EUR-Lex Juurdepääs Euroopa Liidu õigusaktidele

Tagasi EUR-Lexi avalehele

See dokument on väljavõte EUR-Lexi veebisaidilt.

Dokument 62015CV0003

Euroopa Kohtu arvamus (suurkoda), 14.2.2017.
ELTL artikli 218 lõike 11 alusel antud arvamus.
Marrakechi leping avaldatud teostele juurdepääsu lihtsustamise kohta nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega isikutele – ELTL artikkel 3 – Euroopa Liidu ainuvälispädevus – ELTL artikkel 207 – Ühine kaubanduspoliitika – Intellektuaalomandi kaubandusaspektid – Rahvusvaheline leping, mille sõlmimine võib mõjutada ühiseeskirju või muuta nende reguleerimisala – Direktiiv 2001/29/EÜ – Artikli 5 lõike 3 punkt b ja lõige 4 – Piirangud ja erandid puudega inimeste huvides.
Arvamus 3/15.

Kohtulahendite kogumik – Üldkohus

Euroopa kohtulahendite tunnus (ECLI): ECLI:EU:C:2017:114

EUROOPA KOHTU ARVAMUS 3/15 (suurkoda)

14. veebruar 2017

„ELTL artikli 218 lõike 11 alusel antud arvamus — Marrakechi leping avaldatud teostele juurdepääsu lihtsustamise kohta nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega isikutele — ELTL artikkel 3 — Euroopa Liidu ainuvälispädevus — ELTL artikkel 207 — Ühine kaubanduspoliitika — Intellektuaalomandi kaubandusaspektid — Rahvusvaheline leping, mille sõlmimine võib mõjutada ühiseeskirju või muuta nende reguleerimisala — Direktiiv 2001/29/EÜ — Artikli 5 lõike 3 punkt b ja lõige 4 — Piirangud ja erandid puudega inimeste huvides”

Arvamuse 3/15 menetluses,

mille ese on Euroopa Komisjoni 11. augusti 2015. aasta taotlus ELTL artikli 218 lõike 11 alusel arvamuse saamiseks,

EUROOPA KOHUS (suurkoda),

koosseisus: president K. Lenaerts, asepresident A. Tizzano, kodade presidendid M. Ilešič, L. Bay Larsen (ettekandja), T. von Danwitz ja A. Prechal, kohtunikud J.‑C. Bonichot, A. Arabadjiev, C. Toader, M. Safjan, D. Šváby, E. Jarašiūnas, C. G. Fernlund, C. Vajda ja S. Rodin,

kohtujurist: N. Wahl,

kohtusekretär: vanemametnik L. Hewlett,

arvestades kirjalikus menetluses ja 7. juuni 2016. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

Euroopa Komisjon, esindajad: B. Hartmann, F. Castillo de la Torre ja J. Samnadda,

Tšehhi valitsus, esindajad: O. Šváb, M. Smolek, E. Ruffer ja J. Vláčil,

Prantsuse valitsus, esindajad: D. Segoin, F.‑X. Bréchot, D. Colas ja G. de Bergues,

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato S. Fiorentino,

Leedu valitsus, esindajad: D. Kriaučiūnas ja R. Dzikovič,

Ungari valitsus, esindajad: M. Fehér, G. Koós ja M. Bóra,

Rumeenia valitsus, esindajad: R. Radu, A. Voicu, R. Mangu ja E. Gane,

Soome valitsus, esindaja: J. Heliskoski,

Ühendkuningriigi valitsus, esindajad: M. Holt ja V. Kaye, keda abistas barrister R. Palmer,

Euroopa Parlament, esindajad: A. Neergaard, D. Warin ja A. Auersperger Matić,

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: F. Florindo Gijón ja M. Balta,

olles 8. septembri 2016. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

annab järgmise

arvamuse

1.

Euroopa Komisjoni esitatud taotlus Euroopa Kohtult arvamuse saamiseks on sõnastatud järgmiselt:

„Kas Euroopa Liidule kuulub ainupädevus sõlmida Marrakechi leping avaldatud teostele juurdepääsu lihtsustamise kohta nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega isikutele?“

Õiguslik raamistik

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsioon

2.

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsioon, mille nõukogu kiitis Euroopa Ühenduse nimel heaks 26. novembri 2009. aasta otsusega 2010/48/EÜ (ELT 2010, L 23, lk 35; edaspidi „ÜRO konventsioon“), sätestab artikli 30 lõikes 1:

„Osalisriigid tunnistavad puuetega inimeste õigust osaleda teistega võrdsetel alustel kultuurielus ning rakendavad kõiki asjakohaseid abinõusid, et tagada puuetega inimestele:

a)

juurdepääsetavates vormingutes kultuurimaterjalide kättesaadavus;

[...]“

Direktiiv 2001/29/EÜ

3.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (EÜT L 167, lk 10; ELT eriväljaanne 17/01, lk 230) põhjendustes 1, 4, 6, 7, 9, 21 ja 31 on märgitud:

„(1)

Asutamislepinguga nähakse ette siseturu rajamine ning süsteemi sisseseadmine, mis tagaks siseturul moonutamata konkurentsi. Neid eesmärke aitab saavutada liikmesriikide autoriõigust ja sellega kaasnevaid õigusi käsitlevate seaduste ühtlustamine.

[...]

(4)

Suurema õiguskindluse ja intellektuaalomandi kõrgetasemelise kaitse kaudu soodustab autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste ühtlustatud õigusraamistik olulisi investeeringuid loovusse ja uuenduslikkusse […].

[...]

(6)

Ühenduse tasandil pole ühtlustamist toimunud, seepärast võivad siseriiklikul tasandil võetavad seadusandlikud meetmed, mida on mitmes liikmesriigis tehnoloogilistele väljakutsetele vastamiseks juba võetud, kaasa tuua erinevusi kaitse osas ning seega ka piirata intellektuaalomandit sisaldavate või sellel põhinevate teenuste ja toodete vaba liikumist, mis viivad siseturu killustumise ja õigusliku järjepidevusetuseni. [...]

(7)

Ühenduse autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kaitse õigusraamistikku tuleb seepärast samuti kohandada ja täiendada niipalju, kui on tarvis siseturu tõrgeteta toimimiseks. Selleks tuleb kohandada siseriiklikke autoriõigust ja sellega kaasnevaid õigusi käsitlevaid sätteid, mis riigiti erinevad märgatavalt või põhjustavad õiguslikku ebakindlust, mis häirib siseturu tõrgeteta toimimist ja Euroopa infoühiskonna nõuetekohast arengut, ning vältida riikide vastukäivaid reageeringuid tehnika arengule, samas ei ole aga tarvis kõrvaldada ega ennetada erinevusi, mis ei kahjusta siseturu toimimist.

[...]

(9)

Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste ühtlustamise aluseks peab olema kõrgetasemeline kaitse, sest nimetatud õigused on olulised intellektuaalse loomingu seisukohalt. [...]

[...]

(21)

Käesoleva direktiiviga tuleks määratleda reprodutseerimisõigusega hõlmatud tegevuse ulatus seoses eri kasusaajatega. Seda tuleks teha kooskõlas ühenduse õigusaktidega. Õiguskindluse tagamiseks siseturul on tarvis nimetatud tegevuse üldist määratlust.

[...]

(31)

Tuleb tagada õiguste ja huvide tasakaal eri liiki õiguste valdajate huvide vahel, samuti eri liiki õiguste valdajate ning kaitstud objekti kasutajate vahel. [...] Olemasolevad erandite erinevused ja mõne piiratud toimingu piirangud kahjustavad otseselt autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste siseturu toimimist. [...] Siseturu nõuetekohase toimimise tagamiseks tuleks sellised erandid ja piirangud määratleda ühtlustatumalt. Ühtlustamistase peaks põhinema erandite ja piirangute mõjul siseturu tõrgeteta toimimisele.“

4.

Kõnealuse direktiivi artikli 2 kohaselt näevad liikmesriigid muu hulgas ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste otsest või kaudset ajutist või alalist reprodutseerimist mis tahes viisil või vormis, osaliselt või täielikult.

5.

Nimetatud direktiivi artikli 3 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid näevad ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele kaabel‑ või kaablita sidevahendite kaudu, sh nende teoste sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal.“

6.

Selle direktiivi artikli 4 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid näevad ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste originaalide ja koopiate levitamist üldsusele müümise teel või muul viisil.“

7.

Direktiivi 2001/29 artikli 5 lõiked 3–5 on sõnastatud järgmiselt:

„3.   Liikmesriigid võivad artiklites 2 ja 3 sätestatud õiguste puhul näha ette erandeid või piiranguid järgmistel juhtudel:

[...]

b)

puudega inimeste huvides kasutamine viisil, mis on otseselt seotud nende puudega ning on mitteärilise eesmärgiga, ulatuses, mis on vajalik konkreetse puude puhul;

[...]

4.   Kui liikmesriigid võivad lõigete 2 ja 3 kohaselt sätestada reprodutseerimisõiguse kohta erandeid ja piiranguid, võivad nad sätestada ka erandeid ja piiranguid artiklis 4 osutatud levitamisõiguse kohta ulatuses, mis on põhjendatav lubatava reprodutseerimise eesmärgiga.

5.   Lõigete 1, 2, 3 ja 4 kohaseid erandeid ja piiranguid kohaldatakse üksnes teatavatel erijuhtudel, mis ei ole vastuolus teose või muu objekti tavapärase kasutusega ning ei mõjuta põhjendamatult õiguste valdaja õiguspäraseid huve.“

Arvamusetaotluse kontekst

Marrakechi leping

8.

Marrakechi lepingu avaldatud teostele juurdepääsu lihtsustamise kohta nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega isikutele (edaspidi „Marrakechi leping“) preambuli kohaselt:

„Lepinguosalised,

[(1)]

tuletades meelde mittediskrimineerimise, võrdsete võimaluste, juurdepääsu ning täieliku ja tõhusa ühiskonnas osalemise ja ühiskonda kaasatuse põhimõtteid, mis on sõnastatud inimõiguste ülddeklaratsioonis ja [ÜRO konventsioonis],

[(2)]

mõistes probleeme, mis kahjustavad nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega inimeste terviklikku arengut, piiravad nende sõnavabadust, kaasa arvatud vabadust otsida, saada ja edastada teavet ja ideid teistega võrdsetel alustel ning kõigi nende poolt valitud suhtlusvahendite kaudu, nende õigust haridusele ning võimalust tegeleda teadustööga,

[(3)]

rõhutades, kui tähtis on kaitsta autoriõigust kui kirjandus- ja kunstiteoste loomise stiimulit ja selle eest saadavat tasu ning parandada kõikide, kaasa arvatud nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega inimeste võimalusi osaleda ühiskonna kultuurielus, nautida kunste ning jagada teaduse edusamme ja nendest tulenevat kasu,

[(4)]

olles teadlik nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega inimeste raskustest pääseda ligi avaldatud teostele, et saavutada ühiskonnas võrdsed võimalused, ning vajadusest suurendada kättesaadaval kujul teoste arvu ja parandada nimetatud teoste levivõimalusi,

[(5)]

võttes arvesse, et suurem osa nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega inimestest elavad arenguriikides ja vähim arenenud riikides,

[...]

[(7)]

tunnistades, et kuigi paljud liikmesriigid on kehtestanud oma autoriõigust käsitlevates õigusaktides piiranguid ja erandeid nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega inimeste jaoks, napib endiselt neile inimestele kättesaadaval kujul teoseid, et nimetatud riikide püüdlused teha teoseid neile inimestele kättesaadavaks eeldavad märkimisväärseid vahendeid ning et kättesaadaval kujul teavikute piiriülese vahetamise võimaluste puudumine on tinginud dubleeriva tegevuse,

[(8)]

tunnistades õiguste omanike rolli tähtsust nende teoste kättesaadavaks tegemisel nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega inimestele ning samuti asjakohaste piirangute ja erandite tähtsust teoste neile inimestele kättesaadavaks tegemisel, eriti kui turg ei ole suuteline sellist juurdepääsu tagama,

[(9)]

tunnistades vajadust säilitada tasakaal autorite õiguste tulemusliku kaitse ja laiema üldsuse huvide, eeskätt hariduse, teadusuuringute ja teabe kättesaadavuse vahel, ning et selline tasakaal peab lihtsustama nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega inimeste tulemuslikku ja õigeaegset juurdepääsu teostele,

[(10)]

kinnitades veel kord lepinguosaliste kohustusi kehtivate rahvusvaheliste autorikaitse lepingute järgselt ning Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooni artikli 9 lõikes 2 ja muudes rahvusvahelistes õigusaktides sätestatud piirangute ja erandite kolmeastmelise kontrolli tähtsust ja paindlikkust,

[...]

[(12)]

tunnistades rahvusvahelise autoriõiguste süsteemi tähtsust ning soovides piiranguid ja erandeid ühtlustada, et lihtsustada nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega inimeste juurdepääsu teostele ja teoste nendepoolset kasutamist,

[...]“

9.

Lepingu artikkel 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Ükski käesoleva lepingu säte ei kitsenda lepinguosaliste kohustusi üksteise vastu mis tahes muude lepingute alusel ega piira õigusi, mis lepinguosalisel võivad olla muude lepingute kohaselt.“

10.

Lepingu artiklis 2 on ette nähtud:

„Käesolevas lepingus kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)

„teos“ – kirjandus- ja kunstiteos Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooni artikli 2 lõike 1 tähenduses ning teksti, märkuste ja/või nendega kaasnevate illustratsioonide kujul, mis on avaldatud või tehtud muul viisil üldsusele kättesaadavaks mis tahes andmekandjal [...];

b)

„kättesaadaval kujul teavik“ – teosest muul viisil või kujul tehtud koopia, mis muudab teose kasusaajale kättesaadavaks, võimaldades sama lihtsat ja mugavat juurdepääsu kui nägemispuude või muu trükikirja lugemise puudeta inimesel. Kättesaadaval kujul teavikut kasutavad üksnes kasusaajad ning see peab terviklikkuselt vastama originaalteosele, võttes nõuetekohaselt arvesse muudatusi, mis on vajalikud teose muul kujul kättesaadavaks tegemiseks, ning kasusaajate juurdepääsuga seotud vajadusi;

c)

„volitatud asutus“ – asutus, mida valitsus on volitanud või tunnustanud, et pakkuda kasusaajatele haridust, väljaõpet, kohandatud lugemist või juurdepääsu teabele mittetulunduslikel alustel. See hõlmab ka valitsusasutusi või mittetulundusühendusi, mis osutavad kasusaajatele samu teenuseid ühena oma põhitegevustest või institutsioonilistest kohustustest [...].

Volitatud asutus kehtestab oma tavad ja järgib neid eesmärgiga:

i)

teha kindlaks, et inimesed, kellele teenust osutatakse, on kasusaajad;

ii)

usaldada kättesaadaval kujul teavikute levitamine ja kättesaadavaks tegemine üksnes kasusaajatele ja/või volitatud asutustele;

iii)

tõkestada loata teavikute reprodutseerimist, levitamist ja kättesaadavaks tegemist ning

iv)

hallata teavikuid nõuetekohase hoolega ja säilitada sellekohaseid andmeid, austades seejuures kasusaajate eraelu puutumatust kooskõlas artikliga 8.“

11.

Lepingu artikli 4 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„(a)

Lepinguosalised sätestavad oma riiklikes autoriõigust käsitlevates õigusaktides piirangu või erandi reprodutseerimisõigusele, levitamisõigusele ja üldsusele kättesaadavaks tegemise õigusele WIPO autoriõiguse lepingu sätete kohaselt, et lihtsustada teoste kättesaadavaks tegemist kasusaajatele kättesaadaval kujul teavikutena. [...]

b)

Lepinguosalised võivad kehtestada piirangu või erandi ka avaliku esitamise õigusele, et lihtsustada kasusaajate juurdepääsu teostele.“

12.

Marrakechi lepingu artikli 4 lõikes 2 on täpsustatud, et lepinguosaline võib artikli 4 lõike 1 nõuete täitmiseks kehtestada siseriiklikus õiguses erandi või piirangu, mis vastab nimetatud lõikes 1 kirjeldatud tingimustele.

13.

Kõnealuse lepingu artikli 4 lõigetes 3–5 on sätestatud:

„3.   Lepinguosaline võib artikli 4 lõike 1 kohaldamiseks kehtestada artiklite 10 ja 11 alusel [...] muid piiranguid või erandeid riiklikus autorikaitseõiguses.

4.   Lepinguosaline võib piirata selle artikli alusel kehtestatavad piirangud ja erandid teostega, mida sellel turul ei ole võimalik asjaomasel kättesaadaval kujul mõistlikel tingimustel kasusaajatele pakkuda. [...]

5.   See, kas käesoleva artikli alusel kehtestatavad piirangud või erandid kuuluvad hüvitamisele, sätestatakse riigisisestes õigusaktides.“

14.

Sama lepingu artiklis 5 on ette nähtud:

„1.   Lepinguosalised sätestavad, et kui kättesaadaval kujul teavik on valmistatud piirangu või erandi alusel või seadusjärgsel viisil, võib volitatud asutus seda teavikut levitada või kättesaadavaks teha kasusaajale või volitatud asutusele teises lepinguosalises riigis [...].

2.   Lepinguosaline võib artikli 5 lõike 1 kohaldamiseks kehtestada riiklikus autorikaitseõiguses piirangu või erandi, mille tulemusena:

a)

volitatud isikutel lubatakse ilma õiguste omaniku loata kättesaadaval kujul teavikuid kasusaajate ainukasutuseks levitada või teha kättesaadavaks teise lepinguosalise riigi volitatud asutusele;

b)

volitatud isikutel lubatakse ilma õiguste omaniku loata ja vastavalt artikli 2 punktile c kättesaadaval kujul teavikuid levitada või kättesaadavaks teha teise lepinguosalise riigi kasusaajale;

tingimusel et enne levitamise või kättesaadavaks tegemise algatamist volitatud asutus ei teadnud või tal ei olnud piisavat põhjust arvata, et kättesaadaval kujul teavikut kasutab keegi teine peale kasusaajate [...].

[...]

4.   

a)

Kui lepinguosalise riigi volitatud asutus saab kättesaadaval kujul teavikuid vastavalt artikli 5 lõikele 1 ja nimetatud lepinguosalisel riigil ei ole Berni konventsiooni artikli 9 alusel kohustusi, tagab ta kooskõlas oma õigussüsteemi ja tavadega, et nimetatud teavikuid reprodutseeritakse, levitatakse ja tehakse kättesaadavaks üksnes selle lepinguosalise jurisdiktsioonis olevatele kasusaajatele.

b)

Kättesaadaval kujul teavikute levitamisel ja kättesaadavaks tegemisel artikli 5 lõike 1 alusel piirdub volitatud asutus nimetatud jurisdiktsiooniga, välja arvatud juhul kui lepinguosaline on ühtlasi osaline WIPO autoriõiguse lepingus või piirab muul viisil levitamisõigusele ja üldsusele kättesaadavaks tegemise õigusele käesoleva lepingu alusel kehtestatavaid piiranguid ja erandeid erijuhtumitega, mis ei ole vastuolus teose tavakasutusega ega mõjuta põhjendamatult õiguste omaniku õiguspäraseid huve [...].

[...]“

15.

Marrakechi lepingu artiklis 6 on ette nähtud:

„Kui lepinguosalise siseriiklikud õigusaktid võimaldavad kasusaajal, tema nimel tegutseval isikul või volitatud asutusel teha teosest kättesaadaval kujul teavik, võimaldavad nimetatud lepinguosalise siseriiklikud õigusaktid kättesaadaval kujul teavikut kasusaajate heaks ka importida ilma õiguste omaniku loata [...].“

16.

Marrakechi lepingu artikli 9 lõiked 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Lepinguosalised toetavad kättesaadaval kujul teavikute piiriülest vahetust, soodustades vabatahtlikku teabevahetust, et aidata volitatud asutustel [neid] kindlaks teha. WIPO rahvusvaheline büroo loob selleks otstarbeks teabepunkti.

2.   Lepinguosalised kohustuvad aitama artiklis 5 nimetatud tegevustes osalevaid volitatud asutusi, et teha kättesaadavaks artikli 2 punktis c sätestatud tegevusi käsitlev teave, tehes seda volitatud asutuste vahelise teabevahetuse kaudu ning vajaduse korral nende strateegiaid ja tavasid käsitleva teabe, sealhulgas kättesaadaval kujul teavikute piiriülest vahetust käsitleva teabe avalikustamise kaudu huvitatud isikutele ja avalikkusele.“

17.

Lepingu artiklis 11 on ette nähtud:

„Selleks et võtta käesoleva lepingu rakendamise tagamiseks vajalikke meetmeid, kasutab lepinguosaline õigusi ja täidab kohustusi, mis tal on Berni konventsioonist, intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingust, WIPO autoriõiguse lepingust ja nimetatud lepingute tõlgenduslikest kokkulepetest tuleneval alusel, järgmiselt:

a)

kooskõlas Berni konventsiooni artikli 9 lõikega 2 võib lepinguosaline lubada teoste reprodutseerimist teatavatel erijuhtudel, kuid tingimusel, et selline reprodutseerimine ei ole vastuolus teose tavapärase kasutamisega ega kahjusta põhjendamatult autori seaduslikke huve;

b)

kooskõlas intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu artikliga 13 võib lepinguosaline ainuõiguste puhul teatavatel erijuhtudel seada piiranguid või teha erandeid, kui see ei ole vastuolus teose normaalse kasutamisega ega kahjusta liigselt õigusevaldaja seaduslikke huve;

c)

kooskõlas WIPO autoriõiguse lepingu artikli 10 lõikega 1 võib lepinguosaline autoritele WIPO autoriõiguse lepingu alusel antud õiguste suhtes näha ette piiranguid või erandeid teatavatel erijuhtudel, kui need ei ole vastuolus teoste normaalse kasutamisega ega kahjusta liigselt autori õigustatud huve;

d)

kooskõlas WIPO autoriõiguse lepingu artikli 10 lõikega 2 võib lepinguosaline kehtestada Berni konventsiooni rakendamisel õiguste suhtes piiranguid või erandeid teatavatel erijuhtudel, kui need ei ole vastuolus teose tavapärase kasutamisega ega kahjusta põhjendamatult autori seaduslikke huve.“

18.

Kõnealuse lepingu artikkel 12 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Lepinguosalised tunnistavad, et lepinguosaline võib kehtestada oma siseriiklike õigusaktidega kasusaajate kasuks muid autoriõiguse piiranguid ja erandeid kui käesolevas lepingus sätestatud, võttes arvesse kõnealuse lepinguosalise majanduslikku olukorda ning ühiskondlikke ja kultuurilisi vajadusi, kooskõlas kõnealuse lepinguosalise rahvusvaheliste õiguste ja kohustustega ning võttes vähim arenenud riigi puhul arvesse tema erivajadusi, konkreetseid rahvusvahelisi õigusi ja kohustusi ning nendest tulenevaid soodustusi.

2.   Käesolev leping ei piira puuetega inimestele muude siseriiklike õigusaktidega ette nähtud piiranguid ja erandeid.“

Sõlmitava lepingu kujunemislugu

19.

Euroopa Liidu Nõukogu võttis 26. novembril 2012 vastu otsuse, millega komisjonile antakse volitused osalemiseks Euroopa Liidu nimel Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsioonis (WIPO) läbirääkimistel võimaliku rahvusvahelise lepingu üle, millega kehtestataks autoriõiguse erandid ja piirangud pimedate, nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega isikute (edaspidi „kasusaajad“) huvides.

20.

Need läbirääkimised viidi edukalt lõpule 17.–28. juunil 2013 Marrakechis (Maroko) toimunud diplomaatilisel konverentsil, mille tulemusel võeti 27. juunil 2013 vastu Marrakechi leping.

21.

Nõukogu andis liidu nimel loa Marrakechi lepingule allakirjutamiseks 14. aprilli 2014. aasta otsusega 2014/221/EL (ELT 2014, L 115, lk 1). Selles otsuses mainiti nii ELTL artiklit 114 kui ka ELTL artiklit 207.

22.

Komisjon tegi 21. oktoobril 2014 ettepaneku sõlmida liidu nimel Marrakechi leping samadel õiguslikel alustel. See ettepanek ei saanud nõukogus vajalikku enamust.

Komisjoni arvamusetaotluses sõnastatud hinnangud

23.

Komisjon väidab esimese võimalusena, et Marrakechi leping tuleks sõlmida ühtaegu nii ELTL artikli 114 alusel, sest selle lepingu toimeks on liikmesriikide õigusaktide ühtlustamine, kui ka ELTL artikli 207 alusel, et hõlmatud oleks kättesaadaval kujul teavikute vahetamine kolmandate riikidega. Sellisel juhul kuuluks selle lepingu sõlmimine liidu ainupädevusse ELTL artikli 3 lõigete 1 ja 2 kohaselt.

24.

Teise võimalusena väidab komisjon, et kõnealune leping tuleks sõlmida üksnes ELTL artikli 207 alusel ja et see küsimus kuulub ELTL artikli 3 lõike 1 kohaselt liidu ainupädevusse.

ELTL artikli 3 lõige 1

25.

Komisjon tuletab meelde, et liidul on ELTL artikli 3 lõike 1 alusel ühise kaubanduspoliitika valdkonnas ainupädevus, mis hõlmab ka intellektuaalomandi kaubandusaspekte.

26.

Viimati nimetatud mõiste alla kuulub kogu Marrakechi leping või vähemalt selle lepingu artiklid 5 ja 6 ning nimetatud artiklitega 5 ja 6 seotud teiste artiklite vastavad aspektid.

27.

Selles küsimuses märgib komisjon viitega 18. juuli 2013. aasta kohtuotsusele Daiichi Sankyo ja Sanofi-Aventis Deutschland (C‑414/11, EU:C:2013:520), et ELTL artiklis 207 mainitud intellektuaalomandi kaubandusaspektide mõiste alla võivad kuuluda vaid need intellektuaalomandit reguleerivad liidu õigusnormid, mis on konkreetselt seotud rahvusvahelise kaubandusega.

28.

Selle mõiste ulatus ei ole piiratud ainult Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO) seotud lepingutega. Euroopa Kohtu praktikast tuleneb nimelt, et rahvusvaheline leping, millega kaasneb intellektuaalomandi kaitsmise kordade ühtlustamine, peab üldjuhul olema seotud ühise kaubanduspoliitikaga, juhul kui selle eesmärk on kaubanduse edendamine.

29.

Komisjon leiab, et kuigi käesoleval juhul näevad Marrakechi lepingu artiklid 4–6 ja 9 ette lepinguosaliste õigusaktide ühtlustamise, ei ole selle lepingu põhiline eesmärk mitte õigusaktide ühtlustamine, vaid ühtlustamise kaudu lihtsustada kättesaadaval kujul teavikute piiriülest vahetust sealhulgas liidu ja kolmandate riikide vahel, nagu on muu hulgas märgitud kõnealuse lepingu preambulis ja artiklis 9. Vaadeldavate rahvusvaheliste normide kehtestamine intellektuaalomandi valdkonnas näib nõnda olevat pigem lihtsalt rahvusvahelise kaubavahetuse liberaliseerimise eesmärgi saavutamise vahend.

30.

Komisjoni väitel ei oma tähtsust asjaolu, et Marrakechi leping on kohaldatav ainult mittetulunduslikel eesmärkidel toodetud kättesaadaval kujul teavikutele, sest esiteks ei välista see eripära tekkinud kulude hüvitamist ja teiseks on ELTL artikkel 207 kohaldatav ka juhul, kui kaupade ja teenuste vahetus toimub mittetulunduslikel alustel. Ta peab sellega seoses asjakohaseks märkida, et direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 3 punktis b mainitud erand või piirang laieneb ka mittetulunduslikele tegevustele. Lisaks on selle lepinguga loodav süsteem sedalaadi, et see mõjutab kättesaadaval kujul teavikute kättesaadavaks tegemise ja vahetusega seotud kaubandustegevust.

31.

Komisjon leiab ka, et nõustuda ei saa argumendiga, et Marrakechi lepingu lõppeesmärk on ühiskondlik või humanitaarne, sest 4. oktoobri 1979. aasta arvamusest 1/78(looduslikku kautšukit käsitlev rahvusvaheline leping) (EU:C:1979:224) ja 17. oktoobri 1995. aasta kohtuotsusest Werner (C‑70/94, EU:C:1995:328) tuleneb, et ühisele kaubanduspoliitikale ei tohi anda kitsast tõlgendust, mis välistaks teatavaid konkreetseid eesmärke taotlevad meetmed.

ELTL artikli 3 lõige 2

32.

Komisjon väidab, et juhul, kui Marrakechi lepingu täielikult või osaliselt heakskiitmiseks tuleb pidada sobivaks mõnda muud õiguslikku alust kui ELTL artikkel 207, on liidul ainupädevus ELTL artikli 3 lõike 2 alusel, mis näeb muu hulgas ette, et liidul on niisugune pädevus rahvusvahelise lepingu sõlmimiseks, kui selle sõlmimine võib mõjutada liidu ühiseeskirju või muuta nende reguleerimisala.

33.

Väites küll, et õige õiguslik alus on ELTL artikkel 114, mitte ELTL artikkel 19, rõhutab komisjon, et õigusliku aluse kindlakstegemine on igal juhul teisejärguline, sest sellel ei ole tähtsust selle väljaselgitamisel, kas rahvusvaheline leping mõjutab liidu ühiseeskirju.

34.

Samas on autoriõigus ja sellega kaasnevaid õigused, mida puudutab Marrakechi leping, ning eeskätt nendest õigustest tehtavad erandid ja piirangud liidu tasandil direktiiviga 2001/29 ühtlustatud.

35.

Liikmesriikidel on mõistagi vabadus otsustada, kas kohaldada selle direktiiviga ette nähtud erandeid ja piiranguid või mitte. Kuid liikmesriikide kaalutlusruum selles küsimuses on siiski piiratud, kui võtta arvesse, et esiteks on selle direktiivi artiklis 5 toodud erandite ja piirangute loetelu ammendav ja teiseks saavad liikmesriigid neid erandeid ja piiranguid kohaldada ainult liidu õigusega seatud piirides.

36.

Sellest järeldub, et Marrakechi leping kaldub kõrvale autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste regulatsioonist, mis on direktiiviga 2001/29 täielikult ühtlustatud, kuna see näeb ette kohustusliku erandi või piirangu puudega otseselt seotud kasutamise juhuks, samas kui nimetatud direktiivi artikli 5 lõike 3 punkt b näeb selles valdkonnas ette valikulise erandi või piirangu.

37.

Kui liikmesriigid otsustavad selles kontekstis ette näha niisuguse erandi või piirangu, ei teosta nad „alles jäänud“ pädevust, vaid kasutavad liidu õigusega „antud/lubatud“ valikuvõimalust, olles kohustatud seejuures kinni pidama selles õiguses sätestatud raamistikust. Pelk tõsiasi, et liikmesriikidel on mõningane vabadus õigusaktide teatavate aspektide kohandamisel, ei ole piisav selleks, et oleks võimalik järeldada, et liidu välispädevuse puhul selles valdkonnas ei ole tegemist ainupädevusega.

38.

Komisjon märgib ka, et Marrakechi lepingus ette nähtud erandi või piirangu kohaldamisel tuleb selle lepingu artikli 11 ja direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 5 kohaselt järgida ka üldist nõuet, et selliseid erandeid ja piiranguid ei tohi kohaldada viisil, mis mõjutaks õiguse omaja õiguspäraseid huve või mis oleks vastuolus tema teose tavapärase kasutusega. See nõue tuleneb aga rahvusvahelistest kokkulepetest, mis kuuluvad liidu ainupädevusse.

39.

Lõpuks leiab komisjon, et Marrakechi lepingu artiklid 5 ja 6 peaksid reguleerima liidusisest piiriülest vahetust ja mõjutama kaupade liikumise vabadust. Samuti mõjutaks selle lepingu artikkel 7 direktiivi 2001/29 artiklit 6, millega on ette nähtud õiguste omajate kasutatavate tehniliste meetmete õiguskaitse.

Euroopa Kohtule esitatud seisukohtade kokkuvõte

ELTL artikli 3 lõige 1

40.

Tšehhi, Prantsuse, Itaalia, Ungari, Rumeenia, Soome ja Ühendkuningriigi valitsus leiavad, et liidul ei ole ELTL artikli 3 lõike 1 ja artikli 207 alusel ainupädevust Marrakechi lepingu sõlmimiseks.

41.

Nad rõhutavad sellega seoses, et 18. juuli 2013. aasta kohtuotsusest Daiichi Sankyo ja Sanofi-Aventis Deutschland (C‑414/11, EU:C:2013:520) tuleneb, et ELTL artiklis 207 mainitud intellektuaalomandi kaubandusaspektide mõiste alla võivad kuuluda vaid need õigusnormid, mis on konkreetselt seotud rahvusvahelise kaubandusega. See seos sõltub kavandatava lepingu eseme ja eesmärkide vastavusest ühisele kaubanduspoliitikale, lihtsalt mõju rahvusvahelisele kaubandusele ei ole piisav.

42.

Marrakechi lepingu ese ega eesmärk ei ole aga liberaliseerida või edendada rahvusvahelist kaubandust.

43.

Esiteks ilmneb selle lepingu preambulist ja sätetest, et selle eesmärk on toetada võrdseid võimalusi ja puudega inimeste kaasamist ühiskonda. Piirülene vahetus on vaid vahend selle eesmärgi teenistuses, või – Ungari valitsuse hinnangul – kõnealuse lepingu kõrvaleesmärk. Prantsuse valitsus leiab lisaks, et lepingu eesmärkide hulgas on ka arengukoostöö edendamine ja humanitaarabi andmine. Riikide õigusaktide ühtlustamine, mille näeb ette Marrakechi leping, on seega mõeldud kättesaadaval kujul teavikute arvu suurendamiseks, mitte rahvusvahelise kaubanduse edendamiseks, lihtsustamiseks või reguleerimiseks.

44.

Prantsuse, Rumeenia ja Ühendkuningriigi valitsuse arvates ei ole seetõttu võimalik leida, et selle lepingu eesmärk on laiendada rahvusvahelise kaubanduse edendamise eesmärgil selliste liidu õigusega analoogsete sätete kohaldamist, nagu olid käsitluse all kohtuasjas, milles tehti 22. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu (C‑137/12, EU:C:2013:675). Soome ja Ühendkuningriigi valitsus seevastu leiavad, et 6. detsembri 2001. aasta arvamus 2/00(Cartagena bioohutuse protokoll) (EU:C:2001:664) ja 8. septembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. parlament ja nõukogu (C‑411/06,EU:C:2009:518) kujutavad endast asjakohaseid pretsedente, sest Euroopa Kohus on otsustanud, et nendes kohtuasjades kõne all olnud lepingud, mis puudutavad rahvusvahelist kaubandust, ei kuulunud nendega taotletavate eesmärkide tõttu ühise kaubanduspoliitika hulka.

45.

Teiseks on Tšehhi, Prantsuse, Itaalia, Ungari, Soome ja Ühendkuningriigi valitsus arvamusel, et Marrakechi lepingus käsitletav vahetus ei toimu kaubanduse raames, Euroopa Kohtu praktika kohaselt tähendab see aga, et see vahetus ei kuulu ühise kaubanduspoliitika alla.

46.

Nõnda tuleneb selle lepingu artikli 4 lõikest 2, et selles ette nähtud erandit või piirangut võib kohaldada ainult mittetulunduslikel alustel ehk vastav tegevus on lubatud ainult volitatud asutusele, kasusaajale või tema nimel tegutsevale füüsilisele isikule. Lisaks võimaldab nimetatud lepingu artikli 4 lõige 4 lepinguosalistel näha sellise autoriõiguse erandi või piirangu ette ainult juhul, kui turg ei võimalda pakkuda kasusaajatele võimalust saada kättesaadaval kujul teavikuid mõistliku hinna eest. Samuti saab Marrakechi lepingus käsitletavate teavikute piiriülene vahetus toimuda ainult mittetulunduslikel alustel tegutseva volitatud asutuse kaudu.

47.

Lisaks on Prantsuse, Ungari, Rumeenia, Soome ja Ühendkuningriigi valitsuse hinnangul oluline märkida, et WIPO raames peeti läbirääkimisi Marrakechi lepingu üle eelkõige ÜRO konventsioonist tulenevate kohustuste täitmiseks, kuid see konventsioon ei ole suunatud rahvusvahelise kaubanduse liberaliseerimisele ja edendamisele.

48.

Leedu valitsus ja Euroopa Parlament seevastu leiavad, et lepingu artiklite 5, 6 ja 9 ning nende artiklite rakendussätete eesmärk on edendada, lihtsustada või reguleerida piiriülest vahetust ja seega on need hõlmatud ühise kaubanduspoliitikaga, mis on liidu ainupädevusse kuuluv valdkond. Ühendkuningriigi valitsus toetab teise võimalusena seda järeldust.

ELTL artikli 3 lõige 2

49.

Euroopa Kohtule seisukohad esitanud erinevate valitsuste vaatekohad ei lange kokku küsimuses, milline on sobiv õiguslik alus Marrakechi lepingu sõlmimiseks: Prantsuse valitsus mainib ELTL artikleid 114 ja 209 või teise võimalusena ELTL artikleid 19 ja 209, Ungari valitsus ELTL artikleid 4 ja 114, Ühendkuningriigi valitsus ELTL artiklit 19 ja Soome valitsus ELTL artikleid 19 ja 114.

50.

Neist lahknevustest hoolimata leiavad Tšehhi, Prantsuse, Itaalia, Leedu, Rumeenia, Soome ja Ühendkuningriigi valitsus, et liidul ei ole ELTL artikli 3 lõike 2 alusel ainupädevust kõnealuse lepingu sõlmimiseks, sest see leping ei mõjutaks liidu ühiseeskirju ega muudaks nende reguleerimisala.

51.

Nad rõhutavad sellega seoses, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et sellekohane järeldus peab rajanema kavandatava rahvusvahelise lepingu ja kehtiva liidu õiguse vahelise suhte konkreetsel analüüsil, mis muu hulgas peab arvesse võtma asjassepuutuvate normide olemust ja sisu.

52.

Direktiiviga 2001/29 ühtlustati autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavaid aspekte aga üksnes minimaalselt. Täpsemalt ei ühtlustatud selle direktiiviga kõnealuste õiguste erandeid ja piiranguid.

53.

Nii piirdub direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 3 punkt b liikmesriikidele võimaluse pakkumisega näha puudega inimeste huvides ette erand või piirang autoriõigusest ja sellega kaasnevatest õigustest. Järelikult säilitavad liikmesriigid nii oma sise- kui ka välispädevuse niisuguse erandi või piirangu kohustuslikuks muutmiseks. Prantsuse ja Rumeenia valitsuse hinnangul kinnitab seda analüüsi asjaolu, et see direktiiv ei näe ette korda autoriõigusest ja sellega kaasnevatest õigustest puudega isikute huvides kehtestatava erandi või piirangu rakendamiseks. Ühendkuningriigi valitsus märgib lisaks, et Marrakechi lepingu ja kõnealuse direktiivi vahel ei ole mingit vastuolu.

54.

Sellest lähtuvalt väidavad Prantsuse, Ungari ja Rumeenia valitsus, et 15. novembri 1994. aasta arvamusest 1/94(WTO asutamislepingule lisatud lepingud) (EU:C:1994:384) tuleneb, et liit ei saa rahvusvahelise lepinguga panna kohustust võtta meetmeid, mis puudutavad autoriõigusest ja sellega kaasnevatest õigustest puudega inimeste huvides tehtavat erandit või piirangut, kuivõrd liikmesriikidele jääb vabadus näha niisugused meetmed ette siseriiklikult.

55.

Prantsuse valitsus leiab siiski, et olukord muutus pärast seda, kui nõukogu saatis 19. mail 2015 komisjonile taotluse esitada seadusandlik ettepanek, mille eesmärk oleks kehtestada liidu õiguses Marrakechi lepingu artiklis 4 ette nähtud erand või piirang, ja komisjon nõustus sellega. See asjaolu on oluline, kui võtta arvesse Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt tuleb selleks, et kindlaks teha, kas teatud valdkond on suures osas juba liidu õigusnormidega hõlmatud, muu hulgas arvesse võtta liidu õiguse arenguperspektiive. Järelikult kuulub selle lepingu artikkel 4 liidu ainupädevusse.

56.

Nimetatud valitsuse väitel ei sea see järeldus küsimärgi alla jagatud pädevust selle lepingu teiste sätete puhul, eriti kui võtta arvesse, et need sätted kuuluvad arengukoostöö ja humanitaarabi valdkondadesse ja et ELTL artikli 4 lõikes 4 on täpsustatud, et liidu pädevuse teostamine nendes valdkondades ei või takistada liikmesriikidel oma sellealase pädevuse teostamist.

57.

Tšehhi, Itaalia, Ungari, Rumeenia, Soome ja Ühendkuningriigi valitsus ning parlament ja nõukogu väidavad seevastu, et nõukogu taotlus, mida on mainitud käesoleva arvamuse punktis 55, ei ole piisav selleks, et näidata liidu õiguse arenguperspektiivi, mida tuleb arvesse võtta selle hindamisel, kas liidul on Marrakechi lepinguga hõlmatud valdkonnas ainupädevus.

58.

Parlament leiab selle kohta, et liidul on ainupädevus lepingu artikli 4 suhtes, kuna liit on oma pädevust selle valdkonnas kasutanud, võttes vastu direktiivi 2001/29. Asjaolu, et liikmesriikidel on selles direktiivis ette nähtud erandite ja piirangute kohaldamisel kaalutlusruum, ei tähenda, et tegemist oleks jagatud pädevusega, kuna vahet tuleb teha liidu akti reguleerimisala puudutavatel eranditel ja eranditel, mis puudutavad niisuguses aktis ette nähtud õigusi.

59.

Mõju, mis Marrakechi lepingu artiklil 4 oleks direktiiviga 2001/29 kehtestatud süsteemile, on pealegi ilmne, sest see leping kaotaks kaalutlusruumi, mis liikmesriikidel selle direktiivi artikli 5 lõike 3 punkti b kohaselt käesoleval ajal on.

Euroopa Kohtu seisukoht

ELTL artikli 3 lõige 1

60.

Marrakechi lepingu eset ja sisu arvesse võttes ilmneb selgelt, et see ei puuduta ühtegi ELTL artikli 3 lõikes 1 nimetatud neljast esimesest valdkonnast. Küll aga tuleb analüüsida, kas see leping on tervikuna või osaliselt seotud ELTL artiklis 207 määratletud ühise kaubanduspoliitikaga, mis tulenevalt ELTL artikli 3 lõike 1 punktist e kuulub liidu ainupädevusse.

61.

Euroopa Kohtu järjepidevast praktikast tuleneb, et üksnes asjaolust, et mõni liidu õigusakt võib avaldada teatud mõju rahvusvahelisele kaubandusele, ei piisa järeldamaks, et see õigusakt tuleb liigitada ühise kaubanduspoliitika valdkonda kuuluvate aktide kategooriasse. Liidu õigusakt kuulub selle poliitika valdkonda seevastu juhul, kui see käsitleb konkreetselt rahvusvahelist kaubandust, olles peamises osas mõeldud edendama, lihtsustama või reguleerima sellist kaubandust ning sellel on rahvusvahelisele kaubandusele otsene ja vahetu mõju (kohtuotsused, 18.7.2013, Daiichi Sankyo ja Sanofi-Aventis Deutschland, C‑414/11, EU:C:2013:520, punkt 51, ja 22.10.2013, komisjon vs. nõukogu, C‑137/12, EU:C:2013:675, punkt 57).

62.

Selleks et kindlaks teha, kas Marrakechi leping kuulub nimetatud poliitika valdkonda, on tarvis hinnata nii selle eesmärke kui ka sisu.

63.

Mis esiteks puudutab Marrakechi lepingu eesmärki, siis juba selle lepingu pealkirjas on täpsustatud, et selle eesmärk on lihtsustada kasusaajate ehk nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega isikute juurdepääsu avaldatud teostele.

64.

Lepinguosaliste soovi tagada autoriõiguse erandite ja piirangute ühtlustamine ja lihtsustada kättesaadaval kujul teavikute levikut, et parandada kasusaajate juurdepääsu avaldatud teostele ning ületada nõnda takistused, mis käesoleval ajal seda juurdepääsu raskendavad, on muu hulgas kinnitatud selle lepingu preambuli põhjendustes 7, 8 ja 12.

65.

Lisaks ilmneb lepingu preambuli põhjendustest 1, 2 ja 4, et selles lepingus ette nähtud tõhusam õigusraamistik rahvusvahelisel tasandil peab lõpptulemusena võimaldama järgida puudega inimeste diskrimineerimise keelu, võrdsete võimaluste, juurdepääsu ning täieliku ja tõhusa ühiskonnas osalemise ja ühiskonda kaasatuse põhimõtteid, mis on sõnastatud ÜRO konventsioonis, eelkõige võideldes probleemidega, mis kahjustavad nende terviklikku arengut, piiravad nende sõnavabadust ja nende õigust haridusele.

66.

Tõsi, Marrakechi lepingu põhjendustes 4 ja 7 on mainitud kättesaadaval kujul teavikute levivõimalusi ja piiriülest vahetust.

67.

See ei muuda siiski asjaolu, et ühest küljest ei puuduta need kaalutlused selle leviku või vahetuse kaubanduslikku külge ja et teisest küljest mainivad need neid ainult kui vahendit, mis on mõeldud parandama teavikute kättesaadavust kasusaajatele ja vältima lepinguosaliste poolt sel eesmärgil tehtavate pingutuste dubleerimist.

68.

Lisaks, kuigi lepingu preambuli põhjendustest 3, 9, 10 ja 12 tuleneb, et lepinguosalised mõistavad, kui tähtis on kaitsta autoriõigust üldiselt ja konkreetsemalt rahvusvahelist autoriõiguse süsteemi, ei tähenda preambulis kasutatud mõisted, et lepingu eesmärk oleks selle kaitse või süsteemi tugevdamine.

69.

Ühtlasi ei tulene lepingu sätetest, et see taotleks muid eesmärke peale selle pealkirjas ja preambulis märgitute.

70.

Järelikult tuleb leida, et Marrakechi lepingu peamine eesmärk on parandada kasusaajate olukorda, lihtsustades erinevate meetmete abil, mille hulka kuulub kättesaadaval kujul teavikute lihtsustatud levik, avaldatud teoste kättesaadavust nendele isikutele.

71.

Mis järgmiseks puudutab selle lepingu sisu, siis selles on märgitud, et osalisriigid peavad lepingu eesmärkide saavutamiseks kasutama kahte eraldiseisvat ja üksteist täiendavat vahendit.

72.

Esiteks on lepingu artikli 4 lõikes 1 ette nähtud, et lepinguosalised kehtestavad piirangu või erandi reprodutseerimisõigusele, levitamisõigusele ja üldsusele kättesaadavaks tegemise õigusele, et teha kättesaadaval kujul teavikuid kasusaajatele lihtsamini kättesaadavaks. Selle artikli ülejäänud lõiked täpsustavad, kuidas osalisriigid võivad seda kohustust oma siseriiklikus õiguses täita, jättes neile selles küsimuses laia kaalutlusruumi.

73.

Teiseks kehtestavad Marrakechi lepingu artiklid 5 ja 6 teatavad kohustused seoses kättesaadaval kujul teavikute piiriülese vahetusega.

74.

Täpsemalt on selle lepingu artikli 5 lõikes 1 ette nähtud, et lepinguosalised peavad sätestama, et kui kättesaadaval kujul teavik on valmistatud piirangu või erandi alusel või seadusjärgsel viisil, võib volitatud asutus seda teavikut levitada või kättesaadavaks teha kasusaajale või volitatud asutusele teises lepinguosalises riigis. Selle artikli ülejäänud lõiked täpsustavad, kuidas osalisriigid võivad seda kohustust oma siseriiklikus õiguses täita, jättes neile selles küsimuses laia kaalutlusruumi.

75.

Lepingu artiklis 6 on aga täpsustatud, et kui lepinguosalise riigi õigusaktid võimaldavad kasusaajal, tema nimel tegutseval füüsilisel isikul või volitatud asutusel teha teosest kättesaadaval kujul teavik, peavad nimetatud õigusaktid võimaldama kättesaadaval kujul teavikut kasusaajate heaks ka importida ilma õiguste omaja loata.

76.

Lepingu artikleid 5 ja 6 täiendab selle artikkel 9, mis kohustab lepinguosalisi tegema koostööd, et toetada kättesaadaval kujul teavikute piiriülest vahetust.

77.

Nende tegurite põhjal tuleb kindlaks teha, kas Marrakechi leping kuulub tervikuna või osaliselt ühise kaubanduspoliitika valdkonda.

78.

Selles küsimuses tuleb esiteks märkida, et liidu poolt intellektuaalomandi valdkonnas vastu võetud õigusnormid, millel on konkreetne seos rahvusvahelise kaubandusega, võivad kuuluda ELTL artikli 207 lõikes 1 mainitud mõiste „intellektuaalomandi kaubandusaspektid“ alla ja seega ühise kaubanduspoliitika valdkonda (vt selle kohta kohtuotsus, 18.7.2013, Daiichi Sankyo ja Sanofi-Aventis Deutschland, C‑414/11, EU:C:2013:520, punkt 52).

79.

Euroopa Kohus on juba otsustanud, et teatavad rahvusvahelised õigusnormid, mis sisaldavad sätteid, mida tuleb kohaldada kõigile intellektuaalomandi õiguste peamistele liikidele, on konkreetselt seotud rahvusvahelise kaubandusega, sest WTO süsteemi lahutamatu osana kuuluvad need õigusnormid rahvusvahelise kaubanduse liberaliseerimise raamesse ja nende eesmärk on kaubavahetust lihtsustada, vähendades moonutusi rahvusvahelises kaubanduses (vt selle kohta kohtuotsus, 18.7.2013, Daiichi Sankyo ja Sanofi-Aventis Deutschland, C‑414/11, EU:C:2013:520, punktid 53 ja 5760).

80.

Euroopa Kohus on veel leidnud, et õigusnormid, millega nähakse ette tingimusjuurdepääsul põhinevate teenuste nõuetekohane õiguskaitse, on konkreetselt seotud rahvusvahelise kaubandusega, kuuludes seega ühise kaubanduspoliitika valdkonda. Kohus lähtus seejuures asjaolust, et nende õigusnormide eesmärk on pigem edendada kõnealuste teenuste rahvusvahelist vahetust kui parandada siseturu toimimist (vt selle kohta kohtuotsus, 22.10.2013, komisjon vs. nõukogu, C‑137/12, EU:C:2013:675, punktid 64, 65 ja 67).

81.

Vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei saa sarnast arutluskäiku siiski kohaldada Marrakechi lepingu normidele, mis käsitlevad reprodutseerimisõiguse, levitamisõiguse ja üldsusele kättesaadavaks tegemise õiguse piirangut või nende erandit.

82.

Nagu ilmneb käesoleva arvamuse punktidest 63–70, on Marrakechi lepingu eesmärk nimelt parandada kasusaajate olukorda, lihtsustades erinevate vahendite abil nende isikute juurdepääsu avaldatud teostele, mitte aga edendada, lihtsustada või reguleerida kättesaadaval kujul teavikute rahvusvahelist vahetust.

83.

Mis täpsemalt puudutab reprodutseerimisõigusest, levitamisõigusest ja üldsusele kättesaadavaks tegemise õigusest tehtavate piirangute või erandite ühtlustamist, siis on sama lepingu preambuli põhjenduses 12 konkreetselt märgitud, et ühtlustamine toimub selleks, et lihtsustada kasusaajate juurdepääsu teostele ja teoste nendepoolset kasutamist.

84.

Ka Marrakechi lepingu artikli 4 eesmärk ei ole saavutada riikide õigusaktide ühtlustamine, mis võimaldaks märkimisväärselt lihtsustada rahvusvahelist kaubandust, sest osalisriikidel on selle artikli kohaldamisel lai kaalutlusruum ja kõnealuse lepingu artiklist 12 tuleneb, et lepingu ese ega tagajärg ei ole keelata lepinguosalistel kehtestada siseriiklikes õigusaktides kasusaajate huvides muid piiranguid ja erandeid kui need, mis on ette nähtud selles lepingus.

85.

Nõustuda ei saa komisjoni argumendiga, et intellektuaalomandit reguleerivatest normidest ei kuulu ELTL artiklis 207 mainitud mõiste „intellektuaalomandi kaubandusaspektid“ alla ainult normid, mis käsitlevad autorite isiklikke õigusi, sest see argument laiendaks liigselt ühise kaubanduspoliitika kohaldamisala, sidudes selle poliitikaga normid, millel ei ole konkreetset seost rahvusvahelise kaubandusega.

86.

Neil asjaoludel ei saa asuda seisukohale, et Marrakechi lepingu normid, mis näevad ette erandi või piirangu kehtestamise reprodutseerimisõigusele, levitamisõigusele ja üldsusele kättesaadavaks tegemise õigusele, on konkreetselt seotud rahvusvahelise kaubandusega, mis tähendaks, et need puudutavad intellektuaalomandi kaubandusaspekte ELTL artikli 207 tähenduses.

87.

Mis teiseks puudutab Marrakechi lepingu sätteid, mis reguleerivad kättesaadaval kujul teavikute eksporti ja importi, siis tuleb märkida, et kahtlemata puudutavad need sätted niisuguste teavikute rahvusvahelist kaubandust.

88.

Euroopa Kohtu praktikast ilmneb siiski, et niisuguste normide ühise kaubanduspoliitikaga seotuse hindamiseks tuleb arvesse võtta nendega taotletavat eesmärki (vt selle kohta arvamus, 2/00(Cartagena bioohutuse protokoll), 6.12.2001, EU:C:2001:664, punktid 3537, ja kohtuotsus, 8.9.2009, komisjon vs. parlament ja nõukogu, C‑411/06, EU:C:2009:518, punktid 4954 ning 71 ja 72).

89.

Arvestades aga käesoleva arvamuse punktides 63–70 esitatud kaalutlusi ning niisuguste tegurite puudumist, millest ilmneks, et Marrakechi lepingu artiklid 5, 6 ja 9 taotlevad muud eesmärki kui see leping tervikuna, tuleb asuda seisukohale, et nende artiklite konkreetne eesmärk ei ole edendada, lihtsustada või reguleerida kättesaadaval kujul teavikute rahvusvahelist kaubandust, vaid parandada kasusaajate olukorda, lihtsustades nende isikute juurdepääsu teistes osalisriikides reprodutseeritud kättesaadaval kujul teavikutele.

90.

Neil asjaoludel tundub, et kättesaadaval kujul teavikute piiriülese vahetuse lihtsustamine on pigem selle lepingu mittetulundusliku eesmärgi saavutamise vahend kui sellega taotletav iseseisev eesmärk.

91.

Lisaks tuleb ka rõhutada, et Marrakechi lepingus kavandatud vahetuse tunnuseid arvestades ei saa neid samastada kaubanduslikel eesmärkidel toimuva rahvusvahelise kaubavahetusega (vt analoogia alusel arvamus, 2/00(Cartagena bioohutuse protokoll), 6.12.2001, EU:C:2001:664, punkt 38, ja kohtuotsus, 8.9.2009, komisjon vs. parlament ja nõukogu, C‑411/06, EU:C:2009:518, punkt 69).

92.

Selle lepingu artikli 5 lõikes 1 ette nähtud kohustus lubada kättesaadaval kujul teavikute eksporti hõlmab nimelt ainult volitatud asutuse teostatavat eksporti. Nimetatud lepingu artikkel 9 kinnitab, et nõnda loodud mehhanism ei ole mõeldud edendama, lihtsustama või reguleerima kättesaadaval kujul teavikute kogu vahetust üldiselt, vaid pigem volitatud asutuste vahel toimuvat vahetust.

93.

Marrakechi lepingu artikli 2 punktist c tuleneb aga, et need asutused peavad olema oma riigi valitsuse poolt volitatud või tunnustatud, tegutsema mittetulunduslikel alustel ning pakkuma oma teenuseid ainult kasusaajatele. Kuigi selle lepingu artikli 4 lõike 5 kohaselt ei ole välistatud, et lepingu artikli 5 alusel toimuv eksport võib kuuluda hüvitamisele, on hüvitamine seetõttu mõeldav ainult piirides, mille seab asjaolu, et eksportija tegevuse on mittetulunduslik.

94.

Ka lepingu artikkel 6 kohustab lepinguosalisi importimist võimaldama ainult juhul, kui importija on otseselt või kaudselt tegutsev kasusaaja või volitatud asutus.

95.

Lisaks ilmneb Marrakechi lepingu artikli 5 lõikest 1 ja artiklist 6 sõnaselgelt, et nende sätetega on hõlmatud ainult kasusaajatele suunatud eksport ja import, mis võib küll toimuda volitatud asutuse kaudu. Peale selle on lepingu artikli 2 punktis c ja artikli 5 lõigetes 2 ja 4 ette nähtud mehhanismid mõeldud tagama, et nõnda vahetatavaid kättesaadaval kujul teavikuid saaks kasutada ainult kasusaajad.

96.

Ühtlasi on kättesaadaval kujul teavikute puhul, mille eksporti lepingu artikli 5 lõige 1 reguleerib, tegemist ainult nende teavikutega, mis on valmistatud piirangu või erandi alusel või seadusjärgsel viisil. Lepingu artikkel 6 omakorda piirdub sätestamisega, et niisuguste teavikute importi lepinguosalise territooriumile peab võimaldama juhul, kui lepinguosalise siseriiklikud õigusaktid võimaldavad huvitatud isikul või asutusel niisuguseid teavikuid teha.

97.

Seega ilmneb lisaks sellele, et Marrakechi lepinguga toetatav piiriülene vahetus väljub tavalisest rahvusvahelise kaubanduse raamistikust, ka see, et kättesaadaval kujul teavikute rahvusvaheline kaubavahetus, mida teostavad tavalised ettevõtjad kaubanduslikul eesmärgil või lihtsalt väljaspool kasusaajate huvides ette nähtud erandeid ja piiranguid, ei kuulu selles lepingus sätestatud erikorra alla.

98.

Peale selle on lepingu artiklites 1 ja 11 sätestatud nõue täita teistest rahvusvahelistest lepingutest tulenevaid kohustusi, mis tähendab, et see kord ei tohi kõrvale kalduda kirjandus- ja kunstiteoste rahvusvahelist kaubandust reguleerivatest rahvusvahelistest normidest.

99.

Neid erinevaid tunnuseid arvestades tuleb Marrakechi lepingut seega eristada ühise kaubanduspoliitika alla kuuluvatest kordadest, mida Euroopa Kohus analüüsis 4. oktoobri 1979. aasta arvamuses 1/78(looduslikku kautšukit käsitlev rahvusvaheline leping) (EU:C:1979:224) ning kohtuotsustes, 17.10.1995, Werner (C‑70/94, EU:C:1995:328), 10.1.2006, komisjon vs. nõukogu, (C‑94/03, EU:C:2006:2) ja 12.12.2002, komisjon vs. nõukogu, (C‑281/01, EU:C:2002:761) ning mis küll ei taotlenud üksnes kaubanduslikke eesmärke, kuid nägid siiski ette kaubanduslikku laadi meetmete võtmise.

100.

Eeltoodut arvestades ei saa üksnes asjaolu, et Marrakechi lepinguga kehtestatud korda võidakse vahel kohaldada ka teostele, mida kasutatakse või võidakse kasutada kaubanduslikult, ja et see leping võib sellistel juhtudel kaudselt mõjutada niisuguste teoste rahvusvahelist kaubavahetust, tähendada, et see kuulub ühise kaubanduspoliitika valdkonda (vt analoogia alusel avamus 2/00(Cartagena bioohutuse protokoll), 6.12.2001, EU:C:2001:664, punkt 40).

101.

Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et Marrakechi lepingu sõlmimine ei ole hõlmatud ELTL artiklis 207 määratletud ühise kaubanduspoliitikaga ja seetõttu ei ole liidul ELTL artikli 3 lõike 1 punktist e tulenevat ainupädevust selle lepingu sõlmimiseks.

ELTL artikli 3 lõige 2

102.

Liidul on ELTL artikli 3 lõike 2 alusel ainupädevus rahvusvahelise lepingu sõlmimiseks, kui selle sõlmimise näeb ette liidu seadusandlik akt või kui lepingut on vaja selleks, et võimaldada liidul teostada oma sisemist pädevust, või kui selle sõlmimine võib mõjutada ühiseeskirju või muuta nende reguleerimisala.

103.

Marrakechi lepingu sõlmimist ei ole aga ette nähtud mitte üheski liidu seadusandlikus aktis ja see ei ole vajalik liidul oma sisemise pädevuse teostamise võimaldamiseks.

104.

Seetõttu on käesolevas asjas asjakohane ainult ELTL artikli 3 lõike 2 viimases lauseosas mainitud juhtum, mis vastab olukorrale, kus rahvusvahelise lepingu sõlmimine „võib mõjutada ühiseeskirju või muuta nende reguleerimisala“.

105.

Selles küsimuses ilmneb Euroopa Kohtu praktikast, et liidu ainuvälispädevuseks põhjust andev oht, et liikmesriikide võetud rahvusvahelised kohustused võivad mõjutada liidu ühiseeskirju või muuta nende reguleerimisala, esineb juhul, kui need kohustused kuuluvad kõnealuste eeskirjade kohaldamisvaldkonda (arvamus 1/13(kolmandate riikide ühinemine Haagi konventsiooniga), 14.10.2014, EU:C:2014:2303, punkt 71, ja kohtuotsus, 26.11.2014, Green Network, C‑66/13, EU:C:2014:2399, punkt 29).

106.

Niisuguse ohu tuvastamine ei eelda, et rahvusvaheliste kohustuste ja liidu õigusnormidega hõlmatud valdkonnad täielikult kattuksid (arvamus 1/13(kolmandate riikide ühinemine Haagi konventsiooniga), 14.10.2014, EU:C:2014:2303, punkt 72, ja kohtuotsus, 26.11.2014, Green Network, C‑66/13, EU:C:2014:2399, punkt 30).

107.

Eelkõige võivad sellised rahvusvahelised kohustused liidu eeskirju mõjutada või nende reguleerimisala muuta siis, kui need kohustused kuuluvad valdkonda, mis on juba suures osas selliste eeskirjadega hõlmatud (vt selle kohta arvamus 1/13(kolmandate riikide ühinemine Haagi konventsiooniga), 14.10.2014, EU:C:2014:2303, punkt 73, ja kohtuotsus, 26.11.2014, Green Network, C‑66/13, EU:C:2014:2399, punkt 31).

108.

Samas, kuna liidul on üksnes selline pädevus, mis on talle antud, peab pädevus, mis pealegi on ainupädevus, rajanema kavandatava rahvusvahelise lepingu ja liidu kehtiva õiguse vahelise suhte igakülgsest ja konkreetsest analüüsist tulenevatel järeldustel. Selle analüüsi puhul tuleb arvesse võtta nii liidu eeskirjade kui ka kavandatava lepingu sätetega hõlmatud valdkonda, nende prognoositavaid arengusuundi ning nende normide ja sätete olemust ja sisu, selleks et kontrollida, kas kõnealune leping võib kahjustada liidu eeskirjade ühetaolist ja järjepidevat kohaldamist ning nendega kehtestatud süsteemi nõuetekohast toimimist (arvamus 1/13(kolmandate riikide ühinemine Haagi konventsiooniga), 14.10.2014, EU:C:2014:2303, punkt 74, ja kohtuotsus, 26.11.2014, Green Network, C‑66/13, EU:C:2014:2399, punkt 33).

109.

Siinkohal tuleb meelde tuletada, et nagu nähtub käesoleva arvamuse punktidest 71–76, näeb Marrakechi leping ette, et osalisriigid peavad lepingu eesmärkide saavutamiseks kasutama kahte eraldiseisvat ja üksteist täiendavat vahendit ehk esiteks sätestama piirangu või erandi reprodutseerimisõigusele, levitamisõigusele ja üldsusele kättesaadavaks tegemise õigusele, et lihtsustada teoste kättesaadavaks tegemist kasusaajatele kättesaadaval kujul teavikutena, ja teiseks kehtestama eksportimise ja importimise korra, mis on mõeldud kättesaadaval kujul teavikute teatavat liiki vahetuste lihtsustamiseks.

110.

Direktiivi 2001/29 artiklid 2–4 annavad aga autoritele ainuõiguse lubada või keelata oma teoste reprodutseerimist, üldsusele edastamist ja levitamist.

111.

Lisaks on selle direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 3 punktis b täpsustatud, et liikmesriikidel on lubatud ette näha erand või piirang reprodutseerimisõigusest ja üldsusele edastamise õigusest, kui tegemist on „puudega inimeste huvides kasutamisega viisil, mis on otseselt seotud nende puudega ning on mitteärilise eesmärgiga, ulatuses, mis on vajalik konkreetse puude puhul“. Nimetatud direktiivi artikli 5 lõikest 4 tuleneb, et liikmesriigid võivad ette näha reprodutseerimisõiguse erandi või piirangu ka juhul, kui see on põhjendatav sama direktiivi artikli 5 lõike 3 punkti b alusel lubatud reprodutseerimise eesmärgiga.

112.

Sellest järeldub, et Marrakechi lepingus ette nähtud erandit või piirangut tuleks kohaldada direktiiviga 2001/29 ühtlustatud valdkonna raames. Sama kehtib ka selles lepingus ette nähtud eksportimise ja importimise korra kohta, kuna nende lõppeesmärk on lubada lepinguosalise territooriumil üldsusele edastada või levitada kättesaadaval kujul teavikuid ilma õiguste omajate loata.

113.

Siinkohal tuleb meelde tuletada, et kuigi mitu Euroopa Kohtule oma seisukohad esitanud liikmesriiki on väljendanud arvamust, et Marrakechi lepingus ette nähtud kohustusi saaks täita ka direktiiviga 2001/29 kooskõlas oleval viisil, ei või liikmesriigid Euroopa Kohtu järjepideva praktika kohaselt võtta väljaspool liidu institutsioonilist raamistikku rahvusvahelisi kohustusi valdkonnas, mis on juba suures osas liidu ühiseeskirjadega hõlmatud, ning seda isegi juhul, kui puudub tõenäoline vastuolu nende kohustuste ja liidu ühiseeskirjade vahel (vt selle kohta kohtuotsus, 4.9.2014, komisjon vs. nõukogu, C‑114/12, EU:C:2014:2151, punktid 70 ja 71, ning arvamus 1/13(kolmandate riikide ühinemine Haagi konventsiooniga), 14.10.2014, EU:C:2014:2303, punkt 86).

114.

Eelnevat arvesse võttes ei saa asjaolu, et Marrakechi lepingu artikkel 11 näeb ette direktiivi 2001/29 artikli 5 lõikest 5 tuleneva kohustusega sarnase kohustuse, või et selle lepingu artiklites 4–6 ette nähtud tingimused ei ole iseenesest vastuolus direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 3 punktis b ja lõikes 4 sätestatutega, isegi juhul, kui see peab paika, olla määrav.

115.

Peale selle tuleb küll möönda, et – nagu rõhutasid ka Euroopa Kohtule oma seisukohad esitanud valitsused – direktiivi 2001/29 pealkirjast ja põhjendusest 7 nähtub, et liidu seadusandja on autoriõiguse ja sellega kaasnevad õigused ühtlustanud üksnes osaliselt, kuivõrd selle direktiivi eesmärk ei ole kõrvaldada ega ennetada liikmesriikide õigusaktide selliseid erinevusi, mis ei kahjusta siseturu toimimist (vt selle kohta kohtuotsused, 5.3.2015, Copydan Båndkopi, C‑463/12, EU:C:2015:144, punkt 88, ja 26.3.2015, C More Entertainment, C‑279/13, EU:C:2015:199, punkt 29).

116.

Mis täpsemalt puudutab nendest õigustest tehtavaid erandeid ja piiranguid, siis selle direktiivi põhjenduses 31 on täpsustatud, et nende ühtlustamise tase peab lähtuma nende mõjust siseturu tõrgeteta toimimisele. Näiteks jättis liidu seadusandja sama direktiivi artikli 5 lõike 3 punktis b ja lõikes 4 täielikult ühtlustamata puudega inimeste huvides tehtavad erandid või piirangud.

117.

See kaalutlus ei saa aga iseenesest siiski olla määrav.

118.

Nimelt, kuigi Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et rahvusvaheline leping, mis hõlmab juba täielikult ühtlustatud valdkonda, võib mõjutada ühiseeskirju või muuta nende reguleerimisala (vt selle kohta arvamus 1/94(WTO asutamislepingule lisatud lepingud), 15.11.1994, EU:C:1994:384, punkt 96, ja kohtuotsus, 5.11.2002, komisjon vs. Taani, C‑467/98, EU:C:2002:625, punkt 84), ei muuda see siiski asjaolu, et see puudutab ainult olukordi, kus on täidetud ELTL artikli 3 lõike 2 viimases lauseosas esitatud tingimus (vt selle kohta arvamus 1/03(uus Lugano konventsioon), 7.2.2006, EU:C:2006:81, punkt 121).

119.

Samuti tuleb rõhutada, et kuigi liikmesriikidel on lai kaalutlusruum neile jäetud võimaluse kasutamisel näha ette erand või piirang puudega inimeste huvides, tuleneb see kaalutlusruum liidu seadusandja otsusest anda liikmesriikidele see võimalus ühtlustatud õigusraamistikus, mis tagab direktiiviga 2001/29 ette nähtud reprodutseerimisõiguse, üldsusele edastamise õiguse ja levitamisõiguse kõrgetasemelise ja ühetaolise kaitse (vt selle kohta kohtuotsused, 26.4.2012, DR ja TV2 Danmark, C‑510/10, EU:C:2012:244, punkt 32, ja 4.9.2014, komisjon vs. nõukogu, C‑114/12, EU:C:2014:2151, punkt 79).

120.

Selle direktiivi artikli 5 lõike 3 punkti b ja lõike 4 puhul ei ole tegemist 19. märtsi 1993. aasta arvamuse 2/91(ILO konventsioon nr 170) (EU:C:1993:106) punktides 18 ja 21 mainitud olukorraga sarnaneva olukorraga, kus Euroopa Kohus ei tuvastanud liidu ainupädevust, sest nii liidu õiguse sätted kui ka kõne all olnud rahvusvahelise lepingu sätted sisaldasid ainult miinimumnõudeid.

121.

Need direktiivi 2001/29 sätted ei kehtesta nimelt autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kaitse minimaalset taset, jättes puutumata liikmesriikide pädevuse näha ette nende õiguste tugevam kaitse, vaid need kalduvad pigem kõrvale liidu seadusandja ühtlustatud õigustest, võimaldades liikmesriikidel teatud tingimustel kehtestada erandi või piirangu nendest õigustest. Seetõttu tagab liikmesriik, kes kasutab seda liidu õigusega antud võimalust, eeltoodud analüüsi arvestades nende õiguste nõrgema kaitse kui kaitse, mis üldjuhul tuleneb selle direktiivi artiklitega 2–4 kehtestatud ühtlustatud kaitse tasemest.

122.

Selles kontekstis olgu lisatud, et liikmesriigid peavad oma kaalutlusruumi kasutamisel jääma liidu õigusega seatud piiridesse (vt analoogia alusel kohtuotsus, 1.12.2011, Painer, C‑145/10, EU:C:2011:798, punkt 104), mis tähendab, et neil ei ole vabadust määrata ühtlustamata viisil kõik puudega inimeste huvides ette nähtava erandi või piirangu tingimused (vt analoogia alusel kohtuotsus, 26.4.2012, DR ja TV2 Danmark, C‑510/10, EU:C:2012:244, punkt 36).

123.

Täpsemalt tohivad liikmesriigid oma õigusaktides näha ette erandi või piirangu puudega inimeste huvides ainult juhul, kui nad järgivad kõiki direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 3 punktis b ette nähtud tingimusi ehk juhul, kui see erand või piirang puudutab ainult kasutamist puudega inimeste huvides viisil, mis on otseselt seotud nende puudega ning on mitteärilise eesmärgiga, ulatuses, mis on konkreetse puude puhul vajalik (vt selle kohta kohtuotsus, 27.2.2014, OSA, C‑351/12, EU:C:2014:110, punkt 39), samas Marrakechi lepingu artiklites 4–6 neid tingimusi ei ole.

124.

Lisaks tuleb märkida, et kasutades kaalutlusruumi, mis liikmesriikidel on puudega inimeste huvides piirangu või erandi kehtestamiseks, ei tohi kahjustada selle direktiivi eesmärke, mis nähtuvalt selle põhjendustest 1 ja 9 on tagada autorite kõrgetasemeline kaitse ja siseturu tõrgeteta toimimine (vt analoogia alusel kohtuotsused, 1.12.2011, Painer, C‑145/10, EU:C:2011:798, punkt 107, ja 10.4.2014, ACI Adam jt, C‑435/12, EU:C:2014:254, punkt 34).

125.

See kaalutlusruum on samuti piiratud direktiivi 2001/29 artikli 5 lõikega 5, mis seob selle direktiivi artikli 5 lõike 3 punktis b ette nähtud erandi või piirangu kehtestamise kolme tingimusega, ehk seda erandit või piirangut tohib kohaldada üksnes teatud erijuhtudel, see ei tohi olla vastuolus teose tavapärase kasutusega ja see ei tohi põhjendamatult kahjustada autoriõiguse omaja õiguspäraseid huve (vt analoogia alusel kohtuotsused, 16.7.2009, Infopaq International, C‑5/08, EU:C:2009:465, punkt 58, ja 1.12.2011, Painer, C‑145/10, EU:C:2011:798, punkt 110).

126.

Kõiki neid asjaolusid arvestades näib, et kuigi liikmesriikidel on võimalus näha puudega inimeste huvides ette erand või piirang direktiivi 2001/29 artiklites 2–4 sätestatud ühtlustatud eeskirjadest, on selle puhul tegemist liidu seadusandja antud võimalusega, mis on rangelt raamistatud käesoleva arvamuse punktides 123–125 kirjeldatud liidu õiguse nõuetega.

127.

Selles kontekstis tuleb rõhutada, et kui direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 3 punkt b annab liikmesriikidele üksnes võimaluse näha kasusaajate huvides ette erand või piirang, siis Marrakechi lepingu artikkel 4 kohustab sellise erandi või piirangu kehtestama.

128.

Järelikult eeldaks selle lepingu sõlmimine, et liidu õiguses ette nähtud erinevaid piiranguid ja nõudeid, mida on mainitud käesoleva arvamuse punktides 123–125, tuleks kohaldada kõigis liikmesriikides, kes seepeale peaks lepingu artikli 4 kohaselt niisuguse erandi või piirangu kehtestama.

129.

Sellest järeldub, et kõik Marrakechi lepingus ette nähtud kohustused kuuluvad valdkonda, mis on suures osas juba hõlmatud liidu ühiseeskirjadega, ja selle lepingu sõlmimine võib neid eeskirju mõjutada või muuta nende reguleerimisala.

130.

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et Marrakechi lepingu sõlmimine kuulub liidu ainupädevusse.

Eeltoodust tulenevalt annab Euroopa Kohus (suurkoda) järgmise arvamuse:

Euroopa Liidu ainupädevuses on sõlmida Marrakechi leping avaldatud teostele juurdepääsu lihtsustamise kohta nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega isikutele.

Lenaerts

Tizzano

Ilešič

Bay Larsen

von Danwitz

Prechal

Bonichot

Arabadjiev

Toader

Safjan

Šváby

Jarašiūnas

Fernlund Vajda Rodin

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 14. veebruaril 2017 Luxembourgis.

Kohtusekretär

A. Calot Escobar

President

K. Lenaerts

Üles