1.

Kas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 20 lõike 2 punkti a koostoimes põhiõiguste harta artikli 47 teise lõiguga, diskrimineerimiskeelu põhimõtet ja riigisiseses kohtumenetluses kohaldatavate menetluslike abinõude võrdväärsuse põhimõtet ning määruse (EÜ) nr 1206/2001 (1) liikmesriikide kohtute vahelise koostöö kohta tõendite kogumisel tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 1 [lõike 1] punkti a tuleb tõlgendada nii, et juhul kui vastavalt selle kohtu asukohariigi õigusele, kelle poole on pöördutud, peab kohus hankima ametliku teabe kostja elukoha aadressi kohta oma asukohariigis, ja tehakse kindlaks, et asjaomane kostja asub muus Euroopa Liidu liikmesriigis, siis on liikmesriigi kohus, kelle poole on pöördutud, kohustatud paluma teavet kostja elukoha aadressi kohta kostja elukohariigi pädevatelt asutustelt?

2.

Kas 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 (2) kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 5 lõiget 1 tuleb koostoimes põhimõttega, et liikmesriigi kohus peab tagama menetlusõigused liidu õigusnormidest tulenevate õiguste tõhusaks kaitseks, tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus on võlgniku hariliku viibimiskoha kindlakstegemisel, mis on riigisiseste õigusnormide kohaselt nõutav tingimus sellise ühepoolse formaalse menetluse korraldamiseks ilma tõendite kogumiseta, nagu seda on maksekäsumenetlus, kohustatud tõlgendama iga põhjendatud kahtlust, et võlgniku harilik viibimiskoht on muus Euroopa Liidu liikmesriigis, maksekäsu tegemise õigusliku aluse puudumisena või maksekäsu jõustamata jätmise alusena?

3.

Kas 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 5 lõiget 1 tuleb koostoimes põhimõttega, et liikmesriigi kohus peab tagama menetlusõigused liidu õigusnormidest tulenevate õiguste tõhusaks kaitseks, tõlgendada nii, et see paneb liikmesriigi kohtule, kes on pärast konkreetse võlgniku suhtes maksekäsu tegemist tuvastanud, et tõenäoliselt ei ole asjaomase võlgniku harilik viibimiskoht kohtu asukohariigis, ja juhul kui see asjaolu ei luba riigisiseste õigusnormide alusel asjaomase võlgniku suhtes maksekäsku teha, kohustuse tehtud maksekäsk omal algatusel tühistada, kuigi seda ei ole seadusega sõnaselgelt ette nähtud?

4.

Kas juhul, kui vastus kolmandale küsimusele on eitav, tuleb selles loetletud õigusnorme tõlgendada nii, et need panevad liikmesriigi kohtule kohustuse tehtud maksekäsk tühistada, kui kohus on tehtud kontrolli käigus kindlalt tuvastanud, et võlgniku harilik viibimiskoht ei ole selle kohtu asukohariigis, kelle poole on pöördutud?