–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistasid avvocati dello Stato L. D’Ascia ja D. G. Pintus,

–

Belgia valitsus, esindajad: M. Jacobs ja M. Van Regemorter, keda abistas avocat A. Detheux,

–

Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek ja J. Vláčil,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller ja A. Hoesch,

–

Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman ja M. Gijzen,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Azéma ja E. Montaguti,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded (ELT 2013, L 180, lk 96), artikli 20 lõigete 4 ja 5 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud Ministero dell’Interno (Itaalia siseministeerium) ja TO vahelises kohtuvaidluses, mille ese on viimase nõue tühistada Prefettura di Firenze (Firenze prefektuur, Itaalia) otsus, millega TO jäeti materiaalsete vastuvõtutingimustega seotud abist ilma.

3

Direktiivi 2013/33 artikli 1 kohaselt on selle direktiivi eesmärk sätestada liikmesriikides rahvusvahelise kaitse taotlejate (edaspidi „taotlejad“) vastuvõtu nõuded.

4

Selle direktiivi artiklis 2 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

[…]“.

5

Direktiivi 2013/33 artikli 8 „Kinnipidamine“ lõikes 3 on ette nähtud:

„Taotlejat võib pidada kinni üksnes:

[…]

[…]“.

6

Direktiivi artikli 17 „Materiaalsete vastuvõtutingimuste ja tervishoiuteenuste üldised eeskirjad“ lõigetes 1–4 on ette nähtud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et materiaalsed vastuvõtutingimused on taotlejatele nende rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise ajal kättesaadavad.

2.   Liikmesriigid tagavad, et materiaalsed vastuvõtutingimused võimaldavad taotlejatele piisava elatustaseme, mis tagab neile toimetuleku ja kaitseb nende füüsilist ja vaimset tervist.

Liikmesriigid tagavad, et kõnealune elatustase vastab kooskõlas artikliga 21 haavatavate isikute eriolukorrale ning kinnipeetud isikute olukorrale.

3.   Liikmesriigid võivad seada kõikide või mõnede materiaalsete vastuvõtutingimuste ja tervishoiu tagamise eelduseks selle, et taotlejal ei ole küllaldaselt vahendeid oma tervisele vastava ja toimetulekuks vajaliku elatustaseme tagamiseks.

4.   Liikmesriigid võivad taotlejatelt nõuda, et nad kataksid käesolevas direktiivis ettenähtud materiaalsete vastuvõtutingimuste ja tervishoiu kulud või osaleksid nende katmisel kooskõlas lõikega 3, kui neil on küllaldaselt vahendeid, näiteks kui nad on mõistliku aja jooksul teinud tööd.

Kui selgub, et taotlejal oli ajal, mil tema eest kaeti tema materiaalsete vastuvõtutingimuste ja tervishoiukulud, küllaldaselt vahendeid, et katta nende põhivajaduste kulud ise, võivad liikmesriigid nõuda taotlejalt nende kulude hüvitamist.“

7

Direktiivi 2013/33 artikli 18 „Materiaalsete vastuvõtutingimuste pakkumise viisid“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Kui majutust pakutakse loonusena, peaks see toimuma ühes järgmistest vormidest või nende kombinatsioonina:

8

Direktiivi artikkel 20 on ainus säte selle III peatükis „Materiaalsete vastuvõtutingimuste kitsendamine või tühistamine“. See artikkel on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigid võivad materiaalseid vastuvõtutingimusi kitsendada või erakorralistel ja nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel tühistada, kui taotleja

Kui taotleja punktides a ja b osutatud juhtude korral leitakse või ta teatab endast vabatahtlikult pädevale ametiasutusele, võetakse kadumise põhjuste põhjal vastu nõuetekohaselt põhjendatud otsus kõikide või mõnede kitsendatud või tühistatud materiaalsete vastuvõtutingimuste tagamise ennistamise kohta.

2.   Liikmesriigid võivad samuti materiaalseid vastuvõtutingimusi kitsendada, kui nad teevad kindlaks, et taotleja on põhjendamatult jätnud rahvusvahelise kaitse taotluse esitamata võimalikult kiiresti pärast sellesse liikmesriiki saabumist.

3.   Liikmesriigid võivad materiaalseid vastuvõtutingimusi kitsendada või need tühistada, kui taotleja on varjanud rahaliste vahendite olemasolu ning on seetõttu materiaalsetest vastuvõtutingimustest alusetult kasu saanud.

4.   Liikmesriigid võivad määrata kindlaks karistused, mida kohaldatakse majutuskeskuste sisekorraeeskirjade tõsise rikkumise või väga vägivaldse käitumise korral.

5.   Otsused materiaalsete vastuvõtutingimuste kitsendamise või tühistamise kohta või käesoleva artikli lõigetes 1, 2, 3 ja 4 osutatud karistuste kohta tehakse iga juhtumi puhul eraldi, objektiivselt ja erapooletult ning neid põhjendatakse. Neid tehakse asjaomase isiku eriolukorda arvesse võttes, eriti artikliga 21 hõlmatud isikute puhul, pidades kinni proportsionaalsuse põhimõttest. Liikmesriigid tagavad igal juhul juurdepääsu vältimatu abi teenustele kooskõlas artikliga 19 ning tagavad kõikidele taotlejatele inimväärse elatustaseme.

6.   Liikmesriigid tagavad, et materiaalseid vastuvõtutingimusi ei kitsendata ega tühistata enne, kui lõike 5 kohane otsus on vastu võetud.“

9

Direktiivi 2013/33 artiklis 21 „Üldpõhimõte“ on ette nähtud, et liikmesriigid võtavad siseriiklikus õiguses, millega rakendatakse käesolevat direktiivi, arvesse haavatavate isikute, eelkõige alaealiste ja saatjata alaealiste eriolukorda.

10

18. augusti 2015. aasta seadusandliku dekreedi nr 142 direktiivi 2013/33/EL (millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded) ja direktiivi 2013/32/EL (rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta) rakendamise kohta (decreto legislativo no 142 – Attuazione della direttiva 2013/33/UE recante norme relative all’accoglienza dei richiedenti protezione internazionale, nonché della direttiva 2013/32/UE, recante procedure comuni ai fini del riconoscimento e della revoca dello status di protezione internazionale) (GURI nr 214, 15.9.2015, lk 1) põhikohtuasja asjaolude suhtes kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „seadusandlik dekreet nr 142/2015“) artiklis 14 on sätestatud:

„1.   Taotlejal, kes on esitanud [pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi] taotluse ja kellel ei ole piisavaid vahendeid enda ja oma pereliikmete toimetulekuks vajaliku elatustaseme tagamiseks, on koos oma pereliikmetega õigus käesolevas dekreedis ette nähtud vastuvõtumeetmetele.

[…]

3.   Et saada õigust dekreedis ette nähtud vastuvõtumeetmetele, kinnitab taotleja taotluse esitamise ajal, et tal puuduvad piisavad elatusvahendid. Prefektuur, valitsuse territoriaalne büroo, hindab lõikes 1 toodud elatusvahendite ebapiisavust sotsiaalkindlustushüvitise aastase summaga võrreldes.

[…]“.

11

Seadusandliku dekreedi artiklis 23 on ette nähtud:

„1.   Provintsi prefekt, kus asuvad [esmase vastuvõtu] keskused, tühistab põhistatud dekreediga vastuvõtumeetmed järgmistel juhtudel:

[…]

2.   Tühistamisotsus võetakse vastu taotleja olukorda arvesse võttes, eelkõige arvestades [erivajadustega isikute vastuvõtu] tingimusi.

[…]

4.   Lõike 1 punktis e osutatud juhul esitab keskuse juht prefektuurile, valitsuse territoriaalsele büroole, aruande asjaolude kohta, mis võivad viia võimaliku tühistamiseni, kolme päeva jooksul alates nende asetleidmisest.

5.   Vastuvõtumeetmete tühistamise otsus jõustub selle teatavakstegemisel […]. Otsusest teatatakse ka keskuse juhile. Tühistamisotsuse peale võib esitada kaebuse pädevale piirkondlikule halduskohtule.

[…]“.

12

Rahvusvahelise kaitse taotlejana olid TO suhtes kohaldatavad seadusandlikus dekreedis nr 142/2015 ette nähtud materiaalsed vastuvõtutingimused ja ta elas ajutises majutuskeskuses.

13

28. juuni 2019. aasta aruandest, mille pädev politseiasutus edastas Firenze prefektuurile, nähtub, et ühes raudteejaamas ründas TO koos teise rahvusvahelise kaitse taotlejaga suuliselt ja füüsiliselt üht raudteetöötajat ning kaht Firenze munitsipaalpolitsei ametnikku. Nendele tekitati kehavigastusi ja nad vajasid erakorralist arstiabi.

14

Pärast seda, kui Firenze prefektuur oli palunud TO-l esitada oma seisukohad, mida TO ei teinud, võttis Firenze prefektuur seadusandliku dekreedi nr 142/2015 artikli 14 lõike 3 ja artikli 23 lõike 1 punkti e alusel vastu otsuse, millega jäeti ta materiaalsete vastuvõtutingimustega seotud abist ilma.

15

TO esitas selle otsuse peale kaebuse Tribunale amministrativo regionale per la Toscanale (Toscana maakonna halduskohus, Itaalia). Nimetatud kohus rahuldas kaebuse ja tühistas Firenze prefektuuri otsuse. Sisuliselt leidis ta, et seadusandliku dekreedi nr 142/2015 artikli 23 lõike 1 punkt e on vastuolus liidu õigusega, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus 12. novembri 2019. aasta kohtuotsuses Haqbin (C‑233/18, EU:C:2019:956), kuna see säte näeb ette materiaalsete vastuvõtutingimuste tühistamise kui ainsa võimaliku karistuse niisugustel faktilistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas.

16

Siseministeerium esitas Tribunale amministrativo regionale per la Toscana (Toscana maakonna halduskohus) otsuse peale apellatsioonkaebuse Consiglio di Statole (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) põhjendusega, et see kohus oli vääralt kohaldanud nii riigisisest kui ka liidu õigust niisugusena, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus 12. novembri 2019. aasta kohtuotsuses Haqbin (C‑233/18, EU:C:2019:956).

17

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et tal on kahtlusi, kuidas Tribunale amministrativo regionale per la Toscana (Toscana maakonna halduskohus) tõlgendas 12. novembri 2019. aasta kohtuotsust Haqbin (C‑233/18, EU:C:2019:956).

18

Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et direktiivi 2013/33 artikli 20 lõike 4 kohaselt võivad liikmesriigid määrata kindlaks karistused, mida kohaldatakse majutuskeskuste sisekorraeeskirjade tõsise rikkumise või väga vägivaldse käitumise korral. Ei ole aga mingit kahtlust, et mõiste „karistused“ selle sätte tähenduses hõlmab põhimõtteliselt ka materiaalsete vastuvõtutingimustega seotud abi andmise lõpetamist ja piiramist, nagu Euroopa Kohus on pealegi möönnud 12. novembri 2019. aasta kohtuotsuses Haqbin (C‑233/18, EU:C:2019:956).

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kinnitab, et olukord, kus materiaalsete vastuvõtutingimustega seotud abist ei oleks võimalik ilma jätta isegi eriti raskete ja taunitavate tegude korral, mis on seotud füüsilise vägivalla või uimastite müügiga, võib viia kuritarvitusteni. Selliste tegude eest võivad osutuda ebatõhusaks kergemad karistused, nagu puudutatud isiku paigutamine majutuskeskuse eraldi ossa või muusse majutuskohta.

20

Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kohaldatavate Itaalia õigusnormide kohaselt ei või välisriigi kodanikud saada töölepingu alusel või füüsilisest isikust ettevõtjana töötamiseks elamisluba, kui nad on süüdi mõistetud kuriteos, mida võib pidada eriti raskeks ja taunitavaks. Poleks aga mõistlik võtta seisukohta, et sedavõrd etteheidetavate tegude toimepanijale ei tuleks kohaldada kõige rangemaid karistusi, kui nad on rahvusvahelise kaitse taotlejad, keda erinevalt 12. novembri 2019. aasta kohtuotsuse Haqbin (C‑233/18, EU:C:2019:956) aluseks olnud põhikohtuasja hagejast ei liigitata haavatavaks isikuks direktiivi 2013/33 artikli 21 tähenduses. Tõepoolest, eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul kujutaks sellest otsusest nähtuvate põhimõtete kohaldamine nimetatud isikutele erinevates olukordades olevate isikute ühesugust kohtlemist.

21

Lisaks ei võta direktiivi 2013/33 artikli 20 lõike 4 tõlgendus, millele tugines Tribunale amministrativo regionale per la Toscana (Toscana maakonna halduskohus), arvesse 12. novembri 2019. aasta kohtuotsuse Haqbin (C‑233/18, EU:C:2019:956) punktis 44 esitatud kaalutlust, mille kohaselt juhul, kui liikmesriikidel on võimalus võtta materiaalseid vastuvõtutingimusi puudutavaid meetmeid, et kaitsta ennast vastuvõtusüsteemi kuritarvitamise ohu eest, peab neil samuti olema see võimalus majutuskeskuste sisekorraeeskirjade tõsise rikkumise või väga vägivaldse käitumise korral.

22

Mis puudutab inimväärikuse austamist, mida Euroopa Kohus 12. novembri 2019. aasta kohtuotsuses Haqbin (C‑233/18, EU:C:2019:956) esile tõi, siis märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et seda näib olevat võimalik tagada menetluslike tagatiste range järgimisega, eelkõige järgides kohustusi viia läbi täielik uurimine ja haldusakte põhjendada. Nende tagatiste eesmärk on ennetada 12. novembri 2019. aasta kohtuotsuse Haqbin (C‑233/18, EU:C:2019:956) punktis 46 mainitud ohtu, et materiaalsete vastuvõtutingimustega seotud abist ilmajätmine võtab asjaomaselt isikult võimaluse rahuldada oma kõige esmasemaid vajadusi, nagu eelkõige enda majutamine, toitmine, riietamine ja pesemine, mis asetaks ta alandavasse olukorda, mis ei vasta inimväärsele elatustasemele.

23

Lõpuks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud ka küsimus, kas „väga vägivaldne käitumine“, mille eest võib direktiivi 2013/33 artikli 20 lõike 4 alusel karistada, hõlmab ka väljaspool majutuskeskust toime pandud tegusid.

24

Neil asjaoludel otsustas Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas direktiivi [2013/33] artikli 20 lõigetega 4 ja 5 on vastuolus riigisisesed õigusnormid, millega on ette nähtud, et tühistatakse vastuvõtumeetmed täisealise taotleja suhtes, kes ei kuulu „haavatavate isikute“ kategooriasse, kui teda peetakse eriti vägivaldsete tegude toimepanijaks väljaspool majutuskeskust, millega kaasnes füüsilise vägivalla kasutamine avaliku võimu kandjate ja/või avaliku teenuse osutajate vastu, põhjustades ohvritele vigastusi, mille tõttu vajasid nad erakorralist arstiabi?“

25

Eelotsuse küsimus jaguneb kaheks osaks, mida tuleb analüüsida eraldi.

26

Oma küsimuse esimeses osas palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2013/33 artikli 20 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav väljaspool majutuskeskust aset leidnud väga vägivaldsele käitumisele.

27

Sellega seoses tuleb meenutada, et direktiivi 2013/33 artikli 20 lõige 4 lubab liikmesriikidel kindlaks määrata „karistused, mida kohaldatakse majutuskeskuste sisekorraeeskirjade tõsise rikkumise korral või väga vägivaldse käitumise korral“.

28

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb liidu õigusnormi tõlgendamisel võtta arvesse mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on (28. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (hilinenud maksmise vastu võitlemise direktiiv), C‑122/18, EU:C:2020:41, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Mis puudutab direktiivi 2013/33 artikli 20 lõike 4 sõnastust, siis nähtub sellest, et „majutuskeskuste sisekorraeeskirjade tõsine rikkumine“ ja „väga vägivaldne käitumine“ on kaks erinevat juhtumit, millest kumbki on piisav karistuse määramise põhjendamiseks.

30

Kuna aga sätte sõnastuses ei ole sõnaselgelt ette nähtud vastupidist ja arvestades kohustust tõlgendada liidu õiguse sätteid nii, et oleks tagatud nende soovitav toime (vt selle kohta 21. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Falck Rettungsdienste ja Falck, C‑465/17, EU:C:2019:234, punkt 32 ning seal viidatud kohtupraktika), tuleb arvestada, et mõiste „väga vägivaldne käitumine“ hõlmab kõikvõimalikku niisugust käitumist sõltumata kohast, kus see aset leiab.

31

Nimelt, kui liidu seadusandja kavatsus oleks olnud direktiivi 2013/33 artikli 20 lõikes 4 silmas pidada üksnes rahvusvahelise kaitse taotleja väga vägivaldset käitumist majutuskeskuses, ei oleks olnud vaja eraldi viidata sellisele käitumisele, kuna majutuskeskusesisene käitumine kujutaks endast kindlasti selle keskuse sisekorraeeskirjade rasket rikkumist ja oleks seega hõlmatud sättes nimetatud esimese juhtumiga, mistõttu ei oleks teise juhtumi väljatoomisel mõtet.

32

Eeltoodud kaalutlusi kinnitavad nii direktiivi 2013/33 artikli 20 lõike 4 kontekst kui ka selle sättega taotletav eesmärk.

33

Konteksti kohta piisab, kui tõdeda, et artikli 20 lõigetes 1–3 on silmas peetud juhtumeid, mis võivad olenevalt olukorrast õigustada materiaalsete vastuvõtutingimustega seotud abi andmise piiramist või lõpetamist, mis ei ole seotud majutuskeskuses toime pandud käitumisega.

34

Mis puudutab taotletud eesmärki, siis olgugi et direktiivi 2013/33 artikli 20 lõike 4 kohaselt on liikmesriikidel lubatud rahvusvahelise kaitse taotlejat väga vägivaldse käitumise eest sobival viisil karistada, arvestades ohtu, mida niisugune käitumine kujutab avalikule korrale ning isikute ja vara turvalisusele (vt selle kohta 12. novembri 2019. aasta kohtuotsus Haqbin, C‑233/18, EU:C:2019:956, punkt 44), ei õigusta miski sellise võimaluse piiramist üksnes majutuskeskuses toime pandud eriti vägivaldsete tegudega.

35

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimuse esimesele osale vastata, et direktiivi 2013/33 artikli 20 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav väga vägivaldsele käitumisele väljaspool majutuskeskust.

36

Oma küsimuse teises osas palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2013/33 artikli 20 lõikeid 4 ja 5 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus, kui rahvusvahelise kaitse taotlejale, kes on käitunud väga vägivaldselt avaliku võimu kandjate suhtes, määratakse karistus, mis seisneb materiaalsete vastuvõtutingimuste tühistamises selle direktiivi artikli 2 punktide f ja g tähenduses.

37

Sellega seoses tõdes Euroopa Kohus 12. novembri 2019. aasta kohtuotsuse Haqbin (C‑233/18, EU:C:2019:956) punktis 44, et direktiivi 2013/33 artikli 20 lõige 4 ei välista sõnaselgelt võimalust, et karistus võib puudutada materiaalseid vastuvõtutingimusi.

38

Euroopa Kohus lisas samal teemal, et kui liikmesriikidel on võimalus võtta neid tingimusi puudutavaid meetmeid, et kaitsta ennast vastuvõtusüsteemi kuritarvitamise ohu eest, peab neil samuti olema see võimalus majutuskeskuste sisekorraeeskirjade tõsise rikkumise või väga vägivaldse käitumise korral, sest sellised teod võivad kahjustada avalikku korda ning inimeste ja vara turvalisust.

39

Samas otsustas Euroopa Kohus, et sellise karistuse kohaldamine, millega vaid ühel direktiivi 2013/33 artikli 20 lõikes 4 mainitud põhjusel kas või ajutiselt peatatakse kõigi materiaalsete vastuvõtutingimusete või selliste materiaalsete vastuvõtutingimuste kohaldamine, mis hõlmavad majutust, toitu või rõivaid, oleks aga vastuolus selle direktiivi artikli 20 lõike 5 kolmandast lausest tuleneva kohustusega tagada taotlejale inimväärne elatustase, sest see võtaks temalt võimaluse rahuldada oma kõige esmasemad vajadused, nagu enda majutamine, toitmine, riietamine ja pesemine (12. novembri 2019. aasta kohtuotsus Haqbin, C‑233/18, EU:C:2019:956, punkt 47).

40

Lisaks eiraks selline karistus direktiivi 2013/33 artikli 20 lõike 5 teises lauses rõhutatud proportsionaalsuse põhimõtet, sest isegi kõige karmimad karistused, mis mõistetakse karistusõiguse alusel selle direktiivi artikli 20 lõikes 4 nimetatud rikkumise või käitumise eest, ei tohi jätta taotlejat ilma võimalusest rahuldada oma kõige esmasemaid vajadusi (12. novembri 2019. aasta kohtuotsus Haqbin, C‑233/18, EU:C:2019:956, punkt 48).

41

Neid kaalutlusi arvestades ei saa eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud asjaolu, et käitumine, mille eest karistus määratakse, võib olla eriti raske ja taunitav, viia teistsuguse järelduseni.

42

Samal põhjusel ei saa tõmmata paralleeli sellise rahvusvahelise kaitse taotleja olukorra, kui tal ei ole võimalik rahuldada kõige elementaarsemaid vajadusi, ja sellise kolmanda riigi kodaniku olukorra vahel, kellele keeldutakse andmast elamisluba töötamiseks või füüsilisest isikust ettevõtjana töötamiseks.

43

Siiski rõhutab Euroopa Kohus 12. novembri 2019. aasta kohtuotsuse Haqbin (C‑233/18, EU:C:2019:956) punktis 52, et liikmesriigid võivad direktiivi 2013/33 artikli 20 lõikes 4 osutatud juhtudel määrata – olenevalt juhtumi asjaoludest ja tingimusel, et järgitakse selle direktiivi artikli 20 lõikes 5 sätestatud nõudeid – karistusi, mille tagajärjel ei jää taotleja ilma materiaalsete vastuvõtutingimustega seotud abist, näiteks tema paigutamine majutuskeskuse eraldatud ossa koos keeluga suhelda selle keskuse teatavate teiste elanikega, tema üleviimine teise majutuskeskusesse või muu majutuse võimaldamine direktiivi artikli 18 lõike 1 punkti c tähenduses.

44

Samas punktis toob kohus samuti välja, et ka ei takista direktiivi 2013/33 artikli 20 lõiked 4 ja 5 kinnipidamismeetme kohaldamist taotleja suhtes selle direktiivi artikli 8 lõike 3 punkti e alusel, juhul kui täidetud on direktiivi artiklites 8–11 ette nähtud tingimused.

45

Mis puutub riigisisese õiguse kohaselt menetluslikesse tagatistesse, mis kaasnevad materiaalsete vastuvõtutingimustega seotud abist ilmajätmise otsusega, mis on tehtud eriti vägivaldse teo toime pannud rahvusvahelise kaitse taotleja suhtes, siis tuleb märkida, et niisugused tagatised – ükskõik kui suured need on – ei võimalda välistada ohtu, et asjaomasel taotlejal on selle ilmajätmise tõttu võimatu rahuldada oma kõige elementaarsemaid vajadusi, nagu enda majutamine, toitmine, riietamine ja pesemine, millele Euroopa Kohus on viidanud 12. novembri 2019. aasta kohtuotsuse Haqbin (C‑233/18, EU:C:2019:956) punktis 46.

46

Veel tuleb rõhutada, et 12. novembri 2019. aasta kohtuotsuse Haqbin (C‑233/18, EU:C:2019:956) punktides 46–52 esitatud kaalutlused, mida on peamiselt korratud käesoleva kohtuotsuse punktides 39–45, kehtivad – nagu nähtub selgelt nendest punktidest ja nendes tõlgendatud sätete sõnastusest – iga rahvusvahelise kaitse taotleja puhul ning mitte ainult nende taotlejate suhtes, keda peetakse „haavatavaks isikuks“ direktiivi 2013/33 artikli 21 tähenduses ja keda on käsitletud 12. novembri 2019. aasta kohtuotsuse Haqbin (C‑233/18, EU:C:2019:956) punktides 53–55.

47

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimuse teisele osale vastata, et direktiivi 2013/33 artikli 20 lõikeid 4 ja 5 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui rahvusvahelise kaitse taotlejale, kes on käitunud väga vägivaldselt avaliku võimu kandjate suhtes, määratakse karistus, mis seisneb materiaalsete vastuvõtutingimuste tühistamises selle direktiivi artikli 2 punktide f ja g tähenduses seoses majutuse, toidu või riietusega, ulatuses, milles selle mõjul ei pruugiks taotlejal võimalik olla rahuldada oma kõige esmasemaid vajadusi. Muude karistuste määramisel nimetatud artikli 20 lõike 4 alusel tuleb igal juhul arvestada selle artikli lõikes 5 sätestatud tingimustega, sealhulgas nendega, mis puudutavad proportsionaalsuse põhimõtte järgimist ja inimväärikuse austamist.

48

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab: