7.12.2004   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 302/41

—

Regionaalne areng kui üleilmastumise reguleerija, rajades piirkondlikke “kobaraid”, mis toimivad ettevõtjate ligitõmbamise ja paigalhoidmise efektiivse vahendina;

—

Ettevõtjate sotsiaalne vastutustunne ning “eeskujuandvate praktikate” rakendamine kui arenguga toimetuleku preventiivne ja antitsipeeriv lähenemine;

—

Läbirääkimised ja sotsiaalne dialoog ettevõtetes, et ümberstruktureerimine toimuks sotsiaalse vastutustundega; see nõuab nii ettevõtete kui ka ametiühingute positiivset suhtumist leidmaks ümberstruktureerimisel lahendusi, millel on eeliseid nii ettevõtetele kui ka töövõtjatele ning kohalikule kogukonnale, ehk mis oleksid seega majanduslikult ja sotsiaalselt tasakaalus;

—

Ettevõtjate, sotsiaalpartnerite, kodanikuühiskonna (kõrgkoolid, teadus- ja innovatsioonikeskused, liidud jne) ja kohalike ametkondade vaheline partnerlussuhetel põhinev koostöö, et luua eeldusi tootlikkuse kasvuks ning regioonide kasvupotentsiaali parandamiseks;

—

Ettepanek luua “enimsoodustatud regioonide” kontseptsioon nendeks juhtudeks, kui kõrge majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvustasemega regioonid kaotavad järsku potentsiaalis, sest ettevõtete asukoha muutmisega kaasnevat töökohtade kadumist pole võimalik maandada alternatiivse majandusliku tegevusega; sellised regioonid saaksid sihipäraseid rahalisi toetusi oma majandusliku struktuuri uuendamiseks.

1.1

Korrektse süstematiseerimise ja tõlgendamise eesmärgil tähendab käesoleva arvamuse raames mõiste “tööstuse areng”“tööstussektori normaalset ja pidevalt toimuvat protsessi reageerimaks proaktiivselt tema majanduskeskkonnas asetleidvatele dünaamilistele liikumistele, eesmärgiga jääda konkurentsivõimeliseks ning luua eeldused kasvuks” (2); “ümberstruktureerimine” on defineeritud kui “tööstuse arengu omaette liik ning on reeglina vahetult algav, (sageli pealesunnitud) majanduskeskkonna tingimustega kohanemise protsess eesmärgiga taastada konkurentsivõime, mille tagajärjel esineb äritegevuses katkestusi”. (3)“Ennetamise” kontsept on arenguga tõrgeteta toimetuleku võtmeks, sest sel viisil on võimalik vältida problemaatilisi ümberstruktureerimisi. Ennetamine ei tähenda midagi muud kui tulevaste konkurentsitingimuste ja turu nõudmiste analüüsi ja prognoosi, mis võimaldab õigeaegselt programmeerida vajalikke kohanemisi ning sel viisil minimeerida nii sotsiaalseid kui ka tootlikkuse probleeme.

1.2

Globaliseerumist võib defineerida kui jõupingutusi riikidevaheliste kaubandussuhete intensiivistamiseks ja hõlbustamiseks, kusjuures kõrvaldatakse kaubandustõkkeid riikide vahel, vähendatakse (või kõrvaldatakse) imporditolle ning tugevdatakse rahvusvahelisi ühendusi (nagu näiteks EL või Mercosur). Siinkohal loovad riikide valitsused stiimuleid välismaiste ettevõtete tulekuks ja võimaldavad kõigi majandustegevuste rahvusvaheliseks muutumist. Globaliseerumine nõuab ka ühiste, üle maailma kehtivate põhireeglite kehtestamist ja nendest kinnipidamist.

1.3

Majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse poliitika eesmärk on olemasolevate majanduslike ja sotsiaalsete ebavõrdsuste vähendamine liikmesriikide ja regioonide vahel, nagu ka kasvu kiirendamine ja jätkusuutliku arengu edendamine, mille käigus toetataks kõige ebasoodsamaid piirkondi teadmistel põhineva majanduse väljakutsetega kohanemisel, luues sel moel kõikides regioonides eeldused Lissaboni strateegia eesmärkide teostamiseks.

See poliitika peab konkreetselt väljenduma infrastruktuuri, keskkonna, ettevõtjaalgatuse, ühe- elaniku-kohta-sissetuleku, tööle ligipääsu ja sotsiaalse kindluse vallas ning laienema võitlusele sotsiaalse tõrjutusega, uutele informatsioonitehnoloogiatele juurdepääsule, elukestvale üldisele ja kutseõppele, nagu ka majandus- ja sotsiaalsfääri asjaosaliste potentsiaali paremale kasutamisele ning tugevdamisele.

1.4

“Kobara” hea definitsioon pärineb Michael PORTER'ilt (Harvard Business School'i professor) tema raamatus “The Competitive Advantage of Nations”, mis kõlab “a geographically proximate group of interconnected companies and associated institutions (universities, public agencies or trade associations) in a particular field, linked by competition and cooperation”.

2.1

Kogu Euroopa ühiskond on kindlasti ühel meelel selles, et tööstuse areng on paratamatu, sest seda tingib globaliseerumine ja seega maailmamajanduse pidevad muutused, mida iseloomustab turgude ja käitumisviiside kiire ja sügavuti kulgev edasiareng, üha kasvav tehniline komplekssus, nagu ka tarbijate suur mõju kaupade ja teenuste-toodete kujundamisele ning tootmisele ning teenuste osutamisele.

2.2

Üleilmastumine on tööturgude ja tootlikkuse ülemaailmse konkurentsi mootoriks. Multinatsionaalsed ettevõtted juhivad oma investeeringud madalate palkadega, turgudele juurdepääsu ja tehnoloogilist know-how'd omavatesse riikidesse.

2.3

Konkurentsi tugevnemine, rahvastiku vananemine, nagu ka tarbijate ootused ja elustandard põhjustavad kokkuvõttes raamtingimusi, mis võivad nii praegu kui tulevikus tekitada suuri pingeid ja probleeme.

2.4

Taoliste pingete ja probleemide vältimiseks peab Euroopa Liit otsustavalt võtma kasutusele meetmeid Euroopa deindustrialiseerimise vastu, st kolme järgmise fenomeni üheaegse esinemise vastu:

Peab nentima, et senini ei esine kõik kolm fenomeni üheaegselt, ent tööhõive vähenemine ja kaubandusbilansi halvenemine on tõsiasjad.

2.5

ELi reaktsioonid nendele väljakutsetele osutuvad vaid siis edukaks, kui harrastatakse proaktiivset tööstuspoliitikat, mis loob süstemaatiliselt täieliku läbipaistvuse iga otsuse, mis avaldab mõju Euroopa tööstuse kulustruktuuridele ja tulemuslikkusele, eriomastele ning kumulatiivsetele tagajärgedele – ning nimelt nii läbilõikeliste aspektide kui ka teatud majandusharude, nagu terase- ja tekstiilitööstuse suhtes, kusjuures hetkekski ei tohi unustada 25 liikmesriigini laienemise mõjusid.

3.1

Meie aja paradoksiks on tõsiasi, et ebavõrdsused püsivad edasi, kuigi tänu teaduse ja tehnika arengule peaks olema tänaseks võimalik, et kõik küllastuvad; samaaegselt ähvardab “uus, globaalne majandus”, tuginedes dereguleeritud konkurentsile, seda asümmeetriat veelgi teravdada.

Selle taustal on regionaalne areng kui globaliseerumise reguleerija hädavajalik, sest tuleb läheneda inimestele ning nad peavad – olenemata sellest, kus nad elavad – omama ligipääsu kaupadele, teenustele ja võimalustele.

3.2

Edasiminekut tuleb viia kõikjale, kus inimesed elavad, sest ei saa iseenesestmõistetavalt eeldada, et mobiilsus, mille abil osa rahvastikust läheb arenguga kaasa, oleks reegel, eriti kuna kõige suuremas hädas olijad on ka kõige enam piiratud oma mobiilsuses.

Regioonid peavad defineerima oma eesmärgid tööstuse arengu ja ümberstruktureerimise, vajaminevate investeeringute, avaliku ja erasektori vahelise koostöö ning eriti üldise ja kutseõppe infrastruktuuride seisukohast.

3.3

EMSK on seisukohal, et regionaalsete “kobarate” loomine on efektiivseim vahend ettevõtete ligitõmbamiseks ja paigalhoidmiseks, sest see ei suurenda mitte ainult regionaalset konkurentsivõimet, vaid edendab samaaegselt ka majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust, ning võimalik, et takistab ka tööstuse arengu ja ümberstruktureerimise poolt põhjustatud ebasoodsaid majanduslikke, sotsiaalseid ja territoriaalseid tagajärgi.

Teguritena, mille tõttu on “kobarad” loodud ettevõtteid piirkonna külge siduma ja seal know-how'd hoidma, tuleks muuhulgas nimetada järgnevat:

3.4

Kuna ettevõtted konkureerivad praeguses majanduslikus keskkonnas ülemaailmselt, siis valivad nad asukohaks “kobara”, mis haakub nende majandustegevusega ning mis annab neile konkurentsieeliseid, mis põhinevad üldistel teguritel, nagu näiteks töötava elanikkonna kvalifikatsioon, halduse kvaliteet, olemasolevad infrastruktuurid, lokaalne või regionaalne innovatsiooni- ja arengutase, nagu üldine piirkonna elukvaliteet (mille osas võivad näiteks vajalikuks osutuda avalikud meetmed tühjaksjäänud tööstusalade saneerimiseks). Regionaalsed “kobarad” saavad märkimisväärselt kaasa aidata majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse arendamisele ning olla ettevõtetele motiiviks kolida arenevatesse regioonidesse, niivõrd kui ühenduse ja üksikriigi tasemel arendatakse ja rahastatakse programme soodustamaks tehnoloogiaettevõtete tulekut, hoogustamaks arengut ja innovatsiooni, parandamaks kutseharidust ning toetamaks ettevõtete, kõrgkoolide, kohalike asutuste, sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna vahelisi partnerlusi.

3.5

Suurlinnastud kui kultuuri ja mitmesuguste tegevuste keskused, kus avalikus ja erasektoris tegutsejad töötavad koos välja arengu ja moderniseerimise lahendusi, on “kobarate” edukaks rajamiseks määrava tähtsusega, sest neid “puudutab tehnoloogiline areng esmajärjekorras, mis avaldab mõju transpordile, ehitusele ja avalikele ehitusprojektidele, informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogiale, infrastruktuurijuhtimisele jne. See tehnoloogiline areng paneb aluse tööstuse arengule ja tootmise ning kõrgekvaliteediliste teenuste outsourcing'ule. Majanduslik spetsialiseerumine omab ka ruumilist komponenti: ettevõtluskobarad töötavad võrgus uurimis- ja innovatsioonikeskustega ning ülikoolide ja kõrgkoolidega.” (5)

Suureks väljakutseks suurlinnastutele on ka sotsiaalse ühtekuuluvuse probleemid, nagu näiteks tõrjutus ja vaesus, mille lahendamine loomulikult eeldab Euroopa suurlinnastute harmoonilist, tasakaalustatud ja jätkusuutlikku arendamist, kaasates nende sidemeid piirnevate aladega. Sobivate lahenduste leidmine muutub siiski keeruliseks, kuivõrd puudub kõnekas statistika.

(1) & (2):

Mõlema kirjeldatud stsenaariumi puhul on tegemist horisontaalse investeerimisstrateegiaga. Esimesel juhul on multinatsionaalsete ettevõtete esmaseks huviks haarata uusi turge ning laiendada oma teenuste pakkumise võrgustikku, nagu näiteks pangateenused või transpordi- või energiavõrgud. Teisel juhul püüavad multinatsionaalsed ettevõtted laiendada hõlpsalt reeksporditavate kaupade või teenuste tootmisvõimsust.

(3):

Selle stsenaariumi puhul on tegemist vertikaalse asukoha muutmise strateegiaga, mis mõjutab tööhõivet enam.

See stsenaarium puudutab ettevõtteid, kelle majandustegevus on olulisel määral väga töömahukas (näit tekstiili- ja autoelektroonikatööstus).

4.4.1

Tööstuse ümberstruktureerimisel ja ettevõtte asukoha muutmisel on vajalik hinnata infrastruktuuride, rajatiste ja tööjõu aktivat ning luua uutele ettevõtetele asukoha stiimuleid. Teatud juhtudel tuleb regioonist lahkumisel saneerida pinnast ja aluspõhja võimaldamaks maa-ala teistlaadset kasutamist.

Nendelt investoritelt, kes on saanud rahalist toetust, tuleb territoriaalset vastutust enamgi nõuda ning seda kontrollida.

Tööstuslikult arenevate regioonide dünaamiliseks muutmiseks on vaja erinevate asjaosaliste vahelisi koostöölepinguid.

4.7.1

1970.-ndatest aastatest alates on majanduskasvu mootoriks teenuste sektor, mitte tootev tööstus. Sellegipoolest on mõlema sektori omavaheline mõju otsustava tähtsusega tootlikkuse ja innovatsiooni tõstmisele nagu ka toodete ja teenuste kvaliteedi parandamisele.

Ümberstruktureerimise ja tööstuse arengu seisukohalt on see omavaheline mõju selles mõttes märkimisväärne, et asukoha muutmisel järgnevaid teenuseid osutavad ettevõtted (näit uuringud & arendustegevus) tavaliselt tööstusettevõtetele.

5.1

EMSK arvamuses “Tööstuse areng: bilanss ja väljavaated – terviklik käsitlus” (6) esindatakse seisukohta, et Euroopa vajavat “uut, “inimnäoga tööstuse arengule” keskendunud paradigmat, mille määravateks teguriteks on jätkusuutlik areng, sotsiaalne ühtekuuluvus ja konkurentsivõime”. Selle perspektiivi taustaks on Lissaboni strateegia raames püstitatud eesmärgid ning EL apelleerib selles kontekstis eriti ettevõtete sotsiaalsele vastutustundele, kes peavad piisavalt arvestama nõudmiste ja eeskuju andvate praktikatega elukestva kutseõppe, tööorganisatsiooni, võrdsete võimaluste, sotsiaalse integratsiooni ja jätkusuutliku arengu valdkondades.

5.2

Mis puudutab eetiliselt korrektset käitumist, siis saavad ettevõtted oma sotsiaalset vastutust põhimõtteliselt teostada kahel moel:

Ettevõtjatelt oodatakse üldiselt, et nad kaasavad sotsiaalpartnereid, kohalikke asutusi, tarbijaid ja tarnijaid enda konkreetsel vastutustasandil.

5.3

Sotsiaalse vastutuse kandmine ettevõtete poolt (ülalnimetatud valdkondades) võib majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust edendada, kui proaktiivselt arendatakse välja arengu või ümberstruktureerimisega toimetuleku ennetuskontsept, millel on eeliseid kõikidele osapooltele.

6.1

Euroopa Sotsiaalfond edendab eeskujuandvaid praktikaid tööstuse arengu vallas. Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Sihtasutuse Dublinis paiknev Euroopa arengu jälgimise büroo teavitab regulaarselt ettevõtete sotsiaalse ja territoriaalse vastutuse edendamisel kasutatud meetmete käigus esilekerkivatest eeskujuandvatest praktikatest. Lisaks osutus tulemuslikuks Euroopa Komisjoni poolt korraldatud avaliku arutelu esimene ring teemal “Arengu ennetamine ja sellega toimetulek: dünaamiline lähenemine ettevõtete ümberstruktureerimise sotsiaalsetele aspektidele”, mille najal oli võimalik demonstreerida rida eeskujuandvaid meetodeid.

Üldistatuna esinevad taolised eeskujuandvad praktikad järgmises vormis:

6.2

Läbirääkimised ja sotsiaalne dialoog on sotsiaalselt vastutustundliku ümberstruktureerimise jaoks otsustava tähtsusega; nii ettevõtete kui ametiühingute positiivne hoiak on seetõttu väga oluline leidmaks ümberstruktureerimise lahendusi, mis omavad eeliseid ettevõtete, töövõtjate ja kommuunide jaoks. Komisjon on direktiivide näol (98/59/EÜ, 2001/23/EÜ, 94/45/EÜ ja 2002/12/EÜ), milles on sätestatud asjaomased suunised ja kohustused, andnud impulsse taoliste praktikate jaoks. Euroopa tasandil tasuks märkida 2002. aastast pärinevat algatust, milles propageeriti “sotsiaalselt intelligentset” ümberstruktureerimist ning mille tulemusel sätestati juunis 2003 mõned suunised. Kontrollida tuleb kõiki koondamiste alternatiive.

6.3

Selles valdkonnas leidub arvukalt näiteid Euroopa ettevõtete eeskujuandvatest praktikatest, kes moderniseerimis- ja ümberstruktureerimisstrateegiate teostamisel on toiminud sotsiaalse vastutustundega, nagu näiteks – nimetades vaid ühe näite: terasekontsern Arcelor, Arbed'i, Aceralia ja Usinor'i ühinemise tulemus, kes otsustas lameterasetootmise strukturaalsete ülevõimsuste tõttu ning sünergiate parendamiseks sulgeda üksteise järel kõrgahjud Lüttich'is ning vähendada tootmist Bremenis ja Eisenhüttenstadtis. Pidades silmas nende meetmetega kaasnevat töökohtade kadumist, kohustus Arcelor mitte jätma inimesi tööhõiveprobleemidega üksi, vaid rehabiliteerima nimetatud asukohti ning aitama asjassepuutuvate osapoolte abil kaasa kohaliku majanduse reindustrialiseerimisele.

Eeskujuandvate praktikate mitterakendamise negatiivse näitena võib nimetada autotööstuse ümberstruktureerimist Mezzogiorno's (Itaalia), mille puhul oli eesmärgiks viia osa tarnijaid välismaale, ilma et oleks piisavalt ette nähtud või kasutusele võetud kaasnevaid meetmeid seeläbi põhjustatud sotsiaalsete probleemide mahendamiseks või lahendamiseks.

6.4

Tööstuse arengut, mis on vajalik ettevõtete konkurentsivõime säilitamiseks, peavad ametkonnad rahaliselt toetama muuhulgas üldise ja kutsehariduse vallas; selles kontekstis tuleb edendada uute tehnoloogiate rakendamist. Sellele lisaks tuleb tähelepanu pöörata ettevõtete sotsiaalse vastutuse tugevdamisele ja sotsiaalsele huvitatusele luua rohkem ja paremaid töökohti samamoodi nagu piirkondade, kus ettevõtted asuvad, ökoloogilisele jätkusuutlikkusele.

7.1

Jätkusuutlik areng on ELi keskne eesmärk. Suurtest üleeuroopalistest projektidest, nagu teedevõrgustikud ja teised Euroopa tasemel kavandatud infrastruktuurid, ei piisa selleks, et edendada jätkusuutlikku arengut ning avada kõige ebasoodsamad piirkonnad üleüldisele arengule. Erinevate riikide ja piirkondade vahelised erinevused tootmises, tootlikkuses ja tööhõives on taandatavad konkurentsivõime võtmefaktorite puudulikele struktuuridele, s.t ebapiisavatele inim- ja finantsressurssidele, keskkonnaprobleemidele ja ebapiisavatele innovatsiooni ja regionaalhalduse võimsustele.

7.2

Võimalused, mida avab tööstuse areng, mõjutades majanduse struktuuri, sotsiaalset ja teadussektorit, nagu ka kodanikuühiskonna ja kohalike ametkondade osalust, kui sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamise instrumente ja meetmeid kombineeritakse ühenduse struktuurimeetmetega, võivad nimetamisväärselt kaasa aidata jätkusuutlikule ja tasakaalustatud arengule. Areng ja muutused nõuavad jõupingutusi kohanemisel, teaduses ja innovatsioonis, nagu ka tööandjate, sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna uut mõtlemist, kes peavad tegema partnerlusel rajanevat koostööd, et asjaomaseid piirkondi tasakaalustatult toetada nende majanduslike ja sotsiaalsete struktuuride säilitamisel ja parendamisel.

8.1

Komisjon teeb ettepaneku EL majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse poliitika uueks kujundamiseks kolmest prioriteedist lähtuvalt:

9.1

EMSK nendib rahuldustundega, et 18. veebruaril 2004 esitatud majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse aruandes käsitletakse teemat “tööstuse ja majanduse areng üldiselt” selgesõnaliselt ja objektiivselt.

9.2

EMSK on eriti nõus põhimõtetega, millel kolmanda ühtekuuluvusaruande strateegiad rajanevad, ning Lissaboni strateegia sidumisega tulevase regionaalpoliitikaga, mis puudutab nii teadmiste taseme täiustamise programme kui ka riiklikke ja regionaalseid programme majandusliku arengu toetamiseks kõige ebasoodsamates piirkondades. Komitee peab aga meetmeid ebapiisavaks ning tõstab esile järgmiseid puudusi:

10.1

EMSK on seisukohal, et komisjoni ettepanekud ühtekuuluvuspoliitika reformiks ei ole piisavad ning et võimalust ümber käia arenguga, mis ei ole mitte ainult möödapääsmatu, vaid mis majandusliku dünaamika väljendusena ja jätkusuutliku arengu teerajajana on otsustava tähtsusega, ei kasutata täies ulatuses. Selle põhjust võib näha tõsiasjas, et Lissaboni strateegia raames loodud šansse – positiivne lähenemine arengule, konkurentsivõimele ja ühtekuuluvusele, sotsiaalsele agendale, mis defineerib ennetamist ja arenguga toimetulekut kui võtmeväljakutset, nagu ka Euroopa tööhõivestrateegiale, mille keskne mure on kohanemisvõime – ei optimeerita ega kasutata koordineeritult.

10.2

EMSK peab vajalikuks arvestada majandusliku ja sotsiaalse tahuga tasakaalustatult ning järgida majandusliku arenguga toimetulemisel kaherööpalist eesmärgiasetust: ühest küljest tuleb alles hoida ja edendada globaalseid sotsiaalseid eesmärke (elukutse, tööhõive, šansid ja sotsiaalne kindlus) ja teisest küljest tuleb tagada ettevõtete ellujäämine seeläbi, et võetakse kasutusele sihipäraseid toetusmeetmeid võimaldamaks ümberstruktureerimist ja konsolideerumist, mis on ellujäämiseks ja konkurentsivõime tugevdamiseks hädavajalikud. Selleks, et seda saavutada, peavad kõige olulisemad asjaosalised – s.t nii riigi tasemel (tsentraalsel, regionaalsel ja lokaalsel tasandil) kui ettevõtetes – võtma kasutusele integreeritud ja komplementaarseid meetmeid.

10.3

Selleks, et majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamise poliitikat saadaks edu, on EMSK nägemusel EL-s hädavajalik tihedam ja parem koordineerimistegevus erinevate asjassepuutuvate meetmete realiseerimisel, millest võiks nimetada: olemasolevad direktiivid töövõtjate osaluse tagamiseks; horisontaalne sotsiaalne dialoog tööstussektorites, EMSK tööstuse arengu nõuandekomisjoniga regulaarne konsulteerimine; Euroopa arengu jälgimise büroo; struktuurifondide kasutamine; konkurentsipoliitika ja ettevõtete sotsiaalse vastutuse tugevdamine. Siinkohal on otsustava tähtsusega huvitatud osapoolte innustumine.

10.4

EMSK peab vajalikuks sätestada ümberstruktureerimiste tarvis rea põhiprintsiipe alusena eeskujuandvate praktikate jaoks, muuhulgas vajaduse edendada ettevõtete konkurentsivõimet ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse nõudmisi.

10.5

Euroopa konkurentsivõime jätkuv halvenemine võrreldes USA-ga on komitee arvates taandatav sellele, et liikmesriikidele ei avaldata piisavat survet pidamaks kinni EL-i põhimõtteliste instrumentide ja strateegiate – nagu Lissaboni strateegia, struktuurireformid ja jätkusuutlik areng – elluviimise tähtaegadest.

Kui see trend jätkub, satub EL ohtu langeda maailma majandusjõuna teiselt kolmandale kohale (ettevaatust: Jaapan, Hiina ja India jõuavad järele!). Seda tuleb vältida. Selle jaoks on komitee arvates vajalikud rangemad kohustused ja komisjoni aktiivsem roll ülalnimetatud strateegiate efektiivse realiseerimise koordineerimisel ja kontrollil. Üks olulisemaid koordineerimismeetmeid oleks komisjoniliikme nimetamine, kes vastutaks tööstuse arengu ja ümberstruktureerimise jälgimise eest, mis võimaldaks paremini siduda tööstuspoliitika ja keskkonnakaitse.

a)

Ühtekuuluvuse strateegiline käsitlemisviis tuleb ühtekuuluvuse uue, laiemalt formuleeritud kontseptsiooni mõttes ELi ees seisvate väljakutsete taustal uuesti läbi mõelda nii, et ei piirdutaks mitte ainult struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide ökonoomilise aspektiga, vaid peetaks üheaegselt silmas kolme eesmärki:

b)

Eemalduma peab SKP-st ühe inimese kohta kui toetuskõlbulikkuse absoluutsest kriteeriumist, kuivõrd see kriteerium toob kaasa ebaõigluse struktuuripoliitiliste meetmete läbiviimisel. Suhtelist heaolu pole teatavasti võimalik välja lugeda paljastest arvudest nagu SKP ühe inimese kohta. Üksikute regioonide abikõlblikkuse üle otsustamise teguritena tuleb silmas pidada ka töötajate haridustaset, infrastruktuuri puudujääke, kaugust Euroopa majandust edasiviivast keskmest ning demograafilist struktuuri.

c)

Välja tuleb töötada regioonide hindamise kriteeriumide uus maatriks loomaks kaasajastatud pildi Euroopa ühtekuuluvusest.

d)

Mis puudutab territoriaalset ühtekuuluvust, siis tuleb uuesti kujundada ühenduse ruumi korraldus võimaldamaks polütsentrilist, harmoonilist, tasakaalustatud ja jätkusuutlikku arengut. Euroopa ruumi kavandamisel tuleb infrastruktuurilisest ja majanduslikust aspektist silmas pidada regioonidevahelist ühtekuuluvust, kusjuures Euroopa territoriaalse arengu mudeli väljatöötamisse tuleks kaasata kohalikud, regionaalsed, riiklikud ja ühenduse instantsid, mille tulemuseks oleksid uued majanduslikud (investeeringud, teadus- ja arendustegevus) ning sotsiaalsed (tööhõive)strateegiad.

e)

Majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvusega seonduvate struktuuripoliitiliste meetmete sätestamisel on hädavajalik kiirem toimimine majandusliku arengu ennetamiseks üldiselt ning tööstuse ümberstruktureerimise ennetamiseks eriti. Hetkel kehtiv EL finantsvahendite ülempiir (1,24 % SKP-st) – ning seda protsenti võidakse aastate 2007–2013 kohta koostatavas eelarve eelnõus vähendada – on liiga madal katmaks vajadusi, mis tähendab tegutsemisruumi kitsendamist ja pidurdab ühtekuuluvuseesmärkide kiiremat realiseerimist.

f)

Keskenduda tuleb inimressursile, eraldades kutseõpet ettevalmistavatele haridusmeetmetele ja kutseõppele endale enam vahendeid, seda siiski paindlikult lähtepositsioonilt, mis võimaldaks meetmeid kohandada erinevate probleemiasetustega üksikutes liikmesriikides ja regioonides.

g)

Erilist toetust vajavad regioonid, kus viiakse läbi tööstusliku tootmisstruktuuri drastilisi ümberkorraldusi, selgitades välja need sektorid ja regioonid, kus konkurentsivõime vähenemise oht on eriti suur, ning pannes ette spetsiifiliste abinõude rakendamise, mis arvestaks eraldi iga sektori eripäraga. Erilist tähelepanu väärivad uute liikmesriikide tööstuste ümberkorralduste tagajärjed.

h)

Eelmise lõigu mõtete kontekstis tuleb kehtestada “enimsoodustatud regiooni põhimõte”, mis võimaldab spetsiaalset rahalist toetust asjaomases regioonis ümberkorralduste tegemiseks. Otsustavat rolli mängib siinkohal nii sotsiaalne dialoog kui ka kodanikuühiskonna dialoog, milles osalevad kõik määravad ühiskondlikud jõud (ettevõtted, kõrgkoolid, uurimiskeskused, kohalikud ametivõimud, liidud, ametiühingud jne). Uute, alternatiivsete majanduslike tegevuste loomise teel saaks võimalikuks asjaomase regiooni majandusstruktuuri uus elavdamine.

i)

Regionaalsete “kobarate” arengut tuleb toetada, andes impulsse informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogiasektori ning innovatsioonikeskuste ja kõrgtehnoloogiaharude laienemiseks, et arendada regioonide potentsiaali ja know-how'd ning parandada nende võimalusi ettevõtete ligimeelitamiseks ja hoidmiseks. Seeläbi antakse panus sellesse, et tööstuse areng ja ümberstruktureerimine käiks käsikäes regioonide konkurentsivõime tõstmise, majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamise ja suurema tööhõivega.

Ilmtingimata tuleb läbi viia regionaalsed uuringud ning ühiselt tuleb riiklike ja regionaalsete haldustasanditega kindlaks määrata, mil viisil saaks regiooni kogu potentsiaali kasutada “kobarate” rajamiseks.

j)

Regioonide tööstusliku moderniseerimise poliitiliste meetmete kavandamisel tuleb silmas pidada varasematel aegadel omandatud positiivseid kogemusi sektoraalsete programmidega, nagu RECHAR, RESIDER ja RETEXT, et oleks võimalik avada kogu olemasolev arengupotentsiaal.

k)

Komisjon peab tööstuspoliitikat edaspidigi moderniseerima ja edasi viima ning seejuures kohandama reegleid muutunud ülemaailmsete raamtingimustega. EMSK tervitab seetõttu 20. aprillil 2004 esitatud ettepanekut tööstuspoliitika reformiks. (7) Eelkõige tuleb tähelepanu pöörata tööstuspoliitika ja ühenduse teiste poliitikavaldkondade – eelkõige keskkonnapoliitika – omavahelisele kooskõlale.

l)

Euroopa peab rangelt jälgima ILO reeglitest kinnipidamist, sest kui ei võeta midagi ette lõpetamaks “sotsiaalset ja maksudumpingut” teistes maailmajagudes, mille turgudel ei järgita samu mängureegleid, ähvardab ettevõtete konkurentsivõime kadumine tekitada raske majanduskriisi ohu.

m)

Euroopa peab kõrge tehnilise ja tehnoloogilise know-how ja kõrgesti kvalifitseeritud inimressursi tõttu olema võimeline tegutsema üleilmselt, ent selleks peab ta uuesti läbi mõtlema teaduse ja eelkõige inimressursside toetamise poliitika. On teada, et ligi 14 000-st Euroopa teadurist, kes tegelevad uuringutega USA-s, pöördub Euroopasse tagasi ligikaudu 3 000. See on ülimalt murettekitav olukord, mille vastu tuleks viivitamatult tarvitusele võtta sobivaid abinõusid. Sammuks õiges suunas on algatus “Regions for Knowledge” (KnowREG), mille raames otsustati 27. aprillil 2004 alustada 14 pilootprojektiga kohalikul ja regionaalsel tasandil teadmisteühiskonna edendamiseks.

n)

EMSK rõhutab, et Euroopa Nõukogu peab konkurentsivõime ja teadmiste eesmärgid selgelt ühendama tulevase regionaalpoliitikaga.