1

Saksamaa Liitvabariik palub oma kahes apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu otsused Saksamaa vs. komisjon (T‑265/08, EU:T:2012:434) ja Saksamaa vs. komisjon (T‑270/08, EU:T:2012:612) (edaspidi koos „vaidlustatud kohtuotsused”), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema nõuded tühistada vastavalt komisjoni 30. aprilli 2008. aasta otsus K(2008) 1690 (lõplik), millega vähendati Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) rahalist toetust Tüüringi liidumaa (Saksamaa) kui eesmärgi 1 alla kuuluva piirkonna rakenduskavale (1994–1999), mida anti vastavalt komisjoni 5. augusti 1994. aasta otsusele K(94) 1939/5 (edaspidi „otsus Tüüringi liidumaa kohta”), ja komisjoni 29. aprilli 2008. aasta otsus K(2008) 1615 (lõplik), millega vähendati Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) toetust Ida-Berliini (Saksamaa) kui eesmärgi 1 alla kuuluva piirkonna rakenduskavale (1994–1999), mida anti vastavalt komisjoni 5. augusti 1994. aasta otsusele K(94) 1973 (edaspidi „otsus Ida‑Berliini kohta”).

2

Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF) loodi nõukogu 18. märtsi 1975. aasta määrusega (EMÜ) nr 724/75 (EÜT L 73, lk 1; parandus EÜT L 110, lk 44), mida on korduvalt muudetud ning mis asendati alates 1. jaanuarist 1985 nõukogu 19. juuni 1984. aasta määrusega (EMÜ) nr 1787/84 Euroopa Regionaalarengu Fondi kohta (EÜT L 169, lk 1).

3

Struktuurifondide reeglistikku uuendati 1988. aastal nõukogu 24. juuni 1988. aasta määrusega (EMÜ) nr 2052/88 struktuurifondide ülesannete ja tõhususe kohta ning nende tegevuse kooskõlastamise kohta teiste struktuurifondide ning Euroopa Investeerimispanga ja muude olemasolevate rahastamisvahendite tegevusega (EÜT L 185, lk 9).

4

Nõukogu pidi määruse nr 2025/88, mis jõustus 1. jaanuaril 1989, Euroopa Ühenduste Komisjoni ettepaneku alusel üle vaatama hiljemalt 31. detsembriks 1993.

5

Seda määrust muudeti nõukogu 20. juuli 1993. aasta määrusega (EMÜ) nr 2081/93 (EÜT L 193, lk 5), mis tuli omakorda üle vaadata hiljemalt 31. detsembriks 1999.

6

Nende määrustega asutati struktuurifondid [Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) arendusrahastu, Euroopa Sotsiaalfond (ESF) ja Euroopa Regionaalarengu Fond], mille eesmärk on olla abiks põhiliste regionaalsete ebavõrdsuste korvamisel Euroopa Liidu piires, edendades eeskätt arengus mahajäänud piirkondade arengut ja struktuurilist kohandamist (eesmärk 1) ja korraldades ümber need piirkonnad, piirialad ja piirkondade osad (sealhulgas tööjõu haardealad ja linnakogukonnad), mida tööstuse raugemine on oluliselt mõjutanud (eesmärk 2).

7

Määruse nr 2052/88, mida on muudetud määrusega nr 2081/93, (edaspidi „määrus nr 2052/88”) artikkel 7 „Vastavus ja kontroll” näeb lõikes 1 ette:

„Fondide rahastatavad või [Euroopa Investeerimispangalt (EIP)] või mõnelt muult rahastamisvahendilt abi saavad projektid vastavad asutamislepingu sätetele, nende alusel vastuvõetud rahastamisvahenditele ning ühenduse poliitikale, sealhulgas konkurentsieeskirjadele ja riigihankelepingute sõlmimist, keskkonnakaitset ning meeste ja naiste võrdõiguslikkuse põhimõtte rakendamist käsitlevatele eeskirjadele.” [mitteametlik tõlge]

8

Nõukogu 19. detsembri 1988. aasta määruse (EMÜ) nr 4253/88, milles nähakse ette sätted määruse (EMÜ) nr 2052/88 rakendamiseks seoses struktuurifondide tegevuse kooskõlastamisega teiste struktuurifondidega ning Euroopa Investeerimispanga ja muude olemasolevate rahastamisvahendite tegevusega (EÜT L 374, lk 1), mida muudeti nõukogu 20. juuli 1993. aasta määrusega (EMÜ) nr 2082/93 (EÜT L 193, lk 20), (edaspidi „määrus nr 4253/88”) sätestab artiklis 23 „Finantskontroll” järgmist:

„1.   Selleks et tagada avalike või eraalgatuslike projektide lõpuleviimine, võtavad liikmesriigid ettevõtmiste käigus vajalikud meetmed, et:

Liikmesriigid teatavad komisjonile võetud meetmetest ja edastavad eeskätt komisjonile ettevõtmiste tõhusa rakendamise tagamiseks loodud kontroll‑ ja juhtimissüsteemide kirjelduse. Nad teavitavad komisjoni regulaarselt haldus‑ ja kohtumenetluste käigust.

[...]

2.   Ilma et see piiraks liikmesriikide poolt siseriiklikele õigus‑ ja haldusnormide alusel tehtavaid kontrolle ning ilma et see piiraks [EMÜ] asutamislepingu artikli 206 sätete kohaldamist ja asutamislepingu artikli 209 punkti c alusel teostatud järelevalvet, võivad komisjoni ametnikud või teenistujad kontrollida koha peal, seal hulgas pisteliselt, struktuurifondide rahastatavaid ettevõtmisi ning juhtimis‑ ja kontrollisüsteeme.

[...]

3.   Vastutav organ ja vastutavad asutused hoiavad komisjonile kättesaadavana kõik projekti kulu ja kontrollimist käsitlevad tõendavad dokumendid kolme aasta jooksul pärast viimast projektiga seotud makset.” [Siin ja edaspidi on viidatud määrust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

9

Määruse nr 4253/88 (muudetud määrusega nr 2082/93) artikkel 24 „Abi vähendamine, peatamine ja tühistamine” sätestab:

„1.   Kui projekti või meetme rakendamine ei näi osaliselt ega tervikuna õigustavat selleks eraldatud abi, vaatab komisjon juhtumi asjakohasel viisil partnerluse raames läbi, nõudes eelkõige liikmesriigilt või liikmesriigi poolt projekti teostamiseks määratud ametiasutustelt märkuste esitamist kindlaksmääratud aja jooksul.

2.   Pärast juhtumi läbivaatamist võib komisjon asjaomase projekti või meetme rakendamiseks antavat abi vähendada või selle peatada, kui läbivaatamine tõendab eeskirjade eiramist või projekti või meetme laadi või rakendamise tingimusi mõjutava sellise olulise muudatuse olemasolu, millele ei ole taotletud komisjoni heakskiitu.

[...]”

10

Nõukogu 19. detsembri 1988. aasta määruse (EMÜ) nr 4254/88, millega nähakse ette sätted määruse nr 2052/88 rakendamiseks Euroopa Regionaalarengu Fondi suhtes (EÜT L 374, lk 15), mida on muudetud nõukogu 20. juuli 1993. aasta määrusega (EMÜ) nr 2028/93 (EÜT L 193, lk 34), artikkel 11„Vastavuse kontroll” näeb ette, et „[l]iikmesriigid annavad komisjonile vajaduse korral ja iga konkreetse poliitika kohase korra järgi teavet […] määruse nr 2052/88 artikli 7 lõike 1 sätete järgmise kohta.” [mitteametlik tõlge]

11

Pärast piirkondade arengu ja ümberkorraldamise komiteega ning EÜ artiklis 147 nimetatud komiteega konsulteerimist ning viidates määruse nr 4253/88 artiklile 23 võttis komisjon vastu mitu rakendusmäärust, sealhulgas 15. oktoobri 1997. aasta määruse (EÜ) nr 2064/97, millega kehtestatakse üksikasjalik kord nõukogu määruse nr 4253/88 rakendamiseks liikmesriikide finantskontrolli suhtes struktuurifondide kaasfinantseeritavate meetmete üle (EÜT L 290, lk 1).

12

Määruse nr 2064/97 artikkel 8 sätestab:

„1.   Hiljemalt lõppmakse taotluse ja lõpliku kuluaruande esitamise ajal iga abivormi kohta esitavad liikmesriigid komisjonile aruande […], mille on koostanud isik või organisatsioon, kes on oma tegevuses rakendusasutusest sõltumatu. See aruanne sisaldab eelmiste aastate kontrollijärelduste kokkuvõtet ning seisukohta lõppmakse taotluse kehtivuse, nagu ka lõpliku kuluaruandega hõlmatud tehingute seaduslikkuse ja nõuetekohasuse kohta.

2.   Lõikes 1 nimetatud aruandes tuleb ära märkida tuvastatud tõsised puudused juhtimises või kontrollis ning samuti tuvastatud väga sagedane eeskirjade eiramine, kui nende puuduste või eeskirjade eiramiste tõttu ei saa lõppmakse taotluse ja lõpliku kuluaruande kehtivuse kohta teha positiivset otsust. Aruandes peab sellisel juhul hindama ka probleemi ulatust ja selle finantsmõju.

Sellisel juhul võib komisjon teha lisakontrolli, et eeskirjade eiramine tuvastada ja nõuda eiramiste heastamist kindlaks tähtajaks.” [mitteametlik tõlge]

13

Komisjon võttis lisaks 15. oktoobril 1997 vastu asutusesisesed suunised, mis käsitlevad määruse nr 4253/88 artikli 24 alusel tehtavaid netofinantskorrektsioone. Suuniste punktides 5 ja 6 täpsustab komisjon, et erandina eeskirjast, mille kohaselt kõiki netofinantskorrektsioone kohaldatakse ainult tuvastatud eeskirjade eiramise või eeskirjade eitamiste suhtes, nähakse siiski ette suurem finantskorrektsioon juhuks, kui komisjonil on mõjuvad põhjused arvata, et eeskirjade eiramine on süstemaatiline ja annab seega tunnistust süstemaatilistest puudustest juhtimises, kontrollis või auditeerimises, mis võivad esineda rea sarnaste juhtude puhul. Sellise finantskorrektsiooni tegemiseks kasutab komisjon ekstrapolatsiooni, st võtab arvesse puudusega seotud haldusstruktuuri ja selle eripära ning abi väärkasutuse tõenäolist ulatust.

14

Määrused nr 2052/88 ja nr 4253/88 tunnistati alates 1. jaanuarist 2000 kehtetuks nõukogu 21. juuni 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 1260/1999, millega nähakse ette üldsätted struktuurifondide kohta (EÜT L 161, lk 1; ELT eriväljaanne 14/01, lk 31).

15

Määrus nr 1260/1999 kuulub selle artikli 2 lõike 1 järgi kohaldamisele ERF‑i, ESF‑i, EAGGF arendusrahastu ja Kalanduse Arendusrahastu (FIFG) suhtes.

16

Määruse artikkel 39 „Finantskorrektsioonid” sätestab:

„1.   Eeskirjade eiramise uurimise eest, meetmete võtmise eest abi laadi või selle rakendamise ja kontrollimise tingimusi puudutavate suuremate muudatuste avastamise korral ning nõutavate finantskorrektsioonide tegemise eest vastutavad eelkõige liikmesriigid.

Liikmesriik teeb üksiku või süstemaatilise eeskirjade eiramisega seoses nõutavad finantskorrektsioonid. Liikmesriigi tehtavad korrektsioonid sisaldavad ühenduse toetuse täielikku või osalist tühistamist. Sel viisil vabanenud ühenduse vahendeid võivad liikmesriigid asjassepuutuva abi raames uuesti kasutada vastavalt artikli 53 lõikes 2 määratletud menetlusele.

2.   Kui komisjon otsustab pärast vajalikku kontrolli, et:

peatab komisjon kõik kõnesolevad vahemaksed ja, esitades oma põhjendused, nõuab, et liikmesriik esitaks oma seletused ja teeks vajaduse korral tähtaja jooksul korrektsioonid.

Kui liikmesriik vaidlustab komisjoni märkused, kutsub komisjon liikmesriigi ärakuulamisele, kus pooled püüavad partnerlusel põhinevas koostöös jõuda kokkuleppele märkuste ja nendest tehtavate järelduste suhtes.

3.   Kui komisjoni määratud tähtaja lõpuks ei ole kokkuleppele jõutud ja liikmesriik ei ole korrektsioone teinud, võib komisjon, võttes arvesse liikmesriigi seletusi, otsustada kolme kuu jooksul:

Korrektsiooni ulatuse üle otsustades võtab komisjon proportsionaalsuse põhimõtet järgides arvesse eeskirjade eiramise või muudatuse liiki ning liikmesriikide juhtimis- ja kontrollisüsteemides leitud puuduste ulatust ja finantsmõju.

Kui otsust tegutseda vastavalt punktile a või b ei ole tehtud, lõpeb vahemaksete peatamine viivitamata.

[...]”

17

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 1999. aasta määrus (EÜ) nr 1783/1999 Euroopa Regionaalarengu Fondi kohta (EÜT L 213, lk 1; ELT eriväljaanne 14/01, lk 102), millega tunnistati kehtetuks määrus nr 4254/88, ei sisalda finantskorrektsioone käsitlevaid sätteid.

18

Komisjoni 2. märtsi 2001. aasta määruse (EÜ) nr 448/2001, millega nähakse ette nõukogu määruse (EÜ) nr 1260/1999 üksikasjalikud rakenduseeskirjad finantskorrektsioonide tegemise korra kohta struktuurifondidest antavas abis (EÜT L 64, lk 13; ELT eriväljaanne 14/01, lk 155), artikkel 5 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Ajavahemikuks, mille jooksul asjaomane liikmesriik võib vastuseks määruse (EÜ) nr 1260/1999 artikli 39 lõike 2 esimese lõigu alusel esitatud taotlusele esitada oma kommentaarid ning vajaduse korral teha parandusi, on kaks kuud, välja arvatud nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel, mil komisjoniga võib kokku leppida pikema tähtaja.

2.   Kui komisjon teeb ettepaneku finantskorrektsioonide tegemiseks ekstrapolatsiooni või standardmäära põhjal, antakse liikmesriigile võimalus näidata asjaomaste toimikute läbivaatamise abil, et eeskirjade eiramise tegelik ulatus oli komisjoni hinnatust väiksem. Kokkuleppel komisjoniga võib liikmesriik piirata toimikute läbivaatamise ulatust üksnes asjaomaste toimikute asjakohase osaga või pisteliste väljavõtetega. Välja arvatud nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel, ei ole selliseks läbivaatamiseks lubatud aeg rohkem kui kaks kuud pärast lõikes 1 osutatud kahekuulist ajavahemikku. Sellise läbivaatamise tulemused vaadatakse läbi määruse (EÜ) nr 1260/1999 artikli 39 lõike 2 teises lõigus sätestatud korras. Komisjon võtab arvese kõiki liikmesriigi poolt selle ajavahemiku jooksul esitatud tõendeid.

3.   Kui liikmesriik vaidlustab komisjoni märkused ja kui määruse (EÜ) nr 1260/1999 artikli 39 lõike 2 teise lõigu alusel toimub arutelu, hakatakse kolmekuulist ajavahemikku, mille jooksul komisjon võib kõnealuse määruse artikli 39 lõike 3 alusel teha oma otsuse, arvestama alates arutelu kuupäevast.”

19

Määrus nr 1260/1999, mille nõukogu pidi üle vaatama hiljemalt 31. detsembriks 2006, tunnistati kehtetuks nõukogu 11. juuli 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta (ELT L 210, lk 25), mis kuulub artikli 1 lõike 1 kohaselt nende fondide suhtes kohaldamisele, ilma et see piiraks konkreetset fondi reguleerivas määruses ette nähtud erisätete kohaldamist.

20

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1080/2006, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 1783/1999 (ELT L 210, lk 1), ei sisalda ühtegi sätet, mis käsitleks võimalike komisjonipoolsete finantskorrektsioonide kohaldamise menetlust. Sama kehtib osas, mis puudutab komisjoni 8. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1828/2006, milles sätestatakse rakenduseeskirjad määrusele nr 1083/2006 ja määrusele nr 1080/2006 (ELT L 371, lk 1).

21

Nimetatud korrektsioone reguleerivad neile kolmele fondile kohaldamisele kuuluvad ühised eeskirjad, mis on sätestatud määruse nr 1083/2006 artiklites 99–102.

22

Viimati nimetatud määruse artikkel 100 „Menetluskord” näeb ette:

„1.   Enne finantskorrektsiooni suhtes otsuse tegemist algatab komisjon menetluse, teatades liikmesriigile oma esialgsed järeldused ja nõudes, et liikmesriik esitaks kahe kuu jooksul oma märkused.

Kui komisjon teeb ettepaneku finantskorrektsiooni tegemiseks ekstrapolatsiooni või ühtse määra põhjal, antakse liikmesriigile võimalus näidata asjaomaste dokumentide läbivaatamise abil, et eeskirjade eiramise tegelik ulatus oli komisjoni hinnatust väiksem. Kokkuleppel komisjoniga võib liikmesriik piirata toimikute läbivaatamise ulatust üksnes asjaomaste dokumentide asjakohase osaga või pisteliste väljavõtetega. Kui välja arvata nõuetekohaselt põhjendatud juhud, ei tohi selliseks läbivaatamiseks lubatud aeg olla pikem kui kaks kuud pärast esimeses lõigus nimetatud kahekuulise tähtaja lõppu.

2.   Komisjon võtab arvesse kõiki liikmesriigi poolt lõikes 1 nimetatud ajavahemiku jooksul esitatud tõendeid.

3.   Kui liikmesriik ei aktsepteeri komisjoni esialgseid järeldusi, kutsub komisjon liikmesriigi ärakuulamisele, kus pooled püüavad partnerlusel põhinevas koostöös jõuda kokkuleppele tähelepanekute ja nendest tehtavate järelduste suhtes.

4.   Kokkuleppe korral võib liikmesriik asjakohaseid ühenduse vahendeid uuesti kasutada kooskõlas artikli 98 lõike 2 teise lõiguga.

5.   Kui kokkuleppele ei jõuta, teeb komisjon finantskorrektsioonide kohta otsuse kuue kuu jooksul alates kõnealusest ärakuulamisest, võttes arvesse kõiki menetluse käigus esitatud andmeid ja tähelepanekuid. Kui ärakuulamist ei toimu, algab kuuekuuline ajavahemik kaks kuud pärast komisjonilt saadud kutse kuupäeva.”

23

Määruse nr 1083/2006 artikkel 108 „Jõustumine” näeb esimeses ja teises lõigus ette järgmist:

„Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artiklite 1–16, 25–28, 32–40, 47–49, 52–54, 56, 58–62, 69–74, 103–105 ja 108 sätteid kohaldatakse alates käesoleva määruse jõustumise päevast ainult 2007.–2013. aasta kavade suhtes. Määruse teisi sätteid kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2007.”

24

Määrus nr 1083/2006 tunnistati kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrusega (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta (ELT L 347, lk 320), mille artikli 145 lõige 6 näeb ette, et selleks, „[e]t kohaldada finantskorrektsioone, võtab komisjon rakendusaktiga vastu otsuse kuue kuu jooksul alates ärakuulamise või täiendavate andmete saamise kuupäevast, kui liikmesriik nõustub ärakuulamise järel taolisi täiendavaid andmeid esitama[; komisjon] võtab arvesse kõiki menetluse käigus esitatud andmeid ja tähelepanekuid [ning, k]ui ärakuulamist ei toimu, algab kuuekuuline ajavahemik kaks kuud pärast kuupäeva, mil komisjon on saatnud kirjaliku ärakuulamiskutse”.

25

Määruse nr 1303/2013 artikli 154 kohaselt kuulub määruse artikkel 145 kohaldamisele alates 1. jaanuarist 2014.

26

Nimetatud artikkel 145 kuulub määruse nr 1303/2013 neljandasse ossa, mis sisaldab ERF‑i, ESF‑i, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi suhtes kohaldatavaid üldsätteid juhtimise ja kontrolli, finantsjuhtimise, raamatupidamisarvestuse ning finantskorrektsioonide valdkonnas.

27

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1301/2013, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgiga seonduvaid erisätteid ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 1080/2006 (ELT L 347, lk 289), ega komisjoni 3. märtsi 2014. aasta delegeeritud määrus (EL) nr 480/2014, millega täiendatakse määrust nr 1303/2013 (ELT L 138, lk 5), ei sisalda ühtegi sätet, mis reguleeriks komisjoni teha võidavaid finantskorrektsioone käsitlevat menetlust.

28

Komisjon võttis 29. juulil 1994. aastal vastu otsuse 94/628/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse abi raamprogramm ühenduse struktuurifondidest eesmärgi 1 alla kuuluvatele Saksa piirkondadele, st Mecklenburg-Vorpommernile, Brandenburgile, Saksi‑Anhaltile, Saksimaale, Tüüringile ja Ida-Berliinile antava abi kohta (EÜT L 250, lk 18). Otsus lubas võtta vastu rakenduskavad uute liidumaade ja Ida-Berliini kohta.

29

Käesolevate kohtuvaidluste aluseks olevad asjaolud, nagu need nähtuvad vaidlustatud kohtuotsustest, otsusest Tüüringi liidumaa kohta ja otsusest Ida‑Berliini kohta (edaspidi koos „vaidlusalused otsused”), võib kokku võtta alljärgnevalt.

30

Komisjon kiitis 5. augusti 1994. aasta otsusega K(94) 1939/5 heaks Saksamaal eesmärgi 1 alla kuuluva Tüüringi liidumaa rakenduskava (Arinco nr 94.DE.16.005) (edaspidi „abi Tüüringi liidumaale”); otsus nägi ette struktuurifondide osaluse summas 1021771000 eküüd, mida 29. detsembri 1999. aasta otsusega K(99) 5087 suurendati 1086827000 euroni; Euroopa Regionaalarengu Fond kaasrahastas sellest maksimaalselt 1020719000 eurot. Korraldusasutuseks määrati Tüüringi liidumaa majandus‑ ja transpordiministeerium.

31

Meetme 2.1 tarvis, mis seondub väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate tootmistegevuse toetamisega, määrati otsusega K(99) 5087 kulutuste maksimumsummaks 674104000 eurot ja Euroopa Regionaalarengu Fondi makstavaks toetuseks 337052000 eurot.

32

Komisjon viis 2001. aastal läbi Tüüringi liidumaa juhtimis- ja kontrollisüsteemide süstemaatilise kontrolli määruse nr 4253/88 artikli 23 lõike 2 ning määruse nr 2064/97 artikli 14 alusel.

33

Komisjon esitas 30. jaanuaril 2002 lõpparuande seoses Tüüringi ja Saksi‑Anhalti liidumaa rakenduskavadega, mis sisaldas soovitusi.

34

Audiitoräriühing esitas 24. juunil 2002 määruse nr 2064/97 artiklis 8 ette nähtud aruande, mis edastati komisjonile.

35

Saksamaa ametiasutused esitasid 18. juuli 2002. aasta kirjaga lõppmakse taotluse seoses abiga Tüüringi liidumaale. Komisjon lõpetas 27. juunil 2003 abi andmise ja tegi lõppmakse taotletud summas.

36

Pärast abi andmise lõpetamist tegi Euroopa Ühenduste Kontrollikoda 2003. aasta oktoobris, novembris ja detsembris mitu kontrollkäiku ja analüüsis 2004. aastal selle abi nõrku külgi 2003. aasta kinnitava avalduse läbivaatamise käigus. Uuriti meetme 2.1 alla kuuluvat umbkaudu 28 projekti.

37

Kontrollikoda edastas 22. juunil 2004 oma esialgse kontrolliaruande Saksamaa ametiasutustele. Saksamaa ametiasutused edastasid 31. augusti ja 13. oktoobri 2004. aasta kirjades kontrollikojale täiendavat teavet.

38

Kontrollikoda edastas oma kontrolliaruande liikmesriigi ametiasutustele 17. jaanuari 2005. aasta kirjas. Selles viidati üksikutele ja süstemaatilistele eeskirjade eiramistele konkreetsete toimingute puhul, vigadele maksimaalse abi arvutamisel ja tõendavate dokumentide esitamata jätmisele selliste teatavat liiki kulutuste kohta nagu üldkulud või omakapital. Aruandes märgiti, et Tüüringi liidumaale antava abi juhtimis- ja kontrollisüsteemides esines puudusi. Meetme 2.1 alla kuuluva 28 projekti veamäär oli 31,36%.

39

Komisjon edastas 19. oktoobri 2006. aasta kirjas Saksamaa ametiasutustele kontrollikoja aruande uurimisel tehtud esialgsed järeldused ning palus neil esitada oma märkused.

40

Kontrollikoja poolt läbi viidud nõrkade külgede analüüsi alusel teavitas komisjon Tüüringi liidumaad 135 miljoni euro suurusest finantskorrektsioonist. Kahepoolse nõupidamise tagajärjel võeti mõned etteheidetest siiski tagasi.

41

Saksamaa ametiasutused vastasid komisjoni 19. oktoobri 2006. aasta kirjale 5. jaanuari 2007. aasta kirjaga, vaieldes ekstrapoleeritud finantskorrektsioonide kohaldamisele vastu ning esitades täiendavaid tõendeid teatud kulutuste abikõlblikkuse kohta.

42

Komisjon kutsus Saksamaa ametiasutusi 23. aprilli 2007. aasta kirjas üles osalema kahepoolsel nõupidamisel, mis toimuski Brüsselis 8. mail 2007. Nõupidamise raames toimunud läbirääkimiste tulemusel esitasid liikmesriigi ametiasutused täiendavad tõendid teatavate tehingute ja teatavate kulukirjete abikõlblikkuse tõendamiseks. Teave edastati komisjonile 22. juuni 2007. aasta kirjaga.

43

Otsusega Tüüringi liidumaa kohta vähendas komisjon määruse nr 4253/88 artikli 24 alusel sellele liidumaale abi andmiseks Euroopa Regionaalarengu Fondist eraldatud finantsabi 81425825,67 euro võrra üksikute ja süstemaatiliste eeskirjade eiramiste tõttu, mis olid tuvastatud meetme 2.1 raames. Komisjon ekstrapoleeris veamäära kogu sellele meetmele, võttes aluseks veamäära 23,88%. Ta sai üksikute eeskirjade eiramise puhul tulemuseks 1232012,70 eurot ning süstemaatilise eeskirjade eiramise puhul tulemuseks 80193812,97 eurot.

44

Komisjon kiitis 5. augusti 1994. aasta otsusega K(94) 1973 heaks eesmärgi 1 alla kuuluva Ida-Berliini rakenduskava (Arinco nr 94.DE.16.006) (edaspidi „abi Ida-Berliinile”). Otsus nägi ette struktuurifondide osaluse summas 743112000 eküüd, mida suurendati hiljem 779154000 euroni, millest 540886000 eurot maksis Euroopa Regionaalarengu Fond.

45

Korraldusasutuseks määrati Berliini liidumaa majandus‑, tehnoloogia‑ ja naisküsimuste ministeerium.

46

Saksamaa ametiasutused esitasid 24. märtsi 2003. aasta kirjaga lõppmakse taotluse seoses abiga Ida-Berliinile.

47

Ajavahemikel 16. kuni 20. veebruar 2004, 29. märts kuni 2. aprill 2004 ja 7. kuni 11. märts 2005 tegid komisjon ja tema palgatud väline audiitoräriühing programmiperioodil 1994–1999 Euroopa Regionaalarengu Fondi kaasrahastatud kavade lõpukontrollide raames mitu kontrollkäiku.

48

Komisjon edastas Saksamaa ametiasutustele 31. mai ja 15. detsembri 2005. aasta kirjaga oma auditiaruande, milles oli tuvastatud mitu süstemaatilist eeskirjade eiramist seoses konkreetsete toimingutega, sealhulgas konkreetselt abikõlbmatute kulutuste deklareerimine, riigihanke-eeskirjade rikkumised ja tõendavate dokumentide puudumine. Ida-Berliinile määratud abi saanud 29 projekti puhul, mida tegelikult kontrolliti, oli veamäär 7,56%. Valitud 36 projektist seitset ei saanud kontrollida pankroti tõttu.

49

Saksamaa ametiasutused esitasid 21. oktoobri 2005. aasta ja 31. märtsi 2006. aasta kirjaga oma märkused tehtud tuvastuste kohta ja esitasid komisjonile täiendavat teavet.

50

Komisjon edastas 26. jaanuari 2007. aasta kirjaga Saksamaa ametiasutustele oma esialgsed järeldused.

51

Saksamaa ametiasutused vaidlesid 9. juuli 2007. aasta kirjas vastu kindlasummaliste ja ekstrapoleeritud finantskorrektsioonide kohaldamisele põhjendusel, et selleks puudub õiguslik alus, ning esitasid täiendavad tõendid kulutuste õiguspärasuse kohta.

52

Esitatud täiendava teabe ja täiendavate tõenditega arvestades muudeti läbiviidud auditi tulemusel tehtud järeldusi ning need edastati Saksamaa ametiasutustele 30. augusti 2007. aasta kirjaga.

53

Brüsselis toimus 14. septembril 2007 kahepoolne nõupidamine. Nõupidamise raames toimunud läbirääkimiste tulemusel võtsid Saksamaa ametiasutused kohustuse esitada nelja nädala jooksul alates nõupidamisest täiendavad tõendid teatavate tehingute ja kulukirjete abikõlblikkuse tõendamiseks. Teave edastati komisjonile 12. oktoobri 2007. aasta kirjaga. Nõupidamise raames käsitletud küsimusi kirjeldati 12. novembri 2007. aasta protokollis.

54

Otsusega Ida-Berliini kohta vähendas komisjon Euroopa Regionaalarengu Fondist Ida-Berliinile eraldatud abi 12900719,52 euro ehk 2,68% võrra. Komisjon võttis selles otsuses aluseks 29 kontrollitud projekti veamäära 3,63%. Võttes aluseks Euroopa Regionaalarengu Fondi poolse rahastamise summas 951243399 Saksa marka (DEM) ja tuginedes Audit Command Language’i (ACL) tarkvara abil välja arvutatule, kohaldas komisjon ekstrapoleeritud finantskorrektsiooni summas 25516719 Saksa marka, mis tähendas Euroopa Regionaalarengu Fondist kogu kavale antava rahalise abi vähendamist 2,68% võrra.

55

Üldkohtu kantseleisse 4. ja 8. juulil 2008 esitatud hagides palus Saksamaa Liitvabariik tühistada vaidlusalused otsused.

56

Hispaania Kuningriik, Prantsuse Vabariik ja Madalmaade Kuningriik astusid Üldkohtus menetlusse Saksamaa Liitvabariigi nõuete toetuseks nendes kahes menetluses.

57

Põhistamaks oma hagi Tüüringi liidumaad käsitleva otsuse peale, esitas Saksamaa Liitvabariik viis väidet, millest esimene ja teine viitavad määruse nr 4253/88 artikli 24 lõike 2 rikkumisele, kolmas komisjonipoolse kohapealse kontrolli puudumisele, neljas õiguspärase ootuse kaitse, õiguskindluse ja koostöö põhimõtete rikkumisele ning viies proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele.

58

Põhistamaks oma hagi seoses abiga Ida-Berliinile esitas liikmesriik viis väidet, millest esimene ja teine viitavad määruse nr 4253/88 artikli 24 lõike 2 rikkumisele, kolmas proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele, neljas otsuse puudulikule põhjendatusele ning viies partnerluse põhimõtte rikkumisele.

59

Vaidlustatud kohtuotsustega lükkas Üldkohus esitatud väited põhjendamatuna tagasi ja jättis mõlemad hagid täies ulatuses rahuldamata.

60

Saksamaa Liitvabariik esitas 29. novembril 2012 apellatsioonkaebuse kohtuotsuse Saksamaa vs. komisjon (T‑265/08, EU:T:2012:434) peale.

61

Prantsuse Vabariik ja komisjon esitasid 15. veebruaril 2013 sellele vastuse; sama tegi Hispaania Kuningriik 20. veebruaril 2013.

62

Saksamaa Liitvabariik esitas 31. jaanuaril 2013 apellatsioonkaebuse kohtuotsuse Saksamaa vs. komisjon (T‑270/08, EU:T:2012:612) peale.

63

Prantsuse Vabariik esitas sellele vastuse 29. märtsil 2013; sama tegi Madalmaade Kuningriik 5. aprillil 2013, komisjon 9. aprillil 2013 ja Hispaania Kuningriik 12. aprillil 2013.

64

Euroopa Kohtu presidendi 10. juuli 2013. aasta määrusega liideti kohtuasjad C‑549/12 P ja C‑54/13 P suulise menetluse ja kohtuotsuse tegemise huvides.

65

Saksamaa Liitvabariik palub Euroopa Kohtul:

66

Prantsuse Vabariik palub Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsused täies ulatuses, teha sisulistes küsimustes lõplik otsus vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 61 ja tühistada vaidlusalused otsused.

67

Hispaania Kuningriik palub Euroopa Kohtul:

68

Komisjon palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja mõista kohtukulud välja Saksamaa Liitvabariigilt.

69

Kohtuasjas C‑549/12 P esitab Saksamaa Liitvabariik kaks väidet, mis mõlemad tuginevad määruse nr 4253/88 artikli 24 lõike 2 – koostoimes määruse nr 2988/95 artikliga 1 – ja ELL artikli 5 lõikes 2 ning ELTL artiklis 7 ette nähtud pädevuse andmise põhimõtte rikkumisele.

70

Kohtuasjas C‑54/13 P esitab Saksamaa Liitvabariik neli väidet, millest kolm esimest tuginevad määruse nr 4253/88 artikli 24 lõike 2 – koostoimes määruse nr 2988/95 artikliga 1 – ja ELL artikli 5 lõikes 2 ning ELTL artiklis 7 ette nähtud pädevuse andmise põhimõtte rikkumisele ja neljas Üldkohtu kodukorra artiklist 81 koostoimes Euroopa Kohtu põhikirja artikliga 36 ja artikli 53 lõikega 1 tuleneva põhjendamiskohustuse rikkumisele.

71

Kohtuasjas C‑549/12 P esitatud esimese väite esimese osa ja kohtuasjas C‑54/13 P esitatud esimese väitega väidab Saksamaa Liitvabariik, et Üldkohus rikkus õigusnorme, asudes vaidlustatud kohtuotsustes seisukohale, et siseriiklike ametiasutuste lihtsad haldusvead kujutavad endast „eeskirjade eiramist”, mis võimaldab komisjonil kohaldada finantskorrektsioone määruse nr 4253/88 artikli 24 lõike 2 alusel.

72

Kohtuasjas C‑549/12 P esitatud esimese väite teise ja kolmanda osaga väidab Saksamaa Liitvabariik, et isegi kui haldusvead võiksid kujutada endast eeskirjade eiramist, mis õigustab finantskorrektsiooni kohaldamist, rikkus Üldkohus õigusnorme, asudes kohtuotsuses Saksamaa vs. komisjon (T‑265/08, EU:T:2012:434) seisukohale, et siseriikliku õiguse rikkumised ja vead, mis ei mõjuta liidu eelarvet, võivad kujutada endast „eeskirjade eiramist”, mis õigustab selliste korrektsioonide kohaldamist.

73

Kohtuasjas C‑549/12 P esitatud teise väite esimese osaga ja kohtuasjas C‑54/13 P esitatud teise väite esimese osaga väidab Saksamaa Liitvabariik, keda toetavad Hispaania Kuningriik ja Prantsuse Vabariik, et Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta tunnustas komisjoni pädevust kohaldada finantskorrektsioone ekstrapoleerival meetodil.

74

Kohtuasjas C‑549/12 P esitatud teise väite teise osaga väidab Saksamaa Liitvabariik, keda toetab Hispaania Kuningriik, et isegi kui sellised korrektsioonid on võimalikud, rikkus Üldkohus õigusnorme, kiites heaks viisi, kuidas neid kohaldati otsuses Tüüringi liidumaa kohta, sest see liikmesriik on seisukohal, et ei tuvastatud mingit kahju liidu eelarvele seoses osaga vaidlustatud projektidest ja et komisjon ei oleks pidanud kvalifitseerima osa etteheidetavatest vigadest süstemaatiliseks.

75

Kohtuasjas C‑54/13 P esitatud teise väite teise osaga väidab Saksamaa Liitvabariik, keda toetab Hispaania Kuningriik, et isegi kui komisjon on määruse nr 4253/88 artikli 24 lõike 2 alusel pädev abi vähendama ekstrapoleerival meetodil, rikkus Üldkohus õigusnorme, lugedes lubatavaks viisi, kuidas ekstrapoleeriti otsuses Ida-Berliini kohta, sest see liikmesriik on seisukohal, et esiteks kvalifitseeris komisjon tuvastatud vead ekslikult süstemaatiliseks ja kogu asjaomases kavas esinevaks ega oleks tohtinud välja arvutatud veamäära ekstrapoleerida kogu selle kava suhtes ning et teiseks ei oleks ta tohtinud kasutada kohaldatud pistelist menetlust, et laiendada finantskorrektsiooni ekstrapoleerival meetodil kogu kõnealusele kavale. Oma teise väite kolmanda osaga väidab Saksamaa Liitvabariik, et tervikut mitte iseloomustavate vigade ekstrapoleerimise ning kindlasummaliste finantskorrektsioonide tõttu vähendas komisjon asjaomasele rakenduskavale antud abi ebaproportsionaalselt palju.

76

Kohtuasjas C‑54/13 P esitatud kolmanda väite esimese osaga väidab Saksamaa Liitvabariik, et Üldkohus asus ekslikult seisukohale, et komisjon oli pädev kohaldama kindlasummalisi finantskorrektsioone. Selle väite teise osaga väidab see liikmesriik, et isegi kui komisjon on pädev kohaldama kindlasummalisi finantskorrektsioone, rikkus Üldkohus õigusnorme, lugedes lubatavaks ebaproportsionaalsed finantskorrektsioonid.

77

Kohtuasjas C‑54/13 P esitatud neljanda väitega väidab Saksamaa Liitvabariik, et kohtuotsuse Saksamaa vs. komisjon (T‑270/08, EU:T:2012:612) põhjendused ei võimalda kindlaks teha, kas Üldkohus hindas tema argumente, mis tuginevad kindlasummaliste finantskorrektsioonide ebaseaduslikkusele ning mis esitati Üldkohtule esitatud hagi teise väite esimese osa raames, ega ka välja selgitada kaalutlusi, millest lähtuvalt Üldkohus need argumendid tagasi lükkas.

78

Komisjon leiab, et need väited on põhjendamatud ning et apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata.

79

Tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsustes lahendas Üldkohus Saksamaa Liitvabariigi esitatud tühistamishagid nii, et jättis need pärast mõlema hagi põhistamiseks esitatud viie väite põhjendamatuks lugemist rahuldamata.

80

Seda tehes tunnistas Üldkohus vaidlusalused otsused küll kaudselt, kuid paratamatult menetlusnormidega kooskõlas olevaks.

81

Kuid kohtuotsuste Hispaania vs. komisjon (C‑192/13 P, EU:C:2014:2156) ja Hispaania vs. komisjon (C‑197/13 P, EU:C:2014:2157) punktides 56–89 ja punktis 93 esitatud põhjendustest nähtub, et alates 2000. aastast peab komisjon finantskorrektsiooni kohaldava otsuse tegemisel järgima õigusnormidest tulenevat tähtaega.

82

Euroopa Kohus on seisukohal, et liidu õiguse praeguses seisus ei esine ühtegi tegurit, mis seaks selle kohtupraktika kahtluse alla; vastupidi: see kohtupraktika on käesolevatele kohtuasjadele ülekantav.

83

Nagu Euroopa Kohus sedastas oma kohtuotsuste Hispaania vs. komisjon (C‑192/13 P, EU:C:2014:2156) ja Hispaania vs. komisjon (C‑197/13 P, EU:C:2014:2157) punktis 94, varieerub komisjonile otsuste tegemiseks ette nähtud tähtaeg sõltuvalt kohaldatavatest normidest.

84

Määruse nr 1083/2006 artikli 108 teisest lõigust tuleneb, et määruse artikkel 100 muutus kohaldatavaks alates 1. jaanuarist 2007, sealhulgas 2007.–2013. aasta kavadest varasemate kavade suhtes.

85

Määruse nr 1083/2006 artikli 100 lõike 1 kohaselt algatab komisjon enne finantskorrektsiooni suhtes otsuse tegemist menetluse, teatades liikmesriigile oma esialgsed järeldused ja nõudes, et liikmesriik esitaks kahe kuu jooksul oma märkused. Kui liikmesriik ei aktsepteeri komisjoni esialgseid järeldusi, kutsub komisjon liikmesriigi määruse artikli 100 lõike 3 kohaselt ärakuulamisele, kus pooled püüavad partnerlusel põhinevas koostöös jõuda kokkuleppele tähelepanekute ja nendest tehtavate järelduste suhtes.

86

Vastavalt määruse nr 1083/2006 artikli 100 lõikele 5 teeb komisjon finantskorrektsioonide kohta otsuse kuue kuu jooksul alates kõnealusest ärakuulamisest; kui ärakuulamist ei toimu, algab kuuekuuline ajavahemik kaks kuud pärast komisjonilt saadud kutse kuupäeva.

87

Neist sätetest tuleneb, et kui liikmesriik ei aktsepteeri komisjoni esialgseid järeldusi, peab viimane saatma kirjaliku ärakuulamiskutse ning selline ärakuulamine peab toimuma selleks, et finantskorrektsiooni kohaldamise menetlus oleks õiguspärane; nendest toimingutest alates arvestatakse ka tähtaega, mille jooksul komisjon peab tegema otsuse sellise korrektsiooni kohaldamise kohta.

88

Euroopa Kohtule esitatud toimikutest aga ei nähtu, et komisjon oleks pärast oma esialgsete järelduste edastamist kutsunud Saksamaa Liitvabariiki ärakuulamisele või et selline ärakuulamine oleks aset leidnud määruse nr 1083/2006 artikli 100 lõigete 3 ja 5 tähenduses. Seevastu nähtub toimikutest, et Brüsselis toimusid kahepoolsed nõupidamised 8. mail ja 14. septembril 2007 komisjoni ja Saksamaa Liitvabariigi esindajate vahel.

89

Sellega seoses tuleb meenutada, et kuna käesoleval juhul on tegemist eelarvele märkimisväärset mõju avaldavate otsustega, siis on nii asjaomase liikmesriigi kui ka komisjoni huvides, et finantskorrektsiooni kohaldamise menetluse lõpetamise aeg oleks ette aimatav; see eeldab lõpliku otsuse tegemiseks eelnevalt määratletud tähtaja paikapanemist. Veel tuleb märkida, et finantskorrektsiooni kohaldava otsuse tegemiseks ettenähtud tähtaja möödalaskmine ei ole hea halduse põhimõttega kooskõlas (kohtuotsused Hispaania vs. komisjon, C‑192/13 P, EU:C:2014:2156, punkt 88, ja Hispaania vs. komisjon, C‑197/13 P, EU:C:2014:2157, punkt 88).

90

Neil tingimustel ei saa komisjon vabaneda oma kohustusest võtta finantskorrektsiooni kohaldavad otsused vastu eelnevalt määratletud tähtaja jooksul seeläbi, et ta jätab tegemata toimingud, millest alates seda tähtaega arvestatakse.

91

Igal juhul ja isegi eeldusel, et 8. mail ja 14. septembril 2007 toimunud kahepoolseid nõupidamisi saab samastada ärakuulamisega määruse nr 1083/2006 artikli 100 lõigete 3 ja 5 tähenduses selleks, et arvestada komisjoni finantskorrektsiooni kohaldava otsuse vastuvõtmise tähtaega, tuleb tõdeda, et vaidlusalused otsused võeti vastu 30. ja 29. aprillil 2008 ning et komisjon ei pidanud kinni määruse nr 1083/2006 artikli 100 lõikes 5 ette nähtud tähtajast.

92

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb aga, et isiku huve kahjustava akti vastuvõtmist reguleerivate menetlusnormide järgimata jätmine, nagu asjaolu, et komisjon ei võtnud vaidlusalust otsust vastu liidu seadusandja poolt selleks ette nähtud tähtaja jooksul, kujutab endast oluliste menetlusnormide rikkumist, millele liidu kohus peab tähelepanu juhtima omal algatusel (vt kohtuotsused Hispaania vs. komisjon, C‑192/13 P, EU:C:2014:2156, punkt 103; Hispaania vs. komisjon, C‑197/13 P, EU:C:2014:2157, punkt 103 ja seal viidatud kohtupraktika, ning Hispaania vs. komisjon, C‑429/13 P, EU:C:2014:2310, punkt 34).

93

Selles osas tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei või liidu kohus – välja arvatud sellistel erijuhtudel nagu eelkõige need, mis on ette nähtud liidu kohtute kodukordades – tugineda kohtuotsuses omal algatusel tõstatatud õigusväitele, isegi kui see on avalikul huvil põhinev väide, ilma et ta oleks eelnevalt palunud pooltel esitada selle väite kohta oma seisukohad (vt kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa jt, C‑89/08 P, EU:C:2009:742, punkt 57, ja Siseturu Ühtlustamise Amet vs. National Lottery Commission, C‑530/12 P, EU:C:2014:186, punkt 54).

94

Seoses tähtajaga, mille jooksul finantskorrektsiooni kohaldamise otsus tuleb vastu võtta, tuleb märkida, et kohtuasjade raames, milles tehti kohtuotsused Hispaania vs. komisjon (C‑192/13 P, EU:C:2014:2156) ja Hispaania vs. komisjon (C‑197/13 P, EU:C:2014:2157) ning mis käsitlesid sisuliselt samu fakti- ja õigusküsimusi, oli komisjonil juba võimalus arutleda kõnealuse problemaatika üle. Pealegi palus Euroopa Kohus nendes kohtuasjades pooltel oma kohtukõnedes keskenduda kõnesolevale küsimusele.

95

Lisaks on Euroopa Kohus seda kohtupraktikat edaspidi korduvalt kinnitanud (vt kohtuotsused Hispaania vs. komisjon, C‑429/13 P, EU:C:2014:2310, ja Hispaania vs. komisjon, C‑513/13 P, EU:C:2014:2412).

96

Sellest tuleneb esiteks, et komisjonil on olnud piisavalt võimalusi esitada võistleva menetluse raames väiteid ja argumente määruse nr 1083/2006 artikli 100 lõikes 5 kehtestatud tähtaja ulatuse kohta, ja teiseks, et selle sätte tõlgendamist käsitlevat Euroopa Kohtu praktikat tuleb pidada väljakujunenuks.

97

Seega tuleb tuvastada, et käesolevad kohtuasjad kujutavad endast erijuhtu käesoleva kohtuotsuse punktis 93 viidatud kohtupraktika tähenduses ja pooli ei ole vaja paluda selle väite kohta oma seisukohti esitada.

98

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et komisjon tegi vaidlustatud otsused nõukogu määruses ette nähtud kohustuslikku tähtaega eirates.

99

Seega rikkus Üldkohus õigusnorme, kui ta jättis rahuldamata Saksamaa Liitvabariigi esitatud hagid, selle asemel et karistada vaidlusaluste otsustega toime pandud oluliste menetlusnormide rikkumise eest.

100

Vaidlustatud kohtuotsused tuleb seega tühistada.

101

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt tühistab Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse kui apellatsioonkaebus on põhjendatud. Sellisel juhul võib ta ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab.

102

Käesolevates asjades on Euroopa Kohtu käsutuses vajalik teave, et teha lõplik otsus tühistamishagide kohta, mille Saksamaa Liitvabariik esitas vaidlusaluste otsuste tühistamiseks Üldkohtule.

103

Sellega seoses piisab märkusest, et käesoleva kohtuotsuse punktides 81–99 esitatud põhjendustel tuleb vaidlusalused otsused oluliste menetlusnormide rikkumise tõttu tühistada.

104

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotuse.

105

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuse suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna käesolevas asjas on Saksamaa Liitvabariik apellatsioonkaebuse raames kohtuasja võitnud ning kuna Üldkohtule esitatud hagi on rahuldatud, tuleb vastavalt Saksamaa Liitvabariigi nõuetele mõista tema kohtukulud nii esimeses kohtuastmes kui ka apellatsiooniastmes välja komisjonilt, kes kannab ise oma kohtukulud.

106

Vastavalt kodukorra artikli 140 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse mutatis mutandis apellatsioonkaebuste lahendamisel, kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ise oma kohtukulud. Nende sätete kohaselt kannavad Hispaania Kuningriik, Prantsuse Vabariik ja Madalmaade Kuningriik ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: