1

1991. aastal asutas Vallooni piirkond (Belgia) Charleroi Bruxelles-Sud lennujaama (Belgia, edaspidi „Charleroi lennujaam“) käitamiseks äriühingu Brussels South Charleroi Airport (BSCA, edaspidi „hageja“ või „BSCA“).

2

9. juuli 1991. aasta lepinguga (edaspidi „piirkonna ja BSCA leping“) andis Vallooni piirkond BSCA‑le 50 aastaks teenuste kontsessiooni Charleroi lennujaama avalike teenuste äriliseks haldamiseks ja riigimaaga seotud kontsessiooni, mis seisnes lennujaama piirkonna pidevas ainukasutuses.

3

Piirkonna ja BSCA lepingus ning lepingule lisatud tehnilises kirjelduses määrati kindlaks kulude jaotus Vallooni piirkonna ja BSCA vahel.

4

20. juulil 2000 kiitis Vallooni piirkond heaks suunised, mis olid esitatud raamkokkuleppes Charleroi lennujaama mitmeaastase investeerimiskava kohta, märkides eeskätt ära uue reisiterminaliga seotud kontseptsiooni, mille kogueelarve ulatus 113,74 miljoni euroni.

5

8. novembril 2000 võttis Vallooni piirkond vastu oma 20. juuli 2000. aasta otsuse rakendusotsuse, muutes investeerimiskavas toodud eeldusi ning viies kogumaksumuse121 miljoni euroni.

6

Vallooni piirkond kiitis 23. mai 2001. aasta otsusega heaks Société wallonne des aéroports SA (Sowaer) põhikirja ja 2001.–2004. aasta rahastamiskava, nähes eeskätt Charleroi lennujaama tehtavate investeeringute kogusummaks ette ligikaudu 93 miljonit eurot, millest 28 miljonit eurot määrati uue terminali jaoks.

7

1. juulil 2001 asutas Vallooni piirkond Sowaeri eesmärgiga arendada oma lennujaamataristut, anda see taristu asjaomaseid lennujaamu haldavate äriühingute käsutusse ja hoida seda nõutavas seisukorras, võttes enda kanda suured hooldus- ja remonditööd.

8

29. märtsi 2002. aasta BSCA ja Vallooni piirkonna vahelise lisalepinguga nr 3, millega muudetakse piirkonna ja BSCA lepingu sätteid, kohustus Vallooni piirkond maksma BSCA‑le toetust, mis võimaldab viimasel kanda kulud seoses lennujaama territooriumi, ehitiste ja taristu tema käsutusse andmisega Sowaeri poolt, ning toetust, mis katab BSCA kantavad hooldus- ja tuletõrjeteenustega soetud kulud (edaspidi „2002. aasta meede“).

9

15. aprillil 2002 sõlmis Sowaer, kes oli 29. märtsil 2002 võtnud üle 1991. aastal BSCA‑le antud riigimaaga seotud kontsessiooni, BSCAga lennujaama piirkonna pideva ainukasutuse kontsessiooni edasiandmise lepingu (edaspidi „2002. aasta leping“), mille kohaselt viimasel on kuni 2040. aastani lennujaama piirkonna käitamiseks selle kasutamise ainuõigus. Sowaer omalt poolt kohustus rakendama investeerimiskava ja teostama territooriumi, ehitiste ja taristuga seotud suured remondi- ja hooldustööd. Vastutasuks selle kontsessiooni edasiandmise eest kohustus BSCA maksma Soawerile tasu, mis koosneb iga-aastasest muutuvast käibemaksuta osast, mille suurus on 35% vastaval aastal saadud lennujaamatasudest ning mille puhul kohaldatakse alates 2002. aastast ülemäära, ning iga-aastasest kindlasummalisest käibemaksuta 9371000 euro suurusest osast, mis pidi samuti aja jooksul muutuma.

10

3. aprillil 2003 kinnitas Vallooni piirkond läbivaadatud investeerimiskava, mis nägi ette 33 miljoni euro suuruse lisainvesteeringu rahastamaks sellise terminali ehitamist, mis on suuteline teenindama kahe miljoni reisija asemel kolme miljonit reisijat, ja esialgsega võrreldes suurema parkla ehitamist.

11

2002. aasta leping asendati 4. aprillil 2006 uue lepinguga, millesse on üle võetud varasema lepingu põhisätted ja milles on muudetud teatud muid sätteid, eeskätt BSCA poolt Sowaerile makstava kontsessioonitasu suuruse arvutamisviisi.

12

Paralleelselt muudeti piirkonna ja BSCA lepingut 10. märtsi 2006. aasta lisalepinguga nr 5, mis näeb ette, et Vallooni piirkond hüvitab nüüd kulud, mida BSCA kannab seoses tuletõrje ning maapealse liikluse ja lennujaama ohutuse tagamise teenustega; sellele iga-aastaselt indekseeritavale hüvitisele on kehtestatud ülempiir.

13

Piirkonna ja BSCA lepingut muudeti uuesti 15. jaanuari 2008. aasta lisalepinguga nr 6, millega BSCA‑le usaldati lisaks tuletõrje ning maapealse liikluse ja lennujaama ohutuse teenustele ka lendude jälgimise ja registreerimise, lendude eelneva planeerimise, lennukite juhendamise (see tähendab toimingud, mis seisnevad sisuliselt lennukite juhtimises parkimisaladele) ja julgestusega seotud ülesanded, mida varem täitis Vallooni piirkond. Toetus hõlmab sellest ajast viimati nimetatud teenustega seotud kulusid, kusjuures käesoleva kohtuotsuse punktis 12 nimetatud teenuste puhul kohaldatakse edasi ülempiiri.

14

Charleroi lennujaamas hakkas alates 1. maist 1997 tegutsema lennuettevõtja Ryanair. Ajavahemikul 2000–2013 suurenes Charleroi lennujaama reisijate arv ligikaudu 200000 reisijalt peaaegu 7 miljoni reisijani, kusjuures Ryanair teenindab enam kui 70–80% reisijate arvust.

15

Euroopa Ühenduste Komisjon võttis 12. veebruaril 2004 vastu otsuse 2004/393/EÜ, mis käsitleb Vallooni piirkonna ja BSCA poolt lennufirmale Ryanair antud soodustusi viimase tegevuse alustamisel Charlerois (ELT 2004, L 137, lk 1).

16

Üldkohus tühistas otsuse 2004/393 17. detsembri 2008. aasta otsusega Ryanair vs. komisjon (T‑196/04, EU:T:2008:585).

17

Komisjon võttis 1. oktoobril 2014 vastu otsuse C(2014) 6849 final meetmete SA. 14093 (C76/2002) kohta, mida Belgia võttis BSCA ja Ryanairi kasuks (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

18

Vaidlustatud otsuses meenutas komisjon, et otsus 2004/393 oli tühistatud Üldkohtu poolt, nii et tühistamise tulemusel avati uuesti ametlik uurimismenetlus, mis oli vaidlustatud otsusega lõpetatud.

19

Komisjon märkis samuti, et 23. juuli 2010. aasta kirjaga oli ta andnud Belgia Kuningriigile ning 11. detsembril 2002 algatatud ametliku uurimismenetluse raames märkusi esitanud isikutele võimaluse esitada uued märkused 17. detsembri 2008. aasta otsuse Ryanair vs. komisjon (T‑196/04, EU:T:2008:585) tulemusel uuesti avatud ametliku uurimismenetluse raames.

20

Lõpuks märkis komisjon, et ta oli 21. märtsi 2012. aasta kirjaga teavitanud Belgia Kuningriiki oma otsusest laiendada ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud menetlust ja palunud huvitatud isikutel esitada oma märkused asjaomaste meetmete kohta.

21

Lisaks sellele tuletas komisjon sissejuhatuseks meelde, et Euroopa Kohus on määratlenud ettevõtjad sõltumata nende õiguslikust seisundist ja nende rahastamise viisist järjekindlalt majandustegevusega tegelevate üksustena ning et majandustegevus on igasugune tegevus, mis seisneb kaupade või teenuste pakkumises teataval turul. Peale selle märkis komisjon, et 12. detsembri 2000. aasta otsuses Aéroports de Paris vs. komisjon (T‑128/98, EU:T:2000:290) sedastas Üldkohus, et lennujaama käitamine, mis seisneb lennujaamateenuste osutamises lennuettevõtjatele, kujutab endast majandustegevust.

22

Komisjon asus seisukohale, et asjaomaseid meetmeid oli hageja kasuks rakendatud taristu käitamise ja rajamise huvides pärast 12. detsembrit 2000, kui kuulutati kohtuotsus Aéroports de Paris vs. komisjon (T‑128/98, EU:T:2000:290). Komisjon meenutas, et selle kuupäevani oli tema järjekindel otsustuspraktika selline, et lennujaamataristu arendamise ja haldamise näol ei ole tegemist majandustegevusega, mis kuulub ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse. Pärast seda kohtuotsust leidis komisjon, et turu järkjärgulise liberaliseerimise tulemusel oli see tegevus muutunud majandustegevuseks, välja arvatud mittemajanduslik tegevus, mille eest vastutab tavaliselt riik avaliku võimu teostamise raames (punktid 346–348).

23

Komisjon asus seisukohale, et 20. juuli 2000. aasta leping (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 4) ja 8. novembri 2000. aasta otsus (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 5) ei too Vallooni piirkonna jaoks kaasa kohustusi kolmanda isiku ees ega ole tagasivõetamatud, kindlad ja lõplikud. Ta tuletas meelde, et asjaomane kriteerium võimaliku abi andmise kuupäeva kindlaksmääramisel on kuupäev, mil ametiasutused võtsid vastu õiguslikult siduva õigusakti, millega nad kohustusid rakendama asjaomast meedet soodustatud isiku suhtes. Komisjon leidis, et 2002. aasta leping on see siduv õigusakt (punktid 353 ja 354).

24

Komisjon märkis sellega seoses ühelt poolt, et 2002. aasta lepingu sisu oli anda hageja käsutusse taristu ja teiselt poolt, et 2002. aasta lepinguga hõlmatud investeerimiskava muudeti oluliselt 2003. aasta meetmega. Selliste muutmiste näol oli seega komisjoni arvates tegemist olulise muudatusega ja seega uue riigiabiga hagejale (punktid 362 ja 363).

25

Komisjon tuletas meelde, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt on vaja välja jätta tegevus, mille eest vastutab tavaliselt riik avaliku võimu teostamise raames, kuna see on mittemajanduslik; selliste tegevuste hulka kuuluvad julgestus ja lennujuhtimine ning politsei ja tolli tegevus (punkt 364).

26

Komisjon tegi kõigepealt vahet Sowaeri majanduslikel ja mittemajanduslikel investeeringutel ja teenustel (punktid 364‑374); seejärel analüüsis konkreetselt seda vahetegu käesoleval juhul rahastatud eri investeeringute ja teenuste seisukohast (punktid 375‑400).

27

Komisjon leidis, et riigiabiks tuleb jätta kvalifitseerimata kõik toetused, mis on seotud tuletõrje ja julgestusega (punktid 377‑385).

28

Ta asus aga seisukohale, et hooldusteenused ja maapealse liikluse ohutusega seotud teenused (lennujaama jooksev hooldus; hoonete, lennuradade, ümbritsevate alade ja sõidukite hooldus; väiksemad asfalteerimistööd, lennuraja ja juurdepääsuteede pidev hooldus ja remont; lennuraja üld- ja lähenemisvalgustite hooldus ja pidev remont; niitmistööd, lennuraja puhastamine ja tähistus; lumetõrje ja mis tahes muud teenused, mis tagavad maapealse liikluse, lennujaama ja taristu ohutuse) olid majanduslikku laadi (punktid 390–400) ning et sama kehtis lendude jälgimise ja registreerimise, lendude eelneva planeerimise ning lennukite juhendamisega seoses (punktid 401–404).

29

Komisjon leidis, et eraettevõtja ei oleks ettenähtavaid tulu saamise võimalusi arvestades samasugustel asjaoludel osalenud sellistes tehingutes. Komisjoni arvates tuli sel juhul kindlaks teha, kas eraettevõtja oleks ettenähtavaid tulu saamise võimalusi arvestades ning jättes kõrvale kõik sotsiaal-, regionaal- või sektoripoliitilised kaalutlused samasugustel asjaoludel osalenud nendes tehingutes, milles osales üksus, kes meedet rakendas. Komisjon kohaldas seega turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja kriteeriumi eri investeeringute ja võetud meetmete suhtes (punktid 406‑472).

30

Komisjon tõi välja põhjused, miks kõnealused meetmed olid seostatavad avaliku võimuga (punktid 473‑483).

31

Komisjon uuris esiteks, kas Ryanairile antud abi on siseturuga kokkusobiv ning järeldas oma analüüsi tulemusel, et selle lennuettevõtja kasuks rakendatud meetmed ei kujuta endast riigiabi (punktid 488–581).

