjalide puhul, mille purustava survejõu tugevus on vastavalt 0,342 MPa ning 1,711 MPa.

2.1.   Proovivõtukohad

Tagamaks ühtlast purustava survejõu tugevust tõkke kogu esiosa ulatuses, võetakse kaheksa proovi neljast eri kohast, mis paiknevad ühtlaselt üle kogu kärgstruktuurploki. Ploki sertifitseerimiseks peab seitse kõnealusest kaheksast proovist vastama järgmistes punktides ettenähtud purustava survejõu nõuetele.

Proovivõtukohtade paigutus sõltub kärgstruktuurploki mõõtmetest. Esimesed neli proovitükki, kusjuures iga nimetatud proovitüki paksus on 300 mm × 300 mm × 50 mm, lõigatakse tõkke esikülje materjalist. Kõnealuste proovide paigutumine kärgstruktuurplokil on esitatud joonisel 2. Igast kõnealusest suuremast proovist lõigatakse tüübikinnituskatseks vajalikud tükid (150 mm × 150 mm × 50 mm). Sertifitseerimiskatse tehakse igast neljast kõnealusest proovivõtukohast võetud kahe proovitüki põhjal. Kaks proovitükki antakse taotluse korral tüübikinnituse taotlejale.

2.2.   Proovitüki suurus

Katsetamiseks kasutatakse järgmiste mõõtmetega proovitükke.

Pikkus	:	150 mm ± 6 mm
Laius	:	150 mm ± 6 mm
Paksus	:	50 mm ± 2 mm

Proovitükkide ebatäielike kärjeseintega servad tasandatakse järgmiselt:

laiuti võivad servad olla kuni 1,8 mm (vt joonist 3),

pikisuunas peab seotud kärje seina pikkuse (riba suunas) üks pool jääma ühte ning teine pool teise proovitükki (vt joonist 3).

2.3.   Pinna mõõtmine

Proovitüki pikkust mõõdetakse kolmes punktis: 12,7 mm kaugusel kummastki otsast ja keskel ning tähistatakse L1, L2 ja L3 (joonis 3). Samal viisi mõõdetakse laiust ning tähistatakse W1, W2 ning W3 (joonis 3). Kõnealused mõõtmised tehakse paksuse keskjoonel. Löögi pindala arvutatakse seejärel järgmiselt:

2.4.   Löögi kiirus ja kaugus

Proovitükile peab mõjuma löök, mille kiirus ei ole alla 5,1 mm/min ega üle 7,6 mm/min. Minimaalne löögikaugus on 16,5 mm.

2.5.   Andmete kogumine

Andmed kasutatava jõu ja sissepainde võrdlemiseks kogutakse iga katsetatava proovitüki puhul kas analoog- või digitaalvormis. Analoogandmete kogumise korral peab saama neid muuta digitaalseks. Kõik digitaalandmed kogutakse sagedusega vähemalt 5 Hz (5 punkti sekundis).

2.6.   Purustava survejõu määramine

Välja tuleb jätta kõik 6,4 mm löögile eelnevad ja 16,5 mm löögile järgnevad andmed. Ülejäänud andmed jaotatakse kolme rühma või nihkeintervalli (n = 1, 2, 3) (vt joonist 4) järgmiselt:

1)	06,4–09,7 mm, viimane kaasa arvatud,

2)	09,7–13,2 mm, viimane kaasa arvatud,

3)	13,2–16,5 mm, viimane kaasa arvatud.

Leitakse iga rühma keskmine väärtus:

kus m on igas kolmes intervallis mõõdetud andmepunktide arv. Iga rühma purustav survejõud arvutatakse järgmiselt:

2.7.   Proovitükki purustava survejõu spetsifikatsioon

Kärgstruktuuriga proovitüki sertifitseerimiseks peavad olema täidetud järgmised tingimused:

0,308 MPa ≤ S(n) ≤ 0,342 MPa materjali puhul, mille survetugevus on 0,342 MPa

1,540 MPa ≤ S(n) ≤v1,711 MPa materjali puhul, mille survetugevus on 1,711 MPa

n = 1, 2, 3.

2.8.   Plokki purustava survejõu spetsifikatsioon

Katseks tuleb võtta kaheksa proovitükki ühtlaselt üle ploki paiknevatest kohtadest. Ploki sertifitseerimiseks peab seitse kõnealusest kaheksast proovitükist vastama eelmises punktis ettenähtud purustava survejõu nõuetele.

3.   LIIMIMINE

3.1.   Vahetult enne ühendamist tuleb ühendatava alumiiniumlehe pinnad põhjalikult puhastada nõuetekohase lahustiga, näiteks 1-1-1 triklooretaaniga. Puhastada tuleb vähemalt kaks korda või nii palju kordi, kui on vaja rasva- ja tolmujääkide eemaldamiseks. Seejärel hõõrutakse puhastatud pindu 120se liivapaberiga. Metall- või ränikarbiidliivapaberit ei ole lubatud kasutada. Pinnad tuleb põhjalikult üle hõõruda, liivapaberit töö käigus korrapäraselt vahetades, et vältida poleerimisefekti tekitavat paberi ummistumist. Pärast liivapaberiga hõõrumist tuleb pinnad eespool kirjeldatud viisil uuesti põhjalikult puhastada. Kokku peab pindu lahustiga puhastama vähemalt neli korda. Kogu hõõrumisel tekkinud tolm ja jäägid tuleb eemaldada, sest need vähendavad liimi mõju.

3.2.   Liim kantakse kummist ribirulli abil ainult ühele liimitavale pinnale. Kärgstruktuuri liimimisel alumiiniumlehele kaetakse liimiga ainult alumiiniumleht.

Pind kaetakse ühtlaselt liimiga maksimaalselt 0,5 kg/m kohta, liimikihi maksimaalne paksus võib olla 0,5 mm.

4.   EHITUS

4.1.   Tõkke kärgstruktuurne põhiplokk tuleb tagumise plaadiga kokku liimida nii, et kärjeteljed on plaadiga risti. Kestamaterjal tuleb kokku liimida kärgstruktuurploki eesmise pinnaga. Kestamaterjali pealmine ja alumine pind ei tohi olla tõkke kärgstruktuurse põhiplokiga kokku liimitud, kuid peavad olema selle lähedale asetatud. Kestamaterjal peab olema tagumise plaadiga kokku liimitud kinnitusäärikutes.

4.2.   Löögineelaja peab olema liimitud eesmise kestamaterjali külge nii, et kärjeteljed asetsevad plaadiga risti. Löögineelaja põhi peab asuma kestamaterjali alumise pinnaga ühel tasapinnal. Löögineelaja esiosa plaat tuleb löögineelaja esiosale liimida.

4.3.   Seejärel tuleb löögineelaja kahe horisontaalse pilu abil kolmeks võrdseks osaks jagada. Nimetatud pilud lõigatakse löögineelaja kogu sügavuselt ning need peavad ulatuma üle löögineelaja kogu laiuse. Pilud lõigatakse saega; nende laius peab vastama saelehe laiusele ning ei tohi olla üle 4,0 mm.

4.4.   Augud tõkke paigaldamiseks puuritakse kinnitusäärikutesse (joonis 5). Augud peavad olema 9,5 mm läbimõõduga. Viis auku puuritakse ülemisse äärikusse 40 mm kaugusele ääriku ülemisest servast ning viis auku puuritakse alumisse äärikusse 40 mm kaugusele nimetatud ääriku alumisest servast. Augud peavad asuma 100 mm, 300 mm, 500 mm, 700 mm, 900 mm kaugusel tõkke kummastki servast. Kõik augud puuritakse ± 1 mm täpsusega nimikauguse suhtes. Need aukude asukohad on vaid soovituslikud. Samuti võib kasutada alternatiivseid asukohti, mis pakuvad vähemalt sama paigaldustugevust ja kindlust, nagu eespool esitatud paigaldusnäitajad.

5.   PAIGALDUS

5.1.   Deformeeritav tõke kinnitatakse liikumatult massi serva külge, mille raskus on vähemalt 7 × 104 kg, või sellele kinnitatud konstruktsiooni külge. Tõkke esiosa on kinnitatud nii, et sõiduk ei saaks üheski kokkupõrkefaasis kokku puutuda ühegi konstruktsiooni osaga, mille kaugus tõkke pealispinnast (välja arvatud ülemine äärik) on üle 75 mm (2). Pinna esikülg, millele deformeeritav tõke on kinnitatud, peab olema tasane ning ühetaoline kogu esikülje kõrguses ja laiuses ning kulgema kiirendusraja telje suhtes vertikaalselt ± 1o ning risti ± 1o. Kinnituspind ei tohi katse ajal nihkuda üle 10 mm. Vajaduse korral tuleb kasutada betoonploki nihkumist takistavaid täiendavaid kinnitus- või piiramisseadmeid. Deformeeritava tõkke serv tuleb seada betoonploki serva kõrgusele katsetatava sõiduki külje suhtes.

5.2.   Deformeeritav tõke tuleb betoonploki külge kinnitada kümne poldi abil, viis polti ülemises ning viis alumises kinnitusäärikus. Kõnealuste poltide läbimõõt peab olema vähemalt 8 mm. Nii ülemisel kui ka alumisel kinnitusäärikul tuleb kasutada terasest klambreid (vt jooniseid 1 ja 5). Klambrite kõrgus peab olema 60 mm ning laius 1 000 mm, klambrite paksus peab olema vähemalt 3 mm. Klambrite servad tuleb ümaraks lihvida, et vältida tõkke rebenemist kokkupõrke ajal klambriga kokku puutudes. Klambri serv ei tohiks paikneda tõkke ülemise kinnitusääriku põhjast kõrgemal kui 5 mm või peaks paiknema tõkke alumise kinnitusääriku ülaosast 5 mm madalamal. Mõlemasse klambrisse puuritakse viis läbivat auku läbimõõduga 9,3 mm, mis vastavad aukudele tõkke kinnitusäärikus (vt punkti 4). Kinnitusklamber ja tõkkeääriku auke võib suurendada vahemikus 9,5 mm kuni 25 mm, et sobitada neid tagaplaadi erinevustega ja/või koormuseanduriga seina augu näitajatega. Kõik kõnealused kinnitused peavad löökkatses vastu pidama. Kui deformeeritav tõke paigaldatakse koormuseanduriga seinale (LCW), tuleb arvestada, et eespool esitatud mõõdud on minimaalsed. LCW olemasolu korral võib kinnitusklambreid pikendada, et sobitada need poltide kõrgemate paigaldusavadega. Kui klambreid tuleb pikendada, tuleks mõõturina kasutada paksemat terast, et tõke ei tõmbuks kokkupõrke ajal seinast eemale, ei painduks ega rebeneks. Kui tõkke paigaldamiseks kasutatakse mõnda alternatiivset meetodit, peaks see olema vähemalt sama kindel, kui eespool kirjeldatud meetod.

Joonis 1

Deformeeritav tõke laupkokkupõrkekatses

Joonis 2

Sertifitseerimiseks vajalike proovitükkide paigutus

Joonis 3

Kärgstruktuuri teljed ja mõõtmed

Joonis 4

Purustav survejõud ja nihkumine

Joonis 5

Aukude paigutus tõkke paigaldamisel

---

(1)  Käesoleva lisa punktis 2 kirjeldatud sertifitseerimiskorra kohaselt.

(2)  Sellele nõudele vastavaks loetakse mass, mille otsa kõrgus on 125 mm kuni 925 mm ja sügavus vähemalt 1 000 mm.

10. LISA

MANNEKEENI SÄÄRE JA LABAJALA SERTIFITSEERIMISKORD

1.   LABAJALA ÜLAOSA LÖÖKKATSE

1.1.   Selle katse eesmärk on määrata Hybrid III labajala ja hüppeliigese reaktsioon raske löögiseadise täpselt määratletud löögile pendelkokkupõrkes.

1.2.   Katses kasutatakse Hybrid III sääre täielikku seadist, vasak (86-5001-001) ja parem (86-5001-002), mis on varustatud labajala ja hüppeliigesega, vasak (78051-614) ja parem (78051-615), kuhu kuulub põlv.

Põlvekedra (78051-319 Rev A) kinnitamiseks katseseadmele kasutatakse koormussimulaatorit (79051-16 Rev B).

1.3.   Katsetusmetoodika

1.3.1.   Enne katset mõjutatakse (leotatakse) iga säärt neli tundi temperatuuriga 22 oC ± 3 oC ning suhtelise niiskusega 40 ± 30 %. Konditsioneerimisaeg ei hõlma püsiseisundini jõudmise aega.

1.3.2.   Naha löögipind ning ka löögiseadise pind puhastatakse enne katset isopropüülalkoholi või samaväärse ainega. Puistatakse üle talgiga.

1.3.3.   Löögiseadise kiirendusmõõtur asetatakse nii, et selle tundlikkustelg oleks paralleelne labajalale langeva löögi suunaga.

1.3.4.   Säär paigaldatakse joonisel 1 kujutatud katseseadmele. Katseseade kinnitatakse nii tugevasti, et see löökkatse ajal ei liiguks. Reieluu koormussimulaatori (78051-319) keskjoon peab olema vertikaalne lubatud hälbega ± 0,5o. Alus reguleeritakse nii, et põlveliigese kinnituskahvlit ja hüppeliigese kinnituspolti ühendav sirgjoon on horisontaalne lubatud hälbega ± 3o, kusjuures kand toetub kahele vähese hõõrdumisega materjalist (PTFE) valmistatud plaadile. Tuleb jälgida, et sääremari paikneks sääreluu põlvepoolses osas. Hüppeliiges reguleeritakse nii, et labajala alaosa oleks vertikaalne ning risti löögi suunaga ± 3o ning labajala sagitaalne kesktasand oleks ühel joonel pendli kinnitustalaga. Põlve- ja hüppeliigest tuleb enne iga katset reguleerida 1,5 ± 0,5 g ulatuses. Hüppeliiges reguleeritakse vabalt liikuma ning pingutatakse ainult sedavõrd, kui on vaja labajala püsimiseks PTFE plaadil.

1.3.5.   Jäik löögiseadis koosneb horisontaalsest silindrist läbimõõduga 50 ± 2 mm ning pendlist, mis on kinnitatud talale läbimõõduga ± 1 mm (joonis 4). Silindri mass koos mõõteriistade ja silindri sees oleva kinnitustala osaga on 1,25 ± 0,02 kg. Pendli kinnitustala mass on 285 ± 5 g. Tala kinnitustelje ühegi pöörleva osa mass ei tohi olla üle 100 grammi. Löögiseadise silindri horisontaalse kesktelje ning kogu pendli pöörlemistelje vaheline kaugus peab olema 1 250 ± 1 mm. Silindri pikitelg peab olema horisontaalne ja risti löögi suuna suhtes. Pendel tabab labajala alumist külge 185 ± 2 mm kaugusel kannast, mis lebab liikumatul horisontaalsel alusel, kusjuures pendli tala pikisuunaline kesktelg kaldub löögi hetkel vertikaaljoonest maksimaalselt 1o võrra kõrvale. Löögiseadise juhtimine peab tagama, et ei toimuks märkimisväärset liikumist külg- ja vertikaalsuunas ega ringliikumist.

1.3.6.   Mitme ühel säärel järjestikku sooritatava katse vahele peab jääma vähemalt 30 minutit.

1.3.7.   Andmehõivesüsteem, sealhulgas andurid, peab vastama CFC 600 spetsifikatsioonidele, nagu on kirjeldatud 8. lisas.

1.4.   Sooritusspetsifikatsioon

1.4.1.   Kui kummagi jala päkka punkti 2.3 kohaselt tabava löögi kiirus on 6,7 (± 0,1) m/s, siis peab maksimaalne sääreluu paindemoment y-telje (My) ümber olema vahemikus 120 ± 25 Nm.

2.   LABAJALA ALAOSA LÖÖKKATSE ILMA KINGATA

2.1.   Käesoleva katse eesmärk on määrata Hybrid III labajala ja naha reaktsioon raske löögiseadise täpselt määratletud löögile pendelkokkupõrkes.

2.2.   Katses kasutatakse Hybrid III sääre täielikku seadist, vasak (86-5001-001) ja parem (86-5001-002), mis on varustatud labajala ja hüppeliigesega, vasak (78051-614) ja parem (78051-615), kuhu kuulub põlv.

Põlvekedra (78051-319 Rev A) kinnitamiseks katseseadmele kasutatakse koormussimulaatorit (79051-16 Rev B).

2.3.   Katsetusmetoodika

2.3.1.   Enne katset mõjutatakse (leotatakse) iga säärt neli tundi temperatuuriga 22 ± 3 oC ning suhtelise niiskusega 40 ± 30 %. Konditsioneerimisaeg ei hõlma püsiseisundini jõudmise aega.

2.3.2.   Naha löögipind ning ka löögiseadise pind puhastatakse enne katset isopropüülalkoholi või samaväärse ainega. Puistatakse üle talgiga. Kontrollitakse, et kanna energiat neelav osa oleks kahjustusteta.

2.3.3.   Löögiseadise kiirendusmõõtur asetatakse nii, et selle tundlikkustelg oleks paralleelne löögiseadme pikisuunalise keskjoonega.

2.3.4.   Säär paigaldatakse joonisel 2 kujutatud katseseadmele. Katseseade kinnitatakse nii tugevasti, et see löökkatse ajal ei liiguks. Reieluu koormussimulaatori (78051-319) keskjoon peab olema vertikaalne lubatud hälbega ± 0,5o. Alus reguleeritakse nii, et põlveliigese kinnituskahvlit ja hüppeliigese kinnituspolti ühendav sirgjoon on horisontaalne lubatud hälbega ± 3o, kusjuures kand toetub kahele vähese hõõrdumisega materjalist (PTFE) valmistatud plaadile. Tuleb jälgida, et sääremari paikneks sääreluu põlvepoolses osas. Hüppeliiges reguleeritakse nii, et labajala alaosa oleks vertikaalne ning risti löögi suunaga ± 3o ning labajala sagitaalne kesktasand oleks ühel joonel pendli kinnitustalaga. Põlve- ja hüppeliigest tuleb enne iga katset reguleerida 1,5 ± 0,5 g ulatuses. Hüppeliiges reguleeritakse vabalt liikuma ning pingutatakse ainult sedavõrd, kui on vaja labajala püsimiseks PTFE plaadil.

2.3.5.   Jäik löögiseadis koosneb horisontaalsest silindrist läbimõõduga 50 ± 2 mm ning pendlist, mis on kinnitatud talale läbimõõduga 19 ± 1 mm (joonis 4). Silindri mass koos mõõteriistade ja silindri sees oleva kinnitustala osaga on 1,25 ± 0,02 kg. Pendli kinnitustala mass on 285 ± 5 g. Tala kinnitustelje ühegi pöörleva osa mass ei tohi olla üle 100 grammi. Löögiseadise silindri horisontaalse kesktelje ning kogu pendli pöörlemistelje vaheline kaugus peab olema 1 250 ± 1 mm. Silindri pikitelg peab olema horisontaalne ja risti löögi suuna suhtes. Pendel tabab labajala alumist külge 62 ± 2 mm kaugusel kannast, mis lebab liikumatul horisontaalsel alusel, kusjuures pendli tala pikisuunaline kesktelg kaldub löögi hetkel vertikaaljoonest maksimaalselt 1o võrra kõrvale. Löögiseadise juhtimine peab tagama, et ei toimuks märkimisväärset liikumist külg- ja vertikaalsuunas ega ringliikumist.

2.3.6.   Mitme ühel säärel järjestikku sooritatava katse vahele peab jääma vähemalt 30 minutit.

2.3.7.   Andmehõivesüsteem, sealhulgas andurid, peab vastama CFC 600 spetsifikatsioonidele, nagu on kirjeldatud 8. lisas.

2.4.   Sooritusspetsifikatsioon

2.4.1.   Kui kummagi jala kanda punkti 2.3 kohaselt tabava löögi kiirus on 4,4 ± 0,1 m/s, siis peab löögiseadise maksimaalne kiirendus olema 295 ± 50 g.

3.   LABAJALA ALAOSA LÖÖKKATSE (KINGAGA)

3.1.   Selle katse eesmärk on kontrollida kinga ja Hybrid III kanna ning hüppeliigese reaktsiooni raske löögiseadise täpselt määratletud löögile pendelkokkupõrkes.

3.2.   Katses kasutatakse Hybrid III sääre täielikku seadist, vasak (86-5001-001) ja parem (86-5001-002), mis on varustatud labajala ja hüppeliigesega, vasak (78051-614) ja parem (78051-615), kuhu kuulub põlv. Põlvekedra (78051-319 Rev A) kinnitamiseks katseseadmele kasutatakse koormussimulaatorit (79051-16 Rev B). Labajalale paigaldatakse 5. lisa punktis 2.9.2 kindlaksmääratud king.

3.3.   Katsetusmetoodika

3.3.1.   Enne katset mõjutatakse (leotatakse) iga säärt neli tundi temperatuuriga 22 ± 3 oC ning suhtelise niiskusega 40 ± 30. Konditsioneerimisaeg ei hõlma püsiseisundini jõudmise aega.

3.3.2.   Enne katset puhastatakse kinga tallal asuv löögipind pehme lapiga ning löögiseadise pind isopropüülalkoholi või samaväärse ainega. Kontrollitakse, et kanna energiat neelav osa oleks kahjustusteta.

3.3.3.   Löögiseadise kiirendusmõõtur asetatakse nii, et selle tundlikkustelg oleks paralleelne löögiseadme pikisuunalise keskjoonega.

3.3.4.   Säär paigaldatakse joonisel 3 kujutatud katseseadmele. Katseseade kinnitatakse nii tugevasti, et see löökkatse ajal ei liiguks. Reieluu koormussimulaatori (78051-319) keskjoon peab olema vertikaalne lubatud hälbega ± 0,5o. Alus reguleeritakse nii, et põlveliigese kinnituskahvlit ja hüppeliigese kinnituspolti ühendav sirgjoon on horisontaalne lubatud hälbega ± 3o, kusjuures kinga kand toetub kahele vähese hõõrdumisega materjalist (PTFE-leht) valmistatud plaadile. Tuleb jälgida, et sääremari paikneks sääreluu põlvepoolses osas. Hüppeliiges reguleeritakse nii, et tasand, mis on kokkupuutes kanna ning kinga alaosa tallaga asetseks vertikaalselt ja risti löögi suunaga 3o, ning labajala ja kinga sagitaalne kesktasand oleks ühel joonel pendli kinnitustalaga. Põlve- ja hüppeliigest tuleb enne iga katset reguleerida 1,5 ± 0,5 g ulatuses. Hüppeliiges reguleeritakse vabalt liikuma ning pingutatakse ainult sedavõrd, kui on vaja labajala püsimiseks PTFE plaadil.

3.3.5.   Jäik löögiseadis koosneb horisontaalsest silindrist läbimõõduga 50 ± 2 mm ning pendlist, mis on kinnitatud talale läbimõõduga 19 ± 1 mm (joonis 4). Silindri mass koos mõõteriistade ja silindri sees oleva kinnitustala osaga on 1,25 ± 0,02 kg. Pendli kinnitustala mass on 285 ± 5 g. Tala kinnitustelje ühegi pöörleva osa mass ei tohi olla üle 100 grammi. Löögiseadise silindri horisontaalse kesktelje ning kogu pendli pöörlemistelje vaheline kaugus peab olema 1 250 ± 1 mm. Silindri pikitelg peab olema horisontaalne ja risti löögi suuna suhtes. Pendel tabab kinga kanda horisontaaltasapinnal, mis on 62 ± 2 mm kõrgusel mannekeeni kannast, kui king toetub jäigalt kinnitatud horisontaalsele alusele, kusjuures pendli tala pikisuunaline kesktelg kaldub löögi hetkel maksimaalselt 1 kraadi võrra vertikaaljoonest kõrvale. Löögiseadise juhtimine peab tagama, et ei toimuks märkimisväärset liikumist külg- ja vertikaalsuunas ega ringliikumist.

3.3.6.   Mitme ühel säärel järjestikku sooritatava katse vahele peab jääma vähemalt 30 minutit.

3.3.7.   Andmehõivesüsteem, sealhulgas andurid, peab vastama CFC 600 spetsifikatsioonidele, nagu on kirjeldatud 8. lisas.

3.4.   Sooritusspetsifikatsioon

3.4.1.   Kui kummagi jala kanda punkti 3.3 kohaselt tabava löögi kiirus on 6,7 ± 0,1 m/s, siis peab sääreluule suunatud maksimaalne survejõud olema (Fz) olema 3,3 ± 0,5 kN.

Joonis 1

Labajala ülaosa löökkatse

Katseseadme spetsifikatsioonid

Joonis 2

Labajala alaosa löökkatse (ilma kingata)

Katseseadme spetsifikatsioonid

Joonis 3

Labajala alaosa löökkatse (kingaga)

Katseseadme spetsifikatsioonid

Joonis 4

Pendlikujuline löögiseadis