18.5.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 177/51

1.1.

Komitee innustab liikmesriike ühendama oma vahendeid selleks, et võidelda relvade ja laskemoonaga ebaseadusliku kauplemise ning terrorismi vastu. Kaitsemeetmete tõhustamisega nii Euroopa kui riiklikul tasandil võib kaasneda koondmõju ja üldiselt negatiivne mõju põhiõigustele. Põhiõiguste rikkumine tähendaks ELi jaoks läbikukkumist oma põhiülesande täitmisel.

1.2.

Komitee hinnangul on käsitletav direktiivi ettepanek ja teatis vajalikud selleks, et luua turvalisem Euroopa kõigile kodanikele, kes elavad sellel territooriumil, kuna võitlus terrorismi vastu kuulub liikmesriikide ja ELi jagatud pädevusse. Jagatud pädevusega kaasneb küsimus võimalike siduvate meetmete kohta, mida direktiiviga võidakse üritada liikmesriikidele peale suruda. Liikmesriigid peavad tegema kõik võimalikud jõupingutused organiseeritud kuritegevuse kõigi vormide ja eriti terrorismi ennetamiseks ning nende vastu võitlemiseks, sõltumata nende põhjustest. Samuti on Euroopa Liidu institutsioonide ülesanne aidata kooskõlastada ja ühtlustada panuseid, mis on vajalikud seda liiki vägivallategude leviku piiramiseks.

1.3.

Komitee rõhutab ja nõuab, et kohustuslikust proportsionaalsuse põhimõttest – mis kuulub iga õigusriigi aluspõhimõtete hulka – peavad kinni pidama kõik riigiorganid ja kohtud. Et ennetada väärtõlgendamist ja vajalike kaitsemeetmete kuritarvitamist, on komitee vastavalt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile 1566 seisukohal, et terroriakti süüdistust võib esitada üksnes siis, kui ähvarduste ja kuritegude eesmärk on põhjustada surma või raskeid kehavigastusi, võtta pantvange või kahjustada oluliselt taristut, et tekitada terroriõhkkond, hirmutada elanikkonda või sundida valitsust.

1.4.

Need seadusemuudatused on osa ulatuslikumatest meetmetest, mida on raske rakendada rahvusvaheliste suhete praeguses olukorras, et toime tulla seda liiki ohuga, mis oma olemuse tõttu õõnestab Euroopa demokraatlike süsteemide alustalasid. Hirmu külvamine, avaliku arvamuse lõhestamine, teatud elanikerühmadega seonduvate stereotüüpide levitamine, avalike võimude tasakaalu nõrgestamine ja autoritaarsete institutsioonide tugevdamine nende kahjuks, kes tagavad demokraatliku esindatuse – need on tulemused, mida terroriaktidega loodetakse saavutada ning mille vastu tuleb võidelda otsusekindlalt ja arukalt. Komitee leiab, et eurooplastel on õigus elada nii turvaliselt kui ka vabalt.

1.5.

Komitee arvates ohustab igat demokraatiat see, kui seadusandlikke meetmeid võetakse potentsiaalsete rikkumiste ennetamiseks (veel toime panemata õigusrikkumiste ja kuritegude kriminaliseerimine). Ettepaneku artikli 3 lõike 2 punkt i tuleks välja jätta, et õigust ja julgeolekut mitte omavahel segi ajada. Samuti ei tagata direktiivi ettepaneku artikliga 15 ei kodanikuvabadusi ega süütuse presumptsiooni. Lisaks sellele tekitab komiteele muret tahtluse tõendamise küsimus ning komitee arvates tuleks kõik artiklites 5–13 loetletud juhtumid esitada kohtunikule, enne süüdistuse esitamist.

1.6.

Komitee hinnangul tuleks radikaliseerumise ennetamiseks võtta meetmeid osana ulatuslikumast programmist, mille raames võetakse arvesse seda liiki ohu levimise sotsiaalseid, majanduslikke, kultuurilisi, usulisi ja poliitilisi põhjuseid, ning kooskõlastada need meetmed tegevustega, mis seonduvad terrorismivastase võitluse ja terrorikuritegude karistamisega. Sellele vaatamata ei tähenda radikaliseerumine tingimata eelsoodumust kuritegevusele või vägivallale õhutamist. Ennetusmeetmed ja -programmid peavad olema suunatud nendele isikutele ja rühmadele, kellel on kõige suurem kalduvus sooritada terroristlikke vägivallategusid. Kodanikuühiskonnal on keskne roll nende tingimuste käsitlemisel, mis soodustavad radikaliseerumist ja valmidust kasutada vägivalda.

1.7.

Lisaks õigusaktide selgitamisele ja liikmesriikide koostöö parandamisele eespool nimetatud valdkondades tuleb kooskõlastada ELi välispoliitikat Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika, st piirkonna suhtes, kus hiljuti toimusid väga suured muutused, mis olid väga paljude jaoks vägivaldsed ning mis teatud juhtudel viisid ebastabiilsuse ja konfliktideni. Kui terrorioht on viimastel aastatel muutunud niivõrd teravaks, siis on selle põhjuseks aktiivsed konfliktipiirkonnad, millest on saanud sõlmpunkt paljude Euroopa kodanike mõjutamiseks ja treenimiseks. Püsivate, sh külmutatud konfliktide olemasolu piirkonnas innustab samuti teatud rühmi ja isikuid terrorirünnakute toimepanekule. Komitee hinnangul on esmatähtis võtta selge kohustus toetada panuseid stabiilsuse, arengu ja demokraatia saavutamisse selles piirkonnas. Võitlus vaesuse, korruptsiooni ning poliitilise ja sotsiaalse tõrjutuse vastu peab omandama esmase tähtsuse.

1.8.

Komitee leiab, et tulirelvade, laskemoona ja lõhkeainete kättesaadavuse oluline piiramine peab olema ELi liikmesriikide ja institutsioonide jaoks prioriteetne küsimus. Hiljuti Euroopas toime pandud rünnakud näitavad, et terrorismi kaasatud inimesed hangivad ohtlikke relvi mustalt turult, kus pakutakse väga mitmekesist valikut. Terroristlike ja organiseeritud kuritegevusega seotud rühmituste koostöö kujutab endast suurt ohtu nii Euroopa kui ka muude riikide kodanike turvalisusele.

1.9.

Komitee toetab terrorismiohvreid käsitlevate õigusaktide täpsustamist. Ohvrid peavad saama viivitamatut ja tõhusat abi, mitte üksnes läbielatud sündmustele vahetult järgneval ajal, vaid ka keskpikas ja pikas perspektiivis. Samuti on vaja paremini mõista terrorirünnakute sotsiaalseid, majanduslikke ja psühholoogilisi tagajärgi kogukondadele, üksikisikutele ja erinevatele majandussektoritele. Komitee innustab Euroopa Komisjoni analüüsima neid aspekte ja sõltuvalt selle töö tulemustest tegema ettepanekuid asjakohaste meetmete võtmiseks. Hiljutised rünnakud mõjutavad tõenäoliselt selliseid sektoreid nagu turism ja transport ning Euroopa ja liikmesriikide ametiasutuste ülesandeks on rakendada asjakohaseid toetusprogramme. Komitee märgib, et terrorismi ennetamine ja selle vastu võitlemine toob kaasa kulutusi, ning kutsub ELi üles kaaluma rahalise toetuse eraldamist liikmesriikide sellesuunaliste jõupingutuste jaoks.

2.1.

Nagu komitee kinnitas oma arvamustes Haagi programmi, Stockholmi programmi ja teatise „Avatud ja turvalise Euroopa muutmine tõelisuseks” (1) kohta, leiab ta, et igasuguse vabaduse, turvalisuse ja õiguspoliitika aluseks ja lähtepunktiks peab olema Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga tagatud põhiõiguste järjepidev ja mittediskrimineeriv kaitse.

2.2.

Seoses terrorismivastase võitlusega peab komitee praeguse rahvusvahelise olukorra taustal loogiliseks muuta kehtivat õigusraamistikku, et terrorismiga seonduvaid akte käsitletaks õigusrikkumisena. Komitee märgib, et direktiivi ettepaneku selles osas, mis on pühendatud põhiõigustele (vt seletuskirja punkti 3), mainitakse vajadust vältida igasugust omavoli, ning viitab nagu ka teistes samateemalistes arvamustes sellele, et prioriseerida tuleb põhiõigusi ja vajadust säilitada tugev ja hästi toimiv demokraatlik keskkond seda liiki ohuga toimetulekuks (2).

2.3.

Komitee juhib tähelepanu vajadusele säilitada Schengeni ala kui aluslepingus väljakuulutatud põhimõtete konkreetne väljendus. Ta innustab liikmesriike mitte rakendama meetmeid Euroopa-sisese vaba liikumise piiramiseks.

2.4.

Olles teadlik tõsistest väljakutsetest, mis tulenevad praegusest geopoliitilisest olukorrast, nendib komitee, et direktiivi ettepanekus sisalduvad määratlused ei ole piisavalt selged, et tagada kodanikuvabaduste rakendamine kooskõlas põhiõiguste harta ja aluslepingus sätestatuga. Komitee märgib, et mõistete puhul on liiga palju tõlgendamisruumi, ning et mõistete tõlgendamine ei ole praegustes tingimustes jäetud kohtunike, vaid prokuröride ja õiguskaitseasutuste hooleks. Komitee juhib samuti tähelepanu võimalikule kiusatusele kaasata erakorralised meetmed tavaõigusesse nii riiklikul kui Euroopa tasandil, mida kõnealusest direktiivi ettepanekust jagatud pädevuste valdkonnas võib tuletada.

2.5.

Komitee tunneb heameelt koostalitlusvõimeliste digitaalsete infosüsteemide kasutuselevõtu üle, kuna need on kavandatud eesmärgiga panustada terrorismivastasesse võitlusesse. Sellega seoses leiab komitee, et Schengeni infosüsteem kujutab endast olulist sammast ELi teabesüsteemis, ning soovitab otsustajatel teha kõik selleks, et tagada kõigi liikmesriikide osalus kõnealuses süsteemis.

3.1.1.

3.1.1.1.

Komitee leiab, et teatises esitatud ettepanekud on teretulnud. Institutsioonilist koostööd liikmesriikide vahel tuleb oluliselt parandada nii teabevahetuse kui ka olemasolevate andmebaaside ühendamise valdkonnas. Tuleks konkreetselt viidata riiklike haldusasutuste personali koolitusprogrammidele, mida ei ole siiani prioriteediks seatud.

3.1.1.2.

Komitee leiab, et andmebaaside koostalitlusvõime tagamine ja riiklike haldusasutuste innustamine andmete kogumisel on esmatähtsad elemendid, et tagada tulirelvade ja lõhkeainete kasutamise järelevalve nõuetekohane analüüs.

3.1.1.3.

Komitee väljendab heameelt tähelepanu üle, mida pööratakse vajadusele takistada ebaseaduslikku tulirelvadega varustamist interneti teel (nähtav ja mittenähtav võrk) ning uute tehnoloogiate, näiteks 3D-printimisega seotud ohtudele.

3.1.1.4.

Kuigi enam jõupingutusi tuleks teha nii avastamistehnoloogiate rakendamise kui nende kasutamise ühtlustamise valdkonnas, juhib komitee tähelepanu ohule, mis kaasneb nende tehnoloogiate „turu” loomisega. Kui ettevõtjad soovivad neid tehnoloogiaid turustada, võib neil tekkida kiusatus liialdada võimalike julgeolekuriskidega ning tekitada seeläbi kodanikes hirmutunnet. Samuti ei poolda komitee avastamistehnoloogiate üldist, vaid pigem valikulist kasutamist, vastavalt vajadusele ja ohule.

3.1.1.5.

Komitee julgustab Euroopa Komisjoni toetama tihedat koostööd Europoli, Interpoli, iTrace’i peamiste osalejate ja teiste asjaomaste asutuste vahel, nagu toll ja tulirelvade impordi- ja ekspordilube andvad ametiasutused, et optimeerida operatiivkoostööd, jälgitavust ja tulirelvade ebaseaduslikule turule jõudmise ennetamist.

3.1.1.6.

Komitee tunneb heameelt kavatsuse üle tõhustada operatiivtegevust ja laiendada ELi/Kagu-Euroopa piirkonna tegevuskava kohaldamisala ning tugevdada koostööd Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikidega. Selles valdkonnas on koostöö kolmandate riikidega väga oluline.

3.1.1.7.

Komitee juhib tähelepanu sellele, et enamikus neist riikidest esineb institutsioonilisi probleeme, mis seonduvad politseijõudude integriteediga. Lisaks koostööle tulirelvade valdkonnas peab Euroopa Liit innustama ja toetama institutsioonilisi reforme asjaomastes riikides.

3.2.

3.2.1.

3.2.1.1.

Komitee on seisukohal, et seadusi ja institutsioonilisi menetlusi tuleb pidevalt ajakohastada vastavalt julgeolekualastele arengutele ja ohtudele. Hiljutised sündmused on näidanud, et terrorism on muutumas rahvusvaheliseks nähtuseks tulenevalt kommunikatsioonitaristust ning konfliktidest Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas.

3.2.1.2.

Nii rahastamine, väljaõpe, terrorismile õhutamine kui ka reisimine eesmärgiga osaleda terrorirühmituse operatsioonides on terroriaktidega seotud tegevused. Komitee soovitab ELi institutsioonidel ja liikmesriikidel rakendada proportsionaalsuse põhimõtet: nende tegude kriminaliseerimise ja nende vastu võitlemise viis peab olema proportsionaalne nende raskusastme ja nende tahtliku iseloomuga.

3.2.1.3.

Samuti peab komitee asjakohaseks tegevuste kriminaliseerimist, mis seisnevad terrorikuritegude toimepanemisele õhutamises või nende tegevuste koordineerimises. Selliseid tegevusi panevad kõige sagedamini toime inimesed, kes ei avalda oma isikut otse, vaid tegutsevad teiste kaudu.

3.2.1.4.

Samal ajal väljendab komitee muret liikmesriikide suutlikkuse ja nende erineval määral väljenduva hea tahte pärast kaitsta põhiõigusi ja tagada, et põhiseaduste ja rahvusvaheliste lepingute sätteid ka tegelikult järgitakse. Erakorralise seisukorra kehtestamine Prantsusmaal vahetult pärast möödunud aasta lõpus toimunud terrorirünnakuid andis Prantsuse riigile võimaluse võtta meetmeid, mille kodanikuühiskonna organisatsioonid on põhiõiguste seisukohast kahtluse alla seadnud (3). Komitee kutsub riiklikke ametiasutusi üles täitma oma kohustusi proportsionaalselt ja tõhusalt ning vältima kõiki meetmeid, mis võivad põhjustada soovitud tulemustele vastupidiseid tagajärgi. Terrorismi ennetamine ja terrorismivastane võitlus on võimalikud üksnes õigusriigi põhimõtteid, põhiõigusi ja rahvusvahelisi lepinguid austades. Komitee peab vajalikuks kehtestada pidev järelevalve meetmete üle, mida liikmesriigid on otsustanud rakendada terrorismi valdkonnas. Sellega seoses kutsub ta Euroopa Komisjoni üles kavandama selliste menetluste kehtestamist, mis võimaldaksid tuvastada ja korrigeerida võimalikke kõrvalekaldeid. Üks võimalus selles osas oleks kasutada õigusriigi põhimõtete järgimise järelevalveks Euroopa Komisjoni poolt rakendatavat mehhanismi, mille abil avastada õigusrikkumisi ja näha ette menetlusi nende korrigeerimiseks.

3.2.1.5.

Et tulemuslikult kooskõlastada jõupingutusi terrorismi ennetamise, sellega võitlemise ja selle tagajärgede käsitlemise valdkonnas ning tagada ühtsed tavad, sh põhiõiguste seisukohast, kutsub komitee Euroopa Komisoni ja teisi ELi institutsioone üles kavandama terrorismi vastu võitlemise Euroopa agentuuri loomist.

3.2.2.

3.2.2.1.

Mis puutub terrorikuritegude määratlemisse (II jaotise artikkel 3), siis on oht, et terrorismi määratlus ja terrorismiga seonduvate tegude määratlus on liiga lai.

3.2.2.2.

Näiteks võib artikli 3 lõike 2 punkti d kohaselt terroriaktiks pidada järgmist: „infrastruktuurirajatise, infosüsteem kaasa arvatud, [–-] tõsine kahjustamine”. Selgelt ei ole näidatud, kas häkkimist (hacking) võib vaadelda terroriaktina. Esineb juhtumeid, kus seda liiki tegevuse eesmärk on avalikustada avalikku huvi pakkuvaid dokumente, ja isegi kui nende hankimine ja avaldamine on karistatav, ei kuulu sellised teod terrorismi tavapärase määratluse alla.

3.2.2.3.

Artikli 3 lõike 2 punktis i on sätestatud, et „[terroriakti] toimepanemisega ähvardamine” on võrdväärne sellise teo toimepanemisega. See punkt on ülimalt problemaatiline, eriti kui proportsionaalsuse põhimõtet ei järgita. Ähvardamist ei tohi samastada teoga, kuna see on seotud võimaliku ja mitte tegelikult toime pandud teoga. Komitee teeb ettepaneku jätta välja direktiivi ettepaneku artikli 3 lõike 2 punkti i.

3.2.2.4.

Mis puutub avalikku üleskutsesse panna toime terrorikuritegu (III jaotise artikkel 5), siis on kuriteo määratlus ebaselge. Kuna tagatud on ajakirjandusvabadus ja sõnavabadus, võib küsida, millistes tingimustes ei ole terrorirünnaku avalikustamise puhul enam tegemist lihtsalt teabe, vaid üleskutsega. Samuti on seoses nende sotsiaalvõrgustike platvormide arenguga, kus iga kasutaja on samaaegselt sisu autor, väga raske asjakohasel viisil jälgida ja eristada elemente, mis liigituvad teabe ja mis üleskutse alla.

3.2.2.5.

Mis puutub terroristlikel eesmärkidel välisriiki reisimise (III jaotise artikkel 9) kriminaliseerimisse, siis jääb väljend „terroristlikel eesmärkidel” äärmiselt ebaselgeks. Olukord on selge juhul, kui tegemist on rünnaku organiseerimise või väljaõppes osalemisega, kuid ülimalt ebaselge juhul, kui isik osaleb ülestõusus, relvastatud mässus või kodusõjas, nagu on tegemist Süüria ja Liibüa puhul. Kas pool-traditsioonilises sõjas osalemise eesmärki peetakse terroristlikuks (4)? Samuti võib tekkida olukord, kus Euroopast pärit võitlejad võitlevad selliste mässuliste rühmade kõrval, kelle on terroristlikuks liigitanud tegevuse toimumisriigi või kolmanda riigi valitsus.

3.2.2.6.

Seoses selle problemaatikaga on äärmiselt keeruline määratleda rühma terroristlikku või mitteterroristlikku iseloomu. Sellised raskused ei esine ainult analüüsimisel, vaid ka institutsioonilisel tasandil. Euroopa Liit kasutab oma süsteemi organisatsiooni terroristlike rühmituste nimekirja lisamiseks ja sealt kustutamiseks, eriti nende organisatsioonide puhul, kes on kantud ÜRO nimekirjast eraldi hallatavasse ELi nimekirja (5). Võib juhtuda, et mõne riigi praktika või terroristliku iseloomu määratlus erineb ELi omast. Sellisel juhul on vajalik kooskõlastus liikmesriikide, ELi institutsioonide ja eelkõige nende organite vahel, kellel on pädevused kõnealuses valdkonnas (nt Europol).

3.2.2.7.

Mis puutub artiklitesse 12–14, siis ei ole selge, miks viidatud tegusid oleks vaja kriminaliseerida eraldi nendest, mis on harilikult kriminaliseeritud eri liikmesriikide kriminaalseadustikes. Siiski võib terroristlikku eesmärki lugeda osutatud õigusrikkumiste puhul raskendavaks asjaoluks, mis peaks proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt õigustama raskema karistuse määramist.

3.2.2.8.

Artiklis „Suhe terrorikuritegudega” (artikkel 15) tekitab probleeme lause „III jaotises ja artiklis 4 nimetatud süütegu on karistatav ka juhul, kui terrorikuritegu ei ole tegelikult toime pandud”. Kuidas teha kindlaks, et mingil teol oli terroristlik eesmärk, st et antud tegu on osa tegude ahelast, mis viib tegelikult toime pandud õigusrikkumiseni, ning mitte üksik tegu? Siit võib samuti tuleneda negatiivne mõju põhiõigustele.

3.2.2.9.

Komiteel on kõhklusi seoses artiklis 17 sisalduva ettepanekuga füüsiliste isikute suhtes kohaldatavate karistuste kohta, kuna ettepanekus kutsutakse liikmesriike üles jälgima, et asjaomastele õigusrikkumistele järgneks kriminaalkaristus, „mis võib hõlmata väljasaatmist”.

3.2.2.10.

Ülevõtmiseks nähakse ettepanekus ette 12 kuud, alates direktiivi vastuvõtmisest. Komitee innustab liikmesriike lühendama seda perioodi nii palju kui võimalik, et kiirendada direktiivi rakendamist.