–

Euroopa Komisjon, esindajad: D. Drambozova, D. Recchia ja C. Valero,

1

Eelotsusetaotlused käsitlevad seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (ELT 2003, L 299, lk 9; ELT eriväljaanne 05/04, lk 381) artikli 1 lõiget 3 ja artiklit 12 ning nõukogu 12. juuni 1989. aasta direktiivi 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta (EÜT 1989, L 183, lk 1; ELT eriväljaanne 05/01, lk 349) artikli 2 lõiget 2.

2

Taotlused on esitatud seoses 15 kohtuvaidlusega Glavna direktsia „Pozharna bezopasnost i zashtita na naselenieto“ kam Ministerstvo na vatreshnite raboti (Bulgaaria siseministeeriumi tuleohutuse ja elanikkonnakaitse peadirektoraat) rajooniameti teenistujate ja selle peadirektoraadi vahel nende teenistujate töötatud öötöötundide arvestuse ja tasustamise üle.

3

Direktiivi 2003/88 artiklis 1 „Eesmärk ja kohaldamisala“ on sätestatud:

„1.   Käesolev direktiiv sätestab tööaja korralduse minimaalsed ohutus‑ ja tervishoiunõuded.

2.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse:

3.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse nii avaliku kui erasektori kõigi tegevusalade suhtes direktiivi [89/391] artikli 2 tähenduses, ilma et see piiraks käesoleva direktiivi artiklite 14, 17, 18 ja 19 kohaldamist.

[…]“.

4

Direktiivi 2003/88 artiklis 2 „Mõisted“ on ette nähtud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

3.   ööaeg – iga mitte vähem kui seitsme tunni pikkune siseriikliku õigusega määratletud ajavahemik, mis peab igal juhul hõlmama ajavahemikku keskööst kuni kella viieni hommikul;

4.   öötöötaja –

5.   vahetustega töö – iga vahetustega töökorralduse meetod, mille puhul töötajad vahetuvad ühel ja samal töökohal üksteise järel vastavalt teatavale mudelile, kaasa arvatud rotatsioon, ning mis võib olla pidev või pausidega, nii et töötajatel on vajadus töötada antud päevade või nädalate jooksul eri aegadel;

6.   vahetustöötaja – töötaja, kelle tööplaan kuulub vahetustega töö alla;

[…]“.

5

Direktiivi artikkel 8 „Öötöö pikkus“ on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid tagamaks, et:

Punkti b kohaldamiseks määratletakse erilisi ohte või suurt füüsilist või vaimset koormust kätkev töö siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega või tööturu osapoolte vaheliste kollektiivlepingute või lepingutega, võttes arvesse öötöö konkreetset mõju ja ohte.“

6

Direktiivi artiklis 12 „Ohutuse ja tervise kaitse“ on sätestatud:

„Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed tagamaks, et:

7

Direktiivi 89/391 artiklis 2 „Reguleerimisala“ on ette nähtud:

„1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse nii avaliku kui ka erasektori kõikide tegevusvaldkondade suhtes (tööstus, põllumajandus, kaubandus, haldus, teenindus, haridus, kultuur, vaba aeg jne).

2.   Käesolevat direktiivi ei kohaldata juhul, kui teatava avaliku teenistuse, nagu näiteks relvajõudude või politsei, või teatava kodanikukaitseteenistuse tegevus oma eripära tõttu sellega vältimatult vastuollu satub.

Sellisel juhul tuleb töötajate ohutus ja tervis tagada nii hästi kui võimalik, pidades silmas käesoleva direktiivi eesmärke.“

8

Tööseadustiku (kodeks na truda) (DV nr 26, 1.4.1986; DV nr 27, 4.4.1986) põhikohtuasjades kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „tööseadustik“) artiklis 140 on sätestatud:

„1.   Üldine iganädalane öötööaeg viiepäevase töönädala kohta ei või ületada 35 tundi. Üldine igapäevane öötööaeg viiepäevase töönädala kohta ei või ületada seitset tundi.

2.   Öötöö on töö, mida tehakse kella 22.00‑st kuni 6.00‑ni, alla 16aastaste töötajate puhul ajavahemikul kella 20.00‑st kuni 6.00‑ni.

[…]“.

9

Tööseadustiku artiklis 143 on ette nähtud:

„1.   Ületöötunnitöö on töö, mida töötaja teeb väljaspool oma üldist tööaega tööandja või vahetu ülemuse nõudmisel või kui viimane on sellest teadlik ja nõustub sellega.

[…]“.

10

28. mai ja 19. juuni 2014. aasta seaduse siseministeeriumi kohta (zakon za Ministerstvo na vatreshnite raboti; DV nr 53, 27.6.2014, lk 2) põhikohtuasjades kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „siseministeeriumi seadus“) artiklis 142 on sätestatud:

„1.   Siseministeeriumi teenistuses on:

[…]“.

11

Enne 11. juuni ja 1. juuli 2020. aasta seaduse siseministeeriumi kohta muutmise ja täiendamise seaduse (zakon za izmenenie i dopalnenie na zakona za Ministerstvo na vatreshnite raboti; DV nr 60, 7.7.2020, lk 3) jõustumist kehtinud redaktsioonis oli siseministeeriumi seaduse artiklis 187 ette nähtud:

„1.   Siseministeeriumi teenistujate üldine tööaeg viiepäevase töönädala kohta on kaheksa tundi päevas ja 40 tundi nädalas.

[…]

3.   Teenistujate tööaega arvestatakse päevapõhiselt tööpäevades, ent 8‑, 12‑ või 24tunnistes vahetustes töötavate teenistujate puhul peetakse summeeritud arvestust kolmekuiste perioodide kaupa. Erandkorras määratakse 24tunnine vahetus. […] Vahetustega töö korral võib teha öötööd alates kella 22.00‑st kuni 6.00‑ni, kuid tööaeg ei tohi olla pikem kui keskmiselt kaheksa tundi 24tunnise ajavahemiku jooksul.

[…]

9.   Teenistujate tööaja korralduse ja jaotuse ning arvestuse kord, väljaspool üldist tööaega tehtava töö tasustamise kord, valveaja korraldus, puhkeaeg ja puhkused kehtestatakse siseministri määrusega.

[…]“.

12

Alates 11. juuni ja 1. juuli 2020. aasta seaduse siseministeeriumi kohta muutmise ja täiendamise seaduse jõustumisest kehtivas redaktsioonis on siseministeeriumi seaduse artikkel 187 sõnastatud järgmiselt:

„1.   Siseministeeriumi teenistujate üldine tööaeg viiepäevase töönädala kohta on kaheksa tundi päevas ja 40 tundi nädalas. Üldine öötööaeg on kaheksa tundi 24tunnise ajavahemiku jooksul. Öötöö on töö, mida tehakse ajavahemikul kella 22.00‑st kuni 6.00‑ni.

2.   Lühendatud tööaeg on teenistujatel, kes täidavad oma tööülesandeid eritingimustes, mis võivad ohustada nende elu ja tervist.

3.   Teenistujate tööaega arvestatakse päevapõhiselt tööpäevades, ent 8‑, 12‑ või 24tunnistes vahetustes töötavate teenistujate puhul peetakse summeeritud arvestust kolmekuiste perioodide kaupa. 24tunnine vahetus on erand.

[…]

10.   Teenistujate tööaja korralduse ja jaotuse ning arvestuse kord, väljaspool üldist tööaega tehtava töö tasustamise kord, valveaja korraldus, puhkeaeg ja puhkused artikli 142 lõike 1 punkti 1 ja lõike 3 tähenduses kehtestatakse siseministri määrusega.“

13

Selle seaduse artikli 188 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Siseministeeriumi teenistujate suhtes, kes töötavad ajavahemikul kella 22.00‑st kuni 6.00‑ni, kohaldatakse tööseadustikus ette nähtud erikaitset.“

14

29. juuli 2016. aasta määruse nr 8121z‑776 (naredba no 8121z-776; DV nr 60, 2.8.2016, lk 16), mis tunnistati 14. jaanuaril 2020 kehtetuks, artikli 3 lõikes 3 oli ette nähtud:

„Siseministeeriumi teenistujatelt on võimalik nõuda ka ööajal töötamist ajavahemikul kella 22.00‑st kuni 6.00‑ni, seejuures ei või töötatud aeg olla pikem kui keskmiselt kaheksa tundi 24tunnise ajavahemiku kohta.“

15

7. jaanuari 2020. aasta määruse nr 8121z‑36 (naredba no 8121z‑36; DV nr 3, 10.1.2020, lk 3), mis tunnistati 21. oktoobril 2020 kehtetuks, artikli 3 lõige 2 oli sõnastatud järgmiselt:

„Siseministeeriumi teenistujatelt on võimalik nõuda ka ööajal töötamist ajavahemikul kella 22.00‑st kuni 6.00‑ni, seejuures ei või töötatud aeg olla pikem kui keskmiselt kaheksa tundi 24tunnise ajavahemiku kohta.“

16

21. oktoobri 2020. aasta määruse nr 8121z‑1174 (naredba no 8121z‑1174; DV nr 93, 30.10.2020), mis tunnistati 15. detsembril 2020 kehtetuks, artikli 3 lõikes 2 oli sätestatud:

„Siseministeeriumi teenistujatelt on võimalik nõuda ka ööajal töötamist ajavahemikul kella 22.00‑st kuni 6.00‑ni, seejuures ei või töötatud aeg olla pikem kui keskmiselt kaheksa tundi 24tunnise ajavahemiku kohta.“

17

17. jaanuari 2007. aasta töötasu struktuuri ja korralduse määruse (naredba za strukturata i organizatsiata na rabotnata zaplata; DV nr 9, 26.1.2007, lk 2) artikkel 8 oli sõnastatud järgmiselt:

„Iga ajavahemikul kella 22.00‑st kuni 6.00‑ni tehtud öötöö tunni või selle osa eest makstakse töötajatele ja teenistujatele öötöö lisatasu, mille suurus on vähemalt 0,25 Bulgaaria leevi [(BGN)] (ligikaudu 0,13 eurot).“

18

Alates 21. juuli 2020. aasta määruse, millega muudetakse töötasu struktuuri ja korralduse määrust (postanovlenie za izmenenie na Naredbata za strukturata i organizatsiata na rabotnata zaplata; DV nr 66, 24.7.2020, lk 7), jõustumisest kehtivas redaktsioonis on selles sättes ette nähtud:

„Iga ajavahemikul kella 22.00‑st kuni 6.00‑ni tehtud öötöö tunni või selle osa eest makstakse töötajatele ja teenistujatele öötöö lisatasu, mille suurus on vähemalt 0,15% riiklikust miinimumpalgast, kuid mitte vähem kui 1 Bulgaaria leev.“

19

Töötasu struktuuri ja korralduse määruse artikli 9 lõikes 2 on sätestatud:

„Tööaja summeeritud arvestuse korral arvestatakse öötunnid päevatundideks ümber koefitsiendi abil, mis vastab konkreetse päevase ja öise tööaja üldise kestuse suhtele ning mis määratakse kindlaks, lähtudes konkreetse töökoha igapäevasest tööajaarvestusest.“

20

Põhikohtuasjade kaebajatel on avaliku teenistuja staatus ning nad töötavad siseministeeriumi tuleohutuse ja elanikkonnakaitse peadirektoraadi Kula (Bulgaaria) rajooniametis tuletõrjujana.

21

Põhikohtuasjad puudutavad ajavahemikku 31. jaanuarist 2018 kuni 31. detsembrini 2020, mille jooksul põhikohtuasjade kaebajad töötasid kvartaalse summeeritud tööajaga 24tunniste vahetustega. Sellel perioodil tegid põhikohtuasjade kaebajad öötööd kella 22.00 ja 6.00 vahel, töötades 24tunnise ajavahemiku jooksul kaheksa öötöötundi.

22

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Bulgaaria õiguses sisalduvad öötöö üldnormid tööseadustikus, mis sätestab esiteks, et öötöö ei tohi ületada seitset tundi 24tunnise ajavahemiku jooksul, ja teiseks, et ületunnitöö, mis on väljaspool ettenähtud tööaega tehtud töö, toob kaasa töötasu suurendamise, näib et 50% võrra.

23

Kohus lisab, et siseministeeriumi seadusega ette nähtud eritöönormide kohaselt on üldine öötööaeg seevastu kaheksa tundi 24tunnise ajavahemiku jooksul ja kuigi erinormid näevad samamoodi nagu öötöö üldnormid ette, et ületunnitöö on väljaspool ettenähtud tööaega tehtud töö, makstakse üldise kaheksatunnise tööaja eest üksnes 0,25 Bulgaaria leevi suurust lisatasu tunnis.

24

Põhikohtuasjade kaebajad väidavad, et öötöö puhul on tegemist ületunnitööga niivõrd, kui see vastab nende suhtes kohaldatava üldise öötööaja ja erasektori töötajate suhtes kohaldatava üldise öötööaja vahelisele erinevusele, milleks on nimelt üks tund. Selline ületunnitöö ei too aga kaasa töötasu suurendamist, nagu on ette nähtud tööseadustikus. Siseministeeriumi seaduses ette nähtud öötöö erinormid sätestavad vaid seda, et öötöö eest makstakse lisatasu 0,25 Bulgaaria leevi tunnis. Põhikohtuasjade kaebajad leiavad seega, et öötöö lisatasu arvutamise kord, mis on siseministeeriumi seaduses ette nähtud, on diskrimineeriv ja nende suhtes tuleks kohaldada kõige soodsamaid norme ehk üldnorme.

25

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et põhikohtuasjade kaebajatel, kes on siseministeeriumi tuleohutuse ja elanikkonnakaitse peadirektoraadi rajooniameti teenistujad, on võrreldes töötajatega, kelle töötamist reguleerivad tööseadustikus ette nähtud üldnormid, teatud hüved, nagu pikem tasustatud puhkus või suurem pensionile jäämise hüvitis.

26

Tal tekkis seega küsimus, kas põhikohtuasjade kaebajate suhtes kohaldatakse teistega võrreldes ebasoodsamaid töötingimusi, eelkõige mis puudutab asjaolu, et neile kehtestatud üldine öötööaeg on kaheksa tundi.

27

Neil asjaoludel otsustas Rayonen sad – Kula (Kula rajoonikohus, Bulgaaria) menetlused peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused, mis on kohtuasjades C‑529/21–C‑536/21 ja C‑732/21–C‑738/21 identselt sõnastatud:

28

Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas taotluse lahendada kohtuasjades C‑529/21–C‑536/21 eelotsusetaotlused Euroopa Kohtu kodukorra artikli 107 lõike 1 alusel eelotsuse kiirmenetluses.

29

Euroopa Kohus otsustas 9. septembril 2021 ettekandja‑kohtuniku ettepaneku põhjal ja pärast kohtujuristi ärakuulamist jätta see taotlus rahuldamata.

30

Euroopa Kohtu presidendi 24. septembri ja 16. detsembri 2021. aasta otsustega liideti vastavalt kohtuasjad C‑529/21–C‑536/21 ja kohtuasjad C‑732/21–C‑738/21 ning menetlus Euroopa Kohtus peatati kuni 24. veebruari 2022. aasta kohtuotsuse Glavna direktsia Pozharna bezopasnost i zashtita na naselenieto (C‑262/20, EU:C:2022:117) kuulutamiseni.

31

Menetlust jätkati 28. veebruaril 2022.

32

Euroopa Kohtu 13. detsembri 2022. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑529/21–C‑536/21 ja C‑732/21–C‑738/21 kohtuotsuse tegemiseks.

33

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiiv 2003/88 on kohaldatav sellise tegevuse suhtes, millega tegelevad põhikohtuasjade kaebajad, kes on avalikud teenistujad ja töötavad siseministeeriumi tuleohutuse ja elanikkonnakaitse peadirektoraadis tuletõrjujana ning keda loetakse öötöötajaks, arvestades et ühest küljest määratleb direktiivi 2003/88 artikli 1 lõige 3 selle direktiivi kohaldamisala ja viitab sõnaselgelt direktiivi 89/391 artiklile 2, samas kui teisest küljest ei ole direktiiv 89/391 artikli 2 kohaselt kohaldatav juhul, kui teatava avaliku teenistuse, nagu näiteks relvajõudude või politsei, või teatava elanikkonnakaitse teenistuse tegevus oma eripära tõttu sellega vältimatult vastuollu satub.

34

Alustuseks tuleb tähele panna, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olevad kohtuasjad puudutavad üksnes direktiivi 2003/88 kohaldamist tuletõrjujana töötavate teenistujate suhtes, kes tavaliselt töötavad ööajal. Seega, nagu Euroopa Komisjon välja pakub, tuleb esimest küsimust mõista nii, et sellega soovitakse teada, kas direktiivi 2003/88 artikli 1 lõiget 3 koostoimes direktiivi 89/391 artikliga 2 tuleb tõlgendada nii, et direktiiv 2003/88 on kohaldatav selliste avaliku sektori töötajate suhtes nagu tuletõrjujad ja keda loetakse öötöötajaks.

35

Esiteks tuleb sellega seoses kõigepealt meenutada, et vastavalt direktiivi 2003/88 artikli 1 lõikele 3 koostoimes direktiivi 89/391 artikliga 2, millele see säte viitab, kohaldatakse neid direktiive nii avaliku kui erasektori kõigi tegevusalade suhtes töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamiseks ja tööaja korralduse teatavate aspektide reguleerimiseks (3. mai 2012. aasta kohtuotsus Neidel, C‑337/10, EU:C:2012:263, punkt 20).

36

Teiseks järeldub sellest, et direktiivi 89/391 kohaldamisala tuleb käsitada laialt, mistõttu direktiivi artikli 2 lõike 2 esimeses lõigus ette nähtud erandeid direktiivi kohaldamisalast tuleb tõlgendada kitsalt. Need erandid on nimelt ette nähtud üksnes selleks, et tagada avaliku julgeoleku, rahvatervise ja avaliku korra kaitsmiseks hädavajalike teenuste nõuetekohane osutamine hädaolukorras ning ulatuslike õnnetusjuhtumite korral (3. mai 2012. aasta kohtuotsus Neidel, C‑337/10, EU:C:2012:263, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Kolmandaks on Euroopa Kohus leidnud, et kriteerium, mida on kasutatud direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 esimeses lõigus, et välistada selle direktiivi ja seega ka direktiivi 2003/88 kohaldamisalast teatud tegevused, ei põhine mitte töötajate kuulumisel mõnda selles sättes loetletud avaliku teenistuse sektorisse tervikuna võetult, vaid üksnes selliste eriülesannete spetsiifilisel laadil, mida töötajad selles sättes nimetatud sektorites täidavad ning mille spetsiifiline laad õigustab töötajate ohutuse ja tervise kaitse alastest sätetest erandi tegemist põhjusel, et üldsuse tõhusa kaitse tagamine on absoluutselt vajalik (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus Ministrstvo za obrambo, C‑742/19, EU:C:2021:597, punkt 56).

38

Euroopa Kohus on siinjuures tõdenud, et isegi kui teatud teenistustel tuleb kokku puutuda sündmustega, mis ei ole oma olemuselt ettenähtavad, on nende teenistuste tegevusi, mida tehakse tavapärastes tingimuses ja mis pealegi vastavad konkreetselt neile pandud ülesandele, siiski võimalik ette planeerida, sealhulgas selles osas, mis puudutab nende teenistuste töötajate tööaega (5. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus Pfeiffer jt, C‑397/01–C‑403/01, EU:C:2004:584, punkt 57).

39

Euroopa Kohus on sellega seoses leidnud, et direktiivi 2003/88 tuleb kohaldada päästetegevusele isegi siis, kui seda teevad päästekomandod kohapeal, ja olenemata sellest, kas tegevuse eesmärk on tulekahju kustutamine või muul moel abi andmine, kui see tegevus toimub tavatingimustes vastavalt asjaomase teenistuse tavapärastele kohustustele, ja seda isegi siis, kui päästetegevusest tulenevad toimingud ei ole oma laadilt ettenähtavad ja võivad kujutada neid teostavate töötajate ohutusele ja/või tervisele teatavat ohtu (21. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Matzak, C‑518/15, EU:C:2018:82, punkt 27).

40

Järelikult tuleb direktiivi 2003/88 kohaldada tegevuse suhtes, mida teevad sellised avaliku sektori töötajad nagu tuletõrjujad ja keda loetakse öötöötajaks, kuivõrd see tegevus toimub tavapärastes tingimustes. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on hinnata, kas põhikohtuasjade kaebajate tegevus toimub sellistes tingimustes.

41

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et direktiivi 2003/88 artikli 1 lõiget 3 koostoimes direktiivi 89/391 artikliga 2 tuleb tõlgendada nii, et direktiiv 2003/88 on kohaldatav selliste avaliku sektori töötajate suhtes nagu tuletõrjujad ja keda loetakse öötöötajaks, kuivõrd need töötajad teevad oma tööd tavapärastes tingimustes.

42

Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2003/88 artikli 12 punktis b nõutud öötöötajate ja vahetustöötajate ohutuse ja tervise kaitse kohaste kaitse‑ ja ennetusteenuste või ‑vahendite samaväärsuse hindamisel tuleb arvesse võtta erinevusi, mis öötöötajate eri kategooriate vahel võivad liikmesriigis esineda.

43

Sellega seoses tuleb meenutada, et direktiivi 2003/88 artikli 12 punktis b on ette nähtud, et öötöötajatele ja vahetustöötajatele on tagatud ohutuse ja tervise kaitse kohased kaitse‑ ja ennetusteenused või ‑vahendid, mis on samaväärsed „teiste töötajate“ suhtes kohaldatavatega. See säte ei reguleeri eri sektorite või valdkondade öötöötajate vahelist suhet, vaid öötöötajate ja päevasel ajal töötavate töötajate vahelist suhet seoses neile tagatud kaitse‑ või ennetusteenuste või ‑vahenditega.

44

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on ELTL artikliga 267 kehtestatud liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses Euroopa Kohtu ülesanne siiski anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel tema menetluses oleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades tuleb Euroopa Kohtul talle esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastada. Lisaks võib Euroopa Kohus arvesse võtta neid liidu õigusnorme, millele liikmesriigi kohus ei ole oma küsimustes viidanud (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus Ministrstvo za obrambo, C‑742/19, EU:C:2021:597, punkt 31, ning 24. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Glavna direktsia Pozharna bezopasnost i zashtita na naselenieto, C‑262/20, EU:C:2022:117, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Nagu nähtub eelotsusetaotlustest, puudutab teine küsimus praegusel juhul tõepoolest Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 20 sätestatud võrdse kohtlemise üldpõhimõtte kohaldatavust. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on nimelt tekkinud küsimus, kas võimalikud soodsamad töötingimused, mis erasektori öötöötajatele on tagatud vastavalt direktiivi 2003/88 artikli 12 punktile a, peavad olema kohaldatavad ka avaliku sektori öötöötajate suhtes.

46

Järelikult tuleb teist küsimust mõista nii, et sellega soovitakse sisuliselt teada, kas direktiivi 2003/88 artiklit 12 tuleb harta artiklit 20 arvestades tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui riigisiseses õiguses erasektori töötajatele kehtestatud lühem üldine öötööaeg ei ole kohaldatav selliste avaliku sektori töötajate suhtes nagu tuletõrjujad.

47

Mis puudutab esimesena ohutuse ja tervishoiu kaitse taset, mille liikmesriigid peavad öötöötajatele tagama, siis tuleb esiteks märkida, et direktiivi 2003/88 artikli 12 punkt a nõuab, et liikmesriigid võtaksid sellise kaitsetaseme kindlaksmääramisel arvesse öötöö iseloomu, samas kui direktiivi artikli 12 punkti b kohaselt on öötöötajatele ja vahetustöötajatele tagatud kohased kaitse‑ ja ennetusteenused või ‑vahendid, mis on samaväärsed „teiste töötajate“ suhtes kohaldatavatega.

48

Sellega seoses tuleb meenutada, et harta artikli 31 lõikes 1 on ette nähtud, et „[i]gal töötajal on õigus töötingimustele, mis on tema tervise, ohutuse ja väärikuse kohased“, ning harta artikli 31 lõikes 2 on täpsustatud, et „[i]gal töötajal on õigus maksimaalse tööaja piirangule ning igapäevastele ja ‑nädalastele puhkeaegadele ja iga‑aastasele tasulisele puhkusele“; direktiivi 2003/88 artikkel 12 annab seega harta artikliga 31 tagatud põhiõigusele konkreetse sisu.

49

Lisaks on Euroopa Kohus leidnud, et selle direktiivi artikli 12 punktis a ette nähtud kohustus võtta kõik vajalikud meetmed tagamaks, et öötöötajatel ja vahetustöötajatel on nende töö iseloomu kohane ohutuse ja tervise kaitse, jätab liikmesriikidele rakendusmeetmete võtmisel teatava kaalutlusruumi (24. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Glavna direktsia Pozharna bezopasnost i zashtita na naselenieto, C‑262/20, EU:C:2022:117, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

50

Teiseks tuleb seda kohustust rakendada viisil, mis võimaldab saavutada direktiivis endas sätestatud kaitse‑eesmärgid. Eelkõige peavad liikmesriigid tagama töötajate ohutuse ja tervise kaitse põhimõtete järgimise, kui nad määravad kindlaks vajaliku kaitsetaseme öötöötajate tervise ja ohutuse valdkonnas. Seega peavad nad tagama, et öötöötajate suhtes kohaldataks muid tööaja, tasu, hüvitiste või samalaadsete soodustustega seotud kaitsemeetmeid, mis võimaldavad kompenseerida seda liiki töö erilist koormavust, mida rõhutab eelkõige direktiiv 2003/88, ja seega võtta arvesse öötöö olemust (24. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Glavna direktsia Pozharna bezopasnost i zashtita na naselenieto, C‑262/20, EU:C:2022:117, punkt 51).

51

Kolmandaks tuleb meenutada, et võttes arvesse, et öötöö on päevase tööga võrreldes palju koormavam, võib üldise öötööaja vähendamine võrreldes päevase tööga olla üks sobiv lahendus asjaomaste töötajate tervise ja ohutuse kaitsmiseks, kuid see ei ole ainus võimalik lahendus. Sõltuvalt tegevuse laadist võib nende töötajate tervise ja ohutuse kaitsele kaasa aidata näiteks ka täiendava puhkeaja või vaba aja andmine (24. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Glavna direktsia Pozharna bezopasnost i zashtita na naselenieto, C‑262/20, EU:C:2022:117, punkt 53).

52

Mis puudutab teisena võrdse kohtlemise põhimõtte – mis on tagatud harta artikliga 20, mille kohaselt „[k]õik on seaduse ees võrdsed“ – asjakohasust, siis tuleb esiteks meenutada, et Euroopa Kohus on leidnud, et see põhimõte on liidu õiguse üldpõhimõte, mis nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud. Erinev kohtlemine on põhjendatud, kui see põhineb objektiivsel ja mõistlikul kriteeriumil, see tähendab, kui see on kooskõlas õiguspärase eesmärgiga, mida asjasse puutuvate õigusnormidega soovitakse saavutada, ja kui erinevus on selle kohtlemisega taotletud eesmärgi suhtes proportsionaalne (vt selle kohta 24. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Glavna direktsia Pozharna bezopasnost i zashtita na naselenieto, C‑262/20, EU:C:2022:117, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

53

Teiseks tuleb meenutada, et liikmesriikide tegevuse puhul on harta kohaldamisala määratletud harta artikli 51 lõikes 1, mille kohaselt on harta sätted Euroopa Liidu institutsioonidele ja liikmesriikidele ette nähtud üksnes liidu õiguse kohaldamise korral, ning väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab mõiste „liidu õiguse kohaldamine“ viidatud sätte tähenduses, et liidu õigusakti ja asjasse puutuva riigisisese meetme vahel on olemas seos, mis läheb kaugemale sellest, et tegemist on naabervaldkondadega või et üks neist valdkondadest avaldab teisele kaudset mõju, arvestades sealjuures Euroopa Kohtu paika pandud hindamiskriteeriume (24. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Glavna direktsia Pozharna bezopasnost i zashtita na naselenieto, C‑262/20, EU:C:2022:117, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).

54

Sellega seoses tuleb ühelt poolt märkida, et tööseadustiku artikli 140 lõige 1 sätestab, et üldine öötööaeg viiepäevase töönädala korral on seitse tundi. Nagu rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, on see säte kohaldatav erasektori töötajatele. Teiselt poolt võib siseministeeriumi seaduse artikli 187 lõike 3 kohaselt teha vahetustega töö korral öötööd kella 22.00‑st kuni 6.00‑ni, kuid ministeeriumi teenistujate tööaeg ei tohi olla pikem kui keskmiselt kaheksa tundi 24tunnise ajavahemiku jooksul. Nagu Euroopa Kohus on tõdenud, on nendes sätetes täpsustatud öötööle kohaldatavad töötingimused, mis on seotud ohutuse ja tervisega, ja eelkõige öötöö maksimaalne kestus. Sellised sätted kujutavad endast direktiivi 2003/88 rakendamist ja kuuluvad seega liidu õiguse kohaldamisalasse (24. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Glavna direktsia Pozharna bezopasnost i zashtita na naselenieto, C‑262/20, EU:C:2022:117, punktid 61–63).

55

Kolmandaks, kuivõrd eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et asjasse puutuvate riigisiseste õigusnormidega on kehtestatud erasektori töötajate suhtes soodsam kord kui avaliku sektori töötajate suhtes, kelle hulka kuuluvad ka põhikohtuasjade kaebajad, tuleb märkida, et Euroopa Kohus on otsustanud, et erinevat kohtlemist, mis rajaneb sellel, kas tegemist on teenistus‑ või töösuhtega, tuleb üldjuhul hinnata, lähtudes võrdse kohtlemise põhimõttest, mis on liidu õiguse üldpõhimõte ja mis on nüüd tagatud ka harta artiklitega 20 ja 21 (24. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Glavna direktsia Pozharna bezopasnost i zashtita na naselenieto, C‑262/20, EU:C:2022:117, punkt 65).

56

Mis puudutab nõuet, et võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise tuvastamiseks peavad olukorrad olema võrreldavad, siis on Euroopa Kohus kõigepealt täpsustanud, et seda võrreldavust ei tule hinnata mitte üldiselt ja abstraktselt, vaid asjaomasest juhtumist lähtudes ja konkreetselt, võttes arvesse kõiki asjaolusid, mis neid olukordi iseloomustavad, ning lähtudes eelkõige kõnealuse eristamise kehtestanud riigisiseste õigusnormide esemest ja eesmärgist, ning vajaduse korral tuleb arvestada ka selle valdkonna põhimõtteid ja eesmärke, kuhu need riigisisesed õigusnormid kuuluvad (24. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Glavna direktsia Pozharna bezopasnost i zashtita na naselenieto, C‑262/20, EU:C:2022:117, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).

57

Eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes on ainsana pädev faktilisi asjaolusid hindama, peab tegema vajalikud kontrollid, et ühelt poolt määrata kindlaks asjakohased töötajate kategooriad ja teiselt poolt hinnata, kas olukordade võrreldavuse nõue on täidetud (24. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Glavna direktsia Pozharna bezopasnost i zashtita na naselenieto, C‑262/20, EU:C:2022:117, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika).

58

Euroopa Kohus võib siiski eelotsusetaotluse lahendamisel tema käsutuses olevas toimikus olevaid asjaolusid silmas pidades lisada selgitusi, et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule juhiseid põhikohtuasja lahendamiseks (24. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Glavna direktsia Pozharna bezopasnost i zashtita na naselenieto, C‑262/20, EU:C:2022:117, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika).

59

Sellega seoses tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus teeb vahet abstraktsete öötöötajate kategooriate, nimelt ühelt poolt „avaliku sektori öötöötajate“ kategooria, tuues küll näiteks siseministeeriumi tuleohutuse ja elanikkonnakaitse peadirektoraadi ametnike erikategooria, ja teiselt poolt „erasektori öötöötajate“ kategooria vahel.

60

Ent Euroopa Kohus on leidnud, et vastavalt harta artiklile 20 tuleb võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise tuvastamiseks olukordade võrreldavust hinnata mitte üldiselt ja abstraktselt, vaid asjaomasest juhtumist lähtudes ja konkreetselt, võttes arvesse kõiki asjaolusid, mis neid olukordi iseloomustavad, ning lähtudes eelkõige kõnealuse eristamise kehtestanud riigisiseste õigusnormide esemest ja eesmärgist, ning vajaduse korral tuleb arvestada ka selle valdkonna põhimõtteid ja eesmärke, kuhu need riigisisesed õigusnormid kuuluvad (24. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Glavna direktsia Pozharna bezopasnost i zashtita na naselenieto, C‑262/20, EU:C:2022:117, punkt 67).

61

Lisaks, kuigi eelotsusetaotlustest nähtub, et avaliku sektori töötajad saavad erasektori töötajatega võrreldes täiendavaid hüvesid, ei ole siiski täpsustatud, kas need hüved on otseselt seotud põhikohtuasjades kõne all olevate avaliku sektori öötöötajate, st siseministeeriumi tuleohutuse ja elanikkonnakaitse peadirektoraadi teenistujate tehtava öötöö iseloomuga või on neil mingi muu eesmärk.

62

Samuti tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole juhuks, kui peaks tuvastatama, et kahte võrreldavas olukorras olevat töötajate kategooriat koheldakse erinevalt, täpsustanud, milliseid eesmärke võidakse niisugust erinevat kohtlemist kehtestavate riigisiseste õigusnormidega taotleda.

63

Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab seega esiteks kindlaks tegema, kas asjaomased töötajate kategooriad on võrreldavas olukorras, teiseks, kas neid kategooriaid koheldakse erinevalt, ja kolmandaks, kas selline erinev kohtlemine põhineb objektiivsel ja mõistlikul kriteeriumil, st kas see on kooskõlas õiguspärase eesmärgiga, mida asjasse puutuvate õigusnormidega soovitakse saavutada, ja on selle eesmärgi suhtes proportsionaalne (vt selle kohta 24. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Glavna direktsia Pozharna bezopasnost i zashtita na naselenieto, C‑262/20, EU:C:2022:117, punkt 80).

64

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et direktiivi 2003/88 artiklit 12 tuleb harta artiklit 20 arvestades tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus see, kui liikmesriigi õigusnormides erasektori töötajatele kehtestatud seitsmetunnine üldine öötööaeg ei ole kohaldatav selliste avaliku sektori töötajate suhtes nagu tuletõrjujad, kui selline erinev kohtlemine – niivõrd kui asjaomased töötajate kategooriad on võrreldavas olukorras – põhineb objektiivsel ja mõistlikul kriteeriumil, st kui see on kooskõlas õiguspärase eesmärgiga, mida nende õigusnormidega soovitakse saavutada, ja on nimetatud eesmärgi suhtes proportsionaalne.

65

Kuna põhikohtuasjade poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab: