1.

Millise liikmesriigi kohtule allub asi Brüsseli Ia määruse ( 2 ) rahvusvahelise kohtualluvuse sätete kohaselt juhul, kui korteriühistu on esitanud hagi kinnistu korrashoiuks ette nähtud summade väljanõudmiseks, kuid kostjatest korteriomanike elukoht on mõnes muus liikmesriigis? See küsimus tekib käesolevas asjas seoses maksekohustusega, mille aluseks on sellise korteriühistu otsused, kellel liikmesriigi õiguse alusel iseseisev õigusvõime puudub.

2.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib sellega seoses, kas kostja elukoha järgse üldise kohtualluvuse asemel tuleb kõne alla asjaomase kohustuse täitmise koha järgne valikuline kohtualluvus, kuivõrd kõnealuste maksenõuete puhul on tegemist „lepinguid puudutavate asjadega“ Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 alapunkti a tähenduses. Peale selle soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas otsustele, mille on teinud selline korteriühistu, nagu on kõne all käesolevas asjas, on kohaldatav Rooma I määrus ( 3 ) ja millise õiguse alusel tuleb nendest otsustest tulenevaid nõudeid materiaalõiguslikult hinnata.

3.

Brüsseli Ia määruse põhjendused 15 ja 16 on sõnastatud järgmiselt:

4.

Brüsseli Ia määruse artikli 4 lõige 1 näeb ette:

„Käesoleva määruse kohaselt esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest.“

5.

Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkt 1 sätestab:

„Isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi teises liikmesriigis:

6.

Brüsseli Ia määruse artikkel 24 näeb muu hulgas ette järgmise erandliku kohtualluvuse:

„Poolte alalisest elukohast olenemata allub asi erandlikult järgmistele liikmesriigi kohtutele:

[…]“.

7.

Brüsseli Ia määruse artikkel 27 näeb ette, et „[k]ui liikmesriigi kohtule esitatakse hagi, mis puudutab olulises osas asja, mis allub artikli 24 kohaselt erandlikult teise liikmesriigi kohtutele, deklareerib see kohus omal algatusel, et ta ei ole selles asjas pädev“. Sama määruse artikli 28 lõige 1 näeb ette, et kui kostja vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, esitatakse hagi teise liikmesriigi kohtusse ning ta ei ilmu kohtusse, deklareerib see kohus samuti omal algatusel, et ta ei ole asjas pädev, välja arvatud juhul, kui pädevus tuleneb käesoleva määruse sätetest.

8.

Rooma I määruse põhjenduse 7 kohaselt peaksid „käesoleva määruse sisuline reguleerimisala ja sätted […] olema kooskõlas nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades […] („Brüssel I“) […].“ Sellest tulenevalt on Rooma I määruse põhjenduses 17 märgitud, et „[v]aliku puudumisel kohaldatava õigusega seoses tuleks „teenuste osutamise“ ja „kaupade müügi“ mõistet tõlgendada samal viisil kui määruse (EÜ) nr 44/2001 artiklit 5 kohaldades, niivõrd kuivõrd kaupade müük ja teenuste osutamine on selle määrusega hõlmatud“.

9.

Rooma I määruse artikli 1 lõike 2 punkti f kohaselt on selle määruse reguleerimisalast välja jäetud „küsimused, mida reguleerib äriühinguõigus ning muid juriidilisi isikuid ja organiseeritud isikute ühendusi käsitlev õigus, näiteks äriühingute ja muude juriidiliste isikute või organiseeritud ühenduste asutamine registreerimise teel või muul moel, nende õigus- ja teovõime, sisemine struktuur või lõpetamine ning osanike ja juhtide isiklik vastutus äriühingu, muu juriidilise isiku või ühenduse kohustuste eest“.

10.

Korteriomandist tulenevaid õigussuhteid reguleerib Bulgaarias omandiseadus (Zakon za sobstvenostta). Omandiseaduse artikkel 38 sätestab, millised elumaja osad võivad kuuluda korteriomanike kaasomandisse.

11.

Korteriomandite valitsemise seadus (Zakon za upravlenie na etazhnata sobstvenost, edaspidi „ZUES“) määrab kindlaks korteriomanike, kasutajate ja elanike õigused ja kohustused seoses kaasomandi haldamisega. Seaduse artikkel 10 sätestab valitsemisorganitena üldkoosoleku ja halduskogu (majahaldur). ZUES artikli 11 lõike 1 punkti 5 kohaselt määrab üldkoosolek kindlaks hoone ühiskasutuses olevate ruumide haldamis- ja korrashoiukulude katmiseks makstava rahasumma suuruse. Üldkoosoleku asjaomased otsused kuuluvad ZUES artikli 38 lõike 2 kohaselt täitmisele Bulgaaria tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Grazhdanski protsesualen kodeks) alusel, kusjuures ZUES artikkel 40 näeb ette võimaluse esitada kohtule asjaomase otsuse tühistamise nõue. ZUES artikli 6 lõike 1 punkt 8 sätestab, et korteriomanikud on kohustatud täitma korteriühistu valitsemisorganite otsuseid. Peale selle on neil sama sätte punkti 9 kohaselt kohustus kanda hoone ühiskasutuses olevate ruumide renoveerimise kulud ja teha makseid remondifondi ning punkti 10 kohaselt kohustus kanda hoone haldamise ja ühiskasutuses olevate ruumide korrashoiu kulud vastavalt nende kaasomandi mõttelise osa suurusele.

12.

Esimese astme kohtus toimunud menetluse hagejaks ja nüüd eelotsusetaotluse esitanud kohtus toimuvas menetluses määruskaebuse esitajaks on B. Kerr, Bansko linnas (Bulgaaria) asuval kinnistul moodustatud korteriühistu majahaldur. Tema hagi alusel algatati Rayonen sad Razlogis (Razlogi rajoonikohus) menetlus kahe korteriomaniku, P. Postnovi ja N. Postnova suhtes. Menetluse esemeks olid tervikuna või osaliselt tasumata maksed, mida nimetatud isikud pidid korteriomanike üldkoosoleku otsuste alusel tasuma aastatel 2013–2017 hoone nende osade korrashoiu eest, mis olid korteriomanike kaasomandis. Määruskaebuse esitaja väidete kohaselt esitati hagiavalduses ühtlasi nõude sundtäitmise tagamise taotlus.

13.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu märkustest ei nähtu, et kostjad või teised kaasomanikud oleksid ZUES artiklile 40 tuginedes esitanud asjaomaste otsuste kehtetuks tunnistamise nõude.

14.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtule teadaolevalt on kostjate elukohaks Iiri Vabariik.

15.

Pärast seda, kui hagiavalduses esinenud puudused esimese astme kohtuks oleva Rayonen sad Razlogi (Razlogi rajoonikohus) nõudel kõrvaldati, otsustas nimetatud kohus, et asi ei allu talle. Majahaldur esitas esimese astme kohtu asjaomase määruse peale määruskaebuse.

16.

Okrazhen sad – Blagoevgrad (Blagoevgradi regionaalne kohus, Bulgaaria) esitas 19. detsembri 2017. aasta kohtumäärusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 16. jaanuaril 2018, Euroopa Kohtule ELTL artikli 267 alusel järgmised eelotsuse küsimused:

„1.   Kas otsustest, mille võtab selline määratlemata isikute ühendus, mis seadusest tulenevalt tekib teatava õiguse omanikuks olemise alusel, vastu liikmete häälteenamusega, aga mis on siduvad ka nendele liikmetele, kes hääletamisel ei osalenud, tuleneb „lepinguline kohustus“ seoses rahvusvahelise kohtualluvuse kindlaksmääramisega määruse (EL) nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunkti a alusel?

2.   Kui vastus esimesele küsimusele on eitav, siis kas selliste otsuste suhtes kohaldatava õiguse määramisel tuleb kohaldada määruse nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta sätteid?

3.   Kui vastus esimesele ja teisele küsimusele on eitav, siis kas selliste otsuste suhtes tuleb kohaldada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määruse (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma II) sätteid ja milline nimetatud määruses märgitud lepinguvälise kohustuse õiguslik alus on asjakohane käesolevas asjas?

4.   Kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav, siis kas määratlemata isikute ühenduse otsuseid hoone korrashoiukulude kohta tuleb pidada „teenuse osutamise lepinguks“ määruse nr 593/2008 artikli 4 lõike 1 punkti b tähenduses või lepinguks „asjaõiguse“ või „õiguse [asja] kasutada“ kohta sama määruse artikli 4 lõike 1 punkti c tähenduses?“

17.

Euroopa Kohtu eelotsusemenetluses esitasid kirjalikud seisukohad Läti Vabariik ja Euroopa Komisjon.

18.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu märkuste kohaselt oli põhikohtuasja algatamise alus esimese astme kohtus hagejaks olnud isiku määruskaebus Rayonen sad Razlogi (Razlogi rajoonikohus) määruse peale, millega nimetatud kohus otsustas, et asi ei allu talle.

19.

Eelotsusetaotlusest ei nähtu sõnaselgelt, kas menetluse algatamist käsitlev dokument toimetati kostjatele kätte kehtivaid õigusnorme järgides, käesolevas asjas seega määruse (EÜ) nr 1393/2007 ( 4 ) sätete alusel.

20.

Sellises olukorras võiks pealiskaudsel vaatlusel tekkida küsimus, kas kõnealune eelotsusetaotlus on asjas otsuse tegemise seisukohast oluline. Nimelt tuleb kõne alla, et kui menetluse algatamist käsitlevat dokumenti ei oleks esimese astme kohtus kostjateks olevatele isikutele kätte toimetatud, ei oleks liikmesriigi esimese astme kohus, kelle poole pöörduti, tohtinud kontrollida, kas asi allub talle. Sellisel juhul peaks määruskaebust menetlev kohus majahalduri määruskaebuse rahuldama juba sellel põhjusel, ilma et eelotsuse küsimustele oleks üldse vaja vastata.

21.

Isegi kui eelotsusetaotluse vastuvõetavus ei sõltu põhimõtteliselt põhikohtuasja – käesoleval juhul määruskaebemenetluse – võistlevast olemusest ( 5 ), tuleb käesolevas kontekstis siiski rõhutada, et menetluse algatamist käsitleva dokumendi nõuetekohane kättetoimetamine on määrava tähtsusega nii siis, kui liikmesriigi kohus rahvusvahelist kohtualluvust Brüsseli Ia määruse sätete kohaselt hindab, ( 6 ) kui ka hilisema sisulise otsuse tunnustamisel ( 7 ). Kättetoimetamise nõue on erilise tähtsusega, kuna selles väljendub kostja õigus ärakuulamisele ( 8 ) ja kaitseõiguste ( 9 ) tagamisele.

22.

Käesolevas asjas ei tekita asjaolu, et eelotsusetaotlusest ei nähtu sõnaselgelt, kas ja kuidas on menetluse algatamist käsitlev dokument kostjatele kätte toimetatud, iseenesest siiski kahtlusi selles, et eelotsusetaotlus on asjas otsuse tegemise seisukohast oluline.

23.

Liidu õiguse tõlgendamiseks esitatud eelotsusetaotluste suhtes kehtib väljakujunenud kohtupraktika kohaselt asjakohasuse presumptsioon. ( 10 ) Peale selle tuvastab Euroopa Kohus talle esitatud küsimuste puuduva asjakohasuse vaid väga erandlikel juhtudel, nimelt siis, kui see on ilmselge. ( 11 ) Sellest ei saa käesoleval juhul lähtuda.

24.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib veel, et hageja määruskaebus viitab sellele, et kuni vaidlustatud kohtumääruse tegemise ajani ei esitanud kostjad kohtualluvuse suhtes vastuväiteid. Peale selle rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ta „kontrollis poolte väiteid ning võttes arvesse määrust, mille tühistamist taotletakse“, „tuvastas järgmised faktilised ja õiguslikud asjaolud“. Sellest võib välja lugeda, et menetlust algatav dokument on tegelikult kätte toimetatud.

25.

Igal juhul peab liikmesriigi kohus enne sisulise otsuse tegemist ja seega pärast esitatud tõlgendusküsimustele Euroopa Kohtult vastuse saamist tagama menetluse algatamist käsitleva dokumendi nõuetekohase kättetoimetamise.

26.

Eeltoodust järeldub, et täpse teabe puudumine selle kohta, millal ja kuidas on menetluse algatamist käsitlev dokument – nii esimese astme kohtus kui ka pooleli olevas määruskaebemenetluses – kätte toimetatud, ei saa tekitada kahtlusi eelotsusetaotluse vastuvõetavuses.

27.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas Euroopa Kohtule neli eelotsuse küsimust. Esimene eelotsuse küsimus puudutab valikulist kohtualluvust lepingutega seotud asjades Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 alusel. Juhuks, kui selline kohtualluvus ei tule kõne alla, esitatakse teine küsimus Rooma I määruse kohaldatavuse kohta. Juhuks, kui Rooma I määrus ei ole sellises olukorras kohaldatav, palutakse kolmanda küsimusega selgitada Rooma II määruse ( 12 ) kohaldatavust. Neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus lõpuks teada, kas kõnealuseid otsuseid tuleb – kohalduva õiguse määramise aspektist – pidada „teenuse osutamise lepinguks“ Rooma I määruse artikli 4 lõike 1 punkti b tähenduses või lepinguks, mille esemeks on „asjaõigus“ (artikli 4 lõike 1 punkt c) või „õigus kasutada kinnisasja“ (artikli 4 lõike 1 punkt c).

28.

Seega tuleb järgnevalt anda tõlgendus Brüsseli Ia määrusele. Seejuures selgub, et teise kuni neljanda eelotsuse küsimuse esemeks olevad kohalduva õiguse määramise aspektid ei vaja uurimist muude instrumentide alusel.

29.

Esimene eelotsuse küsimus, millega palutakse tõlgendada Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 alapunkti a, puudutab „otsus[eid], mille võtab selline määratlemata isikute ühendus, mis seadusest tulenevalt tekib teatava õiguse omanikuks olemise alusel, vastu liikmete häälteenamusega, aga mis on siduvad ka nendele liikmetele, kes hääletamisel ei osalenud“. Vastavalt eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud asjaoludele ei ole põhikohtuasja ese aga mitte korteriühistu asjaomased otsused, vaid nendel otsustel põhinevad maksenõuded.

30.

Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 alapunkt a ( 13 ) näeb „lepinguid puudutavates asjades“ ( 14 ) ette valikulise kohtualluvuse, nimelt hagi esitamise selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus. Ülesehituslikust aspektist tuleb esmalt rõhutada, et valikuline kohtualluvus on artikli 24 kohase erandliku kohtualluvuse olemasolu korral välistatud. ( 15 )

31.

Artikli 24 punkt 1 näeb erandliku kohtualluvuse ühelt poolt ette menetluste puhul, mille esemeks on kinnisasjaõigus ( 16 ), sätestades, et asi allub selle liikmesriigi kohtutele, kus asjaomane kinnisasi asub. Teiselt poolt näeb artikli 24 punkt 2 erandliku kohtualluvuse ette ka teatavates äriõigust puudutavates asjades, sätestades, et asi allub selle liikmesriigi kohtutele, kus on äriühingu või juriidilise isiku asukoht. ( 17 )

32.

Seda arvesse võttes tuleb esimesele eelotsuse küsimusele tarviliku vastuse andmiseks kõigepealt uurida Brüsseli Ia määruse artikli 24 punktides 1 ja 2 ette nähtud erandlikku kohtualluvust. Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 on vaja tõlgendada ainult siis, kui eespool viidatud sätete kohane erandlik kohtualluvus kõne alla ei tule.

33.

Esmalt on küsitav, kas menetlusi, mille esemeks on maksenõuded, mis põhinevad iseseisva õigusvõimeta korteriühistu otsustel asjaomase kinnistu haldamise kohta, tuleb pidada menetlusteks, „mille esemeks on kinnisasjaõigus“ või „kinnisasja üür või rent“.

34.

Just neljandast eelotsuse küsimusest ilmneb, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul on – olgugi et osas, mis puudutab Rooma I määrust ja selle võimalikku tähtsust kohustuste täitmise koha kindlaksmääramisel kohaldatavate materiaalõiguslike sätete seisukohast – kahtlusi, kas põhikohtuasja tuleb pidada menetluseks, „mille esemeks on kinnisasjaõigus“ või „kinnisasja üür või rent“.

35.

Rooma I määruse põhjendus 7 selgitab, et kõnealuse määruse sätted peaksid olema kooskõlas ka Brüsseli I määrusega. ( 18 ) Eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtub lisaks õigusega sellest, et kõnealune kooskõla nõue käib ka Brüsseli Ia määruse ja Rooma I määruse vahelise suhte kohta. ( 19 )

36.

Seda arvestades laienevad kahtlused, mis on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tõlgendusküsimuses, kas käesoleval juhul on tegemist kinnisasjaõigusega, ilmselt ka Brüsseli Ia määruse artikli 24 punktile 1.

37.

Nagu juba märgitud, on põhikohtuasja ese tasumata summad, mida asjaomase kinnistu kaks kaasomanikku on väidetavalt kohustatud tasuma asjaomase kinnisasja haldamise ja korrashoiu eest. Seega on eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul tegemist kohustustega, mis tulenevad kinnisasjaõiguseks olevast kaasomandisse kuuluvate osade omandist.

38.

Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb mõistet „kinnisasjaõigus“ Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkti 1 tähenduses tõlgendada autonoomselt ja kitsalt ( 20 ) nii, et kõnealune õigus peab kehtima igaühe suhtes (erga omnes). ( 21 ) Peale selle nõuab kohtupraktika, et menetluse ese oleks selle õiguse ulatus või koosseis. ( 22 )

39.

Põhikohtuasjas tugineb majahalduri hagi siiski korteriühistu võlaõiguslikule õigusele nõuda maksete tasumist kaasomandisse kuuluvate kinnistu osade korrashoiu eest. Kostjatest kaasomanike asjaõigusi – mõtteliste osade kujul – see ei puuduta, millest tulenevalt on artikli 24 punkti 1 kohane erandlik kohtualluvus viidatud kohtupraktika kohaldamise korral välistatud.

40.

Teistsugune hinnang võiks käesolevas asjas aga tuleneda sellest, et põhikohtuasjas määruskaebuse esitanud isiku väitel esitati hagiavalduses ühtlasi nõude sundtäitmise tagamise taotlus ( 23 ), mille kohta aga esimese astme kohus siiski otsust ei teinud. Selline taotlus võiks aga mõjutada ka kostjate kaasomandist tulenevaid asjaõigusi, piirates näiteks kostjate käsutusõigusi. ( 24 ) Sellel põhineks Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkti 1 esimese lõigu esimese alternatiivi kohane rahvusvaheline kohtualluvus. Seega peab eelotsusetaotluse esitanud kohus välja selgitama, millised asjaõiguslikud tagajärjed võib sundtäitmise tagamise taotlus käesoleval juhul kaasa tuua kostjate kaasomandis olevatele osadele. ( 25 )

41.

Vaid täielikkuse huvides olgu märgitud, et korteriühistu valitsemist ei saa pidada samaväärseks kinnistu kasutamisega, mistõttu tuleb välistada, et põhikohtuasja ese on „kinnisasja üür või rent“.

42.

Menetluste puhul, mille esemeks on äriühingute või juriidiliste isikute ( 26 ) organite otsuste kehtivus, näeb Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkt 2 ette selle liikmesriigi kohtute erandliku kohtualluvuse, kus on äriühingu või juriidilise isiku asukoht (neljas alternatiiv).

43.

Vahetegemisest äriühingute ja juriidiliste isikute vahel võib esmalt järeldada, et „määratlemata isikute ühendus“, st iseseisva õigusvõimeta isikute ühendus, millega on Bulgaaria õiguse kohaselt tegemist põhikohtuasjas kõne all oleva korteriühistu puhul, kuulub põhimõtteliselt artikli 24 punkti 2 kohaldamisalasse, ilma et äriühingu mõistet oleks vaja lähemalt käsitleda.

44.

Siiski tuleb märkida, et Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkti 2 neljas alternatiiv hõlmab vaid selliseid menetlusi, mille ese on otsuse õiguspärasus. ( 27 ) Nendest tuleb lahus hoida menetlusi, mille ese on asjaomaste otsuste rakendamine, näiteks kõne all olev hagi asjaomase otsuse alusel tasuda tulevate summade sissenõudmiseks.

45.

Järelikult tuleb tuvastada, et Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkti 2 neljanda alternatiivi kohane erandlik kohtualluvus on kõnealust laadi menetluse puhul välistatud.

46.

Juhul kui põhikohtuasja hagi eset arvestades ei tule kõne alla ka Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkti 1 esimese lõigu esimese alternatiivi kohane erandlik kohtualluvus ( 28 ), tuleb asuda tõlgendama Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1.

47.

Esimese eelotsuse küsimusega, mis puudutab Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 tõlgendamist, soovitakse sisuliselt teada, kas kõnealuseid maksenõudeid tuleb käsitada lepinguliste nõuetena viidatud sätte tähenduses.

48.

Kuna Brüsseli I määrus on asendatud Brüsseli Ia määrusega, eeldab Euroopa Kohus oma väljakujunenud kohtupraktikas ( 29 ), et Euroopa Kohtu tõlgendus esimesena nimetatud määruse sätete kohta kehtib ka Brüsseli Ia määruse suhtes, kui nende kahe liidu õigusakti sätteid võib pidada samaväärseks. Osas, milles Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkt 1 vastab selle eelkäijaks olnud Brüsseli I määruse artikli 5 punktile 1 ning Brüsseli konventsiooni ( 30 ) artikli 5 punktile 1, jääb Euroopa Kohtu tõlgendus nendele sätetele kehtima ka Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 suhtes. ( 31 )

49.

Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti a kohta on Euroopa Kohus märkinud, et lepingu sõlmimine ei ole viidatud sätte kohaldamise eeltingimus. ( 32 ) Sätte kohaldamiseks on siiski vajalik kohustuse kindlakstegemine, kuna kohtualluvus määratakse selle sätte kohaselt paiga järgi, kus asjaomane kohustus täideti või tuleb täita. Siiski ei saa mõistet „lepingutega seotud asjad“ viidatud sätte tähenduses mõista nii, et sellega peetakse silmas olukorda, kus pool ei ole võtnud vabatahtlikult teise poole ees mingit kohustust. ( 33 )

50.

Selle põhjal teeb Euroopa Kohus järelduse, et lepingutega seotud asjade jaoks ette nähtud valikulise kohtualluvuse eeskirja kohaldamine eeldab selle õigusliku kohustuse kindlakstegemist, mille isik on endale vabatahtlikult teise isiku ees võtnud ja millel põhineb hageja nõue. ( 34 )

51.

Seejuures on Euroopa Kohus eeldanud nõutavat vabatahtlikkust ka sellistel juhtudel, mil vaidlusaluse kohustuse õiguslikuks aluseks olid ühingute põhikirjad või ühingute organite otsused ( 35 ), juhatuse liikme tegevus äriõigusest tulenevalt ( 36 ), õigusnormid ( 37 ), mis on sätestatud määruses (EÜ) nr 261/2004 ( 38 ), või ühepoolne avaldus ( 39 ). Need juhtumid näitavad, et Euroopa Kohus ei tõlgenda koosseisutunnust „lepinguga seotud asjad“ kitsalt ( 40 ), olgugi et kohtupraktikast võib sageli leida formaalse viite reegli-erandi-suhtele Brüsseli Ia määruse artikli 4 kohase üldise kohtualluvuse ja valikulise kohtualluvuse vahel. ( 41 )

52.

Esimesele eelotsuse küsimusele vastamisel on seega määrav, kas põhikohtuasjas saab tuvastada „õiguslikku kohustust, mille pool on vabatahtlikult võtnud teise poole ees“. Sellega seoses tuleb uurida, kuivõrd võivad käesolevas asjas kohaldatavad olla kaalutlused, millest lähtus Euroopa Kohus kohtuasjas Peters Bauunternehmung. ( 42 ) Viidatud kohtuasjas oli küsimus selles, kuidas liigitada ettevõtjate ühendusega vabatahtlikust liitumisest tulenevat maksekohustust. Selle kohta märkis Euroopa Kohus, et „ühendusega liitumine tekitab ühenduse liikmete vahel samalaadi tihedad seosed nagu lepingupoolte vahel“ ( 43 ), millest tulenevalt on Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1 kohaldamiseks põhjendatud käsitada kõnealuseid nõudeid lepinguliste nõuetena. ( 44 ) Sellega seoses on ebaoluline, „kas kõnealune nõue tuleneb vahetult liitumisest või liitumisest koostoimes ühenduse organi otsusega.“ ( 45 )

53.

Põhikohtuasja silmas pidades tuleb seega esmalt märkida, et maksenõude aluseks oleva otsuse tegemise tingimused ( 46 ) või asjaolu, et tasumiskohustusega kaasomanikud ei ole taotlenud asjaomase otsuse kehtetuks tunnistamist, on ebaolulised vastuse andmisel küsimusele, kas kaasomanikud on viidatud otsusel põhineva kohustuse võtnud vabatahtlikult.

54.

Seoses liikmelisusega korteriühistus tuleb rõhutada, et ühelt poolt on see seadusega ette kirjutatud, kuna käesolevas asjas määrav Bulgaaria õigus kohustab kaasomandit valitsema korteriühistu kaudu. Teiselt poolt reguleeritakse valitsemise üksikasju vajadusel lepinguga ning korteriühistu liikmeks astutakse korteriomandi ja ühiskasutuses olevates ruumides kaasomandiosa vabatahtliku soetamise kaudu. Need aspektid annavad seega alust eeldada, et kõnealune kaasomanike kohustus korteriühistu ees on lõppkokkuvõttes vabatahtlikult võetud õiguslik kohustus. ( 47 )

55.

See järeldus on kooskõlas ka Brüsseli Ia määruse eesmärkidega. Määruse põhjenduste 15 ja 16 kohaselt peaksid „kohtualluvuse eeskirjad […] olema hästi prognoositavad“ ja „[l]isaks kostja alalisele elukohale peaks kohtualluvuse määramisel olema ka muid aluseid, mis toetuksid tihedale seosele kohtu ja menetluse vahel või aitaksid kaasa tõrgeteta õigusemõistmisele“. Juba kohtuotsuses Peters Bauunternehmung ( 48 ) rõhutas Euroopa Kohus selles osas, et „kuna riigisiseste õiguskordade kohaselt on ühingu juhtorgani asukoht ka kohaks, kus tuleb täita liikmelisusest tulenevad kohustused, […] on [lepingulise kohtualluvuse] kohaldamisel […] praktilisi eeliseid […]: selle koha kohus, kus on ühingu juhtorgani asukoht, suudab nimelt üldjuhul kõige paremini mõista ühingu põhikirja, sätteid ja otsuseid ning kohtuvaidluse tekkimise aluseks olevaid asjaolusid“.

56.

Neid kaalutlusi saab ilmselt üle kanda käesolevale olukorrale. Läti valitsus rõhutab oma kirjalikes seisukohtades õigusega, et korteriomandi haldamisest tulenevaid nõudeid puudutava asja allumine selle paiga kohtule, kus tehti asjaomane otsus ( 49 ), kui see kattub kõnealuse kohustuse täitmise paigaga ( 50 ), on kooskõlas artikli 7 punkti 1 kohase valikulise kohtualluvuse eesmärgiga, mis kajastub Brüsseli I a määruse põhjenduses 16.

57.

Eelkõige hoitakse sellega ära olukord, kus maksenõudeid kaasomanike vastu, kelle elukoht võib olla eri riikides, ja maksenõuete aluseks olevate otsuste kehtivuse küsimusi menetletakse eri kohtutes.

58.

Eespool esitatud kaalutlustele tuginedes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele nii, et ilma et see piiraks erandlikku kohtualluvust vastavalt Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkti 1 esimese lõigu esimesele alternatiivile koostoimes artikli 8 punktiga 4, tuleb menetluse esemeks olevaid nõudeid, mis tulenevad otsustest, mille võtab iseseisva õigusvõimeta korteriühistu vastu liikmete häälteenamusega, aga mis on siduvad ka nendele liikmetele, kes hääletamisel ei osalenud, pidada lepingulisteks nõueteks Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 alapunkti a tähenduses.

59.

Teine eelotsuse küsimus, mis puudutab Rooma I määruse kohaldatavust, on esitatud juhuks, kui esimesele küsimusele vastatakse eitavalt. Kuna teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimesele küsimusele jaatavalt, võiks jätta teisele eelotsuse küsimusele vastamata.

60.

Ent Rooma I määruse kohaldatavus ei tulene siiski ainuüksi sellest, et hagi suhtes on kohaldatav lepinguid puudutavates asjades Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 alusel ette nähtud valikuline kohtualluvus. ( 51 ) Nimelt tuleb arvesse võtta Rooma I määruse esemelisest kohaldamisalast tehtavaid erandeid. Rooma I määruse artikli 1 lõike 2 punkti f kohaselt ei ole Rooma I määrus kohaldatav eelkõige „küsimus[tele], mida reguleerib äriühinguõigus ning muid juriidilisi isikuid ja organiseeritud isikute ühendusi käsitlev õigus […]“. Sellest erandikoosseisust tuleneb, et õigusliku ühenduse maksenõudeid oma liikmete vastu ei saa kohalduva õiguse määramist puudutava õiguse järgi hinnata Rooma I määruse alusel, kuigi selliseid nõudeid tuleb pidada „lepingulisteks nõueteks“ Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 tähenduses, mis asjaomast erandikoosseisu ei sisalda. ( 52 )

61.

Kolmas eelotsuse küsimus Rooma II määruse kohaldatavuse kohta on esitatud vaid juhuks, kui nii esimesele kui ka teisele küsimusele vastatakse eitavalt. Arvestades minu pakutud vastust esimesele küsimusele, ei ole kolmandale eelotsuse küsimusele vaja vastata.

62.

Neljas eelotsuse küsimus Rooma I määruse artikli 4 lõike 1 punkti b või punkti c tõlgendamise kohta on seevastu esitatud juhuks, kui esimesele või teisele küsimusele vastatakse jaatavalt, seega juhuks, kui lepingulise kohustuse täitmise kohaga seotud valikulise kohtualluvuse kohaldatavusest tuleneb lepinguliste võlasuhete suhtes kehtivate kohalduva õiguse määramist reguleerivate normide kohaldatavus.

63.

Minu eespool esitatud kaalutlustest Rooma I määruse kohaldatavuse kohta ( 53 ) võib siiski välja lugeda, et vastavalt määruse artikli 1 lõike 2 punktile f ei ole kõnealune määrus põhikohtuasjas kõne all olevale õigussuhtele põhimõtteliselt kohaldatav.

64.

Nagu eespool juba viidatud ( 54 ), on siiski arusaadav, et neljanda eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada, mil määral mõjutab põhikohtuasjas vaidluse esemeks olevast maksenõudest tuleneva õigussuhte liigitamine õigusnorme, mida tuleb kohaldada asjaomase kohustuse täitmise koha kindlaksmääramisel.

65.

Kuna väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel tema menetluses oleva kohtuasja lahendada, peab Euroopa Kohus talle esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastama. Lisaks võib Euroopa Kohtul olla vaja arvesse võtta selliseid liidu õigusnorme, millele liikmesriigi kohus ei ole oma küsimuses viidanud. ( 55 )

66.

Seda arvestades võib kahtlusi, mida väljendab eelotsusetaotluse esitanud kohus neljandas eelotsuse küsimuses seoses sellega, kas liigitada maksenõude aluseks olev õigussuhe „teenuse osutamise lepinguks“ ( 56 ) või „asjaõigust“ puudutavaks lepinguks ( 57 ) või asja kasutamist (üür või rent) puudutavaks lepinguks ( 58 ), mõista ka nii, et nendes väljenduvad taas Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 tõlgendamist puudutavad kahtlused. Seda järeldust toetab eelkõige tõsiasi, et eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab oma eelotsusetaotluses võlaõigusseaduse (Zakon za zadalzheniata i dogovorite) artiklile 68, mis puudutab nõude täitmise koha kindlaksmääramist.

67.

Seetõttu tuleks neljas eelotsuse küsimus ümber sõnastada ja seda tuleks tõlgendada nii, et sellega soovitakse välja selgitada, kas kõnealuse kohustuse täitmise koht tuleb kindlaks määrata Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 alapunkti b teise taande alusel.

68.

Teenuste osutamise lepingute kohta sisaldab Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 alapunkti b teine taane nimelt reeglit, et kohustuse täitmise koht määratakse liidus kindlaks autonoomselt, kui kõnealune leping asjaomast kokkulepet ei sisalda. Seega on määrav koht, kus lepingu esemeks olevaid teenuseid lepingu kohaselt osutati või kus neid oleks tulnud osutada.

69.

Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale, mis käsitleb Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti b, mille sõnastus kattub Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 alapunktiga b, tähendab „mõiste „teenused“ […], et vähemalt see lepingupool, kes teenust osutab, sooritab tasu eest mingi kindla tegevuse“. ( 59 ) ( 60 )

70.

Seega on küsitav, milline on kaasomanike tasutavate summade – mille tasumine on põhikohtuasja ese – ja korteriühistu haldustegevuse vaheline suhe. Kõnealune haldustegevus hõlmab peamiselt kinnistu korrashoidu ja sellega seoses korteriühistu esindamisel eri laadi lepingute sõlmimist kolmandate isikutega, mille hulka kuuluvad näiteks kinnistu ühiskasutuses olevate osade koristamise ja hooldamise, remonditööde tegemise või elektrienergia tarnimise lepingud.

71.

Arvestada tuleb aga seda, et kõnealune korteriühistu esindamine ei toimu tingimata tasu eest. Asi on nii vaid siis, kui korteriomanditest koosneva kinnistu haldamine antakse üle spetsialiseerunud teenuseosutajale, seega juhul, kui seda ei tee näiteks mõni kaasomanik vabatahtlikul alusel. Lisandub see, et summasid, mida kaasomanikud peavad korteriühistule maksma, kasutatakse olulises osas maksude ja lõivude rahastamiseks, mitte aga korteriühistu nimel ja arvel kolmandate isikute ees võetud lepinguliste kohustuste täitmiseks.

72.

Kõnealuste maksete segaotstarbelise või vähemasti ebaühtlase olemuse kohta esitatud kaalutlustele tuginedes leian, et õiguskindluse ja rahvusvahelise kohtualluvuse määratlemise prognoositavuse põhimõtted ( 61 ) ei luba Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 alapunkti b teist taanet sellises olukorras, nagu on kujunenud põhikohtuasjas, kohaldada.

73.

Seega tuleks kohustuse täitmise koht kindlaks määrata Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 alapunkti a – Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 alapunkti c kohaselt – subsidiaarsust ette nägeva sätte alusel, mille kohaselt allub asi lepinguid puudutavates asjades viidatud sätte tähenduses selle paiga kohtule, „kus tuli täita asjaomane kohustus“.

74.

Kohustuse täitmise koha kindlaksmääramise suhtes on nn Tessili-reegli ( 62 ) järgi määrav kohtu asukohariigi kohalduva õiguse määramist reguleeriva normi alusel kohaldatav lex causae.

75.

Seejuures tuleks arvesse võtta, et kohustuse täitmise koht Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 alapunkti a tähenduses tuleks kindlaks määrata konkreetset vaidlusalust kohustust silmas pidades – põhikohtuasjas seega silmas pidades maksekohustust, mitte lepingut iseloomustavat sooritust nagu punkti b kohaselt. ( 63 )

76.

Seepärast teen Euroopa Kohtule ettepaneku sõnastada neljas eelotsuse küsimus ümber, et näidata täpsemalt selle seost Brüsseli Ia määruse artikli 7 punktiga 1, ja vastata sellele küsimusele järgmiselt:

Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et

77.

Eespool esitatud kaalutlustele tuginedes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Okrazhen sad – Blagoevgradi (Blagoevgradi regionaalne kohus, Bulgaaria) eelotsusetaotlusele järgmiselt: