This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document C2005/031/16
Case C-484/04: Action brought on 23 November 2004 by the Commission of the European Communities against the United Kingdom
Kohtuasi C-484/04: Euroopa Ühenduste Komisjoni 23. novembri 2004. aasta hagi Ühendkuningriigi vastu
Kohtuasi C-484/04: Euroopa Ühenduste Komisjoni 23. novembri 2004. aasta hagi Ühendkuningriigi vastu
ELT C 31, 5.2.2005, p. 7–8
(ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, NL, PL, PT, SK, SL, FI, SV)
5.2.2005 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 31/7 |
Euroopa Ühenduste Komisjoni 23. novembri 2004. aasta hagi Ühendkuningriigi vastu
(Kohtuasi C-484/04)
(2005/C 31/16)
Kohtumenetluse keel: inglise
Euroopa Ühenduste Komisjon esitas 23. novembril 2004 Euroopa Ühenduste Kohtusse hagi Ühendkuningriigi vastu. Komisjoni esindajad on Gérard Rozet ja Nicola Yerrell, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis.
Komisjon palub Euroopa Kohtul:
1. |
tunnistada, et: kohaldades erandit töötajatele, kelle tööaega osaliselt ei mõõdeta või ei määrata eelnevalt kindlaks või selle määravad töötajad ise, ning jättes võtmata kohased meetmed töötajate igapäevase ja iganädalase puhkeaja õiguse tagamiseks, on Ühendkuningriik rikkunud nõukogu 23. novembri 1993. aasta direktiivi 93/104/EÜ, mis käsitleb tööaja korralduse teatavaid aspekte, (1) artikli 17 lõikest 1 ja EÜ artiklist 249 tulenevaid kohustusi; |
2. |
jätta kohtukulud Ühendkuningriigi kanda. |
Õiguslikud alused ja peamised argumendid
Artikli 17 lõikes 1 sätestatud erandi kohaldamine
Artikli 17 lõige 1 annab liikmesriikidele võimaluse teha erandeid mõnedest direktiivi sätetest, kui tööaega asjaomase tegevuse eriliste omaduste tõttu ei mõõdeta või ei määrata eelnevalt kindlaks või selle määravad töötajad ise.
Ühendkuningriik võttis direktiivi siseriiklikku õigusesse üle Working Time Regulations 1998'ga (SI 1998/1833) (tööaja eeskirjad: edaspidi “Regulations 1998”). Kõnealused eeskirjad sisaldasid algselt punkti 20 alapunktis a direktiivi artikli 17 lõikele 1 üldjoontes vastavat erandit sätetest maksimaalse iganädalase tööaja, öötöö kestuse, igapäevase ja iganädalase puhkeaja ning puhkepauside kohta.
Siiski kehtestati seejärel Working Time Regulations 1999 (SI 1999/3372) punktiga 4 Regulations 1998 punkti 20 uus alapunkt järgmises sõnastuses:
“(2) |
Kui töötaja tööaega mõõdetakse või määratakse eelnevalt kindlaks vaid osaliselt või töötaja ei saa seda ise osaliselt kindlaks määrata, kuid tegevuse erilised omadused on sellised, et ilma tööandja korralduseta võib töötaja teha tööd, mille kestust ei mõõdeta või ei määrata eelnevalt kindlaks või töötaja saab selle ise määrata, kohaldatakse punkti 4 alapunkte 1 ja 2 ning punkti 6 alapunkte 1, 2 ja 7 vaid sellele osale tööst, mis on mõõdetud või eelnevalt kindlaks määratud või mida ei saa töötaja ise kindlaks määrata”. |
(Punktid 4 ja 6 reguleerivad vastavalt iganädalast maksimaalset tööaja ja öötööaja kestust).
Nimetatud muudatusega lisati täiendava erandi tegemise võimalus juhtudel, mil töötaja tööaeg on osaliselt mõõdetud, eelnevalt kindlaks määratud või töötaja poolt määratud ja osaliselt mitte. Sellistel juhtudel kohaldatakse iganädalase tööaja ja öötöö sätteid ainult töötaja selle tööosa suhtes, mis on mõõdetud, eelnevalt kindlaks määratud või mida töötaja ei saa ise määrata.
Komisjoni hinnangul ületab punkti 20 alapunkt 2 direktiivi artikli 17 lõikes 1 sätestatud erandi ulatuse, mida kohaldatakse ainult nende töötajate suhtes, kelle tööaega tervikuna ei mõõdeta või ei määrata eelnevalt kindlaks või mille töötajad määravad ise.
Töötajate puhkeaegu reguleerivate sätete kohaldamine
Direktiivi artiklid 3 ja 5 sätestavad iga töötaja igapäevased ja iganädalased miinimumpuhkeajad. Ühendkuningriigi siseriikliku õiguse vastavad sätted sisalduvad Regulations 1998 punktides 10 ja 11. Samas on Department of Trade and Industry poolt välja antud ametlike juhiste Regulations 1998 kohaldamise kohta peatükis 5 (pealkirjaga “Vaba aeg”) sätestatud, et:
“Tööandjad peavad tagama, et töötajad saavad oma puhkeaega kasutada, kuid ei pea tagama, et nad seda puhkeaega tegelikult kasutavad”.
Teisiti öeldes ei ole tööandjatel juhiste kohaselt kohustust tagada seda, et töötajad tegelikult neile ettenähtud puhkeaega kasutaksid, vaid üksnes seda, et puhata soovival töötajal ei oleks puhkeaja kasutamisel takistusi.
Komisjoni hinnangul toetavad ja soodustavad kõnealused juhised selgelt direktiivi nõuetele mittevastava praktika väljakujunemist.
(1) EÜT L 307, 13.12.1993, lk 18.