–

ERSTE Bank Hungary Zrt., esindajad: ügyvéd T. Kende ja ügyvéd P. Sonnevend,

–

Ungari valitsus, esindaja: M. Z. Fehér,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Cleenewerck de Crayencour ja A. Tokár,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada ELTL artiklit 169, Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikleid 20, 21, 38 ja 47, nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288) artikli 7 lõikeid 1 ja 2 koostoimes selle direktiivi artikliga 8 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (ELT 2008, L 133, lk 66; parandused ELT 2009, L 207, lk 14 ja ELT 2010, L 199, lk 40), põhjendust 47.

2

Taotlus on esitatud Zsolt Sziberi ja ERSTE Bank Hungary Zrt. (edaspidi „ERSTE Bank“) vahelises vaidluses, mille ese on nõue tuvastada, et teatavad tingimused eluasemelaenu lepingus, mis maksti välja ja kuulus tagastamisele Ungari forintites (HUF), kuid oli nomineeritud Šveitsi frankides (CHF) väljamakse päeval kehtiva vahetuskursi põhjal, on ebaõiglased.

3

Nõukogu 22. detsembri 1986. aasta direktiivi 87/102/EMÜ tarbijakrediiti käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta (EÜT 1987, L 42, lk 48; ELT eriväljaanne 15/01, lk 326) artikli 2 lõike 1 punkti a kohaselt ei kohaldata seda direktiivi krediidilepingute ja lepingute suhtes, millega lubatakse anda krediiti, mis on ette nähtud esmajoones maa või olemasoleva või projekteeritava ehitise omandiõiguste saamiseks või säilitamiseks.

4

Direktiivi 93/13 põhjenduses 24 on märgitud:

„liikmesriikide kohtutel või haldusasutustel peavad olema piisavad ja tõhusad vahendid, et ebaõiglaste tingimuste seadmist tarbijalepingutes takistada“.

5

Direktiivi 93/13 artikli 6 lõikes 1 on ette nähtud:

„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on oma siseriiklike õigusaktide alusel tarbijaga sõlminud, ei ole tarbijale siduvad ning leping on kõnealustel tingimustel lepinguosalistele jätkuvalt siduv ainult juhul, kui seda on võimalik jätkata nii, et see sisaldab ebaõiglasi tingimusi.“

6

Selle direktiivi artikli 7 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.“

7

Direktiivi 2008/48 artikli 2 lõike 2 punkt a sätestab:

„Käesolevat direktiivi ei kohaldata järgmise suhtes:

8

Kuni 14. märtsini 2014 kehtinud 1959. aasta seaduse nr IV tsiviilseadustiku kohta (Polgári Törvénykönyvről szóló 1959. évi IV. törvény) § 239/A lõikes 1 oli sätestatud:

„Pool võib nõuda kohtult lepingu tühisuse tuvastamist või lepingu mõne osa tühisuse tuvastamist (osaline tühisus) ka ilma, et ta nõuaks tühisuse tagajärgede kohaldamist.“

9

Alates 15. märtsist 2014 kehtiva 2013. aasta seaduse nr V tsiviilseadustiku kohta (Polgári Törvénykönyvről szóló 2013. évi V. törveny) (edaspidi „tsiviilseadustik“) § 6:108 sätestab:

„1.   Tühisest lepingust ei tulene õigusi ning selle täitmist ei saa nõuda. Kohus kohaldab tühisuse muid tagajärgi aegumisest kuni arestimiseni poole sellekohase nõude alusel.

2.   Pool võib nõuda kohtult lepingu tühisuse tuvastamist või lepingu mõne osa tühisuse tuvastamist (osaline tühisus) ka ilma, et ta nõuaks tühisuse tagajärgede kohaldamist.

3.   Kohus võib teha tühisuse tagajärgede kohta ka teistsuguse otsuse kui see, mida menetluspool nõuab, kuid ei tohi anda sellist lahendust, millele kõik menetluspooled vastu vaidlevad.“

10

Ungari 2014. aasta seaduse nr XXXVIII, millega nähakse ette teatavad muudatused seoses Kúria (Ungari kõrgeim kohus) kohtulahendiga krediidiasutuste tarbijalaenulepinguid käsitleva kohtupraktika ühtlustamise kohta (Kúriának a pénzügyi intézmények fogyasztói kölcsönszerződéseire vonatkozó jogegységi határozatával kapcsolatos egyes kérdések rendezéséről szóló 2014. évi XXXVIII. Törvény; edaspidi „seadus DH 1“) (edaspidi „seadus DH 1“), § 1 lõikes 1 on sätestatud:

„Käesolevat seadust kohaldatakse tarbijalaenulepingutele, mis on sõlmitud ajavahemikul 1. maist 2004 kuni käesoleva seaduse jõustumiseni. Käesoleva seaduse kohaldamisel hõlmab mõiste „tarbijalaenuleping“ mis tahes välisvaluutapõhist (välisvaluutaga seotud või selles nomineeritud ja forintites tagasimaksmisele kuuluv) või forintipõhist krediidi- või laenulepingut või mis tahes liisinglepingut, mille on sõlminud finantsinstitutsioon ja tarbija, kui see hõlmab tüüptingimusi või lepingutingimusi, milles ei ole eraldi läbi räägitud, ning sisaldab § 3 lõikes 1 või § 4 lõikes 1 nimetatud sätet.“

11

Seaduse DH 1 § 3 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„1.   Tarbijalaenulepingutes on tühised sellised tingimused – välja arvatud eraldi läbiräägitud lepingutingimused –, mille kohaselt krediidiasutus valib laenu või liisingu eseme finantseerimiseks mõeldud summa andmisel ostukursi ning tagasimaksmise jaoks müügikursi või laenu väljamaksmise ajal kindlaksmääratud vahetuskursist erineva vahetuskursi.

2.   Ilma et see piiraks lõike 3 kohaldamist, kohaldatakse lõikes 1 osutatud tühise lepingutingimuse asemel nii laenu väljamaksmisele kui ka tagasimaksmisele (sh välisvaluutas kinnitatud laenumaksetele ja kõikide kuludele, tasudele ja komisjonitasudele) Ungari Keskpanga ametlikku vastava välisvaluuta vahetuskurssi.“

12

Selle seaduse artiklis 4 on sätestatud:

„1.   Tarbijalaenulepingutes, milles on ette nähtud võimalus lepingut ühepoolselt muuta, loetakse ebaõiglaseks lepingutingimus – välja arvatud eraldi läbiräägitud lepingutingimus –, mis võimaldab tõsta ühepoolselt intresse, kulusid ja tasusid. […]

2.   Lõikes 1 osutatud lepingutingimus on tühine, kui krediidiasutus ei ole […] algatanud tsiviilkohtumenetlust või kui kohus jätab hagi rahuldamata või lõpetab menetluse kohtuasjas, välja arvatud juhul, kui lepingutingimuse suhtes võib alustada […] hagimenetlust, kuid menetlust ei ole alustatud või see on alustatud, aga kohus ei ole tuvastanud, et lepingutingimus on lõike 2a kohaselt tühine.

2a.   Lõikes 1 osutatud lepingutingimus on tühine, kui kohus on ümberarvestust käsitleva eriseaduse kohaselt järelevalveasutuse poolt omal algatusel avaliku huvi kaalutlustel esitatud hagiavalduse alusel alustatud menetluses tuvastanud selle tühisuse.

3.   Lõigetes 2 ja 2a osutatud juhtudel on krediidiasutusel kohustus teha tarbijaga ümberarvestus eriseaduses kindlaksmääratud viisil.“

13

Ungari 2014. aasta seaduse nr XL, mis käsitleb teatavaid küsimusi, mida reguleerib 2014. aasta seadus nr XXXVIII, milles on sätestatud ümberarvestuse eeskirjad ja teatavad muud sätted seoses Kúria (Ungari kõrgeim kohus) kohtulahendiga krediidiasutuste tarbijalaenulepingutega seotud ühtse kohtupraktika kohta (Kúriának a pénzügyi intézmények fogyasztói kölcsönszerződéseire vonatkozó jogegységi határozatával kapcsolatos egyes kérdések rendezéséről szóló 2014. évi XXXVIII. törvényben rögzített elszámolás szabályairól és egyes egyéb rendelkezésekről szóló 2014. évi XL. törvény) (edaspidi „seadus DH 2“), § 37 lõigetes 1–3 on sätestatud:

„1.   Pool võib nõuda käesoleva seaduse reguleerimisalasse kuuluvate lepingutega seoses kohtus lepingu või selle sätte tühisuse (edaspidi „osaline tühisus“) tuvastamist – olenemata tühisuse põhjusest – ainult siis, kui ta nõuab tühisuse õiguslike tagajärgede (lepingu kehtivaks tunnistamise või kuni otsuse tegemiseni jõusolevaks tunnistamise) kindlaksmääramist. Kui pool seda ei tee – ega kasuta selle puuduse kõrvaldamiseks antud võimalust –, loetakse hagi vastuvõetamatuks ja asja ei või sisuliselt arutada. Kui pool palub kindlaks määrata täieliku või osalise tühisuse õiguslikud tagajärjed, peab ta märkima ka seda, milliste õiguslike tagajärgede kohaldamist ta kohtult taotleb. Õigusliku tagajärje kohaldamise taotlemiseks peab pool esitama sõnaselge nõude, mille suurus on rahaliselt kindlaks määratud ja mis sisaldab ka pooltevahelist ümberarvestust.

2.   Lõikes 1 sätestatut käesoleva seaduse reguleerimisalasse kuuluvate lepingute suhtes arvesse võttes tuleb menetluses, mis käsitleb lepingu täielikult või osaliselt tühiseks tunnistamist, tunnistada hagi vastavalt seaduse tsiviilseadustiku kohta § 239/A lõikele 1 või seaduse tsiviilseadustiku kohta § 6:108 lõikele 2 vastuvõetamatuks ilma pooli ära kuulamata või menetlus lõpetada, kui käesolevas seaduses sätestatud tingimused on täidetud. Hagiavaldust ei jäeta läbi vaatamata nii, et pooli ära ei kuulata, või menetlust ei lõpetata, kui pool esitas lisaks lepingu täieliku või osalise tühisuse tuvastamise haginõudele samas menetluses ka mõne muu nõude; sellisel juhul jäetakse tühisuse tuvastamise nõue läbi vaatamata. Sama korda kohaldatakse menetluses pärast selle peatamise lõppemist.

3.   Kui pooleliolevas menetluses ei või hagi enam tunnistada vastuvõetamatuks ilma pooli ära kuulamata, tuleb menetlus lõpetada, kui pool ei taotle oma hagiavalduses (või kohalduval juhul vastuhagis) 30 päeva jooksul alates kohtu sellekohase vigade parandamise ettepaneku kättetoimetamisest tühise lepingu täieliku või osalise tühisuse õiguslike tagajärgede kindlaksmääramist ega märgi, milliste õiguslike tagajärgede kohaldamist ta taotleb. Menetlust ei lõpetata, kui pool esitas lisaks oma nõudele tuvastada lepingu täielik või osaline tühisus samas menetluses ka muid nõudeid; sellisel juhul jäetakse tühisuse tuvastamise nõue läbi vaatamata.“

14

Seaduse DH 2 § 37/A lõikes 1 on ette nähtud:

„Tühisuse õiguslike tagajärgede kindlaksmääramisel sätestab kohus poolte maksekohustused, kohaldades käesolevas seaduses ette nähtud ümberarvestuseeskirju ning võttes aluseks § 38 lõike 6 kohaselt auditeeritud ümberarvestuse andmed.“

15

Selle seaduse § 38 lõikes 6 on ette nähtud:

„Ümberarvestuseks loetakse auditeerituks, kui:

16

Ungari 2014. aasta seaduse nr LXXVII, mis reguleerib teatavate tarbijalaenulepingute vääringu muutmise ja intressi arvutamise eeskirjadega seotud küsimusi (az egyes fogyasztói kölcsönszerződések devizanemének módosulásával és a kamatszabályokkal kapcsolatos kérdések rendezéséről szóló 2014. évi LXXVII. törvény) (edaspidi „seadus DH3“), § 3 lõikes 1 on sätestatud:

„Tarbijatega sõlmitud laenulepinguid muudetakse käesoleva seadusega vastavalt selle sätetele.“

17

Seaduse DH 3 §-s 10 on sätestatud:

„Välisvaluutas nomineeritud või välisvaluutapõhiste hüpoteegiga tagatud tarbijalaenulepingute kreeditorist finantsasutus on kohustatud kuni oma [seadusest DH 2] tuleneva ümberarvestuskohustuse täitmise tähtajani konverteerima välisvaluutas nomineeritud või välisvaluutapõhise hüpoteegiga tagatud tarbijalaenulepingu alusel tekkinud või sellest tuleneva kogu võlasumma (sealhulgas välisvaluutas arvestatud intress, tasud, teenustasud ja kulud) forintites nomineeritud laenuks, mis on kindlaks määratud [seadusest DH 2] tuleneva ümberarvestuse alusel, kohaldades järgmisest kahest variandist:

seda, mis konverteerimise päeval on tarbija jaoks kõige soodsam (edaspidi „forintitesse konverteerimine“).“

18

Seaduse § 15/A näeb ette:

„1.   Tarbijalaenulepingu tühisuse (osalise tühisuse) tuvastamiseks või tühisuse õiguslike tagajärgede kohaldamiseks alustatud ja pooleliolevates kohtumenetlustes tuleb käesoleva seaduse forintitesse konverteerimist reguleerivaid eeskirju kohaldada ka tarbijale välisvaluutas või välisvaluutapõhistest tarbijalaenulepingutest tulenevatele võlasummadele, mis on arvutatud [seaduse DH 2] ümberarvestuse eeskirjade alusel.

2.   Ümberarvestuse kuupäeva seisuga forintites arvestatud võlasummat vähendatakse tarbija poolt kuni kohtuotsuse tegemiseni tasutud osamaksete võrra.

3.   Kui tarbijalaenuleping tunnistatakse kehtivaks, tuleb [seaduse DH 2] alusel tehtud ümberarvestusest tulenevad lepingulised õigused ja kohustused kindlaks määrata käesoleva seaduse sätete alusel.“

19

Z. Siber kui võlgnik ja Mónika Szeder kui kaasvõlgnik sõlmisid 7. mail 2008 pangaga ERSTE Bank eluasemelaenu lepingu, mis oli nomineeritud Šveitsi frankides ning mis maksti välja ja kuulus tagastamisele Ungari forintites. Kõnealune laenuleping registreeriti Šveitsi frankides konkreetsel ajal kehtiva vahetuskursi alusel, ja sellele lisati kinnisvaraga tagatud hüpoteegileping. Laenuleping sisaldab tingimusi, mis näevad ühelt poolt ette erineva vahetuskursi laenu väljamaksele ja selle tagasimaksele, vastavalt ostukursi ja müügikursi, mida ERSTE Bank kohaldab (edaspidi „vahetuskursi erinevus“), ning teiselt poolt võimaluse teha ERSTE Banki kasuks ühepoolselt muudatusi, mis võimaldab tal suurendada intresse, kulusid ja tasusid (edaspidi „ühepoolse muutmise võimalus“).

20

Oma hagiavalduses palub Z. Sziber esimese võimalusena, et eelotsusetaotluse esitanud kohus tuvastaks kõnealuse laenulepingu tühisuse, kuna esiteks on selles ette nähtud kohustusi võimatu täita, sest leping ei sisalda ei erinevate osamaksete summasid ega vastavaid põhiosa ja intressimaksete summasid ning forintites avatud krediidikontole ei saa teha makseid välisvaluutas; teiseks ei olnud selles lepingus selgelt märgitud valuuta konverteerimisele kohaldatavat valuutakurssi; ja kolmandaks ei täitnud ERSTE Bank nõuet viia võlgniku krediidikõlblikkuse hindamisel läbi vastutustundlikku krediidihindamist seoses muu hulgas vahetuskursiriskiga. Lisaks ei olnud tarbijal võimalik hinnata vahetuskursiriski ulatust, kuna talle antud teave oli ebaselge ja arusaamatu.

21

Teise võimalusena palus Z. Sziber, et Fővárosi Törvényszék (Pealinna Budapesti kohus, Ungari) tuvastaks teatavate lepingutingimuste tühisuse. Esiteks oli ta seisukohal, et kõnealuse laenulepingu punktis VII.2. sisalduv tingimus on ebaõiglane, kuna tarbijal ei olnud ebaselge ja arusaamatu teavitamise tõttu võimalik hinnata vahetuskursiriski ulatust. Teiseks on selle lepingu punktis VIII.13. sisalduv tingimus ebaõiglane, kuna pangateade muutub lepingu osaks selliselt, et see rikub pooltevahelist tasakaalu lepingulistes suhetes, sest see annab pangale ERSTE Bank õiguse kehtestada lepingus täiendavaid tingimusi. Kolmandaks on oma olemuselt ebaõiglased lepingutingimused: kõnealuse laenulepingu punkt II.1., mis puudutab osamaksete kindlaksmääramist pangateate kohaselt; selle lepingu punkt III.2., mis puudutab intressimäära ja selle kõikumist, ja nimetatud lepingu punkt III.3., mis näeb ette õiguse tõsta intressi.

22

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palus Z. Sziberil parandada oma hagiavaluses vead eeskätt seaduse DH 2 §‑ga 37 seoses ning esiteks täpsustada, millist õiguslikku tagajärge Z. Sziber soovib kõnealuse laenulepingu tühisuse võimaliku tuvastamisega saavutada, ja teiseks täiendada seaduse DH 2 § 38 lõikes 6 viidatud ümberarvestust, et täpsustada summasid, mis ta enda hinnangul on maksnud muude võimalike ebaõiglaste tingimuste tagajärjel kui need, mida on nimetatud ümberarvestuses juba arvesse võetud ehk nende tingimuste alusel, mida on mainitud seaduse DH 1 §-des 3 ja 4.

23

Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Z. Sziber on oma hagiavaldust mitmel korral parandanud, ei ole ta kohtu vastavasisulisele ettepanekule vaatamata esitanud oma hagiavalduse muudatust. Nimetatud kohus märgib, et sellest tulenevalt tuleks tal põhimõtteliselt menetlus lõpetada ilma vaidlust sisuliselt arutamata.

24

Siiski märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus ühele Euroopa Kohtu esitatud küsimusele antud vastuses, et vaidlus on ikka veel tema menetluses.

25

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas liidu õigusega ei ole vastuolus seaduste DH 1 ja DH 2 sätted, mille kohaselt esiteks pea kõigis välisvaluutapõhistes laenulepingutes sisalduvad kaks tingimust – nimelt vahetuskursi erinevust ja ühepoolselt muutmise võimalust puudutavad tingimused – on ebaõiglased ning finantsasutus on kohustatud tegema nimetatud tingimuste osas ümberarvestuse, ja teiseks on tarbija kohustatud täpsustama, milliseid õiguslikke tagajärgi ta kõnealuse laenulepingu osalise või täieliku tühisuse tuvastamisega soovib saavutada, ning näitama ära nende rahaliste nõuete suuruse, mis on tingitud muudest lepingutingimustest kui nimetatud kaks tingimust, mis võivad osutuda ebaõiglaseks, samas kui laenuvõtjad, kes on sõlminud laenulepingud, mis ei ole välisvaluutapõhised, ei pea neid täpsustusi esitama ega nõuete suurust ära näitama.

26

Lisaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et viimati nimetatud laenuvõtjatel on võimalik taotleda, et kohaldataks tühisuse – sageli soodsamat – õiguslikku tagajärge, mis seisneb kõnealusele laenulepingule eelnenud olukorra taastamises, samas kui seaduse DH 2 § 37 välistab oma kohaldamisalasse kuuluvate laenulepingute suhtes selle võimaluse.

27

Neil asjaoludel otsustas Fővárosi Törvényszék (Pealinna Budapesti kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

28

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et ei direktiiv 2008/48, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimustes viitas, ega sellele eelnenud direktiiv 87/102, mis toimikus sisalduvate andmete kohaselt on käesoleva juhtumi asjaoludest lähtuvalt ratione temporis asjakohane, ei ole põhikohtuasjas kohaldatavad. Selles osas tuleb esiteks märkida, et esimese direktiivi artikli 2 lõike 2 punkt a sätestab, et seda direktiivi ei kohaldata krediidilepingute suhtes, mis on tagatud kas hüpoteegiga või muu võrreldava tagatisega, mida liikmesriigis tavaliselt kinnisvarale seatakse, või mis on tagatud kinnisvaraga seotud õigusega, ja teiseks, et teise direktiivi artikli 2 lõike 1 punkt a näeb ette, et seda direktiivi ei kohaldata krediidilepingute suhtes, mis on ette nähtud esmajoones maa või olemasoleva või projekteeritava ehitise omandiõiguste saamiseks või säilitamiseks. Eelotsusetaotlusest aga ilmneb selgelt, et põhikohtuasjas käsitlusel olev leping on tagatud hüpoteegiga ning see sõlmiti eluaseme omandamiseks.

29

Seevastu direktiiv 93/13 käsitleb ebaõiglaseid tingimusi tarbijalepingutes. Seega tuleb põhikohtuasja eset silmas pidades tõlgendada seda koostoimes harta asjaomaste sätetega, eeskätt harta artikliga 47, mis näeb ette õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele.

30

Oma esimese ja teise küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 93/13 artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugune riigisisene õigusnorm, mis näeb ette konkreetsed menetlusnõuded – nagu põhikohtuasjas käsitletavad – nende tarbijate õiguskaitsevahenditele, kes on sõlminud välisvaluutapõhised laenulepingud, mis sisaldavad tingimust vahetuskursi erinevuse ja/või ühepoolselt muutmise võimaluse kohta.

31

Olgu sissejuhatuseks meenutatud, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõikes 1 on öeldud, et liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on oma siseriiklike õigusaktide alusel tarbijaga sõlminud, ei ole tarbijale siduvad ning leping on kõnealustel tingimustel lepinguosalistele jätkuvalt siduv ainult juhul, kui seda on võimalik jätkata nii, et see sisaldab ebaõiglasi tingimusi.

32

Mis puudutab müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahelise lepingu sätte ebaõiglase olemuse tuvastamisest tulenevaid tagajärgi, siis peavad liikmesriigi kohtud jätma ebaõiglase lepingutingimuse ainult kohaldamata, et sellel ei oleks tarbijale siduvat toimet (vt selle kohta 21. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus Unicaja Banco ja Caixabank, C‑482/13, C‑484/13, C‑485/13 ja C‑487/13, EU:C:2015:21, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika). Nimelt on liidu seadusandja direktiivi 93/13 raames taotletud eesmärk taastada tasakaal lepinguosaliste vahel nii, et samal ajal säilitatakse põhimõtteliselt terve lepingu kehtivus, mitte tühistada kõiki lepinguid, mis sisaldavad ebaõiglasi lepingutingimusi (vt selle kohta 15. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Pereničová ja Perenič, C‑453/10, EU:C:2012:144, punkt 31).

33

Lisaks ilmneb direktiivi 93/13 artikli 7 lõikest 1 koostoimes selle direktiivi põhjendusega 24, et liikmesriigid tagavad, et liikmesriikide kohtutel ja haldusasutustel on piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad. Selles osas tuletab Euroopa Kohus meelde ettevõtjate suhtes nõrgemas olukorras olevate tarbijate kaitse aluseks oleva avaliku huvi laadi ja tähtsust (vt selle kohta 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Gutiérrez Naranjo jt, C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Selles osas on Euroopa Kohus muu hulgas täpsustanud, et kuigi liikmesriikide ülesanne on määratleda oma siseriiklikus õiguses kord, kuidas lepingus sisalduva tingimuse ebaõiglus tuvastatakse ja selle tuvastamise konkreetsed õiguslikud tagajärjed väljenduvad, ei muuda see seda, et niisugune tuvastamine peab võimaldama taastada selle õigusliku ja faktilise olukorra, milles tarbija oleks olnud ilma ebaõiglase tingimuseta, eelkõige nähes ette õiguse saada tagasi kasu, mille majandus- või kutsetegevuse raames tegutsev isik ebaõiglase tingimuse põhjal alusetult sai (21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Gutiérrez Naranjo jt, C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980, punkt 66).

35

Kuigi Euroopa Kohus on juba korduvalt ning direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 nõudeid arvesse võttes selgitanud viisi, kuidas liikmesriigi kohus peab tagama sellest direktiivist tarbijatele tulenevate õiguste kaitse, siis sellegipoolest ei ole väidetavalt ebaõiglaste lepingutingimuste hindamisele kohaldatavad menetlusnormid liidu õiguses põhimõtteliselt ühtlustatud ning järelikult kuuluvad need liikmesriikide õiguskorra alla, kuid siiski nii, et need ei oleks vähem soodsad kui siseriikliku õiguse kohaldamisalasse kuuluvaid sarnaseid olukordi reguleerivad eeskirjad (võrdväärsuse põhimõte) ning et nendega oleks ette nähtud õigus tõhusale õiguskaitsele nii, nagu see on sätestatud harta artiklis 47 (vt selle kohta 14. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Sales Sinués ja Drame Ba, C‑381/14 ja C‑385/14, EU:C:2016:252, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusi tuleb analüüsida eelnimetatud põhimõtetest lähtuvalt.

37

Mis esiteks puudutab võrdväärsuse põhimõtte järgimise uurimist, siis tuleb märkida, et käesoleval juhul kohaldatakse konkreetseid eeskirju tarbijate grupile, kes on kindlaksmääratud ajavahemikul sõlminud finantsasutusega välisvaluutapõhise laenulepingu, mis sisaldab seaduse DH 1 § 3 lõikes 1 ja/või § 4 lõikes 1 käsitletud tingimusi, millest esimest tuleb nende sätete kohaselt käsitada ebaõiglase ja tühisena, samas kui teist peetakse ebaõiglaseks.

38

Tulenevalt seaduse DH 2 § 37 lõikest 1 võib kohtumenetluses, mis on algatatud seaduse DH 1 § 3 lõikes 1 ja § 4 lõikes 1 viidatud kahte tingimust sisaldavate lepingute vastu, tarbija esitatud nõuded läbi vaadata ja nendega sisuliselt nõustuda vaid siis, kui: esiteks nõuab laenuvõtja ühtlasi ka tühisuse õigusliku tagajärje kohaldamist; teiseks ei nõua ta, et täieliku tühisuse õiguslike tagajärgede hulgas kohaldataks kõnealuse lepingu eelse olukorra taastamist; ja kolmandaks esitab laenuvõtja ebaõiglaselt nõutud summasid sisaldava ümberarvestuse.

39

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei ole need kolm tingimust kohaldatavad hagidele, mis puudutavad tarbijatega sõlmitud laenulepinguid, mis ei sisalda tingimust vahetuskursi erinevuse või ühepoolselt muutmise võimaluse kohta. Nendel juhtudel kehtivad sätted – eelkõige endise tsiviilseadustiku § 239/A lõige 1 ja tsiviilseadustiku § 6:108 – ei nõua, et hageja märgiks, milliste õiguslike tagajärgede kohaldamist ta seoses kõnealuse laenulepingu osalise või täieliku tühisuse tuvastamisega liikmesriigi kohtult taotleb, ega näitaks ümberarvestuse teel ära nende rahaliste nõuete suuruse, mida vaidlusalune kord nõuab.

40

Kuna riigisisese õiguse kohaselt on tarbija kohustus järgida seaduse DH 2 § 37 alla kuuluva vaidluse korral konkreetseid tingimusi, et see vaidlus oleks vastuvõetav ning tarbija saaks sisulise otsuse, palus eelotsusetaotluse esitanud kohus tarbijal oma hagiavaldust selle sätte alusel täiendada. Eelmises punktis viidatud juhtumitel kohaldatav menetlus aga tarbijale selliseid nõudeid ei esita.

41

Selles osas tuleb siiski rõhutada, et tegemaks kindlaks, kas need kaks menetlust reguleerivad sarnaseid olukordi käesoleva kohtuotsuse punktis 35 viidatud kohtupraktika tähenduses, saab asjaomaste õiguskaitsevahendite sarnasust nende eset, alust ja olulisi tunnuseid arvesse võttes hinnata ainult liikmesriigi kohus, kellele on vahetult teada kohaldatavad menetlusnormid (vt selle kohta 12. veebruari 2015. aasta kohtuotsus Baczó ja Vizsnyiczai, C‑567/13, EU:C:2015:88, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Neil tingimustel – eeldades, et menetluste sarnasus on tuvastatud – tuleb uurida, kas direktiivil 93/13 tuginevate hagide – nagu need, mida käsitletakse põhikohtuasjas – menetlusnormid on vähem soodsad kui need, mida kohaldatakse üksnes riigisisesel õigusel põhinevate hagide suhtes.

43

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 47 sisuliselt märkis, ei tähenda täiendavate menetluslike nõuete kehtestamine tarbijale, kelle õigused tulenevad liidu õigusest, iseenesest seda, et nimetatud menetlusnormid oleksid talle vähem soodsad. Nimelt tuleb olukorda hinnates arvestada nende menetlusnormide kohta menetluses tervikuna, selle menetluse kulgu ning nende sätete erisusi erinevates liikmesriigi ametiasutustes (vt selle kohta 27. juuni 2013. aasta kohtuotsus Agrokonsulting-04, C‑93/12, EU:C:2013:432, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Selles osas ilmneb seaduse DH 1 § 3 lõike 1 ja § 4 lõike 1 sõnastusest endast, et Ungari seadusandja soovis kvalifitseerida ebaõiglasteks kahte tüüpi tingimusi, mis sisalduvad pea kõigis välisvaluutapõhistes laenulepingutes, mis on sõlmitud tarbija ja müüja või teenuste osutaja vahel: üks, mis puudutab vahetuskursi erinevust, ja teine, mis seisneb ühepoolselt muutmise võimaluses. Ungari valitsuse esitatud selgituste kohaselt suurendab finantsasutus ümberarvestust eesmärgiga arvutada Ungari Keskpanga poolt vastava välisvaluuta jaoks kinnitatud ametliku vahetuskursi alusel välja tarbija enammakse, lähtudes nende tingimuste ebaõiglasest laadist, ning tarbija võib vajaduse korral selle ümberarvestuse vaidlustada.

45

Euroopa Kohtule esitatud toimikust ilmneb, et arvestades suurt hulka välisvaluutapõhiseid laenulepinguid, mis tarbijatega Ungaris sõlmitakse ja mis sisaldavad eelmises punktis nimetatud kahte tingimust, soovis riiklik seadusandja seaduse DH 2 vastu võtmisega saavutada, et riigisisestes kohtutes toimuvat menetlust lühendatakse ja lihtsustatakse. Nimelt sarnastel juhtumitel, kus ei käsitleta liidu õigusest tulenevaid õigusi, ei piisa vaidluse lõplikuks lahendamiseks pelgalt ühe või mitme ebaõiglase tingimuse tühisuse tuvastamisest, kuna juhul, kui tarbija soovib, et riiklik kohus otsustaks, millised õiguslikud tagajärjed on kõnealuse lepingu osalisel või täielikul tühisusel, ja määraks kindlaks võimalikud maksmata jäänud summad, tuleb läbi viia teine menetlus.

46

Lisaks ilmneb seaduse DH 2 § 38 lõikest 6, et finantsasutuse koostatud ümberarvestus muutub lõplikuks niivõrd, kuivõrd tarbija seda ei vaidlusta. Kohtuistungil Ungari valitsuse esitatud selgituste kohaselt ei ole tarbija ülesanne arvutada välja enammakse summat, välja arvatud juhul, kui see tugineb muude väidetavalt ebaõiglaste tingimuste tühisusel kui need kaks selles seaduses viidatud tingimust. Niisugusel juhul tuleb tarbijal täpsustada summat, mis tema hinnangul ei ole nende muude tingimuste kohaldamise tõttu nõuetekohaselt makstud.

47

Niisugune nõue, mis Ungari valitsuse sõnul on vaid tsiviilmenetlusõiguses kohaldatava üldnormi konkreetne väljendus, mille kohaselt peab nõuet täpsustama ja selle suuruse määratlema, ei tundu aga olevat vähem soodne nendest eeskirjadest, mida kohaldatakse sarnastele hagidele, mis tuginevad riigisisesele õigusele; seda asjaolu tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul siiski kontrollida.

48

Põhikohtuasjas käsitletavaid menetlusnõudeid, arvestades nende kohta süsteemis, mille Ungari seadusandja kehtestas selleks, et mõistliku aja jooksul saaks lahendatud väga suur hulk ebaõiglasi tingimusi sisaldavaid välisvaluutapõhiseid laenulepinguid käsitlevaid vaidlusi, ei saa neil tingimustel põhimõtteliselt kvalifitseerida vähem soodsana sarnaste hagidega seotud tingimustest, mis ei puuduta õigusi, mis tulenevad liidu õigusest. Sellest tuleneb, et kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt läbi viidava kontrollimise tulemusel ei selgu vastupidist, ei saa niisuguseid nõudeid pidada võrdväärsuse põhimõttega kokkusobimatuks.

49

Mis teiseks puudutab tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet, siis olgu märgitud, et liikmesriikide kohustus näha ette menetlusnormid, mis võimaldavad tagada üksikisikutele direktiivist 93/13 tulenevate õiguste kaitse ebaõiglaste tingimuste kasutamise eest, tähendab tõhusa kohtuliku kaitse nõuet, millele on pühendatud ka harta artikkel 47. See kaitse tuleb tagada nii liidu õigusele tuginevate hagide läbivaatamiseks pädevate kohtute määramisel kui ka sellistele hagidele kohaldatavate menetlusnormide määratlemisel (vt selle kohta 17. juuli 2014. aasta kohtuotsus Sánchez Morcillo ja Abril García, C‑169/14, EU:C:2014:2099, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

50

Siiski on Euroopa Kohus möönnud, et tarbija kaitse ei ole absoluutne (26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Banco Primus, C‑421/14, EU:C:2017:60, punkt 47). Seega ei tähenda asjaolu, et konkreetne menetlus hõlmab teatavaid menetlusnõudeid, mida tarbija peab oma õiguste teostamiseks täitma, seda, et tal ei ole tõhusat kohtulikku kaitset. Nimelt vaatamata sellele, et direktiiv 93/13 näeb müüja või teenuste osutaja ja tarbija vaheliste kohtuvaidluste puhul ette sellist vaidlust lahendava siseriikliku kohtu positiivse ja lepingupooltest sõltumatu sekkumise kohustuse, ei ole tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega põhimõtteliselt vastuolus, kui asja menetlev kohus palub tarbijal esitada oma väidete põhjenduseks teatavad tõendid (vt analoogia alusel 1. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus ERSTE Bank Hungary, C‑32/14, EU:C:2015:637, punkt 62).

51

Kuigi vastab tõele, et põhikohtuasjas käsitletavad menetlusreeglid nõuavad tarbijalt täiendavat pingutust, on siiski tõsi, et kuivõrd need reeglid on suunatud kohtusüsteemi vabastamisele üleliigsest koormusest, on need kõnealuste kohtuvaidluste mahtu arvestades kehtestatud vastusena eriolukorrale ja järgivad üldistes huvides olevat hea õigusemõistmise eesmärki. Nimetatud reeglid võivad sellistena kaaluda üles erahuvid (vt selle kohta 12. veebruari 2015. aasta kohtuotsus Baczó ja Vizsnyiczai, C‑567/13, EU:C:2015:88, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika), eeldusel et need ei lähe kaugemale, kui on nende eesmärgi saavutamiseks vajalik.

52

Käesoleval juhul, võttes arvesse kohtusüsteemi üleliigsest koormusest vabastamise eesmärki, ei tundu – seda peab eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski kontrollima –, et reeglid, mis panevad tarbijale kohustuse esitada nõue, mille rahaline suurus on kindlaks määratud ja mis vähemalt osaliselt koosneb asjaomase finantsasutuse poolt juba koostatud ümberarvestusest, ja täpsustada, milliseid õiguslikke tagajärgi ta palub riiklikul kohtul kohaldada juhul, kui kõnesolev laenuleping või selle teatavad tingimused osutuvad tühiseks, oleksid nii keerulised ja sisaldaksid nii koormavaid nõudeid, et need reeglid mõjutaksid ebaproportsionaalselt tarbija õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.

53

Lisaks, mis puudutab küsimust, kas see, kui tarbijal ei ole võimalik paluda kohtul määrata kõnesoleva laenulepingu eelse olukorra taastamist, kuna seaduse DH 2 § 37 näeb ette, et seaduses DH 1 viidatud laenulepingute tühisuse tuvastamist saab nõuda alles koos nõudega, et see leping tunnistatakse kehtivaks või õiguslikke tagajärgi omavaks vähemalt riigisisese kohtu otsuse väljakuulutamise päevani, on vastuolus õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele, siis on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne kontrollida, kas niisugustel asjaoludel saab järeldada, vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 34 viidatud Euroopa Kohtu praktikale, et niisuguses lepingus sisalduvate tingimuste ebaõiglase laadi tuvastamine võimaldab taastada õigusliku ja faktilise olukorra, milles tarbija nende ebaõiglaste tingimuste puudumisel oleks olnud, eelkõige nähes ette õiguse saada tagasi tulu, mille majandus- või kutsetegevuse raames tegutsev isik tarbijat kahjustades ebaõiglase tingimuse põhjal alusetult sai.

54

Selles osas, vastusena Euroopa Kohtu esitatud küsimustele, kinnitasid ERSTE Bank ja Ungari valitsus kohtuistungil, et tarbijal on võimalik seaduse DH 2 §‑s 37 ette nähtud erimenetluse käigus mitte ainult taotleda nende summade tagasimaksmist, mis alusetult maksti seetõttu, et finantsasutus kohaldas seaduse DH 2 §-des 3 ja 4 viidatud kahte eritingimust, vaid ka saada hüvitist tagajärgede eest, mille tõi talle kaasa teiste võimalike ebaõiglaste tingimuste kohaldamine. Kui olukord on selline või kui tarbijal on võimalik kasutada mõnda muud tõhusat menetluslikku vahendit, mis võimaldab taotleda, et nimetatud tingimuste kohaselt alusetult makstud summad makstaks tagasi – seda tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul –, ei ole niisugused menetlusnormid nagu põhikohtuasjas käsitlusel direktiiviga 93/13 soovitud kaitse tõhususega vastuolus.

55

Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole põhimõtteliselt vastuolus niisugune riigisisene õigusnorm, mis näeb ette konkreetsed menetlusnõuded – nagu põhikohtuasjas käsitletavad – selliste tarbijate õiguskaitsevahenditele, kes on sõlminud välisvaluutapõhised laenulepingud, mis sisaldavad tingimust vahetuskursi erinevuse ja/või ühepoolselt muutmise võimaluse kohta, eeldusel et niisuguses lepingus sisalduvate tingimuste ebaõiglase laadi tuvastamine võimaldab taastada õigusliku ja faktilise olukorra, milles tarbija nende ebaõiglaste tingimuste puudumisel oleks olnud.

56

Oma kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 93/13 tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav ka olukordadele, kus puudub piiriülene element.

57

Selles osas tuleb meeles pidada, et kindlalt välja kujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole EL toimimise lepingu sätted, mis reguleerivad liikumisvabadust, kohaldatavad olukordade suhtes, mille kõik asjaolud on üheainsa liikmesriigi sisesed (vt selle kohta 15. novembri 2016. aasta kohtuotsus Ullens de Schooten, C‑268/15, EU:C:2016:874, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

58

Ent nagu märgib ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 70, ei puuduta käesolev asi põhiõigusi käsitlevaid aluslepingu sätteid, vaid liidu õigusakti, mis ühtlustab liikmesriikides konkreetse õigusvaldkonna. Järelikult on nimetatud õigusnormis sisalduvad eeskirjad kohaldatavad, sõltumata põhikohtuasjas käsitletava olukorra puhtalt riigisisesest olemusest.

59

Siit järeldub, et direktiivi 93/13 tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav ka olukordadele, kus puudub piiriülene element.

60

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: