6.5.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 117/73

A.

arvestades, et kuigi tunnistatakse, et linnaküsimuste eest vastutavad riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused, on linnapiirkondadel Lissaboni ja Göteborgi strateegia rakendamisel oluline roll ning neil on seetõttu otsustav koht ühtekuuluvuspoliitikas, mille eest vastutatavad ELi institutsioonid;

B.

arvestades, et Leipzigi hartas sätestatud ELi eesmärkideks on tagada integreeritud lähenemisviis linnade arengupoliitika rakendamisel, et luua kvaliteetseid linnaruume, moderniseerida transpordi-, energia- ja teabevõrke ja toetada elukestvat õpet, haridust ja innovatsiooni eelkõige puudust kannatavates linnakeskustes ja -piirkondades;

C.

arvestades, et eri olukordade kohta teabe andmiseks ja sellest tulenevaks konkreetsetest eesmärkidest lähtuvate algatuste elluviimiseks võib osutuda äärmiselt vajalikuks koostada ühelt poolt Leipzigi harta rakendamiseks paindlik, kohandatav ja dünaamiline ülesannete loetelu, mis on Euroopa linnade äärmiselt erinevate vajaduste rahuldamise eelduseks ja millega on eesistujariigi Prantsusmaa ajal juba tegelema hakatud, ning teiselt poolt peab iga liikmesriik hiljem töötama välja integreeritud linnaplaneerimise arengukavad;

D.

arvestades, et tuleb vahet teha linnade ja linnapiirkondade vahel;

E.

arvestades, et kuigi 80 protsenti 492 miljonist ELi elanikest elab linnades ning et Euroopa Liidu eripära on polütsentriline areng, on liikmesriikide vahel siiski märkimisväärseid erinevusi seoses elanikkonna jagunemisega linna-, linnalähi- ja maapiirkondade vahel ning samuti esineb probleeme seoses linnarahvastiku huvide üsna väikese esindatusega ja struktuurifondide tegevusprogrammide puhul esinevate vajadustega;

F.

arvestades, et linnapiirkonnad toodavad 70– 80 % ELi SKPs ja linnu peetakse innovatsioonikeskusteks ning piirkondliku, riikliku ja ELi arengu mootoriteks;

G.

arvestades siiski, et linnade arvele langeb enam kui 75 % ülemaailmsest energiatarbimisest ning et neis tekib seoses energiatootmise, liikluse, tööstusettevõtete ja küttemajandusega 80 % kasvuhoonegaasidest;

H.

arvestades, et linnastumisprotsessi võimendab veelgi pealinnade ja teiste suurlinnade suunas toimuv siseränne ning arvestades, et sellest tulenev rahvaarvu kasv linnades on suurenevate linnade jaoks ränk koorem, kuna hakkama on vaja saada järjest suuremate jäätmekäitlus-, eluaseme-, haridus- ja tööhõivevajadustega ning arvestades, et see järjest süvenev linnastumisprotsess avaldab märkimisväärset mõju maapiirkondadele, kus inimkapitali, töötajate, tarbijate ja õppurite lahkumine tekitab märkimisväärseid probleeme;

I.

arvestades, et hiljutise ELi enneolematu laienemisega on kaasnenud tavatu kasv piirkondlike erinevuste vahel ning suure hulga selliste linnade lisandumine, mis kannatavad linnaruumi allakäigu tõttu;

J.

arvestades, et hoolimata asjaolust, et liikmesriikides on erinev poliitiline, institutsiooniline ja põhiseaduslik kord, seisavad ELi linnapiirkonnad silmitsi ühiste probleemidega ning neil on samuti võimalus ühiselt neid lahendada, mis rõhutab vajadust üksikasjalike statistiliste andmete järele ning vastastikuse koostöö ja heade tavade vahetamise järele, et Euroopa linnad saaksid seista vastu ülemaailmsele konkurentsisurvele;

K.

arvestades, et ELi ruumiline areng seisab silmitsi probleemidega, mis on seotud majandusliku ümberkorralduse, tööturu suurte kõikumiste, kättesaamatu ja ülekoormatud ühistranspordi, valglinnastumisega kaasneva piiratud kasutatava territooriumi, kahaneva ja vananeva elanikkonna, elanikkonna ümberasumisega maapiirkondadest ja väikelinnadest suurtesse linnastutesse, sotsiaalse tõrjutuse, kõrge ja tõusva kuritegevuse taseme, teatud linnaosade getostumise, leibkondade madala sissetulekuga, elukvaliteedi langusega puudust kannatavates piirkondades, parkide ja puhkealade vähesuse, keskkonnareostuse, vee- ja jäätmehoolduse ning tootmisjäätmete käitluse kontrolliga ja vajadusega kindlustada energiaga varustamine ja energia tõhus kasutamine;

L.

arvestades, et kaasaegsete elektrooniliste vahendite abil toimuv valitsemine ja eelkõige e-valitsemine, mis on kooskõlastatud kõikide asjaomaste sidusrühmade vahel, võib suures osas vähendada olemasolevaid probleeme ja võib kaasa tuua selle, et linnapiirkonna laienemisega tegeletakse integreeritult ja koostöös, võttes arvesse linnalähipiirkondi, mis piirnevad maapiirkondadega, ning lähtutakse ajakohastest linnaplaneerimise meetoditest, nagu arukas kasv, uus territooriumi planeerimine ja intelligentne urbanism;

M.

arvestades, et linna arendustegevus soosib eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate osalemist eeskätt teenusesektoris ning ühtekuuluvuspoliitika on järjest enam suunatud linnade konkurentsieeliste toetamisele;

N.

arvestades, et VKEd, eeskätt väikesed ja mikroettevõtted ning käsitöö- ja kaubandusettevõtted on määravaks teguriks majandustegevuse säilitamiseks linnastutes ning on ühtlasi linnakvartalite tasakaalu allikaks ning et transpordi, kaubandustegevuse, kinnisvaratehingute ja eluasemete kallinemisega seotud linnastumisstrateegiad, või vastupidi, tasakaalustatud strateegiate puudumine nendes valdkondades on tihtipeale toonud kaasa majandustegevuse kadumise ja isikutele pakutavate teenuste vähenemise;

O.

arvestades, et tuleks jätkuvalt tugevdada partnerlussidemeid linna- ja maapiirkondade vahel, kuivõrd linnapiirkondadel on juhtiv roll ka oma ümbruskonna harmoonilises ja terviklikus arengus, pidades silmas territoriaalset ühtekuuluvust ja tasakaalustatud regionaalset arengut,

1.

rõhutab linnade säästva arengu ja linnapiirkondade panuse tähtsust piirkondlikus arengus ja kutsub komisjoni üles regulaarselt hindama, mõõtma, võrdlema ja arutama ELi poliitika mõju linnapiirkondade majanduslikule ja sotsiaalsele olukorrale, eeskätt seoses haridus- ja kultuuriküsimustega, ning tervishoiuga seotud aspektidele ja transpordi-, keskkonna- ja julgeolekuolukorrale;

2.

tunneb kahetsust, et liikmesriike on kutsutud, kuid mitte kohustatud edendama säästvat linnaarengut strateegilise prioriteedina; väljendab seetõttu muret seoses sellega, et osad liikmesriigid ei võta linnamõõdet ühtekuuluvuspoliitika elluviimise käigus piisavalt arvesse ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema koostööd piirkondlike ja kohalike ametiasutustega, et analüüsida ja hinnata URBAN-algatuse süvalaiendamise mõju, ning jälgima ja kontrollima regulaarselt ELi vahendite kasutamise tulemuslikkust linnapiirkondades;

3.

juhib tähelepanu ühenduse algatuse URBAN positiivsetele kogemustele partnerlussidemete, integreeritud tegevuse ja nn alt-üles lähenemisviisi valdkonnas, kuivõrd need kogemused on ulatuslikult edendanud toetatud projektide tõhusust ja asjakohasust; nõuab, et neid kogemusi võetaks arvesse struktuurifondide linnamõõtmega seotud abi puhul ning et samalaadsed mehhanismid võetaks kasutusele ka säästva linnaarengu süvalaiendaval rahastamisel, et võimaldada neist kasu saada suuremal arvul linnadel;

4.

väljendab arvamust, et oleks kohatu ja isegi problemaatiline võtta vastu ühine „linnapiirkondade” ja üldisemalt „linna” määratlus, sest oleks keeruline hõlmata ühe korraga liikmesriikide ja piirkondade erinevaid olukordi ning asub seega seisukohale, et kõik kohustuslikud linnapiirkondade määratlused ja määramised tuleks jätta liikmesriikide otsustada, lähtudes subsidiaarsuspõhimõttest, tuginedes Euroopa ühistele näitajatele;

5.

kutsub liikmesriike võtma kõiki vajalikke meetmeid selleks, et toetada oma pealinnu ja teisi suurlinnu seoses nende linnade tehtavate pingutustega linnastumisest ja elanikkonna suurenemisest tingitud uute väljakutsetega hakkama saamiseks eeskätt jäätmekäitluse, eluaseme, tööhõive ja hariduse valdkonnas; üldisemalt on seisukohal, et demograafilised kõikumised põhjustavad probleeme nii linna- kui maapiirkondadele seoses tööturu ja haridusega ning töö kaotanud endiste töötajate ümberõppega ning samuti seoses maapiirkondade rahvaarvu vähenemisega;

6.

leiab, et selles kontekstis ja võttes arvesse asjaolu, et liikmesriikide eri põhiseaduslikud mehhanismid ei ole ilmselgelt oma loomult kooskõlas ühtlustatud metoodikaga, ja vaatamata eri haldustasemete tõhususele peaksid liikmesriigid vajaduse korral avaliku konsulteerimise teel kindlaks määrama kavandatava linnaarengu mõõtme ulatuse, et tõhustada riigisisest ühtlustamist ja edendada suhtlemist komisjoniga;

7.

rõhutab, et liikmesriikidel on võimalus säästva linnaarenduse elluviimiseks võetavatele meetmetele antava struktuurifondide abi haldamist linnadele delegeerida; on seisukohal, et edasivolitusel on kahekordne lisandväärtus: ühelt poolt oleks piirkondlikul ja Euroopa tasandil kasvu tagamiseks palju tõhusam see, et linnad võtaksid endale vastutuse võetud meetmete kavandamisest kuni nende rakendamiseni, reageerides otsustavalt kohalike probleemidele, ning teisalt oleks see oluline vahend kohaliku tasandi juhtorganite haldussuutlikkuse tõstmisel; kahetseb siiski asjaolu, et siiani ei ole täielikult ära kasutatud edasivolituste võimalusi, näiteks kasutades võimaluse korral ERFi finantseeritud rakenduskavade raames üldisi toetusi omavalitsusüksustele, ning on veendunud, et linnapiirkondadele tuleks anda seoses järgmise programmiperioodi mitmetasandilise haldamise meetodiga selge vahendaja roll ja neid selles julgustada, ning on arvamusel, et regionaalpoliitika linnamõõde ja edasivolitused peaksid olema kohustuslikud; seejuures tuleb tagada, et pädevuse jagamine ei tooks enesega kaasa regionaalpoliitika tükeldamist, mistõttu peab pädevuse jagamise tingimused hoolikalt kindlaks määrama;

8.

rõhutab linnade planeerimisel integreeritud lähenemisviisi tähtust; teeb ettepaneku, et igasugune avalik toetus linnade arengule peaks põhinema linnade integreeritud arengukavadel; nõuab, et integreeritud lähenemine tuleks võimalikult kiiresti, ent hiljemalt järgmisel programmiperioodil muuta siduvaks kohustuseks struktuurifondide vahendite ja Euroopa Investeerimispanga laenude eraldamisel ja kasutamisel; kutsub komisjoni üles koostama juhendeid, mis koosnevad linnade integreeritud arengukavadega seotud heade tavade soovitustest ja näidetest ning soodustama samuti heade tavade vahetamist riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste vahel;

9.

kutsub liikmesriike üles muutma oma strateegilistes võrdlusraamistikes ja riiklikes tegevuskavades prioriteetseks selliste projektide rahastamist, mis viivad ellu säästva linnaarengu kavasid;

10.

soovitab, et säästva linnaplaneerimise halduskavad hõlmaksid vähemalt mõnda järgmist elementi: jäätmekäitluskava, mürakaarte ja vastavaid tegevuskavasid, kohalikke atmosfäärisaaste ja keskkonnakaitse programme, rahvastiku juurdekasvu prognoose, uute linnapiirkondade rajamise kavasid, kasutamata maa-alade ja hõivamata hoonete kasutuselevõtmist, taandarenevate linnaosade ja mahajäetud tööstuspiirkondade taaselustamist, avalike teenuste juurdepääsu võimaldamise ja kättesaadavuse tagamise kavasid, samuti kavasid linna struktuuri ja roheliste alade proportsiooni, puuetega isikutele mõeldud teenuste, kultuuri-, ajaloo- ja looduspärandi väärtustamise kohta, hinnanguid joogivee ja energia tarbimise kohta ja nende tõhusa kasutamise kavasid ning kavasid linnatranspordi kättesaadavuse ja tõhusa haldamise, ohustatud elanikkonnakategooriate (sisserännanud, vähemused, madala kvalifikatsiooniga isikud, naised jne) lõimimist, kättesaadava hinnaga elamisväärsete eluasemete võimaldamist ja kuritegevusega võitlemist;

11.

arvab, et ainult siis, kui säästvale linnaarengule antakse piisavalt ressursse, oleks see tõhus vahend linnade integreeritud arengukavade koostamisel ning seega soovitab, et olemasolevad ressursid koondatakse konkreetsetele meetmetele; teeb ettepaneku kehtestada teatav struktuurifondi kulu miinimumtase linnapiirkonna elaniku kohta programmiperioodi jooksul, tagades, et selle eraldamine ei kujuta endast piirkonna jaoks ebareaalset koormust;

12.

tunnistab, et linnade vertikaalsel ja horisontaalsel haldamisel on vaja kiiresti suurendada linnade haldussuutlikkust ja juhib liikmesriikide tähelepanu pakilisele vajadusele võtta vastu integreeritud lähenemisviis linnade arengupoliitika rakendamisel (mis hõlmab põhiliselt linnakodanike igapäevaeluga seotud küsimusi, nagu transport, avalikud teenused, elukvaliteet, töökohad, kohalik majandustegevus, turvalisus jne), kaasates sellesse riikide valitsused koos piirkondlike ja kohalike ametiasutustega ning kõik teised asjaomased riiklikud ja eraõiguslikud sidusrühmad, võttes aluseks partnerluspõhimõtte;

13.

tunnistab, et linna ametiasutustel on raske majandus- ja sotsiaalarengu suunas püüeldes sobitada kokku Euroopa Sotsiaalfondi valdkondi ja Euroopa Regionaalarengu Fondi, planeerides tegelikke infrastruktuuriinvesteeringuid; on arvamusel, et põhimõte „üks programm – üks fond” tuleks läbi vaadata ning et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid kasutama paremini ära regionaalarengu fondi ja sotsiaalfondi abidega seotud sünergiat ja tõhustama integreeritud rahastamist; kutsub pikas perspektiivis komisjoni üles uurima kahe fondi ühendamise võimalust, kui see võimaldab tagada menetluste lihtsustamist;

14.

toetab JESSICA käibefondide põhimõtet ja selle potentsiaali majanduskasvu seisukohast linnapiirkondades ning on arvamusel, et järgmisel programmiperioodil peaks regionaalpoliitika suuremal määral kasutama finantskorraldusvahendid nagu käibefondid, mis pakuvad krediiti, mitte üksnes toetusi nagu praegu;

15.

märgib ära erasektori potentsiaali linnaarendusel ja on arvamusel, et innovaatiliste rahastamisskeemide ja projektide loomiseks tuleks avaliku ja erasektori partnerlust süsteemselt kavandada ja toetada, eeskätt infrastruktuuride ja eluasemete ehitamisel, mille eesmärk on võidelda linnapiirkondade suurte majandus- ja sotsiaalprobleemidega; rõhutab, et see vajab selget ja läbipaistvat toimimisjuhendit, eelkõige ametiasutuste tegevuse kohta, mis peavad vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele tegema strateegilisi otsuseid teenuste osutamise meetodite valiku, hankedokumentide ülesehituse ja nõutava kontrollitaseme säilitamise kohta;

16.

rõhutab linnamõõtme rakendamise ja haldusega seotud aspekte ning nõuab uusi jõupingutusi, et lihtsustada ühtekuuluvuspoliitika rakenduseeskirju ja vähendada üleüldiselt juhtimise, vahendite kontrolli ja üksikute projektidega seotud liigset bürokraatiat;

17.

märgib, et lisaks ühtekuuluvuspoliitikale on olemas ka teisi ühenduse poliitikaid, mis pakuvad linnapiirkondadele rahalist toetust ja kutsub seega komisjoni üles arendama ja tegema ettepanekut selliste asjaomaste poliitikameetmete parema kooskõlastamise suhtes, mis koondaksid kõik linnapiirkondadele jaotatavad ELi ressursid, et tagada tegelikkuses integreeritud lähenemisviisi rakendamine, võttes samas alati arvesse ühtekuuluvuspoliitikat;

18.

leiab, et liikmesriikides rakendatavad haldusstruktuurid ei ole piisavalt kohased horisontaalse koostöö soodustamiseks ning kutsub komisjoni aktiivselt üles toetama sektoritevahelise halduse struktuuri põhimõtte elluviimist;

19.

nõuab olemasolevate finants-, inim- ja organisatsiooniliste ressursside tõhusamat kasutamist, et luua ja tugevdada linnade võrgustikke säästva linnaarengu valdkonnas, sest need mängivad territoriaalses koostöös olulist rolli; rõhutab selles kontekstis vajadust infrastruktuuride järele, mis oleksid suutelised toetama eripära säilimist (näiteks ajaloolisi ressursse), kaasajastamist (näiteks innovatsioonikeskused), majanduskasvu (näiteks VKEd) ja hooajalisi tegevusi ning kutsub komisjoni üles tugevdama linnapiirkondade positsiooni algatusega „Piirkonnad majandusmuutustes”;

20.

märgib, et regionaalarengupoliitika nõuetekohane rakendamine ja jätkusuutlik piirkondlik arengustrateegia nõuab linnapiirkondadele, linnalähipiirkondadele ja maapiirkondadele suunatud tasakaalustatud meetmeid, ning et need mõjutavad seetõttu tegelikku piirkondlikku ühtekuuluvust, samuti kordab asjaolu, et maaelu arengu poliitikal on märkimisväärne ruumiline mõju, ning et linna- ja maaelu arengu poliitikaid ei integreerita piisavalt; rõhutab vajadust tõelise sünergia järele nimetatud poliitikate vahel, mis tipneks tõelise arengupotentsiaalina ning piirkondade atraktiivsuse ja konkurentsivõime edendamisega; kutsub liikmesriike ja piirkondi rakendama linna- ja maapiirkondade partnerlusinstrumenti, et jõuda eesmärgiks seatud tasakaalustatud territoriaalse arenguni;

21.

kutsub komisjoni üles täiustama ja korrapäraselt uuendama linnaauditit ning pakkuma samal ajal kõikidele liikmesriikidele teavet linna-ja maapiirkondade vahelise lõhe kohta, et saada olukorrast selge ülevaade ning tuvastada tasakaalustatud linna- ja maaelu arengu konkreetsed vajadused;

22.

soovitab, et komisjon ja liikmesriigid moodustaksid kõrgetasemelise Euroopa Liidu linnaarengu töörühma ja kohaldaksid avatud koordineerimise meetodit linnaarengupoliitika suhtes Euroopa Liidu tasandil;

23.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.