—

Ungari valitsus, esindajad: M. Z. Fehér ja G. Koós,

—

Hispaania valitsus, esindaja: A. Gavela Llopis,

—

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato G. Albenzio,

—

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

—

Portugali valitsus, esindajad: L. Inez Fernandes, N. Vitorino ja M. Rebelo,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Havas ja L. Grønfeldt,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT 1993, L 253, lk 1; ELT eriväljaanne 02/06, lk 3), muudetud komisjoni 19. detsembri 1994. aasta määrusega (EÜ) nr 3254/94 (EÜT 1994, L 346, lk 1; ELT eriväljaanne 02/10, lk 51) (edaspidi „rakendusmäärus“), artikli 181a tõlgendamist.

2

See taotlus esitati EURO 2004. Hungary Kft. ja Nemzeti Adó- és Vámhivatal Nyugat-dunántúli Regionális Vám- és Pénzügyőri Főigazgatósága (Riikliku maksu- ja tolliameti Lääne-Doonau piirkonna maksukeskus, edaspidi „piirkondlik toll“) vahelises kohtuvaidluses otsuse üle, millega korrigeeriti selle ettevõtja imporditud kauba tolliväärtust ning tehti tolli- ja käibemaksu ümberarvutus.

3

Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT 1992, L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 82/97 (EÜT 1997, L 17, lk 1; ELT eriväljaanne 02/08, lk 179), (edaspidi „tolliseadustik”), artikli 29 lõige 1 sätestab:

„Imporditud kauba tolliväärtus on tehinguväärtus ehk ekspordiks ühenduse tolliterritooriumile müüdud kauba eest tegelikult makstud või makstav hind, mida on vajaduse korral korrigeeritud vastavalt artiklitele 32 ja 33, tingimusel et:

4

Määruse artikli 30 lõiked 1 ja 2 näevad ette:

„1.   Kui tolliväärtust ei ole võimalik määrata artikli 29 alusel, siis tuleb selle määramiseks kohaldada lõike 2 punktidest a, b, c ja d järjestuses esimest punkti, mille alusel saab tolliväärtust määrata […]

2.   Käesoleva artikli alusel määratud tolliväärtus on:

[…]

[…]“

5

Tolliseadustiku artikkel 78 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Toll võib omal algatusel või deklarandi taotluse korral teha tollideklaratsioonis pärast kauba vabastamist muudatusi.

2.   Toll võib pärast kauba vabastamist selleks, et teha kindlaks tollideklaratsioonis esitatud andmete õigsust, kontrollida äridokumente ja asjaomase kaubaga seotud impordi- või eksporditoimingute või selle kaubaga seotud järgnevate äritoimingute andmeid. Selline kontroll võib toimuda deklarandi valdustes, mõne muu nimetatud toimingutega otseselt või kaudselt seotud isiku valdustes või isiku valdustes, kelle valduses seoses äritegevusega on nimetatud dokument või vajalikud andmed. Toll võib läbi vaadata ka kaupa, kui selle esitamine on veel võimalik.

3.   Kui tollideklaratsiooni kontrollimine või tollivormistusjärgne läbivaatamine näitab, et asjaomaseid tolliprotseduure reguleerivaid sätteid on kohaldatud ebaõige või mittetäieliku teabe alusel, võtab toll kooskõlas ette nähtud sätetega olukorra lahendamiseks vajalikud meetmed, arvestades tema käsutuses olevat uut teavet.”

6

Rakendusmääruse artikkel 151 sätestab:

„1.   [Tollis]eadustiku artikli 30 lõike 2 punkti b (sarnase kauba tehinguväärtus) kohaldamisel määratakse tolliväärtus selle kaubaga, mille tolliväärtust määratakse, samal kaubanduslikul tasemel ja enam-vähem samas koguses müüdud sarnase kauba tehinguväärtuse alusel. Sellise müügitehingu puudumisel kasutatakse erineval kaubanduslikul tasemel ja/või erinevas koguses müüdud sarnase kauba tehinguväärtust ja seda korrigeeritakse, arvestades erinevusi kaubanduslikus tasemes ja/või koguses, tingimusel et väärtust korrigeeritakse ainult esitatud tõendite põhjal, mis selgelt näitavad kõnealuse korrigeerimise põhjendatust ja õigsust, sõltumata sellest, kas väärtus suureneb või väheneb.

[…]

5.   Käesoleva artikli kohaldamisel tähendab sarnase imporditud kauba tehinguväärtus [tolli]seadustiku artikli 29 alusel eelnevalt määratud tolliväärtust, mida korrigeeritakse vastavalt käesoleva artikli lõike 1 ja lõike 2 sätetele.“

7

Nimetatud määruse artikli 178 lõige 4 sätestab:

„Ilma et see piiraks karistussätete võimalikku kohaldamist, võtab tolliasutusele lõikes 1 ette nähtud deklaratsiooni esitamisel lõikes 2 osutatud isik vastutuse:

8

Rakendusmääruse artikkel 181a sätestab:

„1.   Toll ei pea importkauba tolliväärtust tehinguväärtuse meetodil kindlaks määrama, kui kooskõlas lõikes 2 ette nähtud korraga kahtleb toll põhjendatult selles, kas deklareeritud väärtus väljendab [tolliseadustiku] artiklis 29 osutatud makstud või makstavat kogusummat.

2.   Kui tollil on lõikes 1 kirjeldatud kahtlus, võib ta paluda lisateavet vastavalt artikli 178 lõikele 4. Kui need kahtlused püsivad, peab toll enne lõpliku otsuse tegemist teatama asjaomasele isikule, soovi korral kirjalikult, nende kahtluste põhjendused ning andma talle vastuväidete esitamiseks piisava võimaluse. Lõplik otsus ja selle põhjendused saadetakse asjaomasele isikule kirjalikult.

9

Rakendusmääruses on lisa 23 „Tolliväärtusega seotud tõlgendusmärkused“. Selle lisa punkt 1, mis puudutab ühenduse tolliseadustiku artikli 30 lõike 2 punkte a ja b, sätestab:

„Artikli 3 rakendamisel kasutab toll võimaluse korral sarnase kauba müüki hinnatava kaubaga samal kaubanduslikul tasemel ja põhiliselt samas koguses. Sellise müügi puudumisel võib kasutada identse kauba müüki, mis toimub ühel järgnevast kolmest tingimusest:

[…]“

10

Ungaris asutatud äriühing EURO 2004. Hyngary, esitas 4. märtsil 2014 Nemzeti Adó- és Vámhivatal Zala Megyei Vám- és Pénzügyőri Igazgatóságale (Zala komitaadi maksu- ja tollidirektoraat; edaspidi „komitaadi toll“ või „toll“) oma tolliesindaja kaudu elektroonilise tollideklaratsiooni, taotledes 13000 kg erinevat liiki Hiina päritolu kaupade vabasse ringlusse lubamist. Olles pärast kauba füüsilist kontrolli lubanud selle vabasse ringlusse, otsustas toll tolliseadustiku artikli 78 alusel läbi viia kõnealuse deklaratsiooni tollivormistusjärgse kontrolli.

11

Komitaadi toll lõpetas selle deklaratsiooni kontrolliprotseduuri 12. juuni 2014. aasta otsusega ja määras imporditud kauba lõplikuks tolliväärtuseks 3023938 Ungari forintit (ca 9676 eurot), korrigeerides deklaratsioonis märgitud tolliväärtust 2589926 forintit (ca 8288 eurot). Nende muudatuste tulemusena kohustas toll EURO 2004. Hungaryt tasuma 12970 forintit tollimaksudena (ca 41 eurot) ja 47784 forintit (ca 153 eurot) käibemaksuna.

12

12. juuni 2014. aasta otsuse põhjenduses on märgitud, et deklaratsioonis oli kauba tolliväärtus arvutatud tehinguväärtuse põhjal, kooskõlas tolliseadustiku artikliga 29, ilma et kaubale oleks kohaldatud piiranguid ja tingimusi, millele on viidatud tolliseadustiku artikli 29 lõike 1 punktides a, b ja c, ja ilma, et esineks seost tehingu poolte vahel, millele viidatakse kõnealuse sätte punktis d.

13

Euroopa Kohtule esitatud toimikust selgub, et komitaadi toll võrdles omavahel esitatud kaubaarvet, arvestusdokumente, importija raamatupidamisdokumente ja panga maksetõendit, ning märkis, et nendest dokumentidest tulenev summa langes kokku deklaratsiooni sisuga. Kuna tolli hinnangul vastas imporditud kaupade tolliväärtus netokaalu alusel erakordselt madalale hinnale võrreldes sarnase kauba hindade statistilise keskmisega, tekkis tal kahtlus nende kaupade tolliväärtuse õiguses, mida oli kirjeldatud kui „puuvillast pajakindaid“ netokaaluga 150 kg ja kui „mikrokiust puhastuslappe“ netokaaluga 24 kg.

14

Toll palus EURO 2004. Hungaryl tõendada, et asjaomaste kaupade tolliväärtus on õige, kuid Euroopa Kohtule esitatud toimikust selgub, et see ettevõtja uusi tõendeid ei esitanud ja piirdus väitega, et ta oli tasunud oma Hiina äripartnerile arvel esitatud hinna.

15

Kuna tollil olid nimetatud tolliväärtuse õigsuse osas endiselt kahtlused, analüüsis ta statistiliste andmete põhjal, mis oli ühikuhind, mille eest Ungari importijad olid ostnud seda tüüpi kaupu, ja määras tolliväärtuse kooskõlas tolliseadustiku artikli 30 lõike 2 punktiga b „sarnase kauba tehinguväärtuse“ alusel.

16

Piirkondlik toll, kellele EURO 2004. Hungary edasi kaebas, kinnitas komitaadi tolli 12. juuni 2014. aasta otsust, leides, et see otsus oli vastu võetud nõuetekohaselt vastavalt rakendusmääruse artiklis 181a toodud menetlusele, et komitaadi tolli kahtlused deklareeritud väärtuse põhjendatuse kohta olid mõistlikud ja tolliväärtuse kindlaksmääramine oli põhinenud ajakohastatud statistilistel andmetel.

17

EURO 2004. Hungary esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule kaebuse, paludes komitaadi tolli otsuse õigsust kohtulikult kontrollida. Nimetatud äriühingu sõnul jättis komitaadi toll kõnealuste kaupade kohta deklareeritud tolliväärtuse kinnitamata ainuüksi põhjusel, et tal oli vaid tema heade ärisuhete tõttu õnnestunud osta madalama hinnaga, see aga ei saa olla aluseks, et seada märgitud tolliväärtus kahtluse alla.

18

Piirkondlik toll kinnitas nimetatud otsuse aluseks olevat argumentatsiooni ja leidis, et EURO 2004. Hungary ei ole selgitanud, miks oli hind sarnaste statistiliste väärtustega võrreldes ebamõistlikult madal.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et lahendamaks küsimust, kas toll võib rakendusmääruse artikli 181a alusel jätta imporditud kauba tolliväärtuse kindlaksmääramisel selle kauba tehinguväärtusel põhineva meetodi kohaldamata, on vaja selle artikli tõlgendust.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et imporditud kauba tolliväärtuse kindlaksmääramisel kasutatakse üldiselt esmajärjekorras kauba tehinguväärtusel põhinevat meetodit. Kui imporditud kauba tehinguväärtuse tõendamiseks esitatud dokumentide autentsust ja tehingu tegelikku eesmärki ei ole võimalik kahtluse alla seada ega pole muud konkreetset põhjust selle kauba tehinguväärtust hinnata, on toll kohustatud nimetatud kauba tehinguväärtusena aktsepteerima kinnitatud väärtuse, kuna see tava võimaldab välistada meelevaldsete tolliväärtuste kasutamise, luues sellega võimaluse tollisüsteemi neutraalseks toimimiseks. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et see tõlgendus tuleneb 28. veebruari 2008. aasta kohtuotsuse Carboni e derivati (C‑263/06, EU:C:2008:128) punktidest 52–60, arvestades siiski seda, et see kohtuotsus on tehtud sisuliselt erinevatel faktilistel asjaoludel, kui on käsitlusel põhikohtuasjas, ning et selles asjas ei analüüsitud rakendusmääruse artiklis 181a viidatud kahtluste võimalikku põhjendust.

21

Neil asjaoludel otsustas Zalaegerszegi Közigazgatási és Munkaügyi Bíróság (Zalaegerszegi haldus- ja töökohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas rakendusmääruse artiklit 181a tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õiguspraktika, mille kohaselt tolliväärtus määratakse „sarnase kauba tehinguväärtuse“ põhjal, kui leitakse, et deklareeritud tehinguväärtus on võrreldes sarnase kauba impordil kasutatavate hindade statistilise keskmisega ebamõistlikult madal ja seetõttu ebarealistlik, ehkki toll ei lükka tagasi ega sea muul moel kahtluse alla arve või üleandmistõendi autentsust, mis esitati imporditud kauba eest tegelikult tasutud hinna tõendamiseks, ilma et importija oleks esitanud tehinguväärtuse kohta täiendavaid tõendeid?“

22

Oma küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas rakendusmääruse artiklit 181a tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selline liikmesriigi tolli praktika nagu on arutlusel põhikohtuasjas, mille kohaselt määratakse imporditud kauba tolliväärtus tolliseadustiku artiklis 30 kirjeldatud meetodi kohaselt, mis põhineb sarnase kauba tehinguväärtusel, kui leitakse, et deklareeritud tehinguväärtus on võrreldes sarnase kauba impordil kasutatavate hindade statistilise keskmisega ebamõistlikult madal, ehkki toll ei lükka tagasi ega sea muul moel kahtluse alla arve või üleandmistõendi autentsust, mis esitati imporditud kauba eest tegelikult tasutud hinna tõendamiseks, ilma et importija oleks tolli nõudel siiski esitanud deklareeritud tehinguväärtuse kohta täiendavaid tõendeid.

23

Esmalt tuleb meenutada, et tulenevalt väljakujunenud kohtupraktikast on tolliväärtuse määramist käsitlevate Euroopa Liidu õigusnormide eesmärk kehtestada tolliväärtuse õiglane, ühetaoline ja erapooletu süsteem, mis välistab suvaliste ja fiktiivsete tolliväärtuste kasutamise (kohtuotsus, 15.7.2010, Gaston Schul, C‑354/09, EU:C:2010:439, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

24

Konkreetsemalt – nagu tuleneb 12. detsembri 2013. aasta kohtuotsuse Christodoulou jt (C‑116/12, EU:C:2013:825) punktist 38 – on imporditud kauba tolliväärtus tolliseadustiku artikli 29 kohaselt kauba tehinguväärtus ehk liidu tolliterritooriumile ekspordiks müüdud kauba eest tegelikult makstud või makstav hind, mida on siiski vajaduse korral korrigeeritud vastavalt selle seadustiku artiklitele 32 ja 33.

25

Sellega seoses on Euroopa kohus täpsustanud, et kuigi reeglina on tolliväärtuse arvutamise alus kauba eest tegelikult makstud või makstav hind, on see hind suurus, mida peab vajaduse korral korrigeerima, kui see on vajalik suvalise või fiktiivse tolliväärtuse määramise vältimiseks (vt selle kohta kohtuotsus, 12.12.2013, Christodoulou jt, C‑116/12, EU:C:2013:825, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

26

Nimelt peab tolliväärtus vastama imporditud kauba tegelikule majanduslikule väärtusele ja seetõttu hõlmama selle kauba kõiki elemente, millel on majanduslik väärtus (kohtuotsus, 12.12.2013, Christodoulou jt, C‑116/12, EU:C:2013:825, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

27

Kui tolliväärtust ei õnnestu siiski määrata tolliseadustiku artikli 29 alusel imporditud kauba tehinguväärtuse alusel, toimub tolliväärtuse määramine tolliseadustiku artikli 30 alusel, kohaldades üksteise järel artikli 30 lõike 2 punktides a–d ette nähtud meetodeid (kohtuotsus, 12.12.2013, Christodoulou jt, C‑116/12, EU:C:2013:825, punkt 41).

28

Juhul kui imporditud kauba tolliväärtust ei saa määrata ka tolliseadustiku artikli 30 alusel, toimub tolliväärtuse määramine tolliseadustiku artikli 31 alusel (kohtuotsus, 12.12.2013, Christodoulou jt, C‑116/12, EU:C:2013:825, punkt 42).

29

Järelikult tuleneb tolliseadustiku artiklite 29–31 sõnastusest ja nende artiklite alusel tolliväärtuse määramiseks kohaldatavate kriteeriumide järjestusest, et nende sätete vahel on subordinatiivne suhe. Nimelt tuleb alles siis, kui tolliväärtuse määramine konkreetse sätte alusel ei õnnestu, kohaldada järjekorras sellele vahetult järgnevat sätet (kohtuotsus, 12.12.2013, Christodoulou jt, C‑116/12, EU:C:2013:825, punkt 43).

30

Kuna tolliväärtuse määramisel on vastavalt tolliseadustiku artiklile 29 eelistatud tehinguväärtus, siis on see tolliväärtuse määramise meetod eeldatavasti kohaseim ja kõige sagedamini kasutatav (kohtuotsus, 12.12.2013, Christodoulou jt, C‑116/12, EU:C:2013:825, punkt 44).

31

Mis esiteks puutub küsimusse, milline on tolli pädevus juhul, kui tal tekib esitatud deklaratsiooni suhtes kahtlusi, siis rakendusmääruse artikkel 181a näeb ette, et kui tollil esineb põhjendatud kahtlus selles, kas deklareeritud väärtus väljendab makstud või makstavat kogusummat, siis ei pea toll tingimata määrama kauba tolliväärtust tehinguväärtuse meetodil. Kui tollil need kahtlused püsivad, võib ta deklareeritud hinnaga mitte nõustuda pärast seda, kui on palunud lisateavet või mis tahes täiendavaid dokumente ja olles andnud asjaomasele isikule nende kahtluste põhjenduste kohta vastuväidete esitamiseks piisava võimaluse (vt selle kohta kohtuotsus, 28.2.2008, Carboni e derivati, C‑263/06, EU:C:2008:128, punkt 52).

32

Euroopa Kohus on samuti leidnud, et rakendusmääruse artikkel 181a märgib üksnes seda, et „toll ei pea […] tolliväärtust tehinguväärtuse meetodil kindlaks määrama“, kuid ei täpsusta, millise muu väärtusega saaks sellisel juhul tehinguväärtust asendada (kohtuotsus, 28.2.2008, Carboni e derivati, C‑263/06, EU:C:2008:128, punkt 55).

33

Tolliseadustiku artiklite 30 ja 31 kohaselt tuleb siis, kui imporditud kauba tolliväärtust ei saa kindlaks määrata selle seadustiku artikli 29 alusel, seda teha esmalt artikli 30 ja seejärel artikli 31 alusel (kohtuotsus, 28.2.2008, Christodoulou jt, C‑263/06, EU:C:2008:128, punkt 56).

34

Mis puutub artikli 30 kohaldamisse, siis tolliseadustiku artikli 30 lõike 2 punkte a ja b puudutavate märkuste punktist 1 – mis asub rakendusmääruse lisas 23 – tuleneb, et toll kasutab võimaluse korral sarnase kauba müüki hinnatava kaubaga samal kaubanduslikul tasemel ja põhiliselt samas koguses.

35

Sellest tuleneb, et toll võib tolliväärtuse kindlaksmääramisel – kui tema kahtlus püsib pärast seda, kui ta on palunud lisateavet või mis tahes täiendavaid dokumente ja andnud asjaomasele isikule nende kahtluste põhjenduste kohta vastuväidete esitamiseks piisava võimaluse – kalduda kõrvale imporditud kauba deklareeritud hinnast ja kasutada muid imporditud kauba tolliväärtuse kindlaksmääramise meetodeid, mis on ette nähtud tolliseadustiku artiklites 30 ja 31, nagu eelkõige sarnaste kaupade müügihind.

36

Eelotsusetaotluse esitanud kohus, kelle käsutuses ainsana on täpne teave tema menetluses oleva vaidluse kohta, peab siiski kontrollima, kas põhikohtuasjas olid tolli kahtlused nii põhjendatud, et kasutada muid meetodeid ja kas see toll andis asjaomasele isikule nende kahtluste põhjenduste kohta vastuväidete esitamiseks piisava võimaluse.

37

Selleks et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilik vastus, tuleb lisada mõned märkused nende asjaolude suhtes, mis on Euroopa Kohtule põhikohtuasja kohta teada.

38

Mis esiteks puutub kõnealuste kahtluste põhjendatusse, siis tuleb märkida, et nagu selgub Euroopa Kohtule esitatud toimikust, leidis toll põhikohtuasjas, et imporditud kaupade deklareeritud tehinguväärtus oli võrreldes sarnaste imporditavate kaupade hindade statistilise keskmisega erakordselt madal. Nagu Euroopa Komisjon rõhutab, ilmneb antud juhul, et põhikohtuasjas käsitletavate kaupade deklareeritud hind oli statistilisest keskmisest üle 50% madalam.

39

Sellistel asjaoludel tuleb tõdeda, et see hindade erinevus näib olevat piisav, et anda alust tolli kahtlustele ja sellele, et ta kõnealuste kaupade deklareeritud tolliväärtusega ei nõustunud.

40

Lisaks on tõsi, et põhikohtuasjas ei puudutanud tolli kahtlused, mille tõttu ta kohaldas rakendusmääruse artiklit 181a, mitte kaubaarve autentsust, vaid imporditud kaupade tolliväärtuse õigsust.

41

Samas tuleb meenutada, et rakendusmääruse artikli 181a kohaldamisel ei ole imporditud kauba tehinguväärtust tõendavate dokumentide autentsus määrava tähtsusega, vaid kujutab endast ühte tegurit, mille toll peab teiste hulgas arvesse võtma. Tollil võib olla imporditud kauba tolliväärtuse õiguses kahtlusi isegi siis, kui need dokumendid on autentsed (kohtuotsus, 28.2.2008, Christodoulou jt, C‑263/06, EU:C:2008:128, punkt 64).

42

Mis puutub küsimusse, kas toll andis põhikohtuasjas asjaomasele isikule nende kahtluste põhjenduste kohta vastuväidete esitamiseks piisava võimaluse, siis tuleneb Euroopa Kohtule esitatud toimiku materjalidest, et komitaadi toll palus EURO 2004. Hungaryl imporditud kaupade tolliväärtuse õigsust tõendada. Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et toll andis nimetatud äriühingule kahtluste põhjenduste kohta vastuväidete esitamiseks piisava võimaluse.

43

Samas ilmneb Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et see ettevõtja uusi tõendeid ei esitanud ja piirdus väitega, et ta oli tasunud oma äripartnerile arvel esitatud hinna.

44

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et rakendusmääruse artiklit 181a tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus selline liikmesriigi tolli praktika nagu on arutlusel põhikohtuasjas, mille kohaselt määratakse imporditud kauba tolliväärtus tolliseadustiku artiklis 30 kirjeldatud meetodi kohaselt, mis põhineb sarnase kauba tehinguväärtusel, kui leitakse, et deklareeritud tehinguväärtus on võrreldes sarnase kauba impordil kasutatavate hindade statistilise keskmisega ebamõistlikult madal, ehkki toll ei lükka tagasi ega sea muul moel kahtluse alla arve või üleandmistõendi autentsust, mis esitati imporditud kauba eest tegelikult tasutud hinna tõendamiseks, ilma et importija oleks tolli nõudel siiski esitanud deklareeritud tehinguväärtuse kohta täiendavaid tõendeid.

45

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:

Komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, muudetud komisjoni 19. detsembri 1994. aasta määrusega (EÜ) nr 3254/94, artiklit 181a tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus selline liikmesriigi tolli praktika nagu on arutlusel põhikohtuasjas, mille kohaselt määratakse imporditud kauba tolliväärtus nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 82/97, artiklis 30 kirjeldatud meetodi kohaselt, mis põhineb sarnase kauba tehinguväärtusel, kui leitakse, et deklareeritud tehinguväärtus on võrreldes sarnase kauba impordil kasutatavate hindade statistilise keskmisega ebamõistlikult madal, ehkki toll ei lükka tagasi ega sea muul moel kahtluse alla arve või üleandmistõendi autentsust, mis esitati imporditud kauba eest tegelikult tasutud hinna tõendamiseks, ilma et importija oleks tolli nõudel siiski esitanud deklareeritud tehinguväärtuse kohta täiendavaid tõendeid.