–

Anton van Zantbeek VOF, esindajad: advocaten A. Maelfait ja S. van Bree,

–

Belgia valitsus, esindajad: C. Pochet, P. Cottin ja J.-C. Halleux, keda abistas avocate C. Decordier,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato P. Gentili,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: W. Roels ja R. Pethke,

1

Eelotsusetaotlus puudutab ELTL artiklite 56 ja 63 ning 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (EÜT 1994, L 1, lk 3; ELT eriväljaanne 11/52, lk 3; edaspidi „EMP leping“) artiklite 36 ja 40 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud Anton van Zantbeek VOFi ja Ministerraadi (ministrite nõukogu, Belgia) vahelises kohtuvaidluses, mille ese on nõue tühistada liikmesriigi õigusnormid, mis laiendavad börsitehingute maksu kohaldamisala.

3

25. detsembri 2016. aasta programmseaduse (Moniteur belge, 29.12.2016, lk 90879; edaspidi „programmseadus“) artiklitega 122 ja 123 muudeti mitmesuguste lõivude ja maksude seadustikku, lisades selle seadustiku artiklitesse 120 ja 1262 teise lõigu.

4

Programmseadusega muudetud mitmesuguste lõivude ja maksude seadustiku (edaspidi „CDTD“) artikkel 120 sätestab:

„Börsitehingute maksu tasutakse järgmiste Belgias tehtud või täidetud Belgia või välismaise riikliku fondiga seotud börsitehingutelt:

1° müük, ost ja üldisemalt võõrandamine ja omandamine tasu eest;

[…]

3° investeerimisühingu poolt oma aktsiate tagasiostmine, kui tehing puudutab kapitaliseerimisaktsiaid;

[…]

Esimeses lõigus nimetatud tehingud loetakse Belgias tehtuks või täidetuks, kui tehingukorralduse annab otseselt või kaudselt välismaal asuvale vahendajale:

5

CDTD artikli 125 lõige 1 näeb ette:

„Maksu tuleb tasuda hiljemalt:

1° kalendrikuule, mille jooksul tehing tehti või täideti, järgneva teise kuu viimasel tööpäeval, kui tehingukorralduse andja on maksu tasuma kohustatud isik;

2° muudel juhtudel selle kalendrikuu viimasel tööpäeval, mis järgneb kuule, mille jooksul tehing tehti või täideti.

Maks tasutakse sissemakse või ülekande tegemisega pädeva asutuse pangakontole.

Maksu tasumise päeval esitab selleks kohutatud isik nimetatud asutusele deklaratsiooni, milles on märgitud maksubaas ja kõik selle kindlaksmääramiseks vajalikud andmed.“

6

CDTD artikkel 1262 sätestab:

„Kutseline vahendaja on kohustatud ise tasuma maksu tehingutelt, mille ta teeb kolmandate isikute või enda arvel.

Kui aga kutseline vahendaja asub välismaal, on kohustatud maksu tasuma tehingukorralduse andja, kellel on artiklis 125 nimetatud kohustused, välja arvatud juhul, kui ta tõendab, et maks on tasutud.“

7

CDTD artikkel 1263 on sõnastatud järgmiselt:

„Kutseline vahendaja, kelle asukoht ei ole Belgias, võib enne Belgias börsitehingute täitmist või tegemist saada rahandusministrilt või tema volitatud esindajalt oma Belgias asuvale vastutavale esindajale tegevusloa. Vastutav esindaja on Belgia riigi ees solidaarselt vastutav maksu tasumise eest tehingutelt, mille kutseline vahendaja teeb kolmandate isikute või enda arvel, ning kõigi niisuguste kohustuste täitmise eest, mida kutseline vahendaja käesoleva jaotise kohaselt peab täitma.

Vastutava esindaja surma, tema tegevusloa tühistamise või tema teovõimetuse kaasa toova sündmuse asetleidmise korral tuleb ta kohe asendada.

Kuningas kehtestab vastutavale esindajale tegevusloa andmise tingimused ja korra.“

8

CDTD artikkel 127 sätestab:

„Vahendaja peab hiljemalt tehingu täitmisele järgneval tööpäeval väljastama igale tehingukorralduse andjale tehingute loendi, milles on märgitud kliendi ja vahendaja nimed, tehingute kirjeldus, nende summa või väärtus ning tasumisele kuuluva maksu summa.“

9

Belgias asuv äriühing Anton van Zantbeek esitas 20. juunil 2017 eelotsusetaotluse esitanud kohtule Grondwettelijk Hof (konstitutsioonikohus, Belgia) kaebuse, milles ta palus tühistada programmseaduse artiklid 122 ja 123, millega lisati vastavalt CDTD artiklitele 120 ja 1262 teine lõik.

10

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et nende sätetega laiendati Belgia või välismaiste riiklike fondidega seotud ning kutseliste vahendajate vahendusel Belgias tehtud või täidetud tehingutelt võetava börsitehingute maksu (edaspidi „TOB“) kohaldamisala. See kohus täpsustab, et nende sätete alusel ei ole need tehingud enam ainsad, millele viidatud maksu kohaldatakse, hõlmates ka tehinguid, mida „loetakse tehtuks või täidetuks Belgias“, mis tähendab, et nimetatud maksu tuleb tasuda ka siis, kui ostu- või müügikorralduse annab mitteresidendist kutselisele vahendajale residendist tehingukorralduse andja ehk „füüsiline isik, kelle alaline elukoht on Belgias“ või „juriidiline isik oma Belgia asukoha või tegevuskoha arvel“. Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et viimasel juhul on kutselise vahendaja asemel TOBd kohustatud tasuma tehingukorralduse andja, kuivõrd mitteresidendist kutselist vahendajat ei saa sundida järgima Belgia maksusätteid. Tehingukorralduse andja on sel juhul kohustatud maksu deklareerima ja selle tasuma kahe kuu jooksul alates asjasse puutuva tehingu tegemisest, välja arvatud juhul, kui ta tõendab, et vahendaja või tema vastutav esindaja on maksu juba tasunud.

11

Anton van Zantbeek väidab oma hagi põhjenduseks, et programmseaduse artiklid 122 ja 123 – milles nähakse ette Belgia tehingukorralduse andjate erinev kohtlemine olenevalt sellest, kas nad kasutavad kutselise vahendaja teenuseid, kes asub või ei asu Belgias – on vastuolus esiteks Belgia põhiseaduse artiklitega 10, 11 ja 172 tagatud võrdsuse põhimõttega, ja teiseks nende põhiseaduse sätetega koostoimes ELTL artikliga 56 ja EMP lepingu artikliga 36, mis kehtestavad teenuste osutamise vabaduse, või ELTL artikliga 63 ja EMP lepingu artikliga 40, mis kehtestavad kapitali vaba liikumise.

12

Anton van Zantbeek väidab selle kohta, et kui Belgia residendist tehingukorralduse andja kasutab niisuguse kutselise vahendaja teenuseid, kellel puudub asukoht selles liikmesriigis, koheldakse seda tehingukorralduse andjat kui kutselist vahendajat, kuna esiteks on tal TOB deklareerimise ja tasumise kohustus ning teiseks võidakse talle määrata peaaegu samasuguseid haldussanktsioone nagu Belgia kutselistele vahendajatele. Seetõttu on Belgia residendist tehingukorralduse andjal tunduvalt riskantsem, kulukam ja halduslikult keerukam kasutada mitteresidendist kutselise vahendaja teenuseid, mis kujutab endast aga teenuste osutamise vabaduse ja kapitali vaba liikumise piirangut, mida ei saa põhjendada üldise huvi eesmärkidega.

13

Ministrite nõukogu vaidleb sellele argumentatsioonile vastu, täpsustades, et CDTD artiklitest 120 ja 1262 tulenev maksustamiskord on vahet tegemata kohaldatav kõigi börsitehingute teenuse osutajate suhtes sõltumata nende residentsusest, kuid üksnes Belgias asuvad kutselised vahendajad on kohustatud täidetud tehingutelt TOB kinni pidama. Järelikult ei ole residendist kutselist vahendajat kasutava residendist tehingukorralduse andja olukord võrreldav niisuguse residendist tehingukorralduse andja olukorraga, kes kasutab mitteresidendist kutselise vahendaja teenuseid. Teise võimalusena põhineb väidetav erinev kohtlemine objektiivsel kriteeriumil, taotleb õiguspärast eesmärki ega ole ebaproportsionaalne.

14

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Belgia seadusandja soovis TOB kohaldamisala laiendada, sest juhul, kui Belgias asuv tehingukorralduse andja kasutas mitteresidendist kutselise vahendaja teenuseid, tehti tehing üldjuhul välisturul ja asjasse puutuv maks ei olnud sissenõutav. See seadusandja täheldas ka teatavate mitteresidendist kutseliste vahendajate ebaausat konkurentsi võrreldes Belgia kutseliste vahendajatega, kes seda maksu tasusid. Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et CDTD artiklid 120 ja 1262 võivad piirata Belgia residentide vabadust valida, millist kutselist vahendajat oma börsitehingute tegemiseks kasutada, arvestades eelkõige mitteresidendist kutselist vahendajat kasutava tehingukorralduse andja vastutust TOB-deklaratsiooni esitamata jätmise või sellega hilinemise korral või TOB maksmata jätmise või sellega hilinemise korral.

15

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab veel, et lihtsustamaks selle maksu tasumise kohta tõendite esitamist – kuivõrd see vabastab tehingukorralduse andja maksu tasumise kohustusest – võivad mitteresidendist kutselised vahendajad taotleda tegevusluba oma vastutavale esindajale, kes täidab nende arvel selle maksuga seotud deklareerimis‑ ja halduskohustused. Vahendajalt ei saa siiski nõuda sellise esindaja määramist. Lisaks, isegi kui ta nimetab TOBga seotud kohustuste täitmiseks oma esindaja, jääb Belgia riigi ees vastutavaks ikkagi tehingukorralduse andja. Viimane võib tõendada, et see maks on tasutud, esitades CDTD artikli 127 nõuete kohase loendi, milles on muu hulgas märgitud maksubaasiks oleva tehingu väärtus, ja tõendi oma vahendajale tasumise kohta, näiteks konto väljavõtte.

16

Neil asjaoludel otsustas Grondwettelijk Hof (konstitutsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

17

Kõigepealt tuleb märkida, et eelotsusetaotluses sisalduva teabe kohaselt muutsid põhikohtuasjas vaidlustatud riigisisesed õigusnormid, nimelt CDTD artikli 120 teine lõik ja artikli 1262 teine lõik TOB kohaldamisala ja selle maksuga maksustamise kriteeriume. Nendest sätetest tuleneb esiteks, et selle maksuga maksustatakse lisaks Belgias tehtud või täidetud börsitehingutele ka tehingud, mis juhul, kui need tehakse kutselise vahendaja kaudu, „loetakse tehtuks või täidetuks“ selles liikmesriigis, ehk tehingud, mille korral tehingukorralduse annab Belgia resident mitteresidendist vahendajale. Teiseks, kui kutselise vahendaja asukoht on välismaal, ei ole tema kohustatud tasuma kliendi TOBd ja täitma kaasnevat deklareerimiskohustust, vaid see kohustus on tehingukorralduse andjal.

18

Sellest tuleneb, et oma esimese ja teise küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artikleid 56 ja 63 ning EMP lepingu artikleid 36 ja 40 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, millega kehtestatakse maks börsitehingutelt, mille teeb või täidab selle liikmesriigi residendi tehingukorralduse alusel mitteresidendist kutseline vahendaja, mille tõttu tuleb see maks tasuda ja selle maksuga seotud deklareerimiskohustus täita tehingukorralduse andjal.

19

Nendele küsimustele vastamisel tuleb esimesena märkida, et sellised riigisisesed õigusnormid võivad mõjutada nii teenuste osutamise vabadust kui ka kapitali vaba liikumist.

20

Selles osas tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et kui riigisisene meede puudutab ühtaegu nii teenuste osutamise vabadust kui ka kapitali vaba liikumist, analüüsib Euroopa Kohus vaidlusalust meedet põhimõtteliselt ainult seoses ühega neist kahest vabadusest, kui ilmneb, et põhikohtuasja asjaoludel on üks neist vabadustest teise suhtes täiesti teisejärgulise tähendusega ja neid võib käsitleda koos (vt selle kohta 3. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus Fidium Finanz, C‑452/04, EU:C:2006:631, punkt 34, 26. mai 2016. aasta kohtuotsus NN (L) International, C‑48/15, EU:C:2016:356, punkt 39, ja 8. juuni 2017. aasta kohtuotsus Van der Weegen jt, C‑580/15, EU:C:2017:429, punkt 25).

21

Põhikohtuasja asjaoludest nähtub, et teenuste osutamise vabaduse aspekt on kaupade vaba liikumise aspektist kaalukam. Nimelt, kuigi selline maks nagu TOB võib mõjutada kapitali vaba liikumist, kuivõrd seda tasutakse börsitehingutelt, nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teabest, et seda maksu kohaldatakse üksnes siis, kui tehing tehakse kutselise vahendaja vahendusel. Lisaks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud kahtlusi seoses piiranguga, mis võib tuleneda asjaolust, et seda maksu on kohustatud tasuma tehingukorralduse andja, kui ta kasutab mitteresidendist finantsvahendusteenuse osutaja teenuseid, samas kui ta ei pea seda tasuma, kui ta kasutab residendist teenuseosutaja teenust. Niisugune tagajärg on peamiselt seotud teenuste osutamise vabadusega, samas kui mõju kapitali vabale liikumisele on vaid teenuste osutamise vabaduse võimaliku piirangu vältimatu tagajärg.

22

Sellest järeldub, et põhikohtuasjas käsitletavaid õigusnorme tuleb analüüsida üksnes ELTL artikli 56 ja EMP lepingu artikli 36 seisukohast.

23

Teisena nõuab ELTL artikkel 56 Euroopa Kohtu praktika kohaselt kõigi niisuguste teenuste osutamise vabaduse piirangute kaotamist, mis on kehtestatud põhjusel, et teenuse osutaja asub muus liikmesriigis kui see, kus teenust osutatakse (19. juuni 2014. aasta kohtuotsus Strojírny Prostějov ja ACO Industries Tábor, C‑53/13 ja C‑80/13, EU:C:2014:2011, punkt 34, ja 22. novembri 2018. aasta kohtuotsus Vorarlberger Landes- und Hypothekenbank, C‑625/17, EU:C:2018:939, punkt 28). Teenuste osutamise vabaduse piirangud on sellised riigisisesed meetmed, mis keelavad või takistavad selle vabaduse kasutamist või muudavad selle vähem atraktiivseks (vt selle kohta 19. juuni 2014. aasta kohtuotsus Strojírny Prostějov ja ACO Industries Tábor, C‑53/13 ja C‑80/13, EU:C:2014:2011, punkt 35, ning 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus TTL, C‑553/16, EU:C:2018:604, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

24

Lisaks ei anna ELTL artikkel 56 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt õigusi mitte ainult teenuste osutajale endale, vaid ka nende teenuste kliendile (31. jaanuari 1984. aasta kohtuotsus Luisi ja Carbone, 286/82 ja 26/83, EU:C:1984:35, punkt 10; 18. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus X, C‑498/10, EU:C:2012:635, punkt 23, ning 19. juuni 2014. aasta kohtuotsus Strojírny Prostějov ja ACO Industries Tábor, C‑53/13 ja C‑80/13, EU:C:2014:2011, punkt 26).

25

Käesolevas asjas väidab Anton van Zantbeek, et põhikohtuasjas arutluse all olevad riigisisesed õigusnormid piiravad teenuste osutamise vabadust, kuna need näevad ette Belgia residendist tehingukorralduse andjate põhjendamatu erineva kohtlemise selle alusel, kas nad kasutavad börsitehingute tegemiseks selles samas liikmesriigis või välismaal asuvat kutselist vahendajat. Asjakohased riigisisesed õigusnormid muudavad mitteresidendist vahendaja kasutamise residendist tehingukorralduse andjale riskantsemaks, kulukamaks ja keerukamaks ning selle vahendaja kasutamise seega vähem atraktiivseks.

26

Sellega seoses tuleb märkida, et residendist tehingukorralduse andjad, kes finantsvahendusteenuste klientidena otsustavad kasutada oma börsitehingute tegemiseks residendist vahendaja teenuseid, on võrreldavas olukorras nende residendist tehingukorralduse andjatega, kes eelistavad kasutada mitteresidendist vahendaja teenuseid.

27

Põhikohtuasjas käsitletavate riigisiseste õigusnormide alusel maksustatakse küll residendist tehingukorralduse andjaid ühetaoliselt, sõltumata sellest, kus asuvad need vahendajad, kuid nendest normidest tuleneb ka täiendav vastutus ja täiendavad kohustused niisugustele residendist tehingukorralduse andjatele, kes otsustavad kasutada mitteresidendist vahendajat.

28

Nimelt nähtub eelotsusetaotlusest, et viimati nimetatud juhul peavad CDTD artikli 1262 kohaselt TOBd tasuma ja selle maksuga seotud deklareerimiskohustust täitma residendist tehingukorralduse andjad, samas kui juhul, kui nad oleksid kasutanud residendist vahendajat, oleks see vahendaja pidanud seda kohustust täitma ja maksu kinni pidama. Nii on residendist tehingukorralduse andjad, kes kasutavad mitteresidendist vahendaja teenuseid, kohustatud täpsemalt ka nimetatud maksu ise deklareerima – kasutades selleks CDTD artiklis 127 ette nähtud andmeid sisaldavat loendit – ja selle kahe kuu jooksul tasuma, riskides vastasel juhul trahviga, välja arvatud juhul, kui nad tõendavad, et mitteresidendist vahendaja või tema vastutav esindaja Belgias on maksu juba tasunud.

29

Sellised riigisisesed õigusnormid näevad seega ette Belgia residentidest finantsvahendusteenuste klientide erineva kohtlemise, mis võib pärssida nende soovi kasutada mitteresidendist teenuseosutajate teenuseid, muutes samas viimaste jaoks raskemaks oma teenuste pakkumise selles liikmesriigis. Seega on need riigisisesed õigusnormid käsitatavad teenuste osutamise vabaduse piiranguna.

30

Kolmandana tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt võib sellist piirangut põhjendada ülekaalukate üldiste huvidega. Lisaks peab piirangu kohaldamine olema taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ega tohi minna kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt selle kohta 7. septembri 2006. aasta kohtuotsus N, C‑470/04, EU:C:2006:525, punkt 40; 13. juuli 2016. aasta kohtuotsus Brisal ja KBC Finance Ireland, C‑18/15, EU:C:2016:549, punkt 29, ning 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus TTL, C‑553/16, EU:C:2018:604, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

31

Kõigepealt tuleb uurida, kas teenuste osutamise vabaduse piirang, mille tekitavad põhikohtuasjas käsitletavad riigisisesed õigusnormid, on põhjendatav ülekaalukate üldiste huvidega.

32

Käesoleval juhul märgib Belgia valitsus, et nende riigisiseste õigusnormide eesmärk on tagada maksu sissenõudmise ja maksukontrollide tõhusus ning võidelda maksude tasumise vältimise vastu.

33

Nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, kujutavad endast ülekaalukat üldist huvi, mis võib põhjendada teenuste osutamise vabaduse teostamise piirangut, nii vajadus tagada maksude sissenõudmise tõhusus ja maksukontrollide tõhusus (vt selle kohta eelkõige 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus TTL, C‑553/16, EU:C:2018:604, punktid 53 ja 57 ning seal viidatud kohtupraktika), kuivõrd viimastega võideldakse maksudest kõrvalehoidumise ja maksude tasumise vältimise vastu (vt selle kohta 5. juuli 2012. aasta kohtuotsus SIAT, C‑318/10, EU:C:2012:415, punkt 44, ja 26. veebruari 2019. aasta kohtuotsus X (kolmandates riikides asuvad vahendusäriühingud), C‑135/17, EU:C:2019:136, punkt 74), kui ka maksustamise vältimise vastane võitlus (vt eelkõige 19. juuni 2014. aasta kohtuotsus Strojírny Prostějov ja ACO Industries Tábor, C‑53/13 ja C‑80/13, EU:C:2014:2011, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Eelotsusetaotluses esitatud teabe kohaselt, mida Belgia valitsus kinnitab, nähtub programmseaduse artikleid 122 ja 123 käsitlevatest ettevalmistavatest materjalidest, et nende sätete eesmärk on eelkõige vältida ebaausat konkurentsi residendist ja mitteresidendist kutseliste vahendajate vahel, kuna esimesed on vastavalt CDTD‑le kohustatud börsitehingu täitmisel TOB oma kliendi arvel kinni pidama, samas kui teised ei ole oma Belgia klientide jaoks tehtavate tehingute puhul selleks kohustatud, ning need võimaldavad tagada nii maksude sissenõudmise tõhususe kui ka maksukontrollide tõhususe.

35

Mõiste „ülekaalukas üldine huvi“ käesoleva kohtuotsuse punktis 33 viidatud Euroopa Kohtu praktika tähenduses hõlmab neid põhjuseid, mis on käesoleval juhul omavahel tihedalt seotud, mistõttu võivad need õigustada teenuste osutamise vabaduse piirangut.

36

Edasi, mis puudutab nende õigusnormide sobivust taotletavate eesmärkide saavutamiseks, siis olgu märgitud, et mitteresidendist vahendaja teenuseid kasutava tehingukorralduse andja maksustamine TOBga võimaldab tagada, et asjakohased börsitehingud ei jää maksustamata (vt analoogia alusel 18. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus X, C‑498/10, EU:C:2012:635, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika), muutes maksukontrollid tõhusamaks ja sellest tehingukorralduse andja poolt tasumisele kuuluvast maksust kõrvalehoidumise keerulisemaks.

37

Sellest järeldub, et sellised riigisisesed õigusnormid on nendega taotletavate eesmärkide saavutamiseks sobivad.

38

Mis puudutab küsimust, kas põhikohtuasjas käsitletavad riigisisesed õigusnormid ei lähe kaugemale nende eesmärkide saavutamiseks vajalikust, siis tuleb alustuseks täheldada, nagu mainis ka Euroopa Komisjon, et teavet, mis on vajalik selleks, et kindaks määrata ja kontrollida sellist maksu nagu TOB, mida tasutakse igalt börsitehingult, ei ole võimalik hankida üksnes halduskoostöö ja maksualase automaatse ja kohustusliku teabevahetuse teel, mis on ette nähtud eelkõige nõukogu 15. veebruari 2011. aasta direktiivis 2011/16/EL maksustamisalase halduskoostöö kohta ja direktiivi 77/799/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2011, L 64, lk 1), mida on muudetud nõukogu 9. detsembri 2014. aasta direktiiviga 2014/107/EL (ELT 2014, L 359, lk 1).

39

Lisaks nähtub eelotsusetaotlusest, et kuigi põhikohtuasjas käsitletavad riigisisesed õigusnormid kohustavad Belgia tehingukorralduse andjat tasuma TOBd, kui kutseline vahendaja asub välismaal, piirduvad need sellest maksustamisest tulenevate kohustuste kehtestamisel siiski sellega, mis on taotletavate eesmärkide saavutamiseks vajalik.

40

Nimelt on tehingukorralduse andja CDTD artikli 1262 kohaselt vabastatud selle maksu tasumisest ja selle maksuga seotud deklareerimiskohustusest, kui ta tõendab, et maks on juba tasutud. Sellega seoses nähtub eelotsusetaotlusest, et piisab, kui tehingukorralduse andja esitab CDTD artiklis 127 nimetatud loendi, milles on märgitud mitteresidendist kutselise vahendaja nimi, tehingu laad ja väärtus ning maksu suurus, millele on lisatud näiteks konto väljavõte, mis tõendab maksu tasumist.

41

Lisaks on näha, et residendist tehingukorralduse andja võib mitteresidendist kutselise vahendajaga, kelle teenuseid ta kasutab, kokku leppida, et viimane esitab nende tehingute kohta konto väljavõtte, millest nähtub TOB maksmine, nagu Belgias asuvad vahendajad on seda kohustatud maksma. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib ka, et mitteresidendist kutseline vahendaja võib määrata nende formaalsuste täitmiseks esindaja.

42

Eelotsusetaotlusest tuleneb samuti, et CDTD artikli 1263 kehtestamisega soovis Belgia seadusandja ka lihtsustada TOB maksmist puudutavate tõendite esitamist. See artikkel võimaldab mitteresidendist kutselisel vahendajal taotleda tegevusluba oma Belgias asuvale esindajale – teda selleks siiski kohustamata –, et see isik täidaks tema arvel selle maksu tasumisega seotud deklareerimiskohustuse ja vastutaks selle tasumise eest. See võimalus aitab eelkõige ületada raskusi, mis on seotud vajadusega täita CDTD artiklis 127 nimetatud loetelu keeles, mis ei ole mitteresidendist kutselise vahendaja keel.

43

Eeltoodut arvestades vähendab selline valikuvõimalus, mis on nii residendist tehingukorralduse andjatel kui mitteresidendist kutselistel vahendajatel ning mis lubab neil valida nende võimaluste hulgast lahenduse, mis neile tundub kõige vähem koormav, põhikohtuasjas käsitletavatest riigisisestest õigusnormidest tulenevat teenuste osutamise vabaduse piirangut nii, et see piirdub taotletavate eesmärkide saavutamiseks vajalikuga, mistõttu ei näi need õigusnormid, mis pakuvad tehingukorralduse andjatele ja kutselistele vahendajatele valikuid nii TOBga seotud deklareerimiskohustuse täitmise kui ka selle maksu tasumise lihtsustamiseks, minevat kaugemale sellest, mis on nende eesmärkide saavutamiseks vajalik.

44

Lõpuks, mis puudutab EMP lepingu artiklit 36, siis tuleb märkida, et see säte on analoogne ELTL artikliga 56, mistõttu kehtivad viimati nimetatud sätte kohta käesoleva kohtuotsuse punktides 23–43 esitatud kaalutlused ka nimetatud artikli 36 kohta.

45

Järelikult tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et ELTL artiklit 56 ja EMP lepingu artiklit 36 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, millega kehtestatakse maks börsitehingutelt, mille teeb või täidab selle liikmesriigi residendi tehingukorralduse alusel mitteresidendist kutseline vahendaja, mille tagajärjel piiratakse selliste kutseliste vahendajate pakutavate teenuste osutamise vabadust, kui need õigusnormid pakuvad tehingukorralduse andjale ja kutselisele vahendajale nii selle maksuga seotud deklareerimiskohustuse täitmise kui ka selle maksu tasumise lihtsustamiseks valikuid, mis vähendavad seda piirangut nii, et see piirdub ainult nende õigusnormidega taotletavate eesmärkide saavutamiseks vajalikuga.

46

Võttes arvesse esimesele ja teisele küsimusele antud vastust, ei ole kolmandale küsimusele vaja vastata.

47

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (seitsmes koda) otsustab:

ELTL artiklit 56 ja 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artiklit 36 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, millega kehtestatakse maks börsitehingutelt, mille teeb või täidab selle liikmesriigi residendi tehingukorralduse alusel mitteresidendist kutseline vahendaja, mille tagajärjel piiratakse selliste kutseliste vahendajate pakutavate teenuste osutamise vabadust, kui need õigusnormid pakuvad tehingukorralduse andjale ja kutselisele vahendajale nii selle maksuga seotud deklareerimiskohustuse täitmise kui ka selle maksu tasumise lihtsustamiseks valikuid, mis vähendavad seda piirangut nii, et see piirdub ainult nende õigusnormidega taotletavate eesmärkide saavutamiseks vajalikuga.