62016CJ0108

EUR-Lex

Juurdepääs Euroopa Liidu õigusaktidele

See dokument on väljavõte EUR-Lexi veebisaidilt.

EUROPA
EUR-Lexi avaleht
EUR-Lex - 62016CJ0108 - ET

Nõuanded

Vajate rohkem otsinguvõimalusi? Kasutage Täppisotsing

Dokument 62016CJ0108

Euroopa Kohtu otsus (neljas koda), 24.5.2016.
Openbaar Ministerie versus Paweł Dworzecki.
Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Rechtbank Amsterdam.
Eelotsusetaotlus – Eelotsuse kiirmenetlus – Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades – Raamotsus 2002/584/JSK – Euroopa vahistamismäärus – Artikli 4a lõige 1 – Liikmesriikidevaheline üleandmiskord – Rakendamise tingimused – Täitmata jätmise vabatahtlikud alused – Erandid – Täitmise kohustuslikkus – Tagaselja mõistetud karistus – Mõisted „isiklikult kohtukutse esitamine“ ja „ametlik teavitamine muul viisil“ – Liidu õiguse autonoomsed mõisted.
Kohtuasi C-108/16 PPU.

Kohtulahendite kogumik – Üldkohus

Euroopa kohtulahendite tunnus (ECLI): ECLI:EU:C:2016:346

Menetluse keel

HTML

PDF

Dokument on avaldatud digitaalses kohtulahendite kogumikus. Neil on ametlik staatus.

EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)

24. mai 2016 ( *1 )

„Eelotsusetaotlus — Eelotsuse kiirmenetlus — Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades — Raamotsus 2002/584/JSK — Euroopa vahistamismäärus — Artikli 4a lõige 1 — Liikmesriikidevaheline üleandmiskord — Rakendamise tingimused — Täitmata jätmise vabatahtlikud alused — Erandid — Täitmise kohustuslikkus — Tagaselja mõistetud karistus — Mõisted „isiklikult kohtukutse esitamine“ ja „ametlik teavitamine muul viisil“ — Liidu õiguse autonoomsed mõisted”

Kohtuasjas C‑108/16 PPU,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Rechtbank Amsterdam’i (Amsterdami esimese astme kohus, Madalmaad) 24. veebruari 2016. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse samal päeval, Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses, mis puudutab

Paweł Dworzecki’t,

EUROOPA KOHUS (neljas koda),

koosseisus: koja president T. von Danwitz (ettekandja), kohtunikud A. Arabadjiev, C. Lycourgos, E. Juhász ja C. Vajda,

kohtujurist: M. Bobek,

kohtusekretär: vanemametnik M. Ferreira,

arvestades kirjalikus menetluses ja 14. aprilli 2016. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

—	Paweł Dworzecki, esindajad: advokaadid J. Dobosz ja A. de Boon,

—	Madalmaade valitsus, esindajad: M. Bulterman, M. Noort ja B. Koopman,

—	Poola valitsus, esindajad: J. Sawicka ja M. Pawlicka,

—	Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: V. Kaye, keda abistas barrister J. Holmes,

—	Euroopa Komisjon, esindajad: R. Troosters ja S. Grünheid,

olles 11. mai 2016. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (EÜT 2002, L 190, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 34), muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK (ELT 2009, L 81, lk 24), (edaspidi „raamotsus 2002/584“) artikli 4a lõiget 1.

2	Eelotsusetaotlus on esitatud Madalmaades menetluses, mis seondub Euroopa vahistamismääruse täitmisega, mille Sąd Okręgowy w Zielonej Górze (Zielona Góra ringkonnakohus, Poola) on teinud Paweł Dworzecki suhtes.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

Raamotsuse 2002/584 põhjendused 5 ja 7 on sõnastud järgmiselt:

„(5)	[...] [L]isaks sellele võimaldab süüdimõistetute kriminaalkaristuste täitmiseks või kahtlustatavatele süüdistuse esitamiseks uue lihtsustatud üleandmissüsteemi sisseviimine kõrvaldada keerukuse ja võimalikud viivitused, mis on omased praegusele väljaandmiskorrale. […]

[…]

(7)

13. detsembri 1957. aasta väljaandmise Euroopa konventsioonile rajatud mitmepoolse väljaandmissüsteemi asendamise eesmärki ei suuda seoses selle ulatuse ja toimega ühepoolselt tegutsevad liikmesriigid piisavalt saavutada ning seda saab paremini saavutada liidu tasandil, võib nõukogu võtta meetmeid vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele, millele on osutatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 ja Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklis 5. Viimati nimetatud artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev raamotsus kaugemale sellest, mis on vajalik nimetatud eesmärgi saavutamiseks.“

Raamotsuse 2002/584 artikkel 1 „Euroopa vahistamismääruse määratlus ja selle täitmise kohustus“ sätestab:

„1. Euroopa vahistamismäärus on liikmesriigi väljaantud kohtuotsus, et teine liikmesriik võtaks tagaotsitava vahi alla ja annaks ta üle kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmise või vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks.

2. Liikmesriigid täidavad mis tahes Euroopa vahistamismääruse vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel ja vastavalt käesoleva raamotsuse sätetele.

3. Käesolev raamotsus ei mõjuta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid, mis on kirja pandud [EL] artiklis 6.“

Raamotsus 2009/299 täpsustab Euroopa vahistamismääruse täitmisest keeldumise põhjused, kui asjaomane isik ei ole ilmunud oma asja kohtulikule arutamisele. Raamotsuse põhjendused 1, 2, 4, 6–8 ja põhjendus 14 on sõnastatud järgmiselt:

„(1)

Süüdistatava õigus ilmuda isiklikult kohtulikule arutelule on hõlmatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6 sätestatud õigusega õiglasele kohtulikule arutamisele Euroopa Inimõiguste Kohtu tõlgenduses. Kohus on samuti märkinud, et süüdistatava õigus ilmuda isiklikult kohtulikule arutelule ei ole absoluutne ning et teatud tingimustel võib süüdistatav omal vabal tahtel sõnaselgelt või vaikimisi, kuid ühemõtteliselt, nimetatud õigusest loobuda.

(2)

Erinevates raamotsustes, millega rakendatakse lõplike kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtet, ei käsitleta ühtselt küsimust, mis puudutab otsuseid, mis tehakse pärast kohtulikku arutelu, millele asjaomane isik isiklikult ei ilmunud. Kõnealune ühtsuse puudumine võib muuta praktilise rakendamise keeruliseks ning takistada õigusalast koostööd.

[…]

(4)

Seetõttu on vaja sätestada selged ja ühtsed põhjused selliste otsuste mittetunnustamiseks, mis tehti pärast kohtulikku arutelu, millele asjaomane isik isiklikult ei ilmunud. Raamotsuse eemärk on viimistleda nimetatud ühtsete põhjuste määratlust, mis võimaldaksid täidesaatval asutusel otsust täita, vaatamata sellele, et isik kohtulikul arutelul ei viibinud, austades täielikult isiku õigust kaitsele. Käesolev raamotsus ei ole mõeldud selliste vormide ja meetodite, sealhulgas menetlusnõuete reguleerimiseks, mida kasutatakse käesolevas raamotsuses sätestatud tulemuste saavutamiseks; need kuuluvad liikmesriikide õigusaktide reguleerimisalasse.

[…]

(6)

Teisi raamotsuseid muutva käesoleva raamotsuse sätetega nähakse ette, millistel tingimustel ei tohi keelduda sellise otsuse tunnustamisest ja täitmisest, mis tehakse pärast kohtulikku arutelu, millele asjaomane isik isiklikult ei ilmunud. Täidetud ei pea olema kõik tingimused; kui üks tingimustest on täidetud, kinnitab vahistamismääruse või otsuse teinud asutus, täites Euroopa vahistamismääruse või teiste raamotsuste kohase tunnistuse vastava osa, et nõuded on või saavad täidetud, mis peaks olema piisav otsuse täitmiseks vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel.

(7)

Sellise otsuse tunnustamisest ja täitmisest, mis tehti pärast kohtulikku arutelu, millele asjaomane isik isiklikult ei ilmunud, ei tohi keelduda, kui isikule esitati kohtukutse isiklikult ning seega teavitati teda sellest, millal ja kus toimub kava kohaselt kohtulik arutelu, mille tulemusel asjaomane otsus tehti, või kui ta sai tegelikult muul viisil ametliku teabe selle kohta, millal ja kus toimub kava kohaselt kõnealune kohtulik arutelu, sellisel viisil, et ühemõtteliselt tehti kindlaks, et ta oli kavandatud kohtulikust arutelust teadlik. Sellega seoses on enesestmõistetav, et isik peaks saama sellise teabe „õigeaegselt“, mis tähendab piisavalt vara, et tal oleks võimalik osaleda kohtulikul arutelul ning reaalselt kasutada oma õigust kaitsele.

(8)

Süüdistatava õigus õiglasele kohtulikule arutamisele tagatakse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, nii nagu seda tõlgendab Euroopa Inimõiguste Kohus. Nimetatud õigus hõlmab asjaomase isiku õigust ilmuda isiklikult kohtulikule arutelule. Selleks et asjaomane isik saaks kõnealust õigust kasutada, peab ta olema teadlik kavandatud kohtulikust arutelust. Käesoleva raamotsuse kohaselt peab iga liikmesriik tagama isiku teadlikkuse kohtulikust arutelust vastavalt oma siseriiklikule õigusele, kusjuures eeldades, et see peab toimuma kooskõlas nimetatud konventsiooni nõuetega. Kui kaalutakse teabe edastamise viisi piisavust selleks, et tagada isiku teadlikkus kohtulikust arutelust, võiks vajaduse korral Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktika kohaselt pöörata eelkõige tähelepanu ka sellele, kui kohusetundlikult on asjaomane isik toiminud, et saada talle edastatud teave kätte.

[…]

(14)

Käesolevas raamotsuses piirdutakse mittetunnustamise põhjuste määratluste viimistlemisega aktides, millega rakendatakse vastastikuse tunnustamise põhimõtet. Seetõttu piirdub näiteks asja uuesti läbivaatamise taotlemise õigust käsitlevate sätete kohaldamisala kõnealuste mittetunnustamise põhjuste määratlemisega. Nende sätete eesmärk ei ole liikmesriikide õigusaktide ühtlustamine. Käesolev raamotsus ei piira selliste tulevaste Euroopa Liidu õigusaktide kohaldamist, mille eesmärk on ühtlustada liikmesriikide õigusaktid kriminaalõiguse valdkonnas.“

Raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõige 1 „Otsused, mis tehakse pärast kohtulikku arutelu, millele asjaomane isik isiklikult ei ilmunud“ lisati raamotsuse 2009/299 artikliga 2. See on sõnastatud järgnevalt:

„Vahistamismäärust täitev õigusasutus võib samuti keelduda täitmast Euroopa vahistamismäärust, mis on tehtud vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks, kui isik ei ilmunud isiklikult kohtulikule arutelule, mille tulemusel otsus tehti, välja arvatud kui Euroopa vahistamismääruses märgitakse, et kooskõlas vahistamismääruse teinud liikmesriigi siseriiklikes õigusaktides määratletud täiendavate menetlusnõuetega

ja õigel ajal

esitati asjakohasele isikule kohtukutse isiklikult ning seega teavitati teda sellest, millal ja kus toimub kava kohaselt kohtulik arutelu, mille tulemusel asjaomane otsus tehti, või sai asjaomane isik tegelikult muul viisil ametliku teabe selle kohta, millal ja kus toimub kava kohaselt kohtulik arutelu, mille tulemusel otsus tehti, sellisel viisil, et ühemõtteliselt tehti kindlaks, et asjaomane isik oli kavandatud kohtulikust arutelust teadlik,

ning

ii)	teavitati asjaomast isikut sellest, et otsuse võib teha ka siis, kui isik ei ilmu kohtulikule arutelule,

[…]“.

Madalmaade õigus

Raamotsus 2002/584 on võetud Madalmaade õigusesse üle üleandmisseadusega (Overleverinsgswet, edaspidi „OLW“). Selle seaduse artikkel 12 on sõnastatud järgmiselt:

„Üleandmine ei ole lubatud, kui Euroopa vahistamismääruse eesmärk on kohtuotsuse täitmine, kuigi süüdistatav ei ilmunud isiklikult kohtulikule arutelule, mille tulemusel otsus tehti, välja arvatud kui Euroopa vahistamismääruses märgitakse, et kooskõlas vahistamismääruse teinud liikmesriigi menetlusnõuetega:

esitati kohtukutse süüdistatavale õigel ajal ja isiklikult ning seega teavitati teda sellest, millal ja kus toimub kohtulik arutelu, mille tulemusel asjaomane otsus tehti, või sai see isik tegelikult muul viisil ametliku teabe selle kohta, millal ja kus kõnealune kohtulik arutelu toimub, sellisel viisil, et ühemõtteliselt tehti kindlaks, et ta oli kavandatud kohtulikust arutelust teadlik, ning teda teavitati sellest, et otsuse võib teha ka siis, kui ta ei ilmu kohtulikule arutelule; või

[…]“.

8	OLW lisa 2 punkt D „OLW artikli 2 lõikes 2 viidatud vahistamismääruse vorm“ vastab raamotsuse 2002/584 lisa punktile d.

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

Rechtbank Amsterdam (Amsterdami esimese astme kohus, Madalmaad) sai 30. novembril 2015 selle kohtu juures asuvalt kuninga prokurörilt (officier van justitie bij de rechtbank) taotluse seoses Sąd Okręgowy w Zielonej Górze (Zielona Góra teise astme kohus, Poola) 4. veebruaril 2015 tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmisega.

Selles Euroopa vahistamismääruses nõuti Haagis elava Poola kodaniku P. Dworzecki vahistamist ja üleandmist, et täita Poolas kolm vabaduskaotuslikku karistust, mille kestused on vastavalt kaks aastat, kaheksa kuud ja kuus kuud. Kaks viimast karistust tuleb täita täies ulatuses, esimesest karistusest tuleb P. Dworzeckil aga kanda veel seitse kuud ja kaksteist päeva vangistust. Käesolev eelotsusetaotlus puudutab vaid üleandmist teise vabaduskaotusliku karistuse täitmiseks.

Viimati nimetatud karistusega seoses nähtub nimetatud Euroopa vahistamismääruse punktist D, et asjaomane isik ei ilmunud isiklikult kohtulikule arutelule, mille tulemusel kõnealune karistus mõisteti. Vahistamismääruse teinud kohus märgistas Euroopa vahistamismääruse vormi punktis D (mis vastab raamotsusele lisatud vormi punktile 3.1.b) punkti 1 alapunkti b, mida kohaldatakse juhtudel, kui „isikule ei esitatud kohtukutset isiklikult, vaid [ta] sai tegelikult muul viisil ametliku teabe selle kohta, millal ja kus toimub kohtulik arutelu, mille tulemusel otsus tehti, sellisel viisil, et ühemõtteliselt tehti kindlaks, et ta oli kavandatud kohtulikust arutelust teadlik, ja teda teavitati sellest, et otsuse võib teha ka siis, kui ta kohtulikule arutelule ei ilmu“.

Nimetatud Euroopa vahistamismääruses oli kõnealuse vormi punkti d alapunktis 4 toodud teabes selle kohta, kuidas asjaomane tingimus on täidetud, inglise keeles täpsustatud järgmist:

„Kohtukutse saadeti aadressile, mille Paweł Dworzecki oli andnud menetlusdokumentide kättetoimetamiseks, ning selle võttis vastu nimetatud aadressil elav täisealine isik (Paweł Dworzecki vanaisa) vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku artiklile 132, mis näeb ette, et „kui adressaati kodus ei ole, tuleb menetlusdokument anda kätte temaga koos elavale täisealisele isikule ja kui temaga koos elavat täisealist isikut kodus ei ole, võib menetlusdokumendi anda kätte omanikule, majahoidjale või külavanemale, kui nimetatud isikud lubavad menetlusdokumendi adressaadile edasi anda“. Samale aadressile saadeti ka koopia kohtuotsusest, mille võttis vastu sellel aadressil elav täisealine isik. Paweł Dworzecki tunnistas oma süüd ning andis ette oma nõustumuse prokuröri nõutava karistusega.“

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et ta on Madalmaade õigust, millega võetakse üle raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõige 1, juba tõlgendanud selliselt, et selle sätte punktides a–d toodud tingimuste täidetust tuleb kontrollida vahistamismääruse teinud liikmesriigi õiguse alusel. Juhtudel, mil kohtukutse on kätte antud selle isikuga koos elavale isikule, kelle väljaandmist taotletakse, on ta jätnud kohaldamata OLW artiklis 12 ette nähtud täitmisest keeldumise aluse.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekib siiski küsimus, kas selline tõlgendus on kooskõlas raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõikega 1. Ta leiab nimelt, et väljendiga „kooskõlas vahistamismääruse teinud liikmesriigi siseriiklikes õigusaktides määratletud täiendavate menetlusnõuetega“, mis eelneb raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 punktidele a–d, soovis liidu seadusandja sõnaga „täiendavate“ rõhutada, et raamotsus 2009/299 ei ole mõeldud liikmesriikide kriminaalmenetlust käsitleva õiguse ühtlustamiseks üldiselt tagaseljaotsuseid ja konkreetsemalt kriminaalasjades kohtusse kutsumist puudutavas, vaid üksnes kriminaalasjas tehtud tagaseljaotsuse mittetunnustamise põhjuste ühtlustamiseks. Sellest järeldub, et erinevad raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 punktides a–d toodud väljendid kujutavad endast liidu õiguse autonoomseid mõisteid.

Mis puutub nende mõistete tõlgendamisse, siis eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 punktis a toodud tingimused ei ole käesolevas asjas täidetud, kuna ei ole tõendatud, et kohtuistungi kuupäeva ja toimumise kohta puudutav teave tegelikult P. Dworzeckile ametlikult teatavaks tehti.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab veel, et raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 tõlgendus, mille ta välja pakub, on ehk kitsam, kui need nõuded, mis tulenevad Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast seoses Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikliga 6. See kohus rõhutas 1. märtsi 2006. aasta kohtuotsuse Sejdovic vs. Itaalia (CE:ECHR:2006:0301JUD005658100) punktides 99 ja 101 nimelt nõuet, et süüdistatav peab olema „piisavalt teadlik tema vastu algatatud kriminaalmenetlusest ja [talle] esitatavast süüdistusest“.

Neil asjaoludel otsustas Rechtbank Amsterdam (Amsterdami esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 punktis a kasutatud mõisted

—	„õigel ajal esitati asjaomasele isikule kohtukutse isiklikult ning seega teavitati teda sellest, millal ja kus toimub kohtulik arutelu, mille tulemusel asjaomane otsus tehti“ ning

—	„õigel ajal sai asjaomane isik tegelikult muul viisil ametliku teabe selle kohta, millal ja kus toimub kohtulik arutelu, mille tulemusel otsus tehti, sellisel viisil, et ühemõtteliselt tehti kindlaks, et asjaomane isik oli kavandatud kohtulikust arutelust teadlik“,

on liidu õiguse autonoomsed mõisted?

Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav:

a)	kuidas tuleb neid autonoomseid mõisteid üldiselt tõlgendada ja

kas selline juhtum, nagu on kõne all käesolevas kohtuasjas ja mida iseloomustavad järgmised asjaolud:

—	Euroopa vahistamismääruse kohaselt anti kohtukutse isiku, kelle üleandmist taotletakse, aadressil kätte temaga koos elavale täisealisele isikule, kes lubas kohtukutse sellele isikule edasi anda;

—	Euroopa vahistamismääruse alusel ei ole võimalik kindlaks teha, kas isikuga, kelle üleandmist taotletakse, koos elav isik andis talle kohtukutse tõepoolest edasi ja kuna;

—	isiku, kelle väljaandmist taotletakse, ütlused eelotsusetaotlust esitava kohtu istungil ei võimalda välja selgitada, kas ta sai õigel ajal teada, millal ja kus toimub kavandatud kohtulik arutelu,

on hõlmatud ühega neist esimeses küsimuses nimetatud kahest autonoomsest mõistest?“

Kiirmenetlus

18	Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas taotluse lahendada käesolev eelotsusetaotlus Euroopa Kohtu kodukorra artikli 107 alusel kiirmenetluses.

19	Nimetatud kohus põhjendab taotlust asjaoluga, et P. Dworzecki asub hetkel kinnipidamiskohas, oodates tema tegelikku üleandmist Poola Vabariigile.

20	See kohus lisab, et Euroopa Kohtu vastusel eelotsuse küsimustele on otsene ja otsustav mõju P. Dworzecki kinnipidamise kestusele Madalmaades, kuna ilma Euroopa Kohtu vastuseta ei saa see kohus otsustada asjaomase isiku üleandmise küsimust kohtuasjades, mida Euroopa vahistamismäärus puudutab.

Seoses sellega tuleb märkida esiteks, et käesolev eelotsusetaotlus puudutab raamotsuse 2002/584 tõlgendamist, mis kuulub EL toimimise lepingu kolmanda osa V jaotisega reguleeritud valdkonda, mis puudutab vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala. Eelotsusetaotluse võib seega lahendada kiirmenetluses.

Mis teiseks puutub kiireloomulisusse, siis Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb arvesse võtta asjaolu, et põhikohtuasjas kõnesolevalt isikult on praegu võetud vabadus ja tema kinnipidamine sõltub selle kohtuasja vaidluse lahendusest (vt selle kohta kohtuotsus, 16.7.2015, Lanigan, C‑237/15 PPU, EU:C:2015:474, punkt 24). Lisaks tuleb asjaomase isiku olukorda hinnata selle eelotsusetaotluse analüüsimise kuupäeva seisuga, milles palutakse see taotlus lahendada kiirmenetluses (vt selle kohta, kohtuotsus, 15.2.2016, N., C‑601/15 PPU, EU:C:2016:84, punkt 40).

23	Käesoleval juhul on ühelt poolt selge, et P. Dworzeckilt on võetud vabadus. Teiselt poolt sõltub tema kinnipidamine põhikohtuasja lahendusest, sest kinnipidamisotsus on tema suhtes eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul tehtud teda puudutava Euroopa vahistamismääruse täitmisel.

24	Neil asjaoludel otsustas Euroopa Kohtu neljas koda 10. märtsil 2016 ettekandja-kohtuniku ettepanekul ja pärast kohtujuristi ärakuulamist rahuldada eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlus lahendada eelotsusetaotlus kiirmenetluses.

Eelotsuse küsimuste analüüs

Esimene küsimus

Oma esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et selles sättes sisalduvad väljendid „esitati asjaomasele isikule kohtukutse isiklikult ning seega teavitati teda sellest, millal ja kus toimub kava kohaselt kohtulik arutelu, mille tulemusel asjaomane otsus tehti“ ja „sai asjaomane isik tegelikult muul viisil ametliku teabe selle kohta, millal ja kus toimub kava kohaselt kohtulik arutelu, mille tulemusel otsus tehti, sellisel viisil, et ühemõtteliselt tehti kindlaks, et asjaomane isik oli kavandatud kohtulikust arutelust teadlik“ on liidu õiguse autonoomsed mõisted.

Sissejuhatuseks tuleb meelde tuletada, et nagu nähtub eelkõige nimetatud raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõigetest 1 ja 2 ning põhjendustest 5 ja 7, on raamotsuse eesmärk asendada liikmesriikidevaheline mitmepoolne väljaandmissüsteem, mis põhineb 13. detsembri 1957. aasta väljaandmise Euroopa konventsioonil, vastastikuse tunnustamise põhimõttele rajaneva õiguskaitseasutustevahelise üleandmissüsteemiga süüdimõistetute kriminaalkaristuste täitmisele pööramiseks või kahtlustatavatele süüdistuse esitamiseks (kohtuotsus, 5.4.2016, Aranyosi ja Căldăraru, C‑404/15 ja C‑659/15 PPU, EU:C:2016:198, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika).

Raamotsuse 2002/584 eesmärk, mis põhineb suurel liikmesriikidevahelisel usaldusel, on seega süüdimõistetute või karistusõiguse rikkumises kahtlustatavate üleandmise uue lihtsustatud ja tõhusama süsteemi sisseviimisega hõlbustada ja kiirendada õigusalast koostööd, et aidata saavutada eesmärki kujundada Euroopa Liit vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevaks alaks (kohtuotsus, 5.4.2016, Aranyosi ja Căldăraru, C‑404/15 ja C‑659/15 PPU, EU:C:2016:198, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).

Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikas kohaselt tuleneb nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest kui ka võrdsuse põhimõttega seonduvatest nõuetest, et sellise liidu õigusnormi sõnastust, mis ei viita sõnaselgelt liikmesriikide õigusele õigusnormi tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks, tuleb tavaliselt kogu liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt ning sellise tõlgenduse andmisel tuleb arvesse võtta sätte konteksti ja asjaomase õigusakti eesmärki (kohtuotsused, 17.7.2008, Kozłowski, C‑66/08, EU:C:2008:437, punkt 42, ning 15.10.2015, Axa Belgium, C‑494/14, EU:C:2015:692, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

29	Kuigi raamotsuses 2002/584 ja eelkõige selle artikli 4a lõikes 1 on mitu sõnaselget viidet liikmesriikide õigusele, ei puuduta ükski neist viidetest artikli 4a lõike 1 punkti a alapunktis i toodud mõisteid.

30	Selles olukorras tuleb – nii nagu kõik Euroopa Kohtule seisukohti esitanud huvitatud pooled on märkinud – asuda seisukohale, et esimeses küsimuses toodud väljendeid tuleb käsitada liidu õiguse autonoomsete väljenditena ja tõlgendada kogu liidu territooriumil ühetaoliselt.

Seda tõlgendust toetab ka raamotsuse 2009/299 tekkelugu. Nagu selle raamotsuse põhjendustest 2 ja 4 tuleneb, pidas liidu seadusandja ühtse regulatsiooni puudumisel küsimustes, mis puudutavad sellise kohtuliku arutelu tulemusel tehtud otsuseid, millele asjaomane isik isiklikult ei ilmunud, ja mis võivad muu hulgas takistada õigusalast koostööd, vajalikuks näha ette selged ja ühtsed põhjused selliste otsuste mittetunnustamiseks, mis tehti pärast kohtulikku arutelu, millele asjaomane isik isiklikult ei ilmunud; samas ei reguleerinud ta liikmesriikide õiguse reguleerimisalasse kuuluvaid vorme ja meetodeid, sealhulgas menetlusnõudeid, mida kasutatakse nimetatud raamotsuses sätestatud tulemuste saavutamiseks.

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 punkti a alapunkti i tuleb tõlgendada nii, et selles sättes sisalduvad väljendid „esitati asjaomasele isikule kohtukutse isiklikult“ ja „sai asjaomane isik tegelikult muul viisil ametliku teabe selle kohta, millal ja kus toimub kava kohaselt kohtulik arutelu, mille tulemusel otsus tehti, sellisel viisil, et ühemõtteliselt tehti kindlaks, et asjaomane isik oli kavandatud kohtulikust arutelust teadlik“ on liidu õiguse autonoomsed mõisted ning neid tuleb tõlgendada kogu liidus ühetaoliselt.

Teine küsimus

Oma teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 punkti a alapunkti i tuleb tõlgendada nii, et selles sättes toodud tingimustele vastab selline kohtukutse, nagu on arutlusel põhikohtuasjas, mida ei toimetatud isiklikult kätte asjaomasele isikule, vaid temaga koos elavale täisealisele isikule, kes lubas kohtukutse sellele isikule edasi anda, ilma et Euroopa vahistamismäärus võimaldaks ühemõtteliselt kindlaks teha, kas ja millal see täisealine isik kohtukutse asjaomasele isikule tegelikult üle andis.

Raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 kohaselt võib vahistamismäärust täitev õiguskaitseasutus keelduda täitmast Euroopa vahistamismäärust, mis on tehtud vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks, kui isik ei ilmunud isiklikult kohtulikule arutelule, mille tulemusel otsus tehti, välja arvatud juhud, kui Euroopa vahistamismääruses märgitakse, et selle lõike punktides a, b, c või d sätestatud tingimused on täidetud.

Sellest järeldub, et vahistamismäärust täitev õiguskaitseasutus on põhimõtteliselt kohustatud – juhul kui raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 punktides a, b, c või d sätestatud tingimused on täidetud – Euroopa vahistamismääruse täitma vaatamata sellele, et asjaomane isik puudus kohtulikult arutelult, mille tulemusel otsus tehti.

Mis konkreetsemalt puutub raamotsuse artikli 4a lõike 1 punkti a alapunkti i, siis õiguskaitseasutusel on see kohustus juhul, kui asjaomasele isikule „[esitati] kohtukutse isiklikult ning seega teavitati teda sellest, millal ja kus toimub kava kohaselt kohtulik arutelu, mille tulemusel asjaomane otsus tehti“, või kui „asjaomane isik [sai] tegelikult muul viisil ametliku teabe selle kohta, millal ja kus toimub kava kohaselt kohtulik arutelu, mille tulemusel otsus tehti, sellisel viisil, et ühemõtteliselt tehti kindlaks, et asjaomane isik oli kavandatud kohtulikust arutelust teadlik“.

Arvestades raamotsuse 2009/299 eesmärke, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 31, tuleb asuda seisukohale, et raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 punkti a alapunktis i ette nähtud kohtukutse kättetoimetamise viisidega, mis on täpsed ja ühised, soovitakse tagada kaitstuse kõrge tase ja võimaldada õiguskaitseasutusel anda asjaomane isik üle vaatamata sellele, et ta puudus kohtulikult arutelult, mille tulemusel otsus tehti, tagades samal ajal täielikult selle isiku kaitseõigused.

Raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 punkti a alapunktis i ette nähtud tingimused on nimelt sellised, mis aitavad kindlaks teha, et asjaomane isik sai teda puudutava kohtuistungi kuupäeva ja koha kohta teabe kätte õigeajal, ja võimaldavad vahistamismäärust täitval õiguskaitseasutusel tuvastada, et kaitseõigused olid tagatud.

39	Neid kaalutlusi arvestades tulebki tõlgendada raamotsuse 2002/584 selles sättes ette nähtud tingimusi.

Madalmaade, Poola ja Ühendkuningriigi valitsus leiavad sisuliselt, et selline kohtukutse kättetoimetamine, nagu on kõne all põhikohtuasjas, vastab raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 punkti a alapunktis i viidatud juhule. Nad leiavad raamotsuse 2002/584 eesmärgile tuginedes, et kui kohtukutse – mis asjaomase isiku puudumisel anti kätte temaga koos elavale täisealisele isikule, kes lubas kohtukutse sellele isikule edasi anda –, võimaldab järeldada, et see isik oli selle kaudu õiguslikult piisavalt informeeritud tema suhtes peetavast kohtuistungist ja selle kuupäevast. Ühendkuningriigi valitsus viitab sellega seoses raamotsuse 2009/299 põhjendusele 8, mille kohaselt – Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast lähtudes – võiks vajaduse korral pöörata eelkõige tähelepanu sellele, kui kohusetundlikult on asjaomane isik toiminud, et saada talle edastatud teave kätte.

Euroopa Komisjoni hinnangul aga ei vasta põhikohtuasjas arutlusel olev kohtukutse kättetoimetamine raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 punkti a alapunktis i toodud tingimustele. Kuigi see institutsioon ei välista, et kohtuistungi kuupäeva ja kohta puudutava teabe võib asjaomasele isikule tegelikult edasi anda ka mitte otse, vaid teiste isikute kaudu, kui on tõendatud, et asjaomasele isikule on see tegelikult teatavaks tehtud, nagu nimetatud säte nõuab, peab vahistamismääruse teinud kohus siiski esitama selle kohta tõendid, et nimetatud isikule on see tegelikult teatavaks tehtud. Seetõttu ei saa selle sättega kooskõlas olevaks pidada juriidilisel fiktsioonil põhinevat teatavakstegemist, kui vahistamismääruse teinud kohus ei ole esitanud täiendavaid tõendeid – nagu see näib käesolevas kohtuasjas olevat – selle kohta, et ta on asjaomasele isikule tema suhtes peetava kohtuistungi kuupäeva ja koha tegelikult teatavaks teinud.

Sellega seoses tuleb meenutada, et kuigi süüdistatava õigus ilmuda isiklikult kohtuistungile on õiguse õiglasele kohtulikule arutelule oluline osa, ei ole see õigus absoluutne. Süüdistatav võib sellest sõnaselgelt või vaikimisi vabatahtlikult loobuda tingimusel, et loobumine on üheselt kindlaks tehtud, loobumisega kaasnevad minimaalsed, selle tähtsusele vastavad tagatised ja et see ei ole vastuolus ühegi olulise avaliku huviga. Õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele rikkumist ei ole eelkõige tõendatud siis, kui süüdistatav ei ilmunud küll kohtulikule arutelule isiklikult, kuid teda oli teavitatud kohtuliku arutelu ajast ja kohast või teda kaitses õigusnõustaja, keda ta oli selleks volitanud (vt selle kohta kohtuotsus, 26.2.2013, Melloni, C‑399/11, EU:C:2013:107, punkt 49).

Kriminaalmenetluses kohtusse kutsutud isiku õigus õiglasele kohtulikule arutelule eeldab, et seda isikut oleks teavitatud viisil, et ta saaks tõhusalt ette valmistada oma kaitse. Raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 punkti a alapunktiga i soovitakse seda eesmärki saavutada, täpsustamata sealjuures ammendavalt, milliseid vahendeid tuleb selleks kasutada. Peale isiklikult kättetoimetamise on selles sättes toodud tingimused täidetud ka siis, kui asjaomane isik sai tegelikult „muul viisil“ ametliku teabe selle kohta, mis kuupäeval ja kus tema suhtes peetav kohtuistung toimub.

44	Nagu raamotsuse 2009/299 põhjendus 4 täpsustab, ei ole raamotsus mõeldud liidu tasandil selliste vormide ja meetodite reguleerimiseks, mida pädevad asutused üleandmismenetluses kasutavad, sealhulgas menetlusnõuded, mis kuuluvad asjaomase liikmesriigi õigusaktide reguleerimisalasse.

Raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 punkti a alapunkti i eesmärk, mida sai meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 43, saaks ilmselt saavutatud sellise „isikliku esitamisega“ nagu on viidatud nimetatud sätte esimeses pooles, kuna selline teavitamisviis tagab, et asjaomasele isikule anti kohtukutse kätte isiklikult ning seega sai ta tema suhtes peetava kohtuistungi kuupäeva ja koha teada.

46	Mis puutub sama sätte teises osas toodud tingimustesse, siis selle sätte eesmärk on saavutada kohtusse kutsutud isikule sama kõrge kaitse tase, jälgides, et ta saaks teabe tema suhtes peetava kohtuistungi kuupäeva ja koha kohta kätte.

Nendele nõuetele – arvestades eelkõige raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 punkti a alapunkti i sõnastust, mille kohaselt peab olema ühemõtteliselt kindlaks tehtud, et asjaomane isik „oli kavandatud kohtulikust arutelust teadlik“ – ei vasta iseenesest asjaolu, et kohtukutse anti kätte kolmandale isikule, isegi kui see isik elab asjaomase isikuga koos, kes lubas selle kutse asjaomasele isikule üle anda. Selline kohtukutse kättetoimetamise viis ei võimalda ühemõtteliselt kindlaks teha seda, et asjaomane isik teabe kohtuistungi aja ja koha kohta „tegelikult“ kätte sai, ega vastaval juhul ka selle kättesaamise täpset ajahetke.

Nagu komisjon märkis, ei saa põhimõtteliselt siiski välistada, et kätteandmine kolmandale isikule vastab raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 punkti a alapunkti i nõuetele. Siiski tuleb selles sättes viidatud eesmärgi saavutamiseks ühemõtteliselt kindlaks teha, et see kolmas isik kohtukutse tegelikult asjaomasele isikule üle andis.

Selle kohta peab vahistamismääruse teinud kohus märkima vahistamismääruses need asjaolud, mille alusel ta tuvastas, et asjaomane isik kohtuistungi aega ja kohta puudutava teabe tegelikult ja ametlikult kätte sai. Selle kindlakstegemisel, kas raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 punktis a toodud tingimused on täidetud, võib vahistamismäärust täitev õiguskaitseasutus tugineda ka muudele asjaoludele, sealhulgas nendele, mille ta sai teada asjaomast isikut ära kuulates.

Raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 punkti a alapunktis i toodud juhtudel, mis moodustavad erandi täitmata jätmise vabatahtlikest alustest, võib vahistamismäärust täitev õiguskaitseasutus, olles kindlaks teinud, et need erandid kõnealust olukorda ei hõlma, võtta arvesse muid asjaolusid, mis võimaldavad tal kindlaks teha, et asjaomase isiku üleandmisega ei rikuta tema kaitseõigusi.

Sellise täitmata jätmise vabatahtliku aluse hindamisel võib vahistamismäärust täitev õiguskaitseasutus nii arvesse võtta ka asjaomase isiku käitumist. Üleandmismenetluse selles etapis tuleks erilist tähelepanu pöörata ka sellele, kui asjaomane isik on ilmselgelt ise hooletu, eelkõige, kui ilmneb, et ta on üritanud talle adresseeritud teate kättesaamisest kõrvale hoida.

Samuti võib vahistamismäärust täitev õiguskaitseasutus arvesse võtta asjaolu, millele Poola valitsus viitas Euroopa Kohtu istungil ja mille kohaselt annab vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigus igal juhul asjaomasele isikule õiguse taotleda uut kohtumentlust, kui – nagu käesoleval juhul – kohtukutse on üle antud asjaomase isikuga koos elavale täiskasvanud isikule.

53	Igal juhul on vahistamismäärust täitval õiguskaitseasutusel võimalus paluda raamotsuse 2002/584 artikli 15 lõike 2 alusel täiendavat teavet, kui ta leiab, et vahistamismääruse teinud liikmesriigi antud teave on üleandmisotsuse tegemiseks ebapiisav.

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et raamotsuse 2009/584 artikli 4a lõike 1 punkti a alapunkti i tuleb tõlgendada nii, et selles sättes toodud tingimustele ei vasta iseenesest selline kohtukutse, nagu on arutlusel põhikohtuasjas, mida ei toimetatud isiklikult kätte asjaomasele isikule, vaid temaga koos elavale täisealisele isikule, kes lubas kohtukutse sellele isikule edasi anda, ilma et Euroopa vahistamismäärus võimaldaks ühemõtteliselt kindlaks teha, kas ja millal see täisealine isik kohtukutse asjaomasele isikule tegelikult üle andis.

Kohtukulud

55	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta, mida on muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK, artikli 4a lõike 1 punkti a alapunkti i tuleb tõlgendada nii, et selles sättes sisalduvad väljendid „esitati asjaomasele isikule kohtukutse isiklikult“ ja „sai asjaomane isik tegelikult muul viisil ametliku teabe selle kohta, millal ja kus toimub kava kohaselt kohtulik arutelu, mille tulemusel otsus tehti, sellisel viisil, et ühemõtteliselt tehti kindlaks, et asjaomane isik oli kavandatud kohtulikust arutelust teadlik“ on liidu õiguse autonoomsed mõisted ning neid tuleb tõlgendada kogu liidus ühetaoliselt.

Raamotsuse 2002/584, mida on muudetud raamotsusega 2009/299, artikli 4a lõike 1 punkti a alapunkti i tuleb tõlgendada nii, et selles sättes toodud tingimustele ei vasta iseenesest selline kohtukutse, nagu on arutlusel põhikohtuasjas, mida ei toimetatud isiklikult kätte asjaomasele isikule, vaid temaga koos elavale täisealisele isikule, kes lubas kohtukutse sellele isikule edasi anda, ilma et Euroopa vahistamismäärus võimaldaks ühemõtteliselt kindlaks teha, kas ja millal see täisealine isik kohtukutse asjaomasele isikule tegelikult üle andis.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: hollandi.

Üles

Valige katsefunktsioonid, mida soovite proovida