32

Teiseks uuris komisjon, kas hagejale antud abi on siseturuga kokkusobiv. Ta leidis, et Charleroi lennujaamale anti abi piirkondliku arengu soodustamiseks ning et sel oli olnud positiivne mõju Charleroi linna ja piirkonna majandusele ja tööhõivele. Ehkki abi oli aidanud kaasa üldist huvi pakkuva eesmärgi ehk Charleroi linna ja piirkonna majandusarengu saavutamisele, leidis komisjon siiski, et ta peab komisjoni teatise – suunised lennujaamadele ja -ettevõtjatele antava riigiabi kohta (ELT 2014, C 99, lk 3; edaspidi „suunised“) punkti 114 kohaselt uurima, kas see abi ei soodusta mitte kahjumlike lennujaamade tegevuse dubleerimist. Ta leidis, et Charleroi lennujaama kasutusperspektiivid on investeeringute põhjendamiseks piisavad ja märkis, et 2013. aasta lõpus oli BSCA jooksev kasum enne maksustamist 14,86 miljonit eurot, mis on suurem saadud abi summast. Ta tuvastas ka, et see abi oli põhjustanud olulisi konkurentsimoonutusi, pidurdades Bruxelles-National lennujaama (Belgia) reisijate arvu tõusu. Komisjon märkis, et suuniste punkti 119 kohaselt ei tohi tegevusabi saamiseks lennujaama reisijate arv ületada kolme miljonit. Osas, milles see tingimus oli Charleroi lennujaama puhul täidetud, leidis komisjon, et viidatud punkt ei ole kohaldatav seoses enne 4. aprilli 2014 antud abiga; suuniseid kohaldatakse nimelt sellest kuupäevast alates (suuniste punkt 171). Komisjon järeldas seega, et Belgia Kuningriigi poolt hageja huvides 2002. aasta lepingu alusel rakendatud meetmed ning 2002. ja 2003. aasta meetmed kujutavad endast ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c alusel riigiabi, mis on kuni 3. aprillini 2014 siseturuga kokkusobiv ning alates 4. aprillist 2014 siseturuga kokkusobimatu (punktid 582–649).

33

Komisjon asus seisukohale, et hagejale antud abi suhtes ei ole kohaldatav aegumistähtaeg; seda eeskätt seetõttu, et 2002. aasta meetmega muudeti oluliselt piirkonna ja BSCA lepinguga algul antud abi (punktid 650–666).

34

Samuti asus komisjon seisukohale, et Vallooni piirkonna antud toetusega seoses ei ole kohaldatav õiguspärase ootuse kaitse põhimõte ja tõi esile põhjused, miks hageja ei saa sellele põhimõttele tugineda (punktid 667–678).

35

Viimaseks tuvastas komisjon, et kui Belgia Vabariik sõlmis 2002. aasta lepingu ning võttis 2002. ja 2003. aasta meetmed, andis ta hagejale abi ELTL artikli 108 lõiget 3 rikkudes. Komisjon tõdes, et abi seisnes erinevuses selle tasu, mida turumajanduse tingimustes tegutsev ettevõtja oleks nõudnud, ja hageja poolt Vallooni piirkonnale ja Sowaerile tegelikult makstud tasu vahel (punkt 679).

36

Vaidlustatud otsuse resolutsioon on sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 1

1.   [Ryanairi] kasuks võetud meetmete näol, mis hõlmavad Vallooni piirkonna valitsuse 6. novembril 2001 võetud kohustust, BSCA ja Ryanairi vahel sõlmitud 2. detsembri 2001. aasta lepingut, Promocy 12. detsembri 2001. aasta lepingut, Promocy ja Leading Verge vahel 31. jaanuaril 2002 sõlmitud lepingut, ministri 11. juuni 2004. aasta käskkirja, BSCA 24. juuni 2004. aasta kirja Ryanairile, BSCA ja Ryanairi vahel 9. detsembril 2005 sõlmitud kaubanduslepingut, BSCA ja Ryanairi lepingu 6. detsembri 2010. aasta lisalepingut ja BSCA‑le kuuluvate Promocy osade loovutamist 31. märtsil 2010, ei ole tegemist [Ryanairile] antava riigiabiga Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

2.   [BSCA] kasuks võetud meetmete näol, mis hõlmavad [Sowaeri] ja BSCA vahel 4. aprillil 2006 sõlmitud lepingut, Vallooni piirkonna ja BSCA vahel sõlmitud lepingu 10. märtsi 2006. aasta lisalepingut nr 5 ja Vallooni piirkonna ja BSCA vahel sõlmitud lepingu 15. jaanuari 2008. aasta lisalepingut nr 6, ei ole tegemist BSCA‑le antava riigiabiga Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

Artikkel 2

1.   Belgia [Kuningriigi] õigusvastaselt rakendatud meetmete näol, millega rikutakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõike 3 sätteid ning mis võeti BSCA kasuks seoses [Sowaeri] ja BSCA vahel 15. aprillil 2002 sõlmitud lepinguga kontsessiooni edasiandmise kohta ja Vallooni piirkonna ja BSCA lepingu 29. märtsi 2002. aasta lisalepinguga nr 3 ning Vallooni piirkonna 3. aprilli 2003. aasta investeerimisotsusega, on kuni 3. aprillini 2014 tegemist siseturuga kokkusobiva riigiabiga vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti c sätetele.

2.   Eeldades, et BSCA kapitali suurendamise näol, mida [Sowaer] tegi aktsiate märkimise teel 3. detsembril 2002, on tegemist riigiabiga Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 alusel, on selle riigiabi näol tegemist Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti c alusel siseturuga kokkusobiva riigiabiga.

Artikkel 3

Belgia [Kuningriigi] õigusvastaselt võetud meetmete näol, millega rikuti Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõike 3 sätteid ning mis võeti BSCA kasuks seoses 15. aprillil 2002 [Sowaeri] ja BSCA vahel sõlmitud lepinguga kontsessiooni edasiandmise kohta, Vallooni piirkonna ja BSCA vahel sõlmitud lepingu 29. märtsi 2002. aasta lisalepinguga nr 3 ning Vallooni piirkonna 3. aprilli 2003. aasta investeerimisotsusega, on alates 4. aprillist 2014 tegemist siseturuga kokkusobimatu riigiabiga Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

Artikkel 4

1.   Belgia [Kuningriik] peab lõpetama artiklis 3 osutatud abi andmise, viies BSCA makstava kontsessioonitasu vähemalt turuhinnale vastava kontsessioonitasu tasemele ning nõudes abisaajalt sisse artiklis 3 osutatud meetmete abil saadud abisummad alates 4. aprillist 2014.

2.   Tagasimakstavatelt summadelt arvestatakse intressi alates kuupäevast, mil abi anti abisaaja käsutusse, kuni selle tegeliku tagastamise kuupäevani.

3.   Intressid on arvutatud määruse (EÜ) nr 794/2004 V peatükis sätestatud korra kohaselt.

4.   Belgia [Kuningriik] tühistab kõik tegemata maksed seoses artiklis 3 osutatud abiga alates käesoleva otsuse vastuvõtmise kuupäevast.

Artikkel 5

1.   Artiklis 3 nimetatud abi nõutakse tagasi viivitamata ja tõhusalt.

2.   Belgia [Kuningriik] tagab käesoleva otsuse täitmise nelja kuu jooksul pärast otsuse teatavakstegemise kuupäeva.

Artikkel 6

1.   Kahe kuu jooksul alates käesoleva otsuse teatavakstegemisest esitab Belgia [Kuningriik] komisjonile järgmise teabe:

2.   Belgia [Kuningriik] teavitab komisjoni käesoleva otsuse täitmiseks võetud riigisiseste meetmete rakendamisest, kuni artiklis 3 osutatud abi on lõplikult tagastatud. [Ta] esitab viivitamata, komisjoni esimesel nõudmisel kogu teabe käesoleva otsuse täitmiseks juba võetud ja kavandatud meetmete kohta. Ta esitab ka üksikasjalikud andmed abisaajalt juba tagasi saadud abisummade ja intresside kohta.

Artikkel 7

Käesolev otsus on adresseeritud Belgia Kuningriigile.“

37

Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 19. detsembril 2014.

38

Komisjon esitas kostja vastuse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 8. aprillil 2015.

39

Üldkohtu kantseleisse vastavalt 3. ja 15. aprillil 2015 esitatud aktidega palusid Brussels Airlines SA/NV (edaspidi „Brussels Airlines“) ja Brussels Airport Company SA (edaspidi „Brussels Airport“) luba astuda käesolevas asjas menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.

40

Dokumendiga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 1. juunil 2015, taotles hageja oma hagiavalduses ja selle lisades ning kostja vastuses ja selle lisades sisalduva teatava teabe konfidentsiaalsena käsitlemist Brussels Airporti ja Brussels Airlinesi suhtes.

41

Hageja esitas repliigi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 15. juunil 2015, ning selle repliigi mittekonfidentsiaalse versiooni, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 16. juunil 2015.

42

Kirjaga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 16. juunil 2015, taotles hageja repliigis ja selle lisades sisalduva teatava teabe konfidentsiaalsena käsitlemist Brussels Airporti ja Brussels Airlinesi suhtes.

43

Komisjon esitas vasturepliigi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 31. juulil 2015.

44

Kirjaga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 24. augustil 2015, taotles hageja vasturepliigis ja selle lisades sisalduva teatava teabe konfidentsiaalsena käsitlemist Brussels Airporti ja Brussels Airlinesi suhtes.

45

7. septembri 2015. aasta kohtumäärusega BSCA vs. komisjon (T‑818/14, ei avaldata, EU:T:2015:724) ja 7. septembri 2015. aasta kohtumäärusega BSCA vs. komisjon (T‑818/14, ei avaldata, EU:T:2015:729) andis Üldkohtu üheksanda koja president Brussels Airportile ja Brussels Airlinesile loa astuda käesolevas kohtuasjas menetlusse komisjoni nõuete toetuseks ja jättis andmete konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse põhjendatuse kohta otsuse tegemise edaspidiseks.

46

28. jaanuari 2016. aasta kohtumäärusega BSCA vs. komisjon (T‑818/14, ei avaldata, EU:T:2016:75) rahuldas Üldkohtu üheksanda koja president hagiavalduses ja kostja vastuses ning mitmes lisas sisalduva teatava teabe konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse ning jättis konfidentsiaalsena käsitlemise taotlused ülejäänud osas rahuldamata. Lisaks määras kohtusekretär hagejale tähtaja selle menetlusse astujatele teatavaks tehtud kohtumääruse resolutsiooni punktides 1 ja 2 nimetatud dokumentide mittekonfidentsiaalse versiooni esitamiseks. Kohtukulude küsimuse kohta otsuse tegemine jäeti edaspidiseks.

47

Hageja esitas 2. märtsi 2016. aasta kirjaga käesoleva kohtuotsuse punktis 46 nimetatud kohtumääruse parandamise taotluse.

48

Komisjon teavitas 5. aprillil 2016 Belgia Kuningriiki vaidlustatud otsuse parandusest; ta täpsustas, et otsuses avastatud vead ei mõjuta mingil viisil selles tehtud järeldusi.

49

Üldkohtu üheksanda koja president parandas 11. aprilli 2016. aasta kohtumäärusega BSCA vs. komisjon (T‑818/14 REC, ei avaldata, EU:T:2016:302) käesoleva kohtuotsuse punktis 46 nimetatud 28. jaanuari 2016. aasta kohtumäärust.

50

Üldkohtu üheksanda koja president tühistas 13. aprilli 2016. aasta kohtumäärusega BSCA vs. komisjon (T‑818/14, ei avaldata, EU:T:2016:712) 28. jaanuari 2016. aasta kohtumääruse BSCA vs. komisjon (T‑818/14, ei avaldata, EU:T:2016:75) ja laiendas konfidentsiaalsena käsitlemise taotlust ka muule teabele ja muudele andmetele.

51

Komisjoni poolt 5. aprilli 2016. aasta parandusega vaidlustatud otsuses tehtud paranduste tõttu esitas hageja 23. juunil 2016 muutmisavalduse.

52

Brussels Airport ja Brussels Airlines esitasid vastavalt 5. ja 6. juulil 2016 Üldkohtu kantseleisse menetlusse astuja seisukohad.

53

Hageja esitas 15. septembril 2016 Üldkohtu kantseleisse oma seisukoha – koos lisadega – nii Brussels Airlinesi kui ka Brussels Airporti menetlusse astuja seisukohtade kohta.

54

Komisjon esitas 22. septembril 2016 oma seisukoha hageja muutumisavalduse kohta.

55

Käesolev asi määrati 6. oktoobri 2016. aasta otsusega korrakohase õigusemõistmise huvides ühele teisele ettekandja-kohtunikule.

56

Üldkohtu kaheksanda koja president jättis 11. oktoobri 2016. aasta otsusega käesoleva kohtuasja liitmata kohtuasjaga T‑474/16: Société Wallonne des Aéroports vs. komisjon.

57

Brussels Airport ja Brussels Airlines esitasid mõlemad 24. novembril 2016 oma seisukoha hageja muutmisavalduse kohta.

58

Sowaer taotles 12. jaanuaril 2017 luba astuda menetlusse hageja nõuete toetuseks menetluse suulises osas.

59

Sowaerile anti 9. märtsi 2017. aasta kohtumäärusega luba astuda hageja nõuete toetuseks menetlusse menetluse suulises osas, kui see peaks aset leidma.

60

Üldkohus otsustas 5. aprillil 2017 anda käesoleva kohtuasja lahendamiseks kaheksandale kojale laiendatud koosseisus.

61

Hageja ja kohtuistungil ka Sowaer paluvad Üldkohtul:

62

Komisjon, Brussels Airport ja Brussels Airlines paluvad Üldkohtul:

63

Kohtuistungil soovis hageja esitada Üldkohtule kaks tabelit, mis väidetavalt sisaldavad vaidlustatud otsuse arvandmeid.

64

Üldkohus otsustas oma kodukorra artikli 85 lõike 3 alusel, et need tabelid on vastuvõetamatud, sest hageja ei ole põhjendanud, miks ta esitas need hilinenult.

65

Hageja esitab oma hagi toetuseks üheksa väidet. Esimese väite kohaselt rikkus komisjon õigusnorme ja tegi ilmse hindamisvea, kui ta määras kindlaks Vallooni piirkonna rahastamisotsuse tegemise kuupäeva. Teise väite kohaselt on komisjoni nõue aegunud. Kolmanda väite kohaselt rikkus komisjon õigusnorme, tegi faktivea ja ilmse hindamisvea, kui ta kvalifitseeris Instrument Landing Systemi (instrumentaalmaandumissüsteem, edaspidi „ILS“) majanduslikku laadi investeeringuks; hageja väidab samuti, et ILSi selliselt kvalifitseerimist ei ole põhjendatud. Neljanda väite kohaselt tegi komisjon faktivea ja ilmse hindamisvea uude terminali tehtud investeeringute maksumuse mittemajanduslikule kasutamisele vastava 7% arvessevõtmisel; hageja väidab samuti, et 7% arvesse võtmise kohta ei ole esitatud põhjendusi. Viienda väite kohaselt rikkus komisjon õigusnorme, tegi faktivead, ilmsed hindamisvead ja jättis esitamata põhjendused, kui ta määras kindlaks 2002. ja 2003. aasta meetmete nüüdispuhasväärtuse, rikkudes seeläbi ELTL artikli 107 lõiget 1. Kuuenda väite kohaselt rikkus komisjon õigusnorme, tegi faktivead ja ilmsed hindamisvead, kui ta määras kindlaks 2002. ja 2003. aasta meetmete nüüdispuhasväärtuse ja seega, kui ta arvutas hageja poolt alates 4. aprillist 2014 makstud täiendava tasu. Seitsmenda väite kohaselt jättis komisjon esitamata põhjendused ja rikkus õigusnorme, kui ta määras kindlaks alates 1. jaanuarist 2016 maksmisele kuuluva täiendava tasu summa. Kaheksanda väite kohaselt rikkus komisjon õigusnorme, tegi faktivea, ilmsed hindamisvead ja jättis esitamata põhjendused, kui ta analüüsis asjaomast turgu ning abist väidetavalt tulenevaid Charleroi lennujaama ja Bruxelles-National lennujaama vahelise konkurentsi moonutusi. Üheksanda väite kohaselt on rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet.

66

Hageja leiab, et 2002. ja 2003. aasta meetmed seisnesid tegelikult 20. juuli 2000. aasta otsusega (8. novembri 2000. aasta otsusega kinnitatud kujul) võetud meetmetes, mistõttu need meetmed võeti enne 12. detsembri 2000. aasta otsust Aéroports de Paris vs. komisjon (T‑128/98, EU:T:2000:290). Ta märgib sellega seoses, et Charleroi lennujaama investeerimiskava, mis on lisatud 2002. aasta lepingule, on identne investeerimiskavaga, mille Vallooni piirkond võttis vastu 20. juulil 2000 ja mis kinnitati 8. novembril 2000. Hageja rõhutab lisaks, et tema äristrateegias, mis määratleti 2000. aasta juulis, oli juba nimetatud eeskätt uut terminali, parklaid ja lennuraja pikendamist.

67

Hageja väidab ka, et just 20. juulil ja 8. novembril 2000. aastal kohustus Valloonia piirkond abi andma. Neil kuupäevadel võetud otsused olid siduvad, sest need olid asjaomase projekti seisukohast piisavalt täpsed. Hageja lisab, et need otsused läksid oluliselt kaugemale põhimõttelisest kokkuleppest, mis on oma määratluse kohaselt abstraktne, ja nägid konkreetselt ette investeeringute tegemise. Neid otsuseid ei saa nimelt tema väitel pidada pelgalt tahteväljenduseks, sest need näevad ette Valloonia piirkonna valitsuse põhimõttelise kohustumise, rahastatava kogusumma kindlaksmääramise tol ajal kättesaadava teabe põhjal ja vastava rahastamiskava. Hageja lisab, et kõnealused aktid sisaldasid tegelikult kogu piisavat teavet tagasivõetamatute finantseerimiskohustuste määratlemiseks. 2002. aasta lepingus tema väitel neid otsuseid üksnes kinnitati. Selles osas märgib hageja, et Sowaeri finantseerimiskavas esinev viide 20. juuli ja 8. novembri 2000. aasta otsustele rõhutas nende siduvust.

68

Lõpuks märgib hageja, et 20. juuli ja 8. novembri 2000. aasta otsustega ette nähtud meetmed tehti talle teatavaks aegsasti enne 12. detsembrit 2000.

69

Komisjon palub selle väite tagasi lükata.

70

Selles osas tuleb esmalt meenutada, et 12. detsembri 2000. aasta otsuses Aéroports de Paris vs. komisjon (T‑128/98, EU:T:2000:290) leidis Üldkohus, et lennujaama käitamine, mis seisneb lennujaamateenuste osutamises lennuettevõtjatele, kujutab endast majandustegevust (vt eelkõige selle otsuse punktid 107 ja 120).

71

Lisaks nentis komisjon vaidlustatud otsuse punktides 346 ja 347 järgmist:

72

Sellega seoses tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt määratakse abi andmise hetkeks see kuupäev, mil võeti õiguslikult siduv akt, millega pädev siseriiklik ametiasutus kohustub abisaajale abi andma (19. mai 2015. aasta otsus, Diputación Foral de Bizkaia vs. komisjon, T‑397/12, ei avaldata, EU:T:2015:291, punkt 33; vt selle kohta ka 14. jaanuari 2004. aasta otsus, Fleuren Compost vs. komisjon, T‑109/01, EU:T:2004:4, punktid 73 ja 74, ja 30. novembri 2009. aasta otsus, France ja France Télécom vs. komisjon, T‑427/04 ja T‑17/05, EU:T:2009:474, punkt 321) tingimusetu ja õiguslikult siduva lubadusega (vt selle kohta 15. veebruari 2001. aasta otsus, Austria vs. komisjon, C‑99/98,EU:C:2001:94, punkt 38, ja 5. oktoobri 2016. aasta määrus, Diputación Foral de Bizkaia vs. komisjon, C‑426/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:757, punkt 30). See tähendab tingimata, et abi andmise kuupäeval on võimalik kindlaks määrata abisaaja.

73

20. juuli 2000. aasta otsuse punkt B 12 IV „Piirkondlike lennujaamade arendamise tingimused ja sellega seotud keskkonnameetmed. Raamleping“ on sõnastatud järgmiselt:

„Valitsus kiidab heaks [Charleroi] lennujaama investeerimiskava suunised ja teeb lennujaama haldamise eest vastutavale ministrile ülesandeks esitada vastav füüsiline mitmeaastane kava.“

74

Sellest otsusest nähtub seega selgelt, et Vallooni valitsus ei ole kohustunud hageja ees viimasele abi andma, vaid hoopis pädev minister kohustus pelgalt esitama Vallooni valitsusele investeerimiskava rakendusmeetmed. Lisaks tuleb sedastada, et hagejat ei ole abi potentsiaalse saajana nimetatud.

75

8. novembri 2000. aasta otsuse punkti B 15 „20. juuli 2000. aasta piirkonna lennujaamu käsitleva raamlepingu rakendamine. [Charleroi] lennujaama mitmeaastane investeerimiskava“ lõikes 2 on täpsustatud, et Vallooni piirkonna valitsus oli „2000.–2004. aasta füüsilise mitmeaastase investeerimiskava“ heaks kiitnud. Selle investeerimiskava üheksandas ja kümnendas taandes on märgitud eeskätt järgmist:

„[V]allooni piirkonna ja [Charleroi] lennujaama käitava kontsessionääri BSCA vahelisi suhteid reguleerivat esialgset lepingulist raamistikku tuleb kohandada, et suurendada lennujaamas tegutseva ettevõtja tõhusust.

Seetõttu tuleb olemasolevaid tekste (kontsessioonileping, tehniline kirjeldus ja lisatud protokollid) kohandada investeeringute rahastamiseks valitud uue skeemiga.“

76

See säte ei jäta mingit kahtlust, et Valloonia piirkonna ja hageja vahel võetud konkreetsed kohustused sõltusid eespool nimetatud tekstide kohandamisest.

77

Sellest järeldub, et vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei sisaldanud 20. juuli ja 8. novembri 2000. aasta otsused Vallooni piirkonna valitsuse siduvaid ja täpseid õiguslikke kohustusi hageja ees. Nagu hageja pealegi ise repliigis möönab, kujutasid need otsused endast Vallooni piirkonna valitsuse kohustumust oma poliitiliste eesmärkide alusel ning need võeti selle valitsuse raames ministrite konsensuse tulemusena. Seevastu tuleb juba 2002. aasta lepingu pelgal lugemisel selgelt esile asjaolu, et vaid selles dokumendis on taristut ja teenuseid käsitlevad üksikasjad määratletud õiguslike kohustuste vormis. Nimelt iseloomustab seda 2002. aasta lepingut investeerimiskava ning kulud, mida Vallooni piirkond ja Sowaer kohustusid kandma, ning kontsessioonitasu, mida hageja nõustus vastutasuna maksma.

78

Sellest järeldub ka, et kuivõrd 20. juuli ja 8. novembri 2000. aasta otsustes puuduvad siduvad ja täpsed kohustused, siis on hageja argumendid selle kohta, et 2002. aastal hageja ja Sowaeri vahel sõlmitud lepingule lisatud tabel ning 20. juuli ja 8. novembri 2000. aasta otsustele lisatud tabel väidetavalt vastavad üksteisele; selle kohta, et 20. juuli 2000. aasta otsus tehti väidetavalt teatavaks enne 12. detsembrit 2000, ja samuti tema ja Ryanairi vahel alates 2000. aasta septembrist toimunud läbirääkimiste kohta asjakohatud ning need saab vaid tagasi lükata.

79

Lõpuks ei ole vaidlustatud seda, et Sowaer andis hageja käsutusse taristu. Sowaer asutati aga alles 1. juulil 2001.

80

Kõigest eelnevast järeldub, et esimene väide tuleb tagasi lükata.

81

Hageja teise väite kohaselt kohaldub 2000. aastal antud abi suhtes nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL artikli 108] kohaldamiseks (EÜT 1999, L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artikli 15 lõikes 1 ette nähtud kümneaastane aegumistähtaeg, sest abi andmisest kuni 20. aprillini 2011, mil komisjon esitas Belgia Kuningriigile esimese teabenõude vaidlustatud otsuse esemeks oleva abi kohta, oli möödunud üle kümne aasta.

82

Komisjon palub selle väite tagasi lükata.

83

Sellega seoses tuleb märkida, et kõnealune väide põhineb eksklusiivselt eeldusel, et vaidlusalust abi anti 20. juuli ja 8. novembri 2000. aasta otsustega.

84

Esimese väite analüüsi raames tuvastati aga just nimelt, et vaidlusalust abi ei antud mitte 20. juuli ja 8. novembri 2000. aasta otsustega, vaid hoopis 2002. aasta lepinguga; abi andmise ja 20. aprilli 2011. aasta vahele, mil komisjon saatis Belgia Kuningriigile esimese teabenõude, jääb seega alla kümne aasta; see eeldus on järelikult ekslik.

85

Seega tuleb ka teine väide tagasi lükata.

86

Kolmanda väite esimese osaga heidab hageja sisuliselt komisjonile ette õigusnormide rikkumist ja ilmselt hindamisviga ILSi kvalifitseerimisel majanduslikku laadi investeeringuks ning samuti põhjenduste esitamata jätmist seoses ILSi selliselt kvalifitseerimisega.

87

Hageja sõnul on ILS süsteem, mis võimaldab lennukitel läheneda maandumisrajale halva nähtavuse korral. See süsteem koosneb sisuliselt kolmest osast: esimene osa, see tähendab „kursimajakas“ tagab lennuki horisontaalse juhendamise, teine osa, see tähendab „glissaadimajakas“ tagab lennuki vertikaalse juhendamise ning kolmas osa, see tähendab „markermajakas“ näitab kaugust maandumisrajast. Seega tuleks tema arvates ILSi käsitada lennuliikluse ning lennuradade ja taristu ohutuse, julgestuse ja nõuetega kooskõlla viimise seisukohast vältimatult vajaliku seadmena. Selles osas viitab hageja sellele süsteemile Belgocontroli (Belgia lennuohutuse amet) ja Eurocontroli poolt antud kvalifikatsioonile. Lisaks viitab ta ILSi käsitlevatele lausetele komisjoni 20. detsembri 2005. aasta määruses (EÜ) nr 2096/2005, milles sätestatakse aeronavigatsiooniteenuste osutamise ühised nõuded (ELT 2005, L 335, lk 13); komisjoni 20. augusti 2008. aasta määruses (EÜ) nr 859/2008, millega muudetakse nõukogu määrust (EMÜ) nr 3922/91 seoses õhusõidukiga teostatava ärilise lennutranspordi suhtes kohaldatavate ühiste tehniliste nõuete ja haldusprotseduuridega (ELT 2008, L 254, lk 1); komisjoni 5. oktoobri 2012. aasta määruses (EL) nr 965/2012, millega kehtestatakse lennutegevusega seotud tehnilised nõuded ja haldusmenetlused vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 216/2008 (ELT 2012, L 296, lk 1), ja komisjoni 12. veebruari 2014. aasta määruses (EL) nr 139/2014, millega kehtestatakse lennuväljadega seotud nõuded ja haldusmenetlused vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 216/2008 (ELT 2014, L 44, lk 1). Hageja täpsustab, et kuivõrd aeronavigatsiooniteenuste osutamist käsitatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2004. aasta määruses (EÜ) nr 550/2004 aeronavigatsiooniteenuste osutamise kohta ühtses Euroopa taevas (ELT 2004, L 96, lk 10; ELT eriväljaanne 07/08, lk 31) ja suunistes mittemajandusliku teenusena, siis ei ole ka ILS kui aeronavigatsiooniks vajalik vahend majanduslikku laadi. Asjaolu, et ILSi paigaldamise nõuet ei ole õigusnormides ette nähtud, ei muuda tema sõnul midagi.

88

Lisaks heidab hageja komisjonile ette, et ta ei esitanud põhjusi, miks ei kuulu III kategooria ILS selliste aeronavigatsiooniks vajalike seadmete hulka, mis on mittemajanduslikku laadi.

89

Selle väite teises osas leiab hageja, et ka lennuradade valgustus on mittemajanduslik tegevus.

90

Komisjon palub selle väite tagasi lükata.

91

Tuleb meenutada, et komisjon leidis vaidlustatud otsuse punktis 367 järgmist:

„Seevastu käsitab komisjon majandustegevusega seotud kulutustena investeeringuid ja suuri remonditöid, mis on seotud III kategooria ILS süsteemiga […] ja lennuradade valgustusega. Need kulud ei ole seotud avaliku võimu teostamisega, vaid on vajalikud taristu äriliseks kasutamiseks, mille käigus antakse lennuettevõtjate käsutusse vastavad struktuurid rahuldaval ohutuse tasemel. Samuti on ka maapealse liikluse ohutuse tagamine (sealhulgas ka ohutus lennukite maandumisel ja õhkutõusmisel) lahutamatult seotud lennujaama käitamisega ning seda tuleb seetõttu käsitada majandustegevusena. Komisjoni hiljutises otsuses Marseille lennujaama kohta jäeti lennujaama käitamise ohutusega seotud meetmed „mittemajandusliku“ tegevuse hulgast välja.“

92

Kõigepealt tuleb märkida, et hageja ei ole vaidlustanud komisjoni seisukohta, et ILS ja lennuradade valgustus on eraldi seadmed.

93

Seoses lennuradade valgustamisega ei ole hageja aga esitanud ühtegi argumenti, mille kohaselt oli tegemist mittemajandusliku tegevusega, nagu rõhutas õigustatult komisjon, kes on esitanud selle väiteosa vastuvõetamatuse vastuväite.

94

Selles osas tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 21 esimesele lõigule, mida kohaldatakse Üldkohtu menetluses sama põhikirja artikli 53 esimese lõigu ja kodukorra artikli 76 punkti d alusel, tuleb hagiavalduses märkida vaidluse ese, esitatud väited ja argumendid ning lühike ülevaade väidetest.

95

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab eespool loetletu olema märgitud piisavalt selgelt ja täpselt, et võimaldada kostjal oma kaitseks valmistuda ja Üldkohtul hagi lahendada vajaduse korral ilma täiendava teabeta. Õiguskindluse ja korrakohase õigusemõistmise tagamiseks peavad hagi vastuvõetavuseks tulenema selle aluseks olevad peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud kas või kokkuvõtlikult, ent seostatult ja arusaadavalt hagiavalduse tekstist endast (7. novembri 2013. aasta määrus, Arbos vs. komisjon, C‑615/12 P, ei avaldata, EU:C:2013:742, punkt 33; vt ka 25. oktoobri 2012. aasta otsus, Arbos vs. komisjon, T‑161/06, ei avaldata, EU:T:2012:573, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

96

Tuleb aga möönda, et hagiavaldus ei vasta selles osas kodukorra artikli 76 punktile d, sest hageja on piirdunud lennuradade valgustamise mittemajanduslikule laadile viitamisega, esitamata selle kohta ühtegi argumenti. Sellest tuleneb, et kolmanda väite teine osa tuleb tunnistada vastuvõetamatuks.

97

Mis puudutab hageja nende argumentide analüüsi, mis toetavad III kategooria ILSi mittemajandusliku laadi väidet, siis tuleb meenutada, et majandustegevus on igasugune tegevus, mis seisneb kaupade või teenuste pakkumises teataval turul (24. oktoobri 2002. aasta otsus, Aéroports de Paris vs. komisjon, C‑82/01 P, EU:C:2002:617, punkt 79), vastandudes tegevusele, mis on seotud avaliku võimu teostamisega.

98

Seepärast tuleb käesolevas asjas kindlaks määrata, kas kõnealune tegevus on oma olemuse, eesmärgi ja seda reguleerivate eeskirjade poolest seotud selliste volituste kasutamisega, mis on tüüpilised avaliku võimu teostamisele (vt selle kohta 19. jaanuari 1994. aasta otsus, SAT Fluggesellschaft, C‑364/92, EU:C:1994:7, punkt 30).

99

Tüüpilised avaliku võimu teostamisega seotud tegevused on õhuruumi kontroll ja politsei tegevus (vt selle kohta 19. jaanuari 1994. aasta otsus, SAT Fluggesellschaft, C‑364/92, EU:C:1994:7, punkt 30, ja 26. märtsi 2009. aasta otsus, SELEX Sistemi Integrati vs. komisjon, C‑113/07 P, EU:C:2009:191, punkt 71).

100

Tuleb meenutada, et III kategooria ILS on – nagu komisjon selle määratles, ilma et hageja oleks talle vastu vaielnud – maapinnale lähenemise vahend, mis kasutab raadiosignaali maandumisrajale läheneva lennuki täpsema maandumise tagamiseks, võimaldades nii ohutult maanduda halbade ilmastikutingimuste korral.

101

Nagu ilmneb hageja vastusest ja Sowaeri vastusest, mille viimane esitas kohtuistungil hageja toetuseks vastates ühele Üldkohtu küsimusele, ning ka toimikust, on tegemist maandumisetapis aeronavigatsiooni seisukohast tarviliku vahendiga, mis võib teatavates lennujaamades olla neis toimuva liikluse laadi tõttu suisa vajalik või vältimatult vajalik, olemata samas aeronavigatsiooni sektoris kohaldatavate Belgia või rahvusvaheliste ohutuseeskirjade alusel kohustuslik. Kui selline seade puudub, võivad lennuettevõtjad, kellele see ei meeldi, jätta regulaarselt lennujaamas maandumata maandumisel halbade ilmastikutingimuste korral esineda võivate raskuste tõttu.

102

Isegi kui see vahend oleks kohustuslik ja ehkki ei saa vastu vaielda sellele, et see aitab nagu muud süsteemid kaasa maandumise ohutusele, ei aita see siiski kaasa lennuruumi kontrollile ja politsei tegevusele, nagu möönsid kohtuistungil hageja ja tema nõuete toetuseks menetlusse astuja; samuti ei aita see kaasa ühegi muu avaliku võimu volituse kasutamisele, millega lennujaamas võib tegemist olla. See vahend aitab osutada teenuseid, mida tsiviillennujaam pakub konkurentsi kontekstis lennuettevõtjatele oma üldise tegevuse raames, mis on majandustegevus (vt selle kohta 24. oktoobri 2002. aasta otsus, Aéroports de Paris vs. komisjon, C‑82/01 P, EU:C:2002:617, punkt 78).

103

Järgmiseks tuleb märkida, et hageja ei ole vaielnud vastu komisjoni argumendile, mille kohaselt on sellise seadme puudumise ainus tagajärg, et teatavate ilmastikutingimuste korral tühistavad lennujaama kasutavad lennuettevõtjad oma lennud või suunavad need ümber teistesse sellist seadet omavatesse lennujaamadesse. Nii on lennujaam, kus ei ole III kategooria ILS süsteemi, ebasoodsamas konkurentsiolukorras võrreldes lennujaamaga, kus selline seade on olemas; kuid see ei võimalda vältida kõnealuse seadme kvalifitseerimist majandustegevuseks.

104

Hageja argument, et Belgia Kuningriik on vaidlustatud otsusele eelnenud haldusmenetluses märkinud, et tema arvates on III kategooria ILS süsteem „nõutav selleks, et võtta vastu lennujaamas baseeruvate lennuettevõtjate lennukeid ning regulaarliinilende“, ei muuda seda hinnangut.

105

Nimelt ei tingi asjaolu, et tegemist on „lennujaamas baseeruvate lennuettevõtjate lennukite ning regulaarliinilendude“ vastuvõtmisega seotud tegevusega, seda, et kõnealune tegevus on seotud avaliku võimu teostamisega.

106

Sellest tuleneb, et ei saa lugeda õigustatuks tuginemist väidetavale nõudele, mille kohaselt on aeronavigatsiooniks vaja III kategooria ILSi, selleks et see seade oleks hõlmatud avaliku võimu teostamisega ja seda ei saaks seega kvalifitseerida majanduslikku laadi süsteemiks.

107

Seda järeldust ei sea kuidagi kahtluse alla hageja muud argumendid.

108

Asjaolu, et hageja sõnul on Belgocontrol seisukohal, et III kategooria ILS kujutab endast navigatsiooni abiseadet, ning et Eurocontrol määratleb selle ühena kolmest maandumissüsteemist, mis võimaldavad navigatsiooniliselt täpse lähenemise, ei tähenda käesoleva kohtuotsuse punktis 102 tehtud järeldustega arvestades, et see seade on seotud avaliku võimu teostamisega.

109

Viide määruse nr 965/2012 I lisa punktile 14, mis näeb ette, et „III […] kategooria […] lähenemi[se puhul kasutatakse ILSi]“, käib pelgalt ühe määratluse kohta, mis on antud selles määruses ette nähtud tehniliste nõuete huvides. Sama kehtib viite suhtes, mis sisaldub määruse nr 859/2008 lisa E-alajaos, millega asendatakse nõukogu 16. detsembri 1991. aasta määruse (EMÜ) nr 3922/91 (millega muudetakse nõukogu määrust (EMÜ) nr 3922/91 seoses õhusõidukiga teostatava ärilise lennutranspordi suhtes kohaldatavate ühiste tehniliste nõuete ja haldusprotseduuridega) (EÜT 1991, L 373, lk 4; ELT eriväljaanne 07/001, lk 348).III lisas.

110

Lõpuks tuleb märkida, et kuigi on tõsi, et lennujaama käitaja peab tagama vahendid ja protseduurid „lennuvälja ohutuks käitamiseks piiratud nähtavuse korral“ ning nende rakendamise (määruse nr 139/2014 IV lisa punkti ADR.OPS.B.045 „Lennuvälja käitamine piiratud nähtavuse korral“ alapunkt a, ei tulene sellest käesoleva kohtuotsuse punktis 102 tehtud järeldustega arvestades siiski, et III kategooria ILSi paigaldamine aitab kaasa avaliku võimu teostamisele.

111

Hageja väidab lisaks, et III kategooria ILS kui aeronavigatsiooni seade ei ole majanduslikku laadi, sest määruse nr 550/2004 põhjenduses 5 on märgitud, et „[…] määruses sätestatud lennuliiklusteenuste osutamine on seotud selliste riigiasutusele antud volituste kasutamisega, mis ei ole majanduslikku laadi selles tähenduses, et need õigustaksid asutamislepingu konkurentsieeskirjade kasutamist“.

112

Sellega seoses tuleb märkida, et määrus nr 550/2004 kuulub Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2004. aasta määruse (EÜ) nr 549/2004, millega sätestatakse raamistik ühtse Euroopa taeva loomiseks (ELT 2004, L 96, lk 1; ELT eriväljaanne 07/08, lk 23), konteksti; viimati nimetatud määruse artiklis 2 on määratletud eri mõisted. Määruse nr 549/2004 artikli 2 punktist 4 tuleneb, et „aeronavigatsiooniteenindused“ on „lennuliiklusteenindused; sidepidamis-, navigatsiooni- ja jälgimisteenindused; meteoroloogiateenindused aeronavigatsiooni jaoks; aeronavigatsioonialase teabe teenindused“. Määruse nr 549/2004 artikli 2 punktis 30 on „navigatsiooniteenindused“ määratletud kui „vahendid ja teenused, mille abil antakse õhusõidukile teavet tema asukoha ja ajastamise kohta“. Need navigatsiooniteenused erinevad seega määruse nr 549/2004 artikli 2 punktis 11 määratletud „lennuliiklusteenindustest“, mis hõlmavad eeskätt „lennujuhtimisteenindusi“, mis on omakorda määratletud selle määruse artikli 2 punktis 1 kui teenused, mille eesmärk on õhusõidukitevaheliste kokkupõrgete vältimine ning lennuliikluse sujuvuse parandamine ja säilitamine. Nagu eespool märgitud, on nii „navigatsiooniteenindused“ kui ka „lennuliiklusteenindused“ hõlmatud „aeronavigatsiooniteenindustega“. Selline seade nagu III kategooria ILS, mis annab õhusõidukitele maandumiseks teavet nende positsiooni kohta maandumisraja suhtes, kuulub selgelt navigatsiooniteenuste alla eespool viidatud tähenduses.

113

Kuigi määruse nr 550/2004 põhjendus 5, millele hageja tugineb, näib viitavat sellele, et „aeronavigatsiooniteenused“ on seotud avaliku võimu teostamisega, on sama määruse spetsiifilisemas põhjenduses 13 sõnaselgelt märgitud, et „navigatsiooni[t]eenused“ nagu ka teatavad muud aeronavigatsiooniteenused peavad olema korraldatud turutingimustel, võttes samal ajal arvesse selliste teenuste eripära ja säilitades ohutuse kõrge taseme. Kõnealuse määruse eri sätetest nähtub nimelt, et lennuliiklusteenuste osutajate ning meteoroloogiateenuste osutajate määramine võib toimuda turupõhimõtteid kohaldamata, ent ükski samalaadne säte ei ole kohaldatav navigatsiooniteenuste suhtes. Vaatamata hageja viidatud põhjenduse üldistavale laadile, ei leia see seega väljendust üheski konkreetses sättes, millest tulenevalt võiks asuda seisukohale, et III kategooria ILS, mis on navigatsiooniteenuste osutamise seade, on seotud avaliku võimu teostamise, mitte turutingimustes toimuva majandustegevusega.

114

Lisaks sellele tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et liidu õigusakti põhjendused ei ole õiguslikult siduvad ning neile ei saa edukalt tugineda erandi tegemiseks asjaomase akti sätetest endist (vt 2. aprilli 2009. aasta otsus, Tyson Parketthandel, C‑134/08, EU:C:2009:229, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika) ega a fortiori erandi tegemiseks EL toimimise lepingus sätestatud eeskirjadest, näiteks ELTL artiklites 107 ja 108 sätestatud riigiabieeskirjadest, piirates eeskätt nende kohaldamisala võrreldes sellega, mis tuleneb liidu kohtu poolt nende sõnastusest ja eesmärgist tulenevalt antud tõlgendusest.

115

Lõpuks viitab hageja suuniste punktile 35, millest nähtub, et „[l]ennujaama puhul peetakse üldjuhul mittemajanduslikuks selliseid tegevusvaldkondi, nagu lennujuhtimine, politsei ja tolli tegevus, tuletõrje, meetmed, mis on vajalikud tsiviillennunduse kaitsmiseks õigusvastase sekkumise eest, ning investeeringuid, mis on seotud nende tegevuste läbiviimiseks vajaliku taristu ja seadmetega“.

116

Ent lisaks sellele, et suuniste punkt 35 ei viita maapinnale lähenemise seadmetele ega taristule, ei ole hageja vastu vaielnud komisjoni märkusele, et ohutust suurendavat seadet ei tule sellest asjaolust tulenevalt tingimata kvalifitseerida mittemajanduslikuks.

117

Sellest tuleneb, et kui komisjon kvalifitseeris III kategooria ILSi majanduslikku laadi süsteemiks, ei teinud ta hindamisviga, millele hageja viitab.

118

Mis puudutab lõpuks hageja argumenti, et komisjon ei põhjendanud piisavalt oma seisukohta, et III kategooria ILS süsteem on majanduslikku laadi, tuleb ka see tagasi lükata.

119

Nimelt tuleb tõdeda, et lisaks sellele, et vaidlustatud otsuse punktist 367 nähtub selgelt, et komisjoni arvates „on […] maapealse liikluse ohutuse tagamine (sealhulgas ka ohutus lennukite maandumisel ja õhkutõusmisel) lahutamatult seotud lennujaama käitamisega ning seda tuleb seetõttu käsitada majandustegevusena“, kinnitab hageja esitatud kolmanda väite sisu, et ta sai väga hästi aru, mis põhjustel komisjon leidis, et III kategooria ILSi tuleb pidada majanduslikku laadi seadmeks. Vaidlustatud otsuse punkt 367 võimaldas seega hagejal teada saada vaidlustatud otsuse põhjendused ja Üldkohtul teostada nende üle kontrolli (vt selle kohta 13. jaanuari 2004. aasta otsus, Thermenhotel Stoiser Franz jt vs. komisjon, T‑158/99, EU:T:2004:2, punkt 94).

120

Kõigest eelnevast järeldub, et kolmas väide tuleb tagasi lükata.

121

Neljanda väitega heidab hageja komisjonile ette ühelt poolt seda, et ta tegi faktivea ja ilmse hindamisvea uude terminali tehtud investeeringute maksumuse mittemajanduslikule kasutamisele vastava 7% arvessevõtmisel, ning teiselt poolt seda, et ta ei esitanud 7% arvessevõtmise kohta põhjendusi.

122

Hageja heidab komisjonile sisuliselt seoses lennujaama uue terminaliga ette, et ta kasutas väära kriteeriumi tegevuste jaotamiseks majanduslikeks ja mittemajanduslikeks tegevusteks. Ta väidab nii, et tema 8. aprillil 2014 komisjoni kätte toimetatud teatest nähtub, et jaotus on järgmine: 14,9% moodustavad ruumid, mida kasutatakse mittemajanduslikuks tegevuseks, ja 85,1% moodustavad ruumid, mida kasutatakse majandustegevuseks.

123

Komisjon palub selle väite tagasi lükata.

124

Tuleb meenutada, et komisjon leidis vaidlustatud otsuse punktis 366 järgmist:

„Komisjon käsitab mittemajanduslike kuludena ka kulusid, mis on seotud hoonete ja varustuse hooldamiseks tehtavate investeeringutega, kui neid kasutatakse samal ajal seoses majandustegevusega ja mittemajandusliku tegevusega proportsioonides, mis vastavad nende kasutamisele seoses mittemajandusliku tegevusega. Eeskätt on uue terminali jaoks tehtavate investeeringute maksumust võimalik 7% ulatuses käsitada seotuna mittemajandusliku tegevusega, kuna 7% terminali pinnast hõivavad politsei- ja tolliteenistus ning töötajad, kes tegelevad reisijate ja nende pagasi läbivaatusega, samuti ka Vallooni piirkonna avaliku teenistuste ametnikud, kelle ülesanne on tagada lennujaama ohutus.“

125

Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et ehkki komisjonil on riigiabi valdkonnas ulatuslik kaalutlusruum, mille kasutamine hõlmab majanduslikke hinnanguid, mis tuleb anda liidu kontekstis, ei tähenda see, et liidu kohus peab hoiduma kontrollimast, kuidas komisjon on majandusliku iseloomuga andmeid tõlgendanud (2. septembri 2010. aasta otsus, komisjon vs. Scott, C‑290/07 P, EU:C:2010:480, punkt 64).

126

Euroopa Kohtu praktika kohaselt peab liidu kohus mitte ainult tegema kindlaks, kas esitatud tõendid vastavad tegelikkusele, on usaldusväärsed ja sidusad, vaid ta peab kontrollima ka, kas need tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ning kas need toetavad järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud (2. septembri 2010. aasta otsus, komisjon vs. Scott, C‑290/07 P, EU:C:2010:480, punkt 65; vt analoogia alusel ka 15. veebruari 2005. aasta otsus, komisjon vs. Tetra Laval, C‑12/03 P, EU:C:2005:87, punkt 39).

127

Liidu kohus ei saa siiski selle kontrolli käigus asendada komisjoni majanduslikku hinnangut enda omaga. Liidu kohtute kontroll komisjoni antud keeruliste majanduslike hinnangute üle on nimelt piiratud selliselt, et kontrollitakse üksnes seda, kas on järgitud menetlusnorme ja põhjendamisreegleid, kas asjaolud vastavad tegelikkusele ning kas tehtud ei ole ilmselt hindamisviga ja tegemist ei ole võimu kuritarvitamisega (vt 2. septembri 2010. aasta otsus, komisjon vs. Scott, C‑290/07 P, EU:C:2010:480, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellega seoses tuleb märkida, et kui komisjon peab selle kindakstegemiseks, kas meede kuulub ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse, kohaldama erainvestori kriteeriumi, eeldab selle kriteeriumi kasutamine üldiselt komisjoni poolt keeruka majandushinnangu andmist (vt selle kohta 2. septembri 2010. aasta otsus, komisjon vs. Scott, C‑290/07 P, EU:C:2010:480, punkt 68).

128

Just nende kriteeriumide alusel, mis puudutavad kohtupraktikas tunnustatud liidu kohtu kontrolli ulatust, tuleb analüüsida hagi neljandat kuni seitsmendat väidet.

129

Juba siinkohal tuleb märkida, et hageja ei ole vaielnud vastu komisjoni märkusele kostja vastuses, mille kohaselt Belgia Kuningriik oli teda kolmel korral (24. veebruari, 21. märtsi ja 4. aprilli 2014. aasta kirjadega) teavitanud sellest, et uue terminali mittemajanduslik maksumus oli 7% investeeringu kogusummast.

130

Oma komisjonile kätte toimetatud 8. aprilli 2014. aasta teatises seletas hageja, et 14,9% uue terminali pindalast oli mõeldud mittemajanduslikuks kasutuseks, lisades seejuures ainult föderaalpolitsei ja muid avaliku võimu ülesandeid või ohutuse tagamise ülesandeid täitvate talituste poolt kasutatavatele ruumidele, mida ta nimetas „avaliku teenuse“ osutamisega seonduvateks ruumideks ning mis hõivasid terminali pindalast 7%, ka 7% tehniliste rajatiste – näiteks küttesüsteemide – alla jäävast pindalast ja 7% tavaliikluseks mõeldud pindalast – näiteks trepid ja koridorid –, mida ta nimetas koos „lennujaama üldkasutatavateks“ ruumideks, ning 100% pindalast, kus isikute või kauba suhtes teostati eespool nimetatud avaliku võimu ülesandeid või ohutuse tagamise ülesandeid – näiteks passikontrolli ala –, mida ta nimetas „avaliku võimu teostamise“ ruumideks.

131

Selles osas tuleb märkida, et ehkki reisijad kasutavad koridore tollikontrolli läbimise eesmärgil – nagu märkis hageja vastuseks ühele Üldkohtu poolt kohtuistungil esitatud küsimusele –, siis eeskätt avalikku võimu ei teostata seevastu sugugi mitte nendes koridorides, vaid ainult tollikontrolliks spetsiaalselt ette nähtud ruumides. Lisaks ei saa liiklemiseks kasutatavaid pindu ega kohvikuid käsitada ruumidena, kus teostatakse avalikku võimu, nagu märkis õigustatult kohtuistungil komisjon.

132

Seetõttu ei nähtu käesoleva juhtumi asjaolude analüüsist, mis põhjusel hageja poolt jaotamiskriteeriumi kindlaksmääramiseks kasutatud metodoloogia oleks sobivam kui see metodoloogia, millele tugines kolm korda (24. veebruari, 21. märtsi ja 4. aprilli 2014. aasta kirjades) Belgia Kuningriik ja mille komisjon heaks kiitis.

133

Selle kohta tuleb märkida, et vastupidi sellele, mida hageja väitis kohtuistungil, ei ole seisukoht, et mittemajandusliku kasutusega ruumid moodustavad 7% kogupindalast, Belgia Kuningriigi umbmäärane või suvaline hinnang, sest Belgia valitsuse 11. märtsi 2014. aasta vastusest komisjoni küsimustele ilmneb, et „selle arvutuse aluseks võeti […] plaanid“.

134

Kohtuistungil väitis hageja veel, et Charleroi lennujaam on pidevalt arenev lennujaam erinevalt sellistest suurtest lennujaamadest nagu Paris-Charles-de-Gaulle (Prantsusmaa) ja London-Heathrow (Ühendkuningriik), mille reisijate arv on püsinud muutumatuna 20 aasta vältel, nii et Charleroi lennujaamas mittemajandusliku kasutusega ruumide proportsioon muutus.

135

Isegi kui oletada, et see väide leiab kinnitust, tuleb siiski tõdeda, et hageja ei ole suutnud tõendada, et Charleroi lennujaam oleks arenenud Belgia valitsuse kolme kirja – 24. veebruari, 21. märtsi ja 4. aprilli 2014. aasta kirjad – ja hageja enda 8. aprilli 2014. aasta teate vahelisel ajal, see tähendab nelja päeva jooksul pärast selle valitsuse viimast kirja.

136

Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et ei saa asuda seisukohale, et komisjon tegi faktivea või ilmse hindamisvea, kui ta leidis just nimelt Belgia Kuningriigi poolt talle esitatud andmete põhjal, et 7% lennujaama kogupindalast kasutati mittemajanduslikuks tegevuseks, ja kui ta jättis vaidlustatud otsuses viitamata 8. aprilli 2014. aasta teatisele.

137

Seoses väidetava asjaoluga, et vaidlustatud otsuses ei esitatud selles küsimuses mingeid põhjendusi, tuleb lõpuks märkida, et vaidlustatud otsuse punktist 366 nähtub selgelt komisjoni kasutatud jaotamiskriteerium, mille – nagu eespool tuvastatud – esitas kolm korda Belgia valitsus. Kuigi komisjon ei maininud vaidlustatud otsuse punktis 366 hageja 8. aprilli 2014. aasta teadet, tuleb lisaks märkida, et ühelt poolt ilmneb vaidlustatud otsuse punktist 22, et see viitab sõnaselgelt Belgia ametiasutuste 5. mai 2014. aasta teatisele, milles on täpsustatud, et „majandustegevuseks kasutatavate ruumidega võrreldes moodustab mittemajanduslike avalike teenuste osutamiseks kasutatav pindala 14,9%“, ja teiselt poolt, et komisjon on esitanud sõnaselgelt põhjused, miks tuleb kasutada Belgia Kuningriigi poolt kolm korda – 24. veebruari, 21. märtsi ja 4. aprilli 2014. aasta kirjades – esitatud andmeid; see võimaldas hagejal tingimata aru saada, mis põhjustel tema enda esitatud andmeid ei kasutatud, ning Üldkohtul teostada kontrolli. Märkides, et „uue terminali jaoks tehtavate investeeringute maksumust [on] võimalik 7% ulatuses käsitada seotuna mittemajandusliku tegevusega, kuna 7% terminali pinnast hõivavad politsei- ja tolliteenistus ning töötajad, kes tegelevad reisijate ja nende pagasi läbivaatusega, samuti ka Vallooni piirkonna avaliku teenistuste ametnikud, kelle ülesanne on tagada lennujaama ohutus“, täpsustas komisjon nimelt sisuliselt, et ainuüksi selliste teenustega olemuslikult ning vältimatult seotud kulud on mittemajanduslikud; hageja sai sellest pealegi väga hästi aru, nagu nähtub argumentidest, mis ta esitas käesoleva väite põhistamiseks.

138

Seetõttu tuleb neljas väide tagasi lükata.

139

Hageja vaidlustab oma viienda väitega sisuliselt turumajanduse tingimustes tegutseva erainvestori kriteeriumi hindamise komisjoni poolt. Tema arvates on väärad nii komisjoni kasutatud meetod kui ka teatavad arvutamisel kasutatud tegurid. See väide jaguneb seitsmeks osaks.

140

Enne viienda väite eri osade uurimist tuleb kõigepealt vastata hageja etteheitele, et 2001. aasta uuring „Risk Premiums for Other Markets“ („Riskipreemiad muudel turgudel“) ei olnud komisjoni märgitud veebiaadressil kättesaadav.

141

Selles osas piisab, kui tõdeda, et peale selle, et seda uuringut oli nimetatud vaidlustatud otsuse punkti 437 kohta käivas joonealuses märkuses, ei ole asjaolu, et komisjoni märgitud asjaomane veebiaadress ei töötanud, igal juhul selline, mis sunniks asuma käesolevas asjas seisukohale, et vaidlustatud otsus on selles osas ebapiisavalt põhjendatud.

142

Vaidlustatud otsuse punktis 431 on toodud tabel 13 „15. aprilli 2002. aasta seisuga veel teostamata investeeringute maksumus (miljonites eurodes)“. See tabel sisaldab järgmisi andmeid:

143

Hageja väidab, et käesoleva kohtuotsuse punktis 142 toodud tabeli viimases tulbas on vead.

144

Komisjon tunnistas kostja vastuses, et selles tabelis sisalduvad teatavad arvandmed on väärad. Ta väidab siiski, et kui välja arvata vead, millele hageja viitab, on õiged iga aasta kohta üle kantud summad ning samuti tabeli 13 kogusummad. 2002. aasta meetme nüüdispuhasväärtuse arvutamisel võeti aluseks tabel 14 „Majandustegevusega seotud investeeringute kulud, mida komisjon võttis arvesse 2002. aasta meetme nüüdispuhasväärtuse arvutamisel“, milles sisalduvad arvandmed on õiged. Seetõttu leiab komisjon, et tabelis 13 täheldatud ebatäpsused ei mõjutanud kuidagi tabelis 13 märgitud investeeringute kogusummat ja seega nüüdisväärtuse arvutamist.

145

Oma parandusega parandas komisjon asjaomaseid arvandmeid (1,78 > 1,55; 0,62 > 0,27 ja 0,05 > 0,03).

146

Ehkki need vead on kahetsusväärsed, tuleb tuvastada, et hageja ei vaidlusta asjaolu, et need ei mõjutanud kuidagi 2002. aasta meetme nüüdispuhasväärtuse arvutamist komisjoni kasutatud meetodi ja andmete alusel. Kui Üldkohus esitas hagejale selle kohta kohtuistungil küsimusi, ei suutnud ta seletada, millist mõju need vead tema arvates 2002. aasta meetme nüüdispuhasväärtuse arvutamisele avaldasid.

147

Sellest tuleneb, et viienda väite esimene osa jääb edutuks ja tuleb seega tagasi lükata.

148

Hageja sõnul tegi komisjon vigu väljuvate rahavoogude nüüdispuhasväärtuse arvutamisel diskontomääraga 9% ja 2002. aasta meetme nüüdispuhasväärtuse arvutamisel.

149

Kui komisjon sai vaidlustatud otsuse punktis 438 2002. aasta meetme kohta väljuvate rahavoogude nüüdispuhasväärtuseks diskontomääraga 9% 76,48 miljonit eurot ja 2002. aasta meetme nüüdispuhasväärtuseks 75 miljonit eurot, siis hageja palgatud eksperdid said väljuvate rahavoogude nüüdispuhasväärtuseks sama diskontomääraga [konfidentsiaalne] ( 1 ) miljonit eurot ja selle meetme nüüdispuhasväärtuseks [konfidentsiaalne] miljonit eurot.

150

Komisjon tunnistas kostja vastuses, et 83,70 miljoni euro suurune summa oli õige ja et nüüdispuhasväärtus oli [konfidentsiaalne] miljonit eurot. Nende summade vahe [konfidentsiaalne] miljonit eurot ja [konfidentsiaalne] miljonit eurot oli tingitud kahest faktiveast, mida hageja ei olnud vaidlustanud.

151

Tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse punktides 437–439 tuvastas komisjon järgmist:

152

Ei ole vaidlust selles, et oma parandusega asendas komisjon vaidlustatud otsuse punktis 438 arvu 76,48 arvuga 83,7; otsuse punktis 439 arvu 1,48 arvuga 8,07 ja punktis 440 arvu 75 arvuga 75,63.

153

Olenemata tehtud vigadest tuleb märkida, et hageja ei vaidle vastu komisjoni väitele, mille kohaselt parandatud andmed olid hageja jaoks ebasoodsamad kui need, mis sisaldusid vaidlustatud otsuses, ja et hageja ei ole vaidlustanud ka komisjoni tähelepanekut, et 2007.–2009. aastaks ette nähtud positiivsed netorahavood olid ilmselgelt ebapiisavad, et tasakaalustada teiste aastate negatiivsed rahavood ja eeskätt 2002. ja 2003. aasta investeeringud, mis viis komisjoni järeldusele, et ükski erainvestor ei oleks kõnealuseid investeeringuid teinud.

154

Järgmiseks väidab hageja, et tema enda nõustajad said tulemuseks komisjoni saadud väärtustest oluliselt erinevad väärtused, kui nad püüdsid kasutada sama valemit, ning pakkusid välja asendusvalemid, mida finantssektoris tavaliselt kasutatakse; see näitab hageja arvates, et komisjoni analüüs on arvustatav.

155

Sellega seoses tuleb märkida, et pelk asjaolu, et hageja nõustaja sai sama või erinevat valemit kasutades erinevad tulemused, ei ole piisav, järeldamaks, et meetme võtmise ajal Sowaeri keskmise kaalutud kapitalikulu arvutamiseks kasutatud valem, mille komisjon valis, on ilmselgelt väär (vt selle kohta 2. septembri 2010. aasta otsus, komisjon vs. Scott, C‑290/07 P, EU:C:2010:480, punkt 72).

156

Hageja argument, mille kohaselt komisjoni esitatud andmed valemi kohta on ebatäpsed, ei ole edukas, sest komisjon tunnistas, et hageja nõustaja arvutused on õiged.

157

Samuti heidab hageja komisjonile ette, et ta ei põhjendanud meetme võtmise ajal Sowaeri keskmise kaalutud kapitalikulu arvutamise valemi, kasutatud tegurite ja väärtuste valikut või tegi seda äärmiselt ebapiisavalt ning jättis kõnealuste andmete toetuseks esitamata nõustajate või sõltumatute ekspertide aruanded.

158

Sellega seoses tuleb märkida, et ei algmäärusest, nimelt määrusest nr 659/1999, ega ka hageja poolt viidatud kohtupraktikast ei nähtu, et komisjon peaks konsulteerima sõltumatute ekspertidega, et määrata kindlaks meetod, mida tuleb kasutada arvutuste tegemiseks või kontrollimiseks ja kinnitamiseks (vt selle kohta 25. juuni 1998. aasta otsus, British Airways jt vs. komisjon, T‑371/94 ja T‑394/94, EU:T:1998:140, punkt 72; 16. märtsi 2000. aasta otsus, Astilleros Zamacona vs. komisjon, T‑72/98, EU:T:2000:79, punkt 55, ja 16. märtsi 2016. aasta otsus, Frucona Košice vs. komisjon, T‑103/14, EU:T:2016:152, punkt 177).

159

Mis puudutab etteheidet, mille kohaselt vaidlustatud otsus ei ole piisavalt põhjendatud, siis tuleb märkida, et valem, mille abil arvutati 2002. aasta meetme nüüdispuhasväärtus, ja kasutatud andmed olid märgitud vaidlustatud otsuse punktis 437, ning et selle teabe põhjal oli hageja nõustajal võimalik tuvastada vead, mis komisjon oli teinud seda valemit kasutades ja mis hiljem hageja soovitatud moel parandati. Sellest järeldub, et hageja ei saa ette heita põhjenduste puudumist vaidlusaluses otsuses.

160

Kuigi komisjoni vead vaidlustatud otsuse punktides 438–440 on kahetsusväärsed ja muutsid hageja kaitse ettevalmistamise ning Üldkohtu poolt vaidlustatud otsuse kontrollimise keerukamaks, tuleb siiski tuvastada, et parandatud arvandmed ei ole sellised, mis lükkaksid ümber komisjoni järelduse, et käesoleval juhul ei olnud täidetud eraettevõtja kriteerium.

161

Osas, milles hageja väidab, et ta kasutas komisjoniga sama valemit, kuid erinevaid parameetrite väärtuseid, tuleb lisaks märkida, et seda väidet uuritakse konkreetselt käesoleva väite järgmiste väiteosade analüüsi raames; viimastega vaidlustatakse just nimelt nende parameetrite väärtused, mida komisjon kasutas.

162

Järelikult tuleb viienda väite teine osa tagasi lükata.

163

Hageja heidab komisjonile ette, et ta tegi faktivea ja ilmse hindamisvea, sest tegur beeta on vääralt kindlaks määratud. Ta väidab, et tegur beeta ei mõõda mitte „teatud vara kasumlikkust võrreldes turuga“, vaid „teatud vara suhtelist volatiilsust võrreldes turuga“. Ta lisab, et beeta väärtused ei vasta tema nõustaja poolt kindlaksmääratud väärtustele. Hageja leiab, et need aproksimatsioonid ja ebatäpsused mõjutasid 2002. ja 2003. aasta meetmete nüüdispuhasväärtuse arvutamist, sest tegurit beeta võeti arvesse kapitalikulu arvutamisel.

164

Selles osas piisab, kui märkida, et isegi kui eeldada, et komisjon määratles teguri beeta vääralt, ei mõjutanud see viga kapitalikulu arvutamist ega saanud seega mõjutada komisjoni järeldust, et turumajanduse tingimustes tegutsev erainvestor ei oleks kõnealuseid investeeringuid teinud. Peale selle ei ole pelk asjaolu, et hageja nõustaja leidis teguri beeta erinevad väärtused, piisav, et tuvastada komisjoni ilmne hindamisviga selle teguri valikul.

165

Hageja argument, mille kohaselt tal ei olnud võimalik kontrollida komisjoni kasutatud andmete ja teguri beeta määratluse täpsust, tuleb tagasi lükata, kuna toimiku kohaselt oli hagejal selgelt võimalik neid kontrollida ja tugineda edastatud tabelite alusel haldusmenetluse raames väidetavalt tehtud veale.

166

Eeltoodust järeldub, et viienda väite kolmas osa tuleb tagasi lükata.

167

Hageja on seisukohal, et komisjon tegi ühelt poolt faktivea, kui ta võttis 2003. aasta meetme nüüdispuhasväärtuse hindamisel aluseks maksumäära 40,2%, samas kui seda määra oli alates 1. jaanuarist alandatud 33,99%‑le, ja teiselt poolt ilmse hindamisvea, kui ta võttis oma arvutuse aluseks selle väära väärtuse.

168

Kostja vastuse staadiumis möönis komisjon, et 40,2% maksumäär oli 2003. aasta puhul väär, mistõttu tegur beeta jäi sel aastal vahemikku 0,91–1,25, mitte 0,91–1,23.

169

Tuleb tuvastada, et selle väiteosa saab vaid tagasi lükata, kuna käesoleval juhul ei saanud 2003. aasta maksumääraga seonduv viga mõjutada komisjoni järeldust, et turumajanduse tingimustes tegutsev erainvestor ei oleks kõnealuseid investeeringuid teinud.

170

Hageja väitel tegi komisjon 2002. aasta nüüdispuhasväärtuse kindlaksmääramisel ilmse hindamisvea, kui ta tugines riskivabalt paigutatud kapitali kulu enne maksustamist hindamiseks Belgia kümneaastase tähtajaga võlakirjade intressimäärale. Ta väidab nimelt, et Sowaer oleks 2002. aasta lepingu sõlmimisel võinud sama hästi tugineda Saksa kümneaastase tähtajaga võlakirjade intressimäärale. Lisaks ei võtnud komisjon tema väitel 2003. aasta meetme raames arvesse mitte asjakohast 2003. aasta aprilli määra, vaid 2002. aasta aprilli määra.

171

Selles osas tuleb tõdeda, et hageja ei täpsusta, kuidas oleks Saksa kümneaastaste võlakirjade intressimäärale tuginemine muutnud komisjoni järeldust, et turumajanduse tingimustes tegutsev erainvestor ei oleks teinud kõnealuseid investeeringuid, see tähendab, kuidas oleks aluseks võetud määra muutumine saanud anda tulemuseks positiivse nüüdispuhasväärtuse. Ta ei ole nimelt seletanud, milline oleks olnud sellisel juhul nüüdispuhasväärtuse tase järgmiste arvude suhtes: 83,7 miljonit eurot, millele on viidatud vaidlustatud otsuse punktis 438, või kontsessiooni kogukestuse (kuni 2040. aastani) kohta arvutatud 75,63 miljonit eurot, mis on märgitud selle otsuse punktis 440.

172

Vastupidi hageja väidetele hindas komisjon riskivabalt paigutatud kapitali kulu enne maksustamist Belgia kümneaastaste võlakirjade 2003. aasta aprilli intressimäära alusel.

173

Repliigis heidab hageja komisjonile ette, et ta ei võtnud arvesse investeeringute amortisatsioonikulude ja intresside mahaarvatavust, samas kui kõnealuste maksusoodustuste mõju ettevõtjate kasumile ja investeeringute tasuvusele on äärmiselt suur.

174

Selles osas piisab, kui märkida, et selle arutluskäiguga esitab hageja tegelikult uue väite, mida ei ole otseselt ega kaudselt esitatud hagiavalduses ning mis tuleb seetõttu lugeda vastuvõetamatuks.

175

Täiendavalt tuleb tuvastada, et hageja ei ole vaidlustanud komisjoni argumente, mille kohaselt maksudega seotud aspektide arvesse võtmiseks väljapakutud asendusmeetod ei olnud sobiv struktuurse puhaskahjumi kontekstis ega oleks hagejale soodsam komisjoni kasutatud meetodist.

176

Eelnevast tulenevalt tuleb viienda väite viies osa tagasi lükata.

177

Hageja leiab, et komisjon tegi vead, kui ta hindas 2002. aasta bilansil põhineva ex post-analüüsi alusel Sowaeri võla ja omavahendite suhte väärtuseks 30%. Ta väidab, et komisjon ei järginud ex post-analüüsi läbi viies põhimõtet, mille kohaselt turumajanduse tingimustes tegutseva erainvestori kriteeriumi täidetust tuleb hinnata ex ante. Lisaks olevat hageja nõustaja saanud tulemuseks erinevad arvandmed. Lõpuks rõhutab hageja, et Sowaer ei ole lennuettevõtja ega lennujaam ning et komisjon võttis tema puhul võrdluse aluseks vääralt lennuettevõtjate võla ja omavahendite vahelise suhtarvu.

178

Mis puudutab kriitikat, et komisjon viis läbi ex post-analüüsi, selgitas komisjon – ilma et hageja oleks talle vastu vaielnud –, et 2001. aasta bilanss – kui see oleks olemas olnud – oleks olnud liiga ammune, et anda hea ettekujutus sellisest sihtsuhtarvust nagu see, mis määrati kindlaks 15. aprillil 2002, see tähendab ex ante perspektiivis, ning et kuivõrd Sowaer asutati 28. juunil 2001, siis oli tema esimese majandusaasta pikkuseks 18 kuud, millele vastab 2002. aasta bilanss. Sellest järeldub, et hageja ei saa komisjonile ette heita ilmset hindamisviga põhjusel, et ta võttis analüüsi aluseks 2002. aasta bilansi.

179

Pelk asjaolu, et hageja nõustaja leidis erineva võla ja omavahendite vahelise suhtarvu, ei ole piisav tuvastamaks, et komisjon tegi ilmse hindamisvea. Lisaks täpsustas komisjon vasturepliigis, ilma et hageja oleks talle vastu vaielnud, millised on erinevused tema enda ja hageja nõustaja arvandmete vahel; neid erinevusi seletab asjaolu, et komisjon jättis oma arvutuses välja mittefinantsilised võlad, kusjuures selline teguviis on seda tüüpi investeeringu puhul õigustud.

180

Lõpuks, mis puudutab hageja argumenti, mille kohaselt Sowaer ei kuulu lennundussektorisse, siis see on edutu, kuna komisjon ei ole kasutanud asjaomaste investeeringute nüüdispuhasväärtuse arvutamiseks mitte lennuettevõtjate võla ja omavahendite vahelist keskmist suhtarvu, vaid Sowaeri võla ja omavahendite vahelist tegelikku suhtarvu. Vaidlustatud otsuse 163. joonealusest märkuses sisalduv viide lennuettevõtjate võla ja omavahendite vahelisele keskmisele suhtarvule on vaid võrdluselement, mis ei mõjuta kõnealust arvutust.

181

Repliigis arvustab hageja komisjoni seetõttu, et ta valis võla ja omavahendite vahelise suhtarvu kindlakstegemiseks ajavahemiku 2002–2010. Hageja sõnul on see ajavahemik liiga lühike.

182

Selles osas piisab, kui märkida, et hageja ei ole tulemuslikult vastu vaielnud komisjoni argumendile, mille kohaselt see ajavahemik oli ainus, mille kohta olid saadaval arvandmed.

183

Kõigest eeltoodust järeldub, et viienda väite kuues osa tuleb tagasi lükata.

184

Hageja leiab, et riskipreemia hindamine 5,51%‑le on väär. Ta väidab, et komisjon võttis tegelikult arvesse ainult ühte Ameerika turul täheldatud väärtust, samas kui Belgia turu kohta on olemas üksikasjalikum uuring, millega on võimalik vabalt tutvuda. Seega ei ole seda arvannet arvestavad arvutused usaldusväärsed.

185

Selle etteheitega ei saa nõustuda.

186

Ilma et hageja talle vastu vaidleks, väidab komisjon nimelt, et vaatamata tema palvetele ei esitanud hageja haldusmenetluse käigus ühtegi muud hinnangut.

187

Osas, milles hageja heidab komisjonile ette, et ta ei põhjendanud vaidlustatud otsust selles küsimuses, tuleb pealegi märkida, et komisjon märkis vaidlustatud otsuse punktis 437 ära 5,51% suuruse riskipreemia allika, mis on käesoleva kohtuotsuse punktis 140 viidatud uuring (vt vaidlustatud otsuse 164. joonealune märkus).

188

Kõigest eeltoodust järeldub, et viienda väite seitsmes osa tuleb tagasi lükata ning et tagasi tuleb lükata ka viies väide tervikuna.

189

Kuuenda väitega arvustab hageja tagajärgi, mis olid komisjoni faktivigadel, temapoolsel õigusnormide rikkumisel ja ilmsetel hindamisvigadel seoses 2002. ja 2003. aasta meetmete nüüdispuhasväärtuse kindlaksmääramisega hageja poolt alates 4. aprillist 2014 maksmisele kuuluva täiendava tasu arvutamiseks. Arvestades, et vaidlusaluse otsuse kohaselt kujutab turuhinnale vastava tasu ja hageja makstava tasu vahe endast abi, mis tuleb tagasi nõuda, oli tuvastatud vigadel suur mõju tagasinõutava abi summale.

190

Selles osas piisab, kui märkida, et see väide põhineb ainuüksi eeldusel, et viies väide on põhjendatud.

191

Kuna viies väide on tagasi lükatud, tuleb sama teha ka kuuenda väitega.

192

Oma seitsmenda väitega heidab hageja komisjonile ette, et ta ei vastanud hageja 17. novembri 2014. aasta taotlusele selgitada täiendava tasu summa arvutamist, mida hageja peab maksma alates 1. jaanuarist 2016, et tasu vastaks turuhinnale. Tema hinnangul on väga oluline ja õiguspärane teada täpselt tagasinõutava abi summat; selleks on vaja määrata täpselt kindlaks täiendav kontsessioonitasu. Belgia Kuningriigile, kes on vaidlusaluse otsuse adressaat, ei saa a fortiori anda õigust määrata oma äranägemisel kindlaks sellise abi summa, mis on tunnistatud siseturuga kokkusobimatuks.

193

Selles osas tuleb tõdeda, et kui hageja soovib selle väitega arvustada asjaolu, et vaidlustatud otsuses ei ole ära näidatud tagasinõutava abi täpset summat, siis piisab, kui meenutada, et ükski liidu õiguse säte ei nõua komisjonilt, et ta määraks siseturuga kokkusobimatuks tunnistatud abi tagastamist määrates kindlaks tagastamisele kuuluva abi täpse summa. Piisab sellest, kui komisjoni otsus sisaldab andmeid, mis võimaldavad otsuse adressaadil endal ülemääraste raskusteta selle summa kindlaks teha. Komisjon võib seega kehtivalt piirduda sellega, et tuvastab asjaomase abi tagastamise kohustuse, ja jätta siseriiklike ametiasutuste hooleks tagastamisele kuuluva abi täpse summa arvutamise (vt selle kohta 12. oktoobri 2000. aasta otsus, Hispaania vs. komisjon, C‑480/98, EU:C:2000:559, punktid 25 ja 26, ning 28. juuli 2011. aasta otsus, Mediaset vs. komisjon, C‑403/10 P, ei avaldata, EU:C:2011:533, punktid 126 ja 127).

194

Osas, milles hagejal on kahtlusi seoses tasumisele kuuluva tasusumma suurusega, tuleb pealegi tuvastada, et komisjon määras vaidlustatud otsuse punktis 686 kindlaks meetodi, mida tuleb kasutada tagastamisele kuuluva abi summa kindlaksmääramiseks.

195

Seetõttu tuleb seitsmes väide tagasi lükata.

196

Oma kaheksanda väitega arvustab hageja vaidlustatud otsuse punktis 605 tehtud tuvastust, mille kohaselt abi tingis olulised konkurentsimoonutused, pidurdades Bruxelles-National lennujaama reisijate arvu tõusu lühikeste ja keskmise pikkusega otselendude segmendi puhul. Ta väidab, et selle tuvastusega rikkus komisjon õigusnorme, tegi ilmse hindamisvea ja jättis esitamata põhjendused.

197

See väide jaguneb kaheks osaks.

198

Esimeses väiteosas heidab hageja komisjonile ette, et ta ei analüüsinud õigesti asjaomast turgu. Esiteks, mis puudutab Bruxelles-National lennujaama ja Charleroi lennujaama pakkumuste osalist vastastikust asendatavust, siis heidab hageja komisjonile ette, et ta tugines vaid Brussels Airporti – kes ei ole aga keegi muu, kui Bruxelles-National lennujaama käitaja – esitatud teabele, mitte Vallooni piirkonna poolt eeskätt komisjoni 14. jaanuari 2014. aasta teabenõudele antud vastuses esitatud teabele. Samuti heidab hageja komisjonile ette, et ta võttis arvesse ainult 2004. aastast hilisemaid andmeid, eirates sel moel „7. novembril 2001 aset leidnud Société anonyme belge d’exploitation de la navigation aérienne’i (Sabena) pankrotile vastavat katastroofilist ajavahemikku“.

199

Lisaks väidab hageja ka, et komisjon käsitles pakkumuste vastastikuse asendatavuse küsimust üksnes kahe asjaomase lennujaama geograafilise olukorra seisukohast ega viinud läbi analüüsi seoses lendude sihtkohtadega. Ta tuletab meelde kohtupraktikat, mille kohaselt tuleb lennunduse valdkonnas pakkumuste vastastikust asendatavust kontrollida otselendude analüüsi abil. Lisaks ei võtnud komisjon tema väitel arvesse iga lennujaama potentsiaalsete klientide iseloomulikke tunnuseid, et teha kindlaks, kas pakkumused on vastastikku asendatavad. Hageja leiab, et sellest tulenevalt ei saanud komisjon õiguspäraselt järeldada, et nende kahe lennujaama pakkumused on vastastikku asendatavad ja seega harilikud.

200

Teises väiteosas heidab hageja komisjonile ette, et ta järeldas vääralt, et abi oli moonutanud konkurentsi Bruxelles-National lennujaama ja Charleroi lennujaama vahel, eelkõige seoses Bruxelles-National lennujaama reisijate arvu tõusuga, mis võis olla väiksem. Ta väidab ka, et mööndes konkurentsi vähemalt viie lennujaama vahel, piirdus komisjon samas sellega, et võttis arvesse üksnes konkurentsi Bruxelles-National lennujaamaga. Komisjon oleks tema arvates pidanud aga analüüsima olukorda seoses kõigi viie lennujaamaga, et kontrollida, kas väidetav mõju Bruxelles-National lennujaamale oli isoleeritud või see mõju avaldus ka muudele teeninduspiirkonna lennujaamadele, millisel juhul Bruxelles-National lennujaama reisijate arvu kõverjoone areng ei ole tingitud sama piirkonna ühe teise lennujaama konkurentsist. Nimelt olevat Bruxelles-National lennujaama reisijate arvu tõusu kõverjoone areng seletatav peamiselt „Sabena pankroti“ ja Bruxelles-National lennujaama ebasobiva „business plan’iga“ (äriplaan).

201

Hageja lisab repliigis, et komisjon ei ole tõendanud põhjusliku seose esinemist vaidlusaluse meetme ja esiteks Charleroi lennujaama liikluse suurenemise ning teiseks Bruxelles-National lennujaama liikluse vähenemise vahel. Hageja väitel ei tulene Charleroi lennujaama areng mitte asjaomastest meetmetest – või vähemalt mitte ainult neist –, vaid asjakohase ja paljutõotava äriplaani kasuks tehtud valikust, samas kui Bruxelles-National lennujaama liikluse stagnatsioon on seletatav konservatiivse äriplaani ja ka Sabena pankrotiga 2001. aastal.

202

Komisjon palub selle väite tagasi lükata.

203

Hageja esitatud kahte väiteosa tuleb käsitleda koos.

204

Seoses selle teabe allikaga, mille põhjal komisjon järeldas, et pakkumused on osaliselt vastastikku asendatavad, tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse punktist 624 nähtub, et üksikasjad, mida komisjon nimetas vaidlustatud otsuses punktides 625–626, esitas Belgia Kuningriik. On tõsi, et komisjon märkis, et 7. veebruari 2014. aasta vastuses esitatud arvandmed vastasid Brussels Airporti esitatud andmetele. Siiski ei tule asuda seisukohale, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, sest ta võttis arvesse Brussels Airporti esitatud teavet.

205

Mis puudutab hageja argumenti, et komisjon piirdus ainult selle teabe arvessevõtmisega, mis puudutab turu olukorda pärast 2004. aastat, eirates sel moel 2001. aastal aset leidnud Sabena pankroti tagajärgi, siis piisab, kui märkida, et hageja ei vaidle vastu komisjoni argumendile, mille kohaselt ta oli tuginenud pärast 2004. aastat toimunud arengule just nimelt selleks, et vältida tuginemist Sabena pankrotist mõjutatud liikluse arengule.

206

Mis puudutab argumenti, et Sabena pankrot tingis osaliselt Bruxelles-National lennujaama liikluse vähenemise, siis piisab, kui märkida, et see on edutu.

207

Ainuüksi asjaolust, et hageja sai eelise, mida tema konkurendid ei saanud, piisab nimelt järeldamaks, et tema konkurentsiolukorda tugevdati ja et seeläbi moonutati konkurentsi. Samadel põhjustel ei saa nõustuda hageja väitega, et Bruxelles-National lennujaama arengu ja Charleroi lennujaama arengu vaheline erinevus on seletatav viimase tehtud äriplaani valikuga.

208

Seoses ühelt poolt Bruxelles-National lennujaama ja Charleroi lennujaama pakkumuste vastastikuse asendatavuse ja teiselt poolt hageja saadud abist tingitud konkurentsimoonutustega tuleb esiteks meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole komisjon meetme riigiabiks kvalifitseerimiseks kohustatud tõendama abi tegelikku mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ja konkurentsi tegelikku moonutamist, vaid üksnes analüüsima, kas abi võib kaubandust kahjustada ja moonutada konkurentsi (vt 12. detsembri 2014. aasta otsus, Banco Privado Português ja Massa Insolvente do Banco Privado Português vs. komisjon, T‑487/11, EU:T:2014:1077, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

209

Seega ei olnud komisjon käesolevas asjas kohustatud tõendama, et esineb põhjuslik seos kahe asjaomase lennujaama liikluse suurenemise ja vähenemise ning vaidlusaluse abi vahel. Asjaolu, et nende lennujaamade konkurentsiolukorda võisid mõjutada ka muud tegurid peale asjaomase abi, ei takista teha järeldust, et abi võis mõjutada kaubandust ja moonutada konkurentsi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

210

Samuti nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et komisjon ei ole selle analüüsi raames kohustatud läbi viima asjaomaste turgude tegeliku olukorra, abisaajatest ettevõtjate turuosa, konkureerivate ettevõtjate seisundi ega liikmesriikidevahelise kaubavoolu majandusanalüüsi. Ebaseadusliku abi korral ei ole komisjon lisaks kohustatud tõendama tegelikku mõju, mida see abi on avaldanud konkurentsile ja liikmesriikidevahelisele kaubandusele; seda hageja pealegi kohtuistungil möönis. Kui see oleks nii, tingiks see nõue nimelt ebaseaduslikku abi andvate liikmesriikide soodsama olukorra võrreldes nendega, kes teatavad abist selle kavandamise etapis (vt 28. oktoobri 2015. aasta otsus, Hammar Nordic Plugg vs. komisjon,T‑253/12, EU:T:2015:811, ei avaldada, punkt 130 ja seal viidatud kohtupraktika).

211

Sellest järeldub, et käesolevas asjas ei saa hageja väita, et vaidlusalusest abist tuleneva konkurentsi moonutamise tuvastamiseks oleks komisjon pidanud määratlema asjaomase teenusturu ja geograafilise turu ning tõendama põhjusliku seose olemasolu hageja saadud abi ja selle tegeliku mõju vahel liiklusele asjaomastes lennujaamades. Sellega seoses tuleb meenutada, et tuvastusest, et on olemas hagejat soodustav valikuline majanduslik eelis – ja sellise eelise olemasolu ei ole käesolevas kohtuasjas vaidlustatud –, piisab konkurentsi moonutamise ohu olemasolu tõendamiseks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses (vt selle kohta 16. septembri 2013. aasta otsus, British Telecommunications ja BT Pension Scheme Trustees vs. komisjon, T‑226/09 ja T‑230/09, ei avaldata, EU:T:2013:466, punkt 168). Lisaks hinnatakse seda, kuivõrd suudab abi tugevdada seda saava ettevõtja konkurentsiolukorda, viimasele antud eelise alusel, ilma et oleks vaja analüüsida tema konkurentide ärikasumit (vt selle kohta 28. jaanuari 1999. aasta otsus, BAI vs. komisjon, T‑14/96, EU:T:1999:12, punkt 78).

212

Lõpetuseks tuleb märkida, et isegi eeldusel, et komisjon oleks pidanud analüüsima vaidlusaluse abi mõju hageja teeninduspiirkonna kõigile lennujaamadele, ei oleks selline analüüs saanud anda soodsamat tulemust kui see, mille sai komisjon vaidlustatud otsuses.

213

Kõigest eelnevast järeldub, et kaheksas väide tuleb tagasi lükata.

214

Hageja leiab, et komisjon rikkus õigusnorme, kui ta jättis ammendavalt kontrollimata õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte hindamiskriteeriumid. Ta märgib alustuseks, et komisjon tekitas oma otsuses 2004/393 sisalduvate avalduste, oma üle kümneaastase tegevusetuse ja varasema praktikaga temas õiguspärase ootuse, et vaidlusalune abi on seaduslik või vähemalt, et ei ole võimalik määrata selle tagastamist. Järgmiseks väidab hageja, et ta ei saanud mõistlikult ette näha komisjoni käitumisjoone muutust, sest Ryanairi kasuks võetud meetmete suhtes algatatud uurimismenetluse ese oli väga erinev käesoleva kohtuasja esemest ning Üldkohus ei viidanud kuidagi võimalusele, et hageja kasuks rakendatud meetmed on ebaseaduslikud; ta lisas, et komisjon algatas tema suhtes uurimismenetluse peaaegu kolm ja pool aastat varem. Viimaks märgib hageja, et käesoleval juhul ei ole liidu üldise huviga vastuolus vaidlusaluse abi tagasinõudmata jätmine, sest komisjon ei ole tõendanud, et see üldine avalik huvi on piisavalt ülekaalukas hageja enda huvi suhtes.

215

Komisjon palub selle väite tagasi lükata.

216

Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et ühelt poolt saab abi saavatel ettevõtjatel üldjuhul olla õiguspärane ootus abi seaduslikkuse osas ainult siis, kui abi andmisel on järgitud ELTL artiklis 108 ette nähtud menetlust, ja et teiselt poolt peab hoolas ettevõtja suutma tavaliselt kindlaks teha, kas kõnealust menetlust on järgitud. Eriti siis, kui abi antakse ilma komisjonile eelnevalt teatamata – mistõttu abi on ELTL artikli 108 lõike 3 kohaselt ebaseaduslik –, ei saa abisaajal olla õiguspärast ootust, et kõnealust abi antakse seaduslikult (vt 19. märtsi 2015. aasta otsus, OTP Bank, C‑672/13, EU:C:2015:185, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika).

217

Ehkki tuleb meenutada, et ei saa välistada ebaseadusliku abi saaja võimalust tugineda erandlikele asjaoludele, mis võivad olla õiguspäraselt aluseks tema ootusele abi seaduslikkuse osas, tuleb lisaks märkida, et sellisel juhul eeldab tema õiguspärase ootuse tunnustamine siiski seda, et abi andmisel on järgitud ELTL artiklis 108 ette nähtud menetlust (27. jaanuari 1998. aasta otsus, Ladbroke Racing vs. komisjon, T‑67/94, EU:T:1998:7, punkt 182).

218

Käesolevas asjas on aga selge, et vaidlusalusest abist ei teatatud komisjonile vastavalt ELTL artikli 108 lõikele 3, ning et abi, mille tagastamist nõutakse, anti pärast 12. detsembri 2000. aasta otsuse Aéroports de Paris vs. komisjon (T‑128/98, EU:T:2000:290) kuulutamist; viimati nimetatud otsuses sedastati, et lennujaama käitamine on põhimõtteliselt majandustegevus.

219

Seega ei saa hageja tugineda asjaolule, et määrates vaidlusaluse abi tagastamise, rikkus komisjon õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet.

220

Seetõttu tuleb üheksas väide tagasi lükata ja hagi tervikuna rahuldamata jätta.

221

Tuleb meenutada, et 5. aprillil 2016 teatas komisjon Belgia Kuningriigile vaidlustatud otsuse parandusest täpsustades, et selles avastatud vead ei mõjuta kuidagi vaidlustatud otsuses tehtud järeldusi.

222

Komisjoni poolt 5. aprilli 2016. aasta parandusega vaidlustatud otsuses tehtud paranduste tõttu esitas hageja 23. juunil 2016 muutmisavalduse.

223

Komisjon esitab muutmisavalduse vastuvõetamatuse vastuväite.

224

On selge, et muutmisavaldus ei sisalda ühtegi uut tõendit ja piirdub nende argumentide otsesemal moel kordamisega, mis sisalduvad hagiavalduses ja repliigis, heites komisjonile ette mitut tõsist ja olulist viga, samas kui parandus tehti tegelikult vaid selleks, et parandada teatavad stiili-, grammatika- ja arvutusvead.

225

Ehkki vaidlustatud otsuse väärad arvandmed võisid raskendada sellest hästi arusaamist eeskätt hageja poolt, ei võimalda need siiski seada kahtluse alla vaidlustatud otsuse õiguspärasust.

226

Sellest tuleneb, et kuna vaidlustatud otsuse analüüsi raames ei tekkinud kahtlusi selle õiguspärasuses, millest tulenevalt jäeti hagi rahuldamata, on muutmisavalduse vastuvõetavuse küsimuse ese vältimatult ära langenud.

227

Kodukorra artikli 135 lõikes 1 on ette nähtud, et kui õiglus seda nõuab, võib Üldkohus otsustada, et kaotanud pool kannab lisaks enda kohtukuludele vaid osa vastaspoole kohtukuludest või ei mõista temalt üldse kohtukulusid välja. Kodukorra artikli 135 lõike 2 kohaselt võib Üldkohus lisaks mõista kohtukulud osaliselt või tervikuna välja ka võitnud poolelt, kui see on õigustatult võitnud poole käitumise tõttu, sealhulgas käitumise tõttu enne kohtumenetlust, eriti juhul, kui ta on Üldkohtu hinnangul tekitanud teisele poolele kulusid põhjendamatult või pahatahtlikult.

228

Käesolevas asjas leiab Üldkohus, et nagu nähtub eespool esitatud kaalutlustest, tegi komisjon arvukalt sisulisi vigu, mis võisid jätta hagejale mulje, et tal on alust vaidlustada vaidlustatud otsuse kehtivus, ja mis raskendasid vaidlustatud otsuse kontrolli Üldkohtu poolt.

229

Neil asjaoludel võib asuda seisukohale, et käesoleva menetluse on osaliselt tinginud komisjoni käitumine, sest ta võis tehtud vigadega tekitada hagejas mõistetavaid kahtlusi vaidlustatud otsuse õiguspärasuses.

230

Sellised asjaolud kujutavad endast põhjust, mis õigustab kohtukulude jaotamist komisjoni ja hageja vahel.

231

Üldkohus leiab, et kohtuasja asjaolusid hinnatakse õiglaselt, kui lisaks komisjoni enda kohtukuludele mõistetakse komisjonilt välja ka pool hageja kohtukuludest.

232

Menetlusse astujad kannavad kodukorra artikli 138 lõike 3 alusel ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus)

otsustab: