—

Belgia valitsus, esindajad: M. Jacobs ja L. Van den Broeck,

—

Taani valitsus, esindajad: C. Thorning ja M. S. Wolff,

—

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: O. Segnana ja A. Norberg,

—

Euroopa Komisjon, esindaja: D. Martin,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes, nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 muudetud ja ajakohastatud redaktsioonis (ELT 1997, L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 592/2008 (ELT L 177, lk 1; edaspidi „määrus nr 1408/71“), artikli 67 lõike 3 tõlgendamist ning selle sätte kehtivust ELTL artiklite 45 ja 48 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 15 lõike 2 seisukohalt.

2

Taotlus on esitatud eelotsusetaotluse esitanud kohtus liidetud kahes kohtuvaidluses, millest ühe kaebaja on Office national de l’emploi (ONEm ) (edaspidi „ONEm“) ja vastustaja M. M. ning teise kaebaja on M. M. ja vastustajad ONEm ja Caisse auxiliaire de paiement des allocations de chômage (CAPAC) (töötukassa) seoses töötuskindlustushüvitise ja sissetuleku tagamise toetuse maksmisega.

3

Määruse nr 1408/71 artikli 3 „Võrdne kohtlemine“ lõikes 1 on sätestatud:

„Isikutel, kelle suhtes on kohaldatav käesolev määrus, on liikmesriigi õigusaktide alusel samasugused kohustused ja õigus saada samasuguseid hüvesid kui kõnealuse liikmesriigi kodanikul, arvestades käesoleva määruse erisätteid.“

4

Määruse artikkel 67 „Kindlustus‑ või töötamisperioodide liitmine“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Selle liikmesriigi pädev asutus, kelle õigusaktid seavad hüvitise saamise õiguse omandamise, säilitamise või ennistamise sõltuvusse kindlustusperioodide täitumisest, võtab vajalikul määral arvesse teise liikmesriigi õigusaktide alusel täitunud kindlustus‑ või töötamisperioode, nii nagu oleksid need täitunud tema poolt kohaldatavate õigusaktide alusel, tingimusel et kõnealuste õigusaktide alusel täitumise korral oleks nimetatud töötamisperioode arvestatud kindlustusperioodidena.

2.   Selle liikmesriigi pädev asutus, kelle õigusaktid seavad hüvitise saamise õiguse omandamise, säilitamise või ennistamise sõltuvusse töötamisperioodide täitumisest, võtab vajalikul määral arvesse kõigi teiste liikmesriikide õigusaktide alusel täitunud kindlustus‑ või töötamisperioode, nii nagu oleksid need tema poolt kohaldatavate õigusaktide alusel täitunud töötamisperioodid.

3.   Välja arvatud artikli 71 lõike 1 punkti a alapunktis ii ja punkti b alapunktis ii osutatud juhud, sõltub lõigete 1 ja 2 kohaldamine tingimusest, et asjaomase isiku puhul peaks olema viimati täitunud:

vastavalt nende õigusaktide sätetele, mille alusel hüvitist taotletakse.

4.   Kui perioodi kestus, mille jooksul võib saada hüvitist, oleneb kindlustus- või töötamisperioodi kestusest, kohaldatakse vastavalt vajaduse korrale lõike 1 või lõike 2 sätteid.“

5

25. novembri 1991. aasta kuningliku määruse töötuse kohta (Moniteur belge, 31.12.1991, lk 29888) (põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kehtinud redaktsioonis; edaspidi „25. novembri 1991. aasta kuninglik määrus“) artikli 29 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Osalise tööajaga töötajana, kelle õigused säilivad, käsitatakse alates tema osalise tööajaga tööleasumisest töötajat, kes töötab tööajaga, mis ei vasta artikli 28 lõigetele 1 või 3 ning mille nädalane kestus vastab 3. juuli 1978. aasta töölepinguseaduse (loi du 3 juillet 1978 relative aux contrats de travail) artikli 11bis neljandale lõigule ja sellele järgnevatele lõikudele, kui ta:

[…]“

6

Belgia õigus seob täistööaja eest töötuskindlustushüvitise saamise teatavate tingimustega, mille hulgas on 25. novembri 1991. aasta kuningliku määruse artiklis 30 ette nähtud tingimus, et isik peab hüvitise taotlusele eelnenud „viiteperioodi“ jooksul olema töötanud teatud arvu päevi.

7

25. novembri 1991. aasta kuningliku määruse artikli 37 lõikes 2 on sätestatud:

„Välisriigis töötamist võetakse arvesse siis, kui see toimus töökohal, mille puhul tehtaks Belgias kinnipidamised sotsiaalkindlustusmakseteks, sh kinnipidamised töötuskindlustusmakseteks.

Esimest lõiku kohaldatakse siiski vaid juhul, kui töötajal on pärast välisriigis töötamist täitunud töötamise perioodid Belgia õigusnormide alusel.“

8

25. novembri 1991. aasta kuningliku määruse artikli 131bis lõike 1 kohaselt võib osalise tööajaga töötaja, kelle õigused säilivad, saada osalise tööajaga töötamise ajal teatavatel tingimustel „sissetuleku tagamise toetust“.

9

Tšehhi kodanikust on muusik M. M. töötas kuni 27. aprillini 2008 Tšehhi Vabariigis täistööajaga töölepingu alusel. Pärast Belgiasse kolimist registreeris ta end seal 10. mail 2008 tööotsijana.

10

M. M. taotles 27. mail 2008 töötuskindlustushüvitist alates 13. maist 2008, kuid see taotlus jäeti käiguta.

11

Kui M. M võeti tööle viiuli‑ ja kitarriõpetajana osalise tööajaga töölepingu alusel tööajaga 2,5 tundi nädalas, taotles ta 9. septembril 2008 alates 8. septembrist 2008 sissetuleku tagamise toetust tundide eest, mil ta ei tööta.

12

Järgmisel päeval pärast tema osalise tööajaga töölepingu lõppemist ehk 24. juunil 2009 esitas M. M. taotluse saada töötuskindlustushüvitist alates sellest kuupäevast täisaja eest, kuna tal puudus kutsealane tegevus. Seejärel, olles uuesti osalise tööajaga tööle võetud, esitas M. M. 22. oktoobril 2009 teise taotluse sissetuleku tagamise toetuse saamiseks alates 7. septembrist 2009.

13

ONEm tegi M. M‑i erinevate taotluste kohta järgmised otsused:

14

M. M. vaidlustas kõik ONEm‑i otsused Tribunal du travail de Bruxelles’is (Brüsseli esimese astme töökohus). Nimetatud kohus tunnistas 11. septembri 2012. aasta otsuses M. M‑i nõude osaliselt põhjendatuks.

15

ONEm ja M. M. esitasid selle otsuse peale 16 ja 18. oktoobril 2012 apellatsioonkaebused Cour du travail de Bruxelles’ile (Brüsseli kõrgem töökohus).

16

Viimati nimetatud kohus kinnitas 24. detsembri 2014. aasta otsuses, et M. M‑il oli õigus töötuskindlustushüvitisele 24. juunist 2009 kuni 6. septembrini 2009 kulgenud ajavahemiku eest, kuna sel ajal ta ei töötanud, ning seejärel sissetuleku tagamise toetusele alates 7. septembrist 2009. Lisaks otsustas nimetatud kohus uuendada suulise menetluse seoses töötuskindlustushüvitise maksmisega alates 8. septembrist 2008, et pooled saaks esitada oma seisukohad määruse nr 1408/71 artikli 67 lõike 3 kohaldamise kohta. Selleks korraldati 29. aprillil 2015 kohtuistung.

17

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et tema jaoks on ainus vaidlusalune küsimus see, kas M. M‑ile oleks alates 8. septembrist 2008 võinud saada töötuskindlustushüvitist täistööajaga töötajana.

18

Ta märgib selle kohta, et sissetuleku tagamise toetust makstakse ainult osalise tööajaga töötajatele, kelle õigused säilivad. Sellise staatuse saamiseks peab niisugune töötaja nagu M. M. suutma tõendada, et osalise tööaja töötamise alustamise kuupäeval vastas ta kõigile täistööajaga töötajana töötuskindlustushüvitise saamise tingimustele.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul ei vastanud M. M. nendele tingimustele, sest ühest küljest ei saa Tšehhi Vabariigis töötamist arvesse võtta ja teisest küljest ei olnud tal 8. septembriks 2008 veel täitunud töötajana töötamise periood Belgia õigusnormide alusel.

20

Nimetatud kohtul on aga kahtlusi määruse nr 1408/71 artikli 67 lõike 3 kehtivuse suhtes, sest selle puhul võib leida, et see takistab põhjendatamatult teiste liikmesriikide niisuguste kodanike vaba liikumist, kes soovivad Belgias osalise tööajaga tööle asuda.

21

Ta märgib selle kohta, et käesolev kohtuasi tundub olevat erinev kohtuasjast van Noorden (C‑272/90, EU:C:1991:219), milles Euroopa Kohus otsustas, et nimetatud määruse artikli 67 lõikega 3 ei ole vastuolus see, kui liikmesriik keeldub töötajale maksmast töötuskindlustushüvitist, kui töötaja puhul ei ole viimati täitunud kindlustus‑ või töötamisperioode selles liikmesriigis, kuna selles kohtuasjas ei olnud põhikohtuasja kaebaja väljendanud kavatsust asuda tööle osalise tööajaga.

22

Neil asjaoludel otsustas Cour du travail de Bruxelles (Brüsseli kõrgem töökohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

23

Esiteks tuleb märkida, et eelotsusetaotlusest ilmneb, et isik, kes taotleb töötuskindlustushüvitist, mis on mõeldud osalise tööaja töötamisel saadava sissetuleku täiendamiseks ehk Belgia õiguses ette nähtud sissetuleku tagamise toetust, peab vastama täistööajaga töötajana töötuskindlustushüvitise saamise tingimustele.

24

Teiseks ilmneb Belgia valitsuse esitatud kirjalikest seisukohtadest, et sissetuleku tagamise toetus nähti ette, vältimaks olukorda, et isikud, kellel on õigus saada töötuskindlustushüvitist täistööajaga töötajana, ei jätaks vastu võtmata osalise tööajaga tööd põhjusel, et selle hüvitise summa on suurem kui niisuguse töötamise eest makstav töötasu.

25

Kuna isik, kes ei vasta täistööajaga töötajana töötuskindlustushüvitise saamise tingimustele, ei saa järelikult ka sissetuleku tagamise toetust, siis tuleb analüüsida, kas määruse nr 1408/71 artikli 67 lõikega 3, mis on põhikohtuasja asjaoludele ajaliselt kohaldatav, on vastuolus see, kui liikmesriigis, kus töötuskindlustushüvitise taotlus esitatakse ja kus ei ole täitunud ühtegi töötamis‑ või kindlustusperioodi, ei liideta kokku selle hüvitise saamise tingimuseks olevaid töötamisperioode.

26

Siinkohal tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole isikul, kelle suhtes ei ole kunagi kohaldatud selle liikmesriigi sotsiaalõiguse norme, kus ta töötuskindlustushüvitist taotleb, ja kelle puhul seega ei ole viimati selle liikmesriigi õigusnormide kohaselt täitunud kindlustus‑ või töötamisperioode, õigust töötuskindlustushüvitistele nimetatud määruse artikli 67 alusel (vt kohtuotsused van Noorden, C‑272/90, EU:C:1991:219, punkt 10; Martínez Losada jt, C‑88/95, C‑102/95 ja C‑103/95, EU:C:1997:69, punkt 36, ning kohtumäärus Verwayen-Boelen, C‑175/00, EU:C:2002:133, punkt 26).

27

Teisalt ei saa nõustuda Euroopa Komisjoni argumendiga, mille kohaselt tuleks käesolevas asjas kontrollida, kas sissetuleku tagamise toetust käsitlevad Belgia õiguse sätted võivad kaasa tuua kaudse diskrimineerimise, mis tulenevalt sama määruse artikli 3 lõikest 1 on keelatud.

28

Tuleb nimelt meelde tuletada, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et määruses nr 1408/71 on huvitatud isiku puhul teise liikmesriigi õigusnormide kohaselt täitunud kindlustus‑ või töötamisperioodide arvessevõtmine liikmesriigi poolt sellele isikule töötuskindlustushüvitise maksmiseks reguleeritud ainult artiklis 67 (vt kohtuotsus Martínez Losada jt, C‑88/95, C‑102/95 ja C‑103/95, EU:C:1997:69, punkt 27; ning kohtumäärus Verwayen-Boelen, C‑175/00, EU:C:2002:133, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika). Seetõttu ei kuulu nimetatud määruse artikkel 3 kohaldamisele, juhul kui samas määruses on erinorme nagu selle määruse artikkel 67, mis käsitleb töötu õigust töötuskindlustushüvitistele (vt selle kohta kohtuotsus Adanez-Vega, C‑372/02, EU:C:2004:705, punkt 57).

29

Neil asjaoludel tuleneb kõigist eelnenud kaalutlustest, et määruse nr 1408/71 artikli 67 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus see, kui liikmesriik keeldub kokku liitmast töötamisperioode, mis on vajalikud, et saada õigus töötuskindlustushüvitisele, mille eesmärk on täiendada osalise tööajaga töötamise eest saadavat sissetulekut, kui sellele tööle ei ole eelnenud ühtegi kindlustus‑ ega töötamisperioodi selles liikmesriigis.

30

Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 1408/71 artikli 67 lõige 3 on kehtiv eelkõige ELTL artiklite 45 ja 48 ning harta artikli 15 lõike 2 seisukohalt.

31

Siinkohal tuleb esiteks meelde tuletada, et ELTL artikkel 48 ei keela liidu seadusandjal siduda tingimustega selles sätestatud vahendeid, mille eesmärk on tagada ELTL artikliga 45 töötajatele ette nähtud liikumisvabadus, ega seada neile piire, ning teiseks tuleb meelde tuletada, et Euroopa Liidu Nõukogu kasutas oma kaalutlusõigust nõuetekohaselt, kui ta kehtestas muu hulgas määruse nr 1408/71 artikli 67 lõikes 3 tingimused, mille eesmärk on soodustada tööotsimist selles liikmesriigis, kus isik viimati tegi töötuskindlustusmakseid, ja kohustada seda riiki töötuskindlustushüvitisi maksma (vt selle kohta kohtuotsus Gray, C‑62/91, EU:C:1992:177, punktid 11 ja 12).

32

Järelikult tuleb tõdeda, et teise küsimuse analüüsimisel ei ole ilmnenud asjaolusid, mis võiks mõjutada kõnealuse määruse artikli 67 lõike 3 kehtivust ELTL artiklite 45 ja 48 seisukohalt.

33

Sama määruse artikli 67 lõike 3 kooskõla kohta harta artikli 15 lõikega 2 tuleb meelde tuletada, et harta artikli 52 lõikes 2 on ette nähtud, et hartaga tunnustatud õigusi, mis rajanevad aluslepingute teiste osade sätetel, teostatakse neis määratletud tingimustel ja piires. Nii on see põhiõiguste harta artikli 15 lõike 2 puhul, milles on muu hulgas üle korratud ELTL artikliga 45 tagatud töötajate liikumisvabadus, ja seda on kinnitatud ka põhiõiguste harta kohta antud selgituste (ELT 2007, C 303, lk 17) seda sätet puudutavas osas (vt kohtuotsus Gardella, C‑233/12, EU:C:2013:449, punkt 39).

34

Sellest järeldub, et kuna määruse nr 1408/71 artikli 67 lõige 3 on kooskõlas ELTL artiklitega 45 ja 48 ELTL, on see kooskõlas ka harta artikli 15 lõikega 2.

35

Kõigist eelnenud kaalutlustest tuleneb, et teise eelotsuse küsimuse analüüsimisel ei ilmnenud asjaolusid, mis võiks mõjutada määruse nr 1408/71 artikli 67 lõike 3 kehtivust.

36

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab: