This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 62019CN0689
Case C-689/19 P: Appeal brought on 18 September 2019 by VodafoneZiggo Group BV against the order of the General Court (First Chamber) delivered on 9 July 2019 in Case T-660/18: VodafoneZiggo Group BV v Commission
kohtuasi C-689/19 P: VodafoneZiggo Group BV 18. septembril 2019 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (esimene koda) 9. juuli 2019. aasta määruse peale kohtuasjas T-660/18, VodafoneZiggo Group BV versus komisjon
kohtuasi C-689/19 P: VodafoneZiggo Group BV 18. septembril 2019 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (esimene koda) 9. juuli 2019. aasta määruse peale kohtuasjas T-660/18, VodafoneZiggo Group BV versus komisjon
ELT C 372, 4.11.2019, p. 29–30
(BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)
|
4.11.2019 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 372/29 |
VodafoneZiggo Group BV 18. septembril 2019 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (esimene koda) 9. juuli 2019. aasta määruse peale kohtuasjas T-660/18, VodafoneZiggo Group BV versus komisjon
(kohtuasi C-689/19 P)
(2019/C 372/31)
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Apellant: VodafoneZiggo Group BV (esindajad: advocat W. Knibbeler, advocat A.A.J. Pliego Selie, advocat B.A. Verheijen)
Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon
Apellandi nõuded
Hageja palub Üldkohtul:
|
— |
tühistada Üldkohtu 9. juuli 2019. aasta määrus kohtuasjas T-660/18 (vaidlustatud määrus); |
|
— |
saata asi tagasi Üldkohtule uuesti läbivaatamiseks; |
|
— |
jätta kohtukulude kandmise otsustamine edaspidiseks. |
Väited ja peamised argumendid
Esimene väide on, et Üldkohtu järelduses, et Euroopa Komisjoni otsus C(2018) 5848 final (edaspidi „vaidlustatud otsus“) ei tekita siduvaid õiguslikke tagajärgi, esineb õiguslikke vigu.
Esimese väite esimene osa käsitleb riiklike reguleerivate asutuste jaoks kehtestatud nõuet, et nad „võtavad täiel määral arvesse“ Euroopa Komisjoni arvamusi vastavalt direktiivi 2002/21/EÜ (1) artikli 7 lõikele 3, ja see kehtestab nende ametiasutuste jaoks imperatiivse õigusliku kohustuse.
Esimese väite teine osa, et vastavalt direktiivi 2002/21/EÜ artikli 7 lõikele 3 antud arvamus kujutab endast loa andmist, kuna Euroopa Komisjon otsustab sellega lõpetada oma uurimise ilma, et ta kasutaks oma vetoõigust.
Esimese väite kolmas osa käsitleb seda, et vaidlustatud otsust ei saa lugeda ettevalmistavaks aktiks, kuna Euroopa Komisjoni menetlus on eraldiseisev ja erinev liikmesriigi menetlusest.
Esimese väite neljas osa käsitleb seda, et Üldkohus on ületanud oma pädevust kohtuasi läbi vaadata, kui ta asus seisukohale, et komisjoni poolt sõna „otsus“ kasutamine on „asjassepuutumatu“.
Esimese väite viies osa käsitleb seda, et vaidlusalune kohtuotsus on puudulikult põhjendatud osas, milles väidetakse, et vaidlustatud otsuse ese on „asjassepuutumatu“.
Teine väide on, et see, et ei ole vastatud argumentidele, mis võivad kohtuasja lahendit sisuliselt mõjutada, kujutab endast menetlusõiguste rikkumist.
Teise väite esimene osa käsitleb argumenti, et Elektroonilise side Euroopa reguleerivate asutuste ametil (BEREC) ei olnud võimalust oma seisukohta esitada.
Teise väite teine osa käsitleb argumenti, et võimaluse olla ära kuulatud puudumist ei saa heastada muude, sellega mitte seotud võimalustega olla ära kuulatud.
Kolmas väide on, et Üldkohtu järelduses, et apellandi põhiõigusi ei ole rikutud, esineb vigu. Apellandil on Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 47 tulenev põhiõigus, mida arvestades tema argumente ja kaebuse vastuvõetavust tuleb tõlgendada. Lisaks ei saa ka eelotsusemenetlus õiguste rikkumist takistada.
(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv) (EÜT 2002, L 108, lk 33; ELT eriväljaanne 13/29, lk 349).