–

Y ja X ning nende kuus alaealist last, esindajad: advocaten S. Rafi, P. J. Schüller ja J. W. J. van den Broek,

–

Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman, H. S. Gijzen, A. Hanje ja J. M. Hoogveld,

–

Belgia valitsus, esindajad: M. Jacobs ja M. Van Regemorter,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller ja A. Hoesch,

–

Prantsuse valitsus, esindajad: R. Bénard, A.‑L. Desjonquères ja J. Illouz,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Azéma ja F. Wilman,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule (ELT 2011, L 337, lk 9), artiklit 15.

2

Taotlus on esitatud Liibüa kodanike X‑i, Y‑i ja nende kuue alaealise lapse ning Staatssecretaris van Justitie en Veiligheidi (justiits- ja julgeolekuküsimuste riigisekretär, Madalmaad) (edaspidi „riigisekretär“) vahelises kohtuvaidluses riigisekretäri otsuse üle jätta nende rahvusvahelise kaitse taotlused rahuldamata.

3

Direktiivi 2011/95 põhjendustes 12, 16 ja 34 on märgitud:

[…]

[…]

4

Direktiivi artiklis 2 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

5

Direktiivi II peatükis „Rahvusvahelise kaitse taotluste hindamine“ paiknevas artiklis 4 „Faktide ja asjaolude hindamine“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid võivad pidada taotleja kohuseks esitada niipea kui võimalik kõik andmed, mis on vajalikud rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamiseks. Koostöös taotlejaga on liikmesriigi kohus hinnata taotluse asjaomaseid andmeid.

[…]

3.   Rahvusvahelise kaitse taotlus vaadatakse läbi individuaalselt ning selle käigus arvestatakse järgmist:

[…].

4.   Asjaolu, et taotlejat on juba taga kiusatud või talle on tekitatud suurt kahju või teda on ähvardatud taga kiusata või talle suurt kahju tekitada, on arvestatav märk taotleja põhjendatud tagakiusamishirmu või suure kahju kannatamise reaalse ohu kohta, kui puudub mõjuv põhjus arvata, et kõnealune tagakiusamine või suur kahju ei kordu.

5.   Kui liikmesriigid kohaldavad põhimõtet, mille kohaselt on taotleja kohustatud põhjendama rahvusvahelise kaitse taotlust, ja kui taotleja avalduste üksikasju ei toeta dokumentaalsed või muud tõendid, ei vaja need üksikasjad kinnitamist, kui on täidetud järgmised tingimused:

6

Direktiivi artikli 8 „Riigisisene kaitse“ lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Kontrollides, kas taotlejal on põhjendatud tagakiusamishirm või suure kahju kannatamise reaalne oht või kas taotlejale on kättesaadav kaitse tagakiusamise või suure kahju tekitamise eest mõnes päritoluriigi osas kooskõlas lõikega 1, võtavad liikmesriigid taotluse kohta otsuse tegemisel arvesse üldist olukorda riigi selles osas ja taotleja isiklikku olukorda vastavalt artiklile 4. Selleks tagavad liikmesriigid, et asjakohastest allikatest, nagu ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametilt ja Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametilt, saadakse täpset ja ajakohast teavet.“

7

Direktiivi 2011/95 V peatükis „Kvalifitseerumine täiendavale kaitsele“ sisalduvas artiklis 15 „Suur kahju“ on sätestatud:

„Suur kahju seisneb järgmises:

8

Direktiivi artiklis 18 „Täiendava kaitse seisundi andmine“ on sätestatud:

„Liikmesriigid annavad täiendava kaitse seisundi kolmanda riigi kodanikule või kodakondsuseta isikule, kes vastab täiendava kaitse saamise kriteeriumidele kooskõlas II ja V peatükiga.“

9

23. novembri 2000. aasta välismaalaste seaduse (Vreemdelingenwet 2000) (Stb. 2000, nr 495) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis on artikli 29 lõikes 1 ette nähtud:

„1.   Välismaalasele võib anda tähtajalise elamisloa […], kui:

10

Liibüa kodanikest abielupaar X ja Y esitasid 28. jaanuaril 2018 riigisekretärile rahvusvahelise kaitse taotlused ka oma kuue alaealise lapse nimel, väites, et Liibüasse tagasisaatmise korral ähvardab neid reaalne oht kannatada „suurt kahju“ direktiivi 2011/95 artikli 15 punkti b ja/või punkti c tähenduses.

11

X ja Y põhjendasid rahvusvahelise kaitse taotlusi asjaoludega, mis on seotud nii nende isikliku olukorraga kui ka nende päritoluriigi üldise olukorraga, eelkõige üldise vägivallatasemega Liibüas ja sellest tuleneva humanitaarolukorraga.

12

X täpsustas, et ta töötas 2012. aastast kuni 2017. aasta juunini Tripolis (Liibüa) kõrgetasemeliste poliitikute, sealhulgas kahe peaministri, ühe asepeaministri ja mitme ministri ihukaitsjana. Ta väidab, et teda on väljaspool tööaega tulistatud, ta sai tabamuse pähe ja tema vasakusse põske jäi kuulikild ning hiljem on talle tehtud tapmisähvardusi telefoni teel: esimest korda umbes viis kuud pärast tema tulistamist ja teine kord kaks aastat pärast tulistamist. X kahtlustab, kes võivad olla nende tegude eest vastutavad, kuid ta ei saa seda tõendada. Lisaks viitas X asjaolule, et tema vend oli talle teatanud, et relvarühmitused üritavad võtta üle maatükki, mille ta oli oma isalt pärinud, ning ähvardasid tappa igaühe, kes neile vastu hakkab. Lõpuks teatas X, et tema lahkumine Liibüast oli tingitud ka rasketest elamistingimustest Tripolis, eelkõige kütuse, joogivee ja elektri puudumisest. Y omakorda põhjendas rahvusvahelise kaitse taotlust hirmuga, mis tulenes X‑i isiklikust kogemusest, aga ka üldisest ebakindlast olukorrast Liibüas, mis ühtlasi põhjustas talle terviseprobleeme.

13

Riigisekretär jättis 24. detsembri 2020. aasta eraldi otsustega X‑i ja Y‑i esitatud rahvusvahelise kaitse taotlused põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Esiteks leidis ta, et taotlejad ei pea kartma suurt kahju direktiivi 2011/95 artikli 15 punkti b tähenduses. Ta oli seisukohal, et kaks väidetavat ähvardust ei ole usutavad ja X ei ole tõendanud, et tulistamine, mille ohvriks ta oli langenud, oli suunatud konkreetselt tema vastu, ega ka seda, et esineb seos selle vägivalla ja tema kutsetegevuse vahel kõrgete poliitikute ihukaitsjana. Teiseks leidis riigisekretär, et tema ülesanne on tuvastada riskirühmad ja teha kindlaks, kas esineb selline ohuolukord, nagu on ette nähtud selle direktiivi artikli 15 punktis c. Kuna ta ei pidanud vajalikuks hinnata üldist julgeolekuolukorda Liibüas, järeldas ta, et taotlejatel ei ole põhjust karta ka suurt kahju selle teise sätte tähenduses.

14

X ja Y esitasid nende otsuste peale kaebused rechtbank Den Haag, zittingsplaats ’s‑Hertogenboschile (Haagi esimese astme kohus, ’s‑Hertogenboschi kohtumaja, Madalmaad).

15

Kõigepealt rõhutab see kohus, et põhikohtuasjas kõne all olevaid rahvusvahelise kaitse taotlusi toetavad nii kaebajate individuaalsed ja isiklikud asjaolud kui ka viide üldisele vägivallaolukorrale ja humanitaarolukorrale, mille see vägivald päritoluriigis põhjustab. Ta märgib siiski, et ei ole ilmne, et niisugused asjaolud eraldi võetuna saavutaksid direktiivi 2011/95 artikli 15 punktis b ja artikli 15 punktis c ette nähtud täiendava kaitse saamiseks nõutava suure kahju individualiseerituse taseme ja juhusliku vägivalla raskusastme.

16

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul tekib seega küsimus, kas selle direktiivi artiklit 15 tuleb tõlgendada nii, et artiklis 15 nimetatud suure kahju avaldumist tuleb hinnata rangelt eraldi, mistõttu on faktid ja asjaolud, millele taotleja viitab, asjakohased üksnes suure kahju kannatamise kartuse tõendamiseks, või tuleb pigem hinnata tervikuna ja koos kõiki asjakohaseid aspekte, mis on seotud nii taotleja individuaalse seisundi ja isikliku olukorraga kui ka üldise olukorraga päritoluriigis, enne kui teha kindlaks, millist suure kahju avaldumist on selliste faktide ja asjaoludega võimalik tõendada.

17

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab sellega seoses, et suure kahju tegeliku ohu olemasolu hindamise lähtepunkt on taotleja vajadus kaitse järele ning et direktiivi 2011/95 artikli 15 esimene tõlgendus, mis on kokku võetud eelmises punktis, tooks kaasa lünga selle sättega pakutavas kaitses, mis jätaks sellega ette nähtud täiendava kaitse süsteemi ilma soovitavast toimest. Artikli 15 teine tõlgendus, mis on kokku võetud eelmises punktis, on omakorda kooskõlas direktiivi ülesehituse ja eesmärkidega ning Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga, mis käsitleb Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artikli 3 tõlgendamist ning mida tuleb harta artikli 4 tõlgendamisel vastavalt harta artikli 52 lõikele 3 arvesse võtta.

18

Seejärel palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul täpsustada, kuidas tuleb direktiivi 2011/95 artikli 15 punkti c kohasel hindamisel arvesse võtta taotleja isikliku olukorraga seotud põhjusi, mis on kindlaks määratud 17. veebruari 2009. aasta kohtuotsuses Elgafaji (C‑465/07, EU:C:2009:94). Selles kontekstis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus eelkõige, et Euroopa Kohus selgitaks, kas rahvusvahelise kaitse taotleja individuaalse seisundi ja isikliku olukorra arvessevõtmine läheb kaugemale individualiseerituse tingimusest niisugusena, nagu see tuleneb EIK 17. juuli 2008. aasta otsusest NA. vs. Ühendkuningriik (CE:ECHR:2008:0717JUD002590407, punkt 115), st kas muud individuaalsed asjaolud kui pelgalt see, et isik on pärit konkreetse riigi piirkonnast, kus esineb „kõige äärmuslikumaid üldise vägivalla juhtumeid“ selle kohtuotsuse tähenduses, võivad kinnitada selles sättes määratletud suure kahju kartust.

19

Jaatava vastuse korral palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul selgitada, kas arvesse tuleb võtta ühelt poolt isiklikke aspekte või ohtu langeda juhusliku vägivalla tõttu kuritegeliku vägivalla ohvriks ning teiselt poolt individuaalseid asjaolusid, mis ei ole isiklikud, nagu teatud kutsealadel tegutsemine ja/või paik, kus seda tehakse, või fakti, et põhiteenuste saamiseks tuleb minna kohale.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib veel teada, kuidas tuleb direktiivi 2011/95 artikli 15 punktis c osutatud juhusliku vägivalla taset taotleja päritoluriigis arvesse võtta selle hindamisel, kas esineb suur kahju artikli 15 punktide a ja b tähenduses. Eelkõige soovib ta teada, kas 17. veebruari 2009. aasta kohtuotsusele Elgafaji (C‑465/07, EU:C:2009:94, punkt 39) järgnenud kohtupraktikast tulenev pöördvõrdeline seos taotleja võime vahel tõendada, et ta on eriliselt puudutatud talle omaste asjaolude tõttu, ja täiendava kaitse saamiseks nõutud juhusliku vägivalla taseme vahel on kohaldatav ka hinnangule, mis puudutab artikli 15 punktis b nimetatud suurt kahju, kui taotleja päritoluriigis on kõrge üldise vägivalla tase, kuid see asjaolu iseenesest ei too kaasa täiendava kaitse andmist.

21

Lõpuks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas ja millistel tingimustel tuleb täiendava kaitse taotluse hindamisel arvesse võtta humanitaarolukorda, mis – erinevalt kohtuasjast, milles tehti 18. detsembri 2014. aasta kohtuotsus M’Bodj (C‑542/13, EU:C:2014:2452) – on rahvusvahelise või riigisisese relvastatud kokkupõrke käigus suure kahju põhjustaja toime pandud vägivallategude otsene või kaudne tagajärg ja mis tõenäoliselt toob kaasa harta artiklite 1, 4 ja artikli 19 lõike 2 rikkumise. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab sellega seoses, et ta viitab nii suure kahju põhjustaja tahtlikult tekitatud humanitaarolukorrale kui ka olukorrale, mille on tekitanud sellise kahju põhjustaja ükskõikne suhtumine relvastatud kokkupõrke tagajärgedesse tsiviilelanikkonnale.

22

Neil asjaoludel otsustas rechtbank Den Haag, zittingsplaats ’s‑Hertogenbosch (Haagi esimese astme kohus, ’s‑Hertogenboschi kohtumaja) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

23

Euroopa Kohtu presidendi 8. aprilli 2022. aasta otsusega peatati menetlus käesolevas kohtuasjas Euroopa Kohtu kodukorra artikli 55 lõike 1 punkti b alusel kuni menetlust lõpetava otsuse tegemiseni kohtuasjas Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (suure ja individuaalse ohu mõiste) (C‑579/20).

24

Pärast selles kohtuasjas esitatud eelotsusetaotluse tagasivõtmist ja kohtuasja registrist kustutamist 18. mai 2022. aasta kohtumäärusega Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (suure ja individuaalse ohu mõiste) (C‑579/20, EU:C:2022:416) jätkati 20. mail 2022 menetlust käesolevas kohtuasjas.

25

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palus, et käesolev eelotsusetaotlus lahendataks kodukorra artiklis 105 ette nähtud kiirendatud menetluses.

26

Eelotsusetaotluse esitanud kohus põhjendas oma taotlust sisuliselt sellega, et kuigi kaebajad viibivad riigis seaduslikult kuni põhikohtuasjas lõpliku otsuse tegemiseni, on X‑i ja Y‑i alaealised lapsed ebakindlas olukorras. Sellega seoses märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus, et X‑i ja Y‑i kuuest alaealisest lapsest viis on saanud alates 22. aprillist 2020 kasvatuslikku abi, nende laste areng on tõsiselt ohustatud ning nad on kasvanud ohtlikus ja ebastabiilses keskkonnas, kus nad on olnud rünnakute tunnistajad ja ohvrid, ning nad kannatavad emotsionaalse ja füüsilise hüljatuse tunde all. Lisaks rõhutas eelotsusetaotluse esitanud kohus, et X‑i ja Y‑i hinnangul tulenes kõnealune ebakindlus ka põhikohtuasjas kõne all oleva menetluse pikkusest ja teadmatusest selle tulemuse osas.

27

Kodukorra artikli 105 lõikes 1 on ette nähtud, et kui kohtuasja laad nõuab asja lahendamist lühikese aja jooksul, võib Euroopa Kohtu president eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlusel või erandkorras omal algatusel otsustada, olles ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi ära kuulanud, lahendada eelotsusetaotluse kiirendatud menetluses, kaldudes kõrvale kodukorra sätetest.

28

Käesolevas asjas otsustas Euroopa Kohtu president 20. mail 2022, olles ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi ära kuulanud, käesoleva kohtuotsuse punktis 25 nimetatud taotluse rahuldamata jätta.

29

Nimelt tuleb meenutada, et kiirendatud menetlus on menetluslik vahend, mille eesmärk on reageerida erakordselt kiireloomulisele olukorrale (13. juuli 2023. aasta kohtuotsus Azienda Ospedale-Università di Padova, C‑765/21, EU:C:2023:566, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole aga esitanud kõiki andmeid, mis võimaldaksid hinnata, kas tegemist on erakordselt kiireloomulise olukorraga, ja eelkõige ohte, mis kaasneksid sellega, kui eelotsusetaotlust lahendatakse tavamenetluses. Kuigi see kohus tõi esile X‑i ja Y‑i alaealiste laste arengule avalduva ohu, mis tuleneb nende perekondlikest, sotsiaalsetest ja hariduslikest oludest, ei ole ta siiski tõendanud, et Euroopa Kohtu menetluse kestus ja laste ebakindla olukorra pikenemine oleks omavahel seotud. Lisaks ei ole see kohus ka selgitanud põhjusi, miks kiirendatud menetluse kohaldamine käesolevas kohtuasjas võimaldaks selliseid ohte vältida või ebakindla olukorra lahendada, sest neid lapsi puudutav õiguskindlusetus põhikohtuasjas kõne all oleva menetluse tulemuse osas ei saa iseenesest õigustada kiirendatud menetluse kasutamist (vt selle kohta Euroopa Kohtu presidendi 27. juuni 2016. aasta määrus S., C‑283/16, EU:C:2016:482, punkt 11 ja seal viidatud kohtupraktika).

31

Lisaks sellele – kuigi see ei ole iseenesest otsustav – ei räägi eelotsusetaotluse suhtes kiirendatud menetluse kohaldamise kasuks ka pikk ajavahemik, mis on möödunud ühelt poolt kaebajate rahvusvahelise kaitse taotluste esitamise ja nende taotluste rahuldamata jätmise kohta tehtud riigisekretäri otsuste ning teiselt poolt käesoleva eelotsusetaotluse esitamise vahel (vt selle kohta Euroopa Kohtu presidendi 27. juuni 2016. aasta määrus S., C‑283/16, EU:C:2016:482, punkt 12).

32

Enne esitatud küsimustele vastamist olgu kõigepealt meenutatud, et kuna direktiiv 2011/95 võeti vastu eelkõige ELTL artikli 78 lõike 2 punkti b alusel, on selle eesmärk muu hulgas luua ühetaoline täiendava kaitse süsteem. Selle kohta nähtub direktiivi põhjendustest 12 ja 34, et direktiivi üks peamisi eesmärke on tagada, et liikmesriigid kohaldaksid ühiseid kriteeriume nende isikute tuvastamiseks, kellel on tõeline vajadus rahvusvahelise kaitse järele, pakkudes neile asjakohast staatust (vt selle kohta 23. mai 2019. aasta kohtuotsus Bilali, C‑720/17, EU:C:2019:448, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 10. juuni 2021. aasta kohtuotsus Bundesrepublik Deutschland (mõiste suur ja individuaalne oht), C‑901/19, EU:C:2021:472, punktid 22 ja 34).

33

Edasi nähtub direktiivi 2011/95 artiklist 18 koostoimes artikli 2 punktis f sisalduva mõiste „täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastav isik“ ja artikli 2 punktis g sisalduva mõiste „täiendava kaitse seisund“ määratlustega, et selles direktiivis nimetatud täiendava kaitse seisund tuleb põhimõtteliselt anda igale kolmanda riigi kodanikule või kodakondsuseta isikule, keda ähvardab päritoluriiki või varasemasse alalisse elukohariiki tagasipöördumisel reaalne oht kannatada suurt kahju direktiivi artikli 15 tähenduses (10. juuni 2021. aasta kohtuotsus Bundesrepublik Deutschland (mõiste suur ja individuaalne oht), C‑901/19, EU:C:2021:472, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Lõpuks tunnistati direktiiviga 2011/95 alates 21. detsembrist 2013 kehtetuks ja asendati nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/83/EÜ miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu kohta (ELT 2004, L 304, lk 12). Kuna õigusakti muutumisega ei kaasnenud mingisuguseid muudatusi täiendava kaitse andmise õiguslikus regulatsioonis ega asjasse puutuvate sätete numeratsioonis, on direktiivi 2004/83 käsitlev kohtupraktika direktiivi 2011/95 tõlgendamisel asjakohane. Täpsemalt, kuna direktiivi 2011/95 artikli 15 sõnastus on identne direktiivi 2004/83 artikli 15 sõnastusega, on viimati nimetatud sätet käsitlev kohtupraktika üle kantav esimesele sättele (vt selle kohta 10. juuni 2021. aasta kohtuotsus Bundesrepublik Deutschland (mõiste suur ja individuaalne oht), C‑901/19, EU:C:2021:472, punkt 24).

35

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2011/95 artiklit 15 tuleb tõlgendada nii, et selleks, et teha kindlaks, kas rahvusvahelise kaitse taotleja vastab täiendava kaitse saamise kriteeriumidele, peab liikmesriigi pädev asutus analüüsima kõiki asjakohaseid aspekte, mis on seotud nii taotleja individuaalse seisundi ja isikliku olukorraga kui ka üldise olukorraga päritoluriigis, enne kui ta teeb kindlaks, millist liiki suurt kahju on nendega võimalik tõendada.

36

Esimesena olgu märgitud, et artiklis 15 on ette nähtud kolme liiki „suur kahju“, millega võib põhjendada täiendava kaitse andmist isikule, keda ähvardaks päritoluriiki või varasemasse alalisse elukohariiki tagasipöördumisel reaalne oht kannatada suurt kahju.

37

Mis puutub esiteks põhjustesse, mida on nimetatud artikli 15 punktis a, nimelt „surmanuhtlus või hukkamine“, ja selle artikli punktis b, nimelt „piinamine või ebainimlik või väärikust alandav kohtlemine või karistamine“, siis selline „suur kahju“ hõlmab olukordi, kus täiendava kaitse taotlejat ähvardab konkreetset liiki kahju kannatamise oht, mis eeldab selget individualiseerituse astet (17. veebruari 2009. aasta kohtuotsus Elgafaji, C‑465/07, EU:C:2009:94, punktid 32 ja 38, ning 10. juuni 2021. aasta kohtuotsus Bundesrepublik Deutschland (mõiste suur ja individuaalne oht), C‑901/19, EU:C:2021:472, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Sellest järeldub, et täiendava kaitse andmine direktiivi 2011/95 artikli 15 punktide a ja b alusel eeldab, et on põhjendatult alust arvata, et taotlejat ähvardaks päritoluriiki või varasemasse alalisse elukohariiki tagasipöördumisel konkreetselt ja individuaalselt reaalne oht, et teda tabab surmanuhtlus, hukkamine, piinamine või ebainimlik või alandav kohtlemine või karistus.

39

Samas tuleb sellise ohu olemasolu hindamisel analüüsida ka asjaomase riigi üldise olukorraga seotud aspekte, eelkõige aspekte, mis puudutavad vägivalla ja ebakindluse üldist taset selles riigis. Nimelt võimaldab selline üldine kontekst täpsemalt hinnata, mil määral on taotlejat tegelikult ähvardanud oht kannatada suurt kahju direktiivi 2011/95 artikli 15 punkti a või b tähenduses.

40

Teiseks, mis puudutab direktiivi artikli 15 punktis c määratletud kahju, mis seisneb „suures ja individuaalses ohus [taotleja] elule või isikupuutumatusele“, siis tuleb märkida, et see säte hõlmab „üldisema“ kahju ohtu kui sama artikli punktides a ja b nimetatud kahju. Konkreetse vägivalla asemel on viidatud laiemalt „ohule tsiviilisiku elule või isikupuutumatusele“. Lisaks seostatakse seda ohtu üldise olukorraga relvastatud kokkupõrke puhul, millega kaasneb „juhuslik vägivald“, mis tähendab, et see võib laieneda isikutele nende isiklikust olukorrast ja identiteedist olenemata, kui juhusliku vägivalla tase on nii kõrge, et on põhjendatud alus arvata, et tsiviilisik seisaks asjaomasesse riiki või asjaomasesse piirkonda tagasipöördumisel pelgalt territooriumil viibimise tõttu silmitsi sellise reaalse ohuga (vt selle kohta 10. juuni 2021. aasta kohtuotsus Bundesrepublik Deutschland (mõiste suur ja individuaalne oht), C‑901/19, EU:C:2021:472, punktid 26 ja 28 ning seal viidatud kohtupraktika).

41

Sellest järeldub, et niisuguses erandlikus olukorras, nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis, ei eelda direktiivi 2011/95 artikli 15 punkti c tähenduses „suure ja individuaalse ohu“ tuvastamine, et taotleja esitaks tõendid selle kohta, et oht ähvardab teda konkreetselt tema olukorda iseloomustavate asjaolude tõttu (vt selle kohta 17. veebruari 2009. aasta kohtuotsus Elgafaji, C‑465/07, EU:C:2009:94, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 10. juuni 2021. aasta kohtuotsus Bundesrepublik Deutschland (mõiste suur ja individuaalne oht), C‑901/19, EU:C:2021:472, punkt 27).

42

Muudes vähem erandlikes olukordades on siiski asjakohased taotleja individuaalse seisundi ja isikliku olukorraga seotud aspektid. Seega, mida rohkem on taotleja võimeline tõendama, et ta on eriliselt puudutatud konkreetselt tema individuaalse seisundi või isikliku olukorraga seotud aspektide tõttu, seda madalam on direktiivi 2011/95 artikli 15 punkti c alusel täiendava kaitse saamiseks nõutud juhusliku vägivalla tase (vt selle kohta 17. veebruari 2009. aasta kohtuotsus Elgafaji, C‑465/07, EU:C:2009:94, punkt 39, ja 30. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus Diakité, C‑285/12, EU:C:2014:39, punkt 31).

43

Sellest järeldub, et direktiivi 2011/95 artiklit 15 tuleb tõlgendada nii, et nii asjaolud, mis on seotud üldise olukorraga päritoluriigis, eelkõige üldise vägivalla ja ebakindluse tasemega selles riigis, kui ka asjaolud, mis puudutavad taotleja individuaalset seisundit ja isiklikku olukorda, võivad olla asjakohased aspektid, mille alusel liikmesriigi pädev asutus hindab igat täiendava kaitse taotlust, sõltumata sellest, millist liiki suur kahju artikli 15 tähenduses on sellise hindamise objektiks.

44

Seoses sellega tuleb veel rõhutada, et kuigi direktiivi 2011/95 artikli 15 punktides a–c nimetatud iga suure kahju liik kujutab endast täiendava kaitse andmise iseseisvat alust, mille tingimused peavad olema täielikult täidetud, et selle kaitse saaks anda, on siiski tõsi, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 30, 40 ja 41 sisuliselt märkis, et selles artiklis ei ole ette nähtud nende suure kahju eri liikide vahel hierarhilist järjestust ega kehtestatud mingit järjestust hindamisel, kas on olemas reaalne oht kannatada suurt kahju. Ühelt poolt võib ühest ja samast rahvusvahelise kaitse taotlusest nimelt ilmneda oht, et taotlejat ähvardab päritoluriiki või varasemasse alalisse elukohariiki tagasipöördumisel mitut liiki suur kahju. Teiselt poolt võib üht ja sama asjaolu kasutada selleks, et tõendada mitme nimetatud suure kahju tekkimise reaalse ohu olemasolu.

45

Teisena kinnitab direktiivi 2011/95 artikli 15 tõlgendust, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 43, artikli 15 õiguslik kontekst.

46

Selle kohta nähtub kõigepealt direktiivi II peatükis „Rahvusvahelise kaitse taotluste hindamine“ paiknevast artiklist 4 – mis on kohaldatav nii pagulasseisundi saamise taotlustele kui ka täiendava kaitse saamise taotlustele selle direktiivi tähenduses –, et selliste faktide ja asjaolude hindamine, millega saab rahvusvahelise kaitse taotlust põhjendada, toimub kahes eraldi etapis. Esimene etapp puudutab nende faktiliste asjaolude tuvastamist, mis võivad taotluse põhjendamisel olla tõendiks, samas kui teises etapis toimub tõendite õiguslik hindamine ning see seisneb otsustamises, kas konkreetset juhtumit iseloomustavaid asjaolusid arvestades on täidetud direktiivi artiklis 15 täiendava kaitse andmiseks ette nähtud sisulised tingimused (vt selle kohta 3. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Secretary of State for the Home Department (Palestiina päritolu kodakondsuseta isiku pagulasseisund), C‑349/20, EU:C:2022:151, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

47

Kuigi direktiivi 2011/95 artikli 4 lõike 1 kohaselt võivad liikmesriigid nõuda, et taotleja esitaks esimeses etapis niipea kui võimalik kõik andmed, mis on vajalikud tema kaitsetaotluse põhjendamiseks, peavad liikmesriikide ametiasutused vajaduse korral siiski tegema taotlejaga aktiivset koostööd, et määrata kindlaks ja täiendada taotluse asjakohaseid aspekte, sest nendel asutustel võib olla lihtsam teatud liiki dokumentidele ligi pääseda kui taotlejal (vt selle kohta 3. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Secretary of State for the Home Department (Palestiina päritolu kodakondsuseta isiku pagulasseisund), C‑349/20, EU:C:2022:151, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika), kusjuures juhul, kui taotleja väidete teatavaid aspekte ei toeta dokumentaalsed või muud tõendid, ei vaja need aspektid kinnitamist, kui on täidetud sama direktiivi artikli 4 lõike 5 punktides a–e kumulatiivselt esitatud tingimused (2. detsembri 2014. aasta kohtuotsus A jt, C‑148/13–C‑150/13, EU:C:2014:2406, punkt 58).

48

Järelikult, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 34 ja 41 märkis, peab rahvusvahelise kaitse taotluse hindamiseks pädev riigiasutus hindamise esimeses etapis analüüsima kõiki konkreetse juhtumi asjakohaseid faktilisi asjaolusid, mis võivad olla tõendiks, enne kui ta hindamise teises etapis otsustab, millist liiki suurt kahju, mis on määratletud direktiivi artiklis 15, on nendega võimalik tõendada, ilma et tõendeid, mis võivad olla selle taotluse hindamisel olulised, oleks võimalik kõrvale jätta ainuüksi põhjusel, et taotleja on need esitanud põhjendamaks ainult ühte liiki artiklis 15 määratletud suurt kahju.

49

Seejärel nähtub direktiivi artikli 4 lõikest 3, et asjakohaste andmete hulgas, mida see asutus peab iga rahvusvahelise kaitse taotluse hindamisel arvesse võtma, on muu hulgas nii „kõik asjaomased faktid, mis on seotud päritoluriigiga“ selle sätte punkti a tähenduses, kui ka „taotleja individuaalne seisund ja isiklikud asjaolud“ selle sätte punkti c tähenduses.

50

Seetõttu on Euroopa Kohus otsustanud, et isegi kui direktiivi artikli 15 punkti c alusel esitatud rahvusvahelise kaitse taotluses ei viidata taotleja olukorda iseloomustavatele asjaoludele, tuleneb direktiivi artikli 4 lõikest 3, et nimetatud taotlust tuleb konkreetse juhtumi kõigi asjaomaste faktide arvessevõtmisel hinnata individuaalselt, võttes arvesse teatava hulga selles sättes loetletud asjaolusid (vt selle kohta 10. juuni 2021. aasta kohtuotsus Bundesrepublik Deutschland (mõiste suur ja individuaalne oht), C‑901/19, EU:C:2021:472, punktid 40 ja 41).

51

Lisaks võib direktiivi 2011/95 artikli 4 lõike 4 kohaselt asjaolu, et taotlejat on juba taga kiusatud või talle on tekitatud suurt kahju või teda on ähvardatud taga kiusata või talle suurt kahju tekitada, üldjuhul olla arvestatav märk taotleja poolt suure kahju kannatamise reaalse ohu kohta, mistõttu tuleb taotleja isikliku olukorraga seotud asjaolusid võtta alati arvesse selle hindamisel, kas on reaalne oht kannatada artiklis 15 määratletud mis tahes suurt kahju.

52

Lõpuks on direktiivi artikli 8 lõikes 2 kinnitatud nõuet hinnata rahvusvahelise kaitse taotlust, võttes arvesse kõiki asjakohaseid aspekte, sealhulgas neid, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 49, ning teha taotlejaga sel eesmärgil aktiivset koostööd (vt selle kohta 22. novembri 2012. aasta kohtuotsus M., C‑277/11, EU:C:2012:744, punkt 67), sest see kohustab liikmesriigi pädevaid asutusi, kui nad hindavad, kas rahvusvahelise kaitse taotlejal on vastavalt selle sätte lõikele 1 kättesaadav kaitse muu hulgas mis tahes liiki suure kahju eest päritoluriigi ühes osas, võtma arvesse nii riigi selles osas valitsevaid üldisi tingimusi kui ka taotleja isiklikku olukorda.

53

Kolmandana ja viimasena on direktiivi 2011/95 artikli 15 tõlgendus, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 43 ja 48, kooskõlas direktiivi eesmärkidega, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 32. Kui rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamisel ei võeta arvesse kõiki konkreetse juhtumi asjakohaseid asjaolusid, eelkõige kõiki direktiivi artikli 4 lõikes 3 loetletud asjaolusid, enne kui tehakse kindlaks direktiivi artiklis 15 määratletud suure kahju liik, mida on nende asjaoludega võimalik tõendada, siis rikutakse direktiiviga liikmesriikidele pandud kohustust tuvastada isikud, kes rahvusvahelist kaitset tõesti vajavad (vt selle kohta 10. juuni 2021. aasta kohtuotsus Bundesrepublik Deutschland (mõiste suur ja individuaalne oht), C‑901/19, EU:C:2021:472, punkt 44).

54

Selline tõlgendus on kooskõlas ka eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud harta artikliga 4 ja artikli 19 lõikega 2, mis käsitlevad vastavalt piinamise ning ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise keeldu ja kaitset tagasisaatmise, väljasaatmise või väljaandmise korral. Seoses sellega olgu siiski märgitud, et kuigi nende sätetega tagatud põhiõigusi tuleb järgida direktiivi 2011/95 rakendamisel ja seega ka täiendava kaitse taotluste hindamisel direktiivi artikli 15 alusel, ei tulene neist sätetest käesolevale eelotsuse küsimusele vastamisel mingeid täiendavaid juhiseid selle kohta, milline ulatus on nõudel selle hindamise käigus süstemaatiliselt analüüsida kõiki asjakohaseid aspekte, mis on seotud nii taotleja individuaalse seisundi ja isikliku olukorraga kui ka üldise olukorraga päritoluriigis (vt analoogia alusel 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Alheto, C‑585/16, EU:C:2018:584, punkt 129, ja 4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Ahmedbekova, C‑652/16, EU:C:2018:801, punkt 64).

55

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2011/95 artiklit 15 tuleb tõlgendada nii, et selleks, et teha kindlaks, kas rahvusvahelise kaitse taotleja vastab täiendava kaitse saamise kriteeriumidele, peab liikmesriigi pädev asutus analüüsima kõiki asjakohaseid aspekte, mis on seotud nii taotleja individuaalse seisundi ja isikliku olukorraga kui ka üldise olukorraga päritoluriigis, enne kui ta teeb kindlaks, millist liiki suurt kahju on nendega võimalik tõendada.

56

Teine küsimus on esitatud vaid juhuks, kui vastus esimesele küsimusele on eitav. Kuigi vastus teise küsimuse teisele osale tuleneb jaatavast vastusest esimesele küsimusele selles mõttes, et taotleja individuaalset seisundit ja isiklikku olukorda puudutavad asjaolud võivad osutuda asjakohaseks rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendatuse hindamisel nii direktiivi 2011/95 artikli 15 punkti b kui ka artikli 15 punkti c seisukohast, on teise küsimuse esimene osa siiski jätkuvalt asjakohane.

57

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib nimelt teada, kas selleks, et hinnata, kas reaalselt on olemas „suur ja individuaalne oht elule või isikupuutumatusele“ direktiivi artikli 15 punkti c tähenduses, peab liikmesriigi pädev asutus võtma erinevate taotleja individuaalse seisundi ja isikliku olukorraga seotud asjakohaste aspektide hulgas arvesse täiendavaid aspekte peale pelga asjaolu, et taotleja on pärit konkreetse riigi piirkonnast, kus esineb „kõige äärmuslikumaid üldise vägivalla juhtumeid“ Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika, eelkõige 17. juuli 2008. aasta kohtuotsuse NA. vs. Ühendkuningriik (CE:ECHR:2008:0717JUD002590407, punkt 115) tähenduses, st piirkond, kus vägivalla tase on nii kõrge, et isiku väljasaatmine sellesse riiki kujutab endast EIÕK artikliga 3 tagatud piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise keelu rikkumist.

58

Sellest lähtudes tuleb asuda seisukohale, et teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2011/95 artikli 15 punkti c tuleb tõlgendada nii, et selleks, et hinnata, kas on olemas reaalne oht kannatada selles sättes määratletud suurt kahju, peab liikmesriigi pädeval asutusel olema võimalik võtta arvesse muid taotleja individuaalset seisundit ja isiklikku olukorda puudutavaid aspekte peale pelga asjaolu, et taotleja on pärit konkreetse riigi piirkonnast, kus esineb „kõige äärmuslikumaid üldise vägivalla juhtumeid“ EIK 17. juuli 2008. aasta otsuse NA. vs. Ühendkuningriik (CE:ECHR:2008:0717JUD002590407, punkt 115) tähenduses.

59

Kõigepealt tuleb sellega seoses märkida, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika on direktiivi 2011/95 artikli 15 tõlgendamisel üldjuhul asjakohane. Esiteks tuleneb ELL artikli 6 lõikest 3, et EIÕK artikliga 3 tagatud põhiõigus kuulub liidu õiguse üldpõhimõtete hulka, mille järgimise tagab Euroopa Kohus. Selle põhiõiguse ulatuse tõlgendamisel liidu õiguskorras tuleb seega arvesse võtta Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat (vt selle kohta 17. veebruari 2009. aasta kohtuotsus Elgafaji, C‑465/07, EU:C:2009:94, punkt 28).

60

Teiseks nähtub direktiivi 2011/95 põhjendusest 16, et direktiivi sätete tõlgendamisel tuleb järgida hartas tunnustatud põhiõigusi, sealhulgas selle artiklit 4 (vt selle kohta 24. aprilli 2018. aasta kohtuotsus MP (varasema piinamise ohvri täiendav kaitse), C‑353/16, EU:C:2018:276, punkt 36). Harta artikli 52 lõike 3 kohaselt on harta artikliga 4 tagatud õigustel tulenevalt sellest, et need vastavad EIÕK artikliga 3 tagatud õigustele, sama tähendus ja ulatus, mis neile on ette nähtud EIÕK artikliga 3 (vt selle kohta 22. novembri 2022. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (väljasaatmine – meditsiiniline kanep), C‑69/21, EU:C:2022:913, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika), mis ei takista siiski liidu õiguses nendele õigustele ulatuslikuma kaitse kehtestamist. Harta artikli 4 tõlgendamisel tuleb seega minimaalse kaitsetasemena arvesse võtta EIÕK artiklit 3, nii nagu Euroopa Inimõiguste Kohus on seda tõlgendanud (vt analoogia alusel 22. juuni 2023. aasta kohtuotsus K. B. ja F. S. (omal algatusel kontrollimine kriminaalasjades), C‑660/21, EU:C:2023:498, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

61

Lisaks nähtub selgitustest põhiõiguste harta kohta (ELT 2007, C 303, lk 17), et harta artikli 19 lõikes 2 ette nähtud õigus, mille kohaselt ei tohi kedagi tagasi saata, välja saata või välja anda riiki, kus teda tõsiselt ohustab surmanuhtlus, piinamine või muu ebainimlik või alandav kohtlemine või karistus, sisaldab Euroopa Inimõiguste Kohtu asjaomast kohtupraktikat, mis käsitleb EIÕK artiklit 3, millele nimetatud artikli 19 lõige 2 sisuliselt vastab (vt selle kohta 18. detsembri 2014. aasta kohtuotsused M’Bodj, C‑542/13, EU:C:2014:2452, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 18. detsembri 2014. aasta kohtuotsus Abdida, C‑562/13, EU:C:2014:2453, punkt 47). Seetõttu on kõnealune kohtupraktika asjakohane ka selle õiguse tõlgendamisel.

62

Samas on Euroopa Kohus juba otsustanud, et direktiivi 2011/95 artikli 15 punkt b vastab sisuliselt EIÕK artiklile 3. Direktiivi artikli 15 punkt c on aga säte, mille sisu on EIÕK artikli 3 sisust erinev ning mida tuleb järelikult tõlgendada autonoomselt, et muu hulgas tagada sellele sättele oma kohaldamisala, samal ajal järgides harta ja EIÕKga tagatud põhiõigusi (vt selle kohta 17. veebruari 2009. aasta kohtuotsus Elgafaji, C‑465/07, EU:C:2009:94, punktid 28 ja 36).

63

Sellega seoses tuleb märkida, et on tõsi, et direktiivi 2011/95 artikli 15 punkt c hõlmab erandlikku olukorda, kus riigisisesest või rahvusvahelisest relvastatud kokkupõrkest tingitud juhusliku vägivalla tase on selline, et on ilmnenud mõjuv põhjus arvata, et tsiviilisik seisaks asjaomasesse riiki või piirkonda tagasipöördumisel pelgalt selle riigi või piirkonna territooriumil viibimise tõttu reaalselt silmitsi suure ja individuaalse ohuga tema elule või isikupuutumatusele.

64

Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 42, võib see säte siiski hõlmata ka muid olukordi, kus ühelt poolt sellist erandlikku olukorda iseloomustavast juhusliku vägivalla tasemest madalama vägivallataseme ja teiselt poolt taotleja isikliku olukorraga seotud aspektide koosmõju võimaldab konkretiseerida reaalset ohtu seista silmitsi suure ja individuaalne ohuga selle sätte tähenduses.

65

Sellest järeldub, et nendes muudes olukordades lähevad taotleja individuaalse seisundi ja isikliku olukorraga seotud aspektid, mida liikmesriigi pädev asutus peab arvesse võtma, paratamatult kaugemale asjaolust, et taotleja on pärit konkreetse riigi piirkonnast, kus esineb „kõige äärmuslikumaid üldise vägivalla juhtumeid“ Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika, eelkõige 17. juuli 2008. aasta kohtuotsuse NA. vs. Ühendkuningriik (CE:ECHR:2008:0717JUD002590407, punkt 115) tähenduses.

66

Seega annab Euroopa Kohtu poolne direktiivi 2011/95 artikli 15 punkti c tõlgendus rahvusvahelise kaitse taotlejatele laiema kaitse kui EIÕK artikkel 3, ning seda täielikus kooskõlas EIÕK artiklit 3 käsitleva Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga (vt selle kohta 17. veebruari 2009. aasta kohtuotsus Elgafaji, C‑465/07, EU:C:2009:94, punkt 44).

67

Arvestades eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõstatatud küsimusi, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 19, tuleb veel täpsustada, et selle direktiivi artikli 4 lõike 3 punktis c sisalduv taotleja individuaalse seisundi ja isikliku olukorraga seotud asjakohaste aspektide loetelu ei ole ammendav, mistõttu peab täiendava kaitse andmiseks pädev liikmesriigi asutus viima hindamise käesoleva kohtuotsuse punktis 64 nimetatud olukordades läbi üksikjuhtude kaupa, võttes vajaduse korral arvesse kõiki muid taotleja individuaalse seisundi ja isikliku olukorraga seotud aspekte, mis võivad aidata konkretiseerida reaalset ohtu kannatada direktiivi artikli 15 punktis c määratletud suurt kahju, võttes arvesse juhusliku vägivalla taset asjaomases riigis või piirkonnas. Selles kontekstis võib asjakohaseks pidada eelkõige taotleja era-, pere- või tööelule omaseid aspekte, mille puhul võib mõistlikult eeldada, et need suurendavad ohtu, et ta kannatab sellist suurt kahju, kui ta pöördub tagasi päritoluriiki või varasemasse alalisse elukohariiki.

68

Lisaks peab liikmesriigi pädev asutus – nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 51 ja kooskõlas direktiivi 2011/95 artikli 4 lõikega 4 – võtma arvesse asjaolu, et taotlejale on juba tekitatud suur kahju või teda on sellega otseselt ähvardatud, kui puudub mõjuv põhjus arvata, et kõnealune suur kahju ei kordu.

69

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2011/95 artikli 15 punkti c tuleb tõlgendada nii, et selleks, et hinnata, kas on olemas reaalne oht kannatada selles sättes määratletud suurt kahju, peab liikmesriigi pädeval asutusel olema võimalik võtta arvesse muid taotleja individuaalset seisundit ja isiklikku olukorda puudutavaid aspekte peale pelga asjaolu, et taotleja on pärit konkreetse riigi piirkonnast, kus esineb „kõige äärmuslikumaid üldise vägivalla juhtumeid“ EIK 17. juuli 2008. aasta otsuse NA. vs. Ühendkuningriik (CE:ECHR:2008:0717JUD002590407, punkt 115) tähenduses.

70

Kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2011/95 artikli 15 punkti b tuleb tõlgendada nii, et taotleja päritoluriigis valitseva juhusliku vägivalla intensiivsus võib nõrgendada selles sättes määratletud suure kahju individualiseerituse nõuet.

71

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 37–42, eeldab direktiivi 2011/95 artikli 15 punktis b määratletud suur kahju selget individualiseerituse astet.

72

Nimelt, nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 38, hõlmab direktiivi artikli 15 punktides a ja b nimetatud kahju, mis on seotud „surmanuhtluse või hukkamise“ ja „piinamise või ebainimliku või väärikust alandava kohtlemise või karistamise“ ohuga, olukordi, kus täiendava kaitse taotlejat ähvardab konkreetselt ja individuaalselt teatavat liiki kahju kannatamise oht.

73

Kuigi – nagu on rõhutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 39 – taotleja päritoluriigi üldise olukorraga seotud asjakohaseid aspekte, eelkõige neid, mis puudutavad vägivalla ja ebakindluse üldist taset selles riigis, tuleb samuti sellistel juhtudel analüüsida, ei saa selles riigis esineva vägivalla ja ebakindluse tase, ükskõik kui kõrge see ka ei oleks, siiski nõrgendada selle tingimuse ulatust, mille kohaselt selleks, et esineks reaalne oht suure kahju tekkimiseks direktiivi 2011/95 artikli 15 punktide a ja b tähenduses, tuleb sellist vägivallataset vajaduse korral arvesse võttes tõendada, et taotlejat ähvardab sellesse riiki tagasipöördumisel konkreetselt ja individuaalselt reaalne oht sellist kahju kannatada.

74

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 2011/95 artikli 15 punkti b tuleb tõlgendada nii, et taotleja päritoluriigis valitseva juhusliku vägivalla intensiivsus ei saa nõrgendada selles sättes määratletud suure kahju individualiseerituse nõuet.

75

Neljanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2011/95 artikli 15 punkti c koostoimes harta artiklitega 1 ja 4 ning artikli 19 lõikega 2 tuleb tõlgendada nii, et artikli 15 punkti c tähenduses rahvusvahelise kaitse taotluse hindamisel tuleb arvesse võtta humanitaarolukorda, mis on rahvusvahelise või riigisisese relvastatud kokkupõrke käigus tekitatud suure kahju põhjustaja tegevuse ja/või tegevusetuse otsene või kaudne tagajärg.

76

Euroopa Komisjon peab seda küsimust vastuvõetamatuks ning väidab sisuliselt, et arvestades aspekte, millega põhjendatakse põhikohtuasjas kõne all olevaid rahvusvahelise kaitse taotlusi, ei ole vastus sellele küsimusele põhikohtuasja lahendamiseks vajalik ning et igal juhul ei sisalda eelotsusetaotlus vastamiseks vajalikku teavet ega täpsustusi.

77

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kuigi eeldatakse, et liidu õiguse tõlgendamist puudutavad küsimused, mis liikmesriigi kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille paikapidavuse kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne, on asjakohased, on siiski tõsi, et ELTL artiklis 267 sätestatud menetlus on Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö vahend, mille abil Euroopa Kohus annab liikmesriikide kohtutele liidu õiguse tõlgenduse, mida need kohtud vajavad nende menetluses olevate vaidluste lahendamiseks. Eelotsusetaotluse lahendamise eesmärk ei ole nõuandva arvamuse andmine üldistes või teoreetilistes küsimustes, vaid selle peab olema tinginud vaidluse tõhusa lahendamisega lahutamatult seotud vajadus. Nagu nähtub ELTL artikli 267 sõnastusest endast, peab esitatud eelotsusetaotlus olema „vajalik“ selleks, et eelotsusetaotluse esitanud kohus saaks tema menetluses olevas kohtuasjas „teha otsuse“ (14. mai 2020. aasta kohtuotsus Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság Dél-alföldi Regionális Igazgatóság, C‑924/19 PPU ja C‑925/19 PPU, EU:C:2020:367, punkt 167 ja seal viidatud kohtupraktika).

78

Seega on eelkõige hädavajalik, nagu on sätestatud kodukorra artikli 94 punktis a, et eelotsusetaotluses oleks ära toodud lühiülevaade asjasse puutuvatest asjaoludest, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on need välja selgitanud, või vähemalt ülevaade faktilistest andmetest, millel eelotsuse küsimused põhinevad (3. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Iccrea Banca, C‑414/18, EU:C:2019:1036, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

79

Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 11, 12 ja 15, kuuluvad praegusel juhul põhikohtuasjas kõne all olevaid rahvusvahelise kaitse taotlusi põhjendavate asjaolude hulka, mille on esitanud kaebajad ning mille on tuvastanud liikmesriigi pädev asutus ja eelotsusetaotluse esitanud kohus, asjaolud, mis puudutavad vägivalla ja ebakindluse üldist taset Liibüas, raskeid elamistingimusi Tripolis ja nendest tulenevat „humanitaarolukorda“.

80

Eelotsusetaotluses esitatud asjaoludest ei nähtu siiski kuidagi, et selline humanitaarolukord oleks direktiivi 2011/95 artikli 15 punkti c tähenduses rahvusvahelise või riigisisese relvastatud kokkupõrke käigus tekitatud suure kahju põhjustaja tegevuse ja/või tegevusetuse otsene või kaudne tagajärg.

81

Lisaks ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus märkinud, kes on kõnealuse tegevuse ja/või tegevusetuse toimepanija ja milles see tegevus ja/või tegevusetus seisneb.

82

Sellest järeldub, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole piisavalt selgitanud, miks on vastus neljandale küsimusele põhikohtuasja lahendamiseks vajalik, ega ole esitanud ka piisavalt faktilisi andmeid, millel see küsimus põhineb.

83

Neil asjaoludel tuleb neljas küsimus tunnistada vastuvõetamatuks.

84

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: