62017CJ0056

Keel
- Minu EUR-Lex
- Logi sisse
- Registreeru
- Minu hiljutised otsingud (0)

See dokument on väljavõte EUR-Lexi veebisaidilt.

Nõuanded

Vajate rohkem otsinguvõimalusi? Kasutage Täppisotsing

EUROPA
EUR-Lexi avaleht
EUR-Lex - 62017CJ0056 - ET

Dokument 62017CJ0056

Euroopa Kohtu otsus (teine koda), 4.10.2018.
Bahtiyar Fathi versus Predsedatel na Darzhavna agentsia za bezhantsite.
Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Administrativen sad Sofia-grad.
Eelotsusetaotlus – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Piirid, varjupaik ja sisseränne – Määrus (EL) nr 604/2013 – Artikkel 3 – Selle liikmesriigi määramine, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest – Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamine ilma läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise küsimust otseselt otsustamata – Direktiiv 2011/95/EL – Artiklid 9 ja 10 – Usulised tagakiusamispõhjused – Tõend – Usust taganemist puudutavad Iraani õigusnormid – Direktiiv 2013/32/EL – Artikli 46 lõige 3 – Tõhus õiguskaitsevahend.
Kohtuasi C-56/17.

Kohtulahendite kogumik – Üldkohus

Euroopa kohtulahendite tunnus (ECLI): ECLI:EU:C:2018:803

Menetluse keel

HTML

PDF

Dokument on avaldatud digitaalses kohtulahendite kogumikus. Neil on ametlik staatus.

EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)

4. oktoober 2018 ( *1 )

Eelotsusetaotlus – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Piirid, varjupaik ja sisseränne – Määrus (EL) nr 604/2013 – Artikkel 3 – Selle liikmesriigi määramine, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest – Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamine ilma läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise küsimust otseselt otsustamata – Direktiiv 2011/95/EL – Artiklid 9 ja 10 – Usulised tagakiusamispõhjused – Tõend – Usust taganemist puudutavad Iraani õigusnormid – Direktiiv 2013/32/EL – Artikli 46 lõige 3 – Tõhus õiguskaitsevahend

Kohtuasjas C‑56/17,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Administrativen sad Sofia-gradi (Sofia linna halduskohus, Bulgaaria) 23. jaanuari 2017. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 3. veebruaril 2017, menetluses

Bahtiyar Fathi

versus

Predsedatel na Darzhavna agentsia za bezhantsite,

EUROOPA KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja president M. Ilešič (ettekandja), kohtunikud A. Rosas, C. Toader, A. Prechal ja E. Jarašiūnas,

kohtujurist: P. Mengozzi,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–	Ungari valitsus, esindajad: M. Z. Fehér, G. Koós ja E. Tóth,

–	Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–	Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: S. Brandon, keda abistas barrister M. Gray,

–	Euroopa Komisjon, esindajad: M. Condou-Durande ja I. Zaloguin,

olles 25. juuli 2018. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule (ELT 2011, L 337, lk 9), artikli 4 lõiget 2 ja lõike 5 punkti b, artikli 9 lõikeid 1 ja 2 ning artikli 10 lõikeid 1 ja 2, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (ELT 2013, L 180, lk 31; edaspidi „Dublini III määrus“), artikli 3 lõiget 1, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta (ELT 2013, L 180, lk 60) artiklit 46 lõiget 3.

2	Taotlus on esitatud Bahtiyar Fathi ja predsedatel na Darzhavna agentsia za bezhantsite (Bulgaaria riikliku pagulasameti juhataja) (edaspidi „DAB“) vahelises kohtuvaidluses seoses B. Fathi esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmisega DAB‑i poolt.

Õiguslik raamistik

Rahvusvaheline õigus

Genfi konventsioon

Genfis 28. juulil 1951 allkirjastatud pagulasseisundi konventsioon (United Nations Treaty Series, 189. kd, lk 150, nr 2545 (1954)) jõustus 22. aprillil 1954 ning seda on täiendatud ja muudetud 31. jaanuaril 1967 New Yorgis sõlmitud pagulasseisundi protokolliga, mis omakorda jõustus 4. oktoobril 1967 (edaspidi „Genfi konventsioon“).

Genfi konventsiooni artikli 1 punkti A alapunkti 2 esimese lõigu kohaselt kohaldatakse mõistet „pagulane“ isiku suhtes, kes „põhjendatult kartes tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast viibib väljaspool kodakondsusjärgset riiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada sellelt riigilt kaitset või kes viibib kodakondsusetuna väljaspool oma endist asukohariiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha sinna tagasi pöörduda“.

EIÕK

Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artikkel 15 „Kohustuste täitmise peatamine hädaolukorras“ näeb ette:

„1. Sõja ajal või muus hädaolukorras, mis ohustab rahva eluvõimet, võib konventsiooniosaline võtta meetmeid, millega ta peatab konventsiooniga võetud kohustuste täitmise ulatuses, mis on olukorra tõsiduse tõttu vältimatult vajalik, tingimusel et meetmed ei ole vastuolus tema teiste rahvusvahelise õiguse järgsete kohustustega.

2. Selle artikli alusel ei või peatada artiklist 2 („Õigus elule“), välja arvatud inimeste hukkumine õiguspärase sõjategevuse tagajärjel, ega artiklitest 3 („Piinamise keeld“), 4 (lõige 1) („Orjuse keelamine“) ja 7 („Karistamine seaduse alusel“) tulenevaid kohustusi.

[…]“

Liidu õigus

Direktiiv 2011/95

Direktiiviga 2011/95 tunnistati nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/83/EÜ miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu kohta (ELT 2004, L 304, lk 12; ELT eriväljaanne 19/07, lk 96), kehtetuks alates 21. detsembrist 2013.

7	Direktiivi 2011/95 põhjenduses 16 on märgitud: „Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse iseäranis Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid. […]“

Selle direktiivi artikkel 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

„rahvusvahelise kaitse taotlus“ – kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku selline taotlus kaitse saamiseks liikmesriigilt, mida võib käsitada pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi taotlemisena, kusjuures ei taotleta sõnaselgelt väljapoole käesoleva direktiivi reguleerimisala jäävat muud liiki kaitset, mida saab taotleda eraldi.

[…]“

Nimetatud direktiivi artikkel 4 sätestab:

„1. Liikmesriigid võivad pidada taotleja kohuseks esitada niipea kui võimalik kõik andmed, mis on vajalikud rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamiseks. Koostöös taotlejaga on liikmesriigi kohus hinnata taotluse asjaomaseid andmeid.

2. Lõikes 1 osutatud andmed on taotleja avaldused ning kõik taotleja käsutuses olevad dokumendid taotleja vanuse, tausta, sealhulgas asjaomaste sugulaste tausta, isiku, kodakondsus(t)e, varasema elukohariigi/-riikide ja aadressi, varasemate varjupaigataotluste ja reisimarsruutide kohta, reisidokumendid ning rahvusvahelise kaitse taotlemise põhjused.

3. Rahvusvahelise kaitse taotlus vaadatakse läbi individuaalselt ning selle käigus arvestatakse järgmist:

a)	kõik asjaomased faktid, mis on seotud päritoluriigiga taotluse kohta otsuse tegemise ajal, sealhulgas päritoluriigi õigusnormid ja nende kohaldamise viis;

b)	taotleja esitatud asjaomased avaldused ja dokumendid, sealhulgas teave selle kohta, kas taotlejat on taga kiusatud või talle on tekitatud suurt kahju või teda võidakse taga kiusata või talle tekitada suurt kahju;

c)	taotleja individuaalne positsioon ja isiklikud asjaolud, sealhulgas sellised tegurid nagu taust, sugu ja vanus, et hinnata, kas taotleja suhtes toime pandud või võimalikud teod võiksid taotleja isiklikest asjaoludest lähtudes osutuda tagakiusamiseks või tekitada suurt kahju;

[…]

4. Asjaolu, et taotlejat on juba taga kiusatud või talle on tekitatud suurt kahju või teda on ähvardatud taga kiusata või talle suurt kahju tekitada, on arvestatav märk taotleja põhjendatud tagakiusamishirmu või suure kahju kannatamise reaalse ohu kohta, kui puudub mõjuv põhjus arvata, et kõnealune tagakiusamine või suur kahju ei kordu.

5. Kui liikmesriigid kohaldavad põhimõtet, mille kohaselt on taotleja kohustatud põhjendama rahvusvahelise kaitse taotlust, ja kui taotleja avalduste üksikasju ei toeta dokumentaalsed või muud tõendid, ei vaja need üksikasjad kinnitamist, kui on täidetud järgmised tingimused:

a)	taotleja on teinud märkimisväärseid jõupingutusi oma taotluse põhjendamiseks;

b)	kõik taotleja käsutuses olevad asjaomased dokumendid on esitatud ja on antud rahuldav selgitus muude asjaomaste dokumentide võimaliku puudumise kohta;

c)	taotleja avaldused on osutunud loogiliseks ja usutavaks ning need ei ole vastuolus taotleja juhtumiga seotud olemasoleva konkreetse ja üldise teabega;

d)	taotleja on taotlenud rahvusvahelist kaitset niipea kui võimalik, välja arvatud juhul, kui taotleja suudab esitada mõjuva põhjuse, miks ta seda ei teinud, ning

e)	taotleja üldine usaldusväärsus on kindlaks tehtud.“

Direktiivi artikli 9 lõiked 1 ja 2 näevad ette:

„1. Selleks et tegu peetaks tagakiusamiseks Genfi konventsiooni artikli 1 punkti A tähenduses, peab tegu

a)	olema olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et see kujutaks endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, eelkõige nende õiguste rikkumist, mille suhtes ei saa teha [EIÕK] artikli 15 lõike 2 alusel erandit; või

b)	olema kogum mitmesugustest meetmetest, hõlmates inimõiguste rikkumist, mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud punktis a.

2. Tagakiusamine vastavalt lõike 1 määratlusele võib muu hulgas esineda järgmisel kujul:

[…]

b)	õigus-, haldus-, politsei- ja/või kohtumeetmed, mis on olemuslikult diskrimineerivad või mida rakendatakse diskrimineerival viisil;

c)	süüdimõistmine või karistamine, mis on ebaproportsionaalne või diskrimineeriv;

[…]“

Direktiivi 2011/95 artikkel 10 näeb ette:

„1. Liikmesriigid võtavad tagakiusamise põhjuste hindamisel arvesse järgmisi asjaolusid:

[…]

usu mõiste hõlmab eelkõige teistlikke, mitteteistlikke ja ateistlikke veendumusi, osalemist üksinda või koos teistega eraviisilistel või avalikel formaalsetel usutalitustel, muudes religioossetes tegevustes või seisukohtade väljendustes või isikliku või ühiskondliku käitumise vormides, mis põhinevad või tulenevad mõnest religioossest uskumusest, või nendest hoidumist;

[…]

2. Hinnates, kas taotlejal on põhjendatud tagakiusamishirm, on tähtsusetu, kas taotlejal on tegelikult olemas tagakiusamist ajendav rassiline, usuline, rahvuslik, sotsiaalne või poliitiline omadus, tingimusel et sellise omaduse omistab taotlejale tagakiusaja.“

Direktiiv 2013/32

Direktiivi 2013/32 põhjendustes 12, 53 ja 54 on märgitud:

„(12)

Käesoleva direktiivi peaeesmärk on arendada edasi liikmesriikides rahvusvahelise kaitse andmise ja äravõtmise menetluse nõudeid eesmärgiga luua liidus ühine varjupaigamenetlus.

[…]

(53)	Käesolev direktiiv ei käsitle liikmesriikide vahelisi menetlusi, mida reguleerib [Dublini III määrus].

(54)	Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada nende taotlejate suhtes, kelle suhtes kohaldatakse lisaks [Dublini III määrust], ja ilma et see piiraks nimetatud määruse sätete kohaldamist.“

Selle direktiivi artikkel 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

„rahvusvahelise kaitse taotlus“ või „taotlus“ kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku selline taotlus kaitse saamiseks liikmesriigilt, mida võib käsitada pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi taotlemisena, kusjuures ei taotleta selgesõnaliselt väljapoole direktiivi [2011/95] reguleerimisala jäävat muud liiki kaitset, mida saab eraldi taotleda;

[…]“

Kõnealuse direktiivi artikli 31 lõige 8 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid võivad ette näha taotluse läbivaatamise menetluse kiirendamise ja/või selle kohaldamise piiril või transiiditsoonis kooskõlas artikliga 43 vastavalt II peatükis sätestatud üldpõhimõtetele ja tagatistele, kui:

[…]

taotleja on teinud selgelt ebajärjekindlaid ja vastukäivaid, selgelt valesid või ilmselgelt ebatõenäolisi avaldusi, mis on vastuolus päritoluriiki käsitleva piisavalt kontrollitud teabega, mis muudab selgelt ebausutavateks tema väited seoses sellega, kas ta vastab rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumidele kooskõlas direktiiviga [2011/95]; […]

[…]“

15	Direktiivi artikli 32 lõige 2 näeb ette: „Põhjendamatute taotluste korral, mille puhul esineb ükskõik milline artikli 31 lõikes 8 loetletud asjaoludest, võivad liikmesriigid samuti pidada taotlust selgelt põhjendamatuks, kui siseriiklikes õigusaktides on nii määratletud.“

Direktiivi 2013/32 artikli 46 lõiked 1 ja 3 sätestavad:

„1. Liikmesriigid tagavad, et taotlejal on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus seoses järgnevaga:

tema rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud otsus, kaasa arvatud otsus:

i)	pidada pagulasseisundi ja/või täiendava kaitse seisundiga seotud taotlust põhjendamatuks;

ii)	pidada taotlust vastuvõetamatuks vastavalt artikli 33 lõikele 2;

iii)	mis on vastu võetud liikmesriigi piiril või transiiditsoonis, nagu on kirjeldatud artikli 43 lõikes 1;

iv)	mitte teostada läbivaatamist vastavalt artiklile 39;

b)	keeldumine taotluse uuesti läbivaatamisest pärast seda, kui taotluse läbivaatamine on lõpetatud vastavalt artiklitele 27 ja 28;

c)	otsus rahvusvaheline kaitse ära võtta vastavalt artiklile 45.

[…]

3. Lõike 1 kohaldamiseks tagavad liikmesriigid, et tõhusa õiguskaitsevahendiga nähakse ette nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude, sealhulgas vajaduse korral direktiivi [2011/95] kohaste rahvusvahelise kaitse vajaduste täielik ja ex nunc läbivaatamine vähemalt esimese astme apellatsioonimenetluses.“

Dublini III määrus

Dublini III määruse põhjendustes 4, 5 ja 19 on sätestatud:

„(4)	[15. ja 16. oktoobril 1999 Tamperes toimunud Euroopa Ülemkogu erakorralise kohtumise] järeldustes tõdetakse ka, et Euroopa ühine varjupaigasüsteem peaks lühiajaliselt hõlmama selget ja toimivat menetlust varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramiseks.

(5)

Selline menetlus peaks põhinema liikmesriikide ja asjaomaste isikute seisukohast erapooletutel ja õiglastel alustel. Eelkõige peaks see võimaldama kiiresti määrata vastutav liikmesriik, et tagada tegelik juurdepääs rahvusvahelise kaitse andmise menetlusele ja mitte seada ohtu rahvusvahelise kaitse taotluste kiire menetlemise eesmärki.

[…]

(19)

Selleks et tagada asjaomaste isikute õiguste tõhus kaitse, tuleks vastutavale liikmesriigile üleandmise otsustega seoses ette näha õiguslikud tagatised ja õigus tõhusale õiguskaitsevahendile, kooskõlas eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47. Rahvusvahelise õiguse täitmise tagamiseks peaks tõhus õiguskaitsevahend hõlmama nii käesoleva määruse kohaldamise kui ka selle liikmesriigi õigusliku tegeliku olukorra hindamist, kuhu taotleja üle antakse.“

18	Määruse artikkel 1 sätestab: „Käesolevas määruses sätestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest […]“

Nimetatud määruse artikkel 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

b)	„rahvusvahelise kaitse taotlus“ – direktiivi [2011/95] artikli 2 punktis h määratletud rahvusvahelise kaitse taotlus;

[…]

d)	„rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamine“ – taotluse läbivaatamine või rahvusvahelise kaitse taotluse üle otsustamine pädevate asutuste poolt kooskõlas direktiiviga [2013/32] ja direktiiviga [2011/95], välja arvatud menetlused vastutava liikmesriigi määramiseks käesoleva määruse kohaselt;

[…]“

Määruse artikli 3 lõige 1 sätestab:

„Liikmesriigid vaatavad läbi selliste kolmanda riigi kodanike või kodakondsuseta isikute rahvusvahelise kaitse taotlused, kes taotlevad rahvusvahelist kaitset mõne liikmesriigi territooriumil, sealhulgas piiril või transiidialal. Taotluse vaatab läbi üks liikmesriik, kelleks on III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav liikmesriik.“

21	Dublini III määruse artiklid 4 ja 5 näevad vastavalt ette rahvusvahelise kaitse taotleja õiguse saada teavet ja nimetatud taotlejaga vestluse läbiviimise juhised.

Artikli 17 lõike 1 esimene ja teine lõik on sõnastatud järgmiselt:

„Erandina artikli 3 lõikest 1 võib iga liikmesriik otsustada läbi vaadata rahvusvahelise kaitse taotluse, mille on talle esitanud kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, isegi kui käesolevas määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt ei vastuta ta selle läbivaatamise eest.

See liikmesriik, kes otsustas käesoleva lõike alusel vaadata läbi rahvusvahelise kaitse taotluse, muutub vastutavaks liikmesriigiks ja võtab endale sellise vastutusega seotud kohustused. […]“

23	Nimetatud määruse artikli 20 lõike 1 kohaselt: „Vastutava liikmesriigi määramine algab niipea, kui rahvusvahelise kaitse taotlus on esimest korda esitatud mõnele liikmesriigile.“

24	Dublini III määruse artikkel 27 näeb ette õiguskaitsevahendid, mis rahvusvahelise kaitse taotlejal selle määruse kohaldamise korral on.

Bulgaaria õigus

25	Bulgaarias reguleerib rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamist varjupaiga- ja pagulasseaduse (Zakon za ubezhishteto i bezhantsite) redaktsioon, mis on avaldatud 27. detsembri 2016. aasta DV‑s nr 103 (edaspidi „ZUB“).

26	ZUB-i artikli 6 lõige 1 sätestab: „Käesolevas seaduses ette nähtud pädevust teostavad riikliku pagulasameti ametnikud. Nemad teevad kindlaks rahvusvahelise kaitse andmisel tähtust omavad faktid ja asjaolud ning abistavad välismaalasi, kes sellist kaitset taotlevad.“

27	ZUB‑i artiklid 8 ja 9 käsitlevad pagulasseisundit Bulgaarias ja humanitaarset seisundit.

ZUB‑i artikli 67bis lõige 2 sätestab:

„Käesolevas peatükis ette nähtud menetlus algatatakse:

1.	selle ametiasutuse otsusega, kus toimuvad vestlused, kui on olemas andmed, mis tõendavad, et rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutab teine Euroopa Liidu liikmesriik;

2.	siseministeeriumi ja riikliku julgeoleku agentuuri pöördumise alusel seoses välismaalase ebaseadusliku viibimisega Bulgaaria Vabariigi territooriumil;

3.	välismaalase vastuvõtmise või tagasivõtmise palve alusel.

[….]“

ZUB‑i artikkel 68 on sõnastatud järgmiselt:

„Tavamenetlus algab:

(1)	välismaalase registrisse kandmisega pärast seda, kui ta on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse;

[…]

(2)	kui Bulgaaria Vabariik on määratud vastutajaks või on […] välismaalase vastu või tagasi võtnud, algab käesolevas peatükis ette nähtud menetlus pärast seda, kui välismaalane on üle antud, tema riikliku pagulasameti registrisse kandmisega.

[…]“

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

B. Fathi on kurdi päritolu Iraani kodanik, kes esitas 1. märtsil 2016 DAB-ile rahvusvahelise kaitse taotluse, mis on ajendatud Iraani ametivõimude poolsest usulistel põhjustel tagakiusamisest, mille ohvriks ta väidetavalt oli, ning eelkõige põhjusel, et ta pöördus 2008. aasta lõpu ja 2009. aasta alguse vahelisel ajal ristiusku.

Bulgaaria ametiasutuses toimunud vestluses selgitas B. Fathi, et tal oli ebaseaduslik satelliitantenn, millega ta püüdis keelatud kristlikku kanalit „Nejat TV“, ja et ta osales ükskord telefoni teel ühes selle telekanali otsesaates. Selle asjaolu tõendamiseks esitas B. Fathi nimetatud ametiasutusele ühe 29. novembri 2012. aasta kirja Nejat TV‑lt. B. Fathi väitis veel, et tal on talle arusaadavas keeles piibel, ning tunnistas, et ta oli koosolekutel astunud kontakti teiste kristlastega, kuid samas ei kuulu ta usukogukonda.

32	2009. aasta septembris pidas Iraani salateenistus teda kaks päeva vahi all ja küsitles tema osalemise kohta televisiooni otsesaates. Vahi all pidamise ajal sunniti teda tunnistama, et ta oli pöördunud riskiusku.

DAB‑i 20. juuni 2016. aasta otsusega jäeti B. Fathi rahvusvahelise kaitse taotlus põhjendamatuse tõttu rahuldamata, kuna leiti, et B. Fathi ütlustes oli sisulisi vasturääkivusi ning et tagakiusamist, tulevase tagakiusamise ohtu ega surmanuhtluse ohtu pole tõendatud. Lisaks leidis DAB asjaomase isiku ütluste ebatõenäoliseks peetud laadi arvestades, et B. Fathi poolt 29. novembril 2012 esitatud dokument tema ristiusku pöördumise tõendamiseks oli võltsitud.

B. Fathi palus eelotsusetaotluse esitanud kohtul, Administrativen sad Sofia-gradil (Sofia linna halduskohus, Bulgaaria) see otsus tühistada. Tema sõnul hindas DAB eelmises punktis viidatud dokumenti, mis kinnitab tema pöördumist ristiusku, valesti. Veel leiab ta, et nimetatud ametiasutus ei võtnud piisavalt arvesse teavet, mille kohaselt näeb „usust taganemist puudutav islami seadus“ sellise teise usku pöördumise kui „proselütismi“, „jumalavaenulikkuse“ ja „prohveti solvamise“ eest ette surmanuhtluse. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et B. Fathi on kurdi päritolu, kuid et tema enese sõnul on tema probleemid Iraanis põhjustatud tema suhtest kristlastega ja tema pöördumisest ristiusku.

Seoses kristlaste olukorraga Iraanis märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et talle on teatavaks tehtud, et Iraani valitsus hukkas vähemalt 20 „jumalavaenulikkuses“ süüdistatud isikut, kelle hulgas olid ka mõned sunniitidest kurdid. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) 15. aprilli 2015. aasta aruande kohaselt mõisteti Iraanis hiljuti ristiusku pöördunud isikutele ühe aastane vangistus ja kahe aastane territooriumilt lahkumise keeld.

36	B. Fathi väidab, et teda tuleb pagulasena tunnustada tema usulise kuuluvuse alusel ja mis puutub asjas tähtsust omavate faktide tõendamisse, siis tuleb kohaldada põhimõtet, et kahtlust tõlgendatakse taotleja kasuks.

Neil asjaoludel otsustas Administrativen sad Sofia-grad (Sofia linna halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas [Dublini III] määruse artikli 3 lõikest 1, tõlgendatuna koostoimes sama määruse põhjendusega 12 ja artikliga 17, tuleneb, et selle õigusnormiga ei ole vastuolus, kui liikmesriik teeb otsuse, mis kujutab endast talle esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamist määruse artikli 2 punkti d tähenduses, ilma et oleks vastu võetud sõnaselget otsust, et selle määruse kriteeriumide alusel on vastutav see liikmesriik, kui konkreetsel juhul ei ole alust määruse artikli 17 kohase erandi tegemiseks?

Kas [Dublini III] määruse artikli 3 lõike 1 teisest lausest tõlgendatuna koostoimes direktiivi 2013/32 põhjendusega 54, tuleneb, et põhikohtuasja asjaoludel tuleb rahvusvahelise kaitse taotluse kohta määruse artikli 2 punkti b tähenduses juhul, kui ei ole alust määruse artikli 17 lõike 1 kohast erandit kohaldada, teha otsus, millega liikmesriik kohustub taotluse määruse kriteeriumide alusel läbi vaatama ja mis põhineb järeldusel, et määruse sätted on taotleja suhtes kohaldatavad?

Kas direktiivi 2013/32 artikli 46 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et kohus peab rahvusvahelise kaitse andmata jätmise otsuse peale esitatud kaebuse menetlemisel direktiivi põhjendusest 54 tulenevalt hindama, kas [Dublini III] määruse sätted on taotleja suhtes kohaldatavad, kui liikmesriik ei ole sõnaselgelt otsustanud, et määruse kriteeriumide alusel on taotluse läbivaatamise eest vastutav tema? Kas direktiivi 2013/32 põhjendusele 54 tuginedes tuleb lähtuda sellest, et kui ei ole alust kohaldada [Dublini III] määruse artiklit 17 ja rahvusvahelise kaitse taotluse on direktiivi [2011]/95 alusel läbi vaadanud liikmesriik, kellele see esitati, siis kuulub asjaomase isiku õiguslik olukord eespool nimetatud sama määruse kohaldamisalasse ka juhul, kui liikmesriik ei ole sõnaselgelt otsustanud, et määruse kriteeriumide alusel on taotluse läbivaatamise eest vastutav tema?

Kas direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punktist b tuleneb, et põhikohtuasja asjaoludel on tegemist „usulise“ tagakiusamispõhjusega, kui taotleja ei ole esitanud avaldusi ja dokumente kõikide viidatud sättes loetletud usu mõistega hõlmatud elementide kohta, mis on asjaomase isiku teatava usutunnistuse alla kuulumise tõendamisel põhimõttelise tähtsusega?

Kas direktiivi 2011/95 artikli 10 lõikest 2 tuleneb, et tegemist on usuliste tagakiusamispõhjustega direktiivi artikli 10 lõike 1 punkti b tähenduses, kui niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas taotleja väidab, et teda on taga kiusatud tema usulise kuulumise tõttu, kuid ta ei ole esitanud ütlusi ega tõendeid asjaolude kohta, mis iseloomustavad isiku kuulumist teatava usutunnistuse alla ja mis annavad tagakiusajale alust arvata, et isik kuulub selle usutunnistuse alla – sealhulgas asjaolude kohta, mis on seotud religioossete toimingute tegemise või tegemata jätmisega ja usuliste veendumuste väljendamisega –, või asjaolude kohta, mis on seotud isikliku või ühiskondliku käitumise vormidega, mis põhinevad mõnel religioossel uskumusel või sellest tulenevad?

Kas direktiivi 2011/95 artikli 9 lõigetest 1 ja 2, tõlgendatuna koosmõjus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 18 ja 10 ning usu mõistega direktiivi artikli 10 lõike 1 punkti b tähenduses, tuleneb, et niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas:

a)	ei hõlma „usu“ mõiste liidu õiguse tähenduses tegusid, mis on liikmesriikide õiguse kohaselt karistatavad? Kas sellised teod, mis on taotleja päritoluriigis karistatavad, võivad endast kujutada tagakiusamist?

Kas seoses proselütismi keelu ja selliste tegude toimepaneku keeluga, mis on vastuolus usuga, millel põhinevad taotleja päritoluriigi õigusnormid, tuleb pidada lubatavaks piiranguid, mis on kehtestatud teiste isikute õiguste ja vabaduste ning avaliku korra kaitseks kõnealuses riigis? Kas nimetatud keelud on sellisteks tagakiusamistoiminguteks direktiivi viidatud sätete tähenduses, kui nende rikkumise eest võidakse karistada surmanuhtlusega, olgugi et õigusnormid ei ole sõnaselgelt suunatud teatava religiooni vastu?

Kas direktiivi 2011/95 artikli 4 lõikest 2, tõlgendatuna koosmõjus sama sätte lõike 5 punktiga b, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 10 ja direktiivi 2013/32 artikli 46 lõikega 3, tuleneb, et põhikohtuasja asjaoludel võib faktiliste asjaolude hindamine toimuda vaid taotleja esitatud avalduste ja dokumentide alusel, kuid siiski on lubatav nõuda tõendite esitamist puuduvate elementide kohta, mis on hõlmatud „usu“ mõistega direktiivi artikli 10 lõike 1 punkti b tähenduses, kui:

–	ilma selle teabeta tuleb rahvusvahelise kaitse taotlus lugeda põhjendamatuks direktiivi 2013/32 artikli 32 tähenduses koostoimes artikli 31 lõike 8 punktiga e ja

–	liikmesriigi õigus näeb ette, et asjaomane asutus tuvastab kõik rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamiseks olulised asjaolud ja kohus peab taotluse rahuldamata jätmise otsuse vaidlustamise korral märkima, et asjaomane isik ei ole pakkunud ega esitanud tõendeid?“

Eelotsuse küsimuste analüüs

Esimene ja teine küsimus

38	Sissejuhatuseks tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab oma taotluse põhistuses, et tema menetluses olev kaebus on suunatud otsuse vastu, millega DAB jättis rahuldamata B. Fathi rahvusvahelise kaitse taotluse.

Kohus rõhutab selles kontekstis, et pärast nimetatud taotluse esitamist kanti see registrisse ja kuulati B. Fathi isiklikult kaks korda ära. Ta lisab, et formaalselt tehti tema rahvusvahelise kaitse taotluse kohta vaid üks sisuline otsus ning pole tehtud ühtegi sõnaselget otsust Dublini III määruse artikli 3 lõike 1 alusel, mis näitaks, et Bulgaaria Vabariik on nimetatud taotluse on läbi vaadanud selle määruse III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutava liikmesriigina. Nimetatud kohtul tekib küsimus, kas Dublini III määrus on kohaldatav kõigi rahvusvahelise kaitse taotluste suhtes, mis liikmesriigi territooriumil esitatakse, või ainult rahvusvahelise kaitse taotlejate üleandmise menetlustele.

Kohus selgitab, et B. Fathi rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise kuupäeval kehtis varjupaiga- ja pagulasseaduse artikkel 67bis, mille kohaselt algatatakse rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise menetlus selle ametiasutuse otsusega, kus toimuvad vestlused, „kui on olemas andmed, mis tõendavad, et rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutab teine Euroopa Liidu liikmesriik“.

Kuna puudusid andmed selle kohta, et B. Fathi rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutaks mõni teine liikmesriik, algatas DAB taotluse sisuliseks läbivaatamiseks ZUB artikli 68 lõike 1 alusel „tavamenetluse“. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei märgi, et B. Fathit oleks nimetatud menetluse algatamisest teavitamata jäetud ega ka seda, et viimane oleks sellega seoses mõne vastuväite esitanud.

Neil tingimustel tuleb asuda seisukohale, et oma esimese ja teise küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas sellises olukorras nagu põhikohtuasjas käsitletav, tuleb Dublini III määruse artikli 3 lõiget 1 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriigi ametiasutused vaatavad rahvusvahelise kaitse taotluse nimetatud määruse artikli 2 punkti d tähenduses sisuliselt läbi juhul, kui nad pole teinud sõnaselget otsust, milles tuvastatakse määrusega ette nähtud kriteeriumide alusel, et see liikmesriik on niisuguse läbivaatamise eest vastutav.

Kõigepealt tuleb nentida, et nimetatud määruse artikli 1 kohaselt kehtestatakse selle määrusega kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest. Nimetatud määruse artikli 2 punkt b määratleb „rahvusvahelise kaitse taotluse“ selle määruse mõistes kui direktiivi 2011/95 artikli 2 punktis h määratletud rahvusvahelise kaitse taotluse. Viimati nimetatud sätte kohaselt on selline taotlus „kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku taotlus kaitse saamiseks liikmesriigilt, mida võib käsitada pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi taotlemisena“.

Käesoleval juhul selgub eelotsusetaotlusest, et DAB‑i poolt rahuldamata jäetud kolmanda riigi kodaniku B. Fathi taotluse eesmärgiks oli saada pagulasseisund või humanitaarne seisund, mis on vastavalt ette nähtud ZUB‑i artiklites 8 ja 9. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 14 märkis, võib sellest järeldada, et B. Fathi taotlus kuulub kolmanda riigi kodaniku poolt Bulgaarias esitatud taotlusena määruse artikli 1 kohaselt selle määruse kohaldamisalasse.

Dublini III määruse artikli 3 lõike 1 kohaselt vaatab kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku poolt ükskõik millise liikmesriigi territooriumil esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse põhimõtteliselt läbi üks liikmesriik, kes on määruse III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav liikmesriik. Määruse IV peatükis on täpselt määratletud olukorrad, mille puhul liikmesriiki saab neist kriteeriumidest kõrvale kaldudes lugeda sellise taotluse läbivaatamise eest vastutavaks.

46	Lisaks peab liikmesriik, kus varjupaigataotlus esitati, määruse VI peatükis ette nähtud menetlusi järgides kindlaks määrama taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi (vt selle kohta 16. veebruari 2017. aasta kohtuotsus C. K. jt, C‑578/16 PPU, EU:C:2017:127, punkt 58).

47	Dublini III määruse VI peatükis toodud sätete seas näeb määruse artikli 20 lõige 1 ette, et vastutava liikmesriigi määramine algab „niipea, kui rahvusvahelise kaitse taotlus on esimest korda mõnele liikmesriigile esitatud“.

Niisiis käivituvad Dublini III määrusega loodud mehhanismid selles menetluses vajalike sammude astumiseks alates rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest. Määruse artikli 4 lõige 1 näeb pealegi sõnaselgelt ette, et pärast niisuguse taotluse esitamist tuleb taotlejat teavitada muu hulgas vastutava liikmesriigi määramise kriteeriumidest, isikliku vestluse korraldamisest ja võimalusest esitada pädevatele asutustele teavet (vt selle kohta 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus Mengesteab, C‑670/16, EU:C:2017:587, punktid 86 ja 87).

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 20 märkis, ei nähtu käesoleval juhul eelotsusetaotlusest seega kuidagi, nagu oleks Bulgaaria ametiasutused jätnud tuvastamata enda pädevuse Dublini III määruses ette nähtud kriteeriumide alusel pärast seda, kui nad olid ZUB-i artikli 67bis alusel kindlaks teinud, et rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest ei ole vastutav mõni teine liikmesriik. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt taotluses selles osas väljendatud kahtlused põhinevad ühel ainsal faktil, et Bulgaaria pädevad asutused ei teinud vastutava liikmesriigi määramise menetluse tulemusel mingit sõnaselget otsust.

Mis puutub küsimusse, kas sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas peab nimetatud menetlus lõppema sõnaselge otsuse tegemisega, milles tuvastatakse kõnealuses määruses ette nähtud kriteeriumide alusel niisuguse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik, siis sellele küsimusele vastamisel tuleb arvesse võtta mitte ainult Dublini III määruse artikli 3 lõike 1 sõnastust, vaid ka selle konteksti ja määruse, millesse see säte kuulub, üldist ülesehitust ning sellega taotletavaid eesmärke (5. juuli 2018. aasta kohtuotsusX, C‑213/17, EU:C:2018:538, punkt 26).

Mis esiteks puutub Dublini III määruse artikli 3 lõike 1 sõnastusse, siis tuleb tõdeda, et nimetatud säte ei näe konkreetselt ette selle liikmesriigi kohustust, kelle territooriumil rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud, teha sõnaselge otsus, milles ta tuvastab määruses ette nähtud kriteeriumide alusel omaenese vastutuse, ega vormi, milles selline otsuse tuleks teha.

Mis teiseks puutub konteksti, millesse see säte asetub, siis tuleb kõigepealt nentida, et Dublini III määruse artikli 3 lõige 1 kuulub määruse II peatükki, mis käsitleb määruse kohaldamise üldpõhimõtteid ja tagatisi. Nende tagatiste hulgas, mida see liikmesriik, kes määrab kindlaks vastutava liikmesriigi, peab järgima, on ka taotleja õigus saada teavet vastavalt kõnealuse määruse artiklile 4. See õigus saada teavet hõlmab mitte ainult vastutava liikmesriigi määramise kriteeriume, nende tähtsusjärjestust, menetluse erinevaid etappe ja nende kestust, vaid ka asjaolu, et rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine ühes liikmesriigis võib kaasa tuua selle, et nimetatud liikmesriik saab vastutavaks selle määruse alusel isegi juhul, kui see vastutus ei tulene nendest kriteeriumitest.

Edasi näeb Dublini III määruse artikli 17 „Kaalutlusõigust käsitlevad sätted“ lõige 1 konkreetselt ette, et erandina artikli 3 lõikest 1 võib iga liikmesriik otsustada talle kolmanda riigi kodaniku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbi vaadata isegi juhul, kui nimetatud määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt ei vastuta ta selle läbivaatamise eest: nii saab sellest riigist vastutav liikmesriik, kellel lasuvad vastutusega seonduvad kohustused. Euroopa Kohus on selles osas märkinud, et sellise pädevuse eesmärk on võimaldada igal liikmesriigil iseseisvalt, poliitilistest, inimlikest või praktilistest kaalutlustest lähtudes otsustada rahvusvahelise kaitse taotlus läbi vaadata isegi juhul, kui ta selles määruses sätestatud kriteeriumide alusel läbivaatamise eest vastutav ei ole (vt selle kohta 30. mai 2013. aasta kohtuotsus Halaf, C‑528/11, EU:C:2013:342, punkt 37).

Lõpuks näeb Dublini III määruse VI peatüki IV jagu „Menetluslikud tagatised“ ette, et üleandmisotsuse tegemisel tehakse taotlejale see otsus teatavaks, lisades sellesse ka teabe olemasolevate õiguskaitsevahendite kohta. Samas ei ole nimetatud määruses – välja arvatud artiklites 4 ja 5 ette nähtud tagatised – nähtud ette konkreetseid menetluslikke tagatisi juhuks, nagu see on põhikohtuasjas, kus liikmesriik, kes on vastutava liikmesriigi kindlaks määranud, jõuab järeldusele, et taotlejat ei ole vaja teisele liikmesriigile üle anda, kuna puuduvad andmed selle kohta, et mõni teine liikmesriik oleks taotluse läbivaatamise eest vastutav, ning kui liikmesriik, kes seda kindlaksmääramist läbi viib, on määruses sätestatud kriteeriumide alusel ise rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutav.

Kolmandaks on Dublini III määruse eesmärkide hulgas eesmärk kehtestada reeglid, mis reguleerivad liikmesriikidevahelisi suhteid vastutava liikmesriigi määramisel ja nagu nähtub määruse põhjendustest 4 ja 5, võimaldada kiiresti määrata vastutav liikmesriik, et tagada tegelik õigus rahvusvahelise kaitse andmise menetlusele ja mitte seada ohtu eesmärki menetleda rahvusvahelise kaitse taotlusi kiiresti (vt selle kohta 16. veebruari 2017. aasta kohtuotsus C. K. jt, C‑578/16 PPU, EU:C:2017:127, punkt 57).

Neist tekstilistest, kontekstilistest ja teleoloogilistest asjaoludest lähtudes, tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et Dublini III määruse artikli 3 lõiget 1 tuleb põhikohtuasja asjaoludel tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriigi ametiasutused vaatavad rahvusvahelise kaitse taotluse nimetatud määruse artikli 2 punkti d tähenduses sisuliselt läbi juhul, kui nad pole teinud sõnaselget otsust, milles tuvastatakse määrusega ette nähtud kriteeriumide alusel, et see liikmesriik on niisuguse läbivaatamise eest vastutav.

Kolmas küsimus

Sissejuhatuseks niipalju, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul pöördus B. Fathi tema poole kaebusega DAB‑i otsuse peale, millega jäeti rahuldamata tema rahvusvahelise kaitse taotlus, ning et ta on pädev direktiivi 2013/32 artikli 46 lõikes 3 ette nähtud kontrolli läbi viima. Ta lisab, et riigisisese õiguse kohaselt tuleb tal hinnata, kas nimetatud otsuse vastuvõtmise menetlust on järgitud.

58	Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib selles kontekstis, et direktiivi 2013/32 põhjendusest 54 tuleneb, et see direktiiv on kohaldatav Dublini III määruses viidatud taotlejate suhtes, „ilma et see piiraks nimetatud määruse sätete kohaldamist“.

Sellest lähtuvalt tekib tal küsimus, kas esimese astme kohtuna, kelle poole on pöördutud kaebusega rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmise otsuse peale, tuleb tal omal algatusel kontrollida Dublini III määruses ette nähtud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise kriteeriumidele ja mehhanismidele vastavust.

Neil tingimustel tuleb asuda seisukohale, et oma kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas direktiivi 2013/32 artikli 46 lõiget 3 tuleb põhikohtuasja asjaoludel tõlgendada nii, et kui rahvusvahelise kaitse taotleja on esitanud sellise otsuse peale kaebuse, millega tema taotlus on tunnistatud põhjendamatuks, tuleb liikmesriigi pädeval kohtul omal algatusel kontrollida, kas rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise kriteeriume ja mehhanisme, nagu need on ette nähtud Dublini III määruses, on nõuetekohaselt kohaldatud.

Nagu tuleneb direktiivi 2013/32 artikli 46 lõike 1 punktist a koosmõjus direktiivi artikli 2 punktiga b, toimivad liikmesriigid nii, et rahvusvahelise kaitse taotlejatel on õigus tõhusale õiguskaitsele kohtus eelkõige seoses otsustega tunnistada põhjendamatuks liikmesriigile esitatud taotlus, mida võib käsitada pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi taotlemisena.

Sama direktiivi artikli 46 lõige 3 täpsustab tõhusa õiguskaitse ulatust, mis taotlejatel peab nende taotlusi puudutavate otsustega seoses olema. Nii näeb see säte ette, et nimetatud artikli lõike 1 kohaldamiseks tagavad liikmesriigid, et tõhusa õiguskaitsevahendiga nähakse ette nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude, sealhulgas vajaduse korral direktiivi 2011/95 kohaste rahvusvahelise kaitse vajaduste täielik ja ex nunc läbivaatamine vähemalt esimese astme kohtus.

Euroopa Kohus on sellega seoses rõhutanud, et väljendit „tagavad […], et tõhusa õiguskaitsevahendiga nähakse ette nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude […] täielik ja ex nunc läbivaatamine“ tuleb tõlgendada – et see ei muutuks sisutühjaks – nii, et liikmesriigid on direktiivi 2013/32 artikli 46 lõike 3 alusel kohustatud kohandama riigisisest õigust selliselt, et vastava õiguskaitsevahendi menetlus hõlmaks kõigi faktiliste ja õiguslike asjaolude läbivaatamist kohtus, mis võimaldab kohtul anda menetletavale asjale ajakohastatud hinnangu (25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Alheto, C‑585/16, EU:C:2018:584, punkt 110).

Väljend „ex nunc“ rõhutab kohtu kohustust viia läbi hindamine, mis võtaks vajaduse korral arvesse uusi asjaolusid, mis on ilmnenud pärast edasi kaevatud otsuse vastuvõtmist. Direktiivi 2013/32 artikli 46 lõikes 3 kasutatud omadussõna „täielik“ kinnitab omalt poolt, et kohus peab läbi vaatama asjaolud, mida menetlev ametiasutus võttis või oleks võinud võtta arvesse (25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Alheto, C‑585/16, EU:C:2018:584, punktid 111 ja 113).

Nii on Euroopa Kohus samuti märkinud, et direktiivi 2013/32 artikli 46 lõikes 3 ette nähtud kohustust tuleb tõlgendada selle direktiiviga reguleeritud kõikide rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise kontekstis (vt selle kohta 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus Sacko, C‑348/16, EU:C:2017:591, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika); Dublini III määruse kohaldamiseks konkreetselt ette nähtud õiguskaitsevahenditele on aga viidatud selle määruse artiklis 27, mis ilmneb ka selle määruse põhjendusest 19.

66	Kuid nagu tuleneb direktiivi 2013/32 põhjendusest 12, on selle direktiivi peamine eesmärk arendada edasi liikmesriikides rahvusvahelise kaitse andmise ja äravõtmise menetluse nõudeid.

67	Direktiivi 2013/32 põhjenduses 54 on tõesti kirjas, et direktiivi tuleks kohaldada nende taotlejate suhtes, kelle suhtes kohaldatakse Dublini III määrust, ja ilma et see piiraks nimetatud määruse kohaldamist.

Samas ei saa sellest järeldada, et kui rahvusvahelise kaitse taotleja on direktiivi 2013/32 artikli 46 lõike 1 kohaselt esitanud kaebuse otsuse peale, millega tema rahvusvahelise kaitse taotlus on tunnistatud põhjendamatuks, peab liikmesriigi pädev kohus omal algatusel kontrollima, kas Dublini III määruses ette nähtud kriteeriume ja mehhanisme selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, on nõuetekohaselt kohaldatud.

69	Ühelt poolt tuleneb direktiivi 2013/32 põhjendusest 53 sõnaselgelt, et see direktiiv ei käsitle liikmesriikidevahelisi menetlusi, mida reguleerib Dublini III määrus.

Teiselt poolt sätestab Dublini III määruse artikli 2 punkt d, et selle määruse tähenduses „rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamine“ on „taotluse läbivaatamine või rahvusvahelise kaitse taotluse üle otsustamine pädevate asutuste poolt kooskõlas direktiiviga [2013/32] ja direktiiviga [2011/95], välja arvatud menetlused vastutava liikmesriigi määramiseks [nimetatud] määruse kohaselt“.

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 38 rõhutas, järeldub sellest, et liikmesriigi kohus, kellele on esitatud kaebus rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise menetluses – nagu see on määratletud nimetatud sättes – tehtud otsuse peale, ei ole kohustatud omal algatusel kontrollima, kas Dublini III määruse kohane vastutava liikmesriigi määramise menetlus viidi läbi nõuetekohaselt.

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 2013/32 artikli 46 lõiget 3 tuleb põhikohtuasja asjaoludel tõlgendada nii, et kui rahvusvahelise kaitse taotleja on esitanud sellise otsuse peale kaebuse, millega tema taotlus on tunnistatud põhjendamatuks, ei tule liikmesriigi pädeval kohtul omal algatusel kontrollida, kas rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise kriteeriume ja mehhanisme, nagu need on ette nähtud Dublini III määruses, on nõuetekohaselt kohaldatud.

Neljanda, viienda ja seitsmenda küsimuse analüüs

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märkis oma taotluses, et rahvusvahelise kaitse taotleja põhikohtuasjas peab end lihtsalt „kristlaseks“, kuid ei määratle end traditsioonilise usukogukonna liikmena ning pole esitanud tõendeid ega ütlusi, mille põhjal võiks kindlaks teha, kas ja kuidas ta oma usku praktiseerib. Ta lisas, et ei ole päris selge, kas taotleja veendumused eeldavad teatavate toimingute tegemist avalikkuses ja kas taotleja ütlused on piisavad selleks, et pidada konkreetseid veendumusi direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punkti b tähenduses usuks. Kuid ainult ristiusuga seotud avalikkuses väljenduvate asjaolude põhjal võibki tagakiusaja seostada rahvusvahelise kaitse taotlejat selle usuga.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et direktiivi 2013/32 artikli 32 lõige 2, tõlgendatuna koosmõjus direktiivi artikli 31 lõike 8 punktiga e, võimaldab jätta rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamatuse tõttu rahuldamata, kui nendes sätetes nimetatud tingimused ei ole täidetud. Samas leiab ta, et täpsuse puudumine olulistes asjaoludes – millest võib järeldada, et rahvusvahelise kaitse taotlus on ilmselgelt põhjendamatu – ei saa tuleneda ametiasutuse menetluses esinevatest puudustest.

Käesoleval juhul kuuluvad asjaolud, mis võimaldavad tuvastada „usu“ elemendid direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punkti b tähenduses, siiski õiguse eraelu puutumatusele kohaldamisalasse. Euroopa Kohus on aga välistanud, et rahvusvahelise kaitse taotlusi puudutavates menetlustes võiks nõuda tõendeid teatavate eraelu valdkonda kuuluvate asjaolude kohta. Seega on vaja hinnata, kas on õiguspärane küsida taotlejalt tema taotluse menetlemisel selle kohta, milles väljenduvad tema veendumused või kuidas ta seda usku arvestades käitub, millel tema rahvusvahelise kaitse taotlus põhineb.

Neil tingimustel tuleb asuda seisukohale, et oma neljanda, viienda ja seitsmenda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et rahvusvahelise kaitse taotleja, kes toob oma taotluse põhjenduseks usulistel põhjustel tagakiusamise ohu, peab oma väidete tõenduseks oma usutunnistuse kohta andma ütlusi või esitama dokumente kõikide mõiste „usk“ elementide kohta, millele on selles sättes viidatud.

Direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punkti b kohaselt „[võtavad l]iikmesriigid […] tagakiusamise põhjuste hindamisel arvesse järgmisi asjaolusid: […] usu mõiste hõlmab eelkõige teistlikke, mitteteistlikke ja ateistlikke veendumusi, osalemist üksinda või koos teistega eraviisilistel või avalikel formaalsetel usutalitustel, muudes religioossetes tegevustes või seisukohtade väljendustes või isikliku või ühiskondliku käitumise vormides, mis põhinevad või tulenevad mõnest religioossest uskumusest, või nendest hoidumist“.

Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus seoses direktiivi 2004/83 tõlgendamisega rõhutada, et selles sättes on antud mõiste „usk“ lai määratlus, mis hõlmab kõiki nimetatud osiseid, olgu need siis avalikud või eraviisilised, kollektiivsed või individuaalsed (vt selle kohta 5. septembri 2012. aasta kohtuotsus Y ja Z, C‑71/11 ja C‑99/11, EU:C:2012:518, punkt 63).

Selles osas tuleneb nimetatud sätte sõnastusest ja just väljendi „eelkõige“ kasutamisest selgelt, et selles sättes toodud mõiste „usk“ definitsioon ei hõlma ammendavat loetelu elementidest, mis võivad seda mõistet iseloomustada sellise rahvusvahelise kaitse taotluse kontekstis, mis põhineb usulise tagakiusamise kartusel.

Nagu nähtub sellest definitsioonist, hõlmab mõiste „usk“ ühelt poolt teistlikke, mitteteistlikke või ateistlikke uskumusi, mis kasutatud väljendite üldist laadi arvestades näitab, et see viitab nii traditsioonilistele religioonidele kui ka muudele veendumustele, ja teiselt poolt osalemist üksinda või koos teistega usutalitustel või nendest hoidumist, mis tähendab, et pelk asjaolu, et isik ei kuulu teatud usukogukonda, ei saa olla selle mõiste hindamisel otsustavaks.

Mis lisaks puutub mõistesse „usk“, millele on viidatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 10, mida tuleb samuti selle direktiivi tõlgendamisel arvesse võtta – nagu ilmneb direktiivi 2011/95 põhjendusest 16 –, siis Euroopa Kohus on rõhutanud, et seda mõistet on kasutatud laias tähenduses, nii et see võib hõlmata nii forum internum’it ehk veendumuste omamist kui ka forum externum’it ehk usu avalikku kuulutamist, sest usk võib väljenduda ühel või teisel viisil (vt selle kohta 29. mai 2018. aasta kohtuotsus Liga van Moskeeën en Islamitische Organisaties Provincie Antwerpen jt, C‑426/16, EU:C:2018:335, punkt 44, ning 10. juuli 2018. aasta kohtuotsus Jehovan todistajat, C‑25/17, EU:C:2018:551, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

Neid asjaolusid arvestades ei saa nõuda, et rahvusvahelise kaitse taotleja, kes tugineb usulistel põhjustel tagakiusamise ohule, annaks oma usuliste veendumuste tõendamiseks ütlusi või esitaks dokumente kõikide elementide kohta, mida direktiivi 2011/95 artikli 10 põhjenduse 1 punktis b olev säte hõlmab.

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 43 ja 44 täheldas, tuleb tegusid, mida päritoluriigi ametiasutused võivad taotleja tagasipöördumisel sellesse riiki tema suhtes usulistel põhjustel toime panna, hinnata vastavalt nende raskusele. Nii võib neid selle kriteeriumi järgi kvalifitseerida „tagakiusamiseks“, ilma et oleks vaja, et need riivaksid usu mõiste iga elementi.

Samas on oluline, et taotleja tõendaks oma väited usku pöördumise kohta nõuetekohaselt: pelgad ütlused usulise veendumuse või usukogukonda kuulumise kohta on direktiivi 2011/95 artiklis 4 ette nähtud faktide ja asjaolude hindamise menetluses üksnes lähtepunktiks (vt analoogia alusel 2. detsembri 2014. aasta kohtuotsus A jt, C‑148/13–C‑150/13, EU:C:2014:2406, punkt 49, ja 25. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus F, C‑473/16, EU:C:2018:36, punkt 28).

Selles osas tuleneb lausa nimetatud direktiivi artikli 4 lõike 1 sõnastusest, et liikmesriigid võivad lugeda taotleja kohuseks esitada niipea kui võimalik kõik elemendid, mis on rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamiseks vajalikud (vt analoogia alusel 2. detsembri 2014. aasta kohtuotsus A jt, C‑148/13–C‑150/13, EU:C:2014:2406, punkt 50).

Kui direktiivi artikli 4 alusel pädevate asutuste poolt läbiviidava kontrolli raames ei toeta taotleja ütluste teatavaid aspekte dokumentaalsed või muud tõendid, siis saab neid aspekte arvesse võtta vaid juhul, kui direktiivi artikli 4 lõike 5 punktides a–e kumulatiivselt esitatud tingimused on täidetud.

Nende tingimuste hulka kuulub ka see, et taotleja avaldused on osutunud loogiliseks ja usutavaks ega ole vastuolus taotleja juhtumiga seotud olemasoleva konkreetse ja üldise teabega, ning samuti see, et taotleja üldine usaldusväärsus on kindlaks tehtud (vt selle kohta 25. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus F,C‑473/16, EU:C:2018:36, punkt 33). Olenevalt olukorrast peab pädev ametiasutus samuti arvesse võtma selgitusi tõendite puudumise kohta ja taotleja üldist usaldusväärsust (25. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus F, C‑473/16, EU:C:2018:36, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 47 rõhutas, tuleb usulistel põhjustel tagakiusamise kartusel põhinevate rahvusvahelise kaitse taotluste puhul lisaks taotleja individuaalsele staatusele ja isiklikule olukorrale muu hulgas arvesse võtta tema usulisi veendumusi ja nende omandamise asjaolusid, seda, kuidas ta oma usku mõistab ja selles elab või tema ateismi, tema suhet selle usu õpetuslike, rituaalsete või ettekirjutuslike aspektidega, millesse ta ütleb end kuuluvat, või millest kavatseb eemalduda, tema võimalikku rolli usu edastamises ning vastastikust toimet usuliste, identiteeti puudutavate ning etniliste ja sooliste tegurite vahel.

Lõpuks tuleb seoses eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlustega selles, kas rahvusvahelise kaitse taotlusi puudutavates menetlustes on võimalik esitada tõendeid teatavate eraelu valdkonda kuuluvate asjaolude kohta, täheldada, et kuigi 2. detsembri 2014. aasta kohtuotsuses A jt (C‑148/13–C‑150/13, EU:C:2014:2406) leidis Euroopa Kohus tõesti, et hindamistingimused, mida pädevad asutused rakendavad taotluste põhjenduseks esitatud ütluste ja dokumentaalsete või muude tõendite suhtes, peavad olema kooskõlas õigusega era- ja perekonnaelu austamisele, käsitles see kohtuotsus konkreetselt taotleja seksuaalkäitumist puudutavaid üksikasju, mis kuuluvad eelkõige isiku intiimsfääri. Samas ei viita eelotsusetaotluse esitanud kohus põhikohtuasjas sugugi analoogsetele kaalutlustele.

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb neljandale, viiendale ja seitsmendale küsimusele vastata, et direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et rahvusvahelise kaitse taotleja, kes toob oma taotluse põhjenduseks usulistel põhjustel tagakiusamise ohu, ei pea oma väidete tõenduseks oma usutunnistuse kohta andma ütlusi või esitama dokumente kõikide mõiste „usk“ elementide kohta, millele on selles sättes viidatud. Samas peab taotleja oma väited usutavalt tõendama, esitades selliseid tõendeid, mis võimaldavad pädeval asutusel nende väidete usutavuses veenduda.

Kuues küsimus

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et talle esitatud andmete kohaselt näeb Iraanis „usust taganemist puudutav islami seadus“ Iraani kodanike teise usku pöördumise kui „proselütismi“, „jumalavaenulikkuse“ ja „prohveti solvamise“ eest ette surmanuhtluse. Ta lisab, et kuigi sellised õigusnormid ei viita konkreetselt ristiusule, on Iraanis ristiusku pöördunud isikutele mõistetud üheaastaseid vangistusi ja kaheaastaseid territooriumilt lahkumise keelde. Põhikohtuasjas aga on B. Fathi esitatud rahvusvahelise kaitse taotlust põhjendatud talle sellise teise usku pöördumise tõttu väidetavalt osaks saanud tagakiusamisega.

Niisugustel asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et oma kuuenda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2011/95 artikli 9 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et rahvusvahelise kaitse taotleja päritoluriigis usuga vastuolus oleva tegevuse keelamine surmanuhtluse või vangistuse ähvardusel võib kujutada endast nimetatud artikli tähenduses „tagakiusamist“.

Direktiivi 2011/95 artikli 9 lõike 1 kohaselt peab tegu selleks, et seda peetaks „tagakiusamiseks“ Genfi konventsiooni artikli 1 punkti A tähenduses, olema oma olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et see kujutaks endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, eelkõige nende õiguste rikkumist, mille suhtes ei saa teha EIÕK artikli 15 lõike 2 alusel erandit, või olema kogum mitmesugustest meetmetest, sealhulgas inimõiguste rikkumisest, mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil. Vastavalt direktiivi artikli 9 lõike 2 punktidele b ja c võivad lõike 1 tähenduses „tagakiusamisaktid“ esineda nimelt järgmiste aktide kujul: „õigus-, haldus-, politsei- ja/või kohtumeetmed, mis on olemuslikult diskrimineerivad või mida rakendatakse diskrimineerival viisil“, ja „süüdimõistmine või karistamine, mis on ebaproportsionaalne või diskrimineeriv“.

Nagu Euroopa Kohus on märkinud, ilmneb nimetatud direktiivi artikli 9 lõike 1 sõnastusest, et selleks, et kõnealuseid akte saaks käsitada tagakiusamisena, on vaja, et esineks usuvabaduse „raske rikkumine“, mis riivab asjaomast isikut märkimisväärselt (5. septembri 2012. aasta kohtuotsus Y ja Z, C‑71/11 ja C‑99/11, EU:C:2012:518, punkt 59).

See nõue on täidetud, kui rahvusvahelise kaitse taotlejal on oma päritoluriigis selle vabaduse teostamise tõttu tõeline oht, et mõni direktiivi artiklis 6 nimetatud isik süüdistab teda või kohtleb või karistab teda ebainimlikult või alandavalt (vt selle kohta 5. septembri 2012. aasta kohtuotsus Y ja Z, C‑71/11 ja C‑99/11, EU:C:2012:518, punkt 67).

Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et asjaolu, et selline õigusakt nagu põhikohtuasjas käsitletav usust taganemist puudutav seadus näeb karistusena ette surmanuhtluse või vangistuse, võib juba iseenesest kujutada endast „tagakiusamist“ direktiivi 2011/95 artikli 9 lõike 1 tähenduses, tingimusel et seda karistust ka tegelikult niisuguse õigusakti vastu võtnud päritoluriigis kohaldatakse (vt analoogia alusel 7. novembri 2013. aasta kohtuotsus X jt, C‑199/12–C‑201/12, EU:C:2013:720, punkt 56).

97	Nimelt kujutab selline karistus endast ebaproportsionaalset või diskrimineerivat karistust direktiivi artikli 9 lõike 2 punkti c tähenduses (vt analoogia alusel 7. novembri 2013. aasta kohtuotsus X jt, C‑199/12–C‑201/12, EU:C:2013:720, punkt 57).

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 61 sisuliselt märkis, tuleb rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutavatel ametiasutustel usuvabaduse teostamise kriminaliseerimist käsitletavates asjades taotleja ütluste ja dokumentide põhjal, mida taotleja võib esitada, või mis tahes teabe põhjal, mis pärineb usaldusväärsetest allikatest, kindlaks teha, kas taotleja päritoluriigis kõnesolevate õigusnormidega ette nähtud surmanuhtlust või vangistust ka praktikas kohaldatakse. Just neid asjaolusid arvestades peavad riigisisesed ametiasutused otsustama, kas on alust arvata, et taotlejal tuleb pärast oma päritoluriiki naasmist tegelikult põhjendatult karta tagakiusamist (vt analoogia alusel 7. novembri 2013. aasta kohtuotsus X jt, C‑199/12–C‑201/12, EU:C:2013:720, punktid 59 ja 60).

Sealjuures ei oma tähtsust eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõstatatud küsimus, kas päritoluriigis võib sellise karistuse ähvardusel kehtestatud keeldu pidada teiste isikute õiguste ja vabaduste ning avaliku korra kaitseks vajalikuks. Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamisel tuleb pädeval asutusel kindlaks teha, kas on põhjendatud tagakiusamiskartus direktiivi 2011/95 viidatud tähenduses, ilma et sealjuures omaks tähtsust, kas päritoluriigi – kust tagakiusamise oht lähtub – meede, kuulub selle riigi avaliku korra, õiguste või vabaduste määratluste alla.

100	Mis puutub harta artiklitesse 10 ja 18, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus samuti viitab, siis piisab kui märkida, et need sätted ei anna käesolevale eelotsuse küsimusele antava vastuse kontekstis mingit konkreetset täiendavat teavet.

101

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb kuuendale küsimusele vastata, et direktiivi 2011/95 artikli 9 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et rahvusvahelise kaitse taotleja päritoluriigis usuga vastuolus oleva tegevuse keelamine surmanuhtluse või vangistuse ähvardusel võib kujutada endast nimetatud artikli tähenduses „tagakiusamist“, kui niisuguse keelu rikkumise eest selle riigi ametiasutused tõesti selliseid karistusi kohaldavad – asjaolu, mida tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.

Kohtukulud

102	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, artikli 3 lõiget 1 tuleb põhikohtuasja asjaoludel tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriigi ametiasutused vaatavad rahvusvahelise kaitse taotluse nimetatud määruse artikli 2 punkti d tähenduses sisuliselt läbi juhul, kui nad pole teinud sõnaselget otsust, milles tuvastatakse määrusega ette nähtud kriteeriumide alusel, et see liikmesriik on niisuguse läbivaatamise eest vastutav.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta artikli 46 lõiget 3 tuleb põhikohtuasja asjaoludel tõlgendada nii, et kui rahvusvahelise kaitse taotleja on esitanud sellise otsuse peale kaebuse, millega tema taotlus on tunnistatud põhjendamatuks, ei tule liikmesriigi pädeval kohtul omal algatusel kontrollida, kas rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise kriteeriume ja mehhanisme, nagu need on ette nähtud määruses nr 604/2013, on nõuetekohaselt kohaldatud.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule, artikli 10 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et rahvusvahelise kaitse taotleja, kes toob oma taotluse põhjenduseks usulistel põhjustel tagakiusamise ohu, ei pea oma väidete tõenduseks oma usutunnistuse kohta andma ütlusi või esitama dokumente kõikide mõiste „usk“ elementide kohta, millele on selles sättes viidatud. Samas peab taotleja oma väited usutavalt tõendama, esitades selliseid tõendeid, mis võimaldavad pädeval asutusel nende väidete usutavuses veenduda.

Direktiivi 2011/95 artikli 9 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et rahvusvahelise kaitse taotleja päritoluriigis usuga vastuolus oleva tegevuse keelamine surmanuhtluse või vangistuse ähvardusel võib kujutada endast nimetatud artikli tähenduses „tagakiusamist“, kui niisuguse keelu rikkumise eest selle riigi ametiasutused tõesti selliseid karistusi kohaldavad – asjaolu, mida tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: bulgaaria.

Üles