–

LP, esindaja: advogada E. Abreu,

–

Portugali valitsus, esindajad: P. Barros da Costa, L. Medeiros, A. Pimenta ja A. Rodrigues,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: I. Melo Sampaio, I. Rubene ja N. Ruiz García,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288; parandus ELT 2023, L 17, lk 100) artikli 3 lõikeid 1 ja 3, artikli 4 lõiget 2 ja artiklit 5.

2

Eelotsusetaotlus on esitatud kohtumenetluses, mille pooled on kindlustusselts Ocidental – Companhia Portuguesa de Seguros de Vida SA (edaspidi „Ocidental“), kelle asukoht on Portugalis, ja tarbija LP ning mis puudutab seda, et esimene keeldus tasumast laenulepingu osamakseid pärast seda, kui viimasele kui kindlustatud isikule oli määratud püsiv töövõimetus, kuna Ocidentali ja LP vahel sõlmitud kindlustusleping on väidetavalt tühine või kohaldamatu.

3

Direktiivi 93/13 kuueteistkümnendas ja kahekümnendas põhjenduses on märgitud:

„[…] heausksuse hindamisel tuleb erilist tähelepanu pöörata lepinguosaliste positsiooni tugevusele läbirääkimistel ja sellele, kas tarbijat mõjutati tingimusega nõustuma, kas kaup müüdi või teenused osutati tarbija erikorralduse alusel; müüja või teenuste osutaja saab täita heausksuse nõude juhul, kui ta kohtleb ausalt ja õiglaselt teist lepinguosalist, kelle õigustatud huvi ta peab arvesse võtma;

[…]

lepingud peaksid olema koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles ning tarbijale tuleks anda tegelik võimalus kõigi tingimustega põhjalikult tutvuda, kusjuures kahtluse korral tuleks kohaldada tarbijale kõige soodsamat tõlgendust“.

4

Direktiivi artiklis 3 on ette nähtud:

„1.   Lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, loetakse ebaõiglaseks, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat.

[…]

3.   Lisa sisaldab soovituslikku ja mittetäielikku loetelu tingimustest, mida võib pidada ebaõiglasteks.“

5

Kõnealuse direktiivi artikli 4 sõnastus on järgmine:

„1.   Ilma et see piiraks artikli 7 kohaldamist, võetakse lepingutingimuse hindamisel arvesse lepingu sõlmimise objektiks oleva kauba või teenuse laad ning viidatakse lepingu sõlmimisel kõigile sellega kaasnevatele asjaoludele ning kõigile teistele kõnealuse või muu lepingu tingimustele, millest see sõltub.

2.   Tingimuste õiglase või ebaõiglase iseloomu hindamine ei ole seotud lepingu põhiobjekti mõiste ega hinna ja tasu piisavusega võrreldes vastutehinguna pakutavate teenuste või kaubaga, kui kõnealused tingimused on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles.“

6

Direktiivi artiklis 5 on ette nähtud:

„Lepingutes, mille kõik või teatavad tarbijale pakutavad tingimused esitatakse kirjalikult, peavad kõnealused tingimused olema koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles. Kui tingimuse tähenduse suhtes on kahtlusi, tuleb kohaldada tarbijale kõige soodsamat tõlgendust. Seda tõlgendamiseeskirja ei kohaldata artikli 7 lõikega 2 ettenähtud menetluste puhul.“

7

Direktiivi 93/13 artikli 6 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on […] tarbijaga sõlminud, ei ole [siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustel] tarbijale siduvad ning [et leping jääb muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta].“ [täpsustatud sõnastus]

8

Direktiivi lisa „Tingimused, millele on viidatud artikli 3 lõikes 3“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Tingimused, mille eesmärk või tagajärg on:

[…]

[…]

[…]“.

9

26. juuli 1995. aasta dekreetseaduse nr 176/95 kindlustustegevuse läbipaistvuse eeskirjade ja kindlustuslepingu sätete kohta (Decreto-Lei no 176/95 (Estabelece regras de transparência para a actividade seguradora e disposições relativas ao regime jurídico do contrato de seguro)) (Diário da República I, seeria I-A, nr 171, 26.7.1995, lk 4740) artiklis 4 „Grupikindlustus“ on sätestatud:

„1.   Grupikindlustuse puhul peab kindlustusvõtja teavitama kindlustatud isikuid lepingus ette nähtud kindlustuskaitsest ja välistamistingimustest, kohustustest ja õigustest kindlustusjuhtumi korral ning hilisematest muudatustest, mis võivad selles valdkonnas toimuda, vastavalt kindlustusandja koostatud mudelile.

2.   Kindlustusvõtja peab tõendama, et ta on eelmises punktis nimetatud teabe esitanud.

3.   Osamakseliste grupikindlustuste puhul peab kindlustusvõtja juhul, kui ta käesoleva artikli lõike 1 sätteid ei täida, katma kindlustatud isiku poolt tasumisele kuuluva kindlustusmakse osa omal kulul, ilma et kindlustatud isik kaotaks kindlustuskaitse, kuni ta tõendab, et ta on selle kohustuse täitnud.

4.   Lepingus võib ette näha, et kindlustusandja võtab endale lõikes 1 nimetatud kohustuse teavitada kindlustatud isikuid.

5.   Grupikindlustuste puhul peab kindlustusandja andma kindlustatud isikutele nende nõudmisel kogu teabe, mis on vajalik selleks, et lepingust õigesti aru saada.“

10

25. oktoobri 1985. aasta dekreetseaduse nr 446/85 lepingutingimuste kohta, milles ei ole eraldi kokku lepitud (Decreto-Lei no 446/85 (Institui o regime jurídico das cláusulas contratuais gerais) (Diário da República I, seeria I-A, nr 246, 25.10.1985, lk 3533), artiklis 5 „Teavitamine“ on ette nähtud:

„1.   Lepingu tüüptingimuste terviktekst tuleb edastada liitujatele, kes nendega üksnes ühinevad või nõustuvad.

2.   Edastamine peab toimuma sobivate vahenditega ja piisavalt aegsasti, et võimaldada igal tavapäraselt hoolikal isikul nendega tegelikult ja täielikult tutvuda, võttes arvesse lepingu summat ning lepingutingimuste pikkust ja keerukust.

3.   Lepingupool, kes esitab teisele poolele lepingu tüüptingimused, peab tõendama, et ta on need nõuetekohaselt ja tegelikult teatavaks teinud.“

11

Nimetatud dekreetseaduse artiklis 8 on sätestatud:

„Üksiklepingutest loetakse väljaarvatuks:

[…]“.

12

LP ja tema abikaasa sõlmisid Banco de Investimento Imobiliário SAga (edaspidi „pank“) laenulepingu. Sellega seoses liitusid nad grupikindlustuslepinguga (edaspidi „kindlustusleping“), mille olid sõlminud ühelt poolt see pank kui kindlustusvõtja ja teiselt poolt kindlustusselts Ocidental ning mille kohaselt oli viimane kohustatud tasuma LP püsiva töövõimetuse korral nimetatud laenulepingu osamaksed.

13

Laenulepingu täitmise ajal määrati LP-le püsiv töövõimetus. Ocidental keeldus siiski seda kindlustuslepingut täitmast põhjendusel, et see oli kindlustuslepingu sõlmimise ajal LP tervisliku seisundi kohta avaldatud ebaõigete ja/või ebatäielike andmete tõttu tühine. Ocidental tugines ka nende tingimuste kohaldamisele, mis nägid ette, et kindlustuskaitse on välistatud kindlustatu püsiva töövõimetuse riski puhul, mis tuleneb enne sama kindlustuslepingu sõlmimist esinenud haigustest.

14

LP esitas sisuliselt nõude, et Ocidentalit kohustataks maksma pangale laenusumma, mis oli jäänud tasumata pärast tema püsiva töövõimetuse tuvastamise kuupäeva, ning tasuma talle laenu osamaksed, mille tema ja ta abikaasa pidid alates sellest kuupäevast pangale ise maksma. Eelotsusetaotluses esitatud andmete kohaselt põhjendas LP oma hagi sellega, et kindlustuslepinguga liitumise pakkumuses esitatud terviseandmed oli sisestanud panga töötaja, kes oli talle selle lepingu esitanud allkirjastamiseks, et ta ei ole täitnud ühtegi küsimustikku oma tervisliku seisundi kohta ja et ta kirjutas sellele liitumispakkumusele alla. Talle ei ole ette loetud ega selgitatud ühtegi tingimust, mis puudutaks kindlustusriski kindlustuskaitse välistamist. Seetõttu tuleks kaitse välistamise tingimusi pidada õigustühiseks ja ilma õiguslike tagajärgedeta.

15

Pangal lubati astuda LP nõuete toetuseks menetlusse.

16

Esimese astme kohus leidis, et kindlustusleping on LP ebatäpsete või ebatäielike andmete tõttu tühine, ning jättis LP hagi rahuldamata.

17

Tribunal da Relação do Porto (Porto apellatsioonikohus, Portugal), kellele LP esitas selle hagi rahuldamata jätmise otsuse peale apellatsioonkaebuse, rahuldas kaebuse osaliselt – kohaldades dekreetseadust nr 446/85, jättes aga asjaomase küsimuse analüüsimata grupikindlustust reguleerivaid erinorme arvesse võttes, mis on kehtestatud dekreetseadusega nr 176/95 – ning leidis sisuliselt, et kindlustusleping on kehtiv, kuid kindlustusriski kindlustuskaitse välistamise tingimusi tuleb pidada õigustühiseks, kuna nendest ei olnud LP-d teavitatud.

18

Ocidental esitas selle otsuse peale kassatsioonkaebuse Supremo Tribunal de Justiçale (Portugali kõrgeim kohus), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.

19

Nimetatud kohus leiab, et põhikohtuasjas on keskne küsimus see, kas niisugustel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on kindlustusselts kohustatud teavitama kindlustuslepinguga liituvat poolt selle lepingu tingimustest, sealhulgas lepingu kehtetuse tingimustest ning kindlustusriski kindlustuskaitse välistamise või piiramise tingimustest. Lisaks tuleb juhul, kui selline teavitamiskohustus lasub kindlustusvõtjal, välja selgitada, kas kindlustusseltsi vastu saab tugineda sellele, et kindlustusvõtja, käesoleval juhul pank, on seda kohustust rikkunud.

20

Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Portugali kohtupraktikas puudub üksmeel. Ühe kohtupraktikasuuna kohaselt on dekreetseadusega nr 176/95 grupikindlustuse kohta kehtestatud erikord, mis välistab dekreetseaduses nr 446/85 ette nähtud selliste lepingutingimuste üldregulatsiooni kohaldamise, milles ei ole eraldi kokku lepitud. Sellest tuleneb, et kindlustusandjale ei ole siduv grupikindlustuslepingu üldtingimustest teavitamise ja nende edastamise kohustus – mis dekreetseaduse nr 176/95 artikli 4 alusel lasub kindlustusvõtjal –, mistõttu kindlustatud isik ei saa kindlustusandjale selle kohustuse rikkumist ette heita.

21

Teise kohtupraktikasuuna kohaselt ei välista nimetatud erikord dekreetseaduses nr 446/85 ette nähtud üldregulatsiooni kohaldamist. Üldregulatsioon kohustab teavitama selle lepinguga liitujaid lepingu üldtingimustest ja nende kohaldamise välistamisest, juhul kui teavitamise kohustust on rikutud. Seega tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul asuda seisukohale, et kindlustusandjale on need teabe- ja teavitamiskohustused siduvad ehk kindlustusandja vastu saab tugineda asjaolule, et kindlustusvõtja ei ole neid nimetatud kohustusi täitnud.

22

Viidates Euroopa Kohtu praktikale, väljendab eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtlust, kas käesoleva kohtuotsuse punktis 20 esitatud esimene lähenemissuund on kooskõlas soovitava toimega, mille liikmesriigi kohus peab tagama direktiiviga 93/13 ette nähtud tarbijakaitsele, arvestades eelkõige tema kohustust hinnata lepingutingimuste läbipaistvust ja ebaõiglast laadi.

23

Neil asjaoludel otsustas Supremo Tribunal de Justiça (kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

24

Esimese ja teise küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 93/13 artikli 4 lõiget 2 ja artiklit 5 koostoimes selle direktiivi kahekümnenda põhjendusega tuleb tõlgendada nii, et tarbijal peab alati olema võimalus enne lepingu sõlmimist tutvuda lepingu põhiobjekti puudutavate tingimuste või lausa kõigi selle lepingu tingimustega.

25

Asjaomase direktiivi artikli 5 esimese lause kohaselt peavad tarbijaga kirjalikult sõlmitud lepingute tingimused olema koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles. Euroopa Kohus on juba täpsustanud, et sellisel nõudel on sama ulatus kui direktiivi artikli 4 lõikes 2 sätestatud nõudel, mille järgi kohaldub liikmesriigi kohtul lasuva selle asjaolu kontrollimise kohustuse suhtes – kas need tingimused, eelkõige lepingu põhiobjektiga seotud tingimused, on ebaõiglased – nimetatud sättes ette nähtud erand tingimusel, et vastavad lepingutingimused on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles (vt selle kohta 30. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Kásler ja Káslerné Rábai, C‑26/13, EU:C:2014:282, punkt 69, ning 3. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Gómez del Moral Guasch, C‑125/18, EU:C:2020:138, punkt 46).

26

Euroopa Kohus on täpsustanud, et nendest sätetest tulenevat lepingutingimuste läbipaistvuse nõuet tuleb mõista laialt ning seda ei saa taandada nende tingimuste pelgale arusaadavusele vormilises ja grammatilises mõttes. Selle nõude kohaselt peab keskmisel tarbijal, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas, olema võimalik aru saada sellise lepingutingimuse konkreetsest toimimisest ning täpsete ja arusaadavate kriteeriumide põhjal hinnata niisuguse lepingutingimuse majanduslikke tagajärgi – mis võivad olla märkimisväärsed – oma kohustustele (vt selle kohta 10. juuni 2021. aasta kohtuotsus BNP Paribas Personal Finance, C‑609/19, EU:C:2021:469, punktid 42 ja 43, ning 10. juuni 2021. aasta kohtuotsus BNP Paribas Personal Finance, C‑776/19–C‑782/19, EU:C:2021:470, punktid 63 ja 64 ning seal viidatud kohtupraktika).

27

Seoses ajaga, mil need andmed tuleb tarbijale teatavaks teha, on Euroopa Kohus juba otsustanud, et teabe esitamine lepingutingimuste ja lepingu sõlmimise tagajärgede kohta enne lepingu sõlmimist on tarbija jaoks ülimalt oluline, kuna just selle teabe põhjal otsustab tarbija, kas ta soovib ennast siduda müüja või teenuste osutaja poolt varem koostatud tingimustel (vt selle kohta 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Gutiérrez Naranjo jt, C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980, punkt 50 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus D.V. (advokaaditasu – tunnitasu põhimõte), C‑395/21, EU:C:2023:14, punkt 39 ning seal viidatud kohtupraktika).

28

Nii on Euroopa Kohus sellisel juhul nagu põhikohtuasjas, kus tarbija oli laenulepingu sõlmimisel liitunud grupikindlustuslepinguga, leidnud, et lepingutingimuste läbipaistvuse nõude järgimisel on tarbija jaoks suur tähtsus sellel, et enne lepingu sõlmimist esitatakse teave kohustuse tingimuste kohta ning eelkõige ülevaade laenuvõtja täieliku töövõimetuse korral krediidiandjale laenumaksete tasumise mehhanismi eripäradest, mistõttu tarbijal oleks võimalik täpsete ja arusaadavate kriteeriumide põhjal hinnata sellest tingimusest talle tulenevaid majanduslikke tagajärgi. See teave ja ülevaade on vajalikud selleks, et tarbija saaks aru asjaomase tingimuse ulatusest, sest temalt ei saa nõuda, et ta ilmutaks omavahel seotud lepinguid sõlmides kindlustuslepinguga kaetud riskide ulatuse osas samasugust valvsust nagu siis, kui ta sõlminuks selle lepingu laenulepingutest eraldiseisvalt (vt selle kohta 23. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Van Hove, C‑96/14, EU:C:2015:262, punktid 41 ja 48).

29

Kuna lepingutingimuste läbipaistvuse nõue, nagu Euroopa Kohus on seda tõlgendanud, toob kaasa kohustuse anda tarbijale enne lepingu sõlmimist kogu vajalik teave, et tarbija saaks aru nende tingimuste majanduslikest tagajärgedest ja saaks otsustada kõiki asjaolusid teades, kas end lepinguliselt siduda, eeldab see nõue tingimata, et tarbija saaks enne lepingu sõlmimist tutvuda kõigi lepingutingimustega.

30

Asjaolu, kas need tingimused puudutavad lepingu põhiobjekti või mitte, ei oma selles osas tähtsust. Nimelt selleks, et tarbija saaks läbipaistvuse nõude eesmärgi kohaselt kõiki asjaolusid teades otsustada, kas ta soovib end müüja või teenuste osutajaga siduda varem koostatud tingimuste alusel, peab tal enne sellise otsuse tegemist olema tingimata võimalik tutvuda kogu nimetatud lepinguga, kuna just kõik lepingutingimused määravad eelkõige kindlaks tarbija õigused ja kohustused, mis tulenevad samast lepingust. Lisaks on Euroopa Kohus juba selgitanud, et sedasama läbipaistvuse nõuet kohaldatakse ka siis, kui lepingutingimus puudutab lepingu põhiobjekti (vt selle kohta 3. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Gómez del Moral Guasch, C‑125/18, EU:C:2020:138, punktid 46 ja 47 ning seal viidatud kohtupraktika).

31

Selline nõue, et kõigi lepingutingimustega on enne tutvutud, on pealegi toodud selgesti välja direktiivi 93/13 kahekümnendas põhjenduses, mille kohaselt peavad lepingud olema koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles ning tarbijale tuleb ka anda tegelik võimalus kõigi tingimustega põhjalikult tutvuda. Nii on Euroopa Liidu seadusandja rõhutanud, kui oluline on eelnev kõigi lepingutingimustega tutvumine, et tarbija saaks asjaolusid täielikult teades otsustada, kas ta soovib end nende tingimustega siduda.

32

Lisaks, mis puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohtu osutatud asjaolu, et grupikindlustusi käsitlevad Portugali õigusnormid kujutavad endast kohtupraktika teatava tõlgenduse kohaselt lex specialis’t, mis välistab nende üldnormide kohaldamise, mis käsitlevad lepingutingimusi, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, siis tuleb meelde tuletada, et direktiivis 93/13 ette nähtud lepingutingimuste läbipaistvuse nõuet ei saa jätta kohaldamata põhjendusel, et teatavat liiki lepingute suhtes on kehtestatud erikord. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on direktiivis 93/13 selle kohaldamisalasse kuuluvad lepingud määratletud viitega rollile, milles lepingupartnerid tegutsevad (vt selle kohta 21. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Pouvin ja Dijoux, C‑590/17, EU:C:2019:232, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 10. juuni 2021. aasta kohtumäärus X Bank, C‑198/20, ei avaldata, EU:C:2021:481, punkt 24).

33

Selles osas tuleb samuti rõhutada, et kooskõlalise tõlgendamise põhimõte nõuab, et liikmesriigi kohus teeks kõik, mis on tema pädevuses, arvestades riigisisest õigust tervikuna ning kasutades liikmesriigi õiguses tunnustatud tõlgendusmeetodeid, et tagada asjaomase direktiivi täielik toime ja saavutada direktiivi eesmärgiga kooskõlas olev tulemus (6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Max‑Planck‑Gesellschaft zur Förderung der Wissenschaften, C‑684/16, EU:C:2018:874, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 artikli 4 lõiget 2 ja artiklit 5 koostoimes selle direktiivi kahekümnenda põhjendusega tuleb tõlgendada nii, et tarbijal peab alati olema võimalus enne lepingu sõlmimist tutvuda kõigi lepingus sisalduvate tingimustega.

35

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelise koostöö raames Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldab viimasel tema menetluses oleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades tuleb Euroopa Kohtul temale esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastada ja selles kontekstis tõlgendada kõiki liidu õiguse sätteid, mida liikmesriikide kohtud vajavad neile esitatud kohtuasjade lahendamiseks, isegi kui need kohtud ei ole selliseid sätteid Euroopa Kohtule esitatud küsimustes otseselt maininud (vt eelkõige 4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Kamenova, C‑107/17, EU:C:2018:808, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Sellega seoses tuleb esiteks tõdeda, et oma kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kuidas tuleb tõlgendada direktiivi 93/13 artikli 3 lõikeid 1 ja 3 koostoimes selle direktiivi lisa punkti 1 alapunktiga i ning millised tagajärjed on asjaolul, et kindlustusselts tugineb tarbija suhtes grupikindlustuslepingu raames sellisele kindlustusriski kindlustuskaitse välistamise või piiramise tingimusele, millega tarbijal ei olnud enne lepingu sõlmimist võimalik tutvuda. Kuigi eelotsusetaotlusest nähtub, et käesoleval juhul ei saanud tarbija asjaomaste põhikohtuasjas kõne all oleva kindlustuslepingu tingimustega enne selle lepingu sõlmimist tutvuda, ei märgi see kohus, et kõne all olev kindlustusleping sisaldab tingimust, mille eesmärk või tagajärg on – nagu on märgitud selle direktiivi lisa punkti 1 alapunktis i – „siduda tarbija pöördumatult tingimustega, millega tarbijal ei olnud tegelikke võimalusi tutvuda enne lepingu sõlmimist“. Sellest järeldub, et seda küsimust ei ole vaja analüüsida ei direktiivi artikli 3 lõike 3 ega nimetatud lisa alusel.

37

Teiseks nähtub eelotsusetaotlusest, et selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus ühelt poolt teada, millised tagajärjed on sellel, kui enne lepingu sõlmimist ei ole võimalik tutvuda asjaomase lepingu põhiobjekti puudutavate tingimustega, nagu kindlustusriski kindlustuskaitse välistamist või piiramist käsitlevad tingimused, nende tingimuste ebaõiglase laadi hindamisele, ning teiselt poolt, kas niisugustele tingimustele, kui neist ei ole tarbijat varem teavitatud, võib tarbija vastu tugineda, kui ta ei ole saanud nendega tutvuda, ja kas asjaolu, et kindlustusvõtjat võib tutvumise võimaluse andmata jätmise eest pidada vastutavaks, on tegur, mida tuleb hindamisel arvesse võtta.

38

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 93/13 artikli 3 lõiget 1 ja artikleid 4–6 tuleb tõlgendada nii, et kindlustuslepingu tingimusele, mis puudutab sellise kindlustusriski kindlustuskaitse välistamist või piiramist, millega tarbija ei saanud enne selle lepingu sõlmimist tutvuda, saab tarbija vastu tugineda ka siis, kui kindlustusvõtjat saab pidada tutvustamata jätmise eest vastutavaks ja kui selline vastutus ei aseta tarbijat samasse olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui talle oleks laienenud kindlustuskaitse.

39

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hõlmab Euroopa Kohtu pädevus kontrollida direktiivi 93/13 artikli 3 lõike 1 tähenduses lepingutingimuse võimalikku ebaõiglust nende kriteeriumide tõlgendamist, mida liikmesriigi kohus võib või peab vastava lepingutingimuse direktiivi sätetele vastavuse hindamisel arvesse võtma. Seega peab nimetatud kohus otsustama neid kriteeriume arvesse võttes konkreetse lepingutingimuse kvalifitseerimise üle asjaomase juhtumi asjaolusid arvestades. Sellest nähtub, et Euroopa Kohus peab piirduma oma otsuses eelotsusetaotluse esitanud kohtule selliste juhtnööride andmisega, millega viimane peab asjaomase tingimuse ebaõiglase laadi hindamisel arvestama (vt selle kohta 3. septembri 2020. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska, C‑84/19, C‑222/19 ja C‑252/19, EU:C:2020:631, punkt 91 ning seal viidatud kohtupraktika).

40

Seoses sellega olgu meelde tuletatud, et esiteks on direktiivi 93/13 artikli 5 puhul lepingutingimuse läbipaistvus üks asjaoludest, mida liikmesriigi kohus peab arvesse võtma selle direktiivi artikli 3 lõike 1 alusel ebaõiglase laadi hindamisel (12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus D.V. (advokaaditasu – tunnitasu põhimõte), C‑395/21, EU:C:2023:14, punkt 47 ning seal viidatud kohtupraktika).

41

Kuigi lepingutingimuse läbipaistmatus, mis on tingitud selle ebaselgusest või arusaamatusest, võib olla asjaolu, mida tuleb selle tingimuse ebaõigluse hindamisel arvesse võtta, võib läbipaistvuse puudumine, mis on tingitud sellest, et tarbijal ei ole olnud võimalik enne asjaomase lepingu sõlmimist selle tingimusega tutvuda, seda enam kujutada endast sellist asjaolu.

42

Teiseks peab liikmesriigi kohus lepingutingimuse ebaõigluse hindamisel direktiivi 93/13 artikli 3 lõike 1 alusel analüüsima ühelt poolt heausksuse nõude võimalikku täitmata jätmist ja teiselt poolt võimaliku olulise tasakaalustamatuse esinemist tarbija kahjuks (vt selle kohta 3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Kiss ja CIB Bank, C‑621/17, EU:C:2019:820, punkt 49 ning seal viidatud kohtupraktika). Vastavalt selle direktiivi artikli 4 lõikele 1 peab nimetatud kohus selle hinnangu andmisel muu hulgas viitama lepingu sõlmimise ajale ja kõigile sellega kaasnevatele asjaoludele.

43

Mis ühelt poolt puudutab heausksuse nõuet, siis tuleb märkida, nagu nähtub direktiivi 93/13 kuueteistkümnendast põhjendusest, et selle hindamise raames tuleb liikmesriigi kohtul erilist tähelepanu pöörata lepinguosaliste positsiooni tugevusele läbirääkimistel ja sellele, kas tarbijat mingil viisil mõjutati tingimusega nõustuma.

44

Käesoleval juhul väitis LP oma kirjalikes seisukohtades – kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist –, et oli „nõutud“, et tema ja ta abikaasa sõlmiksid kindlustuslepingu, et saada teatava vara ostmiseks kõnealust pangalaenu. Sellega seoses allkirjastasid nad üksnes vastava lepinguga liitumise pakkumuse, mille pank neile esitas, ilma et neid oleks kunagi teavitatud lepingu kogu sisust. Niisuguse liitumispakkumuse täitis panga töötaja, kes esitas neile lepingu allkirjastamiseks. LP kirjutas sellele pakkumusele alla, ilma et talle oleks loetud ette ühtegi tingimust, mille kohaselt välistatakse võetud kindlustuskate.

45

Teiselt poolt, mis puudutab küsimust, kas lepingutingimus tekitab vastuolus heausksuse nõudega lepingupoolte lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat, siis peab liikmesriigi kohus väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kontrollima, kas müüja või teenuste osutaja, kes kohtleb tarbijat ausalt ja õiglaselt, võis mõistlikult eeldada, et tarbija nõustub selle tingimusega eraldi kokku leppides (vt eelkõige 3. septembri 2020. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska, C‑84/19, C‑222/19 ja C‑252/19, EU:C:2020:631, punkt 93 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 10. juuni 2021. aasta kohtuotsus BNP Paribas Personal Finance, C‑776/19–C‑782/19, EU:C:2021:470, punkt 98 ning seal viidatud kohtupraktika).

46

Seega tuleb selleks, et hinnata, kas niisugused lepingutingimused, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tekitavad tarbija kahjuks niisuguse tasakaalustamatuse, võtta arvesse kõiki asjaolusid, millest müüja või teenuste osutaja või tema esindaja võis lepingu sõlmimise ajal olla teadlik ja mis võisid mõjutada selle lepingu hilisemat täitmist. Liikmesriigi kohus peab seega kindlaks tegema, kas tarbija sai kogu teabe, mis võib mõjutada tema samast lepingust tulenevate kohustuste ulatust ja mis võimaldab tal hinnata eelkõige lepingust tulenevaid tagajärgi.

47

Sellega seoses on asjaolu, et tarbijal ei olnud võimalik lepingutingimusega enne lepingu sõlmimist tutvuda, oluline selle tingimuse võimaliku ebaõiglase laadi hindamisel, kuna see asjaolu võib viia selleni, et tarbija võtab kohustused, millega ta muul juhul ei oleks nõustunud, ja võib seega tekitada asjaomase lepingu poolte vastastikuste kohustuste vahel olulise tasakaalustamatuse.

48

Käesoleval juhul ei olnud LP-l võimalust tutvuda kindlustuslepingu tingimustega, mis käsitlevad kindlustusriski kindlustuskaitse välistamist või piiramist, ega teavitada Ocidentali oma tervislikust seisundist selle lepingu sõlmimise ajal, kuna ta ei täitnud selle lepinguga liitumisel ühtegi küsimustikku oma tervisliku seisundi kohta.

49

Neil asjaoludel, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus, toob kindlustusriski kindlustuskaitse välistamise või piiramise tingimuste kohaldamine kaasa selle, et tarbija ei saa asjaomase riski realiseerumise korral enam seda kindlustuskaitset ja ta peab põhimõtteliselt alates varasemast terviseprobleemist tingitud püsiva töövõimetuse tuvastamise kuupäevast, millest tal ei ole olnud võimalust kindlustusandjat teavitada, tasuma laenu tasumata osamaksed ise. Vastavalt olukorrale peab ta tasuma vähemalt osa nendest osamaksetest, kui selliste kohaldatavate riigisiseste õigusnormide kohaselt, nagu on kõne all põhikohtuasjas, vastutab pank kahju eest, mis on tekitatud nendest lepingutingimustest teavitamata jätmisega, panemata siiski tarbijat olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui talle oleks laienenud kindlustuskaitse. Nimetatud tarbija võib seega sattuda olukorda, kus tal on tema püsiva töövõimetuse tõttu saamata jäänud tulu tõttu raske või isegi võimatu neid osamakseid teha, samas kui ta tahtis just selle riski vastu ennast kindlustada sellise kindlustuslepingu sõlmimisega, nagu on kõne all põhikohtuasjas.

50

Seega, kui müüja või teenuste osutaja ei võimalda asjaomasel tarbijal enne selle lepingu sõlmimist tutvuda teabega nende lepingutingimuste ja lepingu sõlmimise kõigi tagajärgede kohta, paneb ta riski, mis tuleneb võimalikust püsivast töövõimetusest, täielikult või vähemalt osaliselt tarbija kanda.

51

Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus asub pärast käesolevale asjale omaste asjaolude hindamist seisukohale, et käesoleval juhul ei saanud Ocidental – hoolimata heausksuse nõudest – LP suhtes läbipaistvuse nõuet järgides mõistlikult eeldada, et LP nõustub kõnealuste lepingutingimustega, kui need lepitakse eraldi kokku, tuleb sellel kohtul järeldada, et need tingimused on ebaõiglased.

52

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui tingimus on ebaõiglaseks ja seega tühiseks tunnistatud, peab liikmesriigi kohus vastavalt direktiivi 93/13 artikli 6 lõikele 1 jätma selle tingimuse kohaldamata, et see ei tekitaks tarbijale siduvaid tagajärgi, välja arvatud juhul, kui tarbija vaidleb sellele vastu (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Caixabank ja Banco Bilbao Vizcaya Argentaria, C‑224/19 ja C‑259/19, EU:C:2020:578, punkt 50).

53

Käesoleval juhul tuleneb sellest, et LP vastu ei saa kindlustusriski kindlustuskaitse piiramise või välistamise tingimusele tugineda. Seda järeldust ei sea kahtluse alla sellised riigisisesed õigusnormid, millele viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus ja mille kohaselt võib kindlustusvõtja, kes on jätnud täitmata nende õigusnormide alusel temal lasuva lepingutingimustest teavitamise kohustuse, olla kohustatud hüvitama sellisest teavitamata jätmisest tuleneva kahju, võimaldamata siiski taastada õiguslikku ja faktilist olukorda, milles tarbija oleks olnud siis, kui kindlustuskaitse oleks talle laienenud. Need õigusnormid, mis käsitlevad sellest teavitamata jätmisest tulenevaid tagajärgi tsiviilvastutuse valdkonnas, ei saa mõjutada asjaolu, et tarbija suhtes ei saa tugineda lepingutingimusele, mis on direktiivi 93/13 alusel kvalifitseeritud ebaõiglaseks.

54

Pealegi nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et lepingutingimuse ebaõigluse tuvastamine peab võimaldama taastada õigusliku ja faktilise olukorra, milles tarbija oleks olnud ilma ebaõiglase tingimuseta (12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus D.V. (advokaaditasu – tunnitasu põhimõte), C‑395/21, EU:C:2023:14, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

55

Võimatus tugineda ebaõiglaseks tunnistatud lepingutingimusele tarbija vastu ei mõjuta siiski võimalikke tagajärgi, mis tulenevad kindlustusvõtja tsiviilvastutusest kindlustusandja ees, kui kindlustusvõtja ei ole tarbijat ebaõiglaseks tunnistatud lepingutingimusest teavitanud.

56

Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et direktiivi 93/13 artikli 3 lõiget 1 ja artikleid 4–6 tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriigi kohus kvalifitseerib ebaõiglaseks kindlustuslepingu tingimuse, mis puudutab kindlustusriski kindlustuskaitse välistamist või piiramist, millega asjaomane tarbija ei saanud enne lepingu sõlmimist tutvuda, peab see kohus jätma selle tingimuse kohaldamata, et see ei tekitaks tarbijale siduvaid tagajärgi.

57

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (üheksas koda) otsustab: