6.5.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 117/141

A.

arvestades, et olukorras, kus ei olnud võimalik sõlmida piirkondlikku lepingut kõigi Kesk-Aafrika riikidega enne 2007. aasta lõppu, parafeerisid Euroopa Ühendus ja Kamerun 17. detsembril 2007. aastal vahepealse majanduspartnerluslepingu; arvestades, et nimetatud leping allkirjastati Yaoundés 15. jaanuaril 2009;

B.

arvestades, et kõnealuse lepingu, nagu kõigi majanduspartnerluslepingute peamised eesmärgid peavad olema säästev majanduslik ja sotsiaalne areng ja vaesuse kaotamine ning piirkondliku integratsiooni toetamine ja AKV riikide suurema osalemise edendamine maailmamajanduses;

C.

arvestades, et komisjon jätkab samal ajal läbirääkimisi lepingu sõlmimiseks kõigi Kesk-Aafrika riikidega;

D.

arvestades, et arvesse tuleks võtta kaheksa Kesk-Aafrika riigi majandusliku ja sotsiaalse profiili erinevusi ja seda, et kuus neist on sisemaariigid ja viis on vähimarenenud maad, millel on algatuse „Kõik peale relvade” kohaselt vaba juurdepääs Euroopa turule;

E.

arvestades, et nende riikide avamisega Euroopa ekspordile peab kaasnema arenguabi ja oluline tehniline abi;

F.

arvestades, et nii komisjon kui ka liikmesriigid võtsid 2007. aasta oktoobris kohustuse eraldada igal aastal kaubandusabi algatuse raames täiendavalt 1 000 000 000 (üks miljard) eurot arengumaade kaubandussuutlikkuse suurendamiseks olenemata sellest, kas nad on majanduspartnerluslepingud sõlminud või mitte, ja arvestades, et Kesk-Aafrika piirkonnale tuleks eraldada õiglane ja võrdne osa sellest summast;

G.

arvestades, et ELi riigid ja Kamerun pakuvad üksteisele siiani üksnes piiratud määral konkurentsi, kuna suurem osa ELi ekspordist koosneb kaupadest, mida Kamerun ei tooda, kuid vajab kas otsetarbimiseks või omamaise tööstuse sisendiks; arvestades, et see ei ole nii põllumajandustoodetega kauplemisega, mille puhul ELi eksporditoetused kujutavad endast AKV tootjatele tõsist takistust põllumajanduses, loomakasvatuses ja piimasektoris ning hävitavad sageli nii kohaliku kui ka piirkondliku turu, ning et seetõttu peaks EL viivitamata alustama igasuguste eksporditoetuste kaotamist; arvestades, et vahepealse majanduspartnerluslepingu järgne ELi ekspordi suurenemine Kameruni ei tohiks takistada kohalikku tootmist ja tärkavat tööstust, sest majanduspartnerluslepingud peaksid aitama kaasa aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele,

1.

rõhutab, et kõnealuseid lepinguid ei saa pidada rahuldavaks, kui nendega ei saavutata järgmisi eesmärke: anda AKV riikidele abi säästvaks arenguks; soodustada nende osalemist maailmakaubanduses; tugevdada piirkondadeks jaotamise protsessi; taaselustada Euroopa Liidu ja AKV riikide vahelist kaubavahetust; edendada AKV riikide majanduslikku mitmekesistumist;

2.

rõhutab eriti nende lepingute ellukutsumise esialgseid põhjusi, milleks on areng, vaesuse vähendamine ja aastatuhande arengueesmärkide täitmisele kaasaaitamine;

3.

on veendunud, et nende eesmärkide täitmiseks tuleb AKV riike sihipäraselt kaitsta majanduse avamise teatavate majanduspartnerluslepingute rakendamisest tulenevate võimalike negatiivsete mõjude eest, andes toetust, mis võimaldab neil saada tõelist kasu kaubandussoodustustest, ning edendades nende riikide majanduslikku ja sotsiaalset arengut; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pakkuma suuremat ja asjakohast abi, et hõlbustada majanduslikku üleminekut pärast vahepealsete majanduspartnerluslepingute parafeerimist;

4.

ergutab läbirääkimiste pooli lõpetama läbirääkimised kava kohaselt 2009. aasta jooksul; ergutab pooli võtma kõikvõimalikke meetmeid selleks, et oleks võimalik vormistada kõikehõlmav majanduspartnerlusleping AKV riikide ja Euroopa Liidu vahel lõplikult enne 2009. aasta lõppu, nagu on kavandatud;

5.

tunnistab, et WTO eeskirjade kohaselt oleks leping pidanud olema sõlmitud 31. detsembriks 2007; märgib siiski, et komisjon ärgitas sõlmima täiemahulisi majanduspartnerluslepinguid enne nimetatud tähtaega, kuigi lepingu piirdumine üksnes kaupadega oleks võimaldanud täita Euroopa Ühenduse kohustusi WTO ees;

6.

on seisukohal, et nõue liberaliseerida 80 % kaubandusest on GATTi XXIV artikli tõlgendus, mis ei arvesta piisavalt asjaolu, et EL peab läbirääkimisi maailma vaeseimate riikidega, kes on erineval arengutasemel ja kellel on erinevad tundlikud sektorid;

7.

tunnistab kasu, mida vahepealse majanduspartnerluslepingu allakirjutamine on toonud eksportijatele, kuna see avardab Euroopa Liitu eksportimise võimalusi pärast Cotonou lepingu kohase enamsoodustusrežiimi lõppemist 31. detsembril 2007. aastal, hoides seeläbi ära võimaliku kahju AKV riikide eksportijatele, mis oleks tulenenud sellest, kui nad oleksid pidanud hakkama tegutsema vähem soodsa kaubandusrežiimi alusel;

8.

tunneb heameelt asjaolu üle, et Euroopa Liit pakub AKV riikidele täielikult tollimaksu- ja kvoodivaba juurdepääsu Euroopa Liidu turule enamiku toodete puhul, et toetada AKV riikide ja Euroopa Liidu vahelise kaubanduse liberaliseerimist;

9.

juhib tähelepanu asjaolule, et lepingu kinnitamisel tuleks teha suuri jõupingutusi Kameruni majanduse taseme tõstmiseks ja EL peaks andma olulist abi ja tehnilist abi;

10.

on veendunud, et kuigi Kameruni põllumajandustoodetel on sooduspääs Euroopa turule, ei saa majanduspartnerlusleping põhjustada Kameruni põllumajandusliku tootmise arengut, kui tootmisvõimsust ei suurendata ja tootmist ei moderniseerita tehniliste ja finantsinvesteeringute abil;

11.

märgib, et suur erinevus põllumajandustoetustele tehtavate avaliku sektori kulutuste vahel ELis ja AKV riikides seab AKV riikide põllumajandustootjad nende konkurentsivõime vähendamise tõttu nii sise- kui ka välisturul ebasoodsasse olukorda, sest nende tooted on tegelikkuses kallimad;

12.

toetab seetõttu kokkulepitud tollimaksuerandeid, mis puudutavad põllumajandustooteid ja mõnesid töödeldud põllumajandustooteid, tingimusel et need põhinevad peamiselt vajadusel kaitsta varases arenguetapis olevaid tööstusi või tundlikke tooteid nendes riikides;

13.

on seisukohal, et Kameruni ja kogu piirkonna toiduainetega kindlustatuse tagamiseks tuleb kehtestada kohaliku põllumajanduse pikaajalise toetamise poliitika, kaasa arvatud kaubanduspoliitika vahendid, mis võimaldavad reguleerida turgu ja kaitsta jätkusuutlikku perepõhist põllumajandust; on seisukohal, et riigi sekkumise võimalust ei tohiks selles valdkonnas piirata; rõhutab, et need teemad tuleb asetada läbirääkimistel kesksele kohale, et tagada kaubanduspoliitika ja kõigi ELi poliitikavaldkondade sidusus seoses toiduainetega varustamise sõltumatuse ja õigusega toidule;

14.

nõuab tungivalt, et mis tahes kõikehõlmava majanduspartnerluslepingu üle läbirääkijad selgitaksid täielikult loodusvarade läbipaistvat haldamist ja visandaksid selleks vajalikud parimad tavad, et asjaomased riigid saaksid nendest varadest maksimaalset kasu;

15.

kutsub komisjoni üles selgitama suurendatud kaubandusabi eelarves sätestatud esmatähtsate kulukohustuste seisukohast rahaliste vahendite tegelikku jaotumist kogu AKV piirkonnas;

16.

nõuab, et kaubandusabi vahendid määrataks kindlaks ja eraldataks varakult; rõhutab, et kõnealused vahendid peaksid olema täiendavad ressursid ning ei tohiks olla üksnes Euroopa Arengufondi rahade ümberpaigutused, kõnealused vahendid peaksid vastama Kesk-Aafrika piirkonna prioriteetidele ja nende väljamaksmine peaks olema õigeaegne, prognoositav ning kooskõlas riiklike ja piirkondlike strateegiliste arengukavade täitmise ajakavadega; on vastu majanduspartnerluslepingute allkirjastamisega seotud mis tahes tingimuste seadmisele ELi abi andmise osas ning kutsub komisjoni üles tagama, et juurdepääs 10. EAFi rahalistele vahenditele ei oleks seotud läbirääkimiste tulemuste ja tempoga;

17.

on arvamusel, et Euroopa rahaliste kohustuste ja väljamaksete ajakavast tuleb kinni pidada, nagu selles on kokku lepitud piirkondlikus ja riiklikes näidisprogrammides, sest need rahalised vahendid on olulised AKV riikide teel liberaliseerimise suunas;

18.

tuletab meelde, et Euroopa Parlament on korduvalt nõudnud EAFi kaasamist ELi eelarvesse; kritiseerib EAFi kasutamist majanduspartnerluslepingute piirkondlike fondide peamise rahastamisallikana, kui oli oodata täiendavat rahastamist; juhib tähelepanu asjaolule, et Kameruni riikliku näidisprogrammi ja piirkondliku näidisprogrammi alusel eraldatud summad ei ole piisavad Kameruni majanduse taseme tõstmiseks, mis peaks kaasnema majanduspartnerluslepingu sõlmimisega;

19.

rõhutab, et ELi rahalised vahendid peavad aitama nii tõsta AKV riikide majanduse taset kui ka kompenseerida tollitulu kaotust; palub komisjonil esitada võimalikult kiiresti majanduspartnerluslepingute finantsmõju netosumma arvutamise meetodid;

20.

nõuab, et vastavalt Pariisi deklaratsioonis sätestatud abi tulemuslikkust käsitlevatele põhimõtetele peab abi lähtuma muu hulgas nõudlusest ja palub AKV riikidel seetõttu anda teada, milliseid majanduspartnerluslepingutega seotud lisavahendeid nad vajavad, pidades eeskätt silmas reguleerivaid raamistikke, kaitsemeetmeid, kaubanduse hõlbustamist, toetust sanitaar- ja fütosanitaar- ning intellektuaalomandi standarditele vastamiseks ja majanduskoostöölepingute järelevalvesüsteemi koosseisu;

21.

nõuab tungivalt, et asjaomased riigid annaksid selget ja läbipaistvat teavet majandusliku ja poliitilise olukorra ning arengu kohta nendes riikides, et parandada koostööd komisjoniga;

22.

rõhutab piirkonnasisese kaubanduse tähtsust ja vajadust rohkemate piirkondlike kaubandussuhete järele, et tagada jätkusuutlik areng piirkonnas; toonitab koostöö ja ühilduvuse tähtsust eri piirkondlike üksuste vahel;

23.

ergutab arengumaade ja piirkondlike rühmituste vaheliste tollimaksude – mis praegu moodustavad kaubanduslikust väärtusest 15 kuni 25 % – edasist langetamist, et jätkata lõuna–lõuna-suunalise kaubanduse, majanduskasvu ja piirkondliku integratsiooni edendamist;

24.

rõhutab, et tulevane majanduspartnerlusleping Kesk-Aafrikaga ei tohi mingil juhul ohustada nende riikide ühtekuuluvust ega nõrgendada piirkondlikku integratsiooni;

25.

kutsub komisjoni üles tegema kõik endast oleneva selleks, et alustada taas läbirääkimisi Doha arengukava üle ja tagada, et kaubanduse liberaliseerimise lepingutega edendataks jätkuvalt arengut vaestes riikides;

26.

on veendunud, et kõikehõlmavad majanduspartnerluslepingud peaksid täiendama Doha arengukava lepingut ja mitte olema AKV riikidele alternatiiviks;

27.

on seisukohal, et ebakindluse tõttu, mis on seotud Doha vooru tulemuste ja banaanivaidluse lahendamisega WTOs, tuleb Euroopa Liidul pöörata sellele valdkonnale erilist tähelepanu ning võtta esmatähtsaid meetmeid banaanisektori tuleviku tagamiseks Kamerunis ja Kesk-Aafrika piirkonnas;

28.

tunneb heameelt lepingus ettenähtud kaitsemeetmete üle, aga rõhutab, et nende kasutuselevõtuks pakutavad vahendid on keerulised, mis võib nende meetmete elluviimise võimalusi vähendada; kutsub mõlemaid pooli üles hoiduma nende kaitsemeetmete tarbetust kuritarvitamisest; kutsub komisjoni üles aktsepteerima kõikehõlmava majanduspartnerluslepingu sõlmimise jätkuvate läbirääkimiste raames vahepealses majanduspartnerluslepingus sisalduvate kaitsemeetmete läbivaatamist, et tagada nende asjakohane, läbipaistev ja kiire kasutamine juhul, kui nende kohaldamise kriteeriumid on täidetud;

29.

rõhutab, et pärast majanduspartnerluslepingu sõlmimist ja edaspidi peaksid riikide parlamendid, Euroopa Parlament ja kodanikuühiskond hindama lepingu üldist mõju; nõuab võimalust vaadata vajaduse korral läbi liberaliseerimise ajakava;

30.

nõuab suurema lisandväärtusega töödeldud toodete tootmise ja ekspordi toetamist, eelkõige muutes lihtsamaks ja paindlikumaks päritolureegleid, mis peavad võtma arvesse nii AKV riikide ja ELi kui ka AKV riikide omavahelisi tööstuse arengu erinevusi;

31.

märgib üleminekuperioodide kehtestamist vahepealsetes majanduspartnerluslepingutes väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEde) jaoks, et võimaldada neil kohaneda lepinguga sätestatud muutustega, ning nõuab tungivalt, et asjaomaste riikide ametivõimud jätkaksid kõikehõlmavate majanduspartnerluslepingute üle peetavate läbirääkimiste käigus VKEde huvide toetamist;

32.

nõuab, et Euroopa Liit tagaks nii AKV riikide ametiasutustele kui erasektorile suurema asjakohase abi, et hõlbustada nende riikide majanduslikku üleminekut pärast vahepealsele majanduspartnerluslepingule alla kirjutamist;

33.

rõhutab, et piirkondlik majanduspartnerlusleping ei tohiks olla lihtsalt Kameruniga sõlmitud vahepealse majanduspartnerluslepingu ülevõetud versioon; tuletab meelde, et Kamerun ei esinda piirkonna kaheksa riigi eripärasid ning et nende riikide prioriteedid ja vajadused liberaliseerimise ajakava, üleminekuperioodide ja tundlike toodete loetelude osas on erinevad; nõuab, et piirkondlik majanduspartnerlusleping oleks nende erisuste arvestamiseks piisavalt paindlik;

34.

on seisukohal, et Kesk-Aafrika piirkonna praegune pakkumine liberaliseerida 71 % kaubandusest 20 aasta jooksul 5-aastase ettevalmistusperioodiga ei vasta WTO nõuetele, mis näevad ette 80 % liberaliseerimise 15 aasta jooksul;

35.

soovitab paindlikku, asümmeetrilist ja pragmaatilist lähenemisviisi käimasolevatel läbirääkimistel täiemahulise majanduspartnerluslepingu sõlmimise üle; kutsub sellega seoses komisjoni üles võtma eelkõige arvesse Kesk-Aafrika piirkonna taotlusi, mis käsitlevad lepingu arenguaspekte; väljendab sellega seoses heameelt üldasjade ja välissuhete nõukogu 2008. aasta mai järelduste üle;

36.

kutsub komisjoni üles reageerima tingimusteta ja paindlikult AKV riikide nõudmistele vaadata läbi vahepealses majanduspartnerluslepingus sisalduvad vaidlusalused küsimused, sealhulgas mõiste „kogu kaubavahetus”, enamsoodustusrežiimi klausel, kohustus kaotada ekspordimaksud, kavatsetud meetmete rakendamiskeeld ning kahepoolsed ja erikaitsemeetmed;

37.

nõuab, et juhul kui vähimarenenud riikide hulka mittekuuluvad Kesk-Aafrika riigid ei soovi majanduspartnerluslepingut sõlmida, kaaluks komisjon kõiki alternatiivseid võimalusi, et pakkuda neile riikidele uut kaubandusraamistikku, mis vastab WTO eeskirjadele;

38.

tuletab meelde, et majanduspartnerluslepingud peavad vastama WTO eeskirjadele, mis ei nõua ega keela liberaliseerimiskohustusi teenuste ega nn Singapuri küsimuste valdkonnas;

39.

palub komisjonil mitte lisada majanduspartnerluslepingutesse intellektuaalomandit käsitlevaid sätteid, mis võiksid piirata põhiravimite kättesaadavust; kutsub Euroopa Liitu üles kasutama majanduspartnerluslepingute raamistikku, et aidata AKV riikidel rakendada paindlikkust, mis on ette nähtud Doha deklaratsioonis intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (TRIPS) ja tervisekaitse kohta;

40.

rõhutab, et majanduspartnerluslepingud peavad sisaldama täiendatud peatükke arengu kohta, et täita aastatuhande arengueesmärgid ning edendada ja tugevdada peamisi sotsiaalseid ja inimõigusi;

41.

rõhutab, et iga kõikehõlmav majanduspartnerlusleping peab sisaldama ka sätteid hea valitsemistava, poliitiliste ametikohtade läbipaistvuse ja inimõiguste kohta;

42.

rõhutab, et parlamenti tuleks korrapäraselt teavitada ja kaasata aktiivselt majanduspartnerluslepingute läbirääkimiste protsessi; juhib sellega seoses tähelepanu parlamendi rollile järelevalvaja ja hoiatajana ning parlamendiliikmete soovile käivitada põhjalikum dialoog Euroopa institutsioonide ning AKV riikide esindajate ja kodanikuühiskonna vahel;

43.

soovitab, et teatavat paindlikkust säilitades tuleks Euroopa Parlamendi ajakavas enne nõusoleku andmist võtta arvesse AKV riikide parlamentide arvamusi majanduspartnerluslepingute läbirääkimiste tulemuste kohta;

44.

nõuab asjakohaseid ja läbipaistvaid järelevalvemehhanisme, millel oleks selge roll ning mõju, et jälgida suurenenud AKV riikide omavastutuse ja laiaulatusliku sidusrühmadega konsulteerimise abil majanduspartnerluslepingute mõju;

45.

rõhutab eelkõige AKV riikide parlamentide ja valitsusväliste osalejate väga olulist rolli majanduspartnerluslepingute järelevalves ja haldamisel ning nõuab komisjonilt nende kaasamise tagamist käimasolevasse läbirääkimiste protsessi; on seisukohal, et see eeldab edasisteks läbirääkimisteks AKV riikide ja Euroopa Liidu vahel kokku lepitavat ja kaasaval lähenemisel põhinevat selget ajakava;

46.

peab oluliseks, et majanduspartnerluslepingute rakendamisega loodaks asjakohane järelevalvesüsteem, mida koordineeriks asjakohane parlamendikomisjon, mille töösse kaasataks rahvusvahelise kaubanduse komisjoni ja arengukomisjoni liikmed, et tagada kohane tasakaal rahvusvahelise kaubanduse komisjoni juhtrolli säilitamise ning kaubandus- ja arengupoliitika üldise järjepidevuse vahel; on seisukohal, et kõnealune parlamendikomisjon peaks töötama paindlikult ja kooskõlastama aktiivselt oma tegevust AKV-ELi parlamentaarse ühisassambleega; on seisukohal, et järelevalve peaks algama pärast iga vahepealse majanduspartnerluslepingu vastuvõtmist;

47.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide ja AKV riikide valitsustele ja parlamentidele, AKV–ELi ministrite nõukogule ja AKV–ELi parlamentaarsele ühisassambleele.