18.8.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 195/37

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates on positiivne, et komisjon on esitanud üleujutusohtu käsitleva direktiivi ettepaneku, nagu komitee taotles eelneva teatise kohta koostatud arvamuses (1), ja hindab eriti seda, et direktiivi ettepanek on kooskõlas veepoliitika raamdirektiivi meetodite ja vahenditega. Üleujutusohu kaartide ja kavade lisamisega vesikondade veemajanduskavadese reguleeritakse kõiki siseveekogude ja vesikondadega seotud merepiirkondade majandamist puudutavaid küsimusi.

1.2

Direktiivi tõhususe aluseks on eelkõige vesikondade ja rannikualade olukorra esialgne hindamine, mille käigus koostatakse põhjalik ülevaade hetkeseisust, seda eelkõige aladel, kus inimtegevuse ja kliimamuutuste tagajärjel valitseb suur üleujutusoht.

1.3

Samuti tuleb tähelepanu pöörata üleujutuste tekitatud kahjude vähendamisele suunatud ennetavatele tegevustele, töötades välja elanikkonnale suunatud teabe- ja kaasamismeetmed. Seetõttu kutsub EMSK komisjoni üles jälgima, et vesikondade kavadesse oleksid lülitatud sellekohased eeskirjad, mis on sätestatud veepoliitika raamdirektiivi artiklis 14 ja kõnealuses direktiivi ettepanekus.

1.4

Üleujutusohu kaarte ja üleujutusohutuse kavasid — nii nagu need on kehtestatud direktiivi ettepanekus — tuleb laiendada. Suure üleujutusohuga vesikondade määratlemine peab hõlmama nii esmatähtsaid meetmeid koos kohase rahastamisega kui ka kriteeriume kulude vähendamiseks ja samal ajal kasu suurendamiseks, mida need toovad elanikkonnale. Selle tulemuseks peab olema üleujutusohuga piirkondade terviklik jätkusuutlik areng.

1.5

Ühenduse multidistsiplinaarsele uurimistegevusele ja kooskõlastamisele suunatud tegevuse edendamiseks on oluline kõigi Euroopa veemajandust puudutavate poliitikate tugevdamine.

2.1

Direktiivis 2000/60/EÜ ehk veepoliitika raamdirektiivis oli üks lünk: selles ei ole seatud üleujutuste ennetamise, nende vastase kaitse ja nende tagajärgede leevendamise eesmärki. Viimase kümnendi jooksul on ELi territooriumi tabanud üle 100 üleujutuse, millega on kaasnenud arvukad surmajuhtumid ja suur majanduslik kahju. Komisjon esitas teatise (2), milles analüüsiti olukorda, ja samuti ettepaneku ELi tegevuse kooskõlastamiseks. Käesolevas arvamuses käsitletav direktiivi ettepanek on osa sellest tegevusest.

2.2

Nii teatises kui ka direktiivi ettepanekus rõhutatakse vajadust viia kõik veepoliitikat puudutavad meetmed kooskõlla ühenduse teiste üleujutusohu ennetamise ja vähendamisega seotud poliitikatega. Teadusuuringute poliitika aitab projektidega nagu “FLOODsite” kaasa üleujutusohu analüüsi ja ohjeldamise terviklike meetodite tõhustamisele. Regionaalpoliitika koostöös struktuurifondidega, seejuures eriti Euroopa Regionaalarengu Fondiga, ja ühtne põllumajanduspoliitika tootmisest lahtiseotud toetuste ja nõuete ristvastavuse mehhanismidega (3) moodustavad terviku, mis võimaldab paremaid tulemusi kui ainult veele keskenduvad tegevused.

2.3

Direktiivi ettepaneku eesmärk on vähendada ja ohjeldada üleujutusohtu, mis puudutab inimeste elu ja tervist, nende vara ning samuti loodust ja keskkonda. Kõnealuse ettepaneku kooskõlastamine veepoliitika raamdirektiiviga võimaldab lihtsustada organisatoorset ja haldusmenetlust, sest kasutatakse juba olemasolevaid veepoliitika raamdirektiivis sätestatud valglapiirkondi. See tähendab, et kõik üleujutusohu vältimiseks ja vähendamiseks läbiviidavad tegevused tuleb lülitada iga jõe vesikonna kavasse ja et mõlemal juhul on vastutavad samad asutused, kes saavad uue pädevuse. Lisaks tuleb rõhutada, et uue ettepaneku ajakavade ühtlustamine eelnevalt veepoliitika raamdirektiivis kehtestatud ajakavadega suurendab tõhusust.

2.4

EMSK väljendab oma nõusolekut direktiivi ettepanekuga. Olles direktiivi ettepanekuga põhjalikult tutvunud, võis EMSK tõdeda, et selles on arvesse võetud mitmeid komitee poolt 2004. aasta teatise kohta koostatud arvamuses (4) esitatud märkuseid. Komiteel jääb üle ainult rõhutada komisjoni ees seisva ülesande tähtsust; komisjoni roll veepoliitika raamdirektiivi ja kõigi sellega seotud eeskirjade täitmisel on tagatis, et liikmesriikide ametiasutused kohaldavad eeskirju nõuetekohaselt, unustamata kasu, mida see võib tuua kolmandatele riikidele, millega ELil on ühised vesikonnad.

3.1

Direktiivi ettepanekus on seitse peatükki.

4.1

EMSK märgib, et kõnealuse direktiivi ettepaneku lülitamine veepoliitika raamdirektiivi meetodite hulka soodustab üleujutusohutuse kavade ühendamist vesikondade veemajanduskavadega. Sel viisil tagatakse kogu vesikonda hõlmava tegevuse planeerimine, ühtlustades erinevate valdkondade (kohaliku, riikliku, rahvusvahelise tasandi jne) tõhusad meetmed ja tegevused, ja kõigi pädevate ametiasutuste tegevuse kooskõlastamine.

4.2

Lisaks aitab üleujutuste ohjeldamise integreerimine veepoliitika raamdirektiivi kaasa kontseptsioonile, mis määratleb üleujutust kui jõgede hüdroloogilisest režiimist ja rannikumere dünaamikast tulenevat normaalset ja loomulikku nähtust. Ohu määratlus on seotud kahjuga, mis tekitatakse inimeste tervisele, keskkonnale ja majandusele ning sellest tulenevalt veepoliitika raamdirektiivis käsitletavatele veekogumitele.

4.3

Üleujutusohu esialgse hindamise vajadus oli üks komitee olulisemaid järeldusi (5); seega leiab komitee, et direktiivi ettepaneku artiklite 4 ja 5 sätted aitavad kaasa teaduslikele kriteeriumidele vastavate üleujutusohutuse kavade koostamisele. Esiletõstmist väärib selliste andmete nõudmine nagu:

4.4

Samuti peab komitee oluliseks vesikondade ja rannikualade liigitamist vastavalt olemasolevale üleujutusohule. EMSK nõustub sellega, et riskijuhtimise eesmärk on vähendada üleujutuste toimumise tõenäosust ja nende võimalikke tagajärgi ning seetõttu on vaja liigitada võetavad tegevused ja meetmed ning kriteeriumid igal konkreetsel juhul kohase valiku tegemiseks.

4.5

EMSK teeb komisjonile ettepaneku sätestada artiklis 9 ja lisas A järgmised konkreetsed põhimõtted ja meetmed, mida tuleb rakendada seoses üleujutusohutuse kavadega:

4.6

Kodanikuühiskonna suuremaks kaasamiseks üleujutuste ja nende tagajärgede ennetamisse on oluline arendada kõigis liikmesriikides välja elanikkonna teavitamise ja kaasamise süsteem, nii nagu nähakse ette veepoliitika raamdirektiivi artiklis 14. Selleks peavad kaasamismehhanismid hõlmama nii üleujutusohutuse kavasid kui ka esialgseid hindamisi.