—

Eintragungsausschuss bei der Bayerischen Architektenkammer, esindajad: Rechtsanwalt A. Graf von Keyserlingk ja Rechtsanwalt J. Buntrock,

—

H. Angerer, esindaja: Rechtsanwalt H. Olschewski,

—

Landesanwaltschaft Bayern als Vertreter des öffentlichen Interesses, esindajad: C. Zappel ja R. Käβ,

—

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja J. Möller,

—

Madalmaade valitsus, esindajad: M. Bulterman ja M. de Ree,

—

Rumeenia valitsus, esindajad: R. Haţieganu ja A. Vacaru,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Braun ja H. Støvlbæk,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta (ELT L 255, lk 22, parandused ELT 2007, L 271, lk 18 ja ELT 2008, L 93, lk 28), mida on muudetud komisjoni 6. aprilli 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 279/2009 (ELT L 93, lk 11; edaspidi „direktiiv 2005/36”), artikli 10 punkti c.

2

Taotlus on esitatud Eintragungsausschuss bei der Bayerischen Architektenkammer’i (Baieri Arhitektide Liidu registreerimiskomitee, edaspidi „Bayerische Architektenkammer”) ja H. Angereri vahelises kohtuvaidluses seoses H. Angereri taotlusega kanda ta Baieri Arhitektide Liidu registrisse.

3

Direktiiviga 2005/36 tunnistati kehtetuks nõukogu 10. juuni 1985. aasta direktiiv 85/384/EMÜ diplomite, tunnistuste ja muude arhitektuurialast kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide vastastikuse tunnustamise ning asutamisõiguse ja teenuste osutamise vabaduse tulemusliku rakendamise hõlbustamiseks võetavate meetmete kohta (EÜT L 223, lk 15; ELT eriväljaanne 06/01, lk 118).

4

Direktiivi 2005/36 põhjendustes 17, 19 ja 28 on märgitud:

[...]

[...]

5

Nimetatud direktiivi artikkel 1 „Eesmärk” näeb ette:

„Käesolev direktiiv kehtestab korra, mille alusel liikmesriik, kes teeb reguleeritud kutsealal tegutsema hakkamise või sellel tegutsemise oma territooriumil sõltuvaks eriomase kutsekvalifikatsiooni omamisest (edaspidi „vastuvõttev liikmesriik”), peab vastaval kutsealal tegutsema hakkamiseks või sellel tegutsemiseks tunnustama teises liikmesriigis või teistes liikmesriikides (edaspidi „päritoluliikmesriik”) saadud kutsekvalifikatsioone, mis lubavad nimetatud kvalifikatsioone omaval isikul seal samal kutsealal töötada.”

6

Direktiivi artikli 4 lõige 1 sätestab:

„Kutsekvalifikatsiooni tunnustamine vastuvõtva liikmesriigi poolt annab soodustatud isikule võimaluse asuda selles liikmesriigis tegutsema samal kutsealal kui see, millele ta kvalifitseerus päritoluliikmesriigis, ja tegutseda sellel kutsealal vastuvõtvas liikmesriigis selle liikmesriigi kodanikega võrdsetel tingimustel.”

7

Direktiivi 2005/36 III jaotis „Asutamisvabadus” koosneb neljast peatükist. III jaotise I peatüki „Haridust tõendavate dokumentide tunnustamise üldsüsteem” artiklis 10 on sätestatud:

„Käesolevat peatükki kohaldatakse kõikide kutsealade suhtes, mida ei reguleerita käesoleva jaotise II ja III peatükiga, ja järgnevalt nimetatud juhtudel, mil taotleja eri ja erandlikel põhjustel ei vasta nendes peatükkides sätestatud tingimustele:

8

Direktiivi III jaotise III peatükis „Tunnustamine koolituse miinimumnõuete kooskõlastamise alusel” sisalduva artikli 21 „Automaatse tunnustamise põhimõte” lõikes 1 on ette nähtud:

„Iga liikmesriik tunnustab kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente, mis võimaldavad asuda tegutsema [V lisas punktis 5.7.1] loetletud [...] arhitekti kutseala[l] ja mis vastavad [artiklis 46] vastavalt sätestatud koolituse miinimumnõuetele, ning võrdsustab kutsealadel tegutsema hakkamiseks ja tegutsemiseks sellised dokumendid oma territooriumil väljastatud kvalifikatsiooni tõendavate dokumentidega.

Neid kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente annavad välja liikmesriigi pädevad organid ja nendega kaasnevad vajaduse korral [V lisa punktis 5.7.1] vastavalt loetletud tunnistused.

[...]”

9

Direktiivi 2005/36 artikli 46 „Arhitektide koolitus” lõikes 1 on sätestatud:

„Arhitektide koolitus hõlmab vähemalt ülikoolis või sellega võrreldavas õppeasutuses toimuvat nelja aasta pikkust täisajaga õppetööd või kuue aasta pikkust õppetööd, millest vähemalt kolm aastat toimub täisajaga. Koolitus peab lõppema ülikoolitasemel eksami eduka sooritamisega.

Koolitus, mis toimub ülikooli tasemel ja kus arhitektuur on peamine komponent, peab säilitama tasakaalu arhitektuurialase koolituse teoreetiliste ja praktiliste aspektide vahel ning tagama järgmiste teadmiste ja oskuste omandamise:

[...]”

10

Direktiivi artikkel 48 „Arhitekti kutsetegevus” lõikes 1 on ette nähtud:

„Käesoleva direktiivi tähenduses on arhitekti kutsetegevus „arhitekti” kutsenimetuse all tavaliselt sooritatav tegevus.”

11

Asjaomase direktiivi V lisa punktis 5.7.1 on loetletud iga liikmesriigi puhul kvalifikatsiooni tõendavad dokumendid, mis annavad õiguse töötada arhitektina, neid dokumente välja andvad asutused ning kvalifikatsioonitunnistustele lisatavad tunnistused.

12

Põhiseaduse kohaselt kuuluvad arhitekte käsitlevad õigusnormid Saksamaal liidumaade seadusandlikku pädevusse. Baieri liidumaa 9. mai 2007. aasta seaduse Baieri Arhitektide Liidu ja Baieri Ehitusinseneride Liidu kohta (Gesetz über die Bayerische Architektenkammer und die Bayerische Ingenieurekammer-Bau) (GVBl. lk 308, edaspidi „BauKaG”) artiklis 4 on sätestatud:

„[...]

(2)   Registrisse kantakse iga isik,

Praktiseerimise hulka arvatakse arhitektide liidu kutsealane täiendusõpe tehnilise ja majandusliku planeerimise ning ehitusõiguse valdkonnas.

[...]

(5)   Lõike 2 esimese lause punkti 2 alapunktis a ja punktis 3 sätestatud tingimused on täidetud ka siis, kui Euroopa Liidu liikmesriigi või Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriigi kodanik ei vasta eri ja erandlikel põhjustel direktiivi [2005/36] artikli 10 punktide b, c, d ja g tähenduses tingimustele, mis on esitatud tema kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide tunnustamisele koolituse miinimumnõuete kooskõlastamise alusel direktiivi [2005/36] tähenduses, kui muus osas on direktiivi [2005/36] artiklis 13 sätestatud tingimused täidetud; seejuures käsitletakse kvalifikatsioone direktiivi [2005/36] artikli 12 mõttes võrdselt. [...]

[...]”

13

Saksa kodanik H. Angerer tegutseb alates 2007. aasta märtsist Austrias ehitusmeistrina. Tal on elukoht nii Baierimaal kui ka Austrias. H. Angerer esitas 25. aprillil 2008 Bayerische Architektenkammerile taotluse enda kandmiseks Baieri Arhitektide Liidu välisriigi teenuseosutajate registrisse.

14

Taotluse esitamise ajal omas H. Angerer tunnistust ehitusmeistri erialaeksami sooritamise kohta. Samuti olid tal vastavalt kas Saksamaal või Austrias omandatud muud kvalifikatsioonid, täpsemalt olid tal sooritatud maalri ja lakkija sellieksam ja meistrieksam, käsitöönduse ärindusspetsialisti eksam, stukkornamentide valmistaja meistrieksam, energiakonsultandi täiendusõppe eksam ning kvalifitseeritud müürsepa eksam.

15

Bayerische Architektenkammer jättis 18. juuni 2009. aasta otsusega H. Angereri registrisse kandmise taotluse rahuldamata. Seevastu kandis Bayerische Ingenieurkammer Bau (Baierimaa Ehitusinseneride Liit) ta oma 17. märtsi 2010. aasta otsusega vastavalt Baierimaa ehitusseadustiku (Bayerische Bauordnung) artikli 61 lõikele 7 peetavasse registrisse, andes talle ehitusdokumentatsiooni esitamise õiguse. Seega ei kohaldata H. Angereri suhtes mingeid piiranguid Austrias omandatud kvalifikatsiooni alusel ehitusmeistrina tegutsemisele.

16

Pärast H. Angereri esitatud kaebust 18. juuni 2009. aasta otsuse peale, millega jäeti tema registrisse kandmise taotlus rahuldamata, tühistas Bayerisches Verwaltungsgericht (Baieri halduskohus) 22. septembri 2009. aasta otsusega eelnimetatud otsuse ja kohustas Bayerische Architektenkammerit H. Angereri välisriigi teenuseosutajate registrisse kandma.

17

Bayerische Architektenkammer esitas selle kohtuotsuse peale Bayerischer Verwaltungsgerichtshofile (Baieri kõrgeim halduskohus) apellatsioonkaebuse. Apellatsioonimenetluses muutis H. Angerer kohtu algatusel ja Bayerische Architektenkammeri nõusolekul oma esialgset nõuet, taotledes nüüd enda kandmist mitte välisriigi teenuseosutajate registrisse, vaid arhitektide registrisse.

18

Bayerischer Verwaltungsgerichtshof rahuldas 20. septembri 2011. aasta otsusega H. Angereri uue taotluse, põhjendades seda asjaoluga, et BauKaG artikli 4 lõike 5 kohased arhitektide registrisse kandmise tingimused on täidetud.

19

Bayerische Architektenkammer esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule kassatsioonkaebuse. See kohus märgib, et BauKaG artikli 4 lõike 5 eesmärk on võtta Saksa õigusesse üle direktiiv 2005/36. See säte viitab eeskätt nimetatud direktiivi artikli 10 punktile c. Seega leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et tema menetluses oleva vaidluse seisukohast on oluline täpsustada selle direktiivi artikli 10 punktis c kehtestatud kohustusi, määratledes selles artiklis sisalduvate mõistete „eri ja erandlikud põhjused” ja „arhitekt” sisu.

20

Esiteks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus mõiste „eri ja erandlikud põhjused” osas, et direktiivi 2005/36 artikli 10 punktides b–d ja g loetletud olukorrad ei ole iseenesest „eri ja erandlikud põhjused” direktiivi artikli 10 tähenduses, vaid et taotleja peab lisaks väitma ja tõendama, et esinevad konkreetsemad põhjused, mis on seotud näiteks tema elukäiguga ja mille tagajärjel ei vasta ta tingimustele, mis võimaldaksid kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide automaatset tunnustamist koolituse miinimumnõuete kooskõlastamise alusel vastavalt nimetatud direktiivile.

21

Teiseks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus mõiste „arhitekt” kohta, et Austria õiguses on ehitusmeistril õigus kavandada ehitisi, teha arvutusi, juhatada ja teostada ehitus‑ ning lammutustöid. Need pädevused on ehitusmeistritel ja arhitektidel samad. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates tuleb aga kindlaks teha, kas mõiste „arhitekt” direktiivi 2005/36 artikli 10 punkti c tähenduses tähendab seda, et oma päritoluliikmesriigis tegeles võõrtöötaja peale projekteerimise, ehitusjärelevalve ja ehitamisega seotud tehnilise tegevuse ka kunstilise kujundamise, linnaplaneerimis‑, majandus‑ ja muinsuskaitsealase tegevusega või võis sellega vastavalt oma kvalifikatsioonile tegeleda.

22

Neil asjaoludel otsustas Bundesverwaltungsgericht menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

23

Esimese küsimuse punktiga a palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas direktiivi 2005/36 artikli 10 punkti c tuleb tõlgendada nii, et taotleja, kes soovib kasutada direktiivi III jaotise I peatükis ette nähtud haridust tõendavate dokumentide tunnustamise üldsüsteemi, peab lisaks sellele, et tal on kvalifikatsiooni tõendav dokument, mida ei ole loetletud asjaomase direktiivi V lisa punktis 5.7.1, tõendama „eri ja erandlike põhjuste” olemasolu.

24

Kõigepealt olgu meenutatud, et direktiivi 2005/36 artikkel 10 määratleb direktiivi III jaotise I peatükis ette nähtud haridust tõendavate dokumentide tunnustamise üldsüsteemi kohaldamisala. Kõnealune süsteem näeb ette, et vastuvõtva liikmesriigi asutused vaatavad igal üksikjuhtumil läbi taotleja päritoluriigis omandatud kutsekvalifikatsioonid. Arhitektide puhul on selle süsteemi kohaldamisala piiratud direktiivi artikli 10 punktiga c.

25

Nagu nähtub ka direktiivi 2005/36 põhjendusest 19, näeb see direktiiv eeskätt arhitekti kutseala osas siiski ette, et kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide vastastikune tunnustamine tugineb koolituse miinimumnõuete kooskõlastamisele. Kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide kõnealust automaatse tunnustamise süsteemi reguleerib direktiivi 2005/36 III jaotise III peatükk.

26

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu õigusnormi – käesoleval juhul direktiivi 2005/36 artikli 10 – kohaldamisala kindlaksmääramiseks arvesse võtta nii selle sõnastust, konteksti kui eesmärke (kohtuotsus Spedition Welter, C‑306/12, EU:C:2013:650, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).

27

Seoses direktiivi 2005/36 artikli 10 sõnastusega tuleb märkida, et selle artikli sissejuhatav lause allutab põhimõtteliselt kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide automaatse tunnustamise süsteemiga hõlmatud kutsealad nende dokumentide tunnustamise üldsüsteemile kahel tingimusel – esiteks, et taotleja ei vasta automaatse süsteemi kohaldamise tingimustele, ja teiseks, et eksisteerivad „eri ja erandlikud põhjused”, miks taotleja on sellisesse olukorda sattunud.

28

Seda tõlgendust kinnitab direktiivi 2005/36 põhjenduse 17 sõnastus, mille järgi kohaldatakse kutsekvalifikatsioonide tunnustamise üldsüsteemi siis, kui taotleja ei vasta mingil eri või erandlikul põhjusel automaatse tunnustamise süsteemi tingimustele.

29

Direktiivi 2005/36 artikli 10 sissejuhatavat lauset on järgitud punktides a–g, millega täpsustatakse selles lauses sätestatud esimese või teise tingimuse ulatust. Kõnealuseid punkte kohaldatakse kas ühele või mitmele konkreetsele kutsealale või horisontaalselt kõikidele konkreetses olukorras olevatele spetsialistidele.

30

Direktiivi 2005/36 artikli 10 punkt c, mis käsitleb konkreetselt arhitekti kutseala, viitab eriomasele faktilisele olukorrale ehk olukorrale, kus taotlejal puudub selle direktiivi V lisa punktis 5.7.1 nimetatud kvalifikatsiooni tõendav dokument. Vastavalt direktiivi artikli 21 lõikele 1 on direktiivi III jaotise III peatükis ette nähtud kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide automaatse tunnustamise süsteemi arhitektidele kohaldamise tingimus selle lisa kohase kvalifikatsiooni tõendava dokumendi omamine. Järelikult viitab direktiivi 2005/36 artikli 10 punkt c ainult artikli sissejuhatavas lauses nimetatud esimesele tingimusele, täpsemalt automaatse süsteemi kohaldamise eeldustele mitte vastamise tingimusele.

31

Siiski ei tulene sellest asjaolust, et arhitektide puhul, kellel on kvalifikatsiooni tõendav dokument, mida ei ole nimetatud direktiivi 2005/36 V lisa punktis 5.7.1, ei kohaldata direktiivi artikli 10 sissejuhatavas lauses märgitud teist tingimust, sest need kaks tingimust on kumulatiivsed.

32

Sellest tuleneb, et kõnealuse direktiivi artikli 10 sõnastuse kohaselt peab taotleja, kes soovib kasutada arhitektidele kohaldatavat kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide tunnustamise üldsüsteemi, mitte ainult tõendama, et ta on direktiivi 2005/36 artikli 10 punktis c nimetatud olukorras, st et tal ei ole ühtegi V lisa punktis 5.7.1 loetletud dokumenti, vaid tuginema ka „eri ja erandlikele põhjustele”, mille tõttu on ta sellisesse olukorda sattunud.

33

Selline tõlgendus on kooskõlas liidu seadusandja kavatsustega, mis tulenevad direktiivi 2005/36 ettevalmistavatest materjalidest. Kõnealuse direktiivi artikli 10 osas ei sisaldanud Euroopa Komisjoni esialgne ettepanek, mis nähtub Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi ettepanekust kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta (KOM(2002) 119 lõplik) (EÜT 2002, C 181 E, lk 183), mingit viidet mõistele „eri ja erandlikud põhjused” ega direktiivi 2005/36 artikli 10 punktidele a–g. Asjaomane mõiste ja nimetatud sätted lisati direktiivi Euroopa Liidu Nõukogu initsiatiivil nõukogu 21. detsembri 2004. aasta ühise seisukohaga (EÜ) nr 10/2005, eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu … aasta direktiiv 2005/…/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta (ELT 2005, C 58 E, lk 1). Nõukogu põhjendustest (ELT 2005, C 58 E, lk 119) ilmneb, et komisjoni esialgne ettepanek selle direktiivi artikli 10 kohta oli liiga lai. Nõukogu täpsustab oma põhjendustes lisaks, et „üldsüsteemi peab kohaldama ainult selliste kutsealade suhtes, mida ei reguleerita III jaotise II ja III peatükiga, ja konkreetsetel ühise seisukoha artikli 10 punktides a–g nimetatud juhtudel, mil nende peatükkidega kaetud kutsealal tegutsev taotleja ei vasta eri ja erandlikel põhjustel nendes peatükkides sätestatud tingimustele”.

34

Lisaks ei luba direktiivi 2005/36 ülesehitus ja eesmärk tõlgendada laialt mõistet „eri ja erandlikud põhjused”, mille kohaselt ei kujuta kõnealune põhjus endast selle direktiivi artikli 10 punktis c sisalduvast tingimusest sõltumatut tingimust.

35

Mis puutub direktiivi 2005/36 ülesehitusse arhitekti kutseala osas, siis tuleneb direktiivi põhjendusest 19, et arhitektide kutsekvalifikatsiooni tunnustatakse ennekõike kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide automaatse tunnustamise süsteemi järgi, mis on ette nähtud selle direktiivi artiklites 21 ja 46 ning V lisa punktis 5.7.1.

36

Direktiivi 2005/36 eesmärgi kohta tuleneb direktiivi artiklitest 1 ja 4, et vastastikuse tunnustamise peamine eesmärk on võimaldada isikul, kellel on kutsekvalifikatsioon, mis lubab tal oma päritoluliikmesriigis hakata tegutsema reguleeritud kutsealal, asuda vastuvõtvas liikmesriigis tegutsema samal kutsealal kui see, milleks tal on kvalifikatsioon päritoluliikmesriigis, ja tegutseda sellel kutsealal vastuvõtvas liikmesriigis selle liikmesriigi kodanikega võrdsetel tingimustel (kohtuotsus Ordre des architectes, C‑365/13, EU:C:2014:280, punkt 19).

37

Kui tõlgendada direktiivi 2005/36 artikli 10 punkti c nii, et selles ei nõuta, et taotlejad, kes ei vasta direktiivi III jaotise III peatüki tingimustele, peavad tõendama eri ja erandlike põhjuste olemasolu, võib see viia olukorrani, kus vastuvõtvale liikmesriigile pannakse kohustus hinnata taotleja kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente, isegi kui taotlejal puudub nõutav kvalifikatsioon oma päritoluliikmesriigis arhitektina tegutsemiseks, see aga läheks vastuollu asjaomase direktiivi eesmärgiga.

38

Võttes arvesse eeltoodud kaalutlusi, tuleb esimese küsimuse punktile a vastata, et direktiivi 2005/36 artikli 10 punkti c tuleb tõlgendada nii, et taotleja, kes soovib kasutada direktiivi III jaotise I peatükis ette nähtud kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide tunnustamise üldsüsteemi, peab lisaks sellele, et tal on kvalifikatsiooni tõendav dokument, mida ei ole loetletud asjaomase direktiivi V lisa punktis 5.7.1, tõendama „eri ja erandlike põhjuste” olemasolu.

39

Esimese küsimuse punktiga b palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, millised asjaolud võivad olla „eri ja erandlikud põhjused” direktiivi 2005/36 artikli 10 punkti c tähenduses.

40

H. Angerer, Saksamaa ja Rumeenia valitsus ning komisjon on seisukohal, et mõiste „eri ja erandlikud põhjused” viitab asjaoludele, mis olenevad asjaomase liikmesriigi konkreetsest olukorrast tulenevatest võimalikest institutsionaalsetest ja struktuurilistest takistustest. H. Angerer, Landesanwaltschaft Bayern als Vertreter des öffentlichen Interesses ja komisjon leiavad samuti, et nimetatud põhjused hõlmavad ka asjaolusid, mis tulenevad taotleja isiklikust olukorrast, eeskätt tema elukäigust, hariduskäigust või eraeluga seotud sündmustest. Saksamaa valitsus väidab, et kui sellised isiklikud asjaolud võivad olla „eri ja erandlikud põhjused”, siis tuleb tagada, et taotlejal on kõik kutseoskused, mis võimaldavad tal arhitektina tegutseda.

41

Selles osas on Euroopa Kohus otsuses Dreessen (C‑31/00, EU:C:2002:35, punktid 27 ja 28) sedastanud, et liikmesriigid peavad arhitekti kutsealal tegutsemise taotluse läbivaatamisel täitma oma kohustusi kutsekvalifikatsioonide vastastikuse tunnustamise valdkonnas, nagu need tulenevad Euroopa Kohtu poolt ELTL artiklitele 49 ja 53 antud tõlgendusest, kui taotleja ei saa tugineda kutsekvalifikatsioonide automaatse tunnustamise süsteemile. Sellega võib eeskätt tegemist olla siis, kui asjaomase liikmesriigi pädevate asutuste vea tagajärjel ei ole komisjoni taotleja kvalifikatsiooni tõendavast dokumendist teavitatud.

42

Samuti tuleneb kohtuotsusest Hocsman (C‑238/98, EU:C:2000:440, punkt 23), et liikmesriigid peavad järgima kutsekvalifikatsioonide vastastikuse tunnustamise valdkonna kohustusi, mis on seotud ELTL artikliga 49, kui taotleja ei saa asjaomase kvalifikatsiooni tõendava dokumendi saamise koha või oma akadeemilise või karjäärialase tausta tõttu tugineda asjakohases direktiivis ette nähtud kutsekvalifikatsioonide tunnustamise süsteemile.

43

Direktiivi 2005/36 ettevalmistavatest materjalidest, eelkõige nõukogu põhjendustest, mida on tsiteeritud käesoleva kohtuotsuse punktis 33, ilmneb, et selle direktiivi artikli 10 vastuvõtmise põhjuseks on kohtuasjades Hocsman (C‑238/98, EU:C:2000:440) ja Dreessen (C‑31/00, EU:C:2002:35) kõne all olnud olukorrad. Sellest järeldub, et asjaomases artiklis nimetatud „eri ja erandlikud põhjused” võivad hõlmata nii asjaomase liikmesriigi konkreetsest olukorrast tulenevaid võimalikke institutsionaalseid ja struktuurilisi takistusi kui ka taotleja isikliku olukorraga seotud asjaolusid.

44

Piiramaks mõiste „eri ja erandlikud põhjused” ulatust, tuleb lisaks arvesse võtta direktiivi 2005/36 eesmärki, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 36 ja mis seisneb selles, et isikul, kellel on kutsekvalifikatsioon, mis lubab tal oma päritoluliikmesriigis hakata tegutsema reguleeritud kutsealal, tuleb võimaldada asuda vastuvõtvas liikmesriigis tegutsema samal kutsealal kui see, milleks tal on kvalifikatsioon päritoluliikmesriigis.

45

Võttes arvesse eeltoodud kaalutlusi, tuleb esimese küsimuse punktile b vastata, et direktiivi 2005/36 artikli 10 punkti c tuleb tõlgendada nii, et mõiste „eri ja erandlikud põhjused” selle sätte tähenduses viitab asjaoludele, mille tõttu taotlejal puudub direktiivi V lisa punktis 5.7.1 nimetatud dokument, arvestades et asjaomane taotleja ei saa tugineda sellele, et tal on kutsekvalifikatsioon, mis lubab tal päritoluliikmesriigis tegutseda muul kutsealal kui see, millel ta soovib tegutseda vastuvõtvas liikmesriigis.

46

Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas direktiivi 2005/36 artikli 10 punkti c tuleb tõlgendada nii, et selles sisalduvat mõistet „arhitekt” tuleb esiteks määratleda arvestades päritoluliikmesriigi õigusakte, vastuvõtva liikmesriigi õigusakte, teiste liikmesriikide õigusakte või selle direktiivi artiklis 46 sätestatud tingimusi, ja kas teiseks nõuab nimetatud mõiste, et taotlejal oleks kvalifikatsioon ja kogemus, mis hõlmab mitte ainult projekteerimise, ehitusjärelevalve ja ehitamisega seotud tehnilisi tegevusi, vaid ka kunstilise kujundamise, linnaplaneerimis‑, majandus‑ ja vajaduse korral muinsuskaitsealast tegevust.

47

Seoses sellega tuleb meenutada, et direktiiviga 85/384 seotud kohtupraktika kohaselt tuleb arhitektuurivaldkonda kuuluv tegevus määrata kindlaks vastuvõtva liikmesriigi siseriiklike õigusnormidega, sest asjaomase direktiivi eesmärk ei ole kehtestada arhitekti kutsealal tegutsema asumise tingimusi ega määratleda arhitektide tegevuse laadi (vt selle kohta kohtuotsus Ordine degli Ingegneri di Verona e Provincia jt, C‑111/12, EU:C:2013:100, punkt 42).

48

Eelmises punktis tehtud järeldus on analoogia alusel kohaldatav direktiivis 2005/36 ette nähtud arhitektide kutsekvalifikatsiooni tõendavate dokumentide automaatse tunnustamise süsteemi suhtes. See nähtub eelkõige direktiivi põhjendusest 28, mille kohaselt kastutatakse mõistet „arhitekt” direktiivis selleks, et piiritleda arhitekti kvalifikatsiooni automaatset tunnustamist käsitlevate sätete ulatust, piiramata seda tegevusala reguleerivate siseriiklike eeskirjade erisätteid.

49

Kohtujurist on oma ettepaneku punktis 56 märkinud, et kui liidu seadusandja ei kavatsenudki määratleda mõistet „arhitekt” direktiivis 2005/36 ette nähtud kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide automaatse tunnustamise süsteemis, siis ei soovinud ta seda a fortiori teha ka üldsüsteemis.

50

Samuti tuleb täpsustada, et direktiivi 2005/36 artiklis 46 sätestatud nõuded ei ole sellistena kohaldatavad arhitektide kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide automaatse tunnustamise süsteemis. Nimetatud artikkel, mis kuulub automaatse tunnustamise süsteemi, mis põhineb koolituse miinimumnõuete kooskõlastamisel, kirjeldab kõnealuseid koolituse miinimumnõudeid.

51

Seega tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2005/36 artikli 10 punkti c tuleb tõlgendada nii, et selles sisalduvat mõistet „arhitekt” tuleb määratleda vastuvõtva liikmesriigi õigusakte arvestades, ja seega ei nõua see mõiste tingimata, et taotlejal oleks kvalifikatsioon ja kogemus, mis hõlmab mitte ainult projekteerimise, ehitusjärelevalve ja ehitamisega seotud tehnilisi tegevusi, vaid ka kunstilise kujundamise, linnaplaneerimis‑, majandus‑ ja vajaduse korral muinsuskaitsealast tegevust.

52

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: