1

Euroopa Liidu Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostöö Amet (ACER) palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 18. novembri 2020. aasta otsuse Aquind vs. ACER (T‑735/18, edaspidi vaidlustatud kohtuotsus, EU:T:2020:542), millega Üldkohus tühistas ACERi apellatsiooninõukogu (edaspidi „apellatsiooninõukogu“) 17. oktoobri 2018. aasta otsuse A-001-2018 (edaspidi „vaidlusalune otsus“), millega jäeti muutmata ACERi 19. juuni 2018. aasta otsus nr 05/2018 jätta rahuldamata Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa elektrienergia põhivõrkude vahelise ühenduse kohta esitatud vabastustaotlus (edaspidi „otsus nr 05/2018“).

2

Aquind Ltd palub vastuapellatsioonkaebuses jätta vaidlustatud kohtuotsus muutmata.

3

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määruse (EÜ) nr 713/2009, millega luuakse Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet (ELT 2009, L 211, lk 1), mis kehtis kuni 3. juulini 2019, põhjenduses 19 oli märgitud:

„Kui [ACERil] on õigus teha otsuseid, peaks huvitatud isikutel protsessi säästlikkuse huvides olema õigus pöörduda apellatsiooninõukogu poole, mis on küll ameti osa, kuid on selle ameti mis tahes haldus- ja regulatiivstruktuurist sõltumatu. Järjepidevuse huvides peaks apellatsiooninõukogu liikmete määramine või ametisse tagasi nimetamine võimaldama kõnealuse nõukogu liikmete osalist väljavahetamist. Apellatsiooninõukogu otsust on võimalik Euroopa Ühenduste Kohtus vaidlustada.“

4

Määruse nr 713/2009 artiklis 3 „Koosseis“ oli sätestatud:

„[ACERi] koosseisu kuuluvad:

[…]

d) apellatsiooninõukogu, kes täidab artiklis 19 sätestatud ülesandeid.“

5

Määruse artikli 18 „Apellatsiooninõukogu“ lõikes 1 oli ette nähtud:

„Apellatsiooninõukogusse kuulub kuus liiget ja kuus asendajat, kes valitakse riiklike reguleerivate asutuste, konkurentsiasutuste või teiste riiklike või ühenduse institutsioonide praeguste või endiste kõrgete ametnike hulgast, kellel on asjakohane töökogemus energeetikasektoris. Apellatsiooninõukogu määrab oma esimehe. Apellatsiooninõukogu otsused võetakse vastu selle kuuest liikmest vähemalt nelja kvalifitseeritud häälteenamusega. Apellatsiooninõukogu kutsutakse kokku vastavalt vajadusele.“

6

Selle määruse artiklis 19 „Kaebused“ oli sätestatud:

„1.   Iga füüsiline või juriidiline isik, sealhulgas riiklikud reguleerivad asutused, võib esitada kaebuse temale adresseeritud ja artiklites 7, 8 või 9 nimetatud otsuse peale või sellise otsuse peale, mis teda vormiliselt teisele isikule adresseeritud otsusena siiski otseselt ja isiklikult puudutab.

2.   Kaebus ning selle põhjendus tuleb esitada [ACERile] kirjalikult kahe kuu jooksul otsuse teatavaks tegemise päevast asjaomasele isikule või, kui seda ei ole tehtud, kahe kuu jooksul alates päevast, mil [ACER] oma otsuse avaldas. Apellatsiooninõukogu teeb kaebuse kohta otsuse kahe kuu jooksul pärast kaebuse esitamist.

[…]

4.   Kui kaebus on vastuvõetav, vaatab apellatsiooninõukogu kaebuse läbi, et kindlaks teha, kas kaebus on piisavalt põhjendatud. Ta kutsub nii sageli kui vaja kaebuse menetlusosalisi esitama kindlaksmääratud aja jooksul märkusi nõukogu enda poolt saadetud teadete või kaebuse menetluse teiste osaliste avalduste kohta. Apellatsioonimenetluse osalistel on õigus anda suulisi seletusi.

5.   Apellatsiooninõukogu võib vastavalt käesolevale artiklile kasutada [ACERi] pädevusse kuuluvaid mis tahes volitusi või anda juhtumi edasiseks lahendamiseks üle [ACERi] pädevale organile. Apellatsiooninõukogu arvamus [on] viimase jaoks siduv.

6.   Apellatsiooninõukogu võtab vastu oma töökorra ja avaldab selle.

[…]“.

7

Nimetatud määruse artiklis 20 „Esimese astme kohtusse või Euroopa Kohtusse kaebamine“ oli sätestatud:

„1.   Esimese astme kohtule või Euroopa Kohtule võib esitada hagi vastavalt [EÜ] artiklile 230, et vaidlustada apellatsiooninõukogu otsus või [ACERi] otsus, kui puudub apellatsiooninõukogule edasikaebuse esitamise õigus.

2.   Kui [ACER] ei suuda otsust teha, võib esimese astme kohtule või Euroopa Kohtule seoses tegevusetusega esitada kaebuse vastavalt [EÜ] artiklile 232.

3.   [ACER] peab võtma vajalikud meetmed esimese astme kohtu või Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks.“

8

Määrus nr 713/2009 tunnistati kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta määrusega (EL) 2019/942, millega asutatakse Euroopa Liidu Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostöö Amet (ELT 2019, L 158, lk 22). Viimati nimetatud määruse artikli 28 lõige 2 näeb ette, et apellatsiooninõukogu teeb kaebuse kohta otsuse nelja kuu jooksul pärast kaebuse esitamist.

9

Üldkohus selgitas vaidluse tausta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–13 ja käesoleva menetluse vajadustest lähtudes võib selle kokku võtta järgmiselt.

10

Aquind, kes edendab Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa elektrienergia põhivõrke ühendavat projekti, esitas 17. mail 2017 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määruse (EÜ) nr 714/2009 võrkudele juurdepääsu tingimuste kohta piiriüleses elektrikaubanduses ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1228/2003 (ELT 2009, L 211, lk 15) artikli 17 alusel taotluse saada sellele võrkude sidumise projektile vabastus nimetatud määruse sätete kohaldamisest.

11

See taotlus esitati Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi riiklikele reguleerivatele asutustele, nimelt vastavalt Commission de régulation de l’énergiele (CRE) ja Office of Gas and Electricity Markets Authorityle (OFGEM), kes edastasid – kuna nad ei jõudnud vabastustaotluses kokkuleppele – selle taotluse määruse nr 714/2009 artikli 17 lõike 5 alusel ACERile, et viimane teeks ise otsuse.

12

ACER jättis Aquindi taotluse otsusega nr 05/2018 rahuldamata põhjendusel, et vabastuse saamiseks vajalikest tingimustest ei ole täidetud üks, s.o nimetatud määruse artikli 17 lõike 1 punktis b sätestatud tingimus, mille kohaselt peab investeeringuga seotud risk olema nii suur, et ilma vabastuse saamiseta ei oleks võimalik investeerida.

13

Aquind esitas 17. augustil 2018 selle otsuse peale kaebuse apellatsiooninõukogule, kes jättis kaebuse vaidlusaluse otsusega muutmata.

14

Aquind esitas Üldkohtu kantseleisse 14. detsembril 2018 saabunud hagiavaldusega hagi vaidlusaluse otsuse tühistamiseks eelkõige põhjusel, et apellatsiooninõukogu leidis ekslikult, et tema kontroll võib piirduda üksnes ilmsete hindamisvigadega ning et Aquind peab kõigepealt taotlema otsust – ja selle saama – kulude piiriülese jaotamise kohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2013. aasta määruse (EL) nr 347/2013 üleeuroopalise energiataristu suuniste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1364/2006/EÜ ning muudetakse määrusi (EÜ) nr 713/2009, (EÜ) nr 714/2009 ja (EÜ) nr 715/2009 (ELT 2013, L 115, lk 39) artikli 12 alusel, enne kui saab teha otsuse määruse nr 714/2009 artikli 17 alusel.

15

Üldkohus tühistas vaidlustatud kohtuotsusega apellatsiooninõukogu otsuse pärast seda, kui ta oli nõustunud Aquindi hagi üheksanda väitega, mille kohaselt ei vaadanud apellatsiooninõukogu otsust nr 05/2018 läbi piisavalt põhjalikult, ning täielikkuse huvides ka selle hagi neljanda väitega, mille kohaselt on valesti tõlgendatud määruse nr 714/2009 artikli 17 lõike 1 ja määruse nr 347/2013 artikli 12 vahelist seost, millega Üldkohus ka nõustus. Seetõttu tühistas Üldkohus vaidlusaluse otsuse ja jättis hagi ülejäänud osas rahuldamata.

16

Aquind väitis oma üheksanda väite põhjendamiseks sisuliselt seda, et apellatsiooninõukogu piirdus tema kaebuse läbivaatamisel üksnes selle kontrollimisega, kas ACER on otsuse nr 05/2018 vastuvõtmisel teinud ilmse hindamisvea. Selline piiratud kontroll on nimelt vastuolus määruse nr 713/2009 artikli 19 lõikega 5.

17

Tuginedes neljale eraldiseisvale põhjendusele, leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 50–71, nagu ka Aquind oma üheksandas väites märkis, et apellatsiooninõukogu poolt ACERi otsuse, mis puudutab määruse nr 714/2009 artikli 17 lõike 1 kohast vabastustaotlust, kontrolli põhjalikkuse piiramine oli õiguslikult väär.

18

Esiteks leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 51 sisuliselt, et apellatsiooninõukogu loomine vastas Euroopa Liidu seadusandja soovile näha liidu ametites ette kaebuste lahendamise mehhanism, kui neile on antud ulatuslik otsustuspädevus tehniliselt või teaduslikult keerulistes küsimustes, mis mõjutavad otseselt asjaomaste poolte õiguslikku olukorda. Apellatsiooniorgani süsteem on sobiv vahend poolte õiguse kaitsmiseks kontekstis, kus liidu kohtu kontroll peab piirduma analüüsimisega, ega ametite käsutuses olevate keeruliste teaduslike, tehniliste ja majanduslike faktiliste asjaolude hindamisel ei ole tehtud ilmselget viga või võimu kuritarvitatud.

19

Teiseks analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 52–58 sätteid, mis puudutavad apellatsiooninõukogu korraldust ja pädevust, ning jõudis analüüsi tulemusel järeldusele, et seda organit ei asutatud selleks, et viimane teeks keeruliste tehniliste ja majanduslike hinnangute puhul üksnes piiratud kontrolli.

20

Esimesena tõi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 53 apellatsiooninõukogu koosseisu puhul esile, et määruse nr 713/2009 artikli 18 lõikes 1 on ette nähtud, et apellatsiooninõukogusse kuuluvad kuus liiget ja kuus asendajat, kes valitakse riiklike reguleerivate asutuste, konkurentsiasutuste või teiste riiklike või liidu institutsioonide praeguste või endiste kõrgete ametnike hulgast, „kellel on asjakohane töökogemus energeetikasektoris“. Liidu seadusandja soovis järelikult, et apellatsiooninõukogul oleksid vajalikud teadmised selleks, et ise hinnata energeetikaga seotud keerulisi teaduslikke ja majanduslikke faktilisi asjaolusid. Üldkohus juhtis tähelepanu asjaolule, et selline oli ka teiste liidu ametite, näiteks Euroopa Liidu Lennundusohutusameti (EASA) või Euroopa Kemikaaliameti (ECHA) loomise eesmärk, mille apellatsiooninõukogud koosnevad ekspertidest, kellel on asjaomaste valdkondade spetsiifikale vastav kvalifikatsioon.

21

Teisena otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 54 seoses apellatsiooninõukogule antud pädevusega, mida on kirjeldatud määruse nr 713/2009 artikli 19 lõikes 5, et see oli samuti suunatud keeruliste faktiliste ja majanduslike asjaolude kontrollimisele, kuna apellatsiooninõukogu võib selle sätte alusel kas kasutada sama pädevust, mis on ACERil, või saata asja tagasi selle ameti pädevale organile, kusjuures viimane on seeläbi apellatsiooninõukogu otsusega seotud. See säte annab niisiis apellatsiooninõukogule kaalutlusõiguse, mida teostades peab ta hindama, kas kaebuse läbivaatamisel saadud teave võimaldab tal endal otsuse vastu võtta.

22

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 55 järeldas Üldkohus sellest, et mitte üksnes apellatsiooninõukogul ei ole kõik ACERile endale antud volitused, vaid et kui ta otsustab juhtumi tagasi saata, võib ta suunata selle ameti otsuseid, kuna viimane on seotud apellatsiooninõukogu põhjendustega.

23

Lisaks tuleneb Üldkohtu hinnangul määruse nr 713/2009 artikli 19 lõikest 1, et erinevalt liidu kohtust on apellatsiooninõukogu pädev ACERi otsuseid tühistama või asendama üksnes tehniliste ja majanduslike kaalutluste alusel.

24

Kolmandana tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 57 ja 58, et mis puudutab määruse nr 714/2009 artikli 17 lõike 1 alusel esitatud eranditaotlusi, siis saab Üldkohtule hagi esitada üksnes apellatsiooninõukogu nende otsuste peale, mis on vastu võetud määruse nr 713/2009 artikli 19 lõike 1 ja määruse nr 714/2009 artikli 17 lõike 5 alusel. Kui apellatsiooninõukogu saaks teha ACERi otsuses sisalduvate keeruliste tehniliste ja majanduslike hinnangute üksnes piiratud kontrolli, tähendaks see, et Üldkohus kontrollib piiratult otsust, mis omakorda on piiratud kontrolli tulemus.

25

Ent selline süsteem ei paku tõhusa kohtuliku kaitse tagatisi, millele peaks olema õigus ettevõtjatel, kellele on sellise vabastuse andmisest keeldutud.

26

Kolmandaks leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 59 ja 60, et töökorraldus- ja menetlusnormid, mille ACER võttis vastu määruse nr 713/2009 artikli 19 lõike 6 alusel, andsid apellatsiooninõukogule ülesande kontrollida ACERi otsust sellise põhjalikkusega, mis ei piirdu piiratud kontrolliga.

27

Nii rõhutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 60, et apellatsiooninõukogu 1. detsembri 2011. aasta otsusesse nr 1-2011, millega kehtestatakse apellatsiooninõukogu töökorraldus- ja menetlusnormid, tehti 5. oktoobril 2019 muudatus, millega apellatsiooninõukogu piiras oma pädevust. Selle otsuse artiklist 20 „Pädevus“ – vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise ajal kehtinud redaktsioonis – tulenes, et apellatsiooninõukogu võib teostada kõiki ACERi pädevusse kuuluvaid volitusi. Üldkohus leidis, et seda sätet vastu võttes väljendas apellatsiooninõukogu oma töökorraldus- ja menetlusnormides talle määruse nr 713/2009 artikli 19 lõikega 5 antud kontrollipädevust ning et selle sätte muudatus, millega apellatsiooninõukogu piiras oma pädevust, ei olnud vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise hetkel veel kohaldatav.

28

Neljandaks leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 61–68 sisuliselt, et liidu kohtu piiratud kontrolli põhimõtet seoses keeruliste tehniliste, teaduslike ja majanduslike hinnangutega ei saa kohaldada kontrolli suhtes, mille viivad läbi liidu ametite apellatsiooniorganid. Nimelt on ECHA apellatsiooninõukogu kohta juba otsustatud, et ECHA otsuses sisalduvate teaduslike hinnangute kontroll, mille see apellatsiooninõukogu läbi viis, ei piirdu ilmselgete vigade olemasolu kontrolliga, vaid et selle liikmete õigusliku ja teadusliku pädevuse tõttu pidi apellatsiooninõukogu, vastupidi, analüüsima, kas kaebuse esitaja argumendid võisid kinnitada, et ECHA otsuse aluseks olnud põhjendused olid ekslikud.

29

Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 62–68, et see kohtupraktika on ACERi apellatsiooninõukogule täielikult ülekantav. Nimelt on ECHA apellatsiooninõukogu koosseis ja volitused võrreldavad ACERi apellatsiooninõukogu omaga.

30

Kõikide nende põhjenduste alusel otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 69–71, et apellatsiooninõukogu kontroll keeruliste tehniliste ja majanduslike hinnangute üle, mis esinevad ACERi otsuses määruse nr 714/2009 artikli 17 lõike 1 kohase vabastustaotluse kohta, ei tohi piirduda ilmse hindamisvea piiratud kontrolliga. Apellatsiooninõukogu on seetõttu rikkunud õigusnormi, kui ta leidis vaidlusaluse otsuse punktis 52, et tehniliste või keeruliste hinnangute puhul võib ta teha piiratud kontrolli ja piirduda üksnes selle kindlakstegemisega, kas ACER tegi selles sättes ette nähtud tingimuste hindamisel ilmse vea.

31

Üldkohus nõustus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 90 Aquindi tühistamishagi põhjendamiseks esitatud üheksanda väitega pärast seda, kui oli selle kohtuotsuse punktides 72–89 analüüsinud ACERi vastupidise seisukoha põhjendamiseks esitatud argumente, mille ta lükkas tagasi.

32

Lõpuks analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 92–113 hagi neljandat väidet, mille kohaselt on vääralt tõlgendatud määruse nr 714/2009 artikli 17 lõike 1 ja määruse nr 347/2013 artikli 12 vahel vahelist seost, ning sellest tulenevalt võimalust, et vastastikuse sidumise projekti puhul võidakse kohaldada kulude piiriülese jaotamise menetlust ning jätta arvestamata niisuguse menetlusega seotud ohud.

33

Selle kohtuotsuse punktis 91 Üldkohus siiski täpsustas, et niisugust analüüsi põhjendavad üksnes korrakohase õigusemõistmise kaalutlused.

34

ACER palub apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

35

Aquind palub Euroopa Kohtul:

36

Aquind palub vastuapellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul, juhul kui viimane peaks apellatsioonkaebuse rahuldama:

37

Oma vastuses palub ACER Euroopa Kohtul:

38

Apellant esitab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks kaks väidet. Esimese väite kohaselt on Üldkohus rikkunud õigusnormi seoses selle kontrolli põhjalikkusega, mida apellatsiooninõukogul tuleb läbi viia seoses keeruliste majanduslike või tehniliste hinnangutega, mida ACER on andnud määruse nr 714/2009 artikli 17 lõike 1 kohase vabastustaotluse läbivaatamisel.

39

ACERi teise väite kohaselt on Üldkohus rikkunud õigusnormi määruse nr 714/2009 artikli 17 lõike 1 punkti b tõlgendamisel osas, mis puudutab erandi tegemise korra ja reguleeritud korra vahelist seost.

40

ACER toob oma esimeses väites esile, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, kui ta otsustas, et vastupidi sellele, mida apellatsiooninõukogu leidis vaidlusaluse otsuse punktides 51 ja 52, ei saa apellatsiooninõukogu kontroll keeruliste tehniliste ja majanduslike hinnangute üle, mis puudutavad määruse nr 714/2009 artikli 17 lõike 1 kohast vabastustaotlust, piirduda üksnes selle analüüsimisega, kas ACER on teinud ilmse hindamisvea, kuna sellele ametile tuleb vabastuse andmise üle otsustamisel anda teatav kaalutlusruum. ACERi sõnul eiras Üldkohus nii toimides liidu seadusandja poolt apellatsiooninõukogu asutamisega taotletavat eesmärki ja tema kontrollimise konteksti.

41

ACER väidab teise võimalusena, et igal juhul ei jätnud apellatsiooninõukogu käesolevas asjas kontrollimata keerulisi tehnilisi ja majanduslikke hinnanguid, mille see amet andis otsuse nr 05/2018 vastuvõtmisele eelnenud läbivaatamise käigus.

42

ACER väidab, et mitte kõik liidu erinevate ametite sõltumatud apellatsiooniorganid ei pea tegema sama põhjalikku keeruliste tehniliste ja majanduslike hinnangute kontrolli, nagu teeb amet, mille alla nad kuuluvad. Mis puudutab apellatsiooninõukogu, siis on viimasel vabadus mitte vaadata juhtumit läbi sedavõrd üksikasjalikult, kui seda teeb ACER.

43

Konkreetsemalt, mis puudutab keerulisi majanduslikke ja tehnilisi küsimusi hõlmavaid hinnanguid, siis ACERi sõnul teeb apellatsiooninõukogu kontrolli, mis on küll märkimisväärne, kuid piirdub üksnes ACERi tehtud ilmsete vigade läbivaatamisega. Ta märgib, et apellatsiooninõukogu ei kontrolli seejuures mitte ainult esitatud tõendite sisulist õigsust, usaldusväärsust ja kooskõlalisust, vaid ka seda, kas need tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ja kas need võivad toetada järeldusi, mille ACER nendest tegi.

44

Kuna määrus nr 713/2009 ei sisalda sõnaselget kirjeldust apellatsiooninõukogu kontrolli põhjalikkuse kohta, tuleb ACERi sõnul selle taseme kindlaksmääramisel arvesse võtta edasikaebemenetluse eesmärki ja kontrollimise konteksti.

45

ACERi väitel leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 53 apellatsiooninõukogu asutamise eesmärgi kohta vääralt, et määruse nr 713/2009 artikli 18 lõikest 1 tuleneb, et liidu seadusandja soovis anda apellatsiooninõukogule vajaliku oskusteabe, mis võimaldaks tal anda keerulisi tehnilisi ja majanduslikke hinnanguid energeetika valdkonnas samamoodi, nagu annab ECHA apellatsiooninõukogu oma pädevusvaldkonnas. Vastupidi, tema sõnul nähtub määruse nr 713/2009 põhjendusest 19, et viidatud eesmärk oli huvitatud isikutele võimaldada väga kiire ja lihtsustatud edasikaebeõigus apellatsiooninõukogus. Nimetatud eesmärki kinnitab asjaolu, et apellatsiooninõukogu on kohustatud tegema otsuse kahe kuu jooksul alates tema poole pöördumisest.

46

Mis puudutab kontrolli konteksti, siis väidab ACER, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 52–82 õigusnormi, kui ta leidis, et apellatsiooninõukogu töökorraldust ja pädevust käsitlevad sätted toetavad järeldust, et tema kontrolli põhjalikkus keeruliste tehniliste ja majanduslike hinnangute üle ei saa piirduda üksnes ilmse hindamisvea kontrollimisega. Apellatsiooninõukogu töökorraldus, eelkõige selle liikmete valik, kellel vastupidi sellele, mida Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 53, 65 ja 69, ei pea erinevalt ECHA apellatsiooninõukogu liikmetest olema tingimata erialased teadmised selleks, et ise läbi viia keerulisi tehnilisi hinnanguid, apellatsioonimenetluse erakordselt lühike – kaks kuud – kestus, tema liikmete käsutuses olevad piiratud vahendid ja apellatsioonimenetluse lihtsustamise eesmärk on asjaolud, mis peaksid viima vastupidise järelduseni. Apellatsiooninõukogu liikmetelt ei saa eeldada, et nad ise annavad neile antud äärmiselt lühikese kahekuulise tähtaja jooksul ilma igasuguse abita tehnilisi ja majanduslikke hinnanguid.

47

Apellatsiooninõukogu pädevuse kohta väidab ACER, et Üldkohus tugines vaidlustatud kohtuotsuse punktides 54, 55, 59 ja 60 vääralt määruse nr 713/2009 artikli 19 lõikele 5, mille kohaselt võib apellatsiooninõukogu „kasutada [ACERi] pädevusse kuuluvaid mis tahes volitusi või anda juhtumi edasiseks lahendamiseks üle [ACERi pädevale organile, kelle] arvamus on viimase jaoks siduv“, otsustamaks, et apellatsiooninõukogul tuleb täielikult kontrollida kõiki vigu, mida on tehtud ACERi otsuses keeruliste tehniliste ja majanduslike hinnangutega seoses. Nimelt, nagu nähtub Üldkohtu praktikast, ei saa seda sätet tõlgendada nii, et see määrab kindlaks, millise põhjalikkusega apellatsiooninõukogul kontrollida tuleb.

48

ACERi sõnul rikkus Üldkohus õigusnormi ka vaidlustatud kohtuotsuse punktis 56, kui ta leidis, et määruse nr 713/2009 artikli 19 lõikest 1 tuleneb, et vastupidi liidu kohtule on apellatsiooninõukogu otstarbekuse kontrolli raames pädev tühistama või asendama ACERi otsuseid üksnes tehnilistel ja majanduslikel kaalutlustel. See säte ei põhjendanud kaugeltki apellatsiooninõukogu igakülgset kontrolli, vaid käsitles hageja sõnul üksnes võimalust tühistada ACERi otsused ja asendada need apellatsiooninõukogu otsustega või saata asi tagasi ACERile, kuid ei ütle midagi apellatsiooninõukogu kontrolli põhjalikkuse kohta.

49

ACERi väitel rikkus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 56 õigusnormi veel sellega, et viitas määruse nr 713/2009 artikli 19 lõikele 1, milles olid määratletud isikud, kes võivad apellatsiooninõukogule kaebuse esitada, samas kui ka see artikkel ei käsitle nimetatud kontrolli põhjalikkust. Vastupidi sellele, mida leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 57, 58 ja 70, ei saa määruse nr 713/2009 artiklist 20 ka järeldada, et apellatsiooninõukogu peab keeruliste tehniliste ja majanduslike hinnangute üle tegema täielikku kontrolli. Nimelt võib Üldkohus apellatsiooninõukogu otsuste üle alati teha täielikku kohtulikku kontrolli, isegi kui need otsused tehakse apellatsiooninõukogu piiratud kontrolli tulemusel.

50

ACER leiab kokkuvõttes, et Üldkohus eiras õigusvastaselt määrusega nr 713/2009 sätestatud apellatsiooninõukogu menetluse eesmärki ja konteksti ning rikkus seega võimude lahususe põhimõtet seoses valikutega, mille liidu seadusandja tegi seadusandja ja eelarvepädeva institutsioonina. Lisaks on Üldkohtu võrdlus ECHA apellatsiooninõukoguga samuti õiguslikult väär.

51

Teise võimalusena väidab ACER, et kuigi apellatsiooninõukogul tuli igal juhul teha täielikku kontrolli selle ameti otsuste üle isegi osas, milles need sisaldavad keerulisi tehnilisi ja majanduslikke hinnanguid, leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 83–90 vääralt, et apellatsiooninõukogu ei viinud käesolevas asjas läbi täielikku kontrolli.

52

Aquind leiab, et apellatsioonkaebuse esimene väide tuleb tagasi lükata ning Üldkohus otsustas õigesti, et apellatsiooninõukogul oli kohustus teha otsuse nr 05/2018 üle täielikku kontrolli ja mitte piirduda ilmse hindamisvea kontrollimisega.

53

ACER leiab esimeses väites sisuliselt, et Üldkohus rikkus õigusnormi seoses selle kontrolli põhjalikkusega, mida apellatsiooninõukogu peab ACERi otsuste üle tegema vastavalt määruse nr 713/2009 sätetele, mis käsitlevad apellatsiooninõukogu pädevuse määratlemist.

54

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei tule liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvestada mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on (8. septembri 2022. aasta kohtuotsus Ministerstvo životního prostředí (hüatsint-siniaara), C‑659/20, EU:C:2022:642, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

55

Esiteks ei nähtu sõnaselgelt määruse nr 713/2009 artiklite 18 ja 19 sõnastusest, mis käsitlevad apellatsiooninõukogu koosseisu, ülesehitust ja volitusi, et viimase kontroll ACERi otsuste üle, mis hõlmavad hinnanguid keerulistele majanduslikele ja tehnilistele küsimustele, piirdub tingimata ilmse hindamisvea kontrollimisega.

56

Teiseks, mis puudutab apellatsiooninõukogu loomisega taotletavaid eesmärke, siis tuleb sarnaselt kohtujuristi ettepaneku punktis 44 märgitule sedastada, et selle loomine on osa liidu seadusandja eelistatud üldisest lähenemisest, mille eesmärk on täiendada liidu ameteid apellatsiooniorganitega, kui nendele ametitele on antud otsustuspädevus tehniliselt või teaduslikult keerulistes küsimustes, mis võivad otseselt mõjutada asjaomaste poolte õiguslikku olukorda.

57

Seega, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 51 samuti õigesti märkis, siis kuna need organid kujutavad endast sobivat vahendit, et kaitsta asjaomaste poolte õigusi olukorras, kus liidu ametivõimudel on lai kaalutlusõigus, eelkõige eriti keeruliste teaduslike ja tehniliste asjaolude puhul, et määrata kindlaks nende võetavate meetmete laad ja ulatus, peab liidu kohtu kontroll piirduma hinnanguga sellele, kas esineb ilmne kaalutlusviga või võimu kuritarvitamine või kas ametivõimud on oma kaalutlusõigust ilmselgelt ületanud (4. septembri 2014. aasta kohtumäärus Rütgers Germany jt vs. ECHA, C‑290/13 P, ei avaldata, EU:C:2014:2174, punkt 25 ning seal viidatud kohtupraktika).

58

Kolmandaks, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 41 sisuliselt märkis, siis kuigi need erinevad apellatsiooniorganid on struktuuri, toimimise ja volituste poolest teatud määral erinevad, on neil siiski teatavad ühised omadused.

59

Kõigepealt tuleb märkida, et tegemist on asutusesiseste haldusvaidlustusorganitega. Neil on teatav sõltumatus, nad täidavad võistlevate menetluste kaudu peaaegu kohtulikke ülesandeid, nad koosnevad juristidest ja tehnikutest, mis annab neile suurema võime lahendada kaebusi otsuste peale, milles on harilikult märkimisväärne tehniline komponent. Seejärel, neile võivad kaebusi esitada ameti otsuste adressaadid ning füüsilised ja juriidilised isikud, keda need otsused otseselt ja isiklikult puudutavad. Muu hulgas kontrollivad need organid kolmandaid isikuid mõjutavaid otsuseid ning neile omistab pädevuse need organid kehtestanud teisese õiguse norm. Lõpuks kujutavad need endast kiiret, kättesaadavat, spetsiaalset ja väheste kuludega mehhanismi, et kaitsta otsuste adressaatide ja nende isikute õigusi, keda need otsused puudutavad.

60

Neljandaks tuleb tõdeda, et apellatsiooninõukogus kohaldatavat menetlust ei reguleeri muud eeskirjad kui need, mis on sätestatud selle määruse artiklis 19, mille lõikes 1 on ette nähtud, et iga füüsiline või juriidiline isik, sealhulgas riiklikud reguleerivad asutused, võib esitada kaebuse temale adresseeritud ja artiklites 7–9 nimetatud otsuse peale või sellise otsuse peale, mis vormiliselt teisele isikule adresseeritud otsusena teda siiski otseselt ja isiklikult puudutab. Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 56 õigesti märkis, ei nähtu määruse artiklist 19, et apellatsiooninõukogule edasikaebamise suhtes kehtiksid muud vastuvõetavaks tunnistamise tingimused.

61

Seda seisukohta toetab määruse nr 713/2009 artikli 19 lõike 2 sõnastus, mille kohaselt tuleb kaebuses esitada selle põhjendused, tegemata kaebuse põhjendamiseks esitatud väidete hulgas vahet õigus- ja faktiväidetel.

62

Viiendaks tuleb märkida, et apellatsiooninõukogusse kuulub määruse nr 713/2009 artikli 18 lõike 1 kohaselt kuus liiget ja kuus asendajat, kes valitakse riiklike reguleerivate asutuste, konkurentsiasutuste või teiste riiklike või liidu institutsioonide praeguste või endiste kõrgete ametnike hulgast, kellel on asjakohane töökogemus energeetikasektoris.

63

Apellatsiooninõukogu koosseis vastab seega ACERi otsuste täieliku kontrolli läbiviimiseks vajalikele nõuetele. Kui selle liikmetel peab olema varasem kogemus energeetikasektoris, on see nii seetõttu, et neil on või peavad olema tehnilised teadmised kaebuste põhjalikuks lahendamiseks.

64

Järelikult, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 53 õigesti märkis, oli liidu seadusandja kavatsus anda ACERi apellatsiooninõukogule vajalikud teadmised, mis võimaldaksid tal energeetikaga seotud keerulisi teaduslikke ja majanduslikke faktilisi asjaolusid ise hinnata. Sama eesmärk oli seadusandjal ka teiste liidu ametite, näiteks EASA või ECHA loomisel, mille apellatsiooninõukogud koosnevad ekspertidest, kellel on asjaomaste valdkondade spetsiifikale vastav kvalifikatsioon.

65

Seega leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 52 õigesti, et apellatsiooninõukogu ei loodud selleks, et teha keeruliste tehniliste ja majanduslike hinnangute üle vaid piiratud kontrolli.

66

Kuuendaks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 61 samuti õigesti, et kohtupraktikat, mille kohaselt on keerulised tehnilised, teaduslikud ja majanduslikud hinnangud allutatud liidu kohtu piiratud kontrollile, ei saa kohaldada liidu ametite apellatsiooniorganite tehtava kontrolli suhtes.

67

Nimelt, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 58 märkis, kui apellatsiooninõukogul peaks keeruliste tehniliste ja majanduslike hinnangute puhul olema üksnes piiratud kontroll, tähendaks see, et Üldkohus teeks piiratud kontrolli otsuse üle, mis ise on tehtud piiratud kontrolli tagajärjel. Seetõttu järeldas Üldkohus sellest õigesti, et niisugune süsteem ei paku tõhusa kohtuliku kaitse tagatisi, mis peaksid olema ettevõtjatel, kellele on määruse nr 714/2009 artikli 17 lõike 1 kohase vabastustaotluse rahuldamisest keeldutud.

68

Seitsmendaks väidab ACER vaidlustatud kohtuotsuse punktides 61–68 esitatud kaalutluste vaidlustamiseks oma esimese väite põhjendamiseks tulemusetult, et apellatsiooninõukogu ja ECHA apellatsiooninõukogu vahel on eesmärkide, menetluse, tähtaegade ja personalikorralduse puhul erinevusi.

69

Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 61, et seoses ECHA apellatsiooninõukoguga on ta juba teinud otsuse, mille kohaselt ECHA otsuses sisalduvate teaduslike hinnangute kontroll, mille see nõukogu läbi viis, ei piirdunud ilmselgete vigade olemasolu kontrolliga, vaid et selle liikmete õigusliku ja teadusliku pädevuse tõttu pidi apellatsiooninõukogu, vastupidi, analüüsima, kas kaebuse esitaja argumendid võisid kinnitada, et ECHA otsuse aluseks olnud põhjendused olid ekslikud, ning et apellatsiooninõukogu kontroll oli seega põhjalikum kui liidu kohtu kontroll (vt selle kohta 20. septembri 2019. aasta kohtuotsus BASF Grenzach vs. ECHA, T‑125/17, EU:T:2019:638, punktid 87–89 ja 124).

70

Ent nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 64–67 sisuliselt õigesti leidis, on ECHA apellatsiooninõukogu koosseis ja pädevus ühelt poolt vastupidi ACERi väidetele võrreldavad ACERi apellatsiooninõukogu omaga, kuna mõlemad organid koosnevad liikmetest, kellel on vajalikud teadmised, mis võimaldavad neil endil hinnata keerulisi teaduslikke, tehnilisi ja majanduslikke faktilisi asjaolusid. Teiselt poolt ei mõjuta asjaolu, et erinevalt ACERi apellatsiooninõukogu liikmetest töötavad ECHA apellatsiooninõukogu liikmed täiskohaga, nende tehtava kontrolli põhjalikkust.

71

Mis puudutab ACERi argumenti, et apellatsiooninõukogule otsuse tegemiseks antud tähtaeg, milleks on määruse nr 713/2009 artikli 19 punktis 2 ette nähtud kaks kuud, on lühike, siis ei saa sellest järeldada, et liidu seadusandja kavatsus oli piirata apellatsiooninõukogu kontrolli, samas kui lühendatud tähtaeg, mida pealegi on määruse 2019/942 artikli 28 lõikega 2 pikendatud nelja kuuni, annab tunnistust pigem selle seadusandja soovist tagada kiire menetlus.

72

Kõiki neid kaalutlusi arvesse võttes on selge, et Üldkohus leidis õigesti, et apellatsiooninõukogu rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et tehniliste või keeruliste hinnangute puhul võib ta teha piiratud kontrolli ja piirduda selle kindlakstegemisega, kas ACER tegi ilmse hindamisvea.

73

Teise võimalusena väidab ACER, et isegi kui nõustuda, et apellatsiooninõukogu peab keerulisi tehnilisi ja majanduslikke hinnanguid sisaldavaid otsuseid põhjalikult kontrollima, on Üldkohus rikkunud õigusnormi, kui ta väitis, et apellatsiooninõukogu ei ole seda liiki kontrolli käesolevas asjas läbi viinud.

74

Selle väitega ei saa nõustuda, kuna vaidlusaluse otsuse punktist 52 nähtub sõnaselgelt, et apellatsiooninõukogu soovis otsuse nr 05/2018 kontrollimisel piirduda ilmse hindamisvea kontrollimisega.

75

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb ACERi apellatsioonkaebuse esimene väide tagasi lükata.

76

ACERi teise väite kohaselt on Üldkohus rikkunud õigusnormi määruse nr 714/2009 artikli 17 lõike 1 punkti b tõlgendamisel osas, mis puudutab erandi tegemise korra ja reguleeritud korra vahelist seost.

77

Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 91, analüüsis Üldkohus ammendavuse huvides seda küsimust, mis oli Aquindi tühistamishagi põhjendamiseks esitatud neljanda väite ese, pärast seda, kui ta oli nõustunud tühistamishagi üheksanda väitega vaidlustatud kohtuotsuse punktides 43–90 esitatud põhjendustel, mida ACER oma apellatsioonkaebuse esimese väite raames tulemusetult kritiseeris.

78

Sellega seoses tasub meenutada, et vastavalt Euroopa Kohtu kohtupraktikale juhul, kui üks Üldkohtu põhistustest on piisav tema kohtuotsuse resolutsiooni põhistamiseks, puudub samas kohtuotsuses esitatud teises põhistuses esinevatel võimalikel vigadel mõju resolutsioonile, mistõttu neid puudutav väide on tulemusetu ja tuleb tagasi lükata (5. septembri 2019. aasta kohtuotsus Euroopa Liit vs. Guardian Europe ja Guardian Europe vs. Euroopa Liit, C‑447/17 P ja C‑479/17 P, EU:C:2019:672, punkt 143 ning seal viidatud kohtupraktika).

79

Seega tuleb teine väide tulemusetuna tagasi lükata.

80

Kõigist eeltoodud põhjendustest lähtudes tuleb apellatsioonkaebus tervikuna jätta rahuldamata.

81

Kuna apellatsioonkaebus jäetakse rahuldamata, siis ei ole vaja vastuapellatsioonkaebuse kohta otsust teha.

82

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt, mida sama kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

83

Kuna käesolevas asjas jättis Euroopa Kohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Aquind on nõudnud kohtukulude väljamõistmist ACERilt, siis tuleb viimase kohtukulud seoses apellatsioonkaebusega jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja Aquindi kohtukulud.

84

Kodukorra artikkel 142, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluses, näeb ette, et kui vajadus lahendi tegemiseks langeb ära, jaotab Euroopa Kohus kohtukulud omal äranägemisel.

85

On asjakohane otsustada, et ACER ja Aquind kannavad ise oma vastuapellatsioonkaebusega seotud kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: