EUROOPA KOHTU ARVAMUS 1/94

15. november 1994

Ühenduse pädevus sõlmida teenuseid ja intellektuaalomandi kaitset käsitlevaid rahvusvahelisi lepinguid – EÜ asutamislepingu artikli 228 lõikes 6 sätestatud menetlus

Komisjon taotles EÜ asutamislepingu artikli 228 lõike 6 alusel Euroopa Kohtu arvamust, kas Euroopa Ühendus on pädev sõlmima Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingut ning eelkõige teenustekaubanduse üldlepingut (GATS-leping) ja intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspekte, sealhulgas võltsitud kaupade kaubandust käsitlevat lepingut (TRIPS-leping).

Sisukord

Taotluse kirjeldus

I –  Uruguay vooru tulemusel sõlmitud lepingud

II –  Euroopa ühenduste staatus WTO-s

III –  WTO lepingu läbirääkimised ja allkirjastamine

IV –  Komisjoni küsimused ja menetlus

A –  Komisjoni küsimused

B –  Menetlus

V –  Taotluse vastuvõetavus

VI –  Küsimuste sõnastus

VII –  Vaidluse põhiküsimus

VIII –  Ühised seisukohad

IX –  Mitmepoolsed kaubanduslepingud

X –  GATS-lepingu ja TRIPS-lepingu analüüs

A –  GATS-leping

1.  GATS-lepingu eesmärk

2.  GATS-lepingu sisu

3.  Teenuse määratlus ja teenuse osutamise viisid

4.  GATS-lepingu topeltuniversaalsus

5.  Võetud kohustuste iseloomustus

a)  Üldkohustused

b)  Erikohustused

6.  Lepingu dünaamilisus

B –  TRIPS-leping

1.  Eesmärgid ja sisu

2.  Kohaldamisala ja eesmärkide saavutamise vahendid

3.  Materiaalõiguslikud erinormid

a)  Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused

b)  Tööstusomand

i)  Kaubamärgid

ii)  Geograafilised tähised

iii)  Tööstusdisainilahendused

iv)  Patendid

v)  Mikrolülituste topograafia

vi)  Avalikustamata tehnilise teabe kaitse

vii)  Konkurentsivastase tegevuse kontroll lepingulistes litsentsides

4.  Menetluse erisätted (intellektuaalomandi õiguskaitse tagamise vahendid)

a)  Kaitsemeetmed

b)  Menetluslikud tagatised

XI –  Ühine kaubanduspoliitika, GATS-leping ja TRIPS-leping: poolte seisukohad

A –  GATS-leping

B –  TRIPS-leping

XII –  GATS-leping, TRIPS-leping ja tuletatud volitused

A –  Üldised märkused tuletatud volituste kohta

B –  GATS-leping

1.  Komisjoni seisukoht

a)  Sisepädevus

i)  EÜ asutamislepingu erisätetest tuletatud pädevus

ii)  Üldsätetest tulenevad volitused (EÜ asutamislepingu artiklid 100a ja 235)

b)  Ühenduse vajadus võtta rahvusvahelisi kohustusi

2.  Märkusi esitanud poolte seisukohad

i)  EÜ asutamislepingu erisätetest tuletatud pädevus

ii)  EÜ asutamislepingu üldsätetest tuletatav pädevus (EÜ asutamislepingu artiklid 100a ja 235)

C –  TRIPS-leping

1.  Komisjoni seisukoht

a)  Sisepädevus

i)  Teisesest õigusest tuletatud volitused

ii)  Lepingu üldsätetest tuletatav pädevus (EÜ asutamislepingu artiklid 100a ja 235)

b)  Ühenduse vajadus sõlmida rahvusvahelisi lepinguid

2.  Märkusi esitanud poolte seisukohad

XIII –  Teatavate liikmesriikidest sõltuvate, kuid ühendusse mittekuuluvate territooriumide esindamise probleem

XIV –  Pädevuse küsimuse mõju seisukohtade avaldamisele WTO raames

XV –  Eelarve- ja finantsküsimused

XVI –  Komisjoni, nõukogu ja märkusi esitanud liikmesriikide vastused arvamusetaotluses esitatud küsimustele

XVII –  Küsimused, mille Euroopa Kohus esitas komisjonile, nõukogule ja liikmesriikidele ning vastused nendele küsimustele

A –  Esimene küsimus

B –  Teine küsimus

C –  Kolmas küsimus

D –  Neljas küsimus

E –  Viies küsimus

F –  Kuues küsimus

G –  Seitsmes küsimus

H –  Kaheksas küsimus

I –  Üheksas küsimus

J –  Kümnes küsimus

K –  Üheteistkümnes küsimus

Euroopa Kohtu seisukoht

I.     Sissejuhatus

II.   Taotluse vastuvõetavus

III. Komisjoni küsimuste sõnastus

IV.   Teatavate liikmesriikidest sõltuvate territooriumide esindamine

V.     Eelarve- ja finantsküsimused

VI.   Mitmepoolsed kaubanduslepingud

VII. EÜ asutamislepingu artikkel 113, GATS- ja TRIPS-leping

A.     GATS-leping

B.     TRIPS-leping

VIII. Ühenduse tuletatud välispädevus, GATS-leping ja TRIPS-leping

A.     GATS-leping

B.     TRIPS-leping

IX.   Liikmesriikide ja ühenduse institutsioonide vahelise koostöö kohustus

 Taotluse kirjeldus

I –  Uruguay vooru tulemusel sõlmitud lepingud

„Ajaloo kõige keerulisemad” majandusläbirääkimised (nagu iseloomustas neid nõukogu) lõppesid 15. aprillil 1994 Marrakechis lõppakti allakirjutamisega, mis koondab endas Uruguay vooru mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste tulemused. Läbirääkimised kestsid seitse aastat; need käivitati Punta del Este ministrite deklaratsiooniga 20. septembril 1986. aastal. Lõppaktile alla kirjutanud Euroopa ühenduste valitsuste esindajad otsustasid, et lõppakt peaks soovitavalt jõustuma 1. jaanuaril 1995 või võimalikult kiiresti pärast seda kuupäeva.

Lõppakt sisaldab Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingut (edaspidi „WTO leping”). Nõnda luuakse ühtne institutsiooniline raamistik liikmetevaheliste kaubandussuhete reguleerimiseks. Asutamisleping ei sisalda materiaalõiguslikke sätteid. Need on koondatud lisadesse, mis sisaldavad erinevaid „mitmepoolseid kaubanduslepinguid”, mis on WTO lepingu lahutamatuks osaks.

Need lepingud on järgmised:

–        mitmepoolsed kaubanduslepingud, sh GATT 1994 (lisa 1A);

–        teenustekaubanduse üldleping (GATS, lisa 1B);(1)

–        intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping (TRIPS, lisa 1C)(2);

–        vaidluste lahendamist reguleerivate eeskirjade ja protseduuride käsituslepe (lisa 2);

–        kaubanduspoliitika läbivaatamise mehhanism (lisa 3).

WTO leping ja selle lisad moodustavad ühtse „paketi”. Riik, kes soovib saada WTO liikmeks, peab nõustuma kõigi Uruguay vooru raames sõlmitud mitmepoolsete kokkulepetega. Vaidluste lahendamise protseduur kehtib kõigi mitmepoolsete lepingute puhul. See protseduur võimaldab viimase abinõuna kasutada „vastumeetmeid”. Ühe lepingusätte rikkumist (kas kaupade, teenuste või intellektuaalomandi kaitse sektoris) võib kompenseerida vastumeetmete rakendamisega sama lepingu alla kuuluvate teiste sektorite suhtes (vaidluste lahendamist reguleeriva käsitusleppe artikli 22 lõike 3 punkt b või mõne teise loendilepingu alusel (käsitusleppe artikli 22 lõike 3 punkt c. Komisjon selgitab ka omalt poolt, et „kompenseerimine võib toimuda ühtmoodi sama lepingu mõne teise sektori suhtes või mõne teise loendilepingu raames kui see, milles on toimunud rikkumine”.

Ühtse „paketi” süsteem teeb lõpu endisele nn tellimisel GATT-i süsteemile. Tokyo vooru tulemusel sõlmitud erikokkulepetes osales erinev arv riike. Lisaks sellele kuulus iga kokkuleppe juurde talle omane vaidluste lahendamise kord.

WTO lepingu lisades sisaldub ka neli mõnepoolset kokkulepet (mis puudutavad vastavalt riigihanget, tsiviillennukikaubandust, piima- ja veiselihasektorit). Nendes valdkondades lubatakse ühtse „paketi” põhimõttesse teha erand: lepped on siduvad üksnes nende WTO liikmete jaoks, kes on nendega nõustunud. Vaidluste lahendamise korda kohaldatakse nende poolte vahel, kes on sellega nõustunud.

II –  Euroopa ühenduste staatus WTO-s

Euroopa ühendusi käsitlevad sõnaselgelt kaks WTO lepingu sätet.

Otsuste tegemist käsitlev IX artikkel sätestab, et „ministrite konverentsil ja peanõukogus on igal WTO liikmel üks hääl” juhul, kui arutatav küsimus otsustatakse hääletamise teel ning et „kui Euroopa ühendused oma hääleõigust kasutavad, võrdub nende häälte arv nende WTO liikmeks olevate liikmesriikide arvuga”.

Lisaks sellele sätestab WTO asutajaliikmeid puudutava XI artikli lõige 1:

„WTO asutajaliikmeteks saavad GATT 1947 lepinguosalised käesoleva lepingu jõustumiskuupäeva seisuga, ning Euroopa ühendused, kes tunnustavad käesolevat lepingut ja mitmepoolseid kaubanduslepinguid ning kelle jaoks on GATT 1994 lisatud kontsessioonide ja kohustuste loendid ning kelle jaoks on GATS-i lisatud erikohustuste loendid [lisa 1B].”

III –  WTO lepingu läbirääkimised ja allkirjastamine

Läbirääkimiste lähtepunkti, Punta del Este deklaratsiooni, kiitsid heaks nõukogu ja liikmesriikide valitsuste esindajad „sel määral, kui see neid puudutab”. Ühenduse ja liikmesriikide nimel pidas läbirääkimisi komisjon üksi. Nõukogu selgitab, et „läbirääkimiste käigus maksimaalse kooskõla tagamiseks otsustati, et komisjon tegutseb ainuläbirääkijana ühenduse ja liikmesriikide nimel”. Koosoleku protokolli, mis koostati istungil, mille käigus komisjon kiitis heaks Punta del Este deklaratsiooni, lisatakse siiski, et „see otsus (lubada komisjonil avada deklaratsioonis ette nähtud läbirääkimised) ei mõjuta küsimust ühenduse ja liikmesriikide pädevusest üksikutes valdkondades”.

WTO lepingule kirjutasid alla Euroopa Liidu Nõukogu nimel nõukogu eesistuja ja komisjoni liige Sir Leon Brittan ning liikmesriikide esindajad vastavate valitsuste nimel. Lepingu allkirjastamise otsuse tegid 7. ja 8. märtsi 1994. aasta istungitel nõukogu ja liikmesriikide esindajad. Nõukogu märkustest selgub, et komisjon lisas omalt poolt koosoleku protokolli, et „lõppakt […] ja sellele lisatud lepingud kuuluvad Euroopa Ühenduse ainupädevusse”.

IV –  Komisjoni küsimused ja menetlus

A –  Komisjoni küsimused

6. aprillil 1994. aastal, paar päeva enne WTO lepingu kavandatud allkirjastamist Marrakechis ning paar nädalat pärast lõppakti heakskiitmist kaubandusläbirääkimiste komitees (mille asutas Punta del Este konverents Uruguay vooru läbirääkimiste läbiviimiseks), taotles komisjon Euroopa Kohtult arvamust EÜ asutamislepingu artikli 228 lõike 6 alusel.

Küsimused on järgnevad:

„Seoses GATT-i kaubandusläbirääkimiste Uruguay vooru tulemustega, mis sisalduvad 15. detsembri 1993. aasta lõppaktis:

1.      Kas Euroopa Ühendus on pädev sõlmima WTO asutamislepingu kõiki osi, mis käsitlevad teenustekaubandust (GATS-leping) ja intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspekte, sealhulgas ka võltsitud kaupade kaubandust (TRIPS-leping), võttes aluseks EÜ asutamislepingu, täpsemalt selle artikli 113 eraldi võetuna või koostoimes artiklitega 100a ja/või 235?

2.      Kas Euroopa Ühendus on pädev sõlmima iseseisvalt neid WTO lepingu osi, mis käsitlevad eranditult ESTÜ asutamislepingu ja Euratomi asutamislepingu kohaldamisalasse kuuluvaid tooteid ja/või teenuseid?

3.      Kui vastus eespool esitatud kahele küsimusele on jaatav, siis kas see mõjutab liikmesriikide pädevust sõlmida WTO lepingut, arvestades varem saavutatud kokkulepet, et neist saavad WTO asutajaliikmed?”

B –  Menetlus

Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 107 lõikele 1 toimetati arvamusetaotlus kätte Euroopa Liidu Nõukogule (edaspidi „nõukogu”) ja liikmesriikidele. Nõukogu ning Taani, Saksamaa, Kreeka, Hispaania, Prantsuse, Madalmaade, Portugali ning Ühendkuningriigi valitsus esitasid kirjalikke märkusi. Euroopa Parlamendil lubati tema enda palvel märkusi esitada.

V –  Taotluse vastuvõetavus

Nõukogu ei tõstata ametlikult küsimust taotluse vastuvõetamatuse kohta, kuid meenutab siiski, et kõigil juhtudel, mil rakendati artikli 228 lõikes 6 sätestatud menetlust, „toimus taotluse esitamine enne lepingu allkirjastamist”. Nõukogu arvates „võib tõsiselt kahelda selles, kas eelneva arvamuse menetlust („kavas oleva” lepingu kohta) […] saab alustada pärast kohustuste võtmist rahvusvahelisel tasandil”. Madalmaade valitsus jagab neid kahtlusi.

Hispaania valitsus nõuab taotluse tunnistamist vastuvõetamatuks. Arvamuse taotlemise menetlust võib algatada vaid staadiumis, kus ühendus ei ole veel rahvusvaheliste kohustustega seotud. Hispaania valitsus rõhutab, et lõppakti allakirjutamine tähendas läbirääkimiste tulemuseks olevate tekstide autentseks tunnistamist ning tõi allakirjutajate jaoks kaasa kohustuse esitada need heakskiitmiseks oma vastavatele asutustele.

Prantsuse valitsus teeb komisjonile poliitilisema etteheite. Mainimata taotluse vastuvõetamatust, selgitab ta, et kui komisjon viivitas viimase hetkeni, mil pidi allkirjastama ja sõlmima WTO lepingu, samas kui eriarvamused riikide pädevuse osas olid ilmnenud juba 1992. aastal, näitab ta sellega üles koostöövalmiduse puudumist ning suhtumist, mis läheb vastuollu ühenduse ja liikmesriikide tegevuse kooskõla põhimõttega. Riigid ei saa anda WTO lepingut oma parlamentidele kinnitamiseks niikaua, kuni pädevuse küsimus on lahendamata. Nõukogu ei saa samuti Euroopa Parlamendile esitada ettepanekut võtta vastu otsus lepingu sõlmimise kohta niikaua, kuni selle otsuse õiguslikud alused ning pädevuse küsimus on ebaselged.

VI –  Küsimuste sõnastus

Nõukogu arvustab komisjoni esitatud küsimuste sõnastust.

Kuna menetlus käsitleb lepingut, millele vastavalt oma volitustele on alla kirjutanud ühendus ja liikmesriigid, ei ole nõukogu arvates küsimus selles, kas ühendus võib selle lepingu allkirjastada ja sõlmida üksinda (see on ainult hüpoteetiline küsimus), vaid selles, kas „Uruguay vooru tulemuseks olnud lepingute ühine sõlmimine ühenduse ja liikmesriikide poolt vastab Euroopa ühenduste asutamislepingutega sätestatud volituste jaotusele”.

Portugali valitsus on seisukohal, et komisjoni poolt esitatud küsimused on juba läbitud faas lepingu sõlmimise protsessis. Tegelikult oleks tarvis teada saada, kas lepingu vormistamine ühenduse ja liikmesriikide poolt ühiselt on kooskõlas EÜ ja ESTÜ asutamislepingute ühenduse ja liikmesriikide volituste jaotust puudutavate põhimõtete ja sätetega.

Ühendkuningriigi valitsuse vaatenurk erineb komisjoni omast. Kõigepealt selgitab ta ühenduse volituste olemust tuletatud pädevuse teooria kohaselt, rõhutades liikmesriikide paralleelset pädevust, ning põhjendab seejärel, miks artikkel 113 ei saa olla lepingute sõlmimise aluseks.

VII –  Vaidluse põhiküsimus

Lahendamist nõudvad küsimused ei puuduta kõiki WTO lepingule lisatud mitmepoolseid lepinguid ega ka isegi WTO asutamislepingut.

Nagu rõhutab nõukogu, puudutab vaidlus ennekõike materiaalõiguslikke sätteid. Institutsioone puudutavates sätetes ei sisaldu ühtki otseselt pädevusega seotud probleemi: pädevus osaleda institutsioonilistes kokkulepetes johtub otseselt materiaalõiguslikes sätetes sisalduvast pädevusest: institutsioone puudutavate kokkulepete eesmärk on tagada materiaalõiguslike sätete „haldamine”. Seega ei ole siinkohal tingimata vaja kirjeldada institutsioone puudutavaid kokkuleppeid.

Nõukogu väitel peaks nende materiaalõiguslike sätete hulgast vaatlema kolme peamist lepingut: kokkuleppeid kaubanduse (GATT-i 1994. aasta versioon), teenuste (GATS) ja intellektuaalomandi (TRIPS) kohta.

Kaubavahetuse osas (mida käsitlevad GATT 1994 ning mitmed tõlgendavad käsituslepped) on nõukogu, märkusi esitanud liikmesriikide valitsused ja Euroopa Parlament ühisel seisukohal selles, et ühendus on pädev neid lepinguid sõlmima. Ainsad erandid puudutavad ESTÜ tooteid (nõukogu ning kõigi märkusi esitanud liikmesriikide valitsuste reservatsioon), leping tehniliste kaubandustõkete kohta (ainult Madalmaade valitsuse reservatsioon) ja vajadust kasutada õigusliku alusena põllumajanduse osas täiendavalt EÜ asutamislepingu artiklit 43 (see reservatsioon, mille esitasid nõukogu, Ühendkuningriik ja Euroopa Parlament, ei sea kahtluse alla ühenduse ainupädevust).

Vaidluse keskmes on teenused ja intellektuaalomand. Komisjon asub selles küsimuses seisukohale, mis vastandub kaheksa riigi (kõik liikmesriigid peale Belgia Kuningriigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi, Iirimaa ja Itaalia Vabariigi) ja Euroopa Parlamendi positsioonile. Lahkarvamuse võib kokku võtta järgnevalt.

Komisjon väidab, et ühendusel on ainupädevus (lähtudes kas ühisest kaubanduspoliitikast või, teise võimalusena, tuletatud volitustest või täpsemalt ühenduse sisepädevuse ja välispädevuse omavahelistest seostest). Märkusi esitanud liikmesriigid on seisukohal, et pädevus jaguneb riikide ja ühenduse vahel. Märkusi esitanud riigid ja parlament välistavad täielikult ühisest kaubanduspoliitikast tuleneva ühenduse pädevuse. Parlament ei võta ametlikku seisukohta komisjoni teise võimalusena esitatud argumendi põhjendatuse osas.

VIII –  Ühised seisukohad

Enne vaidlusaluste küsimuste ja seisukohtade kaitseks toodud põhjenduste selgitamist on oluline esile tuua punktid, milles poolte seisukohad kokku langevad.

–        Asjaolust, et nõukogu ja kõik liikmesriigid allkirjastasid WTO lepingu ja selle lisad, johtub, et ollakse ühisel seisukohal selles, et nimetatud lepingu sõlmimine on otstarbekas ja isegi vajalik.

–        Nõustutakse sellega, et WTO lepingu sõlmimine nõuab vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 228 lõike 3 teisele lõigule Euroopa Parlamendi nõusolekut, sest sõlmitav leping näeb ette spetsiifilise institutsioonilise raamistiku loomist.

–        Komisjon rõhutas, et „poliitilistel või pigem juriidilistel põhjustel […] nõuab Uruguay vooru lõpetamine tervikuna ühehäälset nõusolekut”. Ei nõukogu ega märkusi esitanud riigid ei esitanud sellele vastuväiteid.

IX –  Mitmepoolsed kaubanduslepingud

Olulisemad kaubavahetust reguleerivad mitmepoolsed kokkulepped on 1994. aastal sõlmitud GATT, mille tõlgendamist täpsustatakse mitmes käsitusleppes, teatud kaupu käsitlevates lepingutes (põllumajandus- ja tekstiilitooted) ja kitsendavate meetmete kasutamist puudutavates kokkulepetes nagu leping tehniliste kaubandustõkete kohta, sanitaar- ja fütosanitaarmeetmete rakendamise leping ning TRIM-leping („Trade related investment measures”).

Komisjon on seisukohal, et kõik need kokkulepped „reguleerivad kaubavahetust ning nende eesmärk on rahvusvahelise kaubavahetuse suurendamine kaubandustõkete ning turumoonutuste kõrvaldamise kaudu” ja need kuuluvad EÜ asutamislepingu artikli 113 kohaldamisalasse.

Nõukogu möönab, et „ühenduse ainupädevus hõlmab peaaegu kogu GATT-i ja selle lisad” ning et see pädevus „tuleneb põhiliselt artiklist 113”. Nõukogu rõhutab siiski, et põllumajandust ning sanitaar- ja fütosanitaarmeetmeid puudutavate kokkulepete puhul peab kohaldama artiklit 43, kuna need kokkulepped „reguleerivad lisaks rahvusvahelise põllumajandustoodete kaubavahetuse kaubandusmeetmetele […] eelkõige põllumajandusturgude sisekorraldust”.

Põllumajanduse küsimuste puhul asub Ühendkuningriigi valitsus nõukoguga samale seisukohale, toetudes oma põhjendustes konkreetsetele näidetele.

Ta toob „kaks näidet WTO lepingu lisas 1A sisalduvate kokkulepete mõju kohta põllumajandustoodete ühendusesisesele ühisele korraldusele. Esiteks piiravad lepingu põllumajandusalased sätted „omamaise toetuse” kohta otseselt toetussummasid, mida asutamislepingu artiklis 43 määratletud põllumajandusturgude ühise turukorralduse kohaselt makstakse põllumajandustootjatele ja põllumajandustoodete töötlejatele ning mis mõjutavad seega otseselt turukorralduse toimimist. Teiseks, põllumajanduslepingus sätestatud ekspordisubsiidiumide vähendamise kohustus mõjutab ühenduse süsteemi, mis reguleerib artikli 43 alusel määratletud ja rakendatud põllumajandustoodete eksporditoetusi. Peaaegu kõik ühised turukorraldused sisaldavad meetmeid, mis reguleerivad eksporditoetusi ning seda süsteemi juhitakse nõukogu ja komisjoni rakendusmääruste alusel vastavalt ühiseid turukorraldusi reguleerivatele sätetele.”

Ühendkuningriik rõhutab, et neid meetmeid kohaldatakse ühenduses toodetud põllumajandustoodete puhul, samas kui kaubanduspoliitika tavalisi reguleerimisvahendeid (koguselised piirangud, tariifsed meetmed) kasutatakse importtoodete, mitte ühenduse toodete puhul. Ta järeldab sellest, et need meetmed kuuluvad artikli 43 kohaldamisalasse.

Eespool toodud märkused põllumajanduse kohta ei sea kahtluse alla ühenduse ainupädevust.

Euroopa Parlament on samuti seisukohal, et põllumajanduslepingu olulisust arvestades peab aluseks võtma asutamislepingu artikli 43. Parlament märgib, et üldise soodustuste süsteemi aluseks on ühtaegu nii asutamislepingu artikkel 113 kui ka artikkel 43 (nõukogu 21. detsembri 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 3917/92 (EÜT L 396, lk 1) ja nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrus (EMÜ) nr 3668/93 (EÜT L 338, lk 22)).

Madalmaade valitsus vaatleb täpsemalt lepingut tehniliste kaubandustõkete kohta. Erinevalt komisjonist, kes nõuab uue lepingu sõlmimise puhul ühenduse ainupädevuse rakendamist, arvab Madalmaade valitsus, et „ühendus on omandanud ainupädevuse tehniliste kaubandustõkete enamikus valdkondades”, kuid et „liikmesriikidel on veel säilinud pädevus mõne direktiivi alusel, aga ka seetõttu, et selles valdkonnas pole saavutatud ega ka kavandatud täielikku ühtlustamist”.

Kaubavahetuse valdkonnas on ühelt poolt komisjoni ja teiselt poolt nõukogu ning märkusi esitanud valitsuste vaidluse keskmes ESTÜ toodete küsimus.

Komisjoni arvates ei nõua mitmepoolsed kaubanduslepingud mitte mingit muud õiguslikku alust peale artikli 113, isegi kui tegemist on ESTÜ või Euratomi toodetega.

Komisjon püüab kahandada tähtsust, mida teised pooled omistavad ESTÜ asutamislepingu artiklile 71. Artikli 71 kohaldamata jätmine ei anna liikmesriikidele mingeid õigusi EÜ asutamislepingu artikli 232 lõike 1 mõttes.

Komisjon tugineb 11. novembri 1975. aasta arvamusele 1/75 (EKL 1975, lk 1355 ja täpsemalt lk 1365), mille kohaselt:

„(ESTÜ asutamislepingu artikkel 71) ei saa muuta EMÜ asutamislepingu artikleid 113 ja 114 kohaldamatuks ega mõjutada ühise kaubanduspoliitika valdkonnas rahvusvaheliste lepingute üle läbirääkimiste pidamise ja nende sõlmimise pädevuse kuulumist ühendusele”.

Komisjon on seisukohal, et teiseks seaduslikuks võimaluseks sõlmida kaubanduskokkuleppeid ESTÜ asutamislepingust lähtudes oleks tugineda artiklile 95.

Nõukogu arvab seevastu, et „GATT-i sõlmimine liikmesriikide poolt koos selle juurde kuuluvate lisadega on vaieldamatult asutamislepingu sätetega vastavuses, kuna GATT ja selle lisad puudutavad pädevust kaubanduspoliitika valdkonnas, mis kuulub liikmesriikidele ESTÜ asutamislepingu artikli 71 kohaselt”.

Hispaania valitsus rõhutab liikmesriikide ainupädevust ESTÜ toodete valdkonnas. Kreeka Vabariik jagab seda arvamust. Samal seisukohal on ka Portugali valitsus.

Ühendkuningriigi valitsus toetub liikmesriikide pädevuse põhjendamisel samuti ESTÜ asutamislepingu artiklile 71, kuid komisjoniga sarnaselt möönab ta, et teiseks seaduslikuks võimaluseks lepingut sõlmida oleks lähtuda ESTÜ asutamislepingu artiklist 95.

Prantsuse valitsus on arvamusel, et „ESTÜ asutamislepingu artikli 95 alusel ESTÜ toodete kaubandusrežiimi puudutavate kokkulepete sõlmimise tagajärjel ei ole sama lepingu artiklis 71 ette nähtud liikmesriikide pädevust üle antud ESTÜ-le” ja et „sellest tulenevalt võivad liikmesriigid ise otsustada GATT-i ja selle lisade sõlmimist ESTÜ tooteid puudutavate sätete osas, lähtudes ESTÜ lepingu artiklist 71, mis annab neile selles valdkonnas pädevuse.”

X –  GATS-lepingu ja TRIPS-lepingu analüüs

A –  GATS-leping

1.     GATS-lepingu eesmärk

Miks on tarvis teenustekaubanduse üldist kokkulepet? Teatud arenenud riikides on teenustesektor muutunud valitsevaks majandussektoriks. Komisjoni arvates näevad mõned majandusteadlased selles arengus „ettekuulutust selle kohta, et maailmamajanduses leiavad aset põhjalikud struktuurimuutused ning tavalise tööstuse järkjärguline ümberpaiknemine arengumaadesse, millest saavad sel viisil tööstustoodete peamised eksportijad”. „Arenenud riigid hakkavad eksportima peamiselt teenuseid ja kõrge lisandväärtusega tooteid ja teenuseid (millest suure osa moodustab oskusteave)”. „Rahvusvahelise teenustekaubanduse laienemine on võrreldes selle sektori osa kasvuga riikide majanduses maha jäänud seetõttu, et ei olnud ühtegi rahvusvahelist lepet, mis pakkunuks ettevõtjatele vajalikku kindlust ja prognoositavust. Sellest sündiski mõte luua raamistik, mis võimaldaks läbi viia liberaliseerimist uute eeskirjade määratlemise kaudu.”

2.     GATS-lepingu sisu

GATS-leping on katse kanda GATT-i põhimõtted üle teenuste valdkonda, kus kaubandustõketena ei kasutata mitte tollimaksu ega impordikvoote, vaid turulepääsu piiranguid ja teenusepakkujate kvalifikatsiooninõudeid. Eeskirjad ei ole kõik eelnevalt määratletud. Prantsuse valitsus rõhutaski, viidates WTO-le üldisemalt, et GATS-leping annab ainet läbirääkimisteks, mille eesmärk on süvendada juba olemasolevaid eeskirju ja sõlmida lepinguid uutes valdkondades.

3.     Teenuse määratlus ja teenuse osutamise viisid

Teenuste mõiste on väga lai, sest need hõlmavad „kõikide teenindusalade kõiki teenuseid, välja arvatud teenused, mida osutatakse valitsuse funktsioonide täitmisel”. „Teenused, mida osutatakse valitsuse funktsioonide täitmisel” tähendavad „kõiki teenuseid, mida ei pakuta kaubanduslikel alustel ega konkureerides ühe või mitme teenuseosutajaga” (GATS-lepingu I artikli lõike 3 punktid b ja c).

Teenustekaubandus hõlmab GATS-lepingu I artikli lõike 2 kohaselt nelja liiki teenuse osutamist:

–        cross-border supply („piiriülene teenusepakkumine”): teenuse osutamine ühe liikme territooriumilt mis tahes teise liikme territooriumile. Nõukogu toob selle kohta järgneva näite: riigis A asutatud arhitektuuribüroo edastab riigis B tegutsevale inseneribüroole elektrisüsteemide projekti tellimuse;

–        consumption abroad („tarbimine välismaal”): tähistab teenuse osutamine ühe liikme territooriumil mis tahes teise liikme teenusetarbijale. Näide: riigis A pakutav teenus riigist B tulnud turistidele;

–        commercial presence („kaubanduslik kohalolek” või „juriidiliste isikute kohalolek”): teenuse osutamine ühe liikme teenuseosutaja poolt kaubandusliku kohaloleku kaudu mis tahes teise liikme territooriumil. „Kaubanduslik kohalolek” tähendab XXVIII artikli punkti d kohaselt „mis tahes ärilist või kutsealast institutsiooni, sealhulgas:

i)      juriidilise isiku asutamist, omandamist või ülalpidamist

ii)      filiaali või esinduse loomist või ülalpidamist liikme territooriumil teenuste osutamiseks”.

Nagu märgib nõukogu, on tegemist riigi A ettevõtete või ettevõtjate asumisega ja teenuse osutamisega riigis B. Niisugust teenuse osutamist esineb näiteks pangandusteenuste puhul.

–        movement of persons („isikute liikumine”, „füüsiliste isikute kohalolek”). See tähistab teenuse osutamist ühe liikme teenuseosutaja poolt selle liikme füüsiliste isikute viibimise kaudu mis tahes teise liikme territooriumil. Nõukogu toob näitena riigi A ettevõtte, kes osutab oma teenuseid riigis B, kasutades selleks riigi A kodanikke. Nii toimub see sageli ehitustööde puhul.

4.     GATS-lepingu topeltuniversaalsus

Nõukogu rõhutab, et GATS-leping on universaalne kahel viisil. Esiteks hõlmab ta kõiki teenindusalasid (vt eespool teenuse määratlus, X. A. 3): teiste sõnadega kuuluvad lepingu mõjualasse transpordi-, finants-, kindlustus-, telekommunikatsiooni-, informaatika-, audiovisuaal-, turismi-, majutus-, toitlustus- ning ehitusteenused, vabakutseliste teenused ning isegi haridus- ja tervishoiuteenused jne. Teiseks hõlmab GATS-leping kõiki teenuseosutajate asutamise ja tegevusega seotud aspekte. GATS-lepingut kohaldatakse vastavalt selle sätetele „liikmete meetmete puhul, mis mõjutavad teenustekaubandust”. Leping hõlmab seega:

–        kõiki asutamisega seotud tingimusi (äriühingu loomise või omandamise või filiaali loomise kaudu);

–        kõiki äritegevuse tingimusi (alates pankrotimenetlusest kuni maksustamise ja personalikorralduseni).

5.     Võetud kohustuste iseloomustus

Tuleb eristada üld- ja erikohustusi.

a)     Üldkohustused

Kõige olulisem üldkohustus on enamsoodustusrežiim (II artikli lõige 1). Sellele vaatamata on riikidel õigus säilitada maksimaalselt kümne aasta jooksul (vt lepingu lisa) meedet, mis ei kohtle kaubanduspartnereid võrdselt juhul, kui see meede on kantud lepingu lisas asuvasse erandite loendisse ja vastab seal määratletud tingimustele. Lepingu V artikkel lubab ka pidevat enamsoodustusrežiimist kõrvalekaldumist, arvestades piirkondliku majandusintegratsiooni protsessiga GATT-i XXIV artikli eeskujul.

Lisaks eespool nimetatud üldkohustustele on liikmesriikidel ka läbipaistvuskohustus: kõik liikmed peavad avaldama teenuseid puudutavad meetmed ja eeskirjad (III artikli lõige 1), mida lepingus nimetatakse „üldrakendatavad meetmed, mis liituvad käesoleva lepingu toimimisega või mõjutavad seda”.

Liikmetel on ka kohustus näha ette kohtu­, vahekohtu- ja haldusprotseduurid, mis võimaldavad lahendada teenustekaubandust mõjutavate haldusotsuste peale esitatud kaebusi (VI artikli lõige 2).

Kõik liikmed on kohustatud vältima olukorda, kus monopoolne teenuseosutaja tegutseks tema territooriumil viisil, mis on vastuolus enamsoodustusrežiimiga või tema erikohustustega (VIII artikli lõige 1).

Riigid võtavad ka kohustusi teenusetarnijatele antud lubade, litsentside ja tõendite tunnustamise osas (VII artikkel).

b)     Erikohustused

Erikohustused on loetletud lepingu III ja IV jaos ning lisades ja need seisnevad liikmesriikide kohustuses tagada turulepääs kõigi teiste liikmete teenustele ja teenuseosutajatele ning võimaldada mis tahes teise liikme teenustele ja teenuseosutajatele kõigi tarnimist mõjutavate meetmete suhtes vähemalt sama soodsat režiimi, kui ta võimaldab omaenda samasugustele teenustele ja teenuseosutajatele (võrdse kohtlemise nõue).

Turulepääsu tagamise kohustusega seotud piirangud on täpsustatud XVI artikli lõikes 2: sisuliselt ei tohi riigid kehtestada koguselisi piiranguid teiste liikmete teenuseosutajatele. Nõukogu toob piirangute kohta järgmised näited:

–        kolmandate maade kodanike või ettevõtjate poolt kontrollitavate televisiooni- või transpordiettevõtete maksimaalne piirarv;

–        maksimaalne „välismaalastest” arstide arv;

–        maksimaalne „väliskapitali osaluse” protsendimäär televisiooni- ja transpordiettevõtetes jne;

–        teatud tehingute keelamine välismaa ettevõtjate kontrolli all olevatele pankadele või kindlustuskompaniidele;

–        kolmandate maade audiovisuaalsele toodangule „kvootide” kehtestamine.

Nimetatud kohustused, mis ei ole ei tingimusteta ega absoluutsed, on riikide kaupa loetletud. Riik võib oma loendis märkida, et ta ei ava oma turgu täielikult, seab tingimusi (näiteks kaubanduslik kohalolek) või piiranguid. Need tingimused ja piirangud on täpsustatud tema loendis. Sama kehtib ka võrdse kohtlemise tagamise kohustuse puhul.

Euroopa Ühenduse loendi esitasid ühendus ja liikmesriigid, kuid kohustused kehtivad iga liikmesriigi kohta nimeliselt ning tingimused ja piirangud ei ole kõigi liikmesriikide puhul samad.

Need erikohustused kehtestati mitmepoolsete läbirääkimiste tulemusena, kus vastastikkust ei taotletud mitte teenindusalade kaupa, vaid üldiselt.

6.     Lepingu dünaamilisus

GATS-leping, mis pidi andma ainet läbirääkimisteks, on nõukogu sõnul dünaamiline. Nõukogu viitab lepingu XIX artiklile, mis puudutab kohustust asuda pidama järjestikuseid läbirääkimisvoore, et saavutada järkjärguline suurem liberaliseerimine. Tuleb ka esile tõsta X artiklit, mis näeb ette mitmepoolseid läbirääkimisi erakorraliste kaitsemeetmete üle mittediskrimineerimise põhimõtte alusel. Võib ka tuua esile XIII artiklit, mis näeb ette teenuste riigihangete puhul enamsoodustusrežiimi, turulepääsu tagamise erikohustuste ning võrdse kohtlemise nõude kohaldamata jätmist, kuid sätestab, et selleteemalisi mitmepoolseid läbirääkimisi peetakse teatud aja jooksul veidi hiljem. Lõpuks tuleb märkida XV artiklit, mis näeb ette läbirääkimiste alustamist eesmärgiga arendada välja vajalikud mitmepoolsed põhimõtted, et vältida subsiidiumidest tingitud kaubandusmoonutusi.

B –  TRIPS-leping

1.     Eesmärgid ja sisu

Prantsuse valitsuse sõnul on TRIPS-lepingu peamine eesmärk tugevdada ja ühtlustada intellektuaalomandi kaitset kogu maailmas.

Prantsuse valitsus selgitab, et sel eesmärgil tehtud jõupingutused mujal ning täpsemalt tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni läbivaatamiseks aastatel 1980–1984 ebaõnnestusid, mistõttu arenenud riigid soovitasid tungivalt intellektuaalomandi hõlmamist Uruguay vooru läbirääkimistega, et ära kasutada GATT-i dünaamikat (koos selle läbirääkimiste võimalustega) ja vaidluste lahendamise mehhanismi.

Võltsitud kaupade kaubandus teatud kolmandates riikides (võltsitud firmamärgid, toodete kuju võltsimine, patendikaitse all olevate toodete või meetodite järeletegemine, raamatute, plaatide ja viseokassettide piraatkoopiad) kahjustab oluliselt ühenduse tööstust, nagu väidab komisjon. Intellektuaalomandi tõhusa kaitse puudumine teatud kolmandates riikides avaldab „intellektuaalomandi õigustega kaitstavatele kaupadele” tõenäoliselt sama mõju kui mis tahes impordipiirang.

Komisjon märgib, et kaubanduse survemeetmeid on rakendanud nii Ameerika Ühendriigid kui ka ühendus riikide suhtes, kes tagavad ainult ebapiisava intellektuaalomandi kaitse või ei kohtle oma kaubanduspartnereid võrdselt. Tänu nendele meetmetele on arengumaad hakanud nõustuma intellektuaalomandi tõhusama kaitsega, kusjuures seni olid nad selles õigusvaldkonnas näinud pigem tööstusriikide valduses olevat ekspluateerimisvahendit. Komisjoni sõnul on arengumaad üha teadlikumad intellektuaalomandi tõhusama kaitse võimalikest eelistest kohaliku uuendustegevuse edendamisel.

2.     Kohaldamisala ja eesmärkide saavutamise vahendid

TRIPS-lepingul on väga lai kohaldamisala, sest see hõlmab nii kirjanduslikku ja kunstiomandit (autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused) kui ka tööstusomandit (kaubamärgid, geograafilised tähised ja päritolunimetused, patendid, tööstusdisainilahendused, oskusteave), millest on välja arvatud taimearetussaadused (TRIPS-lepingu artikli 1 lõige 2).

TRIPS-lepingu esimene jagu (artiklid 1–8) sisaldab üldsätteid ja põhiprintsiipe. Teine jagu (artiklid 9–40) määrab intellektuaalomandi õiguste kättesaadavuse, ulatuse ja kasutamise standardid. Kolmas jagu (artiklid 41–61) määratleb intellektuaalomandi õiguskaitse tagamise vahendid. Neljas jagu (artikkel 62) sätestab intellektuaalomandi õiguste omandamise ja säilitamisega seotud menetlused. Viies jagu (artiklid 63 ja 64) käsitleb vaidluste lahendamist. Kuues jagu (artiklid 65–67) kirjeldab üleminekukorda ja seitsmes jagu (artiklid 68–73) sisaldab institutsioonilisi ja lõppsätteid.

TRIPS-leping kehtestab intellektuaalomandi kaitse minimaalsed normid. TRIPS-leping jätab oma liikmetele vabaduse rakendada oma seadustes ulatuslikumat kaitset ja valida sobivad vahendid lepingu sätete rakendamiseks (TRIPS-lepingu artikli 1 lõige 1).

Lepingut rakendatakse personaalsest kriteeriumist lähtudes (kaitse laieneb teatud kolmandate riikide füüsilistele ja juriidilistele isikutele; TRIPS-lepingu artikli 1 lõige 3).

TRIPS-leping näeb ette nii võrdse kohtlemise nõude (artikkel 3) kui ka enamsoodustusrežiimi (artikkel 4). Nendel kahel põhimõttel on erandeid. Võrdse kohtlemise nõue kehtib ainult tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni (Pariisi liit), kirjandus-ja kunstiteoste kaitse Berni konventsiooni, rahvusvahelise teoste esitajate, fonogrammitootjate ning ringhäälinguorganisatsioonide kaitse Rooma konventsiooni ja mikrolülitusi käsitleva intellektuaalomandi Washingtoni lepinguga ette nähtud erandeid arvesse võttes. Lisaks sellele on teoste esitajate, fonogrammitootjate ja ringhäälinguorganisatsioonide puhul võrdse kohtlemise tagamise kohustus piiratud ainult TRIPS-lepingus määratletud õigustega (TRIPS-lepingu artikli 3 lõige 1).

Nõukogu selgitab, et TRIPS-lepingu eesmärke järgitakse kahel viisil: kõigepealt, viidates rahvusvahelistele konventsioonidele, täpsemalt tööstusomandi Pariisi konventsioonile ja kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsioonile, mida komisjoni sõnul „suhteliselt hästi järgitakse” ja mille eesmärk on samuti õiguste ühtlustamine ning ühtlustamata valdkondades võrdse kohtlemise tagamine; teiseks, materiaalõiguslike erinormidega (plus elements) „nendes intellektuaalomandi valdkondades,” nagu rõhutab komisjon, „mille puhul riigid tunnevad vajadust kohese ulatuslikuma kaitse järele”.

Pariisi konventsiooni puhul peavad liikmed kinni selle konventsiooni kõigist materiaalõiguslikest sätetest: välja on jäetud ainult institutsioonilised sätted, lõpp- ja üleminekusätted (TRIPS-lepingu artikli 2 lõige 1). Viide Berni konventsioonile hõlmab samuti kõik materiaalõiguslikud sätted, välja arvatud autorite mittevaralised õigused (TRIPS-lepingu artikli 9 lõige 1).

Materiaalõiguslikud erinormid on koondatud TRIPS-lepingu II, III ja IV jakku.

Materiaalõiguslike erinormide valdkonnast on välja jäetud üks oluline probleem: õiguste ammendumine. TRIPS-lepingu üks üldsätteid, artikkel 6, täpsustab:

„Vaidluste lahendamise eesmärgil käesoleva lepingu alusel ning kooskõlas artiklite 3 [võrdne kohtlemine] ja 4 [enamsoodustusrežiim] sätetega ei tohi käesolevast lepingust midagi kasutada intellektuaalomandi õiguste ammendumise küsimuse käsitlemiseks.”

Meenutagem, et õiguste ammendumise printsiip ei luba intellektuaalomandi õiguse valdajal nimetatud õigustele tugineda, et kontrollida nende toodete liikumist, mille nad ise turule tõid või mis toodi turule nende nõusolekul. Komisjoni arvates tuleneb TRIPS-lepingu artiklist 6, et „juhul kui üks riik rakendab „siseriiklikku” õiguste ammendumise printsiipi (või „regionaalset” printsiipi tolli- või regionaalliitude korral), ei saa tugineda TRIPS-lepingu vaidluste lahendamist reguleerivatele sätetele (sealhulgas ka kaebuste puhul, mis osutavad õiguste rikkumisele ja ka juhul, kui rikkumist ei ole toimunud)”.

Ühenduse liikmesriigid, kelle ülesanne on rakendada ühendusesiseselt õiguste ammendumise printsiipi, võivad sellest mööda minna juhul, kui imporditud toode pärineb mõnest kolmandast riigist – sama kehtib ka ühenduse enese puhul.

Kui aga liikmesriik rakendab oma kodanike puhul õiguste ammendumise printsiipi, piiramata seda tingimusega, et toode tuuakse turule mõnes ühenduse riigis, peab ta seda rakendama võrdse kohtlemise nõude alusel samamoodi ka kolmandate riikide kodanike puhul. Samal viisil keelab enamsoodustusrežiim kõigil TRIPS-lepingule allakirjutanud riikidel kohaldada teistsuguseid eeskirju lähtudes sellest, millise kolmanda riigi kodanikega on tegemist.

Komisjoni arvates võimaldab TRIPS-lepingu artikkel 6 liikmesriigil „keelduda jätkuvalt importimast samaaegselt välismaal (st mõnes kolmandas riigis) intellektuaalomandi õiguste valdaja poolt või tema nõusolekul turustatavaid […] kaupu”. Komisjon arvab, et õiguste ammendumise printsiibi rakendamine ühendusesisestes suhetes „on vajalik ühenduse õigusnormide järgimiseks ning võimaldab õiguste valdajatel välisturgudele (st kolmandate maade turgudele) minna, säilitades samal ajal teatava kontrolli tehnoloogiakaupade ühendusse importimise (või taasimportimise) üle”.

3.     Materiaalõiguslikud erinormid

a)     Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused

Autoriõiguste kaitse laieneb väljendustele, mitte aga ideedele, töömeetoditele või matemaatilistele mõistetele kui sellistele (TRIPS-lepingu artikli 9 lõige 2). Kaitse minimaalne kestus on kindlaks määratud (artikkel 12).

Arvutiprogramme kaitstakse nagu kirjandusteoseid vastavalt Berni konventsioonile (TRIPS-lepingu artikli 10 lõige 1).

Autoriõigusega kaasnevad õigused, mis kuuluvad teoste esitajatele, fonogrammitootjatele ja ringhäälinguorganisatsioonidele, on määratletud ja kirjeldatud TRIPS-lepingu artiklis 14.

Arvutiprogrammide autoritele peab andma rendiõiguse. Sama õiguse võib anda ka kinematograafiateoste autoritele, kuid ainult juhul, kui rentimine „on viinud selliste tööde laiaulatuslikule kopeerimisele, mis kahjustab oluliselt reprodutseerimise ainuõigust, mis vastav liige on andnud autoritele ja nende õigusjärglastele”.

b)     Tööstusomand

i)     Kaubamärgid

Kaubamärkide kaitse laieneb nii kaupadele kui ka teenustele.

Märgid, millest võib saada kaubamärk, on määratletud TRIPS-lepingu artikli 15 lõikes 1 ja artikli 16 lõikes 1, mis sätestavad kaubamärgiga seotud õigused.

Kaubamärgi registreeritavuse võib teha sõltuvaks selle kasutamisest, kuid see ei või siiski olla registreerimistaotluse esitamise tingimus (artikli 15 lõige 3). Kaubamärgi registreeringu ja selle pikendamise kehtivuse minimaalne kestus on kindlaks määratud (artikkel 18). Kui on tegemist kasutamisnõudega, on TRIPS-lepingus kindlaks määratud minimaalne mittekasutamise aeg, mille järjel võib registreeringu tühistada (artikkel 19).

Pariisi konventsiooni artikli 6bis mõttes üldtuntud kaubamärkide kaitset on laiendatud teenuste kaubamärkidele (artikli 16 lõige 2) ning väljapoole sarnaste kaupade ringi (artikli 16 lõige 3).

TRIPS-lepingu liikmetel on võimalus määratleda litsentsimise ja loovutamise tingimusi. Sundlitsentsimine on aga välistatud ning kaubamärki võib loovutada ilma selle juurde kuuluva äritegevuse üleandmiseta.

ii)  Geograafilised tähised

TRIPS-lepingu II jao 3. osa sätestab väga täpselt, mida tuleb mõista geograafiliste tähiste kaitse all. Geograafilised tähised on „tähised, mis näitavad, et kaup on pärit teatud liikme territooriumilt või selle territooriumi teatud piirkonnast või paikkonnast, kui kauba teatud omadus, maine või mõni muu iseloomustav tunnus on olulisel määral seostatav kauba geograafilise päritoluga” (TRIPS-lepingu artikli 22 lõige 1).

Nende sätete eesmärk on takistada:

„a)      iga sellise abinõu kasutamist kauba tähistamisel või tutvustamisel, mis näitab või lubab oletada, et kõnesolev kaup pärineb muult geograafiliselt alalt kui sealt, kust ta tegelikult pärit on, eksitades üldsust kauba geograafilise päritolu suhtes;

b)      igasugust kasutamist, mis kujutab endast kõlvatut konkurentsi Pariisi konventsiooni (1967) artikli 10bis tähenduses” (TRIPS-lepingu artikli 22 lõige 2).

Veinide ja kangete alkohoolsete jookide geograafiliste tähiste kaitset tuleb tõhustada: meetmeid, mida rakendatakse takistamaks niisuguste veinide või alkohoolsete jookide geograafiliste tähiste kasutamist, mis näitab veine veinidena, mis ei pärine antud geograafilise tähisega osutatud kohast ja alkohoolseid jooke alkohoolsete jookidena, mis ei pärine antud geograafilise tähisega osutatud kohast, peab saama kasutada „isegi sel juhul, kui kaupade tegelik päritolu on näidatud või kui geograafilist tähist kasutatakse tõlgitult või kui sellega kaasnevad väljendid, nagu „liik”, „tüüp”, „stiil”, „imitatsioon” vms” (TRIPS-lepingu artikli 23 lõige 1).

Need reeglid hakkavad kehtima alles tulevikus.

„Miski selles osas ei kohusta liiget takistama mõne teise liikme teatud geograafilise tähise jätkuvat ja samalaadset kasutamist, mis seostab veine ja kangeid alkohoolseid jooke tema kodaniku või residendi kaupade või teenustega, kes on kasutanud seda geograafilist tähist pidevalt samade või samaliigiliste kaupade või teenuste puhul selle liikme territooriumil kas a) vähemalt kümme aastat enne 15. aprilli 1994. aastal või b) heauskselt enne nimetatud kuupäeva” (TRIPS-lepingu artikli 24 lõige 4).

iii)  Tööstusdisainilahendused

TRIPS-leping hõlmab ka tööstusdisaini valdkonda. Uudsetele või originaalsetele tööstusdisainilahendustele peab kindlustama kaitse (artikli 25 lõige 1). Kaitse ulatus ja minimaalne kestus on kindlaks määratud (artikkel 26).

Tekstiilitoodete puhul ei tohi kaitse tagamise vahendid olla sellised, et need vähendaks ülemääraselt võimalust saada sellist kaitset (TRIPS-lepingu artikli 25 lõige 2).

iv)  Patendid

Patentide kohta käiva II jao 5. osas on esmalt toodud patentsuse tingimusi kirjeldavad sätted (artikkel 27). Patentida saab iga leiutist, nii tooteid kui ka meetodeid kõigist tehnikavaldkondadest (sama artikkel). Arengumaadel on siiski võimalus lükata teatud perioodi kestel edasi tootepatentide kaitse kohustust tehnoloogiaaladel, millel ei ole nende territooriumil sellist kaitset lepingu kohaldamise üldtähtpäeval (artikli 65 lõige 4). Patendiga tagatavad õigused on määratletud (artikkel 28) ning nende kestus on vähemalt 20 aastat (artikkel 33). Artikkel 31 sisaldab sätteid, mis piiravad sundlitsentside andmise tingimusi.

v)     Mikrolülituste topograafia

Sätted mikrolülituste topograafia kohta korvavad intellektuaalomandi kaitse Washingtoni lepingu puudujääke mikrolülituste osas. Neis on määratletud nii kaitse ulatus (artikkel 36) kui ka kestus (artikkel 38).

vi)  Avalikustamata tehnilise teabe kaitse

TRIPS-lepingu liikmete ülesanne on kaitsta kõlvatu konkurentsi vastu avalikustamata tehnilist teavet (artikli 39 lõige 1). Selle teabe seaduslikel valdajatel peab olema võimalus takistada selle „avaldamist teistele või selle omandamist või kasutamist teiste poolt ilma nende nõusolekuta viisil, mis on vastuolus ausate kaubandustavadega”. See kaitse kehtib tingimusel, et teave on salajane, sel on kaubanduslik väärtus tema salajasuse tõttu ning selle teabe üle seaduslikku kontrolli omav isik on võtnud vajalikke meetmeid, et hoida seda salajas (artikli 39 lõige 2).

vii)  Konkurentsivastase tegevuse kontroll lepingulistes litsentsides

Liikmed on kokku leppinud, et konkurentsi piiravad mõningad litsentsimistavad või intellektuaalomandi õigusi puudutavad tingimused võivad avaldada kaubandusele ebasoodsat mõju ja võivad takistada tehnoloogia edastamist ja levitamist (artikkel 40). TRIPS-leping näeb neile seetõttu ette õiguse määratleda tegevus või tingimused, mis võivad põhjustada intellektuaalomandi õiguste kuritarvitamise, ning võtta tarvitusele kohaseid meetmeid niisuguse tegevuse tõkestamiseks või kontrollimiseks.

4.     Menetluse erisätted (intellektuaalomandi õiguskaitse tagamise vahendid)

Et saavutada intellektuaalomandi ühtset minimaalset kaitset, ei piisa üksnes vastavate õiguste sisu määratlemisest. Peab ka ette nägema „tõhusaid ja sobivaid abinõusid” nende õiguste kaitseks (vt TRIPS-lepingu põhjendused). Seda eesmärki teenib TRIPS-lepingu III jagu, mis käsitleb menetlusi, mille riigid on kohustatud kehtestama, et võimaldada võtta tõhusaid meetmeid TRIPS-lepinguga hõlmatud intellektuaalomandi õiguste iga rikkumise vastu (artikli 41 lõige 1). III osas on loetletud ühelt poolt meetmed, mille tarvituselevõtmist võivad intellektuaalomandi õiguste valdajad nõuda kohtu-, haldus- ja tolliasutustelt nii nende õiguste rikkumise tõkestamiseks kui ka tulevaste rikkumiste ennetamiseks (a) ning teisalt määrab kindlaks, et menetlused, mille abil niisuguste meetmete rakendamist võib saavutada, vastaksid teatud nõuetele (b).

a)     Kaitsemeetmed

TRIPS-leping näeb ette meetmeid nii intellektuaalomandi õiguste rikkumise lõpetamiseks või selle eest karistamiseks (korraldus rikkumine lõpetada, kahjutasu nõue, võltsitud kaupade konfiskeerimine või hävitamine, kriminaalkaristused) kui ka meetmeid intellektuaalomandi õiguste rikkumise ennetamiseks (ajutised meetmed, kaupade vabastamise peatamine tolli poolt).

Kohtul peab olema õigus anda korraldus intellektuaalomandi õiguste rikkumine lõpetada (artikli 44 lõige 1).

Kohtul peab olema õigus kohustada õigusrikkujat maksma õigusevaldajale piisavat kahjutasu, kui õigusrikkuja teadis või pidi teadma, et ta paneb toime intellektuaalomandi õiguse rikkumise (artikli 45 lõige 1).

Kohtul peab olema õigus määrata, et intellektuaalomandi õigusi rikkuvad kaubad tuleb kõrvaldada kaubandusest ilma mingisugust kompensatsiooni maksmata või hävitada, kui see ei ole vastuolus kehtivate põhiseaduslike nõuetega (artikkel 46).

Kriminaalkaristusi, mille hulka kuulub ka vabadusekaotus, peab kohaldama juhtudel, kui on tahtlikult võltsitud kaubamärki või rikutud autoriõigusi kommertseesmärkidel (artikkel 61).

Ennetavaid meetmeid on kahte liiki.

Esiteks peab kohtul olema õigus määrata kiireid ja tõhusaid ajutisi meetmeid, et takistada intellektuaalomandi õiguste rikkumist (artikli 50 lõige 1). Vajaduse korral võib neid meetmeid rakendada ilma teist poolt ära kuulamata (artikli 50 lõige 2), kuid kostja võib hiljem nõuda asja uuesti läbivaatamist (artikli 50 lõige 4).

Teiseks peavad liikmed kehtestama menetlused, mis võimaldavad õiguste valdajal, kellel on alust kahtlustada, et aset võib leida võltsitud kaubamärgiga või autoriõigust rikkuvate kaupade importimine, esitada kirjaliku taotluse pädevatele haldus- või kohtuorganitele, et toll peataks niisuguste kaupade vabasse ringlusse laskmise. Liikmed võivad näha ette ka teisi sarnaseid meetmeid intellektuaalomandi õiguste muude rikkumise puhul (artikkel 51).

Vabasse ringlusse laskmise peatamise meetmed on samuti ajutised. Nende jõussejäämine sõltub sisulise otsustamiseni viiva menetluse algatamisest (vt artikkel 55).

b)     Menetluslikud tagatised

Intellektuaalomandi õiguskaitse tagamisega seotud menetlused peavad olema ausad ja erapooletud (artikli 41 lõige 2). Seda nõuet täpsustatakse mitmel viisil.

Õigusevaldajal peab olema võimalus kasutada tsiviilkohtumenetlust intellektuaalomandi õiguse kaitse tagamiseks ning kostja peab saama õigeaegselt piisavalt detailse kirjaliku teate, milles on näidatud hagi alus (artikkel 42). Pooled võivad oma esindajaks valida sõltumatu advokaadi ning neile ei tohi kehtestada liialt koormavaid nõudmisi kohustusliku isikliku ilmumise suhtes (artikkel 42). Pooltel on õigus oma nõudeid põhistada ning esitada kõik asjassepuutuvad tõendid (artikkel 42) ning neil peab olema õigus nõuda vastaspoolelt tema valduses olevate asjassepuutuvate tõendite esitamist (artikkel 43). Asjas tehtav otsus peab põhinema tõendusmaterjalil, mille suhtes pooltel oli võimalus esitada oma seisukohad ning see peab eelistatavalt olema kirjalik ja põhistatud (artikli 41 lõige 3).

Pooltel peab olema võimalus lõplike haldusotsuste ning asjas tehtud algse kohtuotsuse kohtulikuks läbivaatamiseks (artikli 41 lõige 4).

Kahju hüvitamist võib kohaldada nende intellektuaalomandi õiguste valdajate puhul, kelle taotlusel on kasutatud õiguslikke kaitsevahendeid ja kes on kaitsemenetlust kuritarvitanud (artikli 48 lõige 1).

XI –  Ühine kaubanduspoliitika, GATS-leping ja TRIPS-leping: poolte seisukohad

Nagu juba öeldud, on ühelt poolt komisjon ning teiselt poolt nõukogu, märkusi esitanud liikmesriigid ja Euroopa Parlament eriarvamusel küsimuses, kas GATS-lepingu ja TRIPS-lepingu rakendusalas olevad valdkonnad on hõlmatud ühise kaubanduspoliitikaga, mille puhul on ühendusel EÜ asutamislepingu artikli 113 kohaselt ainupädevus.

Poolte seisukohad GATS-lepingu ja TRIPS-lepingu suhtes on esitatud alljärgnevalt.

A –  GATS-leping

Komisjon väidab oma põhiteesis, et GATS-lepingu alla kuuluvad teenused on osa ühisest kaubanduspoliitikast, mis ei tohiks piirduda ainult kaupadega. Komisjon väidab eelkõige, et iga leping, mis mõjutab otseselt või kaudselt kaubavahetuse mahtu või kaubavoo struktuuri, on kaubanduspoliitika leping ning see tuleb sõlmida artikli 113 alusel.

Millised on komisjoni põhiargumendid?

–        Esiteks, Euroopa Kohtu praktika, milles rõhutatakse, et „kaubanduspoliitikal on üks ja seesama sisu, ükskõik, kas seda rakendada ühe riigi või ühenduse tegevusele rahvusvahelises sfääris” (eespool viidatud arvamus 1/75, eriti lk 1362, neljas lõik). Komisjoni arvates ei saa ükski liikmesriik tõsiselt väita, nagu ei oleks teenustekaubanduse näol tegemist kaubandusega ja et selles valdkonnas sõlmitavad lepingud ei kuulu tema kaubanduspoliitika valda.

–        Majandusteadlaste poolt toonitatud sarnasused kaupade ja teenuste vahel, kusjuures mõlemad sisalduvad ka kaubandusbilansis.

–        Õigusteadlased väidavad peaaegu eranditult, et teenustekaubandus on osa ühisest kaubanduspoliitikast. Komisjon möönab siiski, et mõned „kõige mõõdukama” koolkonna esindajad jätavad ühisest kaubanduspoliitikast välja teenused, mida osutab asutus, mis asub samas riigis, kus teenust osutatakse. Komisjoni arvates ei ole mingit põhjust eristada teenuste otsest piiriülest osutamist, mis ainsana kuuluks ühise kaubanduspoliitika alla, teenuste osutamisest kaubandusliku kohaloleku kaudu, mis kuuluks asutamise välispoliitika alla.

–        GATS-lepingu eesmärk – teenustekaubanduse liberaliseerimine.

–        Kasutatavad vahendid (enamsoodustusrežiim, läbipaistvus), mis on traditsioonilised kaubanduspoliitika instrumendid. Sama kehtib ka turulepääsu ja võrdse kohtlemise puhul. Erikohustuste loendid, olgugi et need käivad enamjaolt õigusaktides sätestatud tõkete kohta, on võrreldavad liikmete tariifinimekirjadega kaupade sektoris.

Ühtlasi püüab komisjon näidata, et GATS-lepingu sätted on võrreldavad GATT-i sarnaste sätetega.

Kaupade ja teenuste tihe omavaheline seotus ilmneb ka võimalusest kasutada vastumeetmeid ning see seotus kinnitab, et kaubad ja teenused kuuluvad ühe ja sama kaubanduspoliitika alla.

Edaspidiseid läbirääkimisi puudutavad sätted (vt eespool GATS-lepingu dünaamika, X. A. 6) „ei saa muuta kõnesoleva lepingu õiguslikku alust”. „Iga nende sätete alusel sõlmitud lepingu peab eraldi üle vaatama, et määratleda selle õiguslik alus.”

Asjaolu, et kõik GATS-lepinguga kaetud teenustesektorid ei ole ühenduse õiguses ühtlustatud ning neid reguleerivad teatud juhtudel siseriiklikud õigusaktid, ei sea komisjoni arvates kahtluse alla ühenduse pädevust. „GATT ning täpsemalt selle säte võrdse kohtlemise kohta mõjutab liikmesriikide seadusi ja määrusi (näiteks maksualaseid õigusakte) juba hulk aastaid, ilma et kunagi oleks väidetud, et see kuulub osaliselt liikmesriikide pädevusse.”

Lõpuks toob komisjon kaks täpsustust EÜ asutamislepingu artiklite 59 ja 75 kohta.

Kas EÜ asutamislepingu artikli 59 teine lõik, mis annab nõukogule õiguse laiendada teenuseid käsitlevas peatükis toodud eeliseid kolmandate riikide kodanike suhtes, kes osutavad teenuseid ja asuvad ühenduse piires, ei lähe vastuollu teenustekaubanduse arvamisega EÜ asutamislepingu artikli 113 alla? Komisjon vastab sellele küsimusele eitavalt. Tegemist on sisese sättega ja mitte ühise kaubanduspoliitika sättega. „See ei saa olla õiguslikuks aluseks lepingupoliitikale, mis peaks hõlmama kõik rahvusvahelised teenuse osutamise viisid, nagu teeb seda GATS-leping.”

Kuna GATS-leping puudutab ka transpordi valdkonda, kas ei reguleeri seda siis asutamislepingu artikkel 75, mis annab institutsioonidele pädevuse siseasjades (vt 31. märtsi 1971. aasta otsus kohtuasjas 22/70: komisjon vs. nõukogu, nn AETR-kohtuotsus, EKL 1971, lk 263, mis käsitleb seoseid ühenduse sisepädevuse ja välispädevuse vahel)? Komisjoni vastus on eitav. AETR-kohtuotsuse pretsedenti saab aluseks võtta lepingute sõlmimisel niisugustes transpordipoliitika sektorites, millel ei ole äriline iseloom. Lisaks sellele on nõukogu artikli 113 alusel kehtestanud transpordi valdkonnas mõned kaubavahetust piiravad meetmed, täpsemalt majandussanktsioonid, mis sisaldavad transporditeenuste peatamist.

Teised pooled on kindlalt komisjoni seisukoha vastu.

Nõukogu arvates viib ühise kaubanduspoliitika mõiste komisjoni kaitstud seisukoha järgi tõlgendamine selleni, et see poliitika muutub ühiseks välismajanduspoliitikaks. Maailma majanduses mõjutavad valuutavahetuskursside kõikumised või erinevused palgakulude vahel rahvusvahelise kaubavahetuse mahtu ja voogusid rohkem kui näiteks tollitariifide muutused. „Kui järgida komisjoni teesi, peaksime järeldama, et ühendusel on artikli 113 alusel ainupädevus liikmesriikide valuutavahetuskursside reguleerimiseks või palgapoliitika elluviimiseks. Niisuguse tõlgenduse korral kaotab liikmesriikide pädevus majanduspoliitika vallas täielikult oma sisu, vähemalt selle välissuhteid puudutavas osas”.

Valitsustevahelisel konverentsil poliitilise liidu loomise kohta on komisjon teinud ettepaneku ühenduse pädevuse niisuguseks laiendamiseks. Ühise kaubanduspoliitika mõiste oleks asendatud mõistega „ühine poliitika välismajandussuhete vallas”, mis hõlmanuks täpsemalt „teenuseid, kapitali, intellektuaalomandit, investeeringuid, asutamist ja konkurentsi puudutavaid majanduslikke ja kaubanduslikke meetmeid”, kusjuures selle valdkonna piire saanuks avardada. See poliitika pidi kuuluma ühenduse ainupädevusse (komisjoni ettepaneku artikli Y 17 lõige 2). Suhtlemisel kolmandate riikide, rahvusvaheliste organisatsioonidega ning rahvusvahelistel konverentsidel osalemisel oleks ühendust esindanud ainult komisjon.

Nõukogu väidab, et komisjon püüab oma arvamusetaotlusega saavutada seda, et kohtu tõlgendusega kinnitataks tema ettepanekud, mis lükati tagasi valitsustevahelisel konverentsil poliitilise liidu loomise kohta. Sama argument leidub ka Prantsuse, Taani ja Ühendkuningriigi valitsuse märkustes.

Nõukogu ei tee täpset vahet nende argumentide vahel, mille ta toob teenuste väljajätmiseks kaubanduspoliitika valdkonnast ja nende vahel, mida ta kasutab, analüüsides ühenduse sisepädevuse ja välispädevuse vaheliste seoste teooriat ning järeldades sellest, et ühendusel ja liikmesriikidel on antud küsimuses jagatud pädevus.

Nõukogu arvates reguleerib GATS-leping peamiselt teenuste osutamist kaubandusliku kohaloleku kaudu riigis, kus teenust pakutakse. See kuulub teenuste eripära juurde. Teenuseid tarbitakse või kasutatakse nende osutamise hetkel ning neid ei saa ladustada ega transportida, järelikult peab nad ära tarbima paigas, kus neid osutatakse. Ent kaubandusliku kohaloleku reguleerimine tähendab kolmandate maade äriühingute asutamise tingimuste ja neile pärast asutamist kohaldatava korra õiguslikku reguleerimist.

Nõukogu leiab, et esmase asutamise korda reguleerib siseriiklik õigus ning see ei kuulu ühise kaubanduspoliitika valdkonda. Samamoodi märgib nõukogu välismaal tarbimise kohta (näiteks Prantsusmaad külastavad India turistid), et turismialane pädevus kuulub endiselt liikmesriikidele ning et ettepanek anda see pädevus ühendusele lükati valitsustevahelisel konverentsil poliitilise liidu loomise kohta tagasi. „Isikute liikumise” kohta märgib nõukogu, et kolmandate maade teenusteosutajate heaks töötavate kolmandate maade kodanikest füüsiliste isikute riiki sisenemine ja riigis viibimine kuuluvad siseriiklike õigusaktide kohaldamisalasse ning liikmesriikide ainupädevusse. Piiriülese teenusepakkumise puhul rõhutab nõukogu, et riikide pädevust „rahvusvahelise teenustekaubanduse” reguleerimise osas ei ole kunagi kahtluse alla seatud. „Liikmesriigil on õigus kehtestada „ekraanikvoote”, mis kohustavad kinosid näitama teatud miinimumi ühenduse filmitoodangut ja seega piirama väljaspool toodetud linateoste levitamise võimalust.” Kokkuvõttes kuulub rahvusvaheline teenustekaubandus nõukogu arvates artikli 113 alla ainult juhul, kui kõnealused teenused on otseselt seotud kaupade tarnimisega (näiteks masina kokkupanek).

Ühendkuningriigi valitsus arendab üksikasjalikumat argumentatsiooni ühise kaubanduspoliitika mõiste ulatuse kohta.

Esmalt märgib ta, et asutamise ja teenuste kohta käivad asutamislepingu peatükid puudutavad teenuste valdkonnas ainult liikmesriikide kodanikke. Ainult liikmesriigi kodanikul on õigus asutada mõnes teises liikmesriigis emaettevõtet. Üksnes liikmesriigi kodanik, kes selles riigis tegutseb, võib asutada filiaali mõnes teises liikmesriigis. Ainult liikmesriikide kodanikel on õigus teenuste osutamise vabadusele, vaatamata sellele, et artikli 59 teine lõik näeb ette võimaluse laiendada teenuste osutamise vabadust ka liikmesriigis tegutsevate kolmandate riikide kodanikele.

Ühendkuningriik väidab seejärel, et artikli 113 sõnasõnaline tõlgendamine, mille puhul piirduks see säte ainult kaubavahetusega, on täiesti vastavuses lepingu süsteemiga. „Kui liikmesriigid võiksid järgida erinevat kaubanduspoliitikat, see tähendab kehtestada kolmandate maade importkaupadele erinevaid tariife ja kvoote, oleks tulemuseks kaubavoogude moonutamine”. Teenuste puhul aga seda ohtu ei ole. Ei ole „ohtu, et teenusepakkujad või isikud, kes kavatsevad asuda tegutsema mõnes liikmesriigis, kes seab piiranguid kolmandate maade kodanikele, teeksid seda leebemate nõuetega liikmesriigi kaudu. Kui üks liikmesriik lubab kolmanda riigi kodanikul pakkuda oma territooriumil teenuseid, ei saa nimetatud kodanik sellega õigust pakkuda teenuseid mõnes teises liikmesriigis, kuna ta ei ole liikmesriigi kodanik”. „Seega ei ole loogiline [...], et teenuste puhul oleks olemas ühtne kaubanduspoliitika, kuid on kindel loogika, mis tõestab ühtse kaubanduspoliitika olemasolu kaupade valdkonnas.”

Kuigi räägitakse „teenustekaubandusest”, ei ole teenustega seotud probleemid sugugi sarnased kaubavahetuse probleemidega. Teenuste puhul on põhilisteks küsimusteks välismaiste äriühingute asutamine, nende otseinvesteeringud, teenuste osutamiseks vajaliku personali vaba liikumine ning teenusepakkumise ametikohtadele tööle saamise reguleerimine.

Lõpuks tuletab Ühendkuningriik meelde, et GATS-leping katab ka transporditeenuseid ning et selle lisad katavad nii õhutranspordi kui ka läbirääkimised meretranspordi valdkonnas. Ta viitab EÜ asutamislepingu artikli 61 lõikele 1 ja artiklile 74 ning kohtupraktikale (eespool viidatud AETR-kohtuotsus ning 26. aprilli 1977. aasta arvamus 1/76 Euroopa siseveelaevanduse kapitalifondi lepingu eelnõu kohta, EKL 1977, lk 741) ning järeldab sellest, et „nimetatud lepingus on kolmandate riikidega sõlmitavate transporditeenuste osutamise lepingute aluseks ainult transpordi kohta käiv jaotis ja ei midagi muud”.

Selles osas tugineb Ühendkuningriik nõukogu praktikale. Kui nõukogu on võtnud välismeetmeid transpordi reguleerimiseks, on ta seda teinud transpordi jaotise põhjal. Ühendkuningriik toob järgmised näited: nõukogu 20. detsembri 1979. aasta otsus 80/50/EMÜ liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelisi suhteid õhutranspordi küsimustes ning nende küsimustega seotud meetmeid rahvusvahelistes organisatsioonides käsitleva konsulteerimiskorra loomise kohta (EÜT 1980, L 18, lk 24; ELT eriväljaanne 07/01, lk 92); nõukogu 12. juuli 1982. aasta otsus 82/505/EMÜ, millega sõlmitakse bussidega toimuvat rahvusvahelist reisijate juhuvedu käsitlev kokkulepe (ASOR) (EÜT L 230, lk 38; ELT eriväljaanne 07/01, lk 123), mis sõlmiti ühelt poolt Euroopa Majandusühenduse ja teiselt poolt Austria, Hispaania, Soome, Norra, Portugali, Rootsi, Šveitsi ja Türgi vahel; nõukogu 22. detsembri 1986. aasta määrus (EMÜ) nr 4055/86 teenuste osutamise vabaduse põhimõtte kohaldamise kohta liikmesriikide ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelises mereveos (EÜT L 378, lk 1; ELT eriväljaanne 06/01, lk 174); nõukogu 22. juuni 1992. aasta otsus 92/384/EMÜ Euroopa Majandusühenduse, Norra Kuningriigi ja Rootsi Kuningriigi vahelise tsiviillennundust käsitleva kokkuleppe sõlmimise kohta (EÜT L 200, lk 20); nõukogu 27. novembri 1992. aasta otsus 92/577/EMÜ Euroopa Majandusühenduse ja Austria Vabariigi vahelise kaupade maantee- ja raudteetransiitvedusid käsitleva kokkuleppe sõlmimise kohta (EÜT L 373, lk 4); nõukogu 30. novembri 1992. aasta otsus 92/578/EMÜ Euroopa Majandusühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise kaupade maantee- ja raudteevedusid käsitleva kokkuleppe sõlmimise kohta (EÜT L 373, lk 26; ELT eriväljaanne 11/18, lk 258). Kahe viimase otsuse puhul rõhutab Ühendkuningriik, et komisjon oli pakkunud õiguslikuks aluseks EMÜ asutamislepingu artiklit 113, kuid nõukogu oli otsuse vastu võtnud EMÜ asutamislepingu artikli 75 alusel.

Prantsuse valitsus juhib esmalt tähelepanu WTO lepingu väga laiale kohaldamisalale, kuna see leping:

„laieneb potentsiaalselt kõigile kaubavahetuse arenguga seotud majandusvaldkondadele. Järelikult võib leping katta kõik ühenduse erinevad poliitikavaldkonnad. See ei tähenda muidugi, et kui need poliitikavaldkonnad väljuvad WTO lepingu raamidest, siis peaksid need täielikult sulanduma ühisesse kaubanduspoliitikasse ettekäändel, et need mõjutavad kaubandust. Niisugune sulandumine tekitaks suuri probleeme kooskõla osas, näiteks keskkonna valdkonnas: kui samade meetmete puhul hakataks tegema vahet, kas neid kavandatakse ühendusesiseselt või ühendusevälises raamistikus, siis keskkonnapoliitika osana rakenduks jagatud pädevus ja WTO raames kuuluksid need ühise keskkonnapoliitika valdkonda ning seega ühenduse ainupädevusse”.

Prantsuse valitsus toob komisjoni seisukohale teenuste küsimuses mõned juba eespool nimetatud vastuargumendid, nagu poliitilise liidu teemalise valitsustevahelise konverentsi tulemuse, tolliliidu ja ühise kaubanduspoliitika seose, mis eksisteerib kaubavoogude ümbersuundumise ohu tõttu ning argumendi, mis on tuletatud sellest, et GATS-leping hõlmab ka muid teenuse osutamise viise peale piirülese teenusepakkumise. Klassikaliste kaubanduspoliitika instrumentide (nagu enamsoodustusrežiim või võrdse kohtlemise nõue) puhul, mida komisjon igati esile tõstab, piirdub Prantsuse valitsus märkusega, et neid instrumente on kasutatud väljaspool riikidevahelisi kaubandussuhteid ning toob näiteks ühe konventsiooni põgenike staatuse kohta. Lõpuks teeb Prantsuse valitsus nõukoguga sarnase järelduse, et ühise kaubanduspoliitika alla kuuluvad ainult otseselt kauba tarnimisega seotud teenused.

Hispaania valitsus järeldab GATS-lepinguga reguleeritava nelja teenuse osutamise viisi vaatlusest, et kolm viimast (tarbimine välismaal, kaubanduslik kohalolek ja isikute liikumine) kuuluvad liikmesriikide pädevusse: EÜ asutamislepingu artiklid 48, 52 ja 59 reguleerivad töötajate vaba liikumist, asutamisõigust ja teenuste osutamise vabadust ainult ühenduse teiste liikmesriikide kodanike puhul.

Portugali valitsus rõhutab üldiselt, et komisjoni ja liikmesriikide eriarvamuse võtmeküsimus ei ole mitte instrumentide ja eesmärgi küsimus, vaid pigem WTO lepinguga reguleeritavate valdkondade iseloom. „Riikide majanduse maailmamajandusega integreerumise praeguses staadiumis võivad kõik majandussuhete raames võetud sise- ja välismeetmed nii kahepoolsetes kui ka mitmepoolsetes suhetes otseselt või kaudselt mõjutada kaubavahetuse mahtu või kaubavoogude struktuuri ja kaubavahetust. Sel põhjusel ei saa ainult seda kriteeriumi aluseks võttes piiritleda ühenduse ainupädevust ühise kaubanduspoliitika raames […]. Niisugune tõlgendus põhjustaks kaubanduse maksustamise, rahvusvääringute ning otseste ja kaudsete palgakulude küsimuste siirdumise ühenduse ainupädevusse.”

Teenustest kõneldes rõhutab Portugali valitsus, et kui teenuste piiriülene pakkumine kuulub vaieldamatult artikli 113 kohaldamisalasse, siis sama ei kehti aga teiste teenuse osutamise viiside puhul nagu tarbimine välismaal ja isikute liikumine, kuna turismi, kolmandate maade kodanike riiki sisenemise ja riigis liikumise ja ühendusevälistest riikidest pärit tööjõu staatuse reguleerimine kuulub liikmesriikide pädevusse. Kaubandusliku kohaloleku kohta märgib Portugali valitsus, et EÜ asutamislepingu artikkel 52 ei anna ühendusele iseseisvaid volitusi kolmandate riikide kodanike asutamisõiguse valdkonnas.

Kreeka Vabariik on seisukohal, et GATS-lepingu sõlmimine eeldab tingimata ühenduse ja liikmesriikide ühist sekkumist, kuna leping loob dünaamilise ja areneva institutsioonilise struktuuri. Liikmesriikide osalemine on õigustatud, kuna neile kuulub iseseisev pädevus, mis on kas „ühenduse omaga konkureeriv, selle suhtes prioriteetne või ainupädevus”. Kreeka Vabariik rohkem täpsustusi ei lisa.

Madalmaade valitsus toob esile asjaolu, et piiriülene teenusepakkumine ei mängi GATS-lepingus põhirolli ning et leping puudutab tegelikult kolmandate maade teenusepakkujate asutamist ja tegutsemist liikmesriikides. Näitena liikmesriikide ainupädevuse kohta toob Madalmaade valitsus (kolmandatest riikidest pärit) füüsiliste isikute asumise liikmesriigi territooriumile.

Madalmaade valitsus rõhutab veel, et kaubandus- ja transpordipoliitika loodi selgelt eraldi valdkondadena ning et transpordialase välistegevuse aluseks ei saa võtta asutamislepingu artiklit 113.

Finantsteenuste valdkonnas juhib Madalmaade valitsus Euroopa Kohtu tähelepanu mõnele ühenduse meetmele: nõukogu teine pangandusdirektiiv, milles üks jaotis on pühendatud suhetele kolmandate riikidega(3), esimene kahjukindlustust puudutav direktiiv, mis näeb ette ühenduse õiguse sõlmida konventsioone kolmandate riikidega(4) ja nõukogu otsus, mis kiidab heaks Šveitsiga sõlmitud kindlustusalase kokkuleppe(5). Kaks esimest akti põhinevad artikli 57 teisel lõikel ning kolmas ühtaegu artikli 57 teisel lõikel ja artiklil 235. Seega ei ole kuskil nimetatud artiklit 113.

Saksamaa valitsus ühineb samuti nõukogu märkustega. Ta rõhutab, et GATS-leping reguleerib transporditeenuseid, mida ühenduse tasandil käsitlevad EÜ asutamislepingu artikkel 74 ja sellele järgnevad artiklid. Saksamaa valitsuse arvates „ei ole EÜ asutamislepingu artikkel 113 piisav selleks, et põhjendada Euroopa Liidu pädevust, kuna GATS-lepinguga kaetud valdkond on laiem kui kaupade vaba liikumisega seotud teenused.” Lisaks sellele märgib Saksamaa valitsus, et mõnes sektoris, nagu haridus ja kultuur, on ühendusel ainult väga piiratud volitused, sest sisuline kultuuripoliitika jääb EÜ asutamislepingu artikli 128 alusel liikmesriikide pädevusse. Lisaks sellele pole ühendusel teistes sektorites praktiliselt mitte mingeid volitusi. Saksamaa valitsus toob näiteks niisugused valdkonnad nagu teenusepakkumisega seotud kolmandate riikide töötajate riiki sisenemise, riigis viibimise ja töötamise õigus ning kolmandate riikide ettevõtete staatus.

Taani valitsus on seisukohal, et artikkel 113 üldiselt ei hõlma välismajanduspoliitikat, ning sarnaselt nõukogu ja teiste valitsustega viitab ta selle tõestuseks valitsustevahelisele konverentsile poliitilise liidu loomiseks. GATS-lepingu puhul on Taani valitsus arvamusel, et artiklit 113 ei saa aluseks võtta teenustealase, täpsemalt transpordialase lepingu sõlmimisel. Taani arvates on vajalik lähtuda asutamislepingu muudest sätetest (peatükk asutamisõiguse kohta ja lepingu neljas jaotis, mis puudutab transporti).

Euroopa Parlament on seisukohal, et komisjon püüab panna kõiki rahvusvahelisi majandussuhteid sõltuma ühisest kaubanduspoliitikast ja seega siduda asutamislepingu artikliga 113 valdkondi, mis kuuluvad teenuste vaba liikumise, transpordi, maksustamise, õigusaktide lähendamise jne alla. Parlamendi arvates on majanduslike mõistetega opereeriv komisjoni argumentatsioon vaieldav. Eesmärgiks ei ole majanduslikud perspektiivuuringud ega majandusteooria, vaid küsimuse käsitlemine praeguse hetke õiguslikus kontekstis.

Euroopa Parlament möönab loomulikult, et suveräänse riigi struktuuri vaatenurgast käsitledes ei puuduta kaubavahetuse mõiste mitte ainult lõppsaadusi, vaid kõiki elemente alates müügiidee väljatöötamisest kuni lõpuni, ostjani välja. Kui huvitav see kontseptsioon ka ei oleks, tuleb selle asemel tegeleda siiski seaduslikkuse küsimustega sellistena, nagu neid praegu ühenduses käsitletakse.

Ühise kaubanduspoliitika mõiste lai tõlgendus kahjustaks Euroopa Parlamendi õigusi, mis on vastuolus nn titaandioksiidi kohtuasjas (11. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑300/89: komisjon vs. nõukogu, EKL 1991, lk I-2867) käsitletud parlamendi osaluse põhiseadusliku printsiibiga.

Euroopa Parlament väidab, et ei 4. oktoobri 1979. aasta arvamuses 1/78 („kautšuk”; EKL 1979, lk 2871) ega ka teistes parlamendile esitatud küsimustes ei ole Euroopa Kohus kohaldanud väljaspool kaupade valdkonda asutamislepingu artiklit 113.

Euroopa Parlament rõhutab, et Maastrichtis parandatud EÜ asutamislepingu artikli 228 lõike 3 teine lõik, mis näeb ette Euroopa Parlamendi nõusoleku saamise institutsioonilist raamistikku loovate lepingute puhul, on WTO lepingu sõlmimiseks vajalik õiguslik alus.

Viidates mõnele erilisele teenustesektorile, väljendab Euroopa Parlament arvamust, et transpordialaste rahvusvaheliste kokkulepete sõlmimise õiguslik alus on asutamislepingu artikkel 75, mitte artikkel 113. Asutamislepingu artiklit 75 peaks käsitlema lepingu muude ühenduse välissuhteid puudutavate sätete suhtes kui lex specialis’t. Artikli 75 punktide a ja c sõnastusest tuleneb selgelt, et seda sätet võib kasutada õigusliku alusena kõigi ühenduse aktide puhul, mille eesmärk on reguleerida transpordiküsimusi kolmandate riikidega, nagu transiidilepingud või infrastruktuurimeetmed kolmandate riikide piiridel.

Parlament on samuti seisukohal, et GATS-lepingu riigihankeid puudutavad sätted ei saa põhineda asutamislepingu artiklil 113. Selles küsimuses viitab ta praegu läbivaatamisel olevale kohtuasjale C-360/93, kus ta nõudis ühenduse ja Ameerika Ühendriikide vahel sõlmitavaid riigihankelepinguid käsitlevate nõukogu otsuste tühistamist, kuna need otsused olid vastu võetud ainult artikli 113 alusel. Parlamendi arvates oleks pidanud niisuguste otsuste vastuvõtmisel aluseks võtma artiklid 59–66 ja 100a.

Parlament väidab, et kuivõrd GATS-leping puudutab välismaiste ettevõtjate investeeringuid, peaks õiguslikuks aluseks võtma asutamislepingu artikli 52 ja artikli 57 lõike 2. Selles küsimuses viitab ta praegu Euroopa Kohtus läbivaatamisel oleva arvamusetaotluse 2/92 raames enda esitatud märkustele.

Lisaks sellele püüab Euroopa Parlament ümber lükata argumente, mille komisjon tuletab teenuste hõlmamiseks ühisesse kaubanduspoliitikasse asjaolust, et ühenduse otsused majandussanktsioonide osas on vastu võetud ainult artikli 113 alusel. Esiteks oli nende meetmete sihiks katkestada kaubavool, see tähendab mõjutada kaubavahetust, mitte reguleerida transporditeenuseid. Nii näiteks on raske Iraagi import- ja eksportkaupadele kehtestatud kaubandusembargo puhul(6) ette kujutada, mismoodi oleks saanud neid meetmeid rakendada, kui neid ei oleks kohaldatud õhu- ja meretranspordi valdkonnas. Teiseks võeti need meetmed vastu kiireloomulistena. Tegemist on ebatüüpiliste aktidega, mille õiguslik alus ilmneb pärast liikmesriikide poliitilistele kooskõlastustele viitavaid põhjendusi. Seda tõestab kõige paremini asjaolu, et Euroopa Liidu leping käsitleb neid kui erijuhtu. Maastrichti lepingu sõnastuses sätestab artikkel 228a tõepoolest, et „[k]ui Euroopa Liidu lepingu ühist välis- ja julgeolekupoliitikat käsitlevate sätetega kooskõlas vastu võetud ühises seisukohas või ühismeetmes on ette nähtud ühenduse tegutsemine selleks, et osaliselt või täielikult katkestada või piirata majandussuhteid ühe või mitme kolmanda riigiga, siis võtab nõukogu vajalikud kiireloomulised meetmed. Nõukogu teeb otsuse kvalifitseeritud häälteenamusega komisjoni ettepaneku põhjal.”

B –  TRIPS-leping

Komisjon valib lähtepunktiks kaks mõttekäiku. Esiteks, ühine kaubanduspoliitika hõlmab kõiki meetmeid, mille põhieesmärk on kaupade või teenuste mahu või struktuuri mõjutamine, reguleerides ja ühtlustades intellektuaalomandi õigusi. Teiseks on intellektuaalomandi õigusi puudutavad eeskirjad tihedalt seotud nende kaupade ja teenuste kaubandusega, millele need laienevad. Komisjon tuletab sellest oma põhijärelduse: ühendusel on ainupädevus EÜ asutamislepingu artikli 113 alusel.

Kui kavas oleva lepingu eesmärk on otseselt reguleerida intellektuaalomandi õigustega seotud kaubandust, peab seda käsitlema osana ühisest kaubanduspoliitikast.

Tõestamaks intellektuaalomandi õiguste väga tihedat seost kaupade ja teenustega, viitab komisjon EÜ asutamislepingu artiklile 36 ja vastavatele nõuetele, mida Euroopa Kohus selgitas teenuste valdkonnas.

Komisjoni arvates kuuluvad intellektuaalomandi õigustega seotud kaubandust puudutavad aspektid ühise kaubanduspoliitika kohaldamisalasse.

Komisjon põhjendab seda institutsioonide praktikaga.

Komisjon mainib kolme juhtumit, mil nõukogu ja ta ise tuginesid nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2641/84, mis määratles uue kaubanduspoliitika instrumendi, mille eesmärk oli võimaldada ühendusel võtta tarvitusele meetmeid kolmandate riikide mis tahes lubamatu kaubandustava vastu ja kõrvaldada selle tõttu ühenduse tööstusele sündiv kahju.(7) See määrus ei nimeta küll otseselt intellektuaalomandi õiguste rikkumist, kuid nõukogu ja komisjon on seni sellele tuginedes kolm korda kaitsnud ühenduse huve intellektuaalomandi valdkonnas. Komisjon järeldab sellest, et tagamaks nende intellektuaalomandi õiguste kaitset, mis mõjutavad väliskaubavahetuse ja -teenustekaubanduse mahtu, on ühendusel olemasolevaid kaubanduspoliitika instrumente kasutades ainupädevus lubamatute kaubandustavade vastaste meetmete võtmiseks.

Ühendus on ka alates 1. jaanuarist 1989 kustutanud Korea Vabariigi nende riikide nimistust, kellele laieneb ühenduse üldine tariifne sooduskord vastumeetmena ühenduse tööstusele osaks saanud diskrimineerivale kohtlemisele intellektuaalomandi kaitse valdkonnas võrrelduna Ameerika Ühendriikide tööstusettevõtete kohtlemisega(8).

Lisaks sellele sisaldavad mitmed kolmandate riikide ja ühenduse vahel sõlmitud kahepoolsed lepingud intellektuaalomandi kaitse sätteid. Näiteks peaaegu kõik asutamislepingu artikli 113 alusel 1980. aastatel sõlmitud kahepoolsed tekstiilitooteid puudutavad lepingud sisaldavad kaubamärkide või tekstiilidisainilahenduste kaitse sätet.(9) Ühendus on artikli 113 alusel sõlminud ka mitmeid vastastikuseid lepinguid kolmandate riikidega neist riikidest pärit geograafilise tähisega veinide nimede kaitsmiseks.(10) Viimasel ajal on ühendus lisanud Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega sõlmitud lepingutesse klausleid intellektuaalomandi kaitse suurendamiseks. Nende lepingute kaubandust ja intellektuaalomandi õigusi puudutavad sätted on jõustatud vahelepingutega. Nõukogu otsused nende vahelepingute rakendamise kohta tehti EÜ asutamislepingu artikli 113 alusel.(11)

Nõukogu 1. detsembri 1986. aasta määrus (EMÜ) nr 3842/86 võltsitud kauba vabasse ringlusse lubamist keelustavate meetmete sätestamise kohta(12) võeti vastu asutamislepingu artiklite 113 ja 235 alusel. See määrus, mille eesmärk on takistada võltsitud kaupade turulepääsu, on komisjoni sõnul klassikaline kaubanduspoliitika meede sihiga kaitsta ühenduse intellektuaalomandi õigusi rahvusvahelisel tasandil.

Oma seisukoha toetuseks toob komisjon viimaseks näiteks ühenduse tegutsemise välisasjades, täpsemalt osalemise rahvusvahelistel konverentsidel, mis koostasid märkide rahvusvahelise registreerimise Madridi kokkuleppe ja Washingtoni intellektuaalomandi lepingu mikrolülituse topoloogia valdkonnas (IPIC-leping) ning nõukogu otsuse lubada komisjonil pidada ühenduse nimel läbirääkimisi teoste esitajate ja fonogrammitootjate õiguste kaitse uue instrumendi üle.(13)

Nagu on näidatud poolte GATS-lepingu kohta käivates seisukohtades, on nõukogu kindlalt vastu komisjoni ühise kaubanduspoliitika laiale kontseptsioonile. Nõukogu arvates ei piisa sellest, et TRIPS-leping mõjutab kaubavahetust, selle haaramiseks ühise kaubanduspoliitika alla. Akti õiguslik alus määratakse kindlaks selle põhiobjekti järgi. Nõukogu viitab EÜ asutamislepingu artiklit 100a käsitledes 17. märtsi 1993. aasta otsusele kohtuasjas C‑155/91: komisjon vs. nõukogu (EKL 1993, lk I-939, punktid 19 ja 20), mis puudutab „jäätmedirektiivi”.

Nagu ka GATS-lepingu puhul, meenutab nõukogu siinkohal, et komisjoni ettepanekud anda ühendusele ainupädevus rahvusvaheliste lepingute sõlmimiseks intellektuaalomandi valdkonnas lükati tagasi valitsustevahelisel konverentsil poliitilise liidu loomise kohta.

Nõukogu vastab komisjonile, kes oli meenutanud oma ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus, mis kohustab liikmesriike liituma Berni konventsiooni (Pariisi dokumendiga) ja Rooma konventsioonidega, et ta lükkas selle ettepaneku tagasi just nimelt väga ulatusliku pädevuse ülekandumise tõttu, mis oleks sellise otsusega kaasnenud.

Nõukogu rõhutab, kõneldes ühenduse esindatusest rahvusvahelisel areenil intellektuaalomandi valdkonnas, et iga kord, kui ta andis komisjonile loa pidada ühenduse nimel läbirääkimisi, toimus see valdkondades, kus eksisteeris teiseseid õigusakte.

Saksamaa valitsus on TRIPS-lepingu puhul seisukohal, et EÜ asutamislepingu artikkel 113 võib õiguslikuks aluseks olla üksnes intellektuaalomandi õiguste võõrandamise ja kasutamise puhul, kui need on otseses seoses nendega liituvate kaupade ja teenuste tarnimisega.

Ühendkuningriigi valitsus väidab, et asutamislepingus kaupade valdkonnas ette nähtud ühise kaubanduspoliitika eesmärk on võimaldada ühes liikmesriigis vabasse ringlusse lastud kõigi kaupade vaba liikumist siseturul, ükskõik, kas need pärinevad teatud liikmesriigist või teatud kolmandast riigist. Sellest eesmärgist ei tulene ühise kaubanduspoliitika laienemine läbirääkimistele rahvusvaheliste lepingute üle, mis reguleerivad intellektuaalomandi õiguste kaitset nii ühenduse siseselt kui ka kolmandates riikides. Kui üks liikmesriik tunnustab, et teatud isik valdab intellektuaalomandi õigusi kolmandatest riikidest imporditud kauba suhtes, ei mõjuta see mõne teise liikmesriigi kodaniku õigust tugineda selle viimase liikmesriigi intellektuaalomandi õiguse sätetele, et piirata nimetatud kauba importimist – see viimane õiguste valdaja võib tugineda EÜ asutamislepingu artiklile 36, et kaitsta õigusi, mille olemasolu selle liikmesriigi õiguskord tunnustab. Seega ei saa asjaolu, et intellektuaalomandi õigused ei kuulu ühise kaubanduspoliitika alla, põhjustada kaubavoogude ümbersuundumist.

Ühendkuningriigi valitsus nimetab komisjoni seisukohta ühise kaubanduspoliitika ulatuse osas ekstravagantseks ning rõhutab, et ei ole võimalik haarata ühenduse ainupädevusse valdkonda, mida suures osas reguleerivad ühtlustamata siseriiklikud õigusnormid. Ta möönab siiski, et TRIPS-lepingu III jao 4. osa (artiklid 51–60) kaupade vabastamise peatamise kohta tolliasutuste poolt, millele vastab eespool viidatud võltsitud kaupu käsitlev määrus nr 3842/86, jääb asutamislepingu artikli 113 mõjualasse.

Prantsuse valitsus märgib, et lepingu pealkirigi näitab, et TRIPS-leping ei käsitle põhiliselt rahvusvahelist kaubandust, välja arvatud mõned sätted võltsitud kaupade kohta (mõned III jao artiklid intellektuaalomandi kaitse tagamise vahendite kohta ja artikkel 69, mis sätestab koostöö eesmärgiga lõpetada rahvusvaheline kauplemine intellektuaalomandi õigusi rikkuvate kaupadega). Leping puudutab peamiselt intellektuaalomandi õiguste valdajate õigusi, mille kaitsmist peaks kogu maailmas tugevdama ja ühtlustama.

Vastuseks komisjoni argumendile, mille viimane tuletab intellektuaalomandit puudutavate klauslite kaasamisest lepingutesse kolmandate riikidega, rõhutab Prantsuse valitsus, et nimetatud klauslid piirduvad enamasti ainult ühe artikliga ning on üksnes „suuremate jõupingutuste” klauslid ja puudutavad tegelikult ainult asjassepuutuvaid kolmandaid riike.

Prantsusmaa järeldab, et kuna TRIPS-lepingu põhiobjekt ei ole rahvusvahelised majandussuhted, vaid intellektuaalomandi kaitse, ei saa selle õiguslik alus olla ainuüksi artikkel 113.

Taani valitsus on seisukohal, et ühendusel ei saa olla ainupädevust intellektuaalomandi valdkonnas artikli 113 alusel, kuna, nagu tuleneb 20. oktoobri 1993. aasta otsusest liidetud kohtuasjades C‑92/92 ja C‑326/92: Phil Collins jt (EKL 1993, lk I-5145), on tegemist valdkonnaga, mis ühendusesisese ühtlustamise puudumise korral kuulub siseriiklike õigusaktide reguleerimisalasse.

Kreeka, Madalmaade ja Portugali valitsus märgivad samuti, et TRIPS-leping puudutab liikmesriikide pädevusse kuuluvaid valdkondi seni, kuni ühenduse tasandil pole toimunud ühtlustamist.

Hispaania valitsus rõhutab, et ühenduse tasandil ei ole intellektuaalomandi õiguse kõiki aspekte käsitlevaid õigusnorme, mistõttu liikmesriigid säilitavad oma pädevuse ja ühendus ei saa taotleda selles valdkonnas ainupädevust.

Vastuseks komisjonile, kes oma seisukoha põhjendamiseks toob näiteid ühenduse meetmete kohta intellektuaalomandi kaitsmisel ühise kaubanduspoliitika raames, märgib Hispaania valitsus, et need meetmed reguleerisid importimise korda ega mõjutanud mitte mingil viisil intellektuaalomandi režiimi ega sisaldanud ka ühenduse kohustusi selles valdkonnas.

Euroopa Parlament vastandub samuti komisjoni seisukohale TRIPS-lepingu suhtes samadel põhjustel, mis GATS-lepingu puhul (vt eespool XI. A.).

XII –  GATS-leping, TRIPS-leping ja tuletatud volitused

A –  Üldised märkused tuletatud volituste kohta

Juhul kui Euroopa Kohus otsustab, et GATS- ja TRIPS-lepingud ei kuulu ühise kaubanduspoliitika alla, selgitab komisjon teise võimalusena, et ühendusel on ainupädevus tuletatud volituste teooria alusel: need volitused tulenevad kas lepingu erisätetest (nagu EÜ asutamislepingu artikkel 54) või üldsätetest (EÜ asutamislepingu artiklid 100a ja 235). Märkusi esitanud riigid ja nõukogu seevastu tunnustavad küll ühenduse teatud pädevust, kuid väidavad, et liikmesriigid on samuti pädevad.

Komisjon eristab kahte olukorda, kus ühendusel on tuletatud volitused rahvusvahelistes küsimustes, kusjuures see pädevus oleks ainupädevus:

–        esimene olukord: asutamislepingu sätetega on ühenduse institutsioonidele omistatud sisepädevus teatava kindla eesmärgi saavutamiseks ning selle eesmärgini jõudmiseks on tarvis ühenduse osalemist rahvusvahelise kohustuse võtmisel (seda nimetab komisjon „arvamuse 1/76 doktriiniks”). Komisjoni arvates ei ole vajalik, et sisepädevust oleks juba eelnevalt rakendatud;

–        teine olukord: on koostatud teatud teiseseid õigusakte, isegi valdkondades, mis ei kuulu ühise poliitika alla, ning kavas olevad rahvusvahelised kohustused sisaldavad eeskirju, mis võiksid mõjutada või muuta olemasolevate ühenduse õigusaktide ulatust juhul, kui liikmesriigid võtavad need vastu väljaspool ühiste institutsioonide raamistikku (seda nimetab komisjon „AETR-kohtuotsuse doktriiniks”).

Nõukogu väidab, et komisjoni argumendid tuletatud volituste toetuseks kaotavad ära erinevused volituste olemasolu ja nende rakendamise vahel. Ainult see, kui ühendus rakendab oma sisepädevust, võiks muuta talle sellest tuleneva välispädevuse ainupädevuseks. Lisaks sellele säilitavad riigid oma pädevuse välisasjades juhul, kui nad on selle säilitanud siseasjades.

Ühendkuningriigi valitsus väidab, et kui kavas oleva rahvusvahelise lepingu eelnõu sisu kuulub EÜ asutamislepingu niisuguse sätte alla, mis lubab sisemeetmete rakendamist ning kui selle sätte alusel on neid meetmeid rakendatud, võib ühendus selle sätte põhjal omandada antud lepingu puhul tuletatud välispädevuse. Ent ühenduse tuletatud volitused sõlmida rahvusvahelist lepingut ei välista tingimata liikmesriikide osalemist. Nende osalemine ei ole välistatud täpsemalt sellisel juhul, kui lepingu eelnõu valdkonda reguleerivad siseriiklikud õigusaktid ei koosne eranditult ühtlustamise meetmetest. Sellisel juhul võivad liikmesriigid osaleda rahvusvahelise lepingu sõlmimisel. Need Euroopa Kohtu praktikast tulenevad põhimõtted osutavad, et ühendus on pädev osalema GATS-lepingu sõlmimisel EÜ asutamislepingu artiklite 54, 57, 66, 75, 84, 99 ja 100a alusel ning TRIPS-lepingu sõlmimisel EÜ asutamislepingu artiklite 100a, 113 ja 235 alusel. Liikmesriigid on samuti pädevad osalema mõlema lepingu sõlmimisel.

Ühendkuningriigi valitsuse arvates sõltub ühenduse ainupädevus või selle puudumine mitte ainult lepingu sätetest, vaid ka ühenduse institutsioonide poolt nende sätete rakendamiseks võetud meetmete ulatusest.

Prantsuse valitsus rõhutab, et juhul, kui ühendusel on sisepädevus, kuid ta pole seda veel rakendanud ning juhul, kui kolmandate riikidega sõlmitud lepingute sätted ei mõjuta ühenduses vastuvõetud õigusnorme, säilitavad liikmesriigid pädevuse rahvusvaheliste kohustuste võtmiseks.

Saksamaa valitsus väidab, et ühenduse tuletatud välispädevus võib olla ainupädevus üksnes siis, kui ühenduse organid on tegelikkuses rakendanud oma sisepädevust. Rakendamata sisepädevus anda õigusakte ei saa omistada ühendusele ainuvälispädevust.

Portugali valitsus rõhutab, et nendes valdkondades, mida ei reguleeri ühenduse õigusaktid või mille reguleerimine allub minimaalse ühtlustamise kriteeriumidele, säilib liikmesriikide konkureeriv pädevus, kuid seda vaid üleminekuperioodiks.

Euroopa Parlament märgib, et kui Euroopa Kohus tunnustab ühenduse pädevust WTO lepingu ja selle lisade sõlmimisel tuletatud volituste teooria põhjal, peavad selles otsuses olema täpselt näidatud õiguslikud alused ühenduse nimel lepingu sõlmimiseks.

B –  GATS-leping

1.     Komisjoni seisukoht

Komisjoni argumentatsiooni võib jagada kahte ossa. Esimeses on komisjoni eesmärk välja tuua institutsioonide sisepädevus, millest võib tuletada ühenduse pädevuse rahvusvahelisel tasandil. Teises osas püüab komisjon põhjendada, et esineb vajadus ühenduse tegutsemiseks ja oht, mis tekib liikmesriikide koordineerimatust tegevusest kolmandate riikide suhtes.

a)     Sisepädevus

Komisjon püüab kõigepealt tõestada, et ühenduse sisepädevus tuleneb asutamislepingu asutamisõiguse ja teenuste peatükkidest ning viitab vähe teisestele õigusaktidele (i). Teiseks väidab ta, et juhul, kui otsustatakse, et ühendusel ei ole piisavaid volitusi asutamislepingu erisätete alusel, võib ühendus sõlmida GATS-lepingu üldsätete alusel, nagu artiklid 100a ja 235 (ii).

i)     EÜ asutamislepingu erisätetest tuletatud pädevus

Komisjon on seisukohal, et ühenduse sisepädevus hõlmab GATS-lepinguga reguleeritavad neli teenuse osutamise viisi. Ta väidab, et teenuste vaba osutamine lepingu mõttes hõlmab „piiriülese teenusepakkumise” (vt näiteks 3. detsembri 1974. aasta otsus kohtuasjas 33/74: Van Binsbergen, EKL 1974, lk 1299), „välismaal tarbimise” GATS-lepingu mõttes (vt 26. veebruari 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑154/89: komisjon vs. Prantsusmaa, nn reisijuhi kohtuotsus, EKL 1991, lk I-659, punktid 9 ja 10). Kaubandusliku kohaloleku (kolmas GATS-lepinguga ette nähtud teenuse osutamise viis) või füüsiliste isikute liikumise abil (GATS-lepingus ette nähtud neljas ja viimane teenuse osutamise viis) tarnitud teenused kuuluvad samuti teenuste vaba osutamist (artikkel 59 ja artikli 60 kolmas lõik) ning asutamisõigust (artiklid 52 ja 58 koos artikliga 66) käsitlevate asutamislepingu sätete mõjualasse.

Komisjon esitab oma seisukoha põhjendamiseks seega ainult ühenduse liikmesriikide kodanikke puudutavaid sätteid. Tema arvates ei kohusta ükski säte asutamisõigust ja teenuste osutamist käsitlevatest peatükkidest ühenduse seadusandjat rakendama talle antud volitusi ainult ühendusesiseselt. Komisjon rõhutab ka, et AETR-kohtuasja eripäraks on selle rakendatavus niisugustel juhtudel, mil asutamisleping on sõnaselgelt ette näinud õigusaktide andmise volituse ainult siseasjades.

Komisjon märgib, et teenuste mõiste GATS-lepingus, nagu ka teenuste osutamise vabadust käsitlevas asutamislepingu peatükis, tähistab kõigi teenindusalade teenuseid, välja arvatud „valitsuse funktsioonide täitmisel” osutatud teenused (GATS-lepingu artikli 1 lõike 3 punkt b). Komisjoni arvates viidi sisse niisugune erand, et vältida vastuolusid EÜ asutamislepingu sätetega, mis jätavad teenuste valdkonnast välja avaliku võimu teostamisega seotud tegevuse.

Asjaolust, et Euroopa Kohtu praktika kohustab liikmesriike ühenduse õigusest lähtudes „võtma tarvitusele kõik sobivad meetmed, nii menetluslikud kui ka sisulise otsuseni viivad meetmed, tagamaks ühenduse õiguse tõhusust”, tuletab komisjon ühenduse pädevuse täita seda laadi kohustusi rahvusvaheliste lepingute raames. Seetõttu arvab komisjon, et ühenduse ainupädevusse kuulub GATS-lepingu VI artikli lõike 2 punkt a, mis kohustab WTO liikmeid ülal pidama või asutama kohtuid ja määrama protseduure, mis võimaldavad taotleda teenustekaubandust mõjutavate haldusotsuste läbivaatamist.

GATS-lepingu XVI artikli osas, mis puudutab erikohustusi turulepääsu tagamisel, on komisjoni arvates ühendusel siseasjades piisavad volitused selles sättes loetletud turulepääsu koguseliste piirangute tühistamiseks (kvoodid, teenusepakkuja poolt kasutatavate töötajate arvuline piiramine, nõue, et teatud teenuseid osutaksid teatud liiki ettevõtted jne).

Maastrichti lepingust alates on komisjoni arvates ühendusel ka siseasjades seadusandlikud volitused, mis katavad täielikult GATS-lepingu XI artikli. Viimane näeb ette, et WTO liikmed ei tohi rakendada piiranguid nende erikohustustega seotud rahvusvaheliste ülekannete ja jooksvatest tehingutest tulenevate maksete suhtes, välja arvatud XII artiklis vaadeldud olukordades (maksebilansi kaitsemeetmed). Ühenduse õigusega on tõepoolest keelatud mis tahes kapitali liikumise piirangute ja maksepiirangute kehtestamine (EÜ asutamislepingu artikli 73b lõiked 1 ja 2) nii liikmesriikide vahel kui ka liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel. Lisaks sellele annab artikli 73c lõige 2 nõukogule volitused võtta meetmeid kolmandatesse riikidesse suunatud või sealt pärineva kapitali liikumise reguleerimiseks juhul, kui sellega kaasnevad otseinvesteeringud.

Diplomite, litsentside ja tõendite tunnustamise kohta (GATS-lepingu VII artikkel) väidab komisjon, et ühendusel on sisepädevus asutamislepingu artiklite 49, 57 ja 66 alusel ning et ta on neid ka kasutanud.

Komisjon toob näiteks nõukogu 21. detsembri 1988. aasta direktiivi 89/48/EMÜ vähemalt kolmeaastase kutseõppe läbimisel antavate kõrgharidusdiplomite tunnustamise üldsüsteemi kohta (EÜT 1989, L 19, lk 16; ELT eriväljaanne 05/01, lk 337) ja nõukogu 18. juuni 1992. aasta direktiivi 92/51/EMÜ täiendava tööalase koolituse tunnustamise teise üldsüsteemi kohta (EÜT L 209, lk 25; ELT eriväljaanne 05/02, lk 47).

Komisjon möönab küll, et nende kahe direktiiviga loodud vastastikuse tunnustamise üldsüsteem ei puuduta kolmandates riikides omandatud kvalifikatsiooni või töökogemust. Ent sellegipoolest leiab ta, et 9. veebruari 1994. aasta otsus kohtuasjas C­154/93: Tawil-Albertini (EKL 1994, lk I-451) ratio decidendi osutab sellele, et ühenduse tasandil võib rakendada meetmeid kolmandates riikides omandatud kvalifikatsiooni tunnustamiseks (kohtuotsuse punktid 11–15).

Kõigi transpordiviiside osas on ühendusel komisjoni arvates siseasjades ulatuslikud volitused ühise poliitika eesmärkide saavutamiseks vajalike meetmete võtmiseks (EÜ asutamislepingu artikkel 74 ja sellele järgnevad artiklid). Kõik transpordiliigid on komisjoni arvates täielikult võrdsustatavad teenusepakkumisega, mille puhul on asutamislepingu eesmärkide saavutamiseks kindlasti tarvis võtta kohustusi rahvusvahelisel tasandil. Nii näiteks sätestab eespool viidatud määrus nr 4055/86 õigusnormid, mis rakendavad liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel meretransporditeenuste osutamise vabaduse põhimõtet. Lisaks sellele on ühendus juba välisasjades oma volitusi ulatuslikult kasutanud.

ii)  Üldsätetest tulenevad volitused (EÜ asutamislepingu artiklid 100a ja 235)

Juhul kui EÜ asutamislepingu erisätetest tulenevad ühenduse volitused ei kata kõiki GATS-lepingu valdkondi, võib komisjoni väitel võtta lepingu sõlmimisel aluseks artikli 100a. Tema arvates paneb see artikkel nõukogule „selgelt” õigusliku kohustuse tegutseda siseturu loomise eesmärki silmas pidades.

Juhul kui seegi alus osutub ebapiisavaks, leiab komisjon, et ühenduse institutsioonidele vajaliku välispädevuse andmiseks võib lähtuda asutamislepingu artiklist 235. Liikmesriikidel ei ole nimelt õigust ühiselt tegutseda väljaspool ühendust sõlmitud lepingu raamides juhul, kui artikli 235 tingimused on täidetud. Komisjoni arvates aga ongi need tingimused täidetud. Lepingu sõlmimise vajadust ei ole vaidlustatud: leping annaks panuse asutamislepingu eesmärkide saavutamisse ning on otseselt seotud ühisturu toimimisega. Liikmesriikide ühepoolne ühenduseväline tegutsemine ei aita sugugi kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele, vaid pigem takistaks seda ning viiks siseturu õõnestamise ning järkjärgulise lagunemiseni.

b)     Ühenduse vajadus võtta rahvusvahelisi kohustusi

Esiteks rõhutab komisjon, et kui ühendus sõlmiks lepingu ühiselt koos oma liikmesriikidega, kahjustaks see siseturu ühtsust. Ta toob selle tõestamiseks kolm argumenti.

Kõigepealt, tuues näiteks finantsteenused, väidab komisjon, et liikmesriikide pädevuse tunnustamine asetab kahepoolsetel läbirääkimistel kolmandate riikidega jõupositsioonile need liikmesriigid, kellel on tugevad finantskeskused. Oma suhteliselt heldete pakkumiste vastukaaluks võivad nad saavutada kõige suuremaid järeleandmisi. Nende teenusepakkujad saavad sellisel juhul oma konkurentsipositsiooni võrreldes teiste liikmesriikide teenusepakkujatega ebaproportsionaalselt parandada.

Nimelt seda soovis komisjoni arvates vältida eespool viidatud teine pangandusdirektiiv 89/646. See direktiiv, mis ühtlustas ühendusesisesed tegevuslubade andmise tingimused, sisaldab ka sätteid finantsteenustega kauplemise kohta kolmandate riikidega (vt III jaotis suhete kohta kolmandate riikidega, artiklid 8 ja 9). Nimetatud direktiivi eesmärk on vältida ebavõrdseid tingimusi kolmandate riikide pankade pääsemisel ühendusesisesele pangandusturule ning tagada vastukaaluks see, et kõik kolmandad riigid võimaldaksid ühenduse mis tahes liikmesriigi krediidiasutustele tegelikku turulepääsu, mis oleks võrreldav ühenduse poolt nendele krediidiasutustele pakutavaga. Kui komisjon tõdeb, et mõni kolmas riik ei võimalda niisugust turulepääsu, „võib komisjon pöörduda nõukogu poole ettepanekuga saada vajalikud volitused läbirääkimisteks, et saavutada ühenduse krediidiasutustele samalaadsed konkurentsivõimalused. Nõukogu teeb otsuse kvalifitseeritud häälteenamusega” (vt teise direktiivi artikli 9 lõige 3).

Komisjon toonitab seejärel, et kui kolmandate riikide pankade tütarettevõtjad juba mõnes liikmesriigis tegutsevad, käsitletakse neid asutamislepingu artikli 58 alusel ühenduse krediidiasutustena ning nad võivad pakkuda teiste liikmesriikide pankadele konkurentsi, ilma et viimastel oleks õigus seda vaidlustada.

Lõpuks väidab komisjon, et on võimatu eespool viidatud AETR-kohtuotsust rangelt järgides otsustada, et ühenduse pädevus piirdub ainult ühendusesiseselt ühtlustatud valdkondadega, kuna kõik teenustesektoreid puudutavad õigusaktid ei ole ühtlustatud. Kui tõesti järgida niisugust pädevuse jagamise kriteeriumi, laieneks nendele riikidele, kelle võtmesektorid teenuste valdkonnas on ühtlustatud, täielikult ühenduse eeskirjad, samas kui need riigid, kelle peamisi teenustesektoreid puudutavad õigusaktid ei ole üldse või on vähesel määral ühtlustatud, säilitaksid peaaegu puutumatu läbirääkimisvabaduse. Komisjoni arvates jätaks niisugune olukord ühenduse ilma võimalusest pidada tasakaalustatud läbirääkimisi, mille käigus arvestataks kõigi liikmeriikide huve kõigis teenustesektorites.

Teiseks on komisjon seisukohal, et kui liikmesriigid säilitaksid pädevuse, võib see mõjutada või muuta olemasolevaid ühenduse õigusakte. Ta toob selle põhjenduseks kolm argumenti.

Kõigepealt väidab komisjon, et kolm aastat pärast WTO lepingu jõustumist võivad liikmed teha ühepoolselt muudatusi oma erikohustuste loendisse, pakkudes kompensatsiooni nendele GATS-lepingu liikmetele, kes tõendavad, et muutus on nende õiguse „olematuks muutnud või seda vähendanud”. Heastamine GATS-lepingu süsteemis võib toimuda ainult seaduste või määruste muutmise teel (näiteks leevendades teatud teenustesektoris turulepääsu tingimusi) ning seetõttu on komisjon seisukohal, et see mõjutab ühenduse õigusakte või muudab nende ulatust. Sel põhjusel ei tohiks tunnustada liikmesriikide pädevust sõlmida GATS-lepingut.

Teiseks ei ole komisjoni arvates olemasolevate ühenduse eeskirjade mõjutamiseks vajalik, et võetavad rahvusvahelised kohustused oleksid nende eeskirjadega vastuolus. Piisab sellest, et need puudutavad valdkonda, mida juba „suures osas” hõlmavad ühenduse õigusnormid (vt 19. märtsi 1993. aasta arvamus 2/91, EKL 1993, lk I-1061, punktid 25 ja 26). Ühenduse õigusnormid sealjuures katavadki GATS-lepingu kogu mõjuala.

Kolmandaks väidab komisjon, et põhimõtteliselt ei ole võimalik teha ühtki muudatust erikohustustesse kolme aasta jooksul pärast WTO lepingu ja selle lisade jõustumist. Seega võivad liikmesriigid juhul, kui nad sõlmivad WTO lepingu enda nimel, kogu selle ajavahemiku jooksul tuua ühenduse õiguse rakendamata jätmise ettekäändeks GATS-lepingu raames võetud kohustuste võimalikud vastuolud ühenduse õigusaktidega.

2.     Märkusi esitanud poolte seisukohad

Nõukogu ja märkusi esitanud valitsused vaidlustavad komisjoni seisukoha.

Nii liikmesriigid kui ka nõukogu ei esita ühtki märkust ühenduse välistegevuse vajaduse kohta. Milliseid argumente nad esitavad vaidlustamaks ühenduse pädevuse olemasolu, mis komisjoni väitel põhineb EÜ asutamislepingu erisätetel või selle artiklite 100a ja 235 üldsätetel?

i)     EÜ asutamislepingu erisätetest tuletatud pädevus

Esiteks väidavad nõukogu ning Hispaania ja Portugali valitsus, et teenuste mõiste GATS-lepingus on laiem kui ühenduse õiguses. Erinevalt GATS-lepingust ei käsitle asutamisleping tasuta teenuste osutamist (asutamislepingu artikkel 60).

Nõukogu arvates ei arvesta komisjon üldse erinevusega liikmesriikide ja kolmandate riikide kodanikele ning äriühingutele rakendatava korra vahel. Nõukogu märgib, et asutamisõigust ja teenuste osutamise vabadust käsitlevad asutamislepingu artiklid ei puuduta kolmandate riikide kodanike ja äriühingute kohtlemist. Asutamislepingu artikli 59 lõige 2 on selles vallas ainus erand. See säte loob spetsiifilise õigusliku aluse õigusaktide andmiseks kolmandate maade teenusepakkujate kohta tingimusel, et nad juba asuvad ühenduse piires. See säte oleks täiesti üleliigne, kui ühendusel juba oleks kolmandate riikide kodanike suhtes sisepädevus teenuste vaba osutamise ja asutamisvabaduse valdkonnas, nagu väidab komisjon.

Nõukogu on seisukohal, et ühenduse õigus reguleerib kolmandate maade kodanike puhul üksnes teistkordset asutamist ning teenuste osutamist alates esmakordsest ettevõtte asutamisest ühenduses. „Kaubandusliku kohaloleku” puhul teeb nõukogu vahet kolmanda riigi äriühingu tütarettevõtjatel ning kolmanda riigi äriühingu filiaalidel. Ta möönab, et ühenduse õigus võib laieneda kolmanda riigi äriühingu ühenduses tegutsevale tütarettevõtjale. Ent ühenduses tegutsevate kolmandate riikide äriühingute ühenduse piires asutatud filiaalid langevad liikmesriikide pädevusse, kuna asutamislepingu artikkel 58 mainib ainult äriühinguid.

Nõukogu vaidleb vastu komisjonile, kelle arvates on ühendusel pädevus teenuste turulepääsu reguleerivate erikohustuste valdkonnas. Pärast arvukaid diskussioone koostati tõepoolest erikohustuste loendid ühenduse ja liikmesriikide nimel ning nende kohustustega seotud piirangud ja tingimused on liikmesriigiti erinevad. Nõukogu rõhutab, et teenuste valdkonna erikohustusi koondava dokumendi – mida ta peab äärmiselt oluliseks dokumendiks – kiire läbivaatus näitab, et see viitab otse siseriiklikele õigusaktidele. Seega langeb ühenduse ja liikmesriikide erikohustuste pakkumine suures osas liikmesriikide pädevusse. Nõukogu arvates on võimalik Euroopa Kohtule esitatud küsimustele vastata juba ainuüksi tänu niisuguse loendi olemasolule.

Hispaania valitsus on seisukohal, et GATS-lepingus on mitmeid lõike valdkondade kohta, mille puhul ühendusel puuduvad sisevolitused. Näiteks kuuluvad liikmesriikide pädevusse järgmised GATS-lepingu sätted:

–        teenuste osutamine ühenduses asutamisõigust kasutada soovivate kolmandate riikide äriühingute poolt (kaubanduslik kohalolek);

–        teenuste osutamine kolmandate maade kodanikest füüsiliste isikute liikumise kaudu;

–        tasuta teenuste osutamine;

–        ühenduses mitte tegutsevate kolmandate riikide kodanike kapitali liikumist puudutavad kohustused (GATS-lepingu XI artikkel), sest asutamislepingu artikkel 67 nõuab kapitali liikumist tõkestavate piirangute tühistamist ainult liikmesriikides alaliselt elavate isikute kapitali puhul;

–        kolmandates riikides omandatud diplomite või tõendite tunnustamist puudutavad kohustused.

Portugali valitsus rõhutab, et kõik GATS-lepingus kirjeldatud teenuse osutamise viisid peale „piiriülese teenusepakkumise” kuuluvad liikmesriikide pädevusse.

Ta toonitab asjaolu, et „teenuste rahvusvahelise liberaliseerimise kõige olulisemad ja tundlikumad valdkonnad on kolmandate riikide äriühingute asutamise tingimused ning vabakutselistele töötajatele ja kolmandate riikide töötajatele kohaldatav kord”. Portugali valitsuse arvates kuuluvad need valdkonnad liikmesriikide pädevusse.

Taani valitsus märgib, et teenustesektoris vastu võetud ühenduse õigusaktid puudutavad kahtlemata ainult teatud valdkondi. Nendes valdkondades vastu võetud õigusaktid käsitlevad ainult teenusepakkumise teatud aspekte. Sellest järeldub, et liikmesriigid on pädevad sõlmima rahvusvahelisi lepinguid nii nendes valdkondades, kus ühenduse õigusakte ei ole, kui ka nendes valdkondades, kus neid on, kuid need on lünklikud.

Madalmaade valitsus ühineb nõukogu seisukohaga ning toob ühe näite liikmesriikide ainupädevuse kohta – füüsiliste isikute liikumise kolmandast riigist ühenduse piiridesse (töötajate mobiilsus).

Ühendkuningriigi valitsus teeb kokkuvõtte, väites, et ühendus on pädev osalema GATS-lepingu sõlmimisel EÜ asutamislepingu artiklite 54, 57, 66, 75, 84, 99 ja 100a alusel. GATS-lepingu mõned aspektid kuuluvad tõesti ühenduse pädevusse; neid reguleerivad nimetatud sätted ning ühendus on rakendanud neis valdkondades sisemeetmeid. Ent sellegipoolest ei ole kõik GATS-lepinguga kaetud majandustegevuse alad leidnud käsitlemist ühenduse õigusaktides. Kui mõni niisugune õigusakt on vastu võetud, on selle sisuks olnud enamasti ühtlustamismeetmed, mis näevad ette minimaalseid norme, mida liikmesriigid võivad ületada. Sellest järeldub, et ka liikmesriigid on pädevad osalema GATS-lepingu sõlmimisel.

Ühendkuningriik rõhutab esmalt, et nii asutamise kui ka teenuste peatüki kohaldamisalast jäävad välja:

–        teenuse osutamine kolmanda riigi territooriumilt liikmesriigi territooriumile (GATS-lepingu I artikli lõike 2 punkt a);

–        teenuse osutamine kolmanda riigi kodaniku poolt kaubandusliku kohaloleku kaudu (muud peale EÜ asutamislepingu artiklis 58 mainitud äriühingute) liikmesriigi territooriumil (GATS-lepingu I artikli lõike 2 punkt c);

–        kolmanda riigi teenusepakkuja poolt teenuse osutamine kolmanda riigi füüsiliste isikute viibimise kaudu liikmesriigi territooriumil (GATS-lepingu I artikli lõike 2 punkt d).

Ühendkuningriigi valitsus toob eraldi esile, et ükski asutamislepingu säte ei käsitle kolmandate riikide teenuseid osutada soovivate füüsiliste ja juriidiliste isikute esmast asutamist liikmesriikides. Ta rõhutab, et asutamislepingu artikli 59 teine lõik puudutab ainult ühenduses juba tegutsevaid kolmandate riikide kodanikke. Ühendusesiseste õigusaktide puudumisel kuuluvad need küsimused liikmesriikide pädevusse.

Tütarettevõtjate ja filiaalide puhul möönab Ühendkuningriigi valitsus, et ühenduse institutsioonid on EÜ asutamislepingu artikli 57 lõike 2 alusel võtnud meetmeid, mis määratlevad „ühenduse välispädevuse teostamist käsitlevaid eeskirju, mis puudutavad kolmandate riikide kodanike asutamisõigust ühenduse piires”.

Nii sätestab nõukogu 12. detsembri 1977. aasta esimese direktiivi 77/780/EMÜ krediidiasutuste asutamise ja tegevusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 322, lk 30) artikli 9 lõige 3, et „ühendus [võib] asutamislepingu alusel ühe või mitme kolmanda riigiga sõlmitud kokkulepetega nõustuda selliste sätete kohaldamisega, mis vastastikkuse põhimõttel võimaldavad väljaspool ühendust paiknevate peakontoritega krediidiasutuste filiaalidele samasugust kohtlemist kogu ühenduse territooriumil.” Samamoodi on eespool viidatud direktiivi 89/646 artiklite 8 ja 9 eesmärk tagada kolmandates riikides tegutsevatele ühenduse krediidiasutustele samasugune kohtlemine, mida rakendatakse kolmandate riikide äriühingutele, see tähendab ühenduses tegutsevate äriühingute emaettevõtjatele, mis on äriühingud asutamislepingu artikli 58 mõttes.

Samasugused eeskirjad on vastu võetud kindlustuse valdkonnas. Nõukogu 5. märtsi 1979. aasta direktiivi 79/267/EMÜ otsese elukindlustustegevuse alustamise ja jätkamisega seotud õigus­ ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 63, lk 1) artikkel 32 näeb ette, et „[ü]hendus võib asutamislepingu kohaselt ühe või mitme kolmanda riigiga sõlmitud lepingute abil kokku leppida käesolevas jaotises ette nähtud sätetest erinevate sätete kohaldamises, et tagada liikmesriikides kindlustusvõtjate piisav kaitse võrdväärse vastastikuse kohtlemise tingimuste alusel.” Nõukogu 8. novembri 1990. aasta direktiiviga 90/619/EMÜ (EÜT L 330, lk 50) sisse viidud artikkel 32b näeb lõikes 3 ette, et „[k]ui komisjonile selgub […], et kolmas riik ei võimalda ühenduse kindlustusseltsidele tegelikku turulepääsu samadel alustel, nagu seda võimaldab ühendus kõnealuse kolmanda riigi kindlustusseltsidele, võib komisjon pöörduda nõukogu poole ettepanekuga saada vajalikud volitused läbirääkimisteks, et saavutada ühenduse kindlustusseltsidele samasugused konkurentsivõimalused. Nõukogu teeb otsuse kvalifitseeritud häälteenamusega.”

Ühendkuningriigi valitsus märgib ka, et kolmandate riikide kodanikest füüsiliste isikute esmase asutamise kohta on ühendusel olemas üks teisene õigusnorm.

Nõukogu 21. mai 1973. aasta direktiivi 73/148/EMÜ liikmesriikide kodanikele seoses asutamise ja teenuste osutamisega seatavate liikumis- ja elamispiirangute kaotamise kohta ühenduse piires (EÜT L 172, lk 14; ELT eriväljaanne 05/01, lk 167), mis võeti vastu artikli 54 lõike 2 ja artikli 63 lõike 2 alusel, artikli 1 punkt c annab tõepoolest kolmanda riigi kodanikust abikaasale ja lastele õiguse asuda liikmesriiki elama.

Ühendkuningriigi valitsus lisab, et nimetatud erinormidel kolmandatest riikidest pärit juriidiliste või füüsiliste isikute esmase asutamise kohta on sageli piiratud ulatus.

Nii näiteks ei takistaks eespool viidatud pangandusdirektiivi 77/780 III jaotis liikmesriikidel kehtestada kolmandate riikide krediidiasutuste ühenduses tegutsema asuvatele või tegevust jätkavatele filiaalidele karmimaid tingimusi kui ühenduse krediidiasutuste filiaalidele (vt selle kohta eespool viidatud teise direktiivi 89/646 põhjendused ja nõukogu 10. novembri 1992. aasta kindlustustegevust käsitleva direktiivi 92/96/EMÜ (EÜT L 360, lk 1) üheksas põhjendus).

Ühendkuningriigi valitsus ütleb kokkuvõtteks, et kui välja arvata need erinormid, jääb kolmandatest riikidest pärit juriidiliste ja füüsiliste isikute esmane asutamine üleminekuperioodiks veel liikmesriikide pädevusse.

Seejärel vaatleb Ühendkuningriigi valitsus liikmesriikide ja ühenduse volitusi valdkonnas, mis puudutab ühenduses juba tegutsevate kolmandate riikide äriühingute tütarettevõtjate ja filiaalide tegevuse korraldamist.

Selle kohta märgib ta, et siseasjades on ühendus pädev reguleerima kolmandate riikide äriühingute tegevust äriühingute asutamist ja teenuseid käsitlevate peatükkide alusel juhul, kui kolmandates riikides äriregistrisse kantud äriühingute tütarettevõtjad või filiaalid on ühenduses juba asutatud. Ta rõhutab ka, et ühendus on mõnes sektoris seda pädevust juba teostanud.

Näiteks nõukogu 13. veebruari 1989. aasta direktiiv 89/117/EMÜ raamatupidamisdokumentide avaldamisnõuete kohta (EÜT L 44, lk 40; ELT eriväljaanne 06/01, lk 213) kehtib mitte ainult ühenduse äriühingute filiaalide, vaid ka kolmandate riikide äriühingute filiaalide suhtes (artiklid 1 ja 3). Samamoodi kehtib nõukogu 21. detsembri 1989. aasta üheteistkümnes direktiiv 89/666/EMÜ avalikustamisnõuete kohta, mis on seotud liikmesriigis filiaali asutamisega teise liikmesriigi õigusele alluva teatud liiki äriühingu poolt (EÜT L 395, lk 36; ELT eriväljaanne 17/01, lk 100) kolmandate riikide äriühingute filiaalide suhtes (artiklid 7–10). Eespool viidatud pangandusdirektiivi 77/780 ja kindlustustegevuse direktiivi 79/267 kolmandad jaotised sisaldavad samuti sätteid, mis käsitlevad ühendusest väljaspool asuva peakorteriga äriühingute filiaale.

Ent kõigis ülejäänud valdkondades jääb ühendusesiseste õigusaktide puudumise tõttu kolmandate riikide äriühingute tütarettevõtjate ja filiaalide tegevuse reguleerimine liikmesriikide pädevusse.

GATS-lepingu VI artikli lõike 2 punkti a kohta (pidada ülal või asutada kohtuid või määrata protseduurid, mis võimaldavad teenustekaubandust mõjutavate haldusotsuste läbivaatamist) väidab Ühendkuningriigi valitsus, et pädevuse, menetluse ja õiguskaitsevahendite küsimused jäävad liikmesriikide pädevusse, välja arvatud mõned teisese õiguse normid, mis ühtlustavad kaebuste lahendamise korda ja tingimusi puudutavaid siseriiklikke eeskirju.

Ühendkuningriigi valitsus toob selle kohta näiteks nõukogu 21. detsembri 1989. aasta direktiivi 89/665/EMÜ riiklike tarne- ja ehitustöölepingute sõlmimise läbivaatamise korra kohaldamisega seotud õigus­ ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 395, lk 33; ELT eriväljaanne 06/01, lk 246). Ta täpsustab siiski, et selle direktiivi näol on tegemist osalise ühtlustamise meetmega, mis jätab eesmärkide saavutamiseks vajalike vahendite osas liikmesriikidele suure valikuvabaduse.

Ta järeldab sellest, et liikmesriigid on pädevad osalema GATS-lepingu sõlmimisel selle VI artikli lõike 2 punktiga a hõlmatud valdkonnas.

Käsitledes GATS-lepingu VII artiklit (diplomi ja kvalifikatsiooni tunnustamine), selgitab Ühendkuningriigi valitsus, et kui ühenduse eeskirjad näevad ette liikmesriikides omandatud kvalifikatsiooni ühtlustamise ja vastastikuse tunnustamise, jääb kolmandates riikides omandatud kvalifikatsiooni tunnustamise reguleerimine liikmesriikide pädevusse. Ta osutab eespool viidatud kohtuotsusele Tawil-Albertini.

ii)  EÜ asutamislepingu üldsätetest tuletatav pädevus (EÜ asutamislepingu artiklid 100a ja 235)

Nõukogu ei nõustu väitega, et asutamislepingu artiklid 100a ja 235 sätestavad ühenduse seadusandja juriidilise kohustuse tegutsemiseks. Niisugune tõlgendus kaotaks ära erinevuse pädevuse olemasolu ja selle teostamise vahel ning oleks selges vastuolus asutamislepingu artikliga 3b, mis käsitleb subsidiaarsuse põhimõtet.

Ühendkuningriigi valitsus toonitab, et Euroopa Kohus ei ole nõustunud seisukohaga, et minimaalseid norme kehtestavad direktiivid võiksid olla ühenduse ainupädevuse aluseks (vt eespool viidatud arvamus 2/91, punkt 21). Ainuvälispädevus võib tõepoolest tugineda ainult täieliku ühtlustamise sisemeetmetele. Seda enam ei saa ainuvälispädevus sise-eeskirjade puudumisel tuleneda ainuüksi artiklist 100.

Prantsuse valitsus ei tõlgenda asutamislepingu artiklit 235 nii nagu komisjon. Erinevalt viimasest arvab Prantsuse valitsus, et nõukogul on ulatuslikud volitused otsustamaks, kas ühenduse tegutsemine on vajalik ühenduse teatud eesmärgi saavutamiseks. Ta arvab, et käesoleval juhul ei ole niisugust vajadust ilmnenud.

Saksamaa valitsus selgitab, et artikkel 235 ei saa anda ühendusele volitusi valdkondades, mis kuuluvad liikmesriikide ainupädevusse ja et ülemaailmne teenustekaubanduse liberaliseerimine ei kuulu mingil juhul ühenduse eesmärkide hulka.

Portugali valitsus vaidlustab komisjoni seisukoha, nagu oleks asutamislepingu artikli 235 põhjal võimalik tuletada mõnes kindlas valdkonnas ühenduse kohustuslikku ainupädevust sise- või välisasjades. Ta põhjendab seda järgmiselt.

Ühelt poolt võib nõukogu vabalt otsustada, millised vahendid on kõige sobivamad ühenduse eesmärkide saavutamiseks. Ta võib näiteks rahvusvahelisest või ühendusesisesest olukorrast tulenevalt eelistada ühenduse ja liikmesriikide koostöömehhanismi, mis välissuhetes viiks segalepingute sõlmimiseni ühenduse ja liikmesriikide poolt. Samal arvamusel oli ka Euroopa Kohus, kui ta leidis, et „kuigi artikkel 235 lubab nõukogul võtta mis tahes „kohaseid meetmeid” ka välissuhete vallas, et sea see nõukogule mingeid kohustusi, vaid antakse võimalus, mille kasutamatajätmine ei saa mõjutada toimingu kehtivust” (eespool viidatud AETR-kohtuotsus, punkt 95). Teisalt ei luba artikkel 235 liikmesriikidele jäänud iseseisva pädevuse ülekandmist ühendusele. Sel põhjusel oleks vajalik asutamislepingute ülevaatamine.

Hispaania valitsus arvab, et asutamislepingu artiklid 100a ja 235 kuuluvad sätete hulka, mis koos paljude teiste sätetega loovad ühenduse pädevuse õigusliku aluse.

Euroopa Parlament väidab, et mitte ühelgi juhul ei saa EÜ asutamislepingu artikli 235 aluseks võtmist tõlgendada nii, nagu see rikuks tema õigust keelduda andmast oma nõusolekut lepingu sõlmimiseks, kui leping tundub talle vastuvõetamatu, arvestades asutamislepingu eesmärke ja kodanike huvisid.

C –  TRIPS-leping

1.     Komisjoni seisukoht

Komisjoni argumentatsiooni võib jagada kahte ossa, nii nagu ka GATS-lepingu puhul. Esimeses osas püüab komisjon kindlaks teha institutsioonide sisevolitusi, millest võib tuletada ühenduse volitusi välisasjades. Teises osas on komisjoni eesmärk põhjendada ühenduse vajadust sõlmida rahvusvahelisi lepinguid ning selgitada ohtu, mida kätkeks endas liikmesriikide koordineerimatu tegevus kolmandate riikide suhtes.

a)     Sisepädevus

Komisjon püüab kõigepealt tõestada, et ühenduse pädevus siseasjades tuleneb olemasolevatest teisestest õigusaktidest intellektuaalomandi valdkonnas (i). Seejärel väidab ta, et juhul kui leitakse, et ühendusel ei ole teiseste õigusaktide põhjal piisavaid volitusi, võib ühendus TRIPS-lepingu sõlmida artiklite 100a ja 235 üldsätete alusel (ii).

i)     Teisesest õigusest tuletatud volitused

TRIPS-lepingu kohta väidab komisjon esmalt, et EÜ asutamislepingu artikkel 36 ei näe ette teatud valdkondade jätmist liikmesriikide ainupädevusse (vt 4. oktoobri 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑367/89: Richardt ja „Les Accessoires Scientifiques”, EKL 1991, lk I-4621, punktid 19–21).

Seejärel võrdleb komisjon ükshaaval ja väga detailselt TRIPS-lepingut ja asjakohaseid ühenduse õigusakte ning teeb sellest üldise järelduse, et ühendusel on vajalik välispädevus TRIPS-lepingu sõlmimiseks tervikuna.

1.      Autoriõiguse kohta (TRIPS-lepingu II jao 1. osa artiklid 9–14) möönab komisjon kõigepealt, et ühendus ei osale ei Berni konventsioonis (Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsioon, 24. juuli 1971. aasta Pariisi dokument) ega ka Rooma konventsioonis (teose esitajate, fonogrammitootjate ja ringhäälinguorganisatsioonide kaitse rahvusvaheline konventsioon, 26. oktoober 1961).

Komisjon rõhutab, et TRIPS-lepingu II jao 1. osa, mis puudutab autoriõigust ja sellega kaasnevaid õigusi, kohustab WTO liikmeid tagama minimaalse kaitse.

Ta meenutab, et nõukogu on vastu võtnud mitmeid direktiive autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kohta, mis tema hinnangul katavad siseasjades TRIPS-lepingu artiklites 10–14 käsitletud valdkonnad.

Nii näiteks vastab nõukogu 14. mai 1991. aasta direktiiv 91/250/EMÜ arvutiprogrammide õiguskaitse kohta (EÜT L 122, lk 42; ELT eriväljaanne 17/01, lk 114), täpsemalt selle artikli 1 lõige 1 tema arvates TRIPS-lepingu artikli 10 lõikele 1, mis sätestab, et arvutiprogramme kaitstakse nagu kirjandusteoseid Berni konventsiooni alusel. Nõukogu 19. novembri 1992. aasta direktiivi 92/100/EMÜ rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas (EÜT L 346, lk 61; ELT eriväljaanne 17/01, lk 120) artikli 2 lõige 1 vastab komisjoni arvates TRIPS-lepingu artiklile 11, mis käsitleb rendiõigusi. Nimetatud direktiivi artikli 6 lõige 1, artikkel 7 ja artikli 8 lõige 1 reguleerivad sama valdkonda mis TRIPS-lepingu artikkel 14 (kaasnevad õigused). Nõukogu 29. oktoobri 1993. aasta direktiiv 93/98/EMÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kaitse tähtaja ühtlustamine (EÜT L 290, lk 9; ELT eriväljaanne 17/01, lk 141) vastab oma sisult TRIPS-lepingu artiklile 12, mis käsitleb autoriõiguse kaitse kestust. Viimaseks märgib komisjon, et ta esitas nõukogule ettepaneku võtta vastu direktiiv andmebaaside õiguskaitse kohta (EÜT C 308, 15.11.1993, lk 1), mille eesmärk on määratleda andmebaaside kaitse autoriõiguse seisukohalt ning luua õiguslik alus takistamaks andmebaaside sisust loata väljavõtete tegemist. Ta täpsustab, et seda ettepanekut ei ole veel vastu võetud, ent rõhutab, et ühenduse volitusi niisuguse direktiivi vastuvõtmiseks ei ole vaidlustatud.

2.      Kaubamärkide kohta (TRIPS-lepingu artiklid 15–21, lepingu II jao 2. osas) märgib komisjon, et siseasjades võttis nõukogu vastu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) ning 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1989, L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92).

Komisjon möönab, et esimene direktiiv piirdub nende siseriiklike õigusnormidega, mis mõjutavad kõige otsesemalt siseturu toimimist, kuid rõhutab samas, et nõukogu teatas, et on valmis tulevikus vastu võtma uusi direktiive kaubamärke käsitlevate siseriiklike õigusaktide ühtlustamise kohta.

3,      Päritolutähiste ja päritolunimetuste kohta (TRIPS-lepingu 3. osa artiklid 22–24) väidab komisjon, et selles valdkonnas olemasolevad ühenduse õigusaktid on tunduvalt täpsemad ja laiema ulatusega kui vastav TRIPS-lepingu osa.

Kõigepealt keelas nõukogu 18. detsembri 1978. aasta direktiiv 79/112/EMÜ toidu märgistamist, esitlemist ja reklaamimist käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1979, L 33, lk 1) komisjoni sõnul kasutada niisugust märgistust, mis võiks ostjat toidu päritolu või lähtekoha suhtes eksitusse viia. Teiseks on nõukogu 14. juulil 1992. aastal vastu võtnud määruse (EMÜ) nr 2081/92 põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ning päritolunimetuste kaitse kohta (EÜT L 208, lk 1; ELT eriväljaanne 3/13, lk 4). Kolmandaks on nõukogu veinituru ühise korralduse raames või asutamislepingu artiklite 43 ja 100a alusel vastu võtnud mitu määrust veinide ja kangete alkohoolsete jookide nimetuste ja esitlemise kohta.

4.      Tööstusdisainilahenduste kohta (TRIPS-lepingu II jao 4. osa artiklid 25 ja 26) märgib komisjon, et ta on nõukogule esitanud ettepaneku võtta asutamislepingu artikli 100a alusel vastu direktiiv, mille eesmärk on ühtlustada tööstusdisainilahendusi puudutavad siseriiklikud õigusaktid, ning määrus ühenduse kaubamärgi loomiseks. Tema arvates on nendes kahes ettepanekus ette nähtud kaitse tunduvalt ulatuslikum kui TRIPS-lepingu artiklites 25 ja 26 sätestatud üldised kohustused.

5.      Patentide kohta (TRIPS-lepingu II jao 5. osa artiklid 27–34) märgib komisjon, et ühenduse õiguskorra osaks on nii 5. oktoobri 1973. aasta Euroopa patentide väljaandmise Müncheni konventsioon kui ka 15. detsembri 1989. aasta Euroopa patentide Luxembourgi leping (EÜT L 401, lk 1), millele on liikmesriigid alla kirjutanud, kuid mis ei ole veel jõustunud. Komisjon väidab, et ühendusel on pädevus reguleerida patendiõiguse valdkonda, kuna need õigusnormid on vajalikud ühisturu toimimise hõlbustamiseks. Lisaks sellele on nõukogu vastu võtnud 18. juuni 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 1768/92 ravimite täiendava kaitse tunnistuse kasutuselevõtu kohta (EÜT L 182, lk 1; ELT eriväljaanne 13/11, lk 200) ning ühise seisukoha direktiivi ettepaneku suhtes, mis puudutab biotehnoloogiliste leiutiste õiguskaitset ning ühtlustab liikmesriikide õigusnorme biotehnoloogilise materjali patentsuse osas.

6.      Mikrolülituste topograafia kohta märgib komisjon, et nõukogu 16. detsembri 1986. aasta direktiiv 87/54/EMÜ pooljuhttoodete topoloogia õiguskaitse kohta (EÜT 1987, L 24, lk 36; ELT eriväljaanne 13/08, lk 231) on TRIPS-lepingu II jao 6. osa (artiklid 35–38 mikrolülituste topograafia kohta) ühendusesiseseks vasteks.

7.      Käsitledes TRIPS-lepingu III jagu, mis sätestab intellektuaalomandi õiguskaitse tagamise nõuded, rõhutab komisjon, et ühenduse sisevolitused hõlmavad samad valdkonnad mis TRIPS-lepingu artiklid 41–61. Ta lisab, et ühendus on juba oma pädevust teostanud, võttes vastu eespool nimetatud määruse nr 3842/86, mis kehtestab meetmed võltsitud kaupade vabasse ringlusse lubamise takistamiseks.

Kokkuvõttes sisalduvad komisjoni arvates kõik TRIPS-lepingu sätted ühendusesisestes teisestes õigusaktides.

ii)  Lepingu üldsätetest tuletatav pädevus (EÜ asutamislepingu artiklid 100a ja 235)

Põhjendades artiklite 100a ja 235 TRIPS-lepingu sõlmimise õiguslikuks aluseks võtmist, esitab komisjon üldjoontes samu argumente, mis GATS-lepingu puhul. Ainus eelmistest erinev argument on järgmine. Kuna TRIPS-leping reguleerib valdkondi, milles ühenduse ühtlustavad õigusaktid puuduvad, võimaldaks TRIPS-lepingu sõlmimine viia kohe läbi ühendusesisese ühtlustamise ning seeläbi aidata kaasa siseturu loomisele ja toimimisele.

b)     Ühenduse vajadus sõlmida rahvusvahelisi lepinguid

Komisjon väidab, et kui ühendus oleks ainult üks TRIPS-lepingu osapooltest oma liikmesriikide kõrval, kahjustaks see siseturu ühtsust kahel viisil. Ühelt poolt kannataks see konkurentsi moonutamise tõttu ja teisalt oleks ka konkureerimisvõimalused kolmandate riikide turgudel kunstlikult moonutatud.

Komisjoni arvates seisneb kaubavahetuse moonutuste oht järgnevas: kui liikmesriigid võiksid vabalt pidada läbirääkimisi ja sõlmida lepinguid TRIPS-lepinguga kaetud valdkondades, võivad nad sellega panna oma ettevõtjad võrreldes teiste liikmesriikide ettevõtjatega konkurentsivõimaluste poolest soodsamasse olukorda ning seega anda oma majandusele eeliseid, mis on ühitamatud siseturu moonutamata konkurentsiga.

Komisjon toob näiteks ühe teisese õigusakti, mis ei luba liikmesriikidel pidada kolmandate riikidega läbirääkimisi kahepoolsete lepingute sõlmimiseks.

Eespool viidatud pooljuhttoodete topoloogia kaitset käsitleva direktiivi 87/54 kohaselt ei tohi liikmesriigid seda kaitset laiendada kolmandate riikide kodanikele, välja arvatud teatud kindlatel tingimustel. Nimetatud direktiivi on juba mitu korda kasutatud pooljuhttoodete topoloogia kaitse laiendamiseks vastastikkuse alusel teatud riikidele, mis vastavad direktiivi kriteeriumidele ning pakuvad samaväärset kaitset ühenduse kodanikele. Liikmesriigid ei tohi kõrvale kalduda nõukogu otsustest, mis seda kaitset sätestavad. Põhjus on toodud direktiivi preambulis, kus on selgitatud, et liikmesriikide seadustest tulenevatel õiguskaitse erinevustel on otsene negatiivne mõju ühisturu toimimisele.

Ühenduse õigusaktide ühtsuse mõjutamise kohta jagatud pädevuse puhul väidab komisjon, et TRIPS-lepingu sõlmimine nii liikmesriikide poolt nende endi nimel kui ka ühenduse poolt võib „mõjutada” ühenduse õigust või selle „ulatust muuta” AETR-kohtuotsuse tähenduses järgmistel põhjustel.

Esiteks, ehkki TRIPS-leping sätestab ainult minimaalsed nõuded, „mõjutab” see siiski ühenduse õigust valdkondades, kus ühenduse õiguskaitse on vähem ulatuslik TRIPS-lepingus sätestatud õiguskaitsega võrreldes.

Teiseks, ehkki TRIPS-leping näeb ette ainult minimaalse kaitse taseme, peab see kaitse siiski laienema kõigile nimetatud lepingu sõlminud riikidele. Kui liikmesriigid võiksid pidada läbirääkimisi kolmandate riikidega väljaspool ühenduse raame laiendamaks kolmandate riikide kodanikele intellektuaalomandi kaitset, põhjustaks see erinevusi ja potentsiaalseid lahkarvamusi nende välisrežiimi ja ühenduse välisrežiimi vahel antud valdkonnas.

Kolmandaks, ehkki TRIPS-leping näeb ette ainult minimaalsed nõuded, ei kehtesta ühenduse õigusaktid intellektuaalomandi valdkonnas minimaalset kaitse taset. Tuginedes eespool viidatud arvamusele 2/91, milles Euroopa Kohus märkis, et sama valdkonda reguleerivate rahvusvaheliste eeskirjade ja ühenduse eeskirjade paralleelne eksisteerimine üksi võib mõjutada ühenduse õigust, isegi kui need eeskirjad ei ole omavahel vastuolus, teeb komisjon järelduse, et TRIPS-lepingu sõlmimine liikmesriikide poolt „mõjutaks” olemasolevaid ühenduse eeskirju.

Neljandaks jätab TRIPS-leping liikmetele võimaluse tõsta oma kaitse taset tingimusel, et selline kaitse ei ole vastuolus lepingu sätetega. Kuna ühendus rakendab siseriiklikust või „ühenduse” õigusest tulenevate õiguste ammendumise printsiipi, piisaks ühenduse eeskirjade ja siseturu toimimise mõjutamiseks vaid sellest, et üks liikmesriik rakendab TRIPS-lepingus ette nähtud „rahvusvahelisest õigusest tulenevate õiguste ammendumise” printsiipi.

Viimaseks, kui TRIPS-lepingu sõlmiksid ühendus ja liikmesriigid jagatud pädevuse alusel, mõjutaks see oluliselt ühenduse õigust, kuna see tähendab tegelikult lepingu rakendusalas ühenduse ühtlustamiseeskirjade „külmutamist” või kõrvalejätmist. Ühenduse õigust „mõjutaks” jagatud pädevus ka seetõttu, et liikmesriigid rakendaksid endiselt EÜ asutamislepingu artiklis 36 määratletud erandit intellektuaalomandi õiguse erilise „objekti” kaitsmiseks, mis takistaks ühtlustamist ning siseturu loomist ja toimimist ühenduse tasandil.

2.     Märkusi esitanud poolte seisukohad

Nõukogu analüüsib esmalt ühenduse õiguse hetkeseisu intellektuaalomandi valdkonnas. Ta eristab nelja ühenduse õigusaktide „rühma”.

–        Esimene „rühm” koosneb EÜ asutamislepingu artikli 43 alusel kehtestatud meetmetest geograafiliste tähiste kaitse kohta.

Nõukogu arvab, et esimese „rühm” mõjuala langeb kokku TRIPS-lepingu geograafilisi tähiseid käsitleva II jao 3. osa mõjualaga ja ta on seisukohal, et antud juhul on üldiselt täidetud tingimused selleks, et rakenduks AETR-kohtuotsusest lähtuv tuletatud välispädevus.

–        Teine õigusaktide „rühm” koosneb ühenduse meetmetest siseriiklike õigusaktide ühtlustamiseks asutamislepingu artikli 100a alusel ning teatud juhtudel ka asutamislepingu artiklite 57 ja 66 alusel, mis reguleerivad intellektuaalomandi kaitse teatud aspekte.

Sellesse rühma kuuluvad direktiivid autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kohta (nõukogu 19. novembri 1992. aasta direktiiv 92/100/EMÜ rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas (EÜT L 346, lk 61; ELT eriväljaanne 17/01, lk 120); nõukogu 27. septembri 1993. aasta direktiiv 93/83/EMÜ teatavate satelliitlevile ja kaabli kaudu taasedastamisele kohaldatavaid autoriõigusi ja sellega kaasnevaid õigusi käsitlevate eeskirjade kooskõlastamise kohta (EÜT L 248, lk 15; ELT eriväljaanne 17/01, lk 134); nõukogu 29. oktoobri 1993. aasta direktiiv 93/98/EMÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kaitse tähtaja ühtlustamine (EÜT L 290, lk 9; ELT eriväljaanne 17/01, lk 141); nõukogu 14. mai 1991. aasta direktiiv 91/250/EMÜ arvutiprogrammide õiguskaitse kohta (EÜT L 122, lk 42; ELT eriväljaanne 17/01, lk 114); nõukogu 16. detsembri 1986. aasta direktiiv 87/54/EMÜ pooljuhttoodete topoloogia õiguskaitse kohta (EÜT L 24, lk 36; ELT eriväljaanne 13/08, lk 231) ning nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimene direktiiv 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92)).

Nõukogu arvates katab teine õigusaktide „rühm” ainult osaliselt TRIPS-lepingu II jao 1. ja 2. osas määratletud valdkondi (autoriõigus ja kaubamärgid). Nõukogu toonitab veel, et tööstusdisainilahenduste ja patentide vallas (TRIPS-lepingu II jao 4. ja 5. osa) ei ole aga üldse ühtlustamismeetmeid vastu võetud.

Igal juhul ei teki ühenduse õigusaktide vastuvõtmisega kohustust rakendada neid kolmandate riikide kodanikele, samas kui TRIPS-lepingu eesmärk ongi just kolmandate riikide kodanikele kohaldatavate minimaalsete eeskirjade täpsustamine.

–        Kolmas ühenduse õigusaktide „rühm” koosneb ühenduse meetmetest, mille eesmärk on luua teatud intellektuaalomandi õiguse aspektide puhul lisaks liikmesriikide õigusaktidega kehtestatud korrale ka ühenduse kaitsekord. Nende meetmete hulgas on nõukogu 18. juuni 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 1768/92 ravimite täiendava kaitse tunnistuse kasutuselevõtu kohta (EÜT L 182, lk 1; ELT eriväljaanne 13/11, lk 200) ning eespool viidatud määrus nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta.

Nõukogu arvates on kolmanda „rühma” eesmärk luua siseriiklike kaitsekordade suhtes ülimuslik ühenduse kaitsekord. Seega ta on seisukohal, et kui AETR-kohtuotsusest lähtuvat tuletatud volituste teooriat võib rakendada ühenduse määruste suhtes, on see võimalik ainult nende täiendavate kordade mõjualas ning see ei laiene nendele valdkondadele, mis kuuluvad endiselt siseriiklike kaubamärke (osaliselt ühtlustatud) ja patente (ühtlustamata) käsitlevate kordade alla.

–        Neljas õigusaktide „rühm” hõlmab eespool viidatud määrust nr 3842/86 võltsitud kauba vabasse ringlusse lubamist keelustavate meetmete sätestamise kohta.

Nõukogu arvates vastab see määrus ainult mõnele TRIPS-lepingu (intellektuaalomandi õiguskaitse tagamise vahendeid käsitleva) III jao sättele, mis käsitleb võltsitud kaupade ringlusse laskmise keeldu (TRIPS-lepingu artiklid 51–60). Ent enamik III jao sätetest langeb endiselt liikmesriikide pädevusse (artiklid 41–50 ja 61). See puudutab eriti kriminaalkaristuse kohaldamist käsitlevaid sätteid (TRIPS-lepingu artikkel 61).

Nõukogu on sellest tulenevalt seisukohal, et AETR-kohtuotsust saab vaid (vähesel määral) aluseks võtta – ainult selles osas, milles võltsitud kauba vabasse ringlusse lubamist keelustav määrus ühtib mõne TRIPS-lepingu sättega.

Nõukogu järeldab sellest, et ühendus ja liikmesriigid on pädevad ühiselt TRIPS-lepingut sõlmima.

Ühendkuningriigi valitsus rõhutab esmalt, et kui ta ise on teinud ettepanekuid intellektuaalomandit puudutavate õigusaktide vastuvõtmiseks, on ühendus alati tunnustanud siseriiklike intellektuaalomandi õiguste säilimist.

Seega säilitab iga liikmesriik oma õigussüsteemi patentide, kaubamärkide, autoriõiguse ja tööstusdisainilahenduste kaitse valdkonnas. Ühendkuningriigi valitsus rõhutab üht asjaolu: isegi ühenduse kaubamärgi ja ühenduse patendi (kui see luuakse) kõrval jäävad siseriiklikud õigusaktid enamasti muutumatutena alles.

Järgmiseks märgib Ühendkuningriigi valitsus, et ühenduse tasandil on vähe intellektuaalomandi õiguste sisu avavaid õigusnorme. Liikmesriikide õigusakte ühtlustavate intellektuaalomandi objekti spetsiifikat määratlevate õigusaktide kohta võib leida ainult paar näidet. Ühendkuningriik toob kaks näidet: eespool viidatud direktiiv 89/104 kaubamärgi kohta ja samuti eespool viidatud direktiiv 87/54 pooljuhttoodete topoloogia kohta.

Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kohta ütleb Ühendkuningriik, et osa TRIPS-lepingut puudutab autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste sisu või täpsemalt nende spetsiifilist objekti, kuid samas ei ole ühenduse tasandil seda valdkonda kunagi ühtlustada püütud. Ta järeldab sellest, et „liikmesriigid ise peavad määratlema oma siseriiklikes õigusaktides autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste sisu, tuginedes konventsioonile või jättes sellele viitamata” (Berni konventsioon).

Ühendkuningriik meenutab samuti, et autoriõiguse osas kohustab TRIPS-lepingu artikkel 9 oma liikmeid järgima Berni konventsiooni artikleid 1–21. Kuna ühendus ise ei osale Berni konventsioonis, on ainult liikmesriigid üksi pädevad otsustama lepingute sõlmimise üle, mis kohustavad riike järgima konventsiooni suhetes kolmandate riikidega.

Patentide kohta meenutab Ühendkuningriik, et ühenduse tasandil ei ole ühtki ühtlustavat õigusakti. Vastuseks komisjonile, kes toetub oma põhjenduses ühenduse patendikonventsioonile, väidab Ühendkuningriigi valitsus, et selle veel jõustumata konventsiooni sõlmimiseks peeti läbirääkimisi valitsuste vahel, mitte ühenduse tasandil, ning et see ei mõjuta üldse siseriiklikke patendisüsteeme.

Lisaks patentidele ja autoriõigusele mainib Ühendkuningriik veel kolme TRIPS-lepingus käsitletud intellektuaalomandi õiguse valdkonda, mille kohta ei ole antud ühtki ühenduse ühtlustavat õigusakti: tööstusdisainilahendused, avalikustamata teabe kaitse ning intellektuaalomandi õiguskaitse tagamine.

Ühendkuningriik rõhutab, et isegi valdkondades, kus ühenduse tasandil on toimunud siseriiklike õigusnormide ühtlustamine, on selle ulatus piiratud, sest neil juhtudel kas viidatakse otseselt liikmesriikide õigusaktidele või tunnustatakse kaudselt liikmesriikide õigust jätkata oma intellektuaalomandi kaitse süsteemi rakendamist valdkondades, mida ühenduse õigusaktid ei kata.

Ühendkuningriik toob selle kohta mitu näidet.

a)      Eespool viidatud direktiiv 87/54 pooljuhttoodete topoloogia kohta ei mõjuta õigusi, mida liikmesriigid tagavad rahvusvaheliste lepingutega võetud kohustuste raames.

b)      Eespool viidatud direktiiv 89/104 kaubamärkide kohta ei sea eesmärgiks liikmesriikide vastavate õigusaktide täielikku ühtlustamist, vaid ainult siseturu toimimist kõige otsesemalt puudutavate sätete ühtlustamist (kolmas põhjendus). Liikmesriikidele jääb näiteks alles kasutamise käigus omandatud kaubamärkide kaitsmise õigus.

c)      Eespool viidatud direktiiv 91/250 arvutiprogrammide õiguskaitse kohta ei mõjuta patente, kaubamärke, kõlvatut konkurentsi, ärisaladusi, mikrolülitusi ja lepinguõigust käsitlevaid siseriiklikke õigusakte (artikli 9 lõige 1).

d)      Eespool viidatud direktiiv 92/100 rentimis- ja laenutamisõiguse kohta jätab liikmesriikidele kogu kaalutlusõiguse otsustamaks, kas nad kohustavad kollektiivse esindamise organisatsioone nõudma ainult õiglast tasu ning kes on kohustatud seda tasu maksma (artikkel 4).

e)      Eespool viidatud direktiiv 93/83 teatavate satelliitlevile ja kaabli kaudu taasedastamisele kohaldatavaid autoriõigusi ja sellega kaasnevaid õigusi käsitlevate eeskirjade kooskõlastamise kohta lubab liikmesriikidel pakkuda vastavate õiguste valdajatele ulatuslikumat kaitset kui direktiivi 92/100 artiklis 8 määratletud õigus vaidlustada teose levitamist (artikkel 6).

Ühendkuningriigi valitsus märgib veel üldiselt, et kui mõned erandid – mida ta ka mainib – välja arvata, ei käsitle ühenduse intellektuaalomandit puudutavad õigusaktid vastastikkust, vastastikust tunnustamist ega ühenduse piires kolmandate riikide kodanikele antavaid õigusi.

Kokkuvõttes leiab Ühendkuningriigi valitsus, et ühendus ja liikmesriigid on pädevad ühiselt TRIPS-lepingut sõlmima. Ühendus on selleks kindlasti pädev tuletatud volituste doktriini alusel, kuna TRIPS-lepingu teatud piiratud aspektid langevad kokku EÜ asutamislepingu artiklite 100a ja 235 alusel vastu võetud sisemeetmetega, kuid ka liikmesriigid on pädevad, sest nad säilitavad ulatusliku sisepädevuse TRIPS-lepingus määratletud valdkondade puhul.

TRIPS-lepingu ja tuletatud volituste küsimuses on teised liikmesriigid peale Ühendkuningriigi üldiselt nõukoguga ühel seisukohal. Seda küsimust käsitlevad lühidalt ainult Saksamaa, Hispaania, Prantsuse, Portugali ja Madalmaade valitsus.

Saksamaa valitsus on seisukohal, et TRIPS-lepingu peavad sõlmima ühendus ja liikmesriigid segalepinguna. Ühendus on selleks pädev, kuna ta on andnud õigusakte intellektuaalomandi valdkonnas. Liikmesriigid on samuti pädevad, ja seda kolmel põhjusel. Autoriõigus on ühenduse tasandil valdavalt ühtlustamata; vastavate rahvusvaheliste konventsioonidega on liitunud liikmesriigid; enamikku TRIPS-lepingust tulenevaid kohustusi saavad täita ainult liikmesriigid (mis puudutab kohustust korraldada erinevate intellektuaalomandi õiguste kaitsmiseks vajalikke haldus-, tsiviil- ja isegi kriminaalmenetlusi).

Hispaania valitsus on samuti seisukohal, et TRIPS-leping tuleb sõlmida segalepinguna. Esiteks seetõttu, et ühenduse õigusaktid käsitlevad ainult teatud intellektuaal- ja tööstusomandi aspekte. Teiseks seetõttu, et ühenduse õigusaktide eesmärk ei ole alati siseriiklike õigusnormide ühtlustamine. Näiteks eespool viidatud määrus nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta ei näe ette ühtki muutust siseriiklikes õigusaktides, vaid loob ainult erilise süsteemi ühenduse kaubamärgi kaitsmiseks, mis jääb eksisteerima kõrvuti siseriiklike kaubamärkidega. Kolmandaks, mõned ühenduse õigusaktid kõnealuses valdkonnas piirduvad minimaalse kaitse kehtestamisega. Liikmesriikidel säilib seega õigus kehtestada rangemaid meetmeid (vt näiteks nõukogu 16. märtsi 1987. aasta määruse (EMÜ) nr 823/87 artikkel 18, mis kehtestab eritingimusi teatud piirkondades toodetud kvaliteetveinide puhul (EÜT L 84, lk 59)).

Hispaania valitsus arvab ka, et liikmesriikide pädevusse kuuluvad TRIPS-lepingu intellektuaal- ja tööstusomandi õiguste tõhusa kaitse tagamiseks rakendatavad meetmed, nagu ausa ja erapooletu menetluse tagamine, tõendusmaterjali esitamine, õigus olla ära kuulatud, otsuste põhistamine, õigus esitada hagi, esialgse õiguskaitse ja tõendite säilitamise abinõud, tolliasutuste tegevus omal algatusel, kahju hüvitamine ja kriminaalkaristused. Ühenduse õiguskord ei käsitle ühtegi neist valdkondadest.

Lisaks sellele pole Hispaania valitsus nõus komisjoniga, kes viitab EÜ asutamislepingu artiklile 36. Tema arvates ei ole nimetatud artiklile viitamine asjakohane. Artikkel 36 on kohaldatav ainult „liikmesriikide vahelises” kaubanduses ega laiene seega kolmandate riikide toodete impordi piiramisele intellektuaalomandi kaitse eesmärkidel (vt 15. juuni 1976. aasta otsus kohtuasjas 96/75: EMI, EKL 1976, lk 913).

Prantsuse valitsus on nõukoguga ühel seisukohal.

Ta rõhutab aga lisaks, et patentide osas, mis moodustavad põhiosa TRIPS-lepingust, on komisjoni seisukoht vaieldav. Ta meenutab, et Euroopa tasandil reguleerivad kogu seda valdkonda rahvusvahelised konventsioonid, millest kõige olulisem (eespool viidatud Euroopa patentide väljaandmise Müncheni konventsioon) ei piirdu tegelikult ainult ühendusega, kuna sellega on liitunud 17 Euroopa riiki.

Prantsuse valitsus lisab, et üks TRIPS-lepingu eripärasid on see, et see puudutab valdkonda, milles on juba ammu vastu võetud ulatuslikke mitmepoolseid konventsioone, mida haldab siiani Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni vastav institutsioon Ülemaailmne Intellektuaalomandi Organisatsioon (WIPO). Ühendus ei ole kunagi soovinud asuda nendes konventsioonides liikmesriikide asemele, ta ei kuulu WIPO-sse ega ole ka seda taotlenud. Kui nõustuda komisjoni väitega, kaotaksid liikmesriigid kogu oma paralleelse välispädevuse ega saaks enam ei sõlmida ega hallata TRIPS-lepinguga reguleeritavates valdkondades sõlmitavaid kahe- või mitmepoolseid kokkuleppeid.

TRIPS-lepingu puhul ühineb ka Portugali valitsus nõukogu märkustega.

Ta rõhutab, et Euroopa Kohtu praktikast (eespool viidatud kohtuotsused EMI ja Phil Collins jt) tuleneb, et ühenduse õiguse hetkeseisus ja liikmesriikide õigusakte ühtlustavate ühenduse õigusaktide puudumisel on liikmesriigid kohustatud ise määratlema kirjandus- ja kunstiomandi kaitse alused ja korra. Tema arvates puudutavad ühenduse ühtlustavad õigusaktid ainult väga väikest osa TRIPS-lepinguga reguleeritavatest valdkondadest (mikrolülituste topograafia II jao 6. osas).

Viimaks toonitab Portugali valitsus, et liikmesriikide osalemine on nõutav ka seetõttu, et TRIPS-lepingu III jagu sisaldab kohtumenetluse (TRIPS-lepingu III jao 2. osa) ja kriminaalmenetluse (TRIPS-lepingu III jao 5. osa) sätteid, mis kuuluvad liikmesriikide pädevusse.

Madalmaade valitsus on seisukohal, et TRIPS-leping katab suures osas need valdkonnad, milles liikmesriigid on pädevad seni, kuni ühenduse tasandil ei ole toimunud õigusaktide ühtlustamist. Ta meenutab, et määrus ühenduse kaubamärgi kohta lubab säilitada kehtivad siseriiklikud kaubamärke puudutavad õigusaktid ning et lisaks sellele on lepingulised patendieeskirjad kehtestatud eelkõige valitsustevaheliste kokkulepetena.

Ta rõhutab, et TRIPS-leping reguleerib valdkondi, milles liikmesriikidel on ainupädevus, näiteks kriminaalmenetlust puudutav artikkel 61. Erinevalt teistest liikmesriikidest viitab Madalmaade valitsus Euroopa Liidu lepingu VI osale, mis käsitleb koostööd justiits- ja siseküsimustes. Tema arvates osutas valitsustevaheline konverents selgelt, et see valdkond kuulub liikmesriikide pädevusse, sest konverents andis kriminaalõiguse sätetele EÜ asutamislepingu sätete kõrval eraldi koha.

Madalmaade valitsuse arvates piisab eelpool toodud põhjendustest TRIPS-lepingu sõlmimisel liikmesriikide osalemise vajaduse tõestamiseks. See on veelgi olulisem seetõttu, et ainult liikmesriigid vastutavad kõnealuses valdkonnas TRIPS-lepingust tulenevate kohustuste järgimise eest.

XIII –  Teatavate liikmesriikidest sõltuvate, kuid ühendusse mittekuuluvate territooriumide esindamise probleem

Komisjon väidab niisuguste sõltlasterritooriumide kohta, mida rahvusvahelistes suhetes esindavad teatud liikmesriigid, et vastavad liikmesriigid on pädevad sõlmima WTO lepingut nende territooriumide nimel, kuna need territooriumid võivad ise olla WTO lepingu liikmed.

Nõukogu selgitab, et GATT-i puhul säilitavad teatud liikmesriigid pädevuse sõlmida ja täita lepinguid territooriumide nimel, millele Euroopa ühenduste asutamislepingud ei laiene, st ülemereterritooriumide nimel.

Ühendkuningriigi valitsus märgib, et ainult tema on pädev sõlmima WTO lepingut oma sõltlasterritooriumide nimel, mis ei ole individuaalselt WTO liikmed. Ta viitab eespool viidatud arvamusele 2/91 (punkt 35).

Prantsuse valitsus rõhutab samale arvamusele viidates, et kui mõne rahvusvahelise lepingu sätted jäävad väljapoole ülemeremaade ja -territooriumide assotsieerimiskorras piiritletud kohaldamisala, kuulub vastava lepingu sõlmimise pädevus neid territooriume rahvusvahelistes suhetes esindavatele liikmesriikidele.

WTO leping ja selle lisad jäävad paljudes punktides väljapoole ülemeremaade ja -territooriumide assotsieerimiskorras piiritletud kohaldamisala. See tuleneb esiteks WTO lepingu ja selle lisade kohaldamisalast: praegu ei kuulu niisugused valdkonnad nagu transporditeenuste osutamine, aga ka intellektuaalomand ülemeremaade ja ‑territooriumide assotsieerimiskorra kohaldamisalasse. See tuleneb samuti WTO lepingu ja selle lisade „isikulisest” kohaldamisalast. Kaubavahetus ülemeremaade ja ‑territooriumide ning kolmandate riikide vahel ning kolmandate riikide kodanike või äriühingute asutamine ja teenusepakkumine juhul, kui viimati mainitud ei tegutse mõnes ühenduse liikmesriigis, jääb väljapoole ülemeremaade ja ‑territooriumide assotsieerimiskorra kohaldamisala.

Madalmaade valitsus on seisukohal, et sõltumatult ühenduse ja liikmesriikide pädevuse lõplikust jagunemisest on ülemeremaade ja ‑territooriumidega seotud liikmesriikidel vähemalt volitused sõlmida nende maade ja territooriumide huvide kaitseks iseseisvalt WTO leping ning selle lepingu täitmisel tegutseda nende maade ja territooriumide huvides.

Ta meenutab siinkohal Euroopa Kohtu praktikat, osutades eespool viidatud arvamusele 1/78 looduslikku kautšukit käsitleva rahvusvahelise lepingu kohta ning samuti eespool viidatud arvamusele 2/91 ILO konventsiooni nr 170 kohta.

Seejärel viitab ta EÜ asutamislepingu artikli 227 lõikele 3 ja lõike 5 punktidele a ja b, mis käsitlevad ülemeremaade ja ‑territooriumide esindamist puudutavat deklaratsiooni, mis võeti vastu Euroopa Liidu lepingu sõlmimisel. Tema tõlgenduse kohaselt kehtib see deklaratsioon kõigi Euroopa Liidu lepingu peatükkide kohta.(14) Madalmaade valitsuse arvates peab selle deklaratsiooni alusel sõltlasterritooriume rahvusvahelistes suhetes esindav liikmesriik võimaluse piires jälgima, et tema sekkumine ei läheks vastuollu ühenduse üldise seisukohaga antud küsimuses. Need põhimõtted kehtivad Madalmaade valitsuse arvates ka WTO lepingu täitmisel.

XIV –  Pädevuse küsimuse mõju seisukohtade avaldamisele WTO raames

Komisjon märgib, et ta nõustus liikmesriikide astumisega WTO liikmeks, kuna ta pidas poliitilistel põhjustel otstarbekaks säilitada GATT-i raames eksisteerinud olukorda, kus lepingus osalesid ühiselt nii Euroopa ühendused kui ka liikmesriigid ning mida tugevdas GATT-i raames võetavate ühenduse seisukohtade kooskõlastamise kord.

Komisjon on seisukohal, et kui ühendus sõlmiks lepingu üksi, ei oleks selle tagajärjel liikmesriikidel, kellest saavad WTO täieõiguslikud liikmed vastavalt WTO lepingu XI ja XIV artiklile (vt eespool II Euroopa ühenduste staatus WTO-s), enam võimalust kasutada oma suveräänseid õigusi WTO-s, vaid nad peaksid WTO liikmetena järgima EÜ asutamislepingu artiklist 113 või muudest asjakohastest sätetest tulenevaid ühenduse menetlusi. Nende seisukohti esitab siis komisjon ning ametlikku seisukohta WTO-s saavad nad võtta ainult artiklis 113 (või asutamislepingu muudes asjakohastes sätetes) kehtestatud korras. Liikmesriigid võivad oma arvamust ja seisukohti esitada ainult juhul, kui neile selleks vastav luba antakse või juhul, kui nad esinevad mõne oma „sõltlasterritooriumi” nimel. Niisugune ongi hetkeolukord GATT-is.

Komisjon väidab, et kui liikmesriigid säilitaksid teatud volitused GATS- või TRIPS-lepingu sõlmimiseks, võib juhtuda, et neil ega ka ühendusel ei ole juriidiliselt võimalik vastumeetmete rakendamise õigust kasutada. Seega, juhul kui mõni liikmesriik on oma pädevuse piires saanud loa rakendada vastumeetmeid, kuid arvab, et need meetmed ei ole piisavalt tõhusad, kui neid rakendada GATS- või TRIPS-lepinguga kaetud valdkondades, puudub tal ühenduse õiguse seisukohalt õigus võtta vastumeetmeid kaubavahetuse valdkonnas, sest see valdkond kuulub igal juhul asutamislepingu artikli 113 alusel ühenduse ainupädevusse. Teisalt, kui ühendus saaks loa kasutada vastumeetmeid kaupade valdkonnas, kuid leiab, et on võimetu neid rakendama, ei oleks temal juriidiliselt võimalik rakendada vastumeetmeid teenuste valdkonnas või TRIPS-lepingu mõjualas, sest vastav pädevus kuulub liikmesriikidele.

Komisjoni arvates viiks liikmesriikide volituste tunnustamine GATS- ja TRIPS-lepingu valdkondades ebaõiglaste olukordadeni nii liikmesriikide kui ka ühenduse jaoks. Näiteks oletades, et teatud kolmas riik saab vastumeetmete rakendamise õiguse ühenduse suhtes GATT-i või mõne kaubavahetust reguleeriva lepingu rikkumise eest, kuid mille puhul lubatakse tal vaidluste lahendamist reguleeriva käsitusleppe artiklis 22 sätestatud korras rakendada vastumeetmeid GATS- või TRIPS-lepingu raames liikmesriikide pädevusse kuuluvas valdkonnas, karistataks liikmesriike rikkumise eest, mille eest vastutab ainult ühendus üksi. Samal viisil võib võtta ühenduse suhtes tarvitusele vastumeetmeid rikkumise eest kaupade valdkonnas, mille on toime pannud mõni liikmesriikidest GATS- või TRIPS-lepingu raames.

Nõukogu vaidleb otsustavalt vastu seisukohale, nagu oleks ühenduse ja liikmesriikide WTO-s osalemise tingimuste määratlemine poliitiline küsimus. Ta arvab, et ühenduse ja liikmesriikide ühine osalemine on õiguslikult põhjendatud ning et see võib toimuda vastavalt liidu välistegevuse ühtsuse põhimõttele, mis avaldub Euroopa Liidu lepingu artikli C teises lõigus(15) ning artikli J.1 lõike 4 teises ja kolmandas lauses(16) ning EÜ asutamislepingu artiklis 5, samuti eespool viidatud Euroopa Kohtu arvamuses 2/91 seatud tingimustes.

Nõukogu väidab, et on teadlik ühenduse institutsioonide ja liikmesriikide juriidilisest kohustusest leida mooduseid, mis tagavad ühenduse ja liikmesriikide ühise, kooskõlastatud ja järjepideva tegevuse. Ta möönab, et ei saa praegusel hetkel esitada neid osalemismooduseid määratlevat õigusakti. Ta peab selle eest vastutavaks komisjoni, kes keeldus selle küsimuse arutamisest oma „vankumatu” seisukoha tõttu ühenduse ainupädevuse osas WTO lepingu ja selle lisade sõlmimisel.

Nõukogu arvates ei ole see probleem lahendamatu. Uruguay vooru läbirääkimised toimusid ühenduse ja liikmesriikide nimel tegevusühtsuse tagamiseks. Lepingute haldamine WTO-s on ilmselt vähem keerukas, kui seda olid läbirääkimised.

Mitte miski ei luba komisjonil arvata, et Euroopa Liidu lepingus, asutamislepingutes ja Euroopa Kohtu praktikas kirjeldatud nõudeid võiks tulevikus eirata. Komisjon võib pealegi kasutada oma käsutuses olevaid kohtulikke meetmeid (asutamislepingu artiklid 169 ja 173) teostamaks järelevalvet nõukogu ja liikmesriikide tegevuse ühenduse õigusele vastavuse üle.

Märkusi esitanud liikmesriigid ühinevad nõukogu arvamusega.

Ühendkuningriigi valitsus tugineb nagu nõukogugi kõigepealt eespool viidatud arvamusele 2/91 ja Euroopa Liidu lepingu artikli C teisele lõigule, rõhutades, et nendes tekstides määratletud tihedalt seotud liit ongi iseloomulik Uruguay vooru läbirääkimistele. Need läbirääkimised näitasid, et ühenduse ja liikmesriikide pädevust järgides on võimalik luua ja panna tõhusalt toimima kolmandate riikidega läbirääkimiste pidamise süsteem.

Prantsuse valitsus märgib, et ühenduse häälte arv on otseselt ja ainult seotud liikmesriikide kuulumisega WTO-sse ning on nõukoguga ühel seisukohal, leides, et liikmesriikide liikmelisust WTO­s ei õigusta mitte väidetavad poliitilised põhjused, vaid neile kuuluv pädevus, teisisõnu see, et ühenduse pädevus selle lepingu sõlmimiseks ei ole ainupädevus.

Madalmaade valitsus tugineb eespool viidatud arvamusele 2/91, EÜ asutamislepingu artiklis 5 määratletud lojaalsuskohustusele ühenduse ees ning vajadusele tagada liidu välistegevuse ühtsus, mida mainitakse Euroopa Liidu lepingu artikli C teises lõigus, ja leiab, et nõukogu, ühendus ja liikmesriigid võiksid jõuda kokkuleppele WTO raames läbiviidava tegevuse kõigis aspektides, nagu vastastikune seisukohtade lähendamine, esindaja funktsioon läbirääkimiste ajal ja sekkumine vaidluste lahendamisel.

Madalmaade valitsus rõhutab, et niisuguse leppe ettevalmistamine olemasolevaid ühenduse ja liikmesriikide volitusi arvestades on ühenduse siseasi, mis tuleb lahendada ühenduse ja liikmesriikide vahel, ning see ei muuda asjaolu, et ühendusel puudub ainupädevus WTO lepingu valdkondades.

Hispaania valitsus tunnistab vajadust kooskõlastada ühenduse ja liikmesriikide praegust ja tulevast tegevust uues organisatsioonis juhul, kui liikmesriigid ja ühendus osalevad WTO lepingu ja selle lisade sõlmimisel ühiselt. Ta osundab samad kohtupraktikat (arvamused 1/78 ja 2/91) ning samu aluslepinguid, mis teised märkusi esitanud valitsused (EÜ asutamislepingu artiklis 5 sätestatud lojaalsuskohustus ühenduse ees).

Kreeka valitsus märgib lihtsalt, et ühendus ja liikmesriigid võivad osaleda ühiselt WTO otsustamisprotsessis ainult tingimusel, et järgitakse Euroopa Liidu lepingu artikli C teises lõigus sätestatud Euroopa Liidu välistegevuse ühtsuse põhimõtet.

XV –  Eelarve- ja finantsküsimused

Käsitledes WTO lepingu finantssätteid, rõhutab komisjon, et WTO tegevuskulud, mis on küll olulised organisatsiooni toimimise seisukohalt, ei ole lepingus kesksel kohal, nagu olid finantssätted loodusliku kautšuki lepingus, mille kohta on koostatud eespool viidatud arvamus 1/78 (punkt 55). WTO eelarve on lihtsalt organisatsiooni eesmärkide taotlemise tagajärg.

Seega, isegi kui liikmesriigid peavad ise maksma kindlaksmääratud osamakseid, ei sea see kahtluse alla ühenduse ainupädevust WTO lepingu sõlmimisel: liikmesriigid täidaksid lihtsalt ühenduse eest rahvusvahelisi kohustusi, mille kohta ainult ühendus oli pädev kokkuleppeid sõlmima.

Juhuks kui Euroopa Kohus siiski leiab, et liikmesriigid võivad WTO eelarves osaleda enda nimel, rõhutab komisjon, et sellest tulenevad jagatud volitused piirduksid ainult uue organisatsiooni eelarve- ja finantsküsimustega.

Portugali valitsus on seisukohal, et üks määravaid põhjusi rahvusvahelise lepingu sõlmimiseks ühenduse ja liikmesriikide poolt ühiselt, ent samas autonoomselt, on lepingu täitmisest tulenevate kulude finantseerimine liikmesriikide poolt. Ühenduse kohtupraktika kinnitab seda tõlgendust eespool viidatud arvamuses 1/78.

Portugali valitsus rõhutab, et liikmesriigid hakkavad finantseerima WTO asutamise ja tegutsemisega seotud kulusid, kuna nad on organisatsiooni asutajaliikmed (vt WTO asutamislepingu XI artikkel). Ta arvab, et sellest asjaolust piisab, põhjendamaks liikmesriikide osalemist lepingu sõlmimisel, ja seda kahel põhjusel.

Esimene põhjus tuleneb ühenduse õigusest: ühenduse praktikas on üheks määravaks põhjuseks, miks rahvusvahelise lepingu sõlmivad ühendus ja liikmesriigid koos, tõsiasi, et lepingu täitmisega seotud kulud katavad liikmesriigid.

Erinevalt komisjonist arvab Portugali valitsus, et pole tähtis, kas lepingu ülesehituse põhiosaks on finantseerimise küsimus (nagu oli see loodusliku kautšuki lepingu puhul, mille kohta on esitatud arvamus 1/78) või mitte. Nii on sõlmitud arvukalt tooraineid puudutavaid rahvusvahelisi lepinguid pärast arvamuse 1/78 esitamist segavastutusega lepingu vormis, sest finantsvastutus langes riikide eelarvete kanda, kuid samas pidid osamaksed katma ainult loodud organisatsioonide tegevuskulud kõnealuste lepingute haldamisel. Samas oli analoogseid lepinguid, mille sõlmis ühendus üksi põhjusel, et nende finantseerimine pidi toimuma ühenduse eelarvest.

Portugali valitsus toob liikmesriikide osalemise toetuseks WTO lepingu sõlmimisel ka teise põhjenduse, mis tuleneb tema enda riigiõigusest. Portugali Vabariigi põhiseaduse artikli 164 punkti j alusel peab Vabariigi Assamblee heaks kiitma niisuguste rahvusvaheliste lepingute sõlmimise, millega Portugal osaleb rahvusvaheliste organisatsioonide töös, ning vabariigi president peab need seejärel ratifitseerima (vt artikli 137 punkt b). Portugali valitsuse arvates ei jäeta Portugali liitumise tõttu Euroopa ühendustega neid põhiseaduslikke sätteid kohaldamata, vähemalt mitte juhtudel, mil Portugali osalemine rahvusvahelistes organisatsioonides toob kaasa riigieelarvest makstavaid kulutusi.

XVI –  Komisjoni, nõukogu ja märkusi esitanud liikmesriikide vastused arvamusetaotluses esitatud küsimustele

Pidades silmas eespool esitatud kaalutlusi, annavad komisjon ja märkusi esitanud pooled esitatud küsimustele järgmised vastused.

Komisjon teeb järgneva kokkuvõtte:

„–      Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepingu kaubavahetust, st 1994. aasta GATT-lepingut ja selle lisasid puudutavad osad langevad EÜ asutamislepingu artikli 113 alusel ühenduse ainupädevusse, välja arvatud ehk teatud ESTÜ tooteid puudutavad aspektid;

–        WTO lepingu teenustekaubandust puudutav osa (GATS-leping) langeb samuti ühenduse ainupädevusse EÜ asutamislepingu artikli 113 või artikli 235 ja/või 100a alusel ning vajadusel ka tuletatud volituste põhimõtte alusel arvamuse 1/76 ja AETR-doktriini mõttes;

–        WTO lepingu intellektuaalomandi õigusi puudutav osa (TRIPS-leping) langeb samuti ühenduse ainupädevusse EÜ asutamislepingu artikli 113 või artikli 100a ja/või 235 alusel ning vajadusel ka tuletatud volituste põhimõtte alusel arvamuse 1/76 ja AETR-doktriini mõttes.”

Nõukogu teeb järgmise kokkuvõtte:

„Menetlus

Nõukogu usaldab Euroopa Kohtu asjatundlikkust küsimuses, kas antud erilises olukorras, kus tegemist on mitte „kavas oleva”, vaid juba allkirjastatud, ent mitte veel sõlmitud lepinguga, saab lugeda (eelneva) arvamuse taotlust vastuvõetavaks. Ta peab igal juhul vajalikuks, et Euroopa Kohus sõnastaks komisjoni esitatud küsimused ümber.

Põhiküsimus

Ühendusel on ainupädevus peaaegu terve GATT-lepingu osas, välja arvatud erandid, mis puudutavad ESTÜ asutamislepinguga reguleeritud toodetele rakendatavat korda ning ühenduse asutamislepingute mõjualast välja jäävaid ülemereterritooriume. Ühendusel on aga ainupädevus AETR-kohtuotsusest lähtudes GATS- ja TRIPS-lepingu teatud aspektide puhul.

Lisaks sellele ja eelkõige seetõttu, et nõukogu on juba otsustanud mitte teostada ühenduse potentsiaalset pädevust GATS- ja TRIPS-lepingu puhul, on liikmesriikide pädevus nende kahe lepingu paljude valdkondade puhul ülekaalus. Teatud GATS- ja TRIPS-lepingute valdkonnad saavad asutamislepingu praegusest seisust lähtudes kuuluda ainult liikmesriikide pädevusse.”

Nõukogu soovitab:

„kui arvamusetaotlus on vastuvõetav, peaks Euroopa Kohus sellele vastama järgmiselt:

Uruguay vooru tulemuseks olnud lepingute ühine sõlmimine ühenduse ja liikmesriikide poolt on kooskõlas Euroopa ühenduste asutamislepingutega sätestatud volituste jaotusele”.

Ühendkuningriigi valitsus teeb järgmise kokkuvõtte:

„1.      Ühendus on pädev osalema GATS-lepingu sõlmimisel EÜ asutamislepingu artiklite 54, 57, 66, 75, 84, 99 ja 100a alusel.

2.      Liikmesriigid on samuti pädevad GATS-lepingu sõlmimisel osalema.

3.      Liikmesriigid on pädevad TRIPS-lepingu sõlmimisel osalema.

4.      Ühendus on samuti pädev TRIPS-lepingu sõlmimisel osalema EÜ asutamislepingu artiklite 100a, 113 ja 235 alusel.

5.      Liikmesriigid on pädevad osalema Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu sõlmimisel”.

Prantsuse valitsus „palub Euroopa Kohtul komisjoni taotlusele vastata, et WTO lepingu sõlmimine (koos lisadega) kuulub ühtaegu nii ühenduse kui ka liikmesriikide pädevusse ning et ühenduse puhul ei saa otsuse õiguslikuks aluseks olla ainuüksi artikkel 113 ega ka üksnes artiklid 100a, 113 ja 235”.

Hispaania valitsus palub Euroopa Kohtult arvamust, milles tuvastataks, et ühendusel ja liikmesriikidel on Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu sõlmimisel jagatud pädevus ning seega on tegemist segavastutusega lepinguga.

Portugali valitsus teeb järgmise kokkuvõtte:

„–      WTO lepingu teenuseid, intellektuaalomandi õigusi ja ESTÜ asutamislepingus käsitletud toodete kaubavahetust puudutav osa reguleerib valdkondi, mis osaliselt langevad kas konkureerivasse pädevusse või liikmesriikide ainupädevusse;

–        WTO tegutsemiskulude finantseerimine riiklikest eelarvetest on küsimus, mis kuulub liikmesriikide pädevusse;

–        selles osas, milles WTO lepingus käsitletavad valdkonnad langevad osaliselt ühenduse pädevusse ja osaliselt liikmesriikide pädevusse, on segavastutusega lepingu vorm mitte üksnes kooskõlas asutamislepingutes ette nähtud volituste jaotuse süsteemiga ühenduses, vaid tagab ka ainsana Maailma Kaubandusorganisatsioonis Euroopa Liidu ja liikmesriikide huvide ühtse ja järjepideva esindamise rahvusvahelisel tasandil.”

Saksamaa valitsus teeb järgmise kokkuvõtte:

„GATS-leping ja TRIPS-leping, ESTÜ tollilõivude ja WTO lepingud tuleb sõlmida segavastutusega lepingu vormis. Need peavad olema ratifitseeritud Saksamaa Liitvabariigi poolt”.

Taani valitsus teeb järgmise kokkuvõtte:

„Euroopa ühendustel ei ole […] ainupädevust Ülemaailmse Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu sõlmimiseks”.

Taani valitsus on seisukohal, et

„liikmesriikidel on õigus otsustada, kas ühendus sõlmib lepingu. Liikmesriigid võivad ka valida segavastutusega lepingu vormi, mille puhul lepingu sõlmiksid nii ühendus kui ka liikmesriigid. Taani valitsuse arvates peaks see otsus hõlmama ka lepingu rakendamise küsimuse. Valdkondades, milles liikmesriigid kavatsevad kas kohe või tulevikus rakendada seda lepingut siseriiklikul tasandil, ei peaks ühendus seda lepingut üksi sõlmima. See kehtib GATS-lepingu ja TRIPS-lepingu teatud osade kohta. Valdkondades, mida mõlemad lepingud reguleerivad, peaks Taani valitsuse arvates säilitama ühise pädevuse ning lisama lepingusse märke vajaliku õigusliku aluse kohta”.

Juhul kui Euroopa Kohus tunnistab komisjoni arvamusetaotluse vastuvõetavaks, on Madalmaade valitsus seisukohal, et liikmesriigid ja ühendus jagavad WTO lepingu ja selle lisade sõlmimise pädevust.

Kreeka valitsus

„palub Euroopa Kohtul teha nõukogu seisukohtade suhtes soodne otsus”.

Euroopa Parlament teeb Euroopa Kohtule ettepaneku:

„–      tuvastada, et Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamisleping tuleb sõlmida EÜ asutamislepingu artikli 228 lõike 3 teise lõigu alusel;

–        tuvastada lõplikust arvamusest sõltumatult, et EÜ asutamislepingu artikkel 113 ei ole piisav õiguslik alus nimetatud lepingu sõlmimiseks;

–        tuvastada, et mitte ühelgi juhul ei tohi tõlgendada EÜ asutamislepingu artiklit 235 või Euroopa Kohtu praktikat nii, et see võiks parlamendi jaoks kaasa tuua õigusliku kohustuse anda oma heakskiit isegi juhul, kui lepingu sõlmimine on selle sisu tõttu Euroopa Parlamendi jaoks vastuvõetamatu.”

XVII –  Küsimused, mille Euroopa Kohus esitas komisjonile, nõukogule ja liikmesriikidele ning vastused nendele küsimustele

Euroopa Kohus otsustas esitada komisjonile ja märkusi esitanud pooltele järgmised küsimused.

A –  Esimene küsimus

Komisjonil palutakse vastata argumendile, mille nõukogu tuletas ühenduse ja liikmesriikide nimel esitatud erikohustuste loendi koostamisviisist. Sellest dokumendist selgub, et teenuste turulepääsu piirangute kaotamise tingimused ja selle kaotamise piirid on eri liikmesriikide puhul erinevad.

Vastuseks ütleb komisjon, et see, kuidas ühenduse pakkumine ette valmistati, selle sisu ja selle pealkiri ei mõjuta mitte mingil viisil ühenduse pädevuse määratlemist.

Ta olevat nõustunud loendi esitamisega ühenduse ja liikmesriikide nimel üksnes selleks, et hajutada viimaste kartust, et nad ei saa WTO liikmestaatust, kui nende nimel ei ole esitatud „Teenuste” pakkumist. See puhtalt poliitiline järeleandmine ei tähenda liikmesriikide pädevuse tunnustamist GATS-lepingu sõlmimiseks.

Teenuste turulepääsu piirangute kaotamise tingimuste erinevus liikmesriigiti on seletatav GATS-lepingu metodoloogiaga ning sellega, et õigusaktide ühtlustamine ühenduses ei ole lõpule viidud.

GATS-lepingu põhieesmärk on komisjoni arvates rahvusvahelise teenustekaubanduse liberaliseerimine. Sellegipoolest lubavad GATS-lepingu XVI ja XVII artikkel paindlikkust silmas pidades WTO liikmetel kanda oma erikohustuste loendisse piiranguid ja tingimusi. Läbipaistvuse huvides peeti sobivamaks tuua ükshaaval välja olemasolevad piiranguliigid, selle asemel et lisada lepingusse üldine „peatamiskuupäev” (standstill clause).

Olemasolevate piirangute loendid erinevad liikmesriigiti seetõttu, et õigusaktid ei ole ühenduses veel täielikult ühtlustatud ja liikmesriikidel on säilinud konkureeriv pädevus siseasjades. Sellest aga ei järeldu, et ka välisasjades on tegu jagatud pädevusega.

Kaupade valdkonnas leidub tüüpiline näide ühenduse ainuvälispädevuse kohta, mis lisandub osaliselt konkureerivale sisepädevusele. Näiteks tehniliste kaubandustõkete reguleerimine kuulub siseasjades osaliselt endiselt liikmesriikide pädevusse, kuid samas rahvusvahelisel tasandil kuulub selles valdkonnas ainupädevus ühendusele asutamislepingu artikli 113 alusel. Selle sätte alusel sõlmis ühendus GATT-i tehniliste kaubandustõkete lepingu. Kui praegu koostataks ülevaade kaubavahetusele rakendatavate tehniliste normide ja standardite kohta, mis oleks võrreldav kohustuste loendiga teenuste valdkonnas, ilmneksid selles väga suured erinevused. Ent see ei seaks sellegipoolest kahtluse alla ühenduse ainupädevust selle valdkonna liberaliseerimist käsitleva rahvusvahelise lepingu sõlmimisel. Ühendus järeldab sellest, et erikohustuste loendite koostamisviisist ja sisust ei saa tuletada argumente ühenduse ja liikmesriikide pädevuse määratlemiseks GATS-lepingu sõlmimisel.

B –  Teine küsimus

Komisjoni kokkuvõttest arvamuse 1/76 kohta selgub, et ühenduse pädevus rahvusvaheliste kohustuste võtmisel ei piirdu juhtudega, mil sisepädevust on juba kasutatud, vaid see võib ka eksisteerida juhtudel, mil ühendusesiseseid meetmeid võetakse ainult rahvusvaheliste lepingute sõlmimisel ja täitmisel. Komisjonil palutakse selgitada, milliseid sisemeetmeid on kavas rakendada GATS-lepingu ja TRIPS-lepingu sõlmimisel ja täitmisel.

Komisjon märgib, et Uruguay vooru tulemuste rakendusaktide vastuvõtmiseks edastas ta hiljuti nõukogule järgmised ettepanekud:

–        muuta nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) artikleid 5 ja 29;

–        muuta nõukogu määrusi, millega kehtestatakse veinide, aromatiseeritud veinijookide ja piiritusjookide geograafiliste tähiste kaitse: 16. märtsi 1987. aasta määrus (EMÜ) nr 822/87 veinituru ühise korralduse kohta (EÜT L 84, lk 1), nõukogu 29. mai 1989. aasta määrus nr 1576/89, millega kehtestatakse piiritusjookide määratlemise, kirjeldamise ja esitlemise üldeeskirjad (EÜT L 160, lk 1; ELT eriväljaanne 03/09, lk 59), ning nõukogu 10. juuni 1991. aasta määrus nr 1601/91, millega sätestatakse aromatiseeritud veinide, aromatiseeritud veinijookide ja aromatiseeritud veinikokteilide määratlemise, kirjeldamise ja esitlemise üldeeskirjad (EÜT L 149, lk 1; ELT eriväljaanne 03/11, lk 286);

–        teha otsus laiendada WTO liikmesriikide juriidilistele ja füüsilistele isikutele kaitset, mis on tagatud nõukogu 16. detsembri 1986. aasta direktiiviga 87/54/EMÜ pooljuhttoodete topoloogia õiguskaitse kohta (EÜT 1987, L 24, lk 36; ELT eriväljaanne 13/08, lk 231);

–        muuta määruse ettepanekut, mis sätestab võltsitud kauba ja piraatkauba vabasse ringlusse laskmise, ekspordi ja transiidi keelustamise meetmed.

Komisjon lisab, et lähitulevikus on tal kavas piirduda ainult niisuguste meetmete ettepanekute tegemisega, mis on WTO lepingu ja selle lisade õigeks rakendamiseks tingimata vajalikud. Seetõttu kavatseb ta GATS-lepingu rakendamiseks vajalikke ühenduse meetmeid alles hiljem võtta.

C –  Kolmas küsimus

1.      Komisjon väitis, et mitte ükski säte asutamisõigust ja teenuste osutamise vabadust käsitlevates EÜ asutamislepingu peatükkides ei kohusta ühenduse seadusandjat kasutama nende peatükkide alusel talle antud volitusi ainult siseasjades (st liikmesriikide kodanike suhtes). Komisjonil palutakse nimetada juhtumid ja selgitada kaalutlusi, millest lähtudes on ühenduse seadusandja juba kasutanud neid volitusi kolmandate riikide kodanike suhtes.

Komisjon esitas nimekirja 33 teisese õigusakti kohta, mille hulgas on ka üks osa välisasju puudutavaid õigusakte. Mõned õigusaktid käsitlevad pangandus-, finants-, kindlustus- ja telekommunikatsiooniteenuste valdkonda ning põhinevad asutamislepingu artiklil 54, artikli 57 lõikel 2 või artiklil 66. Osa õigusakte puudutavad transpordi valdkonda ning on vastu võetud asutamislepingu artikli 84 lõike 2 alusel. Olulisemad komisjoni poolt nimetatud õigusaktid võib rühmitada järgmiselt.

a)      Mõned teisesed õigusaktid näevad ette, et nende sätted reguleerivad ka ühenduses tegutsevate kolmandate riikide äriühingute filiaalide tegevust või koguni sisaldavad nende kohta erisätteid.

Vt:

–        asutamislepingu artikli 54 alusel vastu võetud nõukogu 13. veebruari 1989. aasta direktiivi 89/117/EMÜ väljaspool asjaomast liikmesriiki asuva peakontoriga krediidiasutuste ja finantseerimisasutuste liikmesriikides asutatud filiaalide kohustuse kohta avaldada oma aasta raamatupidamisdokumendid (EÜT L 44, lk 40; ELT eriväljaanne 06/01, lk 213) artikkel 3;

–        asutamislepingu artikli 54 alusel vastu võetud nõukogu 21. detsembri 1989. aasta üheteistkümnenda direktiivi 89/666/EMÜ avalikustamisnõuete kohta, mis on seotud liikmesriigis filiaali asutamisega teise liikmesriigi õigusele alluva teatud liiki äriühingu poolt (EÜT L 395, lk 36; ELT eriväljaanne 17/01, lk 100) artikkel 7;

–        asutamislepingu artikli 57 lõike 2 ja artikli 100a alusel vastu võetud nõukogu 10. juuni 1991. aasta direktiiv 91/308/EMÜ rahandussüsteemi rahapesu eesmärgil kasutamise vältimise kohta (EÜT L 166, lk 77; ELT eriväljaanne 09/01, lk 153);

–        asutamislepingu artikli 57 lõike 2 alusel vastu võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 1994. aasta direktiiv 94/19/EÜ hoiuste tagamise skeemide kohta (EÜT L 135, lk 5; ELT eriväljaanne 06/02, lk 252). Selle direktiivi artikkel 6 sätestab, et liikmesriigid kontrollivad, kas väljaspool ühendust asuva peakontoriga krediidiasutuste filiaalid pakuvad käesolevas direktiivis sätestatuga samaväärset kaitset. Selle puudumisel võivad liikmesriigid neid kohustada liituma mõne nende territooriumil toimiva hoiuste tagamise skeemiga.

b)      Finantsküsimuste vallas kohaldatakse ühenduse õigusakte kõigi lubatud väärtpaberiliikide puhul või mille puhul on taotletud ametlikku noteerimist mõnel liikmesriigis asuval või tegutseval börsil, isegi juhul, kui väärtpaberite emitent on asutatud mõnes kolmandas riigis.

Vt nõukogu 5. märtsi 1979. aasta direktiivi 79/279/EMÜ väärtpaberite väärtpaberibörsil ametliku noteerimise tingimuste kooskõlastamise kohta (EÜT L 66, lk 21) artikkel 1 ning nõukogu 17. märtsi 1980. aasta direktiivi 80/390/EMÜ väärtpaberite väärtpaberibörsil ametlikuks noteerimiseks avaldatavate noteerimisprospektide koostamise, ülevaatamise ja levitamise nõuete kooskõlastamise kohta (EÜT L 100, lk 1) artikkel 1, kusjuures mõlemad direktiivid on vastu võetud asutamislepingu artikli 54 lõike 3 punkti g ja artikli 100 alusel.

c)      Sarnase põhimõtte kohaselt laieneb direktiiv kolmandate riikide äriühingutele, mille aktsiad on mõnel ühenduse börsil ametlikult noteeritud.

Vt asutamislepingu artikli 54 lõike 3 punkti g ja artikli 100 alusel vastu võetud nõukogu 15. veebruari 1982. aasta direktiiv, mis käsitleb teavet, mida peavad korrapäraselt avaldama äriühingud, mille aktsiad on väärtpaberibörsil ametlikult noteeritud (EÜT L 48, lk 26).

Üks teine direktiiv laieneb kolmandate maade äriühingutele, mis omandavad või võõrandavad olulise osaluse mõnes liikmesriigi seaduste reguleerimisalasse kuuluvas äriühingus, kelle aktsiad on mõnel ühenduse väärtpaberibörsil ametlikult noteeritud.

Vt asutamislepingu artikli 54 alusel vastu võetud nõukogu 12. detsembri 1988. aasta direktiiv 88/627/EMÜ väärtpaberibörsil noteeritud äriühingus olulise osaluse omandamise või selle võõrandamise puhul avaldamisele kuuluva info kohta (EÜT L 348, lk 62).

d)      „Piirideta televisiooni” direktiiv kohustab liikmesriike tagama, et kõik telesaated, mida edastavad kas siis tema jurisdiktsiooni all olevad ringhäälinguorganisatsioonid või ringhäälinguorganisatsioonid, kes, olgugi et nad ei ole ühegi liikmesriigi jurisdiktsiooni all, kasutavad kõnealuse liikmesriigi võimaldatud sagedust või satelliitvõimsust või selles liikmesriigis asuvat satelliitside juhtimiskeskust, täidavad kõnealuses liikmesriigis avalikkusele mõeldud ringhäälingusaadete suhtes kohaldatavaid õigusakte.

Vt asutamislepingu artikli 57 lõike 2 ja artikli 66 alusel vastu võetud nõukogu 3. oktoobri 1989. aasta direktiivi 89/552/EMÜ teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 298, lk 23; ELT eriväljaanne 06/01, lk 224) artikkel 2.

e)      Mõned ühenduse teisesed õigusaktid annavad ühendusele volitused teha koostööd kolmandate riikide võimudega ühenduse õigusaktide toime tõhustamiseks.

Vt:

–        asutamislepingu artikli 57 lõike 2 alusel vastu võetud nõukogu 6. aprilli 1992. aasta direktiiv 92/30/EMÜ krediidiasutuste konsolideeritud järelevalve kohta (EÜT L 110, lk 52). Artikkel 8 lubab nõukogul sõlmida kolmandate riikidega lepinguid eesmärgiga leppida kokku konsolideeritud järelevalve teostamises ühelt poolt nende krediidiasutuste üle, mille emaettevõtja peakontor asub mõnes kolmandas riigis, ning teisalt krediidiasutuste üle, mis asuvad kolmandates riikides ja mille emaettevõtjaks oleva krediidiasutuse või finantsvaldusettevõtja peakontor asub ühenduse territooriumil;

–        asutamislepingu artikli 100a alusel vastu võetud nõukogu 13. novembri 1989. aasta direktiiv 89/592/EMÜ siseringitehinguid käsitlevate eeskirjade kooskõlastamise kohta (EÜT L 334, lk 30). Selle direktiivi artikkel 11 lubab ühendusel sõlmida kolmandate riikidega lepinguid direktiiviga reguleeritavates valdkondades.

f)      Mõned teisesed õigusaktid annavad ühendusele volitused sõlmimaks lepinguid ühe või mitme kolmanda riigiga, et leppida kokku paremaid tingimusi nende kolmandate riikide äriühingute ühenduses tegutsevatele filiaalidele, kui on ette nähtud nendes teisestes õigusaktides juhul, kui vastavates kolmandates riikides tegutsevatele ühenduse äriühingute filiaalidele saab osaks samasugune kohtlemine (vastastikkuse põhimõte). Komisjon toob selle kohta näiteks:

–        asutamislepingu artikli 57 alusel vastu võetud nõukogu 12. detsembri 1977. aasta esimese direktiivi 77/780/EMÜ krediidiasutuste asutamise ja tegevusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 322, lk 30) artikli 9 lõige 3;

–        asutamislepingu artikli 57 alusel vastu võetud nõukogu 5. märtsi 1979. aasta esimese direktiivi 79/267/EMÜ otsese elukindlustustegevuse alustamise ja jätkamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 63, lk 1) artikkel 32;

–        asutamislepingu artikli 57 lõike 2 alusel vastu võetud nõukogu 24. juuli 1973. aasta esimese direktiivi 73/239/EMÜ otsekindlustustegevuse, välja arvatud elukindlustustegevuse alustamise ja jätkamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 228, lk 3; ELT eriväljaanne 06/01, lk 14) artikkel 29. Nimetatud esimese direktiivi artikli 29 rakendamiseks sõlmiti asutamislepingu artikli 57 lõike 2 ja artikli 235 alusel leping Šveitsi Konföderatsiooniga (EÜT 1991 L 205, lk 2; ELT eriväljaanne 06/01, lk 268).

g)       Ühendus on välja andnud ka teiseseid õigusakte, mis sätestavad ühenduse ettevõtjatele kolmandate riikide turgudel osaks saava kohtlemise pideva hindamise korra. Kui selgub, et ühenduse ettevõtjatele ei tagata seal samasuguseid turulepääsu tingimusi, nagu on nende kolmandate riikide ettevõtjatel ühenduse territooriumil, võib komisjon olukorra parandamiseks algatada läbirääkimisi vastavate kolmandate riikidega või teha koguni nõukogule ettepaneku sulgeda ühenduse turg vastava riigi äriühingute ühenduses tegutsevatele tütarettevõtjatele.

Komisjon toob selle kohta järgmised näited:

–        asutamislepingu artikli 57 lõike 2 alusel vastu võetud nõukogu 15. detsembri 1989. aasta teise direktiivi 89/646/EMÜ krediidiasutuste asutamise ja tegevusega seotud õigusnormide kooskõlastamise ja direktiivi 77/780/EMÜ muutmise kohta (EÜT L 386, lk 1) artiklid 8 ja 9;

–        nõukogu 8. novembri 1990. aasta direktiivi 90/618/EMÜ, millega muudetakse eelkõige mootorsõiduki valdaja vastutuskindlustuse osas direktiivi 73/239/EMÜ ja direktiivi 88/357/EMÜ, mis käsitlevad otsekindlustustegevusega, välja arvatud elukindlustustegevusega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamist (EÜT L 330, lk 44; ELT eriväljaanne 06/01, lk 252), artikkel 4;

–        nõukogu 8. novembri 1990. aasta teise direktiivi 90/619/EMÜ otsese elukindlustusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta, millega nähakse ette sätted teenuste osutamise vabaduse tegeliku kasutamise hõlbustamiseks ja muudetakse direktiivi 79/267/EMÜ (EÜT L 330, lk 50), artikkel 8;

–        asutamislepingu artikli 57 lõike 2 alusel vastu võetud nõukogu 10. mai 1993. aasta direktiivi 93/22/EMÜ väärtpaberiturul pakutavate investeerimisteenuste kohta (EÜT L 141, lk 27; ELT eriväljaanne 06/02, lk 43) artikkel 7.

h)      Finantsvaldkonnas lubavad nõukogu direktiivid sõlmida ühendusel lepinguid kolmandate riikidega eesmärgiga tunnustada vastastikkuse alusel väärtpaberite ametlikuks noteerimiseks või avaliku pakkumise puhul avaldatavaid noteerimisprospekte, mis on koostatud ja kontrollitud selle kolmanda riigi või nende kolmandate riikide eeskirjade põhjal.

Vt asutamislepingu artikli 54 lõike 2 alusel vastu võetud nõukogu 22. juuni 1987. aasta direktiivi 87/345/EMÜ, millega muudeti eespool viidatud direktiivi 80/390 (EÜT L 185, lk 81) ning asutamislepingu artikli 54 alusel vastu võetud nõukogu 17. aprilli 1989. aasta direktiivi 89/298/EMÜ vabalt kaubeldavate väärtpaberite avaliku pakkumise puhul avaldatava emissiooniprospekti koostamise, kontrollimise ja levitamise nõuete kooskõlastamise kohta (EÜT L 124, lk 8; ELT eriväljaanne 06/01, lk 216).

i)      Riigihangete valdkonnas näeb üks direktiiv ette, et tagasi võib lükata niisuguse tarnelepingu pakkumise, milles kolmandast riigist pärit toodete osakaal ületab 50% pakkumises sisalduvate toodete kogumaksumusest, välja arvatud juhul, kui ühendus on selle kolmanda riigiga sõlminud lepingu, mis tagab ühenduse ettevõtjatele võrreldava ja tõhusa juurdepääsu selle turgudele.

Vt asutamislepingu artikli 57 lõike 2 ning artiklite 66, 100a ja 113 alusel vastu võetud nõukogu 17. septembri 1990. aasta direktiivi 90/531/EMÜ veevarustus-, energeetika-, transpordi- ja telekommunikatsioonisektori hankemenetluste kohta (EÜT L 297, lk 1) artikkel 29.

Selle direktiivi artikli 29 alusel sõlmis Euroopa Ühendus Ameerika Ühendriikidega riigihankealase vastastikuse mõistmise memorandumi. Sellega tagatakse ühenduse ettevõtjatele võrreldav ja tõhus juurdepääs Ameerika Ühendriikide turgudele tarne- ja ehitustöölepingute osas elektrisektoris tegutsevate ostjate kaudu (vt artikli 113 alusel vastu võetud nõukogu 10. mai 1993. aasta otsus 93/323/EMÜ sõlmitud lepingu heakskiitmise kohta (EÜT L 125, lk 1) ning samuti asutamislepingu artiklil 113 põhinev nõukogu 10. mai 1993. aasta otsus 93/324/EMÜ direktiivis 90/531/EMÜ sätestatud soodustuste laiendamise kohta Ameerika Ühendriikidele (EÜT L 125, lk 54)).

Üks teine direktiiv näeb ette, et kui komisjon teeb kindlaks, et teenuslepingu sõlmimisel ei võimalda kolmas riik ühenduse ettevõtjatele sama tõhusat juurdepääsu teenuslepingute sõlmimisele, kui see on võimaldatud ühenduse poolt nimetatud riigi ettevõtjatele, võib ta teha ettepaneku, et nõukogu oma otsusega peataks teenuslepingute sõlmimise või piiraks seda:

–        ettevõtjate suhtes, kelle suhtes kehtib kõnealuse kolmanda riigi õigus;

–        ettevõtjate suhtes, kes on seotud punktis a määratletud ettevõtjatega ja kelle registrijärgne asukoht on ühenduses, kuid kellel ei ole otsest ega toimivat seost liikmesriigi majandusega;

–        ettevõtjate suhtes, kelle esitatud pakkumised hõlmavad kõnealusest kolmandast riigist pärit teenuseid.

Vt EMÜ asutamislepingu artikli 57 lõige 2 ning artiklite 66, 100a ja 113 alusel vastu võetud nõukogu 14. juuni 1993. aasta direktiivi 93/38/EMÜ, millega kooskõlastatakse veevarustus-, energeetika-, transpordi- ja telekommunikatsioonisektoris tegutsevate tellijate hankemenetlused (EÜT L 199, lk 84; ELT eriväljaanne 06/02, lk 194) artikli 37 lõige 3.

j)      Meretranspordi valdkonnas kehtestab üks määrus korra, mida tuleb järgida, et avaldada vastutoimet teatavate kolmandate riikide reederite ebaõiglasele hinnakujundusele rahvusvahelistel kaubaveoliinidel.

Vt asutamislepingu artikli 84 lõike 2 alusel vastu võetud nõukogu 22. detsembri 1986. aasta määrus (EMÜ) nr 4057/86 ebaõiglase hinnakujunduse kohta meretranspordis (EÜT L 378, lk 14; ELT eriväljaanne 07/01, lk 251).

Üks teine määrus sätestab korra, mida kohaldatakse juhul, kui kolmanda riigi või selle agentide tegevus piirab või ähvardab piirata liikmesriikide laevandusettevõtjate või liikmesriigis registreeritud laevade vaba juurdepääsu liinilaevaveostele (artikkel 1). See laieneb kolmanda riigi laevandusettevõtjatele, kes osutavad teenust oma riigi ja teise kolmanda riigi ning ühe või mitme liikmesriigi vahel (artikkel 2). Artikli 4 lõike 1 punkt b lubab niisuguste ettevõtjate suhtes rakendada kooskõlastatud vastumeetmeid (punkt b).

Vt asutamislepingu artikli 84 lõike 2 alusel vastu võetud nõukogu 22. detsembri 1986. aasta määrus (EMÜ) nr 4058/86 kooskõlastatud tegevuse kohta ookeanikaubanduses vaba juurdepääsu tagamiseks mereveostele (EÜT L 378, lk 21; ELT eriväljaanne 07/01, lk 258).

2.      Juhuks, kui pädevus piirduks ainult liikmesriikide kodanikega, nii nagu väidavad nõukogu ja mõned märkusi esitanud riigid, palutakse komisjonil üldjoontes täpsustada argumente, mille põhjal saaks selliselt piiratud sisepädevusest tuletada välispädevuse, mis hõlmaks kolmandate maade kodanike kohtlemist.

Esmalt rõhutab komisjon, et GATS-leping ja EÜ asutamisleping põhinevad mõlemad mittediskrimineerimise põhimõttel ja kasutavad teenuste osutamise liberaliseerimise saavutamiseks samu õiguslikke vahendeid. Nii näiteks ei luba asutamislepingu artiklid 52 ja 59 võtta liikmesriikidel meetmeid, mis rikuvad kodakondsuse tõttu diskrimineerimise keeldu. GATS-leping keelab oma liikmetel diskrimineerida erinevate liikmete kodanikke (enamsoodustusrežiim) ning kohelda erinevalt oma riigi ja teise riigi teenusepakkujaid turulepääsu ja tegutsemistingimuste osas (turulepääsu ja võrdse kohtlemise klausel).

See ongi põhjuseks, miks, juhul kui paralleelsete volituste vastavuse teooria alusel tunnustatakse ühenduse välispädevust GATS-lepingu sõlmimisel, ei tähenda see, et ühenduse pädevus välisasjades oleks ulatuslikum kui tema pädevus siseasjades, vaid et see pädevus on pigem sellega võrreldava ulatusega, kui mitte kitsamgi.

Komisjon esitab seejärel kaks argumenti ühenduse välispädevuse põhjendamiseks, mis hõlmaks ka kolmandate riikide kodanike kohtlemise: esiteks, vajadus võtta rahvusvahelisi kohustusi ja teiseks ühendusesiseste ühiseeskirjade mõjutamise oht.

Käsitledes ühenduse vajadust võtta rahvusvahelisi kohustusi, leiab komisjon, et asutamislepingust tulenevad soodustused liikmesriikide tarnijatele on seoses siseturu väljakujunemisega jõudmas maksimumini. Praegu soodustab liikmesriikide majandusarengut eelkõige teenustekaubanduse liberaliseerimine kolmandates riikides. Komisjoni arvates ei saa ühendus taotleda oma ettevõtjatele kolmandate maade turgudel kaubanduseeliseid, suutmata ise neid pakkuda kolmandate riikide teenusepakkujatele ühisturul, mis eeldab seda, et ta on pädev reguleerima nende juurdepääsu ühisturule.

Nende ühenduse kahe tegevussuuna omavahelise tiheda seotuse näitlikustamiseks toob komisjon kaks näidet: 10. oktoobri 1989. aasta Euroopa Majandusühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vaheline otsekindlustust, välja arvatud elukindlustust käsitlev leping ja eespool viidatud teine pangandusdirektiiv. Šveitsi Konföderatsiooniga sõlmitud kokkuleppe „eesmärk on määratleda vastastikkuse alusel vajalikud ja piisavad tingimused võimaldamaks teise lepingupoole territooriumil asuva peakontoriga äriühingute esindustel ja filiaalidel, kes soovivad asutada või on asutatud teise lepingupoole territooriumil, alustada või jätkata iseseisvat majandustegevust muu otsekindlustuse kui elukindlustuse alal” (artikkel 1). Teine pangandusdirektiiv näeb ette võimaluse peatada kolmandate riikide krediidiasutuste ühenduses tegutsevate tütarettevõtjate tegevusloa taotluste läbivaatamine, et anda ühendusele vahend läbirääkimiste pidamisel, eesmärgiga tagada ühenduse krediidiasutuste kolmandates maades asutatud tütarettevõtjatele tõhus turulepääs.

Komisjon väidab oma teises argumendis, et kui ühenduse sisepädevus piirduks ainult liikmesriikide kodanikega, võib see mõjutada asutamisõiguse ja teenuste osutamise vabaduse põhimõtteid.

Kui liikmesriigid võiksid kõik eraldi määratleda kolmandate riikide kodanikke puudutavaid turulepääsu ja füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise eeskirju, võib see viia teenustevoo ja konkurentsi moonutusteni. Nii näiteks meelitaks pangandus- ja kindlustussektoris kõige liberaalsem liikmesriik ühenduse õigusest leebemate tingimuste kehtestamisega (miinimumkapitali, tehniliste reservide, solventsusmarginaali osas jne) enamiku kolmandate riikide vastavate teenuste osutajatest enda territooriumile. Vähem liberaalsetes liikmesriikides elavad kindlustusvõtjad aga loobuksid oma kindlustusfirmade teenustest ja pöörduksid kõige liberaalsemas liikmesriigis tegutsevate kindlustusfirmade poole.

Lisaks sellele on komisjoni arvates oht mõjutada ühenduse õiguse aluspõhimõtteid sõltumata sellest, kas ühenduses on toimunud ühtlustamine või mitte. Näiteks kui üks liikmesriik kehtestab ametialase kvalifikatsiooni tunnustamise valdkonnas ühe kolmanda riigi kodanike suhtes soodsama korra kui ühenduse kodanike suhtes, piiraks ta teiste liikmesriikide kodanike asutamisõigust ja teenuste osutamise vabadust oma territooriumil. Niisugused eeskirjad oleksid ka vastuolus ühenduse meetmete ühtsuse ja ühenduse kodanike eelistamise põhimõttega ning võib-olla isegi asutamislepingu artikliga 5.

D –  Neljas küsimus

Nõukogu leiab, et EÜ asutamislepingu asutamisõigust ja teenuseid puudutavad peatükid sisuliselt ei käsitle kolmandate riikide (äriühingute ja füüsiliste isikute) kohtlemist. Seejärel eristab ta GATS-lepingu terminoloogia kohaselt „kaubandusliku kohaloleku” kui teenuse osutamise viisi puhul kolmanda riigi äriühingu tütarettevõtjaid kolmanda riigi äriühingu filiaalidest. Nõukogul palutakse oma seisukohta täpsustada.

Kõigepealt teavitab nõukogu Euroopa Kohut sellest, et 4. oktoobri 1994. aasta nõukogu Luxembourgi istungil (üldküsimused) kiitis ta heaks Uruguay vooru lepingute sõlmimise otsuse eelnõu, mis saadeti Euroopa Parlamendile, et viimane heakskiitmismenetluse käigus oma seisukoha esitaks. See otsuse eelnõu vaadatakse uuesti üle, lähtudes Euroopa Kohtu arvamusest, mille viimane esitab 15. novembril 1994. Praegu on nõukogu ühenduse pädevuse õiguslikuks aluseks võtnud EÜ asutamislepingu artiklid 43, 54, 57, 66 ja 75, artikli 84 lõike 2, artiklid 99, 100, 100a, 113 ja 235 koostoimes artikli 228 lõike 3 teise lõiguga.

Pärast 11. oktoobri 1994. aasta ärakuulamist edastas nõukogu Euroopa Kohtule „tegevusjuhise”, mis koostati kooskõlastatult nõukogu, liikmesriikide ja komisjoniga teenustevaldkonna läbirääkimisteks „pärast Uruguay vooru”. Juhis on järgmine.

„1.      Marrakechis 15. aprillil 1994 vastu võetud ministrite otsustes nimetatud teenuste valdkonda puudutavate läbirääkimiste ning kõigi muude seda valdkonda puudutavate kas ettevalmistuskomitee või Maailma Kaubandusorganisatsiooni teenuste nõukogu egiidi all toimuvate arutelude puhul lepiti kokku, et puudutamata poolte seisukohti uue läbirääkimismandaadi osas ning võtmata seisukohta komisjoni poolt Euroopa Kohtule esitatud pädevuse jaotust puudutava arvamusetaotluse tulemuse kohta, peaks komisjon jätkuvalt:(17)

a)      pidama läbirääkimisi ühenduse ja liikmesriikide nimel eespool nimetatud läbirääkimiste ja arutelude raames;

b)      teavitama liikmesriike võimalikult varakult teiste pooltega kavandatavate arutelude või läbirääkimiste toimumisajast ja -paigast nii ametlike kui ka muude läbirääkimisrühmade raames, kui liikmesriike pole otse informeeritud;

c)      esitama kõigis küsimustes kohaste otsustamismenetluste käigus kinnitatud seisukohti;(18)

d)      jälgima, et kõigi liikmesriikide esindajatel oleks võimalik osaleda kõigil sisulisi küsimusi puudutavatel istungitel ja läbirääkimistel, kusjuures liikmesriigid võivad lasta end juhatusel esindada;

e)      edastama kiiresti liikmesriikidele nii ametlikud kui ka mitteametlikud GATT-i sekretariaadi või teiste osaliste, sealhulgas ka komisjoni enda märkused, kui neid pole otse liikmesriikidele saadetud.

2.      Nõukogu koostab regulaarselt läbirääkimiste kokkuvõtteid komisjoni esitatud aruannete põhjal, mis edastatakse nõukogule õigeaegselt, et viimasel oleks aega asju ette valmistada. Nõukogu jätkab läbirääkimiste eesmärkide määratlemise läbivaatamist iga teenustesektori puhul ja jätab endale õiguse anda komisjonile sobival hetkel asjakohaseid suuniseid.”

Nõukogu leiab, et EÜ asutamislepingu asutamisõigust ja teenuseid käsitlevad peatükid sisuliselt ei puuduta kolmandate maade füüsiliste või juriidiliste isikute kohtlemist, sest tema arvates tuleneb juba artiklist 52 ja sellele järgnevatest artiklitest, artiklist 59 ja sellele järgnevatest artiklitest ning artiklist 221, et EÜ asutamisleping ei pane liikmesriikidele ühtki kohustust kolmandate riikide kodanike kohtlemise valdkonnas.

Nõukogu täpsustab oma mõttekäiku ühe näitega: avalik-õigusliku teenusepakkuja erastamine.

Kuna selles valdkonnas ühenduse ühtlustavad meetmed puuduvad, on liikmesriigid ise pädevad erastamise tingimuste määratlemisel. Selle pädevuse teostamisel peavad liikmesriigid sellegipoolest arvestama tingimuste ja kitsendustega, mis on ette nähtud asutamislepingu asjakohaste sätetega (näiteks kodakondsuse alusel diskrimineerimise keeld, mis kehtib artikli 58 alusel ka äriühingutele). Siinkohal peab eristama liikmesriikides asutatud äriühinguid „välismaistest”, st kolmandates riikides asutatud äriühingutest. Seega kui siseriiklikus seaduses määratletakse tingimused, mis võimaldavad eraettevõtjatel erastatava ettevõtte kapitali omandada, ei tohi liikmesriikides asutatud ettevõtteid nende „riikkondsuse” tõttu diskrimineerida. Ent kolmandates riikides asutatud ettevõtete puhul jääb pädevus täielikult liikmesriikidele, kes saavad seda teostada ühtki ühenduse õigusakti kohaldamata.

Sama näite abil selgitab nõukogu ka seda, miks ta „kaubandusliku kohaloleku” kui teenuse osutamise viisi puhul teeb vahet kolmandate riikide äriühingute tütarettevõtjate ja filiaalide või esinduste vahel.

Nõukogu leiab, et kui mõne kolmanda riigi äriühingul on kaks erinevates liikmesriikides asutatud tütarettevõtjat, ei tohi erastamist läbi viiv liikmesriik EÜ asutamislepingu artikli 58 alusel koosmõjus artikliga 52 kohelda eraettevõtetele kapitali omandamise tingimuste määratlemisel neid kahte tütarettevõtjat ebavõrdselt.

Kui aga mõnel kolmanda riigi äriühingul on liikmesriikides ainult filiaalid või esindused (mis ei ole seega juriidilised isikud), ei kohaldata artiklit 58, mis käsitleb ainult äriühinguid, ning erastamist läbi viiv liikmesriik võib eri filiaale ja esindusi kohelda erinevalt.

E –   Viies küsimus

Ühendkuningriik selgitab, et ükski asutamislepingu säte ei käsitle liikmesriigis teenuseid pakkuda soovivate kolmandate riikide füüsiliste ja juriidiliste isikute esimest asutamisõiguse kasutamist. Ühendkuningriik märgib, et ühenduse institutsioonid on siiski võtnud meetmeid, mis määratlevad „ühenduse välispädevuse teostamist seoses kolmandate riikide kodanike asutamisõigusega ühenduses”. Ühendkuningriik viitab selles osas vastu võetud pangandus- ja kindlustusdirektiividele. Ühendkuningriigil palutakse näidata, kuidas ta ühendab selle praktika (mida ta ei vaidlusta) oma põhimõttelise seisukohaga, mida ta kaitseb asutamisõigust ja teenuste osutamise vabadust puudutavate peatükkide ulatust käsitledes.

Ühendkuningriigi valitsus nendib, et EÜ asutamislepingu asutamisõigust ja teenuseid puudutavad peatükid ei sisalda ühtki erisätet ühenduse sisepädevuse kohta seoses kolmandate riikide kodanike asutamisõiguse esimese kasutamisega liikmesriikides.

Asutamisõigust käsitleva peatüki ainus eesmärk on tagada ühe liikmesriigi kodanike asutamisõigus teise liikmesriigi territooriumil. Teenuste osutamise vabadust käsitleva peatüki eesmärk on kindlustada see vabadus ühe liikmesriigi kodanikele, kes tegutsevad mõnes teises ühenduse liikmesriigis. Nendel peatükkidel ei ole seega Euroopa Kohtu praktika mõttes välispädevuse osas ühtki erilist eesmärki, mis võiks olla aluseks tuletatud välispädevusele kolmandate riikidega lepingute sõlmimiseks.

Siin leidub selge erinevus asutamist ja teenuste osutamise vabadust käsitlevate ning transporti puudutavate peatükkide vahel.

Euroopa Kohus leidis 14. juuli 1976. aasta otsuses liidetud kohtuasjades 3/76, 4/76 ja 6/76: Kramer (EKL 1976, lk 1279), et EMÜ asutamislepingu ja ühinemisakti teatud sätted ning nõukogu 20. oktoobri 1970. aasta määrus (EMÜ) nr 2142/70 kalandustooteturu ühise korraldamise kohta (EÜT L 236, lk 5) annavad ühendusele sisepädevuse reguleerimaks kalapüüki avamerel ühenduse bioloogilisi ressursse kaitstes. Euroopa Kohus asus seisukohale, et ühenduse institutsioonidele pandud kohustustest ja neile antud pädevusest siseasjades tuleneb see, et ühendus on pädev võtma rahvusvahelisi kohustusi bioloogiliste ressursside kaitseks avamerel. Ühendkuningriigi valitsus märgib, et liikmesriigi pädevus avamerel piirdub ainult tema lipu all sõitvate laevadega ning et kalavarud on liikuvad. Järelikult ei oleks ühe riigi poolt (või liikmesriikide suveräänsete õiguste alla kuuluvates vetes ühenduse poolt) võetud kaitsemeetmetel mingit kasulikku mõju, kui naaberriigid sarnaseid meetmeid ei rakenda. Seega ilmneb, et avamere kalavarude kaitset ei saa tagada teisiti kui rahvusvaheliste lepingute sõlmimisega poolte vahel, kelle jurisdiktsiooni alla need veed kuuluvad.

Ühendkuningriigi valitsus rõhutab, et kui AETR-kohtuotsuses sai Euroopa Kohus tuletada sisepädevuse EMÜ asutamislepingu artiklitest 74 ja 75, tegi ta seda lähtudes artikli 75 punktist a, mis „käsitleb liikmesriigi territooriumil kulgeva transpordi osas ka kolmandatest riikidest saabuvat või sinna kulgevat transporti”. Euroopa Kohus järeldas sellest, et „ühenduse pädevus laieneb rahvusvahelisest õigusest tulenevatele suhetele ning nõuab vastavas valdkonnas kokkuleppeid asjast huvitatud kolmandate riikidega”.

Ent GATS-lepingu sõlmimiseks vajalikku ühenduse välispädevust ei saa tuletada mitte asutamislepingu asutamisõigust ja teenuseid puudutavatest sätetest, vaid asutamisõigust ja teenuseid puudutavate peatükkide raames vastu võetud teisestest õigusaktidest.

Asjaolu, et asutamisõigust ja teenuseid käsitlevad peatükid ei sisalda ühtki erisätet kolmandate riikide kodanike asutamisõiguse esimese kasutamise ja teenuste osutamise vabaduse kohta, ei välista seda, et ühendus võiks teatud tingimustel võtta vastu kolmandate riikide kodanikke puudutavaid õigusakte. Ühendkuningriigi valitsus toob näiteks kaks olukorda, kus ta seda teha võib.

Esiteks, kui nõukogu võtab vastu ühendusesiseseid eeskirju eesmärgiga lihtsustada liikmesriikide kodanikel asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse teostamist, võivad need sisemeetmed reguleerida vajalikul määral ka kolmandate riikide kodanike õigusi, et tagada liikmesriikide kodanikel eespool mainitud õiguste tegelikku teostamist siseturu toimimist käsitlevate asutamislepingu tingimuste kohaselt. Ühendkuningriik toob selle kohta kaks näidet. Et lihtsustada liikmesriikide kodanikel asutamisõiguse kasutamist, annab üks direktiiv nende kolmandatest riikidest pärit pereliikmetele õiguse riiki siseneda ja seal elada. Teine näide on liikmesriigis registreeritud äriühingute filiaale puudutavate eeskirjade laiendamise kohta mõnes kolmandas riigis registreeritud äriühingute filiaalidele. Ühendkuningriik viitab nõukogu 21. detsembri 1989. aasta üheteistkümnendale direktiivile 89/666/EMÜ avalikustamisnõuete kohta, mis on seotud liikmesriigis filiaali asutamisega teise liikmesriigi õigusele alluva teatud liiki äriühingu poolt (EÜT L 395, lk 36; ELT eriväljaanne 17/01, lk 100).

Teiseks võivad sisemeetmed oma mõjualas sõnaselgelt ette näha ühenduse välispädevuse. Näiteks võivad sisemeetmed ette näha kokkulepete sõlmimise kolmandate riikidega, sätestades kolmandate riikide äriühingute filiaalide kohtlemise võrdsel alusel liikmesriikide äriühingute filiaalidega, või kolmandate riikidega kokkulepete sõlmimise selleks, et liikmesriikide äriühingute filiaale koheldaks vähemalt sama soodsalt kui kolmandate riikide äriühingute filiaale ühenduses. Ühendkuningriik viitab eespool viidatud esimesele ja teisele pangandusdirektiivile ja nõukogu 5. märtsi 1979. aasta esimesele direktiivile 79/267/EMÜ otsese elukindlustustegevuse alustamise ja jätkamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 63, lk 1), mida ta käsitles põhjalikumalt oma kirjalikes märkustes (XII. B. 2. i).

Ühendkuningriigi valitsus meenutab ka, et kui ühendus on asutamisõigust ja teenuseid käsitlevate peatükkide alusel võtnud vastu eeskirju, mis on ise ainupädevusel põhinevad ühtlustamismeetmed, isegi kui neis ei ole välispädevuse teostamise kohta midagi sõnaselgelt sätestatud, tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et need siseriiklikud eeskirjad võivad ise olla aluseks ühenduse tuletatud välispädevusele (vt eespool viidatud AETR-kohtuotsus). Ent valdkondades, kus asjakohased sisemeetmed ei ole ainupädevusel põhinevad ühtlustamismeetmed, ei ole ka sisepädevuse teostamisest tuletatav välispädevus ainupädevus.

F –  Kuues küsimus

Ei nõukogu ega märkusi esitanud liikmesriigid ei vasta komisjoni argumentidele, millega viimane tõestab ühenduse vajadust võtta üksi rahvusvahelisi kohustusi. Neil palutakse kas neile argumentidele vastata või selgitada, miks nad ei pea vajalikuks neile vastata.

Nõukogu rõhutab, et komisjoni argumendid, millega viimane tõestab, et ühendusel on vajadus just üksi võtta rahvusvahelisi kohustusi, olid raskesti mõistetavad. Lisaks sellele ei pidanud nõukogu vajalikuks nendele argumentidele otseselt vastata ning ta põhjendab seda järgmiselt.

Kõigepealt märgib nõukogu, et komisjoni poolt mainitud pretsedent, millega ta põhjendab ühenduse „vajadust” osaleda üksi GATS-lepingu sõlmimisel, puudutab Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega sõlmitud nn euroopa lepinguid, mille sõlmisid just nimelt ühendus ja liikmesriigid ühiselt.

Seejärel leiab nõukogu sarnaselt Euroopa Parlamendiga, et komisjon ajab omavahel segi kaks erinevat küsimust: õigusliku raamistiku, mida ühenduse seadusandjal tuleb järgida, ja poliitilise otstarbekuse kriteeriumid, millest lähtudes ühenduse seadusandja otsustab, kas ja millises ulatuses tegutseda (või mitte tegutseda).

Nõukogu hinnangul põhineb komisjoni argument, mis rõhutab ohtu, mida kätkeb endas liikmesriikide kooskõlastamata tegevus juhul, kui liikmesriigid sõlmivad GATS-lepingu ja TRIPS-lepingu oma pädevuse alusel, vääral faktide esitusel.

Nõukogu märgib, et seni ei ole vaidlustatud liikmesriikide pädevust enamikus nende kahe lepinguga kaetud valdkondades ning seda pädevust on rahvusvahelisel tasandil pidevalt teostatud (näiteks WIPO egiidi all sõlmitud konventsioonid). See ei ole takistanud ühendusesiseste õigusaktide järkjärgulist täienemist ega ühenduse tegutsemist rahvusvahelisel tasandil.

Taani ja Kreeka valitsus ei teinud mingeid täpsustusi selles Euroopa Kohtu esitatud küsimuses.

Saksamaa valitsus leiab, et kui lähtuda komisjoni teise võimalusena esitatud väitest, et ühendusel on kohustus sõlmida rahvusvahelisi kokkuleppeid, kasutades talle EÜ asutamislepingu artiklite 100a ja 235 alusel antud volitusi, läheks see seisukoht vastuollu sama lepingu artikliga 4 ning viiks asutamislepingu muutmiseni. Saksamaa valitsus selgitab, millised institutsioonilised probleemid niisuguse seisukoha omaksvõtmise korral tekiksid, lähtudes Bundesverfassungsgericht’i kaalutlustest 12. oktoobri 1993. aasta kohtuotsuses Euroopa Liidu lepingu ratifitseerimise kohta, täpsemalt osast C II 3b, kus on märgitud:

„Euroopa Liidu leping teeb põhimõttelist vahet avaliku võimu kitsalt määratletud pädevuse teostamise ning asutamislepingu muutmise vahel; lepingu tõlgendamine ei saa seega viia tulemuseni, mis on võrdne tema laiendamisega; niisugune pädevusnormide tõlgendus ei ole Saksamaa jaoks siduv.”

Hispaania valitsus leiab, et komisjoni argumendid tõestamaks ühenduse vajadust sõlmida üksi rahvusvahelisi lepinguid lähevad vastuollu EÜ asutamislepingu artiklis 3b ja artikli 4 lõikes 1 sätestatud konkreetsete volituste andmise põhimõttega. Rahvusvahelisel tasandil ühise tegevuse vajaduse konstateerimine iseenesest ei saa olla ühenduse ainupädevuse aluseks, kui liikmesriigid ei ole ühendusele seda ainupädevust andnud. Vastupidise väitmine toob kaasa lepingu muutmise, rikkudes Euroopa Liidu lepingu artiklis N selleks sätestatud korda. Hispaania valitsus lisab, et teooria sisepädevuse ja välispädevuse paralleelsusest, mida on arendatud Euroopa Kohtu praktikas, ei tähenda, et nendes valdkondades, kus ühendusel puudub sisepädevus, võiks ta selle omandada välislepingu sõlmimise kaudu ning anda seega õigusakte ühendusesiseselt valdkondades, kus tal varem selleks volitused puudusid.

Prantsuse valitsus leiab, et EÜ asutamislepingu artiklid 100a ja 235, millele komisjon teise võimalusena tugineb ühenduse ainupädevuse põhistamiseks, jätavad nõukogule ulatuslikud volitused hindamaks, kas nende kohaldamise tingimused on täidetud.

Prantsuse valitsus märgib selle kohta, et enamiku GATS-lepingu ja TRIPS-lepingu valdkondade puhul ei toimu olemasolevate ühenduse eeskirjade muutmist. Pole ka vajadust, et ühendus sõlmiks üksi rahvusvahelisi lepinguid ühenduse eesmärkide saavutamiseks. Kui mõned üksikud erandid välja arvata, ei ole neid lepinguid vaja täita ühenduse tasandil ja liikmesriigid säilitavad oma pädevuse paljudes valdkondades. Prantsuse valitsus järeldab sellest, et pole vaja ega ka võimalik, et ühendus sõlmiks üksi WTO lepingu.

Madalmaade valitsus leiab, et komisjoni põhjendused tõestamaks ühenduse vajadust sõlmida üksi rahvusvahelisi kokkuleppeid tulenevad komisjoni kavandatavast de lege ferenda poliitikast. Ent praeguses ühenduse integratsiooni etapis ei saa need tuleneda AETR-kohtuotsuse rakendamisest.

Portugali valitsus on seisukohal, et ühenduse välispädevus peab põhinema õiguslikel kriteeriumidel ega tohi sõltuda hinnangust ühenduse tegutsemise otstarbekuse või vajalikkuse määra kohta. Välispädevus võib tuleneda sisepädevust määratlevatest asutamislepingu sätetest juhul, kui selle välispädevuse teostamist peetakse vajalikuks ühenduse mõne eesmärgi saavutamiseks ning kui see ei vii olukorrani, mil ühendus haarab endale õiguse võtta meetmeid liikmesriikide pädevussfääris. Portugali valitsus meenutab ka konkreetsete volituste andmise põhimõtet, mida komisjoni seisukoht tema arvates rikub.

Neil asjaoludel leiab Portugali valitsus, et ühenduse vajadus sõlmida rahvusvahelisi lepinguid ei anna piisavalt alust tõestamaks, et ühenduse pädevus on ainupädevus. Selge on see, et WTO leping käsitleb GATS-lepingut ja TRIPS-lepingut sisaldavates lisades valdkondi, mis langevad osaliselt liikmesriikide pädevusse, ning seega peegeldavad komisjoni argumendid tõestamaks ühenduse ainupädevust neis valdkondades ainult poliitilist hinnangut.

Vastuseks komisjonile, kes väidab, et kui tunnustatakse ühenduse ja liikmesriikide jagatud pädevust lepingu sõlmimisel, kahjustab see siseturu ühtsust, moonutab konkurentsi ning konkurentsivõimalusi kolmandate riikide turgudel, rõhutab Ühendkuningriigi valitsus, et olukord, mida komisjon ühe võimaliku juhtumina kirjeldas, valitseski Uruguay vooru läbirääkimiste ajal. Läbirääkimiste algusest peale määrati kindlaks seisukoht, et läbirääkimisi peetakse viisil, mis ei mõjuta küsimust ühenduse ja liikmesriikide pädevusest üksikutes valdkondades. Läbirääkimisi juhtis komisjon ühenduse ja liikmesriikide esindajana. Liikmesriikide huve kaitses ühenduse konsensuse saavutamise menetlus. Liikmesriikide seisukohalt toimusid läbirääkimised lähtudes eeldusest, et ühendusel ja liikmesriikidel on jagatud pädevus. Läbirääkimiste tulemuses arvestati igati nii ühenduse kui ka liikmesriikide huve.

Komisjon toob finantsteenuste sektori näiteks valdkonnast, kus võib toimuda konkurentsimoonutusi. Ent seda hüpoteesi kontrolliti mitmepoolsete läbirääkimiste käigus (Ühendkuningriigi valitsus meenutab, et GATS-leping sisaldab finantsteenuseid käsitlevat lisa). Selles võib Ühendkuningriigi arvates näha tasakaalustatud läbirääkimiste toime avaldumist, mida komisjoni arvates võib saavutada ainult ühenduse ainupädevuse kaudu. Nimetatud valitsuse hinnangul kerkis tegelikult esile suuri raskusi, mis olid võrreldavad GATS-lepingu finantsteenuseid puudutava lisa sõlmimisel tekkinud raskustega, kui nõukogu pidi jõudma üksmeelele valdkondade osas, mis kuuluvad ühenduse ainupädevusse (vastastikkuse põhimõte krediidiasutuste puhul teise pangandusdirektiivi artikli 9 alusel).

Ühendkuningriigi arvates teeb komisjon õigesti, mööndes, et teenused ei saa vabalt liikmesriikide vahel liikuda. See tähendab, et kolmanda riigi kodaniku turulepääs ühes liikmesriigis ei taga iseenesest õigust osutada teenuseid või kasutada asutamisõigust teistes liikmesriikides, kuna asutamisõiguse ja teenuste peatükke kohaldatakse ainult liikmesriikide kodanike suhtes.

Ühendkuningriigi valitsus märgib, et komisjon rõhutab siiski kaht argumenti. Esiteks, kolmandate riikidega lepete sõlmimine liikmesriikide poolt looks teatud liikmesriikides eeliseid, mis puuduksid teistes liikmesriikides, mis oleks konkurentsi lubamatu moonutamine. Teiseks, teatud liikmesriikide kodanikud saaksid kolmandate riikide turgudel eeliseid, mida ei saaks kasutada teiste liikmesriikide kodanikud.

Ühendkuningriik märgib siiski, et ühe liikmesriigi õigust sõlmida kolmanda riigiga lepingut tema territooriumil ettevõtlusega tegelemise tingimuste reguleerimiseks ei saa pidada siseturuga vastuolus olevaks. Euroopa Kohus leidis 9. veebruari 1994. aasta otsuses kohtuasjas C‑154/93: Tawil-Albertini (EKL 1994, lk I-451), et nõukogu 25. juuli 1978. aasta direktiiv 78/686/EMÜ, mis käsitleb hambaarstide diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide vastastikust tunnustamist ja mis sisaldab meetmeid asutamisõiguse ja teenuste osutamise vabaduse tulemusliku rakendamise hõlbustamiseks (EÜT L 233, lk 1; ELT eriväljaanne 06/01, lk 67), jätab liikmesriikidele täieliku õiguse sõlmida kolmandate riikidega selles valdkonnas välislepinguid. Selle pädevuse teostamine võib aga mõjutada konkurentsitingimusi liikmesriikide vahel. Üks liikmesriik võib seega tunnustada kolmandas riigis omandatud kvalifikatsiooni, samas kui mõni teine liikmesriik seda ei tee. Samal viisil võib niisuguse pädevuse teostamine viia olukorrani, kus ühe liikmesriigi kodanike kvalifikatsiooni tunnustatakse mõne kolmanda riigi territooriumil, kuid mõne teise liikmesriigi kodanike puhul seda ei tehta, vaatamata sellele, et ühendusesiseselt peab neid kvalifikatsioone võrdsetena käsitlema. Eespool kirjeldatud ühenduse ja liikmesriikide vastava valdkonna pädevuse jaotusest tulenevat olukorda ei saa iseenesest pidada siseturu reeglitega vastuolus olevaks. Sama peab a fortiori kehtima liikmesriikide õiguse puhul sõlmida lepinguid kolmandate riikidega teenustevaldkonna sektorites, mille puhul puuduvad ühendusesisesed eeskirjad.

Valdkondades, kus ühendusesisesed eeskirjad on olemas, võib nõukogu otsustada, et ühendus rakendab ainuvälispädevust (vt näiteks teise pangandusdirektiivi artikkel 9). Nõukogu ülesandeks on teatud sektoris ühendusesiseste eeskirjade vastuvõtmise käigus määratleda, kas selle valdkonna puhul on tarvis ette näha ühenduse ainuvälispädevus. Kui nõukogu annab sellisel viisil ühendusele ainuvälispädevuse, võimaldab see võrdsustada konkurentsitingimused nii ühendusesiseselt kui ka eri liikmesriikide kodanike suhtes kolmandate riikide turgudel. Seega sõltub ühenduse seadusandja otsusest, millises ulatuses välispädevus pärast asutamisõigust ja teenuseid käsitlevate peatükkide alusel ühendusesiseste eeskirjade vastuvõtmist liikmesriikidele jäetakse. See analüüs on tunduvalt asjakohasem kui komisjoni seisukoht, mis tuletab automaatselt asutamislepingust endast ühenduse ainuvälispädevuse. Kui asutamislepingu asutamisõigust ja teenuseid puudutavad peatükid ei võimalda kindlaks teha „erilist eesmärki”, mis annaks ühendusele tuletatud välispädevuse, saavad Ühendkuningriigi valitsuse arvates üksnes nende peatükkide alusel vastu võetud ühendusesisesed teisesed õigusaktid olla aluseks ühenduse välispädevusele teenuste valdkonnas. Ent need reeglid ei kata kõiki GATS-lepingus sisalduvaid majandustegevusi ning kui vastavad reeglid on ka olemas, ei ole nende puhul vastavas sektoris alati toimunud täielikku ühtlustamist.

Komisjon väitis, et liikmesriikide ja ühenduse ühispädevus kahjustaks siseturgu. Selle argumendi toetuseks märkis komisjon, et kolmandate riikide teenusepakkujad võiksid asutada äriühingu ühe liikmesriigi seaduse alusel, mis neil lubab seda teha, ning seejärel asutada esindusi ja filiaale teistes liikmesriikides, mis seab nende riikide kodanikud kõnesoleva kolmanda riigi äriühingute poolt pakutava suurema konkurentsi tõttu raskematesse tingimustesse. See argument ei veena Ühendkuningriigi valitsust.

Esiteks kehtib kolmanda riigi kodaniku poolt liikmesriigis asutatud tütarettevõtjate suhtes antud liikmesriigi seadus ning tema filiaalide ja esinduste suhtes kehtivad omakorda nende liikmesriikide seadused, kus nad on asutatud.

Teiseks ei toimi GATS-leping nii, et ainult äriühingu asutamine mõnes liikmesriigis võiks olla hüppelauaks teiste liikmesriikide turgude vallutamisel. Erikohustuste loend sätestab „Turulepääsu piirangute” jaotises, et „teatud liikmesriigi õigusega kooskõlas asutatud (kolmandate riikide äriühingute) tütarettevõtjaid võib kohelda vähem soodsalt, kui neil on ühenduse territooriumil ainult põhikirjajärgne asukoht, välja arvatud juhul, kui on võimalik näidata, et neil on ühe liikmesriigi majandusega tegelik ja jätkuv side”.

Tuleb ka rõhutada, et tütarettevõtja loomine on ainult üks GATS-lepingus ette nähtud teenuse osutamise viise. Teenuseid võivad osutada ka esindused või filiaalid. Kui kolmandate riikide kodanikud asutavad esindusi või filiaale, ei saa see tõenäoliselt siseturu jaoks tuua kaasa selliseid tagajärgi, mida komisjon seob nende kodanike poolt liikmesriikides tütarettevõtjate loomisega. Kolmanda riigi äriühingu poolt liikmesriigis asutatud filiaalil või esindusel ei ole asutamisõigust ega õigust osutada teenuseid teiste liikmesriikide territooriumil; kuid kui välja arvata eespool nimetatud piirangud, laieneb GATS-leping esinduste või filiaalide kaudu asutamisele samal viisil kui tütarettevõtjate kaudu asutamisele.

On seega võimatu tuletada ühenduse ainuvälispädevust, lähtudes tagajärgedest, mis oleks asutamislepingu artiklil 58 kolmandate riikide kodanikele, kes ise asutavad liikmesriigi territooriumil. Seetõttu ei saa komisjoni poolt artikli 58 alusel tuletatud argument mingil juhul mõjutada liikmeriikide pädevust GATS-lepingu rakendamisel filiaalide või esinduste kaudu asutamisele liikmesriikides.

Komisjoni poolt toodud vastumeetmete rakendamise argumendile vastab Ühendkuningriigi valitsus, et pädevuse jaotuse küsimust ühenduse ja liikmesriikide vahel rahvusvahelise lepingu sõlmimisel ei saa lahendada selle lepingu üksiku sätte alusel eraldi võetuna, vaid seda peab käsitlema lepingu kõigist sätetest lähtudes. Vastumeetmete klausel ise ei saa laiendada ühenduse pädevust teenustelepingu osas ja vähendada liikmesriikide pädevust sama lepingu puhul.

Vastuseks komisjonile, kes väidab, et kui liikmesriigid sõlmivad GATS-lepingu, mõjutaks või muudaks see ühenduse õiguse mõjuala, sest ühenduse eeskirjad katavad kogu GATS-lepingu valdkonnad, märgib Ühendkuningriik, et see väide on väär. Ühendusesisesed eeskirjad ei kata kõiki asutamise ja teenustega seotud majandustegevusi ning valdkondades, kus need eeskirjad eksisteerivad, on need sageli ainult osalise ühtlustamise meetmed, mis piirduvad minimaalsete normide kehtestamisega.

Ühendkuningriik väljendab üllatust komisjoni väite suhtes, et GATS-leping võiks mingil moel olla vastuolus ühenduse esmase või teisese õigusega, mis AETR-kohtuotsuse alusel annaks automaatselt ühendusele ainupädevuse GATS-lepingu sõlmimiseks. GATS-lepingu läbirääkimiste ajal oli komisjoni eesmärk tõepoolest ilmselt tagada kooskõla ühenduse õigusega. Komisjon väidab, et osales läbirääkimistel, arvestades kogu olemasoleva ühenduse õigusega. Ühendkuningriigi valitsus ei saa varjata tunnet, justkui püüaks komisjon iga hinna eest avastada GATS-lepingu ja ühenduse õiguse vahel ühitamatust, et kasutada seda ettekäändena ühenduse ainupädevuse põhjendamisel. Ühendkuningriik rõhutab, et komisjon jätab kahe silma vahele asjaolu, et GATS-lepingu ja kehtivate ühenduse õigusaktide vahel on tõepoolest vastuolusid. Kui niisugused vastuolud ilmnevad GATS-lepingu ja teatud ühenduse eeskirjade vahel, ei välista need ikkagi liikmesriikide pädevust nende ühenduse eeskirjade kohaldamisalast väljaspool.

Vastuseks komisjoni väitele, et TRIPS-lepingu sõlmimine ka liikmesriikide nimel võib mõjutada või muuta ühenduse õiguse ulatust, ütleb Ühendkuningriik, et ühendusel on kindlasti volitused TRIPS-lepingu sõlmimiseks, kuid ainult piiratud ulatuses niivõrd, kuivõrd TRIPS-leping võib mõjutada artikli 100a alusel vastu võetud ühtlustamismeetmeid või artikli 235 alusel vastu võetud määrust ühenduse kaubamärgi kohta. Ühendkuningriik rõhutab, et ta ei ole komisjoniga eriarvamusel seega mitte TRIPS-lepinguga kaetud valdkonnas ühenduse välispädevuse küsimuses, vaid selles, kas see pädevus on ainupädevus.

Ühendkuningriik, viidates Euroopa Kohtu arvamuses 2/91 toodud põhimõtetele, leiab, et TRIPS-lepingu sõlmimise pädevus jaguneb ühenduse ja liikmesriikide vahel, sest enamik TRIPS-lepingu rakendusalas olevaid valdkondi on ühenduse tasandil kas täiesti ühtlustamata või on ainult osaliselt ühtlustatud, kuna kas sõnaselgelt või vaikimisi on arvesse võetud siseriiklikku intellektuaalomandi kaitset tagavat õigust.

Komisjon toob näiteks ainult ühe valdkonna, kus TRIPS-lepingus sätestatud minimaalsed tingimused on rangemad kui ühenduse õigusaktidega sätestatud tingimused (sundlitsentside andmise tingimused pooljuhttoodete topoloogia valdkonnas, mida täpsustab eespool viidatud direktiiv 87/54). Tõsiasi, et TRIPS-leping võib mõjutada või muuta selle direktiivi mõjuala, õigustab ühenduse osalemist TRIPS-lepingu sõlmimisel. Ent sellest tõsiasjast lähtudes ei saa ühendusele üle kanda välispädevust sõlmimaks lepingut, mis enamjaolt käsitleb valdkondi, kus ühenduse seadusandja ei ole ühtki õigusakti vastu võtnud või mille puhul EÜ asutamisleping või asjassepuutuvad teisesed õigusaktid tunnustavad sõnaselgelt liikmesriikide pädevuse säilimist.

Vastuseks komisjoni väitele, et liikmesriikide õigus tegutseda TRIPS-lepinguga kaetud valdkonnas võib põhjustada erinevusi ja vastuolusid nende välissuhete korralduses, mis omakorda võivad mõjutada olemasolevat või tulevast ühtlustamist ühenduse tasandil, ütleb Ühendkuningriik, et ühenduse ja liikmesriikide jagatud pädevus TRIPS-lepingu sõlmimisel ei luba liikmesriikidel mingil juhul tegutseda vastuolus olemasolevate ühenduse eeskirjadega ei õigusaktide vastuvõtmisel ega ka uute, ühenduse õigusega vastuolus olevate rahvusvaheliste lepingute sõlmimisel.

G –  Seitsmes küsimus

Komisjonil palutakse täpsustada argumente, mida ta kasutab tõestamaks, et kui ühendus ja liikmesriigid osaleksid ühiselt GATS- ja TRIPS-lepingu sõlmimisel, mõjutaks või muudaks see olemasolevaid ühenduse õigusakte.

Juhul kui tunnustatakse ühenduse ja liikmesriikide segapädevust panganduse valdkonnas, võib see komisjoni arvates ühenduse õigusakte AETR-kohtuotsuse tähenduses mõjutada või muuta kolmel viisil.

Esiteks, kui liikmesriigid võiksid ise määratleda oma erikohustused pangandusteenuste turulepääsu osas oma territooriumil, mõjutab see eespool viidatud teist pangandusdirektiivi ja eriti selle tegevuslubade andmise tingimuste ühtlustamist puudutavaid sätteid (II jagu). Lisaks sellele kaotaks oma mõtte teise direktiivi artiklis 9 ette nähtud läbirääkimismehhanism, mille eesmärk on saavutada ühenduse krediidiasutustele kolmandates riikides turulepääs samadel alustel, nagu seda võimaldab ühendus kõnealuse kolmanda riigi äriühingutele. Tulemuseks oleks tagasipöördumine aega, kus igal liikmesriigil oli oma vastastikkusel põhinev kord.

Teiseks oleks liikmesriikidel võimalus oma pädevuse piires määratleda oma erikohustuste laad ja tase. Sellisel juhul võiksid mitmed erinevad nõudmiste tasandid eksisteerida üheaegselt: liikmesriikide pädevusse kuuluvates valdkondades oleks GATS-lepingus sätestatud erikohustuste tase A ning ühenduse pädevusse kuuluvates valdkondades oleks ühelt poolt ühenduse õigusaktid (tase B) ja teiselt poolt ühenduse poolt GATS-lepingu raames võetud erikohustused (tase C). Kuna need kolm taset võivad olla erinevad, on tõenäoline, et ühenduse õigusakte mõjutatakse või muudetakse AETR-kohtuotsuse tähenduses.

Kolmandaks kaotaksid pangandusturule juurdepääsu reguleerivad ühenduse õigusaktid olulise osa oma väärtusest, kui igal liikmesriigil oleks õigus määratleda ise oma kohustusi, mida peaks rakendama, nii nagu ka ühenduse kohustusi, enamsoodustusrežiimist lähtudes. Nii toimuks see eriti valdkondades, kus on nõutav segapädevus põhjusel, et ühenduse õigusaktid sisaldavad ainult miinimumnõudeid. Arvestades, et niisugusel juhul oleks ühenduse ja liikmesriikide pädevusel sama objekt, kaotaks liikmesriigi võetud kohustuse tõttu ühenduse võetud kohustus oma väärtuse.

Komisjon tuleb veel kord tagasi intellektuaalomandi õiguste ammendumise probleemi juurde. Ta märgib, et TRIPS-leping jätab liikmetele vabaduse määratleda ise õiguste ammendumise kord tingimusel, et nad rakendavad seda enamsoodustusrežiimist ja võrdse kohtlemise nõudest lähtudes (vt artikkel 6), ning et ühenduse õigus omalt poolt rakendab ühendusesisest ammendumise printsiipi. Seega võib segapädevuse oludes juhtuda, et korraga eksisteerib kolm õiguste ammendumise korda:

–        teatud liikmesriigid võivad oma pädevuse raames rakendada kolmandate riikide suhtes rahvusvahelist õiguste ammendumise korda;

–        teised liikmesriigid kasutaksid siseriiklikku õiguste ammendumise korda;

–        igal juhul peavad kõik liikmesriigid ühenduse pädevusse kuuluvates valdkondades rakendama ühendusesisest õiguste ammendumise korda.

Arvestades sellega, et alati ei ole lihtne kindlaks teha, millise korra alusel intellektuaalomandi õigusega kaitstud toode või teenus on liikmesriiki imporditud, võivad liikmesriigid võtta meetmeid intellektuaalomandi õiguste rikkumise vastu. Need võivad puudutada paralleelselt imporditavaid tooteid. Tõenäoliselt muudab või mõjutab see vaba liikumise põhimõtte ulatust.

Kui näiteks intellektuaalomandi õiguste valdaja viib teatud toote mõne kolmanda riigi turule või seda tehakse tema nõusolekul, võib paralleelne importija seda toodet importida nendesse ühenduse liikmesriikidesse, mis rakendavad rahvusvahelist õiguste ammendumise printsiipi. Õiguste valdajal on siiski võimalus vaidlustada antud toote importimist nendesse liikmesriikidesse, kes rakendavad siseriiklikku õiguste ammendumise korda. Eespool viidatud Euroopa Kohtu otsusest EMI vs. CBS tuleneb vaikimisi, et õiguste valdaja saab keelata vastava toote importimist paralleelse importija poolt rahvusvahelist õiguste ammendumise printsiipi rakendavast liikmesriigist teistesse liikmesriikidesse. Nii toimub see seetõttu, et õiguste valdaja ei ole tegelikult nõustunud toote esmakordse importimisega ühendusse paralleelse importija poolt. Seega ei oleks olnud võimalik rakendada ühendusesisest õiguste ammendumise korda. Järelikult oleks tarvis selle valdkonna õigusakte ühtlustada, mida on juba ka tehtud teatud intellektuaalomandi õiguste puhul, et välistada rahvusvahelise õiguste ammendumise printsiibi kohaldamine.

Komisjon meenutab, et GATS-leping ei luba ühepoolselt muuta erikohustuste loendit kolme aasta jooksul alates lepingu jõustumisest. Kui niisugune muudatus hiljem tühistab või rikub teiste GATS-lepingu liikmete õigusi, peab neile pakkuma kompenseerivaid täpsustusi (XXI artikkel). Komisjon leiab sellest lähtuvalt, et jagatud pädevuse korral võib liikmesriikidel tekkida huvi vastuseisuks ühenduse õigusaktide igale muutmisele, kartuses, et nad peavad pakkuma kolmandatele riikidele kompenseerivaid täpsustusi. Komisjoni arvates võib sellest tulenev ühenduse õiguse külmutamise oht ühenduse õigust AETR-kohtuotsuse tähenduses mõjutada või muuta.

Komisjon märgib ka, et GATS-lepingu V artikkel näeb ette üldise erandi majandusintegratsiooni puhul. Ent V artikli teatud sätete ulatus ei ole päris selge. Ei ole päris kindel, et Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega sõlmitud lepingud (vt ühenduse või ühenduste poolt sõlmitud lepingud Poola Vabariigiga 16. detsembril 1991, EÜT 1993, L 348, lk 2; Tšehhi ja Slovaki Liitvabariigiga 16. detsembril 1991, EÜT 1992, L 115, lk 2; Ungari Vabariigiga 16. detsembril 1991, EÜT 1993, L 347, lk 2; Bulgaaria Vabariigiga 8. märtsil 1993, EÜT L 323, lk 2; Rumeeniaga 1. veebruaril 1993, EÜT L 81, lk 2) vastavad V artiklis sätestatud tingimustele. Kui peaks selguma, et teatud lepingud ei ole selle artikliga vastavuses, saab neid edaspidi sooduskokkulepetena säilitada ainult sellisel juhul, kui saavutatakse erand enamsoodustusrežiimi puhul. Kui aga liikmesriigid ei nõustu niisuguse taotlusega, peaksid nende lepingute eelised laienema enamsoodustusrežiimi kohaselt kõigile GATS-lepingu liikmetele.

Komisjon rõhutab ka, et eespool viidatud pooljuhttoodete topoloogiat käsitleva direktiivi 87/54 artikkel 6 näeb ette leebemaid tingimusi kui TRIPS-lepingu sundlitsentside andmise minimaalsed tingimused. Komisjon viitab eespool viidatud arvamusele 2/91 (punktid 25 ja 26) ning meenutab, et rahvusvaheliste õigusnormide ja ühenduse eeskirjade kooseksisteerimine teatud valdkonnas võib mõjutada ühenduse õigust, isegi kui need õigusnormid ei ole omavahel vastuolus.

Lõpuks märgib komisjon, et WTO lepingu ühtse „paketi” süsteemi ning vaidluste lahendamist puudutavas käsitusleppes määratletud vastumeetmete tõttu võib ühe liikmesriigi poolt toime pandud WTO lepingu lisas toodud lepingu rikkumine juhul, kui tunnustatakse ühenduse ja liikmesriikide segapädevust, kaasa tuua vastumeetmete rakendamise mõne lepingu piires, mis langeb ühenduse pädevusse. See võimalus rakendada vastumeetmeid tähendab juba iseenesest ühenduse eeskirjade mõjutamist või muutmist AETR-kohtuotsuse mõttes.

H –  Kaheksas küsimus

TRIPS-lepingu II jao 3. osa kohustab kõiki liikmeid kaitsma teiste liikmete geograafilisi tähiseid. Nõukogu ja komisjon selgitavad, et nõukogu 14. juuli 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 2081/92 põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta (EÜT L 208, lk 1; ELT eriväljaanne 03/13, lk 4) vastab osaliselt sellele nõudele. Nõukogul ja komisjonil palutakse selgitada, mismoodi see määrus võib olla kolmandate riikide päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste kaitse aluseks.

Komisjon selgitab, et nimetatud määruse artikli 12 kohaselt kehtib see ka kolmandate riikide geograafiliste tähiste puhul: need, mis vastavad sätestatud tingimustele (on vastavuses tehnospetsifikaadiga ning alluvad kontrollimehhanismile), võivad sama menetlust läbides saada nimetatud määruse artiklis 13 kirjeldatud spetsiifilise kaitse.

Nõukogu meenutab, et TRIPS-lepingu II jao 3. osa kohustab kõiki lepingupooli kaitsma teiste poolte geograafilisi tähiseid. TRIPS-lepingu loogika kohaselt võib selle kohustuse rakendamine kahtluse alla seada ühenduse õigusaktidega tagatud kaitse.

Niisuguse olukorra selgitamiseks toob nõukogu näiteks WTO liikme Ungari Vabariigi kaebuse, milles väidetakse, et ühenduse poolt „Tokay” nimetusele antav kaitse on vastuolus TRIPS-lepinguga, kuna see kaitse peab kehtima ainult Ungaris Tokay piirkonnas toodetud veinide puhul. Kuna „Tokay” nimetust kaitsevad ühenduse õigusaktid, leiab nõukogu, et mitte liikmesriigid, vaid nimelt ühendus on niisuguse vaidluse puhul pädev end kaitsma Ungari Vabariigi nõudmiste vastu.

Nõukogu möönab siiski, et kolmandate riikide geograafiliste tähiste kaitse võib osutuda probleemiks samas ühenduse õigusakte mõjutamata ning et ta ei maininud oma kirjalikes märkustes niisugust juhtu.

Selles valdkonnas toob nõukogu näite kaitsest, mida peaks tagama Hispaanias ühe Mehhikos toodetud alkohoolse joogi puhul, mida nimetatakse „Mehhiko Tequila”. Nõukogu arvates kuulub niisugune küsimus liikmesriikide pädevusse, välja arvatud see osa, mida reguleerib üks ühenduse teisene õigusakt. Viimasest näitest lähtudes soovib nõukogu teha muudatusi oma kirjalikes märkustes: ühenduse meetmete ulatus geograafiliste tähiste valdkonnas ei lange täpselt kokku TRIPS-lepingu II jao 3. osa mõjualaga. AETR-kohtuotsusest tulenevad ühenduse volitused ei hõlma seega kogu TRIPS-lepingu 3. osa ning järelikult säilitavad liikmesriigid osalt oma pädevuse.

I –  Üheksas küsimus

Komisjonil ja nõukogul palutakse selgitada, kas intellektuaalomandi õiguste ühendusesisese ühtlustamist käsitleva õigusaktiga kaasneb liikmesriikidele kohustus rakendada kolmandate riikide kodanike suhtes õigusnorme, mille nad peavad ühtlustamise raames vastu võtma.

Komisjon leiab, et tööstusomandi valdkonnas Pariisi konventsiooniga ning kirjandus- ja kunstiteoste valdkonnas Berni konventsiooniga kaetud intellektuaalomandi õigusi ühtlustavate ühenduse õigusaktide puhul lahendavad küsimuse nimetatud rahvusvahelised konventsioonid.

Pariisi konventsiooni artiklid 2 ja 3 näevad tõepoolest ette Pariisi liidu riikide kodanike ning nende isikute puhul, kelle elukoht või tegelik ja toimiv äriühing asub mõne Pariisi liidu riigi territooriumil, võrdse kohtlemise tööstusomandi valdkonna õigusaktidega lubatud praeguste ja tulevaste „eesõiguste” osas. See põhimõte laieneb automaatselt nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimesele direktiivile 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1989, L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92).

Berni konventsiooni artiklite 3 ja 5 kohaselt on Berni liidu kuuluva riigi kodanikeks olevatele või seal alalist elukohta omavatel autoritel samad õigused, mis nende riikide vastavad seadused annavad praegu või tulevikus oma kodanikele.

Seda põhimõtet peab automaatselt kohaldama järgnevate autoriõigust käsitlevate õigusaktide puhul:

–        nõukogu 19. novembri 1992. aasta direktiiv 92/100/EMÜ rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas (EÜT L 346, lk 61; ELT eriväljaanne 17/01, lk 120);

–        nõukogu 27. septembri 1993. aasta direktiiv 93/83/EMÜ teatavate satelliitlevile ja kaabli kaudu taasedastamisele kohaldatavaid autoriõigusi ja sellega kaasnevaid õigusi käsitlevate eeskirjade kooskõlastamise kohta (EÜT L 248, lk 15; ELT eriväljaanne 17/01, lk 134).

Muude intellektuaalomandi õiguste puhul on vastus erinev sõltuvalt ühenduse vastavast õigusaktist. Nõukogu 16. detsembri 1986. aasta direktiivi 87/54/EMÜ pooljuhttoodete topoloogia õiguskaitse kohta (EÜT 1987, L 24, lk 36; ELT eriväljaanne 13/08, lk 231) artikli 3 lõike 7 kohaselt teeb otsuse kaitse laiendamise kohta kolmandate riikide kodanikele nõukogu. Nõukogu direktiiv 92/100/EMÜ rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas (EÜT L 346, lk 61; ELT eriväljaanne 17/01, lk 120) lähtub vaikivast eeldusest, et liikmesriigid annavad ka edaspidi neid õigusi vastastikkuse alusel ning kohtlevad Rooma konventsiooni sõlminud riikide kodanikke võrdselt oma kodanikega. Seda põhimõtet kinnitati sõnaselgelt nõukogu 29. oktoobri 1993. aasta direktiivis 93/98/EMÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kaitse tähtaja ühtlustamine (EÜT L 290, lk 9; ELT eriväljaanne 17/01, lk 141). Preambuli 23. põhjendus viitab tõepoolest kolmandate riikide kodanike kaitsele teatud rahvusvahelise lepingu alusel.

Nõukogu selgitab esmalt, et kui ühenduse tasandil eksisteerib intellektuaalomandi õigusi ühtlustav õigusakt, ei ole liikmesriigid põhimõtteliselt kohustatud kohaldama kolmandate riikide kodanike suhtes eeskirju, mida nad ühendusesiseselt peavad rakendama.

Üldiselt on ühtlustamismeetmete eesmärk tõesti siseturu loomine ja toimimine ning ühendusesiseste vaba liikumise takistuste kõrvaldamine. Nende eesmärk ei ole ühtlustada kolmandate riikide kodanike ja äriühingute kohtlemist. Enamasti ei mainita nendes üldse, kuidas peab liikmesriik kohtlema kolmandate riikide kodanikke.

Nõukogu möönab siiski, et mõnikord võivad ühenduse ühtlustamismeetmed sisaldada üldreeglit, mida kohaldatakse kõigi liikmesriikide territooriumil toimuvate tegevuste puhul, sealhulgas ka kolmandate riikide kodanike või äriühingute tegevus. Näiteks võib teatud ühtlustamismeede kohustada end registreerima kõiki ühenduses kutsealal tegutseda soovijaid või kõiki füüsilisi või juriidilisi isikuid, kes soovivad kaitsta oma intellektuaalomandi õigust. Niisugune üldreegel kehtib ka kolmandate riikide kodanikele.

Seetõttu on nõukogu seisukohal, et üheksandale küsimusele saab vastata üksnes ühendusesisese ühtlustamise hetkeseisust lähtuvalt: praegu näevad ühenduse õigusaktid kolmandate riikide kodanike intellektuaalomandi õiguskaitse puhul liikmesriikidele kohustusi ette üksnes erandjuhtudel.

J –  Kümnes küsimus

Kuna ühendus ei osale mitmes WIPO hallatavas intellektuaalomandi valdkonna konventsioonis, palutakse komisjonil selgitada, kes osaleks nende konventsioonide haldamises, kui tunnustataks ühenduse ainupädevust kolmandate riikidega konventsioonide sõlmimisel intellektuaalomandi valdkonnas.

Kõigepealt täpsustab komisjon, et ta toetas ühenduse ainupädevust WTO lepingu sõlmimisel sellepärast, et tegemist on lepinguga, mis puudutab üldiselt kaubandust (trade-related), mitte sellepärast, et ühendusel oleks ainupädevus kõigi kolmandate riikidega sõlmitavate intellektuaalomandit puudutavate konventsioonide sõlmimiseks.

Komisjoni arvates peab uurima iga konventsiooni eraldi, et määratleda, kas on tegemist kaubanduslepinguga ning kui see nõnda ei ole, teha kindlaks, kas ühenduse seadusandja on juba vastu võtnud meetmeid, mida antud konventsioon võiks mõjutada, või valmistub seda tegema antud konventsiooni sõlmides.

Komisjon rõhutab, et ühenduse pädevus välisasjades on muutuv, eriti intellektuaalomandi vallas. Nii näiteks ei ole ühendusel praegu võimalik saada WIPO liikmeks või liituda olemasolevate konventsioonidega, nagu Pariisi või Berni konventsioonid, sest see võimalus on avatud ainult riikidele. Komisjonil on WIPO-s üksnes vaatlejastaatus ning ta tegutseb kooskõlas liikmesriikidega. Seevastu on ühendus olnud tihedamalt seotud kahe hiljuti sõlmitud WIPO konventsiooni väljatöötamisega: Washingtonis 26. mail 1989. aastal sõlmitud intellektuaalomandi kaitse leping mikrolülituste valdkonnas ja Madridis 28. juunil 1989. aastal sõlmitud kaubamärkide rahvusvahelise registreerimise Madridi kokkuleppe protokoll. Ühendus osales diplomaatilisel konverentsil delegatsiooni staatuses ning ta võib nende konventsioonidega liituda.

K –  Üheteistkümnes küsimus

Nõukogul ja märkusi esitanud liikmesriikidel palutakse täpsustada, mil viisil tagatakse ühenduse ja liikmesriikide välistegevuse ühtsus juhul, kui otsustatakse, et GATS- ja TRIPS-lepingu sõlmimine nõuab ühenduse ja liikmesriikide ühist osalemist.

Nõukogu märgib, et ühenduse ja liikmesriikide WTO-s ühise osalemise küsimus ei ole veel lahendatud, sest kuna Euroopa Kohus ei ole andnud oma arvamust, ei ole kindel, kas ühendusel ja liikmesriikidel on jagatud pädevus.

Nõukogu piirdub sellega, et visandab võimaliku lahenduse ühenduse ja liikmesriikide ühise osalemise puhul.

Kõigepealt peaks lahendus olema igati kooskõlas asutamislepingute ja acquis communautaire’iga. Teiseks peaks määrama ühise ainuesindaja, isegi valdkondade puhul, mis ei kuulu või ei kuulu täielikult ühenduse ainupädevusse. Otsused peaks vastu võtma nõukogu, isegi ühendusevälistes küsimustes, et nõukogu täidaks täielikult Euroopa Liidu lepinguga talle omistatud rolli. Peaks ka kasutama ainsa „aadressi” printsiipi, et mitte koormata teisi WTO liikmeid ühenduse ja liikmesriikide vahel pädevuse valdaja kindlakstegemisega. Kõik konsultatsioonitaotlused või kaebused saaks sel viisil adresseerida kas „Euroopa Liidule” või „ühendusele ja liikmesriikidele” ning need peaks vastu võtma pädevuse küsimusest sõltumatult.

Nõukogu lisab, et Euroopa Kohtul ei ole vaja teada ühenduse ja liikmesriikide ühise osalemise üksikasjalikku korda, et vastata talle esitatud küsimusele, millega soovitakse teada saada, kas liikmesriikidel on pädevus teatud kindlates valdkondades, milles GATS- ja TRIPS-leping kohustusi ette näevad. Nõukogu kinnitab, et on igal juhul teadlik kohustustest, mis on talle määratud asutamislepinguga ning mis kohustavad tagama ühtsust Euroopa Liidu välistegevuses.

Taani valitsuse arvates järeldub Euroopa Liidu lepingu artiklist C ja EÜ asutamislepingu artiklist 5 ning Euroopa Kohtu praktikast, et ühenduse institutsioonid ja liikmesriigid peavad tegema lojaalset koostööd ning et see kohustus kehtib nii ühenduse ainupädevuse puhul kui ka ühenduse ja liikmesriikide jagatud pädevuse puhul. Viimasel juhul on see kohustus vältimatu, sõltumata viisist, kuidas liikmesriigid oma pädevust teostavad.

Saksamaa valitsus viitab mais 1994 nõukogu poolt vastu võetud „tegevusjuhisele”, mis oli mõeldud „pärast Uruguay vooru” läbirääkimiste jätkamiseks teenuste valdkonnas (vt selle leppe teksti eespool, neljanda küsimuse vastuses), ning nõukogus arutlusel olevale „tegevusjuhise” kavale, mis hõlmab üldisemalt kõik WTO küsimused. Need juhised peaksid kõrvaldama ühenduse ja liikmesriikide välistegevuse ühtsuse säilitamisega seotud raskused.

Kreeka valitsus selgitab samuti, et liikmesriikide ja ühenduse tegevusühtsust WTO raames võiks garanteerida „tegevusjuhis”, mis võetakse vastu nõukogus liikmesriikide valitsuste esindajate otsusega. See juhis määraks komisjoni liikmesriikide ja ühenduse „ühiseks esindajaks” WTO-s nii ühenduse ainupädevusse kuuluvate kui ka liikmesriikide pädevusse kuuluvate küsimuste puhul. Viimati mainitud küsimuste puhul töötaksid liikmesriigid välja ühised seisukohad, mida komisjon esitaks WTO pädevates organites. Juhul kui liikmesriigid ei jõua ühisele seisukohale – ning ainult sel juhul – võivad nad Kreeka valitsuse arvates kaitsta oma seisukohti WTO-s eraldi.

Hispaania valitsus rõhutab samuti vajadust koostada tegevusjuhis, mis näeks ette ühenduse pädevusse kuuluvate valdkondade puhul asutamislepingutes ette nähtud menetluste kasutamise ning liikmesriikide pädevusse kuuluvates küsimustes nende omavahelise konsensuse saavutamise. Kui konsensust ei õnnestu saavutada, on liikmesriikidel Hispaania valitsuse arvates õigus esitada oma seisukoht eraldi. Komisjoni volitatakse ühenduse ja liikmesriikide seisukohti avaldama ning nende nimel läbirääkimisi pidama vastavalt nõukogu või liikmesriikide juhistele.

Prantsuse valitsus märgib samuti, et Uruguay vooru tulemusena sõlmitud lepingute rakendamisel peab tagama ühenduse ja liikmesriikide tegevusühtsuse Euroopa Liidu lepingu artikli C teise lõigu ning EÜ asutamislepingu artikli 5 alusel. Prantsuse valitsus on seisukohal, et nõukogus arutlusel olev tegevusjuhise kava võimaldaks seda tegevusühtsust tagada. Juhis peaks sisaldama järgmisi punkte: komisjon kui ühtne esindaja WTO-s; WTO-s läbirääkimiste pidamine komisjoni poolt ühenduse ja liikmesriikide nimel vastava mandaadi alusel, regulaarne läbirääkimiste kulgemise aruanne nõukogus ja läbirääkimisi jälgivates nõukogu allüksustes, liikmesriikide kaasamine läbirääkimiste ja diskussioonide igas faasis. Lisaks sellele peaks komisjon võtma vastu liikmesriikide konsulteerimistaotlusi ning vajadusel katkestama ajutiselt diskussioonid. Komisjon, liikmesriigid ja nõukogu peasekretariaat peaksid tegema tihedat koostööd läbirääkimiste pidamise korraldamiseks. Tegevused ja seisukohavõtud peaksid ühenduse pädevusse kuuluvates valdkondades rajanema vastavalt asutamislepingu asjassepuutuvatele sätetele ühiselt vastuvõetud seisukohal ning riikide pädevusse kuuluvates küsimustes konsensusel. Liikmesriigid väljendavad oma seisukohta riikide pädevusse kuuluvates küsimustes vaid siis, kui ühist seisukohta ei ole suudetud vastu võtta.

Madalmaade valitsus viitab arvamusele 2/91, et rõhutada ühenduse ja liikmesriikide võimalikult tiheda koostöö vajadust ühispädevuse korral. See koostöö peaks viima tegevusjuhise vastuvõtmiseni. Madalmaade valitsus meenutab EMÜ asutamislepingu endist artiklit 116, mis sisaldas olemasolevat kokkulepet FAO raames ning Euroopa Liidu lepingu kolmanda samba menetlusi, eriti artiklis K.5 sätestatud korda.

Portugali valitsus leiab, et võimalikud raskused, mis võivad esile kerkida seoses liikmesriikide endi huvide esindamisega WTO-s või seoses nende seisukohtade esitamisega, ei anna vastust pädevuse jaotuse küsimusele ega takista jõudmast järeldusele, et antud lepingud on segavastutusega lepingud. Portugali valitsus meenutab Euroopa Liidu lepingu artiklis C, artikli J.1 lõikes 4 ja artikli J.2 lõikes 3 ning EÜ asutamislepingu artiklis 5 sätestatud koostöö ja ühtsuse tagamise kohustusi. WTO läbirääkimiste käigus on ühenduse ja liikmesriikide tegevusühtsuse eesmärk saavutatud. Niisugusel viisil saadud kogemus peaks Portugali valitsuse arvates olema aluseks tegevusjuhise väljatöötamisele, mis määratleks ühtaegu liikmesriikide esindajana tegutseva komisjoni eriülesanded ning liikmesriikide ühiste või kooskõlastatud seisukohtade vastuvõtmise korra nende pädevusse kuuluvates küsimustes. Eesmärgiks peaks olema otsuse tegemine konsensuse alusel, kui tegemist on teatud liikmesriigi eluliste või väga tähtsate huvidega.

Ühendkuningriigi valitsus rõhutab, et Euroopa Kohtu küsimus puudutab tegelikult eelkõige ühenduse ja liikmesriikide tulevast osalemist WTO-s. Ta meenutab, et ühendus ja liikmesriigid tegid tõhusat koostööd Uruguay vooru mitmepoolsete läbirääkimiste ajal, nagu nad oleksid teinud ka juhul, kui algusest peale oleks kõik osapooled tunnistanud ühispädevust. See tõestab, et niisugune koostöö on poliitiliselt võimalik ning see võib olla eriti tõhus, tagamaks ühenduse ja liikmesriikide huvide arvestamist.

Sellegipoolest ei sobi teatud kindel koostöömeetod tingimata kõigi lepingute puhul ja kõikidel asjaoludel. Seetõttu saab Ühendkuningriik üksnes visandada kokkuleppemenetluse võimaliku kava, mille abil võib saavutada välistegevuse ühtsuse WTO raames.

1.       Menetlus hõlmab kogu ühenduse ja liikmesriikide tegevuse WTO raames sõltumata sellest, kas küsimused kuuluvad ühenduse või liikmesriikide pädevusse.

2.       Komisjon on reeglina ainus „esindaja” ning peab läbirääkimisi ühenduse ja liikmesriikide nimel; erandjuhtudel võivad ka liikmesriigid oma seisukohti esitada ning läbirääkimisi pidada. Rakendatava menetlusega määratletakse tingimused, mille esinemisel nad võivad seda õigust kasutada.

3.       Komisjon teavitab liikmesriike läbirääkimiste ja diskussioonide kulgemisest ning võimaldab neil kohasel viisil neis osaleda.

4.       Komisjon edastab kiiresti liikmesriikidele kõik vajalikud dokumendid, sealhulgas eelnõud.

5.       Komisjon võtab arvesse liikmesriikide seisukohti. Vastav menetlus sätestatakse asjakohases kokkuleppes.

6.       Otsused seisukohtade või tegevuste kohta tehakse antud valdkonnas kehtivatest ühenduse eeskirjadest ja menetlustest lähtudes (näiteks EÜ asutamislepingu artikli 228 lõike 1 teine lause) ning ülejäänud juhtudel konsensuse alusel määratletud ühise seisukoha põhjal.

7.       Liikmesriigid väljendavad oma seisukohti enese nimel, nagu nad seda praegu teevad, haldus- ja eelarveküsimustes, kuid väldivad lahknevate seisukohtade esitamist.

8.       Võetakse vastu õigusnormid, mis määravad kindlaks, kuidas ühendus juhib vaidluste lahendamise protseduuri WTO-s. Need normid peaksid ette nägema tiheda koostöö komisjoni ja liikmesriikide vahel.

9.       Juhul kui teatud liikmesriike mõjutab teiste WTO lepinguosaliste tegevus, millega viimased nimetatud lepingut rikuvad, peab asjakohaste sätetega ette nägema konsulteerimise korra ning tiheda koostöö komisjoni ja liikmesriikide vahel.

Ühendkuningriigi valitsuse arvates ei ole kahtlust selles, et peagi määratletakse eespool visandatud punktidele vastav kord. Liikmesriikidel ei ole kavatsust õõnestada seda tohutut läbirääkimisjõudu, mida nad koos rakendavad; nende ülimaks huviks on seda jõudu kasutada, et võimalikult tõhusalt läbirääkimisi pidada.

 Euroopa Kohtu seisukoht

 I.     Sissejuhatus

1        Küsimustega, mille komisjon on edastanud EÜ asutamislepingu artikli 228 lõike 6 alusel Euroopa Kohtule esitatud arvamusetaotluses, soovitakse kõigepealt välja selgitada, kas ühendusel on või ei ole ainupädevus sõlmida mitmepoolseid kaubanduslepinguid, mis hõlmavad ka ESTÜ ja Euratomi tooteid. Edasi puudutavad need küsimused ainupädevust, mida ühendus võib kasutada kas EÜ asutamislepingu artikli 113 alusel, johtuvalt sisepädevuse ja välispädevuse omavahelisest vastavusest, või EÜ asutamislepingu artiklite 100a või 235 alusel selleks, et sõlmida teenustekaubanduse üldleping (edaspidi „GATS-leping”) ja intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspekte, sealhulgas võltsitud kaupade kaubandust käsitlev leping (edaspidi „TRIPS-leping”).

2        Kõnealused lepingud on lisatud Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingule (edaspidi „WTO leping”). WTO leping loob oma lisades sisalduvate lepingute ja neile lisanduvate õigusaktidega seotud küsimustes ühise institutsioonilise raamistiku oma liikmete kaubandussuhete korraldamiseks (WTO lepingu II artikli lõige 1). Need lepingud hõlmavad 20. septembri 1986. aasta Punta del Este ministrite deklaratsiooniga käivitatud mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay vooru tulemusi.

3        Selle deklaratsiooni heakskiitmisel otsustasid liikmesriigid ja nõukogu „läbirääkimiste käigus maksimaalse ühtsuse tagamiseks”, et „komisjon tegutseb ainuläbirääkijana ühenduse ja liikmesriikide nimel”. Sellegipoolest lisati istungi protokolli, et see otsus „ei mõjuta küsimust ühenduse ja liikmesriikide pädevusest üksikutes valdkondades”.

4        Uruguay vooru läbirääkimiste pidamiseks Punta del Este konverentsil spetsiaalselt loodud kaubandusläbirääkimiste komitee, tulnud kokku kõrgemate ametnike tasandil, kiitis 15. detsembril 1993 heaks mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay vooru tulemusi ühendava lõppakti.

5        Oma 7. ja 8. märtsi 1994. aasta istungitel otsustas nõukogu lõppaktile ja WTO lepingule alla kirjutada. Nõukogu volitas oma eesistuja ning komisjoni liikme Sir Leon Brittani Euroopa Liidu Nõukogu nimel lõppaktile ja WTO lepingule 15. aprillil 1994 Marrakechis alla kirjutama. Liikmesriikide esindajad, kes leidsid, et need dokumendid „hõlmavad ka riikide pädevuses olevaid küsimusi”, leppisid samal kuupäeval kokku lõppakti ja WTO lepingu allakirjutamises. Omalt poolt lisas komisjon protokolli oma seisukoha, et „lõppakt […] ja sellele lisatud lepingud kuuluvad ühenduse ainupädevusse”.

6        Komisjon esitas arvamusetaotluse 6. aprillil 1994. Tema küsimused on järgmised:

„Seoses GATT-i kaubandusläbirääkimiste Uruguay vooru tulemustega, mis sisalduvad 15. detsembri 1993. aasta lõppaktis:

1.      Kas Euroopa Ühendus on pädev sõlmima WTO asutamislepingu kõiki osi, mis käsitlevad teenustekaubandust (GATS-leping) ja intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspekte, sealhulgas ka võltsitud kaupade kaubandust (TRIPS-leping), võttes aluseks EÜ asutamislepingu, täpsemalt selle artikli 113 eraldi võetuna või koostoimes artiklitega 100a ja/või 235?

2.      Kas Euroopa Ühendus on pädev sõlmima iseseisvalt neid WTO lepingu osi, mis käsitlevad eranditult ESTÜ asutamislepingu ja Euratomi asutamislepingu kohaldamisalasse kuuluvaid tooteid ja/või teenuseid?

3.      Kui vastus eespool esitatud kahele küsimusele on jaatav, kas see mõjutab liikmesriikide pädevust sõlmida WTO lepingut, arvestades varem saavutatud kokkulepet, et neist saavad WTO asutajaliikmed?”

7        Uruguay vooru tulemusena sõlmitud lepingud kirjutati alla 15. aprillil 1994 Marrakechis. Ühenduse ja selle liikmesriikide nimel kirjutati need alla vastavalt otsustele, millele on osutatud eespool (punkt 5).

8        Komisjoni arvamusetaotlusest teavitati nõukogu ja liikmesriike 24. mail 1994.

 II.   Taotluse vastuvõetavus

9        Esmalt tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib asutamislepingu artikli 228 lõike 6 alusel Euroopa Kohtu arvamust taotleda eelkõige küsimustes, mis puudutavad kolmandate riikidega konkreetse lepingu sõlmimise pädevuse jaotust ühenduse ja liikmesriikide vahel, nagu see on käesoleval juhul (vt 11. novembri 1975. aasta arvamus 1/75, EKL 1975, lk 1355 ja eriti lk 1360, 4. oktoobri 1979. aasta arvamus 1/78, EKL 1979, lk 2871, punkt 30, ja 19. märtsi 1993. aasta arvamus 2/91, EKL 1993, lk I-1061, punkt 3).

10      Hispaania valitsus nõuab taotluse tunnistamist vastuvõetamatuks. Ta väidab, et artikli 228 alusel saab arvamuse taotlemise menetlust alustada vaid staadiumis, kus ühendus ei ole veel rahvusvaheliste kohustustega seotud. Hispaania valitsus märgib, et lõppakti allakirjutamine Marrakechis tähendas läbirääkimiste tulemuseks olevate tekstide autentseks tunnistamist ning tõi allakirjutajate jaoks kaasa kohustuse esitada need heakskiitmiseks oma vastavatele asutustele. Nõukogu ja Madalmaade valitsus väljendavad lihtsalt kahtlust, kas juba alla kirjutatud lepingut saab lugeda „kavas olevaks” lepinguks artikli 228 tähenduses.

11      Need vastuväited ja kahtlused tuleb kummutada.

12      Euroopa Kohtu arvamust võib artikli 228 lõike 6 alusel taotleda mis tahes hetkel enne seda, kui ühendus väljendab lõplikult oma nõusolekut olla lepinguga seotud. Kuni sellist nõusolekut ei ole antud, jääb leping kavas olevaks lepinguks. Seega ei saa miski muuta kõnealust taotlust vastuvõetamatuks.

 III. Komisjoni küsimuste sõnastus

13      Nõukogu arvustab komisjoni esitatud küsimuste sõnastust. Et menetlus puudutab lepingut, millele vastavalt oma volitustele on alla kirjutanud ühendus ja liikmesriigid, ei ole küsimus selles, kas ühendus võib selle lepingu allkirjastada ja sõlmida üksinda (nõukogu arvates hüpoteetiline küsimus), vaid selles, kas „Uruguay vooru tulemuseks olnud lepingute ühine sõlmimine ühenduse ja liikmesriikide poolt […] vastab Euroopa ühenduste asutamislepingutega sätestatud volituste jaotusele”, mis oleks välistatud, kui leping tervikuna kuuluks ühenduse ainupädevusse.

14      Nõukogu kriitika, millega ühineb Portugali valitsus, tuleb tagasi lükata. Ükskõik, kas küsimused on esitatud nõukogu kombel või komisjoni sõnastuses, on põhiprobleem välja selgitada, kas ühendusel on WTO lepingu ja selle lisade sõlmimise ainupädevus. Sellele põhiprobleemile otsibki Euroopa Kohus vastust käesoleva arvamuse ülejäänud osas, käsitledes järgemööda teatud eriküsimusi, mis tulenevad mitmepoolsetest kaubanduslepingutest, GATS-lepingust ja TRIPS-lepingust. Esmajoones tuleb siiski peatuda nõukogu ja mõne märkusi esitanud valitsuse argumentidel, mis seonduvad liikmesriikidest sõltuvate territooriumide esindamisega, ning Portugali valitsuse argumentidel liikmesriikide osalemisega WTO tegevuse rahastamise kohta.

 IV.   Teatavate liikmesriikidest sõltuvate territooriumide esindamine

15      Erinevalt komisjoni väitest, et ühendusele kuulub WTO lepingu ja selle lisade sõlmimise ainupädevus, väidavad nõukogu ja mõned märkusi esitanud valitsused, et teatud liikmesriigid säilitavad pädevuse sõlmida ja täita lepinguid territooriumide nimel, millele Euroopa ühenduste asutamislepingud ei laiene.

16      Pealegi väidab Prantsuse valitsus, et kuna WTO leping ja selle lisad jäävad mitmes punktis väljapoole ülemeremaade- ja territooriumide assotsieerimiskorra kohaldamisala, on nendes punktides üksnes Prantsusmaa pädev sõlmima WTO lepingut ja selle lisasid.

17      Nagu Euroopa Kohus oma eespool viidatud arvamuses 1/78 (punkt 62) otsustas, on kõnealused territooriumid ühenduse suhtes samas olukorras kui kolmandad riigid, sest need jäävad EMÜ asutamislepingu kohaldamisalast välja. Seega osalevad riigid, kellest sõltuvad need ühenduse õiguse kohaldamisalast välja jäävad territooriumid, antud rahvusvahelises lepingus mitte ühenduse liikmesriikidena, vaid neid sõltlasterritooriume rahvusvahelistes suhetes esindavate riikidena.

18      Ent nagu Euroopa Kohus nimetatud arvamuses (samas punktis) märkis, ei saa nende liikmesriikide eriseisund siiski mõjutada seda, kuidas lahendatakse probleem, mis on seotud pädevusvaldkondade piiritlemisega ühenduse sees.

 V.     Eelarve- ja finantsküsimused

19      Viidates WTO lepingu VII artiklile, mis sätestab, et iga liige maksab oma osa WTO kuludest, väidab Portugali valitsus, et ühenduse liikmesriikide kuulumine WTO asutajaliikmete hulka (vt XI artikli lõige 1) õigustab piisavalt liikmesriikide osalemist lepingu sõlmimises, isegi kui rahastamise küsimus ei ole nii otsustava tähtsusega, kui eespool viidatud arvamuse 1/78 aluseks olnud rahvusvahelise kautšukilepingu puhul. Portugali valitsus lisab oma riigiõigusest tuleneva argumendi, et rahvusvahelised lepingud, mis sätestavad Portugali kuulumise rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, peab heaks kiitma riigi parlament.

20      Viimase argumendi suhtes piisab vastusest, et isegi põhiseadusliku väärtusega siseriiklikud õigusnormid ei saa muuta liikmesriikide ja ühenduse vahelist rahvusvaheliste volituste jaotust, nagu see on sätestatud asutamislepingus.

21      Ka esimese argumendiga ei saa nõustuda. Arvestades, et WTO on rahvusvaheline organisatsioon, kes käsutab vaid halduseelarvet ega teosta iseseisvat rahanduspoliitikat, ei õigusta asjaolu, et liikmesriigid kannavad osa selle kuludest, liikmesriikide osalemist WTO lepingu sõlmimises.

 VI.   Mitmepoolsed kaubanduslepingud

22      Komisjon ja märkusi esitanud pooled on ühel meelel selles, et mitmepoolsed kaubanduslepingud kuuluvad põhiosas ühise kaubanduspoliitika valdkonda ning on seega EÜ asutamislepingu artikli 113 alusel ühenduse ainupädevuses. Nende vaated erinevad ainult spetsiifilistes punktides.

23      Nõukogu ega ükski märkusi esitanud liikmesriik ei vaidlusta komisjoni väidet, et ühendusel on Euratomi tooteid hõlmavate mitmepoolsete kaubanduslepingute sõlmimise ainupädevus. Et komisjon tõstatas selle probleemi oma teises küsimuses, on selle käsitlemine vajalik.

24      EÜ asutamislepingu artikli 232 lõikes 2 on täpsustatud, et selle lepingu sätetega „ei kalduta kõrvale Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu sätetest”. Et Euratomi asutamisleping ei sisalda väliskaubandusega seotud sätteid, ei välista miski EÜ asutamislepingu artikli 113 alusel sõlmitud lepingute laienemist Euratomi toodete rahvusvahelisele kaubandusele.

25      Seevastu ESTÜ toodete suhtes on lahkarvamusel ühelt poolt komisjon, kes leiab, et EÜ asutamislepingu artikli 113 alusel ühendusele antud ainupädevus hõlmab ka ESTÜ tooteid, ning teiselt poolt nõukogu ja enamik märkusi esitanud liikmesriike, kes väidavad ESTÜ asutamislepingu artiklile 71 viidates, et pädevus kuulub hoopis liikmesriikidele.

26      ESTÜ asutamislepingu artikkel 71 sätestab tõepoolest, et „käesolev leping ei mõjuta liikmesriikide valitsuste pädevust kaubanduspoliitika küsimustes, kui käesolevas lepingus ei ole ette nähtud teisiti”. Samuti sätestab EÜ asutamislepingu artikli 232 lõige 1, et nimetatud lepingu sätted ei mõjuta ESTÜ asutamislepingu sätete kohaldamist, eelkõige liikmesriikide õigusi ja kohustusi ning institutsioonide volitusi.

27      Kuna ESTÜ asutamisleping koostati ajal, mil Euroopa Majandusühendust veel ei eksisteerinud, sai selle lepingu artikkel 71 silmas pidada vaid söe- ja terasetooteid. Igal juhul sai see liikmesriikide pädevuse reserveerida vaid ESTÜ tooteid puudutavate lepingute osas. Teisalt on ühendusel EÜ asutamislepingu artikli 113 alusel ainupädevus sõlmida üldise iseloomuga, st kõiki kaubaliike hõlmavat välislepingut, isegi kui nende kaupade hulka kuuluvad ESTÜ tooted. Nagu Euroopa Kohus oma eespool viidatud arvamuses 1/75 (lk 1365, kolmas lõik) otsustas, ei saa ESTÜ asutamislepingu artikkel 71 „muuta EMÜ asutamislepingu artikleid 113 ja 114 kohaldamatuks ega mõjutada ühise kaubanduspoliitika valdkonnas rahvusvaheliste lepingute üle läbirääkimiste pidamise ja nende sõlmimise pädevuse kuulumist ühendusele”. Käesoleval juhul tuleneb mitmepoolsete kaubanduslepingute uurimisest, et ükski neist ei käsitle ainuomaselt ESTÜ tooteid. Seetõttu ei saa ühenduse ainupädevust sõlmida niisuguseid lepinguid seada kahtluse alla põhjendusega, et need kehtivad ka ESTÜ toodete kohta.

28      Nõukogu väidab, et EÜ asutamislepingu artikkel 43 tuleb võtta aluseks tema otsusele sõlmida WTO leping ja selle lisad põllumajanduslepingu osas, sest see leping ei puuduta mitte ainult rahvusvahelise põllumajanduskaubanduse suhtes kohaldatavaid meetmeid, vaid eelkõige põllumajandusturgude korralduse sise-eeskirju. Ühendkuningriigi valitsus selgitab, et kuna põllumajandustoodete lepingus sisalduvad kohustused vähendada siseriiklikke ja eksporditoetusi mõjutavad ühist turukorraldust ning kuna need puudutavad ühenduse tooteid, mitte importtooteid, siis ei kohaldata nende suhtes EÜ asutamislepingu artiklit 113.

29      Mis puutub põllumajanduslepingusse, siis on artiklit 43 kahtlemata peetud kohaseks õiguslikuks aluseks direktiivile, milles sätestatakse kaupade turustustingimuste ühtsed eeskirjad mitte ainult ühendusesisesele kaubavahetusele, vaid ka kolmandatest riikidest pärit kaupadele (vt 16. novembri 1989. aasta otsus kohtuasjas C-131/87: komisjon vs. nõukogu, EKL 1989, lk I-3764, punkt 27). See direktiiv oli suunatud ühe või mitme asutamislepingu artiklis 39 sätestatud ühise põllumajanduspoliitika eesmärgi saavutamisele. WTO lepingule lisatud põllumajandusleping seda ei taotle. Põllumajanduslepingu eesmärk on luua ülemaailmne „õiglane ja turule suunatud põllumajandusalase kaubanduse süsteem” (vt nimetatud lepingu preambul). Tõsiasi, et selle lepingu raames võetud kohustuste ühendusesiseste rakendusmeetmete vastuvõtmine peab toimuma asutamislepingu artikli 43 alusel, ei välista, et rahvusvaheliste kohustuste endi võtmine võib toimuda ainult artikli 113 alusel.

30      Edasi väidab nõukogu, et samadel põhjustel kui põllumajanduslepingu puhul, tuleb EÜ asutamislepingu artikkel 43 võtta aluseks ka tema otsusele sõlmida sanitaar- ja fütosanitaarmeetmete rakendamise leping.

31      See väide tuleb ümber lükata. Sanitaar- ja fütosanitaarmeetmete rakendamise lepingu eesmärk on, nagu selle preambulis märgitud, luua „eeskirjade ja põhimõtete mitmepoolset raamistikku, millest juhindudes toimuks sanitaar- ja fütosanitaarmeetmete täiustamine, võtmine ja kehtestamine, et viia miinimumini nende negatiivne mõju kaubandusele”. Niisugune leping võib olla sõlmitud ainult artikli 113 alusel.

32      Madalmaade valitsuse arvates on ühenduse ja liikmesriikide ühine osalemine WTO lepingus õigustatud, sest liikmesriikidel on mõne selle valdkonna ühenduse direktiivi mittekohustuslikkuse tõttu iseseisev pädevus tehniliste kaubandustõkete valdkonnas, samuti seepärast, et selles valdkonnas pole saavutatud ega ette nähtud täielikku ühtlustamist.

33      Selle argumendiga ei saa nõustuda. Tehnilisi kaubandustõkkeid käsitlev leping, mille sätete eesmärk on lihtsalt tagada, et tehnilised eeskirjad ja standardid ning tehnilistele eeskirjadele ja standarditele vastavuse hindamise kord ei tekitaks tarbetuid takistusi rahvusvahelisele kaubandusele (vt nimetatud lepingu põhjendusi ning artikleid 2.2 ja 5.1.2), kuulub ühise kaubanduspoliitika alla.

34      Eeltoodud kaalutlustest ilmneb, et ühendusel on EÜ asutamislepingu artikli 113 alusel ainupädevus sõlmida mitmepoolseid kaubanduslepinguid.

 VII. EÜ asutamislepingu artikkel 113, GATS- ja TRIPS-leping

35      Komisjoni põhiväide on, et nii GATS- kui ka TRIPS-lepingu sõlmimine jääb ühenduse ainupädevusse, mis on ühise kaubanduspoliitika küsimustes antud ühendusele EÜ asutamislepingu artikliga 113. Seda seisukohta on energiliselt vaidlustanud nii nõukogu, märkusi esitanud liikmesriigid kui ka Euroopa Parlament, kellel tema enda palvel lubati märkusi esitada. Seega on otstarbekas alustada komisjoni põhiväite käsitlemisega, vaadeldes vastavalt nii GATS- kui ka TRIPS-lepingut.

 A.     GATS-leping

36      Tuginedes eelkõige ühise kaubanduspoliitika mõiste laiale tõlgendamisele Euroopa Kohtu praktikas (vt eespool viidatud arvamus 1/78, punktid 44 ja 45), kaupade ja teenuste vahelistele sidemetele või kattuvusele, GATS-lepingu eesmärgile ja kasutatud õigusaktidele, järeldab komisjon, et teenused kuuluvad ühise kaubanduspoliitika valdkonda, ilma et oleks vaja teha vahet erinevate teenuse osutamise viiside, eelkõige teenuste otsese piiriülese osutamise ja teenusetarbija riigis kaubandusliku kohaloleku kaudu osutamise vahel. Samuti väidab komisjon, et erinevalt ohutuseeskirju käsitlevatest lepingutest kuuluvad kaubandusliku iseloomuga rahvusvahelised transpordilepingud ühise kaubanduspoliitika valdkonda, mitte asutamislepingu ühist transpordipoliitikat käsitleva jaotise alla.

37      On asjakohane käsitleda esiteks transpordiga mitteseotud teenuseid ning seejärel transporti kui eraldi teenuseliiki.

38      Esimese kategooria kohta tuleb kõigepealt meenutada, et vastuseks küsimusele ühenduse pädevuse ulatuse kohta kohalike kulude normi käsitleva korra osas leidis Euroopa Kohus oma arvamuses 1/75, et „ühise kaubanduspoliitika valdkond ja eelkõige ekspordipoliitikaga seonduv hõlmab vältimatult eksporditoetuste süsteeme ning eelkõige eksporditehingutega seotud kohalikke kulusid finantseerivate laenudega seotud meetmeid” (EKL 1975, lk 1362). Vaadeldavad kohalikud kulud hõlmasid nii kaupade kui ka teenuste tarnimist. Sellegipoolest tunnustas Euroopa Kohus ühenduse ainupädevust ilma kaupade ja teenuste vahel vahet tegemata.

39      Oma eespool viidatud arvamuses 1/78 (punkt 44) välistas Euroopa Kohus artikli 113 niisuguse tõlgendamise, „mille tulemuseks oleks ühise kaubanduspoliitika taandamine üksnes väliskaubanduse traditsioonilisi aspekte mõjutavate vahendite kasutamisele”. Vastupidi, ta leidis, et „väliskaubanduse küsimust tuleb reguleerida tulevikuväljavaadetele avatult”, mida kinnitab ka „tõsiasi, et artiklis 113 sisalduv kaubanduspoliitika eesmärkide loetelu […] ei ole mõeldud ammendavana” (eespool viidatud arvamus 1/78, punkt 45).

40      Komisjon rõhutab oma arvamusetaotluses, et teatud arenenud riikides on teenustesektorist saanud valitsev majandussektor ning et maailmamajanduses leiavad aset põhjalikud struktuurimuutused, mille käigus tavaline tööstus siirdub arengumaadesse, samas kui arenenud majandusega maad kipuvad muutuma põhiliselt suure lisandväärtusega teenuste ja toodete eksportijaks. Euroopa Kohus tõdeb, et seda arengusuunda kinnitavad ka WTO leping ja selle lisad, mille üle peeti ühtseid, nii kaupu kui ka teenuseid hõlmavaid läbirääkimisi.

41      Arvestades rahvusvahelise kaubanduse kõnealust arengusuunda, välistab ühise kaubanduspoliitika avatud iseloom, et teenustekaubandus jääks algusest peale põhimõtteliselt asutamislepingu artikli 113 kohaldamisalast välja, nagu väidavad mõned märkusi esitanud valitsused.

42      Et seda järeldust täpsustada, tuleb aga arvesse võtta GATS-lepingus toodud teenustekaubanduse määratlust, et veenduda, kas asutamislepingu üldine struktuur ei kitsenda ulatust, milles teenustekaubandus saab kuuluda artikli 113 kohaldamisalasse.

43      GATS-lepingu I artikli lõikes 2 on määratletud, et teenustekaubandus hõlmab nelja teenuse osutamise viisi: 1) piiriülene tarnimine, mis ei too endaga kaasa isikute liikumist; 2) välisriigis tarbimine, mis toob kaasa tarbija liikumise WTO liikmesriiki, kus asub tarnija; 3) kaubanduslik kohalolek, st tütarettevõtja või filiaali asumine WTO liikmesriigi territooriumil, kus teenust pakutakse; 4) WTO liikmesriigi füüsiliste isikute kohalviibimine, mis võimaldab ühe liikmesriigi tarnijal osutada teenuseid teise liikmesriigi territooriumil.

44      Piiriülese tarnimise puhul osutab ühes riigis asuv tarnija teenuse teises riigis asuvale tarbijale. Tarnija ei liigu tarbija riiki, ja vastupidi, tarbija ei liigu tarnija riiki. Niisugune olukord ei erine kaubavahetusest, mis kahtlemata on asutamislepingu tähenduses hõlmatud ühise kaubanduspoliitikaga. Seega ei leidu ühtki erilist põhjust, miks niisugune tarnimine ei võiks kuuluda ühise kaubanduspoliitika määratluse alla.

45      Sama ei kehti aga GATS-lepinguga hõlmatud kolme ülejäänud teenuse osutamise viisi, st välisriigis tarbimise, kaubandusliku kohaloleku ja füüsiliste isikute kohalviibimise kohta.

46      Seoses füüsiliste isikutega ilmneb asutamislepingu artiklist 3, kus tehakse vahet mõistetel „ühine kaubanduspoliitika” (punkt b) ja „meetmed, mis käsitlevad isikute sissesõitu ja liikumist” (punkt d), et kolmandate riikide kodanike kohtlemist liikmesriikide välispiiri ületamisel ei saa vaadelda ühise kaubanduspoliitika osana. Üldiselt näitab see, et asutamislepingus on eraldi peatükid füüsiliste ja juriidiliste isikute vaba liikumise kohta, et need küsimused ei kuulu ühise kaubanduspoliitika alla.

47      Sellest järeldub, et GATS-lepingus „välisriigis tarbimiseks”, „kaubanduslikuks kohalolekuks” ja „füüsiliste isikute viibimiseks” nimetatud teenuse osutamise viisid ei ole hõlmatud ühise kaubanduspoliitikaga.

48      Järgmisena tuleb vaadelda transporti kui erilist teenuseliiki. Transpordi kohta on asutamislepingus omaette jaotis (IV jaotis), mis seisab eraldi ühisele kaubanduspoliitikale pühendatud VII jaotisest. Nimelt seoses transpordipoliitikaga otsustas Euroopa Kohus esmakordselt, et ühendusele kuuluv rahvusvaheliste lepingute sõlmimise pädevus „ei tulene üksnes asutamislepingu sõnaselgetest volitusnormidest – nagu artiklid 113 ja 114 tolli- ja kaubanduskokkulepete ning artikkel 238 assotsiatsioonilepingute suhtes –, vaid võib johtuda ka asutamislepingu muudest sätetest ja õigusaktidest, mida ühenduse institutsioonid seoses nende sätetega on vastu võtnud” (vt 31. märtsi 1971. aasta otsus kohtuasjas 22/70: komisjon vs. nõukogu, EKL 1971, lk 263, punkt 16, nn AETR-kohtuotsus). Selle otsuse mõtte kohaselt ei hõlma artikkel 113 transpordiküsimustes sõlmitud rahvusvahelisi lepinguid.

49      AETR-kohtuotsuse mõjuala ei saa kitsendada, eristades kaubandusliku sisuga lepingutest lepingud, mis käsitlevad ohutuseeskirju, nagu AETR-kohtuotsuses käsitletud kutseliste autojuhtide sõiduaja pikkusega seotud ohutuseeskirjad.

50      AETR-kohtuotsuses sellist vahet ei tehta. Euroopa Kohus kinnitas seda analüüsi oma 26. aprilli 1977. aasta arvamuses 1/76 (EKL 1977, lk 741) lepingu kohta, mille eesmärk oli majandusolukorra tervendamine siseveetranspordi sektoris – teisisõnu majanduslepingu kohta, millega ei sätestata ohutuseeskirju. Pealegi on transporti käsitleva jaotise alusel sõlmitud arvukalt lepinguid kolmandate riikidega; nende lepingute üsna pika nimekirja esitas Ühendkuningriik oma märkustes.

51      Oma seisukoha toetuseks viitas komisjon mitmele artikli 113 alusel kehtestatud transporditeenuste peatamist hõlmavale embargole: Iraagi-vastased meetmed – nõukogu 8. augusti 1990. aasta määrus (EMÜ) nr 2340/90, millega tõkestatakse ühenduse kaubavahetus Iraagi ja Kuveidiga (EÜT L 213, lk 1), nõukogu 29. oktoobri 1990. aasta määrus (EMÜ) nr 3155/90, millega laiendatakse ja muudetakse määrust (EMÜ) nr 2340/90 Iraagi ja Kuveidiga kaubavahetuse tõkestamise kohta (EÜT L 304, lk 1), ning nõukogu 7. mai 1991. aasta määrus (EMÜ) nr 1194/91, millega muudetakse määrusi (EMÜ) nr 2340/90 ja (EMÜ) nr 3155/90, millega tõkestatakse ühenduse kaubavahetus Iraagi ja Kuveidiga (EÜT L 115, lk 37); Jugoslaavia Liitvabariigi (Serbia ja Montenegro) vastased meetmed – nõukogu 26. aprilli 1993. aasta määrus (EMÜ) nr 990/93 Euroopa Majandusühenduse ja Jugoslaavia Liitvabariigi (Serbia ja Montenegro) kaubavahetuse kohta (EÜT L 102, lk 14); Haiiti-vastased meetmed – nõukogu 24. juuni 1993. aasta määrus (EMÜ) nr 1608/93, millega kehtestatakse embargo Euroopa Majandusühenduse ja Haiiti vahelise teatud kaubavahetuse suhtes (EÜT L 155, lk 2). Need pretsedendid ei ole otsustava tähendusega. Kuna kõnealused embargod, nagu Euroopa Parlament on õigesti märkinud, olid seotud eelkõige toodete impordi ja ekspordiga, ei oleks need saanud olla tõhusad, kui poleks otsustatud samal ajal peatada transporditeenuseid. Niisuguses peatamises tuleb näha põhimeetme vajalikku lisandit. Järelikult ei ole need pretsedendid asjassepuutuvad, kui tegemist on küsimusega, kas ühendusel on artikli 113 alusel ainupädevus sõlmida rahvusvahelisi transpordilepinguid.

52      Igal juhul nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et korrektse õigusliku aluse valikul ei saa nõukogu praktika kalduda kõrvale asutamislepinguga kehtestatud eeskirjadest ning sellega ei saa luua ühenduse institutsioonidele siduvat pretsedenti (vt 23. veebruari 1988. aasta otsus kohtuasjas 68/86: Ühendkuningriik vs. nõukogu, EKL 1988, lk 855, punkt 24).

53      Eelnenud kaalutlustest järeldub, et asutamislepingu artikkel 113 hõlmab vaid piiriülest tarnimist ega laiene transpordi valdkonnas sõlmitud rahvusvahelistele lepingutele.

 B.     TRIPS-leping

54      Oma väidet, et ühendusel on artikli 113 alusel ainupädevus, toetab komisjon põhiliselt argumendiga, et intellektuaalomandi õigusi käsitlevad eeskirjad on tihedalt seotud nende toodete ja teenuste kaubandusega, mille suhtes neid kohaldatakse.

55      Esiteks tuleb märkida, et intellektuaalomandi õiguskaitse tagamist käsitlev TRIPS-lepingu III jao 4. osa sisaldab piirimeetmetega seotud erinõudeid. Nagu Ühendkuningriik on märkinud, vastab sellele jaole nõukogu 1. detsembri 1986. aasta määrus (EMÜ) nr 3842/86 võltsitud kauba vabasse ringlusse lubamist keelustavate meetmete sätestamise kohta (EÜT L 357, lk 1). Niivõrd kui nimetatud määrus puudutab võltsitud kaupade vabasse ringlusse lubamise keelamist, on see õigustatult vastu võetud artikli 113 alusel: viimane käsitleb tollimeetmeid ühenduse välispiiridel. Et seda liiki meetmeid võivad võtta ühenduse institutsioonid iseseisvalt EÜ asutamislepingu artikli 113 alusel, kuulub nendes küsimustes rahvusvaheliste lepingute sõlmimine üksnes ühenduse pädevusse.

56      Kui võltsitud kaupade vabasse ringlusse laskmist käsitlevad TRIPS-lepingu sätted välja arvata, siis muudes küsimustes ei saa komisjoni seisukohtadega nõustuda.

57      Kahtlemata eksisteerib side intellektuaalomandi ja kaubavahetuse vahel. Intellektuaalomandi õigused võimaldavad nende valdajatel takistada kolmandatel isikutel sooritada teatud tegusid. Kaubamärgi kasutamise, toote valmistamise, disainilahenduse kopeerimise, samuti raamatu, plaadi või videokasseti reprodutseerimise keelamise õigus mõjutab vältimatult kaubavahetust. Intellektuaalomandi õigused on isegi spetsiaalselt orienteeritud niisuguse mõju avaldamisele. Nende õiguste arvamiseks asutamislepingu artikli 113 kohaldamisalasse sellest ei piisa. Intellektuaalomandi õigused ei ole eriomaselt suunatud rahvusvahelisele kaubandusele; nad mõjutavad sisekaubandust samavõrd või isegi rohkem kui rahvusvahelist kaubandust.

58      Nagu Prantsuse valitsus on õigustatult märkinud, seisneb TRIPS-lepingu põhieesmärk intellektuaalomandi kaitse ülemaailmses tugevdamises ja ühtlustamises. Komisjon on ise möönnud, et kuna TRIPS-leping sätestab eeskirju valdkondades, kus ühendusel puuduvad ühtlustamismeetmed, võimaldaks selle sõlmimine samaaegselt viia lõpuni ühendusesisese ühtlustamise ning aidata seega kaasa ühisturu loomisele ja toimimisele.

59      Siinkohal tuleb rõhutada, et ühendus on artiklite 100 ja 100a alusel intellektuaalomandi valdkonnas pädev siseriiklikke õigusakte ühtlustama ja artiklile 235 tuginedes võib ta siseriiklike õiguste kõrvale luua uusi õigusi, nagu ta on teinud nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrusega (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 14.1.1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146). Nende meetmete võtmisel tuleb järgida artikli 113 omadest erinevaid hääletus- (ühehäälsus artiklite 100 ja 235 puhul) või menetlusnõudeid (parlamendiga konsulteerimine artiklite 100 ja 235 puhul, kaasotsustamismenetlus artikli 100a puhul).

60      Kui tunnustada ühenduse ainupädevust sõlmida kolmandate riikidega intellektuaalomandi kaitset ühtlustavaid lepinguid ning korraldada samal ajal ühtlustamist ühenduse tasandil, tekiks ühenduse institutsioonidel võimalus ühendusesisestest kohustuslikest menetlus- ja hääletusnõuetest kõrvale hoida.

61      Institutsioonide praktika artikli 113 alusel võetud ühepoolsete meetmete või välislepingute osas ei saa muuta seda järeldust.

62      Komisjon viitab kolmele juhtumile, mille puhul „uue kaubanduspoliitilise vahendi” (nõukogu 17. septembri 1984. aasta määrus (EMÜ) nr 2641/84 ühise kaubanduspoliitika tõhustamise kohta, eelkõige seoses kaitsega lubamatute kaubandustavade vastu (EÜT L 252, lk 1), mis põhineb asutamislepingu artiklil 113) raames algatati menetlused ühenduse huvide kaitseks intellektuaalomandi valdkonnas: komisjoni 12. märtsi 1987. aasta otsus 87/251/EMÜ algatada rahvusvaheline konsulteerimis- ja vaidluste lahendamise menetlus seoses Ameerika Ühendriikide meetmetega, mis välistas teatud aramiidkiudude impordi Ühendriikidesse (EÜT L 117, lk 18); algatamisteade „lubamatu kaubandustavaga” seotud menetluse kohta helisalvestiste keelatud reprodutseerimise vastu Indoneesias (EÜT 1987, C 136, lk 3); algatamisteade uurimismenetluse kohta seoses nõukogu määruses (EMÜ) nr 2641/84 määratletud lubamatu kaubandustavaga, mille puhul oli tegemist ühenduse helisalvestiste piraatkaubandusega Tais (EÜT 1991, C 189, lk 26).

63      Meetmed, mida nimetatud määruse alusel võib võtta vastukaaluks ühenduse ettevõtjatele kuuluvate intellektuaalomandi õiguste kaitse puudumisele (või nende diskrimineerimisele selles valdkonnas) kolmandas riigis, ei ole seotud TRIPS-lepingu põhieesmärgiks oleva intellektuaalomandi kaitse ühtlustamisega. Eespool viidatud määruse nr 2641/84 artikli 10 lõike 3 kohaselt on nendeks meetmeteks: kaubanduspoliitilistest läbirääkimistest tulenevate soodustuste peatamine või tühistamine; olemasolevate tollimaksude tõstmine või uute impordilõivude kehtestamine; koguseliste piirangute või muude impordi- või eksporditingimusi muutvate meetmete sisseseadmine kaubavahetuses asjaomase kolmanda riigiga. Kõik need meetmed kuuluvad oma olemuselt kaubanduspoliitika alla.

64      Samuti toetub komisjon meetmetele, mis ühendus võttis Korea suhtes vastavalt nõukogu 19. detsembri 1988. aasta määrusele (EMÜ) nr 4257/88, millega kohaldatakse 1989. aastaks üldisi tariifseid soodustusi arengumaadest pärit teatud tööstustoodete suhtes (EÜT L 375, lk 1). Kuna Korea diskrimineeris intellektuaalomandi kaitse valdkonnas oma kaubanduspartnereid (vt määruse 18. põhjendus), peatas ühendus tema toodete suhtes üldised tariifsed soodustused (sama määruse artikli 1 lõige 3).

65      See argument ei ole eelmisest veenvam. Kuna üldiste tariifsete soodustuste kohaldamine on kaubanduspoliitika meede, nagu leidis Euroopa Kohus (vt 26. märtsi 1987. aasta otsus kohtuasjas 45/86: komisjon vs. nõukogu, EKL 1987, lk 1493, punkt 21, nn üldiste tariifsete soodustuste kohtuasi), on seda ka nende kohaldamise peatamine. See ei tõesta mingil viisil, et ühendusel on artikli 113 alusel ainupädevus sõlmida kolmandate riikidega intellektuaalomandi kaitse ülemaailmse ühtlustamise lepingut.

66      Oma seisukoha toetuseks tsiteeris komisjon asutamislepingu artikli 113 alusel kolmandate riikidega sõlmitud teatud lepingute intellektuaalomandi kaitsega seotud sätteid.

67      Tuleb rõhutada, et niisuguste sätete kohaldamisala on ülimalt piiratud. 9. detsembril 1988 parafeeritud Euroopa Majandusühenduse ja Hiina Rahvavabariigi vaheline tekstiilikaubanduse leping (EÜT L 380, lk 1) ning 11. detsembril 1989 parafeeritud Euroopa Majandusühenduse ja Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu vaheline tekstiilikaubanduse leping (EÜT L 397, lk 1) näevad ette vaid konsulteerimismenetluse seoses tekstiilitoodete disainilahenduste või kaubamärkide kaitsega. Kõik kolm ühenduse ja teatud Ida-Euroopa riikide vahel sõlmitud vahelepingut – 16. detsembri 1991. aasta leping Ungariga (EÜT 1992, L 116, lk 1); 16. detsembri 1991. aasta leping Tšehhi ja Slovaki Liitvabariigiga (EÜT 1992, L 115, lk 1); 8. märtsi 1993. aasta leping Bulgaaria Vabariigiga (EÜT L 323, lk 1) – sisaldavad muuseas identselt sõnastatud sätteid, kutsudes neid riike üles parandama intellektuaalomandi kaitset, et kindlustada teatud aja jooksul „samasugune kaitse tase, nagu see on ühenduses” tagatud ühenduse õigusaktidega. Nagu Prantsuse valitsus õigesti märkis, seovad seda liiki sätted vaid lepingupooleks olevat kolmandat riiki.

68      Asjaolu, et ühendusel ja tema institutsioonidel on õigus artikli 113 alusel sõlmitud välislepingutesse inkorporeerida lisasätteid, mis sätestavad puht konsulteerimise korra või kutsuvad teist poolt üles tõstma intellektuaalomandi kaitse taset, ei tähenda, et ühendus on ainupädev sõlmima sellist liiki ja sellise kohaldamisalaga lepingut nagu TRIPS-leping.

69      Lõpuks on kahtlemata tõsi, nagu komisjon väidab, et 23. detsembri 1988. aasta leping Austria Vabariigiga kvaliteetveinide ja retsina kontrolli ja vastastikuse kaitse kohta (EÜT 1989 L 56, lk 1) ning 26. ja 31. jaanuari 1994. aasta leping Austraaliaga veinikaubanduse kohta (EÜT L 86, lk 1) sisaldavad veininimetuste vastastikust kaitset puudutavaid sätteid. Austria veinipiirkondade nimed on ühenduse territooriumil ainuõiguslikult reserveeritud vastavatele Austria veinidele ning neid on lubatud kasutada vaid Austria õigusaktides sisalduvate tingimuste kohaselt (lepingu artikli 3 lõige 3). Samasugune säte sisaldub Austraaliaga sõlmitud lepingus (artikli 7 lõige 3).

70      Ent nagu tuleneb nõukogu 24. jaanuari 1994. aasta otsuse 94/184/EÜ veinikaubandust käsitleva kokkuleppe sõlmimise kohta Euroopa Ühenduse ja Austraalia vahel (EÜT L 86, lk 1; ELT eriväljaanne 03/16, lk 47) põhjendustest, kinnitati see kokkulepe ühenduse tasandil, sest selle sätted on otseselt seotud ühise põllumajanduspoliitikaga hõlmatud meetmetega, täpsemalt ühenduse eeskirjadega veini ja viinamarjakasvatuse kohta. Pealegi ei tulene sellest pretsedendist ühtegi argumenti patentide, disainilahenduste, avalikustamata tehnikateabe, kaubamärkide või autoriõiguse suhtes, mis samuti on hõlmatud TRIPS-lepinguga.

71      Eelnevate kaalutluste põhjal tuleb järeldada, et kui võltsitud kaupade vabasse ringlusse laskmise keelustamist käsitlevad sätted kõrvale jätta, ei kuulu TRIPS-leping ühise kaubanduspoliitika valdkonda.

 VIII. Ühenduse tuletatud välispädevus, GATS-leping ja TRIPS-leping

72      Kui Euroopa Kohus lükkab tagasi tema põhiväite, et ühendusel on artikli 113 alusel ainupädevus, pakub komisjon teise võimalusena, et ühenduse ainupädevus sõlmida GATS- ja TRIPS-lepingut tuleneb kaudselt asutamislepingu sätetest, mis kehtestavad tema ühendusesisese pädevuse, või selle ühendusesisese pädevuse teostamisel vastu võetud teisestest õigusaktidest või isegi vajadusest võtta rahvusvahelisi kohustusi selleks, et saavutada ühendusesiseseid eesmärke. Samuti väidab komisjon, et isegi kui ühendusel ei ole piisavaid volitusi asutamislepingu erisätete või teiseste õigusaktide alusel, on tal ainupädevus asutamislepingu artiklite 100a ja 235 alusel. Nõukogu ja märkusi esitanud valitsused tunnistavad, et ühendusel on teatud volitused, kuid ei nõustu, et tegemist on ainupädevusega.

 A.     GATS-leping

73      Eriti GATS-lepingut silmas pidades nimetab komisjon ühenduse ainuvälispädevuse kolm võimalikku allikat: asutamislepinguga ühenduse institutsioonidele antud ühendusesisesed volitused, vajadus ühenduse eesmärgi saavutamiseks leping sõlmida ning lõpuks artiklid 100a ja 235.

74      Komisjon väidab esiteks, et GATS-lepingus ei esine ühtegi valdkonda ega erisätet, milles ühendusel ei oleks ühendusesiseste meetmete võtmise volitusi. Komisjoni arvates sisalduvad need volitused asutamisõiguse, teenuste osutamise vabaduse ja transpordi peatükkides. Ainuvälispädevus tuleneb neist ühendusesisestest volitustest.

75      See seisukoht tuleb tagasi lükata.

76      Tuginedes artikli 75 lõike 1 punktile a, mis ühenduse territooriumil kulgeva teekonna ulatuses käsitleb ka kolmandatest riikidest pärit või sinna suunduvat transporti, leidis Euroopa Kohus eespool viidatud (punkt 27) AETR-kohtuotsuses, et „ühenduse volitused laienevad rahvusvahelisest õigusest tulenevatele suhetele ja hõlmavad seetõttu kõnealuses valdkonnas ka vajaduse sõlmida kokkuleppeid asjaomaste kolmandate riikidega”.

77      Ent isegi transpordi valdkonnas ei tulene ühenduse ainuvälispädevus ipso facto tema pädevusest ühendusesiseseid norme kehtestada. Nagu on märgitud AETR-kohtuotsuses (punktid 17 ja 18), ei kaota üksikult või üheskoos tegutsevad liikmesriigid oma õigust kolmandate riikide suhtes kohustusi võtta – välja arvatud järk-järgult vastavalt ulatusele, milles kehtestatakse ühiseid norme, mida need kohustused mõjutada võivad. Ühenduse välispädevus muutub ainupädevuseks vaid selles osas, milles kehtivad ühendusesisesed ühiseeskirjad. Kõik transpordiga seotud küsimused ei ole aga veel ühiseeskirjadega reguleeritud.

78      Komisjon kinnitas kohtuistungil, et liikmesriikidele jäetud vabadus teostada kolmandate riikidega sõlmitud kahepoolsetel lepingutel põhinevat välispoliitikat põhjustab paratamatult teenustevoo moonutusi ning nõrgendab järk-järgult siseturgu. Nii näiteks selgitas ta, et reisijad eelistavad väljalendu selle liikmesriigi lennujaamadest, kes on sõlminud kolmanda riigi ja selle lennukompaniiga kahepoolse nn open sky tüüpi lepingu, mis võimaldab neil pakkuda transporditeenust parima hinna ja kvaliteedi suhtega. Samuti väitis komisjon, et nii on Saksamaa ja Poola vaheline leping, mis vabastab Saksa raskeveokid kõikidest transiidimaksudest, samas kui samasugune leping Poola ja Madalmaade vahel näeb Madalmaade raskeveokitele ette 650 Saksa marga suuruse maksu, tekitanud Saksamaa ja Madalmaade vedajate vahelise konkurentsi moonutuse Venemaale, Valgevenesse ja Balti riikidesse suunduva liikluse suhtes.

79      Selle argumendi osas piisab vastusest, et ükski asutamislepingu säte ei takista institutsioonidel ühiseeskirjade kehtestamisega korraldada kolmandate riikide suhtes kooskõlastatud meetmeid või teha liikmesriikidele ettekirjutusi seoses nende välisasjadega. Mitu transpordialast määrust, mida komisjon osundas oma vastuses Euroopa Kohtu kolmandale kirjalikule küsimusele, on heaks näiteks selle võimaluse kohta.

80      Nii näiteks on nõukogu 22. detsembri 1986. aasta määruse (EMÜ) nr 4058/86 kooskõlastatud tegevuse kohta ookeanikaubanduses vaba juurdepääsu tagamiseks mereveostele (EÜT L 378, lk 21; ELT eriväljaanne 07/01, lk 258) artikli 3 kolmandas lõigus sätestatud, et nõukogu võib asutamislepingu artikli 84 lõikes 2 sätestatud hääletuskorra kohaselt teha otsuse kooskõlastatud tegevuse kohta, kui kolmanda riigi võetud meede piirab liikmesriikide laevandusettevõtjate vaba juurdepääsu liinilaevaveostele. Samuti nõuab nõukogu 22. detsembri 1986. aasta määrus (EMÜ) nr 4055/86 teenuste osutamise vabaduse põhimõtte kohaldamise kohta liikmesriikide ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelises mereveos (EÜT L 378, lk 1; ELT eriväljaanne 06/01, lk 174) olemasolevate lastijaotusklauslite tühistamist või kohandamist (artikkel 3) ning allutab tulevastes lepingutes lastijaotusklauslite kehtestamise ühenduse loamenetlusele (artikkel 5).

81      Erinevalt transpordi peatükist ei sisalda asutamisõigust ja teenuste osutamise vabadust käsitlevad peatükid ühtki sätet, mis sõnaselgelt laiendaks ühenduse pädevuse „rahvusvahelisest õigusest tulenevatele suhetele”. Nagu nõukogu ja enamik märkusi esitanud liikmesriike õigesti mainisid, on nende peatükkide ainus eesmärk tagada asutamisõigus ja teenuste osutamise vabadus liikmesriikide kodanikele. Need ei sisalda sätteid kolmandate riikide kodanike asutamisõiguse esmase kasutamise kohta ega norme, mis reguleeriksid nende võimalusi tegutseda füüsilisest isikust ettevõtjana. Seega ei saa nendest peatükkidest tuletada ühenduse ainupädevust sõlmida kolmandate riikidega asutamisõiguse esmast kasutamist ja teenusteturule pääsu liberaliseerivat lepingut, välja arvatud nende teenuste osas, mida osutatakse piiriüleselt GATS-lepingu tähenduses ja millele laieneb asutamislepingu artikkel 113 (vt eespool punkt 42).

82      Viidates arvamusele 1/76 (punktid 3 ja 4), väidab komisjon teiseks, et ühenduse ainuvälispädevus ei piirdu juhtudega, mil ühendusesisest pädevust on juba kasutatud ühise poliitika teostamiseks vajalike meetmete vastuvõtmiseks. Alati, kui ühenduse õigus on institutsioonidele andnud ühendusesisesed volitused konkreetsete eesmärkide saavutamiseks, tuleneb ühenduse rahvusvaheline pädevus komisjoni arvates kaudselt nendest sätetest. Piisab sellest, et ühenduse osalus rahvusvahelises lepingus on vajalik ühenduse mõne eesmärgi saavutamiseks.

83      Siinkohal esitab komisjon nii ühendusesisesed kui ‑välised põhjendused, mis õigustaksid seda, et GATS- ja TRIPS-lepingu sõlmimisel osaleks ühendus üksi. Teistsuguse osaluse korral kannataks komisjoni väitel ühenduse tasandil siseturu ühtsus. Ühenduseväliselt ei saa Euroopa Ühendus endale lubada passiivsust rahvusvahelistes suhetes: vaidlustatud ei ole vajadust sõlmida WTO leping ja selle lisad, mis peegeldavad globaalset lähenemist rahvusvahelisele kaubandusele (hõlmab kaupu, teenuseid ja intellektuaalomandit).

84      Arvamuse 1/76 sellise kohaldamisega GATS-lepingule ei saa nõustuda.

85      Arvamus 1/76 on seotud probleemiga, mis erineb GATS-lepingust tulenevast probleemist. See puudutas siseveetranspordi majandusolukorra tervendamist Reini ja Moseli jõgikonnas ning Reiniga seotud Madalmaade ja Saksamaa siseveeteedel, kõrvaldades turusuhetest tingitud ületootmise. Seda eesmärki ei olnud võimalik saavutada ühepoolsete ühiseeskirjade kehtestamisega, sest kõnealustel veeteedel liiklesid traditsiooniliselt Šveitsist pärit laevad. Seega oli vaja rahvusvahelist lepingut, et kavandatavate eeskirjadega kaasata Šveits (vt eespool viidatud arvamus 1/76, punkt 2). Samuti ei oleks mereressursside kaitseks ühendusesiseste õigusaktidega liikmesriigi lipu all sõitvate laevade kalapüügi piiramine kuigi tõhus, kui samad piirangud ei kehtiks samade meredega piirneva kolmanda riigi lipu all sõitvate laevade suhtes. Siis on mõistetav, et ühendus võib teostada oma välispädevust ning viimane võib muutuda ainupädevuseks, ilma et eelnevalt ühendusesiseseid õigusakte vastu võetakski.

86      Sama ei kehti teenustesektori kohta: asutamisõiguse ja teenuste osutamise vabaduse kasutamine liikmesriikide kodanike poolt ei ole lahutamatult seotud sellega, kuidas ühenduses koheldakse kolmandate riikide kodanikke või kolmandates riikides ühenduse liikmesriikide kodanikke.

87      Kolmandaks viitab komisjon asutamislepingu artiklitele 100a ja 235 kui alusele, millel rajaneb ainuvälispädevus.

88      Vaieldamatult võivad asutamislepingu artikliga 100a antud ühtlustamisvolituste kasutamisel võetud ühtlustamismeetmed piirata või isegi kaotada liikmesriikide vabaduse pidada läbirääkimisi kolmandate riikidega. Kuid on välistatud, et teatud valdkonnas kasutamata jäetud ühendusesisesed ühtlustamisvolitused annaksid ühendusele selles valdkonnas ainupädevuse välisasjades.

89      Artikkel 235, mis võimaldab küll ühendusel oma eesmärkide saavutamiseks täita lünki talle sõnaselgelt või kaudselt antud volitustes, ei saa iseenesest tekitada ühenduse ainupädevust rahvusvahelisel tasandil. Kui kõrvale jätta juhud, mil sisepädevust saab tõhusalt teostada ainult koos välispädevusega (vt eespool viidatud arvamus 1/76 ja käesoleva arvamuse punkt 85), võib ühendusesisene pädevus tuua kaasa ainuvälispädevuse ainult siis, kui seda kasutatakse, ja see kehtib a fortiori ka artikli 235 suhtes.

90      Kuigi asutamisõiguse ja teenuste osutamise vabaduse peatükkides on ainus sõnaselgelt mainitud eesmärk tagada nimetatud vabadused ühenduse liikmesriikide kodanikele, ei järeldu sellest, et ühenduse institutsioonidel on keelatud kasutada neile kõnealuses valdkonnas antud volitusi selleks, et täpsustada kolmandate riikide kodanike kohtlemist. Mitmed nõukogu poolt asutamislepingu artikli 54 ja artikli 57 lõike 2 alusel vastu võetud, kuid tema poolt mainimata jäänud õigusaktid sisaldavad vastavasisulisi sätteid. Vastuses Euroopa Kohtu küsimusele esitas komisjon nende õigusaktide nimekirja.

91      Nende õigusaktide uurimisest ilmneb, et välisasjade klauslite lisamisega võidakse taotleda väga erinevaid eesmärke.

92      Äriühingute avalikustamisnõuete ja raamatupidamise alase kooskõlastamise direktiivid kehtisid vaid äriühingute kui selliste, mitte nende filiaalide suhtes. See olukord tõi osanike ja kolmandate isikute kaitse osas kaasa erinevusi teistes liikmesriikides filiaalide asutamise teel tegutsevate äriühingute ja sealsamas tütarettevõtjate asutamise teel tegutsevate äriühingute vahel. Sellest tulenevalt võeti selliste filiaalide suhtes kohaldatavate avalikustamisnõuete reguleerimiseks asutamislepingu artikli 54 alusel vastu nõukogu 21. detsembri 1989. aasta direktiiv 89/666/EMÜ avalikustamisnõuete kohta, mis on seotud liikmesriigis filiaali asutamisega teise liikmesriigi õigusele alluva teatud liiki äriühingu poolt (EÜT L 395, lk 36; ELT eriväljaanne 17/01, lk 100). Et vältida igasugust diskrimineerimist äriühingu päritolumaa tõttu, pidi see direktiiv hõlmama ka kolmandate riikide õigusega reguleeritud äriühingute poolt asutatud filiaale.

93      Samuti sisaldub asutamislepingu artikli 57 lõike 2 alusel vastu võetud nõukogu 15. detsembri 1989. aasta teises direktiivis 89/646/EMÜ krediidiasutuste asutamise ja tegevusega seotud õigusnormide kooskõlastamise ja direktiivi 77/780/EMÜ muutmise kohta (EÜT L 386, lk 1) III jaotis, mis käsitleb suhteid kolmandate riikidega. See direktiiv lõi ühtse loakorra ja näeb ette kontrollimise vastastikuse tunnustamise.

94      Ühes liikmesriigis tegevusloa saanud krediidiasutus võib tegutseda teises liikmesriigis, luues seal näiteks oma filiaali, ilma et tal oleks vaja taotleda selle riigi käest uut luba. Neil asjaoludel piisas kolmandas riigis tegevuskohta omaval krediidiasutusel liikmesriigis ühe tütarettevõtja loomisest või seal tegevuskohta omava äriühingu üle kontrolli omandamisest, et ta saaks uut luba taotlemata asutada filiaale ühenduse kõikides liikmesriikides. Sel põhjusel sätestab nimetatud direktiivi III jaotis rea meetmeid, sealhulgas läbirääkimismenetlused, et saavutada ühenduse krediidiasutustele kolmandates riikides võrreldavaid konkurentsivõimalusi. Samasugused sätted on vastu võetud kindlustuse valdkonnas (nõukogu 8. novembri 1990. aasta direktiivi 90/618/EMÜ, millega muudetakse eelkõige mootorsõiduki valdaja vastutuskindlustuse osas direktiivi 73/239/EMÜ ja direktiivi 88/357/EMÜ, mis käsitlevad otsekindlustustegevusega, välja arvatud elukindlustustegevusega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamist (EÜT L 330, lk 44; ELT eriväljaanne 06/01, lk 252), artikkel 4; nõukogu 8. novembri 1990. aasta teine direktiiv 90/619/EMÜ otsese elukindlustusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta, millega nähakse ette sätted teenuste osutamise vabaduse tegeliku kasutamise hõlbustamiseks ja muudetakse direktiivi 79/267/EMÜ (EÜT L 330, lk 50) artikkel 8) ning finantsvaldkonnas (nõukogu 10. mai 1993. aasta direktiivi 93/22/EMÜ väärtpaberiturul pakutavate investeerimisteenuste kohta (EÜT L 141, lk 27; ELT eriväljaanne 06/02, lk 43) artikkel 7).

95      Iga kord, kui ühendus on oma sisemise kohaldamisalaga õigusaktidesse arvanud kolmandate riikide kodanike kohtlemist reguleerivad sätted või volitanud sõnaselgelt oma institutsioone kolmandate riikidega läbirääkimisi pidama, omandab ta nende aktidega hõlmatud valdkondades ainuvälispädevuse.

96      See põhimõte kehtib igal juhul – isegi siis, kui puudub sõnaselge säte, mis lubab ühenduse institutsioonidel läbi rääkida kolmandate riikidega –, kui ühendus on täielikult ühtlustanud eeskirjad, mis reguleerivad töötamist füüsilisest isikust ettevõtjana, sest kui liikmesriigid säilitavad vabaduse kolmandate riikidega läbirääkimisi pidada, võib see mõjutada niiviisi vastu võetud ühiseeskirju eespool viidatud AETR-kohtuotsuse tähenduses.

97      Seda pole veel saavutatud kõikides teenustesektorites, nagu komisjon ise on tunnistanud.

98      Siit järeldub, et GATS-lepingu sõlmimise pädevus jaguneb ühenduse ja liikmesriikide vahel.

 B.     TRIPS-leping

99      Oma väite toetuseks, et ühendusel on TRIPS-lepingu sõlmimise ainupädevus, osutab komisjon niisugustele teisestele õigusaktidele, mida võiks eespool viidatud AETR-kohtuotsuse tähenduses mõjutada liikmesriikide ühine osalemine selle sõlmimisel, ning GATS-lepingu puhul osutab ta ühenduse vajadusele osaleda lepingus selleks, et saavutada asutamislepingus sätestatud eesmärk (arvamuse 1/76 doktriin), samuti artiklitele 100a ja 235.

100    Arvamusele 1/76 viitamise asjakohasus on ühtmoodi vaieldav nii TRIPS-lepingu kui ka GATS-lepingu puhul: intellektuaalomandi õiguste ühtlustamisega ühenduse raames ei pea nende kasuliku mõju saavutamiseks tingimata kaasnema lepingud kolmandate riikidega.

101    Pealegi ei saa asutamislepingu artiklid 100a ja 235 iseenesest anda ühendusele ainupädevust, nagu eespool tõdetud.

102    Jääb üle uurida, kas liikmesriikide osalemine TRIPS-lepingu sõlmimises mõjutaks ühenduse teiseseid õigusakte eespool viidatud AETR-kohtuotsuse tähenduses, nagu väidab komisjon.

103    Selles kohta piisab nentimisest, et teatud TRIPS-lepinguga hõlmatud valdkondades on ühenduses läbiviidud ühtlustamine osaline, teistes valdkondades aga puudub täiesti. Näiteks on kaubamärkide osas toimunud vaid osaline ühtlustamine: nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92) kolmandast põhjendusest tuleneb, et see piirdub liikmesriikide niisuguste õigusaktidega, „mis mõjutavad siseturu toimimist kõige otsesemalt”. Teistes TRIPS-lepinguga hõlmatud valdkondades ei ole ühenduses ühtlustamismeetmeid võetud. Selline on olukord avalikustamata tehnikateabe kaitse puhul, niisuguste tööstusdisainilahenduste puhul, mille kohta on tehtud vaid ettepanekuid, ning patentide puhul. Patentide puhul viitab komisjon ainult valitsustevahelise iseloomuga konventsioonidele, mitte aga ühenduse õigusaktidele: 5. oktoobri 1973. aasta Euroopa patentide väljaandmise Müncheni konventsioon (JORF, dekreet nr 77-1151, 27.9.1977, lk 5002) ning 15. detsembri 1989. aasta Luxembourgi leping ühenduse patentide kohta (EÜT L 401, lk 1), mis ei ole veel jõustunud.

104    Mõni märkusi esitanud valitsustest väitis, et teatud TRIPS-lepingu intellektuaalomandi õiguste tõhusaks kaitseks võetavad meetmeid – nagu aus ja erapooletu menetlus, tõendite esitamise kord, õigus olla ära kuulatud, otsuste põhistamine, edasikaebamisõigus, ajutised meetmed ning kahju hüvitamine – käsitlevad sätted kuuluvad liikmesriikide pädevusse. Kui seda väidet tuleb mõista nii, et kõik need küsimused kuuluvad mingisse liikmesriikidele reserveeritud valdkonda, ei saa sellega nõustuda. Ühendus on vaieldamatult pädev nendes küsimustes ühtlustama siseriiklikke õigusakte, niivõrd kui need asutamislepingu artikli 100a sõnastuse kohaselt „otseselt mõjutavad ühisturu rajamist või toimimist”. Ühenduse institutsioonid ei ole aga oma pädevust „intellektuaalomandi õiguskaitse tagamise” valdkonnas teostanud, välja arvatud eespool (vt punkt 55) viidatud määruses nr 3842/86 võltsitud kauba vabasse ringlusse lubamist keelustavate meetmete sätestamise kohta.

105    Eelnevatest kaalutlustest järeldub, et ühendusel ja liikmesriikidel on TRIPS-lepingu sõlmimisel jagatud pädevus.

 IX.   Liikmesriikide ja ühenduse institutsioonide vahelise koostöö kohustus

106    Kohtuistungil juhtis komisjon Euroopa Kohtu tähelepanu võimalikele probleemidele, mis võivad tekkida seoses lepingute haldamisega, kui tunnustatakse ühenduse ja liikmesriikide jagatud pädevust GATS- ja TRIPS-lepingu sõlmimisel. Kuigi läbirääkimised lepingute üle toimusid mõningate kohandustega artiklis 113 sätestatud korras, üritaksid liikmesriigid konsensuse puudumisel WTO raames väljendada oma seisukohti individuaalselt nende pädevusse kuuluvates küsimustes. Samuti leiaksid aset lõputud vaidlused küsimuste üle, kas teatav valdkond kuulub ühenduse pädevusse – siis tuleb sellele kohaldada asutamislepingu asjakohastes sätetes ette nähtud mehhanismi, või liikmesriikide pädevusse – siis kehtib konsensuse nõue. Seeläbi kannataks ühenduse tegevusühtsus välissuhetes ning samuti nõrgeneks ühenduse jõud läbirääkimistel.

107    Vastuseks sellele kahtlemata õigustatud murele tuleb kõigepealt rõhutada, et raskused, mis võivad tekkida WTO lepingu ja selle lisade rakendamisel, kui ühenduse ja liikmesriikide üheaegse osalemise tõttu võib tegevusühtsuse tagamine nõuda kooskõlastamist, ei muuda vastust pädevuse jaotuse küsimusele. See on esmane küsimus. Nagu nõukogu on rõhutanud, ei saa pädevuse jaotuse küsimust lahendada lähtudes raskustest, mis võivad tekkida seoses lepingute haldamisega.

108    Samuti vajab meenutamist, et kui rahvusvahelise lepingu või konventsiooni ese langeb osaliselt ühenduse ja osaliselt liikmesriikide pädevusse, on oluline tiheda koostöö tagamine liikmesriikide ja ühenduse institutsioonide vahel nii läbirääkimiste käigus kui ka lepingu sõlmimisel ja sellest tulenevate kohustuste täitmisel. See koostöökohustus tuleneb ühenduse ühtse rahvusvahelise esindatuse nõudest (14. novembri 1978. aasta otsus 1/78, EKL 1978, lk 2151, punktid 34–36, ning eespool viidatud arvamus 2/91, punkt 36).

109    See koostöökohustus on veelgi tungivam niisuguste lepingute puhul nagu WTO asutamislepingule lisatud lepingud, mis on omavahel lahutamatult seotud ning mille suhtes kehtib vaidluste lahendamise käsitusleppes sätestatud vastumeetmete rakendamise kord. Nii tekiks tiheda koostöö puudumisel olukord, kus liikmesriik, kes on saanud õiguse oma pädevussfääris vastumeetmeid võtta, tõdeks, et nende võtmine ainult GATS- või TRIPS-lepingu valdkondades ei ole tõhus, ja tal puuduks ühenduse õiguse seisukohast võimalus võtta vastumeetmeid kaubavahetuse valdkonnas, sest see valdkond kuulub asutamislepingu artikli 113 alusel igal juhul ühenduse ainupädevusse. Samuti kui ühendus kaupade sektoris vastumeetmete rakendamise õiguse saamisel leiaks end olema võimetu seda tegema, ei oleks tal tiheda koostöö puudumisel õiguslikult võimalik võtta vastumeetmeid GATS- ja TRIPS-lepingutega hõlmatud valdkondades, sest need kuuluvad liikmesriikide pädevusse.

110    Kuna komisjon esitas kolmanda küsimuse vaid juhuks, kui Euroopa Kohus tunnustab ühenduse ainupädevust, ei ole vaja sellele küsimusele vastata.

Neil põhjendustel

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed R. Joliet (ettekandja), F. A. Schockweiler, P. J. G. Kapteyn ja C. Gulmann, kohtunikud G. F. Mancini, C. N. Kakouris, J. C. Moitinho de Almeida, J. L. Murray, D. A. O. Edward ja A. M. La Pergola,

kuulanud ära esimese kohtujuristi F. G. Jacobsi, kohtujuristide C. O. Lenzi, G. Tesauro, G. Cosmase, P. Léger’ ja M. Elmeri,

annab järgmise arvamuse:

1.     Ühendusel on EÜ asutamislepingu artikli 113 alusel mitmepoolsete kaubanduslepingute sõlmimise ainupädevus.

2.     Ühendus ja liikmesriigid jagavad GATS-lepingu sõlmimise pädevust.

3.     Ühendus ja liikmesriigid jagavad TRIPS-lepingu sõlmimise pädevust.

Luxembourgis 15. novembril 1994.

1 – GATS on lühend ingliskeelsest nimetusest General Agreement on Trade in Services.

2 – TRIPS on lühend ingliskeelsest nimetusest Agreement on Trade-Related Aspects of Intellectual Property Rights.

3 –      Nõukogu 15. detsembri 1989. aasta teine direktiiv 89/646/EMÜ krediidiasutuste asutamise ja tegevusega seotud seaduste, määruste ja haldusaktide kooskõlastamise ja direktiivi 77/780/EMÜ muutmise kohta (EÜT L 386, lk 1).

4 –      Nõukogu 24. juuli 1973. aasta direktiiv 73/239/EMÜ otsekindlustustegevuse, välja arvatud elukindlustustegevuse alustamise ja jätkamisega seotud õigus­ ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 228, lk 3; ELT eriväljaanne 06/01, lk 14).

5 –      Nõukogu 20. juuni 1991. aasta otsus 91/370/EMÜ Euroopa Majandusühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise otsekindlustust, välja arvatud elukindlustust käsitleva lepingu sõlmimise kohta (EÜT L 205, lk 2; ELT eriväljaanne 06/01, lk 268).

6 –      Nõukogu 8. augusti 1990. aasta määrus (EMÜ) nr 2340/90, millega tõkestatakse ühenduse kaubavahetus Iraagi ja Kuveidiga (EÜT L 213, lk 1).

7 –      Nõukogu 17. septembri 1984. aasta määrus ühise kaubanduspoliitika tõhustamise kohta, eelkõige seoses kaitsega lubamatute kaubandustavade vastu (EÜT L 252, lk 1).

8 –      Vt nõukogu 19. detsembri 1988. aasta määrus (EMÜ) nr 4257/88, millega kohaldatakse üldised tariifsed soodustused 1989. aastal teatavate arengumaadest pärinevate tööstuskaupade suhtes (EÜT L 375, lk 1).

9 –      Vt nt 9. detsembril 1988 parafeeritud Euroopa Majandusühenduse ja Hiina Rahvavabariigi vahel tekstiilitoodete kaubanduse kohta sõlmitud lepingu artikkel 18 (EÜT L 380, lk 1) ja 11. detsembril 1989 parafeeritud Euroopa Majandusühenduse ja Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu vahel tekstiilitoodete kaubanduse kohta sõlmitud lepingu artikkel 20 (EÜT L 397, lk 1).

10 –      Vt nt leping Maroko Kuningriigiga: nõukogu 8. märtsi 1977. aasta määrus (EMÜ) nr 482/77 (EÜT L 65, lk 1); leping Tuneesia Vabariigiga: nõukogu 30. novembri 1987. aasta määrus (EMÜ) nr 3618/87; leping Austriaga: nõukogu 12. detsembri 1988. aasta otsus 89/146/EMÜ (EÜT 1989, L 56, lk 1).

11 –      Vt nt nõukogu 25. veebruari 1992. aasta otsus 92/230/EMÜ (EÜT L 116, lk 1) Ungari Vabariigiga sõlmitud vahelepingu kohta (artikkel 35); nõukogu 10. detsembri 1993. aasta otsus 93/690/EÜ (EÜT L 323, lk 1) Bulgaaria Vabariigiga sõlmitud vahelepingu kohta (artikkel 37); nõukogu 25. veebruari 1992. aasta otsus 92/229/EMÜ (EÜT L 115, lk 1) Tšehhi ja Slovaki Liitvabariigiga sõlmitud vahelepingu kohta (artikkel 36).

12 –      EÜT L 357, lk 1.

13 –      EÜT C 24, 31.1.1991, lk 5.

14 –      Konverents, märkides, et erandjuhtudel võivad Euroopa Liidu ja Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 227 lõikes 3 ja lõike 5 punktides a ja b käsitletud ülemeremaade ja ‑territooriumide huvid lahkneda, lepib kokku selles, et nõukogu püüab niisugusel juhul leida liidu seisukohaga sobivat lahendust. Kui see aga osutub võimatuks, lubab konverents tegutseda vastaval liikmesriigil üksi nimetatud ülemeremaade ja ‑territooriumide huvides, ilma et see kahjustaks ühenduse huve. See liikmesriik peab nõukogu ja komisjoni teavitama olukorrast, kus niisugune huvide lahknemine võiks tekkida ning kui eraldi tegutsemine on vältimatu, peab ta selgelt tõendama, et tegutseb ülalnimetatud ülemereterritooriumi huvides.

Nimetatud deklaratsiooni kohaldatakse ka Aomeni ja Ida-Timori puhul.

15 –      Eelkõige tagab liit oma välistegevuse kui terviku ühtsuse liidu välis-, julgeoleku-, majandus- ja arengupoliitika raames. Nõukogu ja komisjon vastutavad nimetatud ühtsuse tagamise eest. Nad tagavad asjaomase poliitika elluviimise vastavalt oma volitustele.

16 –      Selle artikli kohaselt hoiduvad liikmesriigid igasugusest tegevusest, mis on „vastuolus liidu huvidega või mis võivad kahjustada liidu efektiivsust ühtse jõuna rahvusvahelistes suhetes. Nendest põhimõtetest kinnipidamise tagab nõukogu”.

17 –      Nõukogu protokolli kanti järgmine avaldus: nõukogu, liikmesriigid ja komisjon on nõus sellega, et käesoleva tegevusjuhise esimene lõik ei takista komisjoni otsimast omal vastutusel lahendust kõigile läbirääkimistel käsitletavatele küsimustele.

18 –      Nõukogu protokolli kanti järgmised avaldused:

a)      „Nõukogu deklareerib, et esimese lõigu punktis c nimetatud „kohaste otsustamismenetluste” all mõeldakse konsensust – kui on tegemist riikide pädevusega.”

b)      „Komisjon deklareerib, et kohaste otsustamismenetluste rakendamisel peab tegema kõik võimaliku, et jõuda konsensuseni.”