1. 

Käesoleva apellatsioonkaebusega palub SNCF Mobilités (edaspidi „SNCF“) ( 2 ) tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 17. detsembri 2015. aasta otsus SNCF vs. komisjon ( 3 ) (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“), millega viimane jättis rahuldamata tühistamishagi komisjoni 9. märtsi 2012. aasta otsuse 2012/398/EL „Riigiabi SA.12522 (C 37/08) – Prantsusmaa – Otsuse Sernam 2 kohaldamine“ (edaspidi „otsus Sernam 3“) ( 4 ) peale.

2.

Euroopa Komisjon lubas 23. mail 2001 vastu võetud otsusega ( 5 ) (edaspidi „otsus Sernam 1“) teatavatel tingimustel anda Sernamile ümberkorraldusabi kogusummas 503 miljonit eurot. ( 6 )

3.

Teise, aastal 2004 vastu võetud otsusega ( 7 ) (edaspidi „otsus Sernam 2“) tuvastas komisjon, et teatavatest otsusega Sernam 1 ette nähtud tingimustest ei ole kinni peetud, nii et heakskiidetud abi kuritarvitati.

4.

Selles olukorras otsustas ta esiteks, et tingimusel et järgitakse uusi tingimusi, on otsusega Sernam 1 heaks kiidetud 503 miljoni euro suurune abi siseturuga kokkusobiv, kui järgitakse otsuse Sernam 2 artiklites 3 ja 4 sätestatud tingimusi. Teiseks tuvastas ta täiendava abi summas 41 miljonit eurot, mis on siseturuga kokkusobimatu ja mille Prantsusmaa ametiasutused peavad seega tagasi nõudma.

5.

Kasutades otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 ( 8 ) ette nähtud võimalust, otsustas SNCF i müüa Sernami varade kogumi. Prantsusmaa ametiasutuste sõnul ei olnud Sernami majandusliku olukorra tõttu võimalik saada pakkumismenetluse raames, mille kolmas osapool SNCFi huvides korraldas, positiivse väärtusega pakkumusi. Kõigis kõnealuses menetluses esitatud pakkumustes oli toodud väga suurel määral negatiivne väärtus ning ühtegi siduvat pakkumust ei esitatud. Seejärel tehti otsus jätkata läbirääkimisi vaid konsortsiumiga, mille moodustas 5. pakkuja koos Sernami juhatuse meeskonnaga. 5. pakkuja teatas lõpuks 15. juunil 2005 SNCFile suuliselt, et ta ei suuda enne 30. juunit 2005 teha äriühingu ülevõtmise pakkumust, isegi mitte tingimuslikku.

6.

SNCF tegi siis 30. juunil 2005 otsuse müüa Sernami varade kogum Sernami juhatuse meeskonnale. Selle võõrandamise tulemusena likvideeriti Sernam 15. detsembril 2005 kohtulikult. 41 miljoni euro suurune võlanõue, mis vastas otsuse Sernam 2 artikli 1 lõike 2 kohaselt tagastamisele kuuluvale riigiabile, kanti Sernami likvideerimisel kohustuste alla. Sellest summast suutis SNCF likvideerimismenetluse tulemusena tegelikult tagasi nõuda 2,75 miljonit eurot.

7.

Kaebuste tulemusena, mille konkurendid esitasid 24. juunil 2005, 10. aprillil 2006 ja 23. aprillil 2007 ning milles oli väidetud, et otsust Sernam 2 oli kas valesti või kuritahtlikult kohaldatud, teatas komisjon 16. juuli 2008. aasta kirjaga ( 9 ) Prantsuse Vabariigile oma otsusest algatada EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametlik uurimismenetlus, mille tulemusena tehti 9. märtsil 2012 otsus Sernam 3, mis edastati Prantsusmaa ametiasutustele 26. märtsil 2012.

8.

Selles otsuses Sernam 3 leidis komisjon, et Sernami varade kogumi müügiga ei olnud järgitud otsuses Sernam 2 nimetatud tingimusi ning et 41 miljoni euro suurust siseturuga kokkusobimatut abi ei olnud tagasi nõutud. Ta järeldas, et otsusega Sernam 2 tingimuslikult heaks kiidetud 503 miljoni euro suurune riigiabi oli ellu viidud kuritahtlikult ja et see on seega ühisturuga kokkusobimatu. ( 10 ) Komisjon leidis ka, et meetmed, mille SNCF oli selle võõrandamise läbiviimiseks võtnud, eelkõige Sernami varade kogumi negatiivsele hinnale vastava 57 miljoni euro rekapitaliseerimine ja väidetav „võlanõuete kustutamine“ summas 38,5 miljonit eurot, kujutasid endast uut siseturuga kokkusobimatut riigiabi. ( 11 )

9.

Otsuse Sernam 3 artiklid 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 1

1.   503 miljoni euro suurust riigiabi, mida [Prantsuse Vabariik] andis […] Sernam SCS[ile] (millest sai Sernam AS) ning mille komisjon kiitis heaks [otsusega Sernam 2], on kuritarvitatud. Abi on siseturuga kokkusobimatu. Abist said kasu ka Sernam Xpress ja Financière Sernam ning nende tütarettevõtjad Sernam Services ja Aster.

2.   41 miljoni euro suurusest riigiabist, mida [Prantsuse Vabariik] andis äriühingule Sernam SCS ning mis kuulutati otsusega Sernam 2 siseturuga kokkusobimatuks, said kasu ka Sernam Xpress ja Financière Sernam ning nende tütarettevõtjad, eeskätt Sernam Services ja Aster.

3.   57 miljonit eurot, millega SNCF rekapitaliseeris äriühingu Sernam SA, 38,5 miljoni euro suuruste võlanõuete kustutamine, mis SNCFil olid Sernam SA vastu, ning garantiid, mille SNCF andis Sernam SA tegevuse ülekandmisel äriühingule Financière Sernam, välja arvatud raudteetöölistele antud garantiid, kujutavad endast siseturuga kokkusobimatut riigiabi.

Artikkel 2

1.   [Prantsuse Vabariik] peab artiklis 1 viidatud abi tagasi nõudma äriühingult Financière Sernam ning selle tütarettevõtjatelt Sernam Services ja Aster.

[…]“.

10.

Komisjon, kellele Prantsuse Vabariik esitas taotluse, jõudis 4. aprillil 2012 järeldusele, et kontserni Sernam ja potentsiaalsete ülevõtjate vahel, kes olid SNCFile ja BMV‑le kuuluvate kontsernide Geodis äriühingud ning võisid võtta üle osa tema varadest, ei ole majanduslikku järjepidevust ning et seega ei ole otsusega Sernam 3 ebaseaduslikuks ja siseturuga kokkusobimatuks tunnistatud abi tagasimaksmise nõuet vaja laiendada Geodisele ja BMV‑le.

11.

Financière Sernam ja Sernam Services likvideeriti kohtulikult 13. aprillil 2012. Samal päeval esitas Geodis pakkumuse ning määrati Sernami kontserni varade ülevõtjaks.

12.

Apellant esitas 4. juunil 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldusega tühistamishagi otsuse Sernam 3 peale.

13.

Apellant põhjendas oma nõuet kuue väitega. Esimese kohaselt oli rikutud apellandi kaitseõigusi. Teise kohaselt oli rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet. Kolmanda kohaselt oli rikutud mõistliku aja järgimise kohustust ja õiguskindluse põhimõtet. Neljanda kohaselt oli komisjon rikkunud õigusnorme ja teinud faktivigu, kui ta leidis, et Sernami varade kogumi võõrandamisega ei olnud järgitud otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 nimetatud tingimusi. Viienda kohaselt oli komisjon rikkunud õigusnormi, kui asus seisukohale, et otsusega Sernam 2 ühisturuga kokkusobimatuks tunnistatud 41 miljoni euro suuruse riigiabi tagasinõudmise kohustus oli läinud üle Financière Sernamile ja tema tütarettevõtjatele. Kuuenda kohaselt oli komisjon rikkunud õigusnormi sellega, et oli leidnud, et Sernami varade kogumi võõrandamist käsitleva 21. juuli 2005. aasta eellepingus ette nähtud meetmed kujutasid endast uut riigiabi Sernam Xpressile/Financière Sernamile.

14.

Võtmata vaidlustatud kohtuotsuses seisukohta hagi vastuvõetavuse küsimuses, ja kuigi ta nõustus neljanda väite teise osaga, ( 12 ) jättis Üldkohus selle hagi rahuldamata.

15.

Apellant esitas 26. veebruaril 2016 vaidlustatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse. SNCF palub oma nõuetes Euroopa Kohtul tunnistada apellatsioonkaebus vastuvõetavaks ja põhjendatuks ning tühistada seega vaidlustatud kohtuotsus ja mõista kohtukulud välja komisjonilt. Komisjon palub oma vastuses Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja apellandilt. Äriühingud Mory SA ja Mory Team, kes astusid Üldkohtu menetlusse komisjoni nõuete toetuseks, paluvad samuti koos Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja apellandilt.

16.

Apellandi, komisjoni ning Mory SA ja Mory Teami suulised seisukohad ja vastused Euroopa Kohtu küsimustele kuulati ära kohtuistungil, mis leidis aset 9. märtsil 2017.

17.

Apellant põhjendab oma apellatsioonkaebust kuue väitega: esimese kohaselt rikuti õigusnormi, kohtuotsus on ebapiisavalt põhjendatud ja moonutati otsuse Sernam 2 artikli 3 lõiget 2. Teise kohaselt rikuti õigusnormi sellega, et Üldkohus leidis, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 sätestatud avatuse ja läbipaistvuse põhimõtted eeldavad, et väljavalitud pakkuja osales niisugusel kujul ja sõltumatult menetluses algusest peale. Kolmanda kohaselt moonutati faktilisi asjaolusid ja rikuti õigusnormi sellega, et Üldkohus leidis, et Sernami juhatuse meeskonna pakkumus oli müüjale palju ebasoodsam kui teiste kandidaatide mittesiduvad pakkumused. Neljanda kohaselt rikuti õigusnormi ning kohtuotsus on ebapiisavalt põhjendatud ja põhjendused on vastuolulised, mis puudutab Üldkohtu seisukohta, et komisjon ei ajanud Sernami varade müügihinda ja selle müügi eset segi. Viienda väite kohaselt rikuti õigusnormi ja moonutati otsuse Sernam 2 resolutsiooni sellega, et Üldkohus leidis, et 41 miljoni euro suuruse abi tagasinõudmisele vastava nõude kandmine Sernam S.A. likvideerimisel kohustuste alla ei ole kooskõlas otsuse Sernam 2 artikliga 4. Kuuenda väite kohaselt rikuti õigusnormi, kohtuotsus on ebapiisavalt põhjendatud ja moonutati faktilisi asjaolusid osas, milles Üldkohus leidis, et erainvestori põhimõte ei ole Sernami varade kogumi võõrandamise suhtes kohaldatav.

18.

Käesoleva apellatsioonkaebuse ulatuse paremaks mõistmiseks tuleb meenutada veidi üksikasjalikumalt käesoleva kohtuvaidluse tekkelugu.

19.

Oma otsusega Sernam 1 võttis komisjon seisukoha ettevõtja Sernam ümberkorraldamise kava kohta, mille Prantsuse Vabariik oli tookord talle hindamiseks esitanud. Komisjon leidis oma analüüsi tulemusena, et selle kava kohaselt antakse riigiabi, mis on EÜ asutamislepinguga kooskõlas (konkreetsemalt on tegemist selles kavas ette nähtud majandusliku abistamise ja finantsseisundi taastamise meetmetega).

20.

Samal ajal kui seda ümberkorralduskava ei suudetud viia ellu tingimustel, mida Prantsuse Vabariik otsuses Sernam 1 kirjeldab – mis viis lisaks selleni, et SNCF maksis Sernamile 41 miljoni euro suuruse summa toetuse hilinemise tõttu, mis oli seotud määratud ülevõtja ja SNCFi vahel sõlmitud eellepingu tühistamisega ( 13 ) –, analüüsis komisjon nende Sernami huvides vastu võetud abikavade eluviimise tingimusi, mis järgnesid otsusele Sernam 1.

21.

Tuvastanud, et Prantsuse Vabariik oli maksnud 503 miljoni euro suuruse summa välja teistsugustel tingimustel kui need, mis kiideti heaks otsuses Sernam, ( 14 ) järeldas komisjon siiski kõikide asjaolude põhjal ja teatavatel tingimustel, et see summa on aluslepinguga kooskõlas, samas kui 41 miljoni euro suurune abi, mis maksti Sernamile ebaseaduslikult, on siseturuga kokkusobimatu ja tuleb tagasi nõuda. ( 15 ) Riigiabi Sernamile summas 503 miljonit eurot võis pidada aluslepinguga kokkusobivaks tingimusel, et: 1) Sernam võib arendada üksnes oma kiirsaadetiste lähetamist raudtee kaudu ning SNCF tagab kõikidele pakkumises osalevatele ettevõtjatele, kes seda taotlevad, samad tingimused, mis anti Sernamile kaubaveo raudteetranspordi TBE arendamiseks (otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 1 punkt a) ning 2) Sernam peab asendama terviklikult oma maanteetranspordivahendid ja -teenused ühe või mitme SNCFist juriidiliselt ja majanduslikult sõltumatu ning avatud, läbipaistva ja mittediskrimineeriva menetluse teel valitud ettevõtte maanteetranspordivahendite ja ‑teenustega (otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 1 punkt b). Otsuse Sernam 2 põhjendustest ilmneb, et arvestades lisaks abi kuritarvitamist ja ümberkorraldamiskava kestuse pikendamist, leidis komisjon, et Sernam peab võtma erilise vastumeetme, tõmbudes kestvalt tagasi põhimõtteliselt ülevõimsusega toimivatelt turusegmentidelt, et oleks võimalik põhjendada ühe osa ümberkorraldusabi heakskiitmist. ( 16 ) Tuli ka vältida seda, et ühel ettevõtjal, kes oleks pidanud oma tegevuse tekkinud raskuste tõttu lõpetama, võimaldatakse hõivata kunstlikult äärmiselt suure nõudlusega turuosi konkureerivate ja rahaliselt elujõuliste ettevõtjate arvelt. ( 17 ) Seepärast leidis komisjon, et „Sernam peab oma tegevuse kestvalt lõpetama nendel ületootlusega turusegmentidel, antud juhul maanteid mööda lähetatava tavalise ühendvedude/kiirsaadetiste turul“. ( 18 ) Kui Sernam müüb oma aktivad paketina […] turuhinnaga ühele äriühingule, kellel ei ole õiguslikku seost SNCFiga, läbipaistva ja avatud menetluse teel, siis viimati nimetatud lõike tingimusi siiski ei kohaldata, ( 19 ) kuna Sernam ei ole siis komisjoni arvates enam tegev oma praeguses õiguslikus vormis ning on selleks ajaks vabastanud oma turuosad. ( 20 )

22.

Järgneva analüüsi huvides on oluline pidada meeles ka otsuse Sernam 2 artiklite 3 ja 4 sõnastust:

„Artikkel 3

1.   Välja arvatud lõike 2 tingimustel tuleb järgida järgmisi tingimusi:

2.   Kui Sernam müüb oma aktivad paketina alates käesolevast hetkest kuni [30. juunini 2005] turuhinnaga ühele äriühingule, kellel ei ole õiguslikku seost SNCFiga, läbipaistva ja avatud menetluse teel, siis lõike 1 tingimusi ei kohaldata.

Artikkel 4

Sernami osaline või terviklik müük peab toimuma turuhinnaga ning läbipaistva ja kõikidele tema konkurentidele avatud menetluse teel. Nendel tingimustel tuleb 41 mln euro suurune abi tagastada äriühingule Sernam, kui see veel eksisteerib.“

23.

Prantsuse Vabariik valis otsuse Sernam 2 elluviimiseks selle otsuse artikli 3 lõikes 2 kirjeldatud stsenaariumi. Selleks palus SNCF kõigepealt kõigil asjast huvitatud pooltel ilmutada huvi Sernami varade kogumi ülevõtmise vastu. Kõigis kõnealuses menetluses esitatud pakkumustes oli näidatud väga suurel määral negatiivne väärtus ning ühtegi siduvat pakkumust ei esitatud. Sernami juhatuse meeskond tegi pakkumuse Sernami varad üle võtta alles loodava äriühingu kaudu, millest saab Financière Sernam. ( 21 ) Sernami tegevuste üleminek Financière Sernamile toimus neljas etapis järgmise skeemi järgi: ( 22 )

24.

Esiteks rekapitaliseeris SNCF 100‑protsendiliselt talle kuuluva tütarettevõtja Sernam SA 57 miljoni euro ulatuses. Teiseks tegi Sernam SA 100‑protsendiliselt talle kuuluvale tütarettevõtjale Sernam Xpressile kapitali sissemakse, mis hõlmas Sernami kogu aktivat, sealhulgas eespool kirjeldatud rekapitaliseerimisele vastavad 57 miljonit eurot, ja kogu passivat (välja arvatud niinimetatud „finantskohustused“). Kolmandaks suurendas Sernam Xpress kapitali 2 miljoni euro võrra, mille oli varem täies ulatuses märkinud SNCF, – tehing, mille tulemusel omandas ta Sernam Xpressis enamusosaluse. Neljandaks loovutasid Sernam SA ja SNCF 2 miljoni euro eest Financière Sernamile kõik neile kuuluvad Sernam Xpressi aktsiad, mis moodustas kogu viimati nimetatu kapitali. Lisaks likvideeriti Sernam SA 15. detsembril 2005 kohtuotsusega ning SNCFile tagastamisele kuuluvad 41 miljonit eurot kanti likvideerimisel kohustuste alla otsuse Sernam 2 kohaselt.

25.

Financière Sernami pakkumus edastati SNCFile 30. juunil 2005 ja viimane nõustus sellega samal päeval põhimõtteliselt. Eelleping allkirjastati 21. juulil 2005, Financière Sernam registreeriti 14. oktoobril 2005 äriregistris ning eelnimetatud toimingud tehti 17. oktoobril 2005. ( 23 )

26.

Otsuses Sernam 3 järeldab komisjon esiteks, et abi, milleks anti luba otsusega Sernam 2, kuritarvitati, sest Prantsusmaa ametiasutused ei järginud selle otsuse artikli 3 lõikega 2 kehtestatud tingimusi. Komisjon leidis nimelt, et tegevusalade üleminek ei toimunud 30. juunil 2005; et nende tegevusalade üleminek ei kujutanud negatiivse hinna tõttu endast müüki; et nende tegevusalade üleminek ei kujutanud endast varade müüki, vaid äriühingu Sernam üleminekut tervikuna (aktiva ja passiva kaasa arvatud); et üleminek ei piirdunud varadega, mis Sernamil olid otsuse Sernam 2 tegemise hetkel, vaid neile lisandus 59 miljonit eurot; et üleminek ei toimunud läbipaistva ja avatud menetluse teel ning et varade müügi eesmärki ei järgitud. ( 24 ) 503 miljoni euro suuruse abi kuritarvitamise tõttu on see siseturuga kokkusobimatu ja see tuleb tagasi nõuda.

27.

Mis puudutab 41 miljoni euro suurust abi, mille Prantsusmaa pidi otsuse Sernam 2 kohaselt saajalt tagasi nõudma, ( 25 ) siis komisjon märgib, et see kanti Sernami likvideerimisel kohustuste alla. Märkinud, et otsuses Sernam 2 oli sätestatud, et Sernami majandustegevuse kadumise korral ei nõuta tagasimaksmist neilt, kes omandasid varad turuhinnaga läbipaistva ja avatud menetluse teel, analüüsis komisjon olukorda konkreetselt 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsusest ( 26 ) ja 8. mai 2003. aasta kohtuotsusest ( 27 ) lähtudes. Seejuures leidis komisjon, et äriühingute Sernam Xpress ja Financière Sernami ühinemisel kandus abi tagasinõudmise kohustus üle viimasele eelkõige seetõttu, et ta sai esialgu Sernamile antud 41 miljoni euro suurusest abist jätkuvalt abi. Ta ei kohaldanud muide erainvestori kriteeriumi.

28.

Lõpuks analüüsis komisjon äriühingule Sernam Xpress 21. juuli 2005. aasta eellepinguga antud uut abi. ( 28 ) Et see uus abi anti tagasinõudmise olukorras, leidis komisjon, et erainvestori põhimõtet ei tule kohaldada, sest riik tegutses selles olukorras lähtuvalt kohustustest, mis tal liidu õiguse kohaselt on. ( 29 ) Käsitletav abi seisnes selles, et SNCF rekapitaliseeris Sernami 57 miljoni euro ulatuses ja Sernam Xpressi 2 miljoni euro ulatuses, SNCFi võlanõuded Sernami suhtes kustutati ning SNCF andis garantiid Sernami tegevusalade üleminekul Financière Sernamile, ( 30 ) samuti müügihinnas, mida Financière Sernam tasus. Komisjon järeldas, et esineb uus abi Sernam Xpressile/Financière Sernamile, mis on siseturuga kokkusobimatu ning tuleb tagasi nõuda Financière Sernamilt ja tema tütarettevõtjatelt, kes jätkavad majandustegevust, millele abi anti (ja millega varem tegeles Sernam Xpress, kes ühendati Financière Sernamiga).

29.

Esimene väide koosneb kolmest osast: esimene puudutab varade kogumi müügi eesmärki, teise kohaselt moonutas Üldkohus otsuse Sernam 2 artikli 3 lõiget 2, mis puudutab mõistet „müük“, kolmanda kohaselt rikuti õigusnorme, moonutati otsuse Sernam 2 artikli 3 lõiget 2 ja rikuti põhjendamiskohustust hinnangu osas, et varade kogumi võõrandamist tuleb käsitada nii, et see puudutab ainult varasid, kuid mitte kohustusi. Et esimene ja kolmas osa näivad olevat seotud, teen ettepaneku analüüsida neid koos.

30.

Vaidlustatud kohtuotsusest ilmneb, et olles meenutanud kohtupraktikat, mille kohaselt ei saa akti resolutsiooni lahutada akti põhjendustest, mistõttu tuleb resolutsiooni vajaduse korral tõlgendada selle vastuvõtmise aluseks olnud põhjendusi arvesse võttes, ( 31 ) järeldas Üldkohus otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 tekstist, tõlgendatuna selle otsuse põhjendusest 217 lähtudes, et see otsus „vastandab selgelt „Sernami tervikuna müügi […] (varad ja kohustused)“ Sernami „varade kogumi müügile““. ( 32 ) Ta otsustas seega, et komisjonil oli õigus järeldada, et varade kogumi müük otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 tähenduses pidi hõlmama vaid varad ja välistama kohustused, ( 33 ) sest selle sätte vastupidine tõlgendus tähendaks otsuse Sernam 2 artikli 3 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud kahe tingimuse vahelise erinevuse eiramist. ( 34 ) Kui varade kogumi müüki tuleks tõlgendada nii, et see hõlmab ka kohustusi, siis oleks Üldkohtu meelest „ebaloogiline ja seosetu“ seada neid erinevaid tingimusi. ( 35 ) Seejärel meenutas Üldkohus, et otsuse Sernam 2 artikli 3 kaks lõiget on alternatiivsed, ning otsustas, et mõlemad taotlesid „sama eesmärki: ennetada sellest [503 miljoni euro suurusest ümberkorraldus]abist tingitud konkurentsimoonutusi“. ( 36 ) Ta nõustus komisjoni väitega, et varade kogumi müügi eesmärk „oli Sernami majandustegevuse katkestamine“. ( 37 ) Ta otsustas seega, et Sernami tervikuna võõrandamise eesmärk, milleks oli see säilitada ja tervendada, oli vastupidine eesmärgiga „ettevõtja majandustegevus katkestada ja tema turuosad tema varade ostja kasuks vabastada“. ( 38 )

31.

Üldkohus otsustas ka, et komisjon hindas otsuse Sernam 3 põhjendustes 109 ja 110 niinimetatud „osalist varade ülekandmist“ kui tehingut õigesti, kui leidis, et seda ei saa liigitada „varade müügiks kolmandale isikule“ seetõttu, et see ei hõlma üksnes varasid, vaid ka kõiki kohustusi ( 39 ) ning ülekandmine toimus 100‑protsendiliselt endale kuuluvale tütarettevõtjale. ( 40 )

32.

SNCF väidab sisuliselt, et varade kogumi võõrandamisega, mida otsustati teha 2005. aasta juunis, järgiti täielikult otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikega 2 taotletavat eesmärki, kui seda õigusnormi tõlgendada, lähtudes selle otsuse põhjendusest 217. Üldkohtu arutluskäik on ekslik peamiselt kahel põhjusel. Esimene põhjus on see, et tavaliselt on varade võõrandamise vältimatu tagajärg tegevusalal tegutsemise jätkumine, kusjuures kohustuste (see tähendab võlgade) lisandumine ei ole sellest seisukohast oluline, kuna see mõjutab ainult võõrandatud ettevõtja väärtust. Üldkohus ei selgitanud tema sõnul, kuidas Sernami varade kogumi võõrandamine ainult ühele ostjale, kes võtab üle turuosa, mis Sernamist vabaks jääb, võis viia Sernami majandustegevuse katkemiseni. Apellant leiab, et vaidlustatud kohtuotsus on selles osas ebapiisavalt põhjendatud. Teine põhjus on niisugune, et põhjendused, mille põhjal Üldkohus leidis, et varade kogumi võõrandamise eesmärk on Sernami kui majandusüksuse kadumine, niisugust tõlgendust ei kinnita. Otsuse Sernam 2 põhjenduses 217 on piirdutud sellega, et on nõutud, et Sernam ei tegutseks enam oma varasemas õiguslikus vormis ja sellega võimaldatakse SNCFist sõltumatul ostjal kasutada Sernami turuosa. Märkides vaidlustatud kohtuotsuse punktides 194 ja 195, et taotletav eesmärk oli Sernami majandustegevuse katkemine, leidis Üldkohus, et eesmärk on niisugune, mis ei ilmne ühelgi juhul ei otsuse Sernam 2 resolutsioonist ega põhjendustest, ning moonutas seega seda otsust. Lisaks tunduvad Üldkohtu põhjendused olevat vastuolulised seetõttu, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 218 tunnistas ta ka ise, et otsuse Sernam 2 põhjendusest 217 võib „jääda mulje, et [Sernami] majandustegevus [jätkub]“. Samamoodi väidab SNCF, et põhjendusest 217 ei ilmne, et tegevuse jätkumist tuli mõista kui tegevust, mida jätkas ostja, kes kaasas Sernami varad omaenese äristrateegiasse, ning et tegemist oli tingimusega, mis pidi olema täidetud, et abi saanud äriühingu turuosi võiks pidada vabanenuks. Otsuse Sernam 2 põhjenduses 217 on piirdutud vastupidi sellega, et on mainitud Sernami osade vabanemist sõltumatu ostja huvides, see tähendab niisuguse ostja huvides, kellele ei ole otsest seost SNCFiga.

33.

Oma repliigis lisab SNCF sisuliselt, et komisjon ei tõendanud, kuidas saab ettevõtja kõikide varade üleminek kogumis ühele ja samale ostjale mitte viia majanduslikult ja õiguslikult majandustegevuse üleminekuni. Komisjon ise selgitas Üldkohtule ja Euroopa Kohtule, et just see oli niisuguse võõrandamise tulemuseks niinimetatud kohtuasjades SMI ja CDA ( 41 ). Komisjon moonutas oma vastuses ka otsuse Sernam 2 põhjenduse 217 sõnastust, milles ei ole apellandi arvates kuidagi viidatud Sernami konkurentidele. Otsuse Sernam 2 kohaselt on ainus eesmärk, mille poole komisjon püüdleb, katkestada tulevikus igasugune kapitalisuhe SNCFi ja tema tütarettevõtja Sernami vahel, et vältida seda, et esimene annab teisele veel abi, ning ainus nõue oli see, et Sernami ostjal ei oleks seost SNCFiga. Varade kogumi müügi eesmärk ei ole seega Sernami majandustegevuse katkemine. Apellant lisab, et vastupidi komisjoni väitele ei ole Sernami varade kogumi müük, mis tähendab tingimata Sernami tegevuse jätkumist, kuidagi vastuolus argumendiga, mille kohaselt rikkus Üldkohus Euroopa Kohtu praktikas välja kujundatud majandusliku järjepidevuse erinevate kriteeriumide analüüsimisel õigusnormi.

34.

Mis puudutab lõpuks hinda, siis komisjon nõudis turuhinda, mis võib olla negatiivne. Kui varad müüakse kogumis, mis tähendab tingimata kahjumliku tegevuse ja töölepingute üleminekut, on vältimatu, et selle väärtus on negatiivne; seisukoht, et hind oleks võinud olla positiivne, on põhjendamatu oletus ja kujutab endast faktiliste asjaolude moonutamist, sest kõik pakkumused olid väga suurel määral negatiivsed. SNCF väidab ka, et kui õigusnorm on täiesti üheselt mõistetav, ei ole vaja kohaldada kohtupraktikas sedastatud tõlgendamist käsitlevaid põhimõtteid. Ettevõtja kõiki varasid ei ole võimalik võõrandada ilma, et majandustegevus läheks üle ülevõtjale, ning ettevõtja turuosa ei ole võimalik ülevõtjale üle anda ilma, et tegevus läheks üle. Komisjoni tõlgendus, mida Üldkohus kinnitas, eeldab seega võimatut olukorda.

35.

Komisjon leiab, et esimese väite esimene osa tuleb tagasi lükata.

36.

SNCF väidab, et kui Üldkohus tõi selleks, et kinnitada oma tõlgendust, et otsuses Sernam 2 on kogu Sernami müük selleks vastandatud ainult tema varade müügile, üksnes ära otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 ning selle otsuse põhjenduse 217, esitas ta kategoorilised väited, moonutas otsuse Sernam 2 artikli 3 lõiget 2 ning esitas seega ebapiisavalt põhjendatud arutluskäigu. Põhjenduses 217 ei ole midagi, mis võimaldaks järeldada, et varade kogumi võõrandamist tuleb mõista nii, et see puudutab ainult aktivat. Üldkohus ei saa põhjenduses 217 kirjeldatud alternatiivsest stsenaariumist järeldada, et artikli 3 lõige 2 välistab passiva, seda enam, et võttes arvesse taotletavat eesmärki, see tähendab Sernami majandustegevuse katkemist, ei avalda see, kui võõrandatakse ka kõik kohustused või osa nendest, mingit mõju. Ei komisjon ega Üldkohus ei selgitanud, kuidas võib varade kogumi võõrandamine ainult ühele ostjale, kes peab üle võtma Sernami turuosa, viia Sernami majandustegevuse katkemiseni. ( 42 )

37.

Üldkohtu arutluskäik vaidlustatud kohtuotsuse punktides 118 ja 119 on ekslik, sest otsuses Sernam 2 on nende kahe stsenaariumiga seostatud erinevaid tingimusi. Kui otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikega 2 taotletav eesmärk oleks Sernami tegevuse katkemine, oli vaja näidata ära ainult võõrandamisviis, mis võimaldaks selle eesmärgi saavutada (näiteks varade võõrandamine eraldi või rühmakaupa, nagu komisjon on juba teinud teistel juhtudel ( 43 )). Üldkohus pani seega toime mitu õigusnormi rikkumist, moonutas otsuse Sernam 2 artikli 3 lõiget 2 ja rikkus põhjendamiskohustust.

38.

Komisjon väidab, et esimese väite kolmas osa tuleb tagasi lükata.

39.

Selle esimese väite esimese ja kolmanda osa raames vaidlustab SNCF esiteks selle, kuidas Üldkohus tõlgendas otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 ette nähtud varade kogumi müügi eesmärki, ning teiseks selle, kuidas ta tõlgendas mõistet „varade kogumi müük“ ise.

40.

Kohe alguses tuleb lükata tagasi kriitika, et Üldkohtul oli kasutu otsida abi klassikalisest kohtupraktikast, mis käsitleb liidu kohtu käsutuses olevaid tõlgendamismeetodeid, sest Üldkohus meenutas ainult ja siis kohaldas väljakujunenud kohtupraktikat, milles on sedastatud väljakujunenud põhimõtted, ( 44 ) millest kohus peab juhinduma, kui ta peab tõlgendama liidu õigusnormi. Lisan, et arvestades seda, kui erinevalt SNCF ja komisjon otsuse Sernam 2 artikli 3 lõiget 2 tõlgendavad, ei olnud see, et liidu kohus otsib selle sätte täpse mõtte ja ulatuse väljaselgitamiseks vajalikku teavet mujalt kui selle otsuse resolutsioonist endast, liialdatud ning see, et Üldkohus ei viidanud mitte ainult selle artikli sõnastusele, vaid ka selle kontekstile ja eesmärkidele, mida taotletakse õigusnormidega, milles see säte asub, oli seega põhjendatud. ( 45 )

41.

Seejärel meenutan, et otsuse Sernam 2 artiklis 3 on visandatud kaks stsenaariumi. Selle otsuse artikli 3 lõike 1 kohaselt võib abi Sernami ümberkorraldamiseks edaspidigi pidada ühisturuga kokkusobivaks, tingimusel et Sernam arendab „ainult oma kiirsaadetiste raudteel lähetamise tegevust“ ning et SNCF tagab samal ajal „kõikidele teistele pakkumises osalevatele ettevõtjatele, kes seda taotlevad, samad tingimused, mis anti Sernamile kaubaveo raudteetranspordi TBE arendamiseks“. Lisaks pidi Sernam kahe aasta jooksul pärast otsuse Sernam 2 teatavakstegemist „asendama terviklikult oma maanteetranspordivahendid ja ‑teenused ühe või mitme SNCFist juriidiliselt ja majanduslikult sõltumatu ning avatud, läbipaistva ja mitte diskrimineeriva menetluse teel valitud ettevõtte maanteetranspordivahendite ja ‑teenustega“. Kui valiti teine stsenaarium – mida on kirjeldatud otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 –, ei kohaldatud enam neid tingimusi. Seevastu oli siis nõutav, et Sernam „müüb oma aktivad paketina 30. juuniks 2005 turuhinnaga ühele äriühingule, kellel ei ole õiguslikku seost SNCFiga, läbipaistva ja avatud menetluse teel“.

42.

Nende põhjuste väljaselgitamiseks, miks komisjon nägi neid kahte võimalust, ning lõpuks varade kogumi eesmärgi kindlakstegemiseks on loomulikult vaja lugeda seda otsust tervikuna, see tähendab koos selle põhjendustega. Nendest põhjendustest ilmneb, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 1 sätestatud tingimused on „vastukohustused“, mille täitmist Sernamilt nõutakse selle tõttu, et ta abi kuritarvitas. ( 46 ) Nõutakse seega, et ta tõmbuks „kestvalt tagasi põhimõtteliselt ületootlusega turusegmentidelt“, et vältida seda, et ettevõtja, „kes oleks pidanud oma tegevuse lõpetama avaldunud raskuste tõttu, [hõivab] kunstlikult äärmiselt suure nõudlusega turuosi konkureerivate ja rahaliselt elujõuliste ettevõtete arvelt“. ( 47 )

43.

Komisjon võttis lisaks arvesse Prantsusmaa ametiasutuste kavatsust müüa „tervikuna äriühing Sernam (aktiva ja passiva kaasa arvatud)“ ( 48 ) ning ta vastandas selle juhtumi sõnaselgelt Sernami varade kogumi müügi juhtumile. Näiteks otsuse Sernam 2 põhjenduses 217 on märgitud, et „Prantsusmaa ametivõimude kavandatud Sernami tervikuna müügi korral (aktivad ja passivad) tuleb igal juhul kohaldada otsuse tingimusi (Sernami maanteetegevuse ülevõtmine teiste ettevõtete poolt ja Sernami tegevuse mitmekesistamine raudteevedude suunas). Seevastu, kui Sernam peaks müüma omaaktivad„paketina“, meenutab komisjon, et neid kahte eespool nimetatud tingimust ettevõtte ümberkorraldamise kohta ei kohaldata, kuna Sernam ei ole enam tegev oma praeguses õiguslikus vormis ning on selleks ajaks vabastanud oma turuosad sõltumatu ostja kasuks (kes võib de facto jätkata tema tegevust Sernami aktivatega)“. ( 49 )

44.

Ma nõustun küll, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 lugemine eraldi võis tekitada mõtte, et varade kogumi müügist ei pea jääma välja kohustuste müük. Kui aga nõustuda – mis ei ole raske –, et Üldkohus võis lähtuda otsuse Sernam 2 põhjendustest, mis selle resolutsiooni mõtet selgitavad, piisab siiski põhjenduse 217 lugemisest, et leida kinnitust järeldusele, millele Üldkohus jõudis, nimelt et varade kogumi müügist jäävad tingimata välja kohustused, sest komisjon vastandas ilmselgelt kogu Sernami (aktiva ja passiva kaasa arvatud) müügi ning ainult varade kogumi müügi. Apellant leiab, et Üldkohus esitas lihtsalt kategoorilise väite, kuid ei tõendanud seda. Ma ei mõista siiski, missugusel veel hiilgavamal viisil oleks ta saanud tõendada seda, mis on ilmne.

45.

Kriitika kohta, et põhjendused on ebapiisavad, meenutan, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast ilmneb, et „kohtuotsuse põhjendusest peab selgelt ja ühemõtteliselt nähtuma Üldkohtu arutluskäik, et huvitatud isik mõistaks vastuvõetud otsuse põhjendust ja Euroopa Kohus võiks teostada oma kohtulikku kontrolli“. ( 50 ) See nõue on siin täielikult täidetud.

46.

Mis puudutab taotletavat eesmärki, siis võttes arvesse otsuse Sernam 2 tegemise konteksti, on selleks ilmselgelt, ja nagu Üldkohus meenutas, hoida ära konkurentsimoonutused. ( 51 ) Otsuse Sernam 2 artiklis 3 nimetatud kaks stsenaariumi töötati selgelt välja alternatiivsena, mis viib mõttele, et komisjon pidas neid kahte valikuvõimalust vaba konkurentsi olukorra taastamise eesmärgi seisukohast ja tõhususe poolest selgelt võrdväärseteks võimalusteks. Eesmärki, mida otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikega 1 taotletakse, on selgitatud selle otsuse põhjenduses 200 ja järgmistes põhjendustes. Nendes on sisuliselt meenutatud, et Sernam sai abi, millega ei järgitud esialgset ümberkorralduskava. Seega kehtestab komisjon selle konkurentsimoonutuse leevendamiseks „vastukohustused“ ( 52 ) ning nõuab Sernamilt, et ta tõmbuks tagasi põhimõtteliselt ületootlusega turusegmentidelt otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 1 kirjeldatud tingimustel. ( 53 ) Täiesti loogiliselt on teise stsenaariumiga taotletav eesmärk samasugune. Taas on keskne element, mis aitab mõista selle mõtet, põhjendus 217, sest selles on selgitatud, miks ei nõuta esimese stsenaariumi elluviimisel nõutavaid „vastukohustusi“ enam varade kogumi müügi korral. Niisugusel juhul arvab komisjon, et „Sernam ei ole enam tegev oma praeguses õiguslikus vormis ning on selleks ajaks vabastanud oma turuosad sõltumatu ostja kasuks (kes võib de facto jätkata tema tegevust Sernami aktivatega)“. ( 54 ) Nagu Üldkohus õigesti märkis, „käsitleb [see põhjendus] konkurentsimoonutuste ennetamist, nagu ka eespool viidatud põhjendused 200 ja 208–211“. ( 55 ) Ka ilmneb selle põhjenduse sõnastusest selgelt – vastupidi apellandi väitele –, et komisjon kujutles, et tegevusega tegeleb edasi sõltumatu ostja ja seda enda huvides, kusjuures Sernam tõmbub turult faktiliselt viimase kasuks tagasi.

47.

SNCFi arutluskäigu kohaselt ei nõua otsuse Sernam 2 artikli 3 lõige 2 ei varade kogumi – ilma kohustusteta – võõrandamist ega Sernami majandustegevuse katkestamist. See tähendab, et komisjon nõustus, et Sernami võib müüa peaaegu tervikuna ja ta jätkab oma majandustegevust, nõudmata vähimagi vastukohustuse täitmist (sest ellu viiakse teine stsenaarium), samas kui Sernami tervikuna müümise korral oli ta selgelt nõudnud tervet hulka meetmeid, mis vähendavat tema tegutsemist turul. Niisugune tõlgendus ei ole loogiline ning võtab otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikelt 2 igasuguse sisu ja kasuliku mõju. Muidugi toob varade võõrandamine kaasa – nagu SNCF väidab – „tegevuse“ jätkumise selles mõttes, et Sernami turuosad võtab üle üks teine asjast huvitatud ettevõtja. Sernam, kellel tema varasid enam ei olnud, ei saanud siiski mõistagi enam hõivata seisundit turul, mis tal oli varem. Kaldun ka arvama – nagu märgib menetlusse astuja komisjoni nõuete toetuseks –, et SNCFi tõlgendus kujutab endast teatavat kaudset ülestunnistust, et üleandmistoimingud viisid selleni, et Sernami tegevus säilis, ilma et oleks täidetud mingeid vastukohustusi, mida tuli konkurentsihäirete kaotamiseks täita.

48.

Kokkuvõttes tuleb märkida, et artiklis 3 peeti esiteks võimalikuks, et Sernam jääb alles – või müüakse kogu Sernam (aktiva ja passiva) – ning siis tuleb järgida lõikes 1 sätestatud tingimusi, ning teiseks nähti ette juhtum, et varade kogum müüakse ja siis ei nõuta enam, et need tingimused oleksid täidetud, sest Sernam on seeläbi vabastanud oma turuosad ostja kasuks. Varade kogumi müük koos ühe osa kohustuste müügiga ei võimaldanuks Sernami tegevust katkestada; kui see tegevus jätkus, nõuti aga vastukohustuste täitmist. SNCF müüs Sernami varade kogumi ning võõrandas „ka peaaegu kõik kohustused“, ( 56 ) täitmata mingit vastukohustust, mis tasakaalustaks konkurentsihäired. Tehingu tulemus on sellest seisukohast – kui nii võib öelda – neutraalne, samas kui see tehing on oma olemuselt lähem Sernami müügile tervikuna – müük, mille puhul olid kehtestatud ranged ja selged kohustused tõmbuda tagasi ületootlusega turusegmentidelt.

49.

Seega ei rikkunud Üldkohus oma arutluskäigus mingit õigusnormi, kui järeldas, et „[a]sjaolu, et varade kogumi müügi puhul ei olnud enam tarvis nõuda ülevõimsusega toimivast maanteevedude sektorist tagasitõmbumist, on selgitatav vaid sellega, et Sernami varade kogumi turuhinnaga müügi korral äriühingule, kellel puudub [SNCFiga] õiguslik seos, kasutades selleks läbipaistvat ja avatud menetlust, kaoks Sernam majandusüksusena turult ja koos temaga ka konkurentsimoonutus, mis tuleneb Sernamile antud ümberkorraldusabist“, ning järelikult „tuleb „turuosade vabastamist sõltumatu ostja kasuks“ […] analüüsida kui sellist, mis lõpetab konkurentsimoonutuse ehk Sernami subsideeritud tegevuse“. ( 57 )

50.

Ka ei rääkinud Üldkohus endale vastu siis, kui möönis, et otsuse Sernam 2 põhjendusest 217 võib jääda „mulje, et […] majandustegevus [jätkub]“, sest ta täpsustas otsekohe, et see mulje ei osutu analüüsimisel õigeks, kuna siis on tegemist „muu ettevõtja tegevusega kui Sernam, see tähendab ostja, kes on integreerinud Sernami varad oma äristrateegiasse, ilma milleta ei saaks abisaaja turuosi käsitada „vabastatuna““. ( 58 ) Vaidlustatud kohtuotsuses ei ole siin seega mingit põhjenduste vastuolu, eelkõige võttes arvesse Sernami varade ostja isikut.

51.

Mis puudutab apellandi tuginemist kohtuotsustele SMI ja CDA, siis ehkki Üldkohtule võib tõesti ette heita, et ta ei analüüsinud Üldkohtus vaidlustatud otsuse õiguspärasust, lähtudes Euroopa Kohtu praktikas esitatud väidetest, milles on ainult korratud seisukohta, mida komisjon on väljendanud iga juhtumi kontekstis – quod non –, põhineb see, kuidas apellant neid kohtuotsuseid mõistab, poolikul tõlgendamisel, sest kuigi komisjon on nende puhul muutumatult väitnud, et äriühingu varade kogumi müük ühele ja samale ostjale võib võimaldada viimasel subsideeritud majandustegevust jätkata, mis võib tuua kaasa konkurentsimoonutuse põlistamise, on ta samal ajal nõustunud, et ilmutada tuleb erilist valvsust ja et kuritarvituse ohu võib välistada, kui võõrandamine leidis aset tingimusteta ja kõikidele konkurentidele avatud menetluse tulemusena, mis on just üks otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 sätestatud tingimus.

52.

Kõikidel nendel põhjustel teen seega ettepaneku lükata esimese väite esimene ja kolmas osa koos tagasi.

53.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 90 otsustas Üldkohus, et ajahetkeks, mida tuli arvesse võtta, hindamaks, kas müük toimus, on see ajahetk, mil toimus varade tegelik ülekandmine, kuna otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 – tõlgendatuna koosmõjus selle otsuse põhjendusega 217 – toodud eesmärk oli kohustada Sernamit võõrandama kõik oma varad ja vabastama oma turuosad. Otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 vastupidine ja formalistlik tõlgendamine pärsiks otsuse toimet ja tooks kaasa ohu, et varade tegelik ülekandmine toimub tükk aega pärast müügilepingu sõlmimist õiguslikus tähenduses.

54.

Apellandi sõnul toimus müügitehing tõesti 30. juunil 2005 ning otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikega 2 kehtestatud ajalist tingimust seega järgiti. Selles otsuses ei ole kinnitatud, et varad peavad ka tegelikult minema üle 30. juunil 2005, vaid on piirdutud ainult sellega, et on nähtud ette, et müük peab toimuma hiljemalt sel kuupäeval. Lisaks tähistab Prantsusmaa õiguse ja konkreetselt tsiviilseadustiku (code civil) artikli 1583 kohaselt müüki kokkuleppe sõlmimine asja ja makstava hinna kohta, isegi siis, kui asi ei on just veel tarnitud ega ole selle eest tasutud. Leides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 90, et hetk, mida tuleb arvesse võtta, et hinnata, kas müük toimus tõesti 30. juunil 2005, oli varade üleminek, täiendas Üldkohus otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 teksti märkimisväärselt ja moonutas selles artiklis kasutatud mõistet „müük“.

55.

Komisjon palub aga lükata esimese väite teine osa tagasi.

56.

Tingimuste hulgas, mis kehtestati, et 503 miljoni euro suurust abi Sernami ümberkorraldamiseks võiks edaspidigi pidada siseturuga kokkusobivaks, oli ajaline tingimus, sest otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 oli selles küsimuses sätestatud, et Sernami varade kogumi müügi korral peab see müük aset leidma hiljemalt 30. juunil 2005.

57.

Eeldusel, et Üldkohtu hinnang kuupäevale, mil müük toimus, ei kujuta endast üksnes hinnangut faktilistele asjaoludele, ei ole apellant siiski suutnud tõendada mingit viga Üldkohtu analüüsis. Ehkki riigiabi tasakaalustavate meetmete kontekstis ei tule kõne alla mõiste „müük“ ühenduse määratlus ning et see tuleb tingimata korraldada siseriiklikus õiguses kindlaks määratud tingimustel, ( 59 ) on komisjonil ja liidu kohtul siiski õigus nõuda, et need tingimused ei kahjustaks liidu õiguse kasulikku mõju. Just selle ohu Üldkohus tuvastaski, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 90, et SNCFi tõlgendus „pärsiks otsuse toimet ja tooks kaasa ohu, et varade tegelik ülekandmine toimub tükk aega pärast „müügilepingu“ sõlmimist õiguslikus tähenduses“. Kohtutoimikust ilmneb ka, et 30. juuni 2005. aasta kuupäeva seisuga oli Sernami juhatuse meeskonna pakkumus SNCFile edastatud ja „SNCFi juhatus oli sellega ainult põhimõtteliselt samal päeval nõustunud“. ( 60 ) Lõpuks tuleb märkida, et kuna otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 kirjeldatud stsenaarium kujutab endast alternatiivi selle otsuse artikli 3 lõikes 1 kirjeldatud stsenaariumile ning teise stsenaariumi kohaldamise korral ei kohaldata enam esimese kasutamise puhuks kehtestatud tingimusi, tõlgendas Üldkohus selles sätestatud ajalist tingimust täiesti loogiliselt ja otsuse Sernam 2 artikli 3 lõiget 2 oluliselt täiendamata – mida SNCF väidab teda olevat teinud – nii, et selle kohaselt peavad varad tõesti üle minema hiljemalt 30. juunil 2005. Kõikidel nendel põhjustel tuleb esimese väite teine osa tagasi lükata.

58.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 163, 164 ja 174 otsustas Üldkohus sisuliselt – selleks et lükata tagasi kriitika, et Sernami juhatuse meeskond osales pakkumismenetluses algusest peale ning tema pakkumus oli läbipaistva ja avatud menetluse tulemus –, et pakkumismenetluses osales esialgu ainult 5. pakkujast ja juhatuse meeskonnast koosnev konsortsium ning esitas esialgse pakkumuse, mitte juhatuse meeskonna liikmed eraldi. Lisaks valiti esialgu kahevoorulise pakkumismenetluse tulemusena välja konsortsiumi projekt. Üldkohus lükkas seega tagasi argumendi, mille eesmärk oli tõendada, et juhatuse meeskond osales menetluses algusest peale, ning seda seetõttu, et ta ei olnud osalenud selles sõltumatult ega olnud esitanud pakkumust üksi. Üldkohus järeldas, et seda pakkumust ei saa seega pidada pakkumuseks, mis on avatud ja läbipaistva menetluse tulemus.

59.

SNCF heidab Üldkohtule ette õigusnormi rikkumist sellega, et viimane leidis ekslikult, et kuna Sernami juhatuse meeskonna liikmed ei olnud osalenud menetluses algusest peale sõltumatult, ei olnud läbiviidud menetlus avatud ja läbipaistev, nagu on nõutud otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2, sest ei sellest artiklist, otsusest Sernam 2 ega liidu õigusest ei ilmne, et lõpuks välja valitud pakkuja pidi olema osalenud valikuprotsessis algusest peale sõltumatult ja iseseisvalt. Meenutanud menetluse tingimusi pärast teist valikuvooru, väidab SNCF, et nii praktikast kui ka kohtupraktikast ilmneb, et pakkumismenetluse avatuse ja läbipaistvuse tingimus on täidetud, kui kõik asjast huvitatud pooled said esitada pakkumuse ning neil oli ühesugune teave ja nende suhtes kohaldati samu tingimusi tähtaegade osas. ( 61 ) Eeldusel, et riigihangete alal kohaldatavad põhimõtted, mis on eelkõige sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivis 2014/23/EL kontsessioonilepingute sõlmimise kohta, ( 62 ) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivis 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta ( 63 ), on analoogia alusel kohaldatavad varade võõrandamise menetluste suhtes, lubab liidu õigus niisugust lepingut ettevõtjaga sõlmida ilma reklaami või eelneva konkureerimiseta pärast menetluse luhtumist, isegi kui see ettevõtja ei osalenud selles esimeses menetluses, ning see ei kujuta endast avatuse ja läbipaistvuse põhimõtete rikkumist. Ammugi tuleb asuda seisukohale, et neid põhimõtteid on järgitud siis, kui varad võõrandati viimasele asjast huvitatud isikule, kes tegi ainsana siduva pakkumuse, ja kui ta osales kogu protsessis, esialgu konsortsiumi koosseisus, mille teine osaline lahkus menetlusest.

60.

Mis puudutab komisjoni, siis ta palub jätta see teine väide vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või lükata põhjendamatuse tõttu tagasi.

61.

Selle teise väite raames vaidleb apellant vastu analüüsi ühele osale, mille tulemusena järeldas Üldkohus, et Sernami varade kogumi müük ei leidnud aset avatud ja läbipaistva menetluse tulemusena, nagu nõudis komisjon. Tühistamishagi neljanda väite viiendat osa arutades analüüsis Üldkohus nelja etteheidet. Esimese etteheite raames väitis SNCF, et Sernami juhatuse meeskonna pakkumus kujutas endast avatud ja läbipaistva protsessi tulemust, sest see meeskond osales pakkumismenetluses algusest peale 5. pakkujaga moodustatud konsortsiumi koosseisus ning esitas pakkumuse üksi pärast seda, kui tema partner teatas talle, et ei suuda esitada siduvat pakkumust komisjoni määratud tähtaja jooksul. Selle etteheite raames esitati kaks argumenti, sest SNCF vaidles teisele vastu siiski eraldi. ( 64 )

62.

Märgin kohe, et selle teise väitega kritiseeritakse vaidlustatud kohtuotsuse punkte 163 ja 164, milles on ainult leitud, et esialgu osales pakkumismenetluses ainult 5. pakkujast ja Sernami juhatuse meeskonnast koosnev konsortsium ning esialgu valiti välja selle konsortsiumi esitatud kava sisu, kusjuures Üldkohus piirdus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 164 sellega, et tõi ära vastuse, mille Prantsusmaa ametiasutused andsid komisjonile 6. jaanuaril 2012. Tegemist on seega peamiselt faktilise hinnanguga, mis ilmneb ka SNCFi Üldkohtule esitatud hagiavalduse punktist 16 ja järgmistest punktidest. Igal juhul ilmneb apellatsioonkaebusest, et SNCF heidab Üldkohtule teise etteheite raames ette õigusnormi rikkumist, mitte faktiliste asjaolude moonutamist. See väide tuleks jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, sest apellatsioonkaebuse saab traditsiooniliselt esitada õiguslikes küsimustes, välja arvatud juhul, kui faktilisi asjaolusid ja tõendeid on moonutatud, millele ei ole aga viidatud. Sama tuleb teha käesoleva väitega, sest sellega kritiseeritakse Üldkohtu järeldust vaidlustatud kohtuotsuse punktis 174, millega Üldkohus jättis läbi vaatamata argumendi, millega püüti tõendada, et juhatuse meeskond osales pakkumismenetluses algusest peale, ning seda põhjendusel, et ta ei osalenud selles sõltumatult ega esitanud pakkumust kohe alguses.

63.

Üldkohus kvalifitseerib seejärel faktilised asjaolud siiski õiguslikult, sest ta järeldab nendest asjaoludest – Sernami juhatuse meeskonna mittesõltumatu osalemine menetluse algusest peale –, et viimase pakkumust ei saa pidada avaliku ja läbipaistva menetluse tulemuseks otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 tähenduses. Seda kvalifitseerimistoimingut saab Euroopa Kohus omalt poolt apellatsioonkaebuse raames kontrollida. ( 65 )

64.

Seda, mis vormis peab kulgema menetlus, mille kohaselt Sernami varade kogum võõrandatakse, ei ole liidu õigusega kindlaks määratud, nagu rõhutab SNCF. Otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikega 2 kehtestati siiski sõnaselge piir, see tähendab kohustati järgima avatud ja läbipaistvat menetlust.

65.

Ilma et oleks vaja võtta seisukohta küsimuses, kas liidu õiguse põhimõtted riigihangete valdkonnas on kohaldatavad otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 elluviimise kontekstis – ning seda enam, et 1) miski ei näita, et niisugune oli Üldkohtu analüüsi eeldus; 2) asjaolu, et SNCF viitab direktiividele 2014/23 ja 2014/24, tundub uus ning 3) SNCF ei vaidle sellele otseselt vastu, –, tuleb apellandile, kes viitab pretsedendile, milleks on kohtuotsus SMI ( 66 ), vastata, et kui Euroopa Kohus otsustas selles kohtuotsuses, et asjaolu, et varade kogumi müük ei toimunud otsekohe, vaid leidis aset pärast mitut luhtunud katset teise äriühinguga, oli „märk, mis näitab, et järgitud menetlus oli piisavalt avatud ja läbipaistev“, ( 67 ) tegi ta seda müügi raames, mis oli toimunud kohtu kontrolli all – asjaolu, mille SNCF on jätnud täpsustamata.

66.

Mis puudutab pakkumismenetlusi, siis SNCF viitab komisjoni praktikale ning rõhutab, et viimane peab tähtsaks asjaolu, et „kõikidel ettevõtjatel, keda ülevõtmine võis huvitada, […] oli võimalus esitada pakkumus ja et ettevõtja võõrandati kõige enam pakkunule“, ( 68 ) samuti seda, et valitseks võrdne juurdepääs teabele. ( 69 ) Olukorras, kus riigiabi valdkonnas nõuab komisjon avatud ja läbipaistva menetluse korraldamist, siis sellelt nõudelt võetaks siiski selle kasulik mõju, kui seda peetaks täidetuks, kui menetlus algatati avatult ja läbipaistvalt, mis tagab igale asjast huvitatud isikule võrdse juurdepääsu teabele. Avatud ja läbipaistev menetlus peab selleks jääma kogu selle protsessi jooksul ega tohi taanduda – nagu apellant väidab – sellele, et võimalus esitada pakkumus antakse samasuguse teabe ja tähtaja tingimustes. ( 70 )

67.

Käsitletaval juhul ei ole vaidlust selles, et pakkuja, kellele Sernami varad ( 71 ) võõrandati, ei osalenud menetluses algusest peale. Seega võis komisjon ja siis Üldkohus seetõttu, et esialgsed pakkujad ja pakkuja, kelle pakkumus lõpuks välja valiti, ei olnud samad, asuda seisukohale, et läbiviidud menetlus ei olnud läbipaistev, sest see lõppes nii, et võõrandamistehing tehti pakkujaga, kes ei osalenud pakkumismenetluses algusest peale, kusjuures teiste pakkujate konkurentsiolukord võis seeläbi halveneda ( 72 ) ja see muutus võis menetluse rikkuda.

68.

Kõikidel eelnevatel põhjustel tuleb teine väide jätta osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja osaliselt lükata põhjendamatuse tõttu tagasi.

69.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 165 ja 166 ilmneb, et etteheite, et juhatuse meeskonna pakkumus oli läbipaistva ja avatud protsessi tulemus, sest see meeskond, kes osales menetluses algusest peale, esitas ainult ühe pakkumuse, mis oli esialgu ühine 5. pakkujaga, kellega ta moodustas konsortsiumi, lükkas Üldkohus tagasi seetõttu, et juhatuse meeskonna siduv pakkumus oli väga erinev 5. pakkuja juhitud konsortsiumi teise vooru pakkumusest ja müüjale palju ebasoodsam. Niisuguse järelduse tegi Üldkohus mitme asjaolu põhjal, mida oli mainitud komisjoni ja Prantsuse Vabariigi vahelises kirjavahetuses 2005. ja 2012. aastal, ning leidis, et erinevust nende kahe pakkumuse vahel tuleb hinnata apellandi poolt sihtäriühingu rekapitaliseerimise prognoositavate vajaduste kriteeriumi põhjal, kusjuures need vajadused leiti Sernami juhatuse meeskonna lõplikus pakkumuses olevat palju suuremad, kui oli välja pakkunud 5. pakkuja juhitud konsortsium. Konsortsiumi negatiivne pakkumus teises voorus oli Üldkohtu sõnul ja samas suurusjärgus –56,4 miljonit eurot, samas kui juhatuse meeskonna oma oli –95,5 miljonit eurot. ( 73 ) Ta lükkas tagasi ka argumendi, et kui 5. pakkuja lahkus menetlusest, jätkusid arutelud loogiliselt „viimase huvitatud isikuga“, ning otsustas, et SNCF oleks pidanud pöörduma 4. pakkuja poole, kes osales menetluses algusest peale ja oli esitanud teises voorus esialgse pakkumuse –65,2 miljonit eurot. ( 74 ) Asjaolul, et pakkuja ei teinud siduvat pakkumust, ei ole Üldkohtu arvates tähtsust, sest küsimuse all on ainult see, kas Sernami juhatuse meeskonna pakkumus oli pakkumismenetluse tulemus. ( 75 )

70.

Apellant väidab, et Sernami juhatuse meeskonna pakkumust ei saanud pidada avatud ja läbipaistva pakkumismenetluse tulemuseks sel põhjusel, et see oli müüjale palju ebasoodsam kui esialgsed teise vooru pakkumused, mille olid teinud teised pakkujad. Vastupidist leides rikkus Üldkohus seega õigusnormi ja moonutas faktilisi asjaolusid. SNCF väidab, et konsortsiumi esialgne pakkumus põhines teistsugusel rahaliste vahendite tasemel kui 4. pakkuja teise vooru esialgne pakkumus. SNCF vaidleb seega vastu hinnangule, mille Üldkohus andis rekapitaliseerimisvajadustele sellisena, nagu 4. pakkuja neid hindas. Et Sernami rahaline olukord halvenes ajavahemikul 31. detsembrist 2004 kuni 30. juunini 2005 tunduvalt, hindas 4. pakkuja Sernami rekapitaliseerimise vajadusi väga palju üle. Eeldusel, et Sernami juhatuse meeskonna siduvat pakkumust saab võrrelda konsortsiumi teise vooru mittesiduva pakkumusega, tegi Üldkohus seega tõsise vea.

71.

Komisjon leiab, et kolmas väide on tulemusetu ja teise võimalusena põhjendamatu.

72.

Apellandi kavatsus kolmanda väite raames on tõendada, et Üldkohus otsustas ekslikult, et Sernami juhatuse meeskonna siduv pakkumus oli palju ebasoodsam kui 5. pakkujaga moodustatud konsortsiumi pakkumus enne seda, kui viimane menetlusest lahkus, või 4. pakkuja teise eelvooru pakkumus. Taas on tarvis hinnata, kas Sernami varade müük toimus avatud ja läbipaistva menetluse tulemusena. Pärast seda, kui tuvastasin teise väite analüüsi käigus, et kuna Sernami juhatuse meeskond ei osalenud valikumenetluses algusest peale ja sõltumatult ning kuna tema pakkumuse väljavalimine lõpuks ei olnud ainuüksi sel põhjusel avatud ja läbipaistva menetluse tulemus – vastupidi otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 nõutule –, tuleb tõdeda, et isegi kui Euroopa Kohus peaks otsustama – quod non –, et Üldkohus rikkus õigusnormi või moonutas faktilisi asjaolusid, kui otsustas, et Sernami juhatuse meeskonna pakkumus oli ebasoodsam, ei saa see seada kahtluse alla järeldust, millele ta jõudis ja mida ma äsja meenutasin. Nõustun seega komisjoni seisukohaga, et see kolmas väide on tulemusetu. ( 76 )

73.

Veelgi enam, lisan – nõustudes komisjoniga –, et Üldkohus tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 166 ja 168, et 5. pakkujaga moodustatud konsortsiumi teise vooru pakkumises nähti ette, et Sernami kapitali tehakse „märkimisväärne kapitali sissemakse“, samas kui juhatuse meeskonna pakkumuses oli nähtud ette palju väiksem kapitalisüst. Kohtuotsuse seda osa apellatsioonkaebuse raames vaidlustatud ei ole. Sisuline erinevus pakkumuste vahel on seega silmatorkav, mille tõttu ei saa ükskõik missugune õigusnormi rikkumine või faktiliste asjaolude moonutamine hinnangu andmisel rekapitaliseerimise vajadustele, mis puudutab erinevaid pakkumusi, tulemusi anda.

74.

Lõpuks tuleb märkida, et eeldusel, et Euroopa Kohus saab seda apellatsioonkaebuse raames kontrollida, ei saa Üldkohtule ette heita, et ta ei võtnud arvesse Sernami erinevaid rahaliste vahendite tasemeid, millel erinevad pakkumused põhinevad, sest SNCF ei esitanud Üldkohtus niisugust argumenti. Üldkohus ei saanud moonutada faktilisi asjaolusid, mida talle ei esitatud. Mis puudutab seda, kuidas Üldkohus võrdles juhatuse meeskonna siduvat pakkumust konsortsiumi teise vooru mittesiduva pakkumusega, siis apellant ei tee mingit õiguslikult põhjendatud kriitikat selles küsimuses ning näib vastupidi nõustuvat, ei neid võib nii võrrelda. ( 77 )

75.

Kõikidel nendel põhjustel tuleb kolmas väide tagasi lükata.

76.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 153, milles Üldkohus – analüüsides neljanda väite neljandat osa, ( 78 ) mille kohaselt oli komisjon rikkunud õigusnormi, kui leidis otsuse Sernam 3 põhjenduses 117, et üle ei kantud ainult Sernami vara, sest lisati 57 miljoni euro suurune netosumma – kinnitas, et komisjon ei aja mingil moel segamini müügieset ja müügihinda, kuna see summa on Sernami ja seejärel Sernam Xpressi rekapitaliseerimisel viimaste varadele lisandunud. Ta leidis järgmises punktis ka, et komisjonile ei saa ette heita, et ta ei täpsustanud oma otsuses, et ta ei soovinud negatiivset hinda, kuna negatiivne hind tuleneb sellest, et kohustust müüa vaid Sernami varad ilma kohustusteta ei järgitud, mis ilmneb ka hinnangutest cash free, debt free (võtmata arvesse rahareservi ja võlgu), mille pakkujad andsid esimese pakkumisvooru lõpul ja mis viisid selleni, et kõik pakkumused olid positiivsete hindadega. ( 79 ) Üldkohus järeldab sellest, et need positiivsed cash free, debt free hinnangud (võtmata arvesse rahareservi ja võlgu) näitavad, et kui hageja oleks piirdunud varade müügiga ilma kohustusteta, oleks nende müügihind olnud positiivne või null, kuid mitte negatiivne. ( 80 )

77.

Leides otsuse Sernam 3 põhjenduses 117, et äriühingute Sernam ja Sernam Xpress rekapitaliseerimisega lisati varadele 57 miljoni euro suurune netosumma ning et selline varade lisamine ei ole lubatud otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikega 2, ajas komisjon SNCFi sõnul segi müügieseme (varade kogum) ja (negatiivse) hinna, mida nende omandamiseks tasuti. Lähtudes sellest eeldusest, heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane piirdus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 153 tõdemusega – mida ta ei tõendanud ja mille ta esitas kategooriliste väidete vormis –, et komisjon ei olnud neid niimoodi segi ajanud, nagu SNCF väidab. Viimane kinnitab ka, et selline järeldus kujutab endast õigusnormi rikkumist ning et punkt 153 on vastuolus arutluskäiguga, mille Üldkohus esitas neljanda väite teise osa raames. ( 81 )

78.

SNCF vaidleb vastu sellele, et varade müügitehingule lisati 57 miljoni euro suurune netosumma, ning selgitab, et selle summa rekapitaliseerimine ( 82 ) ei kujuta endast lisamist võõrandatud varadele, vaid tähendab negatiivset hinda, mida Sernami varade kogumi eest tasuti. Ehkki Üldkohus nõustus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 103 ja 107, et riigiabiõigus ei hooli vorminõuetest, milles tehingud võidakse teha, vaid tehingute majanduslikust tegelikkusest, ning nõustus, et on olemas võimalus müüa ettevõtja aktsiad „negatiivse hinnaga“, see tähendab eelneva müüjapoolse rekapitaliseerimise teel, keeldus ta pidamast Sernami rekapitaliseerimist niisuguseks, mille puhul tasuti varade kogumi eest negatiivset hinda, ning seda analüüsi tulemusena, mis rajanes ainult selle sissemakse õiguslikul vormil.

79.

Üldkohtu arutluskäigu puhul on toime pandud veel teinegi õigusnormi rikkumine. Kuigi Üldkohus kinnitas, et negatiivne hind tulenes sellest, et kohustust müüa ainult Sernami varad, kuid mitte kohustused, ei järgitud, väidab SNCF, et kuna varade kogumi müük tähendas Sernami tegevuse jätkumist, toob badwill ( 83 ), mis väljendab võõrandatava tegevuse struktuurilist kahjumlikkust, ning töölepingute automaatne üleminek – nagu Prantsusmaa õiguses on ette nähtud – tingimata kaasa tegevuse negatiivse väärtuse. Negatiivne hind ei ole seega tingitud teatavate kohustuste lisamisest, vaid lihtsalt otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 sõnastusest endast, milles on nõutud, et varad võõrandataks kogumina, ja seega lubatud võõrandada struktuuriliselt kahjumlik tegevus, sealhulgas töötajate töölepingute jätkumisega seotud ärikulud.

80.

Oma repliigis lisab SNCF, et seisukoht, et müük võis leida aset positiivse hinnaga, on põhjendamata oletus, mis on tingitud faktiliste asjaolude moonutamisest, sest kõik esitatud pakkumused olid väga suurel määral negatiivsed.

81.

Komisjon arvab, et neljas väide on osaliselt vastuvõetamatu ja osaliselt põhjendamatu.

82.

SNCF kinnitab oma väitega sisuliselt, et rekapitaliseerimine on Sernami varade kogumi negatiivse hinnaga müümise üks koostisosa. Kohe alguses tuleb seega märkida, et Sernami SNCFi poolsele rekapitaliseerimisele kui varadele lisamisele ei ole faktilisest seisukohast vastu vaieldud. ( 84 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 153 kinnitas Üldkohus aga, et „57 miljonit eurot netosummas Sernami ja seejärel Sernam Xpressi rekapitaliseerimisel on lisandunud Sernami ja seejärel Sernam Xpressi varadele“. Tegemist on tuvastatud faktilise asjaoluga, millele pooled ei ole vastu vaielnud. Üldkohtule on seega raske ette heita mingit ebapiisavat põhjendamist. Lisaks järeldab Üldkohus seda, et müügieset ja müügihinda ei aetud segamini, otsuse Sernam 3 põhjenduse 117 sõnastusest, mis on ära toodud vaidlustatud kohtuotsuse eelmises punktis.

83.

Ka ei tundu olevat vastuoluline otsustada esiteks, et liidu õigusega ei ole vastuolus see, et müük toimus negatiivse hinnaga – nagu Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 107 –, ning teiseks, et rekapitaliseerimine, mis toimus punktis 153 kirjeldatud tingimustel, ei ole otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikega 2 kooskõlas. Siin on tegemist kahe täiesti erineva küsimusega. Esimene väide sõnastati selles artikliga kehtestatud „müügi“ tingimust käsitleva analüüsi raames, komisjon vaidleb vastu sellele, et müük võiks toimuda negatiivse hinnaga. Seda probleemi tuleb eristada probleemist, kas komisjon lubas oma otsusega Sernam 2 varasid lisada. Teiste sõnadega võib öelda, et kui tõlgendades mõistet „varade kogumi müük“, käsitles Üldkohus esialgu mõistet „müük“, puudutavad kohtuotsuse osad, mis on käesoleva väite raames vaidlustatud, pigem mõistet „varade kogum“. Üldkohtus esitatud neljanda väite neljanda osa sõnastusest ilmneb, et Üldkohus arutas siis küsimust, kas see, et komisjon leidis otsuse Sernam 3 põhjenduses 117, et Sernami varadega piirduval ülekandmisel lisati 57 miljonit eurot, ei olnud lubatud, oli õiguspärane. Meenutan, et selles põhjenduses 117 on pärast faktiliste asjaolude meenutamist järeldatud, et „varade lisamine ei ole lubatud otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikega 2“.

84.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 154 toodud Üldkohtu hinnang, mille kohaselt on negatiivne hind selle tulemus, et Sernami varade müügi puhul lisati kohustused, on aga hinnang faktilisele asjaolule, mille kohta ei ole apellant käesoleva väite raames väitnud, et faktilisi asjaolusid on moonutatud. Muide, kui SNCF vaidleb üldiselt vastu sellele, et varade kogumi müük pidi toimuma kindlasti ilma kohustusteta, ei vaidlusta ta loogiliselt seda, et Sernami müük hõlmas neid kohustusi suurel määral. Nagu ma aga juba märkisin, niisugust müüki, nagu on kirjeldatud otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2, tuli kindlasti mõista nii, et see puudutas ainult Sernami varasid, mitte tema kohustusi. Ainuüksi asjaolust, et kohustused kaasati müüki, piisab, et asuda seisukohale, et selles artiklis sätestatud tingimusi ei järgitud. Igal juhul meenutan ka, et SNCF nõustus kohtuistungil Euroopa Kohtus, et „kui vara müüakse eraldi, on sellel loomulikult väärtus, mis võib olla positiivne või null, kuid ei saa olla negatiivne“. ( 85 ) On seega raske kujutleda, kuidas saaks apellant vaidlustada apellatsioonkaebuse raames väite, milles on ainult tehtud järeldusi tema oma seisukohast.

85.

Kõikidel nendel põhjustel tuleb neljas väide tagasi lükata.

86.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 237 ja järgmistes punktides analüüsis Üldkohus kriitikat, et mitte ükski kriteerium, mis võimaldab tuvastada majandusliku järjepidevuse Sernami ja Sernam Xpressi vahel, ei ole käsitletaval juhul täidetud. Meenutanud otsuse Sernam 3 põhjendust 144, milles komisjon järeldas, et „[s]eega on kõik kriteeriumid olemas, et tõendada majanduslikku järjepidevust vastavalt käesolevale otsusele ning Seleco kohtuotsusele[ ( 86 )]“, analüüsis Üldkohus ükshaaval kõiki neid kriteeriume.

87.

Mis puudutab ülemineku eset, siis Üldkohus meenutas – võttes arvesse seda, mida ta oli otsustanud eespool, vaidlustatud kohtuotsuse punktides 134–137, –, et komisjon leidis õigesti, et võõrandatud oli kogu ettevõtja, rikkudes nii otsuse Sernam 2 artikli 3 lõiget 2. ( 87 )

88.

Küsimuses, kas aktsionärid olid samad, nõustus Üldkohus komisjoni analüüsiga, milles viimane järeldas, et Sernami kapitali sissemakse Sernam Xpressile oli toimunud apellandi kontserni sees. ( 88 )

89.

Ülemineku hetke kohta meenutas Üldkohus esiteks, et sellise otsuse täitmise hetk, milles nähakse ette võimalus müüa abisaaja varade kogum ning kohustus nõuda tagasi ebaseaduslik ja siseturuga kokkusobimatu abi, on tagasinõudmise kohustuse täitmisest kõrvalehoidmiseks vähemalt sama soodne kui ametliku uurimismenetluse etapp, mille jooksul tehti väidetavad möödahiilimistoimingud kohtuasjades Seleco, SMI ja CDA ( 89 ), millele apellant viitab, ( 90 ) ning teiseks, et varem on otsustatud, et tehinguga ei järgitud ei otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikega 2 kehtestatud tähtaega ega korda. ( 91 )

90.

Mis puudutab majanduslikku loogikat, siis Üldkohus meenutas ka, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikega 2 kehtestatud tingimusi ei järgitud, et Sernami majandustegevust ei katkestatud ning et järelikult ei ole otsuse Sernam 2 kõnealuse sätte eesmärk täidetud. ( 92 ) Ta otsustas ka, et apellant ei saa tuletada argumenti oma siseriiklikust õigusest, õigustamaks seda, et müük, mis pidi toimuma kohustuste väljajätmisega, hõlmas ka neid. ( 93 )

91.

Hinna küsimuses otsustas Üldkohus sisuliselt, et tasutud negatiivset hinda ei saa pidada avatud ja läbipaistvast pakkumismenetlusest tulenevaks turuhinnaks, sest Üldkohus otsustas juba, et Sernami juhatuse meeskonna pakkumus ei olnud avatud ja läbipaistva menetluse tulemus. ( 94 ) Ta meenutas ka, et see 57 miljoni euro suurune hind oli pigem tegevusabi, mis võimaldas katta Sernam Xpressi 2005.–2008. aasta kahjumi, millele lisandub võlanõude kustutamine Sernami suhtes summas 38,5 miljonit eurot. ( 95 ) Seejärel leidis Üldkohus esiteks, et nendel erinevatel sõltumatutel ekspertiisidel, millele SNCF viitab ja mis peaksid kinnitama, et võõrandamishind oli turuhind, ei ole tõenduslikku väärtust, ( 96 ) ning lükkas teiseks tagasi SNCFi argumendid, millega viimane kritiseerib otsuse Sernam 3 põhjenduse 145 kahte viimast lauset seetõttu, et need on üleliigsed, kuna nendes on käsitletud ainult „veel ühte tõendit“ selle kohta, et lepinguline tasakaal SNCFi ja Financière Sernami vahel ei vastanud turutingimustele. ( 97 ) Lisaks otsustas Üldkohus, et komisjonil oli õigus, kui ta järeldas, et Sernami tegevuse Sernam Xpressile ülekandmise tõttu sai Sernam Xpress antud abiga seotud konkurentsieelisest jätkuvalt kasu, kuna kahe äriühingu vahel oli majanduslik järjepidevus. ( 98 ) Ka tuleb märkida, et sellele, et viidati aktsiate müüki käsitlevale kohtupraktikale, mille kohaselt tähendaks see, kui müüdud ettevõtjat kohustatakse tagastama ebaseaduslik ja siseturuga vastuolus olev abi, Prantsuse Vabariigi sõnul seda, et karistatakse selle ettevõtja ostjat, see tähendab Financière Sernamit, kes peab turuhinda tasudes juba abi kinni maksma, vastas Üldkohus, et komisjon leidis, et Sernam Xpressi aktsiate müük Financière Sernamile ei vabastanud Sernam Xpressi kohustusest maksta tagasi 41 miljoni euro suurune abi. Financière Sernamile ei kantud 41 miljoni euro suuruse ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu abi tagasimaksmise kohustust üle kui Sernam Xpressi aktsiate ostjale, vaid kui õigusjärglasele tema ja Sernam Xpressi 30. juunil 2011 toimunud ühinemise tõttu, kuna selle tehinguga toimus vara täielik ülekandmine ning ka majanduslik järjepidevus Sernami ja Sernam Xpressi vahel on komisjoni poolt õiguslikult piisavalt selgelt tõendatud. ( 99 ) Lõpuks otsustas Üldkohus, et see, et SNCF viitab erainvestori kriteeriumile, ei saa anda tulemusi, sest see ei seondu kohustusega maksta tagasi 41 miljonit eurot, vaid puudutab abi käsitamist „uue abina“, mis on täiesti teine küsimus. ( 100 ) Kokkuvõtteks otsustas Üldkohus, et komisjonil oli vastavalt kohtuotsuses komisjon vs. Hispaania ( 101 ) viidatud kohtupraktikale õigus, kui ta leidis, et käesolevas asjas ei ole otsusega Sernam 2 ebaseaduslikuks ja siseturuga kokkusobimatuks tunnistatud abi kandmine Sernami likvideerimise kohustuste alla piisav, et kõrvaldada sellest abist tekkinud konkurentsimoonutus, ning ta lükkas tagasi etteheite, et ükski majandusliku järjepidevuse kriteeriumidest ei ole käsitletaval juhul täidetud. ( 102 )

92.

Lõpuks analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 275 ja järgmistes punktides kriitikat, mille kohaselt oli see kirjendamine otsuse Sernam 2 artikliga 4 kooskõlas, meenutas kohtuotsust komisjon vs. Hispaania ( 103 ), mille järgi tuleb abi tagasi nõuda sellelt äriühingult, kes jätkab selle ettevõtja majandustegevust, kes antud riigiabist esialgu kasu sai ja kes järelikult saab sellest jätkuvalt kasu, ning järeldas, et riigiabi tagasinõudmise kontekstis sai Sernami jätkuvale eksisteerimisele viitamine otsuses Sernam 3 tähendada vaid viidet sellele, et Sernami majandustegevus jätkub. Üldkohus lükkas seega selle etteheite tagasi, sest ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu abi kandmine Sernami likvideerimisel kohustuste alla ei ole otsuse Sernam 2 artikliga 4 kooskõlas.

93.

SNCF heidab Üldkohtule jälle ette, et viimane moonutas otsuse Sernam 2 resolutsiooni, kui otsustas, et selle otsuse artikkel 4 „[sai] tähendada vaid viidet sellele, et Sernami majandustegevus jätkub“, ( 104 ) kuigi selle artikli sõnastus on selge ja üheselt mõistetav, selles ei ole kuidagi viidatud nimetatud tegevuse katkestamisele ning on piirdutud vahetegemisega selle põhjal, kas äriühing Sernam kui juriidiline isik eksisteerib edasi või mitte, mis on täiesti põhjendatud, kui võtta arvesse väljakujunenud kohtupraktikat, milles on sedastatud, et kui riigiabi saanud äriühing müüb oma varad turuhinnaga kolmandale isikule, arvatakse abi hinna sisse ning abi kasutab tegelikult müüja. ( 105 ) Moonutades otsuse Sernam 2 artiklit 4, rikkus Üldkohus ka õigusnormi, mille tõttu tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada.

94.

Lisaks juhib apellant tähelepanu mitmele õigusnormi rikkumisele, mille Üldkohus pani toime, analüüsides majandusliku järjepidevuse tingimusi Sernami ja varade kogumi ostja vahel, ( 106 ) ning olukorras, kus komisjonil ei ole igal juhul kohustust võtta arvesse kõiki neid tingimusi. ( 107 )

95.

Küsimuses, kas aktsionärid on samad, meenutab SNCF, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikega 2 kehtestatud tingimused ei võimaldanud tal müüa Sernami varade kogumit Financière Sernamile Prantsusmaa õiguse eripäraga seotud põhjustel. ( 108 ) Sissemakse-võõrandamise meetod – rekapitaliseerimismeetod negatiivse hinna korral vastab tema sõnul Sernami varade kogumi turuhinnaga Financière Sernamile võõrandamise majanduslikule reaalsusele. Leides, et majanduslikku järjepidevust tuleb hinnata Sernami ja Sernam Xpressi vahel, lahutas Üldkohus kunstlikult osadeks ühtse tehingu, mille ainus majanduslik loogika oli Sernami varade kogumi omandi üleminek. Nii rikkus Üldkohus põhimõtet, mille kohaselt ei hooli riigiabiõigus vorminõuetest, milles tehingud võidakse teha, vaid tehingute majanduslikust tegelikkusest, ning seetõttu on tema otsuse põhjendused vastuolulised, võttes arvesse seda vaidlustatud kohtuotsuse punktis 107 meenutatud põhimõtet, mille kohaselt võib müük toimuda negatiivse hinnaga. Sernam Xpress oli ainult vahend, mis moodustati, et Sernami varade kogumi omand saaks Sernamilt Financière Sernamile üle minna. Muide, Financière Sernam ühines Sernam Xpressiga niipea, kui tehing oli tehtud. Üldkohus eiras asjaolu, et Sernami varad Sernam Xpressis kuuluvad Financière Sernamile, kes neid ka kasutab, ning et Financière Sernami ja Sernami aktsionärid ei ole seega üldse samad.

96.

Turuhinna küsimuses heidab SNCF Üldkohtule ette õigusnormi rikkumist sellega, et viimane keeldus võtmast arvesse Sernami varade eest makstud turuhinda, kuigi kohtupraktika kohaselt on turuhinna olemasolu üks tähtsaimaid kriteeriume, mis võimaldab asuda seisukohale, et majanduslikku järjepidevust ei ole. Apellant tugineb siin eelkõige kohtuotsustele SMI ja CDA ( 109 ).

97.

Ülemineku eseme küsimuses leidis Üldkohus ekslikult, et kogu ettevõtja võõrandati, sest Sernami varade kogum võõrandati ainult koos ärikuludega.

98.

Ülemineku hetke küsimuses väidab SNCF, et ei saa kõnelda mingist möödahiilimisest, sest komisjon ise nägi ette Sernami varade kogumi võõrandamise võimaluse ning need varad võõrandati turuhinnaga.

99.

Tehingu majandusliku loogika küsimuses leidis Üldkohus ekslikult, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 on nõutud Sernami majandustegevuse katkestamist, ehkki varade kogumi võõrandamise võimalus muutis just Sernami tegevuse ülemineku võimalikuks. Üldkohus ei saa väita, et tehingu loogika on vastuolus selle otsuse eesmärkidega isegi siis, kui see tehing oli otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 kohaselt lubatud.

100.

SNCF järeldab, et Üldkohus rikkus õigusnormi ja moonutas otsuse Sernam 2 artiklit 4, kui otsustas, et otsusega Sernam 2 siseturuga kokkusobimatuks abiks tunnistatud 41 miljoni euro suurusele summale vastava võlanõude kandmine kohtulikul likvideerimisel kohustuste alla ei ole selle otsuse artikliga 4 kooskõlas.

101.

Komisjon leiab, et käesolev väide on osaliselt tulemusetu ja osaliselt vastuvõetamatu.

102.

Otsuse Sernam 2 artiklis 4 on sätestatud, et Sernami igasugune müük peab toimuma turuhinnaga ning läbipaistva ja kõikidele tema konkurentidele avatud menetluse teel ning et kui neid tingimusi järgitakse, tuleb 41 miljoni euro suurune abi tagastada „äriühingul Sernam“, ( 110 ) kui „Sernam“ veel eksisteerib. Otsuses Sernam 3 kontrollis komisjon, kas siseturuga kokkusobimatu abi tagasinõudmise meetod, mille Prantsusmaa valis, see tähendab riigi võlanõude kandmine Sernami likvideerimisel kohustuste alla võimaldab ikka konkurentsimoonutuse kaotada. ( 111 ) Leides, et otsuse Sernam 2 artiklis 4 on tehtud vahet selle põhjal, kas Sernami majandustegevus katkestati või mitte, analüüsis komisjon tegevusalade üleminekut Sernamilt Financière Sernamile kohtuotsustes SMI, CDA ja Seleco sedastatud kriteeriumidest ja põhimõtetest lähtudes, et teha kindlaks, kas tagasinõudmist tuleb laiendada Financière Sernamile ja tema tütarettevõtjale. See analüüs on toodud otsuse Sernam 3 põhjendustes 143–151. Nagu teame, järeldas komisjon, et Sernami tegevuse Sernam Xpressile ülekandmise tõttu sai Sernam Xpress saadud abiga seotud konkurentsieelisest jätkuvalt kasu, kuna kahe äriühingu vahel oli majanduslik järjepidevus ning tegevuse Sernamilt Sernam Xpressile ülekandmine tähendas Sernamil lasuva abi tagasimaksmise korraldusest kõrvalehoidmist. ( 112 ) Sernam Xpressi ja Financière Sernami ühinemise tulemusena läks tagastamise kohustus üle viimasele, kes jätkab oma tütarettevõtjatega Sernami ja Sernam Xpressi tegevust ning saab edasi 41 miljoni euro suurust abi, mis esialgu anti Sernamile. ( 113 )

103.

Üldkohus kontrollis komisjoni eespool toodud analüüsi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 237 ja järgmistes punktides. Selle viienda väitega kritiseeritaksegi selle kohtuotsuse seda osa, kuid apellandi argumendid on kohati segased, sageli korduvad ja raske on selgelt aru saada, milliseid õigusnormi rikkumisi konkreetselt ette heidetakse, sest faktilised ja õiguslikud asjaolud on nendes segamini.

104.

Ma vastan otsekohe moonutamise ja õigusnormi rikkumise etteheitele, mille kohaselt tõlgendas Üldkohus otsuse Sernam 2 artiklit 4 ekslikult. Ütluse „kes suudab kõige rohkem, suudab kõige vähem“ kohaselt analüüsin ainult väidetavat õigusnormi rikkumist, sest moonutamise analüüs on paratamatult pealiskaudsem.

105.

Seda, et otsuse Sernam 2 artikli 4 kohaselt tuli abi Sernamilt tagasi nõuda tingimusel, et selle majandustegevus on säilinud, otsustas Üldkohus mitte üksnes selle artikli sõnastuse, vaid ka konteksti põhjal, milleks on riigiabi tagasinõudmine. Võttes atvesse Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikat, ei olnud SNCFile teadmata, et ebaseaduslikult antud riigiabi tagastamise põhieesmärk on kaotada konkurentsimoonutus, mille antud konkurentsieelis tekitas. ( 114 ) Lisaks soovitakse ebaseadusliku abi andmisele eelneva olukorra taastamisel tavaliselt saavutada niisugust tulemust, et kaitstakse aluslepingute riigiabi käsitlevate sätete kasulikku mõju. ( 115 ) Selles mõttes ei kujuta Sernami kui juriidilise isiku pelgalt õiguslik kadumine endast tagatist, et kaob subsideeritav tegevus. Lõpuks tuleb märkida – nagu Üldkohus meenutas ( 116 ) –, et abi tuleb tagasi nõuda sellelt äriühingult, kes jätkab selle ettevõtja majandustegevust, kes antud riigiabist esialgu kasu sai.

106.

Seega ei ole otsuse Sernam 2 artikli 4 kontekstis tõlgendamise puhul, mida tegi Üldkohus – peale selle, et ta kasutas liidu kohtu käsutuses olevat klassikalist tõlgendamismeetodit –, rikutud ühtegi õigusnormi. Järelikult tuleb kriitika, et Üldkohus rikkus õigusnormi, sest tõlgendas otsuse Sernam 2 artiklit 4 ekslikult, tagasi lükata.

107.

Et on leidnud kinnitust, et Sernamil on komisjoni arvates endiselt kohustus 41 miljoni euro suurune abi tagastada, kui tema majandustegevus jätkub, tuleb veel kontrollida, kas Üldkohus analüüsis nõuetekohaselt kriteeriume, millest sõltub, kas tegevus jätkus. Nagu ilmneb vaidlustatud kohtuotsuse punktist 236, „ei vaidle [SNCF] vastu sellele majandusliku järjepidevuse analüüsile“, mida on selle kohtuotsuse punktides 234 ja 235 meenutatud, vaid sellele, kuidas Üldkohus seda kohaldas.

108.

SNCF tõlgendab vaidlustatud kohtuotsust valesti, kui väidab, et Üldkohus leidis, et ülemineku eseme kriteerium on täidetud, sest Sernam võõrandati tervikuna, rikkudes sellega otsuse Sernam 2 artikli 3 lõiget 2. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 240 otsustas Üldkohus, et seda kriteeriumi tuleb pidada täidetuks mitte ainuüksi seepärast, et võõrandamisega rikuti otsuse Sernam 2 artikli 3 lõiget 2, vaid vastupidi: kuna ta tuvastas neljanda väite kolmanda osa analüüsimise raames, et komisjonil oli õigus, kui ta leidis, et ettevõte tervikuna oli võõrandatud. ( 117 ) Eeldusel, et tema kriitika eesmärk on tõendada, et Üldkohtu argument on ainult tulemusetu, ei esita SNCF lisaks etteheidet, millega vaieldaks vastu sellele, et Üldkohtu tuvastatu on tõsi. Nagu komisjon rõhutab, ei vaidle SNCF siin vastu vaidlustatud kohtuotsuse punktile 137, milles Üldkohus järeldab, et „[s]eega ei rikkunud komisjon tehingu esemega seoses ühtegi õigusnormi ega teinud faktiviga, kui ta […] otsuse [Sernam 3] põhjenduses 116 kinnitas, et tegevuste ülekandmine ei kujutanud endast varade müüki, vaid Sernami ülekandmist tervikuna (varad ja kohustused), mõned erandid välja arvatud“. ( 118 )

109.

Käesoleva ettepaneku punktis 23 ära näidatud skeemist ilmneb selgelt, et apellandil, kellel komisjon palus oma tütarettevõtja Sernami varad võõrandada, oli veel teine tütarettevõtja Sernam Xpress ning et sellele tütarettevõtjale Sernami varad võõrandatigi. SNCF võõrandas abi saanud ettevõtja seega ühele oma tütarettevõtjale.

110.

SNCF heidab Üldkohtule ette, et viimane analüüsis kriteeriumi, kas aktsionärid on samad osas, mis puudutab Sernami ja Sernam Xpressi vahelist suhet, mitte osas, mis puudutab Sernam Xpressi ja Financière Sernami vahelist suhet. Ta selgitab, et Sernam Xpress oli ainult vahend Sernami varade ülekandmiseks ning et teda kui vahendajat oli vaja siseriiklikust ja ühenduse õiguskorrast tulenevate piirangute kombinatsiooni tõttu.

111.

Meenutan siiski, et Sernam Xpressile kanti üle kõik Sernami varad ning et SNCF ei vaidle vastu, et see üleminek toimus. Lisaks – ja nagu õigesti meenutas Üldkohus – ei rajanud komisjon oma arutluskäiku Sernami ja Financière Sernami vahelisele majanduslikule järjepidevusele. Konkreetsemalt kõneldes tuleb märkida, et kui komisjon leidis, et see kriteerium on täidetud, siis mitte seetõttu, et Sernami ja Financière Sernami aktsionärid olid samad, vaid hoopis sellepärast, et Sernami ja Sernam Xpressi aktsionärid olid samad. Komisjon jõudis järeldusele, et Financière Sernamit tuleb pidada isikuks, kellel on kohustus 41 miljoni euro suurune abi tagastada, ainult selletõttu, et tema ühines Sernam Xpressiga, kuid analüüsi lõpus leidis ta, et ennekõike on tagastamiskohustus tõesti Sernam Xpressil. ( 119 ) Selles olukorras ei saa SNCF argumendid, millega ta püüab tõendada, et Sernami ja Financière Sernami aktsionärid ei olnud samad, anda tulemusi. Kriitika, et on rikutud põhimõtet, mille kohaselt ei hooli riigiabiõigus vorminõuetest, milles tehingud võidakse teha, vaid tehingute majanduslikust tegelikkusest, ei saa samuti anda samadel põhjustel tulemusi.

112.

Siin tuleb tõdeda, et ehkki võib asuda seisukohale, et üleminek toimus pärast otsuse Sernam 2 tegemist ja selle elluviimiseks, teadsid Prantsusmaa ametiasutused siiski alates hetkest, mil nad sellest otsusest teada said, et peavad 41 miljoni euro suuruse abi tagasi nõudma, ning seisukohaga, et kui üleminek toimus pärast lõppotsuse tegemist, ei saa välistada tagasinõudmise kohustusest kõrvalehoidmise kavatsust, ei rikkunud Üldkohus mingit õigusnormi, seda enam, et SNCF ei ole näidanud ära konkreetselt ühtegi õigusnormi, mida Üldkohus oleks seejuures rikkunud.

113.

Siin vaidleb apellant vastu Üldkohtu järeldusele, et tehing ei katkestanud Sernami majandustegevust ning järelikult ei järgitud otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 eesmärki, samas kui SNCFi arvates tegi see artikkel Sernami tegevuse ülemineku võimalikuks. Seejuures kordab ta ainult lühidalt argumente, mille ta esitas, mida analüüsiti ja mis lükati tagasi käesoleva apellatsioonkaebuse esimese väite raames, millele ma seega viitan.

114.

Siin heidab SNCF Üldkohtule ette, et viimane keeldus võtmast arvesse Sernami varade eest makstud turuhinda, kuigi „kohtupraktika kohaselt on turuhinna olemasolu üks tähtsaimaid kriteeriume, mis võimaldab asuda seisukohale, et majanduslikku järjepidevust ei ole“. ( 120 ) Oma argumentides piirdub apellant sellega, et parafraseerib seda, kuidas komisjon meenutas otsuse Sernam 3 punktis 137 ja järgmistes punktides kohtupraktikat, mis käsitleb abi saanud tegevuste müüki. SNCF rõhutab eelkõige Üldkohtu väidet kohtuasjas CDA ( 121 ), mille kohaselt ei saa juhul, kui ostja tasus turuga kooskõlas olevat hinda, järeldada, et ta kasutab konkurentsieelist tegelikult edasi.

115.

Esiteks ei ole ma veendunud, et Üldkohtule saaks ette heita, et ta ei võtnud seda kriteeriumi arvesse, sest ta viis tõesti läbi analüüsi, mille eesmärk oli teha kindlaks, kas seda kriteeriumi on käsitletaval juhul järgitud, ning järeldas, et ei ole.

116.

Teiseks tuleb märkida, et kui SNCF meenutas – mõistagi õigesti –, et turuhinna kriteerium on üks tähtsamaid kriteeriume, siis unustas ta ehk, et see ei ole siiski piisav kriteerium, mis võimaldaks järeldada, et majanduslikku järjepidevust ei ole, ning seega isegi juhul, kui Üldkohtu analüüsis võib tuvastada õigusnormi rikkumise, mis puudutab tasutud hinna kriteeriumi majandusliku järjepidevuse analüüsi kontekstis, ei piisa sellest, et lükata ümber kogu see analüüs, ja eriti veel vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseks, nagu apellant nõuab.

117.

Kolmandaks ei vaidle SNCF – viidates ka kohtuotsuse SMI ( 122 ) punktidele, milles Euroopa Kohus võttis arvesse ka selle menetluse laadi, mis viidi läbi, et jõuda väidetava turuhinnaga lepinguni – vastu seosele, mille Üldkohus lõi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 255 esiteks avatud ja läbipaistva menetluse nõude ning teiseks turuhinna nõude vahel. Käesoleva apellatsioonkaebuse teise väite raames esitatud analüüsist ilmneb aga, et menetlusel, mis pidi lõppema Sernami varade kogumi müügiga, ei olnud kõiki avatud ja läbipaistva menetluse tunnuseid.

118.

Et ühegi viienda väite raames esitatud etteheitega ei saa nõustuda, tuleb see tagasi lükata.

119.

Kuuenda väitega kritiseeritakse vaidlustatud kohtuotsuse punkti 283 ja järgmisi punkte, milles Üldkohus analüüsis tühistamishagi kuuenda väite esimest osa, ( 123 ) mille kohaselt rikkus komisjon õigusnormi, kui leidis, et erainvestori kriteerium ei ole käsitletava juhtumi suhtes kohaldatav.

120.

Üldkohus meenutas, et komisjon tegi otsuse mitte kohaldada erainvestori kriteeriumi otsuse Sernam 3 põhjendustes 154 ja 155 nimetatud kahe põhjenduse tõttu, ning analüüsis kõigepealt SNCFi argumente, mis käsitlevad teist põhjendust, ( 124 ) mille kohaselt leidis komisjon, et SNCFi ja Financière Sernami vahel kokku lepitud negatiivne hind näitas, et tegemist oli kahjukandva tegevuse võõrandamisega, mis ei ole võrdväärne tasakaalustava meetmega, ning et kõnealusel juhul kujutas negatiivne hind endast äriühingule antavat tegevusabi, mis ei sobi oma laadilt konkurentsimoonutuste vähendamiseks. Otsuse Sernam 2 artiklis 3 nimetatud tasakaalustavate meetmete väära kasutamise tõttu ei saanud erainvestori kriteeriumi komisjoni meelest kohaldada. ( 125 )

121.

Mis puudutab seda teist põhjendust, siis Üldkohus analüüsis kõigepealt põhjendust, et Sernami varade kogumi müüki ei saa pidada võrdväärseks otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 1 nimetatud tasakaalustavate meetmetega. ( 126 ) Selles küsimuses meenutas Üldkohus kõigepealt, et selle otsuse artikli 3 lõige 2 puudutab ümberkorraldamisabi siseturuga kokkusobivuse ühe komisjoni poolt välja pakutud alternatiivse tingimuse täitmist ja on üks võrdväärne alternatiiv tingimustele sama artikli lõikes 1, sest mõlemas lõikes on silmas peetud täpselt sama konkurentsimoonutuste tasakaalustamise eesmärki (ülevõimsusega toimivalt maanteevedude turult tagasitõmbumine otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 1 kirjeldatud stsenaariumi puhul või Sernami subsideeritud tegevuse lõpp juhul, kui ellu viiakse selle otsuse artikli 3 lõikes 2 nimetatud stsenaarium, see tähendab müüakse Sernami varade kogum). Üldkohus järeldab sellest, et Sernami varade kogumi müüki võib pidada võrdväärseks otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 1 nimetatud meetmetega. ( 127 ) Teiseks lükkas Üldkohus tagasi SNCFi argumendi, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 1 nimetatud tasakaalustavate meetmete järgimist õigustab Sernami edasikestmine müügile eelnenud õiguslikus vormis, ning kinnitas selleks, et seda õigustab ümberkorraldamisabi saaja majandustegevuse jätkumine turul, mitte pelk asjaolu, et tema juriidilise isiku staatus on säilinud. ( 128 ) Kolmandaks leidis Üldkohus, et kuna kohustused jäid varade kogumi müügist välja, siis oli negatiivse hinna saamine juba määratluse kohaselt välistatud ning ei ole vaja nõuda, et komisjon oleks pidanud sõnaselgelt täpsustama, et negatiivse hinnaga müük ei olnud mõeldav. ( 129 ) Üldkohus lükkas seega tagasi esimese etteheite, millega kritiseeriti otsuse Sernam 3 põhjendust 155.

122.

Seejärel vastas Üldkohus teisele põhjusele, mille tõttu seda põhjendust kritiseeriti ja milleks oli etteheide, et tasakaalustava meetme rakendamisel jäävad meetmega kaasnevad kulud abi saanud ettevõtja või riigi kui aktsionäri kanda, mitte aga avaliku võimu organi kanda. ( 130 ) Üldkohus otsustas, et Sernami varade kogumi müük otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 alusel ei olnud otsus, mille eraõiguslik investor oleks pidanud tavapärastes turutingimustes tegema majanduslikult ratsionaalse eesmärgiga maksimeerida oma tulu või minimeerida kahjumit, sest tasakaalustavate meetmete loogika eesmärk oli ennetada ülemäärast konkurentsimoonutust, mis oli tingitud otsusega Sernam 2 tingimuslikult siseturuga kokkusobivaks tunnistatud ümberkorraldamisabi andmisest. ( 131 ) Üldkohus rõhutas ka, et tasakaalustavad meetmed võisid sundida nii abisaajat kui ka tema aktsionäri leidma lahendust, mis ei ole majandusliku tasuvuse seisukohast optimaalne ning mida eraõiguslik investor „tavapärastes“ turutingimustes ei kavandaks, ning kontrollis, ega see ei ole nii käsitletaval juhul. ( 132 ) Ta järeldas, et Sernami varade kogumi müügi majanduslik loogika on erinev eraõigusliku ettevõtja loogikast. ( 133 ) Lõpuks meenutas Üldkohus, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõige 2 ei kohustanud müüma kahjumit kandvat äriühingut tervikuna, vaid ainult selle varasid, millel oli positiivne majanduslik väärtus. Sernami juhatuse meeskonna pakkumus hõlmas rekapitaliseerimise nõudeid, võlgade kustutamist ja müüjapoolseid garantiisid just seetõttu, et müüdi Sernam tervikuna koos rahastamisvajadusega. Need meetmed tulenevad seega otseselt otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 rikkumisest ning neil ei ole mingisugust seost eraõigusliku investori kriteeriumi kohaldamisega. ( 134 ) Seepärast lükkas Üldkohus tagasi ka teise etteheite, millega kritiseeritakse otsuse Sernam 3 põhjendust 155.

123.

Kuna ta tuvastas, et teine põhjendus, millele tuginedes komisjon erainvestori kriteeriumi kohaldamisest keeldus, on õiguspärane, otsustas Üldkohus, et puudub vajadus analüüsida argumente, mis puudutavad komisjoni esimest põhjendust – mis põhineb riigiabi „tagasinõudmise“ kontekstil. ( 135 )

124.

SNCF heidab Üldkohtule – kes tõi ainult ära otsuse Sernam 3 põhjendused, milles on selgitatud, miks komisjon keeldus kohaldamast Sernami varade kogumi võõrandamise suhtes piisavalt informeeritud erainvestori põhimõtet – ette, et Üldkohus ei vastanud kriitikale, mille kohaselt on põhjendused vastuolulised. SNCFi arvates on varade kogumi võõrandamine juhul, kui see kujutab endast tasakaalustavat meedet, tingimus, mis näitab, et abi Sernami ümberkorraldamiseks on siseturuga kooskõlas. Ta järeldab sellest, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõiget 2, milles need tingimused on sätestatud, ei saa pidada õigusnormiks, mis kehtestati abi tagasinõudmise olukorras. Komisjon ei saanud erainvestori kriteeriumi kohaldamisest keelduda tagasinõudmise olukorra väidetava esinemise tõttu. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 312 ei võtnud aga Üldkohus selle etteheite kohta seisukohta, kui ta otsustas, et „puudub vajadus analüüsida argumente, mis puudutavad komisjoni esimest põhjendust – mis põhineb riigiabi „tagasinõudmise“ kontekstil – selle kohta, et eraõigusliku investori kriteerium ei ole kohaldatav“. Selle vastamata jätmise tõttu on SNCFi sõnul vaidlustatud kohtuotsus ebapiisavalt põhjendatud.

125.

Oma repliigis heidab SNCF lõpuks Üldkohtule ette seda, et viimane ei võtnud seisukohta nende põhjenduste vastuolulisuse kohta, mille põhjal otsustas komisjon jätta erainvestori kriteeriumi kohaldamata, sest komisjon ei saa asuda niisugusele seisukohale, kui korraga esineb esiteks abi tagasinõudmise olukord (mis paneb arvama, et abi on siseturuga kokkusobimatu) ja teiseks tasakaalustav meede (mis paneb arvama, et abi on siseturuga kokkusobiv).

126.

Komisjon järeldab, et see esimene osa tuleb tagasi lükata.

127.

Otsuse Sernam 3 põhjendustest 154 ja 155 ilmneb, et komisjon leidis, et erainvestori põhimõtet ei ole vaja kohaldada, et 21. juuli 2005. aasta eellepingus ette nähtud meetmeid ei peaks kvalifitseerima riigiabiks, sest ta leidis esiteks, et need meetmed olid võetud „abi tagasinõudmise olukorras“, ( 136 ) kuid teiseks ka, et kuna otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 on varade müüki nähtud võrdväärsena tasakaalustavate meetmetega ning kuna suunistest raskustes olevate ettevõtjate päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta ( 137 ) ilmneb, et kahjukandmise lõpetamist ei või käsitada niisuguse meetmena, tähendab Sernami võõrandamisel tasutud negatiivne hind, et tegemist on tegevusabiga, mis ei sobi oma loomult konkurentsimoonutuste vähendamiseks. ( 138 )

128.

Üldkohtu analüüsiga järgiti seda ülesehitust, kuid pöörati ümber analüüsimise järjekord. Üldkohus analüüsis niisiis kõigepealt apellandi argumente, mis puudutasid otsuse Sernam 3 põhjenduses 154 esitatud põhjendust, miks ei ole erainvestori kriteerium kohaldatav. Nagu ma eespool meenutasin, lükkas Üldkohus tagasi kõik argumendid, millega selle põhjenduse põhjendatusele vastu vaieldi, ning kinnitas, et komisjonil oli õigus, kui ta leidis, et ei ole kohustatud seda kriteeriumi kõnesolevate meetmete suhtes kohaldama.

129.

Kui Üldkohus oli kord juba nii otsustanud, ei oleks see, mida ta oleks otsustanud apellandi argumentide kohta, millega viimane kritiseeris otsuse Sernam 3 põhjenduses 154 toodud põhjendust, enam kuidagi mõjutanud kriitikat, et komisjon rikkus õigusnormi, kui tunnistas erainvestori kriteeriumi kohaldamatuks, ning need argumendid muutusid seega tulemusetuks. Sel põhjusel asuski Üldkohus seisukohale – kusjuures tema arutluskäik ei ole põhjendamata ja ta ei keeldunud seisukohta võtmast –, et puudub vajadus analüüsida argumente, mis puudutavad komisjoni esimest põhjendust – mis põhineb riigiabi „tagasi nõudmise“ kontekstil – selle kohta, et eraõigusliku investori kriteerium ei ole kohaldatav.

130.

Üldkohtule tehtud etteheite kohta, et ta ei tuvastanud vastuolu nende kahe põhjenduse vahel, millele komisjon tugines, kui asus seisukohale, et erainvestori kriteerium ei ole kohaldatav, ega reageerinud sellele – etteheide, mille SNCF esitas repliigi etapis –, märgin ainult, et niisugusele vastuolule ei juhitud tähelepanu Üldkohtus. Igal juhul, nagu komisjongi märkis, on otsus Sernam 2 mitmeaspektiline otsus, mis on tehtud korraga nii 41 miljoni euro suuruse abi tagasinõudmise kui ka ümberkorraldamisabi tingimuslikkuse kontekstis. Üldkohtule ei saa seega ette heita, et ta ei tuvastanud vastuolu, mida mitte üksnes ei ole olemas, vaid millele ilmselt Üldkohtus ei viidatud.

131.

Järelikult tuleb kuuenda väite esimene osa tagasi lükata.

132.

SNCF väidab, et pidades õigeks komisjoni lähenemist, mille kohaselt ei olnud erainvestori põhimõte kohaldatav, sest varade võõrandamine nähti ette tasakaalustava meetmena, moonutas Üldkohus tõsiselt otsust Sernam 2. Selles küsimuses tugineb apellant neljale etteheitele.

133.

Esiteks oli otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 ette nähtud, et Sernami varade kogumi müük pidi toimuma turuhinnaga ning läbipaistva ja avatud pakkumismenetluse tulemusena, mis tähendaks just erainvestori põhimõtte kohaldamist, mis on seega selle artikli keskmes. Üldkohus moonutas niisiis faktilisi asjaolusid ja otsuse Sernam 2 sisu, asendades selle oma põhjendustega.

134.

Teiseks moonutas Üldkohus otsust Sernam 2, nagu apellant kinnitas esimese väite raames, kui otsustas, et Sernami varade kogumi müügist peavad jääma välja kõik kohustused ja seega ei saa hind juba oma definitsiooni poolest olla negatiivne. Nõudes, et Sernami varade kogumi müük toimuks turuhinnaga – ja see hind võib vabalt olla negatiivne ( 139 ) –, ei nõutud otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikega 2 kunagi, et võõrandamine toimuks hinnaga null või positiivse hinnaga, ning Üldkohus lisas seega ühe tingimuse, mida ei ole ette nähtud selles artiklis, mida on niisiis moonutatud.

135.

Kolmandaks, otsustades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 100, et ainus otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikega 2 kehtestatud tingimus oli see, et tasutav hind oleks turuhind, seejärel sama kohtuotsuse punktis 301, et müügihind ei saa juba oma definitsiooni poolest olla negatiivne, muutis Üldkohus oma otsuse põhjendused vastuoluliseks.

136.

Neljandaks, isegi eeldusel, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõiget 2 tuleb tõlgendada teleoloogiliselt, ei ole sellel, kas hind on negatiivne või positiivne, mingit tähtsust. SNCF meenutab selles küsimuse otsuse Sernam 2 põhjendust 217, mille kohaselt on eesmärk selgelt võimaldada kolmandal isikul Sernami varade kogumi võõrandamise läbi Sernami turuosad üle võtta, nii et Sernam ei tegutse enam turul oma endises õiguslikus vormis. Sellel, kas see võõrandamine toimus negatiivse või positiivse hinnaga, ei ole selle eesmärgi seisukohast mingit tähtsust. Sernami turuosad vabanesid siiski sõltumatu ostja kasuks turuhinna vastu, mis oli läbipaistva ja avatud pakkumismenetluse tulemus. Üldkohus moonutas seega otsust Sernam 2, kui otsustas, et Sernami varade kogumi võõrandamine ei saanud seega juba definitsiooni poolest toimuda negatiivse hinnaga.

137.

Repliigi etapis lisab SNCF, et oma hiljutise mõistet „riigiabi“ käsitleva teatise ( 140 ) sisu arvesse võttes ei saanud komisjon väita, et erainvestori test ei samastu tingimusega, mille kohaselt peab müük toimuma turuhinnaga avatud ja läbipaistvas menetluses, samas kui juba erainvestori põhimõte ise riigi osalusega ettevõtja poolse varade müügi raames kohustab saavutama turuhinda, mille olemasolu võib eeldada, kui see on niisuguse menetluse tulemus. Lisaks väidab SNCF, et vastupidi komisjoni väitele võib ühe vara võõrandamine toimuda negatiivse hinnaga ning et ka varade kogumi koguväärtus võis käsitletaval juhul olla negatiivne, võttes arvesse tegevuse kahjumlikkust ja selle võõrandamisega seonduvaid kohustusi.

138.

Komisjon arvab, et teine väide tuleb lükata tagasi.

139.

Selle teise osa raames heidab SNCF sisuliselt Üldkohtule ette, et viimane moonutas otsuse Sernam 2 artikli 3 lõiget 2, sest 1) ta ei asunud seisukohale, et nõudes, et võõrandamine leiaks aset turuhinnaga avatud ja läbipaistva menetluse tulemusena, kätkes see artikkel endas juba erainvestori kriteeriumi kohaldamist; 2) ta tõlgendas seda artiklit nii, et selles on nõutud ainult Sernami varade võõrandamist ning et see võõrandamine ei saanud toimuda negatiivse hinnaga, ning 3) teleoloogiline tõlgendus, mille Üldkohus valis, ei õigusta samuti seda, et kohus välistas müügi negatiivse hinnaga. Lisaks heidab SNCF Üldkohtule ette, et põhjendused on vastuolulised.

140.

Üldkohus kinnitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 292, et erainvestori kriteeriumi kohaldamine sõltub lõpuks sellest, kas asjaomane liikmesriik annab aktsionärina, mitte aga avaliku võimu kandjana majandusliku eelise temale kuuluvale ettevõtjale, kusjuures riigi sekkumist, mille eesmärk on täita temal kui avalikul võimul lasuvaid kohustusi, ei saa võrrelda eraõigusliku investori sekkumisega turumajanduses. Iseäranis võivad sellega seoses olla asjakohased meetme laad ja eesmärk, kontekst, milles meede võeti, samuti taotletav eesmärk ja meetme suhtes kehtivad normid. ( 141 )

141.

Meenutan, et seda kriteeriumi kohaldatakse „selleks, et tuvastada, kas riigi osalusega ettevõtjale riigi vahenditest mis tahes vormis antud majanduslik eelis moonutab või võib oma mõju tõttu moonutada konkurentsi ja kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust“. ( 142 ) Seega tehakse erainvestori testi ainult siis, kui eelise andis riik aktsionärina, sest Euroopa Kohus on otsustanud, et „majanduslikku eelist [tuleb] hinnata eelkõige erainvestori kriteeriumi alusel, kui üldhinnangu raames ilmneb, et asjaomane liikmesriik andis selle eelise – vaatamata niisuguste avaliku võimu teostamise hulka kuuluvate meetmete kasutamisele – siiski talle kuuluva ettevõtja aktsionärina“. ( 143 ) Seega „[sõltub] erainvestori kriteeriumi kohaldatavus riigi sekkumisele […] mitte sellest, millisel kujul eelis anti, vaid sellest, kas nimetatud sekkumine kvalifitseerub kõnealuse ettevõtja aktsionäri otsuseks“. ( 144 )

142.

Käesoleva kohtuasja kontekstis tuleb aga tõdeda, et Üldkohus kinnitas õigesti – vastavalt sellele, mis tuleneb käesoleva ettepaneku punktist 46 ja järgmistest punktidest, – otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 kirjeldatud stsenaariumi tasakaalustavat eesmärki. Sernami varade kogumi müük oli tõesti alternatiiv sama otsuse artikli 3 lõikes 1 ette nähtud tema tegevuste ümberkeskendamisele, sest kogu artikkel 3 on pühendatud tingimustele, mis peavad olema täidetud, et Sernamile antud ümberkorraldamisabi oleks siseturuga kokkusobiv. Need varad võõrandati kogumis seega ainult sellepärast, et otsuses Sernam 2 oli nähtud ette alternatiivne võimalus. Sellel, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 sisu peegeldab – nagu SNCF väidab – erainvestori põhimõtte oletatavat kohaldamist, on seega vähe tähtsust. Nõudmine, et tasakaalustavad meetmed võetaks tingimustel, mis taastavad vaba konkurentsi, kujutab endast tasakaalustamise olemust, kuid ei eelda kuidagi, et riik etendaks nende elluviimisel mingit rolli. Lisaks ilmneb ka eespool esitatud analüüsist, et Sernami varade müük pidi toimuma ilma igasuguste kohustusteta. Kuigi turuhind võib mõistagi osutuda negatiivseks hinnaks, ei ole apellant tõendanud, et kui võõrandatud oleks ainult Sernami varad, oleks nende hind olnud ikkagi negatiivne. Selles küsimuses tuleb siiski märkida, et käesoleva ettepaneku punktis 137 kokkuvõtlikult esitatud argument kõneleb SNCFi Üldkohtus toimunud kohtuistungil esitatud ja käesoleva ettepaneku punktis 84 ära toodud väite vastu. Lisaks tuleb märkida, et kui Üldkohus leidis käsitletaval juhtumil, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 silmas peetud turuhind ei saa mingil juhul olla negatiivne, siis sellepärast, et ta leidis õigesti, et komisjon kujutleb tasakaalustamise eesmärkidel, et võõrandada saab ainult Sernami varasid. Vastupidi SNCFi väitele ei lisanud Üldkohus otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 sätestatud tingimusele ühtegi tingimust. Samadel põhjustel tuleb tagasi lükata argument, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 100 ja 301 esitatud põhjendused on omavahel vastuolus. Mis puudutab lisaks otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 teleoloogilist tõlgendust käsitlevat argumenti, siis kordan, et selle artikli eesmärki on juba analüüsitud käesoleva ettepaneku punktis 46 ja järgmistes punktides. Ei ole seega raske mõista, miks on negatiivne hind – mis eeldas SNCFi poolset Sernami rekapitaliseerimist – ja seega uus rahasüst põhimõtteliselt taotletava tasakaalustamiseesmärgiga vastuolus.

143.

Lõpuks tuleb vastata SNCFi argumendile, milles on tuginetud komisjoni raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antavat riigiabi käsitlevate suuniste viimasele redaktsioonile ning väidetud, et struktuurilised tasakaalustavad meetmed peavad põhimõtteliselt esinema „elujõuliste tegutsevate sõltumatute ettevõtjate vormis, kusjuures need ettevõtjad peavad juhul, kui neid käitab sobiv ostja, saama avaldada tegelikku konkurentsi pika aja vältel“. ( 145 ) Peale selle, et seda argumenti ei esitatud Üldkohtus, leian, et see näitab väga hästi, kui väärad on käesoleva apellatsioonkaebuse raames SNCFi argumendid, mille puhul näib olevat täiesti kaotatud silmist olukorra üldpilt ja lähtutud eeldusest, et varad võõrandati täielikus kooskõlas otsuses Sernam 2 sätestatud tingimustega ning kõik võetud meetmed tõid kaasa selle, et piirati – nagu nõutud – konkurentsimoonutusi. Nii see aga ei ole, eelkõige – nagu nägime – ülemineku eseme, ostja isiku ja järgitud menetluse laadi tõttu. Selles olukorras on tasutud negatiivne hind – mis muus olukorras võib olla täiesti õigustatud – siin justkui veel üks märk, mis lisandub teistele märkidele, mida on juba terve hulk, ja näitab, et Prantsusmaa ametiasutused ei käitunud SNCFi kaudu nii, nagu liidu õigus kohustas neid käituma.

144.

Et Üldkohtu arutluskäiguga ei ole midagi moonutatud ja selles ei esine mingit põhjenduste vastuolulisust, tuleb kuuenda väite teine osa tagasi lükata.

145.

Kolmanda osa kohaselt on pandud toime mitu õigusnormi rikkumist ja seda seisukohaga, et piisavalt informeeritud erainvestori test ei ole kohaldatav, sest Sernami varade kogumi võõrandamine oli võrdväärne tasakaalustava meetmega. SNCFi arvates jäävad niisuguse meetme elluviimise kulud abi saaja kanda, kes võib olla ühtmoodi nii riigi osalusega kui ka eraettevõtja, mitte riigi kui avaliku võimu kanda. Mitte miski ei õigusta seda, et erainvestori kriteeriumi ei kohaldata tasakaalustava meetme elluviimise korral. Teistmoodi otsustades rikkus Üldkohus tema sõnul ELTL artikli 107 lõiget 1. SNCF meenutab klassikalist kohtupraktikat, mis käsitleb kohtu kontrolli riigiabi valdkonnas ja selle abi koostisosi, ( 146 ) ning faktilisi asjaolusid, mille kohta tehti kohtuotsus ING ( 147 ), milles Euroopa Kohus otsustas, et asjaolu, et esialgne kapitalisüst raskustes ettevõtjasse, mille tegi riik, kujutas endast riigiabi, ei muutnud kuidagi riigi kohustust käituda piisavalt informeeritud erainvestorina, kes peab kapitalisüsti tagastamise tingimuste muutmise etapis järgima majandusliku ratsionaalsuse nõuet.

146.

Üldkohus rikkus oma otsuses seega ilmselgelt õigusnormi, kui otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 306 ja 307, et tasakaalustavate meetmete loogika oli ennetada ülemäärast konkurentsimoonutust, need meetmed võisid sundida nii abisaajat kui ka tema aktsionäri leidma lahendust, mis ei ole majandusliku tasuvuse seisukohast optimaalne ning mida eraõiguslik investor tavapärastes turutingimustes ei valiks. Kui otsust Sernam 2 tehes ootas komisjon SNCFilt, et ta saavutaks täpse eesmärgi, pidi viimane Sernami aktsionärina käituma majanduslikult ratsionaalselt, et saavutada see eesmärk, nagu teeks iga eraaktsionär. Selles küsimuses meenutab SNCF, et Euroopa Kohtu praktikas ( 148 ) on võetud arvesse asjaolu, et erainvestorite suhtes kehtivad seaduses sätestatud kohustused ja piirangud ning nad valivad majanduslikult ratsionaalseima käitumise. Eesmärk viia ellu tasakaalustavad meetmed ei sarnane kohustusele, mis on avalikul võimul, vaid seda kohaldatakse iga riigi ümberkorraldusabi saaja suhtes, olgu ta era‑ või avalikust sektorist. Käsitletaval juhul tuleb SNCFi käitumist seega võrrelda samades tingimustes eraaktsionäri omaga, see tähendab niisuguse aktsionäri omaga, kes peab võõrandama ümberkorraldamisabi saanud tütarettevõtja varade kogumi, ning komisjon ei saanud seega jätta täitmata kohustust analüüsida vaidlusaluste meetmete majanduslikku ratsionaalsust. ( 149 ) Seda majandusliku ratsionaalsuse nõuet tuleb järgida ka riigi osalusega ettevõtja korral. Võttes arvesse, et kohtulik likvideerimine oleks olnud kulukam kui selle tasakaalustava meetme elluviimine, on ilmne, et eraaktsionär oleks toiminud, nagu tegi SNCF. Viimane väidab niisiis, et Üldkohus rikkus ELTL artikli 107 lõiget 1, kui otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 309, et „Sernami varade kogumi müügi tasakaalustav loogika [oli] erinev eraõigusliku ettevõtja loogikast, kes püüab oma kasumit maksimeerida või teatavatel juhtudel kahjumit minimeerida“. Üldkohus oleks pidanud tuvastama, et komisjon oli kohustatud hindama kõikide nende meetmete majanduslikku ratsionaalsust, mille SNCF Sernami varade kogumi võõrandamise hetkel võttis. Ta ei tohtinud seega otsustada, et see, et SNCF kandis võlakohustused Sernami likvideerimisel kohustuste alla, andis Sernam Xpressile ja seejärel Financière Sernamile eelise, kohaldamata seejuures erainvestori kriteeriumi. ( 150 ) Ka ei oleks Üldkohus tohtinud jätta erainvestori põhimõtet kohaldamata kohustuste garantiide suhtes, mis Sernami varade kogumi müügi puhul anti isikule, kellele need võõrandati, tegemata kindlaks, kas niisugused garantiid oleksid olnud vastuvõetavad eraõigusliku müüja puhul turumajanduse tingimustes. ( 151 ) Lisaks ei oleks Üldkohus tohtinud jätta seda kohaldamata ka vaidlusaluste meetmete suhtes ainuüksi sel põhjusel, et need tulenesid otseselt otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 rikkumisest ega olnud seega kuidagi erainvestori kriteeriumi kohaldamisega seotud, ( 152 ) ning seda seepärast, et selline seisukoht põhineb ekslikul eeldusel, et varade kogumi võõrandamine võimaldas anda Sernam Xpressile ja Financière Sernamile uut riigiabi.

147.

Repliigi etapis lisab SNCF, et kui avalik võim oleks pannud talle erainvestori suhtes kehtiva kohustuse võõrandada ettevõtja varade kogum riigiabi tõttu, mida ta sai, oleks ilmne, et see erainvestor täidaks selle majanduslikult kõige ratsionaalsemal viisil ja võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt peaks riigi osalusega ettevõtja saama teha sama. Vastuseks komisjonile, kelle meelest seda põhimõtet siin ei kohaldata, ja seda seetõttu, et igasugune abi tingimusliku kokkusobivuse otsus on adresseeritud riigile, kellel on kohustus kohustada abi saavat ettevõtjat järgima tasakaalustavaid meetmeid, kinnitab SNCF, et suunistest raskustes olevate ettevõtjate päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta ( 153 ) ilmneb selgelt, et ümberkorralduskava peab ellu viima ja kõik muud komisjoni otsuses sätestatud kohustused täitma ettevõtja. ( 154 ) Lõpuks rõhutab SNCF, et kohtuotsused EDF ja ING ( 155 ) on kuuenda väite selle osa raames kerkinud põhimõttelise küsimuse lahendamisel asjakohased, hoolimata ilmselgetest faktilistest erinevustest nende kohtuotsuste ja käesoleva apellatsioonkaebuse vahel.

148.

Seega väidab SNCF, et keeldudes kohaldamast erainvestori kriteeriumi Sernami varade kogumi müügi suhtes põhjendusel, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõige 2 puudutab tasakaalustavat meedet, pani Üldkohus oma otsuses toime mitu õigusnormi rikkumist.

149.

Komisjon palub lükata see kuuenda väite kolmas osa tagasi.

150.

Siin tekib küsimus, kas tasakaalustamiskontekstist, milles vaidlusalused meetmed võeti, piisas, et välistada erainvestori testi kohaldatavus ja seda olukorras, kus lõpuks ilmnes, et nende meetmete toime on väga kaugel otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikega 2 taotletavast tasakaalustuseesmärgist.

151.

Meenutan, et otsuse Sernam 3 põhjenduses 152 ja järgmistes põhjendustes analüüsis komisjon 21. juuli 2005. aasta eellepingus ette nähtud meetmeid ( 156 ) eelkõige seetõttu, et need võeti siis, kui komisjon nõudis tasakaalustavate meetmete võtmist, et abi Sernami ümberkorraldamiseks võiks pidada siseturuga kokkusobivaks.

152.

Esiteks, riigi kui ettevõtja aktsionäri ning teiseks avaliku võimu kandjana tegutseva ettevõtja rolle tuleb eristada ning erainvestori kriteeriumi kohaldatavus „sõltub sellest, kas asjaomane liikmesriik annab aktsionärina, mitte aga avaliku võimu kandjana majandusliku eelise temale kuuluvale ettevõtjale“. ( 157 ) Nagu ma meenutasin, ilmneb kohtuotsusest EDF, et komisjon peab „andma üldhinnangu, võttes lisaks liikmesriigi toodud tõenditele arvesse kõik ülejäänud antud juhul asjakohased tõendid, mis võimaldavad tal tuvastada, kas kõnealune meede pärineb liikmesriigilt kui aktsionärilt või kui avaliku võimu kandjalt. Iseäranis võivad selles osas olla asjakohased […] selle meetme laad ja eesmärk, kontekst, milles meede asub, samuti taotletav eesmärk ja meetme suhtes kehtivad normid“. ( 158 ) Teiste sõnadega sõltub erainvestori kriteeriumi kohaldatavus riigi sekkumise suhtes sellest, kas nimetatud sekkumine kvalifitseerub kõnealuse ettevõtja aktsionäri otsuseks. ( 159 )

153.

Ma ei ole veendunud, et kohtuotsusest ING ( 160 ) üksi piisab, et lahendada küsimus, mis on meile praegu esitatud, sest kontekst, milles see tehti, on üsna piiratud ega ole igal juhul seotud tasakaalustamiseesmärgiga, mida tuleks otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 ükskõik missugusel elluviimisel järgida. Lisaks analüüsis komisjon otsuses, mille peale esitati Üldkohtule tühistamishagi kohtuasjas ING, eraldi kahte meedet (esiteks esialgset abi ja teiseks tagastamise tingimuste muudatusi). ( 161 )

154.

Nii arutati selles kohtuotsuses küsimust, kas komisjon võis leida, et ta ei ole kohustatud analüüsima tagastamistingimuste muudatuse majanduslikku ratsionaalsust erainvestori kriteeriumist lähtudes ainuüksi sel põhjusel, et tagastamisele kuuluv kapitali sissemakse kujutas juba ise endast riigiabi. ( 162 ) See kohtuasi ei ütle seega midagi selle kohta, kas erainvestori kriteerium on kohaldatav konkreetselt tasakaalustamise kontekstis, vaid see oli Euroopa Kohtule võimalus kinnitada, missugust laadi analüüsi peab komisjon läbi viima, et teha kindlaks, kas see kriteerium on kohaldatav.

155.

Kohtuotsused EDF ja ING ( 163 ) ütlevad meile seda, et üldist olukorda peab hindama komisjon – mida Üldkohus ka vaidlustatud kohtuotsuse punktis 292 meenutas ja kontrollis.

156.

Kõigepealt märgin, et SNCF nõustub oma kuuenda väite seda kolmandat osa käsitlevate argumentide raames, et sekkumine erinevate eespool nimetatud meetmete abil leidis aset olukorras, kus komisjoni spetsiaalsel nõudel viidi ellu tasakaalustavaid meeteid. Nagu ma samuti – esimese väite analüüsimise raames – meenutasin, on tasakaalustavad meetmed, mida komisjon kohustas võtma ja mille järgimisest sõltub, kas abi Sernami ümberkorraldamiseks on ühisturuga kokkusobiv, ette nähtud otsuses, mille adressaat on riik, ja nendega taotletakse nende konkurentsimoonutuste leevendamise eesmärki, mille abi andmine tekitas. Seetõttu, et tasakaalustavate meetmete eesmärk on – nagu komisjon oma menetlusdokumentides meenutas – „võtta abi saajalt üks osa tema konkurentsieelisest“ ja „taastada osaliselt vaba konkurentsi olukord“. Need nähakse seega ette pigem avalikes huvides kui abisaaja huvides. Ka kaldun – nagu ka komisjon – arvama, et otsuse Sernam 3 artikli 3 lõike 2 kohaselt võetud meetmed puudutasid esialgu kohustust viia ümberkorralduskava komisjoni määratud tingimustel ellu, et ümberkorraldamisabi – mille puhul ei saa eitada, et see on oma laadilt avaliku võimu akt – oleks siseturuga kokkusobiv.

157.

Selles olukorras – ja ehkki ma ei soovi siin luua mingit eeldust – näib mulle, et olukorra üldisest analüüsist, mida kohtupraktika nõuab, see tähendab analüüsist, mille puhul võetakse arvesse meetmete laadi ja eset, konteksti, taotletavat eesmärki ja nende suhtes kehtivaid norme, ilmneb selgelt, et Prantsuse riik kui SNCFi aktsionär ei tegutsenud siin sellena.

158.

Apellant tugineb repliigi etapis riigi osalusega ettevõtjate ja eraettevõtjate ebavõrdsele kohtlemisele. See väide näib olevat esitatud liiga hilja, vähemalt seepärast, et SNCFi Üldkohtule esitatud menetlusdokumentides ei ole seda üldse. Olgu kuidas on, mul on raske mõista, milles see ebavõrdne kohtlemine seisneb. SNCFi esindaja esitas kohtuistungil Euroopa Kohtus oma argumendid järgmiselt: riigi osalusega ettevõtja, kes maksab võõrandamisel negatiivset hinda, ei järgi otsuse Sernam 2 artikli 3 lõiget 2, mis tooks esialgse abi siseturuga kokkusobivuse küsimuses kaasa õiguslikud tagajärjed, mis on meile teada, kuid talle heidetakse ette ka seda, et ta andis uue riigiabi, samas kui eraettevõtja, keda riik kui avalik võim kohustab võtma tasakaalustavad meetmed komisjoni otsuse alusel, ei järgiks samuti negatiivset hinda makstes tingimust, et abi peab olema siseturuga kokkusobiv, mis tooks kaasa sama õigusliku tagajärje, aga talle ei saa ühelgi juhul ette heita, et ta andis uue riigiabi, sest see negatiivne hind tasuti eraõiguslikest vahenditest. Teiste sõnadega on eraettevõtja tasakaalustavate meetmete korral uue abi olemasolugi võimatu ja selles erinev kohtlemine seisnebki.

159.

Tunnistan, et siin on arutluskäik minu meelest absurdi kalduv, sest juba oma definitsiooni ja laadi poolest ei saa ilma riiklike vahendite kasutamiseta olla juttu riigiabist. Seega näib mulle, et niisugune võrdlus, nagu on esitanud SNCF, ei ole asjakohane, seda enam, et selles on keskendutud müügihinna negatiivsusele, samas kui tegemist ei olnud ainult etteheitega, mis põhineb otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 sätestatud tingimustel.

160.

Kõikidel nendel põhjustel tuleb ka kuuenda väite kolmas osa tagasi lükata.

161.

Et need kolm osa, millest kuues väide koosneb, said kõik tagasi lükatud, tuleb ka kuues väide tervikuna tagasi lükata.

162.

Komisjon kinnitab oma vastuses sisuliselt, et kuigi ta väitis, et Üldkohtule esitatud hagi on vastuvõetamatu, ei võtnud Üldkohus menetlusökonoomiga seotud põhjustel seisukohta. Euroopa Kohtus väidab komisjon, et Euroopa Kohus on kohustatud võtma – vajaduse korral omal algatusel – seisukoha avalikul huvil põhineva väite kohta, et on eiratud ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud tingimust, et hageja saab niisuguse otsuse tühistamist, mille adressaat ta ei ole, nõuda ainult siis, kui see teda otseselt ja isiklikult puudutab. Otsus Sernam 3 ei puuduta aga apellanti otseselt ja isiklikult ning ta on vaidlusaluse otsuse puhul samaväärses olukorras nagu äriühing DEFI kohtuotsuses DEFI vs. komisjon ( 164 ), eelkõige seetõttu, et SNCFil ei olnud otsuste tegemise alal sõltumatust.

163.

Nii kummaline kui see ka võib näida, ei pea ma komisjoni tõstatatud küsimuses, mis puudutab Üldkohtule esitatud hagi vastuvõetavust, esitama täiendavat arutluskäiku ja seda peamiselt kahel põhjusel. Esimene on seotud sellega, et komisjon ei tee Euroopa Kohtus Üldkohtule esitatud hagi vastuvõetavuse kohta esitatud argumentidest ühtegi sõltumatut järeldust. Teine on seotud sellega, et Üldkohus põhjendas oma otsust jätta hagi vastuvõetavuse kohta eelnevalt seisukoht võtmata „menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes“, ( 165 ) tuginedes eelkõige niinimetatud kohtuotsusele Boehringer ( 166 ). Meenutan, et kui Euroopa Kohus tegi otsuse apellatsioonkaebuse kohta, mis oli esitatud Üldkohtu otsuse peale, milles viimane leidis, et „nõukogu esitatud vastuvõetamatuse vastuväite kohta ei ole vaja seisukohta võtta, sest [hagejate] nõuded tuleb nagunii jätta põhjendamatuse tõttu rahuldamata“, ( 167 ) kinnitas ta, et „Üldkohus ei hinda, […] kas hea õigusemõistmise huvid õigustavad käsitletava juhtumi asjaoludel hagi rahuldamata jätmist, […] ilma et võetaks seisukohta vastuvõetamatuse vastuväite kohta“. ( 168 ) Missugused ka ei ole põhjendatud kahtlused, ( 169 ) mida võib avaldada niisuguse kohtupraktika kohta, mille Euroopa Kohus on sellest ajast peale üle võtnud talle esitatud otseste hagide ( 170 ) ja omaenese apellatsioonkaebuste raames teostatava kontrolli valdkonda, ( 171 ) tuleb siiski märkida, et komisjon ei ole käesolevas apellatsioonkaebuses teinud rohkem kriitikat selle kohtupraktika suuna aadressil. Et ma kavatsen teha järelduse, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, ei ole SNCFi Üldkohtus esitatud hagi vastuvõetavuse küsimust tarvis rohkem arutada.

164.

Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikele 2 otsustab Euroopa Kohus juhul, kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, kohtukulude jaotamise.

165.

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõike 1 sõnastusele, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluse suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Et komisjon on nõudnud kohtukulude väljamõistmist apellandilt ja viimane peaks minu arvates kohtuvaidluse kaotama, tuleb apellatsioonimenetluse kohtukulud välja mõista temalt.

166.

Lõpuks tuleb märkida, et Mory SA ja Mory Team kannavad Euroopa Kohtu kodukorra artikli 140 lõike 3 kohaselt oma kohtukulud ise.

167.

Kõikide eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus: