1

Apellatsioonkaebuses palub V. Ipatau tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 23. septembri 2014. aasta otsuse kohtuasjas T‑646/11: Ipatau vs. nõukogu (EU:T:2014:800; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema hagi, milles paluti hagejat puudutavas osas tühistada:

2

Üldkohus kirjeldas vaidluse tausta järgnevalt:

3

Üldkohtu kantseleisse 11. detsembril 2011 saabunud menetlusdokumendiga esitas apellant Üldkohtu kodukorra artiklite 94 ja 94 alusel tasuta õigusabi taotluse, eesmärgiga esitada nõukogu vastu hagi otsuse 2011/69, otsuse 2011/666, rakendusmääruse nr 84/2011 ja rakendusmääruse nr 1000/2011 tühistamiseks apellanti puudutavas osas.

4

Üldkohtu kuuenda koja esimehe määrusega CD vs. nõukogu (T‑646/11 AJ, EU:T:2012:279) võimaldati apellandile tasuta õigusabi.

5

Üldkohtu kantseleisse 27. juunil 2012 saabunud hagiavalduses palus apellant tühistada otsuse 2011/666, rakendusmääruse nr 1000/2011 ja 14. novembri 2011. aasta kirja. Seejärel laiendas apellant hagi nõudeid, paludes ühtlasi tühistada otsuse 2012/642 ja rakendusmääruse nr 1017/2012.

6

Üldkohus kontrollis kõigepealt hagi esitamise tähtaegadest kinnipidamist seoses kõigi õigusaktidega, mille tühistamist taotletakse. Olles leidnud, et otsuse 2011/666 ja rakendusmääruse nr 1000/2011 tühistamistaotlused olid esitatud tähtaegselt, lahendas ta hagi vastuvõetavuse küsimuse osas, milles see oli esitatud 14. novembri 2011. aasta kirja vastu. Tasuta õigusabi taotluse analüüsimise järel asus ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 58 seisukohale, et ei ole võimalik leida, et apellant mainis tasuta õigusabi taotluses sõnaselgelt 14. novembri 2011. aasta kirja kui õigusakti, mille vastu esitatav hagi saab olema suunatud.

7

Niisiis ei peatanud tasuta õigusabi taotluse esitamine 14. novembri 2011. aasta kirja peale hagi esitamise tähtaega Üldkohtu kodukorra artikli 96 lõike 4 alusel. Kuna hagi esitati 27. juunil 2012 ehk rohkem kui seitse kuud pärast selle kirja edastamist, järeldas üldkohus, et hagi on esitatud pärast ELTL artikli 263 ja kodukorra artikli 102 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud hagi esitamise tähtaegade möödumist.

8

V. Ipatau esitas hagi põhjendamiseks viis väidet, millest esimene käsitleb ebapiisavat põhjendamist ja kaitseõiguste rikkumist, teine vastutuse ja piirava meetme kollektiivsust, kolmas „õigusliku teguri puudumist”, neljas hindamisviga ja viies proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist. Üldkohus asus seisukohale, et kõik need väited on põhjendamatud, ja jättis hagi rahuldamata.

9

V. Ipatau palub apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

10

Nõukogu palub Euroopa Kohtul:

11

Esimeses väites leiab V. Ipatau, et Üldkohus rikkus õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, kui ta tunnistas hagi vastuvõetamatuks osas, milles see oli suunatud 14. novembri 2011. aasta kirja vastu.

12

V. Ipatau ei nõustu vaidlustatud kohtuotsuse punktidega 58–60. Esiteks väidab ta, et õigusakte tuleb tõlgendada nii, et esile pääseks nende kasulik mõju, ning et seetõttu tuleb 11. detsembril 2011 esitatud tasuta õigusabi taotlust tõlgendada nii, et sellega oli tingimata hõlmatud ka 14. novembri 2011. aasta kirja tühistamise nõue. Teiseks rõhutab ta, et tasuta õigusabi taotluse koostamisel ei kasutanud ta õigusnõustaja abi.

13

Nõukogu leiab, et seda kirja hageja esitatud tasuta õigusabi taotluse eseme hulgast välistades ei rikkunud Üldkohus õigusnormi. Ta väidab, et asjaolu, et V. Ipatau koostas tasuta õigusabi taotluse ise, ei muuda hagi vastuvõetavuse tingimusi. Ta viitab tasuta õigusabi taotluse sõnastusele ja tuletab meelde, et Valgevene Vabariigi õiguse ja juriidilise teabe riikliku keskuse direktorina olid hagejal teatavad teadmised õigusnormidest, nagu nähtub ka selle taotluse põhjendamiseks välja esitatud põhjalikest õiguslikest argumentidest.

14

Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et menetlustähtaegu reguleerivate liidu õigusnormide range kohaldamine ei riku õigust tõhusale kohtulikule kaitsele ega õigust olla ära kuulatud, pidades silmas, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt vastab nende normide range kohaldamine õiguskindluse nõudele ja vajadusele hoida õigusemõistmise käigus ära mis tahes diskrimineerimine või suvaline kohtlemine (vt kohtuotsus Page Protective Services vs. SEAE, C‑501/13 P, EU:C:2014:2259, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

15

Üldkohtu kodukorra artikli 96 lõikes 4 on ette nähtud, et erandina menetlustähtaegu sätestavatest normidest peatab tasuta õigusabi taotluse esitamine hagiavalduse esitamise tähtaja kuni selle taotluse üle otsustava määruse kättetoimetamiseni või juhul, kui isik ei teata oma valitud advokaati või kui Üldkohus ei nõustu tema valikuga, siis kuni isikut esindava advokaadi nimetamise määruse kättetoimetamiseni.

16

Kontrollides tühistamishagi vastuvõetavust osas, milles see oli suunatud 14. novembri 2011. aasta kirja vastu, pidi Üldkohus tõlgendama V. Ipatau poolt 11. detsembril 2011 esitatud tasuta õigusabi taotlust, et kontrollida, kas nimetatud kiri oli kavandatud hagi ese.

17

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 55 osundas Üldkohus lõiku tasuta õigusabi taotlusest, milles mainiti 14. novembri 2011. aasta kirja. Selle kohtuotsuse punktis 56 tõi ta uuesti ära ka tasuta õigusabi taotluse eseme, märkides, et kavandati nõuda otsuse 2011/69, rakendusmääruse nr 84/2011, otsuse 2011/666 ja rakendusmääruse nr 1000/2011 tühistamist. Nimetatud kohtuotsuse punktis 57 analüüsis Üldkohus 14. novembri 2011. aasta kirja mainimist tasuta õigusabi taotluses. Ta tõdes sellega seoses, et apellant mainis seda kirja ainult taotluse osas „hagi ese” esitatud väidetes ja peamistes argumentides, ning et see mainimine toimus alles esimese väite keskel, ja kahes ülejäänud väites sama kirja ei mainitud. Üldkohus rõhutas ka, et apellandi kolm väidet käsitlesid nimetatud otsuseid ja rakendusmäärusi sõnaselgelt, küll aga mitte 14. novembri 2011. aasta kirja.

18

Neid tõdemusi arvestades järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 58 ilma õigusnormi rikkumata, et ei saa asuda seisukohale, et apellant mainis tasuta õigusabi taotluses 14. novembri 2011. aasta kirja kui akti, mis peab olema kavandatud hagi ese.

19

Seoses argumendiga, et 11. detsembril 2011 esitatud tasuta õigusabi taotlust tuleb tõlgendada nii, et sellega oli tingimata hõlmatud 14. novembri 2011. aasta kirja tühistamise nõue, tuleb meelde tuletada, et selle kirjaga jättis nõukogu rahuldamata taotluse vaadata uuesti läbi V. Ipatau kandmine nende isikute loeteludesse, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid vastavalt otsusele 2011/69 ja rakendusmäärusele nr 84/2011. Nimetatud kiri sisaldas ka otsust 2011/666 ja rakendusmäärust nr 1000/2011.

20

Samas esitas apellant tasuta õigusabi taotluse selleks, et esitada hagi otsuse 2011/69, rakendusmääruse nr 84/2011, otsuse 2011/666 ja rakendusmääruse nr 1000/2011 tühistamiseks. Selle tasuta õigusabi taotlus selget, täpset ja õiguslikult argumenteeritud sisu arvestades ei andud üksi asjaolu Üldkohtule alust arvata, et nimetatud taotlus peab lisaks tingimata hõlmama 14. novembri 2011. aasta kirja tühistamise nõuet.

21

Seoses argumendiga, et V. Ipataud ei abistanud tasuta õigusabi taotluse koostamisel õigusnõustaja, tuleb märkida, et V. Ipatau koostatud õigusabitaotlus oli selge, täpne ja õiguslikult argumenteeritud, ja see annab tunnistust tema õigusteadmistest.

22

Kõikidest neist asjaoludest ilmneb, et esimene väide ei ole põhjendatud ja tuleb tagasi lükata.

23

Teises väites rõhutab V. Ipatau, et Üldkohus rikkus kaitseõigusi, leides et nõukogu oli õigustatud võtma otsuse 2012/642 ja rakendusmääruse nr 1017/2012 vastu ilma teda eelnevalt ära kuulamata. Ta vaidleb vastu vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 80 ja 81, mis on sõnastatud järgmiselt:

24

Apellant rõhutab, et asjaolu, et vaidlustatud õigusaktide sõnastus ei muutunud, et vabasta nõukogu kohustusest küsida huvitatud isiku arvamust, andes talle seeläbi võimaluse oma olukorda ja teda puudutavat teavet ajakohastada. Ta märgib, et otsuse 2012/642 põhjenduses 8 on mainitud 23. septembri 2012. aasta parlamendivalimisi selgitusega, et ka „need ei vasta rahvusvahelistele standarditele”, samas kui põhjused, mille tõttu apellant kanti nende isikute loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, on seotud „valimisstandardite rikkumisega Valgevenes 19. detsembril 2010 toimunud presidendivalimistel”.

25

Nõukogu leiab, et see väide ei ole põhjendatud.

26

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 75 ja 76 tuletas Üldkohus ilma õigusnormi rikkumata meelde kohtupraktikat, mille kohaselt peab nõukogu uue otsuse vastuvõtmisel, millega isiku või üksuse nimi jäetakse nende isikute või üksuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, järgima selle isiku või üksuse õigust olla ära kuulatud, kui ta tugineb tema loetellu jätmise otsuses uutele asjaoludele ehk asjaoludele, mida ei olnud mainitud tema esmases loetellu kandmise otsuses (vt selle kohta kohtuotsus, 21.12.2011, Prantsusmaa vs. People’s Mojahedin Organization of Iran, C‑27/09 P, EKL, EU:C:2011:853, punktid 62 ja 63).

27

Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 80 õigesti märkis, ei ole põhjused, miks apellanti puudutav kanne jäeti nende isikute loetellu, kelle suhtes kõnealuseid meetmeid kohaldatakse, 2012. aasta jooksul oluliselt muutunud. Õigusaktidest, mille tühistamist apellant Üldkohtus nõudis, ilmneb, et V. Ipataud loeti neis kõigis keskvalimiskomisjoni eesistuja asetäitjana vastutavaks valimisstandardite rikkumise eest Valgevenes 19. detsembril 2010 toimunud presidendivalimistel.

28

Igal juhul tuleb sarnaselt nõukogule märkida, et apellant oli oma märkused nõukogule juba esitanud ja teadis seetõttu, et tal oli see õigus pidevalt, iseäranis aga Valgevene Vabariigi suhtes võetud piiravate meetmete pikendamise vajaduse väljaselgitamiseks perioodiliselt toimuva läbivaatamise ajal.

29

Kõigi nende asjaolude tulemusel selgub, et teine väide ei ole põhjendatud ja tuleb tagasi lükata.

30

Kolmandas väites märgib V. Ipatau, et Üldkohus rikkus õigusnormi, asudes seisukohale, et nõukogu ei teinud hindamisviga, kui ta leidis, et apellandi nime kandmine nende isikute loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, on põhjendatud. Niisiis kritiseerib ta vaidlustatud kohtuotsuse punkte 143 ja 144. Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 138–140 ja 142–144 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

31

Apellant tuletab meelde kohtuotsust komisjon jt vs. Kadi (C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punktid 119 ja 121), mille kohaselt peab nõukogu tõendama nende põhjuste põhjendatust, millel rajaneb otsus kanda või jätta isiku nimi nimekirja, kelle suhtes sanktsioone kohaldatakse, ja kohtuotsust Tay Za vs. nõukogu (C‑376/10 P, EU:C:2012:138, punkt 71), milles Euroopa Kohus mõistis hukka selle, kui tuginetakse eeldusele või kui isik kantakse niisugusesse loetellu pelgalt sidemete tõttu, mis isikul on teiste isikutega. Apellant väidab, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et vaidlusaluste õigusaktide põhjendused olid piisavad, tuvastamaks tema vastutust valimisstandardite rikkumise eest 19. detsembri 2010. aasta presidendivalimistel. Sellega seoses rõhutab V. Ipatau esiteks, et tal ei olnud põhjust lahti öelda keskvalimiskomisjoni tööst.

32

Teiseks rõhutab ta, et ei ole võimalik väita, et keskvalimiskomisjon osales 19. detsembri 2010. aasta valimiste tulemuste võltsimisel, samas kui sellele komisjonile esitati ainult üks kaebus valimiste kehtivuse vaidlustamiseks, mille peab viimase astmena pealegi lahendama Ülemkohus, mitte keskvalimiskomisjon. Lisaks ei saa keskvalimiskomisjonile ette heita valimistulemuste võltsimist, samas kui 90% valimistel osalenud kandidaatidest on tulemustega nõustunud.

33

Kolmandaks ei ole apellant nõus OSCE aruandes sisalduva kriitikaga, mis on ära toodud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 143, samas kui Üldkohtul ei olnud võimalust tutvuda keskvalimiskomisjoni otsustega.

34

Nõukogu tuletab meelde institutsioonide õigusaktide põhjendamist käsitlevat kohtupraktikat ja leiab, et Üldkohus ei rikkunud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 97–103 õigusnormi, kui analüüsis põhjendamiskohustuse rikkumist käsitlevat tühistamisväidet.

35

Nõukogu käsitleb ka V. Ipatau suhtes võetud meetmete ja nende meetmete võtmise aluseks olnud tõendite põhjendatuse küsimust. Ta tuletab meelde, et ta mainis esimeses kohtuastmes esitatud märkustes teatavaid keskvalimiskomisjoni toiminguid, mis rikkusid rahvusvahelisi valimisstandardeid, ning kirjeldas apellandi rolli nende juures. Lisaks märgib ta, et kuigi ainult üks kandidaat vaidlustas valimistulemused, peeti seitse kandidaati Valgevene julgeolekuteenistuse poolt kinni ja seetõttu ei olnud neil võimalik valimistulemusi vaidlustada.

36

Nõukogu rõhutab, et Valgevene valimissüsteem saab toimida üksnes tänu niisuguste kõrgete riigiametnike nagu apellant lojaalsele koostööle. Nõukogu leiab, et valitseva režiimi kõrge ametnikuna oli apellant kohtuotsuses Tay Za vs. nõukogu (C‑376/10 P, EU:C:2012:138), kasutatud mõttes seotud Valgevene valitsusega. Sellest tuleneb, et nõukogu oleks võinud võetud otsuste põhjendamisel piirduda apellandi ja valitsuse vahelise seose väljatoomisega.

37

Olgu meelde tuletatud et ELTL artiklis 296 ette nähtud põhjendamiskohustus on oluline vorminõue, mida tuleb eristada põhjenduste paikapidavusest, mis on vaidlusaluse akti sisulise õiguspärasuse küsimus (vt selle kohta kohtuotsused komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, C‑367/95 P, EKL, EU:C:1998:154, punkt 67). Otsuse põhjendamine tähendab nimelt nende põhjenduste formaalset väljendamist, millele see otsus tugineb. Kui neis põhjendustes on tehtud viga, siis mõjutab see otsuse sisulist õiguspärasust, mitte aga selle otsuse põhjendatust, mis võib olla piisav ka valesid põhjendusi esitades (vt kohtuotsus Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, C‑413/06 P, EU:C:2008:392, punkt 181). Sellest järeldub, et õigusakti sisulise põhjendatuse vaidlustamiseks esitatud väited ja argumendid on põhjendamatusele või põhjenduse ebapiisavusele rajaneva väite raames asjakohatud.

38

Olgugi et apellant märkis oma väitega seoses, et see tuleneb „õigusnormi rikkumisest seoses vaidlusalustes aktides esitatud põhjenduste piisavusega”, tuleb nentida, et ta kritiseerib vaidlustatud kohtuotsuse punktide 143 ja 144 sisulist põhjendatust, kuivõrd Üldkohus vastas nendes punktides hindamisviga käsitlevale väitele. Kuna vaidlustatud lahendi punktid on vastavalt kodukorra artikli 178 lõikele 3 täpselt ära näidatud, tuleb väidet siiski analüüsida.

39

Selleks, et kontrollida, kas V. Ipatau kandmine nende isikute loeteludesse, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, oli sisuliselt põhjendatud, tuleb esiteks hinnata loetellu kande tegemise üldkriteeriume, teiseks V. Ipatau niisugusesse loetellu kandmise põhjendusi ning kolmandaks tõendeid kande sisulise põhjendatuse kohta (kohtuotsused Anbouba vs. nõukogu, C‑605/13 P, ECLI:EU:C:2015:247, punkt 40, ja Anbouba vs. nõukogu, C‑630/13 P, ECLI:EU:C:2015:248, punkt 41).

40

Olgu meelde tuletatud, et nõukogu on ulatuslik kaalutlusruum niisuguste üldkriteeriumide määratlemisel, mida piiravate meetmete kohaldamisel aluseks võetakse (vt selle kohta kohtuotsused nõukogu vs. Manufacturing Support & Procurement Kala Naft, C‑348/12 P, EU:C:2013:776, punkt 120 ja seal viidatud kohtupraktika, Anbouba vs. nõukogu, C‑605/13 P, ECLI:EU:C:2015:247, punkt 41, ja Anbouba vs. nõukogu, C‑630/13 P, ECLI:EU:C:2015:248, punkt 42).

41

V. Ipatau ei väida, et sellega seoses on rikutud õigusnormi.

42

Seoses V. Ipatau loenditesse kandmise sisulise põhjendatusega on sobilik meelde tuletada, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 tagatud kohtuliku kontrolli tõhusus nõuab, et nende põhjenduste õiguspärasuse kontrollimisel, millel rajaneb otsus kanda isiku nimi nende isikute loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, tagab liidu kohus, et see otsus, mis puudutab seda isikut isiklikult, põhineb piisavalt kindlal faktilisel alusel. See tähendab käesoleval juhul vaidlusaluste õigusaktide aluseks olevas põhjenduste ülevaates kirjeldatud väidetavate asjaolude kontrollimist, et teha kindlaks, kas need põhjendused või vähemalt üks neist, mida iseenesest peetakse nende õigusaktide jaoks piisavaks, on tõendatud (vt selle kohta kohtuotsused komisjon jt vs. Kadi, C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punkt 119; nõukogu vs. Manufacturing Support & Procurement Kala Naft, C‑348/12 P, EU:C:2013:776, punkt 73; Anbouba vs. nõukogu, C‑605/13 P, ECLI:EU:C:2015:247, punkt 45, ja Anbouba vs. nõukogu, C‑630/13 P, ECLI:EU:C:2015:248, punkt 46).

43

Esiteks vaidleb V. Ipatau vastu väitele, et keskvalimiskomisjoni eesistuja asetäitjana oli tal võimalus aidata kaasa 19. detsembri 2010. aasta valimistulemuste võltsimisele, samas kui sellele komisjonile esitati ainult üks kaebus. See argument ei sea aga kahtluse alla järeldusi, mis Üldkohus tegi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 142 ja 143.

44

Nimelt tõdes Üldkohus nendes punktides ühest küljest, et keskvalimiskomisjonil, kui valimiste läbiviimisega tegeleva haldusasutuse kõrgeimal astmel on muud ülesanded, kui kaebuste läbivaatamine, nagu näiteks „oluline roll presidendivalimiste kandidaatide nimekirja koostamisel, valimiste läbiviimisega tegeleva haldusasutuse madalamate astmete üle järelevalve teostamisel, valimiskampaania kulgemise kontrollimisel, erinevate madalama astme valimiskomisjonide ja kohalike haldusasutuste otsuste peale esitatud vaiete ja kaebuste ning erinevate kandidaatide poolt üldisemalt esitatud kaebuste menetlemisel”. Teisest küljest leidis ta, et „valimiste üle teostatud järelevalve ja kontroll olid ilmselgelt ebapiisavad” ja et „keskvalimiskomisjon ei olnud sõltumatu, erapooletu ja kollegiaalne ning [et] ta tegi valimistulemused teatavaks, kuulutades valituks president Lukašenka, ilma et ta oleks mis tahes vormis avaldanud üksikasjalikke tulemusi”.

45

Teiseks vaidleb V. Ipatau vastu sellele, et tal oli põhjust keskvalimiskomisjoni tööst lahti öelda. Võttes aga arvesse asjaolu, et V. Ipatau ei too välja, millise õigusnormi rikkumise Üldkohus toime pani seoses keskvalimiskomisjoni vastutusega rahvusvaheliste valimisstandardite rikkumise eest 19. detsembril 2010 toimunud presidendivalimistel, siis ei saa Üldkohtule ette heita, et ta tuletas apellandi isikliku vastutuse oma kohustuste rikkumise eest keskvalimiskomisjoni eesistuja asetäitja ametikohal, nagu ka asjaolu eest, et ta ei öelnud selle komisjoni tööst lahti.

46

Samas on siinkohal tegemist faktide tuvastamisega, mille kontrollimine apellatsioonkaebuse raames ei kuulu Euroopa Kohtu pädevusse ning mis võimaldasid Üldkohtul sisuliselt järeldada, et keskvalimiskomisjon oli vastutav rahvusvaheliste valimisstandardite rikkumise eest 19. detsembril 2010 toimunud presidendivalimistel ja et need rikkumised on omistatavad ka V. Ipataule isiklikult kui selle institutsiooni eesistuja asetäitjale. Vastupidi sellele, mida väidab V. Ipatau, ei lähtunud Üldkohus tema puhul eeldusest ja järelikult ei tegutsenud vastuolus kohtuotsusega Tay Za vs. nõukogu (C‑376/10 P, EU:C:2012:138), kandes tema nime nende isikute loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, üksnes seose tõttu, mis tal on teiste isikutega.

47

Kolmandaks heidab V. Ipatau Üldkohtule ette, et viimane võttis üle OSCE kriitika keskvalimiskomisjoni suhtes seoses viimase otsustega, ilma nende otsustega ise tutvumata. Selle argumendiga vaidleb V. Ipatau tegelikult vastu sellele, kuidas Üldkohus fakte hindas ja millise kaalu ta faktidele andis.

48

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et teatud juhtudel võib liidu kohus võtta arvesse vabaühenduste aruandeid (vt selle kohta kohtuotsus N. S. jt, C‑411/10 ja C‑493/10, EU:C:2011:865, punktid 90 ja 91). Seda enam võib ta arvesse võtta niisuguse rahvusvahelise organisatsiooni nagu OSCE aruannet.

49

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 140 kontrollis Üldkohus OSCE aruande usaldusväärsust, kõrvutades selle aruande järeldusi teiste institutsioonide, näiteks Euroopa Nõukogu, järeldustega.

50

Arvestades kõiki Üldkohtu poolt faktidele antud hinnanguid, mille kontrollimine apellatsioonimenetluses ei kuulu Euroopa Kohtu pädevusse, sai Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 145 ilma õigusnormi rikkumata põhjendamatuse tõttu tagasi lükata nõukogu tehtud hindamisviga käsitleva väite.

51

Seejuures järgis Üldkohus käesoleva kohtuotsuse punktis 42 meelde tuletatud kohtupraktikast tulenevaid põhimõtteid, mis käsitlevad niisuguste õigusaktide nagu vaidlustatud õigusaktid aluseks olevate põhjenduste seaduslikkust.

52

Seetõttu tuleb kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

53

Neljandas väites kinnitab V. Ipatau, et Üldkohus rikkus proportsionaalsuse põhimõtet, jättes kehtima tema suhtes aastatel 2011 ja 2012 võetud meetmed, samas kui OSCE aruandes ei soovitatud piiravate meetmete võtmist keskvalimiskomisjoni liikmete suhtes. Ta rõhutab, et OSCE soovitused keskvalimiskomisjoni suhtes puudutasid üksnes selle komisjoni koosseisu ja juhiseid, mida ta annab kohalikele komisjonidele. Keskvalimiskomisjoni liikmete kollektiivne karistamine näib ilmselgelt ebaproportsionaalne ja ebatõhus, kuna see takistab keskvalimiskomisjoni liikmetel tutvuda Euroopa kogemuste ja heade tavadega.

54

Peale selle rõhutab ta, et vanade traditsioonide küüsis oleva Valgevene valimissüsteemi parandamisele kaasaaitamiseks on vältimatu, et valimissüsteemis osalejad ja eelkõige keskvalimiskomisjoni liikmed oleksid teadlikumad rahvusvahelistest valimisstandarditest. Euroopa liidu liikmesriigid võiksid pakkuda sellekohaseid koolitusi ja vaatluskülastusi liidu liikmesriikide valimistele. Keeld siseneda liidu territooriumile läheb OSCE aruande eesmärkidega ilmselgelt vastuollu.

55

Nõukogu rõhutab kõigepealt, et OSCE aruanne ei ole hageja suhtes võetud piiravate meetmete ainus alus. Seejärel rõhutab ta, et OSCE aruande ning nõukogu ja liidu poliitika vahel ei ole mingit vastuolu. Vastupidi, selle poliitika, sealhulgas piiravaid meetmeid sisaldava poliitika eesmärk on avaldada survet Valgevene valitsevale režiimile ja sellega seotud isikutele, et lõpetataks tõsine inimõiguste rikkumine ning kodanikuühiskonna ja demokraatliku opositsiooni allasurumine ning et Valgevenes järgitaks demokraatiat ja õigusriigi põhimõtteid, sealhulgas rahvusvahelisi valimisstandardeid. Pealegi ei takista nõukogu võetud piiravad meetmed seda, et valimiste läbiviimise eest vastutavad isikud läbiksid rahvusvahelisi valimisstandardeid käsitleva koolituse Valgevenes. Lisaks on otsuse 2012/642 artikli 3 lõikes 6 ette nähtud võimalused teha erandeid liidu territooriumil liikumise keelust.

56

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 169 lõike 2 kohaselt peab õigusväidetes ja ‑argumentides olema täpselt näidatud, millised Üldkohtu lahendi põhjenduse punktid vaidlustatakse (vt kohtumäärus Thesing ja Bloomberg Finance/BCE, C‑28/13 P, EU:C:2014:230, punkt 25, ja kohtuotsus Klein vs. komisjon, C‑120/14 P, EU:C:2015:252, punkt 85).

57

Sellele nõudele ei vasta apellatsioonkaebus, mis selle esemeks olevas kohtuotsuses sisalduvaid õigusnormide rikkumisi konkreetselt ära näitamata piirdub Üldkohtus juba esitatud väidete ja argumentide taasesitamisega. Niisugune apellatsioonkaebus kujutab endast tegelikult nõuet vaadata Üldkohtusse esitatud hagi lihtsalt uuesti läbi, see aga ei ole Euroopa Kohtu pädevuses (vt kohtuotsus Klein vs. komisjon, C‑120/14 P, EU:C:2015:252, punkt 86).

58

Kuna aga V. Ipatau piirdub kinnitamisega, et Üldkohus otsustas ebaõigesti, et nõukogu võetud meetmed ei olnud ebaproportsionaalsed, kuid samas ei määratle ta täpselt, milliste vaidlustatud kohtuotsuses viiendat väidet käsitlevate põhjenduse punktidega ta ei nõustu, siis ei ole ta täitnud kodukorra artikli 169 lõike 2 nõudeid. Pealegi ei ole apellatsioonkaebuse viienda väite raames esitatud argumendid suunatud vaidlustatud kohtuotsuse vastu, vaid nõukogu võetud meetmete vastu, ning põhiosas kordavad need Üldkohtus esitatud argumente.

59

Kuna neljas väide kujutab endast tegelikult ainult nõuet, millega soovitakse saavutada V. Ipatau poolt esimeses kohtuastmes esitatud hagiavalduse uuesti läbivaatamine, siis tuleb see vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

60

Kuna V. Ipatau esitatud neli väidet on tagasi lükatud, siis tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

61

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse.

62

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

63

Kuna nõukogu on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja V. Ipatau on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: