–

Riksåklagaren, esindajad: M. Hedström ja K. Skarp,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: J. Samnadda ning K. Simonsson,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (EÜT 2001, L 167, lk 10; ELT eriväljaanne 17/01, lk 230) artikli 4 lõike 1 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud riksåklagareni (Rootsi prokuratuur) algatatud kriminaalasjas Imran Syedi vastu, keda süüdistatakse kaubamärgiõiguse ning kirjandus‑ ja kunstiteoste autoriõiguse rikkumises.

3

Ülemaailmne Intellektuaalomandi Organisatsioon (WIPO) võttis 20. detsembril 1996 Genfis vastu WIPO autoriõiguse lepingu (edaspidi „autoriõiguse leping“), mis kiideti Euroopa Ühenduse nimel heaks nõukogu 16. märtsi 2000. aasta otsusega 2000/278/EÜ (EÜT 2000, L 89, lk 6; ELT eriväljaanne 11/33, lk 208) ja mis jõustus Euroopa Liidu suhtes 14. märtsil 2010 (ELT 2010, L 32, lk 1).

4

Autoriõiguse lepingu artikkel 6 „Õigus teose levitamisele“ sätestab lõikes 1:

„Kirjandus‑ ja kunstiteoste autoritel on ainuõigus lubada üldsuse juurdepääsu oma teoste originaalidele ja koopiatele müügi või muu omandiõiguse ülemineku kaudu.“

5

Direktiivi 2001/29 artikli 4 „Levitamisõigus“ lõige 1 sätestab:

„Liikmesriigid näevad ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste originaalide ja koopiate levitamist üldsusele müümise teel või muul viisil.“

6

Kirjandus‑ ja kunstiteoste autoriõiguse seadusega (1960:729) (lag (1960:729) om upphovsrätt till litterära och konstnärliga verk) võeti Rootsi õigusesse üle direktiiv 2001/29.

7

Selle seaduse §‑s 53 on sätestatud:

„Isikule, kes tahtlikult või raske hooletuse tõttu võtab seoses kirjandus‑ või kunstiteosega meetmeid, mis rikuvad selle teose autoriõigust, mis on ette nähtud 1. ja 2. peatükis, või millega rikutakse § 41 teises lõigus või §‑s 50 ette nähtud sätet, määratakse karistuseks rahatrahv või vabadusekaotus kuni kaks aastat.“

8

Kõnealuse seaduse § 2 kohaselt võib selliseks meetmeks olla muu hulgas teose kasutamine ilma autoriõiguse omaja nõusolekuta selle üldsusele kättesaadavaks tegemise teel. Sama paragrahvi kolmanda lõigu punkt 4 täpsustab, et teos on üldsusele kättesaadavaks tehtud muu hulgas siis, kui selle koopiaid pakutakse müügiks, renditakse või laenutatakse või kui neid levitatakse üldsusele muul viisil.

9

Kõnealune seadus otsesõnu ei keela kaitstud kauba ladustamist müügi eesmärgil.

10

I. Syed pidas Stockholmis (Rootsi) kauplust, kus ta müüs rokkmuusika motiividega rõivaid ja aksessuaare. Lisaks kaupluses müügil olevatele esemetele hoidis I. Syed nimetatud kaupa ka kaupluse kõrval asuvas laos ja ühes teises laos, mis asub Stockholmi eeslinnas Bandhagenis (Rootsi). Vaidlust pole selle üle, et I. Syedi kauplust varustati regulaarselt mõlemast laost pärit kaubaga.

11

Asjas on tuvastatud, et paljude kõnealuste kaubaartiklite müügiga rikuti kaubamärgi‑ ja autoriõigusi. I. Syedi suhtes algatati tingsrättis (esimese astme kohus, Rootsi) kriminaalmenetlus, milles teda süüdistatakse kaubamärgiõiguse ja seaduse (1960:729) rikkumises. Åklagareni (Rootsi prokuratuur) hinnangul rikkus I. Syed tsiviilhagejate autoriõigust, kui ta tegi ebaseaduslikult üldsusele kättesaadavaks autoriõigusega kaitstud motiividega rõivad ja lipud. Ta oli seega seisukohal, et müügiks pakuti või üldsusele levitati kõiki kaupluses ja ladudes asuvaid esemeid, millele olid kantud niisugused motiivid, ning järelikult rikuti sellise tegevusega seadust (1960:729).

12

Tingsrätt (esimese astme kohus) mõistis I. Syedi süüdi kõikide avastatud esemetega seotud kaubamärgiõiguse rikkumises. Nimetatud kohus mõistis ta süüdi ka seaduse (1960:729) rikkumises autoriõigusega kaitstud motiiviga kauba osas, mis asus tema kaupluses, ning kahes asjaomases laos hoitava kauba osas, kuivõrd see olid kaupluses müüdava kaubaga identne. Mõistes I. Syedi süüdi ka viimati nimetatud kauba osas, asus tingsrätt (esimese astme kohus) seisukohale, et sellise kauba müügiks pakkumine, millega rikutakse tsiviilhagejate autoriõigusi, ei hõlmanud üksnes kaupa, mis asus konkreetsel hetkel I. Syedi kaupluses, vaid puudutas ka asjaomastes ladudes hoitud identset kaupa. Seevastu leidis kohus, et ülejäänud kaupa, mida hoiti ladudes, ei saa pidada müügiks pakutud kaubaks. Kõikide rikkumiste eest määras tingsrätt (esimese astme kohus) I. Syedile karistuseks tingimisi vangistuse ja rahatrahvi 80 päevamäära ulatuses.

13

Svea hovrätt, Patent‑ och marknadsöverdomstolen (Svea apellatsioonikohus, patendi‑ ja kaubandusasjade apellatsioonikohus, Rootsi) leidis apellatsiooniastmes, et I. Syed rikkus seadust (1960:729) üksnes kauba osas, mis asus tema kaupluses, mitte ladudes hoitud kauba osas. Kohus leidis, et I. Syed tõepoolest ladustas seda kaupa müümiseks. Ent kohtu hinnangul ei saa asuda seisukohale, et seda kaupa oleks müügiks pakutud või üldsusele levitatud. Lisaks järeldas apellatsioonikohus, et ladudes kauba käitlemist ei saa pidada seaduse (1960:729) rikkumise katseks või ettevalmistamiseks. Kohus kergendas I. Syedile määratud karistust, mõistes talle karistuseks tingimisi vangistuse ja rahatrahvi 60 päevamäära ulatuses.

14

Riksåklagaren (prokuratuur) nõudis käesolevas asjas eelotsusetaotluse esitanud Högsta domstolenis (Rootsi kõrgeim kohus) I. Syedi süüdimõistmist sama kauba osas, mille puhul tingsrätt (esimese astme kohus) oli leidnud, et tegemist on seaduse (1960:729) rikkumisega. Samuti palus ta Högsta domstolenil (kõrgeim kohus) esitada Euroopa Kohtule direktiivi 2001/29 artikli 4 lõike 1 tõlgendamiseks eelotsusetaotlus.

15

I. Syed väitis eelotsusetaotluse esitanud kohtus, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale on selleks, et müügiks pakkumine saaks rikkuda autoriõiguse omaja levitamisõigust, nõutud üldsusele suunatud tegevus, mille eesmärk on iga konkreetse kaubaartikli võõrandamine. Kauba ostmist ja ladustamist ei saa niisuguseks tegevuseks pidada. Vastupidine tõlgendus tähendaks kriminaalvastutuse ulatuse laiendamist, mis on seaduslikkuse põhimõttega vastuolus.

16

Eelotsusetaotluse esitanud kohus sedastab, et ei seadus (1960:729) ega direktiiv 2001/29 otsesõnu ei keela autoriõigusega kaitstud motiiviga kauba ladustamist müügi eesmärgil. Ta lisab, et 13. mai 2015. aasta kohtuotsusest Dimensione Direct Sales ja Labianca (C‑516/13, EU:C:2015:315) tuleneb, et direktiivi 2001/29 artikli 4 lõikega 1 tagatud levitamisõiguse rikkumine võib seisneda meetmetes või toimingutes, mis eelnevad müügilepingu täitmisele. Ebaselgeks jääb siiski küsimus, kas kaitstud motiiviga kaupa, mida isik ladudes hoiab, saab pidada kaubaks, mida pakutakse müügiks, kui see isik pakub oma kaupluses müügiks identset kaupa.

17

Neil asjaoludel otsustas Högsta domstolen (kõrgeim kohus) menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

18

Nende küsimustega, mida tuleb käsitleda koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2001/29 artikli 4 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui kaupleja ladustab kaupa, millele on kinnitatud ladustamiskoha liikmesriigis autoriõigusega kaitstud motiiv, võib seda pidada autoriõiguse omaja levitamise ainuõiguse rikkumiseks nimetatud sätte tähenduses, kui asjaomane kaupleja pakub ilma autoriõiguse omaja loata kaupluses müügiks kaupa, mis on identne kaubaga, mida ta ladustab ilma autoriõiguse omaja loata. Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub Euroopa Kohtul samuti täpsustada, kas siinjuures tuleb arvesse võtta ladustamiskoha ja müügikoha vahelist kaugust.

19

Direktiivi 2001/29 artikli 4 lõike 1 kohaselt näevad liikmesriigid ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste originaalide ja koopiate levitamist üldsusele müümise teel või muul viisil.

20

Olgu meenutatud, et kuna direktiivi 2001/29 eesmärk on täita muu hulgas autoriõiguse lepingust liidule tulenevaid kohustusi ning liidu õigusnorme tuleb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt niivõrd, kui see on võimalik, tõlgendada rahvusvahelist õigust silmas pidades, seda eriti siis, kui asjaomaste õigusnormide eesmärk on just rakendada liidu sõlmitud rahvusvahelist lepingut, tuleb direktiivi artikli 4 lõikes 1 sisalduvat mõistet „levitamine“ tõlgendada kooskõlas autoriõiguse lepingu artikli 6 lõikega 1 (13. mai 2015. aasta kohtuotsus Dimensione Direct Sales ja Labianca, C‑516/13, EU:C:2015:315, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

21

Direktiivi artikli 4 lõikes 1 esitatud mõistel „levitamine üldsusele müümise teel“ on seega sama tähendus kui autoriõiguse lepingu artikli 6 lõikes 1 sisalduval väljendil „lubada üldsuse juurdepääsu […] müügi […] kaudu“ (13. mai 2015. aasta kohtuotsus Dimensione Direct Sales ja Labianca, C‑516/13, EU:C:2015:315, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

22

Seda konteksti arvestades on Euroopa Kohus sedastanud, et üldsusele levitamine leiab aset terve rea toimingute kaudu, alates vähemalt müügilepingu sõlmimisest kuni selle täitmiseni kauba kohaletoimetamisega isikule üldsuse seast. Seega vastutab kaupleja kõigi toimingute eest, mida ta teeb ise või mida tehakse tema nimel ja mis vastavad üldsusele levitamisele liikmesriigis, kus levitatavad esemed on autoriõigusega kaitstud (13. mai 2015. aasta kohtuotsus Dimensione Direct Sales ja Labianca, C‑516/13, EU:C:2015:315, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

23

Nimetatud kohtupraktikast ja eelkõige Euroopa Kohtu kasutatud mõistest „vähemalt“ järeldub, et ei ole välistatud, et ka müügilepingu sõlmimisele eelnenud toimingud või tegevus võivad kuuluda levitamise mõiste alla ning olla reserveeritud ainult autoriõiguse omajatele (13. mai 2015. aasta kohtuotsus Dimensione Direct Sales ja Labianca, C‑516/13, EU:C:2015:315, punkt 26).

24

Sellega seoses, kuivõrd üldsusele levitamist tuleb pidada toimunuks, kui on sõlmitud kauba müügi‑ ja kohaletoimetamise leping, kehtib see ka müügilepingu pakkumuse puhul, mis on selle tegijale siduv, kuna selline pakkumus on oma olemuselt müügi toimumisele eelnev tegevus (13. mai 2015. aasta kohtuotsus Dimensione Direct Sales ja Labianca, C‑516/13, EU:C:2015:315, punkt 27).

25

Euroopa Kohus on samuti sisuliselt leidnud, et selline toiming võib kujutada endast direktiivi 2001/29 artikli 4 lõikes 1 sätestatud levitamise ainuõiguse rikkumist, isegi kui sellele toimingule ei järgnenud kaitstud teose või selle koopia omandi üleminekut ostjale (vt selle kohta 13. mai 2015. aasta kohtuotsus Dimensione Direct Sales ja Labianca, C‑516/13, EU:C:2015:315, punkt 32).

26

Seega võib direktiivi 2001/29 artikli 4 lõikes 1 määratletud levitamisõiguse rikkumiseks pidada autoriõigusega kaitstud teose originaali või koopia müügi toimumisele eelnevat tegevust, milleks puudub autoriõiguse omaja luba ja mille eesmärk on müügitehingu tegemine (vt selle kohta 13. mai 2015. aasta kohtuotsus Dimensione Direct Sales ja Labianca, C‑516/13, EU:C:2015:315, punkt 28).

27

Kuigi müügi toimumine ei ole levitamisõiguse rikkumise tuvastamiseks vajalik element, peab siiski olema tõendatud, et asjaomane kaup on reaalselt mõeldud üldsusele levitamiseks ilma kõnealuse õiguse omaja loata, muu hulgas siis, kui see kaup müüakse liikmesriigis, kus asjaomane teos on kaitstud (vt analoogia alusel 13. mai 2015. aasta kohtuotsus Dimensione Direct Sales ja Labianca, C‑516/13, EU:C:2015:315, punktid 29 ja 32 ning seal viidatud kohtupraktika).

28

Põhikohtuasjas ladustas I. Syed autoriõigusega kaitstud motiividega kaupa ja müüs ilma autoriõiguse omajate loata kaupluses identset kaupa.

29

Tuleb välja selgitada, kas niisugust ladustamist võib pidada müügi toimumisele eelnevaks tegevuseks, millega võidakse rikkuda levitamise ainuõigust, mis on määratletud direktiivi 2001/29 artikli 4 lõikes 1.

30

Sellega seoses tuleb märkida, et autoriõigusega kaitstud motiividega kauba ladustamist saab pidada selliseks tegevuseks juhul, kui on tõendatud, et see kaup on reaalselt mõeldud üldsusele müümiseks ilma autoriõiguse omaja loata.

31

Seega asjaolu, et isik, kes müüb kaupluses autoriõigusega kaitstud motiividega kaupa ilma autoriõiguse omaja loata, ladustab identset kaupa, võib olla kaudne tõend, et ladustatud kaup on mõeldud ka kaupluses müümiseks, ning selline ladustamine võib seetõttu olla müügi toimumisele eelnev tegevus, mis võib rikkuda autoriõiguse omaja levitamisõigust.

32

Siiski ei saa pelgalt tõsiasjast, et ladustatud kaup ja asjaomase isiku kaupluses müüdav kaup on identsed, teha järeldust, et ladustamise eesmärk on müügitehingu tegemine selle liikmesriigi territooriumil, kus kõnealune kaup on autoriõigusega kaitstud.

33

Ei saa välistada, et sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas ladustatud kaup või osa sellest kaubast ei ole mõeldud müümiseks selle liikmesriigi territooriumil, kus kaitstakse asjaomasele kaubale kinnitatud teost, ehkki asjaomane kaup on kaupleja kaupluses müügiks pakutava kaubaga identne.

34

Niisugusel juhul viiks käesoleva kohtuotsuse punktis 32 esitatud lähenemisviis selleni, et asjasse puutuva kauba tegelik eesmärk jäetakse arvesse võtmata ja kogu ladustatud kaupa käsitletakse ühtemoodi, kuigi sellel võib põhimõtteliselt olla erinevaid eesmärke.

35

Sellise lähenemisviisiga laiendataks seega levitamise ainuõigusega tagatud kaitse ulatust liidu seadusandja kehtestatud raamistikust kaugemale.

36

Seetõttu on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne talle teada olevate tõendite valguses hinnata, kas kõik kaubad, mis olid kõnealuses kaupluses müüdava kaubaga identsed, või ainult osa nendest kaupadest olid mõeldud selles kaupluses turustamiseks.

37

Sellega seoses peab Euroopa Kohus vajalikuks anda järgmised juhised.

38

Asjasse puutuva kauba eesmärgi kindlaksmääramisel tuleb võtta arvesse kõiki tegureid, mis tõendavad, et kõnealust kaupa ladustatakse eesmärgiga müüa seda ilma autoriõiguse omaja loata selle liikmesriigi territooriumil, kus kaubale kinnitatud motiivid on autoriõigusega kaitstud.

39

Kuigi ladustamiskoha ja müügikoha vaheline kaugus võib olla nende tegurite hulgas kaudseks tõendiks, et asjaomane kaup on mõeldud müügikohas müümiseks, ei saa selline tõend üksinda olla määrav. Küll on seda võimalik võtta arvesse, kui hinnatakse konkreetselt kõiki potentsiaalselt asjakohaseid tegureid, nagu näiteks kaupluse regulaarne varustamine asjaomastest ladudest pärit kaubaga, raamatupidamisandmed, müügi‑ ja tellimusmaht võrreldes ladustatud kauba mahuga või ka olemasolevad müügilepingud.

40

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et direktiivi 2001/29 artikli 4 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui kaupleja ladustab kaupa, millele on kinnitatud ladustamiskoha liikmesriigis autoriõigusega kaitstud motiiv, võib seda pidada nimetatud sättes määratletud levitamise ainuõiguse rikkumiseks, kui asjaomane kaupleja pakub ilma autoriõiguse omaja loata kaupluses müügiks kaupa, mis on identne ladustatava kaubaga, tingimusel et ladustatud kaup on reaalselt mõeldud müümiseks selle liikmesriigi territooriumil, kus kõnealune motiiv on kaitstud. Ladustamiskoha ja müügikoha vaheline kaugus ei saa üksinda olla määrav tegur, et otsustada, kas ladustatud kaup on mõeldud selle liikmesriigi territooriumil müümiseks.

41

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikli 4 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui kaupleja ladustab kaupa, millele on kinnitatud ladustamiskoha liikmesriigis autoriõigusega kaitstud motiiv, võib seda pidada nimetatud sättes määratletud levitamise ainuõiguse rikkumiseks, kui asjaomane kaupleja pakub ilma autoriõiguse omaja loata kaupluses müügiks kaupa, mis on identne ladustatava kaubaga, tingimusel et ladustatud kaup on reaalselt mõeldud müümiseks selle liikmesriigi territooriumil, kus kõnealune motiiv on kaitstud. Ladustamiskoha ja müügikoha vaheline kaugus ei saa üksinda olla määrav tegur, et otsustada, kas ladustatud kaup on mõeldud selle liikmesriigi territooriumil müümiseks.