18.8.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 195/29

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on korduvalt viidanud säästliku arengu olulisusele Euroopa tuleviku ja üleilmse arengu seisukohast ning tervitab seepärast tegevusprogrammi esitamist, milles komisjon käsitleb kõnealust teemat.

1.2

Komisjoni esitatud teatis on üks viiest säästva arengu teemalisest dokumendist, mis avaldati ainuüksi 2005. aasta jooksul. Isegi kui Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõuab ikka ja jälle konkreetseid samme, kritiseerib ta siiski sellist erinevate dokumentide hulka, mis teeb poliitikast huvituval tavakodanikul teemast ülevaate säilitamise peaaegu võimatuks.

1.3

Selged ei ole Lissaboni strateegia ja säästva arengu strateegia vahelised seosed. Selleks, et lai avalikkus eelnimetatud seoseid mõistaks, tuleb teha pingutusi teavituse vallas ja parandada strateegiate ühtsust. Muuta tuleb mõjuhinnangute rakendamise viisi, nii et nendes arvestataks nüüdsest ka sotsiaalse ja keskkonna mõõtmega samal määral, kui pööratakse tähelepanu majanduslikule mõõtmele. Lissaboni strateegia raames propageeritud teadus- ja uuendustegevus peaks säästlikule arengule otseselt kaasa aitama.

1.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ei saa tunnustada teatisega esitatud tegevusprogrammi kui uut, revideeritud strateegiat. Selles esitatakse küll käesoleva olukorra korralik analüüs ning sedastatakse ka, et “see ei või nii jätkuda”, ent sellise analüüsiga praktiliselt ka piirdutakse. Nii näiteks ei kirjeldata või kirjeldatakse liialt vähe seda, kuidas tuleks konkreetselt edasi minna.

1.5

Komisjon ei järgi kõnealuse dokumendiga ei Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 2004. aasta aprilli soovitust ega täida enda poolt 2005. aasta juunis antud lubadust. Komisjon ei nimeta selgeid eesmärke, mida soovitakse saavutada säästva arengu strateegia raames.

1.6

Tavaliselt kirjeldab strateegia teed, kuidas eesmärke saavutada. Eesmärkide puudumine toob paratamatult endaga kaasa puudused vahendite nimetamisel. See on teatise põhiliseks puuduseks. Kui ei ole täpselt teada, kuhu tahetakse minna, ei saa ka kindlaks määrata, kuidas sinna jõuda.

1.7

Dokumendis kirjeldatud põhimeetmed on ebamäärased ja ülimalt ebakonkreetsed. Osaliselt on tegemist vanade nõudmiste või lubadustega, mis on esitatud juba enam kui 30 aastat tagasi ning mida ei ole siiani ellu viidud. Aga dokumendis ei leia aset mingit arutelu selle üle, mis on selle põhjuseks, et nii vanu nõudmisi ei ole täidetud, ega ka selle üle, kas need nõuded on jätkuvalt aktuaalsed ning eelkõige piisavad.

1.8

Kohtades, kus tehakse ülimalt olulisi avaldusi, jääb komisjon aga üldsõnaliseks. Komisjoni soovi kasutada rahvusvahelist kaubandust säästva arengu vahendina võib ainult tervitada. Siiski oleks ootuspärane, et tegevusprogrammis antakse ka vastus küsimusele, kuidas seda kõike saavutada.

1.9

Komisjon peaks tegema selgeks asjaosaliste rolli, vastates küsimusele: “Kes vastutab millise pädevusvaldkonna eest?”. Seda tehes tuleks lähtuda Euroopa Liidu, liikmesriikide, sotsiaalpartnerite ja muude huviringkondade pädevustest.

1.10

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee omalt poolt väljendab soovi anda kõnealusesse arutelusse oma panus, luues selleks järk-järgult andmepanga, mis võimaldaks parimate tavade levitamist, kirjeldaks kohapeal tegutsevate asjaosaliste teel seisvaid takistusi jne; andmepanga eesmärk on oskusteabe kogumine, mida saaksid kasutada komisjon ja huviringkonnad.

1.11

Järelikult jätab teatis rohkem küsimusi lahtiseks, kui ta annab vastuseid, või püstitab isegi uusi küsimusi, millele ühiskond ootab siiani tulutult vastuseid.

1.12

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee avaldab selle üle sügavat kahetsust. Kõnealune teatis ei vii säästva arengu poliitikat tegelikult edasi, vaid tõendab ennemini seda, et hetkel tammutakse pigem paigal.

2.1

13. detsembril 2005, seega vahetult enne Euroopa rahandusministrite nõukogu tippkohtumist Brüsselis, esitas komisjon nõukogule ja Euroopa Parlamendile käesoleva arvamuse teemaks oleva teatise “Säästva arengu strateegia läbivaatamine. Tegevusprogramm” (1).

2.2

Euroopa Liidu säästva arengu strateegia, mida nüüd läbi vaadatakse, võeti vastu Göteborgi Ülemkogul 2001. aasta suvel. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on nii strateegia loomise eel kui ka strateegia enda kohta korduvalt oma arvamust avaldanud, viimati muu hulgas aprillis 2004 koostatud arvamuse “Euroopa Liidu säästva arengu strateegia hindamine” (2) ja mais 2005 koostatud arvamuse “Jätkusuutliku arengu roll tulevastes finantsperspektiivides” (3) raames. Lisaks korraldas komitee koos komisjoniga 2005. aasta aprillis palju tähelepanu pälvinud ja väga konstruktiivseks hinnatud sidusrühmade foorumi ning 2006. aasta märtsis viidi käesoleva arvamuse koostamise raames läbi täiendav kuulamine, mille tulemustega arvamuses loomulikult arvestatakse.

2.3

Hr Prodi juhitud komisjon teatas, et säästva arengu strateegia on vaja ümber töötada ja vastu võtta. Selleni aga ei jõutudki. Pigem tõi dokumendi või dokumentide väljatöötamine endaga pidevalt kaasa olulisi viivitusi. See võib olla viiteks sellele, kui raske on komisjonil ja ka nõukogul säästva arengu strateegiat edendada.

2.4

2005. aasta veebruaris ei esitanud Barroso juhitud komisjon mitte ümbertöötatud strateegiat, vaid teatise “2005. aasta kokkuvõte ELi säästva arengu strateegiast: esialgne hinnang ja tulevikusuunad” (4). Selles rääkis komisjon muu hulgas “halvenemistendentsist mittesäästvate arengusuundade osas”, sellest, et keskkonnaküsimuste integreerimisel valdkondlikesse poliitikasuundadesse on “siiani saavutatud mõõdukat edu, et vaesus ja sotsiaalne tõrjutus” kujutavad endast “üha suuremat probleemi ja et maailmas, kus üha suureneb üksteisest sõltumine, ei või jätkata tootmist ja tarbimist sellisel viisil, nagu seda tehakse praegu”.

2.5

Komisjoni teatist, millele siinkohal hinnangut anname, tuleb vaadelda just eeltoodud kontekstis. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võib seda küll tõlgendada kui järgmist sammu säästva arengu strateegia ümbertöötamise suunas, kuid mitte kui juba toimunud ümbertöötamise tulemust. Kõige viimaste, kuigi pigem mitteametlike teadete kohaselt on hetkel kavas see, et nõukogu võtab oma koosolekul 2006. aasta juunis vastu 2001. aasta säästva arengu strateegia läbivaadatud versiooni ning et need lõppjäreldused kujutavad siis endast Euroopa ühist säästva arengu strateegiat kuni aastani 2009. Selles mõttes märgib Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, et komisjon ei ole täitnud 2001. aastal võetud kohustust esitada omalt poolt komisjoni iga uue ametiaja alguseks kõnealuse strateegia läbivaadatud versioon. Pigem on nüüd laual viis dokumenti (5) 2005. aastast, mida võib äärmisel juhul käsitleda mõtlemisajendina ja materjalina läbivaatamiseks, kuid mitte mingil juhul läbivaadatud ja praegustele, endiselt murettekitavatele arengusuundadele vastava uue strateegiana järgnevaks neljaks aastaks.

2.6

Komitee väljendab hämmingut, et ta ei saanud komisjonilt üksikasjalikke märkusi oma viimase seisukoha kohta teemal “ELi säästva arengu strateegia hindamine” (6), kuigi komisjon oli endale sellise kohustuse võtnud. Paljud tookord komitee poolt nimetatud dokumendis esitatud põhimõttelised küsimused ootavad praeguseni vastuseid, mis väljendub ja leiab kinnitust nüüd esitatud tegevusprogrammi eesmärgi-, ideede ja orientatsioonipuuduses.

2.7

Samuti tunneb komitee puudust — nagu ka juba 2004. aastal — ühemõttelistest väidetest selle kohta, kuidas piiritletakse ja klassifitseeritakse need mõlemad suured strateegiad, mille tähe all Euroopa Liit praegu tegutseb (säästva arengu strateegia ning majanduskasvule ja töökohtade loomisele suunatud Lissaboni strateegia), seda vastavalt Euroopa Liidu poolt Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 (7) esitatud eesmärkidele. Lissaboni strateegia raamides toimivate riiklike reformikavade kontrollimine näitas, et liikmesriigid ei ole säästvat arengut prioriteediks seadnud. See kujutab endast vastuolu Euroopa Ülemkogu 2005. aasta märtsi lõppjäreldustega, milles märgiti, et säästva arengu strateegia on Euroopa Liidu kõige olulisem strateegia.

2.8

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee uurib käesolevas arvamuses põhiliselt seda, kas komitee poolt eelnimetatud 2004. aasta märtsi ja 2005. aasta mai arvamustes sõnastatud väidete, küsimuste ja soovitustega on arvestatud ja kas need on ellu viidud.

2.9

Lisaks analüüsitakse, kas täidetud on ka komisjoni enda poolt sõnastatud nõuded.

3.1

Nagu paljudes varasemateski dokumentides kirjeldab komisjon hinnatavas teatises esmalt üldist olukorda. Kaks tsitaati teatise kolmandast lõikest kirjeldavad olukorda küllap selgelt: “Eelnimetatud säästva arengu põhimõtete rakendamise algus kulges Euroopale edukalt. ... Selleks tuleb aga kindlasti püüdlusi intensiivistada”.

3.2

Komitee võib seda ütlust kinnitada ning on üldise analüüsiga nõus: paljudes valdkondades on nii Euroopa Liidu kui ka siseriiklikul tasandil või ka ettevõtete, valitsusväliste organisatsioonide või eraisikute poolt tehtud palju järgimist väärivaid algatusi. Nendest ei piisa aga veel selleks, et võiksime rääkida arengusuundade muutusest.

3.3

Konkreetselt on toodud näiteid edu kohta siseriiklikul tasandil (nt saksa hoonete energiasõbraliku saneerimise või taastuvate energiaallikate kasutamise programmi positiivsed tagajärjed keskkonnale ja töökohtadele), valdkondlikul tasandil (nt kliimale kahjulikest klorofluorosüsivesinikest loobumine sõidukite kliimaseadmetes või “Keskkonnatehnoloogia tegevuskava”) ja ettevõtete enda tasandil (nt British Petroleum, mis võttis endale 1998. aastal kohustuse vähendada 2010. aastaks kasvuhoonegaaside heitmeid 10 % võrra võrreldes 1990. aastaga ja saavutas oma eesmärgi juba 2003. aastal tänu energiatõhususele; vt ka suurte Briti ja rahvusvaheliste ettevõtete poolt allkirjastatud kirja Ühendkuningriigi peaministrile seoses võitlusega kliimamuutuste vastu (8)).

3.4

Need näited tõestavad, et säästev tootmis- ja tarbimismenetlus ei ole mitte ainult tehniliselt võimalikud, vaid on ka majanduslikus plaanis otstarbekad ning aitavad kaasa töökohtade säilitamisele või siis loomisele. See tuleb senisest selgemalt välja tuua.

3.5

Säästev areng on pigem teistsugune, uus, integreeritud ühiskondlik arengukontseptsioon: Säästva arengu majanduslik, sotsiaalne ja keskkonnamõõde tugevdavad üksteist vastastikku ning aitavad kaasa “Euroopa väärtuste” säilitamisele. Säästev areng edendab seega ühiskondlikku üldist heaolu. Sellega seoses tervitab komitee komisjoni ja Eurostati ühiseid jõupingutusi “heaoluindikaatori” väljatöötamisel, mis on säästva arengu seisukohast ilmekam mõõtühik kui SKT. Selliseks võib osutuda ka muu hulgas Euroopa Keskkonnagentuuri poolt kasutatav nn “ökoloogiline jalajälg”. Taoline näitaja peaks arvestama väliste keskkonnakulude, aga ka teatud sotsiaalkuludega.

3.6

Säästva arengu eesmärgiks ei ole korvata ühe valdkonna arengus tekkinud puudujääke meetmetega teistes valdkondades. Sellisel viisil toimis poliitika varem. Euroopa Ülemkogu avaldas 2005. aasta juunis uue arenguidee sellisele tõlgendusele poolehoidu ning mitmed komisjoni dokumendid tõendavad, et selline lähenemisviis ka toimib (9)

3.7

Igatahes oleks esmalt vaja poliitilises ja ühiskondlikus elus korraldada laiapõhjaline arutelu nende väärtuste üle, mis meil Euroopas on olemas (osaliselt vastupidiselt maailma teistele piirkondadele) ja mida meil tuleb kaitsta, ning eesmärkide üle, mida me soovime saavutada Euroopas säästva arenguga. Veelgi enam: selline arutelu näib olevathiljaks jäänud. Eesmärkide saavutamise teede (s.t strateegia) üle saab hakata arutlema alles siis, kui on selge, millised on need saavutatavad eesmärgid ja säilitatavad (Euroopa) väärtused. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kahtleb aga veel kord selles, et nimetatud teemat on juba piisavalt arutatud. Komitee kordab kahe aasta eest väljendatud tõdemust, et juba üksnes mõiste “säästvus” on suuremale osale kodanikest täiesti tundmatu, ning need, kes on sellest kord juba kuulnud, ei oska sellega sisuliselt tihti mitte midagi peale hakata. Need on halvad lähtetingimused poliitiliseks tegutsemiseks (sama võib tõdeda Lissaboni strateegia puhul!).

3.8

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seejuures täiesti teadlik, et sellised väärtuseid ja eesmärke puudutavad arutelud ei ole lihtsate killast, seda eelkõige just üleilmsete turgude taustal. Euroopa juhtiv positsioon põhiväärtuste säilitamisel võib nimelt viia näiteks selleni, et mitte-säästev tootmine paigutatakse Euroopast ümber maailma teistesse piirkondadesse (mis üleilmses plaanis ei tähenda edasiminekut) ning et see võib mõjutada negatiivselt Euroopa ettevõtete konkurentsivõimet. Ent just seepärast, et ette on näha suure hulga probleemide tekkimist, peab lõpuks aset leidma arutelu, milleks komitee on korduvalt üleskutseid esitanud.

3.9

Teatises keskendub komisjon kuuele niinimetatud võtmevaldkonnale, milleks on:

3.10

Nagu Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on juba oma eelnevates arvamustes korduvalt rõhutanud, peab ta sellist keskendumist õigeks, kuid soovitab mõelda, kas tuleks pöörata intensiivsemalt tähelepanu ka vähemalt nendele valdkondadele, mille puhul on täiel määral (ka rahaliselt) vastutavaks Euroopa Liit, nt põllumajandus- ja regionaalpoliitika. Torkab silma, et teatises praktiliselt puuduvad viited nendele valdkondadele, ainult lisas 2 viidatakse interneti-lingiga nt komisjoni dokumendile Ettepanek: nõukogu otsus maaelu arendamist käsitlevate ühenduse strateegiliste suuniste kohta (programmi tööperiood) 2007–2013 (KOM(2005) 304 lõplik), ilma et toodaks täpsemaid sisulisi andmeid säästva arenguga seostuvate eesmärkide ja meetmete kohta.

3.10.1

Teatise sissejuhatuses, Euroopa Liidu poolt seni tehtud püüdluste kirjeldamisel, viidatakse näiteks lühidalt põllumajandus- ja kalanduspoliitika reformile ja rõhutatakse, et “maaelu arengu poliitika tugevdamine” näitab pühendumist integreeritud poliitikale. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele jääb selline väljendumine täiesti arusaamatuks, sest “tugevdamisest” ei saa siin juttugi olla. Rahalised vahendid maaelu arenguks on vastupidiselt komisjoni poliitilisele lubadusele ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitustele (10) saabuval rahandusperioodil 2007–2013 osaliselt oluliselt kasinamad kui senises eelarves ja väiksemad kui komisjoni kavandatud algatuses (11).

3.10.2

Mis puudutab kalanduspoliitikat, siis viitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee sellele, et siiani ei ole õnnestunud tagada isegi kokkulepitud püügikvootidest kinnipidamist, mistõttu endiselt püütakse merest kala liigsel määral. Erinevate interneti-lehekülgede ülesloetlemine, mis sisaldavad teavet varasemate poliitikate või kavandatavate teatiste või komisjoni roheliste raamatute kohta, ei tundu sellise olukorra taustal piisav selleks, et saavutada nimetatud “tegevuseesmärgina”“aastaks 2015 maksimaalne säästev kalandustoodang” (12).

3.11

2005. aasta veebruari teatises (KOM(2005) 37 lõplik) teostas komisjon olulisi ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates õigeid analüüse endiselt mittesäästva olukorra ja arengusuundade kohta ning esitas II osas “Vastates väljakutsetele” lähenemisi, mida komitee on ka varem nõudnud. Selles rõhutatakse vajadust, et “majanduskasv, sotsiaalne hõlvamine ja keskkonnakaitse astuvad ühte sammu nii Euroopas kui ka mujal maailmas”, soovitakse tuua säästvat arengut “EL poliitika kujundamise keskmesse”, ja kinnitatakse “vajadust selgemate eesmärkide, sihtide ning nendega seotud tähtaegade järele, keskendudes tegevusele prioriteetsetes valdkondades ning võimaldades hinnata edu. Kuigi arengusuunad näitavad pikemas perspektiivis probleeme, mille puhul vajatakse ka pikemas perspektiivis lahendusi, on ainus võimalus välja selgitada, kas ühiskond liigub õiges suunas, seades vahe-eesmärke ning hinnates edusamme. Pikaajaliste eesmärkide seadmine ei pea tähendama tegevuse edasilükkamist”.

3.12

Ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kritiseeris oma 2004. aasta aprilli arvamuses tõsiasja, et säästva arengu strateegia sisaldab liiga vähe selgelt mõistetavaid ja järelikult ka kontrollitavaid eesmärke. Komitee viitas ka sellele, et see ei ole alati nii olnud; et selged eesmärgid sõnastati veel komisjoni teatises, mille alusel töötati lõpuks välja säästva arengu strateegia (13).

3.12.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee selgitas juba tookord, et ilma vastavate eesmärkide ja vahe-eesmärkide sõnastamiseta puudub strateegial suund. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee esitas ka küsimuse, mis on õigupoolest “strateegia” ning märkis: “Strateegia on määratletud kui enda tegevuse täpne kava, et saavutada eesmärk, kusjuures algusest peale võetakse arvesse need tegurid, mis võiksid enda tegevuses kaasa mängima hakata. Tulevane Euroopa Liidu säästva arengu strateegia peaks järelikult:

3.13

Komisjoni teatise ja selles kirjeldatud tegevusprogrammi suurimaks puuduseks on ilmselt see, et taas kord ei kirjeldata tõeliselt selgeid eesmärke ega teetähiseid ega visandata nendeni viivat teed, kuigi komisjon ise peab neid vajalikeks. Dokumendist võib leida aga ainult ülimalt ebamääraseid “põhimeetmeid”, lisas 2 on lisaks toodud hulk “tegevuseesmärke ja sihte”, samuti on üles loetletud “olulisemate meetmete näited: jätkuvad ja kavandatavad”, mis tunduvad olevat kas suvalised, väheütlevad või mida tuleks vähemalt “kontrollida” või “kavva võtta”.

3.14

Samuti ei nimetata seda, kes peaks lõpuks mille eest vastutama ja kuidas tuleks need väga erinevad poliitilised tasandid üksteisega siduda, et saavutada erinevate vastutusalade parim võimalik sünergia.

3.15

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis suure huviga teadmiseks peatüki 3.2 ja selgitused tõhusaima vahenditekombinatsiooni kasutamise kohta. Täiesti õige on, et “Valitsuste ja teiste avalik-õiguslike asutuste käsutuses on mitmeid vahendeid (regulatsioon, maksud, toetused, tellimused, investeeringud, kulutused ja info edastamine), mis võimaldavad julgustada inimesi tegema muutusi. Väljakutseks on leida õiged poliitilised rõhuasetused ... Parim võimalus muutuse propageerimiseks on tagada, et turg saadab õigeid signaale (“õige hind”), mis annab inimestele tugeva tõuke oma harjumuste muutmiseks ja kujundab vastavalt turgu. Seda saab teha tagades, et me kõik (nii tootjad kui ka tarbijad) vastutame otsuseid tehes kõikide nende kulude ja tagajärgede eest. See tähendab nt seda, et saastaja tekitatud kulutused kajastuvad toote hinnas ...”

3.16

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võib sellist algatust ainult toetada. See kattub paljude komitee poolt viimastel aastatel vastu võetud arvamustes sisalduvate nõudmistega (15). Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee avaldab aga sügavat kahetsust, et dokument piirdub analüüsiga ja selles ei anta mingeid viiteid selle kohta, kuidas kavatsetakse neid väliseid kulutusi arvesse võtta.

3.17

Juba 2004. aasta aprilli aruandes kutsus Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee komisjoni üles olema selles küsimuses aktiivsem ning otsima ja arendama dialoogi kõikide huviringkondadega. Sest kõigil osalejatel ei ole mitte ainult suur huvi, vaid ka õigus saada teada, kuidas (ja mis ajaks) kavatsetakse tagada väliste kulutustega arvestamine. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõudis juba siis selgitust, millised oleksid kuludega arvestamise mõjud majanduse konkurentsivõimele üldiselt ja nt transpordivaldkonnale. Komisjon ise märkis, et “välistest keskkonnakuludest vähem kui pool väljendub turuhindades”, mis tähendab, et “edendatakse mittesäästvat nõudlust” (16).

3.18

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee küsib endalt, kus ja millal kavatseb komisjon selle arutelu lõpuks läbi viia. Komitee arusaama järgi on säästva arengu strateegia selleks täpselt õige koht. Komitee väljendab kahetsust, et nüüdseks juba kaks aastat tagasi lubatud teatise eelnõu teemal Communication on the use of market-based instruments for environmental policy in the internal market ei ole ikka veel valminud.

3.19

Samuti väljendab komitee kahetsust selle üle, et komisjoni sõnastus “Liikmesriigid koos komisjoniga peavad vahetama kogemusi ja häid tavasid maksukoormuse suunamisel tööjõult tarbimisele ja/või saastamisele viisil, mis ei mõjuta tulusid, et toetada ELi eesmärke suurendada tööhõivet ja kaitsta keskkonda” on suhteliselt mittesiduv. EMSK palub komisjonil siinkohal aktiivselt tegutseda, käivitada võimalikult kiiresti asjaomane uurimistöö ning edastada selle tulemused koos analüüsi ja mõjuhinnanguga teatise vormis Euroopa institutsioonidele.

3.20

Lisaks distantseerumisele vanast Euroopa Liidu voorusest, nimelt selgete eesmärkide sõnastamisest ja selgete tähtaegade seadmisest, on võimalike vahendite ja nende tagajärgede üle peetava arutelu ärajätmine teatise järgmiseks suureks puuduseks. Sellega välditakse loomulikult võimalikke konflikte, kuid Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on korduvalt nõudnud, et aktiivselt otsitaks just sellist kriitilist arvamustevahetust kõikide protsessis osalejatega, sest ilma selleta ei arene säästva arengu protsess otsustavalt edasi.

3.21

Komitee hindab positiivseks teadet siseriiklike strateegiate Euroopa strateegiatega paremini vastavusse viimise kohta. Nagu juba öeldud, on selleks vaja aga kõigepealt tõelist Euroopa strateegiat ning mitte ainult dokumenti, milles ainult võetakse kokku juba ammu tuntud seisukohad, kavatsuste deklaratsioonid ja programmid, mis ei ole siiani suutnud negatiivseid arengusuundi piisaval määral ümber pöörata.

3.22

Komisjoni ettepanekust nähtub, et mõjude hindamisele antakse erinevate algatuste ja nende üksikute etappide (kontseptsiooni koostamine, elluviimine jne) vahelise järjepidevuse parandamisel keskne tähendus. Arvestada tuleb aga ka sellega, et need analüüsid ei tohi toetuda ainult tekitatud kuludele, vaid need peavad hõlmama ka teisi majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaga seotud eeliseid (17). Järelikult tuleks konkurentsivõimet mõjutavate kriteeriumite eeskujul välja töötada kriteerium, mille abil oleks võimalik tagada, et kaks viimatinimetatud mõõdet ei jääks arvesse võtmata.

3.22.1

Komitee rõhutab taas kord oma seisukohta, et erinevatest programmidest ja eelarvepunktidestrahastatavate projektide abikõlblikkus peab lähtuma säästva arengu kriteeriumitest (18). Neid kriteeriume tuleks arvestada ka siis, kui hinnatakse tehtud kulutuste eesmärgipärasust.

3.23

Lisaks ebaselgetele eesmärkidele ja vahendite üle peetava arutelu ärajätmisele näeb Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee dokumendis veel üht kitsaskohta. Komisjon ei anna nimelt vastust küsimusele, kuidas peaksid vastutusalad jagunema. Tegemist on delikaatse teemaga, sest osad kavandatud tegevustest kuuluvad ühenduse pädevusvaldkonda (kaubanduspoliitika), samas kui teised kuuluvad pigem riikide pädevusse (energia) või neid üritatakse koordineerida Euroopa tasandil (sotsiaalpoliitika). Pädevuste paljususele lisandub veel täiendav mõõde, nimelt üleilmne mõõde (vt ka eespool).

3.24

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et säästva arengu tegeliku edasimineku puudumise üks põhjus peitub strateegiate, tegevuskavade jne paljususes ja muudatustes, mida nad on aastate jooksul pidanud läbi tegema seoses poliitiliste prioriteetide muutumisega. Kooskõlas Euroopa Ülemkogu poolt 2005. aasta juunis (19) väljakuulutatud säästva arengu juhtprintsiipidega on komitee selle poolt, et seoses meetmetega peab komisjon kõigepealt selgelt sätestama, milline tasand on vastutav ning et asjaomane tasand kohustuks huvitatud osapooltele tagama stabiilsuse ka pikema aja jooksul ning kooskõla teiste meetmetega.

3.25

Kooskõlas Euroopa avaliku halduse teemalises valges raamatus esitatud põhimõtetega ja teabevahetuspoliitika teemalises valges raamatus toodud püüdlustega “ületada lõhe Euroopa Liidu ja tema kodanike vahel” ning lähtuvalt 20.–21. märtsil 2006 säästva arengu teemalise sidusrühmade foorumi tulemusest on komitee seisukohal, et pidev konsulteerimine huviringkondadega on vältimatu, et kohapealsete asjaosaliste mobiliseerimine tooks kaasa tuntava edasimineku ja säästev areng saaks konkreetse kuju. Seepärast alustab komitee tööd andmepanga loomisega, mis oleks analoogne siseturu andmepangaga PRISM. Kõnealuse andmepanga eesmärk on inventariseerida kohapealsete tegutsejate teel seisvaid takistusi, levitada häid tavasid, anda teavet uuenduslike projektide eest vastutavate organisatsioonide kohta, täpsustada alt ülespoole suunatud lähenemist ja suurendada oskusteabe hulka, millele komisjon toetub eelkõige direktiivide ettepanekute ning mõju hinnangute ja teatiste koostamisel.

3.26

Lisaks on komitee arvamusel, et 2008. aastaks väljakuulutatud Rahvusvahelise Valuutafondi reform annab Euroopa esindajatele võimaluse rääkida ühel häälel selle nimel, et säästva arengu kontseptsioonist saaks üks toetuste maksmise kriteeriume.

3.27

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kiidab heaks komisjoni teate, et ta kavatseb säästva arengu protsessi kontrollida rotatsiooni korras iga kahe aasta järel eduraporti alusel ja kaasata sellesse nii Euroopa Ülemkogu kui ka Euroopa Parlament ning lisaks kasutada Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteed ning Regioonide Komiteed kui ühiskondlikke katalüsaatoreid.

3.28

Komisjoni hiljutises teatises uue tööstuspoliitika (20) kohta teatatakse konkurentsivõimet, energeetikat ja keskkonda käsitleva kõrgetasemelise töörühma moodustamisest, konkurentsivõime ja turule juurdepääsuga seotud väliste aspektide (kevad 2006) kaalumisest ning struktuurimuutuse juhtimisest töötlevas tööstuses (2005. aasta lõpp). Komitee kiidab heaks kõrgetasemelise töörühma moodustamise (2006. aasta veebruar) ja selle ülesanded (21) ning on valmis vajaduse korral töörühma tema töös aitama. Lisaks loodab komitee, et komisjoni poolt hiljem sõnastatavad kaalutlused on kooskõlas püüdlusega tagada Euroopa poliitikate vahelise sünergia sobiv kasutamine ning saavutada kompromisse säästva arengu eesmärki silmas pidades.

3.29

Komitee pooldab tuliselt eesmärki kulutada 3 % rahvamajanduse kogutoodangust teadus- ja arendustegevusele (sellest 2/3 peaks pärinema erasektorist), ent on samas seisukohal, et selleks vajalikud investeeringud ja sellest tulenevad uuendused peaksid teenima säästva arengu edendamist. Võimalusel peaks komisjon Eurostati ja vastavate riiklike ametkondade toetusel koostama perioodiliselt aruande kõnealuse teemaga seostuvate asjade seisu kohta, mille eesmärgiks oleks viia Lissaboni strateegia ja kõikehõlmav säästva arengu strateegia teineteisega kooskõlla. Vajadusel peaks komisjon sõnastama integreeritud suunistes soovitused, et tagada kahe strateegia vaheline kooskõla ja sünergia.

4.1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee täheldab kohkumusega, et komisjon tunnistab oma teatises peaaegu resigneerunult, et kliimamuutust ei saa enam peatada ning nüüd saab “veel ainult püüda” mahendada selle toimet nendele, keda see kõige tugevamini puudutab.

4.1.2

Põhimeetmed ei ole selles valdkonnas mitte midagi muud kui kavatsuste deklareerimine ja ettevaatlik suusõnaline teavitamine, et tehakse jõupingutusi ulatuslike kohustuste ja rahvusvaheliste kokkulepete nimel. Selgete eesmärkide puudumine on eriti selles poliitikavaldkonnas seda ehmatavam, et juba täna on näha, et ei suudeta kinni pidada praegustest eesmärkidest, mis olid seotud kasvuhoonegaaside vähendamisega aastaks 2012; ja seda vaatamata kasvavale ohule ja looduskatastroofidele, mida ei ole enam võimalik maha salata ning millel on katastroofilised inimlikud ja majanduslikud tagajärjed.

4.1.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab aga siiski pigem üldisi väiteid Euroopa Liidu potentsiaali kasutamise kohta tõhususe tõstmiseks ja tehnoloogilisteks arenguteks taastuvate energiate ja energiatarbimise valdkonnas. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab komisjoni nimetatud eesmärke, soovitab aga nõukogul ja komisjonil tungivalt töötada välja selged ja ambitsioonikad eesmärgid, kirjeldada eesmärgi saavutamise vahendeid ja arutada need siis läbi kõikide osalejatega.

4.1.4

Nii tundub hetkel, et on võimalik, et tööstuses seisab ees läbilöök söeelektrijaamade osas, mis ei tooda CO2. Säästva arengu strateegia raames on vägagi ootuspärane, et esile tõstetakse küsimus, milliseid raamtingimusi (ja seega vahendeid) peaks poliitika seadma, et edendada sellise tehnoloogia kasutuselevõttu.

4.2.1

Kuigi komitee tervitab seda, et vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemisel ei tegeleta ainult madalate sissetulekutega, on ta seisukohal, et kavandatavad põhimeetmed ei ole kaugeltki piisavad. Eelkõige peaks komisjon ajakohastama Laekeni näitajad (22) töökohakvaliteedi (23) kohta ning tooma selle mõõtme suunistes selgemini välja.

4.2.2

Komisjon teatab, et ta konsulteerib sotsiaalpartneritega töö ja eraelu ühendatavuse küsimuses. Juhuks, kui sotsiaalpartnerid peavad järelmeetmeid küll vajalikeks, kuid neil ei õnnestu siiski sõlmida kokkulepet vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 139, peaksid komisjon ja Euroopa seadusandjad komitee arvates end pädevaks kuulutama. Selline toimimisviis peaks kehtima ka teiste vaatluse all olevate valdkondade puhul.

4.3.1

Ka loodusvarade puhul kõlavad põhimeetmed pigem mittekohustavalt või lausa ebausutavalt. Nii kirjutab komisjon, et “EL ja liikmesriigid [peavad] tagama Natura 2000 kaitsealade võrgustiku piisava rahastuse ja juhtimise ning arvestama oma sise- ja välispoliitikas rohkem bioloogilise mitmekesisuse probleeme, et peatada bioloogilise mitmekesisuse vähenemine”. Vaadates Euroopa Ülemkogu 2005. aasta detsembri rahastamisalaseid otsuseid, mille puhul kärbiti rahasid just kõnealuses valdkonnas, näeb avalikkus loomulikult kohe, kui suur lõhe haigutab Euroopa Liidu poliitikas nõudmise ja tegelikkuse vahel.

4.3.2

Lisas 2 nimetatud loodusvarude parema majandamise valdkonna “tegevuseesmärkide ja sihtide” all korratakse vaid juba tuntud ja vastu võetud poliitikaid, nagu näiteks 1997. aasta (!) valges raamatus (24) avaldatud eesmärk saavutada 2010. aastaks, et taastuvad energiaallikad moodustaksid energialiikide kombinatsioonis 12 %, mille puhul aga komisjon ise eeldab oma 26. mai 2004 teatises (25), et ta ei suuda seda eesmärki praeguste meetmetega saavutada. Uusi meetmeid aga välja ei pakuta ning puudub ka analüüs selle kohta, mis võiks olla oletatava läbikukkumise põhjuseks.

4.3.3

Ka siin kaasneks Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates auahnete ja tulevikku suunatud eesmärkide nimetamisega (nagu seda tegi nt Rootsi 2006. aasta veebruaris) säästva arengu strateegia jaoks rohkem furoori, tähelepanu ja toetust kui praeguste ebamääraste deklareeritud kavatsustega, mis ei ole uued ega ka aktuaalsed. Teatavasti seadis Rootsi endale eesmärgiks asendada pikas perspektiivis nii fossiilsed kütused kui loobuda ka aatomienergia kasutamisest.

4.3.4

Lisaks võiks energiasäästlikkuse ja -tõhususe valdkonnas sõnastada eesmärgi, mis avaldaks mõju avalikkusele ning oleks samas suunatud ka tulevikku ja edendaks uuendustegevust, nimelt, et näiteks 2020. aastal ehitatakse kõik uusehitised Euroopa Liidus nn nullenergiamajadena, s.t hoonetena, mis ei vaja enam vaja mingisugust lisaenergiat.

4.4.1

Transpordi valdkonnas nenditakse esmalt, et “praegused arengud ei ole jätkusuutlikud”.

4.4.2

Seejärel kirjutab komisjon: “Liikuvuse eeliseid saab pakkuda ka siis, kui majandus-, sotsiaal- ja keskkonnamõjud on palju väiksemad. See on võimalik transpordivajadust vähendades (nt muutes maakasutust, edendades telekommunikatsiooni ja videokonverentside kasutamist), infrastruktuuri ja sõidukeid paremini kasutades, muutes kombeid (nt kasutades raudteed maantee asemel, läbides lühikesi vahemaid jalgsi või rattal ning arendades ühistransporti), kasutades puhtamaid sõidukeid ning töötades välja alternatiive naftale (nt biokütused ja vesinikul toimivad sõidukid)”, mis sisuliselt vastab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamusele teemal “Transpordiinfrastruktuuri kujundamine tulevikuvõimeliseks: Kavandamine ja naaberriigid — Säästev liikumine — Rahastamine” (26). Komisjon sedastab ka, et “säästvama transpordi eelised on laialdased ja olulised”.

4.4.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab põhimõtteliselt kõigile tulutoovaid nn win-win-olukordi puudutavaid seisukohti ja nendele suunatud viiteid. Siiski tõstatab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee küsimuse, miks siiski, vaatamata kõikidele neile eelistele ja võimalustele, jõutakse nt transpordivaldkonnas ikkagi korduvalt kirjeldatud negatiivsete arengusuundadeni ning miks komisjon peab selle tulemusena täheldama negatiivseid arengusuundi.

4.4.4

Peab olema mingi põhjus, et vaatamata komisjoni poolt nimetatud säästva transpordi eelistele panustavad inimesed ja ettevõtted mittesäästvatesse transpordivahenditesse ja neid ülekaalukalt eelistavad. Neid põhjuseid ei analüüsita, kuid ilma vastava analüüsita ei ole võimalik välja töötada õigeid strateegiaid selle nähtuse vastu võitlemiseks.

4.4.5

Komisjon nimetab transpordi valdkonnas kolm põhimeedet:

4.4.6

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jaoks on enam kui kaheldav, et Euroopa Liit saab nimetatud põhimeetmetega kontrolli alla “transpordi ülekoormatuse suurenemise”, mille üle kurdetakse säästva arengu strateegias (27) ja et selliselt jõutakse näiteks piisaval määral transpordi vähendamiseni. Põhimeetmetes nimetatud nõudmised ja formuleeringud jäävad kaugele sellest, mida sõnastati Euroopa Liidu varasemates dokumentides, nt kodanike võrgustikes või transpordipoliitika valges raamatus (28).

4.4.7

Säästva arengu strateegia vahendamisel laiale avalikkusele oleks palju atraktiivsem ning palju auahnem ja eesmärgipärasem seevastu näiteks selline eesmärk, mille kohaselt tuleks 2020. või 2025. aastaks saavutada, et Euroopas on lubatud üksnes sõidukid, mis ei tekita heitmeid. See tooks endaga kaasa tõuke teadusuuringuteks ja arenguks, kiirendaks tehnoloogilisi uuendusi ja suurendaks Euroopa autode konkurentsivõimet, mis omakorda tuleks samuti kasuks Euroopa majanduslikule arengule. Lisaks oleks tegemist tehnoloogilise lähenemisviisiga, mis aitaks kaasa sellele, et järele jõuda püüdev transpordiareng mõnedes maailma esilekerkivate majandustega riikides ei tooks endaga kaasa ökoloogilist ega klimaatilist hävingut.

4.4.8

Selline strateegiline eesmärk oleks lisaks nõudmistele, mida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee esitab säästvale transpordiarengule (29) transpordivaldkonnas, Euroopa säästva arengu strateegiale vääriline ning muudaks tõelisuseks korduvalt lubatud win-win-efekti.

4.5.1

Kriitiliselt tuleb vaadelda seda, et teatises võetakse praktiliselt taaskasutusse nõuded, mida Euroopa Liit on esitanud juba aastaid, kuid mida ei ole ellu viidud. Näitena võib siin tuua kuuenda valdkonna “Üleilmne vaesus ja arenguväljakutsed” põhimeetmed, mille kohaselt “EL ja liikmesriigid peavad 2015. aastaks suurendama oma abi mahtu 0,7 % rahvamajanduse kogutoodangust ning saavutama vahe-eesmärgi 0,56 % 2010. aastal, kusjuures EL-15 eesmärk on 0,51 % ja EL-10 eesmärk 0,17 %”. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ei kahtle selles, et tegemist on õige nõudmisega (30). Komitee tuletab ainult meelde, et tööstusriigid lubasid juba 24. oktoobril 1970. aastal — seega rohkem kui 35 aastat tagasi!!! — ÜRO Peaassambleel, et nad eraldavad 0,7 % oma rahvamajanduse kogutoodangust arenguabile (millest üksi ei oleks muidugi piisanud kõikide probleemide lahendamiseks). Pidev selliste lubaduste kordamine, millest kinni ei peeta, ei muuda poliitikat just usaldusväärsemaks.

4.5.2

Loomulikult tervitab komitee kõiki jõupingutusi, mida kavatsetakse teha üleilmse vaesuse vastu võitlemisel. Komisjon tahab tõhusamalt kanda hoolt selle eest, et rahvusvahelist kaubandust kasutataks vahendina tõelise üleilmse säästva arengu saavutamiseks. Kahtlemata on tegemist äärmiselt olulise, üleilmses plaanis võib-olla isegi otsustava lähenemisega. WTO leping on kaubanduskokkulepe, mis ei tunne säästva arengu kriteeriume, kuigi üleilmsel kaubandusel on otsustav mõju säästvale arengule. Nõukogu ja komisjon peaksid seetõttu seadma selle olulise väite kesksele kohale, samas aga ka visandama, kuidas selle elluviimist ette kujutatakse.

4.5.3

See on tähtis ka selleks, et avalikkusele saaks selgeks, et tegemist ei ole ainult kavatsuse deklareerimisega. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee mõistab, et üksnes rahalised toetused ei suuda säästvalt parandada inimeste elu- ja töötingimusi arengumaades.

Lisaks tuletab komitee meelde, et Euroopa Ülemkogu lõppjäreldustes, mis käsitlesid globaliseerumise sotsiaalse mõõtme teemat (märts 2005) seati Euroopa Liidu väliskaubanduse keskmesse “inimväärse töö” kontseptsioon. Komitee ei saa aktsepteerida, et mõnede riikide konkurentsieelised põhinevad ILO eeskirjadest ja keskkonnakaitse eeskirjadest mittekinnipidamisel. Nimetatud eeskirjade puhul ei ole tegemist rikaste riikide maskeeritud protektsionismiga; need eeskirjad aitavad pigem kaasa inimväärikuse, sotsiaalse arengu ja õigluse kindlustamisele. Euroopa Liit peaks järgima nendes valdkondades tehtavaid edusamme ja neid hindama, võimaluse korral koos asjaomaste kolmandate riikide ILO poolt tunnustatud sotsiaalpartneritega (või seal tegutsevate, tsiviilühiskonda esindavate tunnustatud organisatsioonidega), ning reageerima kaubandussanktsioonidega, kui tuvastatakse olukorra halvenemine. Kahju, et komisjoni kõnealuses teatises ei ole sellele viidatud.

4.6

Komitee kutsub komisjoni ja liikmesriike üldiselt üles, näitama oma kaubanduspartneritele, et säästvat arengut ei tohiks käsitleda kui kulude tekitajat, vaid palju enam on tegu heaolu teguriga, seda nii kõrgema elustandardi poole püüdlevatele rahvamajanduste jaoks kui ka üleilmsel tasandil.

1)

“Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile – Säästva arengu strateegia läbivaatamisest – Tegevusprogramm”, (KOM(2005) 658 lõplik, 13.12.2005).(: http://europa.eu.int/eur-lex/lex/LexUriServ/site/et/com/2005/com2005_0658et01.pdf)

2)

EUROSTATi aruanne “Measuring progress towards a more sustainable Europe - Sustainable development indicators for the European Union - Data 1990-2005” (Edu mõõtmine teel säästvama Euroopa poole – Euroopa Liidu säästva arengu näitajad. Andmed 1990-2005), (13.12.2005).

3)

Euroopa Ülemkogu (16.–17. juuni 2005) lõppjäreldused: Säästva arengu juhtprintsiibid. (inglisekeelne versioon: http://ue.eu.int/ueDocs/cms_Data/docs/pressData/en/ec/85349.pdf )

4)

“Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile: 2005. aasta kokkuvõte ELi säästva arengu strateegiast: esialgne hinnang ja tulevikusuunad”, (KOM(2005) 37 lõplik, 9.2.2005).( http://europa.eu.int/eur-lex/lex/LexUriServ/site/et/com/2005/com2005_0037et01.pdf)

5)

Komisjoni töödokumendi SEK(2005) 225 lisa – Eduaruanne.

“The effects of environmental policy on European business and its competitiveness: a framework for analysis”, SEK(2004) 769 (Keskkonnapoliitika mõju Euroopa ettevõtlusele ja selle konkurentsivõimele: analüüsi raamistik).

“Commission staff working document on the links between employment policies and environment policies”, SEK(2005) 1530 (Komisjoni personali töödokument tööhõivepoliitika ja keskkonnapoliitika vaheliste seoste kohta).

“Employment and productivity and their contribution to economic growth”, SEK(2004) 690 (Tööhõive, tootlikkus ja nende panus majanduskasvu).