1

Oma määruskaebustes, mille Ledra Advertising Ltd esitas kohtuasjas C‑8/15 P, Andreas Eleftheriou, Eleni Eleftheriou ja Lilia Papachristofi kohtuasjas C‑9/15 P ning Christos Theophilou ja Eleni Theophilou kohtuasjas C‑10/15 P, paluvad apellandid, et tühistataks vastavalt Euroopa Liidu Üldkohtu 10. novembri 2014. aasta kohtumäärused Ledra Advertising vs. komisjon ja EKP (T‑289/13, EU:T:2014:981), Eleftheriou ja Papachristofi vs. komisjon ja EKP (T‑291/13, ei avaldata, EU:T:2014:978) ja Theophilou vs. komisjon ja EKP (T‑293/13, ei avaldata, EU:T:2014:979) (edaspidi koos „vaidlustatud kohtumäärused“), milles Üldkohus tunnistas osaliselt vastuvõetamatuks ja osaliselt põhjendamatuks nende hagid, milles paluti esiteks tühistada Küprose Vabariigi ja Euroopa stabiilsusmehhanismi („ESM“) vahel 26. aprillil 2013 sõlmitud konkreetsete majanduspoliitiliste tingimuste vastastikuse mõistmise memorandumi (edaspidi „26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandum“) punktid 1.23–1.27, ja teiseks hüvitada apellantidele tekitatud kahju, mis tekitati väidetavalt nende punktide lisamise tõttu sellesse vastastikuse mõistmise memorandumisse ja Euroopa Komisjoni järelevalvekohustuse rikkumise tõttu.

2

2. veebruaril 2012 sõlmiti Brüsselis (Belgia) Belgia Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi, Eesti Vabariigi, Iirimaa, Kreeka Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi, Itaalia Vabariigi, Küprose Vabariigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi, Malta, Madalmaade Kuningriigi, Austria Vabariigi, Portugali Vabariigi, Sloveenia Vabariigi, Slovaki Vabariigi ja Soome Vabariigi vahel Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamisleping (edaspidi „ESMi asutamisleping“). See asutamisleping jõustus 27. septembril 2012.

3

ESMi asutamislepingu põhjendus 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Euroopa Ülemkogu leppis 17. detsembril 2010 kokku, et euroala liikmesriigid peaksid looma alalise stabiilsusmehhanismi. Euroopa stabiilsusmehhanism (ESM) hakkab täitma Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi (EFSF) ja Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi (EFSM) praeguseid ülesandeid, andes vajaduse korral euroala liikmesriikidele finantsabi.“

4

Vastavalt selle asutamislepingu artiklitele 1 ja 2 ning artikli 32 lõikele 2 asutavad lepinguosalised, st liikmesriigid, mille rahaühik on euro, omavahel rahvusvahelise finantseerimisasutuse ESM, millel on juriidilise isiku staatus.

5

ESMi asutamislepingu artikli 4 lõiked 1, 3 ja lõike 4 esimene lõik sätestavad:

„1.   ESMil on juhatajate nõukogu ja direktorite nõukogu, samuti tegevdirektor ja teised vajalikuks peetavad töötajad.

[...]

3.   Otsuse vastuvõtmiseks vastastikusel kokkuleppel on vaja hääletamisel osalevate liikmete ühehäälset heakskiitu. Hääletamisest hoidumine ei takista vastastikusel kokkuleppel tehtavate otsuste vastuvõtmist.

4.   Erandina lõikest 3 kasutatakse hääletamiseks kiirmenetlust, kui komisjon ja [Euroopa Keskpank („EKP“)] on mõlemad seisukohal, et artiklites 13–18 määratletud finantsabi andmiseks või rakendamiseks vajaliku otsuse kiirkorras vastu võtmata jätmine ohustaks olulisel määral euroala majanduslikku ja finantsilist jätkusuutlikust. [...]“

6

ESMi asutamislepingu artikli 5 lõige 3 näeb ette, et „[m]ajandus- ja rahandusküsimuste eest vastutav Euroopa Komisjoni liige ning [Euroopa Keskpanga] president, samuti eurorühma esimees (kui ta ei ole esimees või juhatajate nõukogu liige), võivad osaleda [ESMi] juhatajate koosolekutel vaatlejana“.

7

ESM asutamislepingu artikli 6 lõige 2 sätestab, et „[m]ajandus- ja rahandusküsimuste eest vastutav Euroopa Komisjoni liige ning EKP president võivad mõlemad määrata [ESMi direktorite nõukogusse] ühe vaatleja“.

8

Nimetatud asutamislepingu artikkel 12 määratleb stabiilsustoetuse andmise põhimõtted ja selle lõige 1 sätestab:

„ESM võib anda oma liikmele stabiilsustoetust rangetel tingimustel, mis on asjakohased asjaomase finantsabi andmise vahendi puhul, kui see on hädavajalik kogu euroala ja selle liikmesriikide finantsstabiilsuse tagamiseks. Need tingimused võivad hõlmata eri tingimusi alates makromajanduslikust kohandamisprogrammist kuni abi saamise eelnevalt kehtestatud tingimuste pideva järgimiseni.“

9

ESMi liikmele stabiilsustoetuse andmise korda on kirjeldatud ESMi asutamislepingu artiklis 13 järgmiselt:

„1.   ESMi liige võib esitada stabiilsustoetuse taotluse juhatajate nõukogu esimehele. Sellises taotluses märgitakse kavandatav(ad) finantsabi vahend(id). Pärast sellise taotluse saamist volitab juhatajate nõukogu esimees Euroopa Komisjoni, kes tegutseb koostöös EKPga, täitma järgmisi ülesandeid:

2.   ESMi liikme taotluse ja lõikes 1 osutatud hindamise alusel võib juhatajate nõukogu põhimõtteliselt otsustada anda asjaomasele ESMi liikmele stabiilsustoetust finantsabi vormis.

3.   Kui lõike 2 kohane otsus võetakse vastu, volitab juhatajate nõukogu Euroopa Komisjoni pidama (koostöös EKPga ja võimaluse korral koos IMFiga) asjaomase ESMi liikmega läbirääkimisi vastastikuse mõistmise memorandumi sõlmimiseks, millega määratakse üksikasjalikult kindlaks finantsabiga seotud tingimused. Vastastikuse mõistmise memorandumi sisu vastab asjaomaste puuduste tõsidusele ja finantsabi andmise vahendile. Samal ajal koostab ESMi tegevdirektor finantsabi andmise lepingu ettepaneku (mis hõlmab finants- ja muid tingimusi ning vahendite valikut), mis esitatakse vastuvõtmiseks juhatajate nõukogule.

Vastastikuse mõistmise memorandum on täielikult kooskõlas ELi toimimise lepinguga ette nähtud majanduspoliitika koordineerimise meetmetega, eelkõige Euroopa Liidu õigusaktidega, sealhulgas asjaomasele ESMi liikmele adresseeritud arvamuse, hoiatuse, soovituse või otsusega.

4.   Euroopa Komisjon kirjutab ESMi nimel alla vastastikuse mõistmise memorandumile, tingimusel, et eelnevalt on täidetud lõikes 3 sätestatud tingimused ja memorandumi on eelnevalt heaks kiitnud juhatajate nõukogu.

5.   Juhatajate nõukogu kiidab heaks finantsabi andmise lepingu, milles on üksikasjalikult sätestatud antava stabiilsustoetuse finantsaspektid ja vajaduse korral abi esimese osa väljamaksmise kord.

[...]

7.   Euroopa Komisjon (koostöös EKPga ja võimaluse korral koos IMFiga) kontrollib finantsabiga seotud tingimuste täitmist.“

10

26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumis pealkirja „Cyprus Popular Banki ja Bank of Cypruse restruktureerimine ja lõpetamine“, alla kuuluvad punktid 1.23–1.27 (edaspidi „vaidlusalused punktid“) on sõnastatud järgmiselt:

11

22. märtsi 2013. aasta krediidiasutuste ja muude asutuste saneerimise seaduse (o peri exiyiansis pistotikon kai allon idrimaton nomos; EE, lisa I (I), nr 4379, 22.3.2013; edaspidi „22. märtsi 2013. aasta seadus“) § 3 lõike 1 ja § 5 lõike 1 kohaselt pidi selles seaduses määratletud asutuste saneerimise läbi viima Küprose Keskpank (Kentriki Trapeza tis Kyprou; edaspidi „KKP“) koos rahandusministeeriumiga (Ypourgeio Oikonomikon). Selleks nägi 22. märtsi 2013. aasta seaduse § 12 lõige 1 ette esiteks, et KKP võib dekreediga restruktureerida kriisilahendusmenetluses oleva asutuse võlad ja kohustused muu hulgas aktsiakapitali või mis tahes olemasolevate või tulevaste selle asutuse suhtes esinevate nõuete summa vähendamise, muutmise, järjekohtade muutmise või uuendamise teel või võlakirjade omakapitaliks konverteerimise teel. Teiseks näeb see paragrahv ette, et meetmed ei hõlma „tagatud hoiuseid“22. märtsi 2013. aasta seaduse § 2 viienda lõigu tähenduses. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et tegemist on hoiustega alla 100000 euro.

12

2013. aasta dekreet saneerimise kohta Trapeza Kyprou Dimosia Etaireia Ltd omavahenditest, õigustloov haldusakt nr 103, (to peri diasosis me idia mesa tis Trapezas Kyprou Dimosias Etaireias Ltd Diatagma tou 2013, Kanonistiki Dioikitiki Praxi No. 103; EE, lisa III(I), nr 4645, 29.3.2013, lk 769; edaspidi „dekreet nr 103“) näeb ette Bank of Cypruse rekapitaliseerimise muu hulgas tagamata hoiuste omanike, aktsionäride ja võlakirjade omanike arvel, et see pank saaks jätkata pangateenuste pakkumist. Nii konverteeriti tagamata hoiused Bank of Cypruse aktsiateks (37,5% igast tagamata hoiusest), Bank of Cypruse poolt aktsiateks või hoiusteks konverteeritavateks võlakirjadeks (22,5% igast tagamata hoiusest) ja KKP poolt hoiusteks konverteeritavateks võlakirjadeks (40% igast tagamata hoiusest). See dekreet jõustus selle punkti 10 kohaselt 29. märtsil 2013 kl 6.00.

13

2013. aasta dekreedi Cyprus Popular Bank Public Co. Ltd teatud ettevõtete müügi kohta, õigustloov haldusakt nr 104, (to Peri tis Polisis Orismenon Ergasion tis Cyprus Popular Bank Public Co. Ltd Diatagma tou 2013, Kanonistiki Dioikitiki Praxi No. 104; EE, lisa III(I), nr 4645, 29.3.2013, lk 781; edaspidi „dekreet nr 104“) punktide 2 ja 5 sätted näevad koosmõjus ette, et 29. märtsil 2013 kl 6.10 lähevad Bank of Cyprusele üle Cyprus Popular Banki teatud vara ja kohustused, sealhulgas hoiused alla 100000 euro. Üle 100000 eurosed hoiused jäid Cyprus Popular Bankile, oodates viimase likvideerimist.

14

2012. aasta esimestel kuudel sattusid teatavad Küprosel asutatud pangad, sealhulgas Cyprus Popular Bank ja Bank of Cyprus rahalistesse raskustesse. Küprose Vabariik otsustas, et need on vaja rekapitaliseerida ning esitas selle kohta eurorühma esimehele taotluse finantsabi saamiseks EFSFist või ESMist.

15

27. juuni 2012. aasta avalduses märkis eurorühm, et taotletud finantsabi annab kas EFSF või ESM makromajandusliku kohandamisprogrammi raames, mis nähakse täpsemalt ette vastastikuse mõistmise memorandumis, mille läbirääkimisi viivad läbi ühelt poolt Euroopa Komisjon koos EKP ja IMFiga ning teiselt poolt Küprose ametiasutused.

16

Küprose Vabariik ja muud liikmesriigid, mille rahaühik on euro, jõudsid 2013. aasta märtsis vastastikuse mõistmise memorandumi eelnõu suhtes poliitilise kokkuleppeni. 16. märtsi 2013. aasta avaldusega väljendas eurorühm selle kokkuleppe suhtes rahulolu, tõstes esile osasid kavandatavaid kohandusmeetmeid, sealhulgas loodavat maksu pangahoiustelt. Eurorühm märkis, et konteksti arvestades on niisuguse rahalise abi andmine, mis võib tagada Küprose Vabariigi ja euroala finantsstabiilsuse, põhimõtteliselt õigustatud, ning kutsus asjassepuutuvaid pooli üles käimasolevaid läbirääkimisi kiirendama.

17

18. märtsil 2013 andis Küprose Vabariik korralduse pangad 19. ja 20. märtsil 2013 sulgeda. Küprose ametiasutused otsustasid pikendada pankade kinnioleku aega kuni 28. märtsini 2013, et vältida massilist raha väljavõtmist kassadest.

18

19. märtsil 2013 lükkas Küprose parlament tagasi Küprose valitsuse seaduseelnõu kõigile Küprose pangahoiustele kohaldatava maksu loomise kohta. Seetõttu töötas Küprose valitsus välja uue eelnõu, mis nägi ette ainult kahe panga, Bank of Cypruse ja Cyprus Popular Banki restruktureerimise. Küprose parlament võttis seejärel vastu 22. märtsi 2013. aasta seaduse.

19

25. märtsi 2013. aasta avalduses märkis eurorühm, et ta on jõudnud Küprose ametiasutustega kokkuleppele tulevase makromajandusliku kohandamisprogrammi põhitingimustes, mida toetavad kõik liikmesriigid, mille rahaühik on euro, ja ka komisjon, EKP ja IMF. Lisaks väljendas eurorühm rahulolu selle avalduse lisas nimetatud rahandussektori restruktureerimiskavade suhtes.

20

25. märtsil 2013 algatas KKP president Bank of Cypruse ja Cyprus Popular Banki suhtes saneerimismenetluse. Selleks avaldati 22. märtsi 2013. aasta seaduse alusel 29. märtsil 2013 dekreedid nr 103 ja 104.

21

Nende dekreetide jõustumise ajal olid apellantidel hoiused Bank of Cypruses ja Cyprus Popular Bankis. Dekreetides ette nähtud meetmete rakendamine tõi kaasa nende hoiuste väärtuse olulise vähenemise, mille täpse summa apellandid on välja arvutanud.

22

24. aprilli 2013. aasta koosolekul ESMi juhatajate nõukogu:

23

26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise protokollile kirjutasid alla Küprose Vabariigi rahandusminister, KKP president ja ESMi nimel komisjoni asepresident O. Rehn.

24

8. mail 2013 kiitis ESMi direktorite nõukogu heaks finantsabi andmise lepingu ja ettepaneku Küprose Vabariigile antava abi esimese osamakse tegemise korra kohta. See osamakse jagunes kaheks makseks, mis maksti välja vastavalt 13. mail 2013 (2 miljardit eurot) ja 26. juunil 2013 (1 miljard eurot). Abi teine osamakse summas 1,5 miljardit eurot maksti välja 27. septembril 2013.

25

Üldkohtu kantseleisse 24. mail 2013 esitatud kolmes hagis palusid apellandid Üldkohtul:

26

Üldkohtu kantseleile vastavalt 24. septembril ja 1. oktoobril 2013 esitatud eraldi dokumentidega esitasid komisjon ja EKP Üldkohtu kodukorra artikli 114 alusel vastuvõetamatuse vastuväited.

27

Vaidlustatud kohtumäärustes jättis Üldkohus hagid terves ulatuses läbi vaatamata osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt ilmse õigusliku põhjendamatuse tõttu.

28

Apellandid paluvad Euroopa Kohtul:

29

Komisjon ja EKP paluvad Euroopa Kohtul:

30

Euroopa Kohtu presidendi 21. augusti 2015. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑8/15 P–C‑10/15 P suulise menetluse ja kohtuotsuse huvides.

31

Oma määruskaebuste põhjendamiseks esitavad apellandid ühe väite Üldkohtu rikkumiste kohta liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimuste hindamisel.

32

Komisjon ja EKP nõuavad, et määruskaebused tunnistataks vastuvõetamatuteks ning lisavad, et igal juhul tuleb määruskaebuste põhjendamiseks esitatud väide tagasi lükata, sest see on alusetu.

33

Komisjon ja EKP tuginevad määruskaebuste vastuvõetamatusele seetõttu, et apellandid kordavad põhiliselt vaid väiteid ja argmente, mille nad on juba Üldkohtule esitanud, ja kuna nad vaidlustavad esitatud tõendite eri elementidele Üldkohtu antud faktilised hinnangud.

34

Sellega seoses tuleb meenutada, et vastavalt ELTL artiklile 256 ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesele lõigule peab apellatsioonkaebus piirduma õigusküsimustega ja selle aluseks võib olla üksnes Üldkohtu pädevuse puudumine, menetlusnormide niisugune rikkumine Üldkohtu poolt, mis kahjustab apellandi huve, või liidu õiguse rikkumine Üldkohtu poolt (vt muu hulgas kohtuotsus, 4.9.2014, Hispaania vs. komisjon, C‑192/13 P, EU:C:2014:2156, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Lisaks tuleneb ELTL artiklist 256 ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ning Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punktist d ja artikli 169 lõikest 2, et apellatsioonkaebuses tuleb näidata täpselt selle kohtuotsuse kritiseeritavad osad, mille tühistamist nõutakse, samuti seda nõuet konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid (vt muu hulgas kohtuotsused, 4.7.2000, Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, C‑352/98 P, EU:C:2000:361, punkt 34, ja 4.9.2014, Hispaania vs. komisjon, C‑192/13 P, EU:C:2014:2156, punkt 43).

36

Täpsemalt on selle kodukorra artikli 169 lõikes 2 nõutud, et õigusväidetes ja ‑argumentides näidatakse täpselt, millised Üldkohtu lahendi põhjenduse punktid vaidlustatakse.

37

Nendest sätetest tulenevatele põhjendamisnõuetele ei vasta seega apellatsioonkaebus, milles piirdutakse Üldkohtus juba esitatud väidete ja argumentide – kaasa arvatud need, mis põhinesid selle kohtu poolt sõnaselgelt tagasi lükatud faktidel – kordamise või sõnasõnalise taasesitamisega. Selline apellatsioonkaebus kujutab tegelikult endast ainult nõuet, millega soovitakse saavutada Üldkohtule juba esitatud hagiavalduse uuesti läbivaatamine, mis ei kuulu aga Euroopa Kohtu pädevusse (vt kohtuotsus, 4.9.2014, Hispaania vs. komisjon, C‑192/13 P, EU:C:2014:2156, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Ent kui apellant vaidlustab liidu õiguse tõlgendamise või kohaldamise Üldkohtu poolt, võivad esimeses kohtuastmes käsitletud õiguslikud küsimused siiski apellatsioonimenetluses uuesti arutusele tulla. Nimelt kui apellant ei saaks oma apellatsioonkaebust juba Üldkohtus kasutatud väidete ja argumentidega sel viisil põhjendada, kaotaks apellatsioonimenetlus osaliselt oma mõtte (vt kohtuotsus, 4.9.2014, Hispaania vs. komisjon, C‑192/13 P, EU:C:2014:2156, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Käesolevas asjas soovivad apellandid oma väidetega tõendada vaidlustatud kohtumääruste põhjenduse puudumist või puudulikkust ning seavad kahtluse alla vastuse, mille Üldkohus andis sõnaselgelt õigusküsimustele, mida Euroopa Kohus võib apellatsioonimenetluses kontrollida.

40

Lisaks, kuigi on tõsi, et apellantide määruskaebustes esitatud argumentatsiooni ülesehitus on ebaühtlane, tuleb siiski asuda seisukohale, et kooskõlas Euroopa Kohtu kodukorra artikli 169 lõikega 2 on määruskaebustes näidatud vaidlustatud kohtumääruste põhjenduse vaidlustatavad punktid ning õigusargumendid, mis võimaldavad Euroopa Kohtul teostada õiguspärasuse kontrolli.

41

Sellest tuleneb, et määruskaebused on vastuvõetavad.

42

Apellandid heidavad Üldkohtule ette õigusnormi rikkumist seetõttu, et ta otsustas vaidlustatud kohtumääruste punktis 45 vaid seda, et komisjonile ja EKPle pandud ülesannetest ei tulene mingi konkreetse otsustusõiguse teostamist. Nii otsustades rikkus Üldkohus ESMi asutamislepingu artikli 13 lõiget 4, jättes tähelepanuta asjaolu, et komisjon oli alla kirjutanud 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi, kuigi see sisaldas õigusvastast tingimust. Nii vastutavad asjassepuutuvate Küprose pankade nõudeõiguste teisendamise eest tegelikult komisjon ja EKP.

43

Selle kohta märgivad apellandid, et nad väitsid Üldkohtus, et nende hoiuste väärtuse vähenemise tegelikuks põhjuseks olid tingimused, mis kaasnesid Küprose Vabariigile stabiilsustoetuse finantsabina andmisele ja viis, kuidas komisjon ja EKP neid tingimusi nõudsid. Nimelt kohustasid komisjon ja EKP seda liikmesriiki dekreedid nr 103 ja 104 vastu võtma nende institutsioonide just selleks puhuks kiirkorras sekkunud ametnike juhtnööre järgides. Apellandid täpsustavad, et Küprose Vabariik oli esitanud stabiilsustoetuse finantsabina saamise taotluse selleks, et rekapitaliseerida Cyprus Popular Bank ja Bank of Cyprus, mitte selleks, et viia läbi nende lõpetamine nõudeõiguste teisendamise vahendi enneaegse kasutamisega. Apellantide hinnangul oli aga komisjoni ja EKP esialgne positsioon, et seda vahendit tuleb kasutada.

44

Apellandid heidavad Üldkohtule ette seda, et ta ei vastanud nende argumentidele, millega sooviti tõendada, et nendel institutsioonidel oli otsustav roll 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi vastuvõtmisel ja seega rahalise kahju tekkimises seoses Bank of Cypruse rekapitaliseerimise ja Cyprus Popular Banki lõpetamisega.

45

Apellandid väidavad ka, et Üldkohus rikkus õigusnormi, analüüsides nende argumenti, mille kohaselt ei taganud komisjon, et 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandum oleks kooskõlas liidu õigusega.

46

Apellandid heidavad seega Üldkohtule ette seda, et ta ei võtnud sobival viisil arvesse väidetavat komisjoni tegevusetust, kuigi vastavalt 27. novembri 2012. aasta kohtuotsuse Pringle (C‑370/12, EU:C:2012:756) punktile 164 võimaldavad ESMi asutamislepinguga komisjonile antud ülesanded, nagu näevad ette selle lepingu artikli 13 lõiked 3 ja 4, tal kontrollida, et ESMi sõlmitud vastastikuse mõistmise memorandumid oleksid kooskõlas liidu õigusega, ja et vastavalt selle kohtuotsuse punktile 174 näeb selle lepingu artikli 13 lõige 3 ette, et vastastikuse mõistmise memorandum, mille üle stabiilsustoetust taotleva liikmesriigiga läbirääkimisi peetakse, peab olema täielikult kooskõlas liidu õigusega. Nii märkis Euroopa Kohus, et tingimused, mis kaasnevad stabiilsustoetusele finantsabina, peavad olema kooskõlas liidu õigusega.

47

Ent niisuguse nõudeõiguste teisendamise meetme rakendamisega, nagu seda kirjeldatakse vaidlusalustes punktides, rikutakse selgelt õigust omandile, mis on vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 17 lõikega 1 ja Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli nr 1 artikliga 1.

48

Komisjon ja EKP vaidlevad apellantide esitatud argumentide põhjendatusele vastu.

49

Oma väites seavad apellandid kahtluse alla Üldkohtu hinnangu komisjoni ja EKP rollile 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi vastuvõtmisel. Eelkõige väidavad nad, et need institutsioonid on Küprose rakendatud nõudeõiguste teisendamise meetme tegelikud autorid ning et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, analüüsides nende argumenti, et komisjon ei taganud 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi kooskõla liidu õigusega.

50

See väide on esiteks suunatud vaidlustatud kohtumääruste punktide 44–47 vastu, milles Üldkohus märkis, et komisjoni ja EKPd ei saa pidada 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi vastuvõtmise allikaks ja asus seisukohale, et ta ei ole järelikult pädev menetlema kahju hüvitamise nõudeid, kuna need põhinevad vaidlusaluste punktide õigusvastasusel. Teiseks on see suunatud vaidlustatud kohtumääruste punktide 48–54 vastu, milles Üldkohus otsustas sisuliselt, et apellandid ei ole tõendanud, et neile väidetavalt tekitatud kahju põhjuseks oli see, et komisjon rikkus väidetavat kohustust tagada, et 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandum oleks kooskõlas liidu õigusega.

51

Üldkohus märkis vaidlustatud kohtumääruste punktis 44, et see memorandum võeti vastu ühiselt ESMi ja Küprose Vabariigi poolt ning et nagu tuleneb ESMi asutamislepingu artikli 13 lõikest 4, kirjutab komisjon vastastikuse mõistmise memorandumile alla ainult ESMi nimel. Tuginedes seejärel 27. novembri 2012. aasta kohtuotsuse Pringle (C‑370/12, EU:C:2012:756) punktile 161, meenutas ta nende määruste punktis 45, et isegi kui ESMi asutamisleping paneb komisjonile ja EKPle teatud ülesanded, mis on seotud selle lepingu eesmärkide saavutamisega, siis esiteks ei tulene ESMi asutamislepinguga komisjonile ja EKPle pandud ülesannetest mingit konkreetset otsustusõigust ja teiseks on nende kahe institutsiooni tegevus selle lepingu raames siduv üksnes ESMile.

52

Selles küsimuses olgu meenutatud, et nagu nähtub eurorühma 27. juuni 2012. aasta avaldusest, olid komisjon ja EKP volitatud pidama Küprose valitsusega läbirääkimisi makromajandusliku kohandamisprogrammi väljatöötamiseks, mis tuli täpsemalt ette näha vastastikuse mõistmise memorandumis. Osaledes läbirääkimistes Küprose valitsusega, tegutsesid komisjon ja EKP, kes omasid tehnilisi teadmisi, andsid nõu ja tegid suunavaid ettepanekuid, neile ESMi asutamislepingu artikli 13 lõikega 3 antud volituste piires. Ent komisjoni ja EKP osalemine – nagu see säte ette näeb – menetluses, mille lõpus kirjutati alla 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandum, ei võimalda seda memorandumit käsitada nende aktina.

53

Nimelt nagu Euroopa Kohus seda toonitas ka 27. novembri 2012. aasta kohtuotsuse Pringle (C‑370/12, EU:C:2012:756) punktis 161, ei tulene ESMi asutamislepinguga komisjonile ja EKPle pandud ülesannetest – olgugi et need on tähtsad – iseenesest mingit otsustusõigust. Lisaks on nende kahe institutsiooni tegevus selle asutamislepingu raames siduv üksnes ESMile.

54

Samuti, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepanekus punktis 53, ei muuda see, et liidu ühel või mitmel institutsioonil võib ESMi õigusraamistikus olla mingisugune roll, ESMi aktide olemust – st et need aktid on antud väljaspool ELi õiguskorda.

55

Ent kuigi see seisukoht võib mõjutada ELTL artikli 263 alusel esitatava tühistamishagi vastuvõetavuse tingimusi, ei ole see seisukoht siiski ELTL artikli 268 ja artikli 340 teise ja kolmanda lõigu alusel esitatava kahju hüvitamise hagi puhul takistuseks sellele, et komisjonile ja EKPle heidetakse ette õigusvastast tegevust, mis antud asjas on seotud ESMi nimel vastastikuse mõistmise memorandumi allakirjutamisega.

56

Selles küsimuses olgu meenutatud, et komisjonile ja EKPle ESMi asutamislepingu raames antud ülesanded ei moonuta neile institutsioonidele EL lepinguga ja EL toimimise lepinguga antud volitusi (kohtuotsus, 27.11.2012, Pringle, C‑370/12, EU:C:2012:756, punkt 162).

57

Täpsemalt komisjoni kohta tuleneb ELL artikli 17 lõikest 1, et komisjon „edendab liidu üldisi huve“ ja „teostab järelevalvet liidu õiguse kohaldamise üle“ (kohtuotsus, 27.11.2012, Pringle, C‑370/12, EU:C:2012:756, punkt 163).

58

Lisaks panevad ESM asutamislepinguga komisjonile antud ülesanded, nagu need on ette nähtud selle asutamislepingu artikli 13 lõigetes 3 ja 4, talle kohustuse kontrollida, et ESMi sõlmitud vastastikuse mõistmise memorandumid oleksid kooskõlas liidu õigusega (vt selle kohta kohtuotsus, 27.11.2012, Pringle, C‑370/12, EU:C:2012:756, punkt 164).

59

Seega nagu komisjon ka ise möönis vastuses talle kohtuistungil esitatud küsimusele, on sel institutsioonil aluslepingute täitmise järelevalvaja roll ka ESMi asutamislepingu raames, nagu tuleneb ELL artikli 17 lõikest 1, mistõttu ei peaks ta vastastikuse mõistmise memorandumit alla kirjutama, kui ta kahtleb selle vastavuses liidu õigusega.

60

Sellest tuleneb, et Üldkohus rikkus õigusnormi ELTL artikli 268 ning artikli 340 teise ja kolmanda lõigu tõlgendamisel ja kohaldamisel, kui ta asus vaidlustatud kohtumääruste punktides 46 ja 47 seisukohale, et ta ei ole pädev menetlema vaidlusaluste punktide õigusvastasusel põhinevat kahju hüvitamise hagi, jõudes selle seisukohani ainult järelduse tõttu, et formaalselt ei võtnud neid punkte vastu komisjon ega EKP.

61

Seega tuleb määruskaebused rahuldada ja vaidlustatud kohtumäärused tühistada.

62

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus teha Üldkohtu otsuse tühistamise korral asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab. Käesoleval juhul on see nii.

63

Nimelt võib Euroopa Kohus lahendada ELTL artikli 268 ning artikli 340 teise ja kolmanda lõigu alusel apellantide esitatud nõuet hüvitada kahju, mis väidetavalt tekkis esiteks sellest, et komisjon ja EKP lisasid vaidlusalused punktid 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumisse, ja teiseks komisjoni tegevusetusest, millega viimane rikkus kohustust tagada vastastikuse mõistmise memorandumi vastuvõtmisel, et see oleks kooskõlas liidu õigusega.

64

Selle kohta tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on ELL artikli 340 teise lõigu tähenduses liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise eeldus see, et samal ajal on täidetud teatavad tingimused: liidu institutsioonidele etteheidetava tegevuse õigusvastasus, kahju tegelik tekkimine ja põhjuslik seos selle tegevuse ja viidatud kahju vahel (kohtuotsus, 14.10.2014, Giordano vs. komisjon, C‑611/12 P, EU:C:2014:2282, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

65

Mis puudutab esimest tingimust, siis on Euroopa Kohus juba mitu korda otsustanud, et tõendatud peab olema isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine (vt muu hulgas kohtuotsused, 4.7.2000, Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, C‑352/98 P, EU:C:2000:361, punkt 42, ning 10.7.2014, Nikolaou vs. kontrollikoda, C‑220/13 P, EU:C:2014:2057, punkt 53).

66

Käesolevas asjas on harta artikli 17 lõige 1 õigusnorm, mille järgimist ei ole apellantide hinnangul komisjon 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi vastuvõtmisel taganud. See säte, mille kohaselt on igaühel õigus vallata oma seaduslikul teel saadud omandit, on isikutele õigusi kehtestav õigusnorm.

67

Lisaks tuleb toonitada, et kuigi liikmesriigid ei rakenda ESMi asutamislepingu raames liidu õigust, mistõttu harta neile selle raames ei laiene (vt selle kohta kohtuotsus, 27.11.2012, Pringle, C‑370/12, EU:C:2012:756, punktid 178–181), on harta siiski liidu institutsioonidele kohaldatav, sealhulgas siis, kui nad tegutsevad väljaspool ELi õigusraamistikku, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 85. Samuti on komisjon niisuguse vastastikuse mõistmise memorandumi vastuvõtmisel, nagu 26. aprilli 2013. aasta memorandum, kohustatud tagama selle memorandumi kooskõla hartaga tagatud põhiõigustega nii ELL artikli 17 lõike 1 alusel, mis kehtestab tema üldist laadi kohustuse teostada järelevalvet liidu õiguse kohaldamise üle, kui ka ESMi asutamislepingu artikli 13 lõigete 3 ja 4 alusel, mis panevad talle kohustuse tagada, et ESMi sõlmitud vastastikuse mõistmise memorandumid oleksid kooskõlas liidu õigusega (vt selle kohta kohtuotsus, 27.11.2012, Pringle, C‑370/12, EU:C:2012:756, punktid 163 ja 164).

68

Seega tuleb kontrollida, kas 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi vastuvõtmisel aitas komisjon kaasa apellantide õiguse omandile harta artikli 17 lõike 1 tähenduses piisavalt selgele rikkumisele.

69

Selle kohta on oluline meenutada, et harta selle sättega tagatud õigus omandile ei ole absoluutne õigus ja et selle teostamisele võidakse kehtestada piiranguid, mis on põhjendatavad liidu taotletavate üldise huvi eesmärkidega (vt kohtuotsused, 16.11.2011, Bank Melli Iran vs. nõukogu, C‑548/09 P, EU:C:2011:735, punkt 113, ja 12.5.2016, Bank of Industry and Mine vs. nõukogu, C‑358/15 P, EU:C:2016:338, punkt 55).

70

Järelikult, nagu tuleneb ka harta artikli 52 lõikest 1, saab omandiõiguse kasutamisele seada piiranguid, tingimusel et need piirangud vastavad tegelikult taotletud üldise huvi eesmärkidele ega kujuta seda eesmärki silmas pidades ülemäärast ja lubamatut sekkumist, mis rikuks sel viisil tagatud õiguse olemust (vt selle kohta kohtuotsused, 16.11.2011, Bank Melli Iran vs. nõukogu, C‑548/09 P, EU:C:2011:735, punkt 114, ja 12.5.2016, Bank of Industry and Mine vs. nõukogu, C‑358/15 P, EU:C:2016:338, punkt 56).

71

Siinkohal tuleb märkida, et nagu nähtub ESMi asutamislepingu artiklist 12, vastab niisuguse vastastikuse mõistmise memorandumi nagu see, mis oli Küprose ametiasutuste ja muu hulgas komisjoni läbirääkimiste tulemus, vastuvõtmine liidu üldise huvi eesmärkidele, milleks on tagada kogu euroala pangandussüsteemi stabiilsus.

72

Nimelt on finantsteenustel liidu majanduses keskne roll. Pangad ja krediidiasutused on eri turgudel tegutsevate ettevõtjate oluliseks rahastamisallikaks. Peale selle on pangad sageli omavahel tihedalt seotud ja paljud neist tegutsevad rahvusvaheliselt. Seetõttu võib ühe või mitme panga kriis kiiresti üle kanduda teistesse pankadesse nii samas liikmesriigis kui ka teistes liikmesriikides. See omakorda võib tekitada negatiivseid ülekanduvaid mõjusid teistes majandussektorites (kohtuotsus, 19.7.2016, Kotnik jt, C‑526/14, EU:C:2016:570, punkt 50).

73

Käesolevas asjas näevad vaidlusalustes punktides määratletud meetmed muu hulgas ette, et Bank of Cyprus omandab Cyprus Popular Banki tagatud hoiused, et 37,5% Bank of Cypruse tagamata hoiustest konverteeritakse aktsiateks, millel on täielik hääleõigus ja õigus dividendidele, ning et üks osa neist tagamata hoiustest ajutiselt külmutatakse, täpsustades, et kui Bank of Cypruse omakapital kriisiolukorra 9% miinimummääraga võrreldes üle kapitaliseeritakse, siis ostetakse aktsiad tagasi, et ülekapitaliseeritud summa tagamata hoiuste omanikele tagastada.

74

Arvestades eesmärki tagada euroala pangandussüsteemi stabiilsus ja vahetut rahalise kahju ohtu, mis oleks kahe asjassepuutuva panga hoiustajatele nende pankade pankroti korral tekkinud, ei ole need meetmed käsitatavad ülemäärase ja lubamatu sekkumisena, mis kahjustab apellantide omandiõiguse sisu. Neid meetmeid ei saa seega käsitada selle õiguse põhjendamatute piirangutena (vt analoogia alusel kohtuotsus, 10.7.2003, Booker Aquaculture ja Hydro Seafood, C‑20/00 ja C‑64/00, EU:C:2003:397, punktid 79–86).

75

Neid asjaolusid arvestades ei saa asuda seisukohale, et vaidlusaluste punktide vastuvõtmist lubades, aitas komisjon kaasa harta artikli 17 lõikega 1 tagatud apellantide õiguse omandile rikkumisele.

76

Sellest tuleneb, et liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise eelduse esimene tingimus ei ole käesolevas asjas täidetud, mistõttu apellantide esitatud kahju hüvitamise nõuded tuleb jätta rahuldamata õigusliku põhjendamatuse tõttu.

77

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotamise. Kodukorra artikli 138 lõige 2, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluse suhtes, sätestab, et kui kaotanud poolel on mitu isikut, otsustab Euroopa Kohus kohtukulud jagada.

78

Kuna määruskaebused rahuldati, kuid sisulised nõuded jäeti rahuldamata, kannavad Ledra Advertising Ltd, A. Eleftheriou, E. Eleftheriou, L. Papachristofi, C. Theophilou ja E. Theophilou ning komisjon ja EKP ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: