18.7.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 166/1

(1)

Nõukogu vaatas 7. juulil 2009 läbi Belgia ajakohastatud stabiilsusprogrammi, mis hõlmab ajavahemikku 2008–2013.

(2)

2008. aastal muutus Belgia majanduse jahtumine ülemaailmse majandus- ja finantskriisi tagajärjel veelgi ulatuslikumaks. Ülemaailmse kaubavahetuse kokkukukkumine, usalduse kadu, jõukuse langus ja raskenenud krediiditingimused olid peamisi põhjuseid, mis viisid Belgia majanduse järsu kokkutõmbumiseni 2008. aasta viimases ja 2009. aasta esimeses kvartalis. Ka 2009. aastaks tervikuna ennustatakse SKP järsku vähenemist. Sellest tulenevalt ennustatakse komisjoni talituste 2009. aasta kevadprognoosis tööpuuduse suurenemist 2010. aastal üle 10 %. Sellise languse taustal peaks olema peamiseks eesmärgiks panna finantssektor jälle tavapäraselt toimima, taastada sisenõudluse tugevdamiseks tarbijate usaldus ja parandada konkurentsivõimet. Majanduslangus halvendab märkimisväärselt riigi rahandust, kusjuures valitsemissektori puudujääk suureneb komisjoni talituste 2009. aasta kevadprognoosi kohaselt 1,2 %lt SKPst 2008. aastal üle 6 %ni SKPst 2010. aastal. Peamiselt tuleneb puudujääk automaatsetest stabiliseerimismehhanismidest ning föderaal- ja regionaalvalitsuste poolt 2008. aasta lõpus vastu võetud majanduse elavdamise kavadest (0,5 % SKPst 2009. ja 0,4 % SKPst 2010. aastal). Elavdamiskavadele eelnesid muud meetmed (ligikaudu 0,4 % SKPst), mis olid juba 2009. aasta eelarves ette nähtud. Peamiselt nähakse elavdamiskavadega ette tööhõive maksustamise vähendamine, käibemaksumäära vähendamine eluasemeehituses, riiklike investeeringute kiirendamine ja ettevõtjate likviidsuse toetamine. Samuti on valitsus rakendanud teatavaid struktuurireforme, sealhulgas tööturu toimimise parandamiseks.

(3)

Stabiilsusprogrammi aluseks olevas makromajandusstsenaariumis nähakse ette, et reaalne SKP väheneb pärast 2008. aasta 1,1 %st kasvu 2009. aastal 1,9 % ning saavutab 2010. aastaks kasvumäära 0,6 % ja ülejäänud programmiperioodi aastateks keskmiselt 2,25 %. Praegu kättesaadava teabe põhjal (2) tuleb seda prognoosi pidada ilmselgelt liiga optimistlikuks. 2009. ja 2010. aastaks prognoositav majanduskasv on kiirelt halvenevat rahvusvahelist majanduskeskkonda, 2009. aasta esimese kvartali SKP hinnangulist 3,1 %st vähenemist 2008. aasta esimese kvartali suhtes ja jätkuvalt madalaid usaldusnäitajaid arvestades ülepakutud.

(4)

Komisjoni talituste 2009. aasta kevadprognoosis ennustatakse SKP vähenemist 2009. aastal 3,5 % ja 2010. aastal 0,2 %. Ka keskpika perioodi kasvuootusi võib pidada liiga optimistlikuks, kuna nii stabiilsusprogrammi andmete alusel ümber arvutatud kui ka komisjoni talituste 2009. aasta kevadprognoosis ennustatud SKP keskmine kasv tuleb palju väiksem. Stabiilsusprogrammis prognoositav inflatsioonimäär, mis oli 2009. aastaks 0,7 % ja 2010. aastaks 1,8 %, näib suhteliselt kõrge, kuid võib siiski osutuda realistlikuks.

(5)

Valitsemissektori eelarve puudujääk moodustas 2008. aastal 1,2 % SKPst, ehkki eelmises ajakohastatud stabiilsusprogrammis oli eesmärgiks seatud tasakaalus eelarve. Tulud olid 0,4 SKP protsendipunkti väiksemad ja kulud 0,8 SKP protsendipunkti suuremad kui prognoositud. Halvema eelarvetulemuse põhjuseks on peamiselt oodatust madalam SKP nominaalkasv (2,9 %, ehkki 2008. aasta aprillis esitatud ajakohastatud programmis prognoositi kasvuks 4,6 %) ning valitsemissektorile esitatud arvete kiirem väljamaksmine elavdamiskava kohaselt aasta lõpus.

(6)

Ajakohastatud versioonis seatakse 2009. aasta eelarvepuudujäägi eesmärgiks 3,4 % SKPst ning komisjoni talituste 2009. aasta kevadprognoosis 4,5 % SKPst. 2009. aasta suurenenud puudujääk tuleneb peamiselt automaatsetest stabiliseerimismehhanismidest (ligikaudu 2,5 % SKPst), 2009. aasta eelarvesse lisatud nõudluse suurendamise meetmest (0,4 % SKPst) ning föderaal- ja regionaalvalitsuste poolt vastu võetud fiskaalstiimulite pakmetest (0,5 % SKPst). Ajakohastatud stabiilsusprogrammis esitatud teabe põhjal peaks struktuurne puudujääk (s.t tsükliliselt kohandatud eelarveseisund ilma ühekordsete ja muude ajutiste meetmeteta) suurenema 2 %lt SKPst 2008. aastal 2,5 %ni SKPst 2009. aastal (komisjoni talituste poolt ühiselt kokkulepitud metoodika kohaselt ümber arvutatud kujul). Komisjoni talituste 2009. aasta kevadprognoosis oodatakse 2009. aastal struktuurse puudujäägi veelgi ulatuslikumat suurenemist (1 protsendipunkti võrra). Seega võib 2009. aasta eelarveseisundit pidada ekspansiivseks, mis on ka kooskõlas Euroopa majanduse elavdamise kavaga. Euroopa majanduse elavdamise kavaga seotud stiimulite (0,5 % SKPst) kõrval on sellise strateegia taga ka juba varem majapidamiste ostujõu suurendamiseks kehtestatud meetmed (0,4 % SKPst). Seetõttu ulatub netomõju ligikaudu 0,9 %ni SKPst.

(7)

Stabiilsusprogrammis ei esitata põhjendatud eelarveseisundi keskpika perioodi strateegiat ning see ei vasta olulistele stabiilsuse ja kasvu pakti nõuetele. Tuleb rõhutada, et nõukogu määruse (EÜ) nr 1466/97 artikli 3 lõike 2 punktis c on sätestatud nõue esitada võetud „eelarvealaste ja muude majanduspoliitikaga seotud meetmete üksikasjalik kvantitatiivne hinnang”. Lisaks viidatakse tegevusjuhendis selgesõnaliselt vajadusele lisada teave „tulu- ja kulusuhtele ning nende komponentidele”, samuti nende [jagunemisele] „valitsemissektori eelarve alaosade kaupa”. Seda teavet ei ole edastatud. Stabiilsusprogrammis kinnitatakse vajadust vähendada üldist puudujääki pärast 2011. aastat, kuid selles ei esitata teavet selle saavutamiseks võetavate meetmete kohta, samuti ei käsitleta üldise eelarve tulu- ja kulupoole komponentide eeldatavat arengut ega valitsussektori eri tasemete jaoks seatud eesmärke. Eelarve üldpuudujääk suureneb stabiilsusprogrammi järgi 2010. aastaks 4 %ni SKPst ning väheneb seejärel programmiperioodi lõpuks 1,5 %le SKPst. Esmane eelarveseisund järgib üldjoontes sama mustrit. Ümber arvutatud struktuurne puudujääk suureneb 2010. aastaks 0,2 protsendipunkti ning hakkab seejärel järk-järgult ja eriti 2012. ja 2013. aastal vähenema. Stabiilsusprogrammis ei nähta ette keskpika perioodi eesmärgi (tsükliliselt kohandatud ning ilma ühekordseid ja muid ajutisi meetmeid arvesse võtmata arvutatud eelarveseisundi ülejääk suurusega 0,5 % SKPst) saavutamist programmiperioodi jooksul. Programmi kohaselt on selle eesmärgi saavutamiseks vaja võtta parandusmeetmeid, eriti arvestades seda, et eelmistel aastatel võetud meetmed ja fiskaalstiimulite pake suurendavad eelarve ekspansiivsust kogu programmiperioodi kestel. Ajakohastatud stabiilsusprogrammi kohaselt ulatub valitsemissektori võlg, mis 2007. aastal oli 84 % SKPst, 2008. aastal 89,6 %ni SKPst. Lisaks eelarvepuudujäägi suurenemisele ja SKP kasvu aeglustumisele põhjustab võlakoorma suurenemist SKP suhtes 2009. aastal ka võlapositsioonide muutuse ja eelarvepuudujäägi märkimisväärselt suur vahe, mis peamiselt kajastab pankade päästmiseks tehtud väljamakseid (6 % SKPst). Stabiilsusprogrammis prognoositakse, et 2010. aastal suureneb võlakoorem 95 %ni SKPst, stabiliseerub 2011. aastal ja hakkab seejärel tasapisi vähenema. Komisjoni talituste 2009. aasta kevadprognoosi kohaselt aga ulatub võlakoorem 2009. aastal 96 %ni SKPst ja 2010. aastal ületab see 100 % SKPst, kusjuures erinevust ajakohastatud stabiilsusprogrammiga põhjustab erinev majanduskasvu ja valitsemissektori üldpuudujäägi prognoos.

(8)

Ehkki mitmete peamiste andmete puudumine ning tegevusjuhendi eeskirjade rikkumine muudab stabiilsusprogrammi hindamise väga raskeks, on selge, et eelarve-eesmärkide saavutamine on kogu programmiperioodil ohus. Esiteks halveneb makromajanduslik keskkond programmiperioodi kestel suure tõenäosusega rohkem kui prognoositud. Teiseks on (struktuuri-)eesmärkide saavutamine võimalik üksnes mahukate lisameetmete võtmisel. Kuid stabiilsusprogrammis sellistele meetmetele ei viidata ega käsitleta seda, kuidas arvatakse arenevat tulude ja kulude peamisi komponente, mille alusel eesmärgid on seatud, mistõttu ilmneb, et keskpika perioodi eelarvestrateegia ei toeta eesmärkide saavutamist. See, et majanduse elavdamise meetmed on püsiva loomuga ning nende tasakaalustamiseks ei ole edaspidi sääste ette nähtud, ainult suurendab riske ning on vastuolus Euroopa majanduse elavdamise kavas sätestatud juhtnööridega, mis Euroopa Ülemkogus 11. detsembril 2008. aastal kokku lepiti. Lisaks on Belgia valitsusasutustel eelarve-eesmärkide saavutamisega varemgi probleeme olnud (vt punkt 9). Lõpuks võivad pangandussektorile antud mahukad riigigarantiid suurendada tulevikus käikuminemise korral valitsemissektori eelarve puudujääki ja võlakoormat. Arvestades eelarve-eesmärkide täitmisega seotud ohtusid, kujuneb ka võlakoorem ilmselt suuremaks kui programmis kavandatud.

(9)

Elanikkonna vananemise pikaajaline mõju eelarvele on Belgias ELi keskmisest märgatavalt suurem, mis tuleneb eelkõige pensionikulutuste märkimisväärsest suurenemisest SKP suhtes järgmistel aastakümnetel. Muu hulgas tähendab see, et Belgia ei ole veel piisaval määral reforminud oma pensionisüsteemi ega suurendanud tegelikku pensioniga ja vähendanud pensionikulusid. Stabiilsusprogrammis avaldatud 2008. aasta hinnanguline eelarveseisund on halvem kui eelmises programmis prognoositud, mistõttu ei vähene selle järgi jätkusuutlikkuse mahajäämus sel määral, kui esialgu loodeti. Kui lähtuda komisjoni 2009. aasta kevadprognoosis avaldatud 2009. aasta eelarveseisundist, suureneb jätkusuutlikkuse mahajäämus oluliselt. Lisaks on ka valitsemissektori koguvõlg SKP suhtes oluliselt suurem asutamislepingus sätestatud kontrollväärtusest. Tööturu ja sotsiaalkindlustussüsteemi reformimine suurendaks potentsiaalset kasvu ja aitaks vähenda riigi rahanduse jätkusuutlikkust varitsevaid ohte, mis on praegu keskmisel tasemel. Finantskriisi mõju leevendamiseks eraldatud vahendid suurendavad ilmselt võlakoormat rohkem kui stabiilsusprogrammis prognoositud, kui edaspidi ei võeta ette kulude kärpimist.

(10)

2007. aastani õnnestus Belgial hoida eelarve üldjoontes tasakaalus (3). Siiski on eelarve-eesmärke stabiilsusprogrammi ajakohastamise käigus ka suhteliselt soodsates makromajanduslikes oludes korduvalt lõdvendatud. Lisaks on senised tulemused saavutatud mitmel puhul puudujäägi ühekordse suurendamise teel, millel on negatiivne mõju tulevaste aastate eelarvetele, ning intressikulu vähenemise juures. Kehtestatud stiimulite tõttu on nüüd vaja eelarve tasakaalustamiseks teha palju suuremaid jõupingutusi, samuti tuleb panna piir valitsemissektori võlakoorma kasvule, mistõttu tuleks eelarveraamistik muuta oluliselt rangemaks, nähes muu hulgas ette kulutuste siduvad mitmeaastased ülemmäärad, sõlmides valitsemissektori eri tasandite vahel eelarve täitmise kokkulepped ning kehtestades eelarve-eesmärkide järgimise tagamiseks ühtlasi asjakohase sunnimehhanismi.

(11)

Seoses puhkenud finantskriisiga on Belgia valitsus võtnud finantssektori stabiilsuse tagamiseks mitmeid meetmeid. Neist olulisim on kapitali eraldamine neljale suurimale pangale summas, mis ulatub 6 %ni SKPst. Samuti on valitsus andnud garantii mõne süsteemipanga riskantsetest varadest moodustatud portfellile. Ühtlasi on valitsus taganud mõnel puhul asjaomase panga taotluse korral ja teatud tingimuste alusel institutsionaalseid ja pankadevahelisi laene. Samas võetakse garantiide eest tasu ja kuigi nende kogusumma ulatub üle ühe kolmandiku SKPst, mõjutavad need eelarvet ainult käikuminemise korral. Ja lõpuks andis Belgia valitsus kõikidele erapankade hoiustele garantii summas kuni 100 000 eurot ning laiendas seda teatavatele kindlustustoodetele, samuti asjakohase tasu eest.

(12)

Seoses finantskriisiga on Belgia valitsus võtnud ka meetmeid majanduse elavdamiseks. Föderaalvalitsuse meetmepakme suurus on 2009. aastal 0,5 % SKPst ja 2010. aastal 0,4 % SKPst ning selle peamised eesmärgid on järgmised: i) toetada ettevõtjaid (likviidsustoetus) valitsemissektorile esitatud arvete kiirema tasumise ja maksesoodustuste teel; ii) parandada töötushüvitiste suurendamisega majapidamiste ostujõudu; iii) toetada tööjõu maksustamise vähendamise abil tööhõivet; (iv) innustada investeerimist, nähes ette käibemaksusoodustusi elamuehitussektoris ja tehes uusi riiklike, peamiselt infrastruktuuriinvesteeringuid. Regionaalvalitsuste pakmed keskendusid ettevõtjate rahastamisvõimaluste parandamisele, eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ning alustavate ettevõtjate puhul. Kuna manööverdamisruum on väike, võib neid fiskaalstiimuleid pidada majanduslanguse ulatust arvesse võttes piisavaks. Enamik meetmetest on üldjoontes kooskõlas Euroopa majanduse elavdamise kavaga ning pakme tulu- ja kulupool on tasakaalus. Seevastu ei tundu tööhõive maksustamise vähendamine, mis puudutab suuremas osas enamikku töötajaist, ja küttetoetus, mis on ette nähtud kõikidele majapidamistele, olevat piisavalt sihipärane. Samuti võib osa stiimulitest, sealhulgas investeeringute pakmed ja tööhõive kulude vähendamine, jääda kriisi vahetu mõju leevendamiseks hiljaks. Lõpuks tuleb tõdeda, et isegi järgnevatel aastatel ei ole ette nähtud meetmeid stiimulite püsiva iseloomuga osa tasakaalustamiseks (0,1 % SKPst 2009. aastal ja 0,3 % SKPst 2010. aastal), eelkõige seoses tööhõive maksustamise vähendamisega. Pake hõlmab piiratud hulgal struktuurimeetmeid, nagu aktiivse tööturupoliitika parandamine, tööjõu maksustamise vähendamine ning teadus- ja arendustegevuse toetamine, mis peaksid mingil määral leevendama majanduskasvu pidurdumise mõju ning aitama sel viisil koos kaubaturu reformimisega leida lahendusi pikaajalistele majandusprobleemidele. Kõnealused meetmed on kooskõlas Lissaboni struktuurireformi tegevuskavaga ning riigispetsiifiliste soovitustega, mille komisjon pakkus välja 28. jaanuaril 2009 Lissaboni majanduskasvu- ja tööhõivestrateegia alusel ja mille nõukogu 28. aprillil vastu võttis. Majanduse elavdamise pakmetes sisalduvad struktuurimeetmed on tervitatavad, kuid need ei ole piisavalt ulatuslikud, et aidata kõrvaldada pikema perioodi kitsaskohti, eelkõige seoses riigi rahanduse jätkusuutlikkuse ja tööturu tõhususega.

(13)

Üldiselt võib struktuurse muutuse põhjal ja eelarve-eesmärkide saavutamise ebakindlust arvestades pidada Belgia 2009. aasta eelarveseisundit ekspansiivseks, mis on ka kooskõlas Euroopa majanduse elavdamise kavaga. Osaliselt ongi see seotud valitsuse tegevusega Euroopa majanduse elavdamise kava elluviimisel. Järgnevatel aastatel (2010 ja 2011) muutub eelarveseisund stabiilsusprogrammi kohaselt üldiselt neutraalseks ja 2012. aastal kitsendavaks. Kuigi 2010. ja järgnevate aastate eelarveseisundi hindamist raskendas oluliselt stabiilsusprogrammis esitatud andmete puudulikkus, on ilmne, et eelarve-eesmärkide saavutamine on ohus, muu hulgas seetõttu, et selleks puudub stabiilsuse ja kasvu pakti kohane keskpika perioodi eelarvestrateegia. Seepärast võib oletada, et eelarveseisund on kuni 2011. aastani ekspansiivne ja muutub parimal juhul neutraalseks alles pärast seda. Stabiilsusprogrammis ennustatakse, et üldpuudujääk jõuab kontrollväärtuse piiresse alles 2012. aastal. Veel enam, arvestades riigi rahanduse pikaajalist jätkusuutlikkust ähvardavaid ohte, sealhulgas valitsemissektori väga suurt võlakoormat, mis liiatigi ei näita programmiperioodil vähenemise märke, rääkimata kontrollväärtuse saavutamisest, ja finantssüsteemi stabiliseerimiseks võetud meetmetest tulenevaid märkimisväärseid kohustusi, ei tundu üldpuudujäägi vähendamine asjakohane.

(14)

Hoolimata sellest, et ajakohastatud stabiilsusprogramm esitati neli kuud pärast ametlikku tähtaega, on selles puudu suur hulk stabiilsus- ja lähenemisprogrammide tegevusjuhendis ette nähtud kohustuslikke ja vabatahtlikke andmeid (4). Nimetatud andmete puuduolek raskendas nõukogul stabiilsusprogrammi ja eelkõige keskpika perioodi eelarvestrateegia hindamist.

(15)

Üldine järeldus on, et Belgia riigi rahanduse olukord oli perioodi alguses valitsemissektori kõrge võlakoorma tõttu suhteliselt ebasoodne ning majanduslangus avaldab sellele märgatavat mõju. 2009. aasta eelarveseisund on ekspansiivne, mis on kooskõlas Euroopa majanduse elavdamise kavaga. Eelkõige tuleneb see fiskaalstiimulitest, ehkki nende suurust tuli kõrge võlakoorma tõttu piirata. Valitsemissektori eelarve puudujääk ületab 2009. aastal kontrollväärtuse (3 % SKPst). Ka valitsemissektori üldine võlakoorem (suhtena SKPsse), mis hakkas uuesti suurenema 2008. aastal finantssüsteemi stabiliseerimiseks võetud meetmete tõttu, suureneb eeldatavalt edaspidi veelgi. Meenutagem, et sellele eelnes märkimisväärne vähenemine 134 %lt 1993. aastal 84 %ni 2007. aastal. Stabiilsusprogrammis on ette nähtud liikumine tasakaalustatud eelarvepositsiooni suunas ja üldise puudujäägi järkjärguline vähendamine, et tagada riigi rahanduse pikaajaline jätkusuutlikkus. Kuna stabiilsusprogrammist puudub väga olulisi andmeid, näiteks seoses kulu- ja tulusuhte arenguga, oli selles esitatud puudujäägi- ja võlaeesmärke väga raske hinnata. See, kuidas kavatsetakse neid eesmärke saavutada, on selgitatud puudulikult, mistõttu võib jääda mulje, et stabiilsuse ja kasvu pakti kohane keskpika perioodi põhjendatud eelarvestrateegia puudub. Eelarve-eesmärkide saavutamine on kindlasti kogu programmiperioodi jooksul suures ohus, sest nende püstitamisel on makromajanduslikku olukorda hinnatud liiga optimistlikult ning asjakohaseid toetavaid meetmeid ei ole ette nähtud. Samuti tuleb muu hulgas võlakoorma kiiret kasvu ja riigi rahanduse pikaajalist jätkusuutlikkust arvestades rõhutada, et stabiilsusprogrammis ei väljendata ka valmisolekut puudujääki majandusliku olukorra paranedes vähendama asuda.

i)

esitama hiljemalt 20. septembriks stabiilsusprogrammi täiendus, sealhulgas hästi põhjendatud keskpika perioodi eelarvestrateegia, ning järgima täpsemalt tegevusjuhises esitatud andmenõudeid, eriti kohustuslike andmete nõudeid;

ii)

rakendama kooskõlas Euroopa majanduse elavdamise kavaga kavandatud fiskaalstiimuleid, vältides samas struktuurse tasakaalu halvenemist 2009. aastal, ning hakkama eelarvet uuesti konsolideerima alates 2010. aastast, kui on oodata majanduse paranemist, ning intensiivistama struktuurseid konsolideerimise jõupingutusi 2011. aastal;

iii)

parandama rangema eelarveraamistiku abil riigi rahanduse kvaliteeti, kehtestades kulutuste siduvad mitmeaastased ülemmäärad, sõlmides valitsemissektori eri tasandite vahel eelarve täitmise kokkuleppeid ning kehtestades eelarve-eesmärkide järgimise tagamiseks ühtlasi asjakohase sunnimehhanismi;

iv)

lisaks eelarve konsolideerimise jõupingutustele reformima jõuliselt sotsiaalkindlustussüsteemi, tööturgu ja kaubaturgu, parandades kasvuväljavaateid, suurendades tööhõivet ja vähendades elanikkonna vananemise mõju eelarvele, et tagada riigi rahanduse pikaajaline jätkusuutlikkus.