EUSFTA

Liidu õigus

Euroopa Liidu leping

Euroopa Liidu toimimise leping

Euroopa Kohtu arvamuse taotlemine

Komisjoni arvamusetaotluses tõstatatud küsimused

Pädevuse jaotus Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahel ning EUSFTA sõlmimise õiguslik alus

ELTL artikli 207 lõiked 1, 5 ja 6

ELTL artikli 3 lõige 2

EUSFTA eesmärgid ja asjakohased üldmõisted (EUSFTA 1. peatükk)

Argumendid

Analüüs

Kaubavahetus (EUSFTA 2.–6. peatükk ja protokoll 1)

Argumendid

Õiguslik analüüs

Teenused, ettevõtlus ja elektrooniline kaubandus (EUSFTA 8. peatükk)

Argumendid

Üldised argumendid

Transpordialased argumendid

Õiguslik analüüs

Sissejuhatus

Ainupädevus vastavalt ELTL artikli 207 lõikele 1 koostoimes artikli 3 lõikega 1

Ühisest kaubanduspoliitikast ELTL artikli 207 lõike 5 alusel välja jäetud teemad

ELTL artikli 3 lõikest 2 tulenev ainupädevus

– ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud esimene alus

– ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud kolmas alus

Investeeringud (EUSFTA 9. peatüki A jagu)

Argumendid

Õiguslik analüüs

Sissejuhatus

Ainupädevus vastavalt ELTL artikli 207 lõikele 1 koostoimes ELTL artikli 3 lõikega 1

– „Välismaise otseinvesteeringu“ tähendus ELTL artikli 207 lõikes 1

– „Välismaiste otseinvesteeringute“ reguleerimine ühise kaubanduspoliitika osana

Euroopa Liidu pädevus vastavalt ELTL artiklile 63 koostoimes ELTL artikli 3 lõikega 2

Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahel jagatud pädevus

Kas EUSFTA võib lõpetada liikmesriikide ja Singapuri vahel sõlmitud kahepoolsed lepingud

Riigihanked (EUSFTA 10. peatükk)

Argumendid

Õiguslik analüüs

Intellektuaalomand (EUSFTA 11. peatükk)

Argumendid

Õiguslik analüüs

ELTL artikli 207 lõikes 1 kasutatud mõiste „intellektuaalomandi kaubandusaspektid“ tähendus

Euroopa Liidu pädevus EUSFTA 11. peatüki suhtes

Konkurents ja sellega seotud küsimused (EUSFTA 12. peatükk)

Argumendid

Õiguslik analüüs

Mittetariifsed kaubandustõkked ja investeerimine taastuvenergia tootmisse (EUSFTA 7. peatükk) ning kaubandus ja säästev areng (EUSFTA 13. peatükk)

Argumendid

Mittetariifsed kaubandustõkked ja investeerimine taastuvenergia tootmisse

Kaubandus ja säästev areng

Õiguslik analüüs

Kaubanduslikud ja mittekaubanduslikud eesmärgid: üldpõhimõtted

Mittetariifsed kaubandustõkked ja investeerimine taastuvenergia tootmisse

Kaubandus ja säästev areng

Üldkohaldatavate meetmete läbipaistvus ning halduskorras läbivaatamine ja kohtulik kontroll (EUSFTA 14. peatükk ja asjakohased teiste peatükkide sätted)

Argumendid

Õiguslik analüüs

Vaidluste lahendamine ja vahendusmenetlus (EUSFTA 9. peatüki B jagu ning 13., 15. ja 16. peatükk)

Argumendid

Õiguslik analüüs

Institutsioonilised, üld‑ ja lõppsätted (EUSFTA 17. peatükk)

Argumendid

Õiguslik analüüs

Hinnang Euroopa Liidu välispädevusele EUSFTA sõlmimiseks

Ettepanek

Lisa. EUSFTA kokkuvõtlik kirjeldus

1. 

Euroopa Komisjon taotleb Euroopa Kohtult ELTL artikli 218 lõike 11 alusel arvamust Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahelise pädevuse jaotuse kohta seoses Euroopa Liidu ja Singapuri Vabariigi vahel kavandatava vabakaubanduslepingu (EU-Singapur Free Trade Agreement, edaspidi „EUSFTA“) sõlmimisega. ( 2 ) EUSFTA tekstis, nagu komisjon on selle läbi rääkinud, on ette nähtud, et see sõlmitakse Euroopa Liidu ja Singapuri Vabariigi (edaspidi „Singapur“) vahelise lepinguna ilma liikmesriikide osaluseta. Komisjon palub Euroopa Kohtult suuniseid küsimuses, kas see lähenemisviis on õige.

2. 

Komisjoni väitel on Euroopa Liidul ainupädevus EUSFTA sõlmimiseks. Ta märgib, et suurem osa sellest lepingust kuulub ELTL artikli 207 alusel Euroopa Liidu pädevusse, sest ühine kaubanduspoliitika on ainupädevuse valdkond (ELTL artikli 3 lõike 1 punkt e), ning et Euroopa Liidu ainupädevus selle lepingu sõlmimiseks muudes osades tuleneb seadusandlikust aktist, mis volitab teda seda tegema (edaspidi „ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud esimene alus“), või sellest, et EUSFTA sõlmimine võib mõjutada ühiseeskirju või muuta nende reguleerimisala (edaspidi „ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud teine alus“). Euroopa Parlament nõustub üldiselt komisjoniga. Kõik ülejäänud menetlusosalised, kes oma seisukohad esitasid, väidavad, et Euroopa Liit ei saa seda lepingut ise üksinda sõlmida, sest teatavad EUSFTA osad kuuluvad Euroopa Liidu ja liikmesriikide jagatud pädevusse ning isegi liikmesriikide ainupädevusse. Sellest tulenevalt peavad ka liikmesriigid olema EUSFTA osalised.

3. 

EUSFTA kuulub uue põlvkonna kaubandus‑ ja investeerimislepingute hulka, mille üle Euroopa Liit ja kaubanduspartnerid maailma muudest piirkondadest läbirääkimisi on pidanud või peavad. Tegu ei ole „homogeense lepinguga“: see ei hõlma ühtainsat konkreetset valdkonda või teemat ega taotle ühtainsat eesmärki. Eelkõige püütakse sellega liberaliseerida kaubandust ja investeeringuid ning tagatakse teatav kaitse tase viisil, mis ühitab majanduslikke ja mittemajanduslikke eesmärke. EUSFTA rajaneb küll olemasolevatel Maailma Kaubandusorganisatsiooni (edaspidi „WTO“) lepingutes ( 3 ) sisalduvatel eeskirjadel, ent ka laiendab neid eeskirju ja hõlmab küsimusi, mis nendesse lepingutesse (veel) ei kuulu.

4. 

Selleks et kindlaks teha, kas Euroopa Liit võib sõlmida EUSFTA ilma liikmesriikideta, on kõigepealt vaja jõuda selgele arusaamale selle lepinguga hõlmatud küsimustest ja lepingu eesmärkidest. ( 4 ) See peab olema alus, millest lähtudes kohaldada Euroopa Liidu pädevuse jaotuse ja laadi suhtes aluslepingute eri norme. Seejuures on asjakohane kohaldada ELTL artikli 3 lõikes 1 sätestatud norme (mis käsitlevad otsest ainupädevust) enne ELTL artikli 3 lõikes 2 sätestatud norme (mis käsitlevad tuletatud ainupädevust ( 5 )) ja vajaduse korral ELTL artiklis 4 sätestatud norme (mis käsitlevad jagatud pädevust).

5.

Detsembris 2006 soovitas komisjon Euroopa Liidu Nõukogul volitada teda pidama Euroopa Ühenduse ja liikmesriikide nimel läbirääkimisi vabakaubanduslepingu sõlmimiseks Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni (edaspidi „ASEAN“) riikidega. Aprillis 2007 volitas nõukogu komisjoni läbirääkimisi alustama. Regioonidevahelise lepinguga seotud läbirääkimised osutusid keeruliseks ja peatati seetõttu. Seejärel soovitas komisjon võtta eesmärgiks kahepoolsed vabakaubanduslepingud asjaomaste ASEANi riikidega, alustades Singapurist. Detsembris 2009 andis nõukogu, tuginedes läbirääkimisjuhistele, mis ta oli andnud läbirääkimisteks ASEANiga, komisjonile volituse pidada läbirääkimisi vabakaubanduslepingu sõlmimiseks Singapuriga. Need läbirääkimised algasid märtsis 2010. Septembris 2011 muutis nõukogu läbirääkimisjuhiseid, lisades läbiräägitavate teemade loetellu investeerimise. Seda tehes märkis nõukogu, et eesmärk on hõlmata lepingu investeeringute peatükki jagatud pädevuse valdkonnad, nagu portfelliinvesteeringud, ( 6 ) vaidluste lahendamine ning vara ja sundvõõrandamine.

6.

Euroopa Liit (keda esindas komisjon) ja Singapur parafeerisid 20. septembril 2013 EUSFTA teksti (mis tähendas, et nad lugesid selle lõplikuks), välja arvatud investeeringute peatüki. Samal päeval see tekst avalikustati.

7.

Kui sai selgeks, et selles tekstis on ette nähtud EUSFTA allakirjutamine ja sõlmimine Euroopa Liidu poolt ilma liikmesriikide osaluseta, suunas kaubanduspoliitika komitee (mille määrab nõukogu ELTL artikli 207 lõike 3 alusel) veebruaris 2014 selle küsimuse arutamiseks liikmesriikide valitsuste alaliste esindajate komiteele (edaspidi „COREPER“). Kaubanduspoliitika komitee kutsus COREPERi üles kinnitama EUSFTA allakirjutamise ja sõlmimise kord ning palus tal kutsuda komisjoni kui Euroopa Liidu ja liikmesriikide nimel tegutsevat läbirääkijat üles kohandama seda teksti niisugusele segatüüpi lepingule. COREPERi sõnul olid delegatsioonid selgelt ühte meelt, et EUSFTA tuleb alla kirjutada ja sõlmida segatüüpi lepinguna, mis tähendab, et selle osaliste hulgas peavad olema nii Euroopa Liit kui ka liikmesriigid.

8.

Läbirääkimised investeeringute peatüki üle lõpetati oktoobris 2014. Juunis 2015 saatis komisjon kaubanduspoliitika komiteele investeeringute peatüki konsolideeritud teksti ja teatas, et nüüd on kogu leping parafeeritud.

9.

EUSFTA koosneb preambulist, 17 peatükist, ühest protokollist ja viiest käsitusleppest.

10.

1. peatüki („Eesmärgid ja üldmõisted“) kohaselt on EUSFTA eesmärgid luua vabakaubanduspiirkond, mis on kooskõlas GATT 1994 XXIV artikliga ( 7 ) ja GATSi V artikliga, ( 8 ) ning liberaliseerida ja hõlbustada kooskõlas EUSFTAga lepinguosalistevahelist kaubavahetust ja investeerimist.

11.

2. peatükk („Võrdne kohtlemine ja kaupade turulepääs“) algab sellega, et lepinguosalised kinnitavad taas oma kohustust tagada teise lepinguosalise kaupade võrdne kohtlemine ( 9 ) vastavalt GATT 1994 III artiklile (mille see lepingu peatükk EUSFTAsse inkorporeerib). Samuti on seal sätestatud kohustused seoses mittetariifsete meetmetega. Eraldi sätted kehtivad teabe andmise ja vahetamise, teadete ja päringute ning kõnealuste meetmete haldamise suhtes.

12.

3. peatükis („Kaubanduse parandusmeetmed“) on sätestatud kohustused, mis käsitlevad ühelt poolt dumpinguvastaseid ja tasakaalustavaid meetmeid ning teiselt poolt kahte liiki kaitsemeetmeid (ülemaailmseid kaitsemeetmeid ja kahepoolseid kaitsemeetmeid).

13.

4. peatüki („Tehnilised kaubandustõkked“) eesmärk on hõlbustada ja suurendada lepinguosalistevahelist kaubavahetust, nähes ette raamistiku (EUSFTA osaks muudetava) tehniliste kaubandustõkete lepingu reguleerimisalasse kuuluvate tarbetute kaubandustõkete ärahoidmiseks, kindlakstegemiseks ja kõrvaldamiseks.

14.

5. peatüki („Sanitaar‑ ja fütosanitaarmeetmed“) eesmärk on a) kaitsta lepinguosaliste vastavatel territooriumidel inimeste, loomade ja taimede elu ja tervist, soodustades samal ajal lepinguosalistevahelist kaubandust sanitaar‑ ja fütosanitaarmeetmete valdkonnas; b) teha koostööd sanitaar‑ ja fütosanitaarmeetmete rakendamise lepingu edasisel rakendamisel; ning c) näha ette vahendid teabevahetuse, koostöö ning lepinguosalistevahelist kaubandust mõjutavate sanitaar‑ ja fütosanitaarmeetmete rakendamisega seotud küsimuste lahendamise parandamiseks.

15.

6. peatükis („Tolli ja kaubanduse soodustamine“) on tunnustatud tolli ja kaubanduse soodustamise olulisust arenevas ülemaailmses kaubanduskeskkonnas ning nimetatud valdkonnas koostöö tugevdamise olulisust. Selles peatükis on ette nähtud põhimõtted, millel hakkavad rajanema lepinguosaliste tollieeskirjad ja ‑protseduurid.

16.

7. peatüki („Mittetariifsed kaubandustõkked ja investeerimine taastuvenergia tootmisse“) eesmärgid on edendada, arendada ja suurendada energia tootmist taastuvatest ja jätkusuutlikest mittefossiilsetest allikatest (edaspidi „roheline energia“), eriti kaubanduse ja investeerimise hõlbustamise kaudu. See peatükk kehtib meetmete suhtes, mis võivad mõjutada lepinguosalistevahelist kaubandust ja investeerimist seoses rohelise energia tootmisega, kuid mitte toodete suhtes, millest energiat toodetakse.

17.

8. peatükis („Teenused, ettevõtlus ning elektrooniline kaubandus“) kinnitavad lepinguosalised taas oma WTO lepingust tulenevaid kohustusi. ( 10 ) Selles peatükis on ette nähtud kord, mida on vaja, et järk-järgult vastastikku liberaliseerida teenuskaubandus – s.o piiriülene teenuste osutamine ühe lepinguosalise territooriumilt teise lepinguosalise territooriumile ning ühe lepinguosalise territooriumil teise lepinguosalise territooriumil elavale või asuvale teenusetarbijale – ning ettevõtlus ja füüsiliste isikute ajutine kohalolek ärilisel eesmärgil. Eraldi käsitleb see elektroonilist kaubandust. Samuti sisaldab see sätteid seoses arvuti‑, posti‑, telekommunikatsiooni‑, finants‑ ja rahvusvaheliste meretransporditeenuste siseriikliku reguleerimisega.

18.

9. peatükk („Investeeringud“) koosneb kahest osast.

19.

A jagu sisaldab materiaalõigusnorme investeeringute kaitse kohta. „Investeering“ selle peatüki tähenduses on „igat liiki vara, millel on investeeringu tunnused, sealhulgas sellised tunnused nagu kapitali või muude ressursside paigutamine, tulu- või kasumiootus, riski võtmine ja teatav kestus“. Peamised nõuded puudutavad võrdset kohtlemist, õiglast ja erapooletut kohtlemist ning täielikku kaitset ja turvalisust, samuti kahju hüvitamist sõja või muu relvastatud konflikti, revolutsiooni, riikliku eriolukorra, mässu, ülestõusu või märuli tõttu teise lepinguosalise territooriumil. Samuti on A jaos sätestatud, et lepinguosaline ei tohi otseselt ega kaudselt riigistada ega sundvõõrandada teise lepinguosalise investorite investeeringuid ega rakendada nende suhtes meetmeid, mille mõju on võrdne riigistamise või sundvõõrandamisega, välja arvatud juhul, kui on täidetud teatavad tingimused. Peale selle peab lepinguosaline võimaldama teha kõiki 9. peatüki reguleerimisalasse kuuluva investeeringuga seotud ülekandeid vabalt konverteeritavas vääringus ilma kitsenduste ja viivitusteta. EUSFTA jõustudes kaotavad liikmesriikide ja Singapuri vahelised lisas 9‑D loetletud kahepoolsed lepingud kehtivuse ning asenduvad EUSFTAga.

20.

B jaos on ette nähtud investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise kord. See kord, mis võib hõlmata vahekohtumenetlust, on kohaldatav ühe lepinguosalise territooriumil elava või asuva hageja ja teise lepinguosalise vahelistes vaidlustes, mis käsitlevad viimati nimetatud lepinguosalise tegevust (sealhulgas tegevusetust), mis väidatavalt rikub A jao sätteid ja põhjustab hagejale või tema kohapealsele äriühingule kahju. Eraldi sättes on ette nähtud, et üldjuhul ei anna kumbki lepinguosaline diplomaatilist kaitset ega esita rahvusvahelist nõuet vaidluse puhul, mille üks tema investoreid ja teine lepinguosaline on nõustunud esitama või on esitanud 9. peatüki B jao alusel vahekohtusse.

21.

10. peatükk („Riigihanked“) kehtib kõikide selles lepingus hõlmatud hankeliigiga seotud meetmete suhtes, s.o niisuguste hangete suhtes, mida korraldab üks loetletud hankijatest ja mille väärtus ületab ettenähtud künnise.

22.

11. peatükis („Intellektuaalomand“) on sätestatud õigused ja kohustused seoses seitset liiki intellektuaalomandiõigustega, mis kuuluvad ka TRIPS-lepingu reguleerimisalasse, ja ühe nimetatud lepingus hõlmamata liigi, nimelt sordikaitsega. Selle jao ülesehitus järgib TRIPS-lepingu oma: iga alajagu käsitleb ühte EUSFTA reguleerimisalasse kuuluvat intellektuaalomandiõigust ning samuti inkorporeerib teistes mitmepoolsetes lepingutes sätestatud õigused ja kohustused (mille seast osa kuulub TRIPS-lepingusse ja osa mitte).

23.

12. peatükk („Konkurents ja sellega seotud küsimused“) keskendub vaba ja moonutamata konkurentsi tähtsusele lepinguosalistevahelistes kaubandussuhetes. Seal on sätestatud põhimõtted seoses monopolidevastaste meetmete ja ühinemistega, riigi osalusega äriühingute ja eri‑ või ainuõiguse saanud äriühingutega ning riigimonopolidega ja subsiidiumidega.

24.

13. peatükk („Kaubandus ja säästev areng“) käsitleb lepinguosaliste kohustust arendada ja edendada rahvusvahelist kaubandust ning omavahelist kahepoolset kaubandust ja majandussuhteid sellisel viisil, mis aitab kaasa säästvale arengule. Lepinguosaliste peamised kohustused on normeerida oma keskkonna‑ ja töökaitse tasemed ning võtta vastavalt sellele vastu või muuta oma sellealaseid õigusakte ja põhimõtteid kooskõlas rahvusvaheliselt tunnustatud keskkonna‑ ja töökaitse normide või selliste lepingute põhimõtetega, mille osalisriigid nad on. Samuti hõlmab see peatükk eraldi kohustusi, mis käsitlevad puidu ja puittoodetega ning kalatoodetega kauplemist, samuti erisätteid vaidluste lahendamise kohta.

25.

14. peatükk („Läbipaistvus“) sisaldab kohustusi, mille eesmärk on seada sisse ettevõtjate jaoks läbipaistev ja ettearvatav regulatsioon ning milles selgitatakse üldkohaldatavaid meetmeid ja nähakse nendega seoses ette läbipaistvuse, konsulteerimise ja parema haldamise tõhusam korraldamine. Need kohustused kehtivad üldjuhul koos teistes EUSFTA peatükkides sätestatud täpsemate normidega.

26.

15. peatükis („Vaidluste lahendamine“) on sätestatud üldkohaldatavad normid, mis reguleerivad lepinguosalistevaheliste vaidluste vältimist ja lahendamist seoses EUSFTA tõlgendamise ja kohaldamisega, pidades silmas võimaluse korral vastastikku rahuldava lahenduseni jõudmist. Selle vaidluste lahendamise menetluse etapid on: konsulteerimistaotluse esitamine, vahekohtu moodustamine (selle taotlemine), vahearuande esitamine ning lõpliku otsuse teatamine. Eraldi sätted käsitlevad otsuse täitmise menetlust ja meetmeid, mis ajendaksid otsust täitma.

27.

16. peatükis („Vahendusmehhanism“) on ette nähtud vahendusmehhanism, mille eesmärk on leida põhjaliku ja kiire menetluse teel ning vahendaja abiga lepinguosalisi vastastikku rahuldav lahendus. Kui ei ole sätestatud teisiti, kehtib see kõikide EUSFTA reguleerimisalasse kuuluvate meetmete suhtes, mis mõjutavad kahjulikult lepinguosalistevahelist kaubandust või investeerimist.

28.

17. peatükk („Institutsioonilised, üld‑ ja lõppsätted“) sisaldab kolme liiki sätteid. Esimest liiki sätetega on ette nähtud institutsiooniline struktuur, mis koosneb eri komiteedest, kus lepinguosalised kokku tulevad, et kontrollida ja hõlbustada EUSFTA rakendamist ja kohaldamist. Teist liiki sätted käsitlevad otsuste tegemist, EUSTFA muutmist, jõustumist ja vahetut õigusmõju, uute riikide ühinemist Euroopa Liiduga, EUSFTA territoriaalset reguleerimisala, EUSFTA lahutamatuks osaks olevaid eri lisasid ja muid tekste ning EUSFTA teksti autentseid versioone. Kolmandat liiki sätted puudutavad materiaal-õiguslikke küsimusi, sealhulgas maksustamine, jooksevkonto ja kapitali liikumine, riiklikud investeerimisfondid, piirangud maksebilansi kaitseks ja julgeolekuerandid.

29.

EUSFTA peatükkide tekstile on lisatud protokoll päritolureeglite kohta, käsituslepped, mis käsitlevad artiklit 17.6 („Maksustamine“), vahekohtunike tasustamist, tollialaseid lisasätteid, volitatud ettevõtjate programmide vastastikust tunnustamist ning ruumi ja loodusvarade kättesaadavuse erilisi kitsendusi Singapuris.

30.

Üksikasjalikum EUSFTA kokkuvõte on minu ettepaneku lisas. Selle lisa eesmärk on võtta kokku mitte kõik EUSFTA aspektid, vaid peamised küsimused, mis on käesoleva ettepaneku seisukohast olulised. Nii taotluse kirjeldust, menetlusosaliste väiteid kui ka minu analüüsi taotluse kohta tuleks lugeda koos selle lisaga.

31.

ELL artiklis 5 on ette nähtud pädevuse andmise põhimõte, mille kohaselt kuulub pädevus, mida ei ole aluslepingutega liidule antud, liikmesriikidele. ( 11 ) ELL artikli 5 lõike 2 kohaselt „tegutseb liit aluslepingutes seatud eesmärkide saavutamiseks talle liikmesriikide poolt aluslepingutega antud pädevuse piires“ ja „[p]ädevus, mida aluslepingutega ei ole liidule antud, kuulub liikmesriikidele“.

32.

ELL artikli 21 lõige 2 viitab põhimõtetele, mida Euroopa Liit peab austama, ja eesmärkidele, mida Euroopa Liit peab püüdma saavutada ühise poliitika ja ühismeetmete määratlemisel ja elluviimisel. Samad põhimõtted ja eesmärgid kehtivad Euroopa Liidu välistegevuse ja muude poliitikavaldkondade välisaspektide arendamise ja teostamise suhtes (ELL artikli 21 lõige 3). Nende eesmärkide hulgas on eesmärk „ergutada kõikide riikide integreerimist maailmamajandusse, muu hulgas rahvusvahelise kaubanduse tõkete järkjärgulise kaotamise kaudu“ (ELL artikli 21 lõike 2 punkt e) ja eesmärk „aidata töötada välja rahvusvahelisi meetmeid keskkonna seisundi säilitamiseks ja parandamiseks ning maailma loodusvarade säästvaks majandamiseks, et tagada säästev areng“ (ELL artikli 21 lõike 2 punkt f).

33.

ELTL artiklis 2 on muu hulgas sätestatud:

„1.   Kui aluslepingud annavad liidule teatud valdkonnas ainupädevuse, võib õiguslikult siduvaid akte menetleda ja vastu võtta ainult liit, liikmesriigid võivad seda teha ainult liidu volitusel või liidu õigusaktide rakendamiseks.

2.   Kui aluslepingud annavad liidule teatud valdkonnas liikmesriikidega jagatud pädevuse, võivad nii liit kui ka liikmesriigid selles valdkonnas õiguslikult siduvaid akte menetleda ja vastu võtta. Liikmesriigid teostavad oma pädevust ainult niivõrd, kuivõrd liit ei ole oma pädevust teostanud.[ ( 12 )] Liikmesriigid teostavad taas oma pädevust ainult niivõrd, kuivõrd liit on otsustanud oma pädevuse teostamise lõpetada.

[…]“.

34.

Jagatud pädevuse teostamist käsitleva protokolli nr 25 ( 13 ) ainsas artiklis on märgitud: „Kui liit on teatud valdkonnas võtnud meetmeid, hõlmab Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 2 lõikes 2 sätestatud jagatud pädevuse teostamise ulatus üksnes neid elemente, mida asjaomane liidu õigusakt reguleerib, ega laiene kogu valdkonnale.“

35.

ELTL artikli 3 lõikes 1 on arvatud valdkondade hulka, milles Euroopa Liidul on ainupädevus:

[…]

36.

ELTL artikli 3 lõike 2 kohaselt on Euroopa Liidul ainupädevus ka rahvusvahelise lepingu sõlmimisel, „kui selle sõlmimise näeb ette liidu seadusandlik akt [s.o esimene alus] või kui lepingut on vaja selleks, et võimaldada liidul teostada oma sisemist pädevust [s.o teine alus], või kui selle sõlmimine võib mõjutada ühiseeskirju või muuta nende reguleerimisala [s.o kolmas alus]“.

37.

ELTL artikkel 4 käsitleb jagatud pädevust ja selles on sätestatud:

„1.   Liidul on liikmesriikidega jagatud pädevus, kui aluslepingud annavad liidule pädevuse, mis ei ole seotud artiklites 3 ja 6 osutatud valdkondadega.[ ( 14 )]

2.   Liit ja liikmesriigid jagavad pädevust järgmistes põhivaldkondades:

[…]

[…]

[…]

[…]“.

38.

Vastavalt ELTL artiklile 9, mis kuulub üldkohaldatavate sätete hulka, peab Euroopa Liit oma poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel „võt[ma] […] arvesse kõrge tööhõive taseme edendamise [ja] piisava sotsiaalse kaitse tagamise[ga] […] seotud nõudeid“.

39.

ELTL artiklis 11 (mis samuti kuulub üldkohaldatavate sätete hulka) on sätestatud, et „[ü]henduse poliitika ja tegevuse määratlemisse ja rakendamisse peab integreerima keskkonnakaitse nõuded, eelkõige pidades silmas säästva arengu edendamist“.

40.

ELTL viienda osa I jaotis, milles on artiklid 205–207, sisaldab üldsätteid Euroopa Liidu välistegevuse kohta.

41.

ELTL artiklis 206 on sätestatud, et „[t]olliliidu rajamisega vastavalt artiklitele 28–32 aitab liit ühistes huvides kaasa ülemaailmse kaubanduse harmoonilisele arengule, rahvusvahelises kaubanduses ja välismaiste otseinvesteeringute suhtes kehtivate piirangute järkjärgulisele kaotamisele ning tolli- ja muude tõkete vähendamisele“.

42.

ELTL artikli 207 lõikes 1 on sätestatud:

„Ühine kaubanduspoliitika rajaneb ühtsetel põhimõtetel, eriti mis puutub tariifide muutmisse, kauba‑ ja teenustevahetusega ning intellektuaalomandi kaubandusaspektidega seotud tolli‑ ja kaubanduskokkulepete sõlmimisse, välismaistesse otseinvesteeringutesse, liberaliseerimismeetmete ühtlustamisse, ekspordipoliitikasse ning kaubanduse kaitsemeetmetesse, näiteks meetmetesse, mida võetakse dumpingu või subsiidiumide puhul. Ühist kaubanduspoliitikat teostatakse kooskõlas liidu välistegevuse põhimõtete ja eesmärkidega.“

43.

ELTL artikli 207 lõikes 5 on ette nähtud, et „[t]ranspordialaste rahvusvaheliste lepingute üle läbirääkimiste pidamisel ja nende sõlmimisel kohaldatakse kolmanda osa VI jaotise [mis sisaldab ühist transpordipoliitikat käsitlevaid õigusnorme] sätteid ja artiklit 218“.

44.

ELTL artikli 207 lõikes 6 on sätestatud, et „[k]äesoleva artikliga ühise kaubanduspoliitika valdkonnas antud pädevuse teostamine ei mõjuta liidu ja liikmesriikide vahelist pädevuse jaotust ega kohusta liikmesriike oma õigus‑ ja haldusnorme ühtlustama, niivõrd kui aluslepingud välistavad sellise ühtlustamise“.

45.

ELTL artiklis 216 on kindlaks määratud, millal võib Euroopa Liit sõlmida rahvusvahelise lepingu ühe või mitme kolmanda riigiga. ELTL artikli 216 lõike 1 kohaselt võib ta seda teha, „kui aluslepingutes on nii sätestatud [s.o esimene alus] või kui lepingu sõlmimine on vajalik mõne aluslepingutes seatud eesmärgi saavutamiseks liidu poliitika raames [s.o teine alus], kui lepingu sõlmimise näeb ette liidu õiguslikult siduv akt [s.o kolmas alus] või kui see võib mõjutada ühiseeskirju või muuta nende reguleerimisala [s.o neljas alus]“. ELTL artikli 216 lõikes 2 on sätestatud, et sellised lepingud on liidu institutsioonidele ja liikmesriikidele siduvad.

46.

ELTL artiklis 218 on sätestatud menetlusnormid, mis reguleerivad muu hulgas rahvusvaheliste lepingute üle läbirääkimiste pidamist ning nende allakirjutamist ja sõlmimist:

„1.   Ilma et see piiraks artikli 207 sätete kohaldamist, peetakse liidu ja kolmandate riikide või rahvusvaheliste organisatsioonide vaheliste lepingute üle läbirääkimisi ja selliseid lepinguid sõlmitakse vastavalt järgmisele menetlusele.

2.   Nõukogu annab loa alustada läbirääkimisi, võtab vastu läbirääkimisjuhised, annab loa lepingutele alla kirjutada ja sõlmib lepingud.

3.   Komisjon […] annab soovitusi nõukogule, kes võtab vastu otsuse, millega antakse luba alustada läbirääkimisi […].

4.   Nõukogu võib anda läbirääkijale juhiseid ning moodustada erikomitee, kellega tuleb läbirääkimiste pidamisel konsulteerida.

5.   Läbirääkija ettepaneku põhjal võtab nõukogu vastu otsuse, millega antakse luba lepingule alla kirjutada ja vajaduse korral seda enne jõustumist ajutiselt kohaldada.

6.   Nõukogu võtab läbirääkija ettepaneku põhjal vastu otsuse lepingu sõlmimise kohta.

[…]

11.   Liikmesriik, Euroopa Parlament, nõukogu või komisjon võib taotleda Euroopa Kohtult arvamust selle kohta, kas kavandatav leping on aluslepingutega kooskõlas. Kui kohtu arvamus on negatiivne, saab kavandatav leping jõustuda üksnes juhul, kui seda muudetakse või kui aluslepingud läbi vaadatakse.“

47.

Komisjoni 10. juuli 2015. aasta taotluses, mis on esitatud ELTL artikli 218 lõike 11 alusel, palus ta Euroopa Kohtult arvamust järgmises küsimuses:

„Kas liidul on nõutav pädevus, et iseseisvalt allkirjastada ja sõlmida [EUSFTA]? Täpsemalt:

48.

Komisjoni taotluse kohta on oma kirjalikud seisukohad esitanud nõukogu, parlament ning kõikide liikmesriikide valitsused peale Belgia, Eesti, Horvaatia ja Rootsi valitsuse. Kohtuistungil, mis peeti 12. ja 13. septembril 2016, osalesid komisjon, nõukogu, parlament ning Austria, Belgia, Hispaania, Iiri, Itaalia, Kreeka, Leedu, Madalmaade, Poola, Prantsuse, Rumeenia, Saksamaa, Sloveenia, Soome, Taani ja Tšehhi valitsus.

49.

Komisjoni arvamusetaotlus on selgelt vastuvõetav, sest EUSFTAt ei ole veel sõlmitud ja seetõttu on tegu „kavandatava“ lepinguga ELTL artikli 218 lõike 11 tähenduses. Sisuliselt koosneb arvamusetaotlus kahest osast.

50.

Esimene osa käsitleb küsimust, kas Euroopa Liit võib alla kirjutada ja sõlmida EUSFTA iseseisvalt, see tähendab ilma liikmesriike kaasamata.

51.

Teises osas küsitakse, millised EUSFTA sätted kuuluvad Euroopa Liidu ainupädevusse, Euroopa Liidu jagatud pädevusse ja liikmesriikide ainupädevusse.

52.

Kui Euroopa Kohus vastab taotluse esimesele osale jaatavalt, sest kogu EUSFTA kuulub (kas ELTL artikli 3 lõike 1 või lõike 2 alusel) Euroopa Liidu ainuvälispädevusse, ei ole vaja teist osa käsitleda. Sel juhul peab EUSFTA sõlmima Euroopa Liit iseseisvalt.

53.

Kui kogu EUSFTA ei kuulu Euroopa Liidu ainupädevusse, on olukord keerulisem. Kes võib (või peaks) EUSFTA‑le alla kirjutama, kui see kuulub osaliselt (ELTL artiklist 3 tulenevalt) Euroopa Liidu ainupädevusse ja osaliselt (vastavalt ELTL artiklile 4) jagatud pädevusse? ( 15 )

54.

Siinkohal on mul vaja selgitada, kuidas sise‑ ja välispädevuse süsteem on minu arusaama järgi omavahel seotud.

55.

ELTL artiklite 2–4 käsitamisel tuleb arvestada ELL artikleid 4 ja 5. Samuti on nende käsitamisel vaja arvesse võtta seda, et need on paigutatud kohe ELTL algusse („Esimene osa: Põhimõtted“; „I jaotis: Liidu pädevuse liigid ja valdkonnad“), ning aluslepingute eelmistes versioonides olnut.

56.

Siinkohal on oluline meenutada Euroopa Liidu toimimise lepingu varasemaid versioone, nii nagu need olid sõnastatud pärast Maastrichti (1992), Amsterdami (1997) ja Nice’i (2001) lepingut. Muu hulgas sisaldas EÜ asutamislepingu artikkel 3b Maastrichtis Euroopa Liidu lepinguga muudetud redaktsioonis (hiljem (Amsterdami ja siis Nice’i lepingu kohaselt) EÜ artikkel 5) oma kolmes lõikes pädevuse analüüsi, millesse olid järjest inkorporeeritud pädevuse andmise põhimõte, subsidiaarsuse põhimõte ja proportsionaalsuse põhimõte. ( 16 ) Selle perioodi kestel puudus siiski üksikasjalik pädevuste loetelu. Niisugune loetelu oleks sisse seatud ebaõnnestunud Euroopa põhiseaduse lepinguga; ning nüüdne ELTL artiklite 2, 3 ja 4 sisu ja olulised aspektid võeti enam-vähem otse üle selle põhiseaduse eelnõust ja lisati Lissaboni lepinguga. ( 17 )

57.

Nendest varasematest redaktsioonidest selgub, et see nüüdse ELTLi avajagu ei käsitle välissuhteid kui selliseid. See käsitleb konstitutsioonilist põhiküsimust: Euroopa Liidu ja tema liikmesriikide vahelist võimujaotust, pädevuse andmise põhimõtet. Pädevust antakse Euroopa Liidule sisuliselt selleks, et ta saaks tegelda seadusandlusega mitmesugustes Euroopa Liidu territooriumi piiresse jääva poliitika ja majandustegevuse valdkondades. See on liidukeskne vaade maailmale (mitte Weltanschauung). See puudutab soovitava tasakaalu tagamist aluslepingutega loodud ühendava (riigiülese) keskvõimu ja Euroopa Liitu moodustavate ikka veel suveräänsete liikmesriikide („Herren der Verträge“) vahel. Pädevuse jaotusest, millel kogu Euroopa Liidu projekt rajaneb, peab olema selge, kellel on pädevus ühes või teises konkreetses valdkonnas meetmeid võtta. Keskendutakse eeskätt küsimusele: „Kes on pädev Euroopa Liidu territooriumi piires meetmeid võtma: kas Euroopa Liit või liikmesriigid?“Samas on Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahelisel pädevuse jaotusel igal juhul tagajärgi välispädevuse teostamisele.

58.

Milline mõju oli Lissaboni lepinguga tehtud muudatustel?

59.

Lühidas ja ammendavas loetelus nimetatud valdkondades on pädevus pöördumatult (välja arvatud aluslepingu muutmise korral) antud Euroopa Liidule (ELTL artikli 3 lõige 1). Enamik pädevusvaldkondi aga on nimetatud mitteammendavas loetelus „põhivaldkondade“ kohta, kus pädevus on jagatud (ELTL artikli 4 lõige 2). Pädevus, mis on määratletud „jagatud pädevusena“, ei muundu kunagi a priori liidu ainupädevuseks ELTL artikli 3 lõike 1 mõttes. Ent kui Euroopa Liit on ELTL artikli 2 lõike 2 alusel oma eesõigust kasutades (mida asun peagi käsitlema) valdkonna sama hästi kui endale haaranud, muutub niiviisi haaratud valdkond selliseks, kus Euroopa Liidul on faktiliselt ainuõigus. Ühest küljest ELTL artikli 3 lõikest 1 tuleneva aprioorse liidu ainupädevuse ja teisest küljest ELTL artikli 2 lõikes 2 ette nähtud mehhanismi kaudu faktiliselt liidu ainupädevuseks muutuva pädevuse ( 18 ) vahel on siiski erinevus: aprioorset liidu ainupädevust ei saa kunagi (välja arvatud aluslepingu muutmise korral) muuta millekski muuks kui liidu ainupädevuseks. Seevastu on teoreetiliselt võimalik, et valdkond, mida praegu hõlmavad liidu õigusnormid, mis on vastu võetud artikli 2 lõike 2 kohaselt eesõigust kasutades, antakse liikmesriikidele tagasi. Liidu seadusandjal oleks pelgalt vaja otsustada selles valdkonnas seadusandlus lõpetada ja kehtivad liidu õigusaktid kehtetuks tunnistada.

60.

Samuti on ELTL artiklist 4 tulenev jagatud pädevus lahutamatult seotud (eraldi) aluslepingu sätte olemasoluga, millega antakse Euroopa Liidule pädevus, mis ei ole ainupädevus (ELTL artikkel 3) ega kõrvalpädevus (ELTL artikkel 6: „pädev[us] võt[t]a meetmeid liikmesriikide meetmete toetamiseks, koordineerimiseks või täiendamiseks“). Põhjus on selles, et ELTL artikli 4 lõike 1 kohaselt „on [Euroopa Liidul] liikmesriikidega jagatud pädevus, kui aluslepingud annavad liidule pädevuse, mis ei ole seotud artiklites 3 ja 6 osutatud valdkondadega“. ( 19 ) Seega on ELTL artiklis 4 määratletud mitmesuguse, Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahel jagatud pädevuse olemasolu.

61.

ELTL artikkel 2 aga käsitleb pädevuse teostamise eri aspekte. Muu hulgas kätkeb artikli 2 lõike 2 teine lause Euroopa Liidu „eesõigust pädevuses“. See säte annab Euroopa Liidule õiguse asuda ühes või teises loetletud jagatud pädevuse valdkonnas oma pädevust teostama. Niivõrd, kui ta seda teeb (ent ainult selles ulatuses), ei saa liikmesriigid enam selles konkreetses aspektis oma jagatud pädevust teostada. Nii on protokollis nr 25 sõnaselgelt märgitud, et „[k]ui [Euroopa Liit] on teatud valdkonnas võtnud meetmeid, hõlmab Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 2 lõikes 2 sätestatud jagatud pädevuse teostamise ulatus üksnes neid elemente, mida asjaomane liidu õigusakt reguleerib, ega laiene kogu valdkonnale“. ELTL artikli 2 lõikest 2 tuleneva eesõiguse kohta on sõnaselgelt märgitud, et see on tagasipööratav. Kui Euroopa Liit lakkab teatava jagatud pädevuse teatava osa suhtes meetmeid võtmast, tagastub see pädevus liikmesriikidele. Ja tervik peab alati olema liidetavate summa: igas jagatud valdkonnas teostab pädevust kas Euroopa Liit või liikmesriigid. Jagatud pädevus ei saa jääda nende kahe oleku vahele.

62.

Suur osa Euroopa Liidu pädevuse teostamisest puudutab jätkuvalt seda, mis juhtub „sisemiselt“, s.o Euroopa Liidu territooriumil. Teatavad pädevuse jaotuse aspektid avaldavad igal juhul jätkuvalt mõju välistegevusele. See kehtib nii Euroopa Liidu ainupädevuse valdkondade kui ka jagatud pädevuse valdkondade kohta. Niisuguses välistegevuses tuleb austada Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahel kokku lepitud pädevuse jaotust. Neid põhimõtteid tuleb järgida igasuguses Euroopa Liidu tegevuses, nii sisemises kui ka välises. ( 20 )

63.

Pädevus tolliliidu suhtes ja pädevus ühise kaubanduspoliitika suhtes (mis mõlemad on ELTL artikli 3 lõikes 1 sisalduvas Euroopa Liidu ainupädevuse valdkondade loetelus) on leidnud üksikasjalikku äramärkimist ja väljendust ELTL viiendas osas „Liidu välistegevus“ artiklites 206 (tolliliit) ja 207 (ühine kaubanduspoliitika). Ühine kaubanduspoliitika on üks harvu näiteid niisugusest liidu pädevusest, mis on üksnes välispädevus. Ehkki ELTL artikli 207 lõige 2 volitab Euroopa Parlamendi ja nõukogu võtma seadusandliku tavamenetluse kohaselt määruste abil vastu meetmeid, millega määratletakse ühise kaubanduspoliitika rakendamise raamistik, on niisugused määrused välistegevuse meetmed (mille eesmärk on liidu seadusandlike aktide kaudu reguleerida kaubandust kolmandate riikidega). Samaväärne sisepädevus on pädevus ühtlustada ELTL artiklite 114 ja 115 kohaselt õigusakte, et reguleerida siseturgu, mis on ELTL artikli 4 lõike 2 punkti a kohaselt jagatud pädevuse valdkond.

64.

Erinevalt ELTL artikli 3 lõikest 1, milles ei ole välispädevust otsesõnu mainitud, viitab ELTL artikli 3 lõige 2 olukordadele, kus Euroopa Liidul on „ainupädevus[…] rahvusvahelise lepingu sõlmimi[seks]“. Neli alust ( 21 ), mille aluslepingu koostajad on seal ette näinud („kui selle sõlmimise näeb ette [Euroopa Liidu] seadusandlik akt“; „kui lepingut on vaja selleks, et võimaldada [Euroopa Liidul] teostada oma sisemist pädevust“; „kui selle sõlmimine võib mõjutada ühiseeskirju või muuta nende reguleerimisala“), kajastavad ja peamiselt kodifitseerivad Euroopa Kohtu varasemat praktikat. ( 22 ) ELTL artikkel 216 (mis sisaldab üksikasjalikke sätteid selle kohta, millal Euroopa Liit „võib sõlmida lepingu ühe või mitme kolmanda riigi või rahvusvahelise organisatsiooniga“), kajastab ja kodifitseerib samuti Euroopa Kohtu praktikat liidu välispädevuse olemasolu teemal; see on otseselt seotud artiklites 2–4 ette nähtud pädevusjaotusega. ELTL artikli 216 lõikes 1 on kindlaks määratud liidu välispädevuse olemasolu, kuid mitte selle ainuõiguslikkus – mis on kindlaks määratud ELTL artikli 3 lõigetes 1 ja 2.

65.

Seda arvestades asun välispädevust üksikasjalikumalt käsitlema.

66.

ELTL artikli 3 lõike 1 punktis e on sätestatud, et Euroopa Liidul on ühise kaubanduspoliitika valdkonnas ainupädevus. ELTL artiklist 207 selgub, et ühine kaubanduspoliitika „rajaneb […] [eri valdkondadega] seotud tolli‑ ja kaubanduskokkulepete sõlmimis[el]“. Esimesest artikli 216 lõikes 1 ette nähtud alusest nähtub, et Euroopa Liit võib sõlmida rahvusvahelise lepingu, „kui aluslepingutes on nii sätestatud“. Niisiis, tingimusel, et teatav teema kuulub ühise kaubanduspoliitika alla (keeruline küsimus, millele on pühendatud suur osa analüüsist käesoleva ettepaneku ülejäänud osas), on Euroopa Liidul sellekohase rahvusvahelise lepingu sõlmimise ainupädevus. Ainupädevus muudes ELTL artikli 3 lõikes 1 loetletud valdkondades võib seostuda muude ELTL artikli 216 lõikes 1 nimetatud alustega, sealhulgas teise alusega („kui lepingu sõlmimine on vajalik mõne aluslepingutes seatud eesmärgi saavutamiseks [Euroopa Liidu] poliitika raames“).

67.

Kui üks ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud alustest on olemas ja Euroopa Liidul on ELTL artikli 216 lõikes 1 sätestatud üksikasjalike, rahvusvaheliste lepingute sõlmimise pädevust andvate eeskirjade kohaselt välispädevus, on see ainupädevus. Vaadelgem iga alust järgemööda põgusalt.

68.

Esiteks, kas saame tuvastada „õiguslikult siduva [liidu] akti“, milles on ette nähtud, et Euroopa Liit sõlmib niisuguse rahvusvahelise lepingu (edaspidi „ELTL artikli 216 lõikes 1 nimetatud kolmas alus“)? Kui saame ja kui see akt on „[Euroopa Liidu] seadusandlik akt“ (ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud esimene alus), ( 23 ) on sellest tulenev liidu pädevus ainupädevus. ( 24 )

69.

Teiseks, kas rahvusvahelise lepingu sõlmimine on „vajalik mõne aluslepingutes seatud eesmärgi saavutamiseks [Euroopa Liidu] poliitika raames“ (ELTL artikli 216 lõikes 1 nimetatud teine alus)? Kui see on vajalik ja kui Euroopa Liidu sisepädevust lihtsalt ei saa praktikas teostada ilma välissuhete aspektita (ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud teine alus), on sellest tulenev liidu välispädevus niisamuti ainupädevus. Nagu nähtub Lissaboni-eelsest kohtupraktikast, on sellised olukorrad küll harvad, kuid võimalikud. ( 25 )

70.

Lõpuks tuleb küsida, kas liit on juba nii palju seadusandlikult tegutsenud, et Euroopa Liidul on nüüd kodifitseeritud „AETRi efektist“ tulenev ainuvälispädevus? ( 26 ) Tõendus selle kohta, et rahvusvahelise lepingu sõlmimine „võib mõjutada ühiseeskirju või muuta nende reguleerimisala“, ( 27 ) vastab ELTL artikli 216 lõikes 1 nimetatud neljanda aluse ja artikli 3 lõikes 2 nimetatud kolmanda aluse tingimustele automaatselt ning sellest tulenevalt on Euroopa Liidul ainuvälispädevus.

71.

Kui Euroopa Liidul ei ole ELTL artiklist 3 tulenevat välispädevust, siis kas tal on (jagatud pädevust reguleerivatest) ELTL artiklitest 2 ja 4 ning (välispädevust andvast) artiklist 216 tulenev jagatud välispädevus või puudub liidu välispädevus hoopis, kui vahest välja arvata kõrvalvälispädevus? ( 28 ) Sel juhul on olukord keerulisem.

72.

Kõigepealt on vaja kontrollida, et jagatud pädevus oleks ELTL artikli 4 alusel tegelikult olemas. Eeldades, et vastus sellele küsimusele on jaatav, tuleb seejärel vaadata ELTL artikli 216 lõiget 1, et teha kindlaks, kas on olemas üks seal loetletud alustest, mis annavad Euroopa Liidule pädevuse sõlmida rahvusvaheline leping. Kuna selle hüpoteesi kohaselt puudub ELTL artikli 3 lõikest 2 tulenev ainuvälispädevus, on tõenäoliselt asjakohased selles sättes nimetatud esimene, teine ja kolmas alus. ELTL artikli 4 ja artikli 216 lõike 1 koostoime loob tingimused, mida on vaja liidu jagatud pädevuse olemasoluks. Ent kuidas on selle pädevuse teostamisega?

73.

Selles suhtes on vaja pöörduda tagasi ELTL artikli 2 lõike 2 ja Euroopa Liidu pädevusliku eesõiguse juurde. Kui Euroopa Liit ei otsusta seda eesõigust kasutada, jääb välispädevus – nagu sisepädevuski – liikmesriikidele ja sellest tulenevalt on nemad (mitte Euroopa Liit) pädevad läbi rääkima, alla kirjutama ja sõlmima rahvusvahelist lepingut, mille ese kuulub jagatud pädevusse. ELTL artikli 2 lõike 2 teksti saab aga tõlgendada nii, et see lubab Euroopa Liidul kasutada tema eesõigust nii välis‑ kui ka sisepädevuse suhtes.

74.

Selle teesiga nõustumine ei tähenda, nagu oleks Euroopa Liidul piiramata õigus rakendada välispädevust mis tahes jagatud pädevuse valdkonnas, mis on loetletud artiklis 4, olenemata sellest, kas ta on otsustanud seda eesõigust liidusiseselt kasutada. Kohtuistungil toonitas nõukogu, et see, kas Euroopa Liit või liikmesriigid teostavad välispädevust, et sõlmida teatav rahvusvaheline leping jagatud pädevuse valdkonnas, on „poliitiline valik“. Saan aru nii, et õiguslikud tagatised, millel see poliitiline valik põhineb, seisnevad ELTL artiklis 218 ette nähtud üksikasjalikus menetluses. Artikli 218 lõikes 2 on sätestatud, et „[n]õukogu annab loa alustada läbirääkimisi, võtab vastu läbirääkimisjuhised, annab loa lepingutele alla kirjutada ja sõlmib lepingud.“ Järgnevatest lõigetest nähtub, et läbirääkimiste alustamine (ELTL artikli 218 lõige 3), lepingule allakirjutamine (ELTL artikli 218 lõige 5) ja selle sõlmimine (ELTL artikli 218 lõige 6) eeldavad igaüks eraldi nõukogu otsust – s.o nõukogu liikmetena tegutsevate liikmesriikide otsust, millega volitatakse asjaomast liidu institutsiooni tegutsema. Kogu menetluse kestel teeb nõukogu oma otsused kvalifitseeritud häälteenamusega, välja arvatud teatavates valdkondades, kus on vaja ühehäälsust (ELTL artikli 218 lõige 8), ning lepingu sõlmimine, niivõrd kui seda tehes teostatakse liidu välispädevust, eeldab harilikult ka Euroopa Parlamendi nõusolekut või vähemalt temaga konsulteerimist (vastavalt ELTL artikli 218 lõike 6 punktid a ja b).

75.

Seega on jagatud välispädevuse valdkondi hõlmav rahvusvaheline leping, mille kirjutab lõpuks alla ja sõlmib Euroopa Liit üksi, kontseptuaalselt täiesti erinev rahvusvahelisest lepingust, mis hõlmab üksnes Euroopa Liidu ainuvälispädevusse kuuluvaid valdkondi. Esimesel juhul on liikmesriikidel üheskoos (nõukogu liikmetena) võim nõustuda sellega, et tegutseb Euroopa Liit, või otsustada jätkata omaenda välispädevuse teostamist. Teisel juhul neil aga sellist valikut ei ole, sest ainuvälispädevus juba kuulub Euroopa Liidule.

76.

Kui rahvusvahelisele lepingule kirjutavad alla nii Euroopa Liit kui ka tema liikmesriigid, on nii Euroopa Liit kui ka liikmesriigid rahvusvahelise õiguse seisukohast selle lepingu pooled. Sellega kaasnevad tagajärjed, eeskätt seoses vastutusega lepingu rikkumise eest ning rikkumise suhtes tekkiva kaebeõigusega. Euroopa Liidu sisese läbipaistvuse ja selle kolmanda riigi (või nende kolmandate riikide) huvides, kellega see rahvusvaheline leping sõlmitakse, näib seetõttu soovitavam, et niisugused otsused väljendaksid väga selgelt ühest küljest neid jagatud pädevuse konkreetseid aspekte, mida liikmesriikide (kui nõukogu liikmete) nõusolekul teostab Euroopa Liit, ja teisest küljest neid, mida (jätkuvalt) teostavad liikmesriigid. Mulle näib, et ülearune ei oleks ka lepingule lisatud deklaratsioon pädevuse kohta.

77.

Lõpuks, kui rahvusvahelisele lepingule kirjutavad alla nii Euroopa Liit kui ka tema liikmesriigid, jääb igale liikmesriigile rahvusvahelises õiguses vabadus see leping vastavalt lepingukohasele lõpetamise korrale lõpetada. Osaleb ta ju lepingus suveräänse osalisriigina, mitte kõigest Euroopa Liidu ripatsina (ja asjaolu, et Euroopa Liit võis olla lepingu üle läbirääkimiste pidamisel juhtiv osaline, ei puutu selles suhtes asjasse). Ent kui liikmesriik peaks seda tegema, jääb ta ELTL artikli 216 lõike 2 mõjul – liidu õiguse kohaselt – lepinguga seotuks nendes valdkondades, kus leping sõlmiti liidu pädevuse alusel (sest ta on liidu liikmesriik), välja arvatud juhul kui – ja kuni – Euroopa Liit lepingu lõpetab. ( 29 ) Iseseisvalt rahvusvahelise õiguse subjektina tegutsemise võime kajastab liikmesriigi jätkuvat rahvusvahelist pädevust; see, et liikmesriik jääb lepinguga osaliselt seotuks ka juhul, kui ta rahvusvahelise õiguse alusel tegutsedes selle lõpetab, on mitte rahvusvahelise, vaid liidu õiguse küsimus.

78.

Olukord on teistsugune, kui liikmesriikidel on rahvusvahelise lepingu ühe või mitme osa suhtes ainupädevus (ja ülejäänud leping kuulub Euroopa Liidu ainupädevusse või jagatud pädevusse): sel juhul peavad lepingu sõlmima nii liikmesriigid kui ka Euroopa Liit. ( 30 )

79.

Kui aga igal juhul eeldada, et Euroopa Kohtul on vaja vastata arvamusetaotluse teisele osale, siis kas Euroopa Kohtul on vaja kindlaks teha, kes on pädev EUSFTA iga sätte suhtes?

80.

Minu arvates ei ole.

81.

Euroopa Kohus selgitas arvamuses 2/00, et kui rahvusvahelise lepingu sõlmimise pädevus on jagatud Euroopa Liidu ja tema liikmesriikide vahel, ei saa Euroopa Liidu ainupädevuse ja liikmesriikide jagatud (või ainu)pädevuse täpne ulatus kui selline seoses konkreetse lepinguga mõjutada Euroopa Liidu pädevust see leping sõlmida ega üldisemalt selle sõlmimist käsitleva Euroopa Liidu otsuse sisulist või vormilist õiguspärasust. ( 31 ) ELTL artikli 218 lõikes 11 ette nähtud menetluse eesmärk on just nimelt hoida ära komplikatsioonid, mis võivad tekkida nii rahvusvahelisel kui ka liidu tasandil, kui lepingu sõlmimise otsus peaks tühiseks loetama. ( 32 ) Euroopa Kohtu ülesanne ei ole anda seoses selle menetlusega konkreetseid suuniseid küsimustes, kellel on pädevus kõnealuse lepingu iga sätte suhtes ja kes peab vastutama sellega kaasneva rahvusvahelise kohustuse täitmise eest. ( 33 )

82.

Komisjoni taotluse teisele osale vastates analüüsin hoopis, milliste EUSFTA osade suhtes on Euroopa Liidul ainupädevus (vastavalt kas ELTL artikli 3 lõikele 1 või 2); kas on osi, mille suhtes on pädevus liikmesriikidega jagatud (vastavalt ELTL artiklile 4); ja kas on veel mingeid osi, mille suhtes Euroopa Liidul pädevus puudub. EUSFTA on väga mitmekesine leping. See tähendab, et analüüsis pädevuse ja selle (ainuõigusliku või jagatud) laadi kindlakstegemiseks on vaja (olenevalt kontekstist) keskenduda üksikutele EUSFTA peatükkidele või peatükkide rühmadele, selle lepingu osale või osadele või vahel ka mõnele konkreetsele sättele.

83.

Ehkki käesolev taotlus puudutab vaid pädevuse jaotust Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahel, viitavad mõned (iseäranis nõukogu esitatud) kirjalikud seisukohad sellele, et üks probleem võib olla seotud ka menetlusega, milles komisjon EUSFTA läbi rääkis ja teeb nüüd ettepaneku sellele alla kirjutada. Läbirääkimisjuhistes oli ette nähtud segalepingu üle läbirääkimiste pidamine, komisjon aga pidas läbirääkimisi EUSFTA kui üksnes Euroopa Liidu ja Singapuri vahelise lepingu suhtes. Kas komisjon eiras seda tehes ELTL artikli 218 lõiget 4 ja ELL artikli 13 lõikes 2 ette nähtud lojaalse koostöö põhimõtet?

84.

Minu arvates ei ole käesolevas menetluses vajalik ega asjakohane selles küsimuses seisukohta võtta. Menetlus, milles EUSFTA läbi räägiti, ei mõjuta sellisena Euroopa Liidu ja liikmesriikide pädevust see leping sõlmida. Seetõttu jääb see komisjoni taotluse käsitlusalast välja. Samuti ei saa liidu menetlusnormide järgimata jätmine (üldjuhul) mõjutada lepingu kehtivust rahvusvahelises õiguses. ( 34 ) Sellepärast ma seda küsimust edasi ei käsitle.

85.

Samuti on oluline meeles pidada, et komisjoni taotlus ei puuduta EUSFTA (ühegi osa) materiaal-õiguslikku vastavust aluslepingutele. Seega ei paluta Euroopa Kohtul kaaluda näiteks investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise korra vastavust aluslepingutele. Sellist vaidluste lahendamist käsitlevad mitte ainult EUSFTA, vaid ka teised kaubandus‑ ja investeerimislepingud, mille üle Euroopa Liit on läbirääkimisi pidanud või peab. Käesolevas menetluses on investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise korda (ja muid EUSFTAs ette nähtud vaidluste lahendamise vorme) puudutav küsimus ainult selles, „kes võib otsustada“. Sellepärast ei käsitle ma käesolevas ettepanekus oma analüüsis niisuguseid (võimalikke) küsimusi, mis võivad puudutada EUSFTA, sealhulgas investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise korra sätete sisulist vastavust aluslepingutele. ( 35 )

86.

Lõpuks märgin (kuigi see on vahest enesestmõistetav), et minu ettepanek käesolevas kohtuasjas piirdub EUSFTAga. Niisiis ei puuduta see Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahelist pädevuse jaotust seoses muude kaubandus‑ ja investeerimislepingutega.

87.

Käesoleva ettepaneku ülejäänud osas tutvustan kõigepealt aluspõhimõtteid, mis kehtivad välispädevuse jaotuse suhtes Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahel, ning liidu tegevuse õiguslikku alust. Seejärel arutan, millised põhijooned on Euroopa Liidu otsesel ainupädevusel ühise kaubanduspoliitika valdkonnas (ELTL artikli 207 lõige 1), tema tuletatud ainupädevusel (ELTL artikli 3 lõige 2) ja tema jagatud pädevusel (ELTL artikkel 4) välistegevuses. Sellest üldisest kontekstist lähtudes asun seejärel käsitlema pädevuse jaotust EUSFTAga hõlmatud küsimustes.

88.

Kohtuistungil sai selgeks nõukogu ja mitme liikmesriigi seisukoht, et kõigepealt tuleb teha kindlaks pädevuse jaotus Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahel seoses EUSFTAga ning alles seejärel õiguslik alus, millel peab rajanema Euroopa Liidu otsus EUSFTA allakirjutamise ja sõlmimise kohta.

89.

On selge, et Euroopa Kohtul ei ole palutud käesolevas kohtuasjas nimetatud teist küsimust lahendada. Ent minu arvates käsitavad nõukogu ja mitu liikmesriiki (välis)pädevuse jaotuse suhtes kehtivate ja liidu tegevuse õigusliku aluse valiku suhtes kehtivate põhimõtete vahelist suhet siiski vääriti.

90.

Euroopa Liidul on üksnes selline pädevus, mis on talle antud. ( 36 ) Sellepärast peab ta seostama akti, mille ta vastu võtab, aluslepingu sättega, mis annab talle õiguse see akt heaks kiita. ( 37 ) Selle õigusliku aluse kindlakstegemisel tuleb lähtuda objektiivsetest teguritest, mida saab kohtulikult kontrollida ning mille hulka kuuluvad akti eesmärk ja sisu. ( 38 )

91.

Arvamuses 1/08 selgitas Euroopa Kohus, et olenemata sellest, kas tegu on ainupädevusega või mitte, on Euroopa Liidu pädevus lepingute sõlmimiseks ja õiguslik alus, millele seda tehes tuleb tugineda, kaks omavahel lähedalt seotud küsimust. ( 39 ) Küsimus, kas Euroopa Liit üksi on pädev lepingut sõlmima või jagab ta seda pädevust liikmesriikidega, oleneb eeskätt nende liidu õigusnormide ulatusest, mis võivad volitada liidu institutsioone selles lepingus osalema. ( 40 )

92.

Niisiis on selleks, et määrata konkreetse välistegevuse osas kindlaks pädevuse jaotus Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahel vastavalt ELTL artiklitele 3 ja 4, kõigepealt vaja tuvastada, kas Euroopa Liit on üldse pädev teatavas valdkonnas tegutsema (ja seega teha kindlaks niisuguse tegevuse õiguslik alus). ( 41 )

93.

Seoses õigusliku aluse kindlakstegemisega tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kui Euroopa Liidu sõlmitav leping taotleb enam kui ühte eesmärki või reguleerib kaht või enamat valdkonda ning üks neist on määratletav peamise või ülekaalukana, samas kui teine (või teised) on kõrvalise tähtsusega või äärmiselt piiratud ulatusega, peab Euroopa Liit sõlmima selle lepingu ühelainsal õiguslikul alusel, nimelt sellel, mida eeldab see peamine või ülekaalukas eesmärk või valdkond. ( 42 ) Seega, kui EUSFTA ülekaalukas eesmärk on ühine kaubanduspoliitika ja selle lepingu teiste aspektide suhtes on õige asuda seisukohale, et need kujutavad endast selle peamise eesmärgi või valdkonna vajalikku täiendit või on ulatuselt äärmiselt piiratud, oleks selle lepingu sõlmimise sisuline õiguslik alus ELTL artikli 207 lõige 1. ( 43 ) Siis tuleneks ELTL artikli 3 lõike 1 punktist e, et EUSFTA sõlmimise ainupädevus on Euroopa Liidul. ( 44 )

94.

Teisest küljest, kui Euroopa Kohus tuvastab, et EUSFTA taotleb korraga mitut eesmärki või reguleerib mitut valdkonda, mis on omavahel lahutamatult seotud, ilma et ükski neist oleks teise suhtes kõrvaline, mistõttu on kohaldatavad aluslepingute eri sätted, on vaja, et Euroopa Liidu akt, millega see leping sõlmitakse, põhineks nendele eesmärkidele või valdkondadele vastavatel eri õiguslikel alustel. ( 45 )

95.

Selles kontekstis asun nüüd käsitlema ühise kaubanduspoliitika ulatust ELTL artikli 207 tähenduses.

96.

Euroopa Kohus selgitas Euroopa Liidu ainupädevust ühise kaubanduspoliitika valdkonnas ammu enne seda, kui jõustus ELTL artikli 3 lõike 1 punkt e, mis nüüd sõnaselgelt kinnitab Euroopa Liidu ainupädevust selle poliitika suhtes. Nii märkis Euroopa Kohus oma kõige esimeses arvamuses, mis põhines (nüüdsel) ELTL artikli 218 lõikel 11, et ainupädevus ühise kaubanduspoliitika valdkonnas on põhjendatud, sest kui lubada liikmesriikidel teostada selles valdkonnas konkureerivat pädevust, „tähendaks see tunnistamist, et suhetes kolmandate riikidega võivad liikmesriigid asuda teistsugustele seisukohtadele kui need, millele kavatseb asuda [Euroopa Liit], ning moonutaks seega institutsioonilist raamistikku, seaks küsimärgi alla vastastikuse usalduse [Euroopa Liidus] ja takistaks liitu täitmast tema ülesandeid ühiste huvide kaitsel“. ( 46 ) See põhjenduskäik on kooskõlas Rooma lepinguga asutatud tolliliidu ülesehitusega. Sisemiselt seisneb see liit liikmesriikide vahel impordi‑ ja ekspordimaksude ning samaväärse toimega maksude täielikus keelustamises. ( 47 ) Samal ajal annavad aluslepingud Euroopa Liidule ja tema institutsioonidele ülesande kaitsta välissuhetes Euroopa Liidu kaubandushuve. On selge, et see põhifunktsioon satuks ohtu, kui liikmesriikidel oleks võimalik Euroopa Liidu tegevusega paralleelselt viia suhetes välismaailmaga ellu omaenda kaubanduspoliitikat (ja sellega seoses tõesti tegutseda omaenese huvides).

97.

Käesolevas menetluses palub komisjon, et Euroopa Kohus vaataks üle oma varasema praktika ühise kaubanduspoliitika ulatuse kohta. Kui kaugele on selle poliitika ulatus Lissaboni lepinguga kehtestatud muudatuste tulemusel laienenud (eeskätt seoses intellektuaalomandi kaubandusaspektide, välismaiste otseinvesteeringute, teenuskaubanduse, ELTL artikli 207 lõikes 5 sätestatud transpordialase erandi ning ELTL artikli 207 lõikest 6 tulenevate piirangutega)?

98.

Teatavad liikmesriigid on välja pakkunud, et pärast Euroopa Kohtu arvamust 1/94 ei ole enam asjakohane pidada ühist kaubanduspoliitikat „dünaamiliseks“.

99.

Ma ei ole kindel, kui kasulik on arutleda selle üle, kas ühine kaubanduspoliitika on „dünaamiline“ või mitte. Oluline on see, et ELTL artikli 207 lõike 1 tõlgendamisel tuleb järgida selle sätte sõnastust ja ühtaegu tagada Euroopa Liidu võime viia ellu tõhusat ühist kaubanduspoliitikat rahvusvahelises kaubanduskeskkonnas, mis pidevalt areneb.

100.

Nõustun kohtujurist Wahli poolt arvamuse 3/15 menetluses väljendatud seisukohaga, et seda, mis on rahvusvahelise kaubanduse objekt, ei saa abstraktselt kindlaks määrata ega staatiliselt ja jäigalt kindlaks teha, kuna kaubandustavad, ‑mustrid ja ‑trendid arenevad aja jooksul. ( 48 ) Ent see, mida tuleb rahvusvahelistes suhetes pidada „kaubanduspoliitikaks“ või „investeerimispoliitikaks“, ei pruugi olla tingimata seesama, mis kujutab endast liidu õiguses ühist kaubanduspoliitikat.

101.

Euroopa Kohus on samuti toonitanud vajadust tagada Euroopa Liidu ühise kaubanduspoliitika tõhusus. Arvamuses 1/78 selgitas Euroopa Kohus, et tasuva ühise kaubanduspoliitika jätkamine ei oleks enam võimalik, kui Euroopa Liit ei saaks kasutada vahendeid, mille ettenähtud mõju ulatub traditsioonilistest väliskaubanduse aspektidest kaugemale. Selles mõttes käsitatuna minetaks „kaubanduspoliitika“ aja jooksul oma tähenduse ( 49 ) ja hakkaks nii järk-järgult takistama Euroopa Liitu tegutsemast ülemaailmse kaubanduspartnerina nii kahepoolsetes suhetes kolmandate riikidega kui ka mitmepoolses tegevuses. ( 50 ) Sellepärast ei piirdu ühine kaubanduspoliitika ainult kaubanduslikke eesmärke taotlevate meetmetega. See võib hõlmata meetmeid, mille eesmärgid on mitte üksnes kaubanduslikud, vaid ka näiteks areng, ( 51 ) välis‑ ja julgeolekupoliitika ( 52 ) või keskkonnakaitse või inimeste tervise kaitse, ( 53 ) ent alati tingimusel, et need meetmed avaldavad ka otsest ja vahetut mõju kaubandusele. Ühise kaubanduspoliitika ning (muude) Euroopa Liidu välistegevuse põhimõtete ja eesmärkide vastastikust seotust on sõnaselgelt tunnistatud ELTL artikli 207 lõike 1 viimases lauses.

102.

See aga ei tähenda, nagu ei oleks ühise kaubanduspoliitika ulatusel piire. Samuti ei piisa küsimuse käsitlemisest kaubandus‑ (ja investeerimis)lepingus selleks, et see küsimus kuuluks ühise kaubanduspoliitika valdkonda. Lepingud või sätted, mida teised rahvusvahelise õiguse subjektid võivad lugeda kaubanduspoliitika osaks, ei pruugi tingimata kuuluda mõiste „ühine kaubanduspoliitika“ määratlusse aluslepingutes. Selle poliitika määratlemisel piirab Euroopa Kohut ELTL artiklite 206 ja 207 sõnastus.

103.

ELTL artikli 207 kohaldamisel on oluline see, et Euroopa Liidu (sise‑ või välis)tegevus peab olema konkreetselt seotud rahvusvahelise kaubandusega, mis tähendab kaubandust kolmandate riikidega (mitte kaubandust siseturul), ( 54 ) selles mõttes, et see on sisuliselt ette nähtud edendama, hõlbustama või reguleerima kaubandust ning sellel on kaubandusele otsene ja vahetu mõju. ( 55 ) Nii ei piisa pelgalt sellest, kui Euroopa Liidu aktil võib olla tagajärgi rahvusvahelisele kaubandusele, selle akti kuulumiseks ühisesse kaubanduspoliitikasse.

104.

Eristades ühisesse kaubanduspoliitikasse kuuluvaid (rahvusvahelisi) kohustusi nendest, mille peamine eesmärk on täiustada siseturu toimimist, on oluline kindlaks määrata, kas lepingu eesmärk on või ei ole sisuliselt ühtlustada väljapoole Euroopa Liidu territooriumi liikmesriikide seadusi, mis on juba „suuremalt osalt ühtlustatud“ liidu teiseste õigusaktidega kaubanduse kohta siserutul. ( 56 ) Kui see on nii, siis võib eeldada, et lepingu eesmärk on edendada rahvusvahelist kaubandust ning selle sõlmimine kuulub seega ühisesse kaubanduspoliitikasse. Seevastu kui niisugune õigusaktide „sisemine“ ühtlustamine on just nimelt lepingu ese, on selle lepingu põhieesmärk täiustada siseturu toimimist ja seega ei kuulu see leping ühisesse kaubanduspoliitikasse ka siis, kui see mõjutab rahvusvahelist kaubandust. ( 57 )

105.

Mitu menetlusosalist tunnevad üldiselt või seoses EUSFTA ühe või teise peatükiga muret, et komisjoni lai tõlgendus ühise kaubanduspoliitika ulatusele pärast Lissaboni lepingu jõustumist riivab ELTL artikli 207 lõiget 6.

106.

Minu arvates puudutab ELTL artikli 207 lõige 6 üksnes Euroopa Liidule ELTL artikli 207 lõikest 1 tuleneva pädevuse teostamist. See eeldab, et see pädevus on tekkinud. Seega ei saa see muuta ELTL artikli 207 lõike 1 kohast Euroopa Liidu ainuvälispädevust. ELTL artikli 207 lõikega 6 on kehtestatud kaks piirangut, ehkki teine näib olevat esimese rakendus.

107.

Kõigepealt ei saa ühise kaubanduspoliitika suhtes pädevuse teostamine mõjutada pädevuse piiritlemist Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahel. Minu arvates väljendub selles esimeses piirangus pädevuse andmise põhimõte, mis on ette nähtud ELTL artikli 2 lõigetes 1 ja 2 ning mida on viimistletud deklaratsioonis nr 18 seoses pädevuse piiritlemisega. ( 58 ) Teisisõnu ei või Euroopa Liidu ainupädevuse teostamine ühise kaubanduspoliitika suhtes muuta ega muul moel mõjutada aluslepingute sätteid, mis käsitlevad pädevuse jaotust teistes valdkondades, mida see pädevus ei hõlma (näiteks kaubandus siseturul). Leian sellele tõlgendusele tuge ELTL artikli 207 lõikest 2, milles on ette nähtud õiguslik alus võtta vastu „meetmed, millega määratletakse ühise kaubanduspoliitika rakendamise raamistik“, mitte aga märgitud, et Euroopa Liidul on ainupädevus kõikide meetmete suhtes, mida võidakse võtta kohustuste täitmiseks vastavalt lepingule, mille sõlmimisel on Euroopa Liit teostanud oma ainupädevust ühise kaubanduspoliitika suhtes.

108.

Nii näiteks ei tähenda see, kui Euroopa Liit teostab ELTL artikli 207 lõike 1 alusel ainupädevust kogu TRIPS-lepingu suhtes, ( 59 ) veel seda, et ta on pädev reguleerima iga selle lepinguga hõlmatud küsimust siseturul. Samuti ei saa niisuguse pädevuse teostamisega muuta liikmesriikide ja Euroopa Liidu vahelist välispädevuse jaotust intellektuaalomandiõiguste suhtes üldiselt.

109.

Seevastu ei tõlgenda ma esimest piirangut nii, et Euroopa Liidu pädevuse teostamine ühise kaubanduspoliitika suhtes oleneb sellest, kas Euroopa Liidul on mingil muul alusel sisepädevus või kas ta on seda pädevust teostanud. ( 60 ) Muu hulgas ei toeta ELTL artikli 207 teised osad paralleelsust ühise kaubanduspoliitika välisaspekti ja muu liidu poliitika siseaspekti vahel. Nii on ELTL artikli 207 lõikes 4 sõnaselgelt kinnitatud, et ühine kaubanduspoliitika võib hõlmata kaubandust kultuuri‑ ja audiovisuaalteenuste valdkonnas ning sotsiaal‑, haridus‑ ja tervishoiuteenuste valdkonnas. Euroopa Liidu sisepädevus rahvatervise valdkonnas on aga piiratud, kuna see pelgalt täiendab liikmesriikide meetmeid. ( 61 ) Samuti tuleb liidu tegevuses arvesse võtta liikmesriikide kohustusi nende endi tervishoiupoliitika kujundamisel ning tervishoiuteenuste ja arstiabi korraldamisel ja andmisel. ( 62 )

110.

Teine ELTL artikli 207 lõikega 6 kehtestatud piirang seisneb selles, et ühise kaubanduspoliitika raames pädevuse teostamine ei saa viia liikmesriikide seadusandlike aktide või halduse üldaktide ühtlustamiseni, niivõrd kui selline ühtlustamine on aluslepingute kohaselt välistatud. Nagu ELTL artikli 207 lõige 4 sõnaselgelt kinnitab, ei tähenda see piirang seda, et ühine kaubanduspoliitika ei saa hõlmata kaubandust valdkondades, mille suhtes ühtlustamine on teiste aluslepingu sätetega välistatud (näiteks seoses sotsiaalpoliitika, hariduse, rahvatervise või kultuuriga). ( 63 ) See tähendab hoopis, et ELTL artikli 207 alusel oma pädevust teostades ei saa Euroopa Liit aluslepingutes sätestatud ühtlustamiskeelust mööda minna. Seega on see piirang esimese piirangu konkreetne rakendus.

111.

Käesolevas arvamuse menetluses peab Euroopa Kohus samuti tõlgendama ELTL artikli 207 lõiget 5, eriti seoses transpordialaste kohustustega EUSFTA 8. peatükis („Teenused, ettevõtlus ning elektrooniline kaubandus“). ( 64 ) Selle sätte kohaselt peab rahvusvaheliste lepingute üle läbirääkimiste pidamine ja nende sõlmimine transpordi valdkonnas olema kooskõlas ELTL kolmanda osa VI jaotisega, s.o Euroopa Liidu transpordipoliitikat käsitlevate aluslepingu sätetega. Niisugused lepingud ei kuulu seega ühisesse kaubanduspoliitikasse.

112.

See erand ei ole uus. Aluslepingutes on transpordipoliitika alati ühisest kaubanduspoliitikast välja jäetud. Õieti kehtestas Euroopa Kohus oma otsuses AETR just selle erandi põhjal tuletatud ainuvälispädevuse põhimõtte, mis eristub otsesest ainupädevusest ühise kaubanduspoliitika suhtes. ( 65 )

113.

Kuigi kohtuotsus AETR käsitles ohutuseeskirjade kehtestamise lepingut, ei näinud Euroopa Kohus oma arvamuses 1/94 põhjust teha teistsugust järeldust seoses kaubanduslepingutega, mis samuti käsitlesid transporti, nagu GATS. ( 66 ) Ta kinnitas „[kohtuotsuse AETR] aluseks olnud arusaama, et [ühine kaubanduspoliitika] ei hõlma rahvusvahelisi lepinguid transpordi küsimustes“. ( 67 ) See seisukoht jäi samaks Nice’i lepingu ( 68 ) ja Lissaboni lepingu kohaselt. ( 69 ) Niisiis on aluslepingute eesmärk rahvusvahelise transporditeenuste osutamise alal „säilitada ühepoolselt [liidu] eeskirju vastu võttes teostatava sisepädevuse ja rahvusvaheliste lepingute sõlmimise teel teostatava välispädevuse omavaheline põhimõtteline vastavus, nii et mõlemad pädevused jäävad […] reguleerituks asutamislepingu jaotisega, mis käsitleb täpsemalt ühist transpordipoliitikat“. ( 70 )

114.

Sel põhjusel ei piirdu ELTL artikli 207 lõike 5 kohaldamine ainult nende rahvusvaheliste lepingutega, mis puudutavad üksnes või valdavalt transporditeenuste osutamist. Nagu Euroopa Kohus arvamuses 1/08 märkis, tähendaks teistsugune järeldus seda, et rahvusvahelise lepingu sätted, mille ese on üks ja sama, kuuluksid kord transpordipoliitika, kord kaubanduspoliitika valdkonda olenevalt ainuüksi sellest, kas lepinguosalised on otsustanud käsitleda ainult transporditeenuseid või ühtaegu transporditeenuseid ja mõnda muud teenuskaubanduse liiki või kogu teenuskaubandust korraga. ( 71 )

115.

ELTL artikli 207 lõike 5 laiast kohaldamisalast hoolimata näib mulle, et sõnastus „transpordialas[ed] rahvusvahelis[ed] lepingu[d]“ ei peaks tähendama, et ühisest kaubanduspoliitikast tuleb välja jätta iga leping, mis kehtib transpordi suhtes (s.o sisuliselt teenuse suhtes, mis seisneb kaupade või inimeste veos ühe või mitme transpordivahendiga ühest kohast teise). See, et üldkohaldatavaid meetmeid võidakse praktikas ka transpordi suhtes kohaldada, ei pruugi ELTL artikli 207 lõikes 5 sätestatud erandit tingimata rakenduma panna. Rahvusvaheline „transpordialane“ leping on pigem selline, mis sisaldab konkreetselt transporti käsitlevaid sätteid. See selgitab, miks Euroopa Kohus keskendus arvamuses 1/08, milles ta järeldas, et ELTL artikli 207 lõikes 5 sätestatud erandi kohaldamise tingimused on täidetud, sektorispetsiifilistele kohustustele (ja peale nende kohustuste kohaldatavatele horisontaalsetele kohustustele).

116.

Käesolevas menetluses tuleb ilmsiks jätkuv ebakindlus ELTL artikli 207 lõike 5 kohaldamisala suhtes. Küsimuste hulka, mis puudutavad kohustusi transporditeenuste osutamise suhtes, kuuluvad see, kas ELTL artikli 207 lõikes 5 sätestatud erand hõlmab ettevõtlust (nagu see on EUSFTAs määratletud), isegi kui ELTL kolmanda osa VI jaotis seda ei reguleeri, ja kas kõnealune erand hõlmab transporditeenuste „abiteenuseid“. Käsitlen neid küsimusi oma analüüsis EUSFTA 8. peatüki kohta. ( 72 )

117.

Kui Euroopa Liidul ei pea vastavalt ELTL artikli 3 lõikele 1 olema ainupädevust rahvusvahelise lepingu sõlmimiseks, võib tal siiski olla ELTL artikli 3 lõike 2 alusel tuletatud ainuvälispädevus. Mõlemad ELTL artikli 3 lõiked käsitlevad konkreetselt pädevuse jaotust Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahel. Ent erinevalt ELTL artikli 3 lõikest 1 käsitleb lõige 2 ainult välispädevust. Kõik selles ette nähtud eri alused viitavad aga tingimata mõningasele sisepädevuse teostamisele.

118.

Komisjon tugineb Euroopa Liidu ainuvälispädevuse tõendamiseks kahele ELTL artikli 3 lõikes 2 sätestatud alusele.

119.

Seoses 8. peatüki osaga, mis käsitleb teenuseid, ettevõtlust ja elektroonilist kaubandust, ( 73 ) tugineb komisjon ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud esimesele alusele, mille kohaselt on Euroopa Liidul ainupädevus, „kui selle sõlmimise näeb ette liidu seadusandlik akt“. Euroopa Kohtu praktika kohaselt on selle sätte põhjus võimalikes olukordades, kus Euroopa Liidu välispädevus ei ole küll ette nähtud aluslepingutes endis, kuid tuleneb institutsioonide kehtestatud ühiseeskirjadest, millega on ette nähtud rahvusvaheliste lepingute sõlmimine. ( 74 ) Sellistes olukordades omandab Euroopa Liit ainupädevuse ühiseeskirjade alusel, ( 75 ) sest kui liikmesriigid saaksid sõlmida omaenda rahvusvahelisi lepinguid, võiks see ohustada kooskõlastatud välistegevust nende liidu eeskirjade reguleerimisalasse kuuluvates valdkondades. ( 76 )

120.

Seoses teatavate teiste EUSFTA osadega ( 77 ) tugineb komisjon ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud kolmandale alusele. Selle aluse kohaselt on Euroopa Liidul rahvusvahelise lepingu sõlmimisel ainuvälispädevus, „kui selle sõlmimine võib mõjutada ühiseeskirju või muuta nende reguleerimisala“. See alus vastab kriteeriumile, mille määras Euroopa Kohus kindlaks oma otsuses AERT „nende rahvusvaheliste kohustuste laadi [määratlemiseks], mida liikmesriikidel on keelatud väljaspool liidu institutsioonide raame võtta, kui asutamislepingu eesmärkide saavutamiseks on kehtestatud liidu ühiseeskirjad“. ( 78 )

121.

Niinimetatud AETRi põhimõtte alusel saab Euroopa Liidul olla tuletatud ainupädevus rahvusvahelise lepingu sõlmimiseks. Selle põhimõtte algsel väljakujundamisel võeti arvesse ühelt poolt esmase õiguse nõuet, et liikmesriigid peavad võtma kõik asjakohased meetmed, et tagada aluslepingutest või institutsioonide võetud meetmetest tulenevate kohustuste täitmine, ja teiselt poolt liikmesriikide kohustust hoiduda võtmast meetmeid, mis võiksid ohustada aluslepingutes ette nähtud eesmärkide saavutamist. ( 79 ) Nii on Euroopa Liidul ainuvälispädevus, kui on oht, et liikmesriigid võivad väljaspool liidu institutsioonide raame tegutsedes võtta rahvusvahelisi kohustusi, mis mõjutavad ühiseeskirju või muudavad nende reguleerimisala. Sellega mindaks mööda aluslepingutes sätestatud eeskirjadest, mis käsitlevad liidu poliitika ellurakendamist, ja võidaks seetõttu seada küsimärgi alla liidu integreerumise põhisisu.

122.

Euroopa Kohtu praktikas on mõned suunised selle kohta, kuidas kontrollida, kas kolmanda aluse kohaldamise tingimused on täidetud. Vaja on konkreetset analüüsi kavandatava rahvusvahelise lepingu ja asjakohasel ajal kehtiva liidu õiguse vahelise suhte kohta. Selle analüüsi tegemisel on pädevuse andmise põhimõtet arvestades ainuvälispädevusele tugineva asjaomase poole ülesanne seda pädevust tõendada. ( 80 )

123.

Esimene samm selles analüüsis puudutab rahvusvahelises lepingus käsitletava valdkonna kindlaksmääramist, et teha kindlaks, millised ühiseeskirjad asjasse puutuvad. Lepingu eseme saab kindlaks teha lepingu sisu ja eesmärki arvestades. Ehkki nii-öelda homogeenseid lepinguid analüüsides võib olla võimalik kirjeldada kogu lepingut kui valdkondlikku ja seejärel kontrollida, kas see valdkond on ühiseeskirjadega täielikult ühtlustatud või suures osas hõlmatud, ( 81 ) ei saa seda lähenemisviisi niisama lihtsalt üle kanda niisugusele lepingule nagu EUSFTA, mille eri peatükid või osad reguleerivad eri valdkondi.

124.

Komisjoni argumentidest käesolevas menetluses tekib uudne küsimus. Kas ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud kolmas alus on kohaldatav üksnes juhul, kui liidu institutsioonid juba on Euroopa Liidu seadusandlikku pädevust teostades „ühiseeskirju“ vastu võtnud, või saavad aluslepingu sätted ise teatavatel tingimustel endast „ühiseeskirju“ kujutada? Komisjoni väitel tuleneb Euroopa Liidu ainupädevus seoses EUSFTA sätetega, mis käsitlevad muid investeeringuliike peale välismaiste otseinvesteeringute, ELTL enda artiklis 63 sätestatud „ühiseeskirjadest“. Käsitlen seda küsimust EUSFTA 9. peatüki A jao analüüsimisel. ( 82 )

125.

Teine samm on kindlaks teha, millised ühiseeskirjad asjaomases valdkonnas kehtivad. Rahvusvahelise lepingu reguleerimisala ja ühiseeskirjade reguleerimisala ei pea siiski täiesti kattuma. ( 83 ) Võib piisata sellestki, kui need ühiseeskirjad hõlmavad rahvusvahelise lepingu valdkonda suures osas. ( 84 ) Asjasse puutuvate ühiseeskirjade hulka võivad kuuluda mitte ainult lepinguga hõlmatud konkreetses valdkonnas kohaldatavad õigusnormid, vaid ka laiema kohaldamisalaga õigusnormid. ( 85 ) Samuti ei ole oluline, kas niisugused ühiseeskirjad sisalduvad ühesainsas liidu õigusaktis (või mitte). ( 86 )

126.

Ühiseeskirjad ei ole üksnes need, mis reguleerivad liiduväliste asjaoludega olukordi ja millel on seega välismõõde. ( 87 ) Ühiseeskirjade kindlakstegemisel on vaja arvesse võtta nii kehtivaid liidu õigusnorme kui ka nende tulevast arengut, niivõrd kui seda arengut on võimalik analüüsi ajal prognoosida. ( 88 )

127.

Menetlusosaliste argumendid selle kohta, millised ühiseeskirjad puutuvad asjasse AETRi põhimõtte kohaldamisel sellistes valdkondades nagu transporditeenused ning muud liiki investeeringud peale välismaiste otseinvesteeringute, viitavad mitmesugustele väärkäsitustele seoses „ühiseeskirjadega“. Käesolevas menetluses on Euroopa Kohtul võimalus anda vajalikud selgitused. ( 89 )

128.

Kolmas samm puudutab rahvusvahelise lepingu sõlmimise (võimalikku) mõju asjasse puutuvatele ühiseeskirjadele. Ei ole vaja tõendada, et selline mõju on olemas: piisab ohust, et ühiseeskirju mõjutatakse või nende reguleerimisala muudetakse. ( 90 ) Selline oht on olemas, kui rahvusvahelisest lepingust tulenevad kohustused kuuluvad nende ühiseeskirjade reguleerimisalasse. ( 91 ) Võimalikku vastuolu, s.o kollisiooni rahvusvahelise lepingu ja ühiseeskirjade vahel ei ole vaja tõendada. ( 92 )

129.

Kui rahvusvahelise lepinguga reguleeritav valdkond on ühiseeskirjadega täielikult ühtlustatud, ( 93 ) on selle lepingu sõlmimise ainupädevust lihtne kindlaks teha. Eeldatavasti mõjutavad selle lepingu sõlmimisest tulenevad rahvusvahelised kohustused ühtlustatud eeskirju.

130.

Kui ühtlustatus on kõigest osaline, ei vii see, et rahvusvaheline leping (või selle osa(d)) käsitleb (või käsitlevad) liidu eeskirjadega „suures osas“ hõlmatud valdkonda, automaatselt järeldusele, et Euroopa Liit on ainupädev kogu rahvusvahelist lepingut (või selle asjakohast osa) läbi rääkima, ilma et kontrollitaks AETRi põhimõtte kohaldatavust. Kõik oleneb võetavate kohustuste sisust ja nende võimalikust seosest liidu eeskirjadega. ( 94 )

131.

Jagatud pädevuse teostamist käsitlev protokoll nr 25 äsja nimetatud põhimõtteid ei riiva. See protokoll puudutab ainult ELTL artikli 2 lõiget 2. Selle ainus eesmärk on kindlaks määrata, millises ulatuses teostab Euroopa Liit liikmesriikidega jagatud pädevust. Sealt selguvalt hõlmab selle pädevuse teostamise ulatus „üksnes neid elemente, mida asjaomane [Euroopa Liidu] õigusakt reguleerib, ega laiene kogu valdkonnale“. Seetõttu ei saa protokolli nr 25 tõlgendada nii, et see piirab Euroopa Liidu ainuvälispädevust juhtudel, millele on viidatud ELTL artikli 3 lõikes 2, nagu seda on kohtupraktikas selgitatud. ( 95 )

132.

Eespool kirjeldatut arvesse võttes asun nüüd analüüsima Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahelist pädevuse jaotust EUSFTA suhtes.

133.

Komisjon märgib, et 1. peatükk kuulub tervikuna ühisesse kaubanduspoliitikasse. Komisjoni sõnul on EUSFTA artiklites 1.1 ja 1.2 sõnastatud üldeesmärgid suuresti hõlmatud ELTL artiklis 206 ette nähtud ühise kaubanduspoliitika eesmärkidega. EUSFTA eesmärgid on ühise kaubanduspoliitika omadest vaid pisut laiemad. Ja kui need seda ongi, on need ikkagi hõlmatud ELTL (eriti artikli 63 lõike 1 ning artiklite 91 ja 100) eesmärkidega.

134.

Teised menetlusosalised ei ole 1. peatüki kohta konkreetseid argumente esitanud.

135.

Minu arvates on Euroopa Liidul ELTL artikli 207 lõike 1 alusel ainupädevus otsustada luua vabakaubanduspiirkond kooskõlas GATT 1994 XXIV artikliga ja GATSi V artikliga ( 97 ) ning kokku leppida, et EUSFTA eesmärgid on liberaliseerida ja hõlbustada kaubandust ja investeerimist. On selge, et niisugused teemad kuuluvad ühisesse kaubanduspoliitikasse.

136.

Samuti on üldkohaldatavaid määratlusi loetlevad sätted puhtalt lisanduva tähtsusega. Need sätted ei ole niisugused, mis muudaksid Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahelist pädevuse jaotust seoses EUSFTA muude sätetega.

137.

Sellest järeldan, et 1. peatükk kuulub ELTL artikli 207 alusel täielikult Euroopa Liidu ainupädevusse.

138.

Komisjon märgib, et 2.–6. peatükk kuuluvad tervikuna ühisesse kaubanduspoliitikasse.

139.

Komisjoni väitel on kõik 2. peatüki sätted konkreetselt seotud rahvusvahelise kaubavahetusega, sest nende eesmärk on liberaliseerida lepinguosalistevahelist kaubavahetust ning need avaldavad sellele kaubandusliigile otsest ja vahetut mõju. See kehtib nii ELTL artikli 207 lõikes 1 viidatud tariife käsitleva peatüki sätete kui ka muud peale tariifide käsitlevate sätete suhtes, milles on reprodutseeritud, viidete kaudu inkorporeeritud või täpsustatud olemasolevaid GATT 1994 ja teiste kaubavahetust käsitlevate mitmepoolsete lepingute sätteid (ja mis seega, nagu Euroopa Kohus oma arvamuses 1/94 märkis, kuuluvad automaatselt ühisesse kaubanduspoliitikasse).

140.

Samasugused argumendid esitab komisjon 3. peatüki kohta (ELTL artikli 207 lõige 1 hõlmab „kaubanduse kaitsemeetmeid, näiteks meetmeid, mida võetakse dumpingu või subsiidiumide puhul“); 4. peatüki kohta (sest see hõlbustab kaubavahetust, sisaldades raamistikku tarbetute kaubandustõkete ärahoidmiseks, kindlakstegemiseks ja kõrvaldamiseks tehnilise kaubandustõkete lepingu reguleerimisalas); ja 5. peatüki kohta (sest selle eesmärk on minimeerida sanitaar‑ ja fütosanitaarmeetmete ebasoodsat mõju kaubandusele). GATT 1994 VI artikli rakendamise leping (edaspidi „dumpinguvastane leping“), subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete leping, kaitsemeetmete leping, tehniliste kaubandustõkete leping ning sanitaar‑ ja fütosanitaarmeetmete leping on kõik osa mitmepoolsetest kaubavahetuslepingutest, mis arvamuse 1/94 kohaselt kuuluvad ühise kaubanduspoliitika raamesse.

141.

Lõpuks on rahvusvahelise kaubandusega konkreetselt seotud ka 6. peatükk, sest selle eesmärk on soodustada kaubavahetust ja tagada tõhus tollikontroll. Komisjon lisab, et enamik selle peatüki sätteid vastavad samateemalistele üksikasjalikumatele sätetele WTO kaubanduse lihtsustamise lepingus, mis on nüüd lisatud WTO lepingu lisasse 1A. ( 100 ) Komisjoni sõnul ei ole liikmesriigid ega teised institutsioonid vastu vaielnud Euroopa Liidu ainupädevusele uue WTO lepingu suhtes.

142.

Parlament nõustub sisuliselt komisjoni seisukohaga.

143.

Nõukogu ega peaaegu ükski liikmesriik ei ole esitanud konkreetseid argumente seoses 2.–6. peatükiga, kuid üks liikmesriik märgib, et Euroopa Liidu ainupädevus ei hõlma EUSFTA artikli 6.1.1 teises lauses ette nähtud tollikoostööd. ELTL artikkel 206 viitab üksnes tolliliidu rajamisele vastavalt ELTL artiklitele 28–32. Seega ei hõlma see ELTL artiklit 33, milles on sätestatud õiguslik alus võtta „meetmed tollikoostöö tugevdamiseks liikmesriikide ning liikmesriikide ja komisjoni vahel“. Samuti tuleneb ELTL artikli 6 punktist g, nagu on kinnitatud ELTL artikli 197 lõikes 2 (XXIV jaotise „Halduskoostöö“ ainus säte), et halduskoostöö osas on Euroopa Liit pädev ainult toetama, koordineerima või täiendama liikmesriikide meetmeid.

144.

2.–6. peatükk reguleerivad kaubavahetuse eri aspekte. Nende peatükkidega hõlmatud teemad ja nendes ette nähtud kohustuste liik vastavad mõningal määral teatavatele kaubavahetusega seotud WTO lepingutele.

145.

Enne Lissaboni lepingu jõustumist oli kaubavahetus juba ühise kaubanduspoliitikaga hõlmatud. Arvamuses 1/94 järeldas Euroopa Kohus, et (tollasel) Euroopa Ühendusel oli EÜ asutamislepingu artikli 113 kohaselt ainupädevus sõlmida „mitmepoolsed kaubavahetuslepingud“, s.o WTO lepingu lisasse 1A kuuluvad lepingud (edaspidi „lisa 1A lepingud“). ( 101 ) Nende hulgas on GATT 1994, aga ka 12 muud lepingut. Euroopa Kohus järeldas kõiki lepinguid ükshaaval läbi vaatamata, ( 102 ) et kõik lisas 1A olevad lepingud kuuluvad ühisesse kaubanduspoliitikasse. Nii peeti neid kõiki rahvusvahelise kaubandusega konkreetselt seotuks seepoolest, et nende põhieesmärk on edendada, hõlbustada või reguleerida kaubandust ning need avaldavad kaubandusele otsest ja vahetut mõju. Enamik WTO lepingu lisa 1A lepinguid hõlmab kohustusi, mis puudutavad muu hulgas turulepääsu, võrdset kohtlemist ja muus vormis siseriiklikku reguleerimist, läbipaistvust, kohtulikku ja halduskontrolli ning kaubandusalaste eesmärkide tasakaalustamist mittekaubanduslike eesmärkidega. Mõne nimetatud lepingu reguleerimisala on määratletud kauba liigi põhjal (nt põllumajandusleping ning tekstiil‑ ja rõivatoodete leping); teised kehtivad konkreetset liiki kaubandusinstrumentide suhtes (nt tehniliste kaubandustõkete leping, kaubandusalaste investeerimismeetmete leping, dumpinguvastane leping, subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete leping ning kaitsemeetmete leping), konkreetse eesmärgiga kaubandusmeetmete suhtes (nt sanitaar‑ ja fütosanitaarmeetmete leping) või teatavate importimise või eksportimise etappide suhtes (näiteks GATT 1994 VII artikli rakendamise leping (edaspidi „tolliväärtuse määramise leping“), eksportkauba eelinspekteerimise leping, päritolureeglite leping ja leping impordi litsentsimise protseduuride kohta).

146.

Nii selgub arvamusest 1/94, et Euroopa Liidul on ainupädevus nende lepingutega hõlmatud küsimustes ja seoses nendes lepingutes võetud kohustustega. ( 103 ) See jäi nii ka Lissaboni lepinguga, milles ei muudetud ühise kaubanduspoliitika kirjeldust osas, mis puudutab kaubavahetust.

147.

Seda arvestades on mulle selge, et 2.–5. peatükk käsitlevad konkreetselt kaubavahetust. Nende ese vastab sisuliselt teatavates WTO lepingu lisa 1A lepingutes käsitletud teemadele, mis kuuluvad Euroopa Liidu ainupädevusse ühise kaubanduspoliitika valdkonnas. Nii on 2. peatükk seotud teemadega, mida käsitlevad GATT 1994 I, II ja XI artikkel, mis sisaldavad peamisi turulepääsu kohustusi seoses kaubavahetusega. Küsimused, mida hõlmab 3. peatükk, on seotud GATT 1994 sätetega dumpinguvastase võitluse, subsiidiumide ja kaitsemeetmete kohta ning spetsiifilisemate WTO lepingu lisa 1A lepingutega (dumpinguvastane leping, subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete leping ning kaitsemeetmete leping). 4.–5. peatükk käsitlevad mittetariifseid kaubandustõkkeid, mida hõlmavad GATT 1994 III artiklis („Võrdne kohtlemine“) käsitletud teemad ning spetsiifilisemad teemad tehniliste kaubandustõkete lepingus ning sanitaar‑ ja fütosanitaarmeetmete lepingus, mis samuti kuuluvad WTO lepingu lisasse 1A.

148.

Need küsimused puudutavad kaupade liikumist üle piiride, nende vabastamist ja tollivormistust ning kohtlemist turul. Seega seostuvad need konkreetselt rahvusvahelise kaubandusega.

149.

Samuti edendavad, hõlbustavad või reguleerivad kaubandust ning avaldavad kaubandusele otsest ja vahetut mõju eeskirjad, mille eesmärk on hõlbustada seda protsessi (mis on hädavajalik kaupade importimiseks ja eksportimiseks) ning muuta see ja turul nende kaupade kohtlemist reguleerivad eeskirjad läbipaistvamaks, ootuspärasemaks, tõhusamaks ja kulutõhusamaks. ( 104 )

150.

See järeldus kehtib ka 6. peatükis käsitletava tollikoostöö kohta ning tollialaste lisasätete kohta 3. käsitusleppes ja 4. käsitusleppe eeskirjade kohta, mis käsitlevad volitatud ettevõtja programmide vastastikust tunnustamist (mõlemad käsituslepped on seotud 6. peatükiga).

151.

6. peatükk on seotud tolliprotseduuride ja tolliväärtuse määramisega ning kaubanduse soodustamisega (mida osaliselt hõlmab GATT 1994), tolliväärtuse määramise lepinguga ja hiljutise WTO kaubanduse lihtsustamise lepinguga. Koostöövormid, mis on 6. peatükis ette nähtud, vastavad teataval määral nendele, mida rakendatakse tolliküsimustes GATT 1994 ja tolliväärtuse määramise lepingu kohaselt. Viimati nimetatud lepingutes on lisaks üldistele avaldamist käsitlevatele sätetele ( 105 ) ette nähtud konsulteerimine tolliväärtuse määramise süsteemiga seotud küsimustes. ( 106 ) Samuti on GATT 1994‑s ja lisa 1A lepingutes üldisemal tasandil ette nähtud mitmeid samalaadseid koostöövorme eri küsimustes, mis puudutavad kaubavahetust. ( 107 ) Sellised sätted ei takistanud Euroopa Kohut järeldamast arvamuses 1/94, et need lepingud kuuluvad tervikuna ühisesse kaubanduspoliitikasse. ( 108 )

152.

Ma ei saa nõustuda formalistliku argumendiga, mis põhineb siseturu kaubavahetuse osas tolliliitu käsitlevate aluslepingu sätete (ELTL artiklid 30–32) ja tollikoostööd käsitlevate aluslepingu sätete (ELTL artikkel 33) eristamisel. On tõsi, et ELTL artikkel 206, milles on ette nähtud tolliliidu eesmärgid, viitab ainult ELTL artiklitele 28–32. Põhjus on aga selles, et need on tolliliitu loovad sätted. Niisugusel sättel nagu ELTL artikkel 33, mis annab õigusliku aluse võtta vastu seadusandlikke akte tollikoostöö tugevdamiseks Euroopa Liidus, sedasama eesmärki ei ole. Nii ei saa sellest, et ELTL artikkel 206 ei viita otsesõnu ELTL artiklile 33, teha mõistlikult järeldusi ühise kaubanduspoliitika ulatuse kohta. Samuti ei mõjuta selle poliitika ulatust ELTL artikli 6 punkt g ega artikkel 197. Need sätted käsitlevad üldiselt halduskoostööd liikmesriikide vahel ning liikmesriikide ja Euroopa Liidu vahel. Seetõttu ei riiva need Euroopa Liidu ainupädevust hõlmata ühisesse kaubanduspoliitikasse meetmeid, mille eesmärk on parandada sellesse poliitikasse kuuluvates küsimustes halduskoostööd kolmandate riikidega.

153.

Lõpuks kehtib minu 2.–6. peatükki käsitlev analüüs ka protokolli nr 1 kohta, mis puudutab mõiste „päritolustaatusega tooted“ määratlust ja halduskoostöö viise. See protokoll käsitleb päritolureegleid. On selge, et see on konkreetselt seotud rahvusvahelise kaubavahetusega.

154.

Sellepärast järeldan, et 2.–6. peatükk kuuluvad tervikuna ainupädevusse, mis tulenevalt ELTL artiklist 207 on Euroopa Liidul ühise kaubanduspoliitika valdkonnas.

155.

Asun nüüd 8. peatüki juurde. Kuna 7. peatüki („Mittetariifsed kaubandustõkked ja investeerimine taastuvenergia tootmisse“) ja 13. peatüki („Kaubandus ja säästev areng“) suhtes tekivad samalaadsed küsimused seoses ühise kaubanduspoliitika ulatusega ning kaubanduslike ja mittekaubanduslike eesmärkide omavahelise suhtega, ( 109 ) käsitlen 7. peatükki edaspidi koos 13. peatükiga.

156.

Komisjoni sõnul on A jaos ette nähtud EUSFTA 8. peatüki eesmärk ja reguleerimisala. Sama peatüki B–D jaod kuuluvad Euroopa Liidu ainupädevusse, sest nende reguleerimisala vastab GATSiga teenuskaubanduse 1., 2., 3. ja 4. viisi suhtes võetud kohustuste omale, mida hõlmab ELTL artikli 207 lõige 1. GATSi I artikli lõike 2 punktide a–d kohaselt hõlmavad need neli viisi teenuse osutamist: a) ühe (WTO) liikme territooriumilt teise (WTO) liikme territooriumile (edaspidi „1. viis“ ehk „piiriülene teenuse osutamine“); b) ühe (WTO) liikme territooriumil teise (WTO) liikme teenusetarbijale (edaspidi „2. viis“ ehk „tarbimine välismaal“); c) ühe (WTO) liikme teenuseosutaja poolt kaubandustegevuse kaudu teise (WTO) liikme territooriumil (edaspidi „3. viis“ ehk „kaubanduslik kohalolek“); ja d) ühe (WTO) liikme teenuseosutaja poolt selle (WTO) liikme füüsiliste isikute viibimise kaudu teise (WTO) liikme territooriumil (edaspidi „4. viis“ ehk „füüsiliste isikute kohalolek“).

157.

Komisjoni väitel on igal 8. peatüki E jao („Õigusraamistik“) alajaol piisavalt tihe seos rahvusvahelise kaubandusega.

158.

Üldkohaldatavate sätete (1. alajagu) suhtes tugineb komisjon võrdlusele GATSi sätetega ja mitmete mittesiduvate meetmetega, mille on vastu võtnud WTO eri organid. Komisjoni väitel kuulub ühisesse kaubanduspoliitikasse ka kutsekvalifikatsioonide vastastikust tunnustamist käsitlev EUSFTA artikkel 8.16, sest see hõlbustab välismaiste teenuseosutajate turulepääsu ning Euroopa Kohus on kinnitanud, et sellised kohustused GATSis on ühise kaubanduspoliitika osa. Läbipaistvust käsitlevas EUSFTA artiklis 8.17 sätestatud kohustused on rahvusvahelistes kaubanduslepingutes tavalised ja sarnanevad GATSi III artikli lõigetest 1 ja 4 tulenevatega. Ebakindlus kaubandustegevust reguleerivate kehtivate aktide suhtes võib põhjustada teenuseosutajate loobumist välisturgudele sisenemisest.

159.

Siseriiklike õigusnormide (2. alajagu) kohta väidab komisjon sisuliselt, et selles alajaos kehtestatud tingimustega tagatakse, et litsentsimis‑ ja kvalifitseerumisnõuded ja ‑menetlused ei takista rahvusvahelist kaubandust. Nende eesmärk on samasugune nagu GATSi VI artikli lõikel 4, mis on ette nähtud tagama, et niisugused nõuded ja menetlused, isegi kui need ei ole diskrimineerivad, ei tekitaks teenuskaubandusele tarbetuid tõkkeid. Samuti on EUSFTA artikli 8.19 lõikes 3 sätestatud kohustus säilitada või asutada kohtud, vahekohtud või halduskohtud või menetlused, mille kaudu saab otsuseid läbi vaadata, samasugune nagu GATSi VI artikli lõike 2 punktis a.

160.

Ka arvutiteenuste, postiteenuste, telekommunikatsiooniteenuste ja finantsteenuse (3., 4., 5. ja 6. alajagu) erisätted, millest mõni kinnitab GATSis ette nähtud kokkuleppeid või tuginevad nendele, on ELTL artikli 207 lõike 1 alusel Euroopa Liidu pädevuses.

161.

F jagu sisaldab peamiselt tahteavaldusi. Ainus materiaal-õiguslik kohustus (EUSFTA artiklis 8.58) on tollimaksude kehtestamise keeld, mis on selgelt ühise kaubanduspoliitika küsimus.

162.

Parlament ega nõukogu ei ole esitanud 8. peatüki sätete kohta konkreetseid argumente, mis ei puuduta transporti. ( 111 )

163.

Liikmesriigid keskenduvad eeskätt erisätetele, nagu sätted finantsteenuste kohta ja kutsekvalifikatsioonide vastastikuse tunnustamise kohta.

164.

Mitu liikmesriiki väidavad, et finantsteenuseid käsitlev 6. alajagu ei kuulu tervenisti Euroopa Liidu ühisesse kaubanduspoliitikasse. Jaanuaris 2017 jõustuv direktiiv 2014/65 finantsinstrumentide turgude kohta (edaspidi „II finantsinstrumentide turgude direktiiv“) ( 112 ) ühtlustab ainult teatavad aspektid finants‑ ja investeerimisteenuste osutamises kolmandate riikide isikute poolt.

165.

Ka kutsekvalifikatsioonide vastastikust tunnustamist reguleerivad eeskirjad ei kuulu ühisesse kaubanduspoliitikasse. Esiteks, erinevalt komisjoni väitest ei piisa ühisesse kaubanduspoliitikasse kuulumiseks pelgalt sellest, kui küsimus mõjutab väliskaubandussuhteid või kuulub rahvusvahelise majandusõiguse reguleerimisalasse. Teiseks ei riiva direktiiv 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta ( 113 ) liikmesriikide ainupädevust väljaspool Euroopa Liidu territooriumi saadud kutsekvalifikatsioonide tunnustamise suhtes. Samamoodi on meretranspordi valdkonnas vastu võetud ühiseeskirjades, nende hulgas direktiivides 96/50/EÜ (siseriiklike laevajuhitunnistuste saamise tingimuste kohta) ja 2008/106/EÜ (meremeeste väljaõppe miinimumtaseme kohta), ( 114 ) ette nähtud kõigest miinimumnormid, mida EUSFTA artikkel 8.16 ei saa mõjutada. Kolmandaks ei võta komisjon arvesse seda, et GATS (eeskätt VII artikli lõige 1) ei kohusta WTO liikmeid tunnustama kolmandate riikide kutsekvalifikatsioone ega sõlmima selle kohta rahvusvahelisi lepinguid.

166.

Pealegi mõjutab see, kuidas EUSFTA kohaselt tuleb liberaliseerimine saavutada, eriti ettevõtluse valdkonnas – või võib mõjutada –, tervishoiu‑ ja sotsiaalteenuseid, mille suhtes jääb liikmesriikidel pädevus alles. See on vastuolus ELTL artikli 207 lõikega 6. Samuti eksib komisjon väites, et elektroonilist kaubandust käsitlevad sätted sisaldavad ainult tahteavaldusi.

167.

Lõpuks ei saa komisjon ELTL artiklile 216 tuginedes põhjendada jagatud pädevuse olemasolu väljapoole Euroopa Liidu ainupädevust jäävates valdkondades. Komisjon ei ole tõendanud EUSFTA sõlmimise vajalikkust mõne aluslepingutes viidatud eesmärgi saavutamiseks.

168.

Komisjon käsitleb eraldi neid 8. peatükis ette nähtavaid kohustusi, mis on konkreetselt seotud transpordiga (lisas 8‑A Euroopa Liidu erikohustuste tabelis ning E jao 7. alajaos, mis käsitleb rahvusvahelisi meretransporditeenuseid).

169.

Komisjon väidab, et ehkki väga suur osa Singapuri ja Euroopa Liidu vahelisest kaubandusest viies transpordisektoris, mis kuuluvad EUSFTA reguleerimisalasse (lennu‑, raudtee‑, maantee‑, sisevee‑ ja meretransport), toimub teenuskaubanduse 3. viisil (tegevuskohad), ei kuulu transporditeenuste osutajate asutamist käsitlevad sätted ELTL artikli 207 lõikes 5 sätestatud erandi kohaldamisalasse. Põhjus on selles, et transporditeenuste osutamise tegevuskohad ei kuulu ELTL kolmanda osa VI jaotise (koostoimes ELTL artikli 58 lõikega 1) kohaldamisalasse, millele viitab artikli 207 lõige 5, ning asutamisvabadust käsitlevate sätete kohaldamine transpordile ei ole vastuolus aluslepingu ühegi sättega. Komisjon tõmbab paralleeli sellega, et eristatakse ühelt poolt vabadust osutada teenuseid ELTL kolmanda osa VI jaotise kohaselt vastu võetud teiseste õigusnormide alusel, mis piirdub teenuskaubanduse 1., 2. ja 4. viisiga, ning teiselt poolt ELTL artiklis 49 ja järgmistes artiklites ette nähtud asutamisvabadust.

170.

ELTL artikli 207 lõikes 5 sätestatud erandi kohaldamisalasse kuuluvate EUSFTAs ettenähtavate kohustuste osas tuleneb Euroopa Liidu ainupädevus komisjoni sõnul ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud kolmandast alusest. Liikmesriikide välistegevus võib mõjutada vastuvõetud ühiseeskirju transporditeenuste valdkonnas, mis on suures osas ühiseeskirjadega hõlmatud. Kui Euroopa Kohus sellega ei nõustu ja peab vajalikuks kaaluda iga transpordisektori suhtes kohustusi ükshaaval, kuuluvad vähemalt EUSFTAs ettenähtavad kohustused rahvusvahelise meretranspordi, raudteetranspordi ja maanteetranspordi ning samuti abiteenuste valdkonnas Euroopa Liidu ainupädevusse.

171.

Lennutransporditeenuste kohta märgib komisjon, et Euroopa Liidu ainupädevus seoses õhusõidukite remondi‑ ja hooldusteenustega, mille ajaks õhusõiduk liiklusest kõrvaldatakse, lennutransporditeenuste müügi ja turustamisega ning arvutipõhiste ettetellimissüsteemidega (mille suhtes kehtivad B ja C jagu) põhineb osalt ELTL artikli 207 lõikel 1 ja osalt ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud esimesel ja kolmandal alusel. Õhusõidukite remondi‑ ja hooldusteenuste suhtes on määruse (EÜ) nr 216/2008 ( 115 ) artiklis 12 ette nähtud lepingu sõlmimine Euroopa Liidu poolt (ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud esimene alus). Lennutransporditeenuste müük ja turustamine kui sellised ei hõlma komisjoni sõnul kaupade ega reisijate transporti ja kuuluvad seetõttu ühisesse kaubanduspoliitikasse. Arvutipõhised ettetellimissüsteemid on ühiseeskirjadega, eeskätt määrusega (EÜ) nr 80/2009 ( 116 ) ulatuslikult reguleeritud ja kuuluvad sellepärast ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud kolmandal alusel Euroopa Liidu ainupädevusse.

172.

Euroopa Liidu ja Singapuri geograafilise paiknemise tõttu on teenuskaubanduse 1., 2. ja 4. viisi praktiline tähtsus väike.

173.

Nii näiteks ei teostata EUSFTA kaudu praktikas välispädevust siseveetranspordi suhtes üldse.

174.

Raudteetranspordi osas ei võta Euroopa Liit kohustusi seoses teenuskaubanduse 1. ega 4. viisiga ning võtab täiskohustused ainult seoses 2. viisiga. Igal juhul on need EUSFTAs ette nähtud transpordialaste kohustuste suhtes aktsessoorsed või seotud ühise kaubanduspoliitikaga. Mis puudutab liikmesriigis asuva Singapuri äriühingu tütarettevõtja poolt raudteetransporditeenuste osutamist teise liikmesriiki (teenuskaubanduse 3. viis), siis lubab direktiiv 2012/34/EL liidus asuvatel ettevõtjatel vabalt liidu sees teenuseid osutada, kehtestamata kodakondsusnõudeid tütarettevõtja omanike suhtes. ( 117 ) Seega kuulub see küsimus ühiseeskirjade reguleerimisalasse.

175.

Maanteetranspordi osas võtab Euroopa Liit piiratud kohustusi seoses reisijate ja kauba veoga. Teenuskaubanduse 1. viisi suhtes kohustusi ei võeta. Seevastu võtab Euroopa Liit (reservatsioonideta) täiskohustused 2. viisi suhtes ning reservatsioonidega kohustusi 4. viisi suhtes. Samamoodi nagu raudteetranspordis, on võetavate kohustuste praktiline tähtsus väike. Igal juhul on konkreetsed 2. viisiga seoses võetavad kohustused teiste EUSFTAs võetavate kohustuste suhtes aktsessoorsed. Mis puudutab niisuguste teenuste osutamist liikmesriigis asuva Singapuri äriühingu tütarettevõtja poolt teise liikmesriiki (teenuskaubanduse 3. viis), siis on määrustes (EÜ) nr 1072/2009 ( 118 ) ja (EÜ) nr 1073/2009 ( 119 ) koostoimes määrusega (EÜ) nr 1071/2009 ( 120 ) sätestatud ühiseeskirjad, mis käsitlevad autoveoettevõtjate asutamistingimusi Euroopa Liidus. Kuna need määrused on kohaldatavad olenemata tütarettevõtja omanike kodakondsusest, kuulub piiriülene maanteetransporditeenuste osutamine Euroopa Liidus asuvate äriühingute poolt suures osas ühiseeskirjade reguleerimisalasse. Nii on Euroopa Liidul ELTL artikli 3 lõike 2 alusel vastav ainuvälispädevus. Lõpuks esitab komisjon maanteetranspordi suhtes seoses 4. viisiga samad argumendid nagu meretranspordi suhtes. ( 121 ) Praktikas võib Singapuri autoveoettevõtja saata (kõige tõenäolisemalt äriühingusisese üleviimise teel ( 122 )) juhtivtöötajaid liikmesriigis asutatud tegevuskohta. Selles olukorras on nende kolmanda riigi kodanike saabumise ja elamise suhtes äriühingusisese üleviimise korral kohaldatav direktiiv 2014/66/EL. ( 123 ) Igal juhul on need kohustused aktsessoorsed Euroopa Liidu kohustuse suhtes seoses teenuskaubanduse 3. viisil maanteetransporditeenuste osutamisega (mille suhtes on Euroopa Liidul ainupädevus ( 124 )).

176.

Meretranspordi osas väidab komisjon, et ühiseeskirju sisaldab nõukogu määrus (EMÜ) nr 4055/86, ( 125 ) mille kohaldamisalasse kuulub vähemalt suur osa meretransporditeenuste osutamisest liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel. Samuti hõlmab see kolmandate riikide isikute (nimelt teatavate kolmandates riikides asuvate laevaühingute) kohtlemist. Erinevalt lennutranspordi suhtes asjakohastest määrustest on määrus nr 4055/86 kohaldatav teatavate kolmandate riikide laevaühingute suhtes. ( 126 ) Samuti ei piirdu see määrus üksnes liidusiseste mereliinidega. Selle kohaldamisalas on ka liikmesriigis asuvate Singapuri äriühingute tütarettevõtjate poolt (piiriülene) meretransporditeenuste osutamine sellest liikmesriigist teise liikmesriiki.

177.

Teenuskaubanduse 4. viisi kohta märgib komisjon, et praktikas saadab Singapuri meretranspordiettevõtja (kõige tõenäolisemalt äriühingusisese üleviimise teel) juhtivtöötajaid liikmesriigis asutatud tegevuskohta. Selles olukorras on kolmanda riigi kodanike saabumise ja elamise suhtes äriühingusisese üleviimise korral kohaldatav direktiiv 2014/66. Igal juhul on 4. viisi suhtes kohustuse võtmine vajalik seoses 3. viisi suhtes võetud kohustusega, mis kuulub Euroopa Liidu ainupädevusse. ( 127 )

178.

Komisjon lisab, et sadamateenuseid, mida käsitleb EUSFTA (7. alajaos) artikli 8.56 lõige 6, ei ole välismaiste teenuseosutajate jaoks liberaliseeritud. Nimelt ei ole Euroopa Liit oma kohustuste loetelus sellekohaseid kohustusi võtnud. EUSFTA artikli 8.56 lõige 6 pelgalt täpsustab võrdse kohtlemise kohustust seoses rahvusvahelise meretranspordiga, niivõrd kui see on liberaliseeritud.

179.

Mere‑, sisevee‑, raudtee‑ ja maanteetranspordi abiteenuste kohta väidab komisjon, et mõni nendest teenustest ei ole transporditeenus. Seega kuuluvad need Euroopa Liidu ühisesse kaubanduspoliitikasse. Nii on see konkreetselt tollivormistusteenustega. Mere‑, sisevee‑, raudtee‑ ja maanteetranspordi seadmete hoolduse ja remondi kohta väidab komisjon, et neid teenuseid hõlmavaid ettevõtlusteenuseid käsitlevad Euroopa Liidu kohustused. Seega kuuluvad need ühisesse kaubanduspoliitikasse.

180.

Komisjon märgib, et kui Euroopa Kohus ei pea teatavaid transporditeenustega seotud EUSFTA sätteid Euroopa Liidu ainupädevusse kuuluvaks, kuuluvad need Euroopa Liidu jagatud pädevusse, sest ELTL artikli 216 lõikes 1 nimetatud teise aluse kohaselt on neid rahvusvahelisi kohustusi vaja aluslepingute eesmärgi saavutamiseks. Komisjon viitab eeskätt ELTL artikli 91 lõikes 1 ette nähtud eesmärgile kehtestada ühised eeskirjad transporditeenuste osutamiseks Euroopa Liidu ja kolmandate riikide vahel.

181.

Parlament väidab, et teatavad teenused (nagu hoiu‑ ja laoteenused, ekspedeerimine ning puksiirteenused) täiendavad meretransporditeenuseid ja seetõttu tuleb neid kohelda samamoodi nagu viimati nimetatuid. Veel märgib parlament, et teenuskaubanduse 4. viisi (füüsiliste isikute ajutine kohalolek) suhtes võetavad kohustused on vajalikud tegeliku asutamisõiguse tagamiseks. Sellepärast peab 4. viisil teenuste osutamise õiguslik regulatsioon järgima 3. viisi oma ning sellest tulenevalt samuti jääma ELTL artikli 207 lõikes 5 sätestatud erandi kohaldamisalast välja. Kui 4. viisil osutatavaid teenuseid siiski eraldiseisvaks pidada, kuuluvad vastavad kohustused ikkagi ELTL artikli 207 lõike 1 kohaldamisalasse, sest füüsiliste isikute ajutist kohalolekut reguleerivad aluslepingu sätted, mis käsitlevad kolmandate riikide kodanike sisenemist liikmesriikide territooriumile ja seal viibimist, mitte transpordipoliitikat käsitlevad ELTL kolmanda osa VI jaotise sätted. Meretranspordi kohta lisab parlament, et Euroopa Liidul on määrusest nr 4055/86 tulenev ainupädevus lastijaotuskokkulepete suhtes.

182.

Nõukogu ja paljude liikmesriikide väitel ei ole alust transpordi valdkonnas asutamisõigust ELTL artikli 207 lõike 5 kohaldamisalast välja jätta. Transporti käsitleva VI jaotise sätetest ega kohtupraktikast ei nähtu, nagu oleks asutamisõigus transpordi valdkonnas täiesti väljaspool nende sätete kohaldamisala. ELTL artikli 58 lõige 1 ei kinnita seda, kuidas komisjon ELTL artikli 207 lõiget 5 tõlgendab. Ehkki asutamisõiguse kohta ei ole samasugust sätet, ei ole seda ka töötajate vaba liikumise ega kapitali vaba liikumise kohta. Komisjoni pakutava tõlgenduse kohaselt piirduks transporti käsitleva jaotise reguleerimisala teenuste osutamise vabadust puudutavate küsimustega. Igal juhul ei kuulu ELTL artikli 58 lõige 1 transporti käsitlevasse jaotisse. Kui transporti käsitleva jaotise reguleerimisala nii ulatuslikult piirav säte ei oleks selles jaotises endas, oleks see vastuolus aluslepingute ülesehitusega. Nõukogu ja paljud liikmesriigid toovad näiteid ELTL artikli 91 lõikel 1 ja artikli 100 lõikel 2 põhinevatest Euroopa Liidu seadusandlikest aktidest, mis käsitlevad asutamisvabadust või töötajate vaba liikumist transpordi valdkonnas. ( 128 )

183.

Nõukogu sõnul on EUSFTAga hõlmatavate transpordiküsimuste ulatus komisjoni arvatust palju laiem. Nõukogu ja paljud liikmesriigid lisavad, et EUSFTA sätte praktiline tähtsus (eriti sisevee‑, raudtee‑ ja maanteetranspordi osas) ei mõjuta välispädevuse jaotust. Samamoodi ei vähenda küsimuse ulatust reservatsioonid, mis Euroopa Liit jätab konkreetsetele liikmesriikidele ( 129 ) (nt Euroopa Liidu erikohustuste loetelus seoses operaatorita laevade, õhusõidukite jm transpordivahendite üürimise või liisingu teenustega või samas loetelus veesõidukite, raudteetranspordivahendite, autode, mootorrataste, mootorsaanide, maanteetranspordivahendite, õhusõidukite ja nende osade hoolduse ja remondiga).

184.

Nõukogu arvates ei ole komisjon tõendanud ELTL artikli 3 lõike 2 tingimuste täidetust kõikide 8. peatükis sisalduvate transpordiga seotud sätete suhtes. Nii ei ole Euroopa Liidu ainupädevuses järgmised valdkonnad: 1) maantee‑, raudtee‑ ja siseveetranspordi abiteenused ning paljud meretransporditeenuste abiteenused; 2) meretransporditeenused kolmanda riigi lipu all sõitvate laevade osas, teenuskaubanduse 3. viisil osutatavad meretransporditeenused ning 4. viisil osutatavad meretransporditeenused äriteenuse müügiesindajatele ja ettevõtluse nimel ettevõtet külastavatele isikutele; 3) siseveetransporditeenused; 4) teenuskaubanduse 2. viisil osutatavad raudteetransporditeenused ning linna‑ ja linnalähi-raudteetranspordi seadmete hooldus ja remont; 5) teenuskaubanduse 2. viisil osutatavad maanteetransporditeenused ning 4. viisil osutatavad maanteetransporditeenused äriteenuse müügiesindajatele ja ettevõtluse nimel ettevõtet külastavatele isikutele; ning 6) kutsekvalifikatsioonide vastastikune tunnustamine. Isegi kui Euroopa Kohus nõustub komisjoni kitsa tõlgendusega ELTL artikli 207 lõikele 5, ei kuulu teatavad 8. peatüki osad niikuinii Euroopa Liidu ainupädevusse.

185.

Samuti väidavad nõukogu ja paljud liikmesriigid, et komisjon ei saa koondada kõiki EUSFTA transpordiga seotud küsimusi üheksainsaks asjakohaseks „valdkonnaks“, et kohaldada ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud kolmandat alust. Nõukogu väitel on mõned abiteenused nii eristuvad, et moodustavad eraldi valdkonna. ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud kolmanda aluse kohaldamisel tuleb asjakohaseid „valdkondi“ määratledes lähtuda eri transpordiliikidest ning need ei ole suures osas ühiseeskirjadega hõlmatud.

186.

Nii sisaldavad EUSFTA asjakohased sätted meretranspordi osas kohustusi, mis ei kuulu määruse nr 4055/86 kohaldamisalasse. Sellel määrusel on niisiis kitsam kohaldamisala. Samuti ei ole määrus nr 4055/86 erinevalt EUSFTAst kohaldatav kõikide teenuseliikide suhtes. See ei puuduta sadamateenuseid (s.o abiteenuseid) ega muid meretransporditeenust abiteenuseid, vaid puudutab ainult inimeste ja kaupade vedu.

187.

Ulatuses, milles see määrus on kohaldatav, tuleb eristada lastijaotuskokkuleppeid, mis kuuluvad suures osas määruse nr 4055/86 artikli 3 kohaldamisalasse, ja kõiki muid meretranspordi sektori teenuste vaba liikumise piiranguid, mida see määrus suures osas ei hõlma.

188.

Siseveetranspordi osas ei ole komisjon viidanud ühiseeskirjadele, mida EUSFTA sätted võiksid mõjutada. ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud kolmandast alusest tulenevat ainupädevust selles valdkonnas ei tõenda nõukogu määrused (EMÜ) nr 3921/91 ( 130 ) ega (EÜ) nr 1356/96. ( 131 )

189.

Raudteetranspordi osas võivad EUSFTAs teenuskaubanduse 3. viisi suhtes võetavad kohustused mõjutada direktiivi 2012/34, millega luuakse ühtne Euroopa raudteepiirkond. See direktiiv aga ei sisalda eeskirju 2. viisi kohta.

190.

Maanteetranspordi osas ei ole komisjon viidanud ühelegi teenuskaubanduse 2. viisiga seotud ühiseeskirjale. Samuti ei ole direktiiv 2014/66 seoses 4. viisiga kohaldatav Singapuri ettevõtja suhtes, kellel ei ole veel liikmesriigis tegevuskohta. Ühiseeskirjad on olemas ainult 3. viisi kohta. Neid sisaldavad eeskätt määrused nr 1071/2009, nr 1072/2009 ja nr 1073/2009, milles ei ole kehtestatud maanteetransporditeenuste osutamise suhtes kodakondsuse tingimust.

191.

Mis puudutab lennutransporti, siis on Euroopa Liidul arvutipõhiste ettetellimissüsteemide osas ELTL artikli 3 lõike 2 kohane ainuvälispädevus, mis tuleneb määrusest nr 80/2009. Ent komisjon eksib õhusõidukite remondi‑ ja hooldusteenuste osas (seoses määruse nr 216/2008 artiklis 12 sisalduva väidetava alusega rahvusvahelise lepingu sõlmimiseks) ning lennutransporditeenuste müügi ja turustamise osas (mis komisjoni arvates ei kuulu ELTL artikli 207 lõikes 5 sätestatud erandi kohaldamisalasse). Niisugused teenused on transpordiga lahutamatult seotud ja isegi hädavajalikud transporditeenuste osutamiseks.

192.

Mis puudutab transporditeenuste osutamise viise (mitte transpordiliike), siis ei ole ühiseeskirju teenuskaubanduse 3. viisil (tegevuskohad) transporditeenuste osutamise kohta. Samuti ei ole kavas selliseid eeskirju lähitulevikus vastu võtta. Teenuskaubanduse 4. viis ei kuulu täielikult ühiseeskirjade, eriti direktiivi 2014/66 kohaldamisalasse. See direktiiv on kohaldatav eeskätt kolmandate riikide kodanike – nagu juhid, spetsialistid või praktikandid – äriühingusisese üleviimise, kuid mitte muude juhtivtöötajate suhtes. Samuti ei takista selle direktiivi sätted, mis käsitlevad kolmandate riikide kodanike riiki sisenemise ja riigis elamise tingimusi, kohaldamast soodsamaid sätteid, mida sisaldavad a) liidu õigus, sealhulgas kahe‑ ja mitmepoolsed lepingud; ning b) kahe‑ või mitmepoolsed lepingud ühe või mitme liikmesriigi ja ühe või mitme kolmanda riigi vahel. ( 132 ) Selliseid soodsamaid sätteid sisaldab ka EUSFTA, eeskätt artiklis 8.14 koostoimes artikliga 8.13. Ehkki Euroopa Liidul on tuletatud ainuvälispädevus lühiajalise riigis elamise suhtes (mis tuleneb määrusest nr 810/2009, millega kehtestatakse ühenduse viisaeeskiri ( 133 )), on liikmesriikidel jätkuvalt pädevus pikaajaliste viisade suhtes, välja arvatud ühiseeskirjadega reguleeritud erijuhtudel (näiteks äriühingusisese üleviimise korral).

193.

Samuti väidavad liikmesriigid erinevalt komisjonist, et teenuskaubanduse 4. viis on eraldiseisev teenuste osutamise viis. Teenuskaubanduse 4. viisi ei saa pidada vajalikuks täienduseks tegevuskoha loomisele (3. viis), millega sageli kaasneb kohalike töötajate töölevõtmine.

194.

Lõpuks annaks Euroopa Liidu ainuvälispädevuse tunnustamine füüsiliste isikute ajutist kohalolekut käsitlevate 8. peatüki sätete suhtes tulemuseks ühtlustamise ning seega eiraks Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahelist pädevuse jaotust, mis tuleneb nii protokollist nr 21 kui ka ELTL artikli 207 lõikest 6.

195.

Arvamuses 1/94 märkis Euroopa Kohus, et GATSiga reguleeritud teenuste – v.a transporditeenused – osutamise osas saab kaubavahetusega samastada ainult piiriülese teenuste osutamise, millega ei kaasne isikute liikumist (1. viis) ja mis seega kuulub ühisesse kaubanduspoliitikasse. ( 134 ) Seevastu 2., 3. ja 4. viisiga (s.o vastavalt tarbimisega välismaal, kaubandusliku kohalolekuga ja füüsiliste isikute kohalolekuga) kaasneb isikute liikumine ja need on seotud liiduväliste riikide kodanike kohtlemisega liikmesriikide välispiiride ületamisel. Seetõttu ei kuulu need viisid ühisesse kaubanduspoliitikasse. ( 135 )

196.

Seejärel laiendati Nice’i lepinguga ühist kaubanduspoliitikat muu hulgas teenuskaubandust käsitlevate lepingute üle läbirääkimiste pidamisele ja nende sõlmimisele, niivõrd kui need ei olnud veel ühise kaubanduspoliitikaga hõlmatud. ( 136 ) Teenuste osutamise viisist olenevaid eristusi ei tehtud. Selle pädevuse suhtes kehtis siiski kompleksne reeglistik EÜ artikli 133 lõigetes 5 ja 6. Ühes erandis oli ette nähtud, et teatavates sektorites (kultuuri‑, audiovisuaal‑, haridus‑, sotsiaal‑ ja tervishoiuteenused) jäävad teenuskaubandusega seotud lepingud (tollase) Euroopa Ühenduse ja liikmesriikide vahel jagatud pädevusse. ( 137 ) Kooskõlas nende eranditega otsustas Euroopa Kohus arvamuses 1/08, et ühendus on saanud ainupädevuse sõlmida muu hulgas rahvusvahelisi teenuskaubanduse lepinguid, mille puhul teenuseid osutatakse 2.–4. viisi kohaselt. ( 138 ) Seejuures ei analüüsinud Euroopa Kohus üksikasjalikult iga nimetatud viisi suhtes võetava kohustuse liiki.

197.

Nüüd, pärast Lissaboni lepingu jõustumist kuuluvad ELTL artikli 207 lõike 1 kohaldamisalasse teenuskaubanduse neli viisi, mis on ette nähtud GATSi I artikli lõike 2 punktides a–d, kuna kaubavahetust ja teenuskaubandust enam ei eristata. ELTL artikkel 207 ei sisalda enam ühtegi (sektorilist) erandit Euroopa Liidu sellealasest ainupädevusest, kuigi üldine erand transpordi suhtes on jätkuvalt kohaldatav. ( 139 ) Seega hõlmab ühine kaubanduspoliitika nüüd kogu GATSi, niivõrd kui see leping on kohaldatav muude teenuste suhtes peale transpordi.

198.

Milline on olukord seoses EUSFTA 8. peatükiga?

199.

Selleks et teha kindlaks Euroopa Liidu pädevus 8. peatüki suhtes ja selle pädevuse laad, on vaja eristada selle peatüki neid osi, mis kuuluvad ühisesse kaubanduspoliitikasse (ELTL artikkel 207), ja neid, mis võivad kuuluda Euroopa Liidu pädevusse mingil muul alusel. Põhjus on selles, et ELTL artikli 207 lõikega 5 on transporditeenused ühisest kaubanduspoliitikast sõnaselgelt välja jäetud.

200.

Sellepärast kaalun kõigepealt, kas 8. peatükk, niivõrd kui see ei kehti transporditeenuste suhtes, kuulub Euroopa Liidu ainupädevusse ühise kaubanduspoliitika alusel. Seejärel kaalun eraldi Euroopa Liidu pädevust transporditeenuste suhtes kohaldatavate 8. peatüki sätete suhtes. Sellega seoses on vaja arvesse võtta lepingusätteid, milles on otsesõnu selgitatud, kas nimetatud peatükk niisuguste teenuste suhtes kehtib või mitte, üldkohaldatavaid sätteid, rahvusvahelisi meretransporditeenuseid reguleerivaid sätteid ja Euroopa Liidu erikohustuste loetelus nimetatud kohustusi. Selles loetelus on eraldi alamloetelud seoses piiriülese teenuste osutamise, ettevõtluse ja juhtivtöötajate ning praktikantide ja äriteenuste müügiesindajatega. Need eraldi loetelud sisaldavad (all)sektorispetsiifilisi kohustusi transpordi (eeskätt mere‑, sisevee‑, raudtee‑ ja maanteetranspordi ning kaupade – v.a kütuse – torutranspordi) ja nende eri transpordiliikide abiteenuste suhtes.

201.

EUSFTA 8. peatüki B–D jaod (piiriülene teenuste osutamine, tarbimine välismaal, ( 140 ) ettevõtlus ning füüsiliste isikute ajutine kohalolek ärilisel eesmärgil) kehtivad teenuste osutamise suhtes GATSis ette nähtud 1.–4. viisil. Nende viisidega seotud eeskirjad kuuluvad seega üldjuhul ELTL artikli 207 lõike 1 kohaldamisalasse. Sama kehtib horisontaalsete kohustuste kohta E jao („Õigusraamistik“) 1. alajaos („Üldkohaldatavad sätted“) ja 2. alajaos („Siseriiklikud õigusnormid“) ning valdkondlike kohustuste kohta 3. alajaos („Arvutiteenused“), 4. alajaos („Postiteenused“), 5. alajaos („Telekommunikatsiooniteenused“) ja 6. alajaos („Finantsteenused“). Samamoodi on F jao „Elektrooniline kaubandus“ eesmärk sisuliselt suurendada kaubandusvõimalusi, mis võivad tuleneda elektroonilise kaubanduse kasutamisest ja arengust. G jaos on sätestatud tingimused, mille kohaselt võivad lepinguosalised vastu võtta meetmeid, mis oleksid muidu 8. peatükiga vastuolus, ning nähtud ette selle peatüki ülevaatamine. Niisiis avaldavad kõnealused jaod otsest ja vahetut mõju kaubandusele ning kuuluvad seega Euroopa Liidu ühisesse kaubanduspoliitikasse.

202.

Eraldi küsimus on, kas C jagu („Ettevõtlus“, s.o teenuste osutamine teenuskaubanduse 3. viisil) puudutab ka välismaiseid otseinvesteeringuid. Komisjon on nõus, et 8. peatüki C jagu võib EUSFTA artikli 8.8 punkti d kohaselt kehtida niisuguste ettevõtlusvormide suhtes, mis asutatakse majandustegevuseks, mis ei seisne (üksnes) teenuste osutamises. Neid ettevõtlusvorme ei saa teenuskaubandus seega ELTL artikli 207 lõike 1 kohaselt hõlmata. Komisjon väidab aga, et kui ettevõtlus vastab „välismaiseks otseinvesteeringuks“ kvalifitseerumise tingimustele, kuulub see ikkagi Euroopa Liidu ühisesse kaubanduspoliitikasse. Käsitlen seda argumenti käesoleva ettepaneku punktis 326.

203.

Järgmiseks, nagu olen selgitanud, ( 141 ) kuulub teenuskaubanduse 4. viisil (füüsiliste isikute ajutine kohalolek) teenuste osutamine ühisesse kaubanduspoliitikasse; ainus erand on sätestatud ELTL artikli 207 lõikes 5. Selle põhjal lükkan tagasi mõne liikmesriigi argumendid seoses protokollidega nr 21 ja 22. Need protokollid ei saa avaldada mõju küsimuses, milline on õige õiguslik alus nõukogu otsusele sõlmida rahvusvaheline leping. Meetme õiguslik alus on see, mis määrab kohaldatavad protokollid, mitte vastupidi. ( 142 ) Mõlemad protokollid käsitlevad ELTL kolmanda osa V jaotist („Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala“). Miski ei viita, nagu võiks see jaotis olla EUSFTA sõlmimise otsuse õiguslik alus. Eriti on see nii EUSFTA artikli 8.1 lõike 4 tõttu ja selle tõttu, et (EUSFTA reguleerimisalasse kuuluv) teenuskaubanduse 4. viis puudutab füüsiliste isikute ajutist kohalolekut ärilisel eesmärgil.

204.

Samamoodi ei saa ma nõustuda mõne liikmesriigi argumendiga finantsteenuste kohta. See argument eeldab, et Euroopa Liit on vastu võtnud teiseseid õigusakte, et valdkond saaks kuuluda Euroopa Liidu ainupädevusse ühise kaubanduspoliitika suhtes. Olen juba selgitanud, et ELTL artikli 3 lõike 1 punkt e ega artikli 207 lõige 1 ei sea Euroopa Liidu pädevust sõltuvusse sellest, kas varem on vastu võetud ühtlustatud eeskirju või muid eeskirju Euroopa Liidu ja kolmandate riikide vaheliste kaubandussuhete kohta. ( 143 ) Sellega seoses on tarbetu analüüsida kohtuistungil viidatud finantsinstrumentide turgude direktiivi kohaldamisala.

205.

Samuti ei ole ma veendunud, et ühine kaubanduspoliitika ei hõlma EUSFTA artiklit 8.16, mis käsitleb kutsekvalifikatsioonide vastastikust tunnustamist. Selline vastastikune tunnustamine võib avaldada otsest mõju teenuskaubanduse liberaliseerimisele eriti 3. ja 4. viisi osas, sest see hõlbustab isikute liikumist teenuse osutamise eesmärgil. Samuti ei ühtlusta EUSFTA artikkel 8.16 kvalifikatsiooni või erialase töökogemuse nõudeid ja ei nõua lepinguosalistelt ega ka takista selliste nõuete kehtestamist. Selle eesmärk on hoopis julgustada lepinguosalisi võtma vastu soovitust (ja võib-olla läbi rääkima lepingut) kvalifikatsiooni või erialase töökogemuse nõuete vastastikuse tunnustamise kohta. Niisiis sarnaneb selle funktsioon GATSi VII artikli omaga.

206.

Lõpuks, nagu olen juba selgitanud, ( 144 ) ei saa ühise kaubanduspoliitika – mis on autonoomne poliitika – ulatus oleneda sellest, kas enne on vastu võetud siseturgu reguleerivaid liidu teiseseid õigusakte, ega seda enam nende õigusaktide kohaldamisalast ja sisust. Seetõttu ei saa direktiiv 2005/36 muuta ELTL artikli 3 lõike 1 punktist e ja artikli 207 lõikest 1 tulenevat pädevuse jaotust.

207.

Sellepärast järeldan, et võttes arvesse ELTL artikli 207 lõikes 5 sätestatud erandit transpordi kohta, kuuluvad 8. peatüki B–G jaod ELTL artikli 207 lõike 1 kohaldamisalasse. Sellest tulenevalt kuulub A jagu, milles on ette nähtud selle peatüki eesmärgid ja reguleerimisala, samuti ühisesse kaubanduspoliitikasse (arvestades sedasama erandit).

208.

Transpordialased eeskirjad jäävad ELTL artikli 207 lõike 5 tagajärjel Euroopa Liidu ainupädevusest välja. Niivõrd kui 8. peatükk kehtib transporditeenuste suhtes, on seega vaja analüüsida, kas Euroopa Liidul on siiski ainupädevus ELTL artikli 3 lõike 2 alusel. ( 145 )

209.

Käesolevas menetluses esitatud seisukohtadest nähtub, et ELTL artikli 207 lõike 5 kohaldamisala täpne ulatus ei ole selge. Kas ELTL artikli 207 lõige 5 on kohaldatav asutamisõigusele transpordisektoris? Ja kas selle erandi kohaldamisalasse kuuluvad ka teenused, mida saab osutada üksnes seoses transpordisektoriga? Käsitlen iga küsimust järgemööda.

210.

Mis puudutab esimest küsimust, siis ei tõlgenda ma ELTL artikli 207 lõiget 5 samamoodi nagu komisjon.

211.

ELTL artikli 207 lõige 5 asetab „transpordialased rahvusvahelised lepingud“ väljapoole ühist kaubanduspoliitikat. Selles sättes on küll ette nähtud, et niisuguste lepingute suhtes kehtib muu hulgas ELTL kolmanda osa VI jaotis, ent see viide puudutab kõnealuse erandi mõju, mitte kohaldamisala. Nõukogu ja liikmesriigid on oma argumentides transpordi kohta sisuliselt keskendunud asutamisõiguse (teenuskaubanduse 3. viis) küsimustele.

212.

Kuna ELTL artikli 207 lõikes 5 ei ole teenuskaubanduse viise eristatud, ei näe ma alust seisukohaks, et selles sätestatud erand ei ole kohaldatav 3. viisil osutatavatele teenustele. Seda kinnitab (vähemalt kaudselt) arvamus 1/08, milles Euroopa Kohus märkis, et vaidlusaluste lepingute transporti käsitlev osa – mis hõlmas ka teenuskaubanduse 3. viisi – kuulub transpordipoliitika valdkonda. Niisiis ei eristanud Euroopa Kohus (nüüdse) ELTL artikli 207 lõike 5 kohaldamisel teenuskaubanduse eri viise. ( 146 )

213.

Igal juhul ei ole asutamisõigus ELTL kolmanda osa VI jaotise „Transport“ kohaldamisalast välja jäetud. See jaotis on transporditeenuste osas kohaldatav kõikide teenuskaubanduse viiside suhtes. Nii näiteks võivad asutamisõigust hõlmata ELTL artikli 91 lõike 1 punkti b kohaselt vastu võetud õigusaktid, milles on kehtestatud tingimused, mille kohaselt võivad liikmesriigis transporditeenuseid osutada mitteresidentidest vedajad.

214.

ELTL artikli 58 lõikes 1 (mis kuulub teenuseid käsitleva IV jaotise 3. peatükki) on tõepoolest ette nähtud, et transpordi valdkonnas teenuste osutamise vabadust käsitlevad ELTL kolmanda osa VI jaotise sätted, ning IV jaotise 2. peatükis, mis käsitleb asutamisõigust, ei ole samalaadset sätet. Euroopa Kohus on märkinud, et ELTL artikli 58 lõige 1 kuulub EL toimimise lepingu IV jaotise 3. peatükki („Teenused“) seetõttu, et transport on sisuliselt teenus. Kuna oli vaja spetsiaalset süsteemi transpordi jaoks, arvestades sellele majandustegevuse harule eriomaseid aspekte, ( 147 ) on transporditeenuseid käsitletud eraldi ja otsesõnu märgitud, et neid reguleerib ELTL kolmanda osa VI jaotis, mitte sama aluslepingu sätted teenuste vaba liikumise kohta. ( 148 )

215.

ELTL artikli 58 lõikega 1 sarnase sätte puudumine IV jaotise 2. peatükist, mis käsitleb asutamisõigust, ei tähenda siiski, et asutamisõigus kui selline on ELTL kolmanda osa VI jaotisest välja jäetud. See tähendab lihtsalt, et asutamisõigus transpordisektoris ei ole IV jaotise 2. peatüki kohaldamisalast välja jäetud. Euroopa Kohus on sisuliselt märkinud, et see peatükk on transpordi suhtes otseselt kohaldatav, vähemalt niivõrd kui ei saa kohaldada ELTL kolmanda osa VI jaotise alusel vastu võetud spetsiifilisemaid eeskirju. ( 149 )

216.

Asun nüüd küsimuse juurde, kas seoses transpordisektoriga osutatavad teenused kuuluvad ELTL artikli 207 lõikes 5 sätestatud erandi kohaldamisalasse. Sellele küsimusele vastamiseks tuleb võtta seisukoht küsimuses, kas teenuse ja transpordi vaheline seos peab ületama teatava künnise, et ELTL artikli 207 lõikes 5 sätestatud erand oleks kohaldatav. Muu hulgas tekib küsimus, kas niisugused teenused nagu veoste käitlemine, tollivormistus, mereagentuur, veesõidukite üürimine koos meeskonnaga ning lennutransporditeenuste müük ja turustamine kuuluvad ühisesse kaubanduspoliitikasse või ühisesse transpordipoliitikasse.

217.

Minu arvates hõlmab mõiste „transpordialased rahvusvahelised lepingud“ niisuguseid lepinguid (või nende osi), mis kehtivad mitte ainult transporditeenuste kui selliste suhtes (nimelt teenus, mis seisneb kaupade või inimeste veos õhus, maanteel, raudteel, merel või siseveeteedel), vaid ka teenuste suhtes, mis on niisuguste teenustega olemuslikult ja lahutamatult seotud, see tähendab mis on ühtaegu konkreetselt seotud transporditeenusega ja olenevad sellest. ( 150 )

218.

Välistegevuse sidusus transpordi valdkonnas eeldab transporditeenuse enda ja selle abiteenuste kuulumist ühte ja samasse ühisesse poliitikasse. Transporditeenuseid kui selliseid käsitleva Euroopa Liidu poliitika sidususe ja nende teenuste asjakohase liberaliseerimise seisukohast võib olla kahjulik, kui puudub vastav poliitika transpordiga olemuslikult seotud teenuste suhtes, mis võimaldavad praktikas transporditeenuse lõpuni osutada. Nii näiteks ei ole laevaga konteinerlasti vedamisel mingit mõtet, kui puudub teenus konteinerite laevalt mahalaadimiseks, et nende sisu saaks edasi transportida ja lõpuks saajatele üle anda. Seetõttu võivad näiteks sattuda ohtu meetmed, millega liberaliseeritakse kaubalaevade pääs sadamatesse, kui veoste käitlemise teenuste suhtes jääksid kehtima protektsionistlikud meetmed. Sama kehtib näiteks transpordiseadmete hoolduse ja remondi kohta, mis eeldatavasti nõuab vastavale transpordiliigile omaseid oskusteadmisi ja tehnilist varustust ning on vajalik tõhusa transpordi tagamiseks. Samamoodi on arvutipõhised ettetellimissüsteemid sellised arvutis toimivad süsteemid, milles kogutakse ja tehakse üldsusele kättesaadavaks andmeid, et broneerida ja lõpuks osta (eelkõige) transporditeenuseid. See, et niisuguseid süsteeme võib kasutada ka reisijatele majutuse broneerimiseks ja ostmiseks, ei muuda selliste süsteemide olemasolu esmast põhjust, mis on transporditeenuste müük. Leian sellele tõlgendusele tuge arvamusest 1/08, milles Euroopa Kohus kirjeldas „teatavaid õhutransporditeenuseid“, mis kuulusid selles menetluses vaidluse all olnud lisa kohaldamisalasse, kui niisuguseid, mille hulgas on „õhusõidukite remondi‑ ja hooldusteenused, transporditeenuste müük ja turustamine või ka broneerimise infosüsteemid“. ( 151 )

219.

Teisest küljest jäävad ELTL artikli 207 lõike 5 kohaldamisalast välja niisugused teenused, mis ei ole transporditeenustega olemuslikult ja lahutamatult seotud, näiteks tollivormistusteenused. Selliseid teenuseid osutatakse põhjusel, et kaupu imporditakse ja eksporditakse. Muidugi kaasneb sellega mitmesuguse transpordi abil kaupade piiriülene liikumine. Ent vajadus niisuguste teenuste järele tekib olenemata kasutatavast transpordiliigist.

220.

ELTL artikli 207 lõikes 5 sätestatud erandi kohaldamisalasse ja seega transpordi valdkonda kuuluvates küsimustes on pädevus üldjuhul Euroopa Liidu ja liikmesriigi vahel jagatud. ( 152 ) Komisjon väidab siiski, et Euroopa Liidul on olenevalt asjasse puutuvast transporditeenusest kas ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud esimesel või kolmandal alusel ainuvälispädevus.

221.

Komisjon väidab, et määruse nr 216/2008 artiklis 12 on ette nähtud lepingu sõlmimine Euroopa Liidu poolt. Seega on Euroopa Liidul ainupädevus sõlmida leping, niivõrd kui see käsitleb õhusõidukite hooldust ja remonti.

222.

Ma ei nõustu.

223.

Määrusega nr 216/2008 on loodud Euroopa Lennundusohutusamet ning kehtestatud tsiviillennunduse üldiste tehniliste nõuete ja haldusmenetluste määratlemise ja rakendamise asjakohane ja terviklik raamistik ning liidu lennujaamu kasutavate kolmandate riikide õhusõidukite ohutust käsitlev asjakohane ja terviklik raamistik. ( 153 ) Seda kohaldatakse muu hulgas lennundustoodete (seega ka õhusõidukite ( 154 )), osade ja seadmete hooldamise ja kasutamise suhtes. ( 155 )

224.

Artikli 12 kohaselt sõlmib Euroopa Liit kolmandate riikidega tunnustamislepinguid, mis käsitlevad nende riikide lennundusametite poolt välja antud sertifikaatide kasutamist, kus sertifitseeritakse vastavust tsiviillennunduse ohutusnõuetele. See säte koostoimes ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud kolmanda alusega annab Euroopa Liidule aluse sõlmida kolmandate riikidega ilma liikmesriikide osaluseta rahvusvahelisi lepinguid selliste sertifikaatide tunnustamise kohta. See siiski ei anna liidule ainuvälispädevust sõlmida rahvusvahelisi lepinguid kaubanduse liberaliseerimiseks õhusõidukite hooldus‑ ja remonditeenuste valdkonnas. Teisisõnu ei tähenda see, kui seadusandja otsuse kohaselt ei tohi liikmesriigid ise sõlmida ühes teatavas poliitika aspektis rahvusvahelisi lepinguid, seda, et siis saab liit võtta endale ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud esimesele alusele tuginedes ainuvälispädevuse kogu asjasse puutuva poliitika või selle poliitika teiste aspektide suhtes.

225.

Esimene samm ELTL artikli 3 lõike 2 kohaldamisel hõlmab asjasse puutuva valdkonna määratlemist. ( 156 ) Menetlusosalised ei ole ühel meelel selles, mis on asjasse puutuv valdkond küsimuses, kas Euroopa Liidul on ainupädevus EUSFTA suhtes, niivõrd kui see kehtib transporditeenuste kohta.

226.

Võttes endale teatavate transpordiliikide osas seoses teatavate teenuskaubanduse viisidega 8. peatükis üldse mitte kohustusi või ainult väga piiratud kohustusi, on Euroopa Liit otsustanud teostada oma pädevust konkreetsel viisil. Sellises olukorras peab aluslepingutes leiduma õiguslik alus selle pädevuse teostamiseks. Näiteks nähtub 8. peatükile lisatavast erikohustuste tabelist, et Euroopa Liit ei võta endale seoses teenuskaubanduse 1. viisiga kohustusi raudteetransporditeenuste osas. ( 157 ) Niisiis on ta otsustanud kohustusi mitte võtta. See eeldab, et niisuguse valiku tegemine on Euroopa Liidu pädevuses. See pädevus eeldab õiguslikku alust aluslepingutes. Sama põhjenduskäik kehtib kohustuste suhtes, mis võivad olla praktikas väheolulised (näiteks Euroopa Liidu ja Singapuri vahelise geograafilise kauguse tõttu). Pädevuse teostamise korral kohaldatakse asjakohaseid aluslepingu õigusnorme, mis käsitlevad välispädevuse jaotust Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahel. Sellepärast nõustun nõukoguga, et see jaotus ei saa olla erinev olenevalt sellest, millises geograafilises asukohas paiknevad kolmandad isikud, kellega Euroopa Liit sõlmib ühe või teise rahvusvahelise lepingu.

227.

Seevastu võivad pädevuse teostamisel tehtud valikud, aga ka nende valikute praktilised tagajärjed avaldada mõju sellele, kas rahvusvaheline leping mõjutab ühiseeskirju või muudab nende reguleerimisala. AETRi kohtupraktika kohase analüüsi viimane samm eeldab, nagu olen selgitanud, konkreetselt selle analüüsimist, millised tagajärjed on rahvusvahelistel kohustustel vastavas valdkonnas liidu teisesele õigusele. ( 158 )

228.

Horisontaalsetest kohustustest 8. peatükis ning nii horisontaalsetest kui ka sektorispetsiifilistest kohustustest sellele peatükile lisatavas erikohustuste tabelis nähtub, et EUSFTA liberaliseerib Euroopa Liidu ja Singapuri vahelise transporditeenustega kauplemise asjakohase transpordiliigi osas. Nii kehtivad horisontaalsed kohustused küll põhimõtteliselt kõikide transporditeenuste (v.a suure osa lennutransporditeenuste) suhtes, kuid rahvusvahelise meretranspordi liberaliseerimise suhtes kohaldatakse eripõhimõtteid. Samuti on erikohustuste tabelis (lisa 8‑A‑1) seoses teenuskaubanduse 1. viisiga (piiriülene teenuste osutamine) eristatud rubriigis 11 („Transporditeenused“) kohustusi meretranspordi osas (11.A jagu), siseveetranspordi osas (11.B jagu), raudteetranspordi osas (11.C jagu), maanteetranspordi osas (11.D jagu) ja kaupade – v.a kütuse – torutranspordi osas (11.E jagu). Rubriigis 12 („Transpordi abiteenused“) on loetletud erikohustused seoses abiteenustega, mis vastavad igale nimetatud transpordiliigile. Samasugused eristused on lisas 8‑A‑2 seoses teenuskaubanduse 3. viisiga (tegevuskohad) ning lisas 8‑A‑3 seoses 4. viisiga (juhtivtöötajad ja kõrgharidusega praktikandid ning äriteenuste müügiesindajad). ( 159 ) Kohustumuse tase oleneb sellest, kas lisas on kasutatud sõnastust „ei ole kohustusi võetud“ (mis tähendab, et kõikide või mõningate asjasse puutuvate teenuste osas ei ole ühtegi kohustust võetud) või „puuduvad“ (mis tähendab, et on võetud kohustused täies ulatuses) või on näidatud konkreetse kohustuse tingimused (näiteks kodakondsustingimust võidakse jätkuvalt kohaldada).

229.

See on kooskõlas sellega, et nagu nähtub ka liidu ühist transpordipoliitikat rakendavatest liidu teisestest õigusaktidest, ( 160 ) on igal transpordiliigil (lennu‑, maantee‑, raudtee‑, mere‑ ja siseveetransport) ( 161 ) suuresti eriomased tunnused, mistõttu on nende jaoks vaja vastu võtta spetsiifilisi eeskirju, sealhulgas nende liberaliseerimiseks.

230.

Sellest tuleneb, et ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud kolmanda aluse aspektist asjakohased valdkonnad käesolevas kohtuasjas vastavad transporditeenuste osutamisele iga transpordiliigi – s.o lennu‑, maantee‑, raudtee‑, mere‑ ja siseveetransport – kaupa. ( 162 ) Iga valdkond hõlmab asjasse puutuvate transporditeenustega olemuslikult seotud teenuseid. Need teenused ei saa olla ühtaegu olemuslikult seotud ühe transpordiliigiga ja kujutada endast ELTL artikli 3 lõike 2 kohaldamisel eraldi valdkonda (kuna need seisavad teistest teenustest eraldi).

231.

Asun nüüd kaaluma, kas need valdkonnad on ühiseeskirjadega „suures osas hõlmatud“, misjärel analüüsin, millist mõju EUSFTA sõlmimine nendele eeskirjadele avaldaks.

232.

Meretranspordi osas lükkan tagasi argumendi, et sellest, et määrus nr 4055/86 ei käsitle (esmajoones) rahvusvaheliste meretransporditeenuste osutamist kolmandatest riikidest Euroopa Liitu, piisab ainuvälispädevuse välistamiseks ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud kolmandal alusel.

233.

On tõsi, et määrus nr 4055/86 on kohaldatav „ühendusesisestele veoteenustele“ (mis on määratletud kui „reisijate‑ ja lastivedu meritsi ühe liikmesriigi sadama ja teise liikmesriigi sadama või kaldast eemal asuva rajatise vahel“) ja „laevaühendusele kolmandate riikidega“ (mis on määratletud kui „reisijate‑ ja kaubavedu meritsi liikmesriigi sadamate ja kolmandate riikide sadamate või avamererajatiste vahel“). ( 163 ) Kuna sisuliselt on selle eesmärk rakendada aluslepingu eeskirju teenuste osutamise vabaduse kohta ja sellekohast kohtupraktikat, ( 164 ) on see määrus kohaldatav ainult kas 1) liidu isikutele, kelle asukoht on mõnes teises liikmesriigis kui see, kus asub isik, kellele teenused on mõeldud (artikli 1 lõige 1), või 2) liikmesriigi isikute suhtes, kelle asukoht on väljaspool Euroopa Liitu, ja laevaühingute suhtes, mille asukoht on väljaspool Euroopa Liitu, kuid mida kontrollivad liidu kodanikud, kui nende laevad on selles liikmesriigis tema seaduste järgi registrisse kantud (artikli 1 lõige 2). ( 165 ) Erinevalt EUSFTAst ei käsitle määrus nr 4055/86 seega rahvusvaheliste meretransporditeenuste osutamise piirangute kaotamist, kui neid teenuseid osutavad kolmandate riikide isikud või laevaühingud, kelle asukoht on väljaspool Euroopa Liitu ja keda kontrollivad kolmandate riikide isikud, või kui asjaomased laevad on registreeritud kolmandas riigis, välja arvatud juhul, kui teenuseid osutavad liidu kodanikud, kelle asukoht on mõnes teises liikmesriigis kui see, kus asub isik, kellele teenused on mõeldud. ( 166 )

234.

Ent AETRi kohtupraktika põhjal tehtavas analüüsis ei ole oluline, kas määrus nr 4055/86 on kohaldatav liiduvälist elementi sisaldavatele olukordadele (ja seega liiduvälisele mõõtmele). Rahvusvaheline kohustus võib mõjutada või muuta ka ainult „liidusiseseid“ olukordi reguleerivate ühiseeskirjade reguleerimisala. See nähtub näiteks arvamusest 1/03. ( 167 ) Nimetatud menetluses esitatud arvamusetaotluses käsitletud uue Lugano konventsiooni eesmärk oli laiendada kolmandatele riikidele määrusest (EÜ) nr 44/2001 ( 168 ) tulenevaid ühiseeskirju kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise tunnustamise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades. Ehkki need ühiseeskirjad ei olnud ette nähtud reguleerima kohtute pädevust kolmandates riikides ning nende kohtute otsuste tunnustamist ja täitmist, järeldas Euroopa Kohus, et uus Lugano konventsioon mõjutab määrusega nr 44/2001 kehtestatud süsteemi ühetaolist ja järjepidevat kohaldamist. ( 169 )

235.

Kas määrus nr 4055/86 hõlmab suures osas meretransporditeenuste valdkonda?

236.

Meretranspordis võtab Euroopa Liit 8. peatükis lisaks selles peatükis sätestatud horisontaalsetele kohustustele kõik kohustused teenuskaubanduse 1. ja 2. viisi, teatavad kohustused 3. viisi ja piiratud kohustused 4. viisi osas. ( 170 )Meretranspordi abiteenuste suhtes olenevad 1. ja 3. viisi kohustused asjaomasest liikmesriigist ja abiteenuse liigist ning 2. viisi osas on võetud kõik kohustused. Mõni liikmesriik on võtnud 4. viisi osas piiratud kohustused.

237.

Kindlasti on olemas kattuvus määruse nr 4055/86 ja EUSFTA 8. peatüki vahel. Selle määruse eesmärk on rakendada liikmesriikidevahelise meretranspordi valdkonnas ELTL artikli 58 lõike 1 alusel aluslepingu eeskirju teenuste osutamise vabaduse kohta. ( 171 ) Sellele vastavalt keelab määrus niisuguste siseriiklike õigusnormide kohaldamise, mille tulemusel muutub teenuste osutamine liikmesriikide vahel keerulisemaks kui puhtalt riigisisene teenuste osutamine liikmesriigis, välja arvatud juhul, kui need õigusnormid on põhjendatud ülekaaluka avaliku huviga ning kui nende kaudu võetud meetmed on vajalikud ja proportsionaalsed. ( 172 ) Nii on määruse nr 4055/86 nagu ka EUSFTA eesmärk liberaliseerida piiriülene meretransporditeenuste osutamine (s.o nende teenuste osutamine teenuskaubanduse 1. ja 2. viisil). Samuti sisaldavad nii EUSFTA kui ka nimetatud määrus konkreetseid eeskirju, mis käsitlevad lastijaotuskokkuleppeid kolmandate riikidega sõlmitud kahepoolsetes lepingutes. ( 173 )

238.

Nende eeskirjade olemasolust määruses nr 4055/86 ei piisa siiski järelduseks, et meretransporditeenuste liberaliseerimine on suures osas ühiseeskirjadega hõlmatud.

239.

Esiteks käsitleb määrus nr 4055/86 ainult piiriülest meretransporditeenuste osutamist (teenuskaubanduse 1. ja 2. viis). See ei liberaliseeri teenuste osutamist 3. viisil, s.o tegevuskoha loomist. Põhjus võib olla selles, et meretransport (nagu ka muud transpordiliigid) on Euroopa Liidus juba reguleeritud aluslepingu eeskirjadega asutamisvabaduse kohta ELTL artiklites 49–55. Need sätted ei sisalda ühtki erandit, mis sarnaneksid ELTL artiklis 58 teenuste suhtes sätestatuga. ( 174 ) Nii kehtivad 3. viisil meretransporditeenuste osutamise suhtes asutamisvabadust käsitlevad aluslepingu sätted. Ent nagu edaspidi seoses portfelliinvesteeringutega selgitan, ei saa aluslepingu eeskirju minu arvates pidada „ühiseeskirjadeks“ ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud kolmanda aluse tähenduses. ( 175 ) Samuti, ehkki ELTL artikli 50 lõige 1 annab õigusliku aluse võtta vastu ühiseeskirju „[a]sutamisvabaduse saavutamiseks teataval tegevusalal“, ei ole ükski menetlusosaline märkinud, et seda sätet on meretranspordi sektoris kasutatud. ( 176 )

240.

Teiseks märkis komisjon teenuskaubanduse 4. viisi kohta õigesti, et ühiseeskirjad on sätestatud direktiivis 2014/66. See direktiiv aga on kohaldatav konkreetselt seoses juhtivtöötajate, spetsialistide või praktikantide ettevõtjasisese üleviimisega. ( 177 ) Nagu nähtub EUSFTA artikli 8.13 lõikest 2, on 8. peatüki D jaol oluliselt laiem reguleerimisala, mis hõlmab mitte üksnes töötajate äriühingusisest üleviimist, vaid ka muus vormis „füüsiliste isikute ajutist kohalolekut ärilisel eesmärgil“. Nii on EUSFTA artikli 8.13 lõike 2 punkti a teises lõigus märgitud, et juhtivtöötajate hulka kuuluvad lisaks „äriühingusiseselt üleviidavatele isikutele“ ka „ettevõtluse nimel ettevõtet külastavad isikud“. Samuti on see jagu kohaldatav „äriteenuse müügiesindajate“ suhtes, kes on määratletud kui „füüsilised isikud, kes esindavad lepinguosalise teenuseosutajat ning soovivad ajutiselt siseneda teise lepinguosalise territooriumile, et pidada kõnealuse teenuseosutaja nimel läbirääkimisi teenuste müügi üle või sõlmida teenuste müümise lepinguid“. Jällegi ei ole see teenuste osutamine seotud ühegi töötaja „äriühingusisese üleviimisega“.

241.

Järeldan sellest, et meretransporditeenuste liberaliseerimise valdkond ei ole suures osas ühiseeskirjadega hõlmatud ning seetõttu ei saa rakendada selle valdkonna suhtes ainuvälispädevust ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud kolmanda aluse mõttes.

242.

Olen siiski nõus, et Euroopa Liidul on jagatud pädevus meretransporditeenuste liberaliseerimise eesmärgil rahvusvahelise lepingu sõlmimiseks.

243.

Minu arvates saab pidada EUSFTA sätteid meretransporditeenuste kohta vajalikuks, et saavutada ELTL kolmanda osa VI jaotise eesmärgid seoses Euroopa Liidu transpordipoliitikaga (ELTL artikli 216 lõikes 1 nimetatud teine alus). Ühine transpordipoliitika eeldab muu hulgas ühiste eeskirjade vastuvõtmist, mida kohaldatakse liikmesriigi territooriumile või sealt välja kulgeva rahvusvahelise transpordi suhtes, samuti läbi ühe või mitme liikmesriigi territooriumi kulgeva rahvusvahelise transpordi suhtes (ELTL artikli 91 lõike 1 punkt a). See hõlmab raudtee‑, maantee, sisevee‑, mere‑ ja lennutransporti (ELTL artikkel 100). Sellega kaasneb igal juhul pädevus sõlmida rahvusvahelisi lepinguid vastastikuste kohustuste võtmiseks kolmandate riikidega, kust see transport pärineb või kuhu see on suunatud. Sellepärast olen seisukohal, et Euroopa Liidul ja liikmesriikidel on nende sätete suhtes jagatud pädevus vastavalt ELTL artikli 4 lõike 2 punktile g („transport“) ja ELTL artikli 216 lõikes 1 nimetatud teisele alusele koostoimes ELTL artikliga 91 ja artikli 100 lõikega 2.

244.

Asun nüüd siseveetranspordi juurde. Lisaks 8. peatükis ettenähtavatele horisontaalsetele kohustustele võtab Euroopa Liit endale selle peatükiga piiratud kohustused teenuskaubanduse 1. ja 2. viisi, samuti 3. viisi osas (olenevalt liikmesriigist). Teenuskaubanduse 4. viisi osas kohustusi ei võeta. Siseveetranspordi abiteenuste (nagu veosekäitlemisteenused ning hoiu‑ ja laoteenused) osas olenevad 1., 2. ja 3. viisi suhtes võetavad kohustused liikmesriigist ja abiteenuse liigist.

245.

Olen juba selgitanud, miks ma ei nõustu komisjoni argumendiga, et teatavate teenuste piiratud praktilise tähtsuse tõttu ei võta Euroopa Liit EUSFTA kaudu sisuliselt üldse kohustusi ega teosta praktikas pädevust. ( 178 ) Samuti ei ole komisjon esitanud tõendeid selle kohta, et ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud kolmanda aluse tingimused on täidetud. Nendel asjaoludel ei ole vaja rohkem analüüsida ELTL artikli 3 lõike 2 võimalikku kohaldamist 8. peatüki sätete suhtes, niivõrd kui need kehtivad siseveetranspordi kohta. Euroopa Liidul ei ole ELTL artikli 3 lõike 2 alusel ainuvälispädevust niisuguse transpordi suhtes.

246.

Ent nagu meretranspordis, ( 179 ) saab ka siseveetransporti käsitlevaid EUSFTA sätteid pidada vajalikuks ELTL kolmanda osa VI jaotise eesmärkide saavutamisel (ELTL artikli 216 lõikes 1 nimetatud teine alus) ja seetõttu kuuluvad need samadel põhjustel Euroopa Liidu ja liikmesriikide jagatud pädevusse vastavalt artikli 4 lõike 2 punktile g ning ELTL artikli 216 lõikes 1 nimetatud teisele alusele koostoimes ELTL artikliga 91 ja artikli 100 lõikega 1.

247.

Lennutranspordis võtab Euroopa Liit peale 8. peatükis ette nähtud horisontaalsete kohustuste endale kõik kohustused teenuskaubanduse 1. ja 2. viisi osas, ehkki need kohustused piirduvad 1) õhusõidukite remondi‑ ja hooldusteenustega, mille ajaks on õhusõiduk liiklusest kõrvaldatud; 2) lennutransporditeenuste müügi ja turustamisega; ning 3) arvutipõhise ettetellimissüsteemi teenustega. Samuti võtab Euroopa Liit mõned kohustused 3. viisi osas ja piiratud kohustused 4. viisi osas (võidakse kohaldada kodakondsustingimust) seoses rahvusvaheliste lennutransporditeenustega.

248.

Olen juba tagasi lükanud komisjoni väite liidu ainupädevuse kohta õhusõidukite remondi‑ ja hooldusteenuste suhtes ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud esimesel alusel. ( 180 )

249.

Sellest tulenevalt oleneb see, kas Euroopa Liidul on lennutranspordi suhtes ainuvälispädevus, sellest, kas ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud kolmanda aluse tingimused on täidetud.

250.

Minu arvates ei ole komisjon nende tingimuste täidetust tõendanud. Tema argumendid õhusõidukite remondi‑ ja hooldusteenuste kohta piirduvad ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud esimese alusega. Ta on lennutransporditeenuste müügi ja turustamise suhtes seisukohal, et need kuuluvad ühisesse kaubanduspoliitikasse. Ainus lennutransporditeenuste liik, mille kohta komisjon on esitanud kohtuotsusest AETR tuleneva analüüsi, on arvutipõhised ettetellimissüsteemid. Menetlusosalised on nõus, et määruses nr 80/2009 on sätestatud ühiseeskirjad, mis on kohaldatavad arvutipõhise ettetellimissüsteemi suhtes, niivõrd kui see hõlmab liidus kasutamiseks pakutavaid või liidus kasutatavaid lennutransporditooteid. Samuti on Euroopa Kohus kinnitanud, et sellele määrusele eelnenud määrusest (nõukogu määrus (EMÜ) nr 2299/89 ( 181 )) tulenevalt on Euroopa Liit saanud endale ainupädevuse sõlmida rahvusvahelisi lepinguid seoses arvutipõhiste ettetellimissüsteemidega, mida pakutakse või kasutatakse tema territooriumil. ( 182 ) Sellest üksi aga ei piisa järelduseks, et lennutransporditeenuste osutamine on suures osas ühiseeskirjadega hõlmatud valdkond. Niisiis ei ole Euroopa Liidul selle valdkonna suhtes ainuvälispädevust.

251.

Lennutransporditeenuseid käsitlevaid EUSFTA sätteid saab siiski pidada ELTL kolmanda osa VI jaotise eesmärkide saavutamisel vajalikuks (ELTL artikli 216 lõikes 1 nimetatud teine alus) samalaadsetel põhjustel nagu mere‑ ja siseveetranspordi puhul. ( 183 ) Sellepärast on Euroopa Liidul ja liikmesriikidel nende sätete suhtes jagatud pädevus vastavalt ELTL artikli 4 lõike 2 punktile g ning ELTL artikli 216 lõikes 1 nimetatud teisele alusele koostoimes ELTL artikliga 91 ja artikli 100 lõikega 2.

252.

Raudteetranspordis ei võta Euroopa Liit peale 8. peatükis ette nähtud horisontaalsete kohustuste endale kohustusi teenuskaubanduse 1. viisi osas, kuid võtab 2. viisi osas kõik kohustused. Enamiku liikmesriikide suhtes võetakse 3. viisi osas kõik kohustused, kuigi liikmesriikides võib avalike vahendite suhtes kehtida riiklikke monopole või eraõiguslikele ettevõtjatele antud ainuõigusi. Teenuskaubanduse 4. viisi suhtes reservatsioone ei rakendata. ( 184 )Raudteetranspordi abiteenuste osas olenevad 1. ja 3. viisi kohustused asjaomasest liikmesriigist ja abiteenuse liigist. Teenuskaubanduse 2. viisi osas võetakse kõik kohustused.

253.

Ma ei nõustu komisjoni argumendiga, nagu toetaksid arvamus 1/94 ja kohtuotsus C‑268/94: Portugal vs. nõukogu ( 185 ) järeldust, et EUSFTAs võetavatel kohustustel seoses 2. viisil osutatavate raudteetransporditeenustega on „äärmiselt piiratud ulatus“ ja seetõttu on need (Euroopa Liidu ainupädevuses oleva) ühise kaubanduspoliitika valdkonna kohustuste suhtes aktsessoorsed. Arvamuse 1/94 asjakohases osas eristas Euroopa Kohus „TRIPSi tüüpi ja ulatusega“ rahvusvahelist lepingut, mida ei saanud pidada ühisesse kaubanduspoliitikasse kuuluvaks, intellektuaalomandiõigusi täiesti kõrvalise teemana käsitlevatest kaubanduslepingutest. ( 186 ) Niisiis puudutas arvamuse 1/94 see osa niisuguste lepingute reguleerimisala, mille õiguslik alus on (nüüdne) ELTL artikli 207 lõige 1. See ei puutu asjasse, kui Euroopa Kohtul palutakse – nagu käesolevaski menetluses – tuvastada, kas Euroopa Liidul on ELTL artikli 3 lõike 2 alusel ainuvälispädevus ühisest kaubanduspoliitikast välja jäävas valdkonnas (käesoleval juhul raudteetranspordis). Sama põhjenduskäik kehtib kohtuotsuse Portugal vs. nõukogu suhtes. ( 187 )

254.

Asun nüüd analüüsima, kas raudteetransporditeenuste valdkond on Euroopa Liidus suures osas direktiiviga 2012/34 hõlmatud.

255.

Direktiiv 2012/34, mida kohaldatakse raudteeinfrastruktuuri kasutamisel riigisisesteks ja rahvusvahelisteks raudteevedudeks, ( 188 ) on vastu võetud eesmärgiga kohaldada raudteesektoris teenuste osutamise vabaduse põhimõtet selle sektori eriomadusi arvesse võttes. ( 189 ) Nii reguleerib direktiiv 2012/34 raudteeveo-ettevõtja õigust kasutada raudteeinfrastruktuuri kõikides liikmesriikides (sealhulgas väljaspool oma asukohaliikmesriiki) kas raudtee-kaubaveoteenuste või rahvusvaheliste reisijateveoteenuste osutamiseks. ( 190 ) Seega kuulub selle kohaldamisalasse piiriüleste raudteeveoteenuste osutamine Euroopa Liidus (teenuskaubanduse 1. ja 2. viisil). Samuti on selles direktiivis sätestatud materiaalõigus‑ ja menetlusnormid selle kohta, millistel tingimustel võib raudteeveo-ettevõtja saada tegevusloa, mis võimaldab tal osutada Euroopa Liidus raudteeveoteenuseid, sealhulgas ühe liikmesriigi territooriumilt teise liikmesriigi territooriumile. Need tingimused on seotud eeskätt ettevõtja hea maine, finantssuutlikkuse ja ametialase pädevusega. ( 191 ) Niisiis sisaldab direktiiv 2012/34 üksikasjalikke eeskirju, mis käsitlevad turulepääsu asutamisõiguse teostamise kaudu (teenuskaubanduse 3. viis).

256.

Nendel asjaoludel asun seisukohale, et direktiiv 2012/34 hõlmab suures osas raudteetransporti.

257.

Samuti olen seisukohal, et EUSFTA asjakohased eeskirjad muudavad selles direktiivis ette nähtud ühiseeskirjade reguleerimisala. Näiteks kehtivad ettevõtlust käsitlevad lepingusätted (8. peatüki C jagu) „lepinguosalise vastuvõetud või säilitatud meetmete suhtes, mis mõjutavad ettevõtlust mis tahes majandustegevusalal“. ( 192 ) Need sätted hõlmavad kaitset diskrimineeriva kohtlemise eest. Nii tuleb Singapuri raudteeveo-ettevõtja, kes soovib kaubandusliku kohaloleku rajamise kaudu liidu turule pääseda, diskrimineerimata turule lubada, võttes arvesse Euroopa Liidu erikohustuste tabelis ette nähtud piiranguid. ( 193 ) Kui sellele ettevõtjale on tekkinud liikmesriigis tegevuskoht, ei tohi teda kohelda vähem soodsalt kui selles liikmesriigis asuvaid samasuguseid ettevõtjaid. ( 194 ) Nende turulepääsu ja võrdset kohtlemist käsitlevate sätete mõjul avaneb Singapuri raudteeveo-ettevõtjatele seega pääs direktiiviga 2012/34 loodud ühtsesse Euroopa raudteepiirkonda. Näiteks oleks Singapuri raudteeveo-ettevõtjal põhimõtteliselt õigus saada tegevusluba samadel tingimustel, nagu selle saavad liikmesriigi omamaised raudteeveo-ettevõtjad. ( 195 ) Samuti oleks sellel ettevõtjal kooskõlas ettevõtlust käsitlevas Euroopa Liidu erikohustuste tabelis kommunaalteenuste suhtes seatud horisontaalse piiranguga ( 196 ) õigus saada luba kasutada liikmesriikides raudteeinfrastruktuuri ( 197 ) ja võimsuse jaotamise osas õigus vähemalt sama soodsale kohtlemisele nagu liikmesriigi omamaistel ettevõtjatel. ( 198 ) Teisisõnu muudab EUSFTA direktiivi 2012/34 reguleerimisala.

258.

Kuna EUSFTA‑l oleks liidu raudteeveoteenuste turule pääsemist käsitlevatele kehtivatele ühiseeskirjadele niisugune mõju, on Euroopa Liit saanud raudteetranspordi valdkonnas ainuvälispädevuse. Seda järeldust ei saa küsimärgi alla seada sellega, et teenuskaubanduse 4. viisil raudteetransporditeenuste osutamise osas on direktiivi 2014/66 kohaldamisala piiratum kui EUSFTA asjakohastel sätetel. ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud kolmas alus ei eelda rahvusvaheliste kohustustega hõlmatud valdkondade ja liidu õigusnormidega hõlmatud valdkondade täielikku kattumist. ( 199 )

259.

Sellepärast olen seisukohal, et Euroopa Liidul on raudteetransporditeenuseid käsitlevate EUSFTA sätete osas ainuvälispädevus vastavalt ELTL artiklile 91 ja artikli 100 lõikele 1 koostoimes ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud kolmanda alusega ja artikli 216 lõikes 1 nimetatud kolmanda alusega.

260.

Maanteetranspordis ei võta Euroopa Liit peale 8. peatükist tulenevate horisontaalsete kohustuste endale kohustusi teenuskaubanduse 1. viisi osas, kuid võtab 2. viisi osas kõik kohustused. Teenuskaubanduse 3. viisi osas võetakse kohustusi teatavate liikmesriikide suhtes mitmesuguste reservatsioonidega, mis olenevad transpordiliigist (reisijatevedu või kaubavedu). Teenuskaubanduse 4. viisi osas on mõni liikmesriik teinud reservatsioone (kodakondsus‑, elukoha‑ ja asukohatingimused). Maanteetranspordi abiteenuste osas olenevad 1. ja 3. viisi kohustused asjaomasest liikmesriigist ja abiteenuse liigist. Teenuskaubanduse 2. viisi osas võetakse kõik kohustused. Kolm liikmesriiki on teinud reservatsioone (kodakondsustingimus) 4. viisi suhtes.

261.

Komisjoni väitel on maanteetranspordis teenuskaubanduse 2. viisi osas võetavad kohustused piiratud praktilise tähtsusega. Lükkan selle argumendi tagasi põhjustel, mida olen juba selgitanud. ( 200 )

262.

Kas määrus nr 1071/2009 siiski hõlmab suures osas maanteetransporditeenuste valdkonda?

263.

Määrusega nr 1071/2009 on kehtestatud ulatuslikud eeskirjad autoveo-ettevõtja tegevusalale pääsemise ja sellel alal tegutsemise tingimuste kohta nii kaubaveo kui ka reisijateveo osas. ( 201 ) Määruses on sätestatud nõuded sellel tegevusalal tegutsemiseks: stabiilne ja tõhus toimimine liikmesriigis, hea maine ja asjakohane finantssuutlikkus ning nõutav ametialane pädevus. ( 202 ) Samuti paneb määrus nr 1071/2009 igale liikmesriigile kohustuse määrata üks või mitu pädevat asutust, kes vastutavad nendele nõuetele vastavatele autoveo-ettevõtjatele tegevuslubade andmise eest. ( 203 ) Neid eeskirju täiendavad valdkondlikud eeskirjad määruses nr 1072/2009, mis käsitleb pääsu kaupade autoveo turule, ( 204 ) ja määruses nr 1073/2009, mis käsitleb pääsu bussiveoteenuste turule. ( 205 ) Viimati nimetatud kahe määruse kohaselt peavad asjaomased ettevõtjad enne nendel aladel tegutsema asumist saama ühenduse tegevusloa. ( 206 )

264.

Nendel asjaoludel reguleerivad määrused nr 1071/2009, nr 1072/2009 ja nr 1073/2009 maanteetransporditeenuste piiriülest osutamist (teenuskaubanduse 1. ja 2. viis), samuti maanteetransporditeenuste turule pääsemist asutamisõiguse kaudu (3. viis). Määrus nr 1072/2009 sisaldab samuti eeskirju juhitunnistuse kohta ning reguleerib seega füüsiliste isikute ajutist kohalolekut liikmesriigi territooriumil autoveoteenuste osutamise eesmärgil (4. viis). ( 207 ) Kuigi direktiivi 2014/66 kohaldamisala on kitsam kui EUSFTAs 4. viisi osas võetud asjakohastel kohustustel, olen seisukohal, et maanteetranspordi valdkond on olemasolevate ühiseeskirjadega suures osas hõlmatud.

265.

Olen samuti seisukohal, et EUSFTAs sisalduvate laadi rahvusvahelised kohustused muudavad määruste nr 1071/2009, nr 1072/2009 ja nr 1073/2009 kohaldamisala. Minu põhjenduskäik on sisuliselt samasugune nagu raudteetranspordi suhtes. ( 208 )

266.

Muu hulgas kehtivad ettevõtlust käsitlevad lepingusätted (8. peatüki C jagu) „lepinguosalise vastuvõetud või säilitatud meetmete suhtes, mis mõjutavad ettevõtlust mis tahes majandustegevusalal“. ( 209 ) Need sätted hõlmavad kaitset diskrimineeriva kohtlemise eest. Nii tuleb Singapuri autoveo-ettevõtja, kes soovib kaubandusliku kohaloleku rajamise kaudu liidu turule pääseda, diskrimineerimata turule lubada, võttes arvesse Euroopa Liidu erikohustuste tabelis ette nähtud piiranguid. ( 210 ) Kui sellele ettevõtjale on tekkinud liikmesriigis asukoht, ei tohi teda kohelda vähem soodsalt kui selle liikmesriigi samasuguseid ettevõtjaid. ( 211 ) Nende turulepääsu ja võrdset kohtlemist käsitlevate sätete mõjul avaneb Singapuri autoveo-ettevõtjatele seega diskrimineerimiseta pääs liidu turule, kuna kõrvaldatakse takistused tegevuskoha tegelikule loomisele. EUSFTA tulemusel lubatakse see ettevõtja sellele turule samadel tingimustel (nt seoses finantssuutlikkuse või ametialase pädevusega ( 212 )) nagu need, mida kohaldatakse omamaiste ettevõtjate suhtes. Teisisõnu muudab EUSFTA määruste nr 1071/2009, nr 1072/2009 ja nr 1073/2009 reguleerimisala.

267.

Kuna EUSFTA‑l on liidu autoveoteenuste turule pääsemist käsitlevatele kehtivatele ühiseeskirjadele niisugune mõju, on Euroopa Liit saanud maanteetranspordi valdkonnas ainuvälispädevuse. Niisiis on Euroopa Liidul maanteetransporditeenuseid käsitlevate EUSFTA sätete suhtes ainuvälispädevus vastavalt ELTL artiklile 91 ja artikli 100 lõikele 1 koostoimes ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud kolmanda alusega ja artikli 216 lõikes 1 nimetatud kolmanda alusega.

268.

Neid kaalutlusi arvestades järeldan, et Euroopa Liidul on EUSFTA 8. peatükis ette nähtud kohustuste võtmisel liikmesriikidega jagatud välispädevus, niivõrd kui need puudutavad lennu‑, mere‑ ja siseveetransporti, sealhulgas nende transporditeenustega olemuslikult seotud teenuseid; ja ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud kolmandal alusel ainuvälispädevus EUSFTA 8. peatükis ette nähtud kohustuste võtmisel, niivõrd kui need puudutavad raudtee‑ ja maanteetransporti (ja nende transporditeenustega olemuslikult seotud teenuseid). Kõikide muude selles peatükis hõlmatud teenuste suhtes on Euroopa Liidul ELTL artikli 3 lõike 1 punkti e ja artikli 207 lõike 1 alusel ainuvälispädevus.

269.

Asun nüüd EUSFTA 9. peatüki A jao juurde. Käsitlen selle peatüki B jagu koos EUSFTA 13., 15. ja 16. peatükiga. ( 213 )

270.

Komisjon märgib, et EUSFTA 9. peatüki A jagu, mis on konkreetselt seotud rahvusvaheliste investeeringutega ega kehti liidusiseste investeeringute suhtes, kuulub Euroopa Liidu ainupädevusse ühise kaubanduspoliitika suhtes, niivõrd kui see hõlmab välismaiseid otseinvesteeringuid. Tuginedes kriteeriumile, mida on rakendatud seoses teenuskaubandust, kaubavahetust ja intellektuaalomandi kaubandusaspekte puudutanud juhtumitega, väidab komisjon, et leping kuulub ELTL artikli 207 lõike 1 kohaldamisalasse, kui see käsitleb konkreetselt rahvusvahelist investeeringut nii, et see on peamises osas mõeldud rahvusvahelisi investeeringuid edendama, lihtsustama või reguleerima ning sellel on nendele investeeringutele vahetu ja kohene mõju.

271.

Eristades portfelliinvesteeringuid (või muid kaudseid investeeringuid) ja välismaiseid otseinvesteeringuid (mis mõlemad võivad olla hõlmatud EUSFTA artiklis 9.1 ette nähtud määratlusega), teeb komisjon ettepaneku kanda Euroopa Kohtus seoses kapitali ja maksete vaba liikumisega mõistele „otseinvesteering“ antud määratlus üle ELTL artikli 207 lõikele 1.

272.

Komisjoni sõnul hõlmab ühine kaubanduspoliitika nii eeskirju investeeringute esialgse jõudmise kohta vastuvõtva riigi turule kui ka investeeringu kaitset pärast seda, kui see on turule lubatud (edaspidi „lubamisjärgne kaitse“). Lubamisjärgne kaitse hõlmab kaitset näiteks diskrimineerimise, ebaõiglase ja ebavõrdse kohtlemise ning hüvituseta sundvõõrandamise eest. Komisjon väidab, et „välismaistele otseinvesteeringutele“ viidates ei ole ELTL artiklis 206 ja artikli 207 lõikes 1 eristatud turulepääsu ja lubamisjärgset kaitset. Samuti oleks välismaise otseinvesteeringu lubamisjärgse kaitse ühisest kaubanduspoliitikast väljajätmine vastuolus ELTL artiklis 206 ette nähtud eesmärkidega. Eeskätt viitab „välismaiste otseinvesteeringute […] piirangute järkjärguline kaotamine“ niisuguste piirangute kaotamisele, mis tulenevad takistustest nii investeeringu esialgse lubamise kui ka selle edaspidise toimimise ja sellest kasu saamise ees. Sellega seoses tõmbab komisjon paralleele Euroopa Liidu ainupädevusega kaubavahetuse ja teenuskaubanduse valdkonnas, mis samuti ei piirdu üksnes turulepääsuga.

273.

Komisjon lisab, et ühine kaubanduspoliitika juba hõlmab GATSi standardeid, mis on kohaldatavad teenuskaubanduse 3. viisi (s.o kaubandusliku kohaloleku ( 215 )) lubamisjärgsele käsitlemisele. Samalaadseid standardeid sisaldab EUSFTA 8. peatükk. Oleks ebaloogiline järeldada, et Euroopa Liit ei ole ainupädev 9. peatükis ette nähtud standardite suhtes, kuid on seda EUSFTA 8. peatükis või GATSis ette nähtud analoogiliste standardite suhtes.

274.

Komisjon on seisukohal, et ELTL artikkel 345 ei piira Euroopa Liidu ainupädevust EUSFTA 9. peatüki suhtes, niivõrd kui see peatükk käsitleb sundvõõrandamist. EUSFTA artikliga 9.6 on allutatud sundvõõrandamisõiguse teostamine tingimustele, mis sarnanevad ELTL artiklites 49 ja 63 sätestatutega. See säte ei riiva üheski liikmesriigis omandisüsteemi eeskirju: ei keela liikmesriigil sundvõõrandada ega kohusta liikmesriiki sundvõõrandama vara, mis on Singapuri investorite omandis.

275.

Samuti ei nõustu komisjon argumendiga, et ELTL artikli 207 lõike 6 esimene osa välistab ühisest kaubanduspoliitikast sundvõõrandamisklauslid, sest siseturul samalaadne liidu poliitika puudub. Selles argumendis ei ole arvesse võetud otsese ja tuletatud ainuvälispädevuse erinevust. Samuti ei muuda komisjoni seisukohta ELTL artikli 207 lõike 6 teine osa: ELTL artikkel 345 kui selline ei välista asjaõiguste ühtlustamist. Igal juhul ei ühtlusta EUSFTA artikkel 9.6 liikmesriikide õigus‑ ega haldusnorme ELTL artikli 207 lõike 6 tähenduses.

276.

Komisjon nõustub, et niivõrd kui 9. peatükk kehtib portfelliinvesteeringute suhtes, ei kuulu see ühisesse kaubanduspoliitikasse. Ta väidab, et Euroopa Liidul on siiski ainupädevus, sest portfelliinvesteeringud on ELTL artikli 63 tähenduses kapitali liikumine ning 9. peatüki kohtlemisstandardid on vähemalt suures osas hõlmatud selles aluslepingu sättes ette nähtud ühiseeskirjadega. Täpsemalt hõlmab võrdse kohtlemise, õiglase ja erapooletu kohtlemise ning sundvõõrandamise eest kaitsmise põhistandardeid ELTL artikli 63 lõikes 1 sätestatud keeld. Kuigi ELTL artikli 63 lõike 1 suhtes kehtib artikli 64 lõikes 1 sätestatud erand, ei hõlma viimati nimetatud sättega kehtima jäetud varasemad piirangud (see tähendab olemasolevad piirangud, mis võivad kehtima jääda) portfelliinvesteeringuid. Selle tulemusel on ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud kolmanda aluse tingimused täidetud.

277.

Komisjon märgib, et tema tõlgendus, mille kohaselt kuuluvad ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud kolmandas aluses viidatud ühiseeskirjade hulka nii aluslepingute sätted kui ka teisesed õigusnormid, järgib AETRi kohtupraktika loogikat. See loogika seisneb ühisturu ühtsuse kaitses ja liidu õiguse ühetaolises kohaldamises ning vajaduses tagada liidu eeskirjade ühetaoline ja järjepidev kohaldamine ning nendega loodud süsteemi nõuetekohane toimimine. ( 216 ) Samuti väidab komisjon, et aluslepingu sätted kapitali vaba liikumise kohta on ainulaadsed, sest neil on välismõõde. Samuti ja kooskõlas ELTL artikli 64 lõikes 1 sätestatud erandiga liberaliseerib ELTL artikli 63 lõige 1 ise täielikult kapitali liikumise Euroopa Liidu ja kolmandate riikide vahel. Seega ei ole vaja vastu võtta teiseseid õigusakte, et laiendada kapitali vaba liikumist liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelisele kapitali liikumisele või saavutada täielik liberaliseerimine. See, et peale kohtuasja Pringle ( 217 ) on enamik AETRi põhimõtte kohaldamist käsitlenud kohtuasju olnud seotud teiseses õiguses sisalduvate ühiseeskirjadega, on põhjustatud sellest, et sageli piirduvad aluslepingud poliitiliste eesmärkide väljendamisega ja institutsioonidele seadusandlike volituste andmisega. Lõpuks, kui Euroopa Liidul ei ole ainupädevust, ei ole võimalik tagada, et ELTL artikli 63 lõikes 1 ette nähtud ühiseeskirju kohaldatakse ühetaoliselt ja järjepidevalt.

278.

Komisjon märgib, et kui Euroopa Kohus peakski otsustama, et Euroopa Liidul ei ole ainupädevust portfelliinvesteeringute suhtes vastavalt ELTL artikli 3 lõikele 2 koostoimes ELTL artikli 63 lõikega 1, on Euroopa Liidul siiski ainupädevus. Selles väites tugineb komisjon ELTL artikli 216 lõikele 1, milles on sätestatud Euroopa Liidu õigus sõlmida rahvusvahelisi lepinguid kolmandate riikidega, kui see on „vajalik mõne aluslepingutes seatud eesmärgi saavutamiseks liidu poliitika raames“. Käesoleval juhul on eesmärk saavutada kapitali, sealhulgas portfelliinvesteeringute vaba liikumine Euroopa Liidu ja kolmandate riikide vahel. Kapitali liiduvälist liikumist ei saa tõhusalt liberaliseerida, kui kolmandad riigid ei kaota omaenda piiranguid kapitali liikumisele Euroopa Liidu ja nende territooriumi vahel. Harilikult eeldab see nende riikidega vastastikkusel põhinevate rahvusvaheliste lepingute sõlmimist. Komisjon toonitab, et ta ei väida, nagu oleks Euroopa Liidul ainupädevus põhjusel, et 9. peatükki on vaja selleks, et võimaldada Euroopa Liidul teostada oma välispädevust.

279.

Ka parlamendi arvates on liidul EUSFTA 9. peatüki A jao suhtes ainupädevus. Muu hulgas märgib parlament, et Euroopa Liidul on portfelliinvesteeringute suhtes ainupädevus, sest ühest küljest kaasneb portfelliinvesteeringute kuulumine 9. peatüki reguleerimisalasse selle peatüki peamise või valdava eesmärgiga (tagada välismaiste otseinvesteeringute kaitse) ja teisest küljest võib ELTL artikli 3 lõige 2 olla kohaldatav ka siis, kui võib avalduda mõju liidu esmasele õigusele. Parlament toetab konkreetselt komisjoni seisukohta, et EUSFTA artiklis 9.6 ette nähtud sundvõõrandamise keeld ei ole sekkumine liikmesriikide erinevatesse asjaõigussüsteemidesse ega omandisuhete registreerimise ja korraldamise viisidesse eri õigustavades ega kujuta endast ka liikmesriikide seaduste ühtlustamist.

280.

Nõukogu nõustub, et majanduslikust perspektiivist on kaubandus ja välismaised otseinvesteeringud omavahel seotud ning mõni välismaiste otseinvesteeringute kohtlemise aspekt on seotud ühise kaubanduspoliitika standardküsimustega (st turulepääsuga, näiteks välisinvestori võimalustega saada impordi‑ või ekspordilitsentse). Ta märgib siiski, et välismaiste otseinvesteeringute reguleerimise eesmärgid ei ole tingimata kaubanduslikud. Nõukogu sõnul on välismaiste otseinvesteeringute lubamise, kohtlemise ja kaitse alaste õigusnormide vastuvõtmine rahvusvaheliste kaubandussuhete erivaldkond, mis ei ole automaatselt kaubanduspoliitika osa. Nõukogu eristab: 1) välismaiste otseinvesteeringute lubamist (s.o turulepääsu: otsust selle kohta, kas otseinvestoril lubatakse vastuvõtvas liikmesriigis investeerida ja milliseid (kui üldse) piiranguid või tingimusi kohaldatakse); 2) kapitali liikumist seoses välismaiste otseinvesteeringutega (isegi kui investor saab kapitali hankida ka vastuvõtvas riigis, mistõttu välismaise otseinvesteeringuga ei pruugi tingimata kaasneda piiriülest kapitali liikumist); ja 3) investeeringute kohtlemist.

281.

Nõukogu sõnul on 9. peatükk iseseisev peatükk, mis käsitleb üksnes investeeringute kaitset ja milles on kasutatud investeeringute väga laia varapõhist määratlust. See peatükk ei puuduta investeeringute lubamist ega edendamist. Eeskirju investeeringute lubamise kohta sisaldab EUSFTA 8. peatükk.

282.

Nõukogu nõustub, et Euroopa Liidul on välismaiste otseinvesteeringute suhtes ainupädevus seoses ühise kaubanduspoliitikaga, kuid pakub ELTL artikli 207 lõike 1 kohaldamisala kohta välja kitsama tõlgenduse kui see, mille on esile toonud komisjon ja Euroopa Parlament. Selles suhtes on nõukogu seisukohal, et Euroopa Kohtul ei ole vaja otsustada, millised piirangud täpselt on pädevusel EUSFTA‑le vastavate välismaiste otseinvesteeringute suhtes. Sisuliselt väidab nõukogu, et komisjon ei ole tõendanud, et kõik A jaos ette nähtud standardid viitavad sätetele, mis kuuluvad Euroopa Liidu ainupädevusse välismaiste otseinvesteeringute suhtes või muud liiki investeeringute suhtes, mis kuuluvad 9. peatüki reguleerimisalasse.

283.

EUSFTA artiklis 9.3 ette nähtud võrdse kohtlemise tingimuse osas keskendub nõukogu artikli 9.3 lõikes 3 osutatud olukordadele, kus lepinguosalised võivad võrdse kohtlemise kohustusest kõrvale kalduda. Nõukogu sõnul ei saa Euroopa Liidul olla EUSFTA allakirjutamise ja sõlmimise ainupädevust seoses meetmetega, mida liikmesriigid võtavad oma riikliku julgeolekuga seotud kohustusi täites. Samuti ei ole Euroopa Liidul ainupädevust seoses rahvusliku rikkuse kaitsega ega seadusandliku pädevusega võtta meetmeid otsese maksustamise valdkonnas.

284.

EUSFTA artiklis 9.4 ette nähtud õiglase ja erapooletu kohtlemise tingimuse ning täieliku kaitse ja turvalisuse tingimuse kohta väidab nõukogu, et kummagi tingimuse suhtes ei ole komisjon tõendanud Euroopa Liidu ainupädevust.

285.

Seoses (9. peatükiga hõlmatud) investeeringutega tekkiva kahju hüvitamise korra kohta, mis on ette nähtud EUSFTA artiklis 9.5, märgib nõukogu, et Euroopa Liidul ei ole pädevust nimetatud artikli selle osa suhtes, mis on seotud liikmesriikide relvajõududega. Samuti on kaheldav, kas Euroopa Liit võib üksi alla kirjutada ja sõlmida lepingu, mis käsitleb sõja või muu relvastatud konflikti, revolutsiooni, riikliku eriolukorra, mässu, ülestõusu või märuli tagajärgi liikmesriikide territooriumil.

286.

EUSFTA artiklis 9.6 ette nähtud sundvõõrandamisalaste kokkulepete kohta märgib nõukogu, et Euroopa Kohtu praktika ei toeta argumenti, et kõik EUSFTAs ette nähtud sundvõõrandamisega seotud meetmed kuuluvad täielikult Euroopa Liidu ainupädevusse. ELTL artiklist 345 tulenevalt ei saa Euroopa Liidul olla ainupädevust EUSFTA artikli 9.6 allakirjutamiseks ja sõlmimiseks.

287.

Samuti märgib nõukogu, et komisjon ei ole põhjendanud, ammugi tõendanud, et teatavad EUSFTA artikli 9.7 lõikega 2 hõlmatud teemad, eeskätt kuriteod, sotsiaalkindlustus, riiklikud pensioniskeemid või kohustuslikud säästuskeemid ja maksundus kuuluvad Euroopa Liidu ainupädevusse.

288.

Nõukogu ei nõustu komisjoni väitega, et Euroopa Liidul on portfelliinvesteeringute suhtes ainupädevus ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud kolmandal alusel.

289.

Esiteks, kuigi portfelliinvesteeringutega võib kaasneda kapitali liikumine, ei saa seda liiki investeeringuid samastada kapitali vaba liikumisega aluslepingute tähenduses. ELTL artikli 63 lõige 1 ei käsitle investeeringute kaitset. Samuti ei käsitle see portfelliinvesteeringuid ega otseinvesteeringuid kui selliseid. ELTL artikli 63 lõige 1 on kohaldatav üksnes niivõrd, kui tegu on kapitali liikumisega. Välismaiste otseinvesteeringute ja portfelliinvesteeringute puhul aga ei ole alati tegu sellega. Samuti osutab nõukogu, kui tähtis on tagada, et kolmandate riikide ettevõtjad ei hoiaks otse ELTL artiklile 63 tugineda püüdes kõrvale lubatavatest asutamisvabaduse piirangutest (mis on ELTL artikli 65 lõike 2 kohaselt põhjendatud). Euroopa Kohus on eristanud asutamisvabadust ja kapitali vaba liikumist, rakendades nn raskuskeskmel põhinevat lähenemisviisi, mille kohaselt ta vaatab, millist konkreetset olukorra aspekti väidetav piirang eelkõige mõjutab.

290.

Teiseks ei anna ükski aluslepingute säte Euroopa Liidule konkreetset pädevust võtta meetmeid portfelliinvesteeringute või (seda enam) portfelliinvesteeringute kaitse suhtes. Seetõttu on liikmesriikidel ELTL artikli 4 lõiget 1 ja artikli 5 lõiget 2 arvestades õigus selles valdkonnas meetmeid võtta.

291.

Kolmandaks väidab nõukogu – juhuks, kui Euroopa Kohus peaks siiski nõustuma, et portfelliinvesteering on ELTL artikli 63 lõike 1 tähenduses kapitali liikumine ja et see säte volitab Euroopa Liitu konkreetselt astuma samme seda liiki investeeringute kaitseks –, et Euroopa Liit ei ole ELTL artikli 63 lõike 1 alusel vastu võtnud õigusakte portfelliinvesteeringute kaitse kohta. Nõukogu möönab, et on olemas teisesed õigusaktid, mis käsitlevad näiteks aktsiate lubamist börsidele ja finantsinstrumentide turgudele. Ehkki need õigusnormid on seotud mõningate portfelliinvesteeringute aspektidega, ei ole ükski neist vastu võetud kapitali vaba liikumisega seotud õiguslikel alustel.

292.

Neljandaks ei saa liidul mingil juhul olla tuletatud ainuvälispädevust portfelliinvesteeringute suhtes, sest ELTL artikli 63 lõige 1 ei ole ELTL artikli 3 lõike 2 tähenduses „ühiseeskiri“. Isegi kui eeldada, et kapitali liikumine liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel on esmaste õigusnormidega täielikult liberaliseeritud, on komisjoni uudne arusaam ELTL artikli 3 lõike 2 tähenduses „ühiseeskirjadest“ ikkagi ekslik, märgib nõukogu. Euroopa Kohtu praktikast nähtuvalt peab Euroopa Liit olema teostanud oma sisemist pädevust teiseste õigusaktide vastuvõtmise teel. See nõue on kaudsete volituste mõistega olemuslikult seotud. Komisjon tugineb kohtuotsusele Pringle ja arvamusele 1/92 ( 218 ) ekslikult. Oma otsuses Pringle ( 219 ) märkis Euroopa Kohus, et Euroopa stabiilsusmehhanism (edaspidi „ESM“) jääb väidetavast Euroopa Liidu ainupädevusest, mis on ette nähtud ELTL artikli 3 lõike 1 punktis c, tervikuna välja. Euroopa Kohtul ei olnud vaja täpsemalt analüüsida eraldi küsimust, kas ESM asutamisleping võib siiski „mõjutada ühiseeskirju või muuta nende reguleerimisala“ ELTL artikli 3 lõike 2 tähenduses. Igal juhul on selge, et kohtuasjas Pringle oli eesmärk seotud Euroopa Liidule sõnaselgelt antud volituste teostamisega. Nõukogu on nõus, et arvamuses 1/92 ( 220 ) viitas Euroopa Kohus konkurentsi käsitlevatele aluslepingu sätetele. Juhtumid, millele Euroopa Kohus nimetatud arvamuses viitas, toonitasid siiski, et enne kui tekib tuletatud pädevus rahvusvahelise lepingu sõlmimiseks, peab olema teostatud sisemist pädevust või et niisuguse tuletatud pädevuse olemasolu on seotud aluslepingutes sõnaselgelt antud pädevusega.

293.

Nõukogu märgib, et kui Euroopa Kohus nõustub, et ELTL artikli 63 lõige 1 võib kujutada endast „ühiseeskirja“, ei ole komisjon tõendanud, kuidas on portfelliinvesteeringute valdkond väidetavate „ühiseeskirjadega“„suures osas hõlmatud“. Samuti ei ole komisjon tõendanud, et 9. peatükk, niivõrd kui see on seotud portfelliinvesteeringute kaitsega, mõjutab selliseid ühiseeskirju või muudab nende reguleerimisala.

294.

Samuti tunneb nõukogu muret põhjenduste pärast, millele komisjon on rajanud alternatiivse argumendi, et pädevus portfelliinvesteeringute suhtes on ELTL artikli 216 lõike 1 alusel jagatud. Vajadus saavutada konkreetne aluslepingus seatud eesmärk eeldab selle tõendamist, et Euroopa Liidule on antud sisemine pädevus selle eesmärgi saavutamiseks. Seetõttu ei saa komisjon portfelliinvesteeringute suhtes ELTL artikli 216 lõikele 1 tugineda. Juhuks, kui Euroopa Kohus leiab, et Euroopa Liidul on vajalik pädevus portfelliinvesteeringute kaitse reguleerimiseks, märgib nõukogu, et komisjon ei ole väitnud, et Euroopa Liit saab teostada seda sisepädevust ainult rahvusvahelise lepingu sõlmimise kaudu ning et sise‑ ja välispädevuse teostamine välismaiste portfelliinvesteeringute kaitse suhtes peab seetõttu olema üheaegne. Samuti, kui komisjonil peaks õigus olema, ei oleks rahvusvahelist lepingut vaja sõlmida: ELTL artikli 63 lõige 1 ise liberaliseeriks kapitali liikumise Euroopa Liidu ja kolmandate riikide vahel täielikult.

295.

Nõukogu on nõus, et Euroopa Liidul ja liikmesriikidel on 9. peatüki suhtes jagatud pädevus. Ent kuna pädevust kaitsta portfelliinvesteeringuid ei ole antud Euroopa Liidule, ei saa ta teostada seda pädevust liikmesriikide osaluseta. Teise võimalusena märgib nõukogu, et kui Euroopa Kohus nõustub, et Euroopa Liidul on portfelliinvesteeringute suhtes jagatud pädevus, on see, kas seda pädevust tuleb teostada EUSFTA sõlmimise kaudu, jätkuvalt poliitilise otsuse küsimus.

296.

Enamik menetlusse astunud liikmesriike on A jao suhtes seisukohta väljendanud. Laias laastus vastavad nende argumendid nõukogu seisukoha eri aspektidele.

297.

Nii märgivad nad, et mõistel „otseinvesteering“ ELTL artiklis 64 peab olema sama tähendus mis mõistel „välismaine otseinvesteering“ ELTL artikli 207 lõikes 1. Selles suhtes on asjakohased ELTL artikli 64 kohaldamisala käsitlev kohtupraktika, aga ka otseinvesteeringu (ja portfelliinvesteeringu) määratlus määruses (EÜ) nr 184/2005 ( 221 ) ja direktiivis 88/361. ( 222 )

298.

Euroopa Liidu ainupädevus välismaiste otseinvesteeringute suhtes piirdub seda liiki investeeringute suhtes kehtivate piirangute kaotamisega. Niivõrd kui EUSFTA tagab ka muudes vormides kaitse, ei kuulu sellised eeskirjad ELTL artikli 207 lõike 1 alusel Euroopa Liidu ainupädevusse. Nii on see sätetega, mis käsitlevad välismaiste otseinvesteeringute edendamist ja kaitset (näiteks seoses sundvõõrandamise, relvajõudude, otsese maksustamise, kriminaalõiguse ja ‑menetlusega).

299.

EUSFTA artiklis 9.6 (sundvõõrandamine) on ette nähtud üldpõhimõtted, mille kohaselt lepinguosalised peavad oma asjaõigusseadusi kohaldama. Sellised küsimused kuuluvad liikmesriikide pädevusse, mida tuleb teostada kooskõlas liidu õigusega. ELTL artikkel 345 piirab aluslepingutest tuleneva Euroopa Liidu pädevuse teostamist.

300.

ELTL artikli 207 lõikest 6 tulenevalt ei tohi Euroopa Liit teostada ainupädevust rahvusvaheliste kaubanduslepingute üle läbirääkimiste pidamiseks ja nende sõlmimiseks valdkondades, kus tal ei ole seadusandlikku pädevust liidusiseste õigusaktide vastuvõtmiseks. Samuti välistab nimetatud säte Euroopa Liidu ELTL artikli 207 lõike 1 kohase ainupädevuse muude investeeringute suhtes peale välismaiste otseinvesteeringute.

301.

Uudse tõlgendusega, mille komisjon on ELTL artikli 3 lõike 2 suhtes välja pakkunud, kaasneks see, et Euroopa Liidul oleks ELTL artikli 3 lõike 2 ja artikli 63 alusel ainupädevus portfelliinvesteeringute suhtes. Samuti tähendaks see, et Euroopa Liidu tuletatud ainupädevusse võiks kuuluda iga leping, mis võib piirata investeeringuid, olenemata sellest, kas see on ühise kaubanduspoliitika osa. Aluslepingutest aga selgub, et (otsene) ainupädevus on olemas ainult välismaiste otseinvesteeringute suhtes. Ühiseeskirjad ELTL artikli 3 lõike 2 tähenduses on teisesed, mitte esmased õigusnormid. Sisemise pädevuse olemasolust ei piisa. Seda tõlgendust kinnitab ELTL artikli 3 lõike 2 ajalooline taust. Igal juhul ei ole ELTL artikkel 63 õiguslik alus pädevuse teostamiseks. Õiguslikku alust meetmete võtmiseks sisaldab ELTL artikli 64 lõige 2 ja selle suhtes kehtivad piirangud.

302.

Samuti ei ole ELTL artikli 3 lõike 2 tingimused täidetud. EUSFTA 9. peatüki A jao reguleerimisala on palju laiem kui ELTL artikli 63 oma. Sundvõõrandamine ei ole aluslepingutes ette nähtud kapitali vaba liikumise piirang. Niivõrd kui on kohaldatav ELTL artikkel 63, tagab see üksnes diskrimineerimiskeelu põhimõtte kohaldamise. Sundvõõrandamise kohta ei ole ühiseeskirju vastu võetud.

303.

Euroopa Liit ei või EUSFTA artikli 9.10 lõikega 1 nõustumise kaudu üksi otsustada liikmesriikide ja Singapuri vahel sõlmitud lepingute lõpetamise üle. See säte ei austa 1969. aasta Viini konventsiooni artikli 59 lõike 1 punktis a sätestatud üldpõhimõtet, mille kohaselt võivad rahvusvahelisi lepinguid lõpetada ainult nende lepingute osalisriigid. Samuti ei ole komisjon viidanud, milline on tema seisukoha alus rahvusvahelises õiguses. Pealegi on Euroopa Liit määruses (EL) nr 1219/2012 ( 223 ) ise tunnistanud, et liikmesriikide kahepoolsed lepingud, mis on sõlmitud enne 1. detsembrit 2009, võivad vastavalt sellele määrusele jõusse jääda või jõustuda.

304.

Lõpuks ei ole täidetud ükski ELTL artiklis 216 ette nähtud alustest. Seetõttu ei ole Euroopa Liidul portfelliinvesteeringute suhtes jagatud pädevust.

305.

On kaks võimalust, kuidas Euroopa Liidul saaks olla ainupädevus EUSFTA 9. peatüki A jaos leiduvate investeerimisalaste materiaalõigusnormide suhtes. Kas need eeskirjad kuuluvad ELTL artikli 207 lõikes 1 kirjeldatud ühisesse kaubanduspoliitikasse? Kas juhul, kui ei kuulu, on need ikkagi osa valdkonnast, kus on (selle valdkonna ulatusega kattuvaid või seda suures osas hõlmavaid) ühiseeskirju, mida võib mõjutada või mille reguleerimisala võib muuta EUSFTA sõlmimine (ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud kolmas alus)? Käsitlen neid võimalusi järgemööda.

306.

Veel üks eraldi küsimus tekib seoses 9. peatükiga, kuivõrd EUSFTA artikli 9.10 lõikes 1 on ette nähtud, et EUSFTA jõustumise tagajärjel lakkavad kehtimast teatavad (9. peatüki lisas loetletud) kahepoolsed investeerimislepingud liikmesriikide ja Singapuri vahel. Käsitlen seda küsimust eraldi. ( 224 )

307.

EUSFTA 9. peatükis on määratletud selle peatüki reguleerimisalasse kuuluvad investeeringud ja investorid. Erinevalt aluslepingutest ei ole seal eristatud välismaiseid otseinvesteeringuid ja muud liiki investeeringuid. ( 225 )„Portfelliinvesteeringutele“ ei ole viidatud EUSFTAs ega ka aluslepingutes.

308.

Komisjoni taotlus annab Euroopa Kohtule esmakordse võimaluse tõlgendada ELTL artikli 207 lõikes 1 kasutatud mõistet „välismaine otseinvesteering“ ja otsustada, mil määral kuulub ühisesse kaubanduspoliitikasse välismaiste otseinvesteeringute reguleerimine. Seda liiki investeeringud olid juba kaasatud Euroopa põhiseaduse lepingu ( 226 ) artikli III‑315 lõikesse 1. Selle lõike sisu oli samasugune nagu ELTL artikli 207 lõikes 1. ( 227 )

309.

Vastavalt ELTL artikli 207 lõikele 1 koostoimes ELTL artikli 3 lõike 1 punktiga e on Euroopa Liidul välismaiste otseinvesteeringute suhtes ainupädevus. See pädevus kehtib koos pädevusega muudes ühisesse kaubanduspoliitikasse kuuluvates küsimustes (nagu teenused), mis võivad olla seotud ka investeeringutega (nagu investeeringud teenindussektoris). ( 228 )

310.

Mõistet „välismaine otseinvesteering“ ei ole aluslepingutes määratletud. Terminit „investeering“ aga on kasutatud mitmes aluslepingu sättes, protokollis ja deklaratsioonis. ( 229 )

311.

Saan aru nii, et üldisel tasandil tähendab „investeering“ raha või muu vara panustamist äritegevusse eesmärgiga saada kasumit.

312.

ELTL artikli 207 lõige 1 viitab ühele konkreetsele investeeringuliigile, s.o investeeringutele, mis on nii „välismaised“ kui ka „otsesed“.

313.

Välismaine investeering on investeering, mille teeb liidu füüsiline või juriidiline isik kolmandas riigis või kolmanda riigi füüsiline või juriidiline isik Euroopa Liidus. Seega on välismaine otseinvesteering otsene investeering, mis sisaldab liiduvälist aspekti.

314.

Terminit „otseinvesteering“ on kasutatud ka teistes aluslepingu sätetes, muu hulgas ELTL IV jaotise („Isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine“) 4. peatükki („Kapital ja maksed“) kuuluva artikli 64 lõigetes 1 ja 2. Kooskõlas ELTL artikli 64 lõigetega 1 ja 2 keelab artikkel 63 kõik kapitali liikumise ja maksete piirangud liikmesriikide vahel ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel. Selle keelu kohaldamisala on lai. Seda kohaldatakse näiteks kapitali liikumise piirangute suhtes, mis pärsivad mitteresidentide tahet liikmesriiki investeerida või selle liikmesriigi residentide tahet investeerida teistesse riikidesse. ( 230 )

315.

ELTL artikli 64 lõike 1 kohaldamisala on piiritletud viitega kapitali liikumise liikidele, mille suhtes võib kehtestada piiranguid. ( 231 ) See piirab ELTL artiklis 63 sätestatud keeldu seoses kapitali liikumisega kolmandatesse riikidesse või kolmandatest riikidest seoses otseinvesteeringutega (sealhulgas investeeringud kinnisvarasse), asutamisega, finantsteenuste osutamisega või väärtpaberite lubamisega kapitaliturgudele. ELTL artikli 64 lõige 2 annab parlamendile ja nõukogule õigusliku aluse võtta meetmeid seoses nimetatud kapitali liikumise vormidega. ELTL artikli 64 lõikes 3 sätestatud tingimustel võib nõukogu samuti võtta meetmeid, mis kujutavad endast liidu õiguses „sammu tagasi“ kapitali kolmandatesse riikidesse ja kolmandatest riikidest liikumise liberaliseerimise osas.

316.

Olenemata sellest, milline täpselt on ELTL artiklite 63 ja 64 kohaldamisala, näib mulle selgelt, et need sätted on kohaldatavad otseinvesteeringutega, sealhulgas välismaiste otseinvesteeringutega seotud kapitali ja maksete liikumisele kolmandatesse riikidesse ja kolmandatest riikidest. Sellepärast on mõlemad artiklid ja neid tõlgendav kohtupraktika asjakohased ELTL artikli 207 lõikes 1 kasutatud mõiste „välismaine otseinvesteering“ ulatuse kindlaksmääramisel.

317.

Mõiste „otseinvesteering“ tõlgendamisel ELTL artikli 64 lõike 1 tähenduses on Euroopa Kohus tuginenud selle mõiste määratlusele nõukogu direktiivis 88/361 asutamislepingu artikli 67 rakendamise kohta. ( 232 ) Selle direktiivi artikli 1 lõikes 1 on sätestatud, et kapitali liikumine liigitatakse vastavalt I lisas esitatud nomenklatuurile (millele Euroopa Kohus on omistanud soovitusliku tähenduse ( 233 )).

318.

I lisa nomenklatuuris on „otseinvesteeringute“ alla liigitatud: „1) [f]iliaali või ainult kapitali paigutanud isikule kuuluva ettevõtja asutamine ja laiendamine ning olemasolevate ettevõtjate täielik omandamine[;] 2) [o]salemine uues või olemasolevas ettevõtjates püsivate majandussidemete loomiseks või säilitamiseks[;] 3) [p]ikaajalised laenud püsivate majandussidemete loomiseks või säilitamiseks[;] 4) [k]asumi reinvesteerimine püsivate majandussidemete säilitamiseks“. Lisa selles osas on samuti viidatud selgitavatele märkustele, milles on määratletud teatavad mõisted üksnes selle nomenklatuuri ja direktiivi 88/361 tähenduses. Nendes märkustes on „otseinvesteeringud“ määratletud kui „[f]üüsiliste isikute või äri‑, tööstus‑ ja finantsettevõtjate investeeringud, mille eesmärk on luua või säilitada püsivad ja otsesed sidemed kapitali paigutava isiku ja sellise ettevõtja või ettevõtte vahel, kelle käsutusse kapital antakse majandustegevuseks“. Selgitavates märkustes on lisatud, et „[s]eepärast tuleb kõnealust mõistet käsitleda kõige laiemas tähenduses“.

319.

Seda arvestades on Euroopa Kohus märkinud, et otseinvesteeringute mõiste hõlmab „investeeringuid, mida teevad füüsilised või juriidilised isikud ja mille eesmärk on luua või säilitada püsivad ja otsesed sidemed kapitali paigutava isiku ja sellise ettevõtja vahel, kelle käsutusse kapital majandustegevuseks antakse“. ( 234 ) Oma otsuses Test Claimants in the FII Group Litigation märkis Euroopa Kohus, et ELTL artikli 63 kohaldamisalasse kuuluvad üldjuhul asutamisega seotud kapitali liikumine ja otseinvesteeringud, ning tuvastas, et viimati nimetatud mõisted „puuduta[vad] aktsiate kaudu ettevõtjas osaluse omandamise vormi, mis annab võimaluse tegelikult osaleda ettevõtja juhtimises ja kontrollimises“. ( 235 ) Kohtuasjas Haribo rakendas Euroopa Kohus seda kriteeriumi ja järeldas, et osalus ei kuulu ELTL artikli 64 lõike 1 kohaldamisalasse (mis tähendab seega, et see ei ole otseinvesteering), kui see moodustab vähem kui 10% äriühingu osa‑ või aktsiakapitalist. ( 236 )

320.

See kohtupraktika näib kajastavat mujal kasutatud määratlusi. Näiteks Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (edaspidi „OECD“) määratluse kohaselt on „otseinvesteering“„liik piiriüleseid investeeringuid, mille teeb ühe majandusruumi resident […] eesmärgiga luua kestev huvi [millest annab tunnistust see, kui otseinvestor omab vähemalt 10% hääleõigustest ettevõttes, millesse otseinvesteering on tehtud] ettevõttes […], mis on resident teises, mitte otseinvestori majandusruumis“. Otseinvestori huvi seisneb „strateegilises pikaajalises suhtes otseinvesteeringu saanud ettevõttega, tagamaks, et otseinvestor saab olulisel määral mõjutada otseinvesteeringu saanud ettevõtte juhtimist“. ( 237 ) Rahvusvahelise Valuutafondi (edaspidi „IMF“) määratluse kohaselt on „otseinvesteering“„liik rahvusvahelisi investeeringuid, mis kajastab ühe majandusruumi residendi eesmärki saada kestev huvi ettevõttes, mis on teise majandusruumi resident“. IMFi sõnul tähendab „kestev huvi […] pikaajalise suhte olemasolu otseinvestori ja ettevõtte vahel ning investori olulist mõju ettevõtte juhtimisele“. ( 238 ) ÜRO kaubandus‑ ja arengukonverents (UNCTAD) viitab määratlustele, mida kasutavad OECD ja IMF.

321.

ELTL artikli 63 kohaldamisala käsitlev kohtupraktika aitab ka aru saada, mis ei kuulu mõiste „otseinvesteering“ alla. Nii on Euroopa Kohus eristanud seda liiki investeeringuid „portfelliinvesteeringutest“, mis tähendab „kapitaliturul väärtpaberite omandamist ainsa kavatsusega teha finantspaigutus, kavatsemata mõjutada ettevõtja juhtimist ja kontrolli“. ( 239 ) See tõlgendus vastab ka mujal ( 240 ) portfelliinvesteeringute kohta kasutatud määratlustele.

322.

Seda arvestades tõlgendan mõistet „välismaine otseinvesteering“ ELTL artikli 207 lõikes 1 nii, et see tähendab kolmanda riigi füüsiliste või juriidiliste isikute investeeringuid Euroopa Liidus ja liidu füüsiliste või juriidiliste isikute investeeringuid kolmandas riigis, kusjuures nendega luuakse või hoitakse investeeringu teinud isiku ja investeeringu saanud äriühingu vahel majandustegevuse eesmärgil kestvad ja otsesed sidemed, mis seisnevad tegelikus osalemises äriühingu juhtimises ja kontrollimises. Seda määratlust kasutades olen seisukohal, et see, kui otseinvestor omab vähemalt 10% hääleõigusest otseinvesteeringu saanud ettevõttes, võib kujutada endast suunavat tõendit, kuid ei ole kindlasti määrav.

323.

Pooled on eri meelel küsimuses, millised välismaiste otseinvesteeringute reguleerimise vormid kuuluvad Euroopa Liidu ühisesse kaubanduspoliitikasse. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et see poliitika hõlmab turulepääsu (st turule sisenemise ja asutamisõiguse kasutamise tingimusi) ning investeeringute edendamist. Nii kuulub ühisesse kaubanduspoliitikasse selline lepingusäte nagu EUSFTA artikkel 9.7 („Ülekanded“), mis kohustab lepinguosalisi võimaldama kõiki investeeringuga seotud ülekandeid vabalt konverteeritavas vääringus ilma kitsenduste ja viivitusteta ning kehtib seega turulepääsu suhtes.

324.

Kas ühisesse kaubanduspoliitikasse kuulub ka investorite (ja nende investeeringute) kaitse pärast seda, kui nad on välisturule sisenenud?

325.

Minu arvates kuulub.

326.

On selge, et ühine kaubanduspoliitika hõlmab vähemalt mõningal määral teatavate välisinvesteeringute kaitset. Põhjus on selles, et see poliitika hõlmab teenuskaubandust, mida käsitatakse kui GATSi reguleerimisalasse kuuluvat nelja teenuskaubanduse viisi. ( 241 ) GATSis on ette nähtud kohustused seoses muu hulgas nii turulepääsu kui ka võrdse kohtlemise, enamsoodustusrežiimi põhimõtte ja siseriikliku reguleerimisega, eeskätt teenuse osutamise suhtes ühe liikme teenuseosutaja poolt kaubandustegevuse kaudu teise liikme territooriumil (nn teenuskaubanduse 3. viis, mis vastab üldiselt „tegevuskoha loomisele“). ( 242 ) Kaubandustegevus selle lepingu mõistes tähendab „mis tahes ärilist või kutsealast institutsiooni, sealhulgas i) juriidilise isiku asutamist, omandamist või ülalpidamist; ii) filiaali või esinduse loomist või ülalpidamist liikme territooriumil teenuste tarnimiseks“. ( 243 ) Kui välismaise otseinvesteeringu tulemusel tekib kaubanduslik kohalolek eesmärgiga osutada teenust, kuulub see teenuskaubandusse ja seega ka ühisesse kaubanduspoliitikasse. Võttes arvesse GATSiga võetud kohustuste liike ja Euroopa Kohtu järeldust arvamuses 1/08, ( 244 ) on samuti selge, et ühisesse kaubanduspoliitikasse kuuluvad turulepääs ja kohtlemine pärast sellise kaubandusliku kohaloleku tekkimist. Sellepärast kuulub ühisesse kaubanduspoliitikasse, niivõrd kui see hõlmab teenuskaubandust, vähemalt mingil kujul välismaiste otseinvesteeringute lubamisjärgne kaitse.

327.

Samuti on juba lahendatud küsimus, kas ühisesse kaubanduspoliitikasse kuuluvad õigusnormid, mis võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise kaudu kaitsevad kaubavahetusega seotud investeerimismeetmeid. Euroopa Kohus on otsustanud, et Euroopa Liidul on ainupädevus sõlmida kaubandusalaste investeerimismeetmete leping (TRIMs-leping), ( 245 ) mida kohaldatakse kaubavahetusega seotud investeerimismeetmete suhtes ( 246 ) ja milles on muu hulgas ette nähtud võrdse kohtlemise kohustus. ( 247 )

328.

Samuti on kohtupraktikas välja kujunenud, et liidu akt kuulub ühisesse kaubanduspoliitikasse, „kui see käsitleb konkreetselt rahvusvahelist kaubavahetust selliselt, et see on põhiosas mõeldud edendama, kergendama või reguleerima kaubavahetust ning sellel on otsene ja vahetu mõju“. ( 248 ) Sellepärast tuleb sama kriteeriumi rakendada ka välismaiste otseinvesteeringute suhtes. Nii kuuluvad liidu ühisesse kaubanduspoliitikasse liidu meetmed, mille põhieesmärk on edendada, kergendada või reguleerida otseinvesteeringuid ning millel on välismaistele otsinvesteeringutele ja investeerijatele otsene ja vahetu mõju.

329.

Lisaksin, et konkreetne kontekst, milles on terminit „välismaine otseinvesteering“ ELTL artiklis 206 ja artikli 207 lõikes 1 kasutatud, vastab kontekstile, milles kasutati sedasama terminit Euroopa Konvendi presiidiumi poolt välja pakutud põhiseaduslepingu eelnõu artiklites välistegevuse kohta. Seoses (hilisema) ELTL artikliga 206 ja artikli 207 lõikega 1 kommenteeris presiidium, et viide välismaistele otseinvesteeringutele lisati „selle tunnistuseks, et finantsvood täiendavad kaubavahetust ning moodustavad tänapäeval olulise osa kaubanduslikust vahetustegevusest“. ( 249 ) See viitab, et investeerimine ja kaubandus on tõhusa ja ühtse ühise kaubanduspoliitika lahutamatud osad. Järjest rohkem globaliseeruvas majanduses tuleb eeldada, et otsused ekspordi‑ ja imporditurgude ning selle kohta, kus toota, olenevad nii kaubandusest kui ka investeeringutega seotud poliitikast ja õigusnormidest.

330.

Sellepärast hõlmab ühine kaubanduspoliitika lisaks meetmetele, mis võimaldavad ja parendavad välismaiste otseinvesteeringute jõudmist vastuvõtvasse liikmesriiki, ka meetmeid, mis selliseid investeeringuid kaitsevad, niivõrd kui selle kaitse kättesaadavusel on otsene ja vahetu mõju küsimuses, kas teha välismaine otseinvesteering, ning sellest investeeringust kasu saamisele.

331.

See ELTL artikli 207 tõlgendus võimaldab Euroopa Liidul saavutada ühise kaubanduspoliitika eesmärke. ELTL artikli 206 kohaselt peab Euroopa Liit seda poliitikat ellu viies muu hulgas kaasa aitama „rahvusvahelises kaubanduses ja välismaiste otseinvesteeringute suhtes kehtivate piirangute järkjärgulisele kaotamisele“. Minu arvates ei saa seda sõnastust tõlgendada nii, et ühine kaubanduspoliitika piirdub välismaiste otseinvesteeringute turulepääsu piirangute kõrvaldamisega. Eesmärk kaotada järk-järgult piirangud ei piirdu sellega, kas kaubad või teenused pääsevad turule või kas välismaine otseinvesteering saab turule siseneda. Piirimeetmed ja sisenemispiirangud on kõigest üks liik piiranguid. Kauba või teenuse turuletoomist või kasumlikku investeerimist võivad takistada, kallimaks muuta või muul moel koormavamaks muuta ka mitut muud liiki meetmed (või nende puudumine). Sellised piirangud võivad tuleneda näiteks diskrimineerivast kohtlemisest; turvalisuse, ettearvatavuse ja läbipaistvuse puudumisest rahvusvahelise kaubanduse ja välismaiste otseinvesteeringute reguleerimisel; ( 250 ) või ebaõiglaste kaubandustavade olemasolust.

332.

Kooskõlas selle tõlgendusega on Euroopa Kohus nõustunud, et GATT 1994 ja GATSi sätted kaubavahetuse ja teenuskaubanduse (v.a transpordi) kohta kuuluvad ühisesse kaubanduspoliitikasse. ( 251 ) Need lepingud ei piirdu eeskirjadega turulepääsu kohta. Vaja on ka muud liiki eeskirju, mis on seotud muu hulgas siseriiklike instrumentidega, sest muidu võiksid muu hulgas diskrimineerivad siseriiklikud meetmed nurjata turulepääsust tekkivat kasu.

333.

Sama põhjenduskäik peab minu arvates kehtima ka välismaiste otseinvesteeringute reguleerimise suhtes. Lõppude lõpuks võiks sedalaadi investeeringuid lubavate eeskirjade tõhusust ju täielikult kahjustada see, kui investor jääb pärast investeeringu tegemist kaitseta näiteks diskrimineeriva kohtlemise eest (vt EUSFTA artikkel 9.3 „Võrdne kohtlemine“ koostoimes 5. käsitusleppega ning EUSFTA artikli 9.5 „Kahju hüvitamine“ lõige 1), sundvõõrandamise eest (vt EUSFTA artikkel 9.6 „Sundvõõrandamine“) või ülekandepiirangute eest (vt EUSFTA artikkel 9.7 „Ülekanded“). Näiteks kui investeering on turule lubatud, kuid majandustegevus, millesse see investeering tehti, sundvõõrandatakse seejärel kahju hüvitamata, võib tulemus olla investori jaoks halvemgi kui lihtsalt turulepääsu võimaldamata jätmise korral. Sama kehtib juhul, kui investorile tekib vastuvõtvas liikmesriigis kahju seetõttu, et tema investeering selle riigi relvajõudude või võimude poolt rekvireeritakse või tarbetult hävitatakse (vt EUSFTA artikli 9.5 „Kahju hüvitamine“ lõige 2).

334.

Samamoodi, kui investoritele ei võimaldata nende investeeringute suhtes õiglast ja erapooletut kohtlemist, kuivõrd neil puudub juurdepääs kohtumenetlusele, nad seisavad silmitsi menetluse olulise rikkumisega või vastuvõttev riik on pahauskne, võib see kahjulikult mõjutada otsust teha investeering sellesse riiki ning saada sellest kasu (vt EUSFTA artikkel 9.4 „Kohtlemise norm“). Sama tagajärg võib tuleneda sellest, et investorite või investeeringute füüsilist julgeolekut ei kaitsta (vt jällegi EUSFTA artikkel 9.4 „Kohtlemise norm“).

335.

Ma ei näe põhjust asuda teistsugusele seisukohale põhjusel, et lepingusätted, milles on ette nähtud erandid mõnest sellisest normist nagu EUSFTA artikli 9.3 lõige 3, viitavad eesmärkidele, mille taotlemine võib olla liikmesriikide pädevuses. Selliste lepingusätete ülesanne on näha ette tingimused, mille kohaselt võivad lepinguosalised võtta või rakendada meetmeid, mis ei oleks nende normidega muidu kooskõlas, et saavutada õiguspäraseid eesmärke, nagu seda on riikliku julgeoleku kaitse või avaliku korra tagamine. Need on meetmed, mis kuuluvad Euroopa Liidu ühisesse kaubanduspoliitikasse tänu oma spetsiifilisele seotusele välismaiste otseinvesteeringutega. Nii kuuluvad sellesse poliitikasse samamoodi ka tingimused, mille kohaselt võib selliseid meetmeid erandkorras kohaldada.

336.

Sellepärast järeldan, et ühine kaubanduspoliitika hõlmab ka välismaiste otseinvesteeringute kaitse reguleerimist, niivõrd kui selle kaitse kättesaadavusel on otsene ja vahetu mõju küsimuses, kas teha välismaine otseinvesteering, ning sellest investeeringust kasu saamisele.

337.

See tähendab, et EUSFTA 9. peatüki A jagu kuulub liidu ainupädevusse, niivõrd kui selle jao sätted puudutavad välismaiste otseinvesteeringute liberaliseerimist ja kaitset ELTL artikli 207 lõike 1 tähenduses.

338.

Mitu liikmesriiki väidavad siiski vastu, et ühine kaubanduspoliitika ei saa hõlmata välismaiste otseinvesteeringute sundvõõrandamise eest kaitsmise norme. Nad väidavad, et ELTL artikli 345 kohaselt kuulub see teema liikmesriikide pädevusse. Nimetatud sätte kohaselt ei tohi aluslepingud mingil viisil mõjutada omandi õiguslikku režiimi liikmesriikides. Koostoimes ELTL artikli 207 lõikega 6 tähendab see (nende väitel), et ühine kaubanduspoliitika ei laiene välismaiste otseinvesteeringute sundvõõrandamisele.

339.

Mina ELTL artikli 207 lõiget 6 ja artiklit 345 nii ei käsita.

340.

ELTL artikkel 345 väljendab põhimõtet, et aluslepingud on liikmesriikide omandisuhete süsteemi suhtes neutraalsed: üldjuhul ei ole aluslepingutega vastuolus ettevõtjate riigistamine ega erastamine. ( 252 ) Euroopa Kohus on siiski märkinud, et „liikmesriikides olemasolevad omandi õiguslikud režiimid [ei jää] ELTL artikli 345 mõjul [ELTL] aluseeskirjade, ning eelkõige diskrimineerimiskeelu, asutamisvabaduse ja kapitali vaba liikumist käsitlevate aluseeskirjade kohaldamisalast välja“. ( 253 ) Minu arvates tuleneb sellest, et kuigi liikmesriigid võivad tõepoolest valida endale omandi õigusliku režiimi, ei jää selle valiku tagajärjed ega vara valdamise tingimused kohaldatavate liidu õigusnormide kohaldamisalast välja. Teisisõnu ei saa ELTL artiklit 345 tõlgendada nii, et liikmesriigid võivad reguleerida omandisuhteid „nii, et [liidu] tegevus selles küsimuses on välistatud“. ( 254 )

341.

Kui Euroopa Liit sõlmiks rahvusvahelise lepingu (olenemata sellest, millisel õigusel alusel ta seda teeb), mis võtaks liikmesriikidelt õiguse vara sundvõõrandada, võiks see tõepoolest riivata ELTL artikliga 345 tagatud õigust. Seda aga ei toimu, kui Euroopa Liit lepib kolmanda riigiga kokku, et kumbki selle lepingu osaline ei tohi riigistada ega sundvõõrandada teise lepinguosalise investorite tehtud investeeringuid, välja arvatud teatavatel tingimustel. Selline leping ei riku liikmesriikide eesõigust (st ainupädevust) valida endale omandi õiguslik režiim. See pelgalt piirab asjaolusid, mille korral nad võivad investeeringuid riigistada või sundvõõrandada. Niivõrd kui selline leping hõlmab ka välismaiseid otseinvesteeringuid, ei piira ELTL artikkel 345 artikli 207 lõikest 1 tulenevat Euroopa Liidu ainupädevust leppida kolmanda riigiga kokku, et selle õiguse teostamine allutatakse teatavatele tingimustele. Samuti ei ühtlusta niisugune leping Euroopa Liidu piires sundvõõrandamise tingimusi.

342.

Sellepärast olen seisukohal, et ELTL artikkel 345 koostoimes ELTL artikli 207 lõikega 6 ei piira artikli 207 lõikest 1 tuleneva Euroopa Liidu ainupädevuse teostamist. ( 255 )

343.

Sellele vastavalt järeldan, et EUSFTA 9. peatüki A jagu („Investeeringute kaitse“), niivõrd kui see kehtib välismaiste otseinvesteeringute suhtes, kuulub täielikult Euroopa Liidu ainupädevusse, mis tuleneb ELTL artikli 207 lõikest 1.

344.

Lõpuks lisaksin, et kuigi välismaised otseinvesteeringud on nüüd selgelt ühisesse kaubanduspoliitikasse kuuluv teema, võivad teatavad EUSFTA 9. peatüki A jao osad väga hästi kuuluda sellesse poliitikasse muude ELTL artikli 207 lõike 1 aspektide mõjul. Olen juba viidanud teenuskaubanduse ja investeeringute vastastikusele toimele. ( 256 ) Ka intellektuaalomandi kaubandusaspektidel ja investeeringutel võib olla samalaadne vastastikune toime, niivõrd kui intellektuaalomandiõigused ja firmaväärtus on EUSFTA kohaselt selle peatükiga hõlmatud investeeringuvorm. ( 257 )

345.

Käesolevas asjas aga piisab sellest, et 9. peatüki sisu on seotud vähemalt ühe ELTL artikli 207 lõike 1 teemaga ja kuulub seega ühisesse kaubanduspoliitikasse.

346.

Menetlusosalised on nõus, et ELTL artikli 207 lõige 1 kui selline ei hõlma muud liiki investeeringuid peale välismaiste otseinvesteeringute. Menetlusosalised on kasutanud nende investeeringute kohta peamiselt terminit „portfelliinvesteeringud“.

347.

Kui teenuste suhtes võetavad kohustused neid muid investeeringuliike reguleerivaid EUSFTA eeskirju (osade kaupa) ei hõlma, ( 258 ) tuleb õiguslikku alust Euroopa Liidu tegevuseks selliste investeeringute suhtes ja Euroopa Liidu ainupädevuseks seega otsida mujalt.

348.

Keegi ei ole välja pakkunud, et Euroopa Liidul on vaja ainupädevust EUSFTA sõlmimisel selleks, et võimaldada tal teostada oma sisemist pädevust. Seega ei ole ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud teine alus kohaldatav.

349.

Menetlusosalised on aga eri meelel küsimuses, kas Euroopa Liidu ainupädevus EUSFTA 9. peatüki A jao suhtes võiks tuleneda ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud kolmandast alusest, niivõrd kui see puudutab muud liiki investeeringuid peale välismaiste otseinvesteeringute.

350.

Ma ei saa toetada komisjoni poolt ELTL artikli 3 lõike 2 kohta pakutud laia tõlgendust, mille järgi aluslepingute sätted kuuluvad „ühiseeskirjade“ hulka.

351.

Tõepoolest ei paku ELTL artikli 3 lõike 2 tekst ise määravaid suuniseid. Ehkki ELTLis on kasutatud mõistet „ühiseeskirjad“ konkreetselt seoses liidu teiseste õigusaktide vastuvõtmisega, ( 259 ) on ELTL kolmanda osa VII jaotise pealkiri „Konkurentsi, maksustamise ja õigusaktide ühtlustamise üldeeskirjad“ (inglise keeles common rules, st „ühiseeskirjad“). Niisiis on seal liigitatud selles jaotises sisalduvad aluslepingu sätted ühiseeskirjadeks.

352.

ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud kolmanda aluse tõlgendamisel tuleb siiski arvesse võtta kohtuotsust AETR ja sellele järgnenud kohtupraktikat, milles kohaldati AETRi põhimõtet. ( 260 ) Selles kontekstis on selge, et komisjoni laia tõlgendusega mõistele „ühiseeskirjad“ ei saa nõustuda.

353.

ELTL artikli 3 lõikes 2 on sätestatud veel aluseid, mille kohaselt on Euroopa Liidul ainupädevus sõlmida rahvusvaheline leping, kui Euroopa Liidul ei ole ELTL artikli 3 lõike 1 alusel otsest ainupädevust. Seega peab see pädevus tulenema mingist muust allikast kui aluslepingutest endist. ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud kolmanda aluse suhtes on selleks muuks allikaks mõju, mida liikmesriikide sõlmitud rahvusvahelised lepingud võivad avaldada „ühiseeskirjadele“, s.o õigusnormidele, mille Euroopa Liit on vastu võtnud teatavates valdkondades (ühise poliitika elluviimiseks) oma sisemist pädevust teostades. Niisiis, nagu Euroopa Kohus arvamuses 2/92 selgitas, saab ainult sisemise pädevuse teostamine (mitte pelgalt selle olemasolu) anda alust (tuletatud) ainuvälispädevuseks. ( 261 ) Arvamuses 1/94 rõhutas Euroopa Kohus, et „[ainuvälispädevus] ei johtu iseenesest [Euroopa Liidu] pädevusest kehtestada ühendusesiseseid õigusnorme“. ( 262 )

354.

Komisjoni argument tähendaks, et ELTL artikli 3 lõikes 2 on tunnustatud Euroopa Liidu õigust sõlmida leping, mis mõjutab aluslepinguid või muudab nende reguleerimisala. ELTL artikli 3 lõike 2 esmane ülesanne aga on, nagu selle sõnastusest selgub, piiritleda liidu välispädevuse laad. Selle eesmärk ei saa olla anda Euroopa Liidule õigus „mõjutada“ liidu esmaseid õigusnorme või „muuta nende reguleerimisala“ rahvusvahelise lepingu sõlmimise kaudu. ( 263 ) Esmast õigust saab muuta üksnes ELL artikli 48 kohaselt aluslepinguid muutes. ( 264 ) Vastupidi komisjoni seisukohale ei saa liidu esmase õiguse mõjutamise ohust tekkida ainuvälispädevust ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud kolmanda aluse tähenduses. ( 265 ) Samuti ei saa ELTL artikli 3 lõiget 2 tõlgendada nii, et Euroopa Liidul on ainuvälispädevus üksnes selle alusel, et ta on pädev liidusisesel tasandil õigusnorme vastu võtma. ( 266 )

355.

Komisjon on käesolevas asjas tuginenud kohtuotsusele Pringle, milles Euroopa Kohus analüüsis, kas ESMi leping (mille sõlmisid liikmesriigid, kelle vääring on euro) mõjutas Euroopa Liidu võimu anda ELTL artikli 122 lõike 2 alusel sihtotstarbelist finantsabi liikmesriigile, kes on raskustes või kellel on tõsine oht sattuda suurtesse raskustesse, mida põhjustavad loodusõnnetused või muud temast olenematud erandlikud juhtumid. Nimetatud kohtuotsuses tõdes Euroopa Kohus, et ESMi asutamine ei mõjuta Euroopa Liidu pädevust anda ELTL artikli 122 lõike 2 alusel sihtotstarbelist finantsabi liikmesriigile, kes on raskustes või kellel on tõsine oht sattuda suurtesse raskustesse, mida põhjustavad loodusõnnetused või temast olenematud erandlikud juhtumid. Samas lisas Euroopa Kohus, et kuna ELTL artikli 122 lõige 2 ega ükski teine EL lepingu või EL toimimise lepingu säte ei anna Euroopa Liidule eripädevust asutada selline alaline stabiilsusmehhanism nagu ESM, on liikmesriikidel õigus ELL artikli 4 lõike 1 ja ELL artikli 5 lõike 2 alusel selles valdkonnas tegutseda. ( 267 ) Kontrollides, kas eurot vääringuna kasutavate liikmesriikide vahel ESMi lepingu sõlmimine on vastuolus ELTL artikli 3 lõikega 2, analüüsis Euroopa Kohus nii nõukogu määrust (EL) nr 407/2010 ( 268 ) kui ka aluslepingu sätet, mis volitab Euroopa Liidu teiseseid õigusakte vastu võtma. Euroopa Kohus järeldas, et ELTL artikli 3 lõige 2 ei takista teatavat rühma liikmesriike ESMi lepingut sõlmimast.

356.

Olles kirjeldanud ELTL artikli 3 lõike 2 peamist eesmärki, märkis Euroopa Kohus oma otsuses Pringle: „Sellest järeldub ka, et liikmesriikidel on keelatud sõlmida omavahel lepingut, mis võib mõjutada ühiseeskirju või muuta nende reguleerimisala.“ ( 269 ) See märkus väljendab pelgalt nii liidu esmase kui ka teisese õiguse põhimõttelist esimust siseriikliku õiguse ees. See osa Euroopa Kohtu põhjendustest kohtuotsuses Pringle ei toeta teesi, et liidu ainupädevus sõlmida rahvusvaheline leping ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud kolmandal alusel võib tuleneda „ühiseeskirjadest“, mida sisaldab liidu esmane õigus.

357.

Komisjoni argument tähendaks samuti, et ainuvälispädevus võib põhineda ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud kolmandal alusel isegi juhul, kui sisemist pädevust, millel põhineb aluslepingu säte, millele ta tugineb, ei ole teostatud. Kui see oleks õige, kaoks osaliselt vahetegemine ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud teise aluse, mis konkreetselt hõlmab olukorda, kus sisemist pädevust ei ole teostatud, ja kolmanda aluse vahel.

358.

Pealegi, kui käsitada ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud kolmandat alust nii, et ainupädevus tuleneb vältimatu tagajärjena sellest, et rahvusvaheline leping võib mõjutada aluslepingu sätteid või muuta nende reguleerimisala, võib pelgalt aluslepingu sätte olemasolustki piisata järelduseks, et Euroopa Liidul oli selline pädevus. Kui see paika peab, siis miks ei kinnitanud aluslepingu koostajad selle ainuvälispädevuse olemasolu lihtsalt otsesõnu?

359.

Sellepärast asun seisukohale, et „ühiseeskirju“ ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud kolmanda aluse tähenduses ei saa tõlgendada nii, et need hõlmavad aluslepingute sätteid.

360.

Pooled on nõus, et ELTL artikli 63 lõikel 1 ega artikli 64 lõikel 2 ei põhine liidu teiseseid õigusakte, mis oleksid seotud muud liiki investeeringutega peale välismaiste otseinvesteeringute.

361.

Sellepärast järeldan, et kuna ühiseeskirjad puuduvad, ei ole ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud kolmanda aluse tingimused täidetud. Sellest tulenevalt ei ole Euroopa Liidul sel alusel ainupädevust. Samuti ei ole komisjon väitnud, et tal on niisugune pädevus mingil muul alusel.

362.

Kas Euroopa Liidul on liikmesriikidega jagatud pädevus?

363.

Komisjon väidab teise võimalusena, et Euroopa Liidul on ELTL artikli 216 lõikes 1 nimetatud teisel alusel jagatud pädevus sõlmida rahvusvaheline leping, mis puudutab muud liiki investeeringuid peale välismaiste otseinvesteeringute.

364.

Kohtuistungil küsis Euroopa Kohus nii nõukogult kui ka komisjonilt, millisel alusel on Euroopa Liidul sisemine pädevus muud liiki investeeringute suhtes peale välismaiste otseinvesteeringute. Nõukogu sõnul ei ole aluslepingutes õiguslikku alust muud liiki investeeringute suhtes peale välismaiste otseinvesteeringute niisuguste teiseste õigusaktide vastuvõtmiseks, mida võiks pidada ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud kolmanda aluse tähenduses „ühiseeskirjadeks“. Ta nõustus siiski, et teatavaid aspekte seoses muud liiki investeeringutega peale välismaiste otseinvesteeringute võidakse käsitleda siseturgu reguleerivate aluslepingu sätete (v.a ELTL artiklid 63 ja 64) alusel vastu võetud seadusandlikes aktides. Komisjon vastas, et arvestades ELTL artikli 63 lõikes 1 juba sisalduvat keeldu, ei anna aluslepingud (mõistagi) õiguslikku alust teiseste õigusaktide vastuvõtmiseks eesmärgigaliberaliseerida (eristatuna ühtlustamisest) kapitali liikumine, sealhulgas portfelliinvesteeringud. ELTL artiklid 114 ja 352 annavad siiski mõlemad aluse kaotada piirangud portfelliinvesteeringute suhtes. Samas, kuna EUSFTA eesmärk ei ole ühtlustada, ei ole ELTL artikkel 114 asjakohane õiguslik alus. Komisjon väitis, et selleks, et liit saaks tugineda ELTL artikli 216 lõikele 1, ei ole igal juhul vaja enne kindlaks teha õiguslikku alust sisemise pädevuse teostamiseks.

365.

Minu arvates on ELTL artikli 216 lõikes 1 nimetatud teine alus asjakohane ainult siis, kui Euroopa Liidul on sisemine pädevus. Selleks peab küsimus kuuluma liidu õiguse kohaldamisalasse ja seega liidu pädevusse. ( 270 ) Ei ole vaja, et Euroopa Liidul oleks pädevus võtta vastu teiseseid õigusakte.

366.

Mulle näib, et käesoleval juhul on kõik tingimused ELTL artikli 216 lõikes 1 nimetatud teise aluse kohaldamiseks täidetud.

367.

ELTL artikli 63 kohaselt on Euroopa Liidul selgelt pädevus muud liiki investeeringute peale välismaiste otseinvesteeringute liberaliseerimise ja kaitse suhtes, niivõrd kui sellised investeeringud kujutavad endast kapitali liikumist liikmesriikide vahel ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel. Ehkki „kapitali liikumine“ ei ole aluslepingutes määratletud, on Euroopa Kohus seda terminit tõlgendanud, tuginedes direktiivile 88/361 lisatud (mitteammendavale) nomenklatuurile. ( 271 ) Kapitali ümberpaigutusi liigitatakse nendega seotud varade ja kohustuste majandusliku laadi järgi. Määratlus on väga lai. Nii kuuluvad kapitali liikumise hulka muu hulgas kinnisvara, väärtpaberid, muud rahaturu instrumendid, ühisinvesteerimisettevõtjate osakud, arvelduskontod ja hoiukontod finantseerimisasutustes, äritehingutega või teenuste osutamisega seotud krediit, finantslaenud ja krediit, käendus, muud tagatised, pandiõigused, kindlustuslepingute täitmisega seotud ülekanded, isiklikku laadi kapitali liikumine, finantsvarade füüsiline import ja eksport, patendid, disainilahendused, kaubamärgid ja leiutised.

368.

Nende investeeringuliikide reguleerimise muud vormid võivad põhineda ELTL artiklil 114, niivõrd kui nendega ühtlustatakse seadusi, mis reguleerivad siseturu väljakujundamist ja toimimist. Veel võib tuleneda volitusi ka ELTL artiklist 352.

369.

Siseturu kapitali vaba liikumise aspektil on nii liidusisene kui ka ‑väline tahk. Leping, mille eesmärk on vastastikune liberaliseerimine Euroopa Liidu ja kolmanda riigi vahel, nagu EUSFTA, kuulub selle poliitika raamesse. Kuna niisuguseid vastastikusi kohustusi ei saa tekkida ilma selle kolmanda riigi nõusolekuta, võib olla vaja ELTL artikli 216 lõike 1 esimese aluse tähenduses sõlmida rahvusvaheline leping selle eesmärgi saavutamiseks.

370.

Sellepärast järeldan, et EUSFTA 9. peatüki A jagu, niivõrd kui see kehtib muud liiki investeeringute suhtes peale välismaiste otseinvesteeringute, kuulub Euroopa Liidu ja liikmesriikide jagatud pädevusse vastavalt ELTL artikli 4 lõike 2 punktile a ja ELTL artikli 216 lõikes 1 nimetatud esimesele alusele koostoimes ELTL artikliga 63.

371.

Eraldi küsimus on, kas Euroopa Liit on pädev kokku leppima EUSFTA 9. peatüki A jaos paikneva artikli 9.10 lõikes 1. Selles sättes on ette nähtud, et EUSFTA jõustumise tulemusel kaotavad kehtivuse liikmesriikide ja Singapuri vahelised kahepoolsed investeerimislepingud, mis on loetletud lisas 9‑D. ( 272 ) EUSFTA tühistab ja asendab need lepingud. Nimetatud sätte juurde kuuluvas 19. joonealuses märkuses ( 273 ) on märgitud: „Suurema õiguskindluse huvides loetakse [need lepingud] [EUSFTAga] lõpetatuks Viini rahvusvaheliste lepingute õiguse konventsiooni artikli 59 lõike 1 punkti a tähenduses.“

372.

Komisjon väidab oma arvamusetaotluses, et artikkel 9.10 („Seos teiste lepingutega“) koos artiklitega 9.8 („Nõudeõiguse üleminek“) ja 9.9 („Lõpetamine“) on selgelt sõltuvuses muudest 9. peatüki A jao materiaal-õiguslikest sätetest, mis käsitlevad investeeringuid, ja seega nende suhtes aktsessoorsed. Kohtuistungil märkis komisjon, et kui Euroopa Liit sõlmib enda pädevusse kuuluvas valdkonnas rahvusvahelise lepingu (vähemalt kui tegu on ainupädevusega), saab Euroopa Liidust liikmesriikide õigusjärglane selles osas, mis puudutab nende kahepoolseid lepinguid kolmandate riikidega, ning seepärast saab liit liikmesriikide nimel tegutseda, sealhulgas niisuguseid kahepoolseid lepinguid lõpetada.

373.

Nõukogu ja paljud liikmesriigid väitsid, et Euroopa Liit ei saa üksi kolmanda riigiga kokku leppida, et tühistatakse ja asendatakse rahvusvahelised lepingud, mille see riik on liikmesriikidega sõlminud ja milles Euroopa Liit ise poolena ei osale.

374.

Minu arusaama järgi on vaja teha selles küsimuses lõplik otsus ainult juhul, kui Euroopa Kohus leiab, et Euroopa Liidul on ainupädevus kõikide EUSFTA osade suhtes. Kui Euroopa Kohus otsustab, et Euroopa Liidu pädevus on liikmesriikidega jagatud, ja kui seetõttu on vaja, et EUSFTA sõlmiksid nii Euroopa Liit kui ka liikmesriigid, saavad (asjaomased) liikmesriigid ise – väljendades oma nõusolekut olla EUSFTAga seotud – otsustada, kas lõpetada enda olemasolevad lepingud Singapuriga või mitte.

375.

Põhjustel, mida olen juba nimetanud, olen seisukohal, et Euroopa Liidul ei ole ainupädevust kogu 9. peatüki A jao (ega ka kogu EUSFTA) suhtes. ( 274 )

376.

Täielikkuse huvides kaalun siiski lühidalt, kas Euroopa Liit võib, ilma et ta oleks lisas 9‑D loetletud liikmesriikide ja Singapuri vahel sõlmitud lepingute pool, Singapuriga kokku leppida nende lepingute lõpetamises ilma liikmesriikide nõusolekuta.

377.

See on uudne küsimus. ( 275 )

378.

Kui Euroopa Liit omandab teatavas valdkonnas (liidusisese või ‑välise) ainupädevuse, tegutseb ta valdkonnas, mis oli varem liikmesriikide pädevuses. See, kas Euroopa Liit otsustab liikmesriikide varasema tegevuse nullida, oleneb sellest, kuidas Euroopa Liit seda pädevust teostab ja kas sellest tekib vastuolusid liikmesriikide varasema tegevusega. Tingimused, mille kohaselt Euroopa Liit saab teostada sisemist pädevust, olenevad liidu õigusest. Igal juhul peab liidu tegevus olema rahvusvahelise õigusega kooskõlas. ( 276 )

379.

Kui Euroopa Liit võtab endale volitused, mida varem teostasid liikmesriigid, valdkonnas, mida reguleerib rahvusvaheline leping, muutuvad selle lepingu sätted liidu õiguses Euroopa Liidule siduvaks. ( 277 ) Niisugusel seisukohal oli Euroopa Kohus GATT 1947 suhtes (mille lepinguosalised olid kõik (tollased) liikmesriigid, kuid mitte Euroopa Liit) kohtuasjas International Fruit Company. ( 278 ) GATT 1947 siduvus oli tingimus selle tuvastamiseks, kas see mõjutab EMÜ teisese õiguse kehtivust. Euroopa Kohus ei kaalunud (ega pidanudki kaaluma), kuidas see järeldus mõjutab liikmesriikide kohustusi GATT 1947 alusel või nende staatust selle lepingu osalistena. Saan kohtuotsuse International Fruit Company tähendusest aru nii, et liidu õiguses oli Euroopa Liit saanud GATT 1947 reguleerimisalasse kuuluvates küsimustes ainupädevuse ning rahvusvahelises õiguses oli Euroopa Liit asendanud liikmesriigid poolena, kes vastutab nende GATT 1947ga võetud kohustuste täitmise eest.

380.

Kohtuotsus International Fruit Company ei käsitlenud siiski küsimust, kas juhul, kui Euroopa Liit võtab endale volitused, mida varem teostasid liikmesriigid, valdkonnas, mis hakkab kuuluma Euroopa Liidu ainupädevusse, kuulub nende volituste hulka õigus lõpetada olemasolevad lepingud liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel. Tõepoolest jäid liikmesriigid lepinguosalisteks GATT 1947s, mis oli edaspidi liidu õiguses kohaldatav nii liikmesriikide kui ka EMÜ suhtes.

381.

Euroopa Kohus on samuti otsustanud, et põhimõtteliselt ei või liidu aluslepingute kohaldamine mõjutada liikmesriikide kohustust austada varasemast lepingust tulenevaid kolmandate riikide õigusi ja täita nende lepingute kohaselt oma kohustusi. ( 279 ) Seega, isegi kui pädevus teatavas valdkonnas on aluslepingutega täielikult Euroopa Liidule üle antud, peavad liikmesriigid täitma edasi oma kohustusi, mis tulenevad kolmandate riikidega sõlmitud rahvusvahelistest lepingutest. See on kooskõlas rahvusvahelises õiguses välja kujunenud põhimõttega, et sisemine õigus ei saa anda alust rahvusvahelise lepingu täitmata jätmiseks ega mõjutada selle lepingu kehtivust. ( 280 ) See tähendab ka, et Euroopa Liit ei saa aluslepingute muutmise tulemusel astuda liikmesriikide asemele lepingutes, mille nad on varem kolmandate riikidega sõlminud. Nii jääb kolmas riik seotuks lepinguga, mille teine pool on asjaomane liikmesriik, ning üldjuhul on selle lepingu täielik täitmine pacta sunt servanda põhimõtte ( 281 ) kohaselt kohustuslik mõlemale lepingu poolele.

382.

Liikmesriigid on siiski kohustatud täitma nendest lepingutest tulenevaid kohustusi kooskõlas liidu õigusega ja sellega, kuidas Euroopa Liit teostab oma uut ainupädevust. Kui seda ei ole võimalik teha liidu õigust rikkumata, peavad liikmesriigid võtma vajalikud meetmed nende lepingute liidu õigusega kooskõlla viimiseks. See kohustus tuleneb nii liidu õiguse esimusest kui ka ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõttest.

383.

Seda põhjenduskäiku kinnitab ELTL artikkel 351, mis käsitleb seda, millises omavahelises suhtes on ühest küljest liikmesriikide poolt enne 1. jaanuari 1958 (või enne asjaomase liikmesriigi ühinemist) sõlmitud lepingud ühe või mitme liikmesriigi ja ühe või mitme kolmanda riigi vahel ning teisest küljest aluslepingute sätted.

384.

ELTL artikli 351 esimese lõigu eesmärk on „täpsustada kooskõlas rahvusvahelise õiguse põhimõtetega, et asutamislepingu kohaldamine ei mõjuta asjaomase liikmesriigi kohustust austada varasemast lepingust tulenevaid kolmandate riikide õigusi ja järgida oma vastavaid kohustusi“. ( 282 )

385.

Sama artikli teises lõigus on sätestatud, et kui nimetatud lepingud ei ole kooskõlas aluslepingutega, kasutavad asjasse puutuvad liikmesriigid kõiki vajalikke vahendeid kindlaks tehtud vastuolude kõrvaldamiseks. Need vahendid võivad eeldada, et nad lõpetavad lepingu. Kui varasema lepingu ja aluslepingute vahel vastuolusid ei ole, ei teki parandusmeetmete võtmise vajadust.

386.

ELTL artikkel 351 on kohaldatav ühest küljest Singapuri ja eri liikmesriikide vahel enne nende Euroopa Liiduga ühinemist sõlmitud kahepoolsete lepingute (Bulgaaria, Leedu, Poola, Slovakkia, Sloveenia, Tšehhi ja Ungariga – s.o teatavate lisas 9‑D loetletud lepingute) ( 283 ) ja teisest küljest aluslepingute vahelisele suhtele. Siiski ei reguleeri ELTL artikli 351 esimene lõik iseenesest suhet esimesena nimetatud lepingute ning seejärel Singapuri ja Euroopa Liidu vahel sõlmitud lepingute vahel. Samuti ei puutu see asjasse seoses lepingutega, mille on sõlminud teised liikmesriigid.

387.

Pakkumata hoopiski kinnitust komisjoni põhjenditele, kinnitab ELTL artikkel 351 selgelt, et liikmesriik jääb enda poolt varem sõlmitud rahvusvaheliste lepingute pooleks ja kannab vastutust nende lepingute ja aluslepingute vahel esineda võivate vastuolude kõrvaldamise eest. ELTL artikkel 351 on kohaldatav olenemata sellest, kas Euroopa Liidul on nende lepingute reguleerimisalas ainupädevus või jagatud pädevus.

388.

Aluslepingus ei ole ühtegi sätet, milles oleksid korrastatult loetletud nende liikmesriikide kohustused, kes sõlmivad pärast Euroopa Liiduga ühinemist rahvusvahelisi lepinguid kolmandate riikidega (või rahvusvaheliste organisatsioonidega). Nende kohustused tulenevad nii liidu õiguse esimusest kui ka ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö kohustusest. Niisiis mõjutavad aluslepingud ikkagi liikmesriikide õigust sõlmida pärast Euroopa Liiduga ühinemist selliseid lepinguid. Nad võivad seda teha üksnes enda pädevusse kuuluvates valdkondades ja tingimusel, et nad peavad kinni liidu õigusest.

389.

Kui Euroopa Liidu ja liikmesriikide vaheline pädevuse jaotus hiljem muutub ja Euroopa Liit omandab uut pädevust, mis on olemuselt ainuõiguslik, ei näe ma põhjust, miks ELTL artikli 351 normid peaksid lakkama olemast kohaldatavad. Liikmesriigid peavad jätkuvalt võtma asjakohased meetmed tagamaks, et senised lepingud asjasse puutuvas valdkonnas, mis on nüüd samuti siduvad Euroopa Liidule ( 284 ), on kooskõlas selle uue pädevusjaotusega ja mis tahes meetmetega, mida Euroopa Liit oma pädevust teostades edaspidi võtab.

390.

Mulle näib, et see järeldus on ka täielikult kooskõlas rahvusvahelise õigusega.

391.

Euroopa Liit ja Singapur viitavad EUSFTA artikli 9.10 lõike 1 juurde kuuluvas 19. joonealuses märkuses ( 285 ) selgelt 1969. aasta Viini konventsiooni artiklile 59. See säte on kõikidele liikmesriikidele ja Singapurile lepinguõiguslikult siduv. Euroopa Liidule endale ei ole 1969. aasta Viini konventsioon siduv ega saagi olla, sest ta ei ole riik. Euroopa Kohus on järjestikuste lepingutega seotud küsimuste lahendamisel siiski sellele sättele tuginenud. ( 286 )

392.

1969. aasta Viini konventsiooni artikkel 59 käsitleb pooltevahelise lepingu (kaudset) kehtetuks tunnistamist, mis tuleneb sellest, et kõik asjaomased pooled sõlmivad järgneva lepingu. Nimetatud artiklis on sätestatud: „1. Leping loetakse lõppenuks, kui tema kõik osalisriigid sõlmivad samas küsimuses järgneva lepingu ja: a) järgnevast lepingust tuleneb või on muul viisil kindlaks tehtud osalisriikide kavatsus reguleerida seda küsimust järgneva lepinguga […]“. Komisjon järeldab sellest, et Euroopa Liitu tuleb nüüd pidada nende varasemate kahepoolsete lepingute pooleks.

393.

Artikkel 59 ei kaldu kuidagi kõrvale aluspõhimõttest, et lepingu lõpetamine (niisamuti nagu selle sõlmimine) eeldab selle lepingu poolte nõusolekut. ( 287 ) See on eelkõige kollisiooninorm, mille eesmärk on määrata kindlaks, millist lepingut kohaldada, kui on olemas järjestikused lepingud ja kõik eelneva lepingu pooled on ka järgneva lepingu pooled, kuid eelnevat lepingut ei ole lõpetatud. ( 288 ) Kui Euroopa Liit otsustab teostada oma uut pädevust ja sõlmib lepingu kolmanda riigiga, on see uus leping kolmandale riigile siduv samuti nagu sama eset hõlmavad muud lepingud, mis ta on varem liikmesriikidega sõlminud. Mõistagi võib see põhjustada sellele kolmandale riigile õiguskindlusetust. Kui on kohaldatav 1969. aasta Viini konventsiooni artikkel 59, laheneb see vastuolu Euroopa Liidu ja kolmanda riigi vahel sõlmitud järgneva lepingu kasuks. Kui see artikkel ei ole kohaldatav, peab kolmas riik põhimõtteliselt täitma mõlemat lepingut.

394.

Ent 1969. aasta Viini konventsiooni artikkel 59 on kohaldatav üksnes juhul, kui ollakse nõus, et Euroopa Liit on (rahvusvahelises õiguses) nende lisas 9‑D loetletud kahepoolsete kokkulepete suhtes eri liikmesriikide õigusjärglane. Selles artiklis ei ole üldisi suuniseid lepingute õigusjärgluse kohta. 1969. aasta Viini konventsioon ei reguleeri küsimusi, mis tekivad lepingu suhtes riikide õigusjärgluse tõttu. ( 289 ) Näib, et käesolevat vaidlusalust olukorda ei puuduta ka 1978. aasta riikide õigusjärglust rahvusvaheliste lepingute suhtes käsitlev Viini konventsioon. ( 290 ) (Lisaksin, et ehkki see konventsioon on jõustunud, on sellele alla kirjutanud (piiratud arvu) konventsiooniosaliste hulgas vaid mõni liikmesriik.)

395.

Kohtuistungil viitas komisjon enda sõnul „väljakujunenud“ ja „arvukate kolmandate riikide poolt aktsepteeritavale“ praktikale. Tema esitatud vähesed näited aga puudutasid kõik Euroopa Liidu enda tehtut. Komisjon ei selgitanud, kas teised riigid peavad seda praktikat rahvusvahelise õiguse normiks.

396.

Seda arvestades ei leia ma (kehtivas) rahvusvahelises õiguses alust järelduseks, et Euroopa Liit võib automaatselt õigusjärglasena astuda liikmesriikide sõlmitud rahvusvahelisse lepingusse, mille pool ta ei ole, ning seejärel selle lepingu lõpetada. Niisugune norm kujutaks endast erandit rahvusvahelise õigusloome põhinormist, mis eeldab nõusolekut. Komisjoni seisukohaga nõustumine tähendaks, et muudatuste tõttu liidu õiguses ja (võimalik, et) selles, kuidas Euroopa Liit oma välispädevust teostab, võib liikmesriik lakata olemast rahvusvahelise lepingu pool, kuigi ta oli nõustunud olema selle lepinguga seotud ja see leping oli tema suhtes jõus. ( 291 ) Liikmesriigi õigused ja kohustused, mis sellest lepingust tulenesid, kustuksid ning – kui Euroopa Liit peaks otsustama teostada oma uut pädevust – asenduksid õiguste ja kohustustega, mille võtab Euroopa Liit kolmanda riigi ees, ilma et see liikmesriik oleks väljendanud nende (põhjapanevate) muudatuste suhtes oma nõusolekut.

397.

Märgin lõpuks, et Euroopa Liit on võtnud vastu teisese õigusakti (määrus nr 1219/2012), millega on kehtestatud üleminekukord liikmesriikide ja kolmandate riikide vaheliste kahepoolsete investeerimislepingute jaoks. Siiski on selgelt ette nähtud, et see määrus ei piira ELTList tulenevat pädevuse jaotust Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahel. ( 292 ) See põhineb eeldusel, et Euroopa Liidul on kõikides nende varasemate kahepoolsete lepingutega hõlmatud küsimustes ainupädevus, ja annab liikmesriikidele liidu õiguses aluse tegutsemiseks olemasolevate ja (võimalike) uute lepingute suhtes. Selles määruses aga ei ole ette nähtud, et Euroopa Liit ise võib (koos kolmanda riigiga, keda see kahepoolne leping seob) need varasemad lepingud lõpetada.

398.

Sellepärast järeldan, et liikmesriikidel on ainupädevus lõpetada kahepoolsed investeerimislepingud, mis nad on varem kolmandate riikidega sõlminud. Seetõttu ei ole Euroopa Liit pädev EUSFTA artiklis 9.10 kokku leppima.

399.

Komisjon märgib, et Euroopa Kohus on kohtuasjas C‑360/93 ( 294 ) juba nõustunud, et põhimõtteliselt kuulub lepingute sõlmimine kaupade ja piiriüleste teenuse riigihangete turgude vastastikku avamine ühisesse kaubanduspoliitikasse. Kuna muud teenuskaubanduse viisid kuuluvad nüüd ühisesse kaubanduspoliitikasse, on sama argument sellest tulenevalt kohaldatav ka nende suhtes. Üldisemalt väidab komisjon, et rahvusvahelised lepingud, mis reguleerivad ühest küljest kolmandate riikide kaupade ja teenuste pääsu Euroopa Liidu riigihangete turgudele ning teisest küljest liidu kaupade ja teenuste pääsu kolmandate riikide riigihangete turule, on rahvusvahelise kaubandusega konkreetselt seotud ja avaldavad seega otsest ja vahetut mõju rahvusvahelisele kaubandusele. Komisjon lisab, et sõlmides (hiljutist) protokolli, millega muudeti WTO riigihangete lepingut, teostas Euroopa Liit oma ainupädevust ühise kaubanduspoliitika suhtes.

400.

Teised menetlusosalised ei ole konkreetselt 10. peatüki kohta argumente esitanud.

401.

Erinevalt komisjonist ei ole ma seisukohal, et kohtuasi C‑360/93 ( 295 ) on oluline selle üle otsustamisel, kas 10. peatükk kuulub ühisesse kaubanduspoliitikasse. Nimetatud kohtuasjas tühistas Euroopa Kohus kaks nõukogu otsust, nimelt 1) otsuse sõlmida riigihankeid käsitlev leping (nüüdse) Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahel, ja 2) otsuse laiendada nõukogu riigihankemenetluste direktiivi sätete kohaldamisala nii, et need hõlmavad ka Ameerika Ühendriike. ( 296 ) Euroopa Kohus otsustas, et EÜ artikkel 113 ei ole nende otsuste jaoks piisav alus, sest sel ajal hõlmas ühine kaubanduspoliitika ainult piiriüleste teenuste osutamist. Mõlemad otsused aga hõlmasid muidki teenuskaubanduse viise (kaubanduslikku kohalolekut või füüsiliste isikute kohalolekut teise lepinguosalise territooriumil). ( 297 ) Nii ei võtnud Euroopa Kohus seisukohta küsimuses, kas riigihanked kui sellised kuuluvad ühisesse kaubanduspoliitikasse.

402.

Nõustun siiski komisjoniga, et 10. peatüki eesmärk on eeskätt hõlbustada Euroopa Liidu ja Singapuri riigihanketurgude vastastikust avamist kummagi lepinguosalise turulepääsu erikohustuste loetelus ette nähtud piires. Selle peatüki eesmärk on ka suurendada konkurentsi valitsuse hangitavate kaupade, teenuste ja ehitustööde osas ning tagada selles valdkonnas läbipaistvus ja õiglane menetlemine. Selleks laiendatakse kohustusi, mida mõlemad pooled on juba võtnud (muudetud) WTO riigihangete lepingus. ( 298 ) Õieti vastab suur osa sellest peatükist nimetatud WTO lepingule (sõna-sõnalt).

403.

Järeldust, et kaubavahetus ja teenuskaubandus – ning seega õigusnormid niisuguste kaupade ja teenuste turulepääsu kohta ning neid kaupu ja teenuseid reguleerivad siseriiklikud eeskirjad – kuuluvad ühisesse kaubanduspoliitikasse, ei muuda see, kui neid kaupu ja teenuseid ostavad mitte eraõiguslikud isikud, vaid ametiasutused.

404.

Ent 10. peatüki kohaselt kehtivad ka teatavad transpordisektori jaoks spetsiifilised kohustused. Lisa 10‑E 2. osas („Liidu kohustused“), milles on ette nähtud, milliste teenuste suhtes võtab liit endale kohustused, on selgelt kinnitatud, et see peatükk hõlmab eri vormis transporditeenuseid. Samuti on nimetatud lisa selle osa märkuses 2 märgitud, et liidu kohustused teenuste suhtes peavad olema kooskõlas 8. peatükis ette nähtud Euroopa Liidu kohustuste piirangute ja tingimustega.

405.

Niivõrd kui 10. peatükk kehtib transporditeenuste ja nendega olemuslikult seotud teenuste suhtes, tuleneb ELTL artikli 207 lõikest 5, et Euroopa Liidu pädevus selle peatüki suhtes ei saa põhineda ühisel kaubanduspoliitikal. ( 299 )

406.

Komisjon ei ole tõendanud, millisel muul alusel võiks liidul olla 10. peatüki suhtes ainupädevus.

407.

Näen olukorda selliselt, et Euroopa Liidul on selle peatüki suhtes, niivõrd kui see kehtib transporditeenuste ja nendega olemuslikult seotud teenuste kohta, jagatud pädevus. Kümnes peatükk tagab, et selle peatüki reguleerimisalasse kuuluvad hankelepingud sõlmitakse kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega, diskrimineerimiskeelu põhimõttega ja läbipaistvuse põhimõttega, ning garanteerib seega Euroopa Liidus ja Singapuris riigihangete avamise konkurentsile. ( 300 ) Niisiis aitab see peatükk kaasa siseturu väljakujundamisele või toimimise tagamisele, mis, nagu selgub protokollist nr 27 siseturu ja konkurentsi kohta, „hõlmab süsteemi, mis tagab, et konkurentsi siseturul ei kahjustata“. ( 301 ) Selles mõttes saab pidada 10. peatükki ELTL artikli 216 lõikes 1 nimetatud teise aluse tähenduses vajalikuks, et saavutada ELTL artikli 26 lõikes 1 ette nähtud eesmärk kujundada välja siseturg. ( 302 ) See välispädevus aga on ELTL artikli 4 lõike 2 punkti a kohaselt jagatud Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahel.

408.

Sellepärast järeldan, et 10. peatüki sätted riigihangete kohta kuuluvad ELTL artikli 207 lõike 1 alusel Euroopa Liidu ainupädevusse, välja arvatud niivõrd, kui need kehtivad transporditeenuste ja nendega olemuslikult seotud teenuste suhtes. Viimati nimetatud teenuseliikide suhtes kehtivas osas kuuluvad 10. peatüki sätted Euroopa Liidu jagatud pädevusse.

409.

Komisjoni väitel kuulub kogu 11. peatükk ühisesse kaubanduspoliitikasse, sest see käsitleb intellektuaalomandi kaubandusaspekte ELTL artikli 207 lõike 1 tähenduses. Sellepärast on Euroopa Liidul vastavalt ELTL artikli 3 lõikele 1 ainupädevus selle peatüki suhtes.

410.

Komisjon leiab oma seisukohale toetust kohtuotsusest Daiichi, ( 304 ) milles Euroopa Kohus märkis, et intellektuaalomandi valdkonnas vastu võetud Euroopa Liidu õigusnormide hulgas kuuluvad üksnes need, mis on konkreetselt seotud rahvusvahelise kaubavahetusega, mõiste „intellektuaalomandi kaubandusaspektid“ alla; ( 305 ) kuid et TRIPS-lepingut hõlmab see mõiste täielikult. ( 306 ) Sama kehtib väljaspool WTOd sõlmitud intellektuaalomandialaste rahvusvaheliste lepingute suhtes, millel ilmneb konkreetne seos rahvusvahelise kaubandusega. Siin tugineb komisjon kohtuotsusele Regione autonoma Friuli-Venezia Giulia ja ERSA. ( 307 )

411.

Komisjon märgib, et esiteks põhineb enamik EUSFTA 11. peatüki sätteid TRIPS-lepingul. Teiseks on EUSFTA artikli 11.2 lõikes 1 ette nähtud, et see peatükk „täienda[b] lepinguosaliste õigusi ja kohustusi TRIPS-lepingu ja muude intellektuaalõiguste valdkonna rahvusvaheliste lepingute alusel, mille osalised nad mõlemad on“. Kolmandaks on 11. peatükk osa laiemast kaubanduslepingust Euroopa Liidu ja Singapuri vahel. See kajastub artikli 11.1 lõikes 1. Seal väljendatud eesmärkidest nähtub, et ühiste standardite kehtestamine intellektuaalomandi kaitseks ei ole sellisena EUSFTA eesmärk. Eesmärk on hoopis vähendada kaubanduse moonutusi ja suurendada intellektuaalomandiõigustega kaitstud toodete turulepääsu. Peale selle kehtivad 11. peatüki suhtes samamoodi nagu TRIPS-lepingu suhtes EUSFTA 15. ja 16. peatükis ette nähtud lepingusätted vaidluste lahendamise kohta. Seega võib 11. peatükis ette nähtud kohustuste rikkumine viia kaubandussanktsioonideni.

412.

Seoses EUSFTA 11. peatüki viidetega teistele intellektuaalomandiga seotud rahvusvahelistele lepingutele väidab komisjon, et selle (hariliku) õigusloomevõtte kasutamine on mõistlik ja põhjendatud, kui arvestada, et üldine eesmärk on järk-järgult kaotada tõkked rahvusvahelise kaubanduse ja rahvusvaheliste investeeringute eest. Samuti on enamik viiteid pelgalt deklaratiivsed või „endast parima andmise kohustuste“ kujul, millega ei kaasne õiguslikke tagajärgi, mis võiksid riivata Euroopa Liidu pädevust 11. peatüki suhtes.

413.

Parlamendi seisukoht EUSFTA 11. peatüki suhtes vastab komisjoni omale. Ta lisab, et 11. peatükis ei ole viidet TRIPS-lepingu artiklile 61 (mis käsitleb kriminaalmenetlusi ja ‑karistusi). ( 308 )

414.

Ükski nõukogu argument ei käsitle konkreetselt 11. peatükki.

415.

Paljud liikmesriigid märgivad, et Euroopa Liidul ei ole ainupädevust 11. peatüki suhtes, millel ei ole konkreetset seost rahvusvahelise kaubandusega ja mida seetõttu ei saa hõlmata mõiste „intellektuaalomandi kaubandusaspektid“. Kohtuotsus Daiichi ( 309 ) puudutas sisuliselt TRIPS-lepingu artiklit 27, mitte kogu lepingut. Seetõttu ei saa tõlgendada ELTL artiklit 207 nii, et see annab Euroopa Liidule ainupädevuse sõlmida lepinguid, mis hõlmavad kõiki TRIPS-lepingu sätteid. Kui Euroopa Kohtu otsus puudutas vastupidi sellele seisukohale kõiki TRIPS-lepingu sätteid, põhines Euroopa Kohtu põhjenduskäik konkreetselt niisugustel WTO õiguskorra joontel, mida EUSFTAs ei ole. Isegi kui käsitada kohtuotsust Daiichi ( 310 ) laialt, ei saa see laieneda küsimustele, mida TRIPS-leping otseselt ei reguleeri.

416.

EUSFTA 11. peatükk ja TRIPS-leping ei kattu teineteisega täielikult. Igal juhul ei tähenda pelgalt küsimuse kuulumine WTO lepingu (mille lahutamatu osa TRIPS-leping on) reguleerimisalasse tingimata selle küsimuse kuulumist ka ühise kaubanduspoliitika reguleerimisalasse. ELTL artikli 207 lõiget 1 ei tohiks tõlgendada nii, et nüüd kuuluvad ühisesse kaubanduspoliitikasse kõik intellektuaalomandiga seotud rahvusvahelised lepingud.

417.

EUSFTA 11. peatükk inkorporeerib nii teatavad TRIPS-lepingu sätted kui ka muude (väljaspool WTO konteksti läbi räägitud) intellektuaalomandialaste lepingute sätteid, mille suhtes Euroopa Liidul ei saa olla ainupädevust. Erinevalt TRIPS-lepingust ei sõlmitud neid lepinguid (peamiselt rahvusvahelisi lepinguid, mida haldab Ülemaailmne Intellektuaalomandi Organisatsioon) kaubanduslepingute raames. Samuti ei saa neid liigitada kaubanduslepinguteks kohtuotsuse Regione autonoma Friuli-Venezia Giulia ja ERSA ( 311 ) tähenduses. Võimalik seos nende lepingute ja rahvusvahelise kaubanduse vahel on kõigest kaudne. Euroopa Liit ei saa võtta rahvusvahelisi kohustusi, mis puudutavad ainult liikmesriike. Samuti ei tohi Euroopa Liit kohustada liikmesriike rakendama rahvusvahelisi lepinguid, mis nad on sõlminud.

418.

Samuti ei kuulu ühisesse kaubanduspoliitikasse kaitstud õiguste rakendamisega seotud sätted, nagu TRIPS-lepingu artiklid 42–50 (s.o III jao 2. osa „Tsiviil‑ ja haldusmenetlus ning õiguslikud kaitsevahendid“). Need sätted käsitlevad kohtute tegevuse korraldamist ja tsiviilkohtumenetlust. Neil ei ole konkreetset seost rahvusvahelise kaubandusega.

419.

Euroopa Liidul ei saa olla ainupädevust ka seetõttu, et EUSFTA 11. peatükk inkorporeerib TRIPS-lepingu artikli 61, mis puudutab kriminaalkaristusi. Kriminaalasjad intellektuaalomandi kaubandusaspektide hulka ei kuulu.

420.

Samuti ei ole Euroopa Liit pädev võtma EUSFTA artiklis 11.4 ette nähtud kohustusi, niivõrd kui see säte inkorporeerib Berni kirjandus‑ ja kunstiteoste kaitse konventsiooni, ( 312 ) WIPO autoriõiguse lepingu ( 313 ) ning WIPO esituste ja fonogrammide lepingu, ( 314 ) mis kehtivad isiklike õiguste suhtes. Euroopa Liidul ei ole pädevust isiklike õiguste suhtes; samuti ei ole selles valdkonnas õigusnorme ühtlustatud.

421.

EUSFTA artiklitel 11.2 (mis viitab TRIPS-lepingule ja tööstusomandi kaitse Pariisi konventsioonile ( 315 )) ja 11.29 (mis tugineb patendikoostöölepingule ( 316 ) ja kohustab lepinguosalisi tegema vajaduse korral kõik mõistlikud jõupingutused patendiõiguse lepingu ( 317 ) artiklite 1–16 järgimiseks) on tagajärgi patentidele, mis aga kuuluvad jagatud pädevusse (vt eeskätt ELTL artikkel 118 ning määrused nr 1257/2012 ja nr 1260/2012). ( 318 ) Patendikaitse on liikmesriikide (v.a Hispaania, Itaalia ja Horvaatia) vahelise tõhustatud koostöö valdkond. Selline valdkond ei saa olla ainupädevuse ese: tõhustatud koostöö mõistet ei saa ühitada ainupädevuse mõistega. Üks liikmesriik märgib ka, et komisjon ei ole selgitanud, kuidas Euroopa Liit saaks järgida EUSFTA artiklit 11.29, ( 319 ) kui EUSFTA‑le kirjutab alla ainult Euroopa Liit. Patendikoostöölepingu ja patendiõiguse lepingu reguleerimisalasse kuuluvad teemad seisavad TRIPS-lepinguga hõlmatud materiaal-õiguslikest patendiküsimustest eraldi.

422.

Ka EUSFTA artikkel 11.35 (mis käsitleb taimesorte) ei kuulu ühisesse kaubanduspoliitikasse. Rahvusvaheline uute taimesortide kaitse konventsioon ei ole rahvusvahelise kaubandusega konkreetselt seotud. Selles konventsioonis on ette nähtud sui generis intellektuaalomandi kaitse. Õiguslik alus nõukogu otsusele selle konventsiooni sõlmimise kohta oli ELTL artikkel 43, mis käsitleb põllumajandust.

423.

Lõpuks on vaja sise‑ ja välispädevuse (peaaegu täielikku) ühetaolisust. Seega, kuna teatavad 11. peatüki reguleerimisalasse kuuluvad valdkonnad ei ole ühtlustatud, ei ole Euroopa Liidul ELTL artikli 3 lõikest 2 tulenevat ainupädevust.

424.

Pärast Lissaboni lepingu jõustumist on nüüd ELTL artikli 207 lõikes 1 ette nähtud, et ühine kaubanduspoliitika peab rajanema ühtsetel põhimõtetel, muu hulgas seoses „intellektuaalomandi kaubandusaspektidega“. Selle sõnastuse tõlgendamise lähtekoht on kohtuotsus Daiichi. ( 320 )

425.

Nimetatud kohtuasjas märkis Euroopa Kohus oma otsuses kõigepealt, et kuna liidu esmane õigus on märkimisväärselt arenenud, ei ole tema varasem praktika TRIPS-lepingu kohta, sealhulgas arvamus 1/94 ( 321 ), enam asjakohane selle kindlaksmääramisel, mil määral kuulub TRIPS-leping ühisesse kaubanduspoliitikasse.

426.

Esiteks märkis Euroopa Kohus, et kuigi TRIPS-leping ei puuduta rahvusvahelise kaubanduse toimimise üksikasju kui selliseid, on see ikkagi WTO süsteemi lahutamatu osa ja üks peamistest mitmepoolsetest lepingutest, millel see süsteem põhineb. ( 322 )

427.

Teiseks märkis Euroopa Kohus, et seda erilist seost TRIPS-lepingu ja rahvusvahelise kaubanduse vahel illustreerib asjaolu, et WTO vaidluste lahendamist reguleerivate eeskirjade kohaselt võib üks liige kasutada vastastikust soodustuste peatamist TRIPS-lepingu ja teiste peamiste mitmepoolsete lepingute vahel, millest WTO leping koosneb. ( 323 ) Selles suhtes tugines Euroopa Kohus WTO vaidluste lahendamist reguleerivate eeskirjade ja protseduuride käsitusleppe artikli 22 lõikele 3. Selles lepingusättes on ette nähtud, milliseid kontsessioone või muid kohustusi võib peatada.

428.

Kolmandaks arutles Euroopa Kohus, et aluslepingu koostajatele ei saanud sel ajal, kui nad lisasid ELTL artikli 207 lõikesse 1 sõnad „intellektuaalomandi kaubandusaspektid“, olla teadmata, et need sõnad vastavad peaaegu täielikult TRIPS-lepingu täispealkirjas kasutatutele. ( 324 )

429.

Neljandaks toonitas Euroopa Kohus, et TRIPS-lepingu põhieesmärk on intellektuaalomandi kaitse ülemaailmne tugevdamine ja ühtlustamine. Nagu ilmneb selle lepingu preambulist, on lepingu eesmärk vähendada moonutusi rahvusvahelises kaubanduses, tagades kõikide WTO liikmete territooriumil tõhusa ja nõuetekohase intellektuaalomandi õiguste kaitse. ( 325 ) Nende materiaal-õiguslike eeskirjade kontekst on kaubanduse liberaliseerimine, mitte liikmesriikide seaduste ühtlustamine.

430.

Sellepärast olen seisukohal, et oma otsuses Daiichi luges Euroopa Kohus kogu TRIPS-lepingu ühisesse kaubanduspoliitikasse kuuluvaks. Niisiis ei piirdunud ta oma analüüsis ainult TRIPS-lepingu artikliga 27.

431.

Samas ei ole ma veendunud, et kohtuotsuses Daiichi kasutatud põhjenduskäiku saaks ja tuleks EUSFTA läbivaatamisel tervikuna üle võtta.

432.

See, et ELTL artikli 207 lõikes 1 kasutatud sõnastus („intellektuaalomandi kaubandusaspektid“) vastab TRIPS-lepingu pealkirjas kasutatule („intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektid“), näib olevat sellele WTO lepingule eriomane.

433.

Intellektuaalomandialaste sätete hõlmamine teatavasse kaubanduslepingusse võib anda tunnistust konkreetsest seosest nende sätete ja rahvusvahelise kaubanduse vahel. Ühisesse kaubanduspoliitikasse võivad siiski kuuluda ka intellektuaalomandialased sätted või lepingud, mis on läbi räägitud ja sõlmitud mittekaubanduslikus kontekstis. ( 326 ) Kui pelgalt valdkonna hõlmamisest niisugusesse lepingusse piisaks selle valdkonna hõlmamiseks ühisesse kaubanduspoliitikasse, oleks liikmesriikidel tõepoolest tõsine oht enda olemasolevat pädevust kaotada. ( 327 )

434.

Ühise kaubanduspoliitika ulatust ei peaks minu arvates ka piiritlema viitega sellele, millist liiki õiguskaitsevahend on vaidluste lahendamise eeskirjades ette nähtud. ( 328 )

435.

Minu arvates loeb ELTL artikli 207 lõike 1 kohaldamisel see, kas intellektuaalomandi kaitset käsitlevaid sätteid sisaldav leping on konkreetselt seotud rahvusvahelise kaubandusega. Selle kindlakstegemiseks tuleb analüüsida, kas selle lepingu sisuline eesmärk on edendada, hõlbustada või reguleerida kaubandust (mitte ühtlustada liikmesriikide seadusi); ( 329 ) kas sellel on niisugusele kaubandusele otsene ja vahetu mõju; ning kas selle eesmärk on vähendada moonutusi rahvusvahelises kaubanduses, tagades iga lepinguosalise territooriumil, et majandushuvid intellektuaalomandiõigustest tekkivate monopolide suhtes on tõhusalt ja piisavalt kaitstud. Selline on kohtuotsuse Daiichi põhisisu.

436.

Nõustun siin kohtujurist Wahliga, et intellektuaalomandiõigused on oma olemuse poolest peamiselt kaubandusega seotud, kuna need on sisuliselt ainuõigused, millest tekkivad monopolid võivad piirata kaupade või teenuste vaba ringlust. ( 330 ) Turumajanduses seisneb nende õiguste põhitähtsus nende majanduslikus väärtuses. Kui selliste õiguste teostamine on hädavajalik kaitstud intellektuaalomandi kaubanduslikuks kasutamiseks piiriülesel turul, kuuluvad need „intellektuaalomandi kaubandusaspektide“ hulka. ( 331 ) Sellest perspektiivist saavad nende õiguste kaitsega seotud huvidest sisuliselt kaubandushuvid.

437.

See ei tähenda, nagu oleksid kõik intellektuaalomandiõiguste kaitse vormid alati ja tingimata rahvusvahelise kaubandusega seotud. Näiteks on Euroopa Kohus märkinud, et kirjandus‑ ja kunstiomandi kaitsega seotud õiguste konkreetne ese on tagada, et õiguste omajate isiklikud ja varalised õigused on kaitstud. ( 332 ) Isiklikud õigused täiendavad varalisi õigusi selle poolest, et need annavad autorile õiguse „nõuda autorsust teosele ja vaidlustada nimetatud teose mistahes moonutamine, lühendamine või muu muutmine või teose väärtust kahandav muu tegevus, mis haavab autori au ja väärikust“. ( 333 ) Nende eesmärk on kaitsta autori ja tema teose vahelist seost. See seos ei olene sisuliselt varalistest õigustest, mis võivad autoril selle teose suhtes olla. See tähendab ka, et kui niisugune leping nagu EUSFTA hõlmab isiklike õiguste teket ja kaitset, ei saa selle lepingu sõlmimise õiguslik alus olla üksnes ELTL artikli 207 lõige 1. Selliseid õigusi käsitlevad sätted ei ole varalisi õigusi käsitlevate sätete suhtes aktsessoorsed. Teistsugune järeldus tähendaks sõna „kaubandusaspektid“ eemaldamist ELTL artikli 207 lõikest 1, nii et ühine kaubanduspoliitika hõlmaks nii intellektuaalomandi kaubanduslikke kui ka mittekaubanduslikke aspekte.

438.

Mitu liikmesriiki paluvad Euroopa Kohtul piirata kohtuotsuses Daiichi tehtud järeldust nii, et teatavad TRIPS-lepingu sätted, nagu artiklid 42–50 ja artikkel 61, jääksid ühisest kaubanduspoliitikast välja. Nad märgivad, et need sätted on seotud kohtute tegevuse korraldamise, tsiviilkohtumenetluse ja kriminaalasjadega. Sellest tuleneks, et kuna need sätted on ikkagi EUSFTA osa, ei ole Euroopa Liidul 11. peatüki suhtes ainupädevust.

439.

Kui see argument paika peab, tähendaks see, et rahvusvahelise lepingu iga säte peab ühisesse kaubanduspoliitikasse kuulumiseks vastama tingimusele, et esineb konkreetne seos rahvusvahelise kaubandusega. Ent otsuse tegemine selle kohta, kas Euroopa Liidul on ainupädevus, ja seega vaidlusaluse meetme õige õigusliku aluse kindlakstegemine peavad põhinema objektiivsetel teguritel, sealhulgas meetme eesmärgil ja sisul. ( 334 ) Rahvusvahelise lepingu sõlmimise otsuse õiguslik alus ei ole selle lepingu iga sätte õiguslike aluste summa. Nii näiteks ei muutnud kohtuasjas C‑137/12 ( 335 ) see, et seal vaidluse all olnud rahvusvaheline leping sisaldas sätteid arestimis‑ ja konfiskeerimismeetmete kohta, Euroopa Kohtu järeldust, et see leping kuulub ühisesse kaubanduspoliitikasse. Nende sätete „üldine eesmärk o[li] tagada kõikide [lepingu]osaliste territooriumidel tingimusjuurdepääsul põhinevate teenuste õiguskaitse tõhusus“ ja järelikult teenisid need sätted „vaidlustatud otsuse – loetuna koostoimes konventsiooniga – põhilist eesmärki“. ( 336 )

440.

Lõpuks ei ole ma seisukohal, et Euroopa Liidul on ühise kaubanduspoliitika suhtes ainupädevus üksnes siis, kui tal on vastav pädevus siseturul ja ta on seda sisemist pädevust teostanud (mis väljendub õigusaktide ühtlustamises). See tähendaks ELTL artikli 3 lõike 1 punkti e ja artikli 207 lõike 1 käsitamist teatavat liiki tingimuslikkusega, mis põhineb AETRi kohtupraktikal. Ühisel kaubanduspoliitikal aga on nii liidusisene kui ka ‑väline mõõde. Euroopa Liidu pädevuse teostamine ühise kaubanduspoliitika suhtes ei olene sellest, kas liidul on sisemine pädevus mingil muul alusel ja kas ta on seda pädevust teostanud. ELTL artikli 3 lõike 1 kohaselt ei olene Euroopa Liidu ainupädevus selle poliitika suhtes ELTL artikli 3 lõikes 2 sätestatud tingimustest. ( 337 )

441.

Minu arvates käsitleb 11. peatükk nii intellektuaalomandi kaubanduslikke kui ka mittekaubanduslikke aspekte.

442.

EUSFTA artikli 11.1 lõigete 1 ja 2 analüüsimisel ilmneb, et intellektuaalomandiõiguste piisavas ja tõhusas kaitses nähakse kaubanduse ja investeeringute kasu suurendamise vahendit. Selleks on 11. peatükis sisuliselt kehtestatud intellektuaalomandi siseriikliku reguleerimise miinimumstandardid ja nende standardite tõhusa rakendamisega seotud kohustused.

443.

Seega määratletakse 11. peatükis iga hõlmatud intellektuaalomandi õiguse suhtes kaitse ulatus, nähakse ette kaitse tähtaeg ja vahendid kaitse saamiseks, nimetatakse koostöö vormid ja kehtestatakse rida kohustusi eesmärgiga tagada selle peatüki reguleerimisalasse kuuluvate õiguste piisav õiguskaitse ja täitmine asjakohaste õiguskaitsevahendite kaudu. Seejuures on 11. peatükis osaliselt kasutatud (ka TRIPS-lepingus kasutatud ( 338 )) võtet, mis seisneb väljaspool EUSFTA konteksti sõlmitud rahvusvahelistes lepingutes leiduvate materiaal-õiguslike intellektuaalomandistandardite inkorporeerimises.

444.

Minu arusaama järgi ei saa pädevuse jaotust mõjutada see, et EUSFTA 11. peatükk inkorporeerib TRIPS-lepingu osi ja muid rahvusvahelisi lepinguid, mis on sõlmitud väljaspool WTO konteksti pärast TRIPS-lepingu jõustumist koos WTO otsustega, selle asemel, et sisaldada asjakohast sõnastust tervikuna. ( 339 ) Kummalgi juhul on EUSFTA osaliste õiguste ja kohustuste allikas EUSFTA ise. Märgin, et inkorporeerimise kasutamine TRIPS-lepingus ei takistanud Euroopa Kohut otsuses Daiichi järeldamast, et Euroopa Liit oli pädev seda lepingut sõlmima.

445.

Erinevalt komisjonist ei erista ma seetõttu neid 11. peatüki sätteid, millega inkorporeeritakse muid rahvusvahelisi lepinguid (või nende osi), nendest, mis viitavad sellistele lepingutele nende sätteid EUSFTAs siduvaks muutmata. Euroopa Liit on ELTL artikli 207 alusel pädev määratlema ühist kaubanduspoliitikat. Ta võib seda teha rahvusvaheliste lepingute üle läbirääkimiste pidamise ja nende sõlmimise kaudu. Ühise kaubanduspoliitika ja välistegevuse eesmärke üldiselt on võimalik saavutada paljude vahenditega, mille kõikide puhul ei ole tingimata tagajärjeks õiguslikult siduvad kohustused. Nagu Euroopa Kohus kohtuasjas C‑660/13 seoses vastastikuse mõistmise memorandumiga märkis: „otsus kirjutada alla mittesiduvale kokkuleppele […] on tegevus, millega kujundatakse liidu poliitikat […]“. ( 340 )

446.

Minu arvates kehtivad järeldused, millele Euroopa Kohus oma otsuses Daiichi ( 341 ) jõudis, ka EUSFTA 11. peatüki suhtes, niivõrd kui see inkorporeerib TRIPS-lepingu sisu seoses selle peatüki reguleerimisalasse kuuluvate intellektuaalomandiõigustega (milleks on autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused; patendid; kaubamärgid; disainilahendused; mikrolülituste topograafia; geograafilised tähised; ja avaldamata teabe kaitse).

447.

Ma ei näe põhimõtteliselt põhjust jõuda teiste intellektuaalomandi kaitse miinimumtaset käsitlevate sätete suhtes teistsugusele järeldusele, kui need on seotud sellest intellektuaalomandiõigusest tulenevate majandushuvide kaitse ja tõhusa rakendamisega. Taotletavas poliitikas on kasutatud intellektuaalomandis kätketud majandushuvide kaitse miinimumstandardeid investeeringute edendamiseks, kaubandustõkete vähendamiseks, rahvusvahelise kaubanduse hõlbustamiseks ja konkurentsitingimuste mõningase võrdsuse tagamiseks. See kõik on osa kaubanduspoliitikast.

448.

TRIPS-leping ei hõlma küll sordikaitset, kuid mulle näib, et 11. peatüki seda osa (EUSFTA artikkel 11.35, milles lepinguosalised kinnitavad veel kord oma kohustusi, mis tulenevad rahvusvahelisest uute taimesortide kaitse konventsioonist ( 342 )) tuleb analüüsida samamoodi. Põhjus on selles, et sordikaitse õigused on varalised õigused: aretaja õigus lubada kaitstud sordi suhtes muu hulgas selle tootmist või paljundamist, levitamise tingimusi, müügiks pakkumist, müüki või muud turustamist, eksporti, importi ja ladustamist. ( 343 )

449.

Vastuväited seoses Euroopa Liidu ainupädevusega TRIPS-lepingu artikli 61 suhtes on mulle mõistetavad. Siiski näib mulle, et tegelikult 11. peatükk TRIPS-lepingu artiklit 61 ei inkorporeerigi. EUSFTA 11. peatükis ei ole selget viidet sellele artiklile. Samuti ei sisalda see kriminaalõiguslikke meetmeid käsitlevat osa. Niivõrd, kuivõrd nimetatud peatükk TRIPS-lepingu teatavate intellektuaalomandiõiguste osas inkorporeerib, saan aru, et see viide on seotud TRIPS-lepingu II jaoga „Intellektuaalomandi õiguste kättesaadavust, ulatust ja kasutamist käsitlevad standardid”, mitte III jaoga „Intellektuaalomandi õiguskaitse tagamine“. EUSFTA 11. peatükk sisaldab ju ise eraldi jagu intellektuaalomandiõiguste (tsiviilõigusliku) kaitse kohta.

450.

Sätted läbipaistvuse, tagatud õiguste tõhusa kaitse ja kohustuste täitmise tagamise kohta on Euroopa Liidu ühise kaubanduspoliitika lahutamatu osa. Sel põhjusel olen seisukohal, et 11. peatüki osad, mis käsitlevad intellektuaalomandiõiguste tsiviilõiguslikku kaitset ja piiril võetavaid meetmeid, kuuluvad samuti ühisesse kaubanduspoliitikasse. ( 344 ) Sama kehtib artikli 11.52 sätete kohta, milles on ette nähtud rahvusvahelise koostöö vormid. ( 345 )

451.

EUSFTA 11. peatüki reguleerimisalasse aga näivad kuuluvat ka intellektuaalomandi mittekaubanduslikud aspektid.

452.

Erinevalt TRIPS-lepingust ( 346 ) inkorporeerib EUSFTA artikkel 11.4 (mis käsitleb autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kaitset) kõik Berni konventsioonis sätestatud õigused ja kohustused. Seega hõlmab see ka nimetatud konventsiooni 6.bis artiklit, mis kaitseb autori isiklikke õigusi. Konventsiooni 6.bis artikkel ise eristab autori isiklikke õigusi tema varalistest õigustest.

453.

Samamoodi inkorporeerib artikkel 11.4 EUSFTAsse kogu WIPO autoriõiguse lepingu ning WIPO esituste ja fonogrammide lepingu. WIPO autoriõiguse lepingu artikkel 3 kohustab lepinguosalisi kohaldama WIPO autoriõiguse lepingus ette nähtud kaitse suhtes Berni konventsiooni artikleid 2–6. WIPO esituste ja fonogrammide lepingu artikli 5 lõikes 1 on ette nähtud teatavad esitajale kuuluvad isiklikud õigused.

454.

Olen juba rõhutanud isiklike õiguste eraldiseisvat ja tähtsat funktsiooni. ( 347 ) Seda funktsiooni on EUSFTAs selgelt tunnistatud. Ent niisugused õigused on sama selgelt mittekaubanduslikud. Sellepärast järeldan, et niivõrd kui 11. peatükk kehtib intellektuaalomandi mittekaubanduslike aspektide suhtes, ei saa Euroopa Liidu pädevus selle peatüki nende osade sõlmimiseks põhineda ELTL artikli 207 lõikel 1.

455.

Komisjon ei ole püüdnud väita, et Euroopa Liidul on siiski ainuvälispädevus ühel ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud alusel.

456.

Kuna isiklikud õigused ei olene varalistest intellektuaalomandiõigustest (ja kehtivad koos nendega), ( 348 ) olen seisukohal, et niisuguseid sätteid nagu EUSFTA 11. peatükis, niivõrd kui need kehtivad intellektuaalomandiõiguste mittekaubanduslike aspektide suhtes, võib pidada vajalikuks siseturu eesmärkide saavutamisel. See, et isiklikke õigusi ei pruugi olla (veel) ühtlustatud, seda järeldust ei riiva. ( 349 ) Sellepärast kuuluvad need EUSFTA 11. peatüki aspektid Euroopa Liidu ja liikmesriikide jagatud pädevusse vastavalt ELTL artikli 4 lõike 2 punktile a, artikli 26 lõikele 1 ja ELTL artikli 216 lõikes 1 nimetatud teisele alusele.

457.

Komisjon märgib, et sisuliselt edendab ja hõlbustab 12. peatükk Euroopa Liidu ja Singapuri vahelist kaubavahetust ja teenuskaubandust. Selle peatüki eesmärk on keelustada hargmaise mõõtmega konkurentsivastane tegevus, mis võib tõkestada tegelikku turulepääsu või vähendada kaubanduse liberaliseerimisest tekkivat majanduskasu, mille saavutamine on EUSFTA eesmärk. Samuti ei teki 12. peatüki tulemusel ühtlustamist ning selles on selgelt viidatud konkurentsivastase tegevuse seosele rahvusvahelise kaubandusega. Seetõttu on sellel otsene ja vahetu mõju kaubandusele ning see kuulub ELTL artikli 207 lõike 1 alusel täielikult Euroopa Liidu ainupädevusse. Samuti viitab komisjon mitmele WTO lepingule, mis inkorporeerivad konkurentsipoliitika aspekte.

458.

Teised menetlusosalised ei ole 12. peatüki kohta konkreetseid argumente esitanud.

459.

Olen komisjoniga nõus, et WTO lepingute teatavatest sätetest juba ilmneb seos rahvusvahelise kaubanduse ja konkurentsipoliitika vahel. ( 351 ) Samas ei ole seni vastu võetud üldist WTO poliitikat konkurentsi ja kaubanduse suhtes. ( 352 )

460.

Seevastu EUSFTA 12. peatüki eesmärk on üldiselt käsitleda konkurentsivastasest tegevusest avalikus või erasektoris tekkida võivat kahjulikku mõju Euroopa Liidu ja Singapuri vahelisele kaubandusele. Nii kohustab see iga lepinguosalist säilitama ja rakendama oma vastaval territooriumil kõikehõlmavad konkurentsialased õigusaktid, mis reguleerivad ettevõtjatevahelisi kokkuleppeid, turgu valitseva seisundi kuritarvitamist ja ettevõtjate koondumisi, mille tulemusel väheneb konkurents oluliselt või mis kahjustavad olulisel määral konkurentsi, kui see mõjutab Euroopa Liidu ja Singapuri vahelist kaubandust. ( 353 ) Neid konkurentsivastase tegevuse liike peetakse niisugusteks, mis võivad riivata kaubanduse liberaliseerimisest tekkivat kasu, mille saavutamine on EUSFTA eesmärk, kas nurjates turulepääsu eeskirju või vähendades majanduskasu, mida ühe lepinguosalise ettevõtjad võivad loota oma kaupade või teenustega kauplemisest teise lepinguosalise territooriumil. ( 354 )

461.

EUSFTA 12. peatükk on samuti otseselt seotud kaubanduse reguleerimisega, niivõrd kui selle eesmärk on piirata konkurentsimoonutusi, mis tulenevad sellest, et iga lepinguosaline võib asutada või hallata riigi osalusega äriühinguid või anda äriühingutele eri‑ või ainuõigusi, ( 355 ) ning reguleerib keelatud subsiidiume jm subsiidiume. ( 356 )

462.

Seda 12. peatüki seost rahvusvahelise kaubandusega illustreerib EUSFTA artikli 12.7 lõige 2. See säte, mis samuti inkorporeerib subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 3 (mis käsitleb keelustatud subsiidiume), ( 357 ) keelustab teatavat liiki subsiidiumide andmise, „välja arvatud juhul, kui subsiidiume andev lepinguosaline on teise lepinguosalise taotlusel tõendanud, et kõnealune subsiidium ei mõjuta praegu ega tõenäoliselt ka edaspidi kaubavahetust teise lepinguosalisega“. ( 358 ) Samamoodi kohustab EUSFTA artikli 12.8 lõige 1 lepinguosalisi „tegema kõik endast oleneva“, et lahendada konkurentsimoonutused, mida põhjustavad muud kaupade ja teenustega kauplemisega seotud eripärased subsiidiumid, „niivõrd kui need mõjutavad või võivad tõenäoliselt mõjutada kummagi lepinguosalise kaubandust“, ning niisuguseid moonutusi ära hoida.

463.

See, et 12. peatüki tulemusel on konkurentsieeskirjad mõningal määral ühtlustatud, ei tähenda, et selle eesmärk on ühtlustada liikmesriikide sellekohaseid seadusi siseturu parema toimimise huvides. EUSFTA 12. peatükis hoopis laiendatakse mõned liidu konkurentsiõiguse põhinormid ja aluspõhimõtted Singapurile, et reguleerida kaubavahetust ja teenuskaubandust selle kolmanda riigiga. ( 359 ) Nende normide hulka kuuluvad ELTL artiklid 101 ja 102, mis reguleerivad ettevõtjatevahelisi kokkuleppeid ja kooskõlastatud tegevust ning turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, koos nõukogu määrusega nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle. ( 360 ) Samamoodi kajastavad EUSFTA sätted ELTL artiklit 106 (mis puudutab riigi osalusega äriühinguid, neid ettevõtjaid, kellele liikmesriigid annavad eri‑ või ainuõigused, ning ettevõtjaid, kellele on antud üldist majandushuvi esindavate teenuste osutamine) ja ELTL artikleid 107 ja 109 (mille eesmärk on hoida ära riigiabist tekkivaid konkurentsimoonutusi).

464.

Tõepoolest sisaldab EUSFTA 12. peatükk ka sätteid, mis käsitlevad õiguskaitsealast koostööd ja kooskõlastamist, ärisaladuste ja muu konfidentsiaalse teabe kaitset, lepinguosalistevahelist konsulteerimist konkurentsi alal ning 15. peatüki (vaidluste lahendamine) ja 16. peatüki (vahendamine) rakendamata jätmist 12. peatükist (välja arvatud artiklist 12.7, mis käsitleb keelustatud subsiidiume) tulenevates küsimuses. Kõik need sätted on aktsessoorsed 12. peatükis ette nähtud peamiste sisuliste kohustuste suhtes. Seega ei riiva need minu järeldust, et 12. peatüki eesmärk on edendada, hõlbustada või reguleerida kaubandust ning et seega on sellel peatükil otsene ja vahetu mõju kaubavahetusele ja teenuskaubandusele.

465.

Seoses sättega, mis käsitleb läbipaistvust kaubavahetuse ja teenuste osutamisega seotud subsiidiumide valdkonnas (EUSFTA artikkel 12.9), viitan oma analüüsile 14. peatüki kohta ning läbipaistvusega seotud sätetele muudes peatükkides. ( 361 )

466.

Sellepärast järeldan, et 12. peatükk kuulub ELTL artikli 207 lõike 1 alusel tervikuna Euroopa Liidu ainupädevusse.

467.

Komisjon väidab, et Euroopa Liidul on ELTL artikli 207 lõike 1 alusel ainupädevus EUSFTA 7. peatüki suhtes. Ühest küljest kohustab see peatükk kaotama (nii tariifsed kui ka mittetariifsed) kaubandustõkked ja investeerimistõkked või neid vähendama ning ühtlustama õigusnorme, et kaubandust hõlbustada. Teisest küljest on sellel samuti seoseid välismaiste otseinvesteeringutega: see keelab lepinguosalistel nõuda partnerluse loomist kohalike äriühingutega.

468.

Parlament ega nõukogu ei ole 7. peatüki kohta konkreetseid argumente esitanud.

469.

Mõni liikmesriik märgib, et 7. peatüki eesmärk on vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid, edendades taastuvenergia tootmist, ning sellepärast on see peatükk seotud keskkonnapoliitikaga (ELTL artikkel 191), mitte ühise kaubanduspoliitikaga.

470.

Komisjon märgib, et vastavalt ELTL artikli 3 lõike 1 punktile e ja artikli 207 lõikele 1 kuulub EUSFTA 13. peatükk tervikuna Euroopa Liidu ainupädevusse. Pädevus ühise kaubanduspoliitika suhtes ei piirdu niisuguste aktide vastuvõtmisega, millel on mõju ainult väliskaubanduse tavapärastele aspektidele. Keskkonna‑ ja töökaitse taseme erinevustel eri riikides võib olla otsene ja vahetu mõju rahvusvahelisele kaubandusele ja investeerimisele. Madalam kaitsestandard ühes lepinguosalistest võib tema territooriumil kaubandust ja investeerimist laiendada. Ent keskkonna‑ ja tööstandardid võivad muutuda varjatud kaubandustõketeks. Nagu ilmneb muu hulgas artikli 13.1 lõikest 1, on EUSFTA eesmärk arendada ja edendada rahvusvahelist kaubandust sellisel viisil, mis aitab saavutada säästvat arengut, mis hõlmab majandusarengut, sotsiaalset arengut ja keskkonnakaitset.

471.

Komisjoni väitel ei ole EUSFTA 13. peatüki eesmärk luua materiaalõiguses uusi kohustusi seoses töö‑ ja keskkonnakaitsega, vaid selles pelgalt kinnitatakse taas teatavaid olemasolevaid rahvusvahelisi kohustusi. Selle eesmärk on tagada, et kaitsetasemete erinevustest ei tekiks kahjulikku mõju kaubandusele ja investeerimisele.

472.

Komisjon ei näe vastuolu ühelt poolt EUSFTA 13. peatüki ning teiselt poolt ELL artikli 3 lõike 5 ja artikli 21 lõike 2 vahel. ELL artikli 3 lõike 5 kohaselt peab Euroopa Liit hõlmama oma ühisesse kaubanduspoliitikasse „maailma säästvat arengut“ ning „vaba ja ausat kaubandust“ puudutavad küsimused. ELL artikli 21 lõige 2 sisaldab samuti mitut säästva arenguga seotud eesmärki.

473.

Konkreetsete 13. peatüki sätete kohta märgib komisjon muu hulgas, et see, et artikli 13.3 lõige 3 sisaldab kohustust tõhusalt rakendada tööalaseid põhiõigusi käsitlevaid põhimõtteid, ei anna alust järelduseks, et liikmesriigid peavad EUSFTA sõlmimises osalema. Selles sättes ei ole ette nähtud, kuidas konkreetselt tuleb Singapuril ja liikmesriikidel tagada nende ratifitseeritud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (edaspidi „ILO“) konventsioonide tõhus rakendamine. Samuti on EUSFTA artikli 13.6 lõikes 2 ja artikli 13.8 punktis a pelgalt taas kinnitatud juba võetud kohustusi. Teiste sätete (nagu artikli 13.8 punktid b–d) eesmärk on hoida ära rahvusvahelise kaubanduse moonutusi ja seetõttu on need rahvusvahelise kaubandusega lahutamatult seotud.

474.

Parlament nõustub sisuliselt komisjoniga.

475.

Nõukogu ja mitu liikmesriiki on asunud seisukohale, et kuigi 13. peatükil on seos kaubandusega, reguleerib see ka mittekaubanduslikke töö, keskkonnakaitse ja kalanduse aspekte ning selle eesmärk on edendada töö‑ ja keskkonnakaitset, samuti mere bioloogiliste ressursside kaitset ühise kalanduspoliitika raames. Seetõttu ei saa need 13. peatüki sätted põhineda ELTL artiklil 207. Samuti märgib nõukogu, et EUSFTA artikli 13.3 lõigetega 3 ja 4 kaasneb minimaalne liikmesriikide õigusaktide ühtlustamine valdkondades, kus aluslepingud seda ei võimalda. Kui need sätted peaksid olema ühise kaubanduspoliitika osa, oleksid need vastuolus ELTL artikli 207 lõikega 6.

476.

Samuti väidavad nõukogu ja mitu liikmesriiki, et 13. peatükk seisab ülejäänud lepingust selgelt eraldi. Sellest annab muu hulgas tunnistust selle peatüki suhtes kehtiv erisüsteem vaidluste lahendamiseks. ( 364 )

477.

Lõpuks väidab nõukogu, et Euroopa Liidu ainupädevus võtta EUSFTA artiklis 13.8 kalatooteid puudutavaid kohustusi tuleneb ELTL artikli 3 lõike 1 punktist d (mere bioloogiliste ressursside kaitse ühise kalanduspoliitika raames), mitte artikli 3 lõike 1 punktist e (ühine kaubanduspoliitika). Artikli 13.8 esmane eesmärk on tagada kalavarude säästev kaitse ja majandamine, mitte hõlbustada või reguleerida kaubandust.

478.

Ühist kaubanduspoliitikat tuleb teostada kooskõlas Euroopa Liidu välistegevuse põhimõtete ja eesmärkidega, ( 365 ) sealhulgas aidates töötada välja „rahvusvahelisi meetmeid keskkonna seisundi säilitamiseks ja parandamiseks ning maailma loodusvarade säästvaks majandamiseks, et tagada säästev areng“. ( 366 ) Sellepärast olen komisjoniga nõus, et keskkonnakaitse tasemetest nähtuvad seosed rahvusvahelise kaubandusega. Suured erinevused võivad moonutada konkurentsi ja kaubandust; madalad standardid ühel turul võivad anda omamaistele ettevõtjatele konkurentsieeliseid ja seega meelitada välisinvesteeringuid kõrgemate standarditega turgude kahjuks. Keskkonnakaitsestandarditega aga võidakse protektsionistlikel eesmärkidel manipuleerida. ( 367 ) Nendel põhjustel on säästev areng üks WTO lepingu preambulis nimetatud eesmärke. ( 368 ) Samasugust põhjenduskäiku saab rakendada ka töökaitse ja rahvusvahelise kaubanduse vahelise seose suhtes.

479.

Siiski ei tähenda see, et ühisel kaubanduspoliitikal võib olla ka mittekaubanduslikke eesmärke, EUSFTA 7. ja 13. peatüki automaatset kuulumist ELTL artikli 207 lõike 1 kohaldamisalasse.

480.

Euroopa Kohus on juba andnud mõningaid suuniseid selle kohta, kuidas eristada ühisesse kaubanduspoliitikasse kuuluvaid meetmeid (selle põhjal, et nende sisuline eesmärk on edendada, hõlbustada või reguleerida kaubandust ja neil on seega otsene ja vahetu mõju kaubandusele) ( 369 ) ning Euroopa Liidu keskkonna‑ või sotsiaalpoliitikaga seotud meetmeid.

481.

Seega on Euroopa Kohus nõustunud, et ühisesse kaubanduspoliitikasse võib kuuluda liidu akte, mille eesmärgid ei ole puhtmajanduslikud (vaid näiteks sotsiaalsed, keskkonnaalased või humanitaarsed). ( 370 ) Igas kohtuasjas olid vaidlusaluste rahvusvaheliste lepingutega siiski seotud kaubanduspoliitilised meetmed: arvamuses 1/78 kaubanduskokkulepped varude tekkimise kohta; kohtuasjas 45/86 tariifisoodustuste andmine; kohtuasjas C‑62/88 põllumajandustoodete (tingimuslik) import; ja kohtuasjas C‑281/01 märgistamisnõuded (s.o tehnilised kaubandustõkked). Kõikidel nendel meetmetel on otsene ja vahetu mõju asjasse puutuvate kaupade või teenustega kauplemisele.

482.

Seevastu jäävad ühisest kaubanduspoliitikast välja rahvusvahelised lepingud, mis ei ole kaubandusega konkreetselt seotud, isegi kui neil on kaudne seos kaubandusega. Nii võttis Euroopa Kohus arvamuses 2/00 arvesse seda, et bioloogilise mitmekesisuse konventsioonile lisatud Cartagena bioohutuse protokollis nimetatud muundatud elusorganismide piiriülest vedu käsitlevad eeskirjad ei piirdunud ainult kaubandusvedudega. Sellepärast järeldas Euroopa Kohus, et nimetatud protokolli peamine eesmärk või aspekt on keskkonnakaitse, mitte ühine kaubanduspoliitika. ( 371 ) Samamoodi kinnitas Euroopa Kohus kohtuasjas C‑411/06, ( 372 ) et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1013/2006 jäätmesaadetiste kohta ( 373 ) eesmärk ei ole määratleda, milliste omadustega peavad olema jäätmed, et need saaksid vabalt liikuda siseturul või kaubavahetuses kolmandate riikidega, vaid kehtestada ühtlustatud kord niisuguste menetluste jaoks, millega oleks võimalik keskkonnakaitse eesmärgil jäätmete liikumist piirata. ( 374 ) Seega põhines see määrus õiguspäraselt keskkonnakaitset käsitlevatel aluslepingu sätetel.

483.

Seda arvestades analüüsin, kas 7. ja 13. peatükk kuuluvad tervikuna ühisesse kaubanduspoliitikasse.

484.

EUSFTA 7. peatüki eesmärk on kaitsta keskkonda (ja sellega kaasnevalt ka inimtervist) ning selleks „edendada, arendada ja suurendada energia tootmist taastuvatest ja jätkusuutlikest mittefossiilsetest allikatest“, vähendades niiviisi kasvuhoonegaaside heitkoguseid. ( 375 ) Selle peatüki reguleerimisala piirdub aga meetmetega, mis „võivad mõjutada lepinguosalistevahelist kaubandust ja investeerimist“ seoses rohelise energia tootmisega. ( 376 ) Kas Euroopa Liidul on ELTL artikli 207 lõike 1 alusel selle peatüki suhtes ainupädevus, oleneb sellest, kas selle peatüki sisuline eesmärk on edendada, hõlbustada või reguleerida kaubandust ning kas sellel on seega otsene ja vahetu mõju kaubandusele. ( 377 )

485.

Minu arvates on.

486.

EUSFTA 7. peatüki sätted puudutavad peamiselt kaubanduspoliitiliste meetmete reguleerimist ning kaubandus‑ ja investeerimistõkete kõrvaldamist. Nii käsitleb artikkel 7.4 rohelise energia tootmist takistada võivate kaubandus‑ ja investeerimistõkete kõrvaldamist, näiteks keelustades „kohaliku sisendi kasutamise nõu[ded]“ ja kohustused sõlmida partnerlusi kohalike äriühingutega. ( 378 ) Samamoodi on artikli 7.5 eesmärk likvideerida tehnilised tõkked rohelise energia tootmise vahenditega kauplemises. Kohtupraktikas on välja kujunenud, et rahvusvahelised kohustused, mille eesmärk on tagada, et tehnilised eeskirjad ja standardid ning vastavushindamise kord ei tekitaks tarbetuid tõkkeid rahvusvahelises kaubanduses, kuuluvad ühisesse kaubanduspoliitikasse. ( 379 ) Artiklid 7.6 ja 7.7 (mis käsitlevad vastavalt erandeid ning rakendamist ja koostööd) on muude 7. peatükist tulenevate kohustuste suhtes aktsessoorsed ega ole seetõttu määravad selle kindlakstegemisel, kas nimetatud peatükk kuulub ühisesse kaubanduspoliitikasse.

487.

Sellest tuleneb, et 7. peatüki eesmärk on reguleerida ja hõlbustada rohelise energia tootmisega seotud kaubandust ning sellel on seega otsene ja vahetu mõju kaubandusele. Sellepärast kuulub nimetatud peatükk ELTL artikli 207 lõike 1 alusel tervikuna Euroopa Liidu ainupädevusse.

488.

Seda järeldust ei sea küsimärgi alla ühe liikmesriigi märkus, et 7. peatükk võib riivata iga liikmesriigi ELTL artikli 194 lõike 2 teisest lõigust tulenevat õigust määrata kindlaks oma energiavarude kasutamise tingimused, tema valikud erinevate energiaallikate vahel ning tema energiavarustuse üldstruktuur. Nagu nähtub ELTL artikli 194 lõike 2 sõnastusest, on selle lõike ainus eesmärk selgitada Euroopa Liidu pädevust võtta vastu seadusandlikke akte energiapoliitika elluviimiseks. Seetõttu ei saa see lõige piirata ELTL artikli 207 lõikes 1 ette nähtud ühise kaubanduspoliitika autonoomset ulatust.

489.

Mõnel EUSFTA 13. peatüki sättel on selgelt otsene ja vahetu seos kaubanduse reguleerimisega. Nii käsitleb artikli 13.6 lõige 4 konkreetselt küsimust, mis puudutab mitmepoolsete keskkonnalepingute rakendamise meetmetest tuleneda võivaid varjatud kaubanduspiiranguid. Samamoodi on EUSFTA artikli 13.12 eesmärk sisuliselt takistada lepinguosalist mõjutamast kaubandust või investeerimist sel teel, et ta loobub kohaldamast oma keskkonna‑ või tööalaseid õigusakte või teeb neist muul viisil erandeid või ei kohalda neid tõhusalt. Teisteks näideteks on artikli 13.11 lõige 1, mille konkreetne eesmärk on hõlbustada ja edendada kaubandust ja investeerimist keskkonnasõbralikesse kaupadesse ja teenustesse, ning artikli 13.11 lõige 2, milles lepinguosalised kohustuvad pöörama erilist tähelepanu sellele, et hõlbustada kliimasõbralike kaupade ja teenustega kauplemise või neisse investeerimise valdkonnas esinevate takistuste kõrvaldamist.

490.

Hoolimata lepinguosaliste väljendatud kavatsusest mitte ühtlustada töö‑ ega keskkonnaalaseid standardeid (EUSFTA artikli 13.1 lõige 4), on arvukad 13. peatüki sätted siiski sellised, mis vormiliselt ei kehtesta kaubanduses tingimuslikkust (mis võimaldaks teisel lepinguosalisel rakendada lepingu täitmata jätmise korral kaubandussanktsioone või seaks konkreetse kaubandushüve sõltuvusse töö‑ ja keskkonnaalaste standardite järgmisest) ega reguleeri muul viisil kaubanduspoliitiliste meetmete kasutamist säästva arengu edendamiseks.

491.

Niisiis on EUSFTA artikli 13.3 lõigete 1 ja 3, artikli 13.4 ning artikli 13.6 lõigete 2 ja 3 sisuline eesmärk saavutada Euroopa Liidus ja Singapuris miinimumtasemel (vastavalt) töökaitse ja keskkonnakaitse eraldi nende võimalikust mõjust kaubandusele. Sellepärast on selge, et need sätted ei kuulu ühisesse kaubanduspoliitikasse. Erinevalt mõningates liidu rahvusvahelistes kaubanduslepingutes leiduvatest „oluliste elementide“ klauslitest, ( 380 ) millega on kehtestatud kohustus austada demokraatia põhimõtteid ja inimõigusi, ei anna EUSFTA nendes sätetes viidatud töö‑ ja keskkonnaalaste standardite rikkumine teisele lepinguosalisele õigust peatada EUSFTAst tulenevad kaubandushüved. EUSFTA artiklid 13.16 ja 13.17 ei anna lepinguosalisele luba peatada teisele lepinguosalisele antud kaubanduskontsessioone, kui see ei täida 13. peatükis võetud kohustusi. ( 381 ) Samuti ei ole – erinevalt säästvat arengut ja head valitsemistava stimuleerivast erikorrast nn GSP+ süsteemis ( 382 ) – nende sätete eesmärk anda Singapurile kaubanduskontsessioone tingimusel, et ta neid standardeid järgib.

492.

EUSFTA artikkel 13.8 käsitleb „kalatoodetega kauplemist“. Olen nõus, et artikli 13.8 punktis b ette nähtud kohustus kehtestada tõhusad meetmed ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu võitlemiseks võib muu hulgas viia kaubanduspoliitiliste meetmete võtmiseni või hõlmata tegevust, mille eesmärk on lõpetada niisuguste meetmete (näiteks subsiidiumid, mis aitavad kaasa ülepüüdmisele ja ülemäärasele püügimahule ning on seotud ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga) kasutamine. Selles sättes on toodud ka näiteid niisugustest meetmetest.

493.

Seevastu EUSFTA artikli 13.8 muude punktide sisuline eesmärk on aidata kaasa kalavarude säästvale kaitsele ja majandamisele lepinguosaliste poolt. Näiteks artikli 13.8 punkt a paneb lepinguosalistele üldjoontes kohustuse pidada kinni kalavarude pikaajalise kaitse ja jätkusuutliku kasutamise meetmetest, nagu on määratletud lepinguosaliste ratifitseeritud rahvusvahelistes dokumentides, ning järgida ÜRO Toidu‑ ja Põllumajandusorganisatsiooni põhimõtteid ja neid küsimusi käsitlevaid asjakohaseid ÜRO dokumente. Nendest standarditest kinnipidamine ei ole kaubandushüvede saamise eeltingimus. Samuti ei saa EUSFTA alusel antud kaubanduskontsessioone nende kohustuste rikkumise tagajärjel peatada. ( 383 ) Samamoodi ei ole EUSFTA artikli 13.8 punktidel c ja d otsest ja vahetut seost rahvusvahelise kaubandusega. Seetõttu ei kuulu see ühisesse kaubanduspoliitikasse.

494.

Millised tagajärjed on sellel pädevuse küsimusele?

495.

Minu arvates ei ole ELL artikli 3 lõige 5 ja artikkel 21 ning ELTL artiklid 9 ja 11, millele komisjon viitab, pädevuse küsimuse lahendamisel asjakohased. Nende sätete eesmärk on kohustada Euroopa Liitu aitama oma poliitikas ja tegevuses kaasa teatavate eesmärkide saavutamisele. Need ei saa mõjutada ELTL artiklis 207 ette nähtud ühise kaubanduspoliitika ulatust. Samal põhjusel ei ole oluline, kas, nagu komisjon märgib, EUSFTA artikli 13.3 lõikes 3 viidatud põhiõigused on kooskõlas üldiste tööstandarditega, mida kaitseb Euroopa Liidu põhiõiguste harta. See märkus puudutab EUSFTA materiaal-õiguslikku kooskõla põhiõigustega. See ei saa muuta Euroopa Liidu pädevuse ulatust. ( 384 )

496.

Samuti ei nõustu ma komisjoni märkusega, et sisuliselt ei ole EUSFTA artikli 13.3 lõige 3 ja artikli 13.6 lõige 2 „piisavalt normatiivsed“ nende arvessevõtmiseks Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahelise pädevuse jaotuse analüüsimisel 13. peatüki seisukohast. Komisjon tugineb siin otsusele kohtuasjas C‑377/12, ( 385 ) milles Euroopa Kohus märkis, et tagasivõtmise, transpordi ja keskkonnaga seotud sätted ühelt poolt Euroopa Liidu ja tema liikmesriikide ning teiselt poolt Filipiinide vahelises partnerluse ja koostöö raamlepingus ( 386 )„ei sisalda sellise ulatusega kohustusi, et neid võiks pidada arengukoostöö eesmärkidest eraldiseisvateks eesmärkideks, mis ei ole arengukoostöö eesmärkide suhtes teisejärgulised ega kaudsed“. ( 387 ) Kuna ränne, transport ja keskkond on Euroopa Liidu arengupoliitika lahutamatu osa, jätaks nõue, et neid teemasid hõlmav arengukoostöö leping põhineks muudel aluslepingu osadel, mitte arengukoostööd käsitleval sättel, praktikas sisutühjaks selles sättes ette nähtud pädevuse ja menetluse. ( 388 ) Põhiõigused töökohas ega keskkonnakaitsestandardid aga ei ole ühise kaubanduspoliitika lahutamatu osa. Seetõttu ei ole otsusest kohtuasjas C‑377/12 abi EUSFTA 13. peatüki analüüsimisel.

497.

Minu arvates koosneb 13. peatükk neljast osast. Esimene osa sisaldab ühisesse kaubanduspoliitikasse kuuluvaid sätteid. Teine ja kolmas osa sisaldavad vastavalt töökaitsestandardeid ja keskkonnakaitsestandardeid käsitlevaid sätteid. Neljas osa puudutab säästvat arengut ja kalavarude majandamist.

498.

Ühtegi nendest osadest ei saa pidada pelgalt vajalikuks kõrvalosaks, mille eesmärk on tagada EUSFTA või 13. peatüki muude osade tõhusus; samuti ei saa nende reguleerimisala pidada äärmiselt piiratuks. Eelkõige ei saa ma nõustuda komisjoni argumendiga, et EUSFTA artikli 13.6 lõikega 2 (mille kohaselt tuleb tõhusalt rakendada mitmepoolsed keskkonnalepingud, milles Euroopa Liit ja Singapur osalevad) ei kaasne lepinguosalistele uusi rahvusvahelisi kohustusi. Tõepoolest viitab see säte pelgalt lepinguosaliste varasematele mitmepoolsetele kohustustele seoses keskkonnakaitsega. Ent selle mõjul inkorporeeritakse need kohustused EUSFTAsse ja seega muudetakse need EUSFTA alusel kohaldatavaks Euroopa Liidu ja Singapuri vahel. Nii on selge, et artikli 13.6 lõikest 2 tekib lepinguosalistele uus, EUSFTA kohaselt täitmisele pööratav kohustus.

499.

Sellest tulenevalt peab Euroopa Liidu otsus võtta iga nimetatud nelja osa kohaselt kohustusi põhinema eraldi õiguslikul alusel.

500.

Esimese osa suhtes tuleneb Euroopa Liidu ainupädevus ELTL artikli 3 lõike 1 punktist e ja artikli 207 lõikest 1. Vastavalt ELTL artikli 3 lõike 1 punktile d ja artikli 43 lõikele 2 ( 389 ) kuulub neljas osa Euroopa Liidu ainupädevusse seoses mere bioloogiliste ressursside kaitsega ühise kalanduspoliitika raames.

501.

Teine ja kolmas osa seevastu kuuluvad põhimõtteliselt Euroopa Liidu jagatud pädevusse.

502.

Sätteid töökaitsestandardite kohta (teine osa) saab pidada vajalikuks, et saavutada ELTL artiklis 151 ette nähtud sotsiaal-poliitilised eesmärgid, mis on seotud eeskätt ELTL artikli 153 lõike 1 punktides a, b ja c ettenähtutega (töökeskkonna parandamine, et kaitsta töötajate tervist ja turvalisust; töötingimused; ning töötajate sotsiaalkindlustus ja sotsiaalkaitse). Sellepärast on Euroopa Liidul selle osa suhtes jagatud pädevus vastavalt ELTL artikli 4 lõike 2 punktile b, artiklile 151, artikli 153 lõikele 1 ning ELTL artikli 216 lõikes 1 nimetatud teisele alusele.

503.

Keskkonnakaitsestandardeid (kolmas osa) käsitlevate sätete kohta piisab märkimisest, et Euroopa Liit on ELTL artikli 191 lõike 1 kohaselt pädev ellu viima keskkonnapoliitikat, mille eesmärk on keskkonna säilitamine, kaitsmine ja selle kvaliteedi parandamine. Euroopa Liidu välispädevus viia ellu keskkonnapoliitikat, mis tuleneb nii ELTL artikli 191 lõikest 4 ( 390 ) kui ka ELTL artikli 216 lõikes 1 nimetatud esimesest alusest, on ELTL artikli 4 lõike 2 punkti e alusel liikmesriikidega jagatud.

504.

Komisjon ei ole väitnud, et Euroopa Liidul on ELTL artikli 3 lõike 2 alusel ainuvälispädevus teise ja kolmanda osa suhtes. Sellepärast ei ole Euroopa Kohtul vaja kaaluda, kas võib olla mõeldav selles sättes nimetatud kolmanda aluse kohaldamine nende osade suhtes. ( 391 )

505.

Komisjoni sõnul kuulub EUSFTA 14. peatükk Euroopa Liidu ainupädevusse ühise kaubanduspoliitika suhtes, sest: 1) selle peatüki eesmärk on hõlbustada kaubandust ja investeerimist; 2) need sätted kehtivad vaid niisuguste meetmete suhtes, mis on seotud teistes EUSFTA peatükkides käsitletud küsimustega; ja 3) nende sätete eesmärk on selgitada ja täiendada juba kehtivaid WTO lepingute sätteid, eriti GATT 1994 X artiklit. Samuti peegeldavad need sätted tavalisi nõuetekohase menetluse kaalutlusi, mis on osa liidu õiguse üldpõhimõtetest.

506.

Parlament ega nõukogu ei ole konkreetselt 14. peatüki kohta argumente esitanud.

507.

Vähesed liikmesriigid on 14. peatüki suhtes seisukoha võtnud. Esitatud argumendid on ühest küljest niisugused, et 14. peatükk käsitleb siseriiklike ametiasutuste tegevust, haldusmenetlusi ja kohtulikku kaitset seoses haldusaktidega, ning teisest küljest niisugused, et komisjoni argument eeldab, et Euroopa Liidul on ainupädevus kõikide teiste EUSFTA osade suhtes. Niivõrd kui 14. peatüki eesmärk on jõustada teisi EUSFTA osi, mille suhtes Euroopa Liidul ei ole ainupädevust, ei saa see peatükk siiski Euroopa Liidu ainupädevusse kuuluda. Samuti ei ole 14. peatüki sätted ise konkreetselt rahvusvahelise kaubandusega seotud. Lõpuks ei kuulu EUSFTA artiklites 14.5 ja 14.6 käsitletud õigusküsimused Euroopa Liidu ainu‑ ega jagatud pädevusse: need jäävad ELTL artikli 81 lõike 2 kohaldamisalast (mis puudutab õigusalast koostööd tsiviilasjades) välja.

508.

EUSFTA 14. peatükis on ette nähtud läbipaistvuse, konsulteerimise ja parema haldusega seotud kohustused seoses seaduste, määruste, kohtuotsuste, menetluste ja haldusotsustega, mis võivad üht või teist EUSFTAs käsitletud küsimust mõjutada (edaspidi „üldkohaldatavad meetmed“). ( 394 ) See peatükk on lepingusse lisatud muu hulgas mõju pärast, mida reguleerimiskeskkond võib avaldada lepinguosalistevahelisele kaubandusele ja investeerimisele. ( 395 ) EUSFTA 14. peatükis ette nähtud kohustused kehtivad koostoimes teistes EUSFTA peatükkides ette nähtud samalaadsete kohustustega, millel on samalaadsed eesmärgid. ( 396 )

509.

Nii kehtib 14. peatükk horisontaalselt kõikide EUSFTA peatükkide suhtes ning ainult nendes peatükkides käsitletud küsimustes. Sellepärast olen seisukohal, et 14. peatüki põhisisu ei ole reguleerida haldusmenetlusi ega kohtulikku kaitset kui sellist. Selles peatükis ette nähtud kohustused rakenduvad vaid juhul, kui üldkohaldatavad meetmed avaldavad mõju EUSFTA reguleerimisalasse kuuluvates küsimustes. Nende eesmärk ja funktsioon on muuta EUSFTA reguleerimisalasse kuuluvate materiaal-õiguslike küsimuste regulatsioon tõhusaks, toimivaks ja täitmisele pööratavaks. ( 397 ) EUSFTA 14. peatüki sätted (ja teiste peatükkide samateemalised spetsiifilisemad sätted) ei kehti iseseisvalt. Need on oma olemuselt aktsessoorsed, kuid samal ajal siiski hädavajalikud EUSFTA sujuvaks toimimiseks.

510.

Samuti on kaubandustõkete vähendamiseks või ärahoidmiseks hädavajalikud ühisesse kaubanduspoliitikasse kuuluvates küsimustes üldkohaldatavate meetmete läbipaistvus, nende üle konsulteerimine ja nende haldamine. Läbipaistvuse, õigluse ja õiguskindluse puudumine võib ju ise kujutada endast kaubandustõket. ( 398 ) Kui kauplejatele ja investoritele ei võimaldata nõuetekohast menetlust ja puuduvad garantiid tagamaks, et need kauplejad ja investorid, samuti valitsused saavad tutvuda ja kohaneda kaubandust ja investeerimist puudutavate üldkohaldatavate meetmetega, võib EUSFTA materiaal-õiguslikest eeskirjadest tulenevast kaubanduse liberaliseerimisest saadav kasu kaduma minna. Samuti võib mõjutada konkurentsitingimusi see, kui neid meetmeid tegelikult ei kohaldata või kui konkreetseid tehinguid ei saa piisavate kaitsemeetmete puudumise tõttu teostada. Ettevõtjad võivad kauplemisest või investeerimisest loobuda või nende tehingud võivad viibida või kulukamaks muutuda.

511.

Seda arvestades näib mulle, et ühine kaubanduspoliitika hõlmab üldkohaldatavate meetmete avaldamist, haldamist ning halduskorras läbivaatamist ja kohtulikku kontrolli käsitlevaid eeskirju ja otsuseid, millel on mõju EUSFTA reguleerimisalasse kuuluvates küsimustes, mis on konkreetselt seotud rahvusvahelise kaubanduse või investeerimisega. Ehkki sellekohased kohustused ei kehti nende meetmete materiaal-õigusliku sisu suhtes, on need samamoodi nagu materiaal-õiguslikud kohustused hädavajalikud selleks, et saavutada eesmärk edendada ja hõlbustada kaubandust ja investeerimist, ning neil on otsene ja vahetu mõju kaubandusele.

512.

Minu arvates täidavad need kohustused samasugust funktsiooni peale ühise kaubanduspoliitika ka muude EUSFTA reguleerimisalasse kuuluvates küsimustes asjakohaste valdkondade välispoliitika kontekstis. Kolmandate riikidega lepingute sõlmimisel muudes Euroopa Liidu jagatud või ainupädevusse kuuluvates küsimustes (nagu transport, keskkonnakaitse või portfelliinvesteeringute edendamine) peab Euroopa Liidu pädevus hõlmama võimu otsustada sätete üle, mille eesmärk on tagada Euroopa Liidu võetavate kohustuste tõhusus. Nii näiteks võib see, kui kolmas riik ei võimalda liidu kodanikele kohtulikku kontrolli üldkohaldatavate keskkonnameetmete suhtes, riivata keskkonnakaitsealaseid materiaal-õiguslikke kohustusi, kui ta võimaldab samalaadses olukorras niisugust kohtulikku kontrolli omaenda kodanikele.

513.

Sellepärast olen seisukohal, et pädevuse jaotus üldkohaldatavate meetmete läbipaistvust ning halduskorras läbivaatamist ja kohtulikku kontrolli käsitlevate (14. peatüki või teiste peatükkide) sätete suhtes peab vastama materiaal-õigusliku pädevuse jaotusele.

514.

Komisjon väidab, et Euroopa Liidul on ainupädevus kõikide investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamist käsitlevate EUSFTA 9. peatüki B jao sätete suhtes. See pädevus tuleneb paratamatult pädevusest seoses lepingu materiaal-õiguslike sätetega, mida kohaldatakse ja tõlgendatakse vaidluste lahendamise mehhanismi käivitamise korral. See tähendab ka, et põhimõtteliselt kannab Euroopa Liit rahvusvahelises õiguses ainuvastutust nende sätete rikkumise eest. Liidu õiguses võib Euroopa Liit otsustada jagada investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismiga seotud finantsvastutuse Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahel ning anda liikmesriikidele õiguse olla kostjaks (ja seega ka kanda finantsvastutust), kui nad on vaidlusaluse kohtlemise eest vastutavad, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on liidu õiguses nõutav. Täpselt selline eesmärk on määrusel nr 912/2014, ( 401 ) mis on kohaldatav kõikidele lepingutele, milles Euroopa Liit osaleb ja milles on ette nähtud investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanism. Selles määruses sisalduvaid pädevuse jagamise eeskirju kohaldataks siis, kui Euroopa Liit määrab EUSFTA artikli 9.15 lõike 2 kohaselt kindlaks kostja investori ja riigi vahelises vaidluses.

515.

Konkreetselt EUSFTA artiklite 13.16 („Valitsuste konsultatsioonid“) ja 13.17 („Eksperdikomisjon“) kohta ei ole komisjon argumente esitanud.

516.

EUSFTA 15. peatüki („Vaidluste lahendamine“) ja 16. peatüki („Vahendusmehhanism“) kohta märgib komisjon, et neid peatükke on vaja EUSFTAst tulenevate õiguste ja kohustuste suhtes tõhusa õiguskaitse tagamiseks ning väljakujunenud rahvusvahelise tava järgimiseks. Kuna Euroopa Liidul on 15. ja 16. peatüki reguleerimisalas olevate EUSFTA osade suhtes ainupädevus, on tal ainupädevus ka nende peatükkide suhtes.

517.

Parlament jagab sisuliselt komisjoni seisukohta.

518.

Nõukogu väidab, et kuna Euroopa Liidul ei ole seadusandlikku pädevust diplomaatilise kaitse suhtes (EUSFTA artikkel 9.28), ei saa Euroopa Liidul mingil juhul olla ainupädevust EUSFTA allakirjutamiseks ja sõlmimiseks. Olenemata ELTL artikli 23 lõikest 1 on see, kas anda teataval juhul diplomaatiline kaitse või mitte, liikmesriikide otsustada. Nõukogu märgib teise võimalusena, et Euroopa Liidu pädevus EUSFTA artikli 9.28 suhtes piirdub välismaiseid otseinvesteeringuid puudutavate vaidlustega.

519.

Nõukogu ei ole konkreetselt 15. ja 16. peatüki kohta argumente esitanud.

520.

Kuigi enamik kirjalikke seisukohti esitanud liikmesriike on 9. peatüki B jagu (ulatuslikult) käsitlenud, on nende seisukohad 15. ja 16. peatüki suhtes palju piiratumad. Kohtuistungil keskendus mõni liikmesriik EUSFTA artiklile 9.28, mis käsitleb diplomaatilist kaitset.

521.

EUSFTA 9. peatüki B jao kohta väidavad nad eeskätt seda, et kuna Euroopa Liidul ei ole ainupädevust muud liiki investeeringute suhtes peale välismaiste otseinvesteeringute, ei saa tal olla ka ainupädevust selle jao suhtes, mis kehtib nii välismaiste otseinvesteeringute kui ka muud liiki investeeringute suhtes. Pealegi, kuna EUSFTAs on ette nähtud vaidluste lahendamise mehhanism, milles liikmesriigid võivad olla määratud kostjateks, võivad teatavad liikmesriigid olla oma konstitutsiooniliste seaduste kohaselt kohustatud selle lepingu sõlmimises osalema.

522.

Nõukogu ega liikmesriigid ei ole konkreetselt EUSFTA artiklite 13.16 ja 13.17 kohta argumente esitanud peale selle, et oma seisukohas, mis puudutab Euroopa Liidu pädevust 13. peatüki materiaal-õiguslike sätete suhtes, tuginevad nad artiklile 13.17.

523.

Minu meelest on EUSFTA eri sätete tõlgendamisel ja kohaldamisel tekkivate vaidluste lahendamise mehhanisme puudutav pädevuse jaotus materiaal-õigusliku pädevuse jaotuse suhtes aktsessoorne. See peab paika nii 15. kui ka 16. peatüki puhul, mis kehtivad horisontaalselt, ja muude peatükkide puhul (nagu investeeringuid käsitlev 9. peatüki B jagu ning kaubandust ja säästvat arengut käsitlev 13. peatükk), milles on ette nähtud konkreetsed vaidluste lahendamise vormid.

524.

Seda Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahelist pädevuse jaotust reguleerivad üksnes aluslepingud. Siseriiklikud õigusnormid, ka mitte konstitutsioonilised, ei saa seda jaotust muuta. ( 402 )

525.

Arvamustest 1/91, 1/09 ja 2/13 tuleneb, et kui Euroopa Liidul on pädevus rahvusvahelise lepingu materiaal-õiguslike sätete suhtes, on tal ka pädevus vaidluste lahendamise mehhanismide suhtes, mille eesmärk on tagada nende sätete tõhus jõustamine. Niisugused mehhanismid pelgalt aitavad saavutada lepingu esmaseid eesmärke ning on seega aktsessoorsed (materiaal)õigusnormide suhtes, millega need on seotud. ( 403 )

526.

See järeldus kehtib nii 15. peatükis ette nähtud horisontaalse vaidluste lahendamise mehhanismi suhtes kui ka 9. peatüki B jaos ja 13. peatükis ette nähtud valdkonnaspetsiifiliste mehhanismide suhtes. ( 404 ) Erinevalt mõnest liikmesriigist olen seisukohal, et see, et investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanism annab ühe lepinguosalise investorile õiguse algatada teise lepinguosalise vastu vahekohtumenetlus, ei mõjuta iseenesest Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahelist pädevuse jaotust. See erisus kajastab tõsiasja, et lepinguosalised on investeeringute suhtes valinud riikidevahelise vaidluste lahendamise asemel (või koos sellega) seda liiki vaidluste lahendamise. Seetõttu puutub asjasse välispädevuse teostamise viis, mitte selle välispädevuse olemasolu või laad.

527.

Sama põhjenduskäik kehtib vahendusmehhanismide suhtes, nagu need, mis on ette nähtud lisas 9‑E (konkreetselt investori ja riigi vaheliste vaidluste suhtes) ja 16. peatükis. Ka nende eesmärk on tagada enda reguleerimisalasse kuuluvate EUSFTA sätete tõhus rakendamine.

528.

Minu järeldust ei kõiguta (ühe liikmesriigi esitatud) argument, et ehkki EUSFTA artiklis 9.16 on ette nähtud vahekohtumenetlus Rahvusvahelise Investeeringuvaidluste Lahendamise Keskuse (edaspidi „ICSID“) egiidi all, ei saa Euroopa Liit olla riikide ja muude riikide kodanike vahelist investeeringuvaidluste lahendamist käsitleva 18. märtsi 1965. aasta konventsiooni (edaspidi „ICSID konventsioon“) osaline. Selles konventsioonis saavad tõepoolest osaleda üksnes riigid. ( 405 ) Euroopa Kohus on siiski juba märkinud, et kui Euroopa Liidu õigusvõime rahvusvahelise lepingu sõlmimiseks on rahvusvahelises õiguses takistatud, ei puuduta see Euroopa Liidu välispädevuse ulatust, mille üle tuleb otsustada üksnes liidu õiguse põhjal. Selline takistus ei välista Euroopa Liidu välispädevuse teostamist tema huvides ühiselt tegutsevate liikmesriikide kaudu. ( 406 ) Igal juhul on ICSID vahekohtumenetlus kõigest üks EUSFTA artiklis 9.16 mainitud vaidluste lahendamise mehhanismidest.

529.

Kuna vaidluste lahendamise ja vahendusmehhanismid on olemuselt aktsessoorsed, jaotub Euroopa Liidu ja liikmesriikide vaheline pädevus niisuguste mehhanismide suhtes igal juhul samamoodi nagu nendega seotud materiaal-õiguslike sätete suhtes. Teisisõnu ei saa need mehhanismid ise muuta pädevuse jaotust Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahel.

530.

Seetõttu ei veena mind argument, et kuna liikmesriigid võivad sattuda investeerimisalases vaidluses kostjateks ja seega kanda finantskoormust, mis tekib niisuguses vaidluses tehtavast otsusest, ( 407 ) ei saa Euroopa Liidul olla ainupädevust leppida kokku EUSFTA 9. peatüki B jaos.

531.

Samuti ei mõjuta aluslepingute kohast pädevuse jaotust määruses nr 912/2014 ette nähtud finantsvastutuse jagamine Euroopa Liidu ja tema liikmesriikide vahel. Määruse nr 912/2014 artikli 1 lõike 1 sissejuhatavas osas on selgelt sätestatud, et see määrus „[ei piira] ELi toimimise lepingus sätestatud pädevuste jaotust“; ( 408 ) ja see määrus ise peab vastama pädevust käsitlevatele aluslepingu normidele. ( 409 )

532.

Igal juhul on Euroopa Kohus juba märkinud, et seoses Euroopa Liidu ja tema liikmesriikide vahelise pädevuse jaotusega rahvusvahelise lepingu sõlmimisel on väheoluline, et selle lepingu täitmisele omased kohustused ja finantskoormus jäävad otseselt liikmesriikide kanda. ( 410 ) Liidu sise‑ või välistegevusega Euroopa Liidu pädevuse piires ei kaasne tingimata sellise tegevusega kaasneda võivate kohustuste ja finantskoormuse ülekandmist liidu institutsioonidele; need eeskirjad on ette nähtud pelgalt selleks, et asendada liikmesriikide ühepoolne tegevus ühetaolistel põhimõtetel rajaneva ühise tegevusega kogu Euroopa Liidu nimel. ( 411 )

533.

Minu arusaama kohaselt kehtib see põhjenduskäik seda enam niisuguse finantskoormuse kohta, mis on tekkinud liikmesriigile vahekohtu lõplikust otsusest, et see liikmesriik on kohaldanud meetmeid, mis on vastuolus EUSFTA eeskirjadega investeeringute kaitse kohta.

534.

Täielikkuse huvides lisaksin, et arvamuses 1/78 märkis Euroopa Kohus sisuliselt, et kui rahvusvahelise lepinguga on nähtud ette finantseerimismehhanism, mis kujutab endast selle lepingu „olulist osa“, võib juba see põhjendada liikmesriikide osalemist selle lepingu sõlmimisel, niivõrd kui sellest tekkiv finantskoormus rahastatakse otse liikmesriikide eelarvetest. ( 412 ) Ma ei ole seisukohal, et see põhjenduskäik kehtib EUSFTAs ette nähtud investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismi tagajärjel liikmesriikidele tekkida võiva finantskoormuse suhtes. Niisugune finantskoormus, kui see peaks tekkima, tuleneb sellest, et liikmesriik ei täitnud EUSFTAst tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt. Seetõttu ei saa seda võrrelda finantskoormusega, mida Euroopa Kohus käsitles arvamuses 1/78.

535.

Sellepärast järeldan, et Euroopa Liit on pädev kokku leppima EUSFTA 9. peatüki B jaos ning 13., 15. ja 16. peatükis ette nähtud vaidluste lahendamise ja vahendusmehhanismides. Euroopa Liit jagab seda pädevust liikmesriikidega, sest Euroopa Liidul on jagatud pädevus teatavate EUSFTA sätete suhtes, mille kohta need peatükid kehtivad. Kuivõrd Euroopa Liidul on teatavate EUSFTA sätete suhtes ainupädevus, saab tema üksi leppida kokku 9. peatüki B jao artiklites 13.16 ja 13.17 ning 15. ja 16. peatükis.

536.

Rõhutaksin, et minu järeldus puudutab ainult pädevust. Ma ei ole analüüsinud 9. peatüki B jao sisulist vastavust aluslepingute materiaalõigusnormidele ega väljenda sel teemal seisukohta. See küsimus jääb komisjoni arvamusetaotluse käsitlusalast välja. ( 413 )

537.

Lõpuks ei veena mind argument, et Euroopa Liidul ei saa EUSFTA artikli 9.28 tõttu olla ainupädevust 9. peatüki B jao suhtes. Peamine vastuväide selle sätte kohta on see, et Euroopa Liidul ei ole pädevust diplomaatilise kaitse suhtes.

538.

Kuna sellel küsimusel on määrav tähtsus üksnes juhul, kui Euroopa Kohus otsustab, et Euroopa Liidul on ainupädevus kõikide teiste EUSFTA osade suhtes, eeldan järgnevas arutelus, et nii ongi.

539.

Diplomaatiline kaitse puudutab menetlusi, milles kahju kannatanud isiku kodakondsusriik võtab teise riigi vastutusele kahju eest, mis on tekitatud esimese riigi kodanikule selle teise riigi õigusvastase tegevuse või tegevusetusega, et tagada selle kodaniku kaitse ja kahju korvamine. ( 414 ) Või nagu on väljendunud Alaline Rahvusvaheline Kohus: „Astudes oma alama eest välja ning tema nimel diplomaatilisse tegevusse või rahvusvahelisse kohtumenetlusse, teostab riik tegelikult omaenda õigusi: õigust tagada endale oma alamate isikus austus rahvusvahelise õiguse normide vastu“. ( 415 ) Rahvusvahelise tavaõiguse normi kohaselt peavad kahju kannatanud kodanikud olema ammendanud kohalikud õiguskaitsevahendid, enne kui riik annab neile diplomaatilise kaitse. ( 416 )

540.

Üksikisikud on saanud rahvusvahelises õiguses järk-järgult rohkem isiklikke õigusi, sealhulgas õigusi tugineda kaitseklauslitele omaenda riigi ja vastuvõtvate riikide vastu, ning nii eksisteerib diplomaatiline kaitse nüüd koos vahenditega, mis võimaldavad üksikisikutele otsest õiguskaitset (nagu investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismid). ( 417 ) ÜRO rahvusvahelise õiguse komisjoni sõnul „on [kahepoolsete investeerimislepingute] ja ICSID kaudu ette nähtud vaidluste lahendamise menetlused välisinvestorile soodsamad kui rahvusvahelises õiguses tavapärane diplomaatilise kaitse süsteem, sest need võimaldavad investoril astuda otse rahvusvahelisse vahekohtumenetlusse, väldivad diplomaatilise kaitse meelevaldsusele omast poliitilist ebakindlust ning võimaldavad hakkama saada ilma diplomaatilise kaitse teostamise tingimusteta“. ( 418 )

541.

Komisjon on kinnitanud, et EUSFTA artikkel 9.28 põhineb ICSID konventsioonil. ( 419 )

542.

Minu arusaama järgi käsitleb EUSFTA artikkel 9.28 suhet ühest küljest EUSFTA 9. peatüki B jao tähenduses vahekohtute (edaspidi „EUSFTA 9. peatüki vahekohus“) ja teisest küljest muude (siseriiklike või rahvusvaheliste) kohtute ning muude teise poole vastutusele võtmise menetluste (artikli 9.28 lõige 1) ja EUSFTA 15. peatüki tähenduses vahekohtute (edaspidi „EUSFTA 15. peatüki vahekohus“) (artikli 9.28 lõige 2) vahel. Kui lepinguosaline ja teise lepinguosalise investor on nõustunud esitama omavahelise vaidluse 9. peatüki B jao alusel vahekohtusse, ei tohi seda vaidlust (põhimõtteliselt) diplomaatilise kaitse või rahvusvahelise nõude kaudu muusse kohtusse esitada. Kehtib kaks erandit: esiteks, kui lepinguosaline on jätnud täitmata EUSFTA 9. peatüki vahekohtu otsuse (artikli 9.28 lõige 1), ja teiseks, kui EUSFTA 15. peatüki vahekohus on pädev menetlema vaidlust üldkohaldatava meetme üle (artikli 9.28 lõige 2).

543.

Arvan, et kui vaidluste lahendamise mehhanismid on seotud Euroopa Liidu ainupädevusse kuuluva rahvusvahelise lepingu sätete tõlgendamise ja kohaldamisega, võib Euroopa Liit otsustada ka niisuguse klauslite üle, millega piiritletakse nende mehhanismide (ainuõiguslik) jurisdiktsioon.

544.

Lõpuks võivad liikmesriigi konsulaarasutused olla ELTL artikli 23 esimese lõigu kohaselt kohustatud pakkuma teatavates olukordades kaitset nii oma kui ka teiste liikmesriikide kodanikele. Seega laiendab liidu õigus nende isikute ringi, kes võivad saada liikmesriigilt diplomaatilist kaitset. Muus osas on liikmesriigid pädevad diplomaatilise kaitse üle otsustama. Seda pädevust tuleb siiski teostada kooskõlas aluslepingutes Euroopa Liidule antud pädevusega nõustuda (selle hüpoteesi kohaselt) tema ainupädevusse kuuluva rahvusvahelise lepingu sätetega seotud vaidluste lahendamise mehhanismide jurisdiktsiooniga.

545.

Komisjon märgib, et 17. peatüki eesmärk on luua institutsiooniline ja menetluslik raamistik, mis tagab EUSFTA tõhususe. Kuna 17. peatüki sätted on seetõttu ülejäänud EUSFTA suhtes aktsessoorsed, on Euroopa Liidul selle peatüki suhtes ainupädevus. See järeldus kehtib ka nende lepingusätete kohta, milles on ette nähtud erandid seoses maksustamisega (artikkel 17.6), jooksevkonto ja kapitali liikumisega (artikkel 17.7), riiklike investeerimisfondidega (artikkel 17.8), piirangutega maksebilansi kaitseks (artikkel 17.9), julgeolekuga (artikkel 17.10) ja teabe avalikustamisega (artikkel 17.11).

546.

Parlament ega nõukogu ei ole 17. peatüki suhtes seisukohta võtnud.

547.

Kõigest üks liikmesriik on seda peatükki käsitlenud, väites, et komisjon ei ole tõendanud EUSFTA artikli 17.6 konkreetset seotust rahvusvahelise kaubandusega ega seda, et see säte ulatub igal juhul kaugemale aluslepingutes Euroopa Liidule maksundusküsimustes antud pädevusest.

548.

EUSFTA 17. peatüki sätted, millel on puhtmenetluslik või ‑institutsiooniline mõõde, on rahvusvahelistes (kaubandus)lepingutes tavalised. Nende lepingusätetega moodustatakse lepingukohaste eriülesannetega organeid ja reguleeritakse nende tegevust (artiklid 17.1, 17.2 ja 17.3); reguleeritakse lepingu ja lepinguosaliste teiste rahvusvaheliste kohustuste vahelist suhet (artiklid 17.3 ja 17.17); ning nähakse ette eeskirjad lepingu muutmise (artikkel 17.5), jõustumise (artikkel 17.12), kehtivusaja (artikkel 17.13) ja kohustuste täitmise (artikkel 17.14) kohta, lepingu mõju kohta lepinguosaliste õiguskordades (artikkel 17.15), lepingu reguleerimisala ja autentsete tekstide (artiklid 17.16 ja 17.20), tulevikus Euroopa Liiduga ühinevate riikide ning lepingu territoriaalse kohaldamisala kohta (artiklid 17.18 ja 17.19). Kuna need lepingusätted on olemuselt puhtaktsessoorsed, ei saa need sellistena muuta Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahelist pädevuse jaotust EUSFTA muude sätete suhtes.

549.

EUSFTA 17. peatüki ülejäänud sätted on materiaal-õiguslikumat laadi.

550.

EUSFTA artikli 17.6 („Maksustamine“) eesmärk (koostoimes 1. käsitusleppega) on selgitada, mil määral kehtib EUSFTA maksumeetmete suhtes, ja säilitada nii Singapuri kui ka Euroopa Liidu või tema liikmesriikide pädevus maksupoliitika elluviimisel. Selle tulemusel on nimetatud säte ülejäänud EUSFTA suhtes aktsessoorne, kujutamata endast eraldiseisvat lepinguosa.

551.

Sama kehtib EUSFTA artikli 17.9 kohta („Piirangud maksebilansi kaitseks“). See säte võimaldab igal lepinguosalisel, kellel on tõsiseid maksebilansiraskusi ja väliseid finantsraskusi, piirata EUSFTAga võimaldatavat kasu kaubavahetuse, teenuskaubanduse ja ettevõtluse ning investeeringutega seotud maksete ja ülekannete suhtes. Niisiis on see artikkel asjakohane vaid seoses muude EUSFTA sätetega, mille suhtes see artikkel kujutab endast erandit. Seega ei ole nimetatud säte selle lepingu eraldiseisev osa. Samamoodi on artiklid 17.10 („Julgeolekuerandid“) ja 17.11 („Teabe avalikustamine“) ülejäänud EUSFTA suhtes puhtaktsessoorsed.

552.

Lõpuks sisaldavad artiklid 17.7 („Jooksevkonto ja kapitali liikumine“) ja 17.8 („Riiklikud investeerimisfondid“) eeskirju, mis on muude EUSFTA sätete suhtes autonoomsed. Need sätted on siiski väga piiratud ulatusega ja seetõttu ei saa neid pidada EUSFTA eraldiseisvaks osaks.

553.

Sellepärast järeldan, et EUSFTA 17. peatüki sätted on kas puhtaktsessoorsed selle lepingu ülejäänud sätete suhtes või väga piiratud reguleerimisalaga ega saa seetõttu muuta Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahelist pädevuse jaotust EUSFTA eri osade suhtes.

554.

Kõigest eelnevast lähtudes tuleb Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahelise pädevuse jaotuse hindamise eesmärgil jagada EUSFTA mitmeks eraldi osaks. Need osad on: ühisesse kaubanduspoliitikasse kuuluvad lepingusätted; Euroopa Liidu ja Singapuri vahel transporditeenuseid liberaliseerivad ja seega transpordipoliitikasse kuuluvad sätted; sätted, mis reguleerivad muud liiki investeeringuid peale välismaiste otseinvesteeringute, mille suhtes kehtivad kapitali vaba liikumist käsitlevad eeskirjad; sätted, mis reguleerivad siseturu eesmärkide saavutamiseks vajalikke intellektuaalomandiõiguste mittekaubanduslikke aspekte; Euroopa Liidu ja Singapuri vahel põhiliste tööstandardite ja keskkonnastandardite ühtlustamist käsitlevad sätted, mis seega kuuluvad vastavalt sotsiaalpoliitikasse ja keskkonnakaitsepoliitikasse; ning mere bioloogiliste ressursside kaitset käsitlevad sätted, mis kuuluvad kalanduspoliitikasse.

555.

Ühtegi nimetatud osa ei saa pidada EUSFTA peamiseks või ülekaalukaks osaks ega ka „kõrvalise tähtsusega“ või „äärmiselt piiratud ulatusega“ osaks.

556.

Kuna mitte kõik need osad ei kuulu Euroopa Liidu ainuvälispädevusse, ei saa EUSFTAd sõlmida üksnes Euroopa Liidu ainupädevuse alusel, ilma liikmesriikide osaluseta.

557.

Järgnevalt esitan oma üksikasjaliku seisukoha Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahelise pädevuse jaotuse kohta EUSFTA eri osade suhtes.

558.

Euroopa Liidul on ELTL artikli 3 lõike 1 punkti e ja artikli 207 lõike 1 alusel ainuvälispädevus nende EUSFTA osade suhtes, mis sisaldavad ühisesse kaubanduspoliitikasse kuuluvaid lepingusätteid. Need sätted on seotud: