62021CJ0432

EUR-Lex

Juurdepääs Euroopa Liidu õigusaktidele

See dokument on väljavõte EUR-Lexi veebisaidilt.

EUROPA
EUR-Lexi avaleht
EUR-Lex - 62021CJ0432 - ET

Nõuanded

Vajate rohkem otsinguvõimalusi? Kasutage Täppisotsing

Dokument 62021CJ0432

Euroopa Kohtu otsus (teine koda), 2.3.2023.
Euroopa Komisjon versus Poola Vabariik.
Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Keskkond – Direktiiv 92/43/EMÜ – Looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse – Artikli 6 lõiked 1 – 3, artikli 12 lõike 1 punktid a – d, artikli 13 lõike 1 punkt a, artikli 16 lõige 1 – Direktiiv 2009/147/EÜ – Loodusliku linnustiku kaitse – Artikli 4 lõige 1, artikli 5 punktid a, b ja d, artikli 9 lõige 1 – Heal taval põhinev metsamajandus – Metsamajanduskavad – Århusi konventsioon – Õiguskaitse kättesaadavus – Artikli 6 lõike 1 punkt b, artikli 9 lõige 2 – Metsamajanduskavade sisulise ja menetlusliku õiguspärasuse kontroll – Keskkonnakaitseorganisatsioonide kaebeõigus.
Kohtuasi C-432/21.

Kohtulahendite kogumik – Üldkohus

Euroopa kohtulahendite tunnus (ECLI): ECLI:EU:C:2023:139

Menetluse keel

HTML

PDF

Dokument on avaldatud digitaalses kohtulahendite kogumikus. Neil on ametlik staatus.

EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)

2. märts 2023 ( *1 )

Sisukord

	I. Õiguslik raamistik
	A. Rahvusvaheline õigus
	B. Liidu õigus
	1. Elupaikade direktiiv
	2. Linnudirektiiv
	C. Poola õigus
	1. Metsaseadus
	2. Hea metsandustava määrus
	3. Looduskaitseseadus
	4. Keskkonnateabe seadus
	5. Keskkonnakaitse seadus
	II. Kohtueelne menetlus
	III. Menetlus Euroopa Kohtus
	IV. Hagi
	A. Esimene väide
	1. Liikide kaitset käsitlevate sätete rikkumine
	a) Poolte argumendid
	b) Euroopa Kohtu hinnang
	2. Elupaikade kaitset käsitlevate sätete rikkumine
	a) Poolte argumendid
	b) Euroopa Kohtu hinnang
	B. Teine väide
	1. Poolte argumendid
	2. Euroopa Kohtu hinnang
	a) Teise väite vastuvõetamatuse vastuväide
	b) Kohustuste rikkumine
	Kohtukulud

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Keskkond – Direktiiv 92/43/EMÜ – Looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse – Artikli 6 lõiked 1–3, artikli 12 lõike 1 punktid a–d, artikli 13 lõike 1 punkt a, artikli 16 lõige 1 – Direktiiv 2009/147/EÜ – Loodusliku linnustiku kaitse – Artikli 4 lõige 1, artikli 5 punktid a, b ja d, artikli 9 lõige 1 – Heal taval põhinev metsamajandus – Metsamajanduskavad – Århusi konventsioon – Õiguskaitse kättesaadavus – Artikli 6 lõike 1 punkt b, artikli 9 lõige 2 – Metsamajanduskavade sisulise ja menetlusliku õiguspärasuse kontroll – Keskkonnakaitseorganisatsioonide kaebeõigus

Kohtuasjas C‑432/21,

mille ese on ELTL artikli 258 alusel 15. juulil 2021 esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi,

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Gattinara, C. Hermes, M. Brauhoff ja D. Milanowska,

hageja,

versus

Poola Vabariik, esindaja: B. Majczyna,

kostja,

EUROOPA KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja president A. Prechal, kohtunikud M. L. Arastey Sahún (ettekandja), F. Biltgen, N. Wahl ja J. Passer,

kohtujurist: L. Medina,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

Euroopa Komisjon palub oma hagis Euroopa Kohtul tuvastada, et:

–

kuna Poola Vabariik on kehtestanud riigisiseses süsteemis sätted, mille kohaselt heal taval põhinev metsa majandamine ei riku ühtegi õigusnormi, mis puudutab looduskaitset vastavalt nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivile 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT 1992, L 206, lk 7; ELT eriväljaanne 15/02, lk 102) (muudetud nõukogu 13. mai 2013. aasta direktiiviga 2013/17/EL (ELT 2013, L 158, lk 193)) (edaspidi „elupaikade direktiiv“) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. novembri 2009. aasta direktiivile 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (ELT 2010, L 20, lk 7) (muudetud direktiiviga 2013/17) (edaspidi „linnudirektiiv“), siis on Poola Vabariik rikkunud kohustusi, mis tulenevad elupaikade direktiivi artikli 6 lõikest 1, artikli 6 lõikest 2, artikli 12 lõike 1 punktidest a–d, artikli 13 lõike 1 punktidest a ja d ja artikli 16 lõikest 1 ning linnudirektiivi artikli 4 lõikest 1, artikli 5 punktidest a, b ja d ning artikli 16 lõikest 1, ja

–

kuna Poola Vabariik on välistanud keskkonnakaitseorganisatsioonide võimaluse metsamajanduskavad kohtus vaidlustada, siis on Poola Vabariik rikkunud kohustusi, mis tulenevad elupaikade direktiivi artikli 6 lõikest 3 koostoimes ELL artikli 19 lõike 1 teise lõiguga, ELTL artikli 216 lõikega 2 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikliga 47 ning keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni, mis kirjutati alla 25. juunil 1998 Århusis ning kiideti Euroopa Ühenduse nimel heaks nõukogu 17. veebruari 2005. aasta otsusega 2005/370/EÜ (ELT 2005, L 124, lk 1; edaspidi „Århusi konventsioon“), artikli 6 lõike 1 punktiga b ja artikli 9 lõikega 2.

I. Õiguslik raamistik

A. Rahvusvaheline õigus

Århusi konventsiooni artikli 6 „Üldsuse osalemine eritegevusega seotud asjade otsustamisel“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Konventsiooniosaline:

a)	kohaldab selle artikli sätteid otsuste suhtes, mis tehakse lisas I loetletud tegevuste lubamiseks või keelamiseks;

b)	kohaldab siseriikliku õiguse järgi käesoleva artikli sätteid ka selle tegevuse kohta tehtud otsuste suhtes, mida ei ole lisas I nimetatud ja millel võib olla oluline mõju keskkonnale. Konventsiooniosaline teeb kindlaks, kas need sätted kehtivad sellise tegevuse kohta;

c)	võib siseriikliku õiguse alusel jätta selle artikli kohaldamata riigikaitsetegevusele, kui tema arvates võib artikli järgimine takistada riigikaitse eesmärkide täitmist.“

Konventsiooni artiklis 9 „Õigus pöörduda kohtusse“ on märgitud:

„[…]

2. Konventsiooniosaline tagab siseriiklike õigusaktidega, et asjast huvitatud üldsuse esindajal,

a)	kellel on põhjendatud huvi või

kelle õigust on rikutud, kui see tingimus on ette nähtud konventsiooniosalise haldusmenetluse normidega, on õigus pöörduda kohtusse või seaduse alusel loodud muu sõltumatu ja erapooletu asutuse poole artikli 6 alusel tehtud otsuse, tegevuse või tegevusetuse materiaalse või protsessuaalse õiguspärasuse vaidlustamiseks ning kui siseriiklik õigus seda ette näeb ja ilma, et see piiraks selle artikli lõike 3 kohaldamist, ka konventsiooni muude asjakohaste sätete alusel tehtud otsuse, tegevuse või tegevusetuse materiaalse või protsessuaalse õiguspärasuse vaidlustamiseks.

Mõisted põhjendatud huvi ja õiguse rikkumine määratletakse kooskõlas siseriikliku õiguse ning konventsiooni eesmärgiga tagada konventsiooniga seotud küsimustes asjast huvitatud üldsusele laiaulatuslik juurdepääs õigusemõistmisele. Artikli 2 lõike 5 nõuetele vastava valitsusvälise organisatsiooni huvi loetakse käesoleva artikli punkti a tähenduses põhjendatuks. Nimetatud organisatsioonil eeldatakse olevat õigusi, mida punkti b tähenduses saab rikkuda.

Lõike 2 sätted ei välista võimalust rakendada kaebuse läbivaatamisel kohtueelset menetlust avaliku võimu organis ega mõjuta haldusmenetluse võimaluste ammendamise nõuet enne kohtumenetluse algatamist, kui selline nõue on sätestatud siseriikliku õigusega.

3. Lisaks lõigetes 1 ja 2 nimetatud menetlustele ning ilma et see piiraks lõigetes 1 ja 2 nimetatud menetluste kohaldamist tagab konventsiooniosaline siseriiklike õigusaktide nõuetele vastavale üldsuse esindajale, juhul kui need nõuded on sätestatud, juurdepääsu kohtulikule või haldusmenetlusele, et vaidlustada eraõigusliku isiku või avaliku võimu organi tegevus või tegevusetus, mis on vastuolus siseriiklike keskkonnaõigusnormidega.

4. Lisaks lõikele 1 ja piiramata selle kohaldamist, peavad lõigetes 1, 2 ja 3 nimetatud menetlused nägema ette kohased ja tõhusad õiguskaitsevahendid, sealhulgas vajadusel esialgse õiguskaitse, ning olema ausad, õiglased, õigeaegsed ja mitte takistavalt kallid. Selle artikli alusel tehakse või talletatakse otsused kirjalikult. Kohtuotsused ja võimaluse korral ka muu asutuse otsused peavad olema üldsusele kättesaadavad.

[…]“.

B. Liidu õigus

1. Elupaikade direktiiv

Elupaikade direktiivi artiklis 1 on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)	kaitse – meetmete kogum, mis on vajalik looduslike elupaikade ja looduslike looma- ja taimeliikide populatsioonide soodsa kaitsestaatuse säilitamiseks või taastamiseks punktide e ja i määratluste kohaselt; […]

j)	ala – geograafiliselt määratletud ala, mille piirid on selgelt märgitud;

ühenduse tähtsusega ala – ala, mis annab olulise panuse I lisa loodusliku elupaigatüübi või II lisa liigi soodsa kaitsestaatuse säilimisele või taastamisele selles biogeograafilises piirkonnas või nendes biogeograafilistes piirkondades, kuhu see alal kuulub, ning võib oluliselt kaasa aidata ka artiklis 3 nimetatud Natura 2000 sidususele ning/või aitab oluliselt kaasa asjaomase biogeograafilise piirkonna või asjaomaste biogeograafiliste piirkondade bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele.

Laia levilaga loomaliikide puhul peavad ühenduse tähtsusega alad vastama niisuguste liikide looduslikul levilal asuvatele paikadele, kus on olemas nende liikide eluks ja paljunemiseks olulised füüsikalised või bioloogilised tingimused;

erikaitseala – ühenduse tähtsusega ala, mille liikmesriik on määranud õigus- ja haldusaktide ja/või lepingu alusel ning kus kohaldatakse vajalikke kaitsemeetmeid, et säilitada või taastada nende looduslike elupaikade ja/või liikide populatsioonide soodsat kaitsestaatust, mille jaoks ala on määratud;

[…]“.

Selle direktiivi artikkel 2 on sõnastatud järgmiselt:

„1. Käesoleva direktiivi eesmärk on looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmisega kaasa aidata bioloogilise mitmekesisuse säilimisele liikmesriikide Euroopa territooriumil, kus kohaldatakse asutamislepingut.

2. Käesoleva direktiivi kohaselt võetud meetmed on kavandatud ühenduse tähtsusega looduslike elupaikade ning looduslike looma- ja taimeliikide soodsa kaitsestaatuse säilitamiseks või taastamiseks.

[…]“.

Direktiivi artiklis 6 on sätestatud:

„1. Liikmesriigid kehtestavad erikaitsealade suhtes vajalikud kaitsemeetmed, mille hulka kuuluvad vajaduse korral asjakohased kaitsekorralduskavad, mis on eraldi välja töötatud või lisatud muudesse arengukavadesse, ning asjakohased õiguslikud, halduslikud või lepingulised meetmed, mis vastavad aladel esinevate I lisa looduslike elupaigatüüpide ja II lisa liikide ökoloogilistele vajadustele.

2. Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et vältida erikaitsealadel looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning selliste liikide häirimist, mille kaitseks alad on määratud, kuivõrd selline häirimine võib oluliselt mõjutada käesoleva direktiivi eesmärkide täitmist.

3. Iga kava või projekti, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega, tuleb asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida see ala kaitse-eesmärkidele avaldab. Pädevad siseriiklikud asutused annavad kavale või projektile kava või projekti tagajärgede hindamise järelduste alusel ning lõike 4 sätete kohaselt nõusoleku alles pärast seda, kui nad on kindlaks teinud, et see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju, ja teevad seda vajaduse korral pärast avaliku arvamuse saamist.

4. Kui hoolimata negatiivsest hinnangust kava või projekti tagajärgedele ala suhtes ja alternatiivsete lahenduste puudumisel tuleb kava või projekt üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalsetel või majanduslikel põhjustel siiski ellu viia, peab liikmesriik võtma kõik vajalikud asendusmeetmed, et tagada Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe kaitse. Liikmesriik teatab komisjonile vastuvõetud asendusmeetmetest.

Kui asjaomasel alal esineb esmatähtsaid looduslikke elupaigatüüpe ja/või esmatähtsaid liike, võib kaaluda ainult neid seisukohti, mis on seotud rahva tervise või avaliku julgeolekuga, esmatähtsate soodsate tagajärgedega keskkonnale või komisjoni arvamuse kohaselt muude üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvate põhjustega.“

Sama direktiivi artikli 12 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et kehtestada IV lisa punktis a loetletud loomaliikide range kaitse süsteem nende looduslikul levilal, keelates:

a)	kõik nende liikide isendite looduses tahtliku püüdmise või tapmise viisid;

b)	nende liikide tahtliku häirimise, eelkõige nende paljunemise, järglaste kasvatamise, talvitumise ja rände ajal;

c)	munade tahtliku hävitamise või loodusest võtmise;

d)	paljunemis- või puhkepaikade kahjustamise või hävitamise.“

Elupaikade direktiivi artikli 13 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et kehtestada IV lisa punktis b loetletud taimeliikide range kaitse süsteem, keelates:

a)	niisuguste taimede tahtliku korjamise, kogumise, lõikamise, juurimise või hävitamise looduses nende looduslikul levilal;

b)	selliste liikide loodusest võetud isendite pidamise, vedamise ja müümise või vahetamise ja müügiks pakkumise, välja arvatud juhul, kui need liigid on loodusest seaduslikult võetud enne käesoleva direktiivi rakendamist.“

Sama direktiivi artiklis 16 on sätestatud:

„1. Kui muud rahuldavat alternatiivset lahendust ei ole ja erand ei kahjusta kõnealuste liikide populatsioonide soodsa kaitsetaseme säilitamist nende looduslikul levilal, võivad liikmesriigid teha artiklite 12, 13 ja 14 ning artikli 15 punktide a ja b sätetest erandi:

a)	loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmiseks ja looduslike elupaikade säilitamiseks;

b)	eriti oluliste saagi-, karja-, metsa-, kalamajandus-, veemajanduskahjude ja muud liiki omandiga seotud kahjude ärahoidmiseks;

c)	rahva tervise ja elanikkonna ohutuse huvides või muude üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalsed ja majanduslikud põhjused ning kasu, mida keskkond saab erandite andmisest;

d)	kasvatustööks ja nende liikide teaduslikuks uurimiseks, taastamiseks ja taasasustamiseks ning selle jaoks vajalikuks paljundamiseks, sealhulgas taimede kunstlikuks paljundamiseks;

e)	range järelevalve all valikuliselt ja piiratud ulatuses IV lisas loetletud liikide teatavate isendite võtmise või pidamise lubamiseks pädevate siseriiklike asutuste määratletud kogustes.

2. Liikmesriigid edastavad komisjonile iga kahe aasta tagant lõike 1 alusel kohaldatud erandite kohta komitee kehtestatud vormi kohase aruande. Komisjon esitab oma arvamuse nende erandite kohta hiljemalt 12 kuu jooksul aruande saamisest ning teatab sellest komiteele.

[…]“.

2. Linnudirektiiv

Linnudirektiivi artikkel 1 on sõnastatud järgmiselt:

„1. Käesolev direktiiv käsitleb kõikide looduslikult esinevate linnuliikide kaitset nende liikmesriikide Euroopa territooriumil, mille suhtes kohaldatakse asutamislepingut. See hõlmab nende liikide kaitset, hoidmist ja kontrolli ning kehtestab nende kasutamise eeskirjad.

2. Direktiivi kohaldatakse lindude, nende munade, pesade ja elupaikade suhtes.“

Selle direktiivi artiklis 4 on ette nähtud:

„1. I lisas nimetatud liikide elupaikade kaitseks tuleb rakendada erimeetmeid, et kindlustada nende liikide säilimine ja paljunemine levikualal.

Sellega seoses võetakse arvesse järgmist:

a)	väljasuremisohus liigid;

b)	liigid, mis on tundlikud teatavate muutuste suhtes oma elupaigas;

c)	liigid, mida peetakse nende väikesearvuliste asurkondade või piiratud kohaliku leviku tõttu haruldaseks;

d)	teised liigid, mis oma elupaiga eripära tõttu nõuavad erilist tähelepanu.

Hindamisel võetakse arvesse arvukuse arengutendentse ja muutumist.

Liikmesriigid klassifitseerivad erikaitsealadena nende liikide kaitseks eelkõige arvuliselt ja suuruselt kõige sobivamad alad, võttes arvesse nende liikide kaitsenõudeid geograafilistel maismaa- ja merealadel, kus käesolevat direktiivi kohaldatakse.

2. Liikmesriigid võtavad samalaadseid meetmeid I lisas nimetamata, kuid reeglipäraselt esinevate rändliikide ja nende pesitsus-, sulgimis- ja talvitusalade ning rändepeatuspaikade suhtes, pidades silmas nende kaitsmise vajadust geograafilistel maismaa- ja merealadel, kus käesolevat direktiivi kohaldatakse. […]

[…]

4. Liikmesriigid võtavad lõigetes 1 ja 2 osutatud kaitsealade suhtes vajalikke meetmeid, et vältida elupaikade saastamist või kahjustamist või lindude mis tahes häirimist, niivõrd kui see on käesoleva artikli eesmärkide seisukohast oluline. Liikmesriigid püüavad elupaikade saastamist või kahjustamist vältida ka väljaspool kaitsealasid.“

Nimetatud direktiivi artiklis 5 on sätestatud:

„Ilma et see piiraks artiklite 7 ja 9 kohaldamist, võtavad liikmesriigid vajalikke meetmeid kõikide artiklis 1 osutatud linnuliikide üldise kaitsesüsteemi loomiseks, keelates eelkõige:

a)	tahtliku tapmise või püüdmise mis tahes viisil;

b)	pesade ja munade tahtliku hävitamise või kahjustamise või pesade kõrvaldamise;

[…]

d)	lindude tahtliku häirimise eriti pesitsemise ja poegade üleskasvatamise ajal, niivõrd kui selline häirimine on käesoleva direktiivi eesmärkide seisukohalt oluline;

[…]“.

Sama direktiivi artikkel 9 on sõnastatud järgmiselt:

„1. Liikmesriigid võivad teiste rahuldavate lahenduste puudumisel teha erandeid artiklite 5–8 sätetest järgmistel põhjustel:

–	rahva tervise ja ohutuse huvides;

–	lennuohutuse huvides;

–	vältimaks tõsist kahju viljasaagile, kariloomadele, metsadele, kalastuspiirkondadele ja vetele;

–	taimestiku ja loomastiku kaitseks;

b)	teadus- ja õppetöö, taasasustamise, uuesti loodusesse laskmise ja selleks vajaliku paljundamise eesmärgil;

c)	lubamaks range järelevalve tingimustes ja valikuliselt teatavate lindude vähesel arvul püüdmist, pidamist või muud mõistlikku kasutamist.

2. Lõikes 1 osutatud erandite puhul peab olema täpsustatud:

a)	milliste liikide suhtes erandeid kohaldatakse;

b)	püüdmiseks või tapmiseks lubatud vahendid, seadised või viisid;

c)	millise riski tingimustel ja millisel ajal ning kus selliseid erandeid võib lubada;

d)	asutus, kes on volitatud kinnitama, et nõutud tingimused on täidetud, ning otsustama, milliseid vahendeid, seadiseid või viise võib kasutada, millises ulatuses ja kellel see on lubatud;

e)	milliseid kontrollimeetmeid rakendatakse.

3. Liikmesriigid saadavad igal aastal komisjonile aruande lõigete 1 ja 2 rakendamise kohta.

[…]“.

C. Poola õigus

1. Metsaseadus

Poola 28. septembri 1991. aasta metsaseaduse (ustawa o lasach; Dz.U. 1991, nr 101, jrk nr 444) konsolideeritud redaktsiooni (Dz.U. 2018, jrk nr 2129) (edaspidi „metsaseadus“) artikli 6 lõikes 1 on sätestatud:

„Seaduses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

6)	metsamajanduskava – konkreetse ala jaoks koostatud metsa majandamise alusdokument, mis sisaldab metsa seisundi kirjeldust ja hinnangut ning metsa majandamise eesmärke, ülesandeid ja tavasid;

[…]“.

Selle seaduse artikkel 14b, mis 1. jaanuaril 2017 lisati 16. detsembri 2016. aasta looduskaitseseaduse ja metsaseaduse muutmise seaduse (ustawa o zmianie ustawy o ochronie przyrody oraz ustawy o lasach; Dz.U. 2016, jrk nr 2249) artikliga 2, on sõnastatud järgmiselt:

„1. Metsaomanikud järgivad seaduses nimetatud metsa majandamise eesmärke ja põhimõtteid, muu hulgas täidavad nad artikli 9 lõikes 1, artikli 13 lõikes 1 ja artikli 14 lõikes 4 sätestatud kohustusi enda valitud viisil, välja arvatud juhul, kui konkreetse kohustuse täitmise viis on kindlaks määratud seadusega.

[…]

3. Hea metsamajandustava nõuetele vastav metsa majandamine ei riku konkreetsete loodusvarade, looduslike pinnavormide ja looduskomponentide kaitset reguleerivaid õigusnorme, sealhulgas [16. aprilli 2004. aasta looduskaitseseaduse (ustawa o ochronie przyrody; konsolideeritud versioon, Dz.U. 2018, jrk nr 1614) (edaspidi „looduskaitseseadus“)] artikli 51 ja artikli 52 sätteid.“

Metsaseaduse artikkel 22 näeb ette:

„1. Keskkonnaminister kiidab heaks riigile kuuluvate metsade metsamajanduskava ja riigi põllumajandusliku kinnisvara reservide hulka kuuluvate metsade lihtsustatud metsamajanduskavad.

[…]

4. Keskkonnaminister teeb järelevalvet riigile kuuluvate metsade metsamajanduskavade ja riigi põllumajandusliku kinnisvara reservide hulka kuuluvate metsade lihtsustatud metsamajanduskavade täitmise üle.

[…]“.

2. Hea metsandustava määrus

17	Hea metsandustava on ette nähtud keskkonnaministri 18. detsembri 2017. aasta määruses hea metsandustava nõuete kohta (rozporządzenie Ministra Środowiska w sprawie wymagań dobrej praktyki w zakresie gospodarki leśnej; Dz.U. 2017, jrk nr 2408) (edaspidi „hea metsandustava määrus“).

Selle määruse lõikes 1 on sätestatud:

„Hea metsandustava nõuded on määratletud järgmiselt:

1)	enne metsamajandustööde algust tuleb läbi viia kohapealne kontroll metsaalal või katastriüksusel, millel need tööd on kavandatud, et kontrollida kaitsealuste liikide leiukohti või nende potentsiaalseid levilaid;

2)	enne metsamajandustööde algust tuleb kaitsealuste liikide leiukohad ja kaitsealuste liikide jaoks olulised alad, mida tuleb säilitada, ajutiselt märgistada või muul viisil tagada, et tööde teostaja on nendest leiukohtadest ja aladest teadlik;

kui tööde käigus avastatakse kaitsealuste liikide leiukohad või nende potentsiaalsed levilad, kohaldatakse mutatis mutandis punkte 1 ja 2, sealhulgas muudetakse vajaduse korral viivitamatult tööde tegemise viisi ja võetakse vajaduse korral asjakohased meetmed tekitatud kahju minimeerimiseks või hüvitamiseks;

4)	veekogude ja vooluveekogude kallastel tuleb vähemalt 10 meetri ulatuses kaldajoonest alles jätta langenud puutüved, võsa ja suured kivid, et hõlbustada loomade juurdepääsu veele ning loomade rännet;

5)	lindude pesitsusajal ei tohi langetada puid, millel on tuvastatud asustatud pesad;

6)	õõnsad puud tuleb jätta looduslikult lagunema;

7)	surnud puud tuleb alles jätta, et tagada lagupuidu järjepidevus, kusjuures selle kogus ei tohi siiski tekitada tuleohtu või kahjulike biootiliste tegurite ohtu;

8)	keset metsa asuvad raskesti ligipääsetavad alad, sealhulgas lagendikud ja niidud, kus on leitud avatud aladega seotud kaitsealuste liikide leiukohti, tuleb säilitada kahjustamata seisundis, eemaldades vajaduse korral puud ja põõsad ning niites neid koos biomassi eemaldamisega;

9)	keset metsa asuvad veekogud ja vooluveekogud jäetakse nende looduslikku või erandjuhtudel looduslähedasse seisundisse;

10)	voolusängi ei tohi kasutada metsamaterjali parvetamiseks;

11)	metsamajandusmeetmete kavandamisel ja rakendamisel võetakse arvesse vajadust säilitada puistute arenguetappide mitmekesisus maastikul;

12)	puistutes on soovitatav tagada uue metsapõlve tekkimisele kaasaitavate liikide, eelkõige kaskede, haabade, paju ja remmelga osakaal. Metsaomanik võib looduslikest, sotsiaalsetest ja majanduslikest kriteeriumidest lähtudes otsustada eespool nimetatud liikide suurema kui 10% osakaalu kasuks;

13)

metsauuendusel ja metsakasvatusel tuleb arvesse võtta:

a)	piirkondlikke looduslikke tingimusi,

b)	seemnete kohalikku päritolu kultiveerimismaterjali käsitlevate õigusaktide tähenduses,

c)	elupaikade tingimusi ja looduskeskkonna seisundit;

14)	enne uuendusraiet tuleb raietüüp valida vastavalt kavandatud uuendusmeetodile: looduslik või tehislik;

15)

looduslikku uuendust kasutatakse, kui seemnepank, millest peab lähtuma isekülvamine, on kõrge kvaliteediga ja koosneb samale alale soovitavatest liikidest, kui elupaigatingimused võimaldavad saavutada loodusliku uuenduse ning kui see uuendus katab rohkem kui 50% kultiveeritavast pindalast ja tagab puistu stabiilsuse;

16)	uuendusküpsetes puistutes, mida majandatakse üle 1 hektari suuruste lageraietega, tuleb säilikpuud jätta looduslikku seisundisse ja need ei pea moodustama rohkem kui 5% raiealast;

17)	lageraiet ei tohi teha otse allikate, jõgede, järvede, turbasoode ja ülemjooksude ning rahvuslike mälestuspaikade ja usuliste pühapaikade juures; nendes kohtades on soovitatav jätta looduslikud siirdealad või need luua, istutades muu hulgas põõsaid, kui need puuduvad, ja neid hooldades;

18)	kui hooldus-, raie- ja langetustööde käigus rakendatavad tehnilised meetmed seda nõuavad, rajatakse puistutes sihid puudest ja põõsastest vaba metsamaa ribadena, mille laius ja vahekaugus peavad võimaldama hooldus-, raie- ja langetustöid;

19)	metsa kemikaalidega kaitsmise meetodeid võib kasutada ainult siis, kui muude meetodite kasutamine on võimatu või ebamõistlik, kusjuures taimekaitsevahendite valikul tuleb alati arvesse võtta inimeste, loomade ja keskkonna ohutust.“

3. Looduskaitseseadus

19	Looduskaitseseaduse artiklites 48–50 on sätestatud, et koostöös põllumajandusministriga määrab keskkonnaminister määrusega muu hulgas kindlaks kaitstud taime-, looma- ja seeneliigid, neid puudutavad keelud ning nende kaitsemeetodid.

20	Selle seaduse artiklites 51 ja 52 on ette nähtud kaitstud looma- ja taimeliike puudutavad võimalikud keelud.

21	Nimetatud seaduse artiklis 56 on pädevatele asutustele nähtud ette võimalus lubada tegevus, mille suhtes kehtivad selle seaduse artiklites 51 ja 52 sätestatud keelud.

4. Keskkonnateabe seadus

Poola 3. oktoobri 2008. aasta seaduse keskkonna ja selle kaitsmist, üldsuse osalemist keskkonnakaitses ja keskkonnamõjude hindamist käsitleva teabe kättesaadavaks tegemise kohta (Ustawa o udostępnianiu informacji o środowisku i jego ochronie, udziale społeczeństwa w ochronie środowiska oraz o ocenach oddziaływania na środowisko; konsolideeritud versioon, Dz.U. 2018, jrk nr 2018) (edaspidi „keskkonnateabe seadus“) artikliga 44 antakse keskkonnaorganisatsioonidele õigus osaleda avalikkuse osalemist nõudvas menetluses, õigus esitada halduskaebus avalikkuse osalemist nõudvas menetluses tehtud otsuse peale, samuti õigus esitada niisuguse otsuse peale kaebus halduskohtusse.

5. Keskkonnakaitse seadus

Poola 27. aprilli 2001. aasta keskkonnakaitseseaduse (Prawo ochrony środowiska; konsolideeritud versioon, Dz.U. 2019, jrk nr 1396) (edaspidi „keskkonnakaitseseadus“) artiklis 323 on sätestatud:

„1. Iga isik, kes võib saada otseselt kahju või on kandnud kahju ebaseadusliku keskkonnakahjustuse tõttu, võib nõuda selle ohu või kahju eest vastutavalt üksuselt, et ta taastaks õiguspärase faktilise olukorra ja võtaks ennetusmeetmed, muu hulgas kasutaks vahendeid või seadmeid, mis on mõeldud ohu või kahju vältimiseks; kui see on võimatu või ülemäära keeruline, võib ta nõuda ohu või kahju põhjustanud tegevuse lõpetamist.

2. Kui oht või kahju on seotud keskkonna kui üldise hüvega, võib lõikes 1 nimetatud nõude esitada riigiasutus, kohalik omavalitsusüksus või keskkonnaorganisatsioon.“

II. Kohtueelne menetlus

Komisjon algatas 20. detsembril 2011 EU Piloti menetluse (toimik EUP(2011)2856) ja nõudis Poola ametiasutustelt selgitusi Poola õigusnormides ette nähtud erandi kohta elupaikade direktiivist ja linnudirektiivist tulenevatest kohustustest, mis puudutab metsamajandustoiminguid. Nende asutuste pakutud lahendusi arvestades otsustas komisjon EU Piloti menetluse lõpetada.

Arvestades talle seejärel esitatud teavet ja kaebusi, leidis komisjon, et ilmnenud on liidu õiguse rikkumine. Lisaks asus ta seisukohale, et Poola õigus ei taga keskkonnakaitseorganisatsioonidele võimalust vaidlustada metsamajanduskava haldus- ja kohtumenetluses, mis rikub kohustust tagada neile organisatsioonidele elupaikade direktiivi ja linnudirektiiviga antud õiguste kohtulik kaitse.

Komisjon saatis 20. juulil 2018 Poola Vabariigile ametliku kirja, milles ta märkis esiteks, et kuna Poola Vabariik kehtestas riiklikus süsteemis sätted, mille kohaselt heal taval põhinev metsa majandamine ei riku ühtegi linnudirektiivi ja elupaikade direktiivi kohaldamisalasse kuuluvat looduskaitsealast sätet, siis on Poola Vabariik rikkunud elupaikade direktiivi artikli 6 lõigetest 1 ja 2, artikli 12 lõike 1 punktidest a–d, artikli 13 lõike 1 punktist a ja artikli 16 lõikest 1 ning linnudirektiivi artikli 4 lõikest 1, artikli 5 punktidest a, b ja d ning artiklist 9 tulenevaid kohustusi. Teiseks väitis nimetatud institutsioon, et kuna Poola Vabariik takistas keskkonnakaitseorganisatsioonidel kohtus vaidlustada selliseid metsamajanduskavasid, mis võivad avaldada olulist mõju Natura 2000 aladele, ega võimaldanud seetõttu tõhusalt kohtulikult kaitsta nende organisatsioonide õigusi, mis tulenevad elupaikade direktiivi artikli 6 lõikest 3 ja puudutavad nimetatud kavasid, siis on Poola Vabariik rikkunud kohustusi, mis tulenevad elupaikade direktiivi artikli 6 lõikest 3 koostoimes ELL artikli 19 lõike 1 teise lõiguga, ELTL artikli 216 lõikega 2 ja harta artikliga 47 ning Århusi konventsiooni artikli 6 lõike 1 punktiga b ja artikli 9 lõikega 2.

27	Poola Vabariik vastas sellele ametlikule kirjale 20. septembril 2018.

Komisjon esitas 26. juulil 2019 põhjendatud arvamuse, mille Poola Vabariik sai samal päeval kätte ja milles see institutsioon jäi ametlikus kirjas esitatud etteheidete juurde, nõudes samas Poola Vabariigilt kahe kuu jooksul põhjendatud arvamuse kättesaamisest selle täitmiseks vajalike meetmete võtmist.

29	Poola Vabariik vastas põhjendatud arvamusele 26. septembril 2019, vaieldes komisjoni väidetud rikkumistele vastu, teatades samas seoses komisjoni esimese väitega, et tulevikus võetakse vastu uued õigusnormid, mille eesmärk on anda selgitusi kehtivate õigusaktidega seotud olukorra kohta.

30	Kuna see vastus komisjoni ei rahuldanud, otsustas ta esitada käesoleva hagi.

III. Menetlus Euroopa Kohtus

Komisjon teatas 7. juuli 2022. aasta kirjas vastuseks Euroopa Kohtu esitatud küsimustele, et menetluskeeles esitatud hagiavalduse resolutiivosas sisalduvates nõuetes tema esimese väite toetuseks esitatud viide elupaikade direktiivi artikli 13 lõike 1 punktidele a ja d ning linnudirektiivi artikli 16 lõikele 1 on üksnes kirjaviga, ning ta parandas oma nõudeid nii, et nendega ei viidata mitte nimetatud sätetele, vaid elupaikade direktiivi artikli 13 lõike 1 punktile a ja linnudirektiivi artikli 9 lõikele 1.

Sellega seoses tuleb märkida, et ELTL artikli 258 alusel esitatud hagi ese on piiratud selles sättes ette nähtud kohtueelse menetlusega ja seetõttu peavad komisjoni põhjendatud arvamus ja hagi tuginema samadele väidetele (vt selle kohta 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Küpros, C‑515/14, EU:C:2016:30, punkt 12).

See nõue vastab kohtueelse menetluse eesmärgile, milleks väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on anda asjaomasele liikmesriigile võimalus esiteks täita liidu õigusest tulenevad kohustused ja teiseks kaitsta end tõhusalt komisjoni esitatud väidete vastu (vt selle kohta 8. märtsi 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik (võitlus väärtuse alahindamises seisnevate pettuste vastu), C‑213/19, EU:C:2022:167, punkt 131 ja seal viidatud kohtupraktika).

Käesoleval juhul tuleb esiteks tõdeda, et nii ametlikus kirjas ja põhjendatud arvamuses kui ka hagiavalduses esitatud argumentides viitas komisjon järjepidevalt elupaikade direktiivi artikli 13 lõike 1 punktile a ja linnudirektiivi artikli 9 lõikele 1, viitamata seejuures menetluskeeles esitatud hagiavalduse nõuetes sisalduvatele valedele sätetele. Teiseks ei ole see viide Poola Vabariiki sugugi eksitanud, sest nii kostja vastuses kui ka oma vasturepliigis viitas see liikmesriik järjekindlalt elupaikade direktiivi artikli 13 lõike 1 punktile a ja linnudirektiivi artikli 9 lõikele 1.

35	Sellest tuleneb, et Poola Vabariigil oli ilmselgelt täiel määral võimalik esitada oma vastuväited komisjoni väidete kohta nii kohtueelses menetluses kui ka käesoleva hagi raames, ilma et käesoleva kohtuotsuse punktis 31 nimetatud kirjavead oleksid kuidagi mõjutanud selle liikmesriigi kaitseõigust.

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb asuda seisukohale, et komisjoni hagiavalduse esimest väidet tuleb tõlgendada nii, et see viitab elupaikade direktiivi artikli 6 lõigetele 1 ja 2, artikli 12 lõike 1 punktidele a–d, artikli 13 lõike 1 punktile a ja artikli 16 lõikele 1 ning linnudirektiivi artikli 4 lõikele 1, artikli 5 punktidele a, b ja d ning artikli 9 lõikele 1.

IV. Hagi

A. Esimene väide

1. Liikide kaitset käsitlevate sätete rikkumine

a) Poolte argumendid

Oma esimeses väites toob komisjon sisuliselt esile, et Poola õiguses sellise sätte kehtestamine, mille kohaselt hea metsandustava nõuetele vastav metsa majandamine ei riku ühtegi linnudirektiivi ja elupaikade direktiivi nõuetele vastavat looduskaitsealast sätet, kujutab endast eespool nimetatud direktiivide sätete ebaõiget ülevõtmist.

Mis puudutab liikide kaitset, siis märgib komisjon oma hagiavalduses, et elupaikade direktiivi artiklites 12 ja 13 ning linnudirektiivi artiklis 5 on ette nähtud kohustus kehtestada range kaitse süsteem elupaikade direktiivi IV lisa punktis a loetletud loomaliikidele ja IV lisa punktis b loetletud taimeliikidele ning kohustus kaitsta metslinnuliike vastavalt linnudirektiivile. Lisaks, kuigi elupaikade direktiivi artikkel 16 ja linnudirektiivi artikkel 9 võimaldavad teha nendest kohustustest erandeid, tuleb Euroopa Kohtu praktika kohaselt neid erandeid tõlgendada kitsalt.

39	Komisjon leiab, et Poola õigusnormid ei vasta aga nõuetekohase ülevõtmise nõuetele ega loo õigusraamistikku nende mõlema direktiivi nimetatud sätetega kooskõlas olevate keeldude ja erandite ühtse süsteemi jaoks.

Mis puudutab metsaseaduse artikli 14b lõiget 3, milles on ette nähtud, et hea metsandustava nõuetele vastav metsa majandamine ei riku looduskaitseseaduse sätteid, siis märgib komisjon muu hulgas, et hea metsandustava määrus ei sisalda loodusdirektiivi artikli 16 lõikes 1 sätestatud tingimust, et tegevus ei tohi kahjustada „kõnealuste liikide populatsioonide soodsa kaitsetaseme säilitamist nende looduslikul levilal“.

41	Sellega seoses toob komisjon esile, et see määrus ei näe kaitsealuste liikide avastamise korral ette ühtegi keeldu ega kohustust lõpetada nende leiukohtades metsatööd.

Lisaks tuleb märkida, et vastupidi elupaikade direktiivi artikli 16 lõikes 1 ja linnudirektiivi artikli 9 lõikes 1 sätestatud nõuetele ei näe hea metsandustava määrus ette, et liikide kaitse eeskirjadest erandi tegemine on võimalik üksnes juhul, kui „muud rahuldavat alternatiivset lahendust ei ole“.

43	See määrus ei näe ka ette mingit kohustust kohaldada mõnd elupaikade direktiivi artiklis 16 või linnudirektiivi artiklis 9 sätestatud erandi tegemise alust.

Komisjon kordab seoses elupaikade direktiivi artikli 12 lõike 1 punktides a ja c ette nähtud keeldudega veel, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt on nende liikide isendite püüdmise või tapmise tahtlikkuse tingimus täidetud ka siis, kui teo tegija üksnes möönis niisuguse püügi või tapmise võimaluse olemasolu (vt selle kohta 4. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Föreningen Skydda Skogen, C‑473/19 ja C‑474/19, EU:C:2021:166, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika). Sama järeldus kehtib linnudirektiivi artikli 5 punktide b ja d kohta.

Komisjon viitab lisaks riigi metsaameti peadirektori 6. märtsi 2018. aasta kirjale, mis on adresseeritud riigi metsaameti piirkondlike teenistuste direktoritele ja milles peadirektor märkis, et kuigi hea metsandustava määruse sätete kohaldamine on vabatahtlik, peab metsaomanik nende sätetega vastuolus olevate toimingute tegemiseks siiski saama iga kord erandi, st pädeva looduskaitseasutuse nõusoleku. Komisjoni arvates kinnitab see kiri, et metsaseaduse artikli 14b lõikega 3 taotletav eesmärk on anda üldine erand kohustusest taotleda üksikerandeid.

Poola Vabariik väidab kostja vastuses, et looduskaitseseaduse artiklite 48–50 kohaselt määrab keskkonnaminister määrusega taime-, looma- ja seeneliigid, mis kuuluvad erinevatesse kaitsekategooriatesse ja mis vajavad, et määrataks kindlaks nende varjumispaikade või levikualade kaitsealad (ja loomade puhul ka nende tavapärased poegimis- või esinemiskohad), mis on selle seaduse kohaselt kaitstud vastavalt artiklites 51 ja 52 ette nähtud asjakohaste keeldudega. Nende sätete alusel kaitstakse eriti väärtuslikke liike keskkonnaministri vastavate määrustega liikide kaitse kohta.

47	Ta väidab, et hea metsandustava sisseviimisega Poola õiguskorda ei muudetud põhimõtteid, mis tulenevad looduskaitseseaduse artiklitest 48–50 ja rakendusmäärustest, milles on ette nähtud keelud rangelt kaitstud liikide suhtes.

Mis puudutab hea metsandustava määrust, siis seda tuleb Poola Vabariigi väitel analüüsida keskkonnateabe seaduse ja 13. aprilli 2007. aasta keskkonnakahjude ennetamise ja heastamise seaduse (ustawa o zapobieganiu szkodom w środowisku i ich naprawie; konsolideeritud versioon, Dz.U. 2020, jrk nr 2187) (edaspidi „keskkonnakahjude ennetamise ja heastamise seadus“) sätetest lähtudes. Liikide populatsioonide soodsa kaitsestaatuse säilitamise kohustus tuleneb nimetatud seaduste sätetest. Seetõttu ei sea asjaolu, et hea metsandustava määrus ei näe otsesõnu ette tingimust, et vaidlusalune tegevus ei tohi kahjustada „kõnealuste liikide populatsioonide soodsa kaitsetaseme säilitamist nende looduslikul levilal“, seda määrust vastuollu elupaikade direktiivi ja linnudirektiivi asjakohaste sätetega.

49	Komisjoni argumendile, et hea metsandustava määrus ei näe ette mingit kohustust lõpetada metsamajandustööd kõnealustel aladel, räägib vastu selle määruse lõike 1 punkti 3 sõnastus.

Kaitsealuste liikide leiukohtade tuvastamise korral on metsaomanik kohustatud muutma metsamajandustöid, rakendades piiravaid meetmeid nii, et välditaks tahtlikku tapmist, hävitamist või häirimist. Kui metsaomanik soovib teha metsamajandustöid alal, kus on tuvastatud kaitsealuse liigi leiukoht, peab ta saama individuaalse erandi vastavalt looduskaitseseaduse artikli 56 kohastele üldtingimustele ja need tingimused vastavad elupaikade direktiivi artiklis 16 ja linnudirektiivi artiklis 9 ette nähtud tingimustele.

Poola Vabariik lisab, et hea metsandustava määrus annab liikidele täiendava kaitse võrreldes üldaktides ettenähtuga. Nimelt on võimalik, et pärast konkreetse Natura 2000 ala kaitsekorralduskava koostamist võib mõni kaitsealuse liigi isend seada end sisse uues elupaigas. Niisugusel juhul saaks metsaomanik tänu kontrollkäikudele vältida isegi tahtmatut kahjulikku mõju.

52	Kuna metsaseaduse artikli 14b lõige 3 ei tee erandit direktiivide sätetest, milles sätestatakse liikide kaitsenõuded, ei pea hea metsandustava määrus sisaldama elupaikade direktiivi artiklis 16 ja linnudirektiivi artiklis 9 loetletud tingimusi ja elemente.

53	Poola Vabariik väidab riigi metsaameti peadirektori 6. märtsi 2018. aasta kirja kohta, millele komisjon viitab, et see kiri ei anna metsaseaduse artikli 14b lõike 3 siduvat tõlgendust.

Vastuseks komisjoni argumendile, mis põhineb 4. märtsi 2021. aasta kohtuotsusel Föreningen Skydda Skogen (C‑473/19 ja C‑474/19, EU:C:2021:166), väidab see liikmesriik vastu, et metsamajandustööd kitsas tähenduses ei ole toimingud, millega tahtlikult hävitatakse või tapetakse kaitsealuste liikide isendeid.

55	Lisaks ei ole komisjon tõendanud, et hea metsandustava määruse vastu võtnud asutus oleks soovinud kaitsealuste loomaliikide isendite püüdmist või tapmist või vähemalt möönnud niisuguse püügi või tapmise võimaluse olemasolu.

56	Komisjon märgib oma repliigis, et Poola Vabariigi argumendile, et hea metsandustava määrust kohaldatakse ja seda tuleb hinnata koos vastavate keskkonnaalaste õigusaktide sätetega, ei leia alust ei selle määruse sätetest ega selle kohaldamispraktikast.

57	Seoses võimalusega muuta metsamajandustöid, millele viitab Poola Vabariik, märgib komisjon, et kui kaitsealused liigid on asjaomases piirkonnas tuvastatud, ei taga tööviiside muutmine, et tegevus ei häiri neid ega põhjusta nende kaitsealuste liikide isendite surma.

58	Vastuseks Poola Vabariigi argumendile 4. märtsi 2021. aasta kohtuotsuse Föreningen Skydda Skogen (C‑473/19 ja C‑474/19, EU:C:2021:166) kohta väidab komisjon, et metsa majandamisega tegelevad ettevõtjad võivad olla teadlikud elupaikade või liikide hävitamise ohust ja võivad selle riski võtta.

Poola Vabariik kordab vasturepliigis, et keskkonnaminister kehtestas teatud liikide kohta keelud looduskaitseseaduse artiklite 48, 49 ja 50 alusel. Ent kuna metsaseaduse artiklis 14b ei ole viidatud selle seaduse nimetatud sätetele, siis ei saa väita, et Poola Vabariik on rikkunud elupaikade direktiivi artiklites 12 ja 13 ning linnudirektiivi artiklis 5 sätestatud keelde.

60	Lisaks ei tee tema väitel ükski hea metsandustava määruse säte erandit elupaikade direktiivi artiklites 12 ja 13 või linnudirektiivi artiklis 5 sätestatud keeldudest. Seetõttu ei ole vaja, et see määrus sisaldaks elupaikade direktiivi artiklist 16 ja linnudirektiivi artiklist 9 tulenevaid nõudeid.

61	Asjaomane liikmesriik leiab, et komisjon tõlgendab metsamajandustööde muutmise nõuet liiga üldiselt ja vääralt kui nõuet, mis võib põhjustada poegimis- või puhkepaikade häirimist või hävitamist.

62	Poola Vabariik lisab, et metsamajandustööde muutmiseks on mitu viisi, mis sõltuvad suures osas leiukoha asukohast, tingimustest, tööde kestusest, liigikooslustest, metsaga kaetusest ning eelkõige asjaomase liigi kaitse-eesmärgist ja bioloogiast.

Mis puudutab 4. märtsi 2021. aasta kohtuotsust Föreningen Skydda Skogen (C‑473/19 ja C‑474/19, EU:C:2021:166), siis väidab Poola Vabariik esiteks, et metsamajandustööd ei seisne tahtlikus tapmises ega püüdmises selle kohtuotsuse tähenduses. Teiseks on hea metsandustava määruse artikli 1 punktis 3 sätestatud, et kui metsaomanik tuvastab muu hulgas kontrollkäigul kaitsealuse liigi, peab ta võtma oma esialgse tegevuse muutmiseks meetmed, millega välditakse tahtlikku püüdmist või tapmist. Need eeskirjad on nimetatud kohtuotsusega kooskõlas.

b) Euroopa Kohtu hinnang

64	Mis puudutab esiteks elupaikade direktiivi, siis tuleb märkida, et selle artikli 12 lõige 1 kohustab liikmesriike võtma vajalikke meetmeid, et kehtestada selles sättes viidatud loomaliikide range kaitse süsteem nende looduslikul levilal, keelates punktides a–d loetletud tegevused.

Täpsemalt on elupaikade direktiivi artikli 12 lõike 1 punktis a ette nähtud, et kõik nende liikide isendite looduses tahtliku püüdmise või tapmise viisid on keelatud, punktis b, et keelatud on nende liikide tahtlik häirimine, eelkõige nende paljunemise, järglaste kasvatamise, talvitumise ja rände ajal, punktis c, et keelatud on munade tahtlik hävitamine või loodusest võtmine, ja punktis d, et keelatud on paljunemis- või puhkepaikade kahjustamine või hävitamine.

Direktiivi artikli 13 lõike 1 punktis a on omakorda sätestatud, et liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et kehtestada selles sättes viidatud taimeliikide range kaitse süsteem, mis keelab nende taimede tahtliku korjamise, kogumise, lõikamise, juurimise või hävitamise looduses nende looduslikul levilal.

Samal ajal on elupaikade direktiivi artikli 16 lõikes 1 sätestatud, et kui muud rahuldavat alternatiivset lahendust ei ole ja erand ei kahjusta kõnealuste liikide populatsioonide soodsa kaitsetaseme säilitamist nende looduslikul levilal, võivad liikmesriigid teha selle direktiivi artiklite 12 ja 13 sätetest erandi selle artikli 16 lõike 1 punktides a–e loetletud juhtudel.

Teiseks, mis puudutab linnudirektiivi, siis selle artiklis 5 on ette nähtud, et ilma et see piiraks artiklite 7 ja 9 kohaldamist, võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed kõigi selle direktiivi artiklis 1 osutatud linnuliikide jaoks üldise kaitsesüsteemi loomiseks, keelates eelkõige kõnealuse artikli 5 punktides a–e loetletud tegevused.

Täpsemalt on linnudirektiivi artikli 5 punktis a ette nähtud tahtliku tapmise või mis tahes viisil püüdmise keeld, punktis b pesade ja munade tahtliku hävitamise või kahjustamise või pesade kõrvaldamise keeld ning punktis d keeld linde tahtlikult häirida, eriti pesitsemise ja poegade üleskasvatamise ajal, niivõrd kui selline häirimine on kõnealuse direktiivi eesmärkide seisukohalt oluline.

70	Samal ajal võivad liikmesriigid linnudirektiivi artikli 9 lõike 1 kohaselt teha teiste rahuldavate lahenduste puudumisel erandeid artiklitest 5–8 selles sättes loetletud põhjustel.

Mis puudutab elupaikade direktiivi, siis esiteks on Euroopa Kohus otsustanud, et selle artiklid 12, 13 ja 16 moodustavad sidusa õigusnormide kogumi, mille eesmärk on asjaomaste liikide populatsioonide kaitse tagamine nii, et mis tahes erand, mis ei ole nimetatud direktiiviga kooskõlas, rikub nii selle artiklites 12 ja 13 sätestatud keelde kui ka reeglit, mille kohaselt erandeid võib teha kooskõlas sama direktiivi artikliga 16 (20. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik, C‑6/04, EU:C:2005:626, punkt 112).

Rõhutades, et ohustatud elupaigad ja liigid on osa Euroopa Liidu looduspärandist, mistõttu on kaitsemeetmete vastuvõtmine kõikide liikmesriikide ühine ülesanne, täpsustas Euroopa Kohus, et sellise direktiivi raames, mis sätestab keerulised ja tehnilised eeskirjad keskkonnaõiguse valdkonnas, peavad liikmesriigid eriti tagama, et kõnealust direktiivi ülevõtvad õigusaktid oleksid selged ja täpsed (vt selle kohta 15. märtsi 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola, C‑46/11, ei avaldata, EU:C:2012:146, punktid 26 ja 27 ning seal viidatud kohtupraktika).

Teiseks on Euroopa Kohus seoses linnudirektiiviga leidnud, et kriteeriumid, mille alusel liikmesriigid võivad teha erandeid selles direktiivis ette nähtud keeldudest, peavad kajastuma piisavalt selgetes ja täpsetes riigisisestes õigusnormides, kuna ülevõtmise täpsus on erakordselt oluline juhul, kus ühise pärandi haldamine liikmesriikide territooriumidel on usaldatud vastavatele liikmesriikidele (26. jaanuari 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola, C‑192/11, ei avaldata, EU:C:2012:44, punkt 56).

Käesoleval juhul tuleb silmas pidada, et metsaseaduse artikli 14b lõike 3 sõnastuse kohaselt ei riku hea metsandustava nõuetele vastav metsa majandamine konkreetsete loodusvarade, looduslike pinnavormide ja looduskomponentide kaitset reguleerivaid õigusnorme, sealhulgas looduskaitseseaduse artikli 51 ja 52 sätteid.

Samas võeti selle looduskaitseseadusega Poola õiguskorda üle elupaikade direktiivi ja linnudirektiivi sätted. Täpsemalt on selle seaduse artiklites 51 ja 52 ette nähtud keelud kaitsealuste looma- ja taimeliikide kohta ning Poola Vabariigi sõnul on need vastu võetud eelkõige elupaikade direktiivi artiklite 12 ja 13 ning linnudirektiivi artikli 5 rakendamiseks.

Sellega seoses tuleb märkida, et metsaseaduse artikli 14b lõige 3 on sõnastatud üldiselt ja selle ulatus on väga lai. Nimelt eeldatakse selle sätte sõnastuse kohaselt, et hea metsandustava määruse lõikele 1 vastav metsa majandamine ei ole muu hulgas vastuolus kõnealuste artiklitega 51 ja 52. Neil asjaoludel annab see tingimusel, et nimetatud nõudeid järgitakse, võimaluse teha üldine erand liikmesriigi õiguse sätetest, millega rakendatakse elupaikade direktiivi artiklid 12 ja 13 ning linnudirektiivi artikkel 5, et teha niisuguse metsamajanduse raames töid, mis hõlmavad nimetatud sätetega keelatud tegevusi.

Mis puudutab Poola Vabariigi väidet, et metsa majandamine ei hõlma keelatud tegevusi eeldavaid töid, et metsaseaduse artikli 14b lõike 3 alusel võib anda üldise loa metsamajandustöödeks ka juhul, kui need võivad kujutada endast tegevusi, mis on keelatud elupaikade direktiivi artikleid 12 ja 13 ning linnudirektiivi artiklit 5 rakendavate liikmesriigi õigusnormidega, ja muu hulgas tegevusi, mille käigus hävitatakse või tapetakse tahtlikult kaitsealuste liikide isendeid.

Sellega seoses on Euroopa Kohus juba otsustanud, et elupaikade direktiivi artikli 12 lõike 1 punktides a–c sätestatud keelud võivad olla kohaldatavad sellisele tegevusele nagu metsamajandus, mille eesmärk ei ole ilmselgelt loomaliigi isendite tahtlik püüdmine, tapmine või häirimine ega munade tahtlik hävitamine või korjamine (4. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Föreningen Skydda Skogen, C‑473/19, C‑474/19, EU:C:2021:166, punkt 53).

Järelikult võivad liikmesriigi ametiasutused metsaseaduse artikli 14b lõiget 3 tõlgendada ja kohaldada nii, et see teeb erandi kõigist Poola sätetest, millega võetakse üle elupaikade direktiivi ja linnudirektiivi sätted ning muu hulgas sätted, millega rakendatakse elupaikade direktiivi artikleid 12 ja 13 ning linnudirektiivi artiklit 5.

Järgmiseks tuleb tõdeda, et metsaseaduse artikli 14b lõige 3 ning hea metsandustava määruse artikkel 1 ei vasta elupaikade direktiivi artiklis 16 ja linnudirektiivi artiklis 9 ette nähtud tingimustele, mida liikmesriigid peavad järgima, kui nad soovivad teha erandeid muu hulgas loodusdirektiivi artiklitest 12 ja 13 ning linnudirektiivi artiklist 5.

Kui nimelt võrrelda ühelt poolt hea metsandustava määruse lõike 1 sõnastust, milles on need tavad loetletud, ja teiselt poolt olukordi, kus liikmesriigid võivad teha erandeid elupaikade- ja linnudirektiivist vastavalt elupaikade direktiivi artikli 16 lõike 1 punktidele a–e ja linnudirektiivi artikli 9 lõike 1 punktidele a–c, siis selgub, et need tavad ei vasta nendes kahes direktiivis nimetatud olukordadele.

Selles osas olgu märgitud, et hea metsandustava määrus ei sisalda elupaikade direktiivi artiklis 16 ette nähtud tingimusi, et muud rahuldavat alternatiivset lahendust ei ole ja erand ei tohi kahjustada asjaomaste liikide populatsioonide soodsa kaitsetaseme säilitamist nende looduslikul levilal, ja viimase järelduse puhul ei oma tähtust, kas kõigist nendest tavadest kinnipidamine võimaldaks säilitada asjaomaste liikide soodsat kaitsestaatust, nagu Poola Vabariik näib sisuliselt väitvat. Samuti ei ole nimetatud määruse sätetes ette nähtud linnudirektiivi artiklis 9 kehtestatud tingimust, et muud rahuldavat alternatiivset lahendust ei ole.

83	Lisaks, nagu komisjon õigesti rõhutas, ei sisalda hea metsandustava määruse lõige 1 ühtegi viidet elupaikade direktiivi artikli 16 lõikes 1 ja linnudirektiivi artikli 9 lõikes 1 nimetatud erandi tegemise põhjustele.

Lõpuks olgu märgitud, et kuigi Poola Vabariik väidab veel, et muud Poola õigusnormid võimaldavad täita elupaikade direktiivi artiklis 16 ja linnudirektiivi artiklis 9 ette nähtud erandi tingimused, esineb – isegi kui eeldada, et see asjaolu on tõendatud – sellegipoolest vastuolu ühelt poolt metsaseaduse artikli 14b lõikes 3 ette nähtud üldise erandi ja teiselt poolt muude väidetavalt kohaldatavate õigusnormide vahel.

Samas ei kujuta vastuolu erinevate riigisiseste sätete vahel endast mitte ainult õiguskindluse põhimõtte rikkumist, vaid võib ka eksitada liidu direktiivi sätete rakendamise eest vastutavaid haldusasutusi selles, kuidas kaitsesüsteemi tuleb kohaldada (vt selle kohta 26. jaanuari 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola, C‑192/11, ei avaldata, EU:C:2012:44, punkt 58).

Et selline oht käesoleval juhul esineb, nähtub pealegi riigi metsaameti peadirektori 6. märtsi 2018. aasta kirjast, mis oli adresseeritud riigi metsaameti piirkondlike osakondade direktoritele ja millele komisjon viitab ning mille kohaselt lähtus asjaomane Poola ametiasutus eeldusest, et metsaomanik ei ole kohustatud taotlema erandit hea metsandustava nõuetele vastavate metsatööde puhul.

Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et kehtestades metsaseaduse artikli 14b lõike 3, mis näeb ette, et hea metsandustava nõuetele vastav metsa majandamine ei riku konkreetsete loodusvarade, looduslike pinnavormide ja looduskomponentide kaitset reguleerivaid õigusnorme, on Poola seadusandja rikkunud elupaikade direktiivi artikli 12 lõikest 1, artikli 13 lõike 1 punktist a ja artikli 16 lõikest 1 tulenevaid kohustusi ning linnudirektiivi artikli 5 punktidest a, b ja d ning artikli 9 lõikest 1 tulenevaid kohustusi.

2. Elupaikade kaitset käsitlevate sätete rikkumine

a) Poolte argumendid

Seoses elupaikade kaitsega juhib komisjon oma hagis tähelepanu sellele, et elupaikade direktiivi artikli 6 lõige 1 ja linnudirektiivi artikli 4 lõige 1 nõuavad konkreetsete alade jaoks kaitsemeetmete kehtestamist. Metsaseaduse artikli 14b lõike 3 ja hea metsandustava määruse artikli 14b lõike 3 kohaldamine tähendaks aga, et Poolas ei pea enam nende alade suhtes kaitsemeetmeid kehtestama ega rakendama, mis on vastuolus elupaikade direktiivi ja linnudirektiivi sätetega.

Sellega seoses on Euroopa Kohus otsustanud, et riigisisesed õigusnormid, mida ei ole kehtestatud ega rakendatud konkreetsete alade suhtes, ei vasta elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 1 nõuetele ega taga selle kasuliku mõju, kuna konkreetse ala kaitsemeetmed peavad olema täielikud, selged ja täpsed (vt selle kohta 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑849/19, ei avaldata, EU:C:2020:1047, punktid 77 ja 85).

90	Kuna hea metsandustava määrus on väga üldine, ei vasta see eelmises punktis nimetatud nõuetele.

Komisjoni arvates esineb oht, et kui vaidlusalune toiming osutub metsaseaduse artikli 14b lõike 3 alusel hea metsandustavaga kooskõlas olevaks, on see vabastatud asjaomaste alade, sealhulgas Natura 2000 alade kaitsepõhimõtete järgimisest. Seetõttu esineb oht, et Natura 2000 võrgustiku kaitsekavades määratletud kaitsemeetmeid ei rakendata.

Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale ei või liikmesriigid anda luba sekkumisteks, mis võivad kahjustada püsivalt selliste alade keskkonnatunnuseid, mis hõlmavad ühenduse tähtsusega või esmatähtsaid looduslikke elupaigatüüpe (vt selle kohta 24. novembri 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, C‑404/09, EU:C:2011:768, punkt 163).

Neil ja komisjoni esitatud põhjustel, mis puudutavad Poola Vabariigi poolt elupaikade direktiivi artiklite 12 ja 16 ning linnudirektiivi artiklite 5 ja 9 rikkumist, tuleb tõdeda, et metsaseaduse artikli 14b lõike 3 ja hea metsandustava määrusega on ebaõigesti üle võetud elupaikade direktiivi artikli 6 lõikes 2 sätestatud kohustus vältida elupaikade kahjustamist.

94	Poola Vabariik vastab kostja vastuses, et Poola õigusnormide kohaselt peavad metsamajandustööd olema kooskõlas Natura 2000 alade kaitsekorralduskavades ette nähtud kaitsemeetmetega.

Vastavalt keskkonnateabe seaduse artiklile 46 peab iga Natura 2000 ala metsamajanduskava läbima enne vastuvõtmist keskkonnamõju strateegilise hindamise menetluse, mille käigus analüüsitakse kavandatud meetmete mõju Natura 2000 alale. Vastavalt selle seaduse artikli 55 lõikele 2 antakse juhul, kui keskkonnamõju strateegilise hindamise käigus selgub, et projekt võib Natura 2000 alale avaldada olulist negatiivset mõju, sellele luba üksnes siis, kui esinevad looduskaitseseaduse artiklis 34 nimetatud eeldused.

Hea metsandustava määruse eesmärk on väidetavalt just välistada konfliktid Natura 2000 alade kaitse-eesmärkidega, mis kehtivad kaitsealuste liikide leiukohtade puhul, neid tuvastades ja seejärel metsamajandustöid muutes. Poola Vabariik rõhutab, et see määrus ei vabasta metsaomanikke kohustusest järgida kaitsekorralduskavu ja Natura 2000 alade kaitsekavasid, sest asjaomased toimingud peavad olema nendega kooskõlas.

97	Mis puudutab elupaikade direktiivi artikli 6 lõigete 1 ja 2 väidetavat rikkumist, siis ei esita komisjon oma väidete kinnituseks ühtegi tõendit ning piirdub järeldusega, et esineb „oht“, et kaitsekorralduskavades määratletud kaitsemeetmeid ei rakendata.

Poola Vabariik väidab, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei saa komisjon elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 2 järgimise kontrollimisel hinnata asjaomaseid riigisiseseid õigusnorme, jättes arvesse võtmata nende õigusliku konteksti. Komisjon peaks tõendama, et vaidlustatud õigusnormide alusel võetud meetmed ei võimalda tõhusalt vältida elupaikade kahjustamist (4. märtsi 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, C‑241/08, EU:C:2010:114, punkt 23).

Mis täpsemalt puudutab hea metsandustava määruse sätteid, siis rõhutab Poola Vabariik, et need sarnanevad eeskirjadega, mis on kindlaks määratud erinevates Natura 2000 alade kaitsekorralduskavades, ning neis nähakse ette meetmed, mis aitavad kaasa elupaikade parandamisele ja kaitsmisele ning mis aitavad võidelda liikide häirimise vastu. Järelikult tagab see määrus elupaikade direktiivi artikli 6 lõikes 2 seatud eesmärkide parema saavutamise.

100

Komisjon väidab oma repliigis, et metsaseaduse artikli 14b lõike 3 ja hea metsandustava määruse selge sõnastus laiendab elupaikade direktiivi artikli 6 lõigetes 1 ja 2 ning linnudirektiivi artikli 4 lõikes 1 ette nähtud kaitsemeetmetest tehtavat erandit. Kuigi Poola juhib õigustatult tähelepanu sellele, et on olemas muid kaitsemeetmeid, ei võta ta siiski seisukohta nii laia erandit kehtestavate sätete grammatilisest tõlgendusest tuleneva ohu kohta.

101

Komisjoni arvates laieneb metsaseaduse artikli 14b lõikest 3 koostoimes kõnealuse määrusega tulenev erand looduskaitseseaduse sätetele, millega võetakse üle elupaikade direktiivi artikli 6 lõiked 1 ja 2 ning linnudirektiivi artikli 4 lõige 1, mis juba ise on nende mõlema direktiiviga vastuolus. Komisjon rõhutab, et selle erandi tõttu loetakse kõnealused tavad elupaikade direktiivi artikli 6 lõikes 2 ette nähtud kaitsekohustusega kooskõlas olevaks üksnes põhjendusel, et need on kooskõlas hea metsandustava määrusega. Sellest määrusest aga ei piisa, et õigustada erandi tegemist elupaikade direktiivi ja linnudirektiivi sätetest.

102

Poola Vabariik rõhutab oma vasturepliigis, et komisjon ei ole tõendanud, et hea metsandustava määruse alusel rakendatud metsamajandustööd kalduvad kõrvale Natura 2000 alade kaitsekorralduskavades ja kaitsekavades kehtestatud eeskirjadest. Vastavalt looduskaitseseaduse artikli 33 lõikele 1 ei või metsamajandustööd Natura 2000 alal avaldada olulist negatiivset mõju selle ala kaitse-eesmärkidele. Seda reeglit kohaldatakse ka metsamajandustööde suhtes, mis viiakse ellu hea metsandustava määruse alusel.

103

Vastuseks komisjoni argumendile elupaikade direktiivi artikli 6 lõigete 1 ja 2 ning linnudirektiivi artikli 4 lõike 1 kohta toob Poola Vabariik esile, et looduskaitseseaduse artikli 33 lõike 1 punktis 1 on sõnaselgelt ette nähtud, et on keelatud tegeleda mis tahes tegevusega, mis võib kahjustada looduslike elupaikade või selliste taime- ja loomaliikide elupaikade seisundit, mille kaitseks on määratud Natura 2000 ala. Selle Poola õigusnormi sõnastus ei jäta mingit kahtlust, et seda kohaldatakse ka siis, kui metsamajandustöid viiakse ellu hea metsandustava määruse alusel.

b) Euroopa Kohtu hinnang

104

Kõigepealt tuleb korrata, et elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 1 kohaselt kehtestavad liikmesriigid erikaitsealade suhtes vajalikud kaitsemeetmed, mille hulka kuuluvad vajaduse korral asjakohased kaitsekorralduskavad ning asjakohased õiguslikud, halduslikud või lepingulised meetmed, mis vastavad aladel looduslike elupaigatüüpide ja liikide ökoloogilistele vajadustele.

105

Selle artikli lõige 2 sätestab, et liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et vältida erikaitsealadel looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning selliste liikide häirimist, mille kaitseks alad on määratud, kuivõrd selline häirimine võib oluliselt mõjutada selle direktiivi eesmärkide täitmist.

106	Mis puudutab linnudirektiivi artikli 4 lõiget 1, siis on selles sätestatud, et asjaomaste liikide elupaikade kaitseks tuleb rakendada erimeetmeid, et kindlustada nende liikide säilimine ja paljunemine levikualal.

107

Elupaikade direktiivi artikli 6 lõigetes 1 ja 2 ning linnudirektiivi artikli 4 lõikes 1 ette nähtud elupaikade kaitse osas on Euroopa Kohus juba otsustanud, et nende sätete kasuliku mõju säilitamiseks on nõutav, et mitte üksnes ei kehtestata vajalikke kaitsemeetmeid asjaomasel alal kaitstavate elupaikade ja liikide soodsa kaitsestaatuse säilitamiseks, vaid et neid ka tegelikult rakendatakse (17. aprilli 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (Białowieża laas), C‑441/17, EU:C:2018:255, punkt 213).

108

Liikide elupaikade kaitset reguleeriva elupaikade direktiivi artikli 6 ülevõtmise täpsus on erakordselt oluline juhul, kus ühise pärandi haldamine liikmesriikide territooriumidel on usaldatud vastavatele liikmesriikidele (vt selle kohta 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑849/19, ei avaldata, EU:C:2020:1047 punkt 78).

109

Samas tuleb esile tuua, mida on tõdetud ka käesoleva kohtuotsuse punktides 76 ja 79, et metsaseaduse artikli 14b lõikes 3 ette nähtud erand looma- ja taimeliikide kaitse nõuetest on sõnastatud üldiselt ja selle ulatus on väga lai. Seetõttu võivad liikmesriigi ametiasutused seda tõlgendada ja kohaldada erandina kõigist Poola sätetest, millega võetakse üle elupaikade direktiivi ja linnudirektiivi sätted.

110

Seega, isegi kui Poola valitsus viitab oma vastuses muudele Poola õigusnormidele, millega rakendatakse elupaikade direktiivi artikli 6 lõikeid 1 ja 2 ning linnudirektiivi artikli 4 lõiget 1, tuleb tõdeda, et metsaseaduse artikli 14b lõige 3 ja hea metsandustava määrus ei taga elupaikade direktiivi ja linnudirektiivi ülevõtmisel ja rakendamisel nõutavat selgust ja täpsust.

111

Sellega seoses tuleb märkida, et kuna Poola valitsus ise leiab, et need nõuded „sarnanevad eeskirjadega, mis on kindlaks määratud“ erinevates Natura 2000 alade kaitsekorralduskavades, siis tuleb tõdeda, et asjaomane valitsus ei vaidle vastu sellele, et esimesena nimetatud nõuded ei vasta täielikult elupaikade direktiivi artikli 6 lõigetest 1 ja 2 ning linnudirektiivi artikli 4 lõikest 1 tulenevatele nõuetele.

112

Igal juhul on hea metsandustava määruse lõikes 1 osutatud hea metsandustava nõuded üldiselt kohaldatavad metsatööde suhtes, sõltumata nende alade omadustest, kus neid töid tehakse, ja järelikult sõltumata nende elupaikade ja liikide omadustest, mida need toimingud tõenäoliselt mõjutavad. Sellest järeldub, et nende tavade järgimine ei saa tagada, et täidetakse konkreetsete elupaikade ja liikidega seotud eritingimusi, mis tulenevad elupaikade direktiivi artikli 6 lõigetest 1 ja 2 ning linnudirektiivi artikli 4 lõikest 1.

113

Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et kuna Poola seadusandja võttis vastu metsaseaduse artikli 14b lõike 3, mis näeb ette, et hea metsandustava nõuetele vastav metsa majandamine ei riku konkreetsete loodusvarade, looduslike pinnavormide ja looduskomponentide kaitset reguleerivaid õigusnorme, siis on ta rikkunud elupaikade direktiivi artikli 6 lõigetest 1 ja 2 ning linnudirektiivi artikli 4 lõikest 1 tulenevaid kohustusi.

114

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades on põhjendatud esimene väide, mis käsitleb elupaikade direktiivi artikli 6 lõigete 1 ja 2, artikli 12 lõike 1, artikli 13 lõike 1 punkti a ja artikli 16 lõike 1 ning linnudirektiivi artikli 4 lõike 1, artikli 5 punktide a, b ja d ning artikli 9 lõike 1 rikkumist.

B. Teine väide

1. Poolte argumendid

115

Komisjon väidab oma hagiavalduses, et kuna metsaseaduse kohaselt on metsamajanduskavadel üksnes asutusesisene iseloom, siis ei ole keskkonnakaitseorganisatsioonide õigused tagatud. Sellist kava heakskiitev akt ei ole nimelt haldusotsus, kuna metsaseaduse artikli 22 lõikes 1 ei viidata haldusorgani otsusele, samas kui sama seadus näeb mõne muu haldusorgani akti puhul sõnaselgelt ette haldusotsuse vormi.

116

Metsamajanduskavade heakskiitmise aktide eranditult asutusesisest iseloomu kinnitab Naczelny Sąd Administracyjny (Poola kõrgeim halduskohus) kohtupraktika. Kõnealune Poola kõrgeim halduskohus jättis oma 12. märtsi 2014. aasta otsusega (II OSK 2477/12) muutmata otsuse jätta ühe keskkonnakaitseorganisatsiooni esitatud kaebus metsamajanduskava peale vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna keskkonnaministri akt, millega see kava heaks kiideti, ei kujuta endast haldusotsust, mida saaks kohtus vaidlustada.

117

Ka 17. oktoobri 2017. aasta kohtumäärusega (II OSK 2336/17) jättis Naczelny Sąd Administracyjny (Poola kõrgeim halduskohus) samadel põhjustel muutmata Wojewódzki Sąd Administracyjny w Warszawie (Varssavi vojevoodkonna halduskohus) otsuse jätta Poola ombudsmani (Rzecznik Praw Obywatelskich) esitatud kaebus – mis oli esitatud keskkonnaministri akti peale, millega kiideti heaks ühe metsamajanduskava lisa – vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

118

Kuna metsamajanduskava heakskiitmise menetlus on niisiis asutusesisene, ei saa seda pidada avalikkuse osalemist nõudvaks menetluseks. Seetõttu jäetakse keskkonnakaitseorganisatsioonid selliste kavade puhul ilma keskkonnateabeseaduse artikli 44 lõigetes 1–3 sätestatud menetlusõigustest, sealhulgas õigusest esitada halduskohtule kaebus sellises menetluses tehtud otsuse peale, ning neile jääb üksnes õigus esitada märkusi ja ettepanekuid vastavalt nimetatud seaduse artiklitele 39–41.

119	Komisjoni arvates on see õiguslik olukord vastuolus elupaikade direktiivi artikli 6 lõikega 3 ja Århusi konventsiooni artikli 9 lõikega 2 ning Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikaga.

120

Sellega seoses on Euroopa Kohus otsustanud, et keskkonnakaitseorganisatsioonil, mis vastab Århusi konventsiooni artikli 2 lõikes 5 sätestatud nõuetele, peab olema võimalik nimetatud konventsiooni artikli 9 lõikes 2 nimetatud kaebuse raames vaidlustada mitte üksnes otsus, millega jäetakse kava või projektiga alale avaldatav mõju asjakohaselt hindamata, vaid vajaduse korral peab olema võimalik ka vaidlustada toimunud hindamine, milles esineb puudusi (vt selle kohta 8. novembri 2016. aasta kohtuotsus Lesoochranárske zoskupenie VLK, C‑243/15, EU:C:2016:838, punktid 58–61).

121

Selles kontekstis väidab komisjon, et metsamajanduskava tuleb kvalifitseerida „kavaks või projektiks“ elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 tähenduses ja „otsuseks“ Århusi konventsiooni artikli 6 lõike 1 punkti b tähenduses. Järelikult on selle konventsiooni artikli 9 lõige 2 kohaldatav metsamajanduskavadele, mistõttu keskkonnakaitseorganisatsioonid peavad saama osaleda nende kavade keskkonnakontrolli menetlustes ning pöörduda oma õiguste kaitsmiseks kohtu või muu sõltumatu ja erapooletu asutuse poole.

122

Seoses väljendiga „kava või projekt“ elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 tähenduses on Euroopa Kohus otsustanud, et selles sättes sisalduv termin „projekt“ on laiem kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivis 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (ELT 2012, L 26, lk 1, ja parandus ELT 2015, L 174, lk 44) kasutatud mõiste „projekt“ (7. novembri 2018. aasta kohtuotsus Coöperatie Mobilisation for the Environment jt, C‑293/17 ja C‑294/17, EU:C:2018:882, punktid 65 ja 66).

123

Paljud metsamajandustööd vastavad direktiivi 2011/92 artikli 1 lõike 2 punktis a sätestatud „projekti“ kitsamale määratlusele ja seetõttu tuleb need a fortiori liigitada projektideks elupaikade direktiivi tähenduses (vt selle kohta 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Inter-Environnement Wallonie ja Bond Beter Leefmilieu Vlaanderen, C‑411/17, EU:C:2019:622, punkt 123).

124

Mis puudutab Poola Vabariigi argumenti, et Århusi konventsioon ei ole käesoleval juhul kohaldatav, siis tuletab komisjon meelde, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale kuuluvad kõik elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 alusel võetud meetmed selle konventsiooni artikli 9 lõike 2 kohaldamisalasse (8. novembri 2016. aasta kohtuotsus Lesoochranárske zoskupenie VLK, C‑243/15, EU:C:2016:838, punkt 56).

125	Lisaks tuleneb 14. jaanuari 2021. aasta kohtuotsusest Stichting Varkens in Nood jt (C‑826/18, EU:C:2021:7, punkt 58), et keskkonnakaitseorganisatsioonidel peab olema õigus pöörduda kohtusse sõltumata nende osalemisest asjaomase kava või projekti otsustusprotsessis.

126

Poola Vabariik väidab kostja vastuses kõigepealt, et teine väide on vastuvõetamatu, kuna see ei vasta Euroopa Kohtu praktikas kehtestatud selguse ja täpsuse nõuetele. Kaitsetase, mis tuleneb Euroopa Kohtu praktikas määratletud võrdväärsuse põhimõttest ja tõhususe põhimõttest, mida kohaldatakse elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 suhtes koostoimes ELL artikli 19 lõike 1 teise lõiguga ja harta artikliga 47, erineb Århusi konventsiooni artikli 9 lõikest 2 tulenevast kaitsetasemest.

127

Lisaks ei selgitanud komisjon, miks tema hagi teine väide puudutab üksnes seda, et keskkonnaorganisatsioonidel ei ole võimalik vaidlustada kohtus metsamajanduskavade kinnitamise akte, kuigi Århusi konventsiooni artikli 9 lõikest 2 tuleneb, et see õigus peaks laienema laiemale menetlusosaliste kategooriale, nimelt asjast huvitatud üldsusele.

128	Poola Vabariik väidab, et igal juhul on teine väide põhjendamata.

129

Sellega seoses tuletab liikmesriik meelde, et Euroopa Kohus on otsustanud, et otsused, mis kuuluvad elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 kohaldamisalasse, kuuluvad Århusi konventsiooni artikli 9 lõike 2 kohaldamisalasse üksnes siis, kui need on ette nähtud konventsiooni artikli 6 lõike 1 punktis b, st ainult siis, kui need puudutavad „tegevusi“ viimati nimetatud sätte tähenduses (vt selle kohta 8. novembri 2016. aasta kohtuotsus Lesoochranárske zoskupenie VLK, C‑243/15, EU:C:2016:838, punkt 57).

130	Poola Vabariik lisab, et selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasja esemeks oli konkreetne tegevus, mitte aga metsamajanduskavu sisaldavate plaanimisdokumentide hindamine nagu käesolevas kohtuasjas.

131

See liikmesriik on seisukohal, et metsamajanduskava on kas kava, programm või poliitika ning järelikult kuulub see Århusi konventsiooni artikli 7 kohaldamisalasse. Selle puhul tuleb järgida konventsiooni artikli 6 lõigetes 3, 4 ja 8 sätestatud nõudeid. Seevastu ei viita miski sellele, et metsamajanduskava võiks käsitada kavandatava tegevusena nimetatud konventsiooni artikli 6 lõike 1 punkti b tähenduses.

132	Sellest tuleneb, et projekt on tegevus (elluviimine, sekkumine), samas kui kava on dokument (kava, programm), mille ametiasutus koostab või võtab vastu konkreetses õigusloomemenetluses, ja seda nõutavad õigusnormid.

133

Poola Vabariik märgib, et vastavalt Århusi konventsiooni artikli 6 lõike 1 punktile b teevad konventsiooniosalised igal konkreetsel juhul kindlaks, kas tegevus kuulub konventsiooni artikli 6 kohaldamisalasse. Ei liidu ega Poola õigusest ei tulene aga, et see säte oleks kohaldatav metsamajanduskavade suhtes.

134	Samuti ei saa neid metsamajanduskavasid pidada projektideks ei funktsionaalsest ega teleoloogilisest vaatevinklist lähtudes.

135

Metsamajanduskavade peamine eesmärk on säilitada metsade kestlikkus, järjepidevus ja elujõulisus. Oma hagiavalduses käsitas komisjon metsamajandust ekslikult kui eraldiseisvate projektide rida. See institutsioon käsitles puude langetamise küsimust, see tähendab raiet, eraldiseisvalt tulevasest metsauuendusest ja muudest metsamajandusmeetmetest, jättes nii tähelepanuta asjaolu, et kõik need meetmed on kavandatud kümneaastaste perioodide jaoks ning et need perioodid on tegelikult osa pidevast ja katkematust metsade kestliku säilitamise protsessist.

136	Asjaomane liikmesriik on seisukohal, et komisjon ei ole tõendanud, et metsamajanduskava on tegevus Århusi konventsiooni tähenduses ja kuulub seetõttu konventsiooni artikli 9 lõike 2 kohaldamisalasse.

137	Mis puudutab Poola kohtute praktikat, millele on viidatud komisjoni hagiavalduses, siis väidab Poola Vabariik, et sellest kohtupraktikast ei piisa toetamaks selle institutsiooni poolt teise väite raames esitatud argumente.

138

Täpsemalt kinnitavad Wojewódzki Sąd Administracyjny w Warszawie (Varssavi vojevoodkonna halduskohus) 30. aprilli 2009. aasta otsus (IV SA/Wa 2036/08), 14. juuni 2012. aasta otsus (IV SA/Wa 516/12) ja 28. jaanuari 2015. aasta otsus (IV SA/Wa 2004/14), et keskkonnaminister on kohustatud tegema metsamajanduskava heakskiitva akti haldusotsuse vormis.

139

Lisaks on Naczelny Sąd Admininstracyjny (Poola kõrgeim halduskohus) praktikas kinnitatud, et halduskohtutel on kohustus tõlgendada riigisiseseid õigusnorme kooskõlas liidu õigusega. Metsamajanduskavade puhul võib halduskohtute kohaldatavast kooskõlalisest tõlgendusest järeldada, et metsamajanduskava heakskiitev akt on haldusotsus, mille peale keskkonnaorganisatsioonid võivad esitada kaebuse keskkonnateabe seaduse artikli 44 lõike 3 alusel.

140	Poola Vabariik lisab, et Poola õigusnormide kohaselt võib tsiviilkohtusse esitada hagi, et sisuliselt vaidlustada metsamajanduskava, see tähendab niisuguse kava rakendamiseks tehtud toimingud.

141

Poola Vabariik täpsustab samuti, et teine väide ei ole materiaalõiguslikult põhjendatud. Kuna komisjon väidab, et rikutud on elupaikade direktiivi artikli 6 lõiget 3, peaks see väide tegelikult puudutama üksnes neid metsamajanduskavu, mis käsitlevad metsamajandustöid, mis tõenäoliselt avaldavad Natura 2000 alale olulist mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega ja mida seetõttu tuleb asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida see neile aladele avaldab. Kuid ainult osa metsamajanduskavadega hõlmatud metsadest on seotud Natura 2000 aladega. Teise väite raames esitatud argumentides ei erista komisjon aga neid kahte olukorda.

142	Komisjon märgib oma repliigis, et teise väite kohta Poola Vabariigi esitatud vastuvõetamatuse vastuväide on alusetu.

143

Ta toob esile, et Euroopa Kohus nõustus 8. novembri 2016. aasta kohtuotsuses Lesoochranárske zoskupenie VLK (C‑243/15, EU:C:2016:838, punkt 63), et harta artiklit 47 võib tõlgendada koostoimes Århusi konventsiooni artikli 9 lõikega 2. Lisaks leiti 3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsuses Wasserleitungsverband Nördliches Burgenland jt (C‑197/18, EU:C:2019:824, punkt 32) ja 14. jaanuari 2021. aasta kohtuotsuses Stichting Varkens in Nood jt (C‑826/18, EU:C:2021:7, punkt 64), et harta artiklit 47 kohaldatakse alles siis, kui hinnatakse, kas õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile piiramine on põhjendatud või mitte. Käesoleva kohtuasja ese ei ole aga mitte selle õiguse piiramine, vaid keskkonnakaitseorganisatsioonidel kohtusse pöördumise võimaluse puudumine.

144

Vastuseks Poola Vabariigi argumendile, et projekti või kava määratlus tuleb kindlaks määrata vastavalt direktiividele 2011/92 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni2001. aasta direktiivi 2001/42 teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta (EÜT 2001, L 197, lk 30; ELT eriväljaanne 15/06, lk 157), tuletab komisjon meelde, et metsamajanduskava heakskiitmise ja metsamajandustegevuse vormis keskkonnakaitselise sekkumise vahel ei ole ühtki teist etappi sellise tegevuse kinnitamiseks, mille kohta võidaks teha haldusotsus, mida saaks vaidlustada kas halduskorras või kohtus.

145

Mis puudutab kostja vastuses Poola Vabariigi viidatud riigisisest kohtupraktikat, millega ta põhjendab oma väidet, et metsamajanduskava saab kohtus vaidlustada, siis väidab komisjon, et see liikmesriik viitab hierarhiliselt madalama astme kohtu otsustele, samas kui komisjoni argumendid põhinevad Naczelny Sąd Admininstracyjny (kõrgeim halduskohus) kohtupraktikal.

146	Poola kohtute võimalus anda liidu õigusega kooskõlas olev tõlgendus ei saa mingil juhul vabastada Poola seadusandjat kohustusest kõrvaldada Poola õiguse vastuolu liidu õigusega.

147	Mis puudutab Poola halduskohtumenetluse seadustiku artikli 221 alusel kaebuste ja ettepanekute esitamise õigust, siis ei anna see võimalust pöörduda halduskohtusse, et otse vaidlustada metsamajanduskava heakskiitev otsus.

148	Mis puudutab võimalust esitada halduskohtule kaebus otsuse peale, mis käsitleb keskkonnatingimusi projektide puhul, mille keskkonnamõju on vaja hinnata, siis rõhutab komisjon, et metsaseaduse sätete kohaselt ei loeta metsamajanduskava projektiks, mis eeldab sellist hindamist ja keskkonnaluba.

149

Vastuseks Poola Vabariigi argumendile, milles viidatakse keskkonnakaitse seaduse artiklitele 322–324, väidab komisjon, et tsiviilhagid ei võimalda keskkonnakaitseorganisatsioonidel kohtus metsamajanduskavu otse vaidlustada. Seda liiki hagi puudutab tsiviilvastutust keskkonnakahju korral, kuna hagi menetlev tsiviilkohus ei saa eeskirjade eiramist sisaldavat metsamajanduskava Poola õiguskorrast kõrvaldada.

150

Poola Vabariik väidab oma vasturepliigis, et komisjon ei ole esile toonud, kas tema arvates on võimalik, et sama akt, käesoleval juhul metsamajanduskava, on korraga nii eritegevus, nagu on ette nähtud Århusi konventsiooni artiklis 6, kui ka keskkonnaga seotud kava või programm, millele on viidatud selle konventsiooni artiklis 7. Metsamajanduskava tuleb nimelt käsitada keskkonnaga seotud kavana nii Århusi konventsiooni artikli 7 kui ka direktiivi 2001/42 artikli 2 punkti a tähenduses ning neid õigusakte üle võtvate Poola õigusnormide, sealhulgas keskkonnateabe seaduse artikli 46 tähenduses. Århusi konventsiooni artikli 7 kohaselt kuuluvad keskkonnaga seotud kavad ja programmid üksnes selle konventsiooni artikli 6 lõigete 3, 4 ja 8 kohaldamisalasse, samas kuuluvad kogu artikli 6 kohaldamisalasse ainult kavandatavad tegevused.

151	Poola Vabariik lisab, et Århusi konventsiooni artikkel 6 käsitleb eritegevusi, samas kui metsamajanduskavas ei nähta ette mingit eritegevust, mille puhul on märgitud selle tegemise kuupäev ja koht, vaid üksnes ülesanded, mis viiakse ellu kümne aasta jooksul.

152

Århusi konventsiooni I lisas ei ole nimetatud ei metsamajanduskava ega selles ette nähtud meetmeid ning järelikult ei kuulu need konventsiooni artikli 6 lõike 1 punkti a kohaldamisalasse. Mis puudutab nimetatud konventsiooni artikli 6 lõike 1 punkti b, siis on konventsiooni pooltel õigus igal üksikjuhul otsustada, kas kõnealune tegevus kuulub selle artikli kohaldamisalasse.

153

Mis puudutab metsamajanduskavas esitatud eeskirjade eiramiste kõrvaldamiseks mõeldud tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid, siis ei ole komisjon selgitanud põhjuseid, miks tema arvates on need vahendid ebapiisavad ja miks üksnes õigus vaidlustada halduskohtus otsus, millega metsamajanduskava heaks kiideti, vastab teises väites viidatud sätetest tulenevatele nõuetele.

154	Ta leiab, et tsiviilhagi võimaldab jätta välja konkreetsed metsamajandustööd, mis olid ette nähtud metsamajanduskavas ja mille elluviimine oli heaks kiidetud metskonna poolt.

2. Euroopa Kohtu hinnang

a) Teise väite vastuvõetamatuse vastuväide

155

Kõigepealt tuleb märkida, et ELTL artikli 258 alusel esitatud hagis tuleb väited esitada sidusalt ja täpselt, et liikmesriik ja Euroopa Kohus saaksid täpselt aru liidu õiguse etteheidetava rikkumise ulatusest, mis on vajalik tingimus, et nimetatud riik saaks enda kaitseks tulemuslikult esitada oma vastuväited ning Euroopa Kohus saaks kontrollida, kas väidetav rikkumine on toime pandud (28. aprilli 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Bulgaaria (merestrateegiate ajakohastamine), C‑510/20, EU:C:2022:324, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).

156

Konkreetsemalt peab komisjoni hagi sisaldama selget ja üksikasjalikku kirjeldust põhjustest, mis on viinud komisjoni veendumuseni, et liikmesriik on rikkunud mõnda aluslepingutest tulenevat kohustust (28. aprilli 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Bulgaaria (merestrateegiate ajakohastamine), C‑510/20, EU:C:2022:324, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika).

157

Käesolevas kohtuasjas on komisjon oma hagiavalduses väitnud, et kuna Poola Vabariik on välistanud keskkonnakaitseorganisatsioonide võimaluse metsamajanduskavad kohtus vaidlustada, siis on Poola Vabariik rikkunud kohustusi, mis tulenevad elupaikade direktiivi artikli 6 lõikest 3 koostoimes ELL artikli 19 lõike 1 teise lõiguga, ELTL artikli 216 lõikega 2, harta artikliga 47, Århusi konventsiooni artikli 6 lõike 1 punktiga b ja artikli 9 lõikega 2.

158	Teise väite põhjenduseks rõhutas komisjon seost elupaikade direktiivi kõnealuse sätte ja Århusi konventsiooni kõnealuste sätete vahel ning lisaks ELTL artikli 216 lõikega 2, viidates ka Euroopa Kohtu praktikale, mida see institutsioon peab selles osas asjakohaseks.

159	Neil asjaoludel ei saa väita, et komisjon on jätnud oma hagis täitmata kohustused, mis talle on pandud käesoleva kohtuotsuse punktides 155 ja 156 viidatud kohtupraktika kohaselt Århusi konventsiooni ja EL toimimise lepingu kõnealuste sätetega.

160

Seevastu ei sisalda hagiavalduses esitatud argumendid ühtegi viidet ELL artikli 19 lõike 1 teisele lõigule ega harta artiklile 47 ega selgita ammugi, kuidas need liidu õigusnormid on teise väite üle otsustamisel asjakohased, mistõttu ei pea Euroopa Kohus neid sätteid käesoleva hagi läbivaatamisel käsitlema.

161	Pealegi puudutab Poola Vabariigi argument, et hagiavalduse eseme ja käesoleva kohtuotsuse punktis 126 esitatud teise väite raames esitatud komisjoni arutluskäik on väidetavalt vastuolus, liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi sisulist läbivaatamist.

162

Käesoleva kohtuotsuse punktis 127 viidatud Poola Vabariigi argumendi puhul piisab, kui korrata, et ELTL artikliga 258 kehtestatud süsteemis on komisjonil kaalutlusõigus esitada liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi siis, kui ta peab seda otstarbekaks, ning Euroopa Kohtu ülesanne ei ole hinnata selle õiguse kasutamise otstarbekust (18. novembri 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, C‑48/10, ei avaldata, EU:C:2010:704, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

163

Seega ei saa Poola Vabariik nõudes, et teine väide tunnistataks keskkonnakaitseorganisatsioone puudutavas osas vastuvõetamatuks, tulemuslikult tugineda asjaolule, et komisjon ei ole selles väites väitnud, et kogu asjast huvitatud üldsusel kui tervikul puudub Poola õigusnormide alusel võimalus pöörduda kohtusse (vt analoogia alusel 7. mai 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal, C‑530/07, ei avaldata, EU:C:2009:292, punkt 30).

164	Neil asjaoludel tuleb tagasi lükata Poola Vabariigi vastuvõetamatuse vastuväide, mis puudutab komisjoni hagi teist väidet.

b) Kohustuste rikkumine

165

Elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 esimese lause kohaselt tuleb iga kava või projekti, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega, asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida see avaldab ala kaitse-eesmärkidele. Pädevad riiklikud asutused annavad kava või projekti tagajärgede hindamise järelduste alusel – juhul kui lõike 4 sätetest ei tulene teisiti – kavale või projektile nõusoleku alles pärast seda, kui nad on kindlaks teinud, et see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju, ja teevad seda vajaduse korral pärast avaliku arvamuse saamist.

166

Århusi konventsiooni artikli 6 lõike 1 punkt a näeb ette, et konventsiooniosaline kohaldab selle artikli sätteid otsuste suhtes, mis tehakse I lisas loetletud tegevuste lubamiseks või keelamiseks. Kõnealuse sätte punkti b kohaselt kohaldab konventsiooniosaline oma riigisisese õiguse järgi selle artikli sätteid ka selle tegevuse kohta tehtud otsuste suhtes, mida ei ole I lisas nimetatud ja millel võib olla oluline mõju keskkonnale, kusjuures konventsiooniosalised teevad igal üksikul juhul kindlaks, kas need sätted kehtivad kavandatava tegevuse kohta.

167

Konventsiooni artikli 9 lõike 2 kohaselt tagab konventsiooniosaline oma õigussüsteemi raames, et igal asjast huvitatud üldsuse esindajal, kellel on põhjendatud huvi või kelle õigust on rikutud, kui see tingimus on ette nähtud konventsiooniosalise haldusmenetluse normidega, on õigus pöörduda kohtusse või seaduse alusel loodud muu sõltumatu ja erapooletu asutuse poole konventsiooni artikli 6, ning kui riigisisene õigus seda ette näeb ja ilma, et see piiraks selle artikli lõike 3 kohaldamist, konventsiooni muude asjakohaste sätete alusel tehtud otsuse, tegevuse või tegevusetuse materiaalse või protsessuaalse õiguspärasuse vaidlustamiseks.

168

Komisjoni hagiavalduse teises väites käsitletud metsamajanduskavadega seoses tuleb meelde tuletada, et metsaseaduse artikli 6 lõike 1 punktis 6 on selline kava määratletud kui „konkreetse ala jaoks koostatud metsa majandamise alusdokument, mis sisaldab metsa seisundi kirjeldust ja hinnangut ning metsa majandamise eesmärke, ülesandeid ja tavasid“.

169	Metsaseaduse artikli 22 lõike 1 kohaselt kiidab keskkonnaminister heaks riigile kuuluvate metsade metsamajanduskava ja riigi põllumajandusliku kinnisvara reservide hulka kuuluvate metsade lihtsustatud metsamajanduskavad.

170

Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus hinnata Poola õigusnormides ette nähtud metsamajanduskava elupaikade direktiivi seisukohast ning ta kohaldas selle kohta nimetatud direktiivi artikli 6 lõikes 3 ette nähtud nõudeid (vt selle kohta 17. aprilli 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (Białowieża laas), C‑441/17, EU:C:2018:255, punktid 106–193).

171	Järelikult võib seda sätet, mis käsitleb „iga kava või projekti, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju“, kohaldada metsaseaduse artiklis 22 osutatud metsamajanduskavade suhtes.

172

Mis puudutab ühelt poolt elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 ja teiselt poolt Århusi konventsiooni artikli 9 lõike 2 vahelist suhet, siis on Euroopa Kohus juba otsustanud, et liikmesriigi pädevate asutuste poolt elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 alusel tehtud otsused – puudutagu need siis loa andmise menetluses osalemise taotlust, kava või projekti poolt kaitsealale avaldatava keskkonnamõju hindamise vajalikkuse kaalumist või kava või projekti poolt ala terviklikkuse ohustamise kohta keskkonnamõju hindamise käigus tehtud järelduste asjakohasust, ning olenemata sellest, kas tegemist on iseseisvate või loaotsusesse integreeritud otsustega – on Århusi konventsiooni artikli 9 lõike 2 kohaldamisalasse kuuluvad otsused (8. novembri 2016. aasta kohtuotsus Lesoochranárske zoskupenie VLK, C‑243/15, EU:C:2016:838, punkt 56).

173

Nimelt käsitleb elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 kohaldamisalasse kuuluvaid ametiasutuste otsuseid, mis ei puuduta Århusi konventsiooni I lisas loetletud tegevusi, selle konventsiooni artikli 6 lõike 1 punkt b ning seetõttu kuuluvad need konventsiooni artikli 9 lõike 2 kohaldamisalasse, kui need otsused eeldavad, et enne mis tahes tegevusloa andmist hindavad pädevad asutused, kas sellel tegevusel võib kõnealusel juhul olla oluline keskkonnamõju (8. novembri 2016. aasta kohtuotsus Lesoochranárske zoskupenie VLK, C‑243/15, EU:C:2016:838, punkt 57).

174

Mis puutub Århusi konventsiooni artikli 9 lõikesse 2, siis see säte piirab liikmesriikide kaalutlusõigust selles sättes ette nähtud õiguskaitsevahendite kehtestamisel, kuna selle eesmärk on anda asjast huvitatud üldsusele „laiulatuslik juurdepääs õigusemõistmisele“, mis hõlmab selle konventsiooni artikli 2 lõikes 5 sätestatud nõuetele vastavaid keskkonnakaitseorganisatsioone (8. novembri 2016. aasta kohtuotsus Lesoochranárske zoskupenie VLK, C‑243/15, EU:C:2016:838, punkt 58).

175

Sellega seoses tuleb tõdeda, et kuigi Århusi konventsioon ja muu hulgas selle artikli 6 lõike 1 punkt b jätab osalisriikidele teatud kaalutlusruumi vaidlusaluse tegevuse olulise keskkonnamõju hindamisel, tuleb siiski arvestada käesoleva kohtuotsuse punktides 172 ja 173 viidatud kohtupraktikat, mille kohaselt täpsustab elupaikade direktiiv, mismoodi peavad olema sõnastatud nõuded seoses keskkonnamõjude olulisusega Euroopa looduskaitse valdkonnas. Negatiivset mõju Euroopa kaitsealade kaitse-eesmärkidele tuleb aga põhimõtteliselt pidada oluliseks Århusi konventsiooni selle sätte tähenduses ja keskkonnakaitseorganisatsioonidel on seega õigus taotleda, et pädevad asutused kontrolliksid igal üksikjuhul eraldi, kas kavandatud tegevusel võib olla selline oluline mõju.

176

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb asuda seisukohale, et elupaikade direktiivi artikli 6 lõige 3 koostoimes Århusi konventsiooni artikli 6 lõike 1 punktiga b ja artikli 9 lõikega 2 paneb Poola Vabariigile kohustuse tagada keskkonnakaitseorganisatsioonidele võimalus taotleda kohtult metsaseaduse kohaste metsamajanduskavade sisulise ja menetlusliku õiguspärasuse tõhusat kontrollimist, kuna need kavad kuuluvad loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 kohaldamisalasse.

177

Lisaks peavad õigusnormid, mis näevad ette õiguse pöörduda kohtusse, vastama keskkonnaõiguse valdkonnas sätestatud selguse ja täpsuse nõuetele vastavalt Euroopa Kohtu kohtupraktikale (vt analoogia alusel 15. märtsi 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola, C‑46/11, ei avaldata, EU:C:2012:146, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

178	Käesoleval juhul tuleb Euroopa Kohtule esitatud toimiku põhjal tõdeda, et Poola õigusnormid ei vasta käesoleva kohtuotsuse punktides 176 ja 177 nimetatud nõuetele.

179

Mis puudutab konkreetselt metsaseaduse artikli 22 lõiget 1, mis näeb ette, et metsamajanduskava kiidab heaks keskkonnaminister, siis tugines komisjon oma hagiavalduses Naczelny Sąd Administracyjny (Poola kõrgeim halduskohus) kohtupraktikale, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktides 116 ja 117 ja mille kohaselt ei kujuta see heakskiit endast haldusotsust, mida saab vaidlustada.

180

Oma vastuses komisjoni sellele argumendile ei vaidlusta Poola Vabariik nimetatud kohtupraktika olemasolu, vaid piirdub viitega madalama astme kohtu, nimelt Wojewódzki Sąd Administracyjny w Warszawie (Varssavi vojevoodkonna halduskohus) otsustele, mis pooldavad võimalust vaidlustada halduskohtus keskkonnaministri poolt metsamajanduskava heakskiitmine.

181

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et arvesse ei saa võtta üksikuid või selgelt vähemuses olevaid kohtulahendeid, kui kohtupraktikas on valitsev teistsugune suund, ega ka tõlgendusi, mille liikmesriigi kõrgeim kohus on ümber lükanud (vt analoogia alusel 9. detsembri 2003. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑129/00, EU:C:2003:656, punkt 32).

182

Selles osas tuleb märkida, et kui arvesse saab võtta riigisisestele õigusnormidele kohtute antud erinevaid tõlgendusi, millest ühe tulemusel kohaldatakse neid õigusnorme liidu õigusega kooskõlas ja teise tulemusel liidu õigusega vastuolus, siis igal juhul ei ole need õigusnormid piisavalt selged ja täpsed, et tagada nende kohaldamine kooskõlas liidu õigusega (9. detsembri 2003. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑129/00, EU:C:2003:656, punkt 33).

183

Pealegi ei saa asjaolu – eeldusel, et see on tõendatud –, et riiklike ametiasutuste praktika on sobiv direktiivi sätetele vastava kohaldamise tagamiseks, iseenesest pidada õiguskindluse nõuete täitmiseks vajalikult selgeks ja täpseks (vt selle kohta 26. jaanuari 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola, C‑192/11, ei avaldata, EU:C:2012:44, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

184

Mis puudutab keskkonnakaitseseaduse artiklit 323, millele Poola Vabariik oma kostja vastuses viitas ja mille kohaselt saab selle liikmesriigi sõnul üldkohtus sisuliselt vaidlustada metsamajanduskava rakendamiseks tehtud toimingud, siis tuleb tõdeda, et esiteks piirdub see säte sellega, et annab õiguse pöörduda kohtusse igale isikule, keda õigusvastane keskkonnakahjustus on otseselt kahjustanud või kes on selle tõttu kandnud kahju.

185	Århusi konventsiooni artikli 9 lõige 2, mis võimaldab asjast huvitatud üldsusel pöörduda kohtusse, ei näe aga selles osas ette tingimust, et õigusvastasest keskkonnakahjustusest peab olema tekkinud kahjustus või kahju.

186

Teiseks ei näe keskkonnakaitseseaduse artikkel 323 ette võimalust kontrollida metsamajanduskavade sisulist ja vormilist õiguspärasust, vaid võimaldab üksnes taotleda õiguspärase faktilise olukorra taastamist ja võtta ennetusmeetmeid, eelkõige kahju tekkimise ohu või tekkimise vältimiseks mõeldud vahendite või seadmete kasutamist. Kui see osutub võimatuks või ülemäära keeruliseks, võib nõuda ohu või kahju põhjustanud tegevuse lõpetamist.

187

Sellest tuleneb, et Poola Vabariigi poolt Euroopa Kohtule esitatud andmed ei võimalda asuda seisukohale, et see õiguskaitsevahend võimaldaks tagada keskkonnakaitseorganisatsioonidele tõhusa võimaluse vaidlustada elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 kohaldamisalasse kuuluvad metsamajanduskavad kohtus, et kontrollida nende kavade sisu ja vastuvõtmise menetlust.

188	Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades on põhjendatud teine väide, et rikutud on elupaikade direktiivi artikli 6 lõiget 3 koostoimes Århusi konventsiooni artikli 6 lõike 1 punktiga b ja artikli 9 lõikega 2.

Kohtukulud

189	Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Poola Vabariik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb käesoleva kohtumenetluse kulud välja mõista Poola Vabariigilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Kuna Poola Vabariik on kehtestanud 28. septembri 1991. aasta metsaseaduse (ustawa o lasach) (muudetud 16. detsembri 2016. aasta looduskaitseseaduse ja metsaseaduse muutmise seadusega (ustawa o zmianie ustawy o ochronie przyrody oraz ustawy o lasach)) artikli 14b lõike 3, mis näeb ette, et hea metsandustava nõuetele vastav metsa majandamine ei riku konkreetsete loodusvarade, looduslike pinnavormide ja looduskomponentide kaitset reguleerivaid õigusnorme, sealhulgas 16. aprilli 2004. aasta looduskaitseseaduse (ustawa o ochronie przyrody) artiklite 51 ja 52 sätteid, siis on Poola Vabariik rikkunud kohustusi, mis tulenevad nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (muudetud nõukogu 13. mai 2013. aasta direktiiviga 2013/17/EL) artikli 6 lõigetest 1 ja 2, artikli 12 lõikest 1, artikli 13 lõike 1 punktist a ja artikli 16 lõikest 1 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. novembri 2009. aasta direktiivi 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (muudetud direktiiviga 2013/17) artikli 4 lõikest 1, artikli 5 punktidest a, b ja d ning artikli 9 lõikest 1.

Kuna Poola Vabariik ei ole kehtestanud kõiki vajalikke õigusnorme, et tagada keskkonnakaitseorganisatsioonidele võimalus taotleda kohtult metsaseaduse kohaste metsamajanduskavade sisulise ja menetlusliku õiguspärasuse tõhusat kontrollimist, siis on ta rikkunud kohustusi, mis tulenevad direktiivi 92/43 (muudetud direktiiviga 2013/17) artikli 6 lõikest 3 koostoimes keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni, mis kirjutati alla 25. juunil 1998 Århusis ning kiideti Euroopa Ühenduse nimel heaks nõukogu 17. veebruari 2005. aasta otsusega 2005/370/EÜ, artikli 6 lõike 1 punktiga b ja artikli 9 lõikega 2.

3.	Mõista kohtukulud välja Poola Vabariigilt.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: poola

Üles

Valige katsefunktsioonid, mida soovite proovida