12.12.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 317/6

1.

Tulenevalt nõukogu 16. juuni 2006. aasta suunistest ELi kodanike konsulaarkaitse kohta kolmandates riikides (joonealune märkus: dokument 10109/2/06 rev 2) ning poliitika- ja julgeolekukomitee heakskiidetud dokumendist 10715/07, soovitakse käesolevate suunistega rakendada nõukogu (üldasjad ja välissuhted) 18. juuni 2007. aasta järeldusi, mille eesmärk on „tugevdada ELi liikmesriikide vahelist konsulaarkoostööd konsulaarjuhtriigi mõiste rakendamise kaudu”. Nimetatud järeldustes märgitakse, et „ilma et see piiraks liikmesriikide esmavastutust kaitsta oma kodanikke, püüab juhtriik ulatuslike konsulaarkriiside korral tagada, et kõik Euroopa Liidu kodanikud saavad abi, ja koordineerib liikmesriikide tegevust kohapeal”.

2.

Käesolevad suunised on koostatud osana Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklis 20 sätestatud kohustuse rakendamisest ning osana Euroopa Liidu lepingu artiklis 20 nimetatud koostöö ülesannetest. Liikmesriik võtab juhtriigi ülesanded endale vabatahtlikult koos kõigi liikmesriikide aktiivse toetuse ja osalusega. Teised liikmesriigid jätkavad igal juhul oma kodanike olukorra jälgimist kohapeal, nad jagavad omavahel teavet ja olukorra hinnanguid ning annavad vajaduse korral abipersonali ja täiendavaid ressursse.

3.

Vastavalt poliitika- ja julgeolekukomitee dokumendile 10715/07 püüavad liikmesriigid käesoleva, eelkõige uute õppuste korraldamiseks mõeldud katseperioodi lõpus konkreetsete kogemuste alusel nii kiiresti kui võimalik töötada välja õigusakti, millega antakse sellele raamistikule ametlik vorm.

4.

Need ei välista mingil juhul täiendavaid koostöö- või koordineerimisalgatusi, võttes arvesse konkreetset olukorda, mis võib tekkida ulatuslike konsulaarkriiside korral kolmandates riikides.

5.

Käesolevad juhised ei ole õiguslikult siduvad ning on mõeldud ainult liikmesriikidele, Euroopa Komisjonile ja nõukogu peasekretariaadile. Käesolevad suunised avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

1.1.

Liikmesriik, kes soovib täita juhtriigi ülesandeid kolmandas riigis, teavitab sellest COREU-võrgu kaudu. Nimetatud soovist teavitatakse kolmandas riigis asuvaid diplomaatilisi ja konsulaaresindusi kohalikul koordineerimiskoosolekul.

1.2.

Kui kaks liikmesriiki soovivad täita juhtriigi ülesandeid kolmandas riigis ühiselt, teavitavad nad sellest ühiselt COREU-võrgu kaudu. Juhul kui juhtriike on rohkem kui üks, jagatakse ülesanded vastavalt vajadusele ja määratletakse selgesõnaliselt koordineerimise kord.

1.3.

Kui mõni teine liikmesriik ei ole 30 päeva jooksul COREU-võrgu kaudu vastuväidet esitanud ja juhtriigiks saada sooviv liikmesriik ei ole COREU-võrgu kaudu oma soovist loobunud, kinnitatakse liikmesriik juhtriigiks asjaomases kolmandas riigis.

1.4.

Käesolevatele suunistele lisatakse nimekiri kolmandatest riikidest, kus mõni liikmesriik võtab juhtriigi rolli, ning nõukogu peasekretariaat ajakohastab seda juhtriigi kinnitamisest või loobumisest teavitamise korral. Nimekiri avaldatakse ELi vaatluskeskuse hallataval konsulaarasjade veebilehel ning edastatakse regulaarselt liikmesriikidele.

1.5.

Ulatusliku konsulaarkriisi korral kolmandas riigis, kus ühtegi riiki ei ole juhtriigiks kinnitatud, võivad üks või mitu liikmesriiki võtta viivitamatult selle ülesande enda peale, kui nad teavitavad sellest COREU-võrgu või muude asjakohaste vahendite kaudu. Liikmesriigid võivad punktis 2.2 sätestatud tingimustel loobuda juhtriigi pakkumisest.

2.1.

Juhtriik täidab järgmisi ülesandeid:

2.2.

Kui juhtriik peab vajalikuks evakueerida punktis 3.1 määratletud abisaajad, teavitab ta sellest asjaomaseid liikmesriike kohalikul tasandil ja pealinnades. Asjaomased liikmesriigid teavitavad omakorda juhtriiki oma riiklikust seisukohast evakueerimise suhtes ja sellest, kas nad soovivad saada juhtriigilt abi. Juhul kui liikmesriik nimetatud abist loobub, vastutab ta ise oma kodanike ja teiste potentsiaalsete tema konsulaarabi saavate isikute kaitse eest. Tema kodanikud ja teised potentsiaalsed tema konsulaarabi saavad isikud võivad vastavalt mittediskrimineerimise põhimõttele saada endiselt juhtriigi abi. Juhtriik ei vastuta võimalike tagajärgede eest, mis tulenevad liikmesriigi otsusest loobuda juhtriigi abist.

2.3.

Abisaajate evakueerimisel osalemine on vabatahtlik. Evakueerimise korral lõpeb juhtriigi vastutus siis, kui evakueeritavad isikud saabuvad juhtriigi poolt kindlaksmääratud turvalisse kohta. Evakueeritavate isikute viimine mujale kui kindlaksmääratud turvalisse kohta ei kuulu juhtriigi ülesannete hulka.

2.4.

Kui juhtriik erinevalt teistest liikmesriikidest arvab, et evakueerimine ei ole veel vajalik, peab ta nii suures ulatuses kui võimalik toetama ja koordineerima teiste liikmesriikide abistamistegevust.

3.1.

Kõik isikud, kellel on õigus oma liikmesriigi konsulaarabile, võivad paluda abi juhtriigilt.

4.1.

Selleks et võimaldada juhtriigil punktis 2.1 määratletud ülesandeid hästi täita, edastavad liikmesriigid nimetatud ülesannete täitmiseks vältimatult vajaliku teabe (vajadus teada), nagu see on eelkõige kindlaks määratud 16. juuni 2006. aasta juhiste I, II ja III lisas.

4.2.

Juhtriik kohustub nimetatud teavet kasutama üksnes juhtriigi ülesannete raames.

4.3.

Kõnealust teavet edastavad kolmandasse riiki akrediteeritud diplomaatiliste või konsulaaresinduste juhid juhtriigi diplomaatilise või konsulaaresinduse juhile kohalikul tasemel vastavalt ühiselt kindlaksmääratud korrale.

4.4

Kui liikmesriik ei ole kolmandasse riiki akrediteeritud diplomaatilise või konsulaaresinduse juhti ametisse nimetanud, peab ta tagama vajaliku teabe edastamise juhtriigile vastavalt ühiselt kindlaksmääratud korrale.

4.5.

Liikmesriigi poolt juhtriigile teabe edastamata jätmisel või teabe mittetäielikul edastamisel on negatiivne mõju juhtriigi võimalusele täita punktis 2.1 määratletud ülesandeid. Sellisel juhul täidab juhtriik oma abistamise ülesannet olemasoleva teabe piires.

5.1.

Pidades silmas Euroopa solidaarsuse põhimõtet ning kooskõlas asjaoluga, et kõigepealt peavad oma kodanike kaitse tagama liikmesriigid, aitavad liikmesriigid juhtriiki tema ülesannete täitmisel.

5.2.

Sellele tuginedes võib juhtriik kutsuda teisi liikmesriike üles tegema kriisi ajal vabatahtlikult kättesaadavaks logistilisi vahendeid ja inimressursse. Liikmesriikide esindajad võivad riiklike kriisiohjamismeeskondade raames anda kohalikul tasandil juhtriigile toetust. Juhtriik võib samuti kasutada selliseid vahendeid nagu ühenduse kodanikukaitse mehhanism, paluda toetust nõukogu peasekretariaadi kriisiohje struktuuridelt ning saada logistilist abi kohalikult Euroopa Komisjoni delegatsioonilt. Komisjoni roll tuleks planeerimisfaasis kokku leppida juhtriigi ja asjaomase komisjoni delegatsiooni vahel. Komisjoni töötajad ei osale aktiivses konsulaartöös.

5.3.

Juhtriik esitab liikmesriikidele bilansi enda ja punktis 5.2 nimetatud toetajariikide kulutuste kohta.

5.4

Juhtriik võib taotleda liikmesriikidelt oma ülesannete täitmiseks tehtud kulutuste tagasimaksmist. Tagasimaksmistaotluse korral aitavad liimesriigid kanda juhtriigi ülesannete täitmisel tekkinud kulutusi võrdeliselt aidatud isikute arvuga. See summa määratakse kindlaks pärast seda, kui on maha arvatud võimalikud punktis 5.2 nimetatud liikmesriikide kulutused. Liikmesriigid võivad saada abi saanud isikutele tehtud kulud tagasi tagasimaksekohustuste alusel, mis juhtriigile on võimaluse korral tehtud abi andmise ajal vastavalt otsusele 95/553/EÜ Euroopa Liidu kodanike kaitse kohta diplomaatiliste või konsulaaresinduste kaudu.

5.5.

Kui juhtriigilt abi saanud isik taotleb kahjutasu juhtriigilt abi saamise käigus tekkinud kahju eest, konsulteerivad juhtriik ja abisaaja liikmesriik omavahel ning lepivad vastavalt siseriiklikele õigusaktidele ja menetlustele ning rahvusvahelisele õigusele kokku lisameetmetes.

6.1

Liikmesriigid võtavad asjakohased meetmed, et teavitada oma kodanikke käesolevatest suunistest, eelkõige reisinõustamise veebilehtede kaudu.