Dit document is overgenomen van EUR-Lex
Document 62016CN0183
Case C-183/16 P: Appeal brought on 31 March 2016 by Tilly-Sabco against the judgment of the General Court (Fifth Chamber) delivered on 14 January 2016 in Case T-397/13 Tilly-Sabco v Commission
Kohtuasi C-183/16 P: Tilly-Sabco 31. märtsil 2016 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (viies koda) 14. jaanuari 2016. aasta otsuse peale kohtuasjas T-397/13: Tilly-Sabco versus komisjon
Kohtuasi C-183/16 P: Tilly-Sabco 31. märtsil 2016 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (viies koda) 14. jaanuari 2016. aasta otsuse peale kohtuasjas T-397/13: Tilly-Sabco versus komisjon
ELT C 211, 13.6.2016, blz. 32–33
(BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)
|
13.6.2016 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 211/32 |
Tilly-Sabco 31. märtsil 2016 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (viies koda) 14. jaanuari 2016. aasta otsuse peale kohtuasjas T-397/13: Tilly-Sabco versus komisjon
(Kohtuasi C-183/16 P)
(2016/C 211/42)
Kohtumenetluse keel: prantsuse
Pooled
Apellant: Tilly-Sabco (esindajad: advokaadid R. Milchior, F. Le Roquais ja S. Charbonnel)
Vastustaja: Euroopa Komisjon
Apellandi nõuded
|
— |
tühistada Üldkohtu 14. jaanuari 2016. aasta otsus kohtuasjas T-397/13, välja arvatud hagi vastuvõetavust puudutavas osas; |
|
— |
teha põhikirja artikli 61 alusel otsus ise ja tühistada komisjoni 18. juuli 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 689/2013, millega kehtestatakse kodulinnuliha eksporditoetused (1) nii, et need on kindlaks määratud summas 0 eurot; |
|
— |
mõista esimeses ja käesolevas kohtuastmes kantud kulud välja komisjonilt. |
Väited ja peamised argumendid
Apellant esitab oma apellatsioonkaebuse põhistamiseks neli väidet.
Esimese väite kohaselt on Üldkohus vääralt tõlgendanud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määruse (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes, (2) artikli 3 lõiget 3. Apellandi väitel ei võimaldanud komisjon komiteel ettenähtud tähtaja vältel tutvuda kogu vajaliku teabega (sealhulgas eksporditoetuste määraga), et viimane saaks esitada oma arvamuse määruse eelnõu kohta.
Teise väite kohaselt on vääralt tõlgendatud nõukogu 22. oktoobri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus), (3) artikli 164 lõiget 2. Apellant väidab eelkõige, et Üldkohus määratles rakendusmääruse nr 689/2013 vääralt „korrapäraste ajavahemike järel kehtestatava põllumajandusalase õigusaktina”.
Kolmanda väite kohaselt ei ole määrus nr 689/2013 põhjendatud või piisavalt põhjendatud ning see väide seondub eelkõige „standardmäärusena” kvalifitseerimisega ja eksporditoetuste kindlaksmääramise summas „0 eurot” põhjendustega. Lisaks sellele ei olevat eksporditoetuste määrade kindlaksmääramise viisi üle võimalik teostada kohtulikku kontrolli. Vaidlustatud kohtuotsuse need põhjendused, mis käsitlevad eksporditoetuste määrade järk-järgulist vähenemist, on apellandi sõnul vastuolulised.
Neljanda väite kohaselt on rikutud õigusnorme või tehtud ilmselge hindamisviga, sest Üldkohus ei ole tõlgendanud õigesti määruse nr 1234/2007 artikli 164 lõikes 3 ette nähtud kriteeriume. Apellandi sõnul pidas Üldkohus nimelt teatavate kriteeriumide puhul lubatavaks, et komisjon võttis omavoliliselt ja põhjendamatult arvesse võrdlusperioodi 2006–2013 (mis on äärmiselt pikk ja läheb ajas palju tagasi), selle asemel et võtta arvesse 2013. aastat, nagu seda nõuavad apellandi väitel asjakohased sätted ja eelkõige määruse nr 1234/2007 artikli 164 lõike 3 punkt a. Lisaks sellele olevat Üldkohus teinud ilmselge hindamisvea, eelkõige seeläbi, et ta asus seisukohale, et Brasiilia kodulinnuliha hinna erinevus ei too kaasa eksporditoetuste andmise vajadust liidu kodulinnuliha turu tasakaalu kindlustamiseks ning hindade ja kaubanduse loomuliku arengu tagamiseks. Lõpetuseks tuvastas Üldkohus, et komisjon oli teinud vea, esitades talle argumendid, mis erinesid korralduskomiteele esitatud argumentidest.