—

Swiss International Air Lines AG, esindajad: solicitor J. Robinson, solicitor M. Croft, barrister D. Piccinin ja M. Chamberlain, QC,

—

The Secretary of State for Energy and Climate Change, esindaja: barrister N. Cohen,

—

Environment Agency, esindaja: solicitor J. Welsh,

—

Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: M. Holt, keda abistasid barrister R. Palmer ja barrister J. Holmes,

—

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato P. Grasso,

—

Euroopa Parlament, esindajad: J. Rodrigues, R. van de Westelaken ja A. Tamás,

—

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Simm ja K. Michoel,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: K. Mifsud‑Bonnici ja E. White,

1

Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. aprilli 2013. aasta otsuse nr 377/2013/EL ajutise erandi tegemise kohta direktiivist 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem (ELT 2013 L 113, lk 1), kehtivust võrdse kohtlemise üldpõhimõtte seisukohast ja ELTL artikli 340 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud ühelt poolt Swiss International Air Lines AG (edaspidi „Swiss International“) ning teiselt poolt Secretary of State for Energy and Climate Change (energeetika- ja kliimamuutuste minister, Ühendkuningriik) ja Environment Agency (keskkonnaamet, Ühendkuningriik) vahelises vaidluses, mille ese on otsuse nr 377/2013 kehtivus ning 2012. aasta jooksul Šveitsi suundunud ja sealt lahkunud lendude eest Swiss Internationali poolt tagastatud kasvuhoonegaaside saastekvootide hüvitamine.

3

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiiv 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ (ELT 2003, L 275, lk 32; ELT eriväljaanne 15/07, lk 631), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiiviga 2008/101/EÜ (ELT 2009, L 8, lk 3) (edaspidi „direktiiv 2003/87”), artikli 12 lõige 2a sätestab:

„Haldavad liikmesriigid tagavad, et iga aasta 30. aprilliks tagastab iga õhusõiduki käitaja saastekvoodid, mille arv on võrdne eelneva kalendriaasta heitkoguste üldkogusega, mis tulenevad I lisas nimetatud lennutegevustest, mida on sooritanud õhusõiduki käitaja, ja mida tõendatakse vastavalt artiklile 15. Liikmesriigid tagavad, et kooskõlas käesoleva lõikega tagastatud saastekvoodid seejärel tühistatakse.“

4

Selle direktiivi artikkel 16 „Karistused” on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel vastuvõetud siseriiklike õigusnormide rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada nende rakendamine. Ette nähtud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Liikmesriigid teatavad neist sätetest komisjonile ja annavad viivitamata teada nende edaspidistest muudatustest.

2.   Liikmesriigid tagavad nende käitajate ja õhusõidukite käitajate nimede avaldamise, kes rikuvad nõuet tagastada käesoleva direktiivi kohaselt piisaval hulgal kvoote.

3.   Liikmesriigid tagavad, et käitaja, kes ei tagasta iga aasta 30. aprilliks eelneva aasta heitkogustele vastaval hulgal kvoote, peab ülemääraste heitkoguste eest trahvi tasuma. Ülemääraste heitkoguste trahv on 100 eurot iga õhku paisatud tonni süsinikdioksiidi ekvivalendi kohta, mille osas käitaja või õhusõiduki käitaja ei ole kvoote tagastanud. Ülemääraste heitkoguste trahvi tasumine ei vabasta käitajat või õhusõiduki käitajat kohustusest tagastada järgneva kalendriaastaga seotud kvootide tagastamisel nendele ülemäärastele heitkogustele vastaval hulgal kvoote.

[…]“

5

Otsuse nr 377/2013 põhjendused 4–6 ja 9 on sõnastud järgmiselt:

[…]

6

Otsuse artiklis 1 on märgitud:

„Erandina direktiivi 2003/87/EÜ artiklist 16 ei võta liikmesriigid õhusõiduki käitajate suhtes nimetatud direktiivi artikli 12 lõikes 2a ja artikli 14 lõikes 3 kalendriaastateks 2010, 2011 ja 2012 sätestatud nõuetest tulenevaid meetmeid seoses lendude teostamisega selliste väljaspool liitu asuvate riikide lennuväljadele ja lennuväljadelt, mis ei ole EFTA liikmed, Euroopa Majanduspiirkonna riikide sõltkonnad ja territooriumid ega liiduga ühinemislepingu allkirjastanud riigid, juhul kui sellistele õhusõiduki käitajatele ei ole 2012. aastal eraldatud kõnealuseks tegevuseks tasuta saastekvoote, või juhul, kui neile on sellised saastekvoodid eraldatud, kuid nad on hiljemalt 30ndal päeval pärast käesoleva otsuse jõustumist tagastanud liikmesriikidele kehtetuks tunnistamiseks kõnealuse tegevuse võrdlusaastal 2010 põhinevale tõendatud tonnkilomeetrite osakaalule vastava arvu 2012. aasta lennunduse saastekvoote.“

7

Vastavalt nimetatud otsuse artiklile 6 jõustub see otsus Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäeval, st 25. aprillil 2013, ning seda kohaldatakse alates 24. aprillist 2013.

8

Greenhouse Gas Emissions Trading Scheme (Amendment) Regulations 2013‑ga (2013. aasta muutmismäärus, mis käsitleb kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemi) muutis energeetika- ja kliimamuutuste minister kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemi käsitlevat siseriiklikku õigusakti, et rakendada otsust nr 377/2013.

9

Swiss International on Šveitsis asuv lennuettevõtja.

10

Nimetatud lennuettevõtja omandas 2012. aastaks teatava arvu kasvuhoonegaaside saastekvoote nii tasuta kui ka tasu eest. Ta tagastas kõnealuse aasta jooksul EMP riikide ja Šveitsi vahel teostatud lendudest tulenevate heitkogustega võrdse arvu kvoote.

11

Swiss International esitas High Court of Justice (England & Wales), Queen’s Bench Division’ile (Administrative Court) (esimese ja teise astme kohus (Inglismaa ja Wales), Queen’s Bench osakond (halduskolleegium), Ühendkuningriik) kaebuse, milles ta palus ühelt poolt tühistada põhikohtuasjas kõne all olev siseriiklik õigusnorm, kuna Šveitsi suunduvate ja sealt lahkuvate lendude väljajätmine direktiivi 2003/87 eeskirjadele sätestatud erandist, mis oli ette nähtud selles otsust nr 377/2013 rakendavas õigusnormis, rikub võrdse kohtlemise põhimõtet.

12

Teiselt poolt palus Swiss International tühistada EMP riikide ja Šveitsi vahel 2012. aastal toimunud lendudega seotud kvootide tagastamine. Teise võimalusena palus ta rahalist hüvitist nende tagastatud saastekvootide väärtuse ulatuses, mille ta oli tasu eest omandanud, või mis tahes muud asjakohast hüvitist.

13

Kuna see kaebus jäeti rahuldamata, esitas Swiss International apellatsioonkaebuse Court of Appeal’ile (England & Wales) (Civil Division) (apellatsioonikohus (Inglismaa ja Wales) (tsiviilasjade osakond), Ühendkuningriik). Põhikohtuasja pooled esitasid sellele kohtule oma kirjalikud seisukohad eeskätt seoses nõudega tühistada põhikohtuasjas käsitlusel olev siseriiklik õigusnorm. Selles osas väitis Swiss International, et otsus nr 377/2013 on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega, kuna see jätab EMP riikide ja Šveitsi vahel teostatud lennud välja direktiivi 2003/87 sätetele tehtud erandist, mida rakendatakse peaaegu kõigist teistest kolmandatest riikidest ja kolmandatesse riikidesse teostatud lendudele.

14

Nimelt, kuigi Euroopa Kohus on 22. jaanuari 1976. aasta kohtuotsuses Balkan-Import-Export (55/75, EU:C:1976:8, 28.10.1982, Faust vs. komisjon, 52/81, EU:C:1982:369) ja 10. märtsi 1998. aasta kohtuotsuses Saksamaa vs. nõukogu (C‑122/95, EU:C:1998:94) leidnud, et võrdse kohtlemise põhimõtet ei kohaldata igas suhtes, kui liit eristab kolmandaid riike oma välissuhete valdkonnas, kujutab see kohtupraktika endast piiratud erandit võrdse kohtlemise põhimõttele, viidates üksnes nendele olukordadele, kus liit on teostanud oma pädevust välissuhete valdkonnas, eelkõige sõlmides rahvusvahelise kokkuleppe, mis õigustab kolmandate riikide erinevat kohtlemist. Mis puudutab põhikohtuasjas käsitletavate Šveitsi suunduvate ja sealt lahkuvate lendude erinevat kohtlemist, siis niisugust rahvusvahelist kokkulepet või muud liidu välissuhtluse valdkonna akti ei eksisteeri.

15

Sellist erinevat kohtlemist ei saa õigustada ka muude põhjustega. Eelkõige ei saa seda õigustada Šveitsi ja Euroopa Liidu geograafilise lähedusega. Nimelt, kuna otsuses nr 377/2013 ette nähtud erand hõlmab üksnes 2012. aastal enne selle otsuse vastuvõtmist teostatud lende, siis selle kohaldamine ka Šveitsi suunduvatele ja sealt lahkuvatele lendudele ei saaks konkurentsi moonutada. Mis puudutab selle otsuse eesmärki mitte nõrgendada liidu ühepoolset kohustust vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2020. aastaks, siis rõhutas Swiss International, et Šveitsi Konföderatsioon ei ole selle ühepoolse kohustuse osapool.

16

Energeetika- ja kliimamuutuste minister ning keskkonnaamet vaidlesid sellele argumendile vastu. Nad väitsid, et võrdse kohtlemise põhimõtet ei kohaldata erinevale kohtlemisele, mida otsus nr 377/2013 kolmandate riikide vahel teeb, et aidata kaasa rahvusvahelistele läbirääkimistele ICAOs. Lisaks, isegi kui võrdse kohtlemise põhimõte oleks kohaldatav, ei oleks liidu seadusandja ületanud oma kaalutlusõiguse piire, kui ta hoidus selles sättes ette nähtud ajutise erandi laiendamisest liiduga lähedalt seotud või assotsieerunud kolmandatele riikidele nagu Šveitsi Konföderatsioon.

17

Neil asjaoludel otsustas Court of Appeal (England & Wales) (Civil Division) (apellatsioonikohus (Inglismaa ja Wales) (tsiviilasjade osakond)) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

18

Oma esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul sisuliselt kontrollida otsuse nr 377/2013 kehtivust võrdse kohtlemise põhimõtte seisukohast, kuivõrd ajutine erand, mis selle artiklis 1 on ette nähtud direktiivi 2003/87 artikli 12 lõikest 2a ja artiklist 16 tulenevatele nõuetele, mis puudutavad kasvuhoonegaaside saastekvootide tagastamist 2012. aastal liidu liikmesriikide ja enamiku kolmandate riikide vahel teostatud lendudelt, ei ole kohaldatav eeskätt Šveitsi lennuväljadele ja lennuväljadelt teostatud lendudele.

19

Otsuse nr 377/2013 artiklis 1 tehakse vahet erinevatel kolmandatesse riikidesse suunduvatel ja sealt lahkuvatel lendudel, võttes aluseks üksnes nende lendude liidust väljaspool asuva siht- või lähteriigi. Niisugune eristamine, nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 36 märkis, tähendab kolmandate riikide erinevat kohtlemist.

20

Kuna Euroopa Kohtult on küsitud otsuse nr 377/2013 kehtivuse kohta võrdse kohtlemise põhimõtte seisukohast, mis on praeguseks lisatud ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitesse 20 ja 21, tekib küsimus, kas kolmandate riikide erinev kohtlemine kuulub selle põhimõtte alla.

21

Selles osas tuleb märkida, et liidu sisepoliitika välisaspektid kuuluvad liidu välissuhtluspädevuse alla (vt analoogia alusel, siseturu ja ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas võetud akti kohta, kohtuotsus, 22.1.1976, Balkan-Import-Export,55/75, EU:C:1976:8, punkt 14).

22

Otsus nr 377/2013 kuulub liidu välissuhtluspädevuse raames võetud meetmete hulka. Nimelt on selle otsuse eesmärk, nagu ilmneb ka selle põhjendustest 5 ja 6, hõlbustada riikidel rahvusvahelise kokkuleppeni jõudmist ICAOs seoses turupõhiste meetmetega rahvusvahelise lennunduse heitkoguste suhtes, ning selle vastuvõtmise aluseks oli ELTL artikli 192 lõikest 1, koostoimes selle aluslepingu artikli 191 lõike 1 neljanda taandega, tulenev välispädevus keskkonna valdkonnas.

23

Välissuhete korraldamine hõlmab laia valikut meetmeid, mis ei ole piiratud kõigi kolmandate riikide suhtes võetavate meetmetega, ning võib seega puudutada nii üht kui mitut kolmandat riiki.

24

Liidu institutsioonidel ja organitel on välissuhete korraldamisel laiaulatuslik poliitiline otsustusõigus. Nimelt, nagu ka Ühendkuningriik ja nõukogu Euroopa Kohtus toimunud menetluse käigus rõhutasid, tähendab välissuhete korraldamine kindlasti poliitilisi valikuid. Liit peab seega olema võimeline tegema poliitilisi otsuseid ja oma eesmärkidest lähtuvalt tegema vahet kolmandatel riikidel, ilma et ta peaks kõiki kolmandaid riike võrdselt kohtlema. Välispoliitiliste eelisõiguste teostamine liidu institutsioonide ja organite poolt võib seega tuua kaasa selle, et ühte kolmandat riiki koheldakse erinevalt võrreldes teiste kolmandate riikidega.

25

Selles osas on oluline rõhutada, et liidu õigus ei sisalda ühtegi sõnaselget liidu kohustust, mis seisneks kõigi kolmandate riikide võrdses kohtlemises. Nagu ka kohtujurist on oma ettepaneku punktis 65 märkinud, puudub rahvusvahelises avalikus õiguses kolmandate riikide võrdse kohtlemise üldpõhimõte. Seetõttu, et võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamine kolmandatele riikidele piiraks ühepoolselt liidu tegutsemisruumi rahvusvahelises plaanis, ei saa järeldada, et liit võiks tunnistada niisugust nõuet ilma aluslepingutes sisalduva sõnaselge viiteta kolmandate riikide võrdsele kohtlemisele.

26

Seega vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale ei sisaldu EL toimimise lepingus üldpõhimõtet, mis kohustaks liitu välissuhete valdkonnas erinevaid kolmandaid riike igas suhtes võrdselt kohtlema ning ettevõtjatel ei ole igal juhul alust niisugusele põhimõttele tugineda (vt eelkõige kohtuotsused, 22.1.1976, Balkan-Import-Export,55/75, EU:C:1976:8, punkt 14; 28.10.1982, Faust vs. komisjon, 52/81, EU:C:1982:369, punkt 25; 10.3.1998, Saksamaa vs. nõukogu, C‑122/95, EU:C:1998:94, punkt 56, ja 10.3.1998, T. Port,C‑364/95 ja C‑365/95, EU:C:1998:95, punkt 76).

27

Swiss International väidab, et sellest kohtupraktikast tuleneb vaid piiratud erand võrdse kohtlemise põhimõttest. Seda erandit kohaldatakse üksnes olukordades, kus liit teostab oma välispädevust, eeskätt sellise rahvusvahelise kokkuleppe sõlmimisega, mis annab alust kolmandate riikide erinevaks kohtlemiseks. Mis puudutab otsust nr 377/2013, mis võeti vastu selleks, et aidata kaasa rahvusvahelise kokkuleppe sõlmimisele ICAOs, siis selline välistegevus igal juhul puudub, mistõttu sellest otsusest tulenev erinev kohtlemine peaks olema objektiivselt põhjendatud.

28

Selles osas tuleb märkida, et vastupidi Swiss Internationali väidetule ei saa nimetatud kohtupraktikat mõista nii, et sellest põhimõtteliselt tuleneb kohustus järgida liidu suhetes kolmandate riikidega võrdse kohtlemise põhimõtet.

29

Otse vastupidi – käesoleva kohtuotsuse punktis 25 viidatud kohtupraktika näeb ette liidu institutsioonide ja organite vabastamise võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamisest kolmandate riikide suhtes, eesmärgiga säilitada nende poliitilise tegevuse suutlikkus rahvusvahelises plaanis. Nii on Euroopa Kohus üldiselt märkinud, et kolmandate riikide erinev kohtlemine ei ole vastuolus liidu õigusega, toonitades igasuguste kohustuste puudumist kohelda kolmandaid riike võrdselt (vt selle kohta kohtuotsused, 28.10.1982, Faust vs. komisjon, 52/81, EU:C:1982:369, punktid 25 ja 27; 10.3.1998, Saksamaa vs. nõukogu, C‑122/95, EU:C:1998:94, punkt 56, ning 10.3.1998, T. Port,C‑364/95 ja C‑365/95, EU:C:1998:95, punkt 76).

30

Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamatust liidu suhetele kolmandate riikidega kinnitab ka viis, kuidas Euroopa Kohus on rakendanud käesoleva kohtuotsuse punktis 26 viidatud kohtupraktikast tulenevat põhimõtet. Nii piirdus Euroopa Kohus 28. oktoobri 1982. aasta kohtuotsuses Faust vs. komisjon (52/81, EU:C:1982:369, punkt 25), sedastusega, et teatava impordi erinev kohtlemine tuleneb kolmandate riikide erinevast kohtlemisest, ning järeldas, et erinev kohtlemine ei ole liidu õigusega vastuolus. Samal moel on Euroopa Kohus juba otsustanud, et kolmandatest riikidest pärit kaupu turustavate ettevõtjate erinev kohtlemine, mis on kolmandate riikide erineva kohtlemise automaatne tagajärg, ei ole vastuolus võrdse kohtlemise üldpõhimõttega (vt kohtuotsused, 10.3.1998, Saksamaa vs. nõukogu, C‑122/95, EU:C:1998:94, punktid 56–58, ning 10.3.1998, T. Port,C‑364/95 ja C‑365/95, EU:C:1998:95, punktid 76 ja 77).

31

Kuigi Euroopa Kohus analüüsis 22. jaanuari 1976. aasta kohtuotsuse Balkan-Import-Export (55/75, EU:C:1976:8) punktis 15 Bulgaaria ja Šveitsi juustude sarnasust, tuleb asuda seisukohale, nagu ka parlament on Euroopa Kohtule esitatud seisukohtades märkinud, et see analüüs oli olemuselt täiendav ning seega ei saa see kahtluse alla seada selle kohtuotsuse punktis 14 tehtud järeldust, mille kohaselt võrdse kohtlemise põhimõte ei ole kohaldatav liidu suhetele kolmandate riikidega.

32

Siit järeldub, et vastupidi Swiss Internationali väidetule ei tulene käesoleva kohtuotsuse punktis 26 viidatud kohtupraktikast „erandit“ võrdse kohtlemise põhimõttest, mida tuleb tõlgendada kitsalt.

33

Lisaks ei piirdu see kohtupraktika olukordadega, kus eeldatakse liidu välispädevuse varasemat teostamist niisuguse välistegevuse kaudu nagu rahvusvaheline kokkulepe, vaid selles on silmas peetud kolmandate riikide erinevat kohtlemist, mis laieneb ka liidu ühepoolsetele, rahvusvahelise kokkuleppe sõlmimist edendavatele meetmetele nagu otsus nr 377/2013.

34

Nimelt vastupidi Swiss Internationali väidetule kohaldas Euroopa Kohus nimetatud kohtupraktikat juhtudel, kus kolmandate riikide erinev kohtlemine ei tulenenud liidu välispädevuse varasemast teostamisest, eeskätt liidu rahvusvahelise kokkuleppe sõlmimise kaudu. Seega tulenes kohtuasjas, milles tehti 28. oktoobri 1982. aasta kohtuotsus Faust vs. komisjon (52/81, EU:C:1982:369), kõnealuste kolmandate riikide erinev kohtlemine mitte liidu poolt sõlmitud rahvusvahelisest kokkuleppest, vaid liidu õigusnormist, mis ühepoolselt peatas teatavate kolmandatest riikidest pärit kaupade impordilitsentside väljastamise, välja arvatud need kolmandad riigid, kes suutsid tagada, et nende kaupade eksport liitu ei ületanud teatavaid koguseid.

35

Siit järeldub, et otsuse nr 377/2013 artiklis 1 kehtestatud kolmandate riikide erinev kohtlemine liidu välissuhetes ei kuulu võrdse kohtlemise põhimõtte alla.

36

Neil asjaoludel ei ole esimesele küsimusele vastamiseks vaja analüüsida, kas niisugune erinev kohtlemine võib olla objektiivselt põhjendatud.

37

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esimesele küsimusele vastata, et otsuse nr 377/2013 kehtivuse kontrollimine võrdse kohtlemise põhimõtte seisukohast ei ole toonud esile ühtegi tegurit, mis võiks selle otsuse kehtivust mõjutada, kuivõrd ajutine erand, mis selle artiklis 1 on ette nähtud direktiivi 2003/87 artikli 12 lõikest 2a ja artiklist 16 tulenevatele nõuetele seoses kasvuhoonegaaside saastekvootide tagastamisega 2012. aastal liidu liikmesriikide ja enamiku kolmandate riikide vahel teostatud lendudelt, ei ole kohaldatav eeskätt Šveitsi lennuväljadele ja lennuväljadelt teostatud lendudele.

38

Esimesele küsimusele antud vastust arvestades ei ole teist küsimust vaja käsitleda.

39

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. aprilli 2013. aasta otsuse nr 377/2013/EL ajutise erandi tegemise kohta direktiivist 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem, kehtivuse kontrollimine võrdse kohtlemise põhimõtte seisukohast ei ole toonud esile ühtegi tegurit, mis võiks selle otsuse kehtivust mõjutada, kuivõrd ajutine erand, mis selle artiklis 1 on ette nähtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiivi 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ, muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiiviga 2008/101/EÜ, artikli 12 lõikest 2a ja artiklist 16 tulenevatele nõuetele seoses kasvuhoonegaaside saastekvootide tagastamisega 2012. aastal Euroopa Liidu liikmesriikide ja enamiku kolmandate riikide vahel teostatud lendudelt, ei ole kohaldatav eeskätt Šveitsi lennuväljadele ja lennuväljadelt teostatud lendudele